[KNR] Eesti kohanimeraamat

Rocca al Mare [roka al maare] ‹-sse› Kei – Tallinna asum Haaberstis (Haabersti mõis).  A1
● Vabaõhumuuseumi piirkond on nime saanud Rocca al Mare suvemõisalt, mille rajas 1863 Girard de Soucanton, kes andis sellele itaaliapärase nime (’kalju mere ääres’). Piirkonnas on teisigi suvemõisaid, mh Liberty. – PP
Tallinn 2004: II, 147–148

-tu – Eesti kohanimede lõpp.
● Lõpu -tu lähtekohaks on peetud millegi puudumist väljendavate omadussõnade liidet -tu : -tu (~ -tuma, nt metsatu, vrd sm -ton : -ttoman ~ -tön : -ttömän) ja tud-lõpulise umbisikulise tegumoe kesksõna tuletist -tu (nt kõneldu). Selline kesksõnatuletis esineb isikunimedes, nagu Imotu, Lembitu, Meelitu, Toivotu, need omakorda võivad olla kohanimede aluseks. Vanast isikunimest tekkinute rühma võivad kuuluda Imatu, Lümatu, Nehatu, Nihatu, Puiatu (?), Taritu. L. Kettunen on oma töös püüdnud kohanimesid jaotada kas omadussõnadest või kesksõnadest lähtunuiks. Ka on ta oletanud, et -tu võis asendada mingi muu liite. V. Pall on märkinud, et Kettunen on paljudel puhkudel pidanud leppima hüpoteesiga või nõrgalt motiveeritud lahendusega. Pall nentis, et tu-omadussõnast lähtumine toob Põhja-Eesti nimede puhul raskusi nii nimetamismotiivi kui ka nimede vormi osas. Liigisõnata nimede aluskääne on omastav, -tu omastav on põhjaeesti murdeis -tuma, aga see ei tule kohanimedes esile ei tänapäeval ega varasemais kirjapanekuis, kui mitte arvesse võtta kahtlasevõitu etümoloogiaga nime Kaugatoma. P. Ariste on eesti väljendi küllatu küll eeskujul oletanud, et kohanimede -tu märgib kellegi või millegi tüüpilist olemasolu: Vaiatu oli koht, kus asus vailasi (vadjalasi). Pall on märkinud, et sellise tähenduse eeldamine hõlbustaks muudegi ilmselt nimisõnast tuletatud tu-lõpuliste kohanimede tõlgitsemist (Kobratu, Nurmetu, Põvvatu, Pühatu, Võhmetu). – MK
EMK 2009: 279; EO: 246–255; PTK II: 100–101