[KNR] Eesti kohanimeraamat

Aa ‹-sse› Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas, mõis, sks Haakhof (mõis), Haküll (küla), 1241 Hazæ (küla), 1583 Haka.  A2
● Küla on kuulunud vähemalt a-st 1287 kuni 1426 Kärkna kloostri alla, siis oli Saksa ordu valdus ja hilisemal ajal oli Aa mõisa järgi. Aa mõis (1497 Hake) rajati vahemikus 1426–1497 arvatavasti Aa naaberküla, hilisema ↑Moldova ehk Muldova (1241 Muldillippæ) maadele. 1920. a-test Aa asundus, 1977. a-st küla. P. Johansen, kes on Taani hindamisraamatu (LCD) Hazæ samastanud Aaga, on nime võrrelnud soome kohanimega Hakala. M. J. Eisen on märkinud, et LCD nime on loetud ka Hacae ja nime algseks kujuks peab ta Haka. Eiseniga samal seisukohal on A. Künnap, kes on algse nimekujuna näinud (H)a(a)ka, LCD kuju olnuks ladina omastav. Nime lähtekohaks võiks olla (h)aga : (h)aa ’hagu, oks, kaerapööris, sõkal’, mis tuleb kohanimedes esile mujalgi Eestis. Aa idaosas oli varem Nehatu küla (1650 Nyhatt), mis esines eraldi külana veel XX saj alguses. Aa küla piires, mõisast u 2 km kagus, asub Alulinn, soosaar ja muistne linnusekoht, mida seostatakse ↑Alutaguse nimega. ¤ Aa küla olevat neli korda ümber paigutatud. Esimene asukoht oli Aa mõisast vähe kirde pool, mererannas, teine asupaik Voorepere küla kõrval Aa mäel, kolmas Nehatu külana umbes pool versta Aa mõisast ida pool (alale on jäänud veski). Nehatu küla talud lahutati umbes 60 aastat tagasi koost ja põletati Aa mõisa lubjaahjus ära. 35 aastat tagasi tabas moonameeste ja vabadikkude elukohti sama saatus, ainult elamud viidi neljandasse paika, Varjale üle. Siin on halekuulsa Aa küla riismed rahu leidnud. (1924) Vrd Nehatu. – MK
BHO: 92, 97, 378; Eisen 1920: 91; EMS: I (1),117, 118; Joh LCD: 352–353, 506; Künnap 2002: 95; Liiv 1924: 352

Aaspere [`aas‿pere] ‹-`perre ~ -sse› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, mõis, sks Kattentack, 1241 Katkantagus (küla), 1498 Kattentacken (küla), 1511 Kattentaken, 1732 Aastwerre, 1796 Kattentak, Aastwerre M. (mõis), 1913 Haasper m.  A3
● Mõis tekkis põlise küla kohale. Küla kuulus Taani ajast a-ni 1796 Hastferite (Hastever) suguvõsale, mõisa esmamaining on a-st 1583. Hastferite järgi sai eestikeelseks nimeks Aaspere. P. Johanseni andmeil pärines suguvõsa Vestfaalist, nimi viitab kohale nimega Haversvörde (vörde ’koole, jõest läbikäigu koht’). 1920. a-tel rajati mõisa maadele Aaspere asundus, al 1977 küla. Küla esialgne nimi *Katkutaguse on säilinud mõisa saksakeelses nimes Kattentack (katk ’madal soine koht, soomülgas’ + tagune). Vrd Päri1. – MA
Bfl: I, 751; BHO: 201; EM: 66; EMS: II, 837; Johansen 2005: 83; Joh LCD: 418; KNAB; Pall 1996: 388

Aavere1 [`aavere] ‹-sse›, kohalikus pruugis ka `Aavre ~ `Oavere HJn – küla Harju maakonnas Anija vallas (Anija mõis), 1241 Hauaueeræ, 1330 Havere, 1339 Haueuere, 1712 Hawra, 1725–1726 Hawer (külas Havre Jahn), 1798 Awerre, 1923 Aavere.  B4
● 1355 on läinud Pirsu (Pirsen) mõisa omaniku valdusse, 1540 kuulunud Anija mõisale. Balti kohaleksikonis (BHO) on viidatud arvamusele, et nime on andnud Hans Haver, kes suri 1492, kuid nimi on vanem ja hoopis vasallisuguvõsa nimi pärineb külanimest. Nimi on võinud algselt olla *Haavaveere sõnadest haab : haava ja veer : veere, nagu arvab P. Johansen. Seda peab võimalikuks ka L. Kettunen, kuid lisab, et võimalik on samuti *Hauaveere (haud : haua), mööndes, et viimasel puhul oleks Taani hindamisraamatu variandis võinud d olla alles. – MJ
BHO: 36; EAA.1210.2.2:14, lk 24; EO: 274–275; Johansen 1932: 16; Joh LCD: 350–351; LCD: 45v; Rev 1725/26 Ha: 348; Vilbaste 1949: 293

Aela [`aela] ‹-sse›, kohalikus pruugis ka `Aeli, rahvakeeles varem ka `Mets‿nurga Juu – küla Harju maakonnas Kose vallas (Harmi mõis, Ojasoo mõis), 1241 Æilæs, 1513 Agelis, 1568 Ailis, 1637 Hayle, 1725 Ayell, 1871 Ahhila.  A3
● Põlisküla, XIX saj oli olemas ka samanimeline kõrvalmõis. 1977–1998 oli liidetud Virla külaga. L. Kettunen oletab, et nimes peitub sõna ahel ~ ahelas ~ ahilas. K. Pajusalu arvates võiks lähtena kõne alla tulla ai ’äär’ või isikunimi. Taani hindamisraamatus 1241 on Aelaga koos mainitud Ropæ nime; seda ei ole osatud täpsemalt paigutada. P. Johansen arvab, et tegu ei saa olla Hageri khk Ropega (↑Ohulepa), võib-olla on see hoopis isikunimi. Vrd Aila. – PP
EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 75; EO: 104; Joh LCD: 308–309, 579; LCD: 42v; Rev 1725/26 Ha: 313; Schmidt 1871

Ahila ‹-le› Kad – paik (küla) Lääne-Viru maakonnas Kadrina vallas (Hõbeda mõis), 1241 Athelic (küla), 1259 Adalica, 1519 Addeleue, 1583 Ahilla.  A4
● Al 1977 liidetud Hõbeda külaga. Nimele on L. Kettunen võrdluseks toonud sõnad ahel ja mäeahelik, tema arvates võis Taani hindamisraamatu th väljendada ühendit hδ, nii esitab ta algvormiks *Ahδe- ja vasteks sm ahde : ahteen ’mägi, rinnak’. Siiski võiks vana la-liitelise külanimega võrrelda ka isikunimesid Ade, Ate, Aty, Attele. – MK
EAN; EO: 110; Joh LCD: 324; KNAB; Stoebke 1964: 17

Ahisilla [ahi‿silla] ‹-le›, kohalikus pruugis varem ka Ahe‿silla Kos – küla Harju maakonnas Kose vallas (Ravila mõis), 1694 Ahasil (talu), 1726 Ahisilla Herm (talupoeg), 1782 Ahhisill (karjamõis), 1796 Ahhisil (karjamõis, kõrts ja küla).  C1
● Tõenäoliselt on küla saanud alguse hajatalust. Nime päritolu jääb hämaraks. Ühe variandina on Ahi- ja Ahe-nimesid seostatud võimaliku algkujuga *ahδi- : *ahti- (‹ *ašti-). P. Ariste sõnul ulatub tüvi *ašti- läänemeresoome-volga ühisperioodi ja sellega tähistati algselt kusagil viibimist või teatud koha külastamist, millest hiljem on arenenud ohverdamise mõiste (nt ahikotus ’ohvripaik’). Ahi- ja Ahe-nimed kuuluvad enamasti just veekogudele või veekogudega seotud kohtadele ning sellele võiks viidata ka siinse nime järelosa -silla. Ahisilla nimega on seostatud ka Taani hindamisraamatus kirja pandud nime Æhildelempæ või siis Hildelempæ, hiljem pole seda aga külanimeks peetud, vaid on arvatud, et tegu on pigem isikunimega. Küla keskmest loodes on asunud Nõmme karjamõis (teateid 1555), mille järgi on nime saanud Nõmmemõisa küla (liideti Ahisillaga 1977). Vrd Ahja. – TL
Ariste 1937;  EAA.1.2.C-IV-64; Faster 2014; Hupel 1774–1782: III, 435; KN; Mellin; Paucker 1853: 47–48; Rev 1725/26 Ha: 317

Aila ‹`Aila ~ -sse› Kei – küla Harju maakonnas Saue vallas (Valingu mõis), 1241 Akiolæ, 1508 Ian van Ayell, 1615 Ailaby (küla).  B1
● Hilisemal ajal on küla kuulunud Valingu mõisa alla, kuid XIV–XVI saj Saksa ordu Tallinna komtuurile. P. Johansen on Aila nime tuletanud A. V. Forsmanil esinevast oletatavast isikunimest *Akio + -la. Forsman peab isikunime tähendust teadmatuks, kuid germaani keeltes on lähedasi nimesid, nagu rootsi Åke, taani Aage, vanapõhja Áki. L. Kettunen peab nime seotuks läänemeresoome tüvega *akja (› ai) ’kallas, piir’, samuti peab ta võimalikuks lühenemist algkujust (H)akijala. Aila külaga on 1977 liidetud Mäeküla (1871 Maekül, u 1900 Ванамойза-Мяекюля) ja ↑Tapi. – MK
EAA.1.2.938:9, L 7; EO: 69; Forsman 1894: 153; Johansen 1926: 27; KNAB; Põldmäe 1993: 37; Schmidt 1871; Stoebke 1964: 15

Anija ‹-le› HJn – küla Harju maakonnas Anija vallas, mõis, sks Annia, Hannijöggi (kuni 1848), 1241 Hanægus, 1355 Hæniyekke, 1482 Hanneyecke, 1537 Hannyyocky, 1692 Hannejoggi, 1782 Annijöe, 1848 Anija.  B4
● 1355 on olnud veel küla Pirsu (Pirsen) mõisa all, XV saj on mõis toodud Anijale. Kohalik kirikuõpetaja H. Ch. Wrede ütleb kirikukroonikas XVIII saj algul, et mõisa asutas Hermann Zöge ja algul kutsuti mõisat tema järgi nimega Hermsa. 1491 on tõesti öeldud, et Hermann Soie oli Anija sarase („Marke“ zu Hannejege) omanik. Mõis oli talle läinud 1482, see oli ühtlasi mõisa esmamaining; küla enam ei mainitud. Küla peab olema saanud oma nime *Hanejõelt, kuid selle asukoht pole selge. 1692. a kaardil on mõisast edelas järv nimega Hannejogge Jerwe (praegu Anija soo), millest voolab välja väike Soodla jõkke suubuv nimeta oja, praegune Anija oja. Järve nimi võib olla tuletatud mõisa nimest. Eeldanuks nimesid *Hanejärv ja *Hanejõgi. Siiski on see oja külanime lähtena tõenäolisem kui M. Kampmaa väide, et *Hanejõgi on Soodla jõe vana nimi, millele P. Johansen lisab, et Soodlasse suubuva Ambla jõe teine nimi on Ini-jöggi. Taani hindamisraamatu nimekuju 1241 on latiniseeritud vorm liitega -us. Mõisanimi jäi saksa keeles esialgu püsima, eesti keeles aga lühenes -jõgi : -jõe ja-lõpuks. XIX saj keskel (P. Johanseni järgi pärast a-t 1843) muudeti ka saksakeelne mõisanimi eestikeelsele kasutusele lähemaks. Anija oli 1920. a-test asundus, al 1977 küla. – MJ
Bfl: I, 376; BHO: 19;  EAA.1.2.C-III-50; EAA.1210.2.2:14, lk 24; EM: 57; EO: 42; Hupel 1774–1782: 426; Johansen 1932: 16; Joh LCD: 284, 347; KNAB; LCD: 46r

Annikvere2 ‹-`verre ~ -sse› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas, mõis, sks Annigfer, 1241 Andikewæræ (küla), 1406 Annekever (küla), 1445 Annekevere (mõis ja küla), 1463 Anikvere (mõis), 1469 Annigkever (mõis, küla, veski), 1542 Annickver (küla), 1796 Annigfer (mõis), 1844 Annigfer (mõis, küla), Annigver (küla).  A3
● Kuigi Annikvere mõisast on teateid a-st 1445, tekkis mõis P. Johanseni arvates juba Taani ajal. 1920. a-te maareformiga rajati mõisa maadele asundus, mis liideti 1977 Annikvere külaga. P. Johanseni järgi tuleb külanimi isikunimest Anikka, Annike. L. Kettunen on pakkunud tulenemist isikunimest *Anti : *Annin koos hellitusliitega -kka, -kkoi, -kkei (*Anti-kka › Andik › Annik). Kettunen on lisanud võimalikuks lähtenimeks *Andikanveere. Annikvere mõisale kuulus Jorika rannaküla, praegu ↑Pihlaspea osa. Vrd Annikvere1. – MA
Bfl: I, 99, 183, 246; EO: 274, 310; EVK; Joh LCD: 286, 314–315; KNAB; LUB: XII, 636; Mellin; Pall 1996: 389; Tarvel 1983: 37

Arkna [`arkna] ‹`Arkna ~ -sse› Rak – küla Lääne-Viru maakonnas Rakvere vallas, mõis, sks Arknal, 1241 Arkenallæ (küla).  B3
● Arkenali vasallisuguvõsa on nimetatud 1333. XV saj on mainitud veskit. Veski juurde rajati vahemikus 1483–1527 mõis. XVI saj oli mõis hävinud ja selle asemel oli Väike-Arkna küla (sks Kl. Arknal), mis sulas XIX saj ühte Korjuti mõisaga (1744 mõis Korjoth, samastatud talunimega 1550 Korrige). Pärast 1613. a tekkis Suur-Arkna küla juurde karjamõis (sks Gr. Arknal), millest sai XVIII saj lõpul iseseisev Arkna mõis, ka küla säilis (Mellinil mõis Arknal ja küla Gr. Arknal). 1920. a-tel rajati mõisa maadel asundus, 1970. a-tel asund, millest 1977 koos väikese osa Arkna külaga moodustati uus Arkna küla. Haljala valda jäänud Arkna küla osa liideti Põdrusega. P. Johansen on nime analüüsinud *Arken-alla ’kivirüngaalune’ (sm harkko ’kivirünk’), kuid selle vastu räägib sõnaalgulise h puudumine Taani hindamisraamatu kirjapanekust alates. Sobivat vastet on sel puhul raske leida, vrd rannikumurdest arkala, arkana(s), arken ’kütke’, kuid seda on keerulisem kohanime motiiviks pidada. – MK
Joh LCD: 318–319; KNAB

Aruküla1 [aru‿küla] ‹-`külla ~ -sse› HJn, Jür – alevik Harju maakonnas Raasiku vallas, mõis, sks Arroküll, ? 1291 Arenculle, 1688 Arrokull (mõis).  A4
● Aruküla võib olla mainitud 1291, kui Taani kuningas annetas selle küla Daugavgrīva (Dünamünde) munkadele. Samastus ei ole aga kindel, sest küla on nimetatud üksikult ja nimi võis tähistada mõnda muud Aruküla. Kindlamad andmed siinse Aruküla kohta on XVII saj-st. Enne 1650. a tekkis Aruküla kui Raasiku mõisa kõrvalmõis, 1726 eraldati Raasikust iseseisvaks mõisaks. Aruküla mõis ise jäi kuuluma Harju-Jaani kihelkonda, ent kõik tema külad kuulusid Jürisse. Mõisa ümber tekkis 1920. a-tel Aruküla asundus, lisaks kujunes raudteejaama ümbrusse XX saj alguses Aruküla alevik ja sellest edelas planeeriti juba enne Esimest maailmasõda männimetsa Aruküla aedlinn, mis kasvas eriti 1950.–1960. a-tel. Kõik need kolm ühendati 1977 üheks Aruküla alevikuks (Aruküla asundus liideti alguses Igaverega, ent hiljem läks mõisasüda aleviku piiresse). Nimi on kirjeldav: aru ’kuiv rohumaa’ + küla. – PP
EAA.1.2.940:256, L 248; ENE: I, 205; Joh LCD: 386

Edise ‹-le›, kohalikus pruugis ka Ädise Jõh – küla Ida-Viru maakonnas Jõhvi vallas, mõis, sks Etz-Schloß, 1241 Eteus (küla), 1477 Ettis (mõis), 1796 Etz (mõis).  B2
● XV saj ehitati Edisele vasallilinnus. Põlisküla, mis oli olemas veel 1508, oli hääbunud a-ks 1533. 1913 oli olemas juba tööliste küla mõisa juures, millest kasvas välja uus Edise küla. 1920. a-tel tekkis mõisa ümber Edise asundus (1945 Edise-Lossi küla) ning 1970. a-tel oli sellest kagus Edise asund, kõik kolm ühendati 1977 Edise külaks. Nime puhul on L. Kettunen moodustanud algvormi *Edine : *Edise ’ees olev’, ta ei välista ka isikunime, viidates Taani hindamisraamatu ladinapärastusele -us. Edisega on 1977 liidetud Aiandi (1970), endine ETKVLi aiandi asula (uuemal ajal tuntud ↑Revinu nime all). – MK
EO: 195; Joh LCD: 335; KNAB; Mellin

Hageri3 ‹Hageri ~ -sse›, kohalikus pruugis Ageri Hag – küla Rapla maakonnas Kohila vallas (Mäeküla mõis, Sutlema-Lümandu mõis), 1241 Hakriz, Haccriz (küla), 1417 Hakers, 1598 Hackers, 1725 Haggers.  C2
● Põlisküla. L. Kettunen seostab nime sõnadega hageda, hagijas või ka agar, ent need seletused ei ole veenvad. Rahvapärimus seostab nime sõnaga hagerik ’varjualune, õlgedest või okstest ehitis; risu, praht’. 1977 liideti Hageriga idapiiril asuv Nõmme, endine saunaküla, ja läänepiiril asuv Adila-Tagaküla, mis oli nime saanud oma asendi tõttu Adila mõisa valduste põhjapiiril. Allikates on Adila-Tagaküla nimetatud ka Laimiku külaks (1725 Laimick, talu järgi). Ristikivi külaks nimetati aga varem Sutlema mõisa talusid Hageri alevikust läänes. ¤ Praeguse Hageri aleviku kohal olnud Põikmaa küla. Küla lambad käinud ühisel kesal. Ühel kõrgemal kingul olnud lambahagerik. Taani kuningas Voldemar II tahtnud ehitada kirikut Põikmaa külasse. Härjad pandud saha ette ja lastud edasi minna, et kuhu nad seisma jäävad, sinna vagu ümber ajada ja kirik ehitada. Härjad palava päevaga läinud lambahagerikku. Nüüd aetud vagu ümber ja hakatud kirikut ehitama. Kirikule pandud nimeks hageriku järele Hageri. Põikmaa küla lõhutud maha ja võetud mõisa põllu külge. Alles Katariina II ajal oli mõisnik ehitanud kiriku ümber üürikortereid. (1937) – PP
Bfl: II, 221; EMS: I (1), 124; EO: 182–183; Joh LCD: 342; KM: ERA II 165, 466/7 (1) – 1937; Rev 1725/26 Ha: 41r

Haldi ‹`Halti ~ -sse›, kohalikus pruugis Aldi Emm – küla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Emmaste vallas (Emmaste mõis), 1564 Halte Matt(hias), Halt Hint, 1576 Haltti Simon, Haltti Mick, 1655 Haltemeh, 1798 Halti (küla).  C3
● L. Tiigi arvates on külanimi lähtunud rootsi ja taani sõnast halt ’lombakas’, sel juhul oleks see olnud algselt lisanimi. Vrd siiski ka saksa Haltstelle ’laevade seisu- või laadimiskoht’, rootsi halt ’peatus’. – MK
HK: 27; Kaskor 2003: 148; Tiik 1970a: 607

Haljala1 [`haljala] ‹-sse› Hlj – alevik Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas (Haljala kirikumõis, Idavere mõis), 1241 Halela, 1402 Halgel, 1445 Halligell, 1447 Haliel, 1674 Halja, 1796 Haljal, 1913 Гальяль.  B3
● Haljala küla kasvas alevikuks XIX saj lõpul. Nime järelosaks ei pea L. Kettunen mitte lõppu -jalg : -jala, vaid -la. V. Palli järgi on la-lõpuliste nimede algusosa sageli olnud isikunimi. A. Kartano on võrrelnud Hal-isikunimesid (Hali(kko), Halli) sõnaga hall : halli ’hallipäine, halli habemega’ (vrd sm kohanimi Hallila). R. Alitalo on sidunud soome Hali-kohanimede (nt Halinen) tähenduse veeäärsete maa-aladega, mis samuti võiks Haljalale sealse allikarohke järve tõttu sobida. Vrd ka rannikumurde `(h)al´ligas ’allikas’. 1966 liideti alevikuga osa Idavere ja Maheda külast, 1977 Maheda küla terviklikult. Mahedat on mainitud juba Taani hindamisraamatus (1241 Maidalæ, 1488 Maydel, 1765 Maheda, 1871 Mahheda). Maheda nimi võib tulla Johanseni ja Kettuneni järgi sõnast mahe : maheda ’sõbralik’, mis võis olla aluseks isikunimele. Vrd Haljala2, Idavere, Maidla3. – MA
Bfl: I, 93, 1445; ENE: II, 499; EO: 11–12, 54, 71, 78; EVK; Joh LCD: 283, 344–345, 492; KNAB; Mellin; Pall 1996: 389; SPK: 65–66

Haljala2 [`haljala] ‹-sse› Hlj – kihelkond ajaloolisel Virumaal, sks Haljall, 1241 Halelæ.
● Haljala kirikukihelkonna moodustasid Taani vallutajad Virumaa *Rebala (Repel) muinaskihelkonna põhja- ja idaaladest 1220. a-tel. Kihelkonda on esimest korda mainitud Taani hindamisraamatus, mil see hõlmas ka suuremat osa tulevasest Rakvere khk-st (eraldus XVI saj II poolel). Mõisaid on teada al XIV saj-st. XVI saj lõpul oli Haljala lühikest aega ühendatud Viru-Jaagupi, XVII saj algul Kadrina khk-ga. Kihelkond on nime saanud Haljala külalt. Vrd Haljala1. – MA
ENE-EE: XII, 137; Joh LCD: 344–345

Haljava [`haljava] ‹`Haljava ~ -sse›, kohalikus pruugis `Aljava HJn – küla Harju maakonnas Jõelähtme vallas, mõis, sks Hallinap, 1241 Halenhabus, 1397 Hallienhape (mõis ja küla), 1547 Allihabe, 1558 Hallienhaven, 1671 Haljawa.  B4
● 1397 müüs Tallinna bürgermeister küla Maardu mõisale, kellele see kuulus a-ni 1549. Seejärel iseseisev mõis, millest esimene märge on 1562. Mõisast lõunas säilis ka küla. Huvitav on kohaliku kirikuõpetaja H. Ch. Wrede märkus 1712 oma kirikukroonikas, mille kohaselt Lassi Otto vanaema mäletas veel, et Haljava talupojad käisid Maardu mõisas tööl. Haljava mõisale on kuni 1847 kuulunud Prangli ja Aksi saar. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele asundus, mis liideti 1977 külaga. L. Kettuneni järgi pärineb nimi isikunimest *Hallinhabe. 1558. a kujule viidates leiab ta, et -va on tulnud käänamisel habe : have. Kuigi nimeosad tunduvad tõesti olevat hall + habe, on selline käänamine küsitav. Taani hindamisraamatu nimekuju on latiniseeritud vorm liitega -us. Haljava alevikuks (rahvak Tinametsamäe) nimetati XX saj Raasiku aleviku lähedale Haljava mõisa maale tekkinud tiheasustusega ala. See liideti Raasikuga 1977. – MJ
Bfl: I, 86; BHO: 98–99; EM: 57–59; EO: 263; EVK; Joh LCD: 345–346; Jõelähtme 2010: 112–113; KNAB; LCD: 46r

Hammaste ‹Hammaste›, kohalikus pruugis Amastõ, kohalikus pruugis harva Amasi Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Võnnu vallas (Kurista mõis), 1456 Hames, 1582 Hamosth, Hamoizy mlyn (küla ja veski), 1588 Amast, 1627 Hammast, Hammasta (küla ja veski), 1713 Hammasist (seestütlev).  B2
● 1582 on Hammaste kuulunud koos Lootvina külaga Tähtvere mõisa alla, külas on olnud ka Vana-Kastre veski. 1588 on küla olnud Ahja mõisa all, kust läks XVII saj lõpupoolel vastrajatud Kurista mõisale. Varem on küla asunud põhiliselt põhja pool oja. L. Kettunen esitab 1456. a kirjapaneku võrdluseks soome isikunime Hamainen. Kuna ste-lõpulised kohanimed on tekkinud enamikus isikunimedest, lisab J. Simm siia võrdluseks hulga saksa isikunimesid. Ta juhib tähelepanu sellele, et 1744 ja 1758 nimetatakse samas külas talupoega Hamma Märt (tegelikult on küll mainitud ainult sellenimelise talupoja maad) ning Haljalaski on küla nimega Amma (↑Ama). Viimati nimetatud küla esineb juba Taani hindamisraamatus (siiski sõnaalgulise h-ga), seega võib mõlema nime puhul tegemist olla muistse eesti isikunimega. Küla loodeosa nelja taluga, sh Uiga, on rahvakeeles Uigaots. ¤ Suurte sõdade aigu Tartust Räpinani ei ole kuke laulu kuulda ollu. Siss om Ammaste küläst löütü üt´s inimese jalg ja amba ja pantu Ammaste külä. (1951) – MJ
BHO: 99; EO: 215; Joh LCD: 346; KN: 1951; LGU: I, 375; PA I: 53, 56, 258; Rev 1624/27 DL: 50–51; Rootsmäe 2016: 288–289, 357; Simm 1973: 26, lisa 14; Simm 1975a: 181–182

Harju-Jaani ‹-`Jaani› HJn – kihelkond ajaloolisel Harjumaal, sks St. Johannis, 1241 Saintakæ, 1254 Sagentake, 1393 Sagentaken, 1424 Sagentake, 1508 Saye mit den Gütern (mõisatega), 1519 sunte Johannes kerspel, 1765 Johanni oder Seyntacken.
● Taani hindamisraamatus pole *Saiataga veel kihelkond, vaid küla (P. Johanseni arvates suursaraskond), mis kuulus *Rebala ehk *Räpälä (Repel) muinaskihelkonda. Külaga sama nime kandis algul ka XIV saj loodud kirikukihelkond (mainitud 1322), kuhu ehitati samas kirik. Hiljem hakati kiriku nimipühaku järgi seda kutsuma Jaani (koh Joani) kihelkonnaks, millele lisati täiend Harju-, et eristada teistest samanimelistest. Teatud aja esinesid nimed paralleelselt ja vana nimi isegi XVIII saj-ni. Kirik on pühendatud Ristija Johannesele. Saia-tüvelisi kohanimesid, sageli vetenimesid, esineb Eestis teisigi. Selle tüvega nime on võinud kanda Jõelähtme jõgi, mille paremkaldal asunud ala või küla kandis *Saiataga nime. Nime tähendus jääb ebaselgeks. Vrd Linnakse, Läti3, Vaase. – MJ
Bfl: I, 9, 81, 704; BHO: 152; ENE: II, 519–520; Joh LCD: 211, 584–586; LCD: 45v; LUB: III, 270; Vilbaste 1949: 49

Harku1 [`harku] ‹`Harku ~ -sse› Kei – alevik Harju maakonnas Harku vallas, mõis, sks Hark, 1371 Harke (mõis).  A4
● Lisanimest Harku on P. Johanseni järgi teateid 1317 (Ficko de Harke), kuid mõisast u 3 kilomeetrit põhjas paekaldal oleva Harku külaga (↑Harku²) on seostatud ka Taani hindamisraamatu (LCD) kirjapanekut 1241 Harkua. Viimast peab Johansen Nissi Harku (Arku) kirjapanekuks. Hiljemalt 1970. a rahvaloenduse materjalides oli Harku alevik, mis hõlmas Harku mõisat ja selle lähemat ümbrust haaravat Harkumõisa asulat ning Ämari küla (viimane kuulub praegu Alliku piiresse). P. Johansen on nimevasteks esitanud oletatava sõna *harku ’kiviplokk, pank’, soome harkko, mis algse küla asendiga hästi sobiks. L. Kettunen, kes peab LCD üleskirjutust samuti Nissi nimega ühendatuks, toob võrdluseks harkuma ’lahku minema, hargnema’ ja moodustab küsimärgiliselt algvormi *Harkuva. Sõna on tänapäeval lõunaeestiline, kuid Keila khk-s on ka Liikva, mille algvormiks on oletatud *Liikuva. Paljaks oletuseks jääb, et nime lähtekohaks oli isikunimi, vrd alamsaksa Harke, friisi Harck. Nime aluseks on kas tänapäeval soome keeles olev harkko või on see ikkagi lühenenud mingist pikemast nimekujust. Tundub tõenäoline, et algne oli küla nimi. – MK
Bahlow: 205, 206; ENE: II, 524; ENE-EE: III, 323; EO: 263; Joh LCD: 21, 283, 349, 854; LUB: III, 1080

Harku3 [`harku] ‹`Harku ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Arku Nis – paik (küla) Harju maakonnas Saue vallas, kuni 2017 Nissi vallas (Saida poolmõis), 1394 Harke (küla), 1565 Harckaby, 1796 Arko, 1923 Harku.  B2
● P. Johansen on 1241 Taani hindamisraamatus mainitud Harkua ühendanud Nissi Harkuga. Kindlasti on Nissis asuvat küla nimetatud XIV saj ürikus, kus ordumeister annetab maad Everhard v. Boderckele, hüüdnimega Wekebrod. XVI saj kuulus küla Ruila alla, veel hiljem Nurme mõisale. Küla ühendati Odulemma külaga 1977. Vrd Harku1. – MK
EAA.1.2.931:54, L 47; Joh LCD: 349; LUB: VI, 2927

Hatu ‹`Hattu ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Atu‿küla, kirjakeeles varem Hattu Ris – küla Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Padise vallas, mõis, sks Hattoküll, 1241 Attol (küla), 1257 Atten, 1620 Hatto.  B2
● Varasem Hatu küla on olnud nii Lihula nunnakloostri kui ka Padise kloostri valduses. Mõis rajati XVII saj alguses. 1920. a-test asundus ja küla kõrvuti, mis 1977 liideti üheks. P. Johansen on Taani hindamisraamatu nimekujule andnud oletatava algvormi *Atu-la ja nimekujule Atten lähtevormi *Atun-küla ning võrrelnud Hatut soome kohanimega Hattula, mille aluseks oletatavasti on igivana germaani päritolu isikunimi. Esimesed kirjapanekud on ilma sõnaalgulise h-ta, kuid isikunimi võib vana kohanime aluseks olla küll, vrd Adde, Ate, Aty, Attele, lisanimi Atto. Hatu külaga on 1977 liidetud ↑Sooltsu ehk Soo-otsa. – MK
Almquist 1917–1922: 282; BHO: 107; EAN; Joh LCD: 325; KNAB; SPK: 29, 73; Stoebke 1964: 15, 17

Hirvli [`hirvli] ‹-sse› Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kolga mõis), 1241 Irmari, 1455 Hermel, 1467 Hirmell, 1798 Hirmela, 1844 Hirmli.  A3
● Taani hindamisraamatus 1241 on märgitud kuuluvaks Ojamaa kloostrivendadele Kolgas. Kuid juba 1259 ei olnud see kloostri maade hulgas, vaid P. Johanseni arvates vahetatud Vohnja vastu, mille omanik oli Saxo, kellele kuulus ka Kiiu küla. 1455 on Hirvli koos *Kõndjärve või *Kõnnujärve (Kendegerwe) külaga läänistatud Kiiule. G. Vilbaste arvates võiks see paar korda Hirvliga koos mainitud nimi, mida on peetud ka Koitjärveks, olla samahästi Kõrveveski (1517 Korbe, ↑Pillapalu). Hirvli omanikud on XVI saj sinna Hirvlist lõunasse rajanud mõisa. L. Kettuneni arvates võib Hirvli nimi pärineda vanast läänemeresoome isikunimest *Irmari (millest on tulnud ka sm Ilmari nimi); häälikute m ~ v vaheldus on kohanimedes sage. – MJ
BHO: 117; EO: 104; Joh LCD: 389; LCD: 47r; Mellin; Schmidt 1871; Vilbaste 1956: 117–118, 147, 214

Idavere ‹-`verre ~ -sse› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, mõis, sks Itfer, 1241 Itereuaræ, 1499 Itterver, 1635 Idefer, 1652 Itfer, 1732 Iddawerre, Ot Loodna (mõis, Lode suguvõsa järgi).  B3
● Taani hindamisraamatus on mainitud külasid Itereuaræ (Idavere) ja Honolius. Viimase asemele rajati mõis, mille nimi oli esmamainimisel 1474 veel küla järgi Onalja, 1499 aga kõrvalasuva küla järgi Idavere (Itterver). Idavere küla hävis ajavahemikus 1774–1782, talud viidi üle Maheda külla, mille seda osa hakati kutsuma Idavere külaks (praegu osa Haljala alevikust). Mõisamaadest moodustati 1920. a-tel Idavere asundus, mis 1977 nimetati külaks. L. Kettuneni järgi ei tule Idavere nimi mitte ilmakaart tähistavast sõnast ida, vaid ilmselt isikunimest *Itere, *Itara, *Ittera vmt + -vere. 1977 liideti Idaverega Haljala-Raja (1796 Raja) ja osaliselt Männiku küla. Vrd Haljala1. – MA
 EAA.1224.1.170, L 1; EVK; EO: 172, 275; Joh LCD: 370, 389–390; KNAB; Mellin

Igavere1 ‹-`verre ~ -sse› HJn – küla Harju maakonnas Raasiku vallas (Peningi mõis), 1283, 1288 Ykevere, 1356 Yckauere, 1560 Ickevera kulle, 1871 Iggawerre.  A4
● 1283 on küla kohta öeldud, et Daugavgrīva (Dünamünde) mungad on selle hiljuti ostnud. Kuulus Padise kloostri Raasiku mõisa Puiatu vakusesse. Igavere on vere-lõpuline nimi, mille algusosa on muistne isikunimi, nagu märgib L. Kettunen. Nimi on lihtnimena ja liitnime osana levinud nii Eestis (1380 Yckamele van Lakede, 1381 Yckalem, XV saj Yga) kui ka laiemalt läänemeresoome nimevaras. Igavere põhjaosa tuntakse Igavere-Saunakülana. Igavere piiresse kagus jääb endine Võhmuta ehk Võhmuti poolmõis (sks Wechmuth), mis eraldati Perilast 1822. P. Johansen arvab, et Taani hindamisraamatus mainitud *Särevere (1241 Serriueræ, 1548 Sergefer) oli Igavere küla osa (hilisem Sorvali talu) ja käsitleb nime koos Igaverega. L Kettunen leiab, et külanimi võiks olla pigem *Särjenveere, kusjuures särg : särje võib esineda isikunimena. XVI saj II poolest allikatesse ilmunud isikunimedes esinevat nime Sorvar ehk Sorval (1568 Sorriwar Hans) peab ta päritolult soome nimeks, sest sorvari ~ sorvali tähendab soome keeles treialit. Seega ei ole Sorvali talu Igavere külas argumendiks, et 1241 mainitud küla oleks Igavere külaosa, vaid külla on XVI saj tulnud treialist ametimees. – MJ
BHO: 126;  EAA.1.2.C-III-43; EM: 57; EO: 281; Joh LCD: 601–602; Paucker 1847–1849: I, 54; Schmidt 1871; Stoebke 1964: 25, 28–29

Ilmandu1 ‹-le› Kei – küla Harju maakonnas Harku vallas (Rannamõisa mõis), ? 1457 Illemskole (küla või mõis), 1844 Ilmando.  A3
● P. Johansen on põhjendanud küla puudumist Taani hindamisraamatus sellega, et küla olevat kuulunud Tallinna lossilääni sõdalastele. L. Kettunen on nime pidanud raskesti etümologiseeritavaks. Võimalik, et nimi on seoses ka Illurma külaga. Nime aluseks võib olla kirjapanekute alusel ülem. Sel juhul oletatavasti on küla millalgi olnud tühi ja nimi säilinud loodusnimes, vrd -ndu, mis võib olla lühenenud osisest -niidu. Teisalt, kuna lähikonnas on mitu vana Ilm-algulist kohanime, siis võib lähtekohana näha ka Ilm-algulist isikunime, näiteks nime Ilmandu on peetud muistseks eesti nimeks. Vrd Illurma, Ilmasoo. – MK
EO: 27, 28; Johansen 1951: 64; LUB: XI, 703; Rajandi 1966: 203; Schmidt 1844

Ilmasoo [ilma‿`soo] ‹-sse ~ -le› HMd – paik (küla) Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Padise vallas (Põllküla mõis), 1346 Ylmensalo, alodium Ylmezallo (mõis), 1565 Jllemsall, 1568 Jllmsall, 1602 Ilmesall (küla Padise kloostri all), 1686 Ilmasahlby (küla Põllküla mõisa all), 1796 Ilmasal; erts Ilmsal.  C1
● 1346 langes küla Taani kuningale, kes andis selle samal aastal Padise kloostrile. XVII saj-st Põllküla mõisa all. Liideti 1977 Madise külaga. Hilisel ajal on algne salu asendunud osisega soo, veel 1871 Ilmasalo, 1923 ja 1939 juba Ilmasoo. Varasemate kirjapanekute põhjal peaks nime lähtekoht olema ülem või ilm, mis võis olla isikunimi või selle osa, vrd oletatavaid muistseid eesti nimesid Ilmandu, Ilmavald, Ilmelemb, Ilmetõiv, Ilmevald. Vrd Illurma, Ilmandu. – MK
BHO: 129; EAA.1.2.938:14, 209, 409, L 14, 206p, 404p; EAA.1.2.940:1130, L 1114p; Eesti VP; Hoppe 1997; LUB: III, 841, 848a; Rajandi 1966: 203–204; Schmidt 1871; ÜAN

Juuru2 ‹`Juuru ~ -sse› Juu – kihelkond ajaloolisel Harjumaal, sks Jörden, 1241 parochia Juriz.
● Juuru kihelkond eraldati Hagerist P. Johanseni oletusel u 1240, nimi on kirjas juba Taani hindamisraamatus. Kiriku nimipühak on Miikael (Juuru Mihkli kogudus), varem oli selleks Georgius ehk Jüri. Vrd Juuru1. – PP
BHO: 155; Joh LCD: 193, 195, 211; LCD: 42v; Rajandi 1966: 91

Jõgisoo1 [jõgi‿`soo] ‹-sse ~ -le› Kei – küla Harju maakonnas Saue vallas, mõis, sks Jöggis, 1241 Ekius (küla), 1431 Jegel.  C1
● Küla asub Keila jõe ääres. Jõgisoo mõis rajati XVII saj alguses. Seejärel (XVII ja XVIII saj) küla enam ei mainita. Tänapäeval haarab küla nii kunagise veski, küla maad kui ka mõisa. Nime on P. Johansen tuletanud omadussõnast jõgine : jõgise, mis on rahvaetümoloogiliselt ümber mõtestatud liitnimeks Jõgisoo. J. Põldmäe on pidanud nime lähtekohaks jõgi + soo. Jõgisooga on 1977 liidetud osa ↑Rahulast (Rahula mõisa juurde kuulunud ajalooline küla), mida on kõrtsi järgi nimetatud ka Kanamaks (u 1900 Канама). Taani hindamisraamatus 1241 mainitud Hæimestkilæ on P. Johansen oletamisi paigutanud Jõgisoo lähedale, aga kindlamaid andmeid selle kohta pole. Vrd Saue1. – MK
BHO: 151; EAN; Joh LCD: 333, 341–342; KNAB; Põldmäe 1993: 36

Jälgimäe [`jälgi‿`mäe] ‹-le› Kei – küla Harju maakonnas Saku vallas, mõis, sks Jelgimäggi, 1241 Jalkemætæ.  A4
● 1472 kuulus küla Saksa ordu Tallinna komtuurile, Rootsi ajal kroonule, hiljem erakätes. Mõis rajati varasema tühjaks jäänud küla kohale umbes 1656. 1920. a-test asundus, 1977. a-st küla. Taani hindamisraamatu nimekuju on P. Johansen taandanud kujudele *Jalkemæcæ ja *Jalkemecke. Nime algusosa lähtekohaks on jalg, mis võis olla põllundustermin, järelosa on mägi : mäe. Jälgimäe mõisa juurde kuulunud talud ehk Jälgimäe küla nimetati 1977 ↑Juuliku külaks, ent nüüdseks kuuluvad need talud uuesti Jälgimäe piiresse. – MK
Joh LCD: 383; Põldmäe 1993: 29; Tarvel 2001: 203

Järvamaa [järva‿`maa] ‹-le› = Järva maakond – maakond Kesk-Eestis, u 1720 Järwa-Ma; sks Kreis Jerwen, Kreis Weißenstein, vn Вейсенштейнскій уѣздъ.
● Järvamaa on üks muistseid maakondi, mis oli olemas juba XIII saj, seda on mainitud Henriku Liivimaa kroonikas (1212 in Gerwiam, hiljem Gerwa, in Gerwam) ja Novgorodi kroonikas (1214 иде князь Мьстиславъ съ новгородци на Чюдь на Ереву ’läks vürst Mstislav novgorodlastega eestlaste vastu Järvamaale’). Taani hindamisraamatu andmetel koosnes see kolmest kihelkonnast, millest nimeliselt on teada vaid Henriku kroonikas mainitud *Lõpekund (Loppegunde, äärmine vastu Virumaad, kas hilisem Ambla ja Järva-Jaani või Koeru). Hiljem liitus Järvamaaga ka ↑Alempoisi muinasmaakonna põhiosa, Türi khk kuulus Viljandimaa alla kuni 1560. Sealt alates jäid piirid püsima sajanditeks. Maakonnad kaotati 1950 ja Järvamaast moodustus mitu rajooni, sealhulgas Paide rajoon. Nüüdsed piirid sai rajoon, kui sellega liideti 1959 Türi rajooni osi, 1962 Põltsamaa rajooni osi ja Tapa rajoon. 1990 taastati maakonnad, Paide rajoonist sai Järvamaa. Järvamaa nime lähteks on nimeuurijate arvates sõna järv, tõenäoliselt ei ole silmas peetud ühte suurt järve, vaid järvede kogumit (kuigi Järvamaa on üks järvevaeseimaid maakondi, ka minevikus pole seal suuri järvi olnud). Kui L. Kettuneni arvates on Järvamaa nime 2. silbi a põhjustatud assimilatsioonist (sarnastumisest lõpposaga -maa), siis M. Norvik leiab, et Järva kajastab sõna vanemat esinemiskuju *järvä või *jarva, mis nii vanas kohanimes on säilinud (vrd ka liivi jōra ’järv’). E. Tarvel oletab, et tegu on balti laenuga (*jaurā, vrd leedu jaura ’märg, raske, viljatu maa; savi- ja porisegune soine maa’, jauras ’soo-äärne maa, soine, allikane koht’, jaurus ’soine’), sel juhul oleks Järvamaa nime vanus ehk dateeritav vanemate balti laenude tulekuga meie keelde 3000–4000 aastat tagasi. – PP
ENE-EE: IV, 166–167; EO: 263–264; HLK: XV, 7; Joh LCD: 104; KNAB; Norvik 1963: 224–228; Tarvel 1979: 31–35; Uuet 2002: 177–178, 184; Vestring 1998: 21

Järveküla1 [järve‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Jür – küla Harju maakonnas Rae vallas (Mõigu mõis), 1241 Jærgækylæ, 1349 Jerwekylle, 1689 Jerwekyla, 1725 Jercküll.  C4
● Asus varem Ülemiste järve kaldal Mõigu mõisast põhjas u hilisema Järve talu kohal, ent rüüstati Tallinna piiramise käigus 1710 ja koliti seejärel lõuna poole. XVI saj oli olemas ka Järveküla mõis. Küla on nime saanud Ülemiste järve järgi, mille ääres see varem paiknes, seejuures on ka järve ennast Järveküla järveks nimetatud. Taani hindamisraamatus lisaks mainitud nimekuju Heckelal peab Johansen Järveküla omaaegseks rööpnimeks, vahest ka järve enda n-ö pärisnimeks. Vrd Jüri2, Ülemiste järv. – PP
 EAA.1.2.C-I-14;  EAA.1.2.C-III-2; Joh LCD: 353–354, 383–385; LCD: 46v; Rev 1725/26 Ha: 339

Jüri2 ‹-sse› Jür – kihelkond ajaloolisel Harjumaal, sks Jürgens.
● Jüri kihelkond tekkis P. Johanseni oletusel 1224, oma nüüdse nime on ta saanud kiriku nimipühaku (ladina Georgius) järgi. Varasem nimi oli Vaskjala kihelkond (1241 parochia Waskæl, 1435 Waschel, 1546 Waschkell), seda kasutati XVI saj-ni. 1586. a revisjonis on juba Kirchspiell Sanct Georgen. Taani hindamisraamatus esineb samas tähenduses Ocrielæ kylægund, st muinaskihelkond. Seda on tõlgendatud mitmeti, mh kui vigast nimekuju, mille asemel peaks olema nt Otrielæ, st *Otriälä (tuletis isikunimest Oteri), või kui Järveküla rööpnime Heckelal’i teisendit (P. Johansen). Pakutud on ka tõlgendusi ohr ’rohke, rikkalik’ või ’oder’ + jala (P. Alvre); *Otsrävala (A. Vassar) või „väike Rebala ~ Rävala“ (ladina ochre ’ooker’, st Rebala nimetõlge + vähendusliide -la omastavas käändes, L. Meri). J. Põldmäe seostab nime rauasulatuskohtadega, mida Jüris on leitud mitu (ladina ochros ’soomaak’). Küllalt usutava seletuse on eelnevatele tuginedes pakkunud V. Kõressaar: Ocrielæ on Vaskjala tõlge ladina keelde, vask võib tähendada ka metalli üldiselt. Ta oletab lähtenimeks *Vaski+ala, arvates, et tegu ei ole jala-lõpulise nimega. Märgitagu siiski, et Ocrielæ võib olla ka segakeelne nimi: algusosa on tõlgitud (kusjuures ebatäpselt, sest vask on ladina keeles cuprum või cyprum), lõpp aga jäljendab eesti kohanime jala-lõppu. ¤ Harju maakonnas olevat Jüri kirikut ei ole jõutud kuidagi ülesse ehitada. Mis päeval ehitud, see ööse maa sisse vajunud. Viimaks läinud ehitaja meister targa juure nõuu küsima. Tark annud mehele seitsmet sorti salarohtusid ja käskinud järgmisel neljapääva öösel neid rohtusid sisse võtta ja siis magama heita. Siis saada talle unes üteldud, mis tal tuleb teha. Mees teinud nõnda ja näinud unes, et keegi teda käskinud: „Võta kolm Jüri-nimelist meest ja pane elusalt altari kohta kiriku müüri sisse. Siis ei vaju kirik enam maa sisse.“ Ehitusemeister võtnud enesele pääval mehi abiks, võtnud mõisaväljal tööl olejate hulgast kolm Jürid. Kirikut saadud nüüd üles ehitada ja pandud kiriku nimeks Jüri kirik. (1893) – PP
Alvre 1984b: 47–48; Bfl: I, 160, 1279; Joh LCD: 187, 211; KM: E 5568 (16) – 1893; Kõressaar 2003: 131–132; LCD: 47r; Meri 1976: 381–383; Põldmäe 1983: 505–506; Põldmäe 1991: 9–10; Rev 1586: 84

Kalesi ‹-sse ~ -le› HJn – küla Harju maakonnas Raasiku vallas (Peningi mõis), 1241 Kallis senkau, 1283 Kallisenkave, 1288 Kalsekawe, 1536 Kallitse, 1551 Kallisekowe, 1575 Kallyze kulle, 1923 Kalesi.  A4
● Küla kuulus XIII saj Daugavgrīva (Dünamünde) kloostrile, hiljem Padise kloostrile kuulunud Raasiku mõisale. Kui Raasikust eraldati u 1686 Peningi mõis, läks küla selle koosseisu. XIX saj lõpul eraldati Peningist Kalesi karjamõis. Karjamõisa maadele 1920. a-tel tekkinud asundus liideti pärast 1940. a-id külaga. P. Johansen peab nime algusosaks isikunime (sm Kallinen), mis tema järgi Taani hindamisraamatu külanimedes liitub sageli sõnale kaev : kaevu. L. Kettunen pakub välja ka sõna kale ’tugev’ nagu nimes Kaleva. Usutavam on Johanseni etümoloogia, Kalli on olnud nii eesti kui ka liivi isikunimi, nimele liitunud -ne näitab perekuuluvust, mis sobib kaev-lõpulise nimega. Nõustuma peab aga L. Kettuneni väitega, et -si on nimes hiline parandus, see esineb esimest korda 1913. 1690.–1691. a kaardil on külast (Kallis By) tükk maad lõuna pool järv (Kallisse Jerwe) ja ka Schmidti kaardil 1871 on sama nimega järv (Kallese, praegu Lõilasmäe järv). Küla keskmest loodes olevat osa on nimetatud Kalesi-Saunakülaks. Kalesi kirdeosas oli varem Saku küla (1283 Sackelevere, 1288 Sakalevere, 1586 Sackouer, 1637 ja u 1690 Sacko), mis kuulus keskajal Raasiku mõisa Tõhelgi vakusesse ja kadus pärast Põhjasõda, lähedal on säilinud Saku talu. – MJ
BHO: 169;  EAA.1.2.C-IV-47; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 79;  EAA.1.2.C-III-31; EO: 199–200, 203–204, 338; Joh LCD: 286, 291, 399; KNAB; LCD: 45v; LUB: III, 486a, 522a; Paucker 1847–1849: I, 54; Schmidt 1871; Stoebke 1964: 35

Kantküla2 [`kan´t‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Lai – küla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, kuni 2017 Torma vallas (Laiuse mõis), 1419 Candekall, 1599 wieś Kankula, 1638 Kantkula, 1839 Kaintküll.  B1
● V. Pall toob võrdluseks Taani hindamisraamatus 1241 esineva VJg Kantküla (Kandukylae) ja P. Johansenile viidates, kes toob võrdluseks soome nime Kantokylä, tuletab selle nime algusosa üldnimest kand : kannu. Muutus kan´t- pro kant- saab seletuse sellest, et nimi ühendati sõnaga kan´t : kan´di. Vrd Kantküla3. – VP
EO: 73; Joh LCD: 402; PTK I: 54; P XVI: 108; Rücker

Kapi ‹-le› Muh – küla Saare maakonnas Muhu vallas, mõis, sks Kappimois, 1618, 1645 Cappenhof (mõis), 1811 Kappimois.  C1
● Algne mõis tekkis Taani ajal XVI saj II poolel. XVII saj alguseks ostis riik maa ja tükeldas selle. Uuesti eraldati Kapi riigimõisana Kantsist ja Suuremõisast ajavahemikus 1744–1750. Selle kõrval oli XIX saj-st samanimeline popsiküla. 1977–1997 oli Kapi ametlikult Tupenurme osa. Küla on nime saanud mõisalt, mille nimi on tekkinud omanikunimest Keppen või Kappen. – MK
BHO: 179; EAN; EM: 123; KNAB; SK I: 82; Troska 1987: 100

Kavastu1 ‹-sse›, kohalikus pruugis ajalooliselt Kaavastu Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, mõis, sks Kawast, 1241 Capis, 1398 Unas, Kappas (mõis, küla), 1539 Kappes (mõis, küla), 1550 Kaabs, 1622 Kawest, 1726 Kawast.  A3
● Nüüdse Kavastu kohal asus muinasajal kolm küla, mida on mainitud Taani hindamisraamatus kujul Capis cum Unæs et Mellæs. Mälla (hiljem talu Kavastu külas) tuleb P. Johanseni järgi muistsest isikunimest Melles, mida L. Kettunen võrdleb ka nimedega Meel, Mäll. Unæs’e küla hävis, kui selle asemele rajati Kavastu mõis (sks Kaaps, hiljem Kawast). Esmateated Haljala khk ühest vanimast mõisast pärinevad 1389. a-st, mil mõisa nimi oli küla järgi Unas (1505 Unnas). Kettunen pakub selle nime tulenemist isikunimest. 1539. a allikas esines mõis juba kõrval asuva Kavastu küla järgi nimega Kappes. 1920. a-te maareformiga moodustati mõisa maadest Kavastu asundus, mis 1977 liideti Kavastu külaga. P. Johansen samastab Kavastu nime Soome kohanimega Kavasto, Kettunen peab sarnasust vaid väliseks, pakkudes tulenemise võimalikuks variandiks kaba : kava ’väljaeenduv ots’. H. Kadari on nime tähenduseks andnud ’kitsas ja pikk; sale, nõtke’, aga ka ’puhas, korralik’. (Samas mainib ta, et kohalik kuju on ajalooliselt olnud Kaavastu ning lühenenud kuju on välise mõjutuse hiljutine tulemus ja seda tähendust võib pidada siiski ebatõenäoliseks.) Kavastu küla koosseisu kuuluvad ka endine Nõtke küla ning Rassivere ja Holsta karjamõis. Nõtke küla moodustati mõisatöölistele Kavastu küla maadest 1864, nimi võib tulla sõnast nõtke, notke ’nõtkuv, pehme maa, kallas’. Rassivere karjamõis (sks Rassifer) rajati 1864 Rassivere küla (koh ka Rasivere) asemele, mida on mainitud Taani hindamisraamatus kujul Kassiueræ (1398 Rassevere, 1796 Rassiwer). Kettunen ja Kadari on pakkunud nime aluseks rasi ’sõõrd, kütis’. Sauste mõisa Holsta karjamõis (sks Annenhof, 1796 Holsta) muudeti 1920. a-tel Holsta taluks. Vrd Kavastu2. – MA
BHO: 205; EMSK; ENE-EE: IV, 414; EO: 93–94, 223, 275, 309; EVK; Joh LCD: 404, 414, 502, 631–632; Kadari 1981: 6, 8; Kadari 1984: 9; KN; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 97; Särg 2007: 44

Keika [`keika] ‹-sse› JJn – paik (küla) Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Järva-Jaani vallas (Orina mõis), 1220 Kettis, 1223 Keytis, 1253 Keytingen, 1686 Keiten, 1709 Keika.  A3
● Liideti 1977 Kuksema külaga, praegu on enamjaolt Järva-Jaani alevi piires, moodustades selle lõunaosa. P. Johansen seostab nime Taani hindamisraamatus mainitud vasalli Willelmus de Kedingiga, kellele kuulusid mitmed külad Simuna khk-s jm Virumaal ning kes võis olla samane Wilhelmus de Bremaga (mainitud vasallina 1254–1277), kuivõrd Bremeni lähedal asus koht Kehdingen. Sarnaseid kohanimesid on veel mujalgi Saksa- ja Prantsusmaal (Kedingen, Ketting) ja Taanis (Ketting), samuti leidub perekonnanime Keding. Kohanime eesti päritolu Johansen välistab. Arvestades aga Läti Henriku sõnastust (que Kettis vocantur ’mida kutsutakse Kettiseks’), mida ta kasutab just eesti kohanimede puhul, on tõenäolisem just nime eesti päritolu ning sarnaselt teistele vasallisuguvõsadele võis hoopis küla anda nime Willelmusele (nagu Johansen teiste puhul enamasti arvaski). Algse eesti kohanime tähendus on ebaselge, alles XVII saj alguseks lühenes see Keikaks. Kui oletada varasemaks kujuks *Keitinga ~ *Keitika, siis selle lühenemine Keikaks oleks foneetiliselt usutav. Kihelkonnanimena püsis Keika (Keitinge) XVII saj alguseni, hiljem esines lühenemata vaid Järva-Jaani ajaloolise paralleelnimena. Vrd Järva-Jaani. – FP
EAA.1233.2.1:22, L 39p; EAA.1.2.942:365, L 354p; HLK: 216–217, 242; Joh LCD: 798–799; LUB: III, 258a

Kivitammi [kivi‿tammi] ‹-le›, varem ka Vana-Riisipere Nis – küla Harju maakonnas Saue vallas, kuni 2017 Nissi vallas (Riisipere mõis).  A3
● 1923 Vana-Riisepere (asund), 1930. a-tel Vana-Riisipere, 1939 ekslikult Uue-Riisipere. Kivitammi nime pani 1939. a ette Riisipere vallavalitsus, kui Vana-Riisipere asundusele otsiti uut nime; 1945. a nimestikus on nimi juba kasutusel. Nimi võidi saada Vilumäe külas olnud Kivitammi talult (1914 metsavahikoht Kiwwitamme) või Kivitammi jõelt, mis läbib küla idaosas kivist raudteetammi. Vana-Riisiperega seostatakse 1241 Taani hindamisraamatus mainitud küla Wahanina ehk Wahantaa, sest külast kagus teisel pool raudteed asub Vahnemaa aru (1914 Wahnama arro heinamad) ja rahvapärimuses on teateid hävitatud Vahnemaa külast. Vrd Riisipere. – MK, PP
Eesti VP;  EAA.2486.2.4893, L 1; ERA.14.2.713 (Riisepere vallavalitsuse kiri 19. I 1939 nr 28/948); EVK; Joh LCD: 637; KN; KNAB; LCD: 43v, 44r; ÜAN

Koila3 [`koila] ‹-sse› VNg – küla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas (Kalvi mõis), 1241 Kokæl (küla), 1296 Cokgele, 1479 Koggel, 1498 Koigel, 1744 Koil.  A3
● 1977–1997 oli Kurna osa. VNg Koila küla on arvatavasti andnud nime Koggele või Coyele aadlisuguvõsale, sest Taani hindamisraamatus on mainitud vasalli Albern de Kokæl, lisanime on P. Johansen samastanud siinse Koilaga. Ilmselt oli külanimes XIII saj sulghäälik, st nimekuju oli *Kokila või *Kokela. Sel juhul olnuks -la ees ilmselt varakult laialt levinud isikunimi, mis kujul Cock(e), Kocke, Cockes, Koeck, Koeke on jõudnud dokumentidesse. Teisi nime seletusvõimalusi on käsitletud üle-eelmises nimeartiklis. Vrd Koila1, Koela. – MK
EAN; Joh LCD: 441; KNAB; Stoebke 1964: 38, 39

Kolga1 ‹`Kolka› Kuu – alevik Harju maakonnas Kuusalu vallas, mõis, sks Kolk, 1241 in Holki, Pøtræth alio nomine, 1371 Kolke, 1586 Kolcka (mõis).  A3
● Esmamainimisel tähistab ala (kolk, kolgas tähendab kõrvalist maakohta), kuid sel alal on olnud ka teine nimi Pøtræth. Viimast tuleks küllap lugeda *Põdratu, milles liide -tu väljendab millegi rohkust. Ala kuulus siis Ojamaa Roma (Guthvalia) kloostri tsistertslastest munkadele, kes rajasid sinna oma mõisa. Mõis jäi kloostrile kuni 1519, kui sellest sai Taani enklaav ordu maade sees. Pärast Liivi sõda läänistas Rootsi kuningas mõisa Pontus de la Gardiele, kelle pojatütre abiellumise kaudu Stenbockiga läks mõis Stenbockide valdusse lühikeste vaheaegadega kuni maareformini. Kolga mõis moodustas koos Kõnnu, Kiiu ja Loo mõisaga fideikomissi. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele asundus, mis 1977 nimetati Kolga külaks, al 2005 on Kolga alevik. Kolga mõisakoha nimi XV ja XVI saj vahetusel on olnud muu: 1488 Purckell, u 1500 Purkull või Purkel. Kolga nimi tuli mõisa kohta käibele hiljemalt 1519 (Kolke), enne seda, 1371–1418, oli kasutusel arvatavasti piirkonna nimena. P. Johansen oletab, et kusagil Kolga lähedal paiknes *Kullava (1241 Kullawa, 1290 Culluas), mida on viimati mainitud veel 1637 (Kullamegi). Nimi Kullawa esines 1637. a talupoegade loetelus Kolga ja Uuri küla vahel. G. Vilbaste arvates võis see olla hilisema Kahala postijaama kohal. Nimi pole siiski ilmselt mägi-lõpuline ja sisaldab E. Tarveli arvates *Kulta-tüvelist isikunime. Vrd Kolgaküla, Mustametsa1, Purku. – MJ
EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 26; Joh LCD: 368–370, 457, 784; KNAB; LCD: 47r; Tarvel 1983: 21–22, 41; Vilbaste 1956: 141–143, 197–204

Kolgaküla [kolga‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kõnnu mõis), 1290 Kolco, 1547 dorp Kulck, 1592 Kolkekulle, 1637 Kolck, 1699 Kolck Bÿÿ.  B2
● Taani hindamisraamatus 1241 mainitud Ojamaa Roma (Guthvalia) kloostri munkadele kuuluv in Holki tähistas ilmselt territooriumi, kolk ja kolgas tähendab kõrvalist maanurka. Esimeses läänikirjas 1259 kloostrile kuuluvate külade hulgast Kolga puudus, esines aga järgmises 1290. Kolga küla ja sellest 7 km edelas olnud Kolga mõis olid sama nimega pikka aega. Kõnnu mõisa eraldamisega Kolgast XVII saj sattus küla ka teise mõisa piirkonda ja valda. 1977 otsustati nimesid eristada sel moel, et Kolga mõisa kohal olnud Kolga asundus nimetati Kolga külaks (praegu alevik), siinne küla aga Kolgakülaks. Viimast varianti esines ka 1930. a-te lõpul, kui esimest korda üritati asundusi küladeks muuta. Kolgakülaga on 1977 liidetud ↑Suurekõrve küla. Vrd Kolga1. – MJ
Bfl: I, 11, 25; BHO: 245–246; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 25; ERA.14.2.713 (Kõnnu vallavalitsuse kiri 30. XII 1938 nr 28/442); Essen, Johansen 1939: 292; Joh LCD: 368–370; LUB: I, 340, 537; Stuart 1699; Tarvel 1983: 91–92; Vilbaste 1956: 139–140, 174

Koppelmaa [`koppel‿`maa] ‹-le›, kirjakeeles varem Koppelmanni Kei – küla Harju maakonnas Saue vallas, mõis, sks Koppelmann, XVII saj II poolel Koppelma (mõis).  C1
● Balti kohaleksikon (BHO) samastab külanimega 1548 Klooga mõisa all olnud talupoja (Nan Koppelman) lisanime. Nimi tuleb Keila khk-s juba varem esile (1509 Coppelman). Selle aluseks on ametinimetus Koppelmann ’karjamaade ülevaataja’. XVI saj oli Keilas kaks Koppelmanni talu, üks rannas (XVII saj II poolel Copelman) ja teine talu või mõisake (P. Johansenil Landstelle), mis pani aluse Koppelmaa külale, Jõgisoo lähedal. 1688 mainitud mõisana, ka XVIII saj II poole kaardil mõis. Saksapärase Koppelmanni nime eestistuse Koppelmaa pakkus Saue vallavalitsus välja 1939. a, ent 1945. a nimestikus on veel vana nimekuju, alles hiljem on nimeks saanud Koppelmaa asundus (1970) ja seejärel 1977 Koppelmaa küla. 1977 liideti Koppelmaaga ↑Voore asundus. Koppelmaa lääneosas Jõgisoo pool asunud Vankumäe talu on P. Johansen seostanud 1241. a Taani hindamisraamatus mainitud kohaga Vldalep (veel 1636 Huldelep). – MK
BHO: 253;  EAA.1.2.C-II-4; ERA.14.2.713 (Saue vallavalitsuse kiri 23. XII 1938 nr 1143); Johansen 1926: 31, 49, 60; Johansen 1973: 254; Joh LCD: 630

Kullenga ‹-le› VMr – küla Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas, kuni 2017 Tamsalu vallas (Porkuni mõis), 1241 Kuldenkava (küla), 1716 Kullakajo, 1726 Kullekayo (küla Porkuni mõisa all).  C1
● Kullenga karjamõisast (oli olemas 1796) tekkis 1920. a-tel asundus, mis 1977 nimetati külaks. L. Kettunen, kes on järginud P. Johansenit, on Taani hindamisraamatu (LCD) Kuldenkava nime ühendanud VJg Kulinaga, kuid Balti kohaleksikon (BHO) omistab selle kirjapaneku VMr Kullengale. Nime algusosana on Johansen näinud isikunime Kulta ja järelosise aluseks pakkunud sõna kaev. Näib, et sarnaste nimedega ja nende kihelkondliku paigutusega on olnud hädas nii BHO kui ka segaduse tekitanud Johansen, kuid BHO on olnud õigel teel. Teiste külanimede järgi otsustades oli Porkuni mõisale kuulunud küla Kullekayo 1726 Väike-Maarja khk-s, seevastu iseseisev Kulina mõis ja küla (sks Kullina) asus Viru-Jaagupi all. Kullenga ja Vadiküla piiril asub asundustaludest koosnev Seeneküla, endine moonaküla. Vrd Kulina. – MK
BHO: 269, 270; EAA.3.1.451:114, L 81; EO: 35; Joh LCD: 457; KN; Rev 1725/26 Vi: 248

Kulna [`kulna] ‹`Kulna ~ -sse› Kei – küla Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Keila vallas (Lehola mõis), 1219 Culdale, 1241 Guldan (küla), XVI saj Gulden (vakus), 1536 Kullena.  C1
● XVII saj löödi küla lahku, pärast seda tekkisid küla osadest Maantee ja Ülenõmme küla. XVIII saj algul oli jagatud Keila ja Lehola mõisa vahel, sajandi teisel poolel ühendati taas Lehola alla. XX saj II pooleks oli Ülenõmme liitunud Maantee külaga. Kulna küla moodustati taas 1977, liites Maantee ja Sassi küla (viimane kuulub praegu Niitvälja piiresse). P. Johansen on nime algkujuks pakkunud *Kulda-la või omastava vormi *Kuldan isikunimest Kulda. L. Kettunen on oletanud, et -na külanimes võib olla vana kohakäände funktsiooni kandev järelliide. Kulnaga on 1977 liidetud veel osa Keila külast (u 1900 Кегель). Selle Keila linna piiril paiknevat Tammermaa talu on P. Johansen pidanud üheks võimalikuks Taani hindamisraamatus 1241 mainitud küla Tarvameki asupaigaks. Vrd Keila2. – MK
EAN; EO: 146; Joh LCD: 339–340, 617; KNAB

Lasinurme [lasi‿nurme] ‹-`nurme ~ -sse› Sim – küla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas, kuni 2017 Rakke vallas, mõis, sks Lassinorm, 1241 Lestænormæ (küla), 1418 Lassenorme.  A4
● Mõis oli olemas XV saj algul, mainitud 1438. Küla on olnud varem kahes osas, üks mõisa külje all, teine lõuna pool. 1598 on üht osa nimetatud Lasseuer. 1920. a-tel tekkis mõisa ümber Lasinurme asundus, mis pärast 1945. a sulas kokku külaga. L. Kettunen on nime algusosa aluseks oletanud isikunime Lassi või lesk : lese. Teisal toob ta lass : lassi ’kehv, vilets’ ja oletab, et Taani hindamisraamatu kirjapanek on vigane. – MK
EO: 89, 154; Joh LCD: 479–480

Lehmja1 [`lehmja] ‹-le› Jür – küla Harju maakonnas Rae vallas, mõis, sks Rosenhagen, 1241 Lemethel, 1432 Lemede, 1576 Lembde, 1630 Gross- und Klein-Lemijall.  C4
● Lehmja on ajaloo jooksul paiknenud kolmes kohas. Taani hindamisraamatus mainitud Lehmja küla asus praeguse Jüri aleviku piires; hiljem jagunes „suureks ja väikeseks Lehmjaks“. U 1630 rajati „väikese Lehmja“ kohale Lehmja mõis, mis sai omaniku Bogislaus Roseni järgi saksakeelseks nimeks Rosenhagen. „Suur Lehmja“ oli alles veel 1744, kuid kadus a-ks 1765. Pärast seda kandus Lehmja nimi aegamööda üle Lehmja mõisa suurimale külale *Jagumäele, XX saj allikates on see juba Lehmja küla. Lõpuks, 1977. a asulareformi käigus nimetati viimane Assaku alevikuks (↑Assaku¹) ning Lehmja küla moodustati endistest lõuna pool Lehmja lool (Looväljal) paiknenud hajataludest ning ↑Pildikülast (eraldati uuesti 1997). See vastas osaliselt kunagisele „suurele Lehmjale“. Praegune Lehmja küla ei ole enam ajaloolisel kohal, kuid paikneb kahe Lehmja nime kandnud koha vahel. L. Kettunen oletab, et nimi on varem olnud *Lehmajala, mis on vahest olnud isiku hüüdnimi (vrd Põrssajala). P. Johansen seob Lehmja isikunimega Lemmet (Kettuneni järgi tuleb see tüvest *lemb). Õigus näib olevat mõlemal: varasematest nimekujudest ei nähtu kuidagi järelosis -jalg, vaid pigem on nimi võinud olla *Leemeda (nimest Leemet). XVI saj-st alates on aga nimi ümber mõtestatud *Lehmjalaks (vrd 1540 Lemeialck, 1571 Lemjalck, samas kihelkonnas ka Kautjala ja Vaskjala), mis aegamööda lühenes Lehmjaks. – PP
Bfl: II, 429; EO: 54; Joh LCD: 476–477; LCD: 47r; Paucker 1847–1849: I, 16; Simm 1975b: 575

Lehtse [`lehtse] ‹`Lehtse ~ -sse› Amb – alevik Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas (Lehtse mõis), 1379 Lechtis, 1732 Lehtse.  A1
● Praeguse Lehtse aleviku kohale tekkis asustus alles pärast raudtee rajamist ning ta sai nime jaama järgi. Jaama nimi tuleneb mõisast (sks Lechts), mille maal ta asus. Esimesed hooned ehitati 1894. Lehtse mõisast ja külast on teateid 1379. Mõisa maadele 1920. a-tel rajatud asundus liideti 1977 Tõõrakõrvega. Lehtse küla järgi on nime saanud Lechtiste vasallisuguvõsa, keda on mainitud külast varemgi (1306 Bertoldus de Lechtis). P. Johanseni arvates võis Taani hindamisraamatus mainitud Harjumaa Tõdva küla vasall Leuder olla Lechtiste esiisa, kuna nende seas oli kasutusel haruldane eesnimi Leuder. Niisugune seos on siiski liiga nõrk. Lehtse küla nimetati XVIII saj algusest alates Lästeks, nimed on arvatavasti sama päritolu. L. Kettunen seostab nime sõnaga leht : lehe, seega *lehtne ~ *lehine. Usutavam, eriti arvestades raba paiknemist asula kõrval, on tulenemine sõnast lähe : lähte ’allikas’. Vrd Lähtse1, Läste. – FP
EO: 195; Johansen 1932: 23; Joh LCD: 810, 871-873

Lihu ‹`Lihtu ~ -sse› Juu – paik (küla) Rapla maakonnas Rapla vallas, kuni 2017 Kaiu vallas (Kaiu mõis), 1346 Lechto, 1687 Leho, 1798 Lihho.  C4
● 1977 liideti Vana-Kaiu külaga. P. Johansen samastab Lihuga 1241. a Taani hindamisraamatu nimekuju Leiusi, põhjendades seda mh sellega, et nimekirjas on ta lähestikku Oraniku nimekujuga ...rauangæs, ent mõlema samastamine on tegelikult siiski küsitav. L. Kettunen seob nime muude Lihu-tüvelistega (Lihula, Lihukõrve), nähes nende taga isikunime *Lihoi (võib-olla sõnast liha). Varasemates nimekujudes esineva t (1346 ja 1586 Lechto) arvab ta ekslikuks nime samastamiseks sõnaga leht : lehe. Siiski näitab lühikese sisseütleva vorm Lihtu, et t on nime tüvesse varem kuulunud ja Lihu nimi võib olla kujunenud muust tüvest kui Lihula. – PP
EO: 77–78; Joh LCD: 475–476; LCD: 42r; Mellin

Lilli1 ‹-sse›, rahvakeeles ka Lilli‿`mõis HJn – küla Harju maakonnas Anija vallas (Anija mõis), 1564 Lelle Jan (isikunimi), 1692 Lilli Töno, Lilli Jürgen (talud Pirsu külas), 1725–1726 Lilli Hinno, 1871 Lillemois.  C4
● Lilli nime esmamainingud on isikunimed, kuid esinevad kõik Pirsu külas. XIX saj II poolel Pirsu küla krunditi ja ilmselt Lilli asukoht muutus. XIX saj lõpuks tekkis Lilli karjamõis (u 1900 Ф. Лилли). Lilli on ilmselt isikunimi. Lillist märksa vanem on lõunaedela pool paiknev Pirsu (Pirso), mis liideti 1977. Küla esineb alates Taani hindamisraamatust (1241 Pirsø, 1536 Pirszoe, 1548 Pirsakulla), XIV saj oli mõnda aega mõis (1355 Pirsen). Nimi pärineb linnunimetusest pirs, pirts ’piilpart’. Linnunimetusele viitab ka L. Kettunen, kuigi esmalt pakub külanime algseks kujuks *Piirsoo. Lilli põhjapiiril on Otsaküla (u 1900 Отса-кюля), mida on 1920.–1930. a-tel vahel omaette külaks arvatud. Lilli ja Kuusemäe piiril asus mõlemal pool Jägala jõge Kõlu kosena tuntud paiga lähedal varem Kõlu küla (1241 Køhoy, 1561 Kollow, 1692 Kollo By, 1871 Köllo), mis hajutati XIX saj lõpuks. See on olnud XIII saj ümbruskonna suurim küla, kuid kaotas hiljem oma tähtsuse Anija mõisakeskusele. Vrd Allika2. – MJ
BHO: 308–309, 458;  EAA.1.2.C-III-51;  EAA.854.4.752, L 1; EO: 226–227, 340–341; Joh LCD: 439, 550; Kehra 2014: 42–43; LCD: 45r, 46r; Rev 1725/26 Ha: 348; Schmidt 1871

Linnakse ‹-le› HJn – küla Harju maakonnas Anija vallas (Raasiku mõis), 1923 Linnakse, 1945 Linnukse, 1978 Linnakse.  B4
● Algselt Vaase küla saunaküla, 1920. a-test omaette küla. Tänaseks on Linnakse talu järgi nimetatud küla koosseisus P. Johanseni arvates Taani hindamisraamatus 1241 Saintakæ nime taga peituvast kolmest külast kaks, Vaase ja Keskvere, mille Raasiku mõis kujundas XIX saj lõpul ümber Läti karjamõisaks. Kolmas, Mägise, on tänapäeva Raasiku. Linnaksega on 1977 liidetud ↑Kaiesoo, ↑Läti ja osa ↑Vaase külast. ¤ Ennem polt külal nime ühtegi. Üiti niisamma Vaase küla ja Konna küla, kuida kellelegi mieldis. Iljem pandi külale nimeks Linnakse. Sie sai kõige suurema talu järgi. (1949) – MJ
EVK; KN: 1949; KNAB; ÜAN

Lipa ‹-le› Rap – küla Rapla maakonnas Rapla vallas, kuni 2017 Raikküla vallas (Raikküla mõis), 1469 Lippel, 1506 Lipküll, 1725 Lippall.  A4
● Külas paikneb Lipa ringvall, muistne linnusekoht. P. Johansen seostab nime Taani hindamisraamatus 1241 mainitud vormiga Liuas (= *Livas), ent samastamine on küsitav, sest seletuseta jääb nime keskel oleva v tugevnemine p-ks ja nimelõpp -s. (Seevastu hilisemates nimekujudes Lippel jne kajastub ilmselt kohakäändeline tarvitus Lipal, Lipale.) L. Kettunen seletab Liuas-vormi seost hilisematega tugevneva astmevaheldustüübiga *Livas : *Lippa, ent sel juhul peaks nimes olema säilinud III välde. Nime päritoluks oletab Kettunen isikunime Lippo, eesti Lipu. 1241. a nimekuju Liuas võiks pigem seostada *Lebastega (↑Raela). – PP
Bfl: I, 278, 680; EO: 166; Joh LCD: 486–487; Kallasmaa, Päll 2009: 578–579; Rev 1725/26 Ha: 261; Tõnisson 2008: 207

Läti3 ‹`Lätti ~ -sse› HJn – paik (küla) Harju maakonnas Anija vallas, karjamõis (Raasiku mõis), sks Lisettenhof, 1923, 1930, 1970 Läti (asundus).  B4
● U 1870 on Raasiku mõis rajanud karjamõisa põlise Keskvere küla maadele. Kohalikud on veel 1949 rääkinud, et 80–90 aastat tagasi oli Läti asunduse kohal Keskvere küla ja mäletati isegi talunimesid. Taluperemehed viidud osalt metsataludesse, osalt naaberküladesse teistesse peredesse. Siis pandud kaks peremeest ühte talusse ja talule ühtlasi kaks nime. Kumb oli nõrgem peremees, suri hiljem välja. P. Johansen arvab, et Taani hindamisraamatus leiduv Saintakæ koosnes kolmest külast (hilisemad Mägise, Keskvere ja Vaase), kuna adramaade arv oli suur. Otsest kinnitust väitele pole, Keskvere küla ilmus allikatesse alles XV saj (1457 Keskeuer, 1556 Keszkeuer). Pärast 1920. a-te maareformi tekkinud Läti asundus liideti 1977 Linnakse külaga. Nime päritolu on lahtine. Vrd Vaase. – MJ
BHO: 220–221, 312; Joh LCD: 584–587; KN; KNAB; ÜAN

Läänemeri [lääne‿meri], kirjakeeles ka Balti meri – meri Eesti läänerannikul, eraldab Skandinaavia poolsaart muust Euroopast, 1854 Läne-merri, 1869 Ēsti-meri, hommiku-meri, lǟne-meri, sūŕ meri, Paľtiski-meri.
● Mere praegune eestikeelne nimi esineb esmakordselt 1854. a geograafiaõpikus: Palti- ehk Läne-merri (mis mu Eüropa-rahwas ka Idda-merreks nimmetawad, sest et temma neilt hommiko pool seisab). Õpetatud Eesti Seltsi kaardikogus oleval käsikirjalisel kaardil (ÕK 128), mis pärineb arvatavasti 1840. a-test, esineb Rootsi merri (ehk Läne m.). Varem kasutati ka saksa nime Ostsee tõlget Hommiko-merri (nt 1821. a kalendris). K. E. v. Berg tõlkis 1811 nime Eesti-merreks, arvates ilmselt, et Eesti pärineb samuti ida märkivast sõnast. Wiedemanni üles kirjutatud Suur meri (sūŕ m.) võib pärineda rahvasuust. Eesti keeles on merd rööpselt nimetatud nii Läänemereks kui ka Balti mereks, esimene on olnud eelistatud. Teistes keeltes olevad merenimed jagunevad põhiliselt kahte rühma: 1) peamiselt germaani keeltes on merd nimetatud „idamereks“ (Ostrasalt Einhardil u 808; hollandi Oostzee, islandi Eystrasalt, ladina Mare orientale, rootsi Östersjön, saksa Ostsee, soome Itämeri, taani Østersøen); 2) muudes keeltes on lähtutud keskaegsest ladinakeelsest nimest Mare balticum (esmakordselt maininud Bremeni Adam 1073–1076; inglise Baltic Sea, leedu Baltijos jūra, läti Baltijas jūra, poola Morze Bałtyckie, prantsuse mer Baltique, vene Балтийское море). Balti nime selgitamisel on levinuimad kolm hüpoteesi, mis väidavad, et nimi on pärit kas 1) balti keelte sõnatüvest bàltas ’valge’; 2) balti-slaavi tüvest *balta ’soo’ või 3) ladinakeelsest sõnast balteus (balteum) ’vöö’, mille on oma keelde mugandanud germaanlased (balt, belt, bælte, vrd Taani väina nime Suur Belt, taani Store Bælt). K. Inno arvates on usutavaim viimane, sest Bremeni Adam ise mainib mere kohta, et see kulgeb nagu vöö läbi sküütide ala Kreekani. Balti mere nimest on XIX saj tuletatud ka Baltimaade (algul Venemaa Balti provintside) ja balti keelte nimetus. Läänemere liivikeelne nimi on Vāldamer ’suur meri’, ka läti keelest on kirja pandud samasisuline Dižjūra. Keskaegses kirjanduses on Läänemerd nimetatud ka Mare suevicum ’Rootsi meri’, Barbarum mare ’barbarite meri’, Venemaal Варяжское море ’varjaagimeri’ või Свейское ~ Свебское море ’Rootsi meri’, Rootsi allikais Saltsjön ’soolameri’. – PP
Berg 1811: 94; Inno 1976: 74–85; Keograhwi 1854: 110; KNAB; Pospelov 2001: 54; SOL: 393; SPK: 102; Wd
Märkus. Lisatud Wiedemanni nimekujud 1869. 2023-09-26T01:02:44.

Lüganuse2 ‹-sse ~ -le› Lüg – kihelkond ajaloolisel Virumaal, sks Luggenhusen.
● Taani hindamisraamat (LCD) annab ala nimeks 1241 Askælæ, sel ajal veel kirikut polnud. Hiljemalt XIV saj oli ka kirikukihelkond olemas, kirikut on mainitud 1373. P. Johansen on kiriku asutajana näinud Harbertust, Luggenhusenite suguvõsale alguse panijat. Kirik on nime pärinud tõenäoliselt Lüganuse külalt. Nimi Askælæ esineb ainult LCDs, seda on E. Tarvel püüdnud seostada Vene kroonikais esineva kohanimega Очела. Keeleliselt on see kaheldav, sest häälikuühend sk on vene keeles säilinud, nagu Tarvel isegi mainib. Muidu sobiks kihelkonnanimi Tarveli hinnangul kroonikasse hästi. L. Kettunen on vana kihelkonnanime võrrelnud soome kohanimedega Askola ja Asikkala. V. Reimaa on näinud XI saj ruunikivil esinevas teadmata päritolu nimes või sõnas Askalat (kahtlemisi samastatud mh Eestimaaga) kihelkonnanime Askælæ. Vrd Lüganuse1. – MK
EO: 75; Joh LCD: 185, 193, 210; Reimaa 2007: 31, 32; Tarvel 1975: 552; Tarvel 1978: 613; Tarvel 1996: 245

Maidla1 [`maidla] ‹`Maidla ~ -sse› Hag – küla Harju maakonnas Saue vallas, mõis, sks Wredenhagen, 1732 Maidle m.  C1
● Maidla mõisat on mainitud 1586, selle naabruses olnud Pärinurmet 1465. Veel 1716 olid need eraldi mõisad, hiljem on Pärinurme mõis kadunud. Maidla küla paikneb mõisast u 2 km põhja pool. 1920.–1930. a-tel olid Maidla asundus ja küla eraldi, pärastpoole liideti (1970 Maidla I). Al 1977 Maidla küla. Oma eestikeelse nime on Maidla mõis saanud omanikelt: XV saj-st on need olnud Maydellid. Mõisa saksakeelse nime Wredenhagen (1586) seostab P. Johansen Mecklenburg-Schwerinis oleva kirikukülaga. Maidla vana küla on varem koosnenud osadest, neist kõige vanem on Saluste (praegu talu, 1465 Salentacken, 1725 Sallusta), mille P. Johansen seob oletamisi 1241. a Taani hindamisraamatu nimekujuga Sochentakæs. Küla kirdeosa on kandnud Jänesmaa (1725 Innisma) nime, praegu on seal samanimeline talu. Vrd Maidla2, Maidla3, Pärinurme. – PP
Gustavson 1978: 9–10; Joh LCD: 607–608; LCD: 45r; Rev 1586: 117; Rev 1725/26 Ha: 243; Thor-Helle 1732: 312

Mõhküla [`mõhküla] ‹-`külla ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Mõhkküla Plt – küla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas (Vana-Põltsamaa mõis), 1583 Mechkula (küla), 1601 Mechkulla, 1797 Möchkül (karjamõis).  B3
● Põlisküla, hiljem ka Vana-Põltsamaa mõisa karjamõis. Selle külanimega on E. Tarvel ühendanud Henriku Liivimaa kroonikas esineva maakonnanime Mocha, mis Taani hindamisraamatus on antud kujul Møge ja hilisemalt tuntud kui Mõhu. Nimi võib lähtuda muistsest isikunimest või sõnast mõhk : mõha ~ mõhu ’jämedam koht, kühm’, vrd ka mõhk ’vaikija’. Mõhkülaga on 1977 liidetud ↑Pällussaare küla. Vrd Mehkamaa, Mõhu. – MK
Alvre 1985: 103; HLK: 129; Mellin; PA IV: 13; Rev 1601: 94

*Mõhu – muinasmaakond Kesk-Eestis.
● XIII saj esines muinasmaakond Henriku Liivimaa kroonikas kujul Mocha ja 1241 Taani hindamisraamatus kujul Møge. Tänapäevane nimekuju Mõhu on moodustatud alal säilinud külanime Mõhküla (1583 Mechkula) ja ilmselt samast tüvest tekkinud jõenime Mecho fluvius alusel. Muistne Mocha asus Vaiamaa (↑Vaiga) ja Nurmekunna vahel, alal kujunesid hiljem Põltsamaa ja Kursi khk. Vrd Mõhküla. – MK
Alvre 1985: 103–104; HLK: 127; PA IV: 13

Mõnnuste ‹-sse›, kohalikus pruugis Mönnuste Kär – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas, mõis, sks Mönnust, 1592 Mons, 1645 Mönste, Mönnust.  C4
● Mõis rajati talumaadele ajavahemikus 1738–1744 ning eraldati Lümanda ja Paju mõisast. Mõisa kõrval idas oli samanimeline küla. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele asundus, mis pärast 1940. a-id liideti külaga. Külanime on võrreldud Hageri Mõnustega, mis esineb Taani hindamisraamatus (LCD) 1241 kujul Mandæs ja mida on ühendatud isikunimega Mandes. Seejuures on peetud võimalikuks vaheldust ma- ~ mõ-, ehkki a LCD-s ja nimes Mandes pole kindel. Mõnnustet on võrreldud ka soome perekonnanimega Montonen, mille mitmuse omastav Montoste- vastaks eesti kohanimele Mõnnuste. Vrd Mõndalaid, Mõndavere, Mõnnaste, Mõntu. – MK
EAN; EM: 123; KNAB; SK I: 56, 227

Ohtu [`ohtu] ‹`Ohtu ~ -sse› Kei – küla Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Keila vallas, mõis, sks Ocht, 1513 Jacup van Ochter (talupoeg Keila khk-s), 1534 Ochter (vabatalu).  B1
● Ohtu mõis rajati enne 1639. a samanimelisest vabatalust. P. Johansen on oletanud, et vabatalu oli olemas juba XV saj. XX saj algul Ohtu-Eesküla (hiljem Ohtu I), Ohtu-Takkaküla (Ohtu II) ja Ohtu asundus, al 1977 moodustavad need Ohtu küla. Nime aluseks on loomanimetus oht ’karu’, mis võis esineda ka isikunimena. Ohtu mõis, hiljem asundus, asus Taani hindamisraamatus 1241 mainitud muinasküla Heukæl maadel; nime on mainitud viimati 1694 (Ockulla, Ockylla, Eckilla). – MK
BHO: 399; Joh LCD: 362; Johansen 1926: 24; ÜAN

Paasküla [`paas‿küla] ‹-`külla ~ -sse› VNg – küla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas (Andja mõis, Kunda mõis), 1402 Poskel, 1552 Paschkell (küla), 1690 Paysskülla, 1774 Paasküll.  C3
● Pool küla kuulus XVI saj Kunda mõisale, teine pool Andja mõisale. Küla ise võib olla muinasaegne, olles Taani hindamisraamatus 1241 nimega Rai. Kunda pooles oli XVI saj ka mõisake. Hiljem kandis 1241. a mainitud nime eeskätt veski (1552 Rahe oder Röhawäski). P. Johanseni järgi on Paasküla nimi sõnast paas : pae ja teisegi nime tähendussisu olevat sama: rahi ’paas’. Vrd rahkkivi ’paekivi’. – MK
Joh LCD: 561; VMS

Padiküla [padi‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Jür – paik (küla) Harju maakonnas Kiili vallas (Sausti mõis), 1241 Pattas, 1453 Paitas, 1503 Paiders, Paides, 1586 Padis, 1871 Paddikül (karjamõis).  C4
● Küla on mainitud Taani hindamisraamatus, ajavahemikus 1744–1765 tehti sinna karjamõis ja küla hävis. Uuesti tekkis Padiküla 1920. a-tel Sausti mõisast väljajagatud maale. 1977 jagati Kiili alevi, Sausti ja Vaela küla vahel. L. Kettunen oletab, et nimi pärineb sõnast paas : pae. – PP
Bfl: I, 620, 622; EO: 15; Joh LCD: 542–543; LCD: 47v; Rev 1586: 85; Schmidt 1871

Padise ‹-le› HMd – küla Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Padise vallas (Kloostri mõis), kuni 1977 Kloostri asundus.  C1
● Padisele tulid Daugavgrīva (Dünamünde) mungad juba XIII saj, Padise tsistertslaste klooster rajati 1305, mõisa kohta on teateid al 1319. On arvatud, et klooster sai nime varasemalt Pae külalt (↑Pae¹, 1241 Pathes, 1257 Padis). Hiljem Kloostri mõis (sks Padis-Kloster, ee 1732 Kloostri m.), 1920. a-test Kloostri asundus. Viimane nimetati 1977 Padise külaks. Nime lähtekohaks on paas : pae, mitmuse omastav paede, paade. Tänapäeva nimekuju on ilmselt mõjutanud saksakeelne kloostrinimi Padis. Padise oli eesti keeles kõigepealt kloostri nimi, 1938. a-st ka varasema Kloostri valla nimi. Kuivõrd kloostril oli maid üle lahe Soomes, on soome keeles kujunenud omakeelne vaste Paadisten luostari. Padisega liideti 1977 suurem osa Kloostri-Metslõugu külast (külanimena 1970) ning ↑Kasepere küla oma varasemates piirides. Taani hindamisraamatus 1241 mainitud külasid Melanculæ ja Pøus pole osatud samastada praeguste kohtadega, P. Johansen on need oletamisi paigutanud kuhugi Padise lähedale; Pøus võib olla ka hoopis isikunimi. – MK
BHO: 417; EAN; Joh LCD: 501, 553–554; KNAB; Thor-Helle 1732: 312

Pae2 ‹-le› Juu – küla Rapla maakonnas Kehtna vallas, mõis, sks Payel, 1379 Pades, Padys, Padis, 1594 Piddiß, Paddiß, 1725 Payell, 1871 Paela.  B3
● Küla on mainitud 1379, mõis eraldati Inglistest XVII saj I poolel. P. Johansen samastab Paega ka 1241. a Taani hindamisraamatu kuju Pasæ. Mõisa maale 1920. a-tel tekkinud asundus liitus ilmselt 1930. a-te lõpuks külaga. Nimi tuleneb sõnast paas : pae, varasem kuju näib olevat *Pa(a)dise, pärast Põhjasõda nimi mõnevõrra teiseneb. Saksa Payel võiks olla ehk alalütleva vorm nimest Pae. – PP
Joh LCD: 538; LCD: 41v; Paucker 1847–1849: I, 24; Rev 1725/26 Ha: 295; Schmidt 1871

Palamulla [pala‿mulla] ‹-`mulda ~ -sse› Rap – küla Rapla maakonnas Rapla vallas (Alu-Rapla mõis), 1241 Palamala (küla), 1412 Palmul, 1725 Pallamull.  C3
● Nimi võib koosneda osistest *pala ’põle-’ (vrd läänemurde pala ’palav, kuum’) ja mulla, st tegu võib olla alemaal tekkinud külaga. L. Kettunen ei usu, et järelosa on olnud mulla, pigem võib nimi koosneda osistest *palo (’nõmm’ või ’tuli’) ja *maa või *mägi. Taani hindamisraamatu nimekuju lõpp -la on sel juhul kas la-liide või alalütleva käände vorm. Selline seletus näib siiski pingutatuna, eestikeelse nime hääldus võis säilida läbi sajandite moonutusteta. – PP
Bfl: I, 111; EO: 80, 125; Joh LCD: 533; LCD: 42r; Rev 1725/26 Ha: 268

Paljassaare [paljas‿saare] ‹-`saarde› – Tallinna asum Põhja-Tallinnas, u 1250 Karlsö, 1297 Blocekarl et Rughenkarl (1. nimi ilmselt *Blotekarl), 1689 Kahl Holmar, 1855 Paljas-saar, 1883 Paljasaar; rts Stora och Lilla Karlön, sks Karlos.  B1
● Linnajagu on nime saanud poolsaare, varem kahe saare (Suur ja Väike Paljassaar) järgi, mis aja jooksul kokku sulasid ja 1912–1917 mere täitmise teel mandriga ühendati. Eestikeelne nimi Paljassaar on lagedat maastikku kirjeldav ning on arvatavasti aluseks olnud ka muukeelsetele nimedele. Germaani keeltes (rootsi, saksa, taani) on saari nimetatud tüvega Karl(os): alamsaksa Blote-Karl ’paljas Karl’ ja Rughen-Karl ’kare Karl’. Kui siia lisada 1689 Kahl Holmar, milles rts kahl ’paljas’, siis võib oletada, et Karl on ehk selle sõna rahvaetümoloogiline teisend. P. Johansen märgib siiski, et Karlsö on Rootsis saarenimena üsna levinud. Rootsi kohanimeleksikoni andmeil on näiteks Ojamaa lähedal Lilla ja Stora Karlsö (‹ rts karl ’mees, töömees, sulane’). Enne 1940 jagunes Paljassaare asustus kahe küla vahel: Eesküla ehk Suurküla Kopli pool ja Tagasaare küla Katariina kaist põhja pool. – PP
 EAA.1.2.C-III-2; Grenzstein 1882–1883: II; Johansen 1951: 113, 192; Kivi 1972: 90; LUB: I, 566, III, 244a; Nerman 2006: 58–59; Russwurm 1855: I, 155; SOL: 162; Tallinn 2004: II, 47–48

Pikaristi [pika‿risti] ‹-le› VNg – küla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas (Varudi mõis), 1541 tho Langen Krütze (talu), 1586 Langencreutz, 1796 Post Hohen Kreutz.  A3
● Oletatavasti oli Võrkla külast lõunas oleval Salumäel rist, juba Taani hindamisraamatus on Võrkla juures märkus ibidem lucus sanctus (’sealsamas püha salu’). On arvatud, et pärast paganlike jumalate allaheitmist oli pühale kohale (hiiemäele) püstitatud rist, mille järgi talu, postijaam ja XIX saj lõpuks küla nime sai. – MK
Joh LCD: 201; Mellin

Pirgu ‹`Pirku ~ -sse› Juu – küla Rapla maakonnas Rapla vallas, kuni 2017 Juuru vallas, mõis, sks Pirk, 1524 Pirkul, Pirke (veski), 1725 Pirck.  A2
● Külast ja selle juures olevast veskist on teateid XVI saj, mõis eraldati Angerjast 1662, selleks ajaks oli Pirgu küla kadunud. 1920. a-tel tekkis Pirgu asundus, mis 1977 liideti samanimelise külaga (vt allpool). Nimi on varem olnud ehk *Pirkküla või *Pirikküla (vrd 1637 talupojad Pirrika Jaehns, Pirrikas Hans, Pirka Tönnjes), hiljem on lõpposa ära jäänud. Vahest kajastub nimes sõna pirg : piru või pirru ’peerg’; tegu võib olla ka isikunimega. Rahvapärimus seob nime saksakeelse sõnaga Birke ’kask’, mis olla Kaasiku küla nime tõlge. Mõisast u 1 km põhjas olev Pirgu vana küla, mis seda nime on kandnud XX saj, on veel sama sajandi alguses olnud Kasse (ka Kase või Kaasiku) nime all, tegu on vana külaga (1241 Casacu, 1586 Kassekül, 1637 Kaßi, 1765 Kasse, 1871 Kasiko). Külas olevat Mäe talu peab P. Johansen varasemaks Taani hindamisraamatus 1241 mainitud külakohaks Mekius (1432 Meyell, 1586 Maekülla, Mettküll), ent see ei tundu siiski kindel. 1977 liideti Pirguga veel ↑Kärivere küla. – PP
Bfl: I, 908; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 74; Joh LCD: 413, 500; KN; Kruusimägi 2015: 262; LCD: 42r; Rev 1725/26 Ha: 288; Wd

Prangli2 [`prangli] ‹`Prangli›, kohalikus pruugis `Praŋli ~ `Prangli‿`maa, rahvakeeles ka Saar ‹`Saarde› Jõe – saar Harju maakonnas Viimsi vallas, 1397 Rande Ø, holm to Rango, 1525 Rangelisare, 1732 Pranglesaar, 1798 Gros Wrangelsholm oder Wrangöö; rts Stora Vrangelsholm, sks Groß-Wrangelsholm.  A1
● On arvatud, et XIII või XIV saj lõpul on siia toodud rootslasi, kaitsmaks mereteid rannaröövlite vastu, kuid 1525 olid isikunimed eestipärased. Rootslastega saareelanikud end ei seosta, küll on toodud naisi Soomest ja mandrilt. Rootsipärased perekonnanimed andis elanikele Haljava mõisa rootslasest valitseja. Prangli nime on seostatud Wrangelitega, L. Taimre järgi tegi seda esimest korda XVIII saj algupoolel kirikuõpetaja H. C. Wrede, üle sajandi hiljem C. Russwurm ning oletust on korratud tänapäevani välja. Tegemist on küllap rahvaetümoloogiaga. A. W. Hupel on 1774 öelnud, et saar on eesti keeles Pranglesaar, kirjutatakse ka Wrangoe, aga nimetatakse üldiselt Wrangel. P. Wieselgren seostab nime germaani tüvega wranga-, P. Johansen täpsemalt rootsi sõnaga vrång ’kõver’. L. Kettunen pakub esimestele kirjapanekutele tuginedes asemele võrdluse soome isikunimega Rankoi, Rankoinen, sest ka Russowi kroonika 1578 peab saareelanikeks rootslasi. Russow oma kroonika uustrükis 1584 enam päris nii ei väida. T. Viik on hiljuti sidunud nime sõnaga varanger ’viikingid’, tuues paralleeliks kohanime Varanger fjord Norra põhjaosas. Etümoloogia on võimalik ja seletaks ka pärimust, et saart olevat omal ajal asustanud röövlid. Igal juhul on eesti nimi pärit rootsi ja saksa nimest ning on võimalik, et eestlased kutsusid saart tegelikult lihtsalt Saareks (vrd Saaremaa). Sellele viitab nii praegune kasutus kui ka talupoegade lisanimi Saare, mis esineb vanade allikate järgi korduvalt ümberkaudsetes külades. Võimalik on veel üks seletus, mille on välja pakkunud G. M. Knüpffer, et Wrangö ja Wrangell on seotud Taani hindamisraamatu aegse suurmaaomaniku Tuki Vrangiga. Tuki Vrang omas maid ka hilisema Haljava mõisa aladel, Prangli koos Aksiga kuulus 1549–1847 Haljava mõisale. Muuseas sai 1078. a lahingus polovetsidega surma Kiievi-Vene üliku Tšudini vend Tuki, mis viitab sellele, et Tuki võiks olla läänemeresoome isikunimi. Nimi on siiski tuntud ka Skandinaavia nimevaras, kuigi P. Johanseni järgi nime Vrang Taanis ei esine. Et nime tähendus on ’kõver’, võib see olla eesti keelest tõlgitud lisanimi. ¤ Wrangeli-nimelise mehega seob saart ka muistend, mille järgi olevat mees pandud saare vardjaks ja nii hakatud saartki Wrangliks ja hiljem Prangliks kutsuma. Mees läinud hiljem elama Jüri khk Pajupea külla, mille Prangli talu elanikud teda oma esivanemaks peavad. – MJ
Ariste 1940: 44; Eesti väikesaared 2009: 48–49; ENE-EE: VII, 441–442; EO: 103–104, 332; Gustavson, Malmsaar, Talström 1979: 20, 22; Hupel 1774–1782: I, 358; Joh LCD: 836; Johansen 1951: 174; Solov’ev 1998: 32; Taimre 2011: 9–10; Thor-Helle 1732: 309; Viik 2011: 8; Wd; Wieselgren 1951: 195, 198–200; ÜAN

Puhkova [`puhkova] ‹`Puhkova ~ -sse› Vai – küla Ida-Viru maakonnas Narva-Jõesuu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Vaivara vallas (Laagna mõis), 1796 Puchkowa (kõrts).  B2
● Mellini kaardil asub Puhkova kõrts (Puchkowa) külast nimega Karropal lõunas. Nüüdseks on vana külanimi hävinud ja kõrtsinimi on saanud ka külanimeks. Puhkova nime etümoloogia ei ole teada. P. Johansen on oletanud, et sel kohal oli küla juba Taani hindamisraamatu koostamise ajal. Küla (1583 Karapoll, 1615 Karopaleby, 1620 Karapall) oli XVII saj Narva lossiläänis. Samanimelist mõisat (1726 Karropahl või Karropall und Samokras) on samastatud Siivertsiga. Puhkova piires on enne Teist maailmasõda olnud külad Kivisaare loodes ja Rahuküla selle lähedal kirdes. Vrd Siivertsi. – MK
Almquist 1917–1922: 309; EAA.1.2.938:26, L 25; EVK; Joh LCD: 44; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 44, 195

Põima ‹-le› Kad – küla Lääne-Viru maakonnas Kadrina vallas (Imastu mõis), 1472 Peymell (küla Imastu mõisa all), 1796 Poima.  C4
● Võib oletada, et algselt oli külanimi la-liiteline ja -la ees oli isikunimi. Nimega võiks võrrelda sõnu põim : põimu ’viljalõikus’ ja põimima ’õsuma’. Vrd sama tüve liivi XVI saj isikunimes Paymo Langematz ning Taani hindamisraamatu kohanime Paymol (↑Koogu), mida P. Johansen on võrrelnud sm isikunimega Paimo. Põimaga on 1977 liidetud Kääbaste küla (1913 Кябасте). – MK
Bfl: I, 292; EAN; EMSK; Joh LCD: 545; KNAB; Mellin; Stoebke 1964: 62

Pädaste ‹Pädaste ~ -sse› Muh – küla Saare maakonnas Muhu vallas, mõis, sks Peddast, 1566 Peddast (mõis).  C2
● 1566 sai Johann Knorring mõisa Taani kuningalt. 1920. a-test Pädaste asundus, al 1977 küla. Mõisa ja küla nimi lähtub puunimetusest peda(jas), mis kohanimedes tuleb esile ka Põhja-Eestis. Mõisat on eesti keeles XVI–XVIII saj omaniku nime (Knorring ehk Knorr) järgi kutsutud ka Norra mõisaks (1782 Norra mois). Vrd Norra. – MK
BHO: 439; Saareste 1924: 33; SK I: 248

Päelda [`päelda] ‹`Päelda ~ -sse› Muh – küla Saare maakonnas Muhu vallas (Rinsi mõis), 1592 Paydell, 1645 Pelta, Pädulla.  C1
● Nime lähtekohaks võib olla sõna paas : pae, paede, nagu L. Kettunen on oletanud Paide nime puhul. Teisal, Taani hindamisraamatu Paydola puhul, on ta siiski toonud vasteks oletatava isikunime *Paido(i). Muhu Päelda nimi on samuti la-liiteline olnud, mis eeldaks liite ees isikunime. – MK
EO: 15, 80; Rehepapp; SK I: 313

Pällu1 ‹-le› Kei – küla Harju maakonnas Saue vallas, karjamõis (Tuula mõis).  B1
● Muinasajast kuni XVII saj-ni oli Pällu kohal küla, mida Taani hindamisraamat mainib 1241 kujul Læmestækilæ. Küla kuulus orduajal Tallinna komtuurile. 1586 Rootsi krooni poolt läänistatud, kuid hiljem taas kroonule tagasi läinud. 1684 oli küla nime all Tare oder Lemeskülla, kus oli talupoeg Tare Pelle, kelle eesnimest ilmselt külanimi pärineb. XVIII saj Valingu mõisa all. XIX saj I poolel rajati lähedale karjamõis (sks Hermannshof). – MK
BHO: 115; Joh LCD: 470; Põldmäe 1993: 35

Raela [`raela] ‹-sse› Rap – küla Rapla maakonnas Rapla vallas, kuni 2017 Raikküla vallas (Raikküla mõis), 1216 Raigele, 1241 Raiklæp, 1492 Raykull, 1725 Rail.  A4
● Küla on mainitud Henriku Liivimaa kroonikas paigana, kus kõik ümbruses asuvad hõimud tavatsesid iga aasta kokku tulla. Küla kõrvale tekkinud samanimelist mõisat on mainitud 1469. Arvatavasti oli varasem eestikeelne kuju *Raegala või *Raigala, nagu osutab vanim kirjapanek. Mõisanime areng saksakeelses kasutuses viis ta ühte küll-lõpuliste nimedega, mille eestikeelne tagasitõlgendus on andnud meile ↑Raikküla nime. Küla nimi aga lihtsustus Raelaks; kirjalikud allikad kajastavad seda muutust XVII saj lõpust (u 1695 Rail By). Nii L. Kettunen kui ka P. Johansen võrdlevad nime algusosa soome kohanimedega Räikälä, Raikkola või osisega Rahi- (vrd Wiedemannil rahk : rahu ’kiviklibu, kõva paas’). Kettunen oletab nime järelosaks -küla, Johanseni tõlgenduses võib see olla ka liide -la. Taani hindamisraamatu nimelõppu -læp (*lepa, *lõpe?) peetakse juhuslikuks veaks. Raela küla põhjaosas, Kildemast idas, võis kunagi paikneda *Lebaste küla, mida on võimalik seostada 1241. a kirjapanekuga Liuas (vrd 1492 Lebbies, 1506 Lebiss, 1540 Lebbis, XVII saj II poole kaardil Leweste Jörg ja Leweste Jürgen). XX saj on Lebaste talu siiski paiknenud Kaigepere külas. Vrd Lipa. – PP
Bfl: I, 409;  EAA.1.2.C-IV-105;  EAA.1.2.C-V-36:8, L 5p; EO: 95, 106–107, 280; HLK: XX, 2; Joh LCD: 562–563; Kallasmaa, Päll 2009: 578–579; LCD: 41v; Rev 1725/26 Ha: 260; Wd

Rahkla2 [`rahkla] ‹`Rahkla ~ -sse› Rak – küla Lääne-Viru maakonnas Rakvere vallas, kuni 2017 Sõmeru vallas (Vaeküla mõis), 1241 Rakela (küla), 1505 Rachkell, 1837 Rahküll.  C4
● 1318 esineb kirjapanekuis Rachelle vasallisuguvõsa, XVI saj oli Rahklas mõis. 1977–1997 oli Rahkla ametlikult Uhtna osa. P. Johansen ja L. Kettunen teavad Rahkla küla Viru-Nigula khk-s olevat, nagu mainib ka Taani hindamisraamat. Nimevasteks on Johansen pakkunud rahk ’kruus, savi’, eeskätt on see siiski ’paekiviklibu’. L. Kettunen on kahtlemisi vasteks esitanud isikunime *Rahko(i), mida peab mütoloogiliseks, ja sugunime Rahkoinen, millest on tuletatud Rahko(i)la, kuid ka rahk : raha ’mäda’ ja sm rahka ’pinnas’, rahkasuo ’turbasoo’. Kettunen on pidanud nime algselt la-liiteliseks, kuid see pole täiesti kindel. Vrd Rahkla1. – MK
EAN; EO: 81; Joh LCD: 563–564; KNAB

Rapla1 [`rapla] ‹`Rapla ~ -sse› Rap – kihelkond ajaloolisel Harjumaal, sks Rappel.
● Taani hindamisraamatus oli Rapla osa Hageri muinaskihelkonnast. Omaette kiriklikuks kihelkonnaks eraldati ta oletatavasti XIII–XIV saj vahetusel. Kiriku nimepühak on Maarja-Magdaleena. Vrd Rapla2. – PP
BHO: 485; ENE: VI, 418; Joh LCD: 211

*Revala, kirjakeeles ka Rävala – muinasmaakond Põhja-Eestis, ladina Revel, Revelensis provincie, Revalia, VII või VIII saj Rifargicam, Rifaricas, Riffarricam.
● Tallinna saksakeelne nimi Reval ja selle teisendid (nt eestirootsi Räväl, Rävul, soome Rääveli, vene Ревель) on algselt olnud maakonna nimi. On usutav, et Revala maakonna nime päritolu on põhimõtteliselt sama mis ↑Rebala külal. Revala ise on kirjakeeles kinnistunud saksa nimekuju kaudu; rahvakeeles seda nime ei ole säilinud või pole seda seal olnudki. Nimekuju *Räävli on üksikjuhtudel fikseeritud ka eesti keeles: 1689. ja 1693. a lauluraamatute ilmumiskohaks on tiitellehel märgitud Räh̸vli- echk Tal-Linnas ning teisel 1693. a lauluraamatu tiitellehel Rähwli- echk Tal-Linnas. Vanimad teated nimest pärinevad tõenäoliselt Hieronymuse VII või VIII saj kirjutatud Isteri Aethicuse kosmograafiast. Kosmograafias nimetatakse mitmel korral saart nimega Rifargicam ~ Rifaricas ~ Riffarricam koos Taraconta saarega. Lõppu -ica/-icus peetakse kohanimeliiteks. Varase maailmapildi kohaselt arvatigi Läänemere maid olevat saared, kuhu pääseb ainult meritsi (vrd ka Bremeni Adama 1073–1076 koostatud kroonikat „Hamburgi piiskoppide teod“, kus Eestit peeti saareks). Aethicuse kosmograafia Rifargica sidus Reval’iga Läti ajaloolane Nicolaus Busch, kes arvas, et Revala maakond, seejärel linnus, on oma nime saanud pankranniku järgi: muinasskandinaavia rif, taani rev ja rootsi ref; Revel oleks sellest tuletatud vähendusvorm (deminutiiv). Nimi esineb ka Kenti Thomase Aleksandri-romaani variandis kujul Rifaires ’Rifairi elanikud, kes võitlevad saratseenidega’ (tekstis esineb veel Taraconce ~ Taragonce). Mainzi Heinrichi nn Sawley maailmakaardil esineb nimi kujul Rapharrica insula (u 1110), Erbstorfi maailmakaardil kujul Ripharrica (u 1239–1250) ja Herefordi kaardil vigaselt Capharica (u 1300). Nimekuju esineb ka Skandinaavia saagades ning ühes maailma kirjelduses. XIII saj lõpul kirja pandud Põletatud Njáli (Brennu-Njáls) saagas esineb nimi kujul til Rafala (30. pt). Seal esinevad sündmused on dateeritavad vahemikku 960–1020. Islandlase Haukr Erledssoni 1306–1308 koostatud entsüklopeedilise koguteose „Hauksbók“ peatükis, kus jutustatakse, mis maad on maailmas, mainitakse loetelus kohta kujul Refalir (ka Refaler). Kuigi Noole-Oddi (Ǫrvar-Oddr või ka Örvar-Oddr) saaga on tundmatu autori poolt kirja pandud samuti XIII saj lõpul, esineb Ida-Euroopa maade loetelu ainult ühes hilisemas versioonis ja selle ümberkirjutustes, kus pikemas maade loetelus, mis kordab „Hauksbóki“ loetelu, on Refalandi (30. pt). Henriku Liivimaa kroonikas räägitakse Revele, Revelensis provincia maakonnast, selle elanikest ja vanematest (al 1218), samuti taanlaste linnusest Lindanisas, kus asus revalaste kunagine linnus (1219 castrum quondam Revelensium). Al 1220. a-st on kroonikas Revele linnuse nimi vaheldumisi taanlaste linnusega (Lindanisas). Taani hindamisraamatu väikeses nimistus 1230 on nimetatud, et Revala maakonnas on kolm kihelkonda (in Reuælæ III kiligunde). Revala nime on uurinud P. Wieselgren ja G. Must. Wieselgren esitas statistilise ülevaate Revala nimevariantidest ja jagas need e-, ä- ja a-kujulisteks, nt Refle, Ref(f)la, Reffuel, Reuel, Ræffle, Räfle, Räffla; a-kujulised vormid on väga harvad, nt Raffele. Ta osutas ka võimalusele, et nimi on eesti algupära ning on seotud külanimega Räbala, st Rebala. Ta oletas, et nimi on kujunenud sõna räbal ~ ribal ’kaltsud, vilets’ ja sellega seotud sõna riba kõrvaltähendusest ’maariba’. Seega oleks Räbala tähendus ’maariba’ + kohakäändeliide -la. J. Mägistele osutades kirjutab ta, et skandinaavlased andsid sellele nimekujule oma rahvaetümoloogilise seletuse rev, revel. Must tõestab, et Tallinna saksakeelne nimi Reval on muistse Eesti kohanime Rebala germaniseeritud vorm. Tema arvates on Rebala seotud sõnadega rebane ja rebu ’(ka) rebane’, mille kohaselt oleks Rebala tuletatud loomanimetusest reba + -la nagu ka Karula, Härgla, Varese, Kurgvere jt. Vrd Rebala, Tallinn. – US
Busch 1921: 197; EKR 1525–1850; HLK; LCD: 40v; Meri 2008: 450–458; Must 1951; Wieselgren 1948

Rooküla [`roo‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis varem ka `Rook‿küla ~ `Rookla Kos – küla Harju maakonnas Anija vallas, mõis, sks Rohküll, 1241 Rocol, 1324 Rokele, 1524 Rokull (küla), 1726 Rohküll (mõis), 1922 Rookla (küla), 1935 Rooküla.  A1
● Põline küla. Veel 1586 kuulus Paunküla mõisa alla, Rooküla mõis rajati XVII saj keskpaiku. 1977 liideti Rooküla asundus ja küla. Nime lähtekohaks võivad olla sõnad roog : roo või rohi : rohu ~ roho + küla. P. Johansen kõrvutab nime soome kohanimega Ruokola. L. Kettunen pakub võimalikuks algvormiks *Rohoküla. Rookülast kagus on endine Kaivere kõrtsikoht, mida P. Johansen seostab Taani hindamisraamatus 1241 mainitud nimega Kaipiaveræ (viimati 1871 Kaefer, Kaëwer). Vrd Alavere1. – TL
Bfl: I, 913; Eesti TK 50; EO: 94; EVK; Joh LCD: 394, 578–579; KNAB; Rev 1725/26 Ha: 310

Saha ‹-le› Jõe – küla Harju maakonnas Jõelähtme vallas, mõis, sks Saage, Sage, 1241 Saga, 1616 Sahakülla, 1732 Sahha.  A3
● Kuulus veel 1637 Jüri kihelkonda. Mõisast, mis P. Johanseni arvates rajati Kärsa külla (1241 Kærsæ), on teateid 1347 (Taghe, 1394 Saghen). Kärsa, algselt isikunimi sõnast kärss : kärsa, on säilinud talunimena Saha külas. 1693 on kolm Kärsa (Kersa) talu olnud Saha küla südames, mõis on aga olnud külast lõunas. Nii Saha kui ka Kärsa on kuulunud ühele teadaolevale Taani kuninga eestlasest vasallile nimega *Hildelempe (Hildælempæ). Saha mõisa maale tekkis 1920. a-tel asundus, mis 1977 liideti sellest põhjas olnud Saha külaga. E. V. Saks on Saha ühendanud nimedega Sagadi, Sagara, V. Reimaa Saka nimega, kuid need seosed pole põhjendatud. L. Kettunen annab etümoloogiaks sahk : saha, mis pole usutav, kuid viitab ka perekonnanimele. Nimi võib olla küll päritolult isikunimi, kuid pigem võib Saha nime ühendada soome vetenimede ja neist lähtunud asustusnimedega Sahakoski, Sahajärvi, Sahasuo, Saalahti. Viimaseid on soome nimeuurijad ühendanud soome sõnaga sahi ’väike kosk’, mis Soome nimearhiivi andmeil on tähendanud ka madalamat kivist kohta ojas, koolmekohta. Vrd Kuusiku1. – MJ
BHO: 520–521;  EAA.1.2.C-III-16; ENE-EE: VIII, 301; EO: 311; Joalaid 2013a: 257–258; Joh LCD: 583–584; Jung 1898: 192; Jõelähtme 2010: 182–183; Karttapaikka; LCD: 47r; LUB: III, 82, VI, 2927; Puhk 1996: 340; Reimaa 2007: 160; Saks 1974: 97; SPK: 393, 395; ÜAN

Satsu ‹`Satsu ~ -sse› VNg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas, kuni 2017 Sonda vallas (Pada mõis), 1483 Satzo, 1796 Satso (karjamõis), 1913 Satzo (kõrvalmõis), 1922 Satso (küla).  B3
● Taani hindamisraamatus seisab nimekuju Satzæ, mille P. Johansen on aga ühendanud Lüganuse kohanimega ↑Saka, ilmselt seetõttu, et paikkonnaks on nimetatud Alutaguse (Alentagh). Temast varem on T. Teivaala ja M. J. Eisen, kahtlemisi ka C. J. Paucker kirjapanekus näinud Pada karjamõisa Satsu nime. Satsu oli olemas igatahes XV saj. Nime tähendussisu on ebaselge. Kui oletada, et nimi oli algselt kaheosaline, siis võiks algusosale võrdluseks tuua satt ’alusmets’. Eisen on nime algkujuna esitanud *Saadusoo või *Sadusoo. Tõenäolisim on nime aluseks pidada isikunime, vrd *Satsu ja XVI saj Läänemaal Hanto Satsenpoick. – MK
Eisen 1920: 86; Joh LCD: 593, 900; KNAB; Mellin; Mägiste 1929: 46; Paucker 1853: 91; Teivaala 1907: 17, 24

Saukse [II v] ‹-le› Kad – küla Lääne-Viru maakonnas Kadrina vallas (Hulja mõis), u 1900 Сауксе (küla).  B4
● 1859.–1860. a Hulja mõisa plaanil on vaid Saukse lage. Maid hakati taludeks välja mõõtma XIX saj II poolel. 1977–2007 oli Vandu osa. Saukse nime võib analüüsida Sau+kse, kus liide -kene : -kese oleks lühenenud. Algusosa lähtekohaks oleks sel juhul arvatavasti isikunimi, Lüganuse Savala (Taani hindamisraamatus Saula) puhul on L. Kettunen võrdluseks toonud sau : saua ja oletuslikud isikunimed *Sauvoi ja *Savoi. Kui analüüsida nime Sauk+se, siis võib seda võrrelda kohanimega Sauga, mispuhul Kettunen moodustab oletuslikke algvorme *Savika, *Savuka, *Savoika ja toob võrdluseks sõna sauakas ’kepp, sau’. Kohanimi paistab kasutada olevate materjalide põhjal hiline, seetõttu vrd ka perekonnanime Saukas, mis võib omakorda pärineda kunagi Haljalas olnud külanimest Sauckas (↑Sauste). ¤ R. Tammik, kes oletab kohal juba Rootsi-aegset küla, on nime lähtekohana esitanud liitsõna sauuks ’suitsuuks’. Seda peaks küll pidama rahvaetümoloogiaks. Vrd Sauga, Sauste, Sauvere. – MK
EAN; EO: 30, 82; Joh LCD: 351; KNAB; Tammik 2003: 31, 245

Sauste ‹-sse› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, mõis, sks Sauß, 1539 Sauss (küla), 1725–1726 Saus (küla, mõis), 1796 Sauss (mõis), u 1900 Саусте (mõis), 1902 Sausti (mõis), 1930. a-tel Sausti (asundus).  A3
● Sauste mõis rajati vahemikus 1591–1618 samanimelise küla (Sauckas) maadele. Mõisahooned hävisid XIX saj algul tules ning maa müüdi Aaspere mõisale, kes asutas sinna 1818 küla asemele Sauste-Aru karjamõisa. 1920. a-tel moodustati Sauste asundus, u 1939. a-st küla. L. Kettunen oletab, et Sauste nimi võib olla kujunenud nimest *Savoisten, mis võis tulla isikunimest *Savoi (sau ’kepp’; ka savi). Sauste küla koosseisu kuuluvad Jalumäe (sks Jallona, Kavastu mõis) ning Tõikvere (sks Toigfer, Aaspere mõis) karjamõisast moodustatud endised asundused. Tõikvere esmamaining on Taani hindamisraamatus (1241 Tæukeueræ), küla mõisastati XVIII saj lõpul. P. Johanseni ja L. Kettuneni järgi tuleneb Tõikvere nimi isikunimest Toikka ‹ Toivikka ’tõotus’ + vere. – MA
Bfl: 1140; BHO: 538–539; ENE: VII: 100; EO: 83, 282; Joh LCD: 286, 351, 618; Kadari 1977: 23; KN; KNAB; Mellin; Landrolle 1902: 40; Rev 1725/26 Vi: 106; Schmidt 1844; VMS: II, 389, 520

Selja3 ‹-le›, kohalikus pruugis ajalooliselt `Selja Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas, mõis, sks Selgs, 1241 Sellægæl, 1249 Solgale ~ Salgalle, 1359 Sellegelle, 1402 Selgel, 1425 Zellyel, 1517 Silliell, 1615 Sälloell, 1726 Selcks, 1796 Selgs (mõis), Selja (küla, veski), u 1900 Сельгсъ (küla).  B2
● Küla oli Taani hindamisraamatus esmamainingu ajal üks suuremaid. Küla maile rajati ajavahemikus 1425–1470 Selja mõis (varasemad nimed Tolsburg ja Zelegel) ning 1471 Toolse linnus. XVIII saj sai Seljast iseseisev peamõis, mõisakeskus viidi Toolselt üle Seljale. XIX saj II poolel hävis Selja küla tules ning uuesti ehitati see üles rohkem hajali paiknevate krunditud taludena. 1920. a-te maareformiga rajati mõisa maadele Selja asundus (selle põhjapoolne osa oli 1970. a-tel Põlluküla), mis liitus 1977 Selja külaga. Nime algusosa on nii P. Johansen kui ka L. Kettunen sidunud sõnaga selg : selja ’seljandik, mäehari’, ent ka ’ühesugune laiuv ala’ (vrd ka Seli ja Selli küla). Kettunen on kirjapanekute lõppu -gel seletanud sõnaga -küla. Selja karjamõis oli Ernemaa (sks Ernema) praeguses Toolse külas. Vrd Selja2, Toolse. – MA
BHO: 543; EM: 66; EO: 94, 256; EVK; Joh LCD: 281, 598–600; Joonuks 1969: 44; KN; KNAB; Mellin; Schmidt 1844; Särg 2007: 147

Sigula ‹-sse› Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kolga mõis), 1241 Sicutol, 1259 Sicudal, 1290 Sicudale, 1405 Syckowal, 1507 Sigkull, 1576 Sigkola kulla, 1637 Sickull, u 1690 Siggul.  A3
● Kuulus XIII saj Ojamaa Roma (Guthvalia) kloostri munkadele, kelle omandiõigust Taani kuningad sel sajandil korduvalt ka kinnitasid. Kolga kloostrivendade maade hulka jäi Sigula kuni konvendi likvideerimiseni XVI saj, pärast seda oli Kolga mõisa valdus. XIII saj on küla olnud suur, 22 adramaad, hiljem jäänud väiksemaks; küla jäi suurtest teedest kõrvale. 1858. a revisjonis oli küla piirides lisaks 18 talule 53 vabadikku, kelle hulgas on hilisemate Vahastu, Liiapeksi ja Koopa küla talud. Sigula nime peab L. Kettunen pärinevaks sõna siga tuletisest *sigoi, mis võib olla ka isikunimi (*Sigoi › Sigo › Sigu). Ta võrdleb seda vepsa külanimega Sigoila (tegelikult Šigoil´) ning soome perekonnanimega Sikanen ja kohanimega Sikala. Vorme, nagu 1259 Sicudal, peab ta võimalikuks mitmuse alalütlevaks (*Sigadel). Kuid kolmesilbiline kuju esineb varasemates mainingutes korduvalt kuni XV saj-ni välja, ka näib teises silbis algne olevat u. Seega jääb etümoloogia ebaselgeks. Koopa nime all tuntakse Sigula küla idaosa Liiapeksi küla pool. Siia liivaseljandikule koondusid XIX saj Sigula vabadikud, nime sai küla(osa) arvukate kartulikoobaste järgi seljandikul. – MJ
Bfl: I, 11, 25;  EAA.1.2.C-I-1; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 25; EO: 83; Joh LCD: 604; LCD: 47r; LUB: I, 340, 537; Vilbaste 1956: 140, 169–170

Siuge ‹`Siuke ~ -sse› Juu – paik (küla) Rapla maakonnas Rapla vallas, kuni 2017 Kaiu vallas (Habaja mõis), 1414 Suwike, 1492 Syuck, 1725 Suyko.  C3
● XVII saj on olnud Ojasoo, XVI saj Maidla mõisa järgi. 1977 liideti Tamsi külaga. P. Johansen samastab Siugega ka 1241. a Taani hindamisraamatu nimekuju Surti, leides, et seda tuleks lugeda Suici. Nime eri kujudes on vaheldunud sui- ja siu-algulised; neist esimese seob L. Kettunen sõnadega sui ’suvi’ või suikuma (vrd kohanimi Suigu), teise sõnadega siukama, siug ’uss’ või isikunimega *Siukkoi. – PP
Bfl: I, 116, 379, 406; EO: 32, 327; Joh LCD: 612–613; LCD: 42v; Rev 1725/26 Ha: 312

Suurepsi ‹Suurepsi ~ -sse› Rei – küla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Hiiu (varem Kõrgessaare) vallas (Kõrgessaare mõis), 1564 Surpex Jurgen, 1565 Swre bäckz by, Surpexby (küla), 1798 Suripeks.  A2
● Suurepsi küla oli pärast 1940. a-id liidetud Mägipega, kuid taastati omaette külana 1997. Nimi koosneb sõnadest suur + pääks ’suur tihe kuusemets, soosaar’. L. Tiik esitab küsimuse, kas rootsi, taani ja alamsaksa backe, bakke, becke, beke ’mägi, küngas’ võib ehk murdesõna pääks aluseks olla. Samas võib see olla ka tuletis sõnast pea (pää). – MK
HK: 234–235; Tiik 1966: 554

Suurküla1 [`suur‿küla] ‹-`külla ~ -sse› HMd – küla Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Padise vallas (Ämari mõis), 1552 Surekulla, 1796 Surekülla, 1844 Suurkul, u 1900 Сууре-кюля.  A1
● 1241 on Taani hindamisraamatus Suurküla nimeks *Ämari (Hemæri). Pärast Ämari mõisa teket varasema küla Happemat asemele, on mainitud Ämari kõrvalvaldusena 1552 Surekulla. Ämari mõisavalla külad Liisküla (u 1900 Лис-кюля), Suurevälja (u 1900 Суревелья), Suurküla ja Tänavaotsa ühendati XX saj keskpaiku Ämari külaks, 1977 nimetati see Suurkülaks. Vrd Ämari1. – MK, PP
ENE-EE: IX, 43; Johansen 1951: 211; KNAB; Mellin; Schmidt 1844

Tanska ‹-sse› Rid – küla Lääne maakonnas Haapsalu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Ridala vallas (Haapsalu kirikumõis), 1539 Dantzike Caupi, Dantzke Andres, Dantzike Andres (talupojad Ahli külas ja üksjalg), 1603 Danzig (küla), 1689 Dantzick by, 1798 Danski.  C1
● Ahli küla tütarküla, 1977–1997 oli Topu osa. Tanska nimi pärineb isikunimest, vrd Tantsik : Tantsiku, mis võib olla lühend nimedest Constans, Constantinus. Vilklas olid XVI saj Lauri Dantzikepoick ja Hinto Dantzikepoick. Eesnimi on kasutusel olnud ka Saaremaal, kus on Tantsa ja Tantse nimesid. P. Johansen on kahtlustanud külanime soome algupära (sm Tanska ’Taani’). – MK
BHO: 6; EAA.1.2.941:85, L 85; EAN; Johansen 1951: 273; KNAB; Mellin; Mägiste 1929: 47; SK I: 418; Stackelberg 1928: 197–198

Tõdva ‹-le› Hag – küla Harju maakonnas Saku vallas (Saku mõis), 1241 Tedau, 1413 Toddouwe, 1438 Todwen, 1871 Tedwa (kõrts).  A1
● Põlisküla; XV saj on seal olnud mõis, mille omanikest on hiljem välja kasvanud Tödwenite suguvõsa. Tõdva paikneb ajaloolisel liikumisteel Tallinnast lõunasse, Tõdva sild üle Vääna jõe oli oluline teetähis. L. Kettunen oletab Taani hindamisraamatu nimekuju põhjal, et nimi oli varem *Teedva, võrreldes seda soome sõnaga tietäväinen ’teadev’. Hiljem võib nime tähendus olla tuhmunud. See oletus ei ole siiski veenev, pigem võiks varasemaks nimekujuks oletada *Tõduva. V. Pall peab nime küsivalt v-kesksõnavormist lähtunuks (*te̮teva, vrd sm toteva ’tõdev’, alussõna tõsi). Küla lääneosas Metsanurme piiril asub Saku-Nõmmküla (Saku-Nõmme), mis liideti 1977; omaette külaks kujunes see Karu talude (u 1900 Каро) ümbruses XX saj alguses. – PP
Bfl: I, 167, 285, 586; EO: 260; Joh LCD: 619–620; LCD: 41r; PTK I: 43; Schmidt 1871

Tõravere ‹-`verre ~ -sse› Nõo – alevik Tartu maakonnas Nõo vallas (Meeri mõis), 1582 Therrawera, 1627 Terafehr, 1638 Der(r)efer, 1839 Terrafer.  B3
● Küla sai alevikuks 1977. L. Kettunen võrdles seda vere-osisega nime Taani hindamisraamatus sisalduva kohanimega *Tõristevere (Toruestæuæræ, 1419 Tirwestevere), pidades võimalikuks mõlema nime lähtumist sõnast tõrv või toru (‹ *torvi). Kuna Tõravere algusosa vanemad kirjapanekud v-d ei sisalda, siis võib kõne alla tulla ka mõni muu lähe, nagu tõra ’silla jäätõke’, tõra ’tüli, riid’, XVI saj isikunimi Thoro jt. ¤ Rahvajutu järgi elanud sealkandis loomi ja kalu õgiv koletis, kes teinud magades nii suurt lõrinat, et teda hakatud kutsuma Tõraks. Kalevipoeg tapnud tagaajamise käigus ta Elva jõe ääres. Veri värvinud vee punaseks, mistõttu jõge ja ümbruskonda hakatud kutsuma Tõravereks. (1939) Vrd Tõramaa, Tõre, Tõri järv. – EE
BHO: 590; EO: 283, 304; KM: ERA II 241, 309/20 (2) – 1939; PA I: 48; Rev 1624/27 DL: 139; Rev 1638 I: 107, 108; Rücker; Stoebke 1964: 69; VMS: II, 572; Wd

Unakvere ‹-`verre ~ -sse› Pil – küla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Kõo vallas (Kõo mõis), 1583, 1599 Unakwer (küla), 1601 Unackwer, 1624 Unnagfer, 1797 Unnakfer.  A4
● Külanime puhul on L. Kettunen küsimärgiliselt oletanud isikunime *Unnakka ja võrrelnud kohanime Undlaga (Kad) ning Taani hindamisraamatus esineva Kavastu (Hlj) ühe varasema nimega Unæs, mida peab samuti isikunimest tulenenuks. Unakverega on 1977 liidetud Kotsama (1839 Kotzoma). – MK
EO: 309; Mellin; PA IV: 5; P XVI: 299; Rev 1601: 104; Rev 1624 PL: 47; Rücker

Uuri ‹`Uuri› Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kolga mõis), 1241 Ueri, 1259 Ugri, 1290 Ughri, 1547 Uhry, 1689 Uhre, 1798 Uri.  A3
● 1241 kuulus Ojamaa Roma (Guthvalia) kloostri munkadele. Kruntimisel XIX saj II poolel viidi pered laiali, sest küla keskus oli liiga tihe. Pärast 1886. a suurt tulekahju ehitati uued hooned väljamõõdetud kruntidele. Talud paiknesid enamasti hajali, lääneotsas oli tänavküla. L. Kettuneni järgi on nime kohta kaks tõlgendust, kas sõnast *veeri või P. Johanseni oma, kes peab Taani hindamisraamatu õigeks kujuks *Ucri. Kettunen näib temaga nõustuvat ja leiab, et *Ukri võiks olla isikunimi omastavas (*Ukri › Uuri nagu kakra › kaer). Ta võrdleb ka Uurita nimega, kuid arvab siiski, et need nimed tuleb lahus hoida. – MJ
 EAA.1.2.C-I-1; EO: 229, 285; Joh LCD: 662; LCD: 47r; Mellin; Tarvel 1983: 90–91; Vilbaste 1956: 183–184

Vaase [`vaase, ka `vaas´e] ‹-le› HJn – paik (küla) Harju maakonnas Anija vallas (Raasiku mõis), 1536 Wasell, 1537 Waszekulle, 1561 Watzale (mõis), 1637 Wasakülla, Wahsa Matz (küla ja talu), 1691 Wahsa Bÿÿ, 1798 Waso.  B4
● P. Johansen arvab, et Taani hindamisraamatus leiduv Saintakæ koosnes kolmest külast (hilisemad Mägise, Keskvere ja Vaase), kuna adramaade arv oli suur. Otsest kinnitust väitele pole, Vaase küla ilmus allikatesse alles XVI saj. XX saj keskpaigani hõlmas Vaase küla suuremat ala, sh Linnakse küla ja Keskvere, hilisem Läti. 1970. a-tel oli Vaase eraldi küla neist põhjas mõlemal pool raudteed, 1977 liideti Linnakse ja Salumäe külaga. Nimelõpu täishäälik varieerub kirjapanekutes. Algselt tundub nimi olevat la- või küla-lõpuline. Sellest lähtuvalt võib tegemist olla muistse isikunimega. Vrd Läti3. – MJ
BHO: 631; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 78;  EAA.1.2.C-III-47; EM: 57; Joh LCD: 584–587; KNAB; Mellin

Vaida ‹`Vaita ~ -sse› Jür – alevik Harju maakonnas Rae vallas, mõis, sks Wait, 1241 Wartæ, 1435 Waite, 1630 Waydt.  B1
● Küla on mainitud 1241, mõis on rajatud küla kõrvale ajavahemikus 1624–1643. Küla ja mõisasüdame ümber 1920.–1930. a-tel rajatud asundus sulasid pärast Teist maailmasõda kokku Vaida asunduseks. 1977 moodustati selle tihedamast osast Vaida alevik, hajatalud lõunas eraldati ↑Vaidasoo külaks ja põhjas ↑Suuresta külaks. Taani hindamisraamatu nimekuju 1241 on ehk vigane ümberkirjutus, peaks olema Waite. L. Kettunen toob Vaida ja Vaidavere võrdluseks lõunaeesti sõna vaitama ’sundima, end pingutama’. V. Pall peab Vaidavere lähteks isikunime (nt mehenimi Waidach 1638, naisenimi Waitaken 1392). Ilmselt on ka Vaida isikunimelist päritolu. – PP
Bfl: I, 160, II, 428; EO: 12, 300; Joh LCD: 652–653; LCD: 47r; Mellin; PTK I: 263–264

Valtu [`valtu] ‹`Valtu ~ -sse› Rap – küla Rapla maakonnas Rapla vallas, mõis, sks Waldau.  A4
● Valtu mõisa maale 1920. a-tel rajatud asundus, hiljem kuni 1977 asund. Nimi pärineb mõisa saksakeelsest nimest Waldau, mille mõisnik andis 1816 saksa nimemoe mõjul (sks Wald ’mets’ + Aue ’jõeniit’). Kettunen seob Valtu ekslikult isikunimega Valitu (sõnast valima), ent meelevaldset ümbernimetamist kinnitab ka rahvapärimus (vt allpool). Mõisa ja küla varasem nimi on *Kosu ehk *Kotsu (1732 Kosso mois, sks Kotz), mis läheb tagasi sõnadele koda ja ase, küla on mainitud juba 1241 Taani hindamisraamatus (Kotoaassen). Mõisat on esimest korda mainitud 1412 (Koettes), küla aga XV saj kadus. Valtu ehk *Kosu mõisa külade hulgas on XV–XVI saj olnud ka *Leidna või *Leina (1412 Löuden, 1441 Lendu, 1488 Leuden), *Mõisaküla (1412 Moisenkül, 1441 Moisekull) ja *Vandi(mäe) (1441 Wanti, 1488 Fanti, 1558 veski Hantemal, 1588 hantemall), nende asukohad ei ole teada. ¤ Valtu mõisas olnud vanal ajal krahv. Krahvi nime on rahvasuu unustanud. Tema lasknud mõisa ümber ehitada. Aga ta oli mõisale ka uut nime tahtnud. Ta sõitnud ratsahobusega ringi ja küsinud igalt vastutulijalt: „Mis mõisa nimeks peab saama?“ Kui see siis alandlikult kummardanud ja vastanud, et aus krahvi härra, minu arvates Valtu. Ta saanud krahvilt hõberaha. Aga kes öelnud midagi muud, sellele antud piitsaga paar sirakat. Nii tekkis nimi Valtu. (1939) Vrd Kodasema, Kodesmaa. – PP
Bfl: I, 111; BHO: 641; EAA.30.1.3397; EO: 250; Gustavson 1975: 3; Joh LCD: 453; KM: ERA II 225, 128/9 (11) – 1939; KNAB; LCD: 42r; Thor-Helle 1732: 312

Vana-Kaiu ‹-`Kaiu ~ -sse› Juu – küla Rapla maakonnas Rapla vallas, kuni 2017 Kaiu vallas, 1241 Kaiu, 1538 Kayekull.  C4
● Kaiu küla on mainitud 1241, kuulus XIII saj-st Mihkli nunnakloostrile, XVII saj-st Eestimaa Rüütelkonnale. 1651 ja 1663 vahel küla kaotati ja sellele kohale rajati Kaiu mõis, mis eraldati Kuimetsast. 1920. a-tel tekkis mõisasüdame ümber Kaiu asundus, mis 1977 nimetati Vana-Kaiu külaks, eristamaks seda teise kohta kolitud Kaiu alevikust. Kaiu nime lähteks arvatakse olevat muistne mehenimi Kai (allikates Cayo). Tähelepanuväärne on nime säilimine peaaegu samal kujul läbi sajandite. Mõisa tekkimise algusaegadel XVII saj nimetati seda saksa keeles ka Catharinae’ks (nt 1687), arvatavasti kloostri abtissi Katharina Kudleni järgi, kes suri 1629. Hiljem jäi ka saksa keeles kasutatavaks nimeks Kaiust tulenev Kay. Küla nüüdispiiresse kuulub idas Oraniku (1346 Vrenhange, 1586 Vrenal), mis on varem olnud Kaiu mõisa kõrvalmõis ja hiljem küla, liidetud 1977. P. Johansen on sellega sidunud 1241. a Taani hindamisraamatu nimekuju ...rauangæs (1. täht loetamatu). 1977 liideti ka ↑Lihu küla. ¤ Kunagi väga vanal ajal, kui Eestimaal olnud vähe inimesi, otsinud üks mees endale naist. Tulles läbi inimtühjade metsade, näinud ta praeguse Kaiu kohal ees kõndivat naist. Mees hüüdma: „Kai-uuu! Kai-uuu“, et naine teda ootaks. See aga kartnud võõrast meest ja kiirendanud sammu. Kuskil praeguse Kuimetsa kohal kadunud naine lõplikult mehe silmist. See ohanud: „Kadus kui metsa!“ – sealt Kuimetsa nimi. (1974) Vrd Kaiu. – PP
EO: 300; Gustavson 1978: 13; Joh LCD: 394–395, 569–570; Kruusimägi, Paidla 1974: 82; LCD: 42r

Vanalõve [vana‿lõve] ‹-le›, kohalikus pruugis Vana‿löve Vll – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Valjala vallas, mõis, sks Alt-Löwel, 1438 Lovele, 1453 Lovel, Lovell, 1550 Louel, 1782 Wanna Löwe mois.  A4
● Vanalõve mõisa, algselt Lõve mõisa kohta on teateid a-st 1438. Hiljemalt Taani ajal eraldati sellest Uuelõve mõis (↑Väljaküla⁴). 1920. a-tel tekkis mõisa maadele Silla küla. 1945. a-ks liideti see kõrval paiknenud väikse vabadikukülaga, mille nimi oli alguses Türgi, a-st 1936 Kase. Liitküla sai nimeks Kase-Silla, al 1977 Vanalõve küla. E. Koit on nime pidanud põliseks eesti nimeks ja toonud vasteks lõvi : lõve ’rebend, kärisenud koht, pragu’ ja soome lovi : loven ’pragu, vahe, uure, laht’. Ta märgib, et see sobib ka maastikuliste iseärasustega, sest mõisa ümbruses on olnud rohkesti veega täidetud lohke. Vrd Lääne-Eestis lõvi : lõve ’madal lohk kindlal pinnal’. Nimi on olnud algselt la-liiteline, lõpusilbi kadu toimus oletatavalt alles pärast kahe *Lõvela mõisa teket. – MK
EAN; EKMS: II, 658; EM: 125; ERA.14.2.716 (Valjala vallavalitsuse 1. VIII 1939 kiri nr 550); Hupel 1774–1782: III, 384; KNAB; Koit 1962: 231

Vanamõisa6 [vana‿`mõisa] ‹-`mõisa ~ -sse› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, mõis, sks Altenhof, 1241 Katenshapæ, 1577 Kassiseppe, 1660 Oldenhoff, u 1700 Kattsaba oder Altenhoff, 1732 Wanna, Kattisawwa m.  A3
● Taani hindamisraamatus on nimetatud *Katisaba ehk *Kassisaba küla (Katenshapæ ‹ *Katenszapa, katt : kati ’kass’ + saba). 1597 on nimetatud Karula mõisnikule kuuluvat väikest mõisat, 1637 aga *Ohuküla talupoega Kattisab Peter. Vahepeal hävinud mõis ehitati uuesti üles, eraldati Karula mõisast 1660 ning sai endise mõisa kohale rajamise järgi Vanamõisa nime (Oldenhoff), ent *Katisaba nimi esines ajuti veel XVIII saj lõpul, nt 1782 Kattisabba. 1920. a-tel rajati mõisa maadele Vanamõisa asundus, al 1977 küla. 1977 liideti Vanamõisaga Mõisavälja küla ning osa Arukülast. Viimane oli varem Aru karjamõis (sks Arro). Mõisast kirdes asunud Vanaküla (sks Wannakülla) oli samuti karjamõis ja sai hiljem Vanamõisa asunduse osaks. Kuni XIX saj keskpaigani oli Vanaküla maadel *Ohuküla (1241 Høckæ, 1844 Ohhokül), mille maad mõisastati ning talud viidi üle endise Võle mõisa maadele, Võle mõis aga liideti 1844 Vanamõisaga. Vrd Lihulõpe, Võle. – MA
EM: 66; EO: 262; Joh LCD: 415–416; Joonuks 1969: 34; KN

Vara ‹-le› MMg – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Vara vallas, mõis, sks Warrol, 1496 Warral, 1627 Waral, Paridall.  A4
● Alguses küla, mõisast on teateid XVI saj. 1921. a-st uuesti küla. Nime varasemates kirjapanekutes on L. Kettunen näinud la-liidet (*Varala), kuigi välistada ei saavat ka alalütleva vormi, mis olevat tavaline Taani hindamisraamatu kohanimede puhul. V. Pall märgib, et Vara ehk Varamõisa ja *Varala võisid teatud ajal olla rööpselt kasutusel ning la-liite kadumist tuleb ka teistes kohanimedes ette. Nime lähteks sobivad sõnad vara ’varandus, rikkus jne’ või vara ’õnarus seinapalgil; kahe palgi vahe jne’ ei ole tähenduslikult usutavad. Seepärast võiks V. Palli arvates kõne alla tulla seletus, et Vara on algselt olnud isikunimi, nagu nt sm Varanpää puhul oletatakse. Vara on Eestis esinenud lisanimena (Laiusel 1601 Hanus Warra). Vara mõisa kohal oli XVII saj algupooleni *Mõisaküla (1582 Moiskull, 1601 Moysekuella, 1638 Moisokylle), nagu märgitakse 1638. a revisjonis. Vara küla ise võis paikneda seal, kus praegu on kirik (↑Kuusiku⁵). Samaaegselt nimekirjades olnud *Metsküla (1582 Moczkull, 1627 Metzkuell) täpsem asukoht ei ole teada. 1977 liideti Varaga Kaarli küla, mis oli nime saanud karjamõisa (sks Karlsberg) järgi. – PP
BHO: 652–653; PA I: 101; PTK I: 267; Rev 1601: 47; Rev 1624/27 DL: 33; Rev 1638 II: 196; Tartumaa 1925: 277

Varangu1 ‹-le› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, mõis, sks Wrangelshof, 1241 Uvarangalæ, 1277 Vrangele, 1402 Wrangel, 1688 Warrango Hof (mõis), 1726 Wrangell (küla ja mõis), 1796 Warrang (küla), Wrangelshof (mõis), 1844 Warrango (küla), Wrangelshoff (mõis).  B3
● Küla esmamainimisel Taani hindamisraamatus (LCD) kuulus see Taani kuninga vasallile Eilhardile. Tema suguvõsa nimeks sai Varangu küla järgi juba XIII saj Wrangell, kellele kuulus küla a-ni 1402, seejärel läks Rakvere foogtile. XVI saj tekkis küla kõrvale Varangu mõis, mille Rootsi kuningas Gustav Adolf andis Moritz Wrangellile 1613 ning mõisahooned rajati sinna 1652. Varangu mõisa maadele loodi 1920. a-te maareformiga Varangu asundus, mille Varangu vallavolikogu nimetas 1933. a Jõe külaks. 1977 liideti Jõeküla, Tõugu (↑Tatruse), Varangu ja Varangu-Raja küla ↑Karulõpe nime alla, ent 1997 taastati Varangu nimi. L. Kettunen on arvanud, et Varangu algkujuks LCD-s oli *Warangala. Nime tähenduseks on Kettunen pakkunud nii varangult ’varakult’, vara ’varandus’, tegusõna varama ’soont raiuma’ kui ka varang ’hommik’. Kõige tõenäolisemaks on ta pidanud P. Johanseni pakutud sõna võreng ~ varang ’sügav hauakoht jões’, mida toetab Varangu Selja jõe äärne asukoht. Varangu karjamõisaks oli Mõislõpe (↑Pehka). – MA
BHO: 689;  EAA.1.2.C-IV-172; EO: 37; ERA.14.2.720 (Viru maavalitsuse ettepanek 31. III 1939 nr 12-525 asunduste kohta); EVK; Joh LCD: 647–648; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 89; Schmidt 1844

Varbola ‹-sse› Nis – küla Rapla maakonnas Märjamaa vallas (Vardi mõis).  B3
● Küla moodustati nüüdissuuruses 1977 Vardi asundusest, millega liideti üksikuid talusid naaberküladest. Paikkonnanimena hõlmab Varbola ka Põlli küla, mille piires asub Varbola maalinn ehk Jaanilinn (1798 Jani Lin). Nimi Varbola esineb juba Henriku kroonikas linnusenimena: 1212 castrum Warbole, 1223 castrum Warbolense. Kroonikast ongi võetud tänapäeva sisekaota nimekuju. Varbolaga on seostatud Vene kroonikatest nime 1213 Воробьевъ Носъ. 1919 tuli Varbola käibele varasema Vardi valla nimena. 1241 Taani hindamisraamatus oli külanimena Uarpal, küla oli arvatavalt praeguse Põlli küla piires. Vardi mõis (sks Schwarzen) rajati XVI saj I poolel ja on nime saanud algse omaniku Hans Swarte (1582, ülemsaksapäraselt Schwartz) järgi. Endise Vardi mõisa asemel oli varem Kirivere küla (1241 Kiriuær). Vrd Varbla, Põlli, Kirivere. – MK
BHO: 627; ENE-EE: X, 223; Joh LCD: 430–431; KNAB; Mellin

Vardja1 [`vardja] ‹-le› Kos – küla Harju maakonnas Kose vallas, karjamõis (Ravila mõis), 1782 Wardja (küla), 1796 Wardia (küla).  C2
● Mellini kaardil 1796 veel külana, XIX saj alguses küla aga mõisastati ning 1871 on kirjas juba ainult karjamõis. 1920. a-tel rajati mõisa maadele asundustalud. Vardja nime lähtekohaks on sõna vardi, vardja ’külavanem’. P. Johansen samastab Vardjaga Taani hindamisraamatus 1241 mainitud küla nimega Uauæ (lugeda *Uanæ, *Uænæ või *Vene), u 1592 Fenckull. Asula nimeks oli 1636 Repnall, 1744 jälle Fenküll. Nime saab tõlgendada *Venekülaks, kuid Johanseni arvates on *Uanæ võinud olla ka isikunimi (vrd liivi Wane). Viimane variant näib tõenäolisem. 1977 liideti Vardjaga osa ↑Pikasöödi külast. Vardja küla lõunaosas oli Kalsperi karjamõis (sks Karlsberg), mille järgi nimetati vahel Vardja küla ennast. Vrd Vardja2, Vardja3. – TL
BHO: 627; EAA.1864.2.IV-1: 487, L 470p; EO: 45; Joh LCD: 660; Mellin

-vere – Eesti kohanimede lõpp.
● Lõpp -vere esineb asulanimedes eriti Tartu-, Viljandi- ja Virumaa kokkupuutealade kihelkondades (Lai, Pil, Plt, Sim, SJn, Trm), vähem Põhja-Eestis ja Saaremaal, Hiiumaal on ajalooliselt olnud Randvere, Kagu-Eestis vere-nimesid ei ole. Tuumikalal on -vere ees enamasti isikunimi, äärealadel on algusosana sageli muu sõnavara. Ajaliselt tulevad vere-lõpulised nimed esile juba XIII saj kirja pandud Taani hindamisraamatu (LCD) külanimedes ja on paelunud paljude nimeuurijate tähelepanu. Varasemal ajal on -vere vasteteks esitatud keskladina fara ’mõis, maavaldus’, gooti fera ja alamsaksa fiara ’ala’ (A. F. Pott), soome verha, verho ’vari, pelgupaik, elupaik’ (E. Ahrens), vero : verosta ’(millegi) asemel’ ühenduses sõnaga wer ’koht, paik’ (E. N. Setälä), vuori (H. Neus, J. J. Mikkola) ja vaara ’mägi’ (E. Pabst), eesti vare (Pabst), veri ’(ka) suguharu’ (G. J. Schultz-Bertram, J. Kuum), pere (A. W. Hupel, J. Jung). M. Veske hülgas varasemad etümoloogiad häälikuloolistel põhjustel ja esitas seletuseks -vere ‹ -veere sõnast veer : veere ’äär’. Tema seisukohta on pooldanud paljud, sh L. Kettunen ja V. Pall, viimane on kokkuvõtteks toonud kolm punkti: 1) -vere on algselt olnud liitnime järelosa, liigisõna, mis on tähistanud nimetatavat objekti; 2) see objekt on olnud asustusüksus; 3) vere-nimede teke, eriti aga levik on seotud alepõllundusega. V. Pall ei näe põhjust, mis takistaks ühendust P. Ariste pakutud oletatava läänemeresoome sõnaga *vēri : *vēren ’mets, metsane küngas’ (sõna on säilinud läti murretes: vēris, vēre, vēra ’suur mets, suur lehtpuumets, madalapinnaseline lehtpuu- ja segamets’, vrd ka mordva keelte v́iŕ ’mets’). P. Alvre on arendanud -vere ‹ -pere teooriat, pidades seda tähenduslikult usutavamaks. Häälikumuutust p › v põhjendas Alvre liitelise astmevaheldusega. Seisukoha -vere ‹ -pere pooldaja oli ka G. Troska. Hiljem on Alvre Kettuneni eeskujul tuletanud -vere oletatavast eesti keeles kadunud alendusterminist *veere, sm vierre. Veske, Pall ja Ariste on eeldanud, et LCD külanimede aluskääne on omastav, Alvre aga, et nimetav. Oma 1960.–1970. a-tel toimunud poleemikas on Alvre ja Pall ka teineteisest mööda rääkinud: kui sõna, mille järglane on tänane -vere, oli nimetavas liigisõna, siis koht, mida ta tähistas, ei pruukinud veel olla asustusüksus, st küla. LCD vere-nimed, kui neid käsitada nimetavalistena aluskäände poolest, ei olnudki siis algselt külanimed. Kui eeldada, et peale küla oli olemas veel mingi sellega sarnanev asustusüksus, mida tähistati sõnaga *veeri : *veere või *veere (sm vierre), siis vaevalt saaks selle tähendus olla ’mets, metsane mägi’. Oletatavasti oli tegemist nimetüübiga, mis eesti asustusnimedes on väga levinud: nimetavalisele või omastavalisele täiendsõnale on liitunud omastavaline, kusjuures praegusel juhul see omastavaline = -vere, mille tähendus võiks olla ’metsa, metsase mäe’ või ’suure metsa, suure lehtpuumetsa’ jne, ning juurdemõeldav oleks küla. J. Kuum on pooldanud lõpu tuletamist sõnast veri, ka koduloolased on püüdnud leida vere-nimedele seletust taimestiku punakas värvis või seostanud neid vanaaegsete rauasulatuskohtadega. Laenulise alge juurde tagasi on pöördunud E. Tarvel, kes toob lähtesõnana vanapõhja ver ’kaljurahn kalapüügiks mere ääres’, selle tüvega on tema järgi V. Thomsenil ühendatud eesti laensõna vari (sm varjo). E. Tarvel oletab, et ver ~ vere on laenatud tarastatud, piiratud maatüki tähenduses ja kõrvutab seda indoeuroopa oletusliku sõnaga *uer ’tarastus, kindlustatud asula, tarastatud talu’, samas hoiatades liiga kergekäeliste etümologiseeringute ja laenuhüpoteeside eest. Aegade jooksul on -vere kujunenud kohanimede lõpuks, mis on põhjustanud sarjasiirdumisi teistest kohanimetüüpidest vere-lõpulisteks, tuntud on vaheldused -vere ~ -pere, -vere ~ -vare, -vere ~ -kõrve, -vere ~ -kare, -(k)vere ~ -kõrre ja -vere ~ -järve. – MK
Alvre 1963: 219–222; Alvre 1965: 351–356; Ariste 1963: 474–475; EMK 2009: 272–273; Johansen 1925b: 58; Kallasmaa 2007: 450–453; Pall 1997: 72; PTK II: 72–83; Päll 2012: 167–168, 169; SK II: 62; Tarvel 2013: 406–407; Troska 1995: 23–28; Weske 1877b: 83–95

Viimsi [`viimsi] ‹`Viimsi ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Vimsi ‹-le›, elanikud `vimslased Jõe – alevik Harju maakonnas Viimsi vallas, mõis, sks Wiems, 1241 Uianra, 1385 Lemmetoye van Vyandes (isikunimi), 1471 Vyamas, 1679 Wiembz, 1840 Viimsemois, 1875 Wihama (Viimsi mõisa maal).  C3
● 1471 on mainitud, et ordu müüs küla Pirita kloostrile, kes rajas sinna mõisa. Küla kadus allikatest. Pärast kloostri hävitamist 1577 läks mõis üle Rootsi riigile. Hiljem oli mõisal mitmeid omanikke, sh muudeti see 1643 kindralkuberneri residentsiks, nn lauamõisaks. Maareformiga 1919 sai Viimsi riigimõisaks, mis anti 1923 autasumaana teenete eest Vabadussõjas kindral Johan Laidonerile. Seetõttu on kohalikud enne sõda hakanud mõisat kutsuma ka Laidoneri mõisaks. Viimsit loeti 1920.–1930. a-tel asunduseks, kuid pärast 1930. a-id kadus ta nimekirjast ja arvati Miiduranna alla, uuesti taastati alevikuna 1977. Osa kirjapanekute põhjal võib järeldada, et mõisanime kohalik hääldus oli Viimpse (nagu Püintse Püünsi külal), kuid sellest pole otseseid kirjapanekuid. P. Johansen on arvanud, et Taani mungad on külanime valesti kirja pannud: Uianra peaks olema Uiama. Ta pakub, et nime tuleb lugeda Vihamaa, millele viitab ka 1688. a kaardil Wehema Koppel, Wehema Kople Pöld (ka 1729 Wehama Koppell) ning J. Laidoneri teade, et koht on nüüd Vihamaa. L. Kettunen suhtub sellesse väitesse kahtlevalt. Ta leiab, et Vihamaa või ka *Vihanra ei saa muutuda eesti keeles kujuks Viimsi ja arvab, et praegune eesti nimi lähtub saksakeelsest mõisanimest. Johanseni etümoloogia tundub siiski usutav, Wihama esineb 1875. a kaardil ja on nimi mujalgi Eestis. Siiski esineb Viimsi nime varasemates kirjapanekutes alati -s, enamasti on need ka isikunimed, kohanimi märgib päritolu. On ju võimalik, et need nimed on seesütlevas käändes, nagu ka Kettunen rõhutab, aga pole selge, miks nii läbivalt just selle nime puhul. Külanimed võivad küll kohakäänetes esineda, kuid need on ikka üksikvariandid. – MJ
BHO: 671–672; EAA.1.2.940:153, L 144p;  EAA.3724.4.350, L 1; ENE-EE: X, 396–397; EO: 199–200, 206; Johansen 1951: 179; Joh LCD: 663; LCD: 46v; Särg 2006: 213–214; Viidas 1992: 87–88

Vilama ‹-le› Kos – küla Harju maakonnas Kose vallas (Ravila mõis), 1516 Vilenbeke, 1592 Filenbegk (küla), 1694 Willameggi Byy (küla), 1726 Weilomeggi (küla), 1844 Willama (küla).  A1
● Praegune nimi on võinud külale liikuda loodusnimelt. Nimelõpud -mäe ja -ma(a) on kohanimedes sageli vaheldunud. Nime algusosa lähtekoht pole päris selge, seda saaks kõrvutada isikunimedega Vile, Ville, Wylle. 1516. a nimelõpp -beke tuleneb sellest, et saksa kirjurid tõlgendasid eesti sõna mägi valesti, ühendades selle alamsaksa sõnaga becke (ojanimedes ka -meke) ’oja; jõgi’. P. Johansen samastab Vilamaga Taani hindamisraamatus mainitud küla Laucotaux (*Laukataguse). 1977 liideti Vilamaga Raba küla. – TL
Bfl: II, 117; BHO: 675;  EAA.1.2.C-II-46; EO: 120; Joh LCD: 474; Rev 1725/26 Ha: 315; Schmidt 1844; Stoebke 1964: 77, 79

Villakvere ‹-`verre ~ -sse› Lai – küla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas, kuni 2017 Rakke vallas (Vaimastvere-Ripuka mõis), 1241 Viliacaueri, 1599 wieś Wiliakwier, 1649 Willackuär, 1839 Willakfer.  A4
● Ainus Tartumaa küla, mida on mainitud Taani hindamisraamatus (kuulus sellal Virumaale). Osa Villakvere hajatalusid kuulub tänapäeval Jõgeva valla Pedja ja Selli küla piiresse. Nii P. Johansen kui ka L. Kettunen ühendavad nime algusosa soome isikunimega Viljakka (esineb ka Soome kohanimes Viljakkala ja perekonnanimes Viljakainen). Kumbki ei pea usutavaks sidumist üldsõnaga viljakas. Varaseimas kirjapanekus väärib tähelepanu vere-lõpulise kohanime kirjutamine i-lõpulisena, nimetavaliselt. P. Johanseni arvates pani Lõuna-Virumaa loendi kokku Läti Henrik, kes ka oma kroonikas kirjutas järjekindlalt -ueri. – PP
EO: 25, 284; Joh LCD: 286, 665; PTK I: 276; P XVI: 112; Rücker

Vilumäe [vilu‿`mäe] ‹-le›, varem ka Uue-Riisipere Nis – küla Harju maakonnas Saue vallas, kuni 2017 Nissi vallas (Riisipere mõis).  A2
● 1241 Taani hindamisraamatus mainitud Uilumæki oli P. Johanseni samastuse kohaselt tühjaks jäänud külaase Uue-Riisipere mõisa juures. Uue-Riisipere asundusele (1923) uut nime otsides pakkus Vilumäe nime 1939. a välja Riisipere vallavolikogu Harju maavalitsuse ettepanekul. 1945. a nimestikus on nimi juba kasutusel. Vrd Riisipere. – MK
ERA.14.2.713 (Riisepere vallavolikogu 17. III 1939 koosoleku protokoll); Joh LCD: 666; KNAB; ÜAN

Virumaa [viru‿`maa] = Viru maakond – ajalooline maakond Ida-Eestis, praegu Ida- ja Lääne-Virumaa, sks Wierland.
● Virumaa oli asustatud juba keskmisel kiviajal. XIII saj algul oli seal viis kihelkonda: Mahu (Maum), Askælæ (↑Lüganuse²), Alutaguse (Alentagh) ja *Lemmu (Lemmun, Læmund), mille lõunaosa kandis arvatavasti Pudiviru (ka Pudyviru) nime. 1220 vallutasid taanlased Virumaa (Henriku Liivimaa kroonikas Vironia, Vyronia), mis oli Taani valduses 1238–1346, seejärel müüdi Saksa ordule. Kirikukihelkondadest on Haljala, Viru-Jaagupi ja Simuna moodustatud 1220. a-tel, Kadrina ja Viru-Nigula 1220.–1230. a-tel ning Jõhvi ja Lüganuse samuti XIII saj. Väike-Maarja eraldati Simunast XIV või XV saj, igatahes pärast a-t 1346. Rakvere kirikukihelkonda on mainitud 1419, Iisaku oli kihelkond 1654–1744 ja al a-st 1867. Liivi sõja ajal XVI saj kuulus Virumaa Vene, al 1581 Rootsi riigi valdusse (1580. a-test 1620. a-teni oli Rakvere ja Narva linnuselään). Alutaguse kuulus 1617–1651 Ingeri provintsi. 1710 liideti Virumaa Vene riigiga. 1918–1950 oli Virumaa Eesti maakond, mis haaras 1920–1944 ka Narvataguse. 1950 Virumaa kaotati, selle ala jaotati Rakvere ja Väike-Maarja rajooniks, ääremaad läksid Kiviõli, Loksa ja Tapa rajooni piiresse. Juba 1949 Virumaast eraldatud Jõhvimaa tuumikust sai Jõhvi rajoon. Rajoonide arvu vähendati kord-korralt, a-ks 1964 olid järel Rakvere ja Kohtla-Järve rajoon. Tänapäeval on maakond jagunenud ↑Lääne-Virumaaks ja ↑Ida-Virumaaks (vt need). Virumaa nime päritolust ei ole kindlat teadmist, seda on püütud ühendada sõnadega veer, sm vieru, virk : virga ~ virgu, mida on peetud häälikuliselt võimatuks, või sõnaga viru ’keeris’. Oletatud on isikunime (L. Kettunen: *Viiroi, *Viroi) ja sõnu viir : viiru ’triip’, maa-viir ’piir’, virukas ’suur, tugev’. J. Mägiste on esitanud vastena omadussõna vire + hellitusliide. Tõenäoliseks on peetud Viru nime või selle aluseks oleva sõna laenamist germaani keeltest (T. E. Karsten, SKES) ja balti keeltest (V. Thomsen, V. Lõugas). R. Grünthal, kes on andnud ülevaate Viru etümoloogiast, on enim tähelepanu pööranud balti võimalikule laenule (leedu vyras, läti vīrs tähendusega ’mees, inimene’), nentides siiski, et häälikulisi raskusi tekitab balti keelte pika täishääliku ī asendus i-ga, tavaliselt vastab sellele eestigi keeles pikk häälik. Seega tuleks selle seletuse puhul oletada lisaks eriarenguid, mis on kohanimede puhul ka võimalikud. Eesti etümoloogiasõnaraamat on märksõna virulane puhul esitanud küsimärgiliselt nii germaani kui ka balti laenu võimaluse. J. Koivulehto ja R. Grünthal on juhtinud tähelepanu ka indoeuroopa meest tähendavale algsõnale *viros, vīros. Sellele taandub lõpuks nii skandinaavia liitsõna esipool ver-ǫld ’maailm’ kui ka leedu vyras. Kurioosumina on Virumaa nime püüdnud ladina keele abil seletada juba XIII saj keskpaiku Bartholomaeus Anglicus, tuues oma entsüklopeedias „De proprietatibus rerum“ sellele vasteks ladina sõna viror ’rohelus, elujõud’. Oletades indoeuroopa lähtekohta võib Viru nimi olla laenatud väga ammu. Praegu liitub see raskesti seletatavate kohanimedega, mille struktuur on v+täishäälik+r+täishäälik ja jääb paremat seletust ootama. – MK
EES; EEW 2000; ENE-EE: X, 456; EO: 187; Grünthal 1997: 200–204; Koivulehto 1993: 400; Lõugas 1978a: 8–11; Mägiste 1928: 197; SKES: VI, 1786–1787; Tamm 2014: 89, 90

Vohnja [`vohnja] ‹`Vohnja ~ -sse› Kad – küla Lääne-Viru maakonnas Kadrina vallas, mõis, sks Fonal, 1259 Whoney, 1531 Vohenna, 1672 Wochnia.  C4
● Taani hindamisraamatu loendis 1241 on Øuhut, mille P. Johansen on taandanud kujudele *Øuhni või *Uøhni. Mõisat on mainitud 1504 (Fonahl). 1920. a-test asundus, al 1977 küla. P. Johansen on nime võrrelnud soome kohanimega Vohnola ja isikunimega Vehniä. L. Kettunen aga arvab, et eeskätt tuleks külanime alusena näha tegusõnu võhmima, vohmima, võhnitsema ’õgima’, nii et ’õgija’ oleks muutunud isikunimeks. Kettunen toob võimalikuna ka sm vohmia, vöhniä ’vestlema, lobisema’. Usaldusväärset seletust pole nimele seni antud. – MK
EO: 45; Joh LCD: 524–525

Vormsi [`vormsi] ‹`Vormsi ~ -sse› = Ormsö [`urmsö] ‹-le›, kohalikus pruugis Ormse [`ormse] Vor – saar ja kihelkond ajaloolisel Läänemaal, sks Worms, ? 1359 Wormes, 1391 up (…) Wormse, under Wormse, 1449 Wormezoe, 1482 Wormesee, 1562 Wormbs, 1565 Orms Ödenn, 1644 Wormbsöö.  A4
● Saare algupärane nimi on rootsi keeles Ormsö, moodustatud viikingiaegadest tuntud mehenimest Orm (sõnast orm ’uss’ omastava lõpuga -s) ja järelosast ö ’saar’. Nime tõlgendus ’ussirikas saar’ on siiski rahvaetümoloogia. On teadmata, kes või mis oli Orm – kas mereröövel, Taani piiskop Ribest või Norra kuninga Olof Tryggvasoni laev Ormen Långe. Mõne uurija arvates sai saar juba ristiusu levides XII–XIII saj esmase hajaasustuse Rootsist. Püsivam asustus näib olevat levinud kavakindlalt algul saare lääne-, siis idaossa. Külanimede põhjal otsustades tulid asukad nii Soome rootsikeelselt lõunarannikult kui ka Rootsist. XVI saj jagati saare 13 tollast küla kahte maksupiirkonda: Västervackan ja Östervackan. Nende piirile ehitati kirik, mis Tallinna Oleviste ja Soome Olavinlinna eeskujul pühendati Norra kuningale Olavile. Saare nime vanimad kirjapanekud on sakslaste sulest. Alles seejärel, kui Põhja-Eesti 1561 läks Rootsi koosseisu, ilmus dokumentidesse rootsi Ormsö. Saksa tavas oli see juba varem mugandunud w-alguliseks. Nii sks Wurm kui ka rts orm tähendavad madu või ussi. Saksa nimekujust on mugandunud ka eestikeelne Vormsi. Varasem eestikeelne nimi on olnud Hiiurootsi saar (u 1720 Io roots, 1798 Hiorootsi Saar). Saksa kultuuri mõjul on rootsi keeles XX saj olnud ka nimekuju Wormsö. 1939. a asus saarel u 2500 rootsikeelset elanikku. – MB
Johansen 1951: 120, 133, 273–275, 238; Kanarbik 2003: 10–12; KNAB; Lagman 1964: 12–14, 34, 70–72, 116; Reinholdson 2011: 10–13; Russwurm 1855: I, 38, 40, 99–104; Wieselgren 1962: 11–20, 232

Väike-Maarja2 [`väike-`maarja] ‹-`Maarja ~ -sse› VMr – kihelkond ajaloolisel Virumaal, sks Klein-Marien, alamsaksa Nienkerken.
● Rahvasuu kõneleb, et kiriku ümber oli varem hiis ja püha allikas (Hõbeallikas). Millal Väike-Maarja kihelkond täpselt loodi, ei ole teada. On arvatud, et see ala kuulus *Lemmu muinaskihelkonda, läks pärast eestlaste alistamist muistse vabadusvõitluse järel Järvamaa piirialaks arvatuna Mõõgavendade ordu valdusse ning eraldus Simunast pärast 1346. a. 1346 rajati Simuna abikirik (hoonet remonditi 1497). XIII saj algupoolel Virumaa ja Järvamaa piiril asunud *Lemmu või õieti *Lemmundu (Lemmun, Læmund) kihelkond jagunes kaheks. Loodepoolsed külad olid Võhu (1241 Vov, hiljem Viru-Jaagupi) kirikukihelkonda kuulunud Assamalla, Kullenga, Tõnuvere ja Veadla. Teine kirikukihelkond oli Katkuküla (1241 Katcækylæ), hilisem Simuna. Selle läänepoolsed külad olid Avanduse, Avispea, Hirla ja Kärsa, lõuna pool Salla ümbrus. Hilisemas Väike-Maarja khk-s on neist vaid Avispea ja Kärsa. Lõunapoolseim küla Villakvere kuulus hiljem juba Laiuse kihelkonda. Seega kuulus Väike-Maarja ala algselt suures osas Järvamaale ja seetõttu Taani hindamisraamatus ei kajastu. Pandivere kuulus XIII saj lõpul Koeru khk Piibe külakonda, mis tõendab samuti, et Järvamaale kuulus ka vahepealne ala. Enamik Väike-Maarja külasid on olnud Järvamaa koosseisus XV saj-ni, uuesti 1783–1796 ja osa kauemgi. Ilmselt moodustati alade üleminekul Virumaale (arvatavasti XV saj I poolel) uus kirikukihelkond, mida hakati „uue kiriku“ khk-ks (Nienkerken) kutsuma; nimi oli kasutusel XVIII saj II pooleni. Sellenimeline kihelkond oli ka nt praegune ↑Maarja-Magdaleena, hiljem on mõlemal kihelkonnal kiriku kaitsepühakule osutav nimi. Neitsi Maarjale pühendatud kirikut hakati kutsuma Väike-Maarjaks (1826 Weike-Maarja), kuna läheduses juba oli Maarja kirik Järvamaal Amblas, viimane oleks *Suure-Maarja (↑Ambla). Vrd siinkohal Suure-Jaani ja Kolga-Jaani (varem ka Väike-Jaani). Vrd Väike-Maarja1. – MJ
Bfl: I, 286, 967, 1237; BHO: 337–338; Bienenstamm 1826: 83; ENE-EE: XII, 26; Hupel 1774–1782: III, 492; Joh LCD: 178; Leppik 1995: 9; Leppik 1999: 8–9; Mellin

Väljaküla4 [välja‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Välja Vll – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Valjala vallas (Uuelõve mõis).  A4
● Väljaküla on Uuelõve mõisa maale 1920. a-tel tekkinud asundusküla, vahel nimetatud ka Uue-Lõve asunduseks. A-ni 1977 oli ametlik nimekuju Välja. Uuelõve mõis (sks Neu-Löwel) tekkis hiljemalt Taani ajal XVI–XVII saj, al 1798 kuulus Saaremaa rüütelkonnale. Vrd Koigi-Väljaküla, Vanalõve, Väljamõisa. – MK
ERA.14.2.716 (Saare maavalitsuse ettepanek 10. V 1939 nr 271/5 asunduste nimede muutmiseks); Mellin; Rehepapp

Õngu ‹-le›, kohalikus pruugis Öngu ~ Önigu ~ Öinu ~ Engu ~ Enksu Emm – küla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Emmaste vallas (Vaemla mõis), 1583, 1584 Ennige Larß, Ennige Broß, 1586 die Mühle zu Ennie (veski), 1686 Öhnnio, 1798 Öngo.  C3
● L. Tiik on võrrelnud külanime Ahvenamaa külanimega Önningeby (Önningby) ja toonud võrdluseks taani sõna øje ’silm’ mitmuse øjne. Tõenäolisemalt on nime aluseks isikunimi, rootsi Önn-algulised nimed pärinevad vanataani isikunimest Ønd. – MK
HK: 290; SOL: 388; Tiik 1970a: 613

Ääsmäe [`ääs‿`mäe] ‹-le› Kei – küla Harju maakonnas Saue vallas, mõis, sks Essemäggi, 1241 Asimekæ, Asæbæk (küla), 1477 Esenmeke, 1586 Eysemecke, 1620 Ässmecke, 1844 Ääsmaa.  C1
● 1477 mõis ja vakus Saksa ordu Tallinna komtuuris. 1586 maha põlenud, kuid samal aastal tekkisid uued talud. XVII saj kuulus Voore mõisale, iseseisev mõis 1663. 1920. a-test asundus, millesse sulandus pärast Teist maailmasõda samanimeline küla; al 1977 küla. L. Kettunen on nime lähtekohaks oletanud isikunime *Asi, mis hiljem olevat segunenud sõnaga äes, ääs : äkke ja hilisema laensõnaga ääs : ääsi, sks Esse. Siiski peab mainima, et ä-line vorm võis ka algne olla, Taani hindamisraamatus märgiti alamsaksa keeles puuduvat ä-d sageli ka a-ga. Ääsmäe piires Pärnu maantee ääres Arudevahe lähedal on endine Reomäe kõrtsikoht, mille P. Johansen on seostanud 1241. a kirjapanekuga Ræsæmækæ (oletatavasti lugeda *Ræfæmækæ, koha muud nimekujud on nt 1472 Riuenbeke, 1532 Rougemecke, 1684 Rehomeggi). – MK
EO: 120; Joh LCD: 73, 320–321, 567–568; Põldmäe 1993: 34

Üksnurme [`üks‿nurme] ‹-`nurme ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Uks‿nurme Kei – küla Harju maakonnas Saku vallas, mõis, sks Uxnorm, 1241 Huxnum (küla), 1425 Uxnurm, 1505 Uxenorme, 1620 Oxenorum.  C1
● 1837 nimetatud ka Suurekülaks (Surekülla). 1472 on mainitud mõisat, mis muutus vabataluks (1518 Muesz). 1688 uuesti mõis, mis oli rajatud pärast 1620. a. Küla jäi omale kohale XIX saj keskpaigani, misjärel hajutati karjamaadele. Mõisa kohale 1920. a-tel tekkinud Üksnurme asundus nimetati 1939. a asunduste kaotamise käigus Nurme külaks, see liideti Üksnurmega 1977. Liitnime algusosa jääb hämaraks, tänapäeva nimes olev osis üks on arvatavasti kantseleietümoloogia teel tekkinud. L. Kettunen lähtub sõnast uks (nimegi tunneb ta kui Uksnurme), nimelt lõunaeestilisest tähendusest ’õu’, nii et nime tähendussisu oleks ’õuenurme’. P. Johansen konstrueerib Taani hindamisraamatu kirjapanekust kuju *Huxnurm, kuid järelosis võis siiski olla ka nõmm. – MK
EAN; ERA.14.2.713 (Saue vallavalitsuse kiri 3. II 1939 nr 1391); EO: 255; Joh LCD: 377; Põldmäe 1993: 33

Ülemiste järv – järv Tallinna lõunapiiril, kuulub Kesklinna linnaosa koosseisu omaette asumina.  B2
● Järve on läbi aegade nimetatud selle ääres asetsenud kohtade järgi. Ülemiste järve (sks Oberer See, vn Верхнее озеро) nimi pärineb Ülemiste veskilt, mis asetses Härjapea jõe ääres hilisema tselluloosi- ja paberikombinaadi lähedal. XIII saj I poolel rajatud veskit (sks Oberste Mühle) mainitakse esimest korda nimepidi 1345 (overste mölle), nimi viitab suhtelisele asukohale jõel. Teistes keeltes on varem järve kohta kasutatud ka muid nimesid: 1) saksa Jerweküllsche See, alamsaksa Jerkelsche See (Järveküla järv, küla järgi); 2) vene Бумажное озеро (paberijärv, tselluloosi- ja paberikombinaadi järgi); 3) 1264 ladina stagnum regis (kuningajärv, kuulus Taani kuningale). Järve on nimetatud ka Mõigu järveks. – PP
BHO: 397; Johansen 1973: 230–231; LUB: I, 382, II, 838; Tallinn 2004: II, 345–346