[KNR] Dictionary of Estonian Place names


Query: in

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 14 artiklit

Haljala2 [`haljala] ‹-sseHljkihelkond ajaloolisel Virumaal, sks Haljall, 1241 Halelæ.
Haljala kirikukihelkonna moodustasid Taani vallutajad Virumaa *Rebala (Repel) muinaskihelkonna põhja- ja idaaladest 1220. a-tel. Kihelkonda on esimest korda mainitud Taani hindamisraamatus, mil see hõlmas ka suuremat osa tulevasest Rakvere khk-st (eraldus XVI saj II poolel). Mõisaid on teada al XIV saj-st. XVI saj lõpul oli Haljala lühikest aega ühendatud Viru-Jaagupi, XVII saj algul Kadrina khk-ga. Kihelkond on nime saanud Haljala külalt. Vrd Haljala1. – MA
ENE-EE: XII, 137; Joh LCD: 344–345

Iisaku2-sseIiskihelkond ajaloolisel Virumaal, sks Isaak.
Muinasajal kuulusid Iisaku alad Alutaguse ja *Lemmu kihelkonda ning olid hõredalt asustatud. XIXII saj tuli siia vadjalasi, al XIII saj-st ka venelasi. XIII saj-st 1654. a-ni kuulus ala Jõhvi kihelkonda, omaette kihelkond 1654–1744 ja al 1867. Vahepeal oli jaotatud Jõhvi ja Viru-Jaagupi khk vahel. Kivikirik valmis 1846, põles 1893 ja taastati 1894. Nimi pärineb isikunimest külanime vahendusel.MK
ENE-EE: III, 558; EO: 126, 334

Kannastiku-`tikku ~ -sseVJgküla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas (Voore mõis), u 1900 Каннестику (küla).  A1
Varem kutsutud ka Voore-Kannastiku külaks vastukaaluna Roela-Kannastiku külale, mis on liidetud Arukülaga, ja Meriküla-Kannastiku külale, mis on Koeravere osa. Eristav täiend on vastavalt mõisale, mille järgi küla oli. Nime lähtekohaks on kannastik ’kännustik’. Kannastikuga on 1977 liidetud Väljaotsa ehk Kupna-Väljaotsa (1913 Wäljaotsa) ning Kirikuküla (1871 Kirrikokülla). Viimane koosnes õieti kahest osast: Kupna mõisa järgi olnud Kirikukülast ja Viru-Jaagupi kirikumõisa järgi olnud Kirikuvalla külast, mis 1939. a paiku liideti.MK
EAN; ERA.14.2.720 (Viru maavalitsuse ettepanek 29. IV 1939 nr 1102 külade kohta); KNAB

Katase-le›, kirjakeeles varem ka Kataste Iisküla Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas, kuni 2017 Alajõe vallas (Tärivere mõis), vn Ка́тазна, 1419 Kattys (küla), 1586 Kattus, 1796 Kattas.  A3
Küla, mis enne Iisaku khk iseseisvumist oli arvatud Viru-Jaagupi kihelkonda, on kuulunud Kohtla mõisa alla, varem ka Aidu mõisa alla. Veel XVIII saj oli küla jaotatud mitme mõisa vahel (Pagari, Sompa, Mäetaguse). Nime tähendussisu jääb ebaselgeks, võimalik, et tegu on isikunimest lähtunud ne- : se-sugunimega, vrd sm Katinen, või ka omastavalise vormiga sõnast *katainen ’kadakane’. Vrd Kata. – MK
Joh LCD: 184, 329, 517; Moora 1964: 41–42, 84; Rev 1586: 13

Kullenga-leVMrküla Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas, kuni 2017 Tamsalu vallas (Porkuni mõis), 1241 Kuldenkava (küla), 1716 Kullakajo, 1726 Kullekayo (küla Porkuni mõisa all).  C1
Kullenga karjamõisast (oli olemas 1796) tekkis 1920. a-tel asundus, mis 1977 nimetati külaks. L. Kettunen, kes on järginud P. Johansenit, on Taani hindamisraamatu (LCD) Kuldenkava nime ühendanud VJg Kulinaga, kuid Balti kohaleksikon (BHO) omistab selle kirjapaneku VMr Kullengale. Nime algusosana on Johansen näinud isikunime Kulta ja järelosise aluseks pakkunud sõna kaev. Näib, et sarnaste nimedega ja nende kihelkondliku paigutusega on olnud hädas nii BHO kui ka segaduse tekitanud Johansen, kuid BHO on olnud õigel teel. Teiste külanimede järgi otsustades oli Porkuni mõisale kuulunud küla Kullekayo 1726 Väike-Maarja khk-s, seevastu iseseisev Kulina mõis ja küla (sks Kullina) asus Viru-Jaagupi all. Kullenga ja Vadiküla piiril asub asundustaludest koosnev Seeneküla, endine moonaküla. Vrd Kulina. – MK
BHO: 269, 270; EAA.3.1.451:114, L 81; EO: 35; Joh LCD: 457; KN; Rev 1725/26 Vi: 248

Kupna [`kupna] ‹-leVJgpaik (küla) Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas, mõis, 1241 Cupanal (küla), 1645 Kupna (mõis), 1726 Kuppna (mõis).  A1
Algne küla mõisastati XVII saj, XIX–XX saj vahetuses oli Kupna kõrvalmõis Küti mõisa juures. 1920. a-test asundus, 1940. a-test küla, 1977 liideti Viru-Jaagupi alevikuga. Varem mõisa juurde kuulunud Kupna-Väljaotsa küla on liidetud ↑Kannastiku külaga. L. Kettunen on välja pakkunud kaks nimeseletust. Esiteks moodustas ta algvormi *Kuppana, millest alalütlev on *Kuppanal. Sellega võrdles ta sõnu kupp : kupa ’üles keema’ ja soome sõimusõna kuppana, mis võinuks esile tulla isikunimes. Teiseks pakkus ta nimest algvormi *Kupun-alla, vrd kupp : kupu ’kuhi, küngas’.MK
EO: 139; Joh LCD: 458; KNAB; Rev 1725/26 Vi: 217

Oonurme1 [`oonurme] ‹-`nurme ~ -sse ~ -leIisküla Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas, kuni 2017 Tudulinna vallas, mõis, sks Onorm, 1501 Hogenorm (küla), 1507 Hovenorm, 1545 Howenurm, 1726 Onorm (küla ja mõis), 1871 Onurme (küla).  A2
XVII saj I poolest mõis. XVIII saj kuulus Oonurme mõis Viru-Jaagupi kihelkonda. Tõenäoliselt on külanime esmamainingus lugemis-kirjutusviga, gooti p asemel on kirjutatud g. Nime algusosa lähtub ilmselt sõnast (h)obu : (h)oo ’hobune’. Oonurmet on varem jaotatud osadeks, millest tähtsamad on edelas Metsküla (1913 Metskülla), loodes Mõisaküla (1913 Moisakülla), idas Pasti (1844 Paasti, 1871 Pasti) ja keskel Suurküla (1913 Суркюла). Kirdes on Pikanõmme talud. Oonurmega on 1977 liidetud Raja küla (1871 Raia). Vrd Oonurme2. – MK
Bfl: I, 615, 700, 1248; EVK; KNAB; Rev 1725/26 Vi: 218; Schmidt 1844; Schmidt 1871

Pärnu-Jaagupi1 [`pärnu-jaagupi] ‹-Jaagupi ~ -ssePJgalev Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Halinga vallas (Pärnu-Jaagupi kirikumõis), 1922 Jakobi alevik, 1945 Jaagupi.  B3
Pärnu-Jaagupi kirikut on mainitud 1325, pastoraat asutatud XVIII saj lõpul. Asula tekkis XIX saj lõpul, aleviõigused sai 1945, liideti Halinga vallaga 1996. Nimi on variatsiooninimi (Pärnu-Jaagupi vastandina Viru-Jaagupile), saadud ilmselt maakonna- ja kihelkonnanime vahendusel kiriku pühaku järgi. Pärnu-Jaagupi kirdeosa on Uduvere, nimetatud endise mõisa (sks Udafer või Uddafer) järgi. Mõis rajati 1620. a-tel, enne seda oli samal kohal küla (1500. a-tel Udrover). Vrd Pärnu, Uduvere, Viru-Jaagupi. – MK
BHO: 137, 614; ENE: VI, 327; KNAB

Rakvere1 [`rakvere] ‹-`verre ~ -sseRakkihelkond ajaloolisel Virumaal, sks Wesenberg.
XIII saj kuulus ala *Lemmu (Lemmun), Mahu (Maum, Viru-Nigula) ja *Võhu (Viru-Jaagupi) kihelkonda. Rakvere kirikukihelkond moodustus XV saj Haljala, Viru-Nigula ja Viru-Jaagupi osadest. Kirikut on mainitud 1253 (Weysenberg), praegust kirikut hakati ehitama 1427, seda on sõdades korduvalt purustatud, suuremad taastustööd olid 1684–1691. Nime on seostatud Rägavere küla nimega. Vrd Rakvere2. – MK
BHO: 667; ENE-EE: VIII, 18

Simuna2-sseSimkihelkond ajaloolisel Virumaal, sks St. Simonis.
Kihelkond hõlmab Laekvere valla, enamiku Rakke vallast, Vägeva ümbruse Jõgeva vallast ja Peressaare ala Tudulinna vallast, a-ni 1346 haaras ka Väike-Maarja ümbruse. Arvatakse, et kirikukihelkond rajati 1220. a-tel *Lemmu (Lemmun, Læmund) muinaskihelkonna lõunaosast Pudivirust. P. Johanseni oletusel moodustas koos hilisema Viru-Jaagupiga ühe kihelkonna. Algselt oli kihelkonna nimi Katkuküla (sks Kattküll) vastava muinasküla nime järgi (1241 Katcækylæ, ↑Avanduse), mille aluseks on katk : katku ’soine maa, mülgas’. Kihelkonna nüüdne nimi on pandud pühaku järgi.MK
ENE-EE: VIII, 508; Joh LCD: 46, 417

Viru-Jaagupi1-Jaagupi ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Viru-Jakobi alevik VJgalevik Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas (Kupna mõis, Viru-Jaagupi mõis), 1913 Jakobi, Ansiedelung bei der Kirche (asula).  A1
Viru-Jaagupi aleviku kohal oli muinasajal Rõhu küla (1241 Røuthæ, selle nimejärglane on ilmselt 1796 Rehha). On arvatud, et kirik ehitati Rõhu küla maale. Alevik rajati kiriku juurde XIX saj lõpus ja sai nime kiriku järgi. Viru-Jaagupiga liideti 1977 ↑Kupna küla. Vrd Viru-Jaagupi2. – MK
ENE: VIII, 450; KN; KNAB; Mellin

Viru-Jaagupi2-Jaagupi ~ -sseVJgkihelkond ajaloolisel Virumaal, sks St. Jakobi.
XIII saj kuulus *Lemmu (Lemmun, Læmund) muinaskihelkonda. Arvatakse, et kirikukihelkond on loodud 1220. a-tel. XV ja XVI saj oli ajuti Väike-Maarja kiriku abikogudus. Viru-Jaagupi kihelkonda on kuni 1867 kuulunud ka Tudulinna ümbrus, mis hiljem läks Iisaku alla. Praegune kirik on Rõhu külla ehitatud arvatavasti XV saj, varasemad kirikud asusid Võhu külas (Vov) ja Kehalas (Keel), nende järgi on kihelkonda ka varem hüütud. Viru-Jaagupi kihelkond on nime saanud nimipühaku järgi, hargtäiend tuleb maakonnanimest. Vrd Pärnu-Jaagupi. – MK
ENE: VIII, 450

Virumaa [viru`maa] = Viru maakondajalooline maakond Ida-Eestis, praegu Ida- ja Lääne-Virumaa.
Virumaa oli asustatud juba keskmisel kiviajal. XIII saj algul oli seal viis kihelkonda: Mahu (Maum), Askælæ (↑Lüganuse2), Alutaguse (Alentagh) ja *Lemmu (Lemmun, Læmund), mille lõunaosa kandis arvatavasti Pudiviru (ka Pudyviru) nime. 1220 vallutasid taanlased Virumaa (Henriku Liivimaa kroonikas Vironia, Vyronia), mis oli Taani valduses 1238–1346, seejärel müüdi Saksa ordule. Kirikukihelkondadest on Haljala, Viru-Jaagupi ja Simuna moodustatud 1220. a-tel, Kadrina ja Viru-Nigula 1220.–1230. a-tel ning Jõhvi ja Lüganuse samuti XIII saj. Väike-Maarja eraldati Simunast XIV või XV saj, igatahes pärast a-t 1346. Rakvere kirikukihelkonda on mainitud 1419, Iisaku oli kihelkond 1654–1744 ja al a-st 1867. Liivi sõja ajal XVI saj kuulus Virumaa Vene, al 1581 Rootsi riigi valdusse (1580. a-test 1620. a-teni oli Rakvere ja Narva linnuselään). Alutaguse kuulus 1617–1651 Ingeri provintsi. 1710 liideti Virumaa Vene riigiga. 1918–1950 oli Virumaa Eesti maakond, mis haaras 1920–1944 ka Narvataguse. 1950 Virumaa kaotati, selle ala jaotati Rakvere ja Väike-Maarja rajooniks, ääremaad läksid Kiviõli, Loksa ja Tapa rajooni piiresse. Juba 1949 Virumaast eraldatud Jõhvimaa tuumikust sai Jõhvi rajoon. Rajoonide arvu vähendati kord-korralt, a-ks 1964 olid järel Rakvere ja Kohtla-Järve rajoon. Tänapäeval on maakond jagunenud ↑Lääne-Virumaaks ja ↑Ida-Virumaaks (vt need). Virumaa nime päritolust ei ole kindlat teadmist, seda on püütud ühendada sõnadega veer, sm vieru, virk : virga ~ virgu, mida on peetud häälikuliselt võimatuks, või sõnaga viru ’keeris’. Oletatud on isikunime (L. Kettunen: *Viiroi, *Viroi) ja sõnu viir : viiru ’triip’, maa-viir ’piir’, virukas ’suur, tugev’. J. Mägiste on esitanud vastena omadussõna vire + hellitusliide. Tõenäoliseks on peetud Viru nime või selle aluseks oleva sõna laenamist germaani keeltest (T. E. Karsten, SKES) ja balti keeltest (V. Thomsen, V. Lõugas). R. Grünthal, kes on andnud ülevaate Viru etümoloogiast, on enim tähelepanu pööranud balti võimalikule laenule (leedu vyras, läti vīrs tähendusega ’mees, inimene’), nentides siiski, et häälikulisi raskusi tekitab balti keelte pika täishääliku ī asendus i-ga, tavaliselt vastab sellele eestigi keeles pikk häälik. Seega tuleks selle seletuse puhul oletada lisaks eriarenguid, mis on kohanimede puhul ka võimalikud. Eesti etümoloogiasõnaraamat on märksõna virulane puhul esitanud küsimärgiliselt nii germaani kui ka balti laenu võimaluse. J. Koivulehto ja R. Grünthal on juhtinud tähelepanu ka indoeuroopa meest tähendavale algsõnale *viros, vīros. Sellele taandub lõpuks nii skandinaavia liitsõna esipool ver-ǫld ’maailm’ kui ka leedu vyras. Kurioosumina on Virumaa nime püüdnud ladina keele abil seletada juba XIII saj keskpaiku Bartholomaeus Anglicus, tuues oma entsüklopeedias „De proprietatibus rerum“ sellele vasteks ladina sõna viror ’rohelus, elujõud’. Oletades indoeuroopa lähtekohta võib Viru nimi olla laenatud väga ammu. Praegu liitub see raskesti seletatavate kohanimedega, mille struktuur on v+täishäälik+r+täishäälik ja jääb paremat seletust ootama.MK
EES; EEW 2000; ENE-EE: X, 456; EO: 187; Grünthal 1997: 200–204; Koivulehto 1993: 400; Lõugas 1978a: 8–11; Mägiste 1928: 197; SKES: VI, 1786–1787; Tamm 2014: 89, 90

Väike-Maarja2 [`väike-`maarja] ‹-`Maarja ~ -sseVMrkihelkond ajaloolisel Virumaal, sks Klein-Marien, alamsaksa Nienkerken.
Rahvasuu kõneleb, et kiriku ümber oli varem hiis ja püha allikas (Hõbeallikas). Millal Väike-Maarja kihelkond täpselt loodi, ei ole teada. On arvatud, et see ala kuulus *Lemmu muinaskihelkonda, läks pärast eestlaste alistamist muistse vabadusvõitluse järel Järvamaa piirialaks arvatuna Mõõgavendade ordu valdusse ning eraldus Simunast pärast 1346. a. 1346 rajati Simuna abikirik (hoonet remonditi 1497). XIII saj algupoolel Virumaa ja Järvamaa piiril asunud *Lemmu või õieti *Lemmundu (Lemmun, Læmund) kihelkond jagunes kaheks. Loodepoolsed külad olid Võhu (1241 Vov, hiljem Viru-Jaagupi) kirikukihelkonda kuulunud Assamalla, Kullenga, Tõnuvere ja Veadla. Teine kirikukihelkond oli Katkuküla (1241 Katcækylæ), hilisem Simuna. Selle läänepoolsed külad olid Avanduse, Avispea, Hirla ja Kärsa, lõuna pool Salla ümbrus. Hilisemas Väike-Maarja khk-s on neist vaid Avispea ja Kärsa. Lõunapoolseim küla Villakvere kuulus hiljem juba Laiuse kihelkonda. Seega kuulus Väike-Maarja ala algselt suures osas Järvamaale ja seetõttu Taani hindamisraamatus ei kajastu. Pandivere kuulus XIII saj lõpul Koeru khk Piibe külakonda, mis tõendab samuti, et Järvamaale kuulus ka vahepealne ala. Enamik Väike-Maarja külasid on olnud Järvamaa koosseisus XV saj-ni, uuesti 1783–1796 ja osa kauemgi. Ilmselt moodustati alade üleminekul Virumaale (arvatavasti XV saj I poolel) uus kirikukihelkond, mida hakati „uue kiriku“ khk-ks (Nienkerken) kutsuma; nimi oli kasutusel XVIII saj II pooleni. Sellenimeline kihelkond oli ka nt praegune ↑Maarja-Magdaleena, hiljem on mõlemal kihelkonnal kiriku kaitsepühakule osutav nimi. Neitsi Maarjale pühendatud kirikut hakati kutsuma Väike-Maarjaks (1826 Weike-Maarja), kuna läheduses juba oli Maarja kirik Järvamaal Amblas, viimane oleks *Suure-Maarja (↑Ambla). Vrd siinkohal Suure-Jaani ja Kolga-Jaani (varem ka Väike-Jaani). Vrd Väike-Maarja1. – MJ
Bfl: I, 286, 967, 1237; BHO: 337–338; Bienenstamm 1826: 83; ENE-EE: XII, 26; Hupel 1774–1782: III, 492; Joh LCD: 178; Leppik 1995: 9; Leppik 1999: 8–9; Mellin

Jaga

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur