[KNR] Eesti kohanimeraamat

Vana-Antsla [vana-`antsla] ‹-`Antsla ~ -sse›, kohalikus pruugis ‹-lõ, -n›, rahvakeeles ka Vana‿`mõisa ‹-lõ, -n› ~ `Ants‿`mõisa Urv – alevik Võru maakonnas Antsla vallas, mõis, sks Alt-Anzen, 1405 Antzen, 1582 Ancen, 1716 Wanna Moisa Wallast, 1717 AntziMoisede, 1782 Ansmois, Antso, Andsena, 1798 Wanna Antso M., 1909 Wana Antsmöisa.  C1
● Mõis oli Uexkülli suguvõsa valduses al 1376. Siin paiknes keskaegne vasallilinnus, mille kaitsmist Liivi sõjas 1558 on kajastatud paljudes allikates. XVII saj lõpu poole eraldati Vastse-Antsla mõis, mille vastandusena hakkas kujunema Vana-Antsla (Vanamõisa) nimi. Raudteejaama kaudu andsid mõisad nime Antsla linnale, palju varem oli kujunenud Urvaste kihelkonna saksakeelne nimi Anzen. Mõisa maale tekkis 1920. a-tel Vana-Antsla (vallakirjades ka Vana-Antsmõisa) asundus. 1970. a-tel oli asula kirjas Kobela asundina, al 1977 Vana-Antsla alevik. Nime päritolu vaagides on huvitav Vana-Antsla valla talupoegade hüüdnimi hants´mamehed. L. Kettunen on pakkunud, et *Antsna võikski olla algupärane kohanimi. Kuigi ka la-lõpulise nime algupära pole välistatud, tuleb tunnistada, et kirjalikesse allikatesse ilmub Antsla nimi alles XX saj. Saksakeelse nime -en näib olevat daativi käändelõpp ja Antsmõisa variantides pole samuti la-liidet. Mõisanime pärinemine ristiusu isikunimest Ants pole usutav, see pidanuks varajases alamsaksakeelses pruugis olema kujul *Hans-. Urvastes eriti sage talupoja nimi An´t´s´ : Andsi ei pruugi olla Hansu mugandus, nagu Ants : Andsu. Pigem on see Johannese muude muganduste sekka imbunud vanem nimi, mille taga võib oletada muinasgermaani nime Ans(h)elm, vrd vastav soome nimi Anssi. Eesti keeles on sageli ns muutunud nts-ks. Ans(h)elmist pärinev Ants võikski olla Antsla kohanime aluseks. – ES
BAL: 649; BHO: 21; EAA.1270.2.1:119, L 166p; EO: 87; ERA.14.2.721 (Võru maavalitsuse ettepanek 20. III 1939); Hupel 1774–1782: III, 658; LGU: I, 162; Mellin; PA I: 84; Saar 2008: 147

Vanaküla4 [vana‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis Vana‿külä ‹-`küllä› Plv – küla Põlva maakonnas Põlva vallas (Vana-Koiola mõis), 1627 Wanna Kuella, 1638 Wannakülla.  B1
● Vanaküla paistab silma hiiglasliku territooriumiga XVII saj. Selle all on tollal üles loetud ka Lutsu, Kiisakülä ja Holvandi algtalud, viimase kahe piirkonda on 1627 nimetatud *Peräküläks (Perra Kuella). Ka XIX saj kruntimisel on taludele lahustükkide jagamise aluseks võetud see suursaras. Võib tekkida küsimus, mis oli Vanaküla nimi enne. Tõenäoliselt pole see nimi naaberkülade nimedes säilinud, sest tegemist pole asustuse teise kohta liikumisega, vaid igasse suunda laiali siirdumisega soodsast orujärve äärsest algkülast (1627 Wanna kuella Jerw). Vanaküla läänepoolsed, põlistalude kruntide otstesse rajatud talud kannavad nime Mõtsanukk. – ES
EAA.308.6.332:2, L 1p; Rev 1624/27 DL: 56–57; Rev 1638 I: 144

Vanalõve [vana‿lõve] ‹-le›, kohalikus pruugis Vana‿löve Vll – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Valjala vallas, mõis, sks Alt-Löwel, 1438 Lovele, 1453 Lovel, Lovell, 1550 Louel, 1782 Wanna Löwe mois.  A4
● Vanalõve mõisa, algselt Lõve mõisa kohta on teateid a-st 1438. Hiljemalt Taani ajal eraldati sellest Uuelõve mõis (↑Väljaküla⁴). 1920. a-tel tekkis mõisa maadele Silla küla. 1945. a-ks liideti see kõrval paiknenud väikse vabadikukülaga, mille nimi oli alguses Türgi, a-st 1936 Kase. Liitküla sai nimeks Kase-Silla, al 1977 Vanalõve küla. E. Koit on nime pidanud põliseks eesti nimeks ja toonud vasteks lõvi : lõve ’rebend, kärisenud koht, pragu’ ja soome lovi : loven ’pragu, vahe, uure, laht’. Ta märgib, et see sobib ka maastikuliste iseärasustega, sest mõisa ümbruses on olnud rohkesti veega täidetud lohke. Vrd Lääne-Eestis lõvi : lõve ’madal lohk kindlal pinnal’. Nimi on olnud algselt la-liiteline, lõpusilbi kadu toimus oletatavalt alles pärast kahe *Lõvela mõisa teket. – MK
EAN; EKMS: II, 658; EM: 125; ERA.14.2.716 (Valjala vallavalitsuse 1. VIII 1939 kiri nr 550); Hupel 1774–1782: III, 384; KNAB; Koit 1962: 231

Vana-Otepää [vana-ote`pää] ‹-le› Ote – küla Valga maakonnas Otepää vallas, mõis, sks Schloß Odenpäh, 1582 Odempe, 1684 Odenpä hoff, 1782 Ottepä, 1844 Schloss Odenpäh, 1909 Vana Otepää.  A1
● Vana-Otepää ehk Otepää mõis on asutatud arvatavasti juba XIII saj Otepää linnuse juurde. Praegusesse asupaika on see viidud hiljemalt XVII saj keskpaigas, kui tekkis uutmoodi mõisamajandus ja vajadus põllumaa järele mõisa ümber. Otepää mõisa alla kuulusid XVI–XVII saj lahustükkidena Sirvaste, Aiaste, Makita, Nõuni, Ilmjärve ja Hellenurme. 1641 eraldati Hellenurme koos Makitaga, XVIII saj keskpaigas eraldati Ilmjärve. Sirvaste ja Aiaste põhjal moodustati 1869 Vastse-Otepää vald (sks Neu-Odenpäh). Alles sellel ajal, kui tekkis kahe vallanime vastastikku täpsustamise vajadus, ilmus kirjalikesse allikatesse Vana-Otepää nimi. 1920. a-tel tekkis Vana-Otepää asundus, al 1977 küla, mis hõlmab ka põlistaludest koosnevat ajaloolist Otepää küla. Vrd Otepää1, Otepää3. – MF, ES
BAL: 615; BHO: 112; EAA.308.2.88;  EAA.2072.3.47a, L 3; ENE: VIII, 302, 327; Hupel 1774–1782: III, 272; PA I: 75–76; ÜAN

Vana-Saaluse [vana-`saaluse] ‹-sse›, kohalikus pruugis Vana-Saalussõ ‹`Vanna-`Saalustõ›, rahvakeeles ajalooliselt Vana‿`mõisa ‹-he› Rõu – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas, mõis, sks Waldhof, 1627 Salitzmoysa, 1638 Salusz Moysa, 1684 Salishoff, 1688 Sahlitz Hoff, 1765 Wanna Moisa Jürri, 1796 Wannamois, 1839 Waldhof, 1886 Althof, 1939 Vana-Saaluse.  B2
● See on Saaluse mõisa teine asukoht kolmest järjestikusest, kus peamõis paiknes XVII saj ja XVIII saj alguses. Kui nimekiri 1684. a kaardil on pealkirjastatud Salitz Hoffe dito Gammall Hofwett, siis on vana mõisa all veel mõeldud Hallat. XVIII saj viidi mõis Vana-Saalusest ära, siin elasid talupojad ja kujunes karjamõis, mida Mellini kaart 1798 nimetab (ekslikult?) Neu Salis, st uueks Saaluse mõisaks, kuid eesti keeles ootuspäraselt Vanamõisaks (Wan̄amois). XIX saj anti karjamõisale saksa keeles uus nimi Waldhof ’metsmõis’, 1894. a sai sellest pärandi jagamisel omaette mõis, mille maadele tekkis 1920. a-tel asundusküla. Koha nimi enne Saaluse mõisa siia kolimist ei ole päris selge, ent võib oletada, et Piusa jõe järgi *Jõesteks sai nimetada kogu jõeäärset asustust tänapäeva Vana-Saalusest Kündja kandini. 1561 ja 1563 mainitud Гестькюла, Гестюгинъ, Гистюгелъ, Гестъсколя, Гистюля, Истягила märkis siis Vana-Saalust ja деревня на Пивже въ верховье Kündja kanti. Vana-Saaluse piiresse jääb ↑Tõlija kõrtsi- ja veskikoht. Vrd Halla, Kündja, Uue-Saaluse. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.1268.1.401:119, L 114p; EAA.1268.1.403:307, L 268p;  EAA.2072.4.164, L 1; Eesti TK 50; Mellin; Rev 1624/27 DL: 86; Rev 1638 I: 175; Roslavlev 1976: 8–9, lisa 13; Rücker; Selart 2016: 72–74

Vanassaare [vanas‿saare] ‹-`saarde›, rahvakeeles ka Vana‿`mõisa MMg – küla Jõgeva maakonnas Mustvee vallas, kuni 2017 Saare vallas (Saare mõis).  C3
● Vanassaare (ka Vanasaare) nimi tuli käibele hiljemalt 1930. a-tel, esmakordselt 1939. a nimestikus. Nimi on pandud Vanamõisa kõrvalmõisa (sks Althof, ka Alt-Saarenhof) järgi. Viimane oli Saare mõisa varasem asukoht, kuni XVII saj II pooleks tekkis kõrvale uus mõis, millele läks üle ka Saare mõisa nimi (↑Saarjärve). 1920.–1930. a-tel oli nimeks Saare küla (1923 (Saare) vana asundus). 1937. a topokaardil nimetati asulat Kase külaks. 1977 liideti Vanassaarega Lepiku küla (u 1900 Леппико). – PP
BHO: 14; Eesti TK 50; ERA.14.2.717 (Saare vallavalitsuse 6. VI 1939 protokoll); KNAB; PTK I: 212–213, 266; PTMT: II, 324; ÜAN

Vanaussaia [vana‿`uss‿aia] ‹-le›, kohalikus pruugis Vana‿`ussaja Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Vara vallas (Kavastu mõis), 1818 Ussaja.  C4
● Vanaussaia talust väljakasvanud küla, esimest korda nimestikus 1970. Varem oli Kõnnu küla osa. Külas on ka Vastse-Ussaia talu. Lõuna-Eesti murretes tähendab `ussaid või usse aid õue või aeda. 1977 liideti Vanaussaiaga Kõnnu küla (1582 Kende). Küla kaguosas paiknevad Kusnetsi talud (vn Кузнецо́во), mida on varem ka külaks peetud. – PP
KNAB; PA I: 115; PTK I: 267