[KNR] Словарь эстонских топонимов

Sooru ‹-le ~ `Sooru› Luk – küla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Tõlliste vallas, mõis, sks Soorhof, 1388 curia Sore, 1630 Hof Sore, 1683 Sohrhoff, 1688 Sohr Hoff, Zohrhoff, 1689 Soorshoff, 1909 Sooru m., Zohru m. (läti); läti Core, Coresmuiža.  A1
● Sooru oli väga vana rüütlimõis, mis püsis muutumatutes piirides sajandeid. Mellini kaart 1793 esitab mõisast loode pool paiknevaid talusid kui eesti küla (Esti Külla), kagupoolseid kui läti küla (Letti Külla, ↑Supa). Mõisa maale tekkis 1920. a-tel asundus, mis pärast 1940. a-id muutus külaks. Sooru nimi pole oluliselt muutunud. Kas nime alguses on hääldunud ts, jääb kirjapanekute põhjal ebaselgeks. Pigem on nimi olnud s-alguline, kui võrrelda Tsooru (Rõu) kõigi varasemate mainimistega. Tähelepanuväärne on mõisat läbiva Piiri oja, rahvapäraselt ka Sooru oja nimi: 1430 vlete de Sole, 1689. a kaardil Sole upp. Kuna asendus r › l on kohanimedes tavaline, on väga tõenäoline, et Sooru mõis on nime saanud ojalt või maastikusõnast, mis seostub vooluveega. Maastikuliselt tulevad sügava oru nõlval paikneva Sooru mõisa puhul esmajärjekorras kõne alla võrdlused lõunaeesti sõnaga ts´ori või ts´oro ’soonekoht, märja põhjaga org, sälkorg’. Sel juhul oleks Sooru kandi sõnakujus ts juba keskajal asendunud s-iga, vrd soru ’peen veejuga, riba, nire’, soristama ~ tsoristama. Võrdlus sõnaga soor (võru tsuur) ’looma suguliige’ on lisandunud taustale nime kasutuse käigus, nime algupärase alusena on see vähem tõenäoline. Vrd Tsooru. – ES
BAL: 498; Dunsdorfs 1974: 200; LGU: I, 127, 252; Lvv: I, 175; LVVA.7348:1.6:54, L 50p;  LVVA.7404.1.1285, L 1;  LVVA.7404.1.1427, L 1; Mellin; VMS: soru