[KNR] Dictionary of Estonian Place names


Query: in

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 93 artiklit

Aegna viipenimi. Kohanime kirjapildis sisalduva sõna tõlge, viiped „aeg“ (arhailine viibe) ja „saar“.
Aegna [`aegna], kohalikus pruugis `Äigna ~ `Äikna`saar-`saarde›, rahvakeeles varem Vulbi ~ Vulli`saar ~ Salme`saar Jõesaar Tallinna lahes, kuulub Tallinna Kesklinna linnaossa omaette asumina (Viimsi mõis), 1683 Eikisari, 1724 Eignesar, 1937 Äigna; rts Ulfsö, sks Wulf.  B2
Saart on ilmselt kasutatud peatuskohana juba iidsest ajast, sest lähedal olid tähtsad kaubateed, kuid püsiasustusest on esmaseid teateid a-test 1469–1470. A. Saareste järgi on Äigna nimekuju kasutusel Naissaare ja Viimsi poolsaare rannaelanike hulgas, Aegna Sise-Harjumaal. Nime on kasutatud liitnimena järelosaga -saar, nt ka Wiedemannil Äigne-saar´. 1683. a Eikisari on ühekordne, võimalik, et ekslik ilma n-ta kirjapanek. P. Johansen seob seda eestirootsi sõnaga eik, aik ’hobune’, sest 1539 pidas raad seal hobuseid, kuid problemaatiliseks jääb silp -na nime kõikides teistes kirjapanekutes. Samal põhjusel ei saa olla tegemist L. Kettuneni pakutud isikunimega Eik (Heikki). P. Wieselgren on võrrelnud nime soome sõnade haikka ’neem’ või häikkä ’liivakari, veest välja ulatuv liivasäär’ omastava käändega. Johanseni eeskujul, kes Lepna na-osist tõlgendab omastava -n + ala, ütleb Wieselgren, et Aegna ~ Äigna algne nimekuju on *haikka ~ *häikkä omastavas + ala, mis tähendas saart liivakari all ehk vabamalt saart neemega. Kettunen ütleb selle oletuse kohta, et soome murdesõna on eesti keeles tundmatu ja peab nime na-lõpuliseks. Üks seletusvõimalus oleks -na ‹ -nina, teiseks võib nimi lähtuda tegusõnast äigama : äiata, millel on vasteid vepsa ja soome keeles. Tegemist oleks tuletisega *Äikina nagu kolin(a) tähenduses ’mere möirgamine’ või edasi fantaseerides ’röövimine’, sest saar on keskajal olnud tuntud kui mereröövlite saar. Teisal võrdleb ta nime talunimega Eigna (Kos), samuti külanimega Äigvere (↑Eivere) ja vallanimega Eikla ~ Äikla (Kaa).

Saare varasemad mainingud on rootsi ja saksa nimega. Rootsi nimi on olnud Ulfsö, Wulfsö, millest on laenatud ka saksa Wulf, Wolf (1297 Vulvesöö, 1348 Wolvesöö, Wluesøø). Eestikeelne Vullisaar, Vulbi tuleneb rootsi- või saksakeelsest nimekujust, Salmesaar laevateel olulisest väinast ehk Suurest salmest Aegna ja Kräsuli vahel, Johansen peab Salmesaart saare päris eesti nimeks. Saksa- ja rootsikeelne saarenimigi pärineb väinalt ja tähistab selle ohtlikkust (rts ulv, sks Wolf ’hunt’; rts sund, sks Sund ’väin’). Johansen on XIX saj vene ajaloolase S. Solovjovi järel nime Ulfsön seostanud varjaag Ulf Ragvaldssoniga (Novgorodi kroonikas Uleb), kes olevat püüdnud hõivata Tallinna, kuid sai 1032 surma lahingus Raudvärava juures (vn Железные ворота), mis Johanseni arvates on Suur salm. Ulf ehk Uleb olevat maetud ↑Kumbli saarele. Rohuneemet olevat nimetatud Rauaneemeks (1689 Raunemy), mis on ekslik arvamus. Vene ajaloolased paigutavad Raudvärava lahingupaiga kunagistele läänemeresoome aladele, Raudväravaks on nimetatud üldse kitsast ja sügavat väina. M. Blomqvist jätab lahtiseks, kas tegemist on isikunimega Ulf või sõnaga ulv ’hunt’. Peab lisama, et varasemates kirjapanekutes esineb sõna algul enamasti v (w) ja see kaob sealt alles XVII saj keskel, sõna sees muutub v f-ks XVI saj kirjapanekutes. Väina nime kirjapanekut 1409 Olevessunde on Johansen tõlgendanud kui viidet kuuluvusele Oleviste kirikule, kuid häälikuliselt on see lähedane teistele samaaegsetele kirjapanekutele (nt 1491 Wulueszoe, 1544, 1598 Wulues sunt).
MJ
BHO: 691; Blomqvist 2000: 71; Brockhaus–Efron 1890–1907; EE: I, 113, VIII, 1354; Eesti väikesaared 2009: 67; ENE-EE: I, 65–66, XII, 101; EO: 136–137, 142–143; Gustavson 1998: 10–11; Joh LCD: 290; Johansen 1951: 70–74, 137–138, 196, 198; Nerman 2008a: 16, 231–232; Samojlov 1941; Solov’ev 1998: 253; Viidas 1992: 76–86; Viik 2010: 16; Vilberg 1919: 2; Wd; Wieselgren 1951: 124, 143–148, 162–168; ÜAN

Aksi, kohalikus pruugis `Aksi ~ `Aksi`saar-de~ `Äksi`saar, kirjakeeles varem ka Äksi ~ Väike-Prangli Jõesaar Harju maakonnas Viimsi vallas, 1623 kleyn Wrangher (Blaeuw), 1689 Lilla Wrangön eller Hachesahr, 1798 Aakse Saar, 1923 Väike-Prangli, Äksi saar; rts Lilla Vrangelsholm, sks Klein-Wrangelsholm.  A2
Aksi nime on varem kasutatud liitnimena järelosaga -saar, nt Wiedemannil Haksi-saar´, Haakse-saar´, Haaksi-saar´, veel 1902 on Aksisaar. Saar asustati esmaselt XVIII saj algul, püsivalt sama sajandi lõpul ja on alati olnud seotud Prangliga. Elanikke on ekslikult peetud rootslasteks veel XX saj, ilmselt rootsipäraste perekonnanimede tõttu, mis on aga antud Haljava mõisa rootslasest valitseja poolt. Suurem osa saare elanikest olid Aksbergid (koh Akspärk), kuid mitte rootslased. Al 1953 asustuseta, kui Nõukogude piirivalve elanikud saarest ümber asustas. Aksi nimele annab P. Wieselgren kaks võimalikku etümoloogiat: haaksi (vrd sm haaksi ’laev’) või haks ’valge räim’. Väike-Prangli on tõlge rootsi ja saksa nimest. Kui nimes on ä algne, mida ei kinnita aga varasemad ha-lised kirjapanekud, siis leidub paralleele Eesti teistes kohanimedes. Vrd Äksi2, Äksi3. – MJ
BHO: 690; EE: I, 210, T, 27; Eesti väikesaared 2009: 36–41, 48; ENE-EE: XII, 14; Gustavson, Malmsaar, Talström 1979: 44, 48; Landrolle 1902: 4–5; Mellin; Varep 1970a: 346–349; Viik 2011: 8; Vilberg 1919: 2; Wd; Wieselgren 1951: 222–223; Õun 2008: 6

Alnavere [al´navere, `al´navere] ‹-`verre ~ -sseMMgpaik (küla) Jõgeva maakonnas Mustvee vallas, kuni 2017 Saare vallas (Saare mõis), 1582 Allower, 1584 Halinauer, 1627 Hallinafehr (ühe talupojaga), 1638 Aliawar.  A2
Liideti 1977 Odivere ja Saare (praeguse Kääpa) külaga. L. Kettunen oletab, et nime algusosa on olnud liitsõna (all või isikunimi Alu + linna), sel juhul tuleks läheduses eeldada muistse linnuse olemasolu. J. Mägiste on lähtevormiks pidanud *Hallinoja. V. Pall ei pea Kettuneni oletust siiski usutavaks, märkides, et kui üldiselt on vere-liite ees kaks silpi, v.a k- ja st-liitega nimed, siis vähesed erandid on Alnavere (lähtevorm *A(l)lina + vere) ja *Onudevere (↑Jaama). Kas kolmesilbiline osis on olnud tuletusliitega või on tegu lühenenud liitsõnaga, ei ole võimalik ütelda. Arvestada tuleks seda, et -vere ees on sageli tegu isikunimelise algusosaga.PP
EO: 140, 301, 344; PA I: 103, 152; PTK I: 20; PTMT: II, 311

Andre [`andre] ‹-le›, kohalikus pruugis `Andr´e ~ `Andr´e`mõisa Plvküla Põlva maakonnas Põlva vallas (Peri mõis), 1757 Moller Andre Joh., 1795 Molre Andre Peder, 1805 Andri, 1839 Andre (küla), u 1900 Андремойзъ (karjamõis).  A2
Algselt oli tegemist talupoja Möldre Andre järeltulijatega. Andre võis oma lisanime saada veskikohalt, mida hiljem tunti kui Sika veskit. 1805 oli juba neli Andri lisanimega talu. XIX saj keskel tehti küla asemele Peri mõisa karjamõis, mis jagati 1920. a-tel asundustaludeks. Võrumaal sageda lisa- ja talunime Andre või Andri algnimeks on Andreas, otseseks aluseks võib pidada venepärast nimekuju Andrei. Andrega on 1977 liidetud ↑Sika küla.ES
EAA.3147.1.172:214, L 191p; EAA.1865.2.62/8:9, L 16; EAA.567.2.718:4, L 2p; Rücker; Vene TK 42

Araste-sseVigküla Rapla maakonnas Märjamaa vallas, kuni 2017 Vigala vallas (Vana-Vigala mõis), 1591 Artz, 1594 Harrast, 1726 Arrasta, 1798 Arrast.  B2
Araste oli Saare-Lääne piiskopkonna vikariaatmaa, hiljem kuulus Vana-Vigala mõisale. Nime aluseks võib olla muistne isikunimi. Küla kirdeosa on nimetatud Tammakülaks (1726 Tamma, u 1900 Тамма), nimi on talu järgi. Arastega on 1977 liidetud Saunteküla (1922 Araste (Saunde), 1970 Araste-Saunteküla). Vrd Arase, Aravere. – MK
BHO: 23; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 70; Saaga: Originalet av Jakob Koits regestverk. Del 1, A:7; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/5:195

Heeska [`heeska] ‹-le›, kohalikus pruugis-lõUrvküla Võru maakonnas Võru vallas Võhandu (Pühajõe) kaldal, kuni 2017 Sõmerpalu vallas (Linnamäe mõis), 1686 Hälle Petter Heske, 1722 Hesca Hindrige Adam, 1737 Gille Petter, Heseke, 1762 Heeska Peter.  B1
Ametliku külana märgitud 1970. a rahvaloenduse kaardil, 1977–1997 oli Rummi küla osa. Algselt kannab nime talu ja talurühm. Erinevad ümberkirjutused koopiatel muudavad raskesti mõistetavaks, kas 1686. ja 1737. a kaardil on mainitud eesnime Heske lisanimedega või on Gille (Hälle) Petter ja Heseke kahe erineva isiku nimed. Talupoja lisanime Heeska võiks võrrelda Saare- ja Läänemaa Haeska mõisa nimega. Tõenäolisemalt on see otseselt eesnimi. Alamsaksa ke-lõpulistest eesnimedest sobivad võrdluseks vaid naisenimed Haese (‹ Hedwig) ja Hese (‹ Herburg). Sobivam on venepärase eesnime mugandus, nt HeeskaФешкаФеодосий. Linnamäel tänapäevase Jaaskamäe all on paiknenud Jaaska talu, nii et Jaaska ja Heeska on võinud kohalikus süsteemis toimida ka hästi meelde jääva nimepaarina. XVII saj algupoolel elasid Heeska ja Lauri talude piirkonnas teistsuguste lisanimedega talupojad, nt 1627 Kabbalig Peter ja Imsi Jack, vrd Immismägi Lauri talu maal. Ka külanimena figureerib 1686. a kaardil Kabbala Kylla, 1762. a personaalraamatus Kawwalikko. Heeska küla piiresse kuuluvad 1977 liidetud külad Lauri ja Makõ (Make).ES
 EAA.308.2.104, L 1;  EAA.308.2.88, L 1; EAA.1270.2.1:9, 11, L 9, 11; EAA.1270.1.264:68, L 68; Lexikon der Familiennamen 2008: 271, 283;  LVVA.6828.4.467, L 1; Petrovskij 1966: Феша; Rev 1624/27 DL: 101

Hiiessaare [hiiessaare] ‹-`saarde ~ -lePhlküla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Pühalepa vallas (Suuremõisa mõis), 1606 Hie Knuth (vabadik mõisa Kahusals gårth naabruses), 1798 Hio (küla), Vormahls Hienhof, 1811, 1834 Hiokülla, 1855 Hiesaar, 1939 Hiiesaare.  B2
C. Russwurm on nime tõlgendanud salusaareks, tema järgi on lähteks hio ’püha hiis’, sm Hiije, Hiide ’pooljumal, hiiglane’. Võrrelda võib sõnadega hiid : hiiu ’hiiglane, vägilane’, hiis : hiie ’salu, põõsastik’. L. Kettunen toetab P. Aristelt ja Russwurmilt pärinevat arvamust, et Hiiessaare järgi on võinud nime saada kogu Hiiumaa. Hiiessaare Hindre, praeguse Hiie talu juures on olnud muistne Hiie või Hiiu mõis (1688 Håfwett Hien, Godzet Hie, Håf Hio); e-lised ja o-lised kirjapanekud vaheldusid juba XVII saj. Vrd Hiiumaa. – MK
Ariste 1938b: 11; EO: 109; HK: 46, 126; Tiik 1966: 549

Hindo-le›, kohalikus pruugis-lõRõupaik (küla) Võru maakonnas Võru vallas (Vana-Kasaritsa mõis), 1684 Wehe Hindt, Vehe Handt, 1839 Hindo.  C1
Liideti 1977 Meegomäe külaga. Kõrvuti asuvate Hindo ja Vähä küla algtaludest annab aimu juba 1638. a revisjoni teade, et samas talus, kus on peremees Wehe Andres, elab ka Rautzep Hinno. Sama sajandi lõpu kaardilt on näha, et Rautsep Hindt elab Meegomäel, Wehe Hindt Hindol ja Vähä küla hilisemas asukohas elab Wehe Hinno. Vahelduvad eesnimed Hino, Hint ja Hindo on tekkinud ristinimest Hindrik, saksapäraselt Heinrich. Hindo nimes on omastava vormis sulghäälik d säilinud, vrd Hino ja Hinu. Vrd Hindu. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.308.6.316:31, L 25p; Rajandi 1966: 73–74; Rev 1638 I: 205; Rücker

Hosby1 [`huusbi, rootsi `huusbü] ‹-sse›, kohalikus pruugis Hosbe [`huusbe] Vorküla Lääne maakonnas Vormsi vallas (Suuremõisa mõis).  B4
Rajatud 1920. a-te alguses pärast Eesti iseseisvumist. Nime algusosa on saksa keelest laenatud sõna hov omastav hovs ’mõis’ ja järelosa sõna by ’küla’. Algusosa viitab siin saare Söderby mõisale, mille maadel uus küla moodustati. Küla kaguots on Obholmen (Upholmi). Vrd Hosby2, Söderby1. – MB
Lagman 1964: 43, 211; Wieselgren 1962: 103

Ignase-le›, kirjakeeles varem ka Ignaste Kamküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas (Vana-Kuuste mõis), 1796 Ignesti (kõrts), 1836 Ignatz (kõrts); sks Ignaz.  A3
Küla on kandnud nii Ignase kui ka Villemi (1836 Willemi) nime. Esimene neist pärineb küla piiridesse jäänud kõrtsi, teine aga talu nimest. Kõrtsi nimi, mis pärandus ka karjamõisale (↑Igevere), lähtus talunimest, vrd talupoja lisanime 1688 Ignas Andres. ste-line kohanimi tuleneb eesnimest Ignas, mis on ladina Ignatiuse lühendeid (tõlkes ’tuline, lõõmav’).EE
BHO: 127; EM: 92, 142; KN; Mellin; Rajandi 2011: 79; Rücker; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/35:128, L 129p

Irboska-sse›, kohalikus pruugis varem ka Irbosk-aheSeküla Petseri rajoonis Irboska vallas (Irboska, Irboska nulk), vn Избо́рск, 862 въ Изборьстъ, Изборьскъ, Изборьск, въ Изборьскѣ, в Словенскѣ, Словѣньскъ, 1233 Изборескъ, 1240 Îsburc (die burc), 1240 Изборьско, Изборскъ, 1348 Eysenburk, Eysenwurch, 1391 Ызборьско, Изборско, 1496 Yseborch, kuni 1626 Isborg, Isburg, Iseborg, 1859 Изборскъ, 1875 Isborsk, 1893 Irboska, 1897 Изборсько, 1923 Irbuska, 1928 Vana-Irboska (alevik), 1967 Старый Изборск.  B2
Irboska oli XIV saj-st samanimelise valla ja zassaadi, XVI saj-st aga maakonna keskus. Samal ajal oli Irboska kahe gubaa (Nikolski ja Pavlovski) ja kahe koguduse (Nikolai peakiriku ja Jumalaema Sündimise) keskus. XIV saj-st oli Irboska Pihkva sõltlaslinn, 1719–1777 maakonna keskus, pärast seda Pihkva kubermangu vallakeskus ilma maakonnata linna õigustes. 1919–1922 Eesti Vabariigi Isborski, 1922–1939 Irboska ja 1939–1945 Linnuse valla ja 1945–1995 Pihkva oblasti Irboska külanõukogu ning 1995–2015 Irboska valla (Изборская волость) keskus. 2015 liideti 53 külaga Irboska vald Petseri linna külge. Juba XVIII saj-st peale on ajaloolased (G.-F. Miller, A. L. Schlözer, P. A. Munch, P. Johansen, J. R. Aspelin) esitanud kohanime päritolu Skandinaavia hüpoteesi kujul *Issaburg. Hilisemate uurijate (K. Plotkin, S. Beletski, D. Matšinski) arvates kujunes soome-ugri ja Skandinaavia päritolu kohanimi osistest Iso (sm iso ’suur’) või Isa ehk Issa (eesti isa) + Skandinaavia borg ’mägi; linnus, linn’. Varem nimetati Irboska järvest algavat jõge Isa (1690), Исса (1745, 1791, ↑Optjoki jõgi). Ka saksa ajaloolane G. Schramm esitas koha algse nime kujul *Isuborg. Eesti perioodikasse („Eestimaa Kubermangu Teataja“) ilmus nimi *Isaborg (ka *Isajõgi) 1888, nimetuse Isa tõi välja ka J. Truusmann (1894). Mitmed Vene uurijad (V. Sedov, T. Jackson, T. Roždestvenskaja, I. Šaskolski) pooldavad slaavi päritolu hüpoteesi. Izbor (Избор) oli Joakimi leetopissi (XVIII saj) järgi legendaarne Irboska asutaja, VI–VII saj elanud vürst Vandali (Вандал) poeg. Leetopissis-legendis „Slovenist, Russist ja Slovenski linnast“ (XVII saj) on Izbor Sloven Mladõi (Словен Младый) poeg ja Novgorodi vürsti Gostomõsli (Гостомысл, IX saj keskpaik) pojapoeg. Vene ajalookogumik „Хронограф“ (1679) lisab, et Sloveni (Словен) poeg Izbor nimetas Словенеск’i linna ümber oma nime järgi Изборск’iks. Kirikuslaavi kontekstis on избор ’valik, valimine; valitud vili’. Rahvasuus on veel levinud nime seletus ühendist Из Бора ’(männi)metsast, palust’. J. Truusmanni vigase tõlgenduse järgi on kohanimi lähtunud lätikeelsest sõnaühendist aizpurieši ’sootagused’. Kui otsida nimele eesti algupära, siis vrd irbuska, irbuss, irbus ’väike lameda põhjaga lootsik, küna, paat’ (Räp); lähtesõnana on välja pakutud ka hirv (vrd Irbe väin Saare- ja Kuramaa vahel). Irboska nimesid esineb mujal harva, Novgorodimaal oli Izborskaja (Изборская) puustus (1582). ¤ Leetopisside legendis (XII saj) varjaagide kutsumisest räägitakse 862. aastast (6370 Vana-Vene ajaarvamise järgi) järgmist: „Ja valiti välja kolm venda oma suguvõsadega ja [need] võtsid kaasa kõik russid ja tulid ja asus vanim, Rjurik, Novgorodi, aga teine, Sineus, Beloozerosse, aga kolmas, Truvor, Irboskasse (въ Изборьстъ)“. Selle legendi põhjal on Irboska linnamäge hakatud kutsuma Truvori linnamäeks ja Irboska surnuaial olevat suurt, tegelikult hilisemast keskajast pärit kiviristi Truvori ristiks. Teise pärimuse järgi rajas Irboska linnuse Novgorodi vürsti Gostomõsli poeg Sloven, kelle järgi tuli nimi Slovensk. Tal olnud poeg Izbor, kes hukkus noorena ussi hammustusest ning kelle järgi hakati asulat nimetama. Vrd Ervu, Optjoki jõgi. – AK
Academic; Jakuškin 1860: 169; Jujukin 2003: 52, 105; Levin 2013: 41–48; LUB: (2) I, 346; LVR: 2091, 2122, 2153, 7707; Malkov 1991: 185–187; MS; PL: I, 14, 17, II, 27, 73, 79, 88; Plotkin 1993: 115; PSRL: I, 1, II, 14, III (2000), 72, 77, 106, 210, 282, 294, 369, 384, 434, 449, 460, 512, V (2), 73, XXXI; PVL I: 18; SeK: 31–32; Zakon Psk 2015; Truusmann 1897b: 22; Truusmann 1897c: 3; Truusmann 1898: 97; VES; VMS; Wd; Weske 1876: 42

Iskna jõgi [`iskna jõgi], kohalikus pruugis `Isknä jõgi, kohalikus pruugis harva `Ikna jõgi, rahvakeeles ka Nõnova jõgi Rõu, Vasjõgi Võru maakonnas, 1538 Ichtesche beke, 1627 Lasswasche Becke, 1684 Iskna Jeggi, 1688 Laßwaske Reviren, 1875 Iskja, u 1900 Р. Изкна.  A1
Jõge on kirjalikes allikates nimetatud vahelduvalt põlise nimega ja asulate järgi saadud nimedega. Isegi ühe talu kaardil 1875. a-st on kaks eraldi heinamaatükki tegelikult sama jõe ääres nimetatud am Iskja Bache bei Wokki ja am Nodas Bache (ülesvoolu, Noodasküla lähedal). Iskna jõe nime päritolu on hämar. Kui võtta aluseks nime esmamainimise Ichtesche, st *Ikteske, on sellele kõige lähemal tänapäeval Haanjas mainimist leidnud nimekuju Ikna. Üks võimalus on, et nimi seostub algupäraselt tegusõnaga iskeä ~ iskiq ~ iskida, soome ’lööma’, sm murrete ja eesti ’punuma, lõnga kokku lööma, lõnga korrutama’. Kui aga sk-ühend esisilbis on ümbertõlgendamise tulemus, kuulub nimi pigem kokku Ikuoja nimega (Vas Sandi). Tähendus ikk ’nutt’ pole neis nimedes ilmselt algupärane. Vrd ka Peetri jõe (Har) varasem nimi Ihte jõgi.ES
EAA.308.2.178;  EAA.2486.3.252, L 1; LGU: II, 751; Rev 1624/27 DL: 74; Rev 1638 I: 162; Roslavlev 1976: lisa 1; SSA: iskeä; Vene TK 42

Issaku-leVõnküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Võnnu vallas (Kurista mõis), 1900 Issako (kõrvalmõis), 1923 Issaku (asundus).  B2
Kurista mõisa kõrvalmõis, mis rajati 1840. a-tel Hammaste küla Issaku ja veel viie-kuue talu asemele. Algul oli Issaku karjamõis, hiljem muudeti kõrvalmõisaks. Enne mõisahäärberi väljaehitamist asus mõisakeskus lühemat aega Tahramõtsal Issakult kagus. Issaku mõisale allutati senine Saare karjamõis (↑Kurista). Nõukogude ajal liideti Issaku külaga Saare karjamõisa alale rajatud senise Kurista asundustalud. Külanimi on murdeline kuju vene isikunimest Исак.MJ
BHO: 134; Rootsmäe 2016: 291, 306, 339; Simm 1973: 31, lisa 27–28; Simm 1975a: 183–184

Jäneda-leAmbküla Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas, mõis, sks Jendel, 1353 Gendele, 1732 Jenneda.  C1
Mõisat on esmakordselt mainitud 1510. Jäneda küla asus raudteejaamast lõunas. 1950. a-tel läksid selle põllud Jäneda põllumajandustehnikumi alla ning küla elanikkond vähenes. Jäneda alevik kujunes raudteejaama ümber. Jäneda küla, alevik, asundus (Tallinna tee ääres) ja asund (tehnikumi asula) liideti 1977 Jäneda külaks. Saksakeelses nimes – algul Gendel(l), XVI saj-st Jendel(l) – kajastub kas varasem la-liide või alalütleva käände lõpp. Päritolu on ebaselge, K. Pajusalu arvates on kõige tõenäolisemalt tegu vana isikunimega *Jande ~ *Jände + -la, viimane on juba XVI saj kirjapanekutes kadunud. Mõisast läänes XIX saj II poolel tekkinud moonakaküla kutsutakse Teokülaks. Vrd Jändja. – FP
KNAB; LUB: III, 948a; Thor-Helle 1732: 316

Kahro-le›, kohalikus pruugis Kahru-lõUrvküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Sõmerpalu vallas (Kärgula mõis), 1684 Karro Jahn, 1716 Kahro Jaan, 1752 Kahro Adam, 1782 Karro Samul, 1839 Kachro (küla).  B1
Talupoja lisanimi ilmus piirkonda 1684. a kaardil Haamaste külas. Samal ajal on praeguse Kahro küla kohal paiknenud talu peremehena kirja pandud Leiso Andres. Hiljemalt 1752 oli Kahro talunimi juba küla praeguses asukohas. Varasemat talurühma nime on külanimena märgitud 1839 Rückeri kaardil. 1940.–1970. a-tel oli nimestikus koos Pulli külaga (Pulli-Kahro), al 1977 Kahro küla. Lisanime aluseks on sõna kahr ’karu’. Huvipakkuv on 1684. a kaardi nime põhjaeestipärasus, mis jätkub mõisaga seotud dokumentides järjekindlalt terve XVIII sajandi, samal ajal kui kirikuraamatutes oli lõunaeestiline nimi. Vrd Leiso. – ES
 EAA.308.2.182, L 1, 1p; EAA.1270.2.1:2, L 2; EAA.1270.2.2:124, L 124; EAA.1865.2.130/3:11, L 11; Rücker

Kalbuse-le›, kohalikus pruugis Kalbussa Trvküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Tarvastu vallas (Tarvastu mõis), 1624 Kalpus Jacob (Riuma külas), 1638 Kalpus Jack (hajatalu), 1693 Calpus Jurj.  B3
1624. a revisjonis on taluperemees Kalpus Jacob, 1638. a revisjonis juba hajatalu Kalpus Jack. 1693. a Tarvastu khk kaardil asub talu Võrtsjärve lähedal praeguse küla asukohal. Nimi võib tuleneda sõnast kalpus ’kalmus’ (Hls, Krk), vrd ka kalbus : kalbuse ’vilets, näruselt riides isik; märg, ligunenud olend’ (Krk), kalpus ’kalberdis’ (Trv, Krk). Kalbusega on 1977 liidetud Saarevalla ehk Saare küla, mis sai nime samanimelise mõisa (sks Saaremois) järgi. Saare riigimõis eraldus Tarvastust XVIII saj lõpul ja sai nime talu järgi, mille kohale ta rajati (1693. a kaardil Sare Paul). Saarevalla keskmist osa nimetatakse Venekülaks. Mõisast läänes olnud küla nimetati varasemates allikates *Kadaritsa külaks (1583 Kadarasth, 1693 Kauawits ~ Kawis, 1839 Koddaritze).MKu
BHO: 523;  EAA.567.3.121, L 18; Must 1959: 110–117; PA IV: 145; Rev 1624 PL: 78; Rev 1638 II: 114; Rücker; Varep 1957; VMS

Kamara-le›, kohalikus pruugis ajalooliselt Kamare Hlsküla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Abja vallas (Vanamõisa mõis), 1684 Kammar Hans (talupoeg Vanamõisa all), 1797 Kam̄ara (küla).  B1
Küla asemele rajati vahemikus 1826–1834 Abja mõisa karjamõis, mis 1856 läks Vanamõisa alla. 1920.–1930. a-tel oli Kamara talu Pässaste külas. 1970. a-tel Kamara asund, al 1977 küla. Kamara nimega vrd kamar : kamara ~ kamare ’maapinna rohujuurtega läbikasvanud pealiskiht’, ’kinnikasvava veekogu õõtsuv pealispind’, kamar ’kanarbik’. Lisanimena esines Kamara 1638 Kariste mõisa all (Kammare Andres) ja 1751 Pornuse mõisa all Mägiste külas (Kamar Hans). Pässaste küla (1551 Pesses, 1624 Passastekil) hõlmas laiemat piirkonda, kuhu kuulusid Abja mõisa läänepoolsed talud ja nende rühmad, sh Kalbaküla, Kamarapera ja Lämba. 1968. a-ni oli Pässaste Kamara ametlik nimi. Vrd Kamari. – MK
BAL: 717–718; BHO: 173, 448; EAA.308.6.269:9, L 9;  EAA.2072.5.271, L 1; EAA.1865.3.173/7:7, L 7p; EAA.1865.3.172/1:69, L 73p; EAA.1865.3.171/9:71, L71p; ENE: VI, 401; KN; KNAB; Mellin; Rev 1624 PL: 58; Rev 1638 II: 72; RGADA.274.1.229/1:220, L 108p; Stackelberg 1926: 235

Kelba`Kelpa ~ -sseHagküla Rapla maakonnas Rapla vallas, mõis, sks Kelp, 1508 Kelpe.  C3
Mõisa kohta on teateid XVI saj-st. Nime tähendussisu pole selge. Mõisast põhjas oleva Kelba põlisküla ajalooline nimi oli XX saj alguseni `Sõndu (1241 Sandæ, 1508 Sandow, 1725 Söndo). L. Kettunen toob võrdluseks sõnad sonduma ’sombuseks muutuma’, sõnnik (sm sonta), kuid ükski neist ei tundu talle tõenäoline. Kelba piiresse põhjas kuulub Sobli küla (1586 Solwy, 1725 Sobbli Jurgen), mis liideti 1977.PP
Bfl: II, 741; EO: 28; Joh LCD: 590; LCD: 41r; Rev 1586: 111; Rev 1725/26 Ha: 247

Keri2-le›, kohalikus pruugis ka Keri`saar-`saarde›, kirjakeeles varem ka Kokskeri Jõesaar Harju maakonnas Viimsi vallas, 1623 Kupcken, Kocxschaer (Blaeuw), 1645 Kougskär, Kougskiär, Koughskär (Månsson; kaardil Kucksker), 1751 Kokskar (Homann), 1798 Kärimaa, 1893 Kääri-maa (Wd), 1923 Kokseri (Kokskeri); rts Kockskär, Kokskär, sks Kokschär.  A1
Eesti põhjapoolseim punkt. Saarel on tuletorn, mille ehitamist alustati 1718, alaliselt töötas see 1724. Eesti Keri pärineb rootsi nimest (vrd skär ’kari’), ent viimase algusosa päritolu on keerukam. XVII saj esinevad Kougschär, Kaugschär võiksid seostuda eesti sõnaga kauge (*Kaugesaar). Rootsi saarestiku Kock-algulisi nimesid on tõlgendatud sõna kock ’kukk; peenis’ abil. Juba Blaeuw’ merekaardi ajal oli saare seljandikul kivikuhil, mille kuju võis nime aluseks olla. Eelkõige kehtib see paralleelse vähendusliitega esmamainingu Kupcken kohta. Nimi esineb sageli ka kujul Koggskär ja seda on seostatud sõnaga kogg ’hansalaev’. Kuid Keri pole üldse kogetaoline, pigem on tegemist hoopis kaugel asuva skääriga, kaugekariga. Vrd siiski lähedasi Eesti kohanimesid mujal. Vrd Keri1, Kerikutsi. – MJ
BHO: 244; Blomqvist 2000: 65–66; Eesti väikesaared 2009: 54–55; Gustavson, Malmsaar, Talström 1979: 38, 40, 41; Johansen 1951: 174; Mellin; Puhk 1996: 112; Vilberg 1919: 2; Wieselgren 1951: 114–116, 119–120, 220; ÜAN

Kisõjärv [kisõ`järv], kirjakeeles ka Kisejärv Vasjärv Võru maakonnas Rõuge vallas (Vastseliina mõis), 1561 Волостка Кизіярвъ (vakus), 1588 Kisiarva (küla), 1627 Kysi (järv), 1630 Kiese Jerwe, 1638 Kyszi Jerw, Kiesse Jerw.  B3
Kisõjärv on silmapaistva järvederühma keskne ja kõige suurem järv. XVI–XVII saj on selle järgi nimetatud hajatalude küla (maakasutuslikult suursaras), mis hõlmas talud Saviojalt ja Kärinält praeguse Missoküläni (Misso mõisani) ja Mauri külani. Vahel on selle küla all loetletud ka teise liikumistee äärde jäävaid talusid Kirikumäelt üle Tsiistre Preeksa ja Puspurini, kuid neid on ka nimetatud Kirikumäe järve vanast nimest *Ahijärv saadud külanimega (nt 1588 Ahirewo). Järvenime kirjapiltidest on näha kaht varianti, *kisi- ja kisõ-algulist. Suure järve tõenäoliselt vana nime pole mõtet seostada kalanimetusega kiiss ’kiisk’. Järve nime tegelik algupära pole teada, kuid huvipakkuv võiks olla võrdlus Loode-Venemaa Kiži kohanimedega: järved, jõed, sood ning Kiži saar Äänisjärves kui kõige tuntum sellenimeline koht. Mitmed uurijad, nende hulgas I. Mullonen, pooldavad selle kohanimeosise pärinemist läänemeresoome nimetusest pika kvaliteetse vesisambla jaoks, mis kasvab veekogude põhjas vaiksetes lahesoppides ja mida on eriti hinnatud palkhoonete ehitusel. Vene Кижи algupärane vepsa vaste on kiži (nt nimedes Kižidärv, Kižiso). Aunuse karjala keeles on see sõna kiidžin (nt Kiidžiminniitü, Kiidžimenlahti). Kuna neile keeltele ühine sõnatüvi võiks olla *kidž-, tekib raskusi Kisõjärve nime seostamisega, sest lõunaeesti keeles on algupärane -ds- alati hästi säilinud. Kuid vrd Kiidsuniit, heinamaa Kisõjärve lähedal. Ka Aunuse karjala alal esineb kohanime Kižujärv ning Mullonen on kuulsa Kiži saare kohta kirjutanud, et nimeandmismotiiv on väljaspool kahtlust, kuid nime häälikkuju on raske selgitada. Kisõjärv oma sopilise kuju ja madalate turbaste kallastega võiks olla olnud ehitussambla hankimise koht, sest ka põline tee kulgeb otse mööda järve kallast. Tähelepanu äratavad Kisõjärve naaberjärvede nimed Pahijärv, Laihjärv, Vuuhjärv ja Sõdaalonõ järv, mis näivad kuuluvat samuti vanemasse keelekihistusse.ES
Mullonen 1994: 58; Mullonen jt 1997: 44; Mullonen 2008: 59–60; PA I: 30; Rev 1624/27 DL: 74; Rev 1638 I: 159, 166; Roslavlev 1976: lisa 1; Truusmann 1897a: 40

Kiva-leHljküla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Kandle mõis, Karula mõis), 1697 Kifwi oija (kolm talu ja jõgi), 1796 Kiwioja, 1871 Kiwwa (talu?), 1895 Кива, 1931 Kiiva.  B2
Vainupea jõest lääne poole jääv osa Kiva külast kuulus Karula, idapoolne Kandle mõisale. 1782 on Kiva talu loetud Pajuveskile kuuluvaks. Talu ja küla nimi tuleb jõenimest, mis 1697. a kaardil on kujul Kifwi oija (praegune Vainupea jõgi). Kiva nimi tuleneb sõnadest kivi + oja. Kiva koosseisu kuulub lõunaosas endine Palli küla (1871, 1931 Palli), mille nimi tuleb Ariste järgi isikunimest Pall : Pallu ~ Palli.MA
 EAA.46.2.147, L 1;  EAA.3724.4.1583, L 1; EO: 102; ERA.T-6.3.1120, L 3; EVK; KNAB; Mellin; Tarvel 1983: 105

Kuhu`Kuhku ~ -sseMihküla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Koonga vallas (Koonga mõis, Võrungi mõis), 1618 Koho Madiß, 1638 Kuhhi Januss, Kuhhi Juerri (talupojad Salevere külas).  A4
1977–1997 oli Salevere küla osa. Kuhu nimega vrd kohu ’kerkinud, käärinud ollus, käärimisel tekkiv gaas; vaht’, kohu mees ’kiitlev, upsakas mees’, kuhi ’hunnik’, kuhkar (kuhker) ’väike hunnik’. Siiski jääb nime tähendussisu hämaraks, võib-olla on ühendused sõnadega kuhi ja kohu hilisemad rahvaetümoloogiad. Külanimega seostub 1542 Koonga Salevere järgi mainitud vabatalupoeg Andres Kuchlane, nii et küla või vähemasti talu oli olemas juba XVI saj.MK
BHO: 265; EMS: III (13), 445; Rev 1638 II: 52–53; Saaga: SRA Baltiska fogderäkenskaper f. 390, 1618:45; Stackelberg 1928: 156

Kundrussaare [kundrussaare] ‹-`saardeKJnpaik (küla) Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas (Võisiku mõis), 1795 Kundersare Kreth (talunaine).  A3
Külana esineb 1930. a-te kaartidel ja 1970. a nimestikus, liideti 1977 Võisikuga. Nimi pärineb loodusnimest. Kundrussaare peal olnud Võisiku mõisa moonamajad, kõrgendik oli mõisapõldudest eraldatud sooga. Kolga-Jaani voorestikul oli rohkesti talusid, mille nimed lõppesid osisega -saare, sest talu, vabadikukoht või moonakamaja rajati ikka kõrgemale kohale. Nime algusosa põhineb isikunimel KunderKonrad.MK
EAA.1865.3.203/1:27, L 28; KN; KNAB

Kuudeküla [kuudeküla] ‹-`külla ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Kuude Vilküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas (Viljandi mõis), 1638 Kude Mick (talupoeg Viljandi lossiläänis), 1797 Kude (küla), 1839 Kudo, 1855–1859 Куда.  C1
Külana esines 1724. Nime tähendussisu on teadmata. Kuude talu on registreeritud Saare- ja Viljandimaal (Ans, Khk, Vil, Trv), Kuudepere talu Väike-Maarjas. Kuna nimi on levinud just talunimena, siis pärineb see tõenäoliselt talupoja lisanimest. Pole kindel, kas XVI saj Izatella külas oleva talupoja Kudi Jak ning Karula küla talupoja Kuti Piet lisanimi on ühendatav hilisema Kuude lisanimega. Vrd Kuuda. – MK
 EAA.298.2.71, L 9; KN; Mellin; PA IV: 148 267; Rev 1638 II: 85; RGADA.274.1.181/5:94, L 483p; Rücker; SK I: 138

KõigusteKõiguste ~ -ssePöiküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Laimjala vallas, mõis, sks Koigust, 1453 Meles van Keikus is tho Tackever, 1617–1618 Keikuste Willem, 1622 Keykeste Willem, 1645 Keikuß (küla), 1798 Köigust (mõis).  A3
XVI saj oli Kõiguste vakus Saare mõisa all, XVII saj Kõiguste küla Randvere vakuses. Kõiguste mõis rajati tühjadele talumaadele ning eraldati Saare mõisast ajavahemikus 1744–1750. 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Nimi võib olla tekkinud isikunimest, vrd Keyke, Keike. J. Simm toob Võnnu Keegu puhul, mis kirjapanekuis esineb kujul Keigo-, Keygo-, võrdluseks soome keikka ~ keikko ~ keikku (keikas) ’üles ja taha käändunud; kiikuv, lehviv’.MK
BHO: 240; EM: 124; KNAB; Saaremaa 1934: 700; Simm 1973: 40; SK I: 141

Käätso`Käätso ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Käätsu Rõuküla Võru maakonnas Võru vallas (Vana-Nursi mõis), 1923 Käätso (talu).  C2
Kohal asus Vana-Nursi mõisa karjamõis, Rückeri kaardil 1839 lihtsalt Hoflage ’karjamõis’. Kohanimekartoteek nimetab Käätso kõrtsi. Tuntuks on Käätso teinud Rõuge tee hargnemiskoht Võru–Valga maanteelt. Käätso nime päritolu on tundmatu. Võrumaal on Käädso talud ka Misso Lemmätsis (Vas). Nime võib võrrelda tüüpilise Põlva talunimega Kääso (kirjapanekutes Keiso, eesnimest Keiss). Perekonnanimi, mis Võrumaal käändub Kets : Ketsu annab alust oletada, et *Kääts ongi ehk olnud selle vanas kirjaviisis nime algupärane hääldus. Võimalik on ka lahutada Käätso nimi osadeks Käät+soo. Vrd Käätsärimägi (*käät+saare+mägi?) Viitinas (Rõu). Käätsoga liideti 1977 Lalli, Reedo ja ↑Tinnüste küla.ES
KN; Rücker; ÜAN

Laabi`Laapi ~ -sseKeiküla Harju maakonnas Harku vallas (Harku mõis, Hüüru mõis), 1844 Lape, 1871 Laapi.  A4
Oli alguses Harku mõisa kuuendikukoht, hiljem Hüüru mõisa karjamõis (mõne allika järgi Lepiku karjamõis, sks Ellerrode). Küla on olnud kahes osas: Vana-Laabi ehk Laabi II (küla Harku järgi, vastab enam-vähem praegusele Laabi külale) ja Uue-Laabi ehk Laabi I (asundus Hüüru järgi, seal ka Laabi asundustalu, liideti 1977 Hüüru külaga). Võimalik, et nimega on samastatav 1725 Haabersti mõisa all mainitud külanimi Ladierpahl, külas elasid Laderpeh Laur ja Andres. Sel juhul oli nimi algselt kahe- või kolmeosaline, viimane osis pea (küla asub paepangal). Teise osisena võis kirjapanekus Ladierpahl esineda järve. Algusosa jääb hämaraks. Samastus ei ole siiski kindel, P. Pälli oletuse kohaselt võib tegemist olla pigem *Lahepeaga (↑Mustjõe2). Laabi külaga on 1977 liidetud Mäeküla talusid (küla 1970, suurem osa Mäekülast moodustab tänapäeval Tallinna asumi, ↑Mäeküla11) ja Harku-Paemurru (asund 1970). Vrd Laadi, Laadjala, Laadrevälja. – MK
EVK; KNAB; Rev 1725/26 Ha: 200; Schmidt 1844; Schmidt 1871

Lavassaare [lavassaare] ‹-`saardeAudalev Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Audru vallas (Jõõpre mõis), 1500. a-tel Lawaser, 1564 Lawsala, 1601 Lauweser, 1839 Lawasaar.  B4
Küla juurde kujunes 1920.–1930. a-tel Lavassaare (Jõõpre) turbatööstus, mille asula sai 1949 aleviks. Endine küla kuulub alevi piiresse. L. Kettunen tunneb nimekuju Lauassare, mille vasteks esitab laud : laua. Vrd lava ’(harilikult laudadest) alus, kõrgend, kuhja alus’ + saar : saare ’soosaar’. K. Pajusalu on algusosa vasteks esitanud sõna laugas. Alevi keskusest u 1,5 km loodes on Vana-Lavassaare.MK
BHO: 293; EMS: V (21), 16; ENE-EE: V, 438; EO: 191; Rev 1601: 181; Roslavlev 1974–1977: 1; Varep 1957: 63

Lemmjõgi [`lemmjõgi] SJnjõgi Viljandi maakonnas Põhja-Sakala ja Viljandi vallas, 1839 Lem Fl. (jõgi).  C1
Mellini Viljandimaa kaardil 1797 on Lemmjõgi Navesti jõe vasakpoolne lisajõgi, mis suubub Navestisse Ärma talu juures. Pärnumaa kaardi järgi oli Lemjöggi Fl. eelmisest Lemmjõest lõuna pool ja suubus Raudna jõkke (Fellinsche od. Köppo Fl.) Sandra lähistel, ilmselt Paelama oja. Kui varem on Lemmjõeks nimetatud ka Paelama oja, siis seletab see jõe nime järgi nimetatud Lemmakõnnu küla paiknemist pigem Paelama oja läheduses. Rückeril on 1839 jõe ülemjooks määratlemata, temal on nimi paigutatud alamjooksule enne suubumist Raudna jõkke. Lemmjõe nimega on tõenäoliselt ühendatav ka XVI saj lõpust pärit talupoja lisanimi Lemakisue Tomas. Jõenime algusosa etümoloogia jääb hämaraks. Tänapäeval esineb tüvi lemm : lemma ~ lemme ja selle tuletis lemmik enamasti veekogudega seotud nimedes. Lemmjõe alamjooksu on metsavahikoha järgi nimetatud ka Oksa jõeks. Vrd Lemmakõnnu, Lemmejõgi. – MK
Mellin; P XVI: 218; Rücker

Linnamäe2 [linna`mäe] ‹-le›, kohalikus pruugis Liina`mäe-leUrvküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Sõmerpalu vallas, mõis, sks Linnamäggi, Linamäggi, 1720 Linamae Jurri, 1723 Linnemeh Land.  B1
Linnamäe mõis eraldati Vaabina mõisast 1748 ja müüdi 1756 kui iseseisev rüütlimõis. 1685. a piirkonnakaardil on hilisem mõisa asukoht veel täesti tühi ja ümbritsetud peamiselt alemaadest, kuigi sellest kagus näitab kaart rohkem põlispõldu kui muidu keskmisel talul. 1737 valminud XVII saj lõpu kaardi koopia näitab siin juba talu peremehega Eemisa Andres. See on olnud ümberasuja Heeska ja Lauri talude naabrusest, kus sama perioodi kaartidel *Immise talu enam ei ole, küll aga oli varem (1627 Imsi Jack). 1720 on üks Sõmerpalu talupoeg abiellunud Linamae Jurri Neutsik Anno’ga Vaabinast. Hiljemalt selleks ajaks oli hilisema mõisa koha peale tekkinud talu asustanud uus Liinamäe lisanimega peremees. Lisanimi on mujalt kaasa toodud, sest Vaabina põlises lisanimevaras seda ei esine ei XVII ega XVIII saj nimekirjades. Vaabina linnuse kohta Vaabina mõisas selle nime all ei tunta ja mäenime Liinamägi pole ka mujalt Vaabina ega Linnamäe territooriumilt registreeritud. Varaseim teade mõisa kohta pärineb 1723. a vakuraamatust, mille järgi Linnamäe talu maa on karjamõisa jaoks ära võetud. Sageli on just mõisanime tõttu otsitud Vaabina vasallilinnuse asukohta Linnamäe mõisast. Juhul kui uus talu sai nime Liinamäe lisanimest, siis rajatavale mõisale võeti noor talunimi meelsasti üle atraktiivset ennistähendust ’linnusemägi’ silmas pidades. 1920. a-tel tekkis mõisa maale asundus, mis pärast 1940. a-id oli kirjas Mõisaküla nime all. Al 1977 Linnamäe küla.ES
BHO: 311; EAA.1270.2.1:6, L 6;  EAA.308.2.88, L 1; EM: 107;  LVVA.6828.4.467, L 1; RGADA.274.1.174:569, L 563p

Lokuta5-leRäppaik (küla) Põlva maakonnas Räpina vallas (Räpina mõis), 1601 Lottkotto Andres, 1627 Lockoto Pap, 1630 Lackot Paap, 1638 Lockota Jan, 1822 Dorf Alla-Lockota, Dorf Mäe-Lockota.  A1
Lokuta küla eristus Võõpsu küla lõunapoolsete, allesjäänud taludena, kui Võõpsu küla tuumiku asemele rajati Räpina mõisa kõrvalmõis. XIX saj on vahet tehtud Ala- ja Mäe-Lokuta küla vahel. 1977 on Lokuta liidetud Ristipalo külaga. Nimi pärineb talupoja lisanimest, 1601 on mainitud vabatalupoega Lottkotto Andres. Lisanime keeleline tähendus pole selge. Lisaks ’lokulööja’ variandile sobiks inimese välimust pilkama põhjaeestiline sõna lokuti. Sellega kuulub kokku sm lokotin ’midagi rippuvat’. Võru keeles on sõna tundmatu, vrd (kikka) lott. Võimalik, et Lokuta lisanimi ongi Räpinasse siirdunud Põhja-Eestist. Vrd Lokuta1, Võõpsu1. – ES
EAA.1269.1.796:18, 22, L 96, 104; EES: lokuti; Rev 1601: 19; Rev 1624/27 DL: 69; Rev 1638 I: 268; Roslavlev 1975: 24

Loosi`Loosi ~ -sse›, kohalikus pruugis`LuusiVasküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas, mõis, sks Lobenstein, u 1684 Luce Meus, 1688 Losse, 1820 Losi (küla).  B2
Loosi on olnud u 1841–1920 rüütlimõis (osa Vastseliina majoraatmõisast), 1920. a-test asundus, 1977. a-st küla. Mõisa rajamiseks kaotati Kivi ja Loosi talud; mõisa saksakeelne nimi Lobenstein on kaudselt motiveeritud mõlema talurühma nimest. Mellini atlases 1798 on hilisema mõisa kohal veel Kivi küla (Kiwwius). Kivi talude nimi omakorda tuleneb veskikohast. *Valgõpalo veskit on nimetatud 1627 (Walgepallo, sonsten Kywy Andres genandt). Loosi nimi ilmub allikatesse XVII saj lõpus, 1684. a piirkonnakaardil on kirjas 11 Kivi lisanimega (Kiwi) ja kaks Loosi lisanimega (Luce) talupoega. 1688. a revisjonis on neli Kivi (Kifwie) talu ja Loosi (Losse) talu kahe poolemehega. Mõisa eestikeelse nimena ei säilinud asutamiseelne külanimi Kivi, vaid seal leidunud talu nimi Loosi. Talunimi võib olla tekkinud lõunaeestikeelsest maastikusõnast luus : loosi ’lomp, madal veeloikudega maa’, mis on vanavene laensõna. Loosi nimi võis juba enne ühele kohale kinnistumist olla kasutusel talupoja lisanimena (nt 1588 Jak Losow Tabina külas). Loosiga liidetud vanad külad on Kobi (1627 Koby) ja Väiko-Taudsa (1684 Wåika Tausa), omaette paik on Jurgu (Turaku). 1977 liideti Hindi (1627 Hinty) ja Tornimäe küla. Vrd Lossina, Walgatabalwe. – ES
BHO: 314; EAA.308.2.178; EAA.1271.1.225:241, L 1383; Mellin; Must 2000: 185; PA I: 35; Rev 1624/27 DL: 74, 77; Roslavlev 1976: 15

Lõunaküla [`lõunaküla] = Storbyn [`stuur`bü(ü)n] ‹-i›, kohalikus pruugis Storbin [`stour`bi(i)n] ~ Storbien [`stour`biien] Jõeküla Harju maakonnas Viimsi vallas Naissaarel, rts Stora byn [`stuura`bü(ü)n], erts Stora bin [`stoura`bi(i)n], 1854 Das Grössere Dorf, u 1900 Бол. Деревня, 1913 Суръ-кюла.  A2
Eestikeelne nimi viitab küla suhtelisele asukohale Naissaarel (vrd Tagaküla). Rootsikeelne liitnimi koosneb sõnadest stor ’suur’ ja by ’küla’, mis näitab, et tegu oli saare tähtsaima külaga. Seda on ka eesti keelde tõlgitud Suurkülaks. XX saj alguses on sündinud rööpnimi Södra byn [`söödra`bü(ü)n, kohalik `söödra`bi(i)n], mis on ilmselt eesti nime tõlge. Tavapruugis jaotati Lõunaküla külatänava põhjal kaheks, põhja- ja lõunaosaks. Nende nimed olid vastavalt rootsi keeles Oppibyn (kohalik hääldus oppe-bin) ’ülaküla’ ja Neribyn (kohalik hääldus neere-bin) ’alaküla’. Küla idapoolsem osa kandis nii eesti kui ka rootsi keeles Männiku nime. Kohanimede häälduskuju Naissaarel vaheldus XX saj nii põlvkonniti kui ka linnastumise tõttu, kuid eriti seepärast, et kahe maailmasõja ajal pidid saarlased oma elupaiga ajutiselt või püsivalt maha jätma. Naissaarel olid oma „kolm kohalikku keelt“: Naissaare rootsi keel, riigirootsi ja eesti keel. Seda tunnistavad hästi ka saare kohanimed. Vanematel kaartidel viidatakse külale lihtsalt Naissaare nimega (1798 Nargen, 1871 Naisare). Pärast Teist maailmasõda, kui saar oli sõjaline tugipunkt, oli kogu saar Naissaare küla nime all; Lõunaküla taastati 2011. Vrd Tagaküla1. – MB
KNAB; Lagman 1964: 35, 67, 223; Mellin; Russwurm 1855: I, 153; Schmidt 1871; Wieselgren 1951: 30, 34, 42, 76; Wieselgren 1954: 69

Melduva [`mel´duva] ‹-sse›, kohalikus pruugis-he›, kohalikus pruugis ka `Mel´dova-heSepaik (küla) Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Üle-Pelska nulk), ? 1652 Медково, u 1866 Мелдова, 1872 Мелдово, ? 1885 Mudowa, 1904 Meldova, Ме́лдово, 1922 Meldovo, 1945 Meltova.  C1
Osa kirjapanekuid (1652, 1885) on küsitavad; võivad käia Meedova (Медово) saare või küla kohta. XVIII saj kuulus küla Taeluva kogudusse, XIX saj Ulanuva (Уланово) kogukonda. Külas asuv Nahtsi tsässon pärineb a-st 1753. U 1920 oli siin talu, hilisem küla liideti 1977 Polovinaga. Küla nimi võiks eesti päritolu korral lähtuda muistse mehenime variantidest, nt Meelde, Meeldo. Välja võiks pakkuda ka isikunime Mõld : Mõllu. L. Vaba ja varem J. Truusmann on pakkunud nimevasteks leedu meldas ’kõrkjas’. Venemaalt nime paralleelid puuduvad. Vrd Meelva1. – AK
Hurt 1904: XVIII; Pskov 1885: 555; RL 1922; SeK: 82; Setomaa tsässonad 2011: 90; Truusmann 1890: 57; Truusmann 1897a: 46; Truusmann 1897b: 42; Uuet 2002; Vaba 2014: 914; Vene TK 126; VMS

Metsaääre2 [metsaääre] ‹-`äärdeRapküla Rapla maakonnas Kehtna vallas.  A4
1997 Kumma küla osast moodustatud uus küla, millele on pandud kirjeldav nimi. Küla piiresse jääb ka ajalooline Kiiuleina (1705 Leina Andres), algselt Kumma küla alla kuulunud talu, mille algusosa seostub kunagise Kiiu külaga (↑Kumma).PP
 EAA.1.2.C-IV-102

Mohni [mohni, kohalikus pruugis ka `mohni] ‹`MohniKuusaar Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kõnnu mõis), 1503 Moneser, 1540 Eckholm, 1566 Eickholm, 1798 Ekholm, Mohni Saar; sks Eckholm.  B1
1286. a ürikut, kus esineb nimi Monasar, peetakse võltsituks, sest see on välja antud olematu kuninga nimel. Tallinna Mihkli tsistertslaste nunnakloostri ürikud on kõik enamasti võltsingud. Saar ei kuulunud seega neile, vaid Ojamaa kloostri munkadele Kolgas. Hiljem, juba XVII saj lõpul, on saar olnud Kõnnu mõisa maade hulgas. Saar jaguneb kaheks osaks, Länspääks ja Idapääks, viimases on XIX saj olnud talu, milles asunud ka kõrts. P. Wieselgren väidab, et nimi tähendab mungasaart, sest munk on eesti keeles moonak(as). Arvamus on ekslik, sest sõna tähendab mõisatöölist. Etümoloogia jääb seega ebaselgeks, kuid tähelepanu väärib, et ka Muhu saare saksakeelne nimi on Mohn.MJ
Bfl: I, 631; BHO: 58; EMSK; Johansen 1951: 152–153; Mellin; Tarvel 1983: 26–28; Vilbaste 1956: 242–243; Wieselgren 1951: 283

Naale laht [`naale laht] Khkjärv Saare maakonnas Saaremaa vallas.  B3
Lahenimi (nüüd järvenimi) on tõenäoliselt lähtunud Kurevere küla Naale talude nimest, Kureveres oli Naale talu juba 1645. Nimi võib liituda mandri Naela-nimedega, mida on tuletatud sõnast nael : naela. Kohati on murdeist, kuid mitte Saaremaalt, registreeritud naal : naala ’nael’. On ka oletatud sõna esinemist isikunimena, vrd saksa lisanimesid Nail, Nahl. Nimes esineb seega oletatav nael või isikunimi e-mitmuse omastavas käändes. Vrd ka eesnime Natanael. Vrd Naelavere. – MK
SK I: 236

Naha2-leHarpaik (küla) Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Mõniste vallas (Mõniste mõis), 1706 Naha Andres, 1797 Naha Andri, Nahha Tiit (talupojad), 1826, 1839, 1907 Nahha (talu).  A4
Naha on Eesti kõige lõunapoolsem koht. Talu on olemas olnud 1684, kui seal elas Kossa Andry (Kasa Andri). Võimalik, et teda kutsuti juba ka Naha Andriks, sest 1706 on elanikuna üles märgitud Naha Andres. 1744 on Naha lisanimi esinenud ka lähiümbruses. XIX saj alguseks oli see aga kinnistunud vaid Naha talule. Talunimi tuleb lisanimest Naha, aga nime motiiv pole teada. Naha liideti 1977 Karisöödi külaga.MF
 EAA.308.2.171, L 1; EAA.567.3.168:6, 16, 32, L 4p, 13p, 30p; EAA.1295.1.214:102, L 101p; EAA.1295.1.756:97, L 88;  EAA.2072.9.625, L 1; Rücker

Naissaare viipenimi. Kohanime tõlge, viiped „naine“ ja „saar“.
Naissaar [`nais`saar] Jõesaar Harju maakonnas Viimsi vallas, 1732 Naisaar; sks Nargen, rts Nargö [`narg`öö, koh `narj`öö].  A2
Naissaar lahutab Tallinna lahte Soome lahe avaosast. Saar on kuulunud Tallinna haldusalasse kuni 1689, mil läks Rootsi riigile, al 1710 Vene riigile. Saarel on kolm küla, ↑Lõunaküla, ↑Tagaküla ja ↑Väikeheinamaa. Enne Esimest maailmasõda aeti elanikud minema ja asuti rajama merekindlustusi. 1919–1944 moodustas Naissaar omaette valla, 1944–1993 oli saar Nõukogude sõjaväe kasutuses olev suletud territoorium. Al 1993 Viimsi valla osa. Eestikeelset nime Naissaar on püütud samastada Bremeni Adamil esineva kohamääratlusega XI saj-st Terra feminarum ’naistemaa’ (H. Gustavson jmt), kuid teised uurijad pole sellega ühinenud. Sõna naine on nime lähtekohaks pidanud nii P. Johansen kui ka L. Kettunen, selle motiivi kohta on tuntud ka rahvaetümoloogiline seletus. Saare nime päritolu sõnast naine on püütud seostada veel selle kuulumisega nunnakloostrile. Teistsugusel seisukohal on olnud J. Mägiste, kes on Naissaare nime algujuks oletanud *Narissaar, sellest on kujunenud Naissaar, sest kaks r-häälikut oli sattunud lähestikku, mistõttu üks neist langes välja. Seega olnuks tema järgi eesti- ja võõrkeelne nimi sama algupära. Võõrkeelsete saarenimede Nargen ja Nargö vanad kirjapanekud ulatuvad XIII saj-sse (u 1250 narigeth, 1297 Nargheten, 1348 Nargheyden, 1433 Narieden, 1553 Narrie jt). Nime algusosa puhul on kaalutud nii soomeugrilist (P. Wieselgren) kui ka germaani etümoloogiat (T. R. Karsten, H. Gustavson). Sobiva tähendusega soomeugrilise etümoloogia kaheldavus on selles, et võrdluseks toodud Narki-algulised kohanimed pärinevad Põhja-Soomest ja neil on vaste vaid lapi keelest. Siiski toob Wieselgren mõeldavana ära ka soome narka, narkka ’kitsas’, mis võiks oletatavasti olla vana germaani laen.MK
EO: 191–192; Gustavson 1992: 35; Johansen 1951: 195–196; SKES: II, 366; Tallinn 2004: II, 5–6; Thor-Helle 1732: 309; Wieselgren 1951: 80, 83, 87–90

PalatuPalatu ~ -sseMihküla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Koonga vallas (Koonga mõis), 1811 Pallato Mart, Pallato Ado (talupoeg ja metsavaht Koonga mõisas), 1839 Pallota (karjamõis).  C4
1977–1997 oli Kalli osa. Palatu nimi on Koongasse sisse toodud tõenäoliselt Varbla khk-st, kus Saulepi mõisa all oli Palatu küla (↑Kulli2, 1712 Pallota Andres, 1726 Pallato Hinrich, 1782 ja 1795 Pallado küla; nimi esineb esmakordselt oletatavasti 1560 kujul Pallach). Seega näitab Koonga lisanimi päritolu. Nime võib analüüsida Pala+tu. tu-liidet on seletatud seoses kohanimedega ka kui millegi rohkust näitavat liidet. Vrd ka lõunaeesti paladu ’põletatud’, paladu ’laiali loobitud’. Vrd Pala, Palade, Palamulla, Palase, Palasi. – MK
EAA.3.1.448:428, L 718; EAA.1864.2.VI-9:381, L 356p; EAA.1864.2.V-64:460, L 457p; EAA.1865.3.207/2: 21, 25, L 20p, 25; EAN; EMSK; KNAB; Rev 1725/26 Lä: 124; Rücker; Stackelberg 1926: 245

-pea ~ -pää, murdeti ka -pe ~ -beEesti kohanimede lõpp.
Lõpu -pea ~ -pää ja neist tekkinud -pe, -be aluseks on pea ’ots, tipp’ või ka lihtsalt positiivset pinnavormi märkiv pea. Kindlasti on osa pea-, pää-, pe-, be-lõpulisi kohanimesid tekkinud ka isikunimest. Nimelõpu kasutus oli väga vahelduv. Külanimede korrastamisel 1977 otsustati lähtuda murdealadest. Nii normiti Põhja-Eesti mandri vastavate külanimede lõpuks -pea (Haapsipea, Kasispea, Lepaspea, Pihlaspea, Pärispea, Vainupea), saarte murde alal sai külanimelõpuks -pe, -be (Kaunispe, Kiduspe, Kudjape, Mäebe, Mänspe, Paope) ja Lõuna-Eestisse jäi -pää (Arupää, Haavapää, Otepää). Mitte kõigi tänapäeval pe-, be-liste nimede lõpud ei pärine sõnast pea, arvesse tuleb ka osis -poja (Üüdibe). Vrd -pa. – MK
EO: 6–7; EMK 2009: 278; Päll 2012: 159; SK II: 36–37

Piirissaar [piiris`saar] ‹-saarele ~ -`saardeVõnsaar Tartu maakonnas Tartu vallas, kuni 2017 omaette Piirissaare vald, 1763 Pirisar, 1796 Porka oder Pirisaar, 1882 Porkasaar (Piirisaar).  B1
Piirissaare nüüdne nimi kajastab tema omaaegset staatust, sest saar oli pikka aega poolitatud Liivimaa kubermangu (varem Tartu piiskopkonna) ja Peterburi kubermangu (varem Pihkvamaa) vahel. Oletatavasti oli saar veel XII saj Peipsi lääneranniku poolsaar, millest ta hiljem järvevee tõustes muutus saareks. Hiljemalt 1463 oli saar juba kahe naabri vahel jagatud. Saare Eesti-poolne lääneosa oli peamiselt asustamata, saare loodeotsas asunud Porka küla jäeti liigvee tõttu maha XIX saj. Piiri küla asus kahe kubermangu piiril ning Saare ja Tooni küla juba Peterburi kubermangu, täpsemalt Oudova maakonna poolel.

Saart on varem teise küla järgi nimetatud ka Porka saareks (1627 Burga Oeoe, Holm Burkaoeoe, 1638 Borckoholm). Porga nimesid esineb Eestis mujalgi, selle seletuseks sobib ehk tüvi pork : porga ’kepp, kaigas; teivas; mütt’ (V. Pall, A. Moora) ~ põrk : põrga ’kepp, vemmal’ (J. Mägiste). C. v. Stern seob Porka ja Ozolitsa nimed, oletades, et mõlemad viitavad nahaparkimisele (sks Borke ’(puu)korp’, vn озолеть ’hapuks minema’, L. Altin lisab Piirissaarel tuntud sõna озол ’tuhk, sool’). Selline tõlgendus tundub siiski kistud. L. Altin pakub kolmandaks seletuseks vn борок, бор ’männi- või kuusemets’.

Saare ajalooline venekeelne nimi on Жела́чек, mis tuleb esile juba vanemates Vene ning Pihkva kroonikates (1370 Желачко, Жалачко, Жолчь, vrd ka XVII–XVIII saj kaartidel Salaska sari). Selle nime eesti vaste võib olla Poola revisjonides mainitud Selsar (1584) või Solsar (1585). A. Moora põhjal võiks algne nimevorm olla olnud *Seläsaar ’järveselja saar ~ seljajärve saar’, sest Seläjärveks nimetati Piirissaarel põhja pool olevat Peipsi järve (selg tähendavat siin laia, avarat vett). Vene nime Želatšek on siiski enamasti seotud Peipsi vastaskaldal suubuva Želtša (Желча) jõe nimega, mis lähtuvat jõe kollasest põhjast, vrd vn жёлтый ’kollane’, желчь ’sapp’. O. Toporov ja S. Bagočiūnas peavad nime balti laenuks, sidudes selle sõnaga žaltys ’uss, nastik’, žalčia või žaltinis ’ussi-’ (Piirissaar olevat väga ussirohke).

On ka arvamusi, et Vene ürikutes mainitud Ozolitsa (Озолица) võis käia Piirissaare kohta ning Želatško märkis üksnes selle Vene poolt. J. Simmu arvates Ozolitsa ei ole Piirissaart tähendanud. Tänapäeval tuntakse saart nimega Ozolets (u 1866 Озерецъ) Piirissaarest lõunas, Lämmijärve idakalda lähedal. Lõpuks on arvatud, et ka 1503. ja 1509. a vaherahulepingutes mainitud Klitsaar võiks käia Piirissaare kohta. C. v. Sterni arvates on see raskesti hääldatava Želatško eesti teisend. J. Simm peab seda tõenäoliseks, kuid A. Selarti arvates tuleks Klitsaart pigem otsida Narva jõe saarte hulgast (nt Vääska lähedal on Ос. Ключной, mis Eesti 1925. a topokaardil 1 : 25 000 on Liitsaar).
Vrd Piiri2, Saare3, Tooni. – , PP
Bagočiūnas 2008: 64–65; ENE-EE: VII, 303; EVK; Grenzstein 1882–1883: I; Mellin; PA I: 155, 196; Rev 1624/27 DL: 45; Rev 1638 I: 238; Selart 1998: 47–55; Simm 1971b: 352–357; Toporov 2001: 16; Vene TK 126

PikatiPikati ~ -sseIisküla Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas, kuni 2017 Tudulinna vallas (Tudulinna mõis), 1591 Pittkatt (küla), 1796 Pikkat.  A3
1726 on Tudulinna küla all mainitud talupoeg Pickite Carle Andres. Külas on olnud mitu Pikati talu. Lisa- või talunimi lähtub sõnast pikk : pika, vrd ka pikiti ’pikuti’. Pikati külaga on 1977 liidetud Metsküla (u 1900 Суревелья – Suurevälja talu järgi, 1913 Suurmetskülla, 1945 Metsküla).MK
EVK; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 119; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/6:37, L 27p

Poama [`poama] ‹-leReiküla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Hiiu (varem Kõrgessaare) vallas (Kõrgessaare mõis), 1609 Pungam Endrich, 1688 Pungemah, Pungamah, 1834 Poama Andrus.  B2
1977–1997 oli Luidja osa. V. Kaskor esitab külanimele tähenduslikult usutavaima lähtekoha pundenik ’XV–XVII saj Saare- ja Hiiumaa talupoeg, kelle põhikoormis oli ühe laevanaela (punna, 167,5 kg) suurune viljaandam’, kuid seletuseta jääb häälikuline erinevus. Vrd siiski ka rts bunge ’esileulatuv metsaosa’. Nii P. Ariste kui ka L. Kettunen on nime vasteks pidanud sõna pung : punga ’midagi etteulatuvat, ümmargust’.MK
BHO: 459; EAN; HK: 189–190; KNAB

Prangli2 [`prangli] ‹`Prangli›, kohalikus pruugis `Praŋli ~ `Prangli`maa, rahvakeeles ka Saar`SaardeJõesaar Harju maakonnas Viimsi vallas, 1397 Rande Ø, holm to Rango, 1525 Rangelisare, 1732 Pranglesaar, 1798 Gros Wrangelsholm oder Wrangöö; rts Stora Vrangelsholm, sks Groß-Wrangelsholm.  A1
On arvatud, et XIII või XIV saj lõpul on siia toodud rootslasi, kaitsmaks mereteid rannaröövlite vastu, kuid 1525 olid isikunimed eestipärased. Rootslastega saareelanikud end ei seosta, küll on toodud naisi Soomest ja mandrilt. Rootsipärased perekonnanimed andis elanikele Haljava mõisa rootslasest valitseja. Prangli nime on seostatud Wrangelitega, L. Taimre järgi tegi seda esimest korda XVIII saj algupoolel kirikuõpetaja H. C. Wrede, üle sajandi hiljem C. Russwurm ning oletust on korratud tänapäevani välja. Tegemist on küllap rahvaetümoloogiaga. A. W. Hupel on 1774 öelnud, et saar on eesti keeles Pranglesaar, kirjutatakse ka Wrangoe, aga nimetatakse üldiselt Wrangel. P. Wieselgren seostab nime germaani tüvega wranga-, P. Johansen täpsemalt rootsi sõnaga vrång ’kõver’. L. Kettunen pakub esimestele kirjapanekutele tuginedes asemele võrdluse soome isikunimega Rankoi, Rankoinen, sest ka Russowi kroonika 1578 peab saareelanikeks rootslasi. Russow oma kroonika uustrükis 1584 enam päris nii ei väida. T. Viik on hiljuti sidunud nime sõnaga varanger ’viikingid’, tuues paralleeliks kohanime Varanger fjord Norra põhjaosas. Etümoloogia on võimalik ja seletaks ka pärimust, et saart olevat omal ajal asustanud röövlid. Igal juhul on eesti nimi pärit rootsi ja saksa nimest ning on võimalik, et eestlased kutsusid saart tegelikult lihtsalt Saareks (vrd Saaremaa). Sellele viitab nii praegune kasutus kui ka talupoegade lisanimi Saare, mis esineb vanade allikate järgi korduvalt ümberkaudsetes külades. Võimalik on veel üks seletus, mille on välja pakkunud G. M. Knüpffer, et Wrangö ja Wrangell on seotud Taani hindamisraamatu aegse suurmaaomaniku Tuki Vrangiga. Tuki Vrang omas maid ka hilisema Haljava mõisa aladel, Prangli koos Aksiga kuulus 1549–1847 Haljava mõisale. Muuseas sai 1078. a lahingus polovetsidega surma Kiievi-Vene üliku Tšudini vend Tuki, mis viitab sellele, et Tuki võiks olla läänemeresoome isikunimi. Nimi on siiski tuntud ka Skandinaavia nimevaras, kuigi P. Johanseni järgi nime Vrang Taanis ei esine. Et nime tähendus on ’kõver’, võib see olla eesti keelest tõlgitud lisanimi. ¤ Wrangeli-nimelise mehega seob saart ka muistend, mille järgi olevat mees pandud saare vardjaks ja nii hakatud saartki Wrangliks ja hiljem Prangliks kutsuma. Mees läinud hiljem elama Jüri khk Pajupea külla, mille Prangli talu elanikud teda oma esivanemaks peavad.MJ
Ariste 1940: 44; Eesti väikesaared 2009: 48–49; ENE-EE: VII, 441–442; EO: 103–104, 332; Gustavson, Malmsaar, Talström 1979: 20, 22; Hupel 1774–1782: I, 358; Joh LCD: 836; Johansen 1951: 174; Solov’ev 1998: 32; Taimre 2011: 9–10; Thor-Helle 1732: 309; Viik 2011: 8; Wd; Wieselgren 1951: 195, 198–200; ÜAN

Pulli6-le›, kohalikus pruugis-lõUrvküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Sõmerpalu vallas (Kärgula mõis), 1584 Marth Puli, 1627 Pulle Pap, 1638 Pulli Peter, 1684 Pulli Peeter, Pulli Andres.  B1
Talupoja lisanimena on Pulli esmalt tulnud käibele Ligora külas (1782 Liggoharra, ↑Hänike). Seal, hilisema Piisi talu kohal, on kaks Pulli talu veel 1684. a kaardil, kuid siis on ka praeguses Pulli külas esimest korda kaks Pulli lisanimega peremeest, Peeter ja Andres. Külanimena märgib Pullit esimest korda Rückeri kaart 1839. Rahvapärimuse järgi oli Pulli küla asemel Rootsi ajal Piilpalo mõis, mille varemed olevat Vahtsõtarõ talu krundis tunda. Hiljem Kärgulasse üle viidud mõis võis tõesti XVII saj keskpaigani siin paikneda. 1920. a-tel oli Pulli eraldi küla, 1940.–1970. a-tel koos Kahroga Pulli-Kahro nime all, eraldati Kahrost uuesti 1997. Talupoja lisanime Pulli aluseks on harilikult loomanimetus pull. Vrd Kärgula, Pulli1. – ES
 EAA.308.2.182, L 1; EAA.1865.2.130/3:12, L 11p; KM: EKLA, f 199, m 30, l 225; PA I: 136; Rev 1624/27 DL: 61; Rev 1638 I: 151; Rücker

Rampsilaid [`rampsi`laid] Pöisaar Saare maakonnas Saaremaa vallas (Laimjala mõis), 1787 Ramse Laid.  B3
Häälikuliselt on P. Ariste seostanud lähedasi Rambi nimesid sõnaga ramp : rambi ’raibe’. Tõenäolisemalt on siiski laiunimes tegemist sõnaga ramp ’paha, lahja, kehv, kivine’, kuid vrd ka soome ramppi ja rootsi ramp ’juurde- või ülesõidutee, kaldtee, parras’. Sõna esineb ka Eesti mandriosa läänepoolseima neeme, algselt saare, Noarootsi Ramsi nimes (1798 Ramsholm). Vrd ka Kaarma Rambirahu ja Hiiumaa lähedal Rambirahu (1798 Rampi Rahho). Esimese kirjapaneku järgi võib siiski oletada, et Rampsilaiu nimes on p hilistekkeline. Kuna need saarenimed kõik esinevad eestirootsi alal, siis võib nime lähtekohaks olla ka rootsikeelne Ramsö, kus algusosa aluseks on linnunimetus ramn ’kaaren’, mis esineb Rootsi kohanimedeski. Lõpp -si koosneb rootsi omastava lõpust -s ja ö ’saar’ on andnud i, nagu ka Reigi nimes.MK
EAA.2072.3.426d:36; HK: 204; Mellin; SOL: 250–251; SK I: 326

Rihtemõtsa [rihtemõtsa] ‹-`mõtsa›, kirjakeeles varem ka Rihtemetsa Räppaik (küla) Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Tartu maakonnas Meeksi vallas (Meeksi mõis), 1805 Dorff Richtemötz, 1839 Richtimetz, 1895 Richtemetz und Arrawa.  A3
Rihtemõtsa liideti 1977 Aravuga. Aravu külast välja kasvanud noorema küla kohal oli XVII saj lõpus hajatalu, peremeheks Koste Andres. Rihtemõtsa külanimi tuleb varasemast loodusnimest Rihtemõts. Selle algusosa tähendus pole selge. Nimes on ehk kasutatud sõna riih : riihe : riiht ’rehi’, kus mingil põhjusel on liitunud osastava käände lõpu t (*riih+ta). Reeglipärane lõunaeestiline mitmuse omastav oleks riihi, t-d sisaldav nimi võiks näidata analoogmoodustuse riihte kasutamist. Sõnavaralise seose võiks luua ka saksa tegusõnadega richten ’õgvendama’, ausrichten ’suunama, sihti võtma’ või mõne eesnime Richard mugandusega.ES
EAA.567.2.752:7, L 7p;  EAA.2072.5.683, L 1; EAA.308.2.104; Rücker

Rikassaare [rikassaare] ‹-`saardeTürküla Järva maakonnas Türi vallas, karjamõis (Mäeküla mõis), 1569 Rikestfer (talu), 1726 Rickasfer (küla), u 1900 Риккасааре (karjamõis).  B1
Ungern-Sternberg annab 1568 Rukesfer, mis on ilmselt käekirja lugemise viga, u asemel pidanuks olema ic. Küla asus XVI saj Raukla vakuses Türi-Alliku mõisa all. XVIII saj kuulus küla Särevere mõisa alla, 1855 läks sellelt Mäeküla mõisale. 1977–1997 oli Rikassaare ametlikult Raukla osa. Veel 1871. a kaardil on karjamõisa nimi vere-lõpulisena antud, 1900 on -vere asendatud osisega -saare. Nime algusosa võib olla lähtunud isikunimest, vrd XV saj Rycke. Vrd ka sõna rikas : rikka.MK
BHO: 503; KNAB; Rev 1725/26 Jä: 142; Schmidt 1871; Ungern-Sternberg 1912b: 448

Riksu-leKhkküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Karala mõis), 1627 Rixa Rein, 1645 Rikst Rein, 1738 Rixo Reino Thomas, 1798 Rikso (küla).  B1
Küla on alguse saanud isikunimelisest talust Koimla vakuses; Riks tuleneb täisnimest Richard. On võimalik, et talu on lähtunud Vedruka külast, sealse Riksu talu esmamaining pärineb a-st 1592 (Andre Ryke). Lisanime Ryke on peetud mugandiks täisnimest Emmerich, kuid hilisemate üleskirjutuste põhjal (1617–1618 Andreß Rickas) võiks oletada ka lisanime sõnast rikas : rikka, mis on tõenäoliselt rahvaetümoloogiliselt ümber mõtestatud mehenimeks Riks.MK
SK I: 343

RoobakaRoobaka ~ -sseKrjküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Leisi vallas, mõis, sks Ropaka, 1519 Ropecke (mõis), 1645 Roboka, 1798 Ropaka.  C2
Roobaka mõisa kohta on teateid a-st 1519. 1920. a-test Roobaka asundus. 1970. a nimekirjas oli Roobaka asundus ning Roobaka I ja II küla, need liideti 1977 põhiosas kokku Roobaka külaks. Nime võib analüüsida mitmeti. Häälikuliselt sobiks eesti sõna roobakas : roobaka, mis on tuletis roop-tüvest, vrd ka *roobakas (keskvõrdes mitmusliku sõna roobakamad oletatav lähtevorm) ’vilets’. Kuna mõis ja küla asuvad endisel eestirootsi alal, on võimalik lähtuda ka rootsi keelest, vrd eestirootsi kohanime Rōback ja Soomest Pohjanmaalt (millega Saaremaa kohanimedel on ühisjooni) Råbacka. Rootsi kohanime Råbäck on seletatud sõnadega ’kabris, metskits’ ja bäck ’oja’. Roobaka puhul tuleb järelosa vastena kõne alla ka eestirootsi bakk ’mägi, küngas’, mis esineb Saare- ja Hiiumaal teisteski kohanimedes. Võimalik on ka, et nimi on siirik Soomest või Rootsist. Vrd Roobe. – MK
KNAB; SK I: 347; SOL: 263; VMS

Saapakare [`saapakare] Pöisaar Saare maakonnas Saaremaa vallas (Maasi mõis), 1798 Seppa.  B2
Saareke on tõenäoliselt nime saanud Orissaares asunud Saapa talu järgi. Saapa talusid on mitmel pool Eestis. Eestis on isikunimes esinenud Sapo (Sapo Sander), eesnime Sapo, Sapp(o) on küsimärgiliselt tuletatud täisnimest Josafat. Wiedemann annab mehenime Sapp omastavaks käändeks Sapi. Sõna saabas on lisaks jalanõule võinud märkida ka muud saapakujulist eset.MK
SK I: 359; Wd

Saardu [`saardu] ‹-leRidküla Lääne maakonnas Haapsalu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Ridala vallas (Kiideva mõis), 1689 Sahrto Tenso Jürgen (talupoeg Haeska küla all), 1726 Sarto Thomas, 1798 Saardo (karjamõis), 1922 Saardo (asundus).  C2
Saardu oli Kiideva mõisa kõrvalmõis. 1920. a-tel asundus, hiljem küla. 1977–1997 oli ametlikult Sinalepa osa. Külanime lähtekohaks on lisanimi, mis põhineb murdesõnal saardu ’väike saar meres, millest meri üle käib’, vrd Saardu heinamaa (Jaa), Saardunukk (Tõs), Saardurand (Mar), Saardu talu (Khn). Siiski pole see sõna käesoleva nime lähtekohana päris kindel, sest võib olla moondunud ka lisanimest, XVII saj II poolel oli külas Sarlaise Anders ja Sare Töntzo Jürg.MK
EAN;  EAA.1.2.C-IV-236; EAA.1.2.941:755, L 742p; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 154; SK I: 359

Saare2-leVarküla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Varbla vallas (Saulepi mõis), 1726 Sare Hannus, Sare Michel (talupojad Saulepi mõisa all), 1798 Sare (talu?), 1871 Saare (küla).  B2
1977–1997 oli Vaiste osa. Nimi pärineb talu- või lisanimest, küla paikneb kõrgendikul, mis võis kunagi olla saar. Lisanimena on Saare esinenud Helmkülas juba 1689 (Sare Andres).MK
EAA.1.2.941:1149, L 1136p; EAN; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 123; Schmidt 1871

Saaremaa viipenimi. Kohanime tõlge, viiped „saar“ ja „maa“.
Saaremaa2 [saare`maa] ‹-le› = Saare maakondmaakond ja saar Lääne-Eestis.
Saaremaa on üks Eesti muinasmaakondi. XIII saj jagati ta Saare-Lääne piiskopkonna ja Saksa ordu vahel. 1559 läks Saaremaa Taani mõju alla ning 1570 oli muutunud ühtseks haldusüksuseks. 1645 läks ala Rootsile, 1710 Vene võimu alla, kuuludes hiljem maakonnana Liivimaa kubermangu. Maakonnad kaotati 1950, kui moodustati Kuressaare (1952. a-st Kingissepa) ja Orissaare rajoon, viimane liideti 1959. Maakonnad taastati 1990, sealhulgas taastus Saaremaa oma ajaloolistes piirides. Eestikeelse selge tähendussisuga väga vana kohanime Saaremaa esmamaining allikais on alles 1490 (Sarma), seevastu elanikunimetust Zareleyne, Sarelayne tuntakse juba XIII–XIV saj-st. Saart ennast on mainitud IX–XI saj vanaskandinaavia allikais kujul, millest tuntuim on Eysýsla, sellest arvatakse olevat kujunenud palju hilisem sks Ösel. Vanapõhja nimi oli kaheosaline: ey ’saar’ + sýsla (rootsi keeles hiljem syssla, taani keeles syssel) ’tegutsemine, töö, teenistus, amet, ametipiirkond (administratiivpiirkond, maakond)’. Juba C. Russwurm pidas vanapõhja nimekuju tõlkelaenuks eesti keelest, sealjuures nime järelosa vasteks sõnale maa. Sellega on ühinenud nii P. Johansen kui ka P. Ariste. Esimene neist on peamiselt sõna sýsla kasutuse ja põhjamaise tähenduse põhjal oletanud, et Saaremaa võis olla Norra võimkonna maksualune maakond. Siiski, nimetooria järgi oleks tõenäoliselt olnud võimatu kasutada tavalist tõlkevastet land, võttes arvesse, et läheduses oli veel üks suur saar Öland, mille nimi võis olla varasemast tuttav, ehkki esmamaining on alles a-st 1268. Kaks ühenimelist saart ei mahtunud lähestikku ja see võis tingida nimes sõnavaliku. Vanapõhja nimekuju järgi saab vaid nentida, et Läänemere selles piirkonnas on suuri saari nimetatud saaremaadeks: Ojamaa (Gotland), Öland, Saaremaa/Ösel. Ülipüüdlikud eestisõbrad on näinud saksa nimekujus Ösel eestikeelset sõna öösalu (Hiiumaa nimi Dagö oleks päevasalu või -saar). P. v. Buxhöwden on konstrueerinud koguni oese-ello ’ööseelu, öömaja, öökorter’, sest saarlastest mereröövlid ainult öösiti saarel olid. Ka M. J. Eisen on olnud varmas teiste fantaasiaid ümber jutustama: Hoosalu ’Hobusalu’ (V. Reiman), ö ’saar’ + sel ’sõel’ = ’saaresõel’ (J. W. L. von Luce), öösella. Läti keeles on saare nimi Sāmsala.MK
Ariste 1939: 81–82; Eisen 1920: 44; Eisen 1928: 381–382; ENE-EE: XII, 498–499; Johansen 1950: 95, 97–99, 107–108; SOL: 387

Saari-le›, kirjakeeles varem ka Saarde Audküla Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Audru vallas (Jõõpre mõis), 1797 Saare (küla), 1820 Saarde (karjamõis), 1839 Sarde, u 1900 Саарде (küla), 1923 Saarde, 1977 Saari.  B1
Endise küla ja talu nimest (1811 Sarde Mart, talupoeg Jõõpre mõisa all) karjamõisa nime kaudu kujunenud külanimi on algselt olnud mitmuse omastav sõnast saar, hiljem on nime aluseks saanud i-mitmuse tüvi samast sõnast. Küla asub Nurme raba äärsel kõrgendikul. Saari kaguots on Rabaküla (Pär).MK
EAA.1865.2.168/7:8, L 8;  EAA.2072.3.16a, L 3, foolio III; KNAB; Mellin; Rücker; ÜAN

Saarnaki laid [`saarnaki laid] Phlsaar Hiiu maakonnas (Suuremõisa mõis), 1564 Sarnake Jürgen, 1576 Sarnack Michell up Buggenholm, 1587 Sarnaka, 1697 Sahrna auk.  C3
Nime lähtekohaks on puunimetus saar : saare (Fraxinus excelsior), mis Hiiumaal on kujul saarn : saarna. Sellele on L. Kettuneni arvates liitunud kollektiivliide -k, nimi tähendab saarepuumetsa. P. Ariste arvates on puunimetusele liitunud sõna auk.MK
Ariste 1938b: 22; EO: 33

Sadramõtsa [sadramõtsa] ‹-`mõtsa ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Sadra-lõ ~ `Satra›, kirjakeeles varem ka Sadrametsa Rõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas (Viitina mõis), 1906 Саддра, 1923 Sadra.  B3
Enne 1908. a krunditi Viitina mõisa metsamaa suur tükk Sadramõts ja müüdi taludeks Talurahva Põllupanga kaudu. Sadramõtsa talud said ametlikult venekeelsed nimed, mis osaliselt kehtivad tänapäevani. Sadra nime on varem kaardile kantud talu (metsavahikoha) nimena. Kohanimekartoteek teatab ka hingeregistrite nimekujudest 1811 Sadra ja 1820 Sadder. Nime päritolu pole selge. Haanjas Suhkal on 1796. a elanud peremees Hindo (Sahkari, Saddra) Juhhan. Sellest jääb mulje, et Sadra võiks olla venepärase eesnime Zahhar üks mugandusi. Vrd Sadora. – ES
 EAA.3724.4.1961, L 1;  EAA.3724.4.1960, L 1; EAA.1268.1.403:145, L 122p; KN; ÜAN

Saire [`saire] ‹-sseJürpaik (küla) Harju maakonnas Kiili vallas (Kurna mõis), 1586 Saire ~ Sayrs, 1637 Sayrakül.  C4
1977 liideti Vaelaga. Nime päritolu jääb hämaraks. L. Kettunen pakub võrdluseks sõnu saire, saereting, täimuna’ (sm saivar).PP
EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 38; EO: 173; Paucker 1847–1849: I, 49; Rev 1586: 85

Salinõmme [salinõmme] ‹-le ~ -`nõmme›, kohalikus pruugis Salinömme, kirjakeeles varem ka Salineeme Phlküla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Pühalepa vallas (Suuremõisa mõis), 1564 Salmo by, 1565 Sallomäeby, Salomä by, Salome by, 1609 Salnim Holma, 1688 Sallinaby.  C3
Veel 1844. a kaardil on näidatud saarena. Salinõmme oli XIX saj karjamõis (sks Sallinömm). 1920. a-test asundus, al u 1939 küla. P. Ariste on nime lähtekohaks pidanud sõna salm : salme ’väike merekitsus kahe saare vahel’, millele järgneb nõmm, nina või neem (võiks lisada mäe), kuid esitanud võrdluseks ka sali : salve ’viljasalv’. Varasemad kirjapanekud (1565) viitavad ka sõnale salu, mis saarenimega sobiks. Nime lähtekoht võiks olla siiski salm ’väin’. Tõenäoliselt illustreerib selle kohanime varasemate üleskirjutuste areng just mõtet, et kohanime ajalugu tuleks käsitada rahvaetümoloogiate reana. Tänapäevane rahvaetümoloogia seob nimetekke saksa sõnaga Salt ’sool’, sest Salinõmmes on XVI saj tegeldud ka soolatootmisega, kuid see oli ilmselt nimepanekust hilisem tegevus.MK
ERA.14.2.451 (Lääne maavalitsuse ettepanek 30. III 1939 nr 9033 asunduste asjus); HK: 219–220

Sandi-le›, kohalikus pruugis-lõVasküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Misso vallas (Vastseliina mõis), 1782 Sandi Michel, u 1866 Санди.  B3
Sandi küla oli 1977–1997 Põnni küla osa. 1684. a kaardid näitavad pisut lõuna pool, ilmselt praeguse Hürsi küla kohas kahe poolemehe talu (Swede Johan ja Illika Bertill). Võib-olla oli siinsamas, Hürsi ja Sandi küla kohal, 1638 Schwedowa Pustus. Kirjeldusraamatu ja 1688. a revisjoni põhjal seostuvad nende peremeestega sellel ajal juba ka ↑Kundsa (Sveeda) ja ↑Pältre küla asukohad, XVII saj lõpus ¼ ja ½ adramaaga mitme poolemehe talud. Näib, et on toimunud ümberasumine, mis viis ka nimed uude kohta. Dokumentidest jääb mulje, et Swede Johani nime veaga ümberkirjutus Sunde Johan on pannud aluse kirjalikule ümbertõlgendusele. Läbipaistmatu Sunde oli võrreldav ilmeka sõnaga sandi ja XVIII saj tekkis esmalt mõisa kirjalikus pruugis Sandi küla nimi. Sandi küla on vahel nimetatud ka teisiti, nt 1922 loodusnime järgi Vinnoraks (ka 1820 Winnora). ¤ Praeguse Sandiküla maadel olevat mühanud suured metsad. Need maad olnud siis Mauri küla metsmaad. Nendesse metsadesse on tulnud keegi Peetri-nimeline mees. Maast jooksis läbi oja, mida kutsuti siis Vinnoraks. Selle oja pääl olnud Mauri küla vesiveski. Paari aasta pärast tulnud Vastseliina mõisavalitseja seda kohta kaema. Maid vaadates tegi ta märkuse: „Küll on siin sant maa!“ Sellest tuligi nimi Sandi küla. Veskit oli hüütud Vinnoraks, samuti ka seda talu, ent valitseja märkuse järgi hakati nüüd talu hüüdma Sandiks. Selle talu peremehed ei ole teoorjuse ajal mõisat orjanud, vaid on maksnud raharenti. Sandi küla rajaja on tulnud praeguse Illi karjamõisa maadelt siis, kui asutati Illi karjamõis. (1939) Vrd Hürsi, Kundsa, Pältre. – ES
EAA.1865.2.141/2:20, L 19p; EAA.1271.1.224:85, L 603;  EAA.308.2.177, L 1;  EAA.308.2.178, L 1; EAA.308.6.316:58, L 51p; KM: ERA II 247, 335/7 (2) – 1939; Rev 1638 I: 174; Vene TK 126

Sandisuu [sandi`suu] ‹-suhu ~ -sseRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas (Rõuge kirikumõis).  C2
Asundustaludest küla tekkis Rõuge kirikumõisa põllule 1920. a-tel. Ametliku asulanimena kinnistus rahvakeelne nimi alles 1997, enne seda arvati ta Taudsa alla. 1870. a kaardil on samal kohal põllud ja heinamaa *Suurniit (Suur-Nied). Sedasama soist ala tuntakse ka Sandisuu (soo) nime all, soost Kaussjärve voolab Sandisuu oja. Nime algusosa Sandi võib olla seotud sõna praeguse tähendusega, kuid kiriku kõrval asuva koha nimi võib olla tekkinud ka mitu sajandit tagasi, kui sõnal sant oli veel tähendus ’püha mees, munk’ (vrd ladina sanctus).ES
EAA.3724.4.1917; EES: 460; KN

Sandla [`sandla] ‹`Sandla ~ -ssePhaküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Pihtla vallas, mõis, sks Sandel, XVI saj keskel, 1645, 1798 Sandel.  A4
Sandla mõis on rajatud XVI saj keskel. L. Kettunen on nime tuletanud kujust *Santala või *Santo(i)la ja vasteks esitanud oletatava isikunime Santo(i). M. Kallasmaa on nime lisaks võrrelnud soome sõnaga santa ’liiv’, kuid vaevalt see laen küllalt vana on. Soomes siiski leidub üsna vanu kohanimesid, mille lähtekohaks on santa. Nime tähendussisu jääb ebaselgeks. Kui nimi oli algselt la-liiteline, siis eeldaks algusosas isikunime. Kui aga -la on varakult lühenenud näiteks sõnast küla, siis sobiks nimevasteks santa ’liiv’. Pole selge, kas selle külanimega saab seostada 1368 ja 1370 Tallinna turberaamatusse kantud lisanime Wescelus de Sandele, Wescelo de Sandele. E. Tarvel on Sandla mõisaga samastanud varem mainitud nime Randen (1482 Hoff to Randen, 1501 Randen el-r Sandell).MK
EM: 124; Johansen 1929: 6, 7; SK I: 367; SPK: 401

Sangaste1-sse›, rahvakeeles Kirikuküla Sanalevik Valga maakonnas Otepää vallas, kuni 2017 Sangaste vallas (Sangaste kirikumõis, Sangaste mõis), 1522 Sangnitz (mõis), 1582 Sangnic (küla), 1601 Sanngnitz (mõis), 1638 Sangenitz (mõis, küla), 1839 Sagnitz (mõis), Sangaste (küla).  C3
Praegust Sangaste alevikku kiriku ümbruses on rahvakeeles kutsutud Kirikukülaks. 1920.–1930. a-tel oli see Sangaste kirikuasundus, 1970. a-tel Kirikuküla alevik, al 1977 Sangaste alevik. Vana Sangaste küla kuulub tänapäeval Väljaküla, osalt Muhkva piiresse. Mõis asub praeguses ↑Lossikülas. Kõik nime varasemad kirjapanekud käivad vana küla või mõisa, mitte praeguse Sangaste aleviku kohta. Kirikuküla sai Sangaste nime mõisalt, mõis omakorda külalt. L. Kettuneni arvates tuleb Sangaste nimi sõnast sang : sanga, viidates mingile kõverusele, ent see sõna esineb Lõuna-Eestis laialdaselt kujul vang : vangu, mistõttu võib arvamuses kahelda. ste-lõpulised nimed sisaldavad tavaliselt mingit isikunime. Nime aluseks võib olla nt preisi isikunimi Sange või Sangus (’viljavihk’). Vrd Sangaste2. – MF
BHO: 526–527; ENE: VII, 81; EO: 214; KNAB; PA I: 69, 169; Rev 1601: 32; Rücker; Siliņš 1990: 284

Sangõ`Sangõ›, kirjakeeles ka Sange, kohalikus pruugis ka Sangõtõ Khnsaar Pärnu maakonnas Kihnu vallas, 1797, 1800 Sange, 1870 Сангесааръ.  B3
Saar asub Kihnust põhjaloodes. Nime päritolu pole selge, rahvasuu on seletanud seda sõna sang : sanga abil, nagu näitab saare naljatlev nimi Kihnu sang. Sanga on olnud Pärnumaal lisanimi mitmes paigas, võiks oletada, et see lisanimi on ka saarenime lähtekoht. Läänemaal esines lisanimena juba XVI saj Mattis Szancko. Nimes esineb e-mitmuslik vorm sõnast, aste on lühenenud. K. Pajusalu on nime võrrelnud läänemeresoome sõnaga *sanketa ’paks, tihe jne’ (liivi sangdõ, soome sankea).MK
EAA.2072.3.61aa;  EAA.3724.4.935, L 1; Mellin; Stackelberg 1928: 127

Santovi [`santovi] ‹-sseKoeküla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Koeru vallas, poolmõis (Santovi poolmõis, Väinjärve mõis), 1850 Sandhoff.  B4
1850 müüs Väinjärve mõis Soo-otsa küla (1716 Sooz) Sepa Juhani talu (1834 Seppa Juhhan) Sandhofi poolmõisa nime all talupoeg Madis Tuglasele. Sisuliselt oli tegu Eestimaa kubermangus esimese talu päriseksostmisega. Kuna juriidiliselt polnud veel talude ostmine võimalik, müüdi Sandhofi poolmõisana. Nimi moodustati nähtavasti alles siis (sks Sand ’liiv’ + Hof ’mõis’). Kutsuti ka Soo-otsa karjamõisaks. 1920. a-tel sellest moodustatud asundus liideti 1977 Väinjärve külaga ning taastati 1997 häälduspärase Santovi nime all. Soo-otsa külal pole XX saj ametlikult küla staatust olnud, kuid 1939. a kohanimede eestistamise ajal tegi Järva maavalitsus ettepaneku nimetada Sandhofi asundus Soo-otsaks.FP
EAA.3.1.450:59, lk 110; EAA.1864.2.IX-120:426, L 441p; EAA.1864.2.VIII-152:404, L 411p; ERA.14.2.714 (Järva maavalitsuse ettepanek 31. III 1939 nr 252); Järvamaa 2007: 367; KN; KNAB; Schilling 1970: 99; Wistinghausen 1975: 186, 189

Saverna-sse›, kohalikus pruugis Sabõrna-he~ Savõrna Kanküla Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Valgjärve vallas, mõis, sks Sawwern, 1582 Sawiar, 1628 Saber moysa, 1638 Sawrikyllo, Sawrimoysa, 1722 Sawermois, Moisa Jürri oder Sawermois, 1782 Sawwern, Savremois, Sabberni mois, 1839 Sawwern, 1900 Забберн.  B1
Saverna oli väikemõis, mis 1580. a-tel läks Valgjärvega ühiste omanike kätte, XVII ja XVIII saj sai sellest Valgjärve mõisa osa. Nt 1722 asustas mõisakohta talupere, kuid oli olemas ka Saverna kõrts (Sawremois Krug). XVIII saj II poolel tehti Savernast karjamõis ja 1790 iseseisev mõis. Tänapäevane Saverna keskusasula on tekkinud Saverna ja Soodla mõisa piirialale. Saverna nime päritolu pole selge. Ühe mõeldava nimealusena on juba L. Kettunen pakkunud saarma vanapärast nimetust savermas, sabermu, saavermu, sabarm jne. Vaheldus b ~ v on keeles sage, muutust rmrn on võinud toetada sõna mõisa liitumine nimele, kuna kahe m-iga silbi järjendit on raskem hääldada. Väikemõisa nimes võiks sisalduda ka isikunimi *Saaver ~ *Saaber, mis on Võrumaal esindatud perekonnanimena Sabre (Plv). Samas võivad mainitud isikunimed pärineda saarmat tähendava loomanimetuse (*sa(a)bern : *sa(a)bermen) lühenenud variantidest. 1582. a esmamainingu põhjal võiks oletada lähteks *Savijärve + mõisa, kuid ka siis jääks n seletamatuks. Saverna oli 1970. a-tel nimekirjas Saverna-Reino nime all. 1977 liideti Savernaga Tamme-Soodla küla, mille läänepoolne ots oli Tamme (Tammõ) küla, kunagine Valgjärve vallamaja ja Tamme koolimaja ümbrus Tamme mõisa maal. ¤ Tudõngiq sõitva õga nätäl Tartolõ ja tagasi Võrro. Õga kõrd, ku nä Savõrna kotsilõ joudva, unõhtasõq nääq uma keele ärq ja nakkasõ kõnõlõma vinne kiilt. „Sto eto sa mesto?“ küsüs üts. „Naverna Saverna,“ vastas tõõnõ. (Jan Rahman) Vrd Saburi, Tamme5. – ES
BHO: 540;  EAA.2072.9.636, L 1; EO: 147; Hupel 1774–1782: III, 276; KNAB; PA I: 77, 249; Rev 1624/27 DL: 111; Rev 1638 I: 7; RGADA.274.1.174:451, 454, L 445, 447p; Rücker; Stryk 1877: 220; Uustalu 1968; Wd

Saxby [`saksbi, rootsi `saksbü] ‹-sse›, kohalikus pruugis Saksbe Vorküla Lääne maakonnas Vormsi vallas (Suuremõisa mõis), 1540 Saxbwͤ, 1565 Saxeby, 1636 Saxby.  A3
1977–1997 oli ametlikult Kersleti küla osa. Vana pärimuse kohaselt kirjutab C. Russwurm Vormsi esimeste asukate kohta, et nad on näljahäda sunnil tulnud Soome rootsikeelselt Uusimaalt: Kyrkslättist, Borgåst ja Saxbyst. Nad olevat esimesena asustanud saare lääneosa ja toonud nimed kodumaalt kaasa. Need nimed ongi Vormsil Kersleti, Borrby ja Saxby kujul säilinud. Hilisemad nimeuurijad on seda kinnitanud. Soome Saxby, mis 1970. a-tel sai ametliku soomekeelse rööpnime Saksala, asub külana ja endise kauplemiskohana veeteel Porvoost põhjas. Nime varasemad mainingud on 1382 Saxseby (pitseril), 1413 Saxaby, 1531 Saxeby jne. Kaheosalise nime järelosa on rootsi by ’küla’. Nime algusosa võib viidata kohta asustanud isikute saksa päritolule, sõna kõrvaltähendusele soome keeles ’kaupmees’ või ka isikunimele Saxe. Nt Saxby soomekeelsetes lähivaldades Asikkalas ja Hollolas on 1467 mainitud Lars Saxa ja 1503 Nils Saxa. Vrd Borrby, Kersleti. – MB
Granlund 1956: 251–253; Huldén 2001: 321; Johansen 1951: 275; Lagman 1964: 37; Russwurm 1855: I, 38, 108; SPK: 396–397; Wieselgren 1962: 83–85

Separa-leTrmküla Jõgeva maakonnas Mustvee vallas, kuni 2017 Ida-Viru maakonnas Lohusuu vallas (Avinurme mõis, Torma-Lohusuu kirikumõis).  B4
Omaette külana tuleb esile alles 1945. a nimestikus. Nimi on lähtunud Separa talunimest, mis on lühenenud Separahvast. Teise talurühma järgi on küla tuntud ka Visseri nime all, mille varasem nimekuju oli Vissjärve (u 1900 Висярве). Talu maadel olla varem olnud Vissjärve-nimeline mädasoo. 1977 liideti Separaga Saare (1922 Jaanissaare) ja Ülejõe (u 1900 Улеіее Логозу) küla (viimane kuulub nüüd rohkem Lohusuu aleviku piiresse).PP
KNAB; PTK I: 220, 278

Sundimetsa [sundimetsa] ‹-`metsaPöiküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Pöide vallas (Reina mõis, Tumala mõis).  B2
Sundimetsa ehk Sundi peresid on külana mainitud 1945. 1977–1997 oli ametlikult Kahutsi osa. Nimi pärineb loodusnimest Sundjamets ehk Sundimets. Sundja oli kirikuteener, kes kirikus tukkujaid äratas, ka kilter, kubjas. Varasem külanimi oli ühe talu järgi Sandre (u 1900 Сандре).MK
KN; KNAB

Suurmetsa [`suurmetsa] ‹-`metsa›, kohalikus pruugis Suurõmõtsa-`mõtsaPlvküla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Mooste vallas (Mooste mõis), 1816 Suremets, 1923 Suuremetsa.  B1
Küla on tekkinud talude metsamaadele Kauksi ja Säkna küla põlisel piirialal, vrd samas paiknev Viira. Kaartidelt võib leida ka Laane küla nime, kuid Laanõ (Laane) nime all tuntakse ääremaaküla Räpina pool piiri (↑Leevaku). Küll jäi Suurmetsa külast lõunasse mõisa mets Leevakulaan. Suur mõts on tähendanud suurt alemaade ala, esialgset Kauksi küla tagamaad. 1816 on mainitud sinna tekkinud Poro ehk Saare talu (Porro oder Sare in Suremets). Suurmetsaga on 1977 liidetud ↑Viira küla. Vrd Suuremetsa. – ES
EAA.1865.2.63/15:30, L 29p; ÜAN

Suur-Randvere [`suur-`randvere] ‹-`verre ~ -sseKaaküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas, Randvere mõis, sks Randefer, 1408 Randeuer (vakus), 1504 Randefer (mõis), kuni 2017 Randvere.  A4
Randvere mõisa kohta on teateid a-st 1504. Kuulus 1653 koos Hiiumaa Randverega (↑Hagaste) Magnus Gabriel de la Gardiele. 1920. a-tel jagati Randvere mõisa maad asundustaludeks, tekkisid ↑Koidu, ↑Põlluküla, Randvere, ↑Tamsalu ja ↑Viira küla. 1977 liideti needsamad ning Pärni ja Tõlli küla kokku üheks suureks Randvere külaks. 1997 külad taastati ning Randvere nimi jäi tähistama endist asundusküla mõisast kirdes; mõisakoht ise jäi Koidu küla piiresse. Saaremaa valla moodustamisel 2017 sattus valda teinegi Randvere küla; siinne nimetati Suur-Randvereks, millega liideti uuesti Koidu, Põlluküla, Tamsalu ja Viira. L. Kettunen on nime tuletanud sõna rand : ranna e-mitmuse vormist rande. Vrd Randküla, Randvere1, Randvere3. – MK
BHO: 482; EO: 318; KNAB; SK I: 327

Tambre [`tambre] ‹-leValsuvilarajoon Valga linna idapiiril, 1811 Gesinde Tamber Wirth Krüger Toffer.  A2
Suvilarajooni nimi on kujunenud Tambre kõrtsi järgi Oosuli ojal Kaagjärve mõisa pool Valga linna piiri. Kõrtsi vanem nimi oli Oosuli kõrts (nt 1723 Kaagjärve mõisas Osul Krüger, ka veel 1819. a kaardil Ohsol Krug nach Kawershoff). Oosuli nimi pärineb Valga linnas asunud mõisalt, keeleliselt aga läti sõnast ozols ’tamm’. Võimalik, et ka 1627 mainitud kõrts Lellimah asus samas kohas, igal juhul on nimi kokkuviidav Tambrest Marutini ulatunud Leiloma külaga (↑Maruti). Tambre nimi tuli esmalt kasutusele Kaagjärve poolel XIX saj alguses. Selle päritolu on tundmatu. Nime võib üritada seletada nii läti (vrd korduv talunimi Dambi) kui ka eesti keele kaudu, nt *Tamm+pere, *Tamm+perä. Tähelepanu äratab kahe kõrtsinime riimumine ka saksapärases pruugis: Tamber ja Dunder, Tambre kõrts Iigaste maanteel ja linnale kuulunud Tundre kõrts Võru maanteel. Viimane oli samuti olemas juba XVII saj ja ka Tundre nimi (nt 1819 Stadts Dunder Krug) kinnistus varem kui Tambre kõrtsi nimi. Vrd Maruti. – ES
EAA.1865.2.21/2:26, L 24p; EAA.308.6.34; EAA.308.2.123; Rev 1624/27 DL: 155; RGADA.274.1.174:896, L 890p

Tolkuse [`tolkuse] ‹-leSanpaik (küla) Valga maakonnas Otepää vallas, kuni 2017 Sangaste vallas (Pringi mõis, Puka mõis), 1723 Tolcko Andres (talupoeg), 1758 Tolckus Hans (talupoeg), 1805 Tolkusse Ebbo ja Peter (talupere).  C2
Tolkuse kujunes külanimeks hiljemalt 1970. a-tel, 1977 liideti Ädu külaga. 1723 on Puka mõisas elanud Jõgevestelt tulnud talupoeg Tolcko Andres. 1758 oli sellenimeline talu Vastse-Puka (Ruuna) mõisa maadel, 1805. a-ks on Tolkuse koos naabertaludega (Mõtsa ja Liinamäe) müüdud Pringi mõisale. Nimi esineb talunimena ka Häädemeestel. Tormas on Vanamõisa nimeks olnud Tollckomoise, nimetatud XVII saj mõisniku Clawes Tolckßi järgi, kelle nimi võib omakorda olla eesti päritolu, sest samas kandis on olemas Tolkusemägi. Arvatavasti põhineb Tolkuse nimi vanal isikunimel, nt keskalamsaksa nimedel Tolke, Dolke, Telken. Uuemal ajal on kohanime hakatud kokku viima sõnaga tolgus (paiguti ka tolkus). 1758 on sama või lähedane kant kandnud Aalde nime (Hawlecht ‹ *Haavalehe?), 1805 Berghoff (Mägimõisa). Mägimõisa oli Pringi mõisa karjamõis (↑Kibena). Vrd Tolga. – MF, ES
EAA.567.2.414:3, L 2p; PTK I: 242; RGADA.274.1.174:968, L 961p; RGADA.274.1.241/6:3, L 619p; SK I: 434

Tori1-sseToralevik Pärnu maakonnas Tori vallas, mõis, sks Torgel, 1528 Turgila, 1560 Turgel (mõis), 1797 Torri M., 1923 Tori (asundus ja kirikuasundus).  A1
XVI saj oli Tori mõis Pärnu ordukomtuuri peamõis, hiljem erakätes, siis kroonumõis, mis 1854 läks Liivimaa rüütelkonnale rendile hobusekasvatuse sisseseadmiseks. 1930. a-tel hobusekasvatuse suunaga riigimõis. Alevik hakkas kujunema XIX saj lõpus, kuid kandis kuni a-ni 1977 Tõia küla nime (taluna 1720 Toya Andres, külana 1855–1859 Тоя, u 1866 Теіакюля). Aleviku moodustamisel liideti sellega Tõia asund. Tori nime lähtekohaks on isikunimi, vrd Thore Sunde XVI saj Eestis ja soome Tori, Thorijo, Torria, Torrio jne. L. Kettunen tunneb Pärnu-Jaagupist Tõija Mardi talu, praegu Tõia nime all (↑Libatse). See nimi tuleneb samuti isikunimest, vrd mehenimesid Teije, Teye, Teio, Theye, Theyo, Thei. Tori alevikuga on liidetud väiksem osa Kose külast (↑Oore).MK
BHO: 602–603;  EAA.298.2.71, L 8; EAA.567.3.160:119, L 116; EAN; ENE-EE: IX, 482; EO: 48; KNAB; Mellin; Pärnumaa 1930: 435, 549; Stoebke 1964: 69; Tiik 1976a: 417; Vene TK 126

Tsilgutaja-le›, kohalikus pruugis-lõ›, varem ka Mauri Rõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Vana-Laitsna mõis), 1781 Zilkuta Jakkap, 1796 Dorf Zilkuta, 1811 Tosta oder Maure, 1815 Zilkuta, 1839 Mauri.  A3
Tsilgutaja oli 1977–1997 Sarise küla osa. Külanimi on Rõuge kirikuraamatutes Tsilguta(ja), mõisakirjades saksa-lätipäraselt Mauri. Tsilgutaja järve on 1684. a kaardil nimetatud piirijärveks (Pir Siö) Rogosi ja Vana-Laitsna mõisa piiril paiknemise tõttu. Tsilgutaja nimi võib olla siia rännanud Vastseliinast Tõnkova kandist, kus 1684. a olid peremehed Tilkota Andres ja Tilkivte Noha ~ Tilkote Noha. Nime kõige tõenäolisem lähe on linnunimetus häälitsuse tsilk-tsolk järgi, vrd nt Häädemeeste silgutaja ’väike lehelind’. Kuid vrd ka eesnimed Tilk, Tiilik jt. Küla teine, vananenud nimi Mauri esineb mujalgi Lõuna-Eestis. Vrd Tiilige, Tilga, Tõnkova. – ES
EAA.1268.1.23:44, L 92; EAA.1268.1.403:407, L 359p;  EAA.1268.1.214, L 4; EAA.308.2.178; EAA.308.6.316:61, L 54p; LVVA.199.1.228:25, L 20p; Rücker; VMS: 411

Tõnkova [`tõnkova] ‹-`kovva ~ -sse›, kohalikus pruugis `Tõ̭nkova Vasküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Vastseliina mõis), 1782 Tonkowa Jurka, 1820 Tõnkowa (talu), 1909 Tenkow Andre, u 1920 Tänkova.  A3
1977–1997 oli Tuuka küla osa. Tõnkova oli kuni XIX saj lõpuni põlistalu, mille nime seal esineva kõrgenenud õ (õ̭) tõttu on kuni hilise ajani kirjutatud mitut moodi, hoolimata õ-ga kirjapildi esinemisest erakordselt vara, pastori kirjapanekus 1820. a. Tõnkova talu loetleti 1820 Tsiistre-Kurõ (Zistre-Kurre) küla all. Koht oli asustatud juba 1684 (Tilkota Andres), tollasest nimest saadud ↑Tsilgutaja külanimi Vana-Laitsna mõisas ja Tõnkova nimi pole ilmselt otseselt seotud. Tõnkova nime päritolu pole selge. m-i sisaldavad nimekujud, nagu Timkov, võiksid olla Timofei või Timoni mugandused. Teise silbi n viitaks rohkem Antoniuse slaavipärastele Kesk-Euroopa mugandustele, vrd XVI saj vene-poola nimenäited Tинец, Tiniecz, Тинко Кузминич. Sisuliselt sama järelduseni on jõudnud L. Kettunen, kelle arvates võib kohanimi tuleneda nimest Tõni, Tõnni vene liitega -ova.ES
BAL: 674; EAA.1865.2.141/2:16, L 15p; EAA.1271.1.224:109, L 651;  EAA.308.2.178, L 1; Eesti TK 42; EO: 166; Tupikov 2004: 391; Unbegaun 1995: 80

Tõramaa [tõra`maa] ‹-leKõp, SJnpaik (küla) Pärnu ja Viljandi maakonnas Põhja-Sakala ja Tori vallas, kuni 2017 Kõpu ja Tori vallas (Suure-Kõpu mõis, Vastemõisa mõis), 1811 Terrama Hans (talupoeg Väike-Kõpu mõisas), 1816, 1839 Terrama (talu).  C1
XIX saj I poolel oli Vastemõisa metsavahikoht Terrama Ado. Veel u 1900 oli tegu talude rühmaga, 1930. a-te kaardil koos Piiri külaga Piiri-Tõramaa. Liideti 1977 Tipu külaga, üksikud talud Riisa külaga, põhjapoolne osa oli juba varem liidetud Sandra külaga (SJn). Nime lähtekohaks võib olla sõna tõrv : tõrva, mille omastavast on v suulises kiirkõnes kadunud, või ka isikunimi. Vrd Tõravere, Tõre, Tõri järv. – MK
 EAA.308.6.214, L 1; EAA.1865.3.282/9:3, L 3; EAA.1865.3.283/1:52, L 52p; KNAB; Rücker

Tõrenurme [tõrenurme] ‹-`nurme ~ -ssePltküla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas (Lustivere mõis), ? 1411 Terrenurme, 1583 Tenurma, 1599 Terenorm (küla), 1797 Terrenorm.  C3
Tõre-alguliste nimede puhul on tõenäolisim lähtumine isikunimest, vrd eesti ürikunimi Thore, XVI saj Thore Sunde, vrd ka tõrv : tõrve. Tõrenurme loodeosa oli 1930. a-teni Leisu küla (1797 Leiso). Vrd Tõre. – MK
LGU: I, 181; Mellin; PA IV: 20; P XVI: 272; SK I: 451; Stoebke 1964: 69

Tõreska-le›, kirjakeeles varem ka Tereska Kadküla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Vohnja mõis), 1726 Terraske Mart (talupoeg Vohnja mõisa Ohepalu küla all), 1862 Terreska (poolmõis).  B3
1862 eraldati Tõreska Vohnjast ja rajati poolmõis (Landstelle). 1920. a-tel Tõreska asundus, 1940. a-test küla, mis 1950.–1960. a-tel Nõukogude sõjaväe tankipolügooni rajamise tõttu kaotati ja liideti Suru külaga; taastati 1997. Nimi on talunime vahendusel lähtunud tõenäoliselt isikunimest, vrd XVI saj Eestis Thore Sunde. Nimelõppu -ska on L. Kettunen pidanud ebaselgeks või vene päritolu olevaks, vrd vn isikunime Taraska. Tõreska ümbruse talusid nimetati 1920.–1930. a-te allikates ka Metsanurga külaks.MK
BHO: 590; EO: 207; KNAB; Rev 1725/26 Vi: 75; Stoebke 1964: 69

Tõrreküla [tõrreküla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Tõrrekülä, kirjakeeles varem ka Tõrre Pstküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas (Heimtali mõis), 1584 Terecula (küla), 1795 Törre.  B2
Kõige tõenäolisemalt on külanime algusosa lähtekohaks isikunimi, vrd XVI saj Thore Sunde. Vrd ka tõrs : tõrre. Tõrrekülaga on 1977 liidetud ↑Kundru küla (Kõp).MK
EAA.1865.3.209/2:7, L 7p; PA IV: 168; Stoebke 1964: 69

Tündre järv [`tündre järv], kohalikus pruugis `Tõndre järv Hel, Krkjärv Valga ja Viljandi maakonnas Mulgi ja Tõrva vallas, 1638 Tunder See (järv), 1797 Tendele S. (järv), 1839 Tondre S. (järv).  B3
Tündre tundub olevat rahvaetümoloogia. Võib-olla on tegemist liitnimega, mille algusosa lähtekohaks oli tõna ’püüs’ mitmuslik vorm. XVIII saj esines Tündre ka talupoja lisanimena.MK
Mellin; Rev 1638 II: 129; Rücker; VMS

Uuesalu [uuesalu] ‹-`sallu ~ -sseJürküla Harju maakonnas Rae vallas.  C4
Küla moodustati 2013 peamiselt Järveküla, vähemal määral Kurna osast. Küla vanim asustatud paik on Kurna mõisale kuulunud Katku talu (ametlikult praegu Inna), mis esineb nimeta kõrtsina juba 1697. a kaardil. Küla planeerimise aegu 2003. a nimetati piirkonda endiste kinnistute järgi Katku-Uuesaluks, millest pärineb ka uue küla nimi. Katku nimi seostub sealse soise maastikuga (katk ’madal, soine koht, soomülgas’). Uuesalu nimi pärineb Saire külas olnud popsikohalt, mille algne nimi oli Uuesauna (1924), al 1933 Uuetalu (rahvapäraselt Uuetoa). Praeguse Uuesalu küla maa-alal paiknes talu lahustükk. Millal muutus nimi Uuesaluks, on teadmata.PP
 EAA.1.2.C-I-21; Eesti TK 25; KN; KNAB
Märkus. Parandatud Katku talu mõisakuuluvus. 2016-07-03T19:08:08.

Uuevälja [uuevälja] ‹-lePltküla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas, kuni 2017 Pajusi vallas (Pajusi mõis).  B2
Küla a-st 1997, enne seda oli Luige küla osa. Mellini kaardil on Uuevälja kohal karjamõis (Kl. Luik), XIX saj on sel kohal juba Luige küla (1839 Luik). Uuevälja talu oli Rutikvere mõisas (1805 Uewelja Andres). Rutikvere mõisas oli juba XVIII saj talupoegi, kelle lisanimi oli Välja (Wellia, Wellie). Külanimi pärineb sõnadest uus ja väli, tõenäoliselt talunime kaudu. Vrd Luige. – MK
EAA.567.2.1123:3, L 2p; KNAB

Vaarkali2 [`vaarkali] ‹-le ~ -sse›, kohalikus pruugis ka-`kalliVasküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Tsorona mõis), 1627 Warkale Hanss, 1630 Warkull Hans, 1638 Warckus Hans, 1684 Warkalla, 1798 Waarkalli.  A2
Varasema *Valgõpalo vakuse lõunaosas olnud hajatalu, talurühm (1684 viis peret) ja küla on andnud siirdnime ka Lasvale, kus XVII saj keskel tekkis samuti Vaarkali talu, hiljem küla (1684 Warkala Andres, ↑Pässä). Külanimi pärineb talupoja lisanimest ja on keeleliselt sama päritolu kui Haanja Vaarkali. Ka Vastseliina Vaarkali Hansu kohta on kirjutatud, et ta on pärit Alūksnest (Marienburgist). Vrd Vaarkali1. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; Mellin; Rev 1624/27 DL: 77; Rev 1638 I: 163; Roslavlev 1976: lisa 1

Vardja3 [`vardja] ‹-leVilküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas (Viiratsi mõis, Viljandi mõis).  C2
Võimalik, et nimega on ühendatavad 1724 Wardja Matzie Hanß ja 1782. a kirjapanekud Wardia Juhhans Witbe Kaddri, Wardia Jürri, Wardia Andres, Wardia Tönnis. Peale nende on hingeloendis veel kolm Meksi Wardia talu. Lisanimede järgi otsustades oli XVIII saj olemas küla või talurühm, mis kuulus Viljandi mõisa alla. Wardy esines Viljandi mõisa maavaldustes juba XVII saj lisanimena, XVI saj Poola revisjon kasutab sõnu wardei, wardey ja wardeistwo vastavalt külavanema või kupja ja ehk ka vakuse või kupjale alluvate külade kogumi kohta. Sõna vardja on kohanime lähtekohaks olnud ka mujal. Vardja omaette piirkonnad on Viljandi järve ääres Närska (1713 Närsck Hanß Johann) ja Sammuli (1970 Viiratsi-Vardja, liideti 1977 Vardjaga). Osa Vardja talusid, mis kuulusid Viiratsi mõisa alla, oli enne 1977. a ↑Matapera küla osa; 1930. a-tel arvati neid ↑Mäeltküla koosseisu. Vrd Vardja2, Varkja. – MK
EAA.567.3.83:21, L 20p; EAA.1865.5.71:15, 24, 25, L 13p, 22p, 23, 23p; PA IV; Rev 1638 II: 90; RGADA.274.1.181/7:5, 594p

Vatsa-le›, kohalikus pruugis Vadsa-lõVasküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Misso mõis), u 1900 Ваца, 1939 Vadsa.  B3
Tegemist on kunagise *Panitora vakuse osaga (1561 Волостка Паниторская 1638 Panytura Kubbiaschafft ja Pantzakülla), mille algtaluks oli Kurõ ehk Kure (1627 Kurra Andres, 1630 Kuru Jacob, 1638 Kurro Jacob, 1684 Curi Märt och Hindrich, 1688 Kurri Hinrich Hindt, Jurgen, Maert). Talu mitmekordsest jagunemisest tekkis kaks talurühma, Pulli ehk Kurõ-Pulli (eristamaks Pulli-Põdra külast Misso keskuses) ja Vadsa. Kahe väikeküla varasem ühine külanimi on jäädvustatud veel üheverstakaardil (Курре, st Kurõ). Küla talude vana katastrinimi Kurre Waska (1875) näitab, et Vatsa nimi on ümber tõlgendatud eesnimest Vaska või Vaaska (laennime aluseks vn Ivaško või Vassili), mis on olnud ühe jagunenud talu peremehe nimi. Ümbertõlgendamise eeskujuks võis olla Kasaritsas ja Haanjas esinev vana lisanimi ja külanimi Vadsa. Waska ja suulise Vadsa vastavust võib seletada ka täpselt vastupidi – eesnimemugand oligi Vadsa, kuid haruldasem nimi asendati kirja pannes tavalisemaga. Vrd vn ja ukraina Ваца, Вяца kui lääneslaavi eesnime Václav hellitusvorm, Вяца ka idaslaavi Vjatšeslavi vastena. 1977 muudeti Vadsa kirjapilt Vatsaks ning liideti Pulli ja kõrval paiknev Plussa küla, samuti Valdi küla järelejäänud talud (vanemad talud oli Viitka piires). Vrd Kurõkivi, Marga, Vadsa. – ES
 EAA.308.2.178, L 1;  EAA.284.3.253, L 5; Eesti TK 50; Petrovskij 1966: Вацлав, Вячеслав; Rajandi 1966: 85, 223; Rev 1624/27 DL: 76; Rev 1638 I: 166; Roslavlev 1976: lisa 1; Truusmann 1897a: 40; Vene TK 42

Vetepere [vetepere] ‹-`perre ~ -sseJMdküla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Albu vallas (Albu mõis), 1539 Carowames (mõis), 1572 Korbesz oder Karwambs (mõis), 1627 Wetteberg (mõis).  C2
Vetepere kohta on esimesed teated mõisana. Hiljemalt 1553 kuulus mõis Jürgen Wedtbergile, kelle nime järgi hakati mõisat kutsuma nii saksa kui ka eesti keeles. 1630. a paiku ühendati mõis Albu mõisaga ning järele jäi samanimeline talu (veski) või küla. XVIII saj rajati selle asemele karjamõis Neu Alp, mille asemele loodi 1781 taas küla (↑Albu). Vetepere varasem nimi võis olla *Karuvõhma (karu + võhmas ’soosaar’). Seostamine Kuru külaga (1507 Curgewammes, ↑Kuru2) on ekslik. Praeguse küla piiresse jääb mitmeid talurühmi, mida on kutsutud ka küladeks, kuigi küla staatust neil XX saj pole olnud: ↑Kõrvenurga (liidetud 1977), Napu (1572 Kolover, 1686 talu Nappa Mattis; hiljemalt 1938. a-st ida pool Jägala jõge kuulus Vetepere, lääne pool Kõrvenurga alla), Rummussaare (1716 talu Rummosare Jürri), Simisalu (1447 talu Symesallo, 1459 küla Symsallo), Tammsaare (1716 talu Tamsare Andres) ja Venevere (1564 küla Wembstfer).FP
Bfl: I, 191, 240, 1129; EAA.3.1.450:80, lk 147; EAA.1.2.933:44, L 44; EAA.1.2.942:396, L 384p; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 174; EAA.1864.2.IV-6:113, L 111p; ERA.2424.1.519:71–74, L 39–40p; EVK; Hupel 1774–1782: III, 509; KNAB; Ungern-Sternberg 1912a: 26–27, 137

Viira5-leTMrküla Tartu maakonnas Luunja vallas (Kavastu mõis), 1601 Wira kulla, 1796, 1839 Wira.  B1
Esines esmakordselt Tähemaa küla talupoja lisanimes (1592 Tin Wira). Oli XIX saj andmeil karjamõis. Küla põhjapoolne tuumikosa asus varem Vara vallas, 1987 liideti see Tähemaaga. L. Kettuneni järgi on küla nimi seotud sõnadega viir : viira ~ viiru ’joon, viirg’, viirg : viira ~ viiru ’värin’ ja viirastama ’viirastuma’. Kaks viimast sõna tuleks küll välistada. V. Pall kõrvutas lisaks häälikuliselt lähedasi sõnu või nimesid Viira (koera nimi), viirg : viira ~ viiru ’rida, rodu’, viiras : viira ’tiir, viires’. Ta pidas tõenäoliseks küla nime põlvnemist talu nimest, mis võis omakorda lähtuda isiku lisanimest. E. Saare teatel tähistavad Viira nimed ääremaad, ala mitme küla või valduse piiril. Sellega võib nõustuda, oletades viir(g) : viira tähenduse nihet. Niisiis ei tarvitse küla nime puhul lähteks pidada talupoja lisanime, vaid talu nime, mis oli oma nime saanud asendi järgi. 1977 liideti Viiraga Tõrvassoo küla (1970 Tõrvasoo). Vrd Viira1, Viira3. – EE
Mellin; EM: 97, 201; ENE-EE: X, 401; EO: 243-244; PA II: 414; PTK I: 274; Rücker

Vilaski-leSanküla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Tõlliste vallas (Tõlliste mõis), 1628 Willassk Pauell, 1638 Welleska, 1687 Willasko Ott, Willasko Hans, Willasko Jaan (talud), 1723 Willaske Hindrich, 1805 Willasky Peter (talud).  B1
Külaks sai 1940. a-tel. Vilaski on algselt olnud talu Vanikeste külas (↑Tinu). Kohanimekartoteegi teatel on seal olnud kaks talu ja parvemehe maja. Nime aluseks võib olla sõna vilask ’volask, pikk inimene’ või ka ’lobiseja’. Vilaskiga on 1977 liidetud Nutu (1932 Nuttu), Saarõ (1932 Saare), Surdi (1970) ja Tiidrike (1970) küla ning osa ↑Mürgi külast. Omaette paigad on veel Kaku (1796 Kakko talu), Pausti ja Püsniku (1839). Peale Tiidrike asuvad ülejäänud kõik Karula khk-s.MF
 EAA.308.2.111, L 1; EAA.567.2.449:2, L 1p; KN; KNAB; Rev 1624/27 DL: 164; Rev 1638 I: 13; RGADA.274.1.174:1001, L 992p; Rücker; VMS: II, 679; Wd

Vivva-le›, kohalikus pruugis-lõVasküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Orava vallas (Orava mõis), 1638 Waiwat Pustus, 1684 Wiwa Pustus, 1820 Wiwwa (talurühm), 1875 Wiwwa (karjamõis).  C1
Puustus ja hajatalu arenes XIX saj-ks väikeseks külaks. Kuid nt 1688. a on Vivva (Wifwa Byy) alla liigitatud ka Riihora, Kõvera ja Tegova. Vivva vana tuumiku kõrvale edelas tekkis XIX saj Vivva karjamõis, mida pärast asundustaludeks jagamist hakati kutsuma Mäe-Vivvaks. Vivva nime päritolu jääb hämaraks. 1638. a nimekuju sisaldab ilmselt mitmuse nimetavat käänet (*Vaivat), mis näitab, et võru mitmuse kõrisulghäälikut võidi siis tõlgendada veel t-ks (tänapäeval oleks Vivvaq). Kui nimi on tõesti esialgu sisaldanud ai-ühendit, tuleks seda võrrelda *Vaiste külanimega Otepääl Arulas (1638 Wayste kyllo, 1749 Waivasta kyllo). Vrd ka Vaivina. Kirjapilt ai-ga võib olla ka juhuslik kõrvalekalle, vrd 1601 Kahkva külas (Räp) Wiwa Jack ja Pap, 1627 Sillapääl (Räp) Wiwa Pap ja Andres. Ilma ai-ta lisanime lihtsaim tõlgendus lähtub vanapärase vene eesnime Αвив hellitusvormist Вива.ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.1271.1.226:134, L 1711;  EAA.3724.4.1905, L 1; Petrovskij 1966: Αвив; Rev 1601: 15; Rev 1624/27 DL: 69; Rev 1638 I: 90, 175; Stoebke 1964: 105

Vormsi [`vormsi] ‹`Vormsi ~ -sse› = Ormsö [`urmsö] ‹-le›, kohalikus pruugis Ormse [`ormse] Vorsaar ja kihelkond ajaloolisel Läänemaal, sks Worms, ? 1359 Wormes, 1391 up (…) Wormse, under Wormse, 1449 Wormezoe, 1482 Wormesee, 1562 Wormbs, 1565 Orms Ödenn, 1644 Wormbsöö.  A4
Saare algupärane nimi on rootsi keeles Ormsö, moodustatud viikingiaegadest tuntud mehenimest Orm (sõnast orm ’uss’ omastava lõpuga -s) ja järelosast ö ’saar’. Nime tõlgendus ’ussirikas saar’ on siiski rahvaetümoloogia. On teadmata, kes või mis oli Orm – kas mereröövel, Taani piiskop Ribest või Norra kuninga Olof Tryggvasoni laev Ormen Långe. Mõne uurija arvates sai saar juba ristiusu levides XII–XIII saj esmase hajaasustuse Rootsist. Püsivam asustus näib olevat levinud kavakindlalt algul saare lääne-, siis idaossa. Külanimede põhjal otsustades tulid asukad nii Soome rootsikeelselt lõunarannikult kui ka Rootsist. XVI saj jagati saare 13 tollast küla kahte maksupiirkonda: Västervackan ja Östervackan. Nende piirile ehitati kirik, mis Tallinna Oleviste ja Soome Olavinlinna eeskujul pühendati Norra kuningale Olavile. Saare nime vanimad kirjapanekud on sakslaste sulest. Alles seejärel, kui Põhja-Eesti 1561 läks Rootsi koosseisu, ilmus dokumentidesse rootsi Ormsö. Saksa tavas oli see juba varem mugandunud w-alguliseks. Nii sks Wurm kui ka rts orm tähendavad madu või ussi. Saksa nimekujust on mugandunud ka eestikeelne Vormsi. Varasem eestikeelne nimi on olnud Hiiurootsi saar (u 1720 Io roots, 1798 Hiorootsi Saar). Saksa kultuuri mõjul on rootsi keeles XX saj olnud ka nimekuju Wormsö. 1939. a asus saarel u 2500 rootsikeelset elanikku.MB
Johansen 1951: 120, 133, 273–275, 238; Kanarbik 2003: 10–12; KNAB; Lagman 1964: 12–14, 34, 70–72, 116; Reinholdson 2011: 10–13; Russwurm 1855: I, 38, 40, 99–104; Wieselgren 1962: 11–20, 232

Väljamõisa [välja`mõisa] ‹-`mõisa ~ -ssePhaküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Pihtla vallas (Sandla mõis), 1790 Weliakülla, 1798 Weljakül, 1938 Välja (asundus), kuni 2017 Väljaküla.  A4
Külas on ka Välja talu. Väljaküla on rahvapärimuse kohaselt olnud vana küla, mille kohale on asutatud Sandla mõisa Välja karjamõis. 1920. a-test asundus, u 1939. a-st küla. 1977–1997 oli ametlikult Sandla osa. Teistest Väljaküladest eristamiseks nimetati 2017 Saaremaa valla moodustamisel endise karjamõisa järgi Väljamõisa külaks; nimi oli rahvasuus paralleelselt ka varem kasutusel. Vrd Väljaküla4. – MK
 EAA.2072.3.426e, L 45, foolio I; EAN; KNAB; Mellin

Jaga

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur