[KNR] Eesti kohanimeraamat

Pihkva järv [`pihkva järv] Se – Eesti ja Venemaa vaheline piiriveekogu, Peipsi-Pihkva järve lõunapoolne osa, vn Пско́вское о́зеро, 1241 Чудское озеро (koos Peipsiga), 1406 Псковское озеро, 1461 Великое озеро, 1585 у Болшово озера, 1627 озеро Псково, 1854 Pihkwa-järw, 1868 Pihkwa järw, 1875 kleinen Peipus, 1882 Талабское озеро, 1903 Peipus, 1904 Pihkvajärv; läti Pleskavas ezers, poola Jezioro Pskowskie, sks Pleskauer See, sm Pihkovanjärvi, vadja Vopskova järv, võru Talaba järv́, Pihkva järv́.  C1
● Järv on nimetatud Pihkva linna järgi, selle nime all esineb järv ürikutes XV saj algusest alates. Linna enda nime on X–XIII saj Vene kroonikates esitatud mitmel eri kujul: Пьсковъ (esmamaining, aastal 903), Пльсковъ, Плесковъ, Пъсковъ, Псковъ, Пськовъ, Песковъ. Pihkva nimele on uurijad andnud mitmeid võimalikke seletusi. Nn soome-ugri hüpotees esitati juba XX saj algul, mida 1930. a-tel täiendas L. Kettunen ning 1981 vene keeleteadlane A. Popov; seda toetas V. Sedov (1995). Selle järgi on linn (ja hiljem järv) nime saanud Pskova (Пскова) jõelt, mis on läänemeresoome päritolu (eesti Pihkva, sm Pihkova või Pihkava), lähteks pihk ’tihke, paks, vaigune vedelik’ ja sm pihka ’vaik’. Märgitakse, et Pihkva murretes ei eristata häälikuid х ja с, seega Pihkva › *Pisk-va › Пьскова ning kuna liivi keeles Pskova jõe nimi oli Piiskva (Popovil *Piisk-va ‹ liivi piisk ’vaik’), võisid slaavlased ta üle võtta ilma muutusteta. On tõestatud, et l-häälikuga nimevariant on kaunis hiline ja kasutusel vaid Novgorodi kroonikates. Slaavi hüpoteesi järgi (V. Tatištšev, A. Šahmatov, V. Neroznak jt) on kohanimi (X–XIII saj kroonikates ka Плесков, Пльсков, Пъсков), algselt *плесъкъ, tulenenud vanavene sõnast плесъ ’kahe looke vaheline jõe osa’ (vrd vn плес, плёсо ’lai , avatud jõe osa’). Nime algkuju Плеск/Пльск koos ов-liitega võis V. Neroznaki arvates areneda järgmiselt: Плесковъ › Пльсковъ › Пьсковъ › Пъсков › Псков. Jõenimega sobivaid etümoloogiaid (S. Rospond) on teisigi: плеск ’vee müra, laksumine’, блеск ’sära’, песок ’liiv’. On esitatud ka vanagermaani hüpotees Fisk-awa ’kalajõgi’ (Fisk ’rünt’ + awa = germaani ahwo, ladina aqua ’vesi’), kuid M. Vasmer tõestas sellise arengu paikapidamatust. A. Manakov ja S. Vetrov on välja pakkunud jõenime saamise balti variandist Pleskawa, mis autorite arvates on indoeuroopa päritolu (pal- ’soo’ + indoeuroopa liide -esk- + muinasbalti vetenimede lõpp -awa ’vesi’, st *Paleskava tähendaks sood ehk soist vett). K. Būga võrdles nime balti vetenimega Plisa, mida teatakse Leedust, Valgevenest ja Poolast. XIII saj kroonikates esinev Чудское озеро ’tšuudi järv’ tähistab kogu Peipsi-Pihkva järve ning lähtub läänemeresoome idagrupi rahvaid vanavene keeleruumis tähistavast sõnast. XIV saj nimi Великое озеро (XVI saj Большое озеро ’suur järv’) käib samuti kogu järve kohta, kuid al XV saj-st märgib vaid järve lõunapoolset osa. XIX saj paralleelnimi tuleneb Talabski saarte nimest järve lõunapoolses osas. J. Truusmanni ebausutava seletuse järgi tuleneb Талабское nimi sõnast talb, talv, tõlv ’(kivist, luust ja sarvest) kiilukujuline tööriist endisajal puidu lõhestamiseks ja voolimiseks’. Vrd Pihke, Peipsi järv. – AK
Academic; Hurt 1904: XIII; Kazakova 1973: 72; KBČ 1838: 179; Keograhwi 1854; KNAB; Manakov, Vetrov 2008: 157; Mel’nikov 1984; PL: II, 34, 116; Popov 1981: 8–14; Pskov 1585–1587: 144; SeK: 108; SGGD: V, 106, 117; Vasilev 1882: 310–311; VES; VKS; Weske 1876: 42