[KNR] Dictionary of Estonian Place names


Query: in

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 3 artiklit

Hirvli [`hirvli] ‹-sseKuuküla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kolga mõis), 1241 Irmari, 1455 Hermel, 1467 Hirmell, 1798 Hirmela, 1844 Hirmli.  A3
Taani hindamisraamatus 1241 on märgitud kuuluvaks Ojamaa kloostrivendadele Kolgas. Kuid juba 1259 ei olnud see kloostri maade hulgas, vaid P. Johanseni arvates vahetatud Vohnja vastu, mille omanik oli Saxo, kellele kuulus ka Kiiu küla. 1455 on Hirvli koos *Kõndjärve või *Kõnnujärve (Kendegerwe) külaga läänistatud Kiiule. G. Vilbaste arvates võiks see paar korda Hirvliga koos mainitud nimi, mida on peetud ka Koitjärveks, olla samahästi Kõrveveski (1517 Korbe, ↑Pillapalu). Hirvli omanikud on XVI saj sinna Hirvlist lõunasse rajanud mõisa. L. Kettuneni arvates võib Hirvli nimi pärineda vanast läänemeresoome isikunimest *Irmari (millest on tulnud ka sm Ilmari nimi); häälikute m ~ v vaheldus on kohanimedes sage.MJ
BHO: 117; EO: 104; Joh LCD: 389; LCD: 47r; Mellin; Schmidt 1871; Vilbaste 1956: 117–118, 147, 214

Illi1-leNõoküla Tartu maakonnas Nõo vallas (Pangodi mõis), 1839 Illi (veski), 1923 Illi (metsavahitalu ja vesiveski).  B3
Hiline küla, mille kohta on andmeid al 1945. K. Kirdi väitel on see saanud nime kunagiselt veskipidajalt. L. Kettunen oletas tüvelt lähedastes kohanimedes Illevere ja Illistvere mõnd isikunimede Ilja või Elias teisendit. E. Rajandi pidas kohanime Illi alusnimeks vene vormi Ilja, mis omakorda pärineb heebrea isikunimest Elias. M. Kallasmaa on mitmel pool Eestis esinevate Illi talunimede puhul esitanud võrdluseks sm Hilli (lähtub kreeka-ladina Hilariusest) ja sks Hill(e) (lühend Hillebrandist jt). Lähteks võib olla ka alamsaksapärane Ille (vrd sama päritolu sm Illinsaari). Asundustaludest koosnevat lõunapoolset külaosa on kutsutud Varesepaluks. Küla piires asub Illimägi ehk Vares(e)mägi.EE
EO: 292; Kirt 1988: 239; KN; Rajandi 2011: 76, 79–80; Rücker; SK I: 44; SPK: 97; Uuet 2002: 107; ÜAN

Missokülä [mis´s´okülä] ‹-`küllä ~ -sse›, rahvakeeles ajalooliselt Mis´s´o `mõisa-he~ Mis´s´o kõrdsimanoVasküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Misso vallas, 1688 Witka Miska Semman, 1782 Misso Tomas, 1820 Misso (küla), 1839 Misso (küla), 1866 мз. Иллингенъ; sks Illingen (mõis).  B3
XIX saj alguses oli tegemist hajatalust arenenud külaga, mis kuulus XVII saj alguses *Kisõjärve suursarase alla (1561 Кизіярвъ, 1638 Kiesse Jerw). Misso küla kõrvale tekkis sama tüüpi Pööni küla (1684 Pohni Thomas). U 1850 rajas emamõis Vastseliina siia kahe küla asemele karjamõisa, mis muudeti peagi iseseisvaks rüütlimõisaks. 1920. a-tel jagati mõisamaad asundustaludeks, tekkis Misso asundus, mis 1977 muudeti Missokülaks ja 1997 parandati hääldusele vastavaks Missoküläks. 1684. a kaart märgib siinseteks talunimedeks Pani Juri (kirjeldusraamatus Pöhni Tohmas), Hirtze Hin ja Witka Märta. Esimesed kaks nime on seotud Põnni ja Hürsi külaga. Viitka Märdi eelkäija oli 1638. a Wittke Jacob, tulnud Preisimaalt. Igal juhul võiks 1688. a Witka Miskat pidada Misso nime alusepanijaks. Vene hellitusnime Миша lõpphäälik a on asendunud läänemeresoomeliku o-ga ja š-st on saanud s´. Saksakeelne mõisanimi Illingen seostub Illiga, mis oli Vasteliina kõige lõunapoolsem karjamõis enne Misso rajamist. Saksapärase nime kujundamise eeskujuks on olnud Illingeni linn Saksamaal Saarimaal. Vrd ka Illi nimest kujunenud lisanimi Illika Tsiistre kandis XVII saj lõpus. Missokülä edelaosa vastu Misso alevikku kannab Võsovalla nime. Misso mõisas asundustalu nimena taastatud Pööni on selle koha pikima ajalooga nimi. XVII saj lõpu kirjapanekutes võib näha, et algupäraselt üks nimi on juba lahknenud Pööni ja Põnni erinevale kujule. Selle nime algkodu võiks olla siin ja mitte praeguses Põnni külas. Nime Пангулъ (*Pan + küla) on 1563 nimetatud koos Pugolaga (Пупъгула), mis asub Pulli järve ääres (озерко Бѣлое), nende kahe küla juures on ka Hino järv (озеро Кандолъ). Vrd Misso. – ES
EAA.1865.2.141/2:20, L 19p; EAA.1271.1.224:125, L 683;  EAA.308.2.178, L 1; Rev 1638 I: 166; Roslavlev 1976: 8, lisa 1–2; Rücker; Selart 2016: 76–77; Truusmann 1897a: 40; Vene TK 126

Jaga

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur