[KNR] Eesti kohanimeraamat

Abja ‹`Apja ~ -sse› Hls – paik Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Abja vallas, mõis, sks Abia, 1504 Abie (küla), 1551 wacke thor Abbingen (vakus), 1601 Abienn (mõis), 1638 Abiakh, Abbia (mõis ja küla).  C1
● Paikkond haarab Abja-Paluoja linna ja selle lähiümbrust koos Abja mõisaga. Mõisa kohta on teateid alates Poola ajast, võib-olla aga on nimega samastatav ka 1457. a kirjapanek Abbalis et Meitzekull (mõis Viljandimaal). Mõisa maale tekkis 1920. a-tel Abja asundus. 1939. a paiku nimetati Abja asundus Põlde külaks ning Abja küla sellest lõunas Abjaku külaks. Nime tänapäevakujule vastaks sõna abjas : abja, mis tähendab eeskätt merelahte, aga ka siia maastikku sobilikku ojakääru. Abja nime puhul on L. Kettunen oletamisi moodustanud algvormi *Abija = abik : abiku ’abimees, abiline’, mis oleks seoses tegusõnaga aitama (sm auttaa, avittaa). Seletuse puuduseks on see, et eesti keelest ei ole teada Kettuneni poolt konstrueeritud sõna, ja sõna abi üldjuhul eesti kohanimedes ei esine. See häälikukombinatsioon on tänapäeva kohanimedes küll olemas, aga ta on muud algupära. ¤ Rahvapärimus seob nime sõnaga abi: Abja olevat algselt Vanamõisa abimõis. Vrd Abissaare, Abjaku. – MK
BHO: 2; ENE-EE: I, 44; EO: 49; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); KN; LGU: I, 378, II, 37; Rev 1601: 152; Rev 1638 II: 57; Wd

Angla [`angla] ‹`Angla ~ -sse› Krj – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Leisi vallas (Karja mõis), 1547 Hangell (vakus), 1798 Hangel, 1811 Angel.  C2
● Küla loeti varem ka Pärsama mõisa järgi. Häälikuliselt sobiks vasteks hang ’hunnik, hang’, kuid la-liitelise kohanime puhul eeldaks liite ees isikunime. Ange on esinenud Eestis isikunimes XVI saj (Merthe Ange). Vrd ka vanarootsi isikunime *Angul. – MK
BHO: 17; SK I: 24

Ardla [`ardla] ‹-sse›, kohalikus pruugis `Ar´dla Pöi – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Pöide vallas (Uuemõisa mõis), XVI saj Hordele, 1570 Hardele, 1645 Hardiall, 1798 Hardjal.  B2
● XVI saj loeti küla Maasilinna foogtkonda, kus oli ka Ardla (Hardele) vakus. E. Blumfeldt on samastanud külanime Pöide ja Jaani muinaskihelkonna nimega Horele. Algselt la-liitelise külanime algusosa võiks pärineda muinaseesti või – nagu enam oletatud – germaani päritolu isikunimest. Ardla küla maa-alale jääb kaugel (2,5 km) kirdesopis koht nimega Karjasaare (u 1900 Карьясаре talu). – MK
Rehepapp; Saaremaa 1934: 698; SK I: 28; Vene TK 42

Arukülä [aru‿külä] ‹-`küllä ~ -sse› Krl – paik (küla) Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Mõniste vallas (Vana-Antsla mõis), 1601 Arrekull, 1782 Arrokülla Hanns, 1839 Arroküll od Pille.  C3
● 1977 liidetud Koemetsaga. Küla esmamaining võib olla veelgi vanem, juhul kui 1419 Uexkullide päranduse jagamisel mainitud Eleyerve vakus küladega Permel, Arro, Vyrgha ja Pallokule peaks asuma Ähijärve ja Saru vahel. Seda ei saa siiski tõestada. 1601 on Aruküläs kirja pandud kümme talu, kõik peremehed isanimedega, mis võiks näidata, et asustus paiknes pigem külasarnaselt ja Arukülä ei olnud suurt hajatalude piirkonda kattev nimi. XVII saj algupoolest puuduvad teated, 1685. a kaardil on üks talu, alles 1811 on tekkinud uuesti neli talu. Nime tähendus on sama nagu teistel Aruküladel. – ES
EAA.1865.2.130/1:57, L 56p;  EAA.308.2.88, L 1; EAA.1865.2.131/2:45, L 44p; LGU: I, 208; Rev 1601: 61; Rücker

Esivere ‹-`verre ~ -sse› Han – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Lääne maakonnas Hanila vallas (Virtsu mõis), 1478 Essever (vakus), 1689 Essefer.  C3
● Nime algusosa vasteks on toodud esi, esimene. Esiverega on 1977 liidetud Aruküla (1922), ↑Rõuste ja Sepamaa (1689 Zeppama, Seppamah, 1871 Seppakül, u 1900 Сеппама). Esivere põhjapoolseim osa oli 1930. a-teni Uueküla (koh Uieküla, 1798 karjamõis Uekül). Vrd Esiküla. – MK
EAA.1.2.941:1204, 1205, 1210, L 1191p, 1192p, 1197p; EO: 317; KNAB; LGU: I, 524; Mellin; Schmidt 1871

Haeska2 [`haeska] ‹`Haeska ~ -sse›, kohalikus pruugis `Aeska Vll – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Pihtla vallas, mõis, sks Hasick, 1560 Hauist ~ Habisch (vakus), 1782 Hasikna mois, 1798 Hasik (mõis).  B3
● Haeska mõis tekkis XVI saj III veerandil. Haeska küla asus mõisast loodes. 1920. a-tel mõisa maale tekkinud asundus liideti 1939. a paiku külaga. Haeska nimi on problemaatiline, võiks lähtuda tuletisest aasik, vrd aas : aasa ’silmus’, ’heinamaa jõe silmuses’. Lisaks võib esitada aas : aasa (sm haasia) ’kärbis, sard, ülespandud viljaredel, rõuk’ ja aesk : aesa ’ais’. Haeska vana küla nimi oli mõisaajal *Tagaküla või *Takkaküla (allikais 1780, 1803 Tack, 1798 Tak, u 1900 Такъ). Haeskaga on 1977 liidetud Kuremaa (1945; 1930. a-tel nimetati Soo asunduseks). Vrd Haeska1. – MK
Buxhövden 1851: 104;  EAA.2072.3.240, L 2;  EAA.3724.5.1998, L 1; EM: 125; EO: 338; ERA.14.2.716 (Saare maavalitsuse ettepanek 10. V 1939 nr 271/5 asunduste nimede muutmiseks); Hupel 1774–1782: III, 385; KNAB; Mellin; Saaremaa 1934: 782; SK I: 14

Igaküla [iga‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Muh – küla Saare maakonnas Muhu vallas (Muhu-Suuremõisa mõis), 1569–1571 Yckkenkulla (vakus), 1645 Iggane (küla), 1798 Iggana.  B1
● XVI saj kuulus küla ja vakus Maasilinna foogtkonda, hiljem Muhu-Suuremõisa alla. Nime lähtekohaks on muistne isikunimi, vrd Yga, Iga. – MK
SK I: 41; SMF: 100

Jõempa [`jõempa] ‹`Jõempa ~ -sse›, kohalikus pruugis `Jömpa ~ `Jöemba Kär – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Kaarmise mõis, Mullutu mõis), 1453 Jogenpe, 1592 Jehempe, 1798 Jömpa.  A4
● Küla ja samanimeline vakus on nimetatud koos Kandla mõisale aluseks olnud mõisaga Wackerselge. On kuulunud ka Kandla ja Kellamäe mõisa alla. Nimi on kaheosaline: jõgi : jõe + n (vana omastava käände lõpp, mis p ees on muutunud kergemini hääldatavaks m-ks) + pää. – MK
BHO: 175; Koit 1966: 79; Rehepapp; SK I: 57

Jädivere ‹-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Jädibre Vig – küla Rapla maakonnas Märjamaa vallas, kuni 2017 Vigala vallas, mõis, sks Jeddefer, 1390 Jetevere, 1586 Jedeversche Wacken (vakus), 1709, 1765 Jeddefer, 1732 Jeddiwerre m.  B3
● 1694 on mainitud Jädivere mõisat, mis oli algul Velise mõisa karjamõis; Velisest eraldati 1709. Keskajal olevat küla kuulunud Haapsalu toomkapiitlile. 1920. a-test Jädivere asundus, hiljem Jädivere II küla, al 1977 Jädivere. Jädivere mõisale kuulus ka lahustükk Kivi-Vigalast läänes, Jädivere-Tagaküla (1970 Jädivere I), see liideti 1977 Säälaga. Kui oletada häälikuvaheldust jõ/jö ~ jä, siis võiks nime aluseks pakkuda sõna jõgi : jõe nõrgaastmelist mitmuse omastavat + -vere. Vrd jätt : jäti ’jäätmaa’. Küla asub Velise jõe ääres. Vrd Jõõdre. – MK
Aitsam 2006: 67, 68; BHO: 142; EM: 88; EMS: II (7), 343; Rev 1586: 70; Thor-Helle 1732: 319

Järise1 ‹-le› Kse – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Lääne maakonnas Lihula vallas (Massu mõis), 1564–1565 Jerffuis by, Jerffis (küla ja vakus), 1798 Jerris.  A3
● Vrd järvine : järvise sõnast järv. Vrd Järise2. – MK
EAA.1.2.932:21, L 19; Mellin

Järveküla4 [järve‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Trv – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Tarvastu vallas (Uue-Suislepa mõis), 1531 Jerwecke, 1583 Jarwar, 1601 Jerwekulla, 1624 Jerrefer, 1797 Jerwekül.  B3
● Põlisküla Võrtsjärve ääres. On olnud nii vakus, küla kui ka karjamõis. 1585. a-st oli kaks Järveküla, millest Tarvastu vakusesse kuuluv oli põhja pool ja paiknes järve ääres, teine, Suislepa vakuse küla jäi sellest lõunasse Õhne jõe lähedale, hilisema Obriku küla kanti. Vanal ajal jäi Õhne jõe suue sügavamale sisemaale ning siis paiknes ka teine küla järve ääres. 1920. a-teks oli esimene Järveküla karjamõis läinud Uue-Suislepale, teine Vana-Suislepale. 1624. a revisjonist peale on näha, et põhjapoolsest küla osast on tekkinud Kivilõppe (Kiwilep) küla. Järvekülaga on 1977 liidetud Obriku (1909 Obrokuküla) ja Retsnigu (Retsniku, 1624 Retzneck Toennies) küla. Vrd Kivilõppe. – MKu
Mellin; PA IV: 143; Pedai 2001: 13; Rev 1601: 128; Rev 1624 PL: 79, 80

Kahala3 ‹Kahala ~ -sse› Pil – küla Järva maakonnas Türi vallas (Kabala mõis), 1423 Kaiel, 1560 Kajel (küla), 1583, 1599 Kahal, 1624 Kahell, Kahal, 1638 Kahala, 1797 Kahhala (küla).  B3
● 1624 ka samanimeline vakus. Võib-olla juba muinasajal, kindlasti aga XV–XVI saj viis Kahala kaudu tee Sakalast Revalasse. Harjumaa Kahala nime puhul on L. Kettunen märkinud, et sõnal kaha on palju tähendusi, sealhulgas ’jäähunnik’, la-liitelises nimes ei välista ta algusosana ka isikunime. A. Saareste annab kaha ’hunnik’, mere kaha ’kaldale kuhjunud jää, jääkuhi’, kaha ’kogu, kogum, ühendus, ühine osasaamine’, kaha ’laiem või jämedam ots’. E. Tarvel peab võimalikuks nime lähtumist isikunimest, tuues võrdluseks Caye, Cayo. Küllalt vana la-liitelise nime puhul eeldakski lähtekohana isikunime. Kahala Villevere-poolset otsa nimetati varem Ronikülaks. – MK
EKMS: I, 539, 1315, II, 355; EO: 73; Joh LCD: 241; KN; Mellin; PA IV: 12; P XVI: 284; Rev 1624 PL: 43; Rev 1638 II: 155; Tarvel 1983: 20

Kahtla [`kahtla] ‹`Kahtla ~ -sse› Pöi – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Laimjala vallas, mõis, sks Kjachtla, 1453 Hinke Cachtel is tho Teuwel, 1569–1571 Kachtyalke (vakus), 1645 Kachkill, Kachtial, 1782 Kachtla.  B3
● Kahtla mõis rajati ajavahemikus 1750–1756 ning eraldati Laimjalast, Uuelõvest ja Uuemõisast. Mõisa kõrval läänes säilis samanimeline küla. Mõisa maale tekkis 1920. a-tel Kahtla asundus ehk u 1939. a-st Paeküla (1970 Pae), mis 1977 liideti Kahtlaga. Nimi tuleneb tõenäoliselt sõnadest kaks + jalg ja võib olla kas jalg-lõpuline isikunimi või loodusnimi, kus järelosa on oletatav põllundustermin jalg. Kahtlaga on 1977 liidetud Mäeküla (u 1939), varasema nimega Kahtla kirikuküla, ajalooliselt Türgi küla, mis on tekkinud õigeusu kiriku ümbrusse. – MK
BHO: 233; EM: 124; ERA.14.2.716 (Saare maavalitsuse ettepanek 10. V 1939 nr 271/5 asunduste nimede muutmiseks); KN; KNAB; SK I: 70; SMF: 142; Tarvel 2001: 202–203

Kalju2 ‹`Kalju ~ -sse ~ -le› Vll – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Valjala vallas (Uuelõve mõis).  A3
● Nimi on võetud kasutusele 1936, vrd kalju ’kivimägi, paekivipank’. Vana nimi oli Pahna, mille varasemad mainingud on 1592 Wacke Pan Jours (vakus), 1645 Pahn (küla) ja 1798 Pachna. Nime lähteks on pahn : pahna ’põhk, laoplats’. Vrd Kalju1. – MK
ERA.14.2.716 (Valjala vallavalitsuse 1. VIII 1939 kiri nr 550); SK I: 76, 271

Kalli1 [`kalli] ‹`Kalli ~ -sse› Mih – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Koonga vallas, mõis, sks Kallie, ? 1424 Calliver, 1560 Callie, 1601 Kalli (vakus).  C4
● Mõis on tekkinud ajavahemikus 1624–1638. XX saj algusest Kalli küla. Nimi on võinud olla vere-lõpuline, kui XV saj kirjapanek ikka on sellest nimest, nagu mitmed uurijad varem on oletanud. 1424. a Calliver võib olla seostatav hoopis Paistu Kalvre nimega või ka Palamuse Kalliverega. Dokumendis on märgitud, et küla kuulus Scherenbeke(ni) alla. Kalli kohanimes on igatahes isikunimest lähtunud osa. Vrd Kalli2, Kallivere, Kalvre. – MK
BHO: 171; LUB: VII, 94; Rev 1601: 167; Stackelberg 1926: 245

Kapra [`kapra] ‹-le› Pöi – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Laimjala vallas (Laimjala mõis), 1571 Kappera (vakus), 1592, 1645 Kapper, 1798 Kapra.  B3
● On kuulunud ka Audla mõisa alla. Eraldati Maasist, Otist ja Saarest omaette riigimõisaks 1750, kuid oli XIX saj jälle küla. Nime päritolu jääb hämaraks, võrdluseks võiks tuua sõnad kaper ’mereröövel’, mitmuses kaperid, ja kapar : kabara ’rabamurakas (Rubus Chamaemorus)’. Võimalik, et nimes on säilinud keelest kadunud sõna kaber, kabris ’metskits (Capreolus capreolus)’, kuid kuna nimi esines algselt just vakusenimena, siis on selle lähtekohaks peetud ka harvaesinevat alamsaksa sõna kapper, mis peaks tähendama joomapidu. Vrd Kapri, Kabrametsa, Kaberneeme. – MK
BHO: 179; EM: 124; Rehepapp; Saaremaa 2007: 132; SK I: 82; SMF: 148

Karjaküla1 [karja‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Kei – alevik Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Keila vallas, mõis, sks Hohenhof, 1241 Carias (küla), 1782 Karjaküll (küla ja mõis).  C4
● XVI saj vakus. Karjaküla mõis rajati XVII saj. 1796 (teistel andmetel 1806) oli jagunenud Uus- ja Vana-Karjakülaks (sks Alt-Karjakül ja Neu-Karjakül, al 1860 Alt-Hohenhof, Neu-Hohenhof). Algselt asus (Vana-)Karjaküla mõis külast lõuna pool, pärast kaheks jagamist tekkis Uus-Karjaküla mõis ka külasse. 1920.–1930. a-tel Vana-Karjaküla, pärast Teist maailmasõda Karjaküla asund, a-st 1977 alevik. P. Johansen on nime lähtekohaks pidanud kari : karja. Vrd Karja1, Tõmmiku. – MK
BHO: 119; Joh LCD: 284, 406–407; Mellin

Kaseküla [kase‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Han – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Lääne maakonnas Hanila vallas (Virtsu mõis), ? 1320 Caskennenne, 1478 Kasenkull (vakus), 1798 Kasse.  C3
● Nime aluseks on puunimetus kask : kase + küla. Kui XIV saj kirjapanek on tõepoolest selle külaga seotud, siis on nimi lähtunud loodusnimest, kus varasema -nina on asendanud -küla. – MK
Bfl: I, 35; LGU: I, 524; LUB: II, 672; Mellin

Kiratsi ‹-sse ~ -le› Kaa – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Kaarma-Suuremõisa mõis), 1592 Kirrides (vakus), 1645 Keradus, 1798 Kirradus.  B4
● Nime algne tähendussisu jääb hämaraks, vrd kirane : kirase, kiratse, kõhna-kirane ’vilets, armetu, hale’. L. Kettunen on küsimärgiliselt rekonstrueerinud *Kiraduse. Vrd Kiraste. – MK
BHO: 228; SK I: 105

Kisõjärv [kisõ‿`järv], kirjakeeles ka Kisejärv Vas – järv Võru maakonnas Rõuge vallas (Vastseliina mõis), 1561 Волостка Кизіярвъ (vakus), 1588 Kisiarva (küla), 1627 Kysi (järv), 1630 Kiese Jerwe, 1638 Kyszi Jerw, Kiesse Jerw.  B3
● Kisõjärv on silmapaistva järvederühma keskne ja kõige suurem järv. XVI–XVII saj on selle järgi nimetatud hajatalude küla (maakasutuslikult suursaras), mis hõlmas talud Saviojalt ja Kärinält praeguse Missoküläni (Misso mõisani) ja Mauri külani. Vahel on selle küla all loetletud ka teise liikumistee äärde jäävaid talusid Kirikumäelt üle Tsiistre Preeksa ja Puspurini, kuid neid on ka nimetatud Kirikumäe järve vanast nimest *Ahijärv saadud külanimega (nt 1588 Ahirewo). Järvenime kirjapiltidest on näha kaht varianti, *kisi- ja kisõ-algulist. Suure järve tõenäoliselt vana nime pole mõtet seostada kalanimetusega kiiss ’kiisk’. Järve nime tegelik algupära pole teada, kuid huvipakkuv võiks olla võrdlus Loode-Venemaa Kiži kohanimedega: järved, jõed, sood ning Kiži saar Äänisjärves kui kõige tuntum sellenimeline koht. Mitmed uurijad, nende hulgas I. Mullonen, pooldavad selle kohanimeosise pärinemist läänemeresoome nimetusest pika kvaliteetse vesisambla jaoks, mis kasvab veekogude põhjas vaiksetes lahesoppides ja mida on eriti hinnatud palkhoonete ehitusel. Vene Кижи algupärane vepsa vaste on kiži (nt nimedes Kižidärv, Kižiso). Aunuse karjala keeles on see sõna kiidžin (nt Kiidžiminniitü, Kiidžimenlahti). Kuna neile keeltele ühine sõnatüvi võiks olla *kidž-, tekib raskusi Kisõjärve nime seostamisega, sest lõunaeesti keeles on algupärane -ds- alati hästi säilinud. Kuid vrd Kiidsuniit, heinamaa Kisõjärve lähedal. Ka Aunuse karjala alal esineb kohanime Kižujärv ning Mullonen on kuulsa Kiži saare kohta kirjutanud, et nimeandmismotiiv on väljaspool kahtlust, kuid nime häälikkuju on raske selgitada. Kisõjärv oma sopilise kuju ja madalate turbaste kallastega võiks olla olnud ehitussambla hankimise koht, sest ka põline tee kulgeb otse mööda järve kallast. Tähelepanu äratavad Kisõjärve naaberjärvede nimed Pahijärv, Laihjärv, Vuuhjärv ja Sõdaalonõ järv, mis näivad kuuluvat samuti vanemasse keelekihistusse. – ES
Mullonen 1994: 58; Mullonen jt 1997: 44; Mullonen 2008: 59–60; PA I: 30; Rev 1624/27 DL: 74; Rev 1638 I: 159, 166; Roslavlev 1976: lisa 1; Truusmann 1897a: 40

Koikküla [`koik‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis Koik‿külä, kohalikus pruugis ajalooliselt Koova‿külä Har – küla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Taheva vallas, mõis, sks Adsel-Koiküll, 1541 Koyuenkul (vakus), 1582 Koiwekilla, 1627 Koywa, 1688 Koikyllhoff, 1716 Kowa Külla wallast, 1798 Koikül, Kowakülla M.  B3
● Koivaliina (Gaujiena, sks Adsel) mõisa eestikeelses osas ehk Taheva vakuses on 1627 loetletud kolm küla: Taheva (Taywa), Koiva (Koywa) ja Aheru (Ayhero Kuella). Koikküla mõis moodustati XVIII saj Koiva ehk Koikküla ja Aheru küla maadest. Mõisa maale tekkis 1920. a-tel asundus, al 1977 küla. Nimi on saadud Koiva jõe nimest. Koikküla on kolmest Koiva jõega kokku puutunud eestikeelsest põliskülast kõige rohkem allavoolu paiknev. Nimekujudes on rööpselt käibinud kaks moodustusviisi, nimetavaline Koiv + külä › Koikkülä ja omastavaline Koiva (teisenenud kujule Koova) + külä. Teine nimekuju on tänapäevaks hääbunud. Mõisa saksakeelsesse nimesse lisati alati täiend Adsel-, et seda eristada Vana-Koiola nimest (Kirrumpäh-Koiküll). XX saj on rahvalikus pruugis Koikküla asustust jagatud kolmeks kandiks: Mäekolk (praeguse Koikküla tuumik, sh eraldi seisvad Nuustaku ja Mänike), Alakolk (talud Koiva jõe ääres, praegu Koiva küla) ja Ujumõtsa kolk (talud Uju ehk Ujuste oja piirkonnas, praegu Lepa küla). Koikkülaga on 1977 liidetud osa Pügeri külast. Vrd Koiva1. – ES, MF
BHO: 4;  EAA.308.2.167, L 1; EAA.1297.2.1:27, L 25; KN; Mellin; PA I: 74; Rev 1624/27 DL: 97

Koksvere [`koksvere] ‹-`verre ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Koksivere Pil – küla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Kõo vallas (Kõo mõis), 1583 Kokoswier (küla), 1599 Kokoswer, 1624 Koxsfer, 1797 Koksfer.  C3
● XVI saj kuulus küla Põltsamaa staarostkonda. Arvatavasti on küla olnud ka Eistvere mõisa all (1624 oli Eistvere mõisa teine vakus Tomas von Embdeni lese omanduses, sh Koksvere küla). Külanime lähtekohaks on tõenäoliselt isikunimi, vrd Cock(e), Kocke, Cokes, Koeck. Võiks arvata, et algselt on -vere ees olnud ste-lõpuline suguvõsanimi. L. Kettunen on nime algusosa võrrelnud sõnadega koks : koksi ’pootshaak’ ja koksima ’koputama, kopsima’, kuid oletanud, et algusosa võis olla ka isikunimi, mis ongi tõenäoline. – MK
EO: 309; Mellin; PA IV: 10; P XVI: 297; Rev 1624 PL: 47; Stoebke 1964: 38–39

Kuivastu ‹-sse› Muh – küla Saare maakonnas Muhu vallas, mõis, sks Kuiwast, keskajal Kuist (vakus), 1592 Kuyast, 1645 Küwast, 1798 Kuiwast.  B4
● Kuivastu mõis rajati samanimelise küla maale ja eraldati Muhu-Suuremõisast ajavahemikus 1751–1758. Mõisa maadele tekkis 1920. a-tel asundus, mis hiljemalt 1945 oli kirjas külana. Nime lähtevorm on tõenäoliselt *Kuivaste, mille L. Kettunen annab veel paralleelvormina, esitades nime vasteks sõna kuiv. Ta peab seda võimalikuks rahvaetümoloogiaks ja konstrueerib oletatava sugunime *Kuivane nagu soome Kuivalainen. – MK
EM: 123; EO: 225; KNAB; SK I: 128

Kulna [`kulna] ‹`Kulna ~ -sse› Kei – küla Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Keila vallas (Lehola mõis), 1219 Culdale, 1241 Guldan (küla), XVI saj Gulden (vakus), 1536 Kullena.  C1
● XVII saj löödi küla lahku, pärast seda tekkisid küla osadest Maantee ja Ülenõmme küla. XVIII saj algul oli jagatud Keila ja Lehola mõisa vahel, sajandi teisel poolel ühendati taas Lehola alla. XX saj II pooleks oli Ülenõmme liitunud Maantee külaga. Kulna küla moodustati taas 1977, liites Maantee ja Sassi küla (viimane kuulub praegu Niitvälja piiresse). P. Johansen on nime algkujuks pakkunud *Kulda-la või omastava vormi *Kuldan isikunimest Kulda. L. Kettunen on oletanud, et -na külanimes võib olla vana kohakäände funktsiooni kandev järelliide. Kulnaga on 1977 liidetud veel osa Keila külast (u 1900 Кегель). Selle Keila linna piiril paiknevat Tammermaa talu on P. Johansen pidanud üheks võimalikuks Taani hindamisraamatus 1241 mainitud küla Tarvameki asupaigaks. Vrd Keila2. – MK
EAN; EO: 146; Joh LCD: 339–340, 617; KNAB

Kuninga1 ‹-le› PJg – küla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Halinga vallas (Halinga mõis), ? 1500. a-tel Kuninca, 1543 Cunnica (vakus), 1575 Kunniel, 1624 Kuennil (küla), 1638 Kunning, 1839 Kun̄inga.  B3
● 1977–1997 oli Roodi osa. Kuninga nime lähtekohaks on kuningas : kuninga, mis kohanimedes võib tähistada kunagisi vabatalupoegi. XVI saj elaski vakuses vabatalupoeg Cunnica Mick. Kohati võis Kuningas esineda ka isikunimena. – MK
Beiträge 1874: 395; BHO: 272; EAN; Johansen 1925a: 4, 6; KNAB; PTK I: 93; Rev 1624 PL: 28; Rev 1638 II: 19; Stackelberg 1928: 146, 147

Kurese ‹-le› Mih – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Koonga vallas (Mihkli kirikumõis), 1534 Kurryselck (vakus Koonga mõisa all), 1601 Kurrusall Hanne, 1797 Kurresel (küla), 1839 Kurreselg.  C3
● Nime lähtekohaks on kurg : kure või ka kuri + selg : selja ’seljandik’. Kureselt u 2,5 km kirdes on Maalinna ehk Maalja soosaar, millel asus varem Soontagana maalinn (1797 Alte Burg Sontagana Malin). Vrd Mihkli1. – MK
Mellin; Rev 1601: 169; Stackelberg 1926: 214; Varep 1957: 61

Kurkse [`kurkse] ‹`Kurkse ~ -sse› Ris – küla Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Padise vallas, poolmõis, rts Korkis, Kårkis, Korkes, 1562 Lille Kurkus (küla), 1565 Kurckus, Grot Kurckuss, Klene Kurckuss (vakus ja kaks küla).  C1
● P. Johansen on nime sidunud sõnaga kurk : kurgu, mis kohanimedes tähendab maa- või merekitsust, siin tõenäoliselt väina, kust toimus ülesõit Väike-Pakrile. L. Kettunen aga on nime algvormiks pakkunud Kurkisen linnunimetusest kurg. – MK
EAA.1.2.934:418, 419, 420, L 414, 415, 416; EO: 194; Joh LCD: 458; Johansen 1951: 227

Kõiguste ‹Kõiguste ~ -sse› Pöi – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Laimjala vallas, mõis, sks Koigust, 1453 Meles van Keikus is tho Tackever, 1617–1618 Keikuste Willem, 1622 Keykeste Willem, 1645 Keikuß (küla), 1798 Köigust (mõis).  A3
● XVI saj oli Kõiguste vakus Saare mõisa all, XVII saj Kõiguste küla Randvere vakuses. Kõiguste mõis rajati tühjadele talumaadele ning eraldati Saare mõisast ajavahemikus 1744–1750. 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Nimi võib olla tekkinud isikunimest, vrd Keyke, Keike. J. Simm toob Võnnu Keegu puhul, mis kirjapanekuis esineb kujul Keigo-, Keygo-, võrdluseks soome keikka ~ keikko ~ keikku (keikas) ’üles ja taha käändunud; kiikuv, lehviv’. – MK
BHO: 240; EM: 124; KNAB; Saaremaa 1934: 700; Simm 1973: 40; SK I: 141

Kõnnu4 ‹`Kõndu ~ -sse› PJg – küla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Vändra vallas, mõis, sks Könno, 1578 Кенду, деревнею Кендою (küla), 1601 Koenne (vakus), 1797 Kön̄o.  A2
● Mõis on tekkinud enne 1681. Mõis ja küla olid kõrvuti; mõisamaale 1920. a-tel tekkinud asundus nimetati 1939. a paiku Karukülaks (al 1977 Kõnnu osa). Kõnnu nime lähtekohaks on tõenäoliselt kõnd : kõnnu, mille olemust on põhjalikumalt käsitlenud V. Pall ja M. Kallasmaa: sõna on tänapäeva murretes tundmatu, kuid esineb Põhja-Eestis laiemalt kohanimedes. A. W. Hupelil on siiski kond maa, konno maa ’vesine maa, mis vilja ei kanna’. Võrdluseks toob Pall soome keelest kontu : konnun ’mõis, maa’, mille vasteks Põhja-Eestis oleks kõnd : kõnnu. Kõnnuga on 1977 liidetud Linnamaa (1938) ja Selja (u 1900 Селья). Kõnnu idaosas on paik nimega Taarikõnnu (1797 Tarikand, u 1900 Тарикенно). Vrd Taarikõnnu raba. – MK
BHO: 251; DLV 1998: 175; EAN; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); Kallasmaa 2011: 863–868; KNAB; Mellin; PTK I: 99; Rev 1601: 177; Rücker

Kõpu1 ‹`Kõppu ~ -sse› Kõp – alevik Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Kõpu vallas (Kõpu kirikumõis, Suure-Kõpu mõis), 1470 Koppeschen Wech (’Kõpu tee’), 1560 Koppe, 1593 Kepa (mõis), 1601 Koppe (vakus).  A2
● Kõpu alevik moodustati 1977. Ka endise Suure-Kõpu mõisa (sks Groß-Köppo) hooned jäävad alevikku. Kõpu nimi pärineb tõenäoliselt isikunimest. Kuigi asula kohta kasutati Kõpu või Suure-Kõpu nime ka nt 1930. a-tel, oli ametlik nimi hiljemalt 1945. a-st kuni 1977 Keskküla asundus. Aleviku moodustamisel liideti sellega osa Mõisavälja külast (1970, varem Asuküla), mille piiresse jäi Suure-Kõpu mõis. Vrd Kõpu3. – MK
BHO: 254; ENE-EE: V, 280; LGU: I, 465; Rev 1601: 122

Kõruse ‹-le›, kohalikus pruugis Köruse Khk – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Kihelkonna vallas (Tagamõisa mõis), 1562 Korbische Wacke (vakus), 1617 Wacca Körffes, 1645 Körruß, Körris, Koruiß, 1798 Körrust.  B3
● XVIII saj oli lühikest aega ka mõis. Nime aluseks on sõnast kõrb : kõrve ’suur mets’ saadud ne-tuletis kõrbne : kõrbse. Kõruse külaosad on Alase ehk Allküla (läänes), Jõeküla (põhjas), Kivestu (kirdes) ja Matuküla (idas). – MK
Johansen 1951: 306; KN; Mellin; SK I: 146

Lõpi ‹-le›, kohalikus pruugis Löpi Krj – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Leisi vallas (Vanalõve mõis), 1592 Leppist-Koiküll (vakus), 1645 Leppist.  C3
● Lõpi mõis rajati XVII saj. XIX saj algul jaotati maa talupoegadele ja mõis kadus. 1977–1997 oli ametlikult Räägi küla osa. Päritolu on sama mis Lõpe nimel, siin on tõenäoliselt mitmuse tüvi põhjustanud nimelõpu i. Vrd ka lepine : lepise ’lepne’. Vrd Lõpe1. – MK
BHO: 303–304; EM: 122; KNAB; SK I: 196

Matapera [mata‿pera] ‹-`perra ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Matapära Vil – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas (Viljandi mõis), 1470 Mattenpere, 1584 Mattaper (küla ja mõis), 1601 Mattenpere (mõis), 1624 Mattenpersche Wacke (vakus), 1797 Mettaper (küla).  B2
● XVI saj ja XVII saj algul on küla juures olnud mõis, hiljem (1624) kuulus Matapere vakus Viljandi mõisale, Matapere mõisat enam ei mainitud. Raudna jõe vasakkaldal olnud Matapera küla osast on 1977 moodustatud ↑Sinialliku küla, millega on põhiliselt liidetud ka Everti oja ääres asuv Orika ala (väike osa on liidetud Vardja külaga). Nime lähtekohaks on isikunimi Matt + pere, järelosa on vahetunud lähedase osisega pera ’pära’. Matapera külaga on 1977 ühendatud Reinu küla (1930. a-tel Reinu asundus, endine Reinu karjamõis jääb praegu Viljandi Männimäe linnajao piiresse). – MK
ENE-EE: VI, 210; KNAB; LGU: I, 465; Mellin; PA IV: 167; Rev 1601: 122

Meedla [`meedla] ‹-sse› Kaa – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas, mõis, sks Medel, 1560 Mehlden (mõis), Mehlen (vakus), 1798 Medel (mõis ja küla).  B4
● Meedla mõisa kohta on andmeid a-st 1560, mõisa kõrval kirdes oli samanimeline küla. Keskajal oli mõis keskus piiskoplikule ametkonnale, mis haaras peaaegu kogu Kaarma kihelkonna. Tänapäeva Meedla küla vastab vanale külale, Meedla mõisa maale rajatud asundusküla nimetati 1923. a paiku ↑Maleva külaks. Meedla nimi tuleneb muistsest eesti mehenimest Meel või Meelde. Praeguseks on nimi siirdunud la-liiteliste nimede rühma. Vrd Maleva. – MK
ERA.14.2.716 (Saare maavalitsuse ettepanek 10. V 1939 nr 271/5 asunduste nimede muutmiseks); SK I: 211

Miikse [`miikse] ‹`Miikse ~ -sse›, kohalikus pruugis ‹-he›, kirjakeeles varem ka Meeksi Se, Vas – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Pankjavitsa, Vaaksaarõ nulk, Vastseliina mõis), 1341 на Мѣкузицком поли (’Miikse väljal’), 1341 оу Мѣкоужице оу рѣчки (’Miikse oja ääres’), 1561 Мегузица, 1563 Микужицы (vakus, küla), 1569 Мегузицы, 1585 Мигузица, 1586 Mieguzycza, 1588 Mieguzicza, 1627 Miggositz, 1638 Megositz, 1642 Меузица, 1681 Sorep By, 1684 Megositz, 1798 Megusitz od. Mecks (karjamõis), 1872 Mieksi, 1875 Meeks, 1885 Мегузицы (küla), 1909 Meeks (karjamõis).  C2
● Küla kahe poole vahel on olnud sajandeid riigipiir. Ka Liivimaa poole Miikse oli XVI saj küla. O. Roslavlev pidas 1561. a mainitud kohti Волостка Микижицы ja küla Мегузица sama nime eri kujudeks, kuid need on siiski selgelt eraldi asulate nimed. Võimalik, et külad asusid teine teisel pool Pihkvamaa-Liivimaa piiri. Nende nimede ühises algupäras kahtlust ei ole. Poola revisjonid teatavad elanike Venemaale küüditamisest Liivimaa Miikse külast ja 1584. a tulnud uusasunikest. Pihkvamaa poole Miikse püsis ilmselt järjepideva külana (vt 1688. a kaarti). 1593 Liivimaa poole Miikse läänistati, oli lühikest aega mõis ja sai pärast poolakate lahkumist Vastseliina mõisa hajataluks. Küla enam ei tekkinud, u 1678 rajati siia Vastseliina mõisa karjamõis. XIX saj eraldati see Misso mõisa karjamõisaks. 1920. a-tel sai asunduseks ja 1977 liideti Setomaa-poolse külaga Meeksiks; nimi muudeti kohalikule hääldusele vastavaks Miikseks 1997. Miikse on III vältes Meeksi nime lõunaeestiline mugandus, vrd Peetri – Piitre. See nimi on põline ste- ja si-liite vaheldusega külanimi, venepärane -зица ja saksa -sitz on mugandused nendesse keeltesse. Algupärane on olnud *Meegoste ~ *Meeksi. A. Šteingolde arvates on venekeelse kohanime aluseks läänemeresoome tüvi; hiljem lähenes see isikunimele Кузя (‹ Кузьма) ning nimi moodustus järelliitega -иц(ы), -иц(а). Kollektiivliitega nime algusosa *Meego või *Meegos võiks olla muistne isikunimi, vrd 1500 Matyes Mecke, 1489 Meko, 1355–1362 Mekuse. Nende võrdluseks on toodud ka vanasaksa Mecca, Mecco. Vrd ka Aunuse karjala Мега (1658). Veidi teistsugust seletust pakub ↑Miiaste näide. Miikse Setomaa-poolses osas on omaette paigad Kamenka (endine küla, vn Каменка) ja Roosigu. Vrd Meeksi, Meegomäe, Meegaste. – ES, AK
Ambus 1960: 740–741; Arakčeev 2008; BAL: 671;  EAA.308.2.178, L 1; Hurt 1904–1907: II, 5; Mellin; PA I: 24, 29; Rajandi 2011: 33; Rev 1624/27 DL: 78; Rev 1638 I: 158; Roslavlev 1976: 7, 17; SeK: 84; Selart 2016: 67; Setomaa 2009: 216; Stoebke 1964: 48–49, 155; Truusmann 1890: 57; Truusmann 1897a: 39–40; Weske 1876: 42, 46

Mõnnaste ‹-sse› Trv – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Tarvastu vallas (Tarvastu mõis), 1583 Monasth, 1584 Manasth, 1624 Moennustsche Wacke (vakus), Moennust (küla), 1724 Mönnaste, 1797 Mon̄ast.  A2
● Põlisküla kihelkonna põhjaosas. On teateid, et Mõnnaste riigimõis asutati 1586 ja likvideeriti vahemikus 1587–1590. L. Kettuneni arvates on küllalt levinud külanimi tekkinud oletatavatest isikunimedest *Mõnnak, *Mõnnik ~ *Mõnning, millele on lisatud kollektiivliide -ste. Mõnnaste äärmist põhjapoolset otsa tuntakse samanimeliste talude järgi Kõksi nime all (1797 Köksi küla). Vrd Mõnnuste. – MKu
EO: 328; EVK; KN; Mellin; PA IV: 145, 179; Rev 1624 PL: 129; RGADA.274.1.181/2:74, L 168

Mõtsu [`mõtsu] ‹`Mõtsu ~ -sse› Var – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Varbla vallas, mõis, sks Metzeboe, 1478 Metsowe (vakus), 1725–1726 Metzobbo (mõis).  B4
● Mõis tekkis arvatavasti Rootsi ajal. 1920. a-test asundus, u 1939. a-st küla. Kohanime päritolu on ebaselge. Esimese kirjapaneku järgi oli nimi kolmesilbiline ja e-ga võidi edasi anda nii e-d kui ka õ-d. Praegu kuulub küla alasse, kus sõna mets hääldatakse e-lisena. Kui tahta nimes näha seda sõna, tuleks oletada nime lähtumist Lõuna-Eestist. Tõenäolisem on siiski, et nimi on pärit mõnelt isikult, vrd isikunimesid ürikutes Meetse, Meyze, Meytse, Metse, Metsi. Nimelõpp -(o)we jääb praegu selgusetuks. – MK
BHO: 355; ERA.14.2.451 (Lääne maavalitsuse ettepanek 30. III 1939 nr 9033 asunduste asjus); LGU: I, 524; Rev 1725/26 Lä: 128; Stoebke 1964: 48, 59

Mägari ‹-sse›, kirjakeeles varem ka Mägeri Rid – küla Lääne maakonnas Haapsalu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Ridala vallas (Kiltsi mõis), 1591 Megger (vakus), 1782 Klein Meggar, Gros Meggar.  C1
● Veel XIX saj I poole kaardid näitavad Mägari jagunemist suureks ja väikeseks külaks (1844 vastavalt lõunaosa Suu ja põhjaosa Wehh), II poolel nimetati aga kogu küla Eest-Mägariks (1872–1873 Eest Mäggara) vastandina Taga-Mägarile ehk ↑Koherile. Kui Mägari nimi on üheosaline, siis sobiksid vasteiks lähedased sõnad mägar ’mäger’ ja mägar ’teatud putukas’, mis võisid esineda lisa- või talunimena. Mägari põhjaosa, osalt Koheri piires, on Kutama, endine karjamõis (1798 Kuttuma, 1871 Kutterkül). Mägari kaguots on Tamma, endine Kiltsi mõisa kõrvalmõis (1798 Tamma küla). – MK
EAA.1864.2.IV-9:172, 173, L 163p, 165;  EAA.3724.4.578, L 1; EVK; Mellin; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/5:157, L 155; Schmidt 1844; Schmidt 1871

Mätasselja [mätas‿selja] ‹-`selga ~ -le› Kär – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Mõnnuste mõis), 1454 Metzell, 1592 Paggimezell (Paiküla-Mätasselja vakus), 1645 Mettasell, 1798 Metsa Selja.  C4
● Nimi lähtub sõnadest mätas : mätta ja selg : selja ’seljandik’. Mellini atlases 1798 on valesti tõlgitsetud mõnd varasemat kirjapanekut. – MK
BHO: 352; SK I: 234

Nurme8 ‹-le› Muh – küla Saare maakonnas Muhu vallas, mõis, sks Nurms, 1570 Nurmeße wacken (vakus), 1592 Nurmes (vakus), 1645 Nurmbs, Nurms.  C2
● On arvatud, et küla tekkis pärast Muhu-Suuremõisa üleviimist 1626 praeguse Vanamõisa kohalt, kuid vakus oli siiski olemas juba XVI saj lõpul. Nurme mõis eraldati Suuremõisast 1750. a-tel. XIX saj II poolel jagati mõisa maad talupoegadele, tekkis uuesti Nurme küla. 1977–1997 oli Nurme ametlikult Aljava osa. Vrd Nurme1. – MK
BHO: 395; EAN; EM: 123; KNAB; SMF: 59; SK I: 250

Oara [`oara] ‹-sse› Aud – küla Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Audru vallas (Audru mõis), 1500. a-tel Hover, 1531 Hover villa (küla), 1534 Hohaver (küla), 1624 Ohafer (küla ja vakus), 1839 Ohafer.  A1
● Algselt vere-lõpuline nimi. Küla asub Audru jõe ääres. 1624. a kirjapaneku põhjal võiks oletada, et nime algusosa lähtub sõnast oja, kuid esimene, h-line kirjapanek osutab muud. Nime tähendussisu ja algne algusosa jäävad ebaselgeks. – MK
BHO: 397; Rücker; Stackelberg 1926: 218; Stackelberg 1928: 169

Olustvere ‹-`verre ~ -sse› SJn – alevik Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Suure-Jaani vallas, mõis, sks Ollustfer, 1424 Olswer (küla?), 1470 Holstever (vakus), 1587 Oluster, 1638 Hallastfer (mõis), 1797 Ollustfer.  C4
● Mõis on rajatud XVI saj keskel. XX saj algul tekkis raudteejaama juurde alevik. 1970. a-tel oli eraldi asula ka mõisasüdame ümber moodustunud Olustvere asund, mis liideti alevikuga 1977. 1920. a-tel mõisa maadele tekkinud Olustvere asundus paiknes alevikust kagus ja on 1977 liidetud Jaska külaga. Nime aluseks on L. Kettunen pidanud oletatavat isikunime, kas sugunime *Ol(l)u-ne : -se : -ste, mis seostuks Olavi ja Oleviga, või isikunime *Holloi (sm Hollo), kui võrrelda kohanime Holstre nimega. Olustverega on 1977 liidetud Papioru küla (1970, külas on olnud varem vene õigeusu kirik). Vrd Holstre. – MK
BHO: 406; ENE: V, 500; ENE-EE: VII, 60; EO: 307, 312; EVK; KNAB; LGU: I, 469; PA IV: 235; Rev 1638 II: 102

Orava1 ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ ~ Oravilõ› Vas – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Orava vallas, mõis, sks Waldeck, 1627 Oraff Lauer, 1638 Oraw Laur, 1688 Orrawa Byy, 1782 Hoflage Orrawa (karjamõis), 1820 Orrawa (küla), 1839 Orrawa (mõis).  C1
● Karjamõis Orava talude lähedusse rajati XVII saj lõpuaastatel. 1841 eraldasid Vastseliina omanikud selle omaette mõisaks, kümmekond aastat varem kui 1850. a paiku eraldatud muud Vastseliina majandusmõisad. Mõisale anti uus saksakeelne nimi Waldeck ’metsanurk’. Orava küla oli selleks ajaks ümber asustatud paika, kus 1684. a kaardi järgi oli elanud Madina Thomas. 1920. a-tel jagati Orava mõis asundustaludeks ja moodustati Orava asundus. Asundus ja põlistalude Orava küla liideti 1977. Orava nimi pärineb küllalt levinud talupoja lisanimest, see aga omakorda loomanimetusest. XVII saj elas sama lisanimega talupoegi ka mujal Vastseliinas. Lisanimi on hästi tuntud ka teistes läänemeresoome keeltes. Orava järvede juures paiknenud küla vana nimi oli *Suurõ-Vaigustõ või *Suurõ-Vaigussidõ (1561 Большія Вайгужицы, 1627 Gross Waygositz, 1630 Groß Waygust). Samanimeline vakus hõlmas kogu Vastseliina põhjaosa (1588 Wayguzicza vardjaskond, 1688 Wagositz). O. Roslavlev on leidnud, et selles vakuses oli ka keskajal mõis, kuid see paiknes Tabinas. – ES
BHO: 641; EAA.1865.2.141/2:2, L 2; EAA.1271.1.226:156, L 1755; EAA.308.2.178; PA I: 34; Rev 1624/27 DL: 78; Rev 1638 I: 170; Roslavlev 1976: 7, lisa 3, 5; Rücker; Sukunimet 1992: 394; Truusmann 1897a: 39

Paadrema [`paadrema] ‹-le›, kirjakeeles varem ka Paadremaa Var – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Varbla vallas, mõis, sks Padenorm, 1435 Padenorm (mõis), 1478 Padenorme (küla, mõis, vakus), XVII saj lõpul Paderma Tönniß.  B4
● Mõis ja küla olid kõrvuti. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele Paadrema asundus, mis 1939. a paiku jagati Ehala, Pansi ja ↑Sookalda külaks. Viimase piires asus ka Paadrema mõis. Paadrema küla on sellest kirdes. Nime algusosa vasteks on sõna paas, mitmuse omastav paade, järelosa nurm : nurme on moondunud kujule -rema. Vrd Paadenurme. – MK
BHO: 417; EO: 177; ERA.14.2.451 (Lääne maavalitsuse ettepanek 30. III 1939 nr 9033 asunduste asjus)

Paatsalu [`paat‿salu] ‹-`sallu ~ -sse› Var – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Varbla vallas, mõis, sks Patzal, 1446 Patzell, 1478 Patsell (vakus), 1798 Patsallo, Patzal (küla ja mõis).  A4
● Mõis tekkis XVI saj lõpul või XVIII saj alguses, eraldati Paadremast. Mõisa kõrval säilis küla. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele Paatsalu asundus, mis 1939. a paiku nimetati Kiviste külaks ja 1977 Paatsalu külaks. Paatsalu vana küla jäi 1977. a reformiga Tamba küla piiresse, kuid kuulub 1997. a-st taas Paatsalu alla. Võimalik, et Paatsalu nime algusosa lähtub sõnast paas, järelosa aluseks näib olevat salu. Paatsaluga on 1977 liidetud ↑Illuste, Metsaküla (1938 Metsa) ja ↑Viira küla. Illuste ja Viira on Karuse khk-s. – MK
EM: 82; ERA.14.2.451 (Lääne maavalitsuse ettepanek 30. III 1939 nr 9033 asunduste asjus); KNAB; LGU: I, 524; Mellin; Saaga: Originalet av Jakob Koits regestverk. Del 1, P:2

Paenase ‹-le›, kirjakeeles varem ka Painase Muh – küla Saare maakonnas Muhu vallas (Muhu-Suuremõisa mõis), 1570 Painisell (vakus), 1592 Painsell, 1798 Paimas.  C1
● Nimi on olnud kaheosaline, järelosa vasteks on selg : selja ’seljandik’. Algusosaga võib häälikulise sarnasuse alusel võrrelda sõnu pain : painu, paine : paine ’vahend ree jalase painutamiseks, painutatud koht’; painand ’painutatud külgedega nõu’; painard ’vikati käepide’. Võrreldagu ka saarte murde sõna painjalg või painasjalg ’luupainaja’. Ei saa välistada võimalust, et nime lähtekohaks on olnud sõna paas : pae, mis kohanimedes on esinenud mitmel kujul. – MK
BHO: 420; Rehepapp; SK I: 270

Paiküla [`pai‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Kär – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Kandla mõis, Kärla mõis), 1592 Paggimezell (Paiküla-Mätasselja vakus), 1645 Paye, Payeküll, 1798 Paje.  C4
● Esimese kirjapaneku alusel võib nimega võrrelda häälikuliselt sarnaseid sõnu pagi ’tugev tuule- või vihmahoog, paks pilv’, pagi ’pigi, kõlbmatu jääk’ ja pagi ’adra osa’. – MK
BHO: 420; EMSK; Mellin; SK I: 272

Parila2 ‹Parila ~ -sse› Rid – küla Lääne maakonnas Haapsalu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Ridala vallas, mõis, sks Pargel, 1535 Pargelekulla, 1591 Pariell (küla), 1594 Bargell, 1598 Pargels Wacke, Pargell by (vakus ja küla), 1687 Pergell (mõis), 1798 Pargel.  C1
● Mõis eraldati Mäemõisast 1594, tänapäeval jääb Jõõdre küla piiresse. 1920. a-test asundus, 1977–1997 oli Ridala osa, al 1997 küla. Parila saksakeelses nimes olev g võib olla algne, sel juhul on nimi lähtunud sõnast parg : paru ~ para ’kõrkjate ja rooga segatud rohi’. Kui g on hiline või hääldus j-na, siis võib lähteks olla pari ’padrik’. Kirjapanekute järgi näib tegemist olevat algselt la-liitelise nimega. Vrd Parila3. – MK
EAA.1.2.937:50, 82, L 49p, 81p; EAA.1.2.941:329, L 321; EAN; EM: 88; Essen, Johansen 1939: 63; KNAB; Mellin; Saaga: Originalet av Jakob Koits regestverk. Del 1, P:5; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/5:108, L 106; VMS; Wd
Märkus. Lisatud varasem maining 1535. 2021-12-30T18:40:28.

Pikva [`pikva] ‹-le› Kos – küla Harju maakonnas Anija vallas, mõis, sks Pickwa, 1241 Pickuta, 1493 Pytkow, 1696 Pickowa, Pickoa By, 1796 Pitkwa (küla, veski).  A1
● Küla oli olemas juba XIII saj alguses. Keskajal oli Pikva Padise kloostrimõisa eraldi vakus, 1600 liideti Alavere mõisa külge, mille koosseisu jäi Pikva poolmõis 1849. a-ni, rüütlimõisa õigused sai 1858. L. Kettunen kõrvutab nime nt sõnadega pikutama ja pikutaja, kuid peab tõenäolisemaks siiski lähtumist sõnast pikk ~ pitk. Võttes arvesse kirjapanekuid Pytkow, Pickowa ja Pickoa By, võiks oletada lähtumist sõnadest pikk + oja › -va. Küla asub oja ääres. Talurühm Pikvast läänes kannab Laksu nime. 1977 liideti Pikvaga osa Jõeääre külast. – TL
BHO: 11, 451;  EAA.1.2.C-IV-288; EAA kinnistud; EO: 260; Joh LCD: 547–548; KNAB; Mellin

Püha1 ‹-sse› Pha – kihelkond ajaloolisel Saaremaal, sks Pyha, 1449 Piha.
● Kihelkonna alad kuulusid XIII saj Valjala ja Kaarma muinaskihelkonda. Püha kirikukihelkonda on esmakordselt mainitud 1449. Algselt on Püha nime kandnud ka vakus (1592 Pia Vettel) ja kaks mõisat kihelkonna alal (1645 Pyha sonst Lohdenhof genandt, ↑Sutu, Pyha sonst Brakelshof genant, ↑Pihtla). Kihelkond on arvatavasti nime saanud küla järgi (mainitud 1453 Marten Muddenkul is tho Pya), mis on saanud kõigepealt vakusenimeks ja siis laienenud kihelkonnale (kirik ehitati Püha küla maale). Sõna püha varasemaks tähenduseks on peetud ’eraldatud, üksik koht’. L. Meri on populariseerinud arvamust, et Püha khk on saanud nime Kaali järve kunagise nime Pühajärv järgi. H. Ligi on dokumentaalselt näidanud, et Pühajärve nime Kaali järve kohta on kirjanduslikult lansseerinud XIX saj F. Kruse ja üle võtnud F. v. Buxhövden, sel puudub rahvapärane alus. Vrd Püha2. – MK
Ligi 1984: 287–289; SK I: 321

Rabavere ‹-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Rabara Mih – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Koonga vallas (Koonga mõis), 1534 Rabbever, 1542 Rappever (vakus ja küla Koonga ametkonnas), 1560 Rabeuer (Tõstamaa mõisa järgi), 1601 Rabbauer (küla Koonga mõisa all), 1624 Rabbafer.  C4
● Küla on tõenäoliselt saanud nime raba järgi Urita raba põhjaosas. Külast on leitud rauaaja lõpust pärit kalme ja asulakoht. Küla põhjaosa on Paluküla (u 1866 Паллокюля). – MK
KN; Pärnumaa 1930: 585; Pärnumaa 2010: 25; Rev 1601: 168; Rev 1624 PL: 14; Stackelberg 1928: 159, 226; Vene TK 126

Randvere1 [`randvere] ‹-`verre ~ -sse› Jõe – küla Harju maakonnas Viimsi vallas (Maardu mõis), 1397 Randevere, 1491 Randyver, 1693 Randafer.  C2
● 1637 on kõik talupojad märgitud lihtsalt Maardu rannatalupoegadeks, Randvere nime pole mainitud. Randvere kandi külanimed on kasutusse tulnud pikkamööda (Leppneeme 1637, Tammneeme 1682) ja olnud algselt isikunimede osad (1637 Naistoeya Thomas). Randvere on seega ühendanud hilisema Maardu Rannavalla osa kuni Muugani. Eraldi on varasemal ajal nimetatud siiski arvatavasti praeguse Leppneeme ja Tammneeme vahel asunud *Torsimaa küla (vt allpool). Kuigi juba 1397 on Randvere kuulunud Maardu mõisale, tundub, et siinsed talupojad on olnud eriasendis. Nad on muidugi olnud kalurid, kes palju põldu ei harinudki, kuid nende hulgas on olnud ka vabatalupoegi. Võimalik, et need on olnud rootslased, kuid nimede järgi otsustades on nende hulgas kindlasti olnud ka eestlasi. XV–XVI saj vahetusel on Randvere olnud omaette vakus (1496 wacke to Randeuer, Randelsche wacken, 1507 Randeversche wacke). Külal on vere-lõpuline nimi, nime algusosa Rand- esineb sellisena XVIII saj-st, enne seda lõppes algusosa täishäälikuga (põhiliselt e, ka i ja a). P. Wieselgreni järgi on nimes eesti sõna rand, ka nimekuju Randel(e) (1402, 1496), mida P. Johansen on pidanud nime rootsikeelseks kujuks, on tema järgi lihtsalt eesti nime mugandus. L. Kettunen ja tema järel M. Kallasmaa näevad Saaremaa Randvere saksakeelses nimes Randefer mitmuse omastavat, mis sobib veel paremini Viimsi Randvere puhul, sest asustus on siin olnud rühmiti n-ö eri randadel. Algselt ongi kogu ranniku nimi olnud Randvere. Randverega on 1977 liidetud ↑Aiaotsa küla. *Torsimaad (1682 Torsimakull) on peetud rootslaste külaks (1376 Könecke van Thusnes, 1397 Turysnes, 1491 Tornas, 1523 Torszenim). Külana on viimati nimetatud 1636 (Torsenem), kuid 1637 ja 1693 sellise lisanimega talupoega ei esine; nimi esineb aga 1682. a kaardil. Nime mitmete variantide järelosa -nes, -nas on ilmselt rts näs ’neem’. Seletamatu on külanime äkiline kadumine koha- ja isikunimede hulgast juba XVII saj. Vrd Randvere2. – MJ
 EAA.1.2.C-III-14; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 2; ENE-EE: VIII, 24–25; Johansen 1951: 169–172, 319–320; Jung 1910: 13; Viidas 1992: 95–99; Wieselgren 1951: 173, 184, 190; Wrede 2006: 50; ÜAN

Ratla [`rat´la] ‹`Ratla ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Raitla Krj – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Leisi vallas (Koikla mõis), 1442 Ratil (vakus), 1731 Rattjall (mõis), 1798 Ratjal (küla).  A2
● Mõis ühendati 1770 Karedaga, sealtpeale küla. L. Kettunen on nime algvormiks pidanud kuju Ratjala, mille lähtekohaks on pakkunud sõna rait : raidu ’suur, kolossaalne, koloss’ + jalg : jala, mis võis olla nii isikunime osa kui ka põllundustermin. M. Kallasmaa on nime algusosa võrrelnud ka alamsaksa-friisi mehenimega Rathje, Rathjen(s). Saaremaal on terve hulk kohanimesid, millele on võimalik vaste leida alamsaksa nimevarast, kuid Rat- tuleb esile ka Virumaal Ratva nimes, kus t-aines ei pruugi algne olla. Rahvasuus jaguneb Ratla osadeks: Aavikuotsa (läänes), Aruotsa ehk Aruküla (põhjas), Päriotsa (lõunas) ja Suurküla (keskel). Ratla Päriotsas on varem olnud kaks mõisat: Allika ehk Hallika (1756 Hallick) ja Mataka ehk Mataku (1731 Mattaküll). Mõlemad ühendati XVIII saj lõpul või XIX saj I poolel Koiklaga. Vrd Ratva. – MK
BHO: 98, 343, 489; EO: 50; SK I: 331

Raukla [`raukla] ‹`Raukla ~ -sse› Tür – küla Järva maakonnas Türi vallas (Särevere mõis), ? 1534 Rauküll (küla), 1564 Roukla (küla ja vakus).  B2
● Nime võib analüüsida kaheti: Rau+kla või Rauk+la, mõlemal juhul on järelosis lühenenud sõnast küla. Algusosa lähtekohana on võimalik nii raud kui ka rauk. Tõenäolisem alus on raud, veel Mellini kaardil 1796 on kõrvuti Raukla ja Wasksaar. Raukla lõunaosa on ajalooline ↑Mäeküla ehk Kaabre. Vrd Raugi, Raugu. – MK
BHO: 491; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Jä: 143; Ungern-Sternberg 1912a: 72

Rootsivere ‹-`verre ~ -sse› Muh – küla Saare maakonnas Muhu vallas (Muhu-Suuremõisa mõis), 1570 Rotzeuer (vakus), 1645 Rotzeuer, Rotzewer, 1798 Rotziwer.  B1
● XVI saj oli küla juba olemas, sest vakuseid nimetati enamasti mõne tähtsama küla järgi. ¤ Muist ütlevad, et see [küla nimi] on sellest tingitud, et Rootsi sõja ajal siin nii palju verd valatud, mehi kaotatud, aga teised vaidlevad vastu, et see on rootsi keelest võetud, see nimi. Veer tähendab rootsi keeles mereäärt. (1975) – MK
KM: RKM II 315, 465 (1) – 1975; SK I: 350; SMF: 60

Rõude [`rõude] ‹`Rõude ~ -sse› Mar – küla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Martna vallas (Suure-Rõude mõis), 1539 Ruden maior, Ruden minor (vakus ja küla), 1565 Ryden wackan, Store Rydenn, Lille Ryden (vakus ja külad).  B2
● Suure-Rõude mõis (sks Groß-Ruhde) tekkis XVII saj, ↑Väike-Rõude mõis (sks Klein-Ruhde) võib olla pärit XVI saj lõpust. 1920. a-tel rajati mõisa maadele vastavalt Suure-Rõude ja Väike-Rõude asundus, mis 1977 liideti Rõude külaks. Rõud-tüvi esineb kohanimedes ka mujal, nt Valjalas on Rõude talu, Harju-Jaanis on Rõudemets ja Kosel Rõudemäe talu. Võib-olla on vasteks sõna rõud : rõua ’külmunud maapind’ e-mitmuslik vorm. – MK
BHO: 516; EAA.1.2.932:8, L 5p; EAA kinnistud; EAN; SK I: 352; Stackelberg 1928: 132, 133

Räpina1 ‹-sse›, kohalikus pruugis Räpinä ‹-le ~ -he› Räp – kihelkond ajaloolisel Võrumaal, sks Rappin, 1638 Rappin, 1782 Rappina o. Reppina kihhelkund.
● Korduvalt on kirjutatud, et enne 1630. a-id kuulus Räpina mõisa põhjapoolne vakus ehk rannavakus Võnnu kihelkonda ning keskmine ja lõunapoolne vakus Põlva kihelkonda. 1627. a revisjonis kirjeldati, kuidas talupojad austasid oma väikestes kabelites kohalikke pühakuid ja Põlvaga sidus neid vaid andamikohustus. Varem olemas olnud Mehikoorma kirikule lisaks ehitati 1634. a paiku kirik Räpinasse. 1638 ei mainitud enam kiriklikku seost Põlvaga, see tähendab Räpina saamist omaette kihelkonnaks. XVII saj lõpul kavandati ümberkorraldusi, muutmaks Mehikoorma veel omaette kihelkonnakeskuseks, millega oleks liidetud Võnnu idaosa, kuid alanud Põhjasõda jättis selle plaani katki ja Mehikoorma jäi Räpina abikirikuks. Kiriklikult on Räpina khk-ga seotud ka muidu Võnnu khk osaks peetava Piirissaare eestlased. Enne Esimest maailmasõda loeti Räpina kihelkonda kuuluvaks veel Peipsi-taguste külade eestlasi (Jersova, Kaameniku, Kasakova, Kriiva, ↑Luuküla, Rämja ehk Remja, Sagorje ja Solna). Räpina khk piirid on määratletud Räpina mõisa piiridega 1582. a-st. Enne Liivi sõda olid piirkonnas enamuses Kirumpää ja Kastre linnusele allutatud talupojad, piiskopitalupoegade külade hulgas oli vaid kaks väikest eramõisat Pääsnal ja Ruusal ning mõned Kriimani mõisale allutatud külad. Vrd Räpina2. – ES
EAA.1269.1.803:298, L 648; Hupel 1774–1782: 283; Rev 1624/27 DL: 8, 67; Rev 1638 I: 256; Roslavlev 1975: 5–7

Salme [`salme] ‹-le› Ans – alevik Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Salme vallas (Abruka mõis, Käesla mõis), 1461 Wilke van der Salme, 1521 dorpe thor Salm, 1592 Salm, 1746 Salmi Külla.  C2
● Kunagise vakuse ja küla nime aluseks on salm : salme ’väin’. Endisest väinast on kujunenud Salme jõgi. Veel 1490 asus Salme vakus saarel. Küla hävis Teises maailmasõjas. Alevik (al 1977) koosneb uusehitistest. Teine Salme küla on olnud Audru khk-s Pärnumaal (Audru küla järel üksjalad 1542 Salma Hanto, Salma Juri, Audru mõisa all kaluriküla 1638 Salm, 1790 Salme). – MK
BHO: 531; Blumfeldt 1936: 157; EAA.1000.2.976:14, L 12p; Johansen 1951: 118, 302; Rehepapp; Rev 1638 II: 42; SK I: 365; Stackelberg 1928: 171

Saru ‹`Sarru ~ -le› Har – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Mõniste vallas, mõis, sks Saara, 1386 Sarrega, Sarrego (vakus, küla), 1419 Sargo (vakus), 1443 Tzergo (vakus), 1449 Tzargo (vakus), 1529 Sarck (mõis), 1542 Sarge (mõis), 1627 Sara Moysa, 1638 Sarwehoff (mõis), 1684 Sarwe kylla, Sarwe hoff, 1744 Saru (mõis), Sarukülsche Krug (kõrts), Sarrokull ~ Sarrakull, Sarro, Sahruküll (küla), 1782 Sahren, Saru, 1798 Saro (karjamõis), 1839 Sara (mõis), Saaruweski.  A4
● Saru on tänapäeval Eesti pikim ridaküla. Sellise asustuspildi on tinginud maastik: kõikide põlistalude krundid küünivad pikkade ribadena jõest metsani. Krunte läbib Võru–Valga maantee, mille ääres paiknevad reana majapidamised. Saru mõis ja küla on pikka aega eksisteerinud kõrvuti. Saru mõisa maale 1920. a-tel rajatud asundus (Sarumõisa) liideti 1977 Hürova külaga. Külanime päritolu kohta arvatakse harilikult, et nimi tuleb sõnast sarv (sarv : saru, nagu järv : järu). Varaseimad kirjapanekud enne XVII saj seda arvamust siiski ei kinnita, samuti puudub hea motivatsioon vana küla nii nimetada. Külanime lähteks pole ka ilmselt isiku- ega talunimi, vaid selleks võib olla kadunud sõna *saarg(u) : *saaru (nagu veerg : veeru) › Saru, mille tähendus võiks olla sama mis soome murrete, vepsa ja lüüdi sõnal sar(a) ‹ *sa(a)ra ’oja, jõeharu’. Sõna esineb tihti liigisõnana vepsa jõenimedes. Siinsel juhul on sõna võinud tähistada peajõge Mustjõge kui üht Koiva haru (vrd 1627 jõenimi Scharra) või siis ühte lõiku jõel, kuhu suubub mitu harujõge. Saru on olnud selle jõe äärne vana tuumikküla. Saru asendit vaadates sobib selline seletus hästi, sest siin voolab Mustjõkke mitu harujõge: Uskuna oja, Vaidva jõgi ja Peetri jõgi. Suur küla koosneb eri osadest, millest mõni on olnud varem omaette küla. Andrusõl (küla kuni 1977) paiknesid Saru vallamaja, kool ja raamatukogu, nimi pärineb isikunimelähtesest talunimest. Saru põhiosas paiknevad põlistalud, seda on mõnikord varem jagatud Mäeküläks ja Alaküläks, ent nende piirid ja paiknemine on ebaselged. Läänepoolset osa tuntakse Konnuvere nime all. Veel edasi lääne poole on Lauavabriku, endise Saru raudteejaama (1896–1970) juurde moodustunud tööstusküla (kuni 1977 Saru asund), nimetatud Saru lauatehase või lauavabriku järgi. – MF
 EAA.308.2.167, L 1;  EAA.308.2.170, L 1;  EAA.308.2.172, L 1; EAA.567.3.168:7, 9, 12, 20, 28, L 6, 6p, 9p, 17p, 26p; EAA.1865.2.1/4:13, L 13; EAA.1295.1.756:142, L 132; ENE: VII, 94; Faster 2013b: 48–51; Hupel 1774–1782: III, 294; LGU: I, 119, 208, 312, 338; LGU: II, 485, 890; Mellin; Mullonen 1988: 28; Rev 1624/27 DL: 87, 99; Rev 1638 I: 216; Rücker

Sarve ‹-le› Phl – küla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Pühalepa vallas (Suuremõisa mõis), 1254 portus Sarwo (sadam), 1581 Sarwa Thomas von Dagden (talupoeg Tallinna turberaamatus), 1609 Sarwa Wackan (vakus), 1688 Sarfwikülla (küla).  C3
● Küla on kuulunud ka Soonlepa mõisa alla. Juba C. Russwurm tuletas nime sõnast sarv : sarve. Temaga on samal meelel olnud P. Ariste, L. Kettunen ja M. Kallasmaa. Küla asub Sarve poolsaarel, mille kuju järgi ilmselt on nimetatud. – MK
Essen, Johansen 1939: 272; HK: 221

Sarvi ‹`Sarvi ~ -sse› Aud – paik (küla) Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Audru vallas (Audru mõis), 1534 Szerrakulle, 1542 Sarvi villa (küla), 1624 Sarwe, Sarwasche Wacke (küla ja vakus), 1839 Sarwis.  A2
● 1977 liidetud Lindi külaga. Aastasadu muutumatuna püsinud külanime lähtekohaks on sõna sarv : sarve mitmuse tüvi. Vrd Sarve. – MK
Rev 1624 PL: 7; Rücker; Stackelberg 1926: 219; Stackelberg 1928: 174

Sinalepa [sina‿lepa] ‹-`leppa ~ -sse› Rid – küla Lääne maakonnas Haapsalu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Ridala vallas, mõis, sks Sinnalep, 1591 Sinilepp (vakus ja küla), 1594 Sinnelep, 1598 Siniläp och Mea, Siniläpp by (vakus ja küla), 1688 Sinnalep (mõis).  C1
● C. Russwurmi andmeil oli küla 1500. a-tel Haapsalu toomhärra tulumaa. Sinalepa mõis eraldati Parilast 1673. 1920. a-test Sinalepa asundus, al 1977 küla. Küla on tõenäoliselt nime saanud lahe järgi, mille kaldal ta kunagi asus: sini- + lõpp ’laht’. Mõis kuulus algusest peale Kursellidele, nende järgi on mõisat eesti keeles nimetatud ka Kursla mõisaks (1732). Küla lääneosa on Traavita, nimetatud endise karjamõisa (1844 Trawet) järgi. – MK
Bfl: II, 935; BHO: 551; EAA.1.2.937:83, 85, L 83, 86; EAA kinnistud; EM: 88; KNAB; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/5:169, L 168; Schmidt 1844; Thor-Helle 1732: 320

Sipa3 ‹`Sippa ~ -sse ~ -le› Lih – paik (küla) Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Lääne maakonnas Lihula vallas (Lihula mõis), 1254 Cippe (küla), 1565 Sips wackan, Sippa by (vakus ja küla), 1689 Sippeby (küla).  A3
● 1254 jagati Lihula sarase külad ordu ja piiskopi vahel, kumbki sai kaks küla, Sipa küla jaotati kaheks. 1667 eraldati Sipa Karinõmmest omaette mõisaks (sks Sippa), hiljem oli Lihula mõisa kõrvalmõis. 1920. a-test küla, 1977 ühendatud Alaküla ja Valustega. Vrd Sipa1. – MK
EAA.1.2.932:19, L 17; EAA.1.2.941:1640, L 1630p; EM: 84; LUB: VI, 2736; Läänemaa 1938: 269

Sokari ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ›, rahvakeeles ka `Tsia‿`mäe Rõu – paik (küla) Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Varstu vallas (Vana-Roosa mõis), 1386 Sokyerve, 1419 Sokyerve (vakus), 1561 Сокоръ, 1585 Sokura (vakus), 1638 Soker Andres, 1684 Sakara By, 1839 Soikeri.  B4
● Vana külanimi on tänapäeval taandunud väikeküla (talurühma) nimeks ning liideti ametlikult 1977 Tagakolga külaga. Keskaegse külanime aluseks on *Sokkjärv, mis võib olla mõne Piirioru järve vana nimi. Kirjapiltidest võib välja lugeda ka oru- ja ura-lõpulist nime. Algusosa sokk põhitähendusi on olnud ’soohein’, kuid välistada ei saa ka meile tundmatut tähendust. Sama küla rahvasuus levinum nimi Tsiamäe põhineb teise talurühma nimel, mis kuulus Vastse-Roosa mõisa (Har) alla. Tsiamäe on rahvaetümoloogiline mugandus läti päritolu talunimest Ciemeži (‹ ? ciems ’küla’ + mežs ’mets’; 1839 küla Zeemesch, u 1920 Seamäe). Vrd Vana-Roosa. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; Eesti TK 42; LGU: I, 119, 208; Lvv: I, 172; PA I: 6; Rev 1638 I: 194; Rücker; Truusmann 1897a: 41

Soonda [`soonda] ‹`Soonda ~ -sse› Muh – küla Saare maakonnas Muhu vallas (Muhu-Suuremõisa mõis), 1570 Sonetacke (vakus), 1645 Sontah, Sontakülla, 1798 Sonda.  C1
● 1977–1997 oli ametlikult Liiva küla osa. L. Kettunen on nime algkujuna esitanud soontaga ’soo taga’, esmamainingu põhjal on võimalik algusosa alusena näha ka sõna soon : soone ’veesoon, oja’, soonemaa ’pehme, soine maa’. – MK
EAN; EO: 21; KNAB; Rehepapp; SK I: 389–390; SMF: 51

Sulustvere ‹-`verre ~ -sse› Plt – küla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas (Kaavere mõis), 1583 Suroswier (küla), 1599 Suruswer, 1624 Zullistfer, 1638 Sullustfer (vakus ja küla), 1797 Sullustfer (karjamõis, küla ja veski).  C2
● L. Kettunen on esmalt võrrelnud tänapäeva külanime soome sugunimega Sulkunen, kuid on ka maininud vesiveskit ning pidanud võimalikuks lähtumist sõnast sulg : sulu, millega oleks mõeldud veesulgu või veskitammi. Kui Balti kohaleksikonis (BHO) väidetud samastus 1583. a nimega paika peab (vrd 1601 Surrickwer; 1624 on mainitud ka teised, täiesti uued talupojad), siis võis nime aluseks olla ka tuletis sõnast suur, näiteks mitmuse omastav sõnast suurune, mille hiljem on asendanud sulg : sulu. Tähenduslikult raskem on kirjapanekute algusosa ühendada tüvega suru, vrd suruma. – MK
BHO: 568; EO: 310, 311; Mellin; PA IV: 20; P XVI: 272; Rev 1601: 90; Rev 1624 PL: 40; Rev 1638 II: 153

Suure-Lähtru [suure-`lähtru] ‹-`Lähtru ~ -sse› Mar – küla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Martna vallas, mõis, sks Groß-Lechtigall, 1537 Grothe Lechtgall, 1591 Store lechtigall (küla), 1598 Lechtials Wacka, Store Lechtiall by (vakus ja küla), 1687 Stora Lechtigal (mõis), 1798 Gr. Lechtigal, Ledo M.  B1
● Mõis arvatakse asutatud olevat XVI saj. 1920. a-tel asundus, al 1977 küla. Lähtru nime sai mõis külalt. Nimi on algselt olnud ilmselt kaheosaline. L. Kettunen, kes tunneb külanime kujul Lähtre, on küsimärgiliselt algkujuks pakkunud Lähte-ääre, algusosa vasteks lähe : lähte ’allikas’, mis tõepoolest tuleb ette Põhja-Eesti kohanimedes. Teisal seevastu tuletab ta kohanimede lõpu -ru komponentidest aru, oru, uru, murru, muru, kuru, järv(e), neist levinuim on aru. A. Saareste on oletanud nime lähtekohana küsimärgiliselt lähte oru. Vastavate kirjapanekute puudusel on Lähtru nime kunagise järelosa päritolu raske oletada. XVIII saj on Suure-Lähtrut nimetatud ka Ledo mõisaks. Vrd Väike-Lähtru. – MK
BHO: 295; EAA.1.2.937:70, L 70; EAA.1.2.941:334, L 326; EO: 175, 185–186; Essen, Johansen 1939: 73; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/5:139, L 136p; Saareste 1924: 13; Thor-Helle 1732: 319
Märkus. Lisatud varasem maining 1537. 2021-12-30T19:05:13.

Suur-Rahula [`suur-rahula] ‹-sse› Pöi – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Orissaare vallas (Tumala mõis), 1561 Rauele (vakus), 1645 Gr.-Rauele, 1798 Gros Rahul.  B2
● 1977–1997 oli ühendatud Väike-Rahulaga ametlikult Rahula külaks. Kui tegemist on vana la-liitelise nimega, siis eeldaks algusosana isikunime. Võimalik aga, et -la on lühenenud näiteks sõnast laid juba varakult, sel juhul sobiks algusosaks rahu ’kari, meremadalik, laid’. Suur-Rahula loodeotsas paiknes varem Aru (u 1900 Аро), endine popsiküla. Vrd Väike-Rahula. – MK
BHO: 479; EAN; KNAB; Mellin; Rehepapp; Troska 1987: 100

Suur-Randvere [`suur-`randvere] ‹-`verre ~ -sse› Kaa – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas, Randvere mõis, sks Randefer, 1408 Randeuer (vakus), 1504 Randefer (mõis), kuni 2017 Randvere.  A4
● Randvere mõisa kohta on teateid a-st 1504. Kuulus 1653 koos Hiiumaa Randverega (↑Hagaste) Magnus Gabriel de la Gardiele. 1920. a-tel jagati Randvere mõisa maad asundustaludeks, tekkisid ↑Koidu, ↑Põlluküla, Randvere, ↑Tamsalu ja ↑Viira küla. 1977 liideti needsamad ning Pärni ja Tõlli küla kokku üheks suureks Randvere külaks. 1997 külad taastati ning Randvere nimi jäi tähistama endist asundusküla mõisast kirdes; mõisakoht ise jäi Koidu küla piiresse. Saaremaa valla moodustamisel 2017 sattus valda teinegi Randvere küla; siinne nimetati Suur-Randvereks, millega liideti uuesti Koidu, Põlluküla, Tamsalu ja Viira. L. Kettunen on nime tuletanud sõna rand : ranna e-mitmuse vormist rande. Vrd Randküla, Randvere1, Randvere3. – MK
BHO: 482; EO: 318; KNAB; SK I: 327

Sõmera ‹-le›, kohalikus pruugis Sömera Kär – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Kaarma-Suuremõisa mõis), 1453 Somer, 1645 Sömmer.  C4
● Sõmera vakus ja ilmselt ka küla oli olemas XV saj. Nime lähtekohaks on pakutud sõna sõmer : sõmera ’kruus, jäme liiv’, sm somero. Sõmera nime all tuntakse ka naabruses põhjas olevat endist sanatooriumiasulat, mis 1977 liideti Kärla alevikuga. Vrd Kärla1. – MK
BHO: 557; SK I: 404

Sõru ‹-le›, kohalikus pruugis Söru Emm – küla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Emmaste vallas (Emmaste mõis), ? 1254 Sarwo, 1564 Sörro wacka och torp (vakus ja küla), 1798 Serro (küla ja kirik).  C4
● Hiiumaa lõunapoolsemas servas asuva küla nime lähtekohaks on sõna serv (söru, seru). Vrd Sõrve, Sarve. – MK
HK: 238

Särevere ‹-`verre ~ -sse› Tür – alevik Järva maakonnas Türi vallas, mõis, 1564 Serrefer (küla ja vakus), 1615 Zerreferby.  B2
● Mõis rajati XVII saj alguses (küla ja veski läänistati 1611), kuid 1615 on veel mainitud üksnes küla Türi-Alliku mõisa all. Mõis oli olemas arvatavasti 1627, kuid kindlasti 1639. 1920. a-test tekkis asundus, al 1977 alevik. Nime puhul on L. Kettunen võrdluseks toonud sära, ent ka kalanimetuse särg : särje, mis tema järgi võis esineda isikunimena. Vrd ka säre ’käre’. – MK
BHO: 546; EAA.1.2.938:32, L 30p; EO: 281, 293; KNAB; Ungern-Sternberg 1912b: 448, 520

Sääre3 ‹-le› Jäm – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Torgu vallas, mõis, sks Zerell, 1390 Zerl, 1442 Cerle, 1527 Etzerll, 1537 Zerle (vakus), 1782 Sere mois.  B4
● Sääre mõisa kohta on teateid a-st 1527. Selle kõrval lõunas oli samanimeline küla. 1920. a-tel tekkis mõisa maale asundus, mis pärast 1930. a-id liideti külaga. XIX saj lõpus oli Sääre mõis liidetud Mõntuga Olbrüki nime alla. Vrd Mõntu, Sääre1. – MK
BHO: 692; Ligi 1961: 371; LUB: IX, 814; SK I: 406

Tabina ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ ~ Tabinilõ› Vas – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Loosi mõis), 1561 Тапино, 1563 Топино, Топинская (vakus), 1588 Thopino, 1627 Topinna, 1638 Tappin, 1684 Tabinna, Tabina.  B1
● Vana küla, mida mainitakse ajalooallikates tihti sinna Liivi sõja ajal rajatud õigeusu kiriku tõttu. Enne Loosi mõisa alla jaotamist kuulus Tabina kokku praeguse Orava valla küladega, vakust nimetati põhiliselt *Vaigustõ nimega (1688 Wayguzicza, 1627 Waigositz). Tabina nime päritolu pole selge. Soomes eristatakse Tapani nimepesa (kreeka algnimest Στέφανος/Stephanos) ja rahvaluulest tuntud Tapio jumalusenime. Ka viimane esineb talupoegade keskaegsetes lisanimedes, nt Tapialan, Tapia, Tapio. Vastseliina Tabina nimes oleks na-lõppu lihtsam tõlgendada Stephanosest lähtuvaks, vrd Hans tapavaine 1556 ja Hendric tapanain 1560 Viiburis, Ивашко Табанов 1500 Venemaal. Ent kindel teise silbi -i- üleskirjutustes paneb lähtena pooldama muinasnime. -na võib olla ka slaavipärane lisanimeliide, mis on liitunud põlisele läänemeresoome isikunimele. Vrd Tabivere. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; PA I: 34, 35; Rev 1624/27 DL: 78; Rev 1638 I: 169; Selart 2016: 63–64; Sukunimet 1992: 600–602; Truusmann 1897a: 39; Tupikov 1903: Табанов; Stoebke 1964: 65–66; Vilkuna 2003: 177–178

Tabria ‹-sse› PJg – küla Pärnu maakonnas Tori vallas, kuni 2017 Are vallas (Suigu mõis), ? 1500. a-tel Taberiack (mõisake), 1601 Tabber Jaack, Tabberis (vakus ja küla Tori mõisa all), 1797 Tabbria.  C4
● 1601 elas külas kubjas Jaack. Külanimi tuleneb tõenäoliselt isikunimest, vrd Tabbert, Tabbart, Tappert. Tabriaga on 1977 liidetud Kõressoo (1922 Kõrissoo). Tabria põhjaosas on 1940. a-teni olnud Saluküla (1797 Sallo, u 1900 Сало), lõunaosas Metsaküla (Tor). – MK
Bahlow: 510; BHO: 573; EAN; KNAB; Mellin; Rev 1601: 177

Tagavere2 ‹-`verre ~ -sse› Jaa – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Orissaare vallas (Maasi mõis), 1453 Hans van Tackever is tho Helmede is bur, 1592 Tackeuer (vakus), 1645, 1798 Taggafer.  A2
● Mõis, eesti keeles Arju mõis, sks Taggafer, kerkib allikaisse al 1488. Tagavere küla sellest lõunas arvatakse rajatud olevat enne XV saj Karedalt lähtunud inimeste poolt. Vrd Arju, Tagavere1. – MK
BHO: 574; Saaremaa 1934: 477; Saaremaa 2007: 117, 120; SK I: 411

Tahula ‹Tahula ~ -sse› Kaa – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas, mõis, sks Tahhul, 1453 Teuwel, 1525 Thauwell, 1546 Tachull (vakus), 1592 Tahewall, 1645 Tahul.  B4
● XVII saj jaotati küla Praakli, Muratsi ja kroonu vahel ja jääk ühendati Putlaga Püha khk-st. Mõis eraldati Elmest, Mustjalast ja Praaklist ajavahemikus 1738–1744. Mõisa kõrval idas oli samanimeline küla. 1920. a-tel mõisa maale tekkinud asundus liideti pärast 1940. a-id Tahula külaga. Võimalik, et nimi on ühendatav Taival-nimedega, kuid tänapäeva nimekuju põhjal on seda võimalik analüüsida ka Tahu+la, kus algusosa vasteks oleks tahk : tahu. Nimelõpp -la võib olla pärit järelosast -valla või -välja. Tahulaga liideti 2014 ↑Mõisaküla, mis oli ka enne 1997 Tahula osa. Vrd Tahkuna, Tahu, Taebla, Taheva. – MK
BHO: 575; EM: 121; KNAB; SK I: 412

Tammese [`tammese] ‹-le› Khk – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Kihelkonna vallas (Lümanda mõis), 1645 Tamsell, Tammeßkül, 1798 Tam̄ist, 1909 Tammiste.  B3
● Küla on kuulunud ka Paju ja Tagamõisa alla. Nimi on võinud olla kaheosaline: puunimetus tamm : tamme + selg : selja. Kui aga käsitada esimest kirjapanekut alalütleva käändena, siis on võimalik ka lähtumine omadussõnast tammene : tammese. Küla varasem nimi allikais oli 1453 Tappemeck, 1592 Tappemeggi (vakus). – MK
BHO: 581; Mellin; SK I: 415

Tamse1 [`tamse] ‹`Tamse ~ -sse› Muh – küla Saare maakonnas Muhu vallas, mõis, sks Tamsal, 1453 Niclas van Tamsell, 1645 Tamse (vakus ja küla), 1782 Tamsela mois.  C1
● Mõis rajati XVII saj kroonumõisana, 1920. a-tel oli asundus, al 1977 küla. Nimi lähtub puunimetusest tamm, millele on lisatud järelosa selg : selja ’seljandik’ või salu ’metsatukk, soosaar’. – MK
BHO: 582; SK I: 417

Torgu ‹`Torku ~ -sse› Jäm – paik (küla) Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Torgu vallas, mõis, sks Torkenhof, ? 1390 Amt Tork, 1592 Torcke, 1617 Torcke (vakus), 1798 Torke M. (mõis).  B3
● Balti kohaleksikon (BHO) oletab, et Torgu oli XIV saj piiskopliku ametkonna keskus. 1853 anti mõis üle õigeusu kirikule ja maa jaotati talupoegadele, mõisakoht kadus. XX saj I poolel oli tuntud eeskätt vallanimena. 1977 moodustati Torgu küla ametlikult Iide külast ja osast Mõisakülast, kuid 1997 vanad nimed taastati. Praegu on Torgu nime all tuntud endine mõisakoht Laadla küla piires, Torgu õigeusu kirik ja kalmistu jäävad Iide küla piiresse, Liivaotsa. Nime on peetud isikunimeks, mis on mugand mehenimedest Thorkil, Thorkillus või ka Theoderich. Ka Läänemaal on olnud kaks Torgu küla, Paadrema mõisa järgi (1654 Torck, ↑Kiska) ja Vana-Vigala mõisa järgi (1726 talupoeg Torgo Jahn, praegu Kojastu piires). – MK
BHO: 603; KNAB; Rev 1725/26 Lä: 67; SK I: 438

Turvalepa [turva‿lepa] ‹-le›, kohalikus pruugis Turapa LNg – küla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas (Taebla mõis), 1591 Türpleppe, Turpplepp (vakus ja küla), 1598 Turpeläp (vakus ja küla), 1689 Turpalep by, 1798 Turbalep, 1923 Turvalepa.  B4
● Küla asub Võntküla ja Turvalepa küla vahel asuva soo edelaserval ja on kuulunud ka Piirsalu mõisale. Nimi on pandud maapinna iseloomu järgi, vrd turvas : turba (turva) + lõpp : lõpe. L. Kettunen on pidanud nime järelosa aluseks puunimetust lepp : lepa, mida tuleks pidada rahvaetümoloogiaks. Turvalepa edelaosa on Tammaru, nüüdseks hääbunud külaosa. – MK
EAA.1.2.937:60, L 60; EAA.1.2.941:610, L 601p; EO: 5; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/5:98, L 101, 96, 98p; ÜAN

Tõhela ‹Tõhela ~ -sse› Tõs – küla Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Tõstamaa vallas (Tõstamaa mõis), 1527 Teugelist (vakus), 1534 Toegelis, 1542 Toigell, 1601 Theeless, 1797 Töhhela.  C1
● L. Kettunen on nimele vasteks esitanud tõhe ’uhke, tore, upsakas’ ja oletanud isikunime Tõhe. Tõenäoliselt külanimi põhinebki isikunimel, vrd selle varasemaid üleskirjutusi ka vanade isikunimedega Thoick, Teucko, Toiko. Tõhelaga on 1977 liidetud ↑Leelaste küla. – MK
EO: 91; Mellin; Rev 1601: 187; Stackelberg 1926: 201; Stackelberg 1928: 161

Ura1 ‹-le› Mih – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Koonga vallas (Kõima mõis), 1534 Urrha (küla), 1601 Ura (küla ja vakus), 1624 Urra (küla), 1638 Uhrakylle, Urra Mattiss (küla ja talupoeg Ura külas).  A4
● Nime häälikuliselt sobivaks lähtekohaks on urg : ura ’jõgi, org’, mis tuleb esile peamiselt Lõuna-Eesti kohanimedes. Vrd ka urk : urga ’lomp, mülgas’, urge : urke ’õõs, koobas’, ka ’karstiauk’ (külas leidub karstiauk). Ura lääneosa on Vedu (1839 Pedo talu), mis oli küla veel 1930. a-tel. – MK
MS; Rev 1601: 169; Rev 1624 PL: 16; Rev 1638 II: 51; Stackelberg 1926: 214

Vaemla [`vaemla] ‹-sse› Käi – küla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Käina vallas, mõis, sks Waimel, 1453 Peter Somelepis tho Vaymonen, 1565 Waymäll, 1609 Waimell Wackan (vakus), 1688 Waimel (mõis), 1732 Waimle m, Waimel, 1782 Waima- oder Waimla mois, 1826 Waima-M.  B3
● Vaemla mõisa kohta on teateid a-st 1598. 1920. a-test Vaemla asundus, al 1977 küla. Nime tähendussisu on ebaselge, võrrelda võiks sõnaga vaim, mis murretes tähendab muu kõrval pisikest olendit või eset. Vrd Vaimastvere. – MK
EM: 84; HK: 270; Thor-Helle 1732: 321; VMS; ÜAN

Vaivere [`vaivere] ‹-`verre ~ -sse› Kaa – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Muratsi mõis), 1453 Wayver, 1497 Waiver (vakus), 1798 Waifer.  B4
● Piiskop Ludolphus läänistas 1444 Tilcke Castyle Vaivere vakuse külast Koriten ühe adramaa, mis hiljem läks Kasti mõisa koosseisu. Teistel andmetel oli 1497 Vaivere vakuses pere nimega Koritum, viimast seostatakse hilisema Kortempe mõisakesega (1509 Kortempä). L. Kettunen on võrrelnud kirjapanekuis ammu välja kujunenud Vaivere nime sõnadega vaene ja vahe. Võib-olla siiski võiks siingi vasteks tuua vai : vaia. – MK
EO: 319; Ligi 1961: 372; Saaremaa 1934: 733; Saaremaa 2007: 118; SK I: 476

Vana-Roosa ‹-`Roosa ~ -sse›, kohalikus pruugis ‹`Vanna-`Ruusa ~ `Vanna-`Ruuska› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Varstu vallas, mõis, sks Rosenhof, 1522 Schonangern oder Rosen, 1561 Мыза Рожина, 1585 Rozen Moysa, 1627 Rosen Hoff, 1782 Roosna mois.  A3
● Mõisat on üldse esimest korda mainitud 1493. a nime all Schenanger. Saksakeelne nimi Schönangern ’kaunid niidud’ käibis rööpselt kaua aega ja võeti alles XIX saj üle Vana-Roosa mõisast eraldatud Krabi mõisale. Mõisa põhinimi on tulnud perekonnanimest Rosen. Von Rosenid olid mõisa omanikeks hiljemalt XV saj-st kuni 1794. a-ni. Eestikeelset nime on esinenud ka Roosna kujul sarnaselt teiste Roseni nimest saadud Roosnatega Eestis. 1920. a-tel tekkinud Vana-Roosa asundust nimetati 1970. a-tel Roosa külaks, 1977. a-st on nüüdne nimi. Vana-Roosaga liideti 1977 Palukülä (Har), Savira (sh Virulasõ) ja Sulõmõisa (Sulemõisa) küla. Mõisa nimega sarnane, kuid mitte kokkulangev on 1585. a mainitud vakus (vardjaskond) Rassna. Selle ulatus pole teada. 1684. a on olemas olnud *Räste küla (Räste Külla ~ Reste By), mis hõlmas praegust Krabi ja Paganamaa küla. Näib, et juba 1386. a Uexküllide omandusena mainitud vakus Rese (1419 Rees) paiknes Vana-Roosa maadel, nii nagu seda kindlasti oli ↑Sokari küla (1386 Sokyerve, 1585 Sokura, 1684 Sakara By). Kas Rosenile kuuluv mõis oli XIV saj kitsamates piirides juba olemas, pole teada. – ES
BHO: 513; EAA.308.2.178; Hupel 1774–1782: 288; LGU: I, 119, 208, 615, II, 364; PA I: 6; Rev 1624/27 DL: 95; Truusmann 1897a: 41

Vihterpalu [vihter‿palu] ‹-`pallu ~ -sse› Ris – küla Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Padise vallas, mõis, erts Vippal, 1402 Wichterpal (küla).  B1
● Vihterpalu oli algselt piiri- ja metsaala, mis kuulus Hatu küla juurde. XIII saj langes ala Lihula nunnakloostrile ja 1402 Padise kloostrile, siis oli olemas juba ka küla. XVI saj vakus. Mõis rajati kas XVI saj lõpus või XVII saj algul, mainitud 1623, seejärel küla enam ei mainitud. 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Ehkki algses külas on olnud ka rootsi asustust, on küla nimi eestiline liitnimi, mille algusosa lähtub ainult liitsõnas viherpuu ja kohanimedes esinevast sõnast viher (vihter) : vihtra, vrd soome vihreä ’roheline’; sõna on peetud tuletiseks sõnast viha. Järelosis on palu, mis läänemurdes märgib kehva madalat maad. C. Russwurm on nimega samastanud 1262.–1285. a piirimääramise ürikust kirjapaneku Ueytte peh. Vihterpaluga liideti 1977 ↑Tamse küla. – MK
BHO: 670; Johansen 1951: 119, 229; Lagman 1964: 61; Russwurm 1855: 143; SKES: VI, 1739

Viira4 ‹-le›, kohalikus pruugis ka Viira‿küla Muh – küla Saare maakonnas Muhu vallas (Muhu-Suuremõisa mõis), 1570 Wirakulla wacke (vakus), 1645 Wiroküll, Wiraküll.  C1
● Muhu Viira on vanem kui Saaremaa Viira külad, millele on tõenäoliselt nime andnud. Vrd Viira3. – MK
EAA.1.2.947:60, L 47p; SK I: 494; SMF: 90

Virita1 ‹-le› Khk – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Kihelkonna vallas (Paju mõis), 1453 Viritill, 1592, 1645 Virritill, 1782 Wirita.  B3
● Võib-olla on tegemist siirikuga Läänemaalt, ehkki esmamaining on varasem. 1586. a maaraamatu andmeil hõlmas Karuse ja Hanila alale kuuluv Virita (Wiritta) vakus 25 küla. Esmamainingu järgi otsustades oli nimi la-liiteline, liite ees võis olla vana *tti-lõpuline isikunimi. Vrd Virita2, Viiratsi. – MK
Rehepapp; SK I: 498

Virita2 ‹-le› Kse – paik (küla) Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Lääne maakonnas Hanila vallas (Nehatu mõis), 1565 Wirrita by (küla Õeküla vakuses).  A4
● 1977 liidetud Nehatuga. 1586. a maaraamatu järgi oli ka Virita (Wiritta) vakus Hanila ja Karuse aladel, kuhu kuulus 25 küla. Kui nime analüüsida Viri+ta, siis võiks algusosale vasteks tuua viri ’võrgutähis’. Nimi jääb siiski sisult ebaselgeks, kõige tõenäolisemaks võib pidada oletust, et nime lähtekohaks on muistne *tti-lõpuline isikunimi. Vrd Virita1. – MK
EAA.1.2.932:18, L 15p; Läänemaa II: 20; Wd

Vitsjärve [`vits‿järve] ‹-le› Pil – küla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas (Vana-Põltsamaa mõis), 1510 Vischjerwe (vakus), 1583, 1599 Wiczer, 1601 Witzierw, 1624 Witscher, Witz Jerwe.  A3
● Võimalik, et nimi pärineb loodusnimest, mille aluseks on sõnad vits : vitsa ja järv. – MK
LUB: (2) II, 876; P XVI: 281; PA IV: 14; Rev 1601: 95; Rev 1624 PL: 44

Vodja ‹-le› Pee – küla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Kareda vallas, mõis, sks Wodja, XIV saj Vodegalle, 1540 Vodegall, 1564 Vodigall (küla ja vakus), 1615 Fodiall, 1796 Wodja (mõis).  C4
● XVI saj oli küla Mäo mõisa all, 1615 kroonu tühjade maade loetelus. 1694 oli Vodja mõis juba olemas. 1920. a-tel tekkis asundus, mis 1977 liideti Viisuga, praegune Vodja on endine mõisa juurde kuulunud küla (Kurjavere). L. Kettunenil on nimekuju Votja ’vald Peetri khk’, millega ta on võrrelnud tegusõna võtma ja tegijanime võtja. See nimeseletus ei ärata usaldust silmas pidades varasemaid nimekujusid. Nende põhjal tundub, et külanimi on olnud la- või jala-lõpuline. Nimel puudub usutav etümoloogia. Väike Vodja küla (1726 viis talu) on neelanud suurema Kurjavere küla (1564 Kurriwer, 1687 Kurriafer, 1726 Kurrifer). Tsaariaja lõpuni oli kogu küla kirjades Kurjavere nime all, al 1920. a-test on loendites mõisa järgi Vodja nimi. Vodja küla kirdepoolseid talusid, mis nüüd on Viisu piires, tuntakse Kurikakülana. – MK
BHO: 680; Blumfeldt 1949: 170; EAA.1.2.942:1076, L 1056; EO: 44; Mellin; Rev 1725/26 Jä: 114; Ungern-Sternberg 1912a: 66, 83

Võhma2 [`võhma] ‹`Võhma ~ -sse› Kir – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Lääne maakonnas Lihula vallas (Vanamõisa mõis), 1565 Woemes (küla ja vakus), 1689 Wöhms, Wehmbs Byy (küla), 1798 Wöhma (küla).  C2
● Küla on kuulunud XVII saj Keskküla mõisa alla. Võhmaga on 1977 liidetud Altküla (1855–1859 Алтъ Кюлля), endine Vanamõisa popsiküla. Vrd Võhma1. – MK
BHO: 681; EAA.1.2.932:12, L 10; EAA.1.2.941:431, 533, L 422p, 524p;  EAA.298.2.71, L 3; KNAB; Mellin; Troska 1987: 99

Võhma5 [`võhma] ‹`Võhma ~ -sse›, kohalikus pruugis `Vöhma Mus – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Mustjala vallas (Elme mõis), 1560 Waymes (küla ja vakus), 1592 Wohmes.  A2
● Rahvasuus on küla jagatud viieks osaks: Antsupereots (lõunas), Kipsiväljaots (loodes), Kuresküla (idas), Mägiküla (põhjas) ja Suurküla (keskel). Vrd Võhma1, Väike-Võhma. – MK
BHO: 658; KN; Rehepapp; SK I: 500

Võlla2 [`võlla] ‹-le› Muh – küla Saare maakonnas Muhu vallas, mõis, sks Magnusdahl, 1570 Wollo (vakus), 1645 Wöllo külla, 1798 Wella (küla).  B4
● Võlla mõis rajati XVII saj II poolel, samanimeline küla paiknes mõisast lõunas (1645 mainitud vakuses nimega Urinkas). Mõisa maadele 1920. a-tel rajatud Võlla asundus liideti 1977 Hellamaa külaga, tänapäeva Võlla küla aga langeb kokku vana külaga, mis hiljemalt XIX saj II pooleks kuulus juba Hellamaa mõisa piirkonda. Vrd Võlla1. – MK
Mellin; BHO: 331; EM: 123; KNAB; SK I: 501; SMF: 46

Väike-Rahula [`väike-rahula] ‹-Rahula ~ -sse›, rahvakeeles ka `Pisku-Rahula Pöi – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Orissaare vallas (Maasi mõis), 1523 Raule, 1561 Rauele (vakus), 1645 Kl.-Rauele, 1798 Klein Rahul (küla).  B2
● 1977–1997 moodustasid Suur- ja Väike-Rahula ametlikult ühise Rahula küla. Vrd Suur-Rahula. – MK
BHO: 479; EAN; Essen, Johansen 1939: 25; KNAB; Mellin
Märkus. Lisatud varasem maining 1523. 2021-06-19T23:28:21.

Välta [`välta] ‹-le› Pöi – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Pöide vallas (Oti mõis, Saare mõis), 1453 Velcketh, 1645 Felta (vakus).  B2
● Nime algkuju võinuks olla *Välkede-, võib-olla eesvokaalne paralleel Valge- ja Valk-nimedega. Vrd Välgita. – MK
BHO: 647; LUB: XI, 300

Õeküla [`õek‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Kse – paik (küla) Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Lääne maakonnas Hanila vallas (Nehatu mõis), 1565 Hoykyll, Håykylle (vakus ja küla), 1798 Oekül, 1913 Eckülla.  A4
● 1977 liidetud Nehatu külaga. Nime lähtekohaks võib olla oja, sest ka mujal on oja andnud o, ö, ea või oe-ga nimesid. L. Kettunen on nime tõlgendanud kui ’õe küla’ sõnast õde või *Õueküla. – MK
EAA.1.2.932:18, L 15p; EO: 62; Mellin

Õisu ‹`Õissu ~ -sse› Pst – alevik Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Halliste vallas, mõis, sks Euseküll, 1527 Osekul, Ozekul, 1551 Oszische buren (’Õisu talupojad’), 1601 Osekulle (mõis), 1638 Osia Moysia.  C3
● Ka Õisu järve on nimetatud 1551 (Ossische See). Küla asemele rajati mõis XVI saj keskpaiku, enne 1558. a. 1638 oli olemas Õisu vakus (auss der Osakyllschen Wacken), nii mõis kui ka vakus kuulusid Karksi alla. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele Õisu asundus, mille kõrval oli Õisu raudteepeatuse juurde kujunenud Ridaküla alevik. Viimane sulandus asundusse ja hiljemalt 1970 oli nimekirjades Õisu alevik. Nime tähendussisu jääb hämaraks, vrd (h)õiss (hõss) ’õits, siga’. Tallinnast on XIV saj registreeritud ka eesnimi Heyso. – MK
BHO: 74; Essen, Johansen 1939: 35; Johansen 1935: 20; Rev 1601: 147; Rev 1638 II: 60; VMS
Märkus. Lisatud varasem maining 1527. 2021-06-19T23:47:15.

Änglema [`änglema] ‹-sse›, kirjakeeles varem ka Englema Ris – küla Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Padise vallas (Vihterpalu mõis), ? 1314 Enlande (küla), 1402 Engheuen, 1565 Engenum (vakus), 1602 Engnum, 1798 Engelkülle; erts Ängesbyn.  B1
● Nime päritolu jääb ebaselgeks. Nime võiks analüüsida Äng+lema. Algusosa lähtub arvatavasti Eng-algulisest isikunimest, järelosis on vaheldunud: XVI ja XVII saj on olnud selleks nõmm, mis hiljem on asendunud lõpuga -lema. Selle hilise järelosise sisu jääb hämaraks. E. Tarvel on oletanud algusosa rootsi päritolu (äng ’heinamaa’). Võimalik on Änglema nime tänapäevakuju järgi analüüsida ka Ängle+ma, selgi juhul oleks algusosa isikunimi ja järelosa -maa. L. Vaba on osutanud, et nimi võis lähtunud olla taimestikust, vrd ängelhein, sm ängelmä (Thalictrum). XV ja XVI saj kirjapanekutes puudub l-aines. Esmamainingu põhjal on P. Johansen, kes tundis eestikeelset nime Änimaa kujul, oletanud selle saksa päritolu (maa = Land). Vrd Anelema, Enge, Odulemma, Vasalemma, Ängi. – MK
BHO: 66; EAA.1.2.934:7, L 7; Hoppe 1997; Johansen 1925b: 98

Ääsmäe [`ääs‿`mäe] ‹-le› Kei – küla Harju maakonnas Saue vallas, mõis, sks Essemäggi, 1241 Asimekæ, Asæbæk (küla), 1477 Esenmeke, 1586 Eysemecke, 1620 Ässmecke, 1844 Ääsmaa.  C1
● 1477 mõis ja vakus Saksa ordu Tallinna komtuuris. 1586 maha põlenud, kuid samal aastal tekkisid uued talud. XVII saj kuulus Voore mõisale, iseseisev mõis 1663. 1920. a-test asundus, millesse sulandus pärast Teist maailmasõda samanimeline küla; al 1977 küla. L. Kettunen on nime lähtekohaks oletanud isikunime *Asi, mis hiljem olevat segunenud sõnaga äes, ääs : äkke ja hilisema laensõnaga ääs : ääsi, sks Esse. Siiski peab mainima, et ä-line vorm võis ka algne olla, Taani hindamisraamatus märgiti alamsaksa keeles puuduvat ä-d sageli ka a-ga. Ääsmäe piires Pärnu maantee ääres Arudevahe lähedal on endine Reomäe kõrtsikoht, mille P. Johansen on seostanud 1241. a kirjapanekuga Ræsæmækæ (oletatavasti lugeda *Ræfæmækæ, koha muud nimekujud on nt 1472 Riuenbeke, 1532 Rougemecke, 1684 Rehomeggi). – MK
EO: 120; Joh LCD: 73, 320–321, 567–568; Põldmäe 1993: 34