[KNR] Eesti kohanimeraamat


Päring: osas

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 9 artiklit

Kanaküla [kanaküla] ‹-`külla ~ -sseSaaküla Pärnu maakonnas Saarde vallas (Voltveti mõis), 1584 Kanacula, 1624 Kannakill, 1839 Kannakülla.  C3
Vana küla võib olla nime saanud lisanimest Kana, mille lähtekohaks on linnunimetus kana. Vähema tõenäosusega on võimalus näha nime algusosa alusena lühenenud omastavakuju sõnast kand : kanna ’(millegi) tagaosa, känd’. Kanakülaga oli 1977–2021 liidetud ↑Reinse küla, omaette piirkonnad on Riimaru, Taganõmme ja Tõõtsi.MK
BHO: 175; EAN; KNAB; Rev 1624 PL: 77; Rücker

Kantküla1 [`kan´tküla] ‹-`külla ~ -sseKosküla Harju maakonnas Kose vallas (Harmi mõis), 1462 Kantküll, u 1900 Канткюля.  A2
1462 on küla kohta kirjutatud, et see on tühi. XVII saj lõpul on nimi säilinud lisanimena (Kankülla Madis) ning 1726. a adramaarevisjonis võib Ojasoo (sks Alt-Harm) mõisast leida lausa neli Kanti lisanimega talupoega. Mellini kaardil 1796 on küla kohale märgitud vaid Ziegeley ’telliselööv’. Külana kirjas u 1900. Nime lähtekohaks on arvatavasti kand : kannu, kanna ’(millegi) tagaosa, känd’. Kantküla põhjatipus paiknevaid Punamäe talusid on varem nimetatud Tagametsa külaks. Vrd Kantküla2, Kantküla3. – TL
Bfl: I, 243;  EAA.1.2.C-IV-69, L 1; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Ha: 312

Kose-Uuemõisa [kose-uue`mõisa] ‹-`mõisa ~ -sseKosalevik Harju maakonnas Kose vallas, mõis, sks Neuenhof-Kosch, 1340 Nova curia (mõis), 1413 Hof zu dem Nyenhofe (mõis), 1704 Gut Nienhoft im Kossichen (mõis), 1796 Neuenhof, Ue M. (mõis).  C1
Mõisast on teateid a-st 1340. Mõisasüdamesse tekkis 1920. a-tel Uuemõisa asundus, millest pärast Teist maailmasõda kujunes alevik koos eristava täiendiga Kose-. Nimi tuleneb sõnadest uus : uue + mõis : mõisa. P. Johansen kirjutab, et arvatavasti asus läheduses muistne Tapawolkae küla (1241, nimi säilinud põllunimes Tabaaru ja Tabase talu nimes; hiljem samas *Hiiepere küla), kuhu esmalt võidi mõis rajada ja mis uue mõisa (Nova curia) ehitamise järel hävis. Vrd Liiva1. – TL
Bfl: I, 112; BHO: 381–382; Joh LCD: 615–617; KN; KNAB; Mellin

Kukka [`kukka] ‹`Kukka ~ -ssePhlküla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Pühalepa vallas (Suuremõisa mõis), 1565 Kucku, 1609 Kucku Wackan, Kucku Peter, 1688 Kuckaby, Kukkuby, 1782 Kuckas, 1798 Kukka.  B2
P. Ariste toob külanimele võrdluseks sm kukku : kukun ’kerajas tipp’, kukkula ’tipp, latv, klint, mägi, kõrgendik, küngas’, eesti kukal : kukla ’pea tagaosa’ (kujundlikult ’kõrgendik, mägi’). Nimi on olnud varaste kirjapanekute järgi u-tüveline. Vrd Kuke1. – MK
Ariste 1938b: 14–15; HK: 99

Leedri [`leedri] ‹`Leedri ~ -sse ~ -leKhkküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Lümanda mõis), 1522 Lethever, 1645, 1798 Ledfer.  B4
Nimi on olnud kaheosaline: leede või lee mitmuse omastavas + -vere. Pole võimatu, et -vere on asendanud varasema -vare. Küla piires asub kalmeväli Kabelivarelik. Leedri külaosad on Saaruots (lõunas) ja Tagaots (läänes). Leedriga on 1977 liidetud Antsi (1645 Ansi Peet).MK
KNAB; SK I: 26, 173

Pada-leVNgküla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas, mõis, sks Paddas, 1241 Padagas (küla), 1726 Paddas (küla ja mõis).  A3
Mõisa kohta on teateid 1505. 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Küla asub Pada jõe ääres. Võimalik, et küla on nime saanud Padaoru järgi, viimane võiks olla võrdlusnimi sõnast pada : paja + liide -jas või vähem tõenäoliselt -kas. Pada oli XIII saj Virumaa suuremaid külasid, oru idaveerul on kaks linnamäge ja asulakoht I aastatuhande II poolest. Padaga liideti 1977 Padaoru küla (1883 Pada oru, 1945 Pada-Oru küla, mis lahutati Pada asundusest). 1977–1997 oli Pada külaga liidetud ↑Pada-Aruküla, mille piiresse jääb mõisa juures olnud vana Pada küla.MK
ENE-EE: VII, 135; EO: 12; Grenzstein 1882–1883; Joh LCD: 525–526; Rev 1725/26 Vi: 142

Pärsama [`pärsama] ‹-le›, kirjakeeles varem ka Pärsamaa Krjküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Leisi vallas, mõis, sks Persama, 1645 Persni, Perßin, Persim (küla), 1731 Persema, 1782 Persama.  C2
Oletatavasti pärineb küla juba XVI saj-st. Mõis on rajatud ajavahemikus 1731–1738 Põhjasõjast tühjaks jäänud talumaadele ning eraldatud Leisist ja Pammast. Pärsama küla hakkas uuesti tekkima XIX saj II poolel. L. Kettunen on pakkunud nime seletuseks sõnu pärise või ka küsimärgiliselt perse ’tagumik, (millegi) tagumine osa’. Vrd ka soome persamus, persaustagaosa, tagatükk’ ja eesti pärs : pärsi ’teatud lind, tuttpütt või kaur’. Nime järelosa on sõnast maa. Pärsama küla kutsuti ka Õigeusu külaks (u 1900 Эйгеузу), sest maid jaotati õigeusu talupoegadele. Küla üksikud osad kannavad nimesid Kolga (kagus), Ritsu (edelas), Sülla ehk Sillaääre (põhjas) ja Vaheaia (loodes).MK
EKMS: II, 260; EM: 122; KN; KNAB; SK I: 316

Taugabe järv [`taugabe `järv], kohalikus pruugis `Tougabe Khkjärv Saare maakonnas Saaremaa vallas Tohku külas, 1796 Taugubbe Soo, Taugopä Soo (soo).  B2
Järvenime tähendussisu ei ole selge, läheduses on ka mets (Taugabe kõrb) ja soo. Valjalas on nimi esinenud lisanimena (1685 Taucko Hans Sohn Hans). Virumaal on olnud 1796 mõis Taukopä (1750 Tatruse külas talupojad Tauckapä Johann, Jurry ja Tönnis, 1844 Taugopae, ↑Tatruse). Kui nimi on eesti päritolu, siis võiks võrdluseks tuua sõnad touk (toug) : touga ’tõuk’ ja tõug : tõu ’suvivili’. Esinemine isikunime osana võib viidata ka laennimelisele päritolule, vrd Dagobert, Tagobert, Dauger, Tauche, Tagger, Dachert, Tagart, Dagott, Dago, Tacco, Tag, Tack(e) jne. Rootsi tacka tähendab utte, emast lammast. Hiljem on perekonnanimena Eestis esinenud Tauk. Nime järelosa on olnud pää või on tekkinud isikunimeosisest -bert. Vrd Tatruse. – MK
EAA.3.1.489:269, L 283p; Heintze-Cascorbi 1933: 165–167, 475; Mellin; Rajandi 1966: 219; Schmidt 1844; SK I: 427

Tohku [`tohku] ‹-leKhkküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Kihelkonna vallas (Tagamõisa mõis), 1617 Tochko Hannuß, Togko Tonnieß (talupojad Undva ja Kõruse küla all), 1618 Tocko Hannuß, 1731 Tochke Matz, 1798 Tokko.  B2
1977–1997 oli ametlikult Kuralase küla osa. Tohku nime häälikulist külge on raskevõitu seletada. Lähedane sõna on mitmetähenduslik tohk : tohu ’toht’, ’lootsiku või laeva tagaosa’ ja ’sulase kõrvalteenistus, sohk’. Nime tugev aste jääb seletuseta. Saartel esineb arvukalt nimesid, kus ainsuse või mitmuse omastava täishäälik on kombineerunud tugeva astmega, ka häälikuühend hk käitub astmevahelduse suhtes mõnikord erandlikult. Teisalt on Tohku puhul võimalik lähtuda ka isikunimest, vrd mehenime Tohko. Külanime on friisi mehenimedega Dokke, Docko, Toka, Tocke kõrvutanud L. Tiik.MK
Mellin; Rajandi 2011: 232; SK I: 433; Tiik 1976b: 487

Jaga

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur