[KNR] Словарь эстонских топонимов


Запрос: в

Leitud 1 artikkel

Velje-sse›, kohalikus pruugis ka Vel´e Seküla Petseri rajoonis Irboska vallas (Irboska), vn Велье, 1585–1587 Велья, u 1790 Вѣлья (küla), u 1866 Велье, u 1920 Velje, 1923 Velje asum.  B3
Küla asub Velje, setopäraselt Vel´nä (Велье, 1585–1587 озерко Велья) järve kaldal, järvest voolab välja Veelitsa (Велица, u 1790 Рѣчка Вѣлѣица) ehk Velje jõgi. Küla kuulus XIX saj Petrovski kogukonda ja Irboska Jumalaema Sündimise kogudusse. Nime seletuseks on pakutud veli : velje ’vend’ või väli : välja, ent analoogsete kohanimede puhul pole võimatu ka muistne isikunimi (↑Vellavere). Ka vene uurijad näevad sellel kohanimel läänemeresoomelist algupära. L. Vaba väitel peetakse Venemaal ning Valgevenes levivaid vete- ja asustusnimesid Велье, Велья, Вельица, Вéлле (slaavi algkeele вєлии, vn van велий ’suur, tohutu’) krivitši päritolu kohanimedeks, ta toob võrdluseks ka Leedu jõenimed Velėtupis ja Veliuona. Kohanimel Velje (Велье) on rohkesti paralleele nii Pihkva- kui ka Novgorodimaal. Setomaa põhjaosas on Velna küla ja Veližja (Велижья) oja. Vrd Velna, Vellavere. – AK
Eesti TK 42; PGM 1785–1792; Pskov 1585–1587: 305, 372; SeK: 183; Vaba 2014: 918; Vasilev 1882: 47; Vene TK 126; VMS; ÜAN

Jaga

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur