[KNR] Eesti kohanimeraamat

Aruküla10 [aru‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Tür – paik (küla) Järva maakonnas Türi vallas (Laupa mõis), 1726 Arrokülla Mart (talupoeg Jändja küla all), 1796 Arrokülla.  A2
● XX saj on küla olnud jagunenud kahte ossa, millest vanem (Aruküla I, idapoolne) liideti 1977 Põikvaga, uuem (Aruküla II, läänepoolne) Jändjaga. Nimi sõnast aru ’kõrge kuiv maa’. Vrd Aruküla1. – MK
KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Jä: 135

Ihamaru ‹-`marru ~ -sse› Kan – küla Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Kõlleste vallas (Karaski mõis), 1627 Ehamah (küla), 1684 Ihammar kylla, 1723 Dorf Ihamar, 1783 Ihhoma Körtsi Peter, 1798 Ihama, 1862 Ehamarro (kõrtsitalu).  C1
● Vana külanimi, mis XIX saj taandus mõisanimest saadud Karaski küla nime ees. Rückeri kaart esitab 1839 Ihamaru kohal talurühmade nimedega väikesi külasid, samal ajal ja hiljem tunti selle vana nime all üksnes Ihamaru kõrtsi lähemat ümbrust. Hiljemalt 1930. a-test sai Ihamaru taas ametliku külanime staatuse. Nime on läbi ajaloo kirja pandud kahel kujul *Ihama ja *Ihama + aro › Ihamaru. Ihama on läänemeresoome muistne isikunimi, mida on viimati eesnimena kasutatud Karjalas veel XVI saj. Eestlaste ja liivlaste juurest on keskajast teada selle nime s-lõpuline kuju *Ihamas (Jamas, Yemas). P. Rintala on P. Ravilale toetudes kirjutanud, et järelliite -ma keeleajalooliselt vanem ülesanne on olnud rõhutada üht objekti võimalike hulgast. Tänapäeva soome keele ma-tuletised tegusõnast kohta tähendavaks sõnaks on Rintala arvates uuem areng ja Ihama või Ihamas oli just nimelt isikunimeks moodustatud tuletis paljudes teisteski kombinatsioonides levinud isikunime elemendist iha-. Ihamaru nimevariandis on liitunud sõna aru (aro), mis tänapäeva eesti keeles tähendab kuiva rohumaad, aga veel Wiedemanni määratluse järgi ka lihtsalt viljakat, kuivas kohas paiknevat maad. Just Põlva ja Kanepi vahel esineb seda järelosist kohanimedes küllalt sageli. Ihamaru tähtsamad omaette nimega osad on Juusa, Runi, Täikülä (kuni 1977 ↑Hilba osa), Valgõmõisa ja Viia, viimane oli veel 1970 omaette küla, mis liideti 1977. Põlva khk Varbuse mõisa väikekülad Lukatsi ja Sõra on samuti 1977 Ihamaru külaga liidetud. Vrd Ihatsi, Puskaru. – ES
EAA.308.6.321:5, L 4p; EAA.1267.1.286:204, L 395;  EAA.2059.1.2760, L 2; Mellin; Rev 1624/27 DL: 63; RGADA.274.1.174:488, L 481p; Rintala 2008: 120–124; Rücker; Saar 2008: 115; Stoebke 1964: 24–25

Kolovere ‹-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis ‹-`viirde› Kan – paik (küla) Põlva maakonnas Kanepi vallas (Erastvere mõis), 1685 Kottower Jaack, 1758 auf Kollowere Peedo Land Praxi Thomas, 1884 Kolowere, u 1900 Каловере (talu).  C2
● 1685. a kaardil on Piigandi mõisa talu, valesti kirja pandud nimega. Sellele *Kolovere talule on peremehe vahetudes kujunenud uus nimi Praksi. XIX saj keskel on Kolovere nime saanud Põlgaste mõisa uuem talu, rahvakeeles Kannumõisa. XX saj alguses on kaardil Erastvere mõisa kandikoht. Kõik need eriealised talud paiknevad kolme nimetatud mõisa piiride kokkupuutenurgas, seega tuleb Kolovere nime XIX saj võtta maakoha nimena, mis andis uusi talunimesid. Erastvere mõisapõllu asundustaludeks jagamise ajal 1920. a-tel võeti kandikoha nimi asundusküla nimeks (rahvasuus ka Kotakülä), küla liideti 1977 Erastverega. Erinevalt teistest Kagu-Eesti Kol´o nimedest ei ole siinses nimes peenendust. Peenendus võib olla ka kadunud, sest asustusnime ajalugu pole järjepidev. Kõige usutavamalt on nimi põline, algselt Piigandi mõisa vana hajatalu nimi, kus veel keskajal produktiivne järelosa -vere on liitunud vanale isikunimele. Tuleb siiski arvesse ka võimalus, et tegemist on Läänemaa või Virumaa Koluvere külast pärineva talupoja lisanimega. ¤ Koloveren olli raudvärrä, kuldnupuq otsan. (See on olnud paganausu ajal.) (1932) Vrd Kolo2, Koluvere. – ES
 EAA.308.2.173, L 1;  EAA.2486.3.247, L 8; KN: 1932; KNAB; RGADA.274.1.240/7:58, L 801p; Vene TK 42

Mägestiku ‹-le› Ote – küla Valga maakonnas Otepää vallas (Palupera mõis).  C1
● Palupera mõisavalla mägisemale osale on 1977 antud uus nimi, mille eeskujuks võis olla uuem talunimi Kivistiku Palu metsavahikoha kõrval. Kuni 1977 oli küla nimi Palupera (1922 Palu). 1939. a oli küla vallakirjades Kettaküla nime all Ketta talu järgi. – MF
ERA.14.2.717 (Otepää vallavalitsuse 9. VI 1939 koosoleku protokoll nr 5); KNAB

Nooska [`nooska] ‹-le›, kohalikus pruugis ka ‹`Nooskilõ› Rõu – küla Võru maakonnas Võru vallas (Vana-Nursi mõis), 1909 Noska, u 1900 Носька, 1925 Nooska.  C2
● Küla on varem pikka aega nimetatud Papi taluks ja külaks (1638 Pappi Jaek, 1684 Pappi Jako Rein, 1765 Dorf Pappi, 1826 Pappi). Uuem rahvapärane nimi Nooska (mitmuslik kuju Nooskaq) jõudis kirjalikku kasutusse XIX saj lõpus. Rahvapärasena tekkinud nimi võib põhineda sõna noos ’saak’ tuletisel, vrd nt noosõldama ’nuhkima’, nuusõldama ’askeldama’. ska-tuletis võib viidata ka vene laensõnale, vrd ножка ’väike nuga’. Nime kolmas välde, kuid seejuures kõrgenemata esisilbi oo toetab oletust, et nimi on käibele tulnud laensõna rõhu- ja pikkussuhtega. Nooskaga on 1977 liidetud ↑Arossa, ↑Jugu (Jugo) ja Liinamäe (Linnamäe) küla. Jugu ja Arossa vahel olevaid Kaissuu (Kaissoo) talusid on vahel eraldi külaks peetud. Jugust loodes on ↑Kaku talurühm. – ES
BAL: 697; Vene TK 42; VES: 272, 278; ÜAN

Pedeli jõgi, kohalikus pruugis ka Põdeli jõgi ~ Põderi jõgi – jõgi Eestis ja Lätis, läti Pedele, 1369 Podel (alev), 1383 Podelis od. up den Valk, 1388 Potelemunde (’Pedeli suue’), 1520 Podell (jõgi), 1627 Strom Poeddell, 1687 Peddel Fluvius, 1793 Peddel Fl.  A1
● Nimekujud Põdeli ja ilmselt uuem Põderi on tänapäeval tuntud üksnes ülemjooksul Helme khk-s. 1949. a kaart näitab ka alamjooksul nime Пыдели. See võib olla ennesõjaaegse nimekorralduse mõju, kui soovitatigi juurutada Põdeli nimekuju. 1627. a kirjapaneku järgi võib üsna kindlalt väita, et Põdeli oli XVII saj autentne hääldus. Näib, et veel vanem häälikkuju on olnud *Podeli. Päris kindel selles olla ei saa. Esisilbi õ võis tekkida nii o-st kui ka e-st. Vrd tänapäeval üksnes e-lise jõenime Pedetsi (Pedejä) vanu kirjapanekuid. Nii või teisiti kuulub Pedeli nimi hämarate kohanimede hulka. Kui esisilbis on olnud e, siis nimeosis *pete- esineb ka mõnes teises Eesti jõenimes. Tõenäoliselt ei tulene see sõnast pedajas (*petäjä), vaid on märkinud midagi teekonnaga seonduvat, näiteks seda, et peajõelt hargnev jõgi on õige haru mitmest võimalikust kuhugi välja jõudmiseks. Vrd soome päteä ’kehtima, paika pidama’, murretes ja sugulaskeeltes ka ’kõlbama, sobima’. Kui Pedeli jõe algupärane nimi on olnud *Poteli, siis ta *pete-nimepessa ei kuulu. Vrd Pedetsi jõgi, Pedja jõgi, Valga2. – ES
BHO: 645;  EAA.308.2.111, L 1; Faster 2013b: 40; KN; LGU: I, 127, II, 333; Mellin; NL TK 25; Rev 1624/27 DL: 166; SSA: päteä

Suurküla4 [`suur‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Kabala Rap – paik (küla) Rapla maakonnas Rapla vallas, kuni 2017 Raikküla vallas (Kabala mõis), 1241 Capal, 1472 Cappel, 1725 Kappell, 1798 Kabbala.  C4
● Nimetati varem Kabalaks, uuem nimi Suurküla tuli alles XX saj (1913 Суурекюла). 1977 liideti Lõpemetsaga. Kabala nime seletab L. Kettunen sõnaga kaba ’mingi eseme laiem ots, püssipära’ või kapp : kapa. Rahvapärimuses seotakse nime teke sõnaga kabel, sest Kabala mõis olevat alguses kloostriks ehk kabeliks ehitatud. Kabala mõisa ümber kujunenud asundust nimetati vahepeal Tamme külaks, nüüd on see uuesti ↑Kabala küla. – PP
Bfl: I, 296; EO: 73–74; Joh LCD: 403–404; KM: E 52645 – 1914; LCD: 41v; Mellin; Rev 1725/26 Ha: 274

Tigase ‹-sse›, rahvakeeles ka Tigase‿`nukk Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Mäksa vallas (Mäksa mõis), 1937 Tigase.  B2
● J. Simmu järgi on Tigase Aru koolimaja ümbruses olevate majapidamiste uuem nimi. L. ja I. Rootsmäe järgi oli kandimeeste külana olemas juba hiljemalt 1830.–1840. a-tel, ehkki mõne talu iga võib tagasi ulatuda isegi XVIII saj-sse. Kuulus vanasti Tamme (Tammevaldma) küla alla (Tigasenukk). Nimi lähtub ilmselt isikunimest. Tigasega liideti 1977 Aruküla (varem Aru asundus, nimetatud Aru karjamõisa järgi, mis oli olemas juba XIX saj II veerandil) ja Kägari küla (1627 Haeggara kull, 1796 Käggera). Viimase rööpnimi XVIII saj oli *Metsaküla (1601 Metzakulla). XIX saj arvati Kägari küla alla ka Telliskivi (↑Kaarlimõisa). – MJ
KNAB; Rootsmäe 2016: 157, 163–164, 176; Simm 1973: 117; Simm 1977: 115–116