[KNR] Eesti kohanimeraamat

Võnnu1 ‹`Võndu ~ -sse› Võn – alevik Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Võnnu vallas (Kurista mõis, Võnnu kirikumõis), 1582 Wenden, 1627 Hoff Wenden, 1630 Wendehof, 1638 Wendo Kÿlla, Hoflage Wenden, 1740 Wendohof.  B2
● XVI saj on olnud juba suur küla. 1582 kuulus küla Vana-Kastre (Aldendorn), 1588 Ahja, 1627 Kastre mõisale. 1684 kuulus küla jälle Ahja, XVIII saj algul Kurista mõisale. L. ja I. Rootsmäe järgi eraldati 1640. a-tel osa Kastre mõisa Võnnu küla talusid vastrajatud Võnnu kirikumõisale (½ adramaad). 1627 on siiski juba märgitud Võnnu mõisat. Võnnu kiriku juures kujunenud alevik ja küla olid pikka aega lahus, küla on alevikuga liidetud pärast 1945. a. Võnnu esineb allikais kihelkonnanimena varem (1360) kui küla- ja mõisanimena, tegelikkuses on viimased esmased, olgu siis küla või ka problemaatiline varane mõis. Võnnu nimele on esitatud mitu seletust. L. Kettunen võrdleb VMr Võnnusvere nime sõnaga võnnuvõõras. Võnnu khk nime puhul toob ta kujud *Võnnuste-, *Võnnuse- ning Wiedemanni sõnaraamatus esineva võńń ’väike ja paks’. Kuigi Võnnu-nimesid (sh liitnime osana) esineb Eestis mitmeid, Võnnusvere sinna hulka ei kuulu, sest selle kohalik hääldus on Võnusvere. Tõenäoliselt ei tule arvesse ka teised Kettuneni pakutud variandid. J. Mägiste arvab soome keelele ja uurijaile toetudes, et nimes esineb sõna, millel on soome keeles paralleelkuju vieno – vento ’õrn, vaikne (ka jooksev vesi)’ (vrd hieno – hento ’peen, õrn’, huono – honto ’halb’). Mägiste arvates võiks Võnnu etümoloogia siin peitudagi, tähendades õõtsuvat, soist paika. Sama seisukoha on esitanud M. J. Eisen, kes lisab, et vanasti olevat soo alanud otse kiriku alt. Arvestades, et keset sood asuva Võngjärve algne nimekuju on ilmselt olnud *Võndjärv, on oletus tõenäoline. Vrd Võngjärv, Võnnu2, Võnnu3, Võnnusvere. – MJ
EO: 289; PA I: 53; Rootsmäe 2016: 363–369; Simm 1973: lisa 242–243; Simm 1977: 122–123

Võnnu2 ‹`Võndu› Võn – kihelkond ajaloolisel Tartumaal, sks Wendau, Wendo (varem), 1360 Wenden (isikunimes), 1449 kerspel to Wenden, 1501 kerspell tho Wenden, 1702 Wendo kÿrckia, 1782 Wönno kihhelkond.
● Võnnut on peetud üheks vanimaks kihelkonnaks; kirjanduses käibib väide, et Tartu piiskop Hermann käskis siia kiriku ehitada 1232, pärast seda, kui Vana-Kastresse oli ehitatud kants (Aldendorn). Kirik saanud valmis 1236. E. Tarvel märgib, et sellele väitele pole üheski käibel olevas ajalooallikas kinnitust, kuid peab ka ise väga tõenäoliseks, et kihelkond oli Ugandis olemas juba XIII saj algul. Võnnu Jakobi kiriku nime saamisest on mitmeid pärimusi. Võnnu olevat saadud mõisa järgi, mis siin varem asus, Jakobi nime saanud kirik kellegi Jakobi järgi, kelle kohta räägitakse enamasti, et ta kirikusse müüriti. Saksa keeles oli kihelkonna nimi algul Wenden. Wendau ilmus 1744 külanimes (Dorff Wendaukülla) ja muutus sestpeale valdavaks. Vaid üksikutel puhkudel oli Wendo, mis on tõenäoliselt mõjutatud eestikeelsest nimekujust. Arvatavasti hakati Wendau nimekuju kasutama selleks, et eristada Tartumaa Võnnut Lätimaa Võnnust (läti Cēsis), mis on saksa keeles samuti Wenden. – MJ
Bfl: I, 199; BHO: 662–663; Hupel 1774–1782: III, 256; LGU: I, 123, 340, II, 1; Rootsmäe 2016: 363–368; Simm 1973: lisa 242–243; Simm 1977: 122–123; Tartumaa 1925: 475–476, 497

Võnnu3 ‹`Võndu ~ -sse› Rid – küla Lääne maakonnas Haapsalu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Ridala vallas, mõis, sks Wenden, 1505 Wenden (mõis); erts Vennhove.  A4
● Võnnu mõisa kohta on kaudseid oletusi esitatud a-st 1341, P. Johansen on samastanud Võnnu XVI saj kohanimega Titfers Hof ja arvanud, et 1367. a dokumendis mainitud Iohannis Tittevere oli 1341 Võnnu mõisa omanik. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele asundus. See ja Võnnu küla liideti 1977 Üsse külaga, 1997 taastati Võnnu külana. L. Kettunen ja M. J. Eisen on võrrelnud nime sõnaga võnnuvõõras, sm vennon vieras ~ vento vieras ’täiesti võõras’ ja soome perekonnanimega Vento. Tartumaa Võnnu kihelkonnale on Kettunen vastena esitanud ka võnn : võnni ’väike ja paks’ (murdeline omastav ka võnna). Eisen on nimevasteks veel oletanud võnd : võnnu ’soine koht’ ja väitnud, et Võnnu linna nimi on teist päritolu. Jääb selgusetuks, kust on Eisen niisuguse sõna ja seletuse leidnud, kui ta mitte ise ei ole seda välja mõelnud, tema näited Kalevalast ei osuta otse sellele tähendusele. Vrd Võnnu1. – MK
BHO: 663; EAN; Eisen 1919c; Eisen 1930; EM: 88; EO: 289; Johansen 1951: 259; Johansen 1973: 129; KNAB; LUB: III, 1040a, (2) II, 704; MS