[KNR] Eesti kohanimeraamat

Kanepi1 ‹Kanepi ~ -sse›, kohalikus pruugis Kan´epi ‹-he› Kan – alevik Põlva maakonnas Kanepi vallas (Kanepi kirikumõis, Piigandi mõis), 1582 Kanapieza, 1627 Kannapoeh Kuella, Kannapse Jack, 1638 Kannebkyllo, 1685 Kanepe, Kanipä, 1722 Dorf Kannepäh, 1782 Cannapäh, Kannapä, 1798 Kanapæ, 1839 Kannapäh, 1909 Kanapää, 1923 Kanepi (alevik ja postkontor).  B2
● Põline küla, mille alale tekkis Piigandi mõis, oli esialgu selle mõisa ainus küla. Nt 1590 on Kanepi küla all mainitud talupoega Mustiiar Tenis, kelle nimi seostub Mustjärvega Heisris. XVII saj lõpu kaartidel on küla tuumikuna tunnetatav vanade talude piirkond praegusest alevikust ida pool, Tartu–Võru uue maantee ääres. XIX saj hakkas kasvama alevik kiriku ja pastoraadi ümber vana küla lääneservas. Kanepi nimega seoses on hästi teada 1920. a-te vaidlus Kanepi või Kanapää nimekuju üle. Teemat käsitles põhjalikult M. J. Eisen 1923, kes leidis õigesti, et nimi pole algupäraselt olnud pää-lõpuline. Kõige varasemates Poola-aegsetes kirjapanekutes on kajastatud mitmuse omastavast käändest tekkinud järelliidet -tsa, nii nagu veel XIX saj on rahvakeelest üles kirjutatud nimekujusid Kannapiste, Kanepitsi, Kanepitsa ning elanikunimetus kanepetsaq. 1627 mainitud talupoja nimi võinuks kõlada ainsuse vormis *Kanepse Jaak. Näib, et rööpselt on küla nimest kasutatud ka mitmuse nimetava kuju *Kanepiq. Tänapäevaks on mitmuse tunnus nime lõpust reeglipäraselt kadunud. Häälduses kuuldud kõrisulghääliku märkimine h-ga on olnud küllalt levinud. Niimoodi kujunenud kirjapiltides Kannapoeh, Kannepäh jt on h-d hiljem hakatud tõlgendama kui pikendusmärki. Arvatavasti just nii on nimi saksa keeles ümber kujundatud pää-lõpuliseks. Eeskujuks võisid olla nimed nagu Otepää (Odenpäh) ja Kirumpää (Kirrumpäh). Nimi ise põhineb kõige tõenäolisemalt sõnal kanep, võimalik et tänapäevasest erineval häälduskujul kanap (vrd vn конопля ’kanep’). Lisanime, hilisema külakogukonna nime aluseks on võinud olla kas kanepikasvatus või veel usutavamalt kanepikiust tehtud riideesemed. Teine tõlgendusvõimalus on siduda nime hääbunud maastikusõnaga kand : kanna, mida on ühes kommentaaris pakkunud M. Kallasmaa. Kuid sellel juhul tuleks p-d pidada nimeosise -pää jäänukiks, mida see tõenäoliselt ei ole. Sõnal kand võib küll põhineda kagupoolse naaberküla Lauri vana nimi *Kanastõ või *Kannastõ. Aleviku lõunaosa, mis asub kirikumõisa maal, nimetatakse Kerikuküläks. Vrd Lauri1. – ES
BAL: 659;  EAA.308.2.173, L 1;  EAA.308.2.88, L 1; Eisen 1923; EMS: kanepetsa; Hirvlaane 2003: 79; PA I: 87, 253; Rev 1624/27 DL: 66; Rev 1638 I: 7; ÜAN

Kanepi2 ‹Kanepi ~ -sse›, kohalikus pruugis Kan´epi ‹-he› Kan – kihelkond ajaloolisel Võrumaal, sks Kannapäh, 1684 Cannipes Kirckspil, 1685 Kanepe Kiörkia, 1782 Cannapäh, 1798 Kanapæ.
● Kanepi kihelkond asutati 1675 Valgjärve mõisniku Benedict Johann von Bergi palvekirja alusel. Enne seda oli Berg lasknud ehitada uue kiriku Kanepi külla. Kihelkonna nimi on saadud külanimest. Bergile kuulusid sellel ajal veel osadeks jagamata Valgjärve mõis ühes Saverna mõisa ja Karste külaga ning Piigandi mõis ühes Sõreste külaga. Teine uue kihelkonna moodustaja oli Erastvere mõis, mille alla kuulus sellel ajal Kooraste. Kolmas ühineja oli Kaagvere mõis koos lahustükkides paiknenud Jõksi (Hoboala) küla ja Peetrimõisaga. Neljas oli veel kaheks jagamata Piigaste mõis. Kõik need mõisad kuulusid varem põliselt Otepää kihelkonda, vaid üht osa Kooraste maadest oli loetud traditsiooniliselt Urvastele kuuluvaks. Uude kihelkonda õnnestus liita ka Põlva kihelkonda kuulunud Krootuse mõis, millest olid veel eraldamata Põlgaste ja Hurmi, Musti ja Karaski. Kanepi khk sisse jäid kaks Vana-Otepää kroonumõisa küla Sirvaste ja Aiaste, mis kuulusid ka edaspidi Otepää kihelkonda. – ES
EAA.308.6.321:9, L 9;  EAA.308.2.173, L 1; Hupel 1774–1782: III, 274–276; Mellin; Stryk 1877: 209–222