[RKS] Kuusalu rannakeele sõnaraamat

kandama <kandada, kannan>
1. kandma, tassima ▪ Kans verku Pärispea (Ta) kandis võrku; Naine pidi polless rohkemb väljä kandama ku mies seljäss kuo Tammistu piltl (naine kulutab rohkem, kui mees teenida jõuab) || rasedus ▪ Kandamise aig Tapurla || kasutama (riietest, jalanõudest, ehetest jms) ▪ Päiväprillisi ei ne muidu kanna Pärispea (ainult ereda päikesega)
2. ülal hoidma, vastu pidama ▪ Sie sügüsüne nääding viel oli nork neh ja pehme, ei kandand viel hüästi pääl Viinistu; Paat enam, kui ta vett on täis, tämä ei kanna enam midagi Salmistu; Minu joud ei kanna Tapurla; (Pealmine äärepael) kus pullud jälle olite, mis teda (võrku) kandis jälle ülesse Kaberneeme || kaula kandama ▪ Sie titt kandab kaula juo ninda nuoreld kohe Pärispea
3. alles hoidma, omama ▪ Viha kandama Tapurla; Mies kans sidä nime siin surmani Tammistu

oue|merk <oue|mergi, oue|merki> peremärk ▪ Pullud tegid mihed valmis ja panid viel ouemergid pääle, siis ties (teadis) kene vergud kellegi on Juminda

pentsel <pentsli, pentsli> peenike linane nöör pullude kinnitamiseks ▪ Pullupaulale tuli panna viel siis pentslijega pullud külgi Tammistu; Pentsel, tervatud nüör, pliiatsi jämejüne Viinistu

pull <pullu, pullu> käba, võrguujuk ▪ Kase tohest tehti pullud pääle (võrgule) Viinistu; Pullulappaja oli jälle siis miesterahvas siel, kes pani jälle pullud vai pullupaula sinne paati lappas Tammistu; Pialmise paelal olite (olid) pullud külless, mis teda (võrku) kandis jälle ülesse Kaberneeme

rengas reŋŋas <renga, reŋŋast>, rengäs reŋŋäs <rengä, reŋŋäst> rõngas ▪ Kuera kedil (ketil) o neh reŋŋas küliss, siis ei saa juoksema külässe mennä Pärispea; Sigujel on savad rengäss Virve; Varem kävimme isägä kammilavergul, üks lasi sise rengäd, toine pullud Leesi

tohe ~ tohi <tohe, tohet> toht, puukoor ▪ Puu tohe on karpess Tapurla; Kui tohi üästi kergesti lahti oli (kevadel), kisuti puu külist ribanesa lahti Tammistu; Enne olid kasetohest, tehti pullud pääle Pärispea; Tohest tehtud merssid (märsid) olid täüs (marju) Pärispea

vettuma <vettuda, (ta) vettub> vettima ▪ Egas se parv oite ruttu vettu ega vaju Pärispea; Vie siess puud vettuvad ärä Pärispea; Sügäväss viess kova surve all vettunned vergu pullud ninda raskeks, olled nindagu tinatügüd kohe Tammistu