[KNR] Dictionary of Estonian Place names


Query: in

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 1541 artiklit, väljastan 550

Aa-sseLügküla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas, mõis, sks Haakhof (mõis), Haküll (küla), 1241 Hazæ (küla), 1583 Haka.  A2
Küla on kuulunud vähemalt a-st 1287 kuni 1426 Kärkna kloostri alla, siis oli Saksa ordu valdus ja hilisemal ajal oli Aa mõisa järgi. Aa mõis (1497 Hake) rajati vahemikus 1426–1497 arvatavasti Aa naaberküla, hilisema ↑Moldova ehk Muldova (1241 Muldillippæ) maadele. 1920. a-test Aa asundus, 1977. a-st küla. P. Johansen, kes on Taani hindamisraamatu (LCD) Hazæ samastanud Aaga, on nime võrrelnud soome kohanimega Hakala. M. J. Eisen on märkinud, et LCD nime on loetud ka Hacae ja nime algseks kujuks peab ta Haka. Eiseniga samal seisukohal on A. Künnap, kes on algse nimekujuna näinud (H)a(a)ka, LCD kuju olnuks ladina omastav. Nime lähtekohaks võiks olla (h)aga : (h)aa ’hagu, oks, kaerapööris, sõkal’, mis tuleb kohanimedes esile mujalgi Eestis. Aa idaosas oli varem Nehatu küla (1650 Nyhatt), mis esines eraldi külana veel XX saj alguses. Aa küla piires, mõisast u 2 km kagus, asub Alulinn, soosaar ja muistne linnusekoht, mida seostatakse ↑Alutaguse nimega. ¤ Aa küla olevat neli korda ümber paigutatud. Esimene asukoht oli Aa mõisast vähe kirde pool, mererannas, teine asupaik Voorepere küla kõrval Aa mäel, kolmas Nehatu külana umbes pool versta Aa mõisast ida pool (alale on jäänud veski). Nehatu küla talud lahutati umbes 60 aastat tagasi koost ja põletati Aa mõisa lubjaahjus ära. 35 aastat tagasi tabas moonameeste ja vabadikkude elukohti sama saatus, ainult elamud viidi neljandasse paika, Varjale üle. Siin on halekuulsa Aa küla riismed rahu leidnud. (1924) Vrd Nehatu. – MK
BHO: 92, 97, 378; Eisen 1920: 91; EMS: I (1),117, 118; Joh LCD: 352–353, 506; Künnap 2002: 95; Liiv 1924: 352

Aadma [`aadma] ‹-leKäiküla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Käina vallas, mõis, sks Ahdma, 1565 Adama, 1686 Adamma, 1726 Adma (küla Putkaste mõisa all).  A3
1699 märgitud veel külana (Adama), hiljem oli karjamõis, küla mõisa kõrvalt kadus. 1797 eraldati Putkastest iseseisvaks mõisaks. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele asundus, mis u 1939. a-st on küla. Algselt on tegu üksjalakoha nimega isikunimest Aadam.MK
BHO: 6; EAA.1.2.943:1000, L 1040p; EAA kinnistud; EM: 84; ERA.14.2.451 (Lääne maavalitsuse ettepanek 30. III 1939 nr 9033 asunduste asjus); HK: 19

Aakaru [`aakaru, varem ka aakaru] ‹-sse ~ -leKamküla Tartu maakonnas Kambja vallas (Vana-Kuuste mõis), 1468 Aykar, u 1557 Ayakurbe, 1582 Aiakorul, 1638 Ajakorb, 1923 Ajakaru; sks Ayakar.  C3
Aakaru oli kunagi ka mõis. Nii küla kui ka mõisa kohta on teateid al 1468, kusjuures XV–XVII saj eristati kaht mõisakest, nt 1494 Lutike Ayacker (’väike Aakaru’) ja Grote Ayacker (’suur Aakaru’). Mõisakesed ühendati XVII saj või hiljem Vana-Kuuste mõisaga. L. Kettunen oletas seost kohanimega Aakre ja eraldas ettevaatlikult kaks osa (Ai-karu ’aiakaru’), kuid pidas nime päritolult siiski ebaselgeks. Vanade kirjapanekute järgi otsustades on seos sõnadega aak ’haak’ ja aru ’kuiv rohumaa’ näiv. Tegemist on liitsõnalise kohanimega, mille järelosa tuleneb sõnast kõrb : kõrve ’põlismets’. Nime algusosa on Tartu murde sõnakujuga aid : aia ’aed’ sisuliselt raske põhjendada. Tõenäoliselt sobib lähtesõnaks läänemeresoome *akja : *aγja- (‹ alggermaani *agjā; Tartu murde oletatava sõnana tüübilt nagu lag´a : laja ’lai’) põhitähendusega ’äär, serv’, millest pole kaugel ’piir’, vrd lääne- ja saarte murdes ai ’seeliku või särgi äärepael’, liivi aigā ’kallas, äär; paikkond; külg’, vepsa aǵj ’ots (sh külal), tükk, lõpp’ jt. Sama päritolu on Salatsi piirkonna jõenimi Aģe (Ayia, Adia). Vrd Aakre, Aiamaa, Aiaste, Aila. – EE
BHO: 37; EO: 177–178; Ernits 2015: 704; KN; LGU: I, 400, 583; PA I: 46; Pajusalu, Winkler 2011: 180; Rev 1638 I: 81; Stryk 1877: 22; ÜAN

Aakre [`aakre] ‹`Aakre ~ -sse›, kohalikus pruugis `Aagre Rõnküla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Valga maakonnas Puka vallas, mõis, sks Ayakar, 1557 Aicker (mõis), 1582 Aiakar (väikemõis), Aiakiell (küla), 1782 Ajakarre mois.  B1
Aakre mõisa maad jagati 1920. a-te alguses kruntideks ja moodustati asundus. Pärast Teist maailmasõda jagunes asundus omakorda väiksemateks küladeks, Aakre mõisa keskus jäi Kivirehe külla. Uuesti moodustati Aakre külana 1977. Liitsõnalise kohanime algusosa on ilmselt sama päritolu kui Aakaru nimes. Erinevalt viimasest ei viita järelosises miski sõnale kõrb : kõrve. Seevastu võiks väga ettevaatlikult oletada hääbunud *kar-tüve metsa või soo tähenduses. Esimesena käsitles kohanime M. J. Eisen, kes saksakeelsest variandist lähtudes oletas alusetult, et algsem kuju võis olla kas *Ainakaar ’heinakaar’ või *Ajatar ’metsavaim’ ja võrdles seda leedu sõnaga aitvaras ’luupainaja; tulihänd’. Mõisa varasem nimi Kawrimoise (1638 Kaffrimoyse) seondub XV–XVI saj omanike Kawerite nimega. 1977 moodustati Aakre järgmistest küladest: Kanaküla, Kivirehe, Matu, Tuuse, Undi (1839 Undi karjamõis, sks Carlsberg), Veere, Väljaotsa ja Ägli. Enamik liidetud väikekülasid oli nime saanud taludelt. Matu tuleneb eesnimest, mis on Matt(h)euse ja Matt(h)iase lühendeid. Ägli tähendab Lõuna-Eestis äket. Tuuse pärineb isiku lisanimest (1628 Tusa Hann). Vrd Aakaru, Aiamaa, Aiaste, Aila. – EE
Bfl: I, 1454; BHO: 37; Eisen 1919b: 6; EM: 96, 132; EO: 176–177; Ernits 1993; Ernits 2015: 705; Hupel 1774–1782: III, 270; KN; PA I: 64; Rajandi 2011: 125; Rev 1624/27 DL: 151; Rev 1638 I: 93; Rücker; Stryk 1877: 130; ÜAN

Aardla [`aardla] ‹`Aardla ~ -sse ~ -leKamküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas (Haaslava mõis), 1534 an der Ardelschen Grense (piir), 1627 Arlla, 1839 Ardlakülla.  A2
la-liiteline kohanimi lähtub L. Kettuneni järgi oletatavast muistsest eesnimest *Arta või *Aarta; isikunimi võib olla germaani algupära, vrd sks Hartwig, tõlkes ’tugev’. Sama päritolu on sm Hartola. Küla järgi on nime saanud org, järv, jõgi ja polder. Vrd Aarla, Ardla. – EE
ENE-EE: I, 22; EO: 70; LGU: II, 360; Rev 1624/27 DL: 125; SK I: 28; SPK: 71; Rücker

Aasa-lePJgküla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Halinga vallas (Kaelase mõis).  B3
Kaelase asundus nimetati Aasa külaks 1939. a paiku. Nimi tuleneb ilmselt sellest, et küla asub jõelooke kohal. Küla piiresse jääb loodes endine Liisamõisa karjamõis (1805 sks Lisettenhoff, 1839 Lisettenhof). Vrd Kaelase. – MK
 EAA.2072.5.772, L 1; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); KNAB; Rücker

Aaspere [`aaspere] ‹-`perre ~ -sseHljküla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, mõis, sks Kattentack, 1241 Katkantagus (küla), 1498 Kattentacken (küla), 1511 Kattentaken, 1732 Aastwerre, 1796 Kattentak, Aastwerre M. (mõis), 1913 Haasper m.  A3
Mõis tekkis põlise küla kohale. Küla kuulus Taani ajast a-ni 1796 Hastferite (Hastever) suguvõsale, mõisa esmamaining on a-st 1583. Hastferite järgi sai eestikeelseks nimeks Aaspere. P. Johanseni andmeil pärines suguvõsa Vestfaalist, nimi viitab kohale nimega Haversvörde (vörde ’koole, jõest läbikäigu koht’). 1920. a-tel rajati mõisa maadele Aaspere asundus, al 1977 küla. Küla esialgne nimi *Katkutaguse on säilinud mõisa saksakeelses nimes Kattentack (katk ’madal soine koht, soomülgas’ + tagune). Vrd Päri1. – MA
Bfl: I, 751; BHO: 201; EM: 66; EMS: II, 837; Johansen 2005: 83; Joh LCD: 418; KNAB; Pall 1996: 388

Aasuvälja2 [aasuvälja] ‹-leVJgküla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas, kuni 2017 Rägavere vallas (Põlula mõis), 1876 Aaso (kõrts), ? 1913 Aaso (küla).  A4
Aasuvälja esines ametliku külanimena 1970, kuid rahvasuus juba mõnikümmend aastat varem. Nimi on pandud jõeäärsete heinamaade järgi, mida nimetati aasudeks, tõenäoliselt kõrtsinime vahendusel + -välja. Aasuvälja piiresse põhjas jääb endine Võlumäe karjamõis (sks Thärsfeld, 1844 Therfeldt).MK
 EAA.1321.1.111, L 1, foolio 1c; EVK; KN; KNAB; Schmidt 1844

Aavere3 [`aavere] ‹-`verre ~ -sseKoeküla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas, mõis, sks Afer, 1565 Haver, 1732 Ahwere, Obla.  B3
Kiltsi mõisale kuuluva küla juurde rajati XVII–XVIII saj vahetuse paiku kõrvalmõis, mis oli Kiltsiga samade omanike käes. 1770 eraldati Aavere Kiltsi mõisast ning läks Koeru khk alla (kiriklikult kuulus sinna juba varem). Aavere küla mõisastati ja kaotati XIX saj keskel. 1920. a-tel mõisa maadele tekkinud asundus nimetati 1977 külaks. Nime vanematest vähestest kirjapanekutest ei paista läbi nime kuju enne võimalikku lühenemist. Nimi võib olla sama päritoluga kui Aa, lisandunud on -vere. XVIII saj mainitud eestikeelne nimi Obla võib H. Gustavsoni arvates olla tulnud XVI saj omaniku Robrecht Gilseni eesnime mugandusest. Vrd Aavere1. – FP
EAA.3.1.451:127, L 91p; Gustavson 1980: 14; Hein 2011: 38; Thor-Helle 1732: 317; Ungern-Sternberg 1912a: 14, 133

Abja`Apja ~ -sseHlspaik Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Abja vallas, mõis, sks Abia, 1504 Abie (küla), 1551 wacke thor Abbingen (vakus), 1601 Abienn (mõis), 1638 Abiakh, Abbia (mõis ja küla).  C1
Paikkond haarab Abja-Paluoja linna ja selle lähiümbrust koos Abja mõisaga. Mõisa kohta on teateid alates Poola ajast, võib-olla aga on nimega samastatav ka 1457. a kirjapanek Abbalis et Meitzekull (mõis Viljandimaal). Mõisa maale tekkis 1920. a-tel Abja asundus. 1939. a paiku nimetati Abja asundus Põlde külaks ning Abja küla sellest lõunas Abjaku külaks. Nime tänapäevakujule vastaks sõna abjas : abja, mis tähendab eeskätt merelahte, aga ka siia maastikku sobilikku ojakääru. Abja nime puhul on L. Kettunen oletamisi moodustanud algvormi *Abija = abik : abiku ’abimees, abiline’, mis oleks seoses tegusõnaga aitama (sm auttaa, avittaa). Seletuse puuduseks on see, et eesti keelest ei ole teada Kettuneni poolt konstrueeritud sõna, ja sõna abi üldjuhul eesti kohanimedes ei esine. See häälikukombinatsioon on tänapäeva kohanimedes küll olemas, aga ta on muud algupära. ¤ Rahvapärimus seob nime sõnaga abi: Abja olevat algselt Vanamõisa abimõis. Vrd Abissaare, Abjaku. – MK
BHO: 2; ENE-EE: I, 44; EO: 49; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); KN; LGU: I, 378, II, 37; Rev 1601: 152; Rev 1638 II: 57; Wd

Abja-Vanamõisa [abja-vana`mõisa] ‹-`mõisa ~ -sseHlsküla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Abja vallas (Vanamõisa mõis), 1504 Wannamoise, 1582 Abia mit Wannamoise, 1601 Wannemoyse (mõis), 1797 Wannamois (karjamõis).  C1
Vanamõisat on samastatud (H. Ligi, E. Varep) kirjapanekuga a-st 1457 Abbalis et Meitzekull. Kui nii, siis kutsuti küla või mõisat XV saj *Mõisakülaks. 1811 sai Vanamõisa Abja mõisa kõrvalmõisaks (sks Friedrichsheim) ning oli Abja mõisaga samade omanike käes kuni 1856, mil ta iseseisvus. 1920. a-test Vanamõisa asundus. 1939. a paiku nimetati Tümpsi külaks, mis pärast sõda jagunes kaheks (Tümpsi I ja II). Need liideti 1977 uuesti Tümpsi külaks, al 1997 Abja-Vanamõisa. Tümpsi on õieti omaette paik Vanamõisast põhjas. Vanamõisast läänes Veelikse mõisa maadel on eraldiseisev piirkond Roosu. Vrd Abja, Vanamõisa, Veskimäe2. – MK
BHO: 87; EAA.1865.3.173/7:1, 25, L 1, 25p; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); EVK; LGU: I, 378, II, 37; Rev 1601: 153; Stryk 1877: 303–304; ÜAN

Abruka1-sse ~ -leAnsküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas, mõis, sks Abro, u 1900 Абро (küla).  A2
Küla asub Abruka saarel ja on varem kuulunud ka Nolgimõisa (sks Schultzenhof) alla. Abruka mõisa kohta on teateid XVI saj keskelt. XVIII saj lõpu Abruka kaardil on märgitud üksnes mõis. Küla on ilmselt tekkinud XIX saj, sest ka 1811. a kaardil pole küla märgitud, kuid 1893. a kaardil on hilisema küla kohal märgitud soldatiplatsid. Abruka asundus, mis tekkis 1920. a-tel mõisa maale, liideti pärast 1930. a-id külaga. Abruka küla jagatakse rahvasuus kolmeks osaks: Kelmiküla (edelas, endise mõisakoha juures), Kopliküla ehk Vanamõisa (kagus) ja Suurküla ehk Vanaküla (põhjas). Vrd Abruka2. – MK
 EAA.1072.3.12, L 1; EM: 120; KN; KNAB; Rehepapp

Adavere-`verre ~ -ssePltalevik Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas, mõis, sks Addafer, 1510 Attversche scheding, 1583 Adawier (küla), 1638 Adafer (küla), 1797 Addafer (mõis).  A2
Mõis rajati P. Johanseni andmeil XVII saj vabatalupoja Susza Hans talukohast. Ü. Tarkiainen on väitnud XVII saj lõpu andmeil, et mõis oli kindlasti suurem, kui ühe talu maade põhjal arvata võiks. 1920. a-test asundus, 1970. a-tel asund ja al 1977 alevik. Nime algusosa on isikunimi Ada, Adu (‹ *Atoi).MK
EO: 310; Johansen 1925b: 101; KNAB; LUB: (2) III, 876; Mellin

Adila-sseHagküla Rapla maakonnas Kohila vallas, mõis, sks Addila, 1586 Adell (mõis).  C2
Mõisa kohta on teateid XVI saj-st. 1920. a-tel tekkis mõisasüdamesse Adila asundus, mis 1977 muudeti külaks. Nimes võib oletada mingit vana isikunime, sest sama päritoluga näib olevat ka Adiste; nii -ste kui ka -la on sageli isikunimedest tuletatud kohanimede lõpus. Mõisa lähedal põhjas asus endine Koodja, ka Kootja küla (1241 Koti, 1725 Kotja, 1871 Kodja), mis XIX saj lõpus mõisastati. Vrd Adiste. – PP
Joh LCD: 452; LCD: 41v; Rev 1586: 111; Rev 1725/26 Ha: 256; Schmidt 1871

Aegna viipenimi. Kohanime kirjapildis sisalduva sõna tõlge, viiped „aeg“ (arhailine viibe) ja „saar“.
Aegna [`aegna], kohalikus pruugis `Äigna ~ `Äikna`saar-`saarde›, rahvakeeles varem Vulbi ~ Vulli`saar ~ Salme`saar Jõesaar Tallinna lahes, kuulub Tallinna Kesklinna linnaossa omaette asumina (Viimsi mõis), 1683 Eikisari, 1724 Eignesar, 1937 Äigna; rts Ulfsö, sks Wulf.  B2
Saart on ilmselt kasutatud peatuskohana juba iidsest ajast, sest lähedal olid tähtsad kaubateed, kuid püsiasustusest on esmaseid teateid a-test 1469–1470. A. Saareste järgi on Äigna nimekuju kasutusel Naissaare ja Viimsi poolsaare rannaelanike hulgas, Aegna Sise-Harjumaal. Nime on kasutatud liitnimena järelosaga -saar, nt ka Wiedemannil Äigne-saar´. 1683. a Eikisari on ühekordne, võimalik, et ekslik ilma n-ta kirjapanek. P. Johansen seob seda eestirootsi sõnaga eik, aik ’hobune’, sest 1539 pidas raad seal hobuseid, kuid problemaatiliseks jääb silp -na nime kõikides teistes kirjapanekutes. Samal põhjusel ei saa olla tegemist L. Kettuneni pakutud isikunimega Eik (Heikki). P. Wieselgren on võrrelnud nime soome sõnade haikka ’neem’ või häikkä ’liivakari, veest välja ulatuv liivasäär’ omastava käändega. Johanseni eeskujul, kes Lepna na-osist tõlgendab omastava -n + ala, ütleb Wieselgren, et Aegna ~ Äigna algne nimekuju on *haikka ~ *häikkä omastavas + ala, mis tähendas saart liivakari all ehk vabamalt saart neemega. Kettunen ütleb selle oletuse kohta, et soome murdesõna on eesti keeles tundmatu ja peab nime na-lõpuliseks. Üks seletusvõimalus oleks -na ‹ -nina, teiseks võib nimi lähtuda tegusõnast äigama : äiata, millel on vasteid vepsa ja soome keeles. Tegemist oleks tuletisega *Äikina nagu kolin(a) tähenduses ’mere möirgamine’ või edasi fantaseerides ’röövimine’, sest saar on keskajal olnud tuntud kui mereröövlite saar. Teisal võrdleb ta nime talunimega Eigna (Kos), samuti külanimega Äigvere (↑Eivere) ja vallanimega Eikla ~ Äikla (Kaa).

Saare varasemad mainingud on rootsi ja saksa nimega. Rootsi nimi on olnud Ulfsö, Wulfsö, millest on laenatud ka saksa Wulf, Wolf (1297 Vulvesöö, 1348 Wolvesöö, Wluesøø). Eestikeelne Vullisaar, Vulbi tuleneb rootsi- või saksakeelsest nimekujust, Salmesaar laevateel olulisest väinast ehk Suurest salmest Aegna ja Kräsuli vahel, Johansen peab Salmesaart saare päris eesti nimeks. Saksa- ja rootsikeelne saarenimigi pärineb väinalt ja tähistab selle ohtlikkust (rts ulv, sks Wolf ’hunt’; rts sund, sks Sund ’väin’). Johansen on XIX saj vene ajaloolase S. Solovjovi järel nime Ulfsön seostanud varjaag Ulf Ragvaldssoniga (Novgorodi kroonikas Uleb), kes olevat püüdnud hõivata Tallinna, kuid sai 1032 surma lahingus Raudvärava juures (vn Железные ворота), mis Johanseni arvates on Suur salm. Ulf ehk Uleb olevat maetud ↑Kumbli saarele. Rohuneemet olevat nimetatud Rauaneemeks (1689 Raunemy), mis on ekslik arvamus. Vene ajaloolased paigutavad Raudvärava lahingupaiga kunagistele läänemeresoome aladele, Raudväravaks on nimetatud üldse kitsast ja sügavat väina. M. Blomqvist jätab lahtiseks, kas tegemist on isikunimega Ulf või sõnaga ulv ’hunt’. Peab lisama, et varasemates kirjapanekutes esineb sõna algul enamasti v (w) ja see kaob sealt alles XVII saj keskel, sõna sees muutub v f-ks XVI saj kirjapanekutes. Väina nime kirjapanekut 1409 Olevessunde on Johansen tõlgendanud kui viidet kuuluvusele Oleviste kirikule, kuid häälikuliselt on see lähedane teistele samaaegsetele kirjapanekutele (nt 1491 Wulueszoe, 1544, 1598 Wulues sunt).
MJ
BHO: 691; Blomqvist 2000: 71; Brockhaus–Efron 1890–1907; EE: I, 113, VIII, 1354; Eesti väikesaared 2009: 67; ENE-EE: I, 65–66, XII, 101; EO: 136–137, 142–143; Gustavson 1998: 10–11; Joh LCD: 290; Johansen 1951: 70–74, 137–138, 196, 198; Nerman 2008a: 16, 231–232; Samojlov 1941; Solov’ev 1998: 253; Viidas 1992: 76–86; Viik 2010: 16; Vilberg 1919: 2; Wd; Wieselgren 1951: 124, 143–148, 162–168; ÜAN

Aegviidu viipenimi. Kohanime kirjapildiga sarnaneva tegusõna aega viitma tõlge, viibe „aeg“ (arhailine viibe).
Aegviidu [`aegviidu] ‹-`viituAmbalev Harju maakonnas Anija vallas, kuni 2017 omaette vald (Lehtse mõis), 1529 Aykeuyte (metsapere Lehtse mõisas), 1617 Aykwit, 1637 Aigkewit, 1714 Aigwido Mart Kossenemest, 1755 Aegwidi Jaan von Aegwiid, 1798 Aegwid.  C1
XVIII saj alguses on Aegviidus olnud kõrts. Kohal, kus raudteega ristub Piibe maantee, olid juba 1820. a-st asunud hobupostijaam ja Lehtse mõisnike jahiloss. Pisut hiljem rajati sinna Lehtse mõisa karjamõis (sks Charlottenhof). Praegugi kutsub kohalik rahvas endise karjamõisa ala Poolemõisaks. Rahvajutu järgi tuleneb Aegviidu nimi sellest, et soode vahele rajatud käänulise raudtee ehitamine viitis palju aega. Tegelikult on nimi vanem. Ka on nime algusosa nimetavas, mitte omastavas käändes. Ebausutav on nime seostamine VIII saj surnud ja IX saj pühakuks kuulutatud kreeklase püha Aegidiuse nimega, nagu seda teevad E. Rajandi ja Prantsuse uurija M. Dequeker. Nende järgi olevat püha Aegidiuse kultus jõudnud Eestisse siit pärit munk Fulco abil XII saj. Nimi tähendaks eesti keeles metskitse või emahirve. Ajaloolaste arvates aga pole allikates vähimaidki viiteid Fulco viibimisele ja misjonitegevusele Eestis. L. Kettuneni väljapakutud mehenimi Viidu Aegviidu seletamiseks esineb rohkem Lõuna-Eestis. 1970. a-tel Aegviiduga kokku kasvanud Kosenõmme küla koos veskiga on mainitud palju varem (1379 Cosgenomne, Cosghenmomme, 1467 Kossgen-Nomme). Hiljem esines see üksiktaluna (1510 Kossenem, 1511 Kaszenum). Vrd Nelijärve, Nikerjärv. – MJ
Bfl: I, 267, 742, 752; BHO: 49; Dequeker, Rajandi 1979: 74; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 196; EO: 20–21, 326; Johansen 1932: 22–24; Mellin; Rajandi, Dequeker 1981: 359; Rev 1725/26 Jä: 41; TEA E: I, 180

Ageri-sseJMdküla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Albu vallas, mõis, sks Aggers, 1447 Ackers, 1732 Haggeri.  C3
Küla juurde rajati hiljemalt 1553 mõis. Kuni u 1639 kuulus Järva-Jaani kihelkonda. XVI–XVII saj on mainitud nii Ageri kui ka *Arve küla (esmamaining 1553; 1586 Arffve, nimi kadus XVII saj lõpuks). Võimalik, et algne Ageri küla liideti XVII saj mõisaga ning Ageriks hakati kutsuma *Arve küla. Mõisa maadest 1920. a-tel tekkinud asundus liideti 1950. a-teks külaga. Ageri nimi on tõenäoliselt sama päritolu Hageriga. Küla idaosas paiknes veel XX saj I poolel Lamba saunaküla (ka Lammasküla), mis loodi kõrtsist tekkinud talu juurde (1774 Lamba Hans, 1796 kõrts Emalamba). Küla põhjaosa oli XVIII saj-st XX saj alguseni eraldi Põlma küla (1686 talu Polma Tomas, 1739 küla Polma). Vrd Hageri3. – FP
Bfl: I, 191; EAA.1.2.942:482, L 469p; EAA.3.1.506:243, L 269p; EAA.3.1.476:247, L 213p; EVK; KNAB; Thor-Helle 1732: 316; Ungern-Sternberg 1912a: 34, 100–101, 131–132

Ahaste-sse›, kohalikus pruugis ajalooliselt Aasi Mihküla Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Audru vallas, mõis, sks Friedenthal, 1601 Austa, 1618 Autzeby, 1797 Ahast (karjamõis).  A1
Ahaste ja Nedrema läänistati 1637. a-ks Magnus Wollfeldile Keblaste mõisa osana; 1819 said need valdused iseseisvaks mõisaks (sks Friedenthal, hiljem Friedenthal-Ahhast). Tänapäeva nimekujule vastaks mitmuse omastav sõnast ahas ’kitsas’, küla asub kahe raba vahelisel seljandikul; vrd ahane ’hall’, ahk : aha ’suur must merelind, hahk’, aha (sama). Mõisa eestikeelne nimi Ahaste pärineb omaaegselt karjamõisalt, hiljem tuli käibele saksakeelse nime mugandus Riintali. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele Riintali asundus, mis u 1939 nimetati Ahaste külaks.MK
BHO: 86; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); KNAB; Mellin; Rev 1601: 183; Saaga: SRA Baltiska fogderäkenskaper f. 390, 1618:18

Ahja-le›, kohalikus pruugis ka Ah´a Võnalevik Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Ahja vallas, mõis, sks Aya, 1553 Agill, Ayell, 1556 Agill (mõis), 1582 Aya, 1584 Aya, Aia (mõis, küla), 1591 Folwark Ahia, 1627 Ayas, Aya kuella (mõis, küla), 1755 Achja m, 1782 Aya, ee Aia- ~ Ahja mois, 1796 Ayakülla.  B3
Keskajal oli Tähtvere piiskopimõisale kuuluv külakond. XVI saj keskel on mainitud mõisana, kuid Liivi sõja ajal ilmselt mõis hääbus ning rajati uuesti Poola ajal. XVI saj lõpul kujundati Ahja suureks mõisaks, mis haaras peaaegu kogu Võnnu kihelkonna, v.a Kriimani ja Kastre mõisa alad, ning Põlva khk-st Kauksi piirkonna koos (Noorits-)Metskülaga. Mõisa esialgne asukoht oli Ahja Vanamõisa alal (veel 1630). Praegusse kohta toodi Rootsi ajal XVII saj. Ahja mõisat on veel suhteliselt hiljuti kutsutud Uueks mõisaks vastukaaluks Vanamõisale. Oma lõplikud piirid omandas mõis ilmselt alles pärast Põhjasõda. Mõisa all oli ka samanimeline küla. XVIII–XIX saj nimetati Ahja külaks osa praegusest Loko ja Kärsa külast, arvatavasti ka osa Mustakurmust. 1920. a-tel tekkis Ahja asundus, mis 1977 muudeti külaks. M. J. Eisen on mõisa nime tuletanud Ahja jõe nimest Ahijõgi, millest lühenemise tõttu sai Ahja, nagu *Hanijõest sai Anija ja *Suurjõest Surju. J. Simmu järgi ei kinnita kahjuks seda ükski teadaolev varasem kirjapanek, kuigi sõnatüvi leidub paljudes kohanimedes, sh Kagu-Eestis. Oletust toetab siiski väliskohakäänete kasutus nimes. On arvatud, et nimi viitab muistsele ohvripaigale, ahikotusele, mille tähendus olevat ahervare või ahjuvare. O. Loorits on näidanud, et ahikotuse ühendamine ahjuga on rahvaetümoloogiline, ta seob selle tegusõnaga ahtma. Kuna tegusõna on kaugemate sugulaskeelte vastete alusel tähendanud algselt panemist, ladumist, pistmist või toppimist, on esinenud ka nimisõna ahtmine ehk ahi, mis olevat tähendanud ohverdamistoimingut. P. Ariste ja Simmu järgi on Looritsa teooria nõrk koht selles, et lõunaeesti murdeis oleks loogilisem *Ati- nagu on ka ativõrk. Oletust, et soome veehaldja Ahti nimel on eesti keeles olnud vaste aht(i) ehk aht(u), mis on tähendanud arvatavasti mingit pistepaika, järsku sügavust või hauda vees ning võib seega olla ohverduskoht, peab Simm aga tõenäoliseks. E. Ernits läheb siit edasi ja etümologiseerib Ahja jõe nimeks *Ahδinjõki, mille ligikaudne ennistähendus võis olla ’ohvrijõgi’. Sellega nõustub omakorda J. Simm. M. Faster analüüsib lõunaeesti Ahi-/Ähi-tüvelisi kohanimesid, mis on algselt veekogu nimed, ja leiab, et nende juures kohtuvad põlised piirid, Ahja jõel ja Ahijärvel Ahja ja Kastre mõisa keskaegsed piirid. Ernits pakub 2015 aga ettevaatlikult sellistele nimedele lähtesõnaks läänemeresoome *akja, mis esineb liivi ja vepsa keeles ka tähenduses ’ots, äär, külg (ka kohal)’ ning saarte ja läänemurdes kujul ai ’seeliku või särgi äärepael’.MJ
Ariste 1937: 34˗38; BHO: 37; ENE-EE: I, 86; Ernits 1975: 177; Ernits 2015: 704; Faster 2014: 37–38; Hagemeister 1836–1837: 38; Hupel 1774–1782: III, 257; KN; KNAB; PA I: 89, 136, 304; Rev 1624/27 DL: 50, 52; Rootsmäe 2016: 468–470; Simm 1971a: 178–179; Simm 1973: 20–23, lisa 5–7; Simm 1978: 149; Varep 1978: 61

Ahula-sseJMdküla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Albu vallas, mõis, sks Affel, 1520 Aewel, 1564 Auell, 1637 Affell, 1732 Ahhola.  C2
Küla juurde rajati enne 1617 mõis. Mõisa maadest 1920. a-tel tekkinud asundus liideti 1950. a-tel külaga. L. Kettunen seletab nime oletatava isikunime *Ahvoi ja kohta näitava järelliite -la abil. Samas pakub ta võrdluseks kalanimetuse ahve(nas) ehk ahun. Et veekogud puuduvad, ei ole see küllalt põhjendatud. Nime vanimate kirjapanekute põhjal võib eeldada algusosa ahu ’sööti jäetud alemaa’, murdes ’kuiv ja kõrge õhukese mullakihiga maa’.FP
EAA.1.2.933:35, L 34p; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 176; EES; EO: 86; Johansen 1930a: 151; Schilling 1970: 50; Thor-Helle 1732: 316; Ungern-Sternberg 1912a: 107

Aidu3`Aitu ~ -ssePstküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, mõis, sks Aidenhof, 1583 Aidom (küla), 1601 Aituma, 1797 Aido M.  C3
1583 oli külas nimega Aidom teiste hulgas talupoeg Athalipi Markus, ilmselt sama talupoeg oli 1601 Atteme Marx. Mõis rajati küla asemele XVII saj. 1920. a-tel tekkis Aidu asundus, mis 1977 muudeti külaks. Nime päritolu ei ole selge. Esmamainingu järgi võis külanimi olla kaheosaline, järelosis -maa või -mäe. Nime algusosale ei ole leitud usutavat vastet, oletada võiks isikunime. Praegu jääb selgusetuks Aidu nime ja Paistus olnud vakusenime 1482 Agentacken vahekord. Võimalik, et viimane oli 1583 külanimi Andaga, 1600 küla Aigantack. 1630 on Õisu vakuses nimetatud küla Ayiantagast. 1624 on Õisu vakusesse kuulunud Paistu küla (Paistekil) ise ja Ayandeskil, samal ajal kui Paistu vakusesse kuulusid teised külad, sealhulgas Aydama. Aiduga on 1977 liidetud Lageduse küla (u 1900 Лагедузе). Aidu idaosa on nimetatud Kirikukülaks, mis on 1930. a-tel olnud omaette küla. Vrd Aidu1, Heimtali. – MK
BHO: 7; EAN; KNAB; LGU: I, 551; Mellin; PA IV: 168, 169; Rev 1601: 135; Rev 1624 PL: 51, 53

Aidu-Liiva [`aidu-liiva] ‹-leLügküla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Maidla mõis), 1930 Aiduliiva (küla).  C4
Küla on tekkinud vabadikukülana Liiva karjamõisa (1796 Liwa) juurde. Mõis on tekkinud kunagise Aidu küla poolde (sks Klein Aitsz). 1920. a-tel oli seal Liiva asundus, mis pärast 1945. a liitus Aidu-Liivaga. 1977–1997 oli Aidu-Liiva ametlikult Maidla osa. Vrd Aidu1. – MK
Eesti TK 25; Joh LCD: 329; KNAB; Mellin

Aimla [`aimla] ‹`Aimla ~ -sseSJnküla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Suure-Jaani vallas, mõis, sks Aimel, u 1550 Aimel (mõis), 1584 Aimala, 1797 Aimel (mõis).  C1
Algselt tõenäoliselt la-liitelise kohanime algusosa lähtub isikunimest, vrd soome Aima, Aimattu, Aimi, Aimo. Võib-olla on tegemist vana külanimega, küla oli sel juhul mõisastatud juba XVI saj. 1920. a-test uuesti küla.MK
BHO: 8; Forsman 1894: 167; Mellin; Stoebke 1964: 15

Aitsra [`aitsra] ‹`Aitsra ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Aitsaare Helküla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Hummuli vallas, mõis (Ala mõis), sks Adscher, ? 1516 Arstes, 1538 Atziarve, Atzyerve, 1624 Adczier (mõis).  A3
1930. a-tel Aitsra asundus, hiljem 1970. a-tel ametlikult Aitsaare asundus, al 1977 Aitsra küla. P. Johansen on tundnud nimest kirjapanekut Atzejerwe. Kuna sks Gut võis peale mõisa tähendada ka lihtsalt maaomandit, siis pole selge, millal mõis rajati. Nimi on tulnud järvenimest, hilisem eestikeelne Aitsaare (1882 Aaltsaare) tundub olevat rahvaetümoloogia. L. Kettunen, kes mõisa eestikeelset nime tunneb kujul Aistra, on nime kirjapanekute hulgas maininud ka Achtjerwe, kuid pidanud seda eksituseks. 1638 on mainitud, et mõisal on järv (Aiher See). Siiski peaks olema ka võimalik, et aht-osise vaste on Lõuna-Eestis att-, sel juhul i oleks tekkinud hilise peenenduse tagajärjel ja seletuseta jääks siiski s. E. Ernits on nime varasemaks kujuks pidanud *Ahitsejärve. Lihtsam oleks nime algusosa lähtekohaks pidada isikunime. Aitsraga on 1977 liidetud Sarapuu küla (1839 Sarapu talu, 1855–1959 ja u 1900 Сарапу talurühm). Vrd Ahijärv, Ahisilla, Ahitsa, Ahja, Ähijärv. – MK
 EAA.298.2.71, L 14; EO: 168; Ernits 2015: 703; EVK; Grenzstein 1882–1883; Johansen 2005: 32; KNAB; LGU: II, 205, 766; Rev 1624 PL: 87; Rev 1638 II: 127; Rücker

Aiu jõgi, kohalikus pruugis ka Äiu oja = Rõuge jõgi Rõujõgi Võru maakonnas, suubub Võhandusse ülevalpool Vagula järve, 1684 Ahia Jeggi, 1798 Ayo Jöggi, 1935 Aiju jõgi.  B1
Et jõe nimi on vanem, tuleb välja Vastse-Nursis paiknenud *Aiu veski nimest (1627 Aya, 1638 Aya Kywi, 1684 Aya Möller). Nime Rõuge jõgi on kasutatud ülemjooksul Rõuges. Üleskirjutustest ei saa kindlalt välja lugeda h esinemist või puudumist nimes, kuid oletatavasti on ikkagi tegu samasuguse päritoluga nagu tuntumas jõenimes Ahja (sks Aya). Nime alguse tagavokaali a muutumine eesvokaaliks ä on hiline, seda on arvatavasti põhjustanud eespoolse kõrge i naabrus. Vrd Ahijärv, Ahisilla, Aiamaa, Nursi, Ähijärv. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; Eesti TK 25; Mellin; Rev 1624/27 DL: 91; Rev 1638 I: 196

Aksi, kohalikus pruugis `Aksi ~ `Aksi`saar-de~ `Äksi`saar, kirjakeeles varem ka Äksi ~ Väike-Prangli Jõesaar Harju maakonnas Viimsi vallas, 1623 kleyn Wrangher (Blaeuw), 1689 Lilla Wrangön eller Hachesahr, 1798 Aakse Saar, 1923 Väike-Prangli, Äksi saar; rts Lilla Vrangelsholm, sks Klein-Wrangelsholm.  A2
Aksi nime on varem kasutatud liitnimena järelosaga -saar, nt Wiedemannil Haksi-saar´, Haakse-saar´, Haaksi-saar´, veel 1902 on Aksisaar. Saar asustati esmaselt XVIII saj algul, püsivalt sama sajandi lõpul ja on alati olnud seotud Prangliga. Elanikke on ekslikult peetud rootslasteks veel XX saj, ilmselt rootsipäraste perekonnanimede tõttu, mis on aga antud Haljava mõisa rootslasest valitseja poolt. Suurem osa saare elanikest olid Aksbergid (koh Akspärk), kuid mitte rootslased. Al 1953 asustuseta, kui Nõukogude piirivalve elanikud saarest ümber asustas. Aksi nimele annab P. Wieselgren kaks võimalikku etümoloogiat: haaksi (vrd sm haaksi ’laev’) või haks ’valge räim’. Väike-Prangli on tõlge rootsi ja saksa nimest. Kui nimes on ä algne, mida ei kinnita aga varasemad ha-lised kirjapanekud, siis leidub paralleele Eesti teistes kohanimedes. Vrd Äksi2, Äksi3. – MJ
BHO: 690; EE: I, 210, T, 27; Eesti väikesaared 2009: 36–41, 48; ENE-EE: XII, 14; Gustavson, Malmsaar, Talström 1979: 44, 48; Landrolle 1902: 4–5; Mellin; Varep 1970a: 346–349; Viik 2011: 8; Vilberg 1919: 2; Wd; Wieselgren 1951: 222–223; Õun 2008: 6

Alamõisa [ala`mõisa] ‹-`mõisa ~ -sseHelküla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Hummuli vallas, mõis, sks Assikas, 1518 Asykas (mõis), 1782 Alla mois, 1798 Alla M. (mõis).  A3
Alamõisa nimega al 1977, XX saj varem Ala küla. Eestikeelne nimi tuleb sõnadest ala ’all olev, alumine’ + mõis. Saksakeelne nimi võib olla samuti tulenenud eesti keelest, isikunimest Asikka, vrd soome kohanime Asikkala ja isikunime Asikka. Alamõisa lõunaosa on tuntud Nilbi nime all (taluna 1839 Nilbi, 1855–1859 Нильби). Alamõisaga on 1977 liidetud Kangru (1945). Vrd Assaku, Assikvere. – MK
BHO: 32;  EAA.298.2.71, L 14; EO: 57; EVK; KNAB; LGU: II, 276; Rücker

Alamõiža [ala`mõiža] ‹-`mõiža ~ -sse›, kirjakeeles ka Alamõisa Leiasula Lätis Vidzemes Gulbene piirkonnas samanimelises vallas, mõis, läti Lejasciems (asula), Lejasmuiža (mõis), sks Aahof.  A3
Üks leivude asualasid Lätis. Alamõiža oli kroonumõis, mis XIX saj keskel jagati laiali. 1867 tekkis alevik, 1873 alev; 1928–1939 oli linna õigustega. Läti nimi Lejasciems (‹ leja ’org’ + ciems ’küla’) on sisult lähedane Leivu nimele, täiend Lejas- märgib läti nimedes sama mis Ala- eesti nimedes. Viimati räägiti Leivu murrakut veel tõenäoliselt ↑Pajušilla (Kārklupe) külas. Leivu eestlasi on Alamõiža vallas võib-olla asunud veel järgmistes paikades: Allikülä (läti Aļļi), Andrini (Andriņi), Kibakülä (Ķibas), Küllekülä (Kuļļi), Küpärmäe (Cepurkalni), Majanikülä (Majani), Salaga (Salaki), Tšipati (Čipati), Töülüsta (Tīlani) ja Tüüre ehk Töüremõiža ehk Duurõmõiža (Dūre).PP
BHO II: 2; KN; KNAB; Lvv: II, 293–294; Niilus 1935

Alatskivi [alatskivi] ‹-le›, kohalikus pruugis ka Alatski Kodalevik Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Alatskivi vallas, mõis, sks Allatzkiwwi, 1582 Alaminski (veski), 1601 Allesskiue ~ Alleskiue, 1627 Allaskiwi Moysa, Allatz Kywi.  B3
Alatskivi mõis on rajatud arvatavasti XVI saj keskel, enne seda kuulusid laiad alad Kastre mõisa alla. Küla mõisa kõrval on mainitud 1627 ja 1638, hiljem enam mitte. 1920.–1930. a-tel asundus, seejärel asund ja al 1977 alevik. Nimi on pandud veski (Kodavere murrakus kivi) järgi: 1582. a revisjonis on kolm veskit – Pelmenski, Kiesmenski ja Alaminski, st pealmine, keskmine ja alumine. Tegemist on Alatskivi jõel asunud veskitega. Alatskivi nimes on algusosa lühenenud omastava vormist alatse ’alumise’. Alatskivi osadena eristatakse Veskiküla idas, Kirikuküla kirdes teisel pool Veskijärve ja Vanamõisat Alatskivi järvest põhjas. Vrd Peatskivi. – PP
EO: 61; PA I: 116; PTK I: 16; Rev 1601: 8

Alavere1-`verre ~ -sseKosküla Harju maakonnas Anija vallas, mõis, sks Allafer, 1241 Alaueræ, 1467 Allaver, 1621 Allofer, 1726 Allafer (mõis).  A1
Muistne asula. 1621 oli Alavere veel küla ning kuulus Palu mõisa (sks Pallal) juurde. A-ks 1663 toodi mõis Alavere külla. 1726 enam Alavere küla ei olnud, sealsed talupojad asustati tõenäoliselt ümber põhja pool üle jõe asuvasse Kaivere külla (1241 Kaipiaveræ, 1707 Kaifer, ↑Rooküla), viimane mõisastati omakorda XIX saj. Kohanimelõpule -vere eelneva nimeosa vasteks on ilmselt ala ’allpoolne, alumine’. 1977 liideti Alaverega Metsaküla, pärastsõjaaegne asula Alaverest lõunas.TL
Bfl: II, 347; BHO: 10–11;  EAA.1.2.C-IV-59; Joh LCD: 313–314; KNAB; Rev 1725/26 Ha: 325; Troska 1987: 104

Allikukivi [allikukivi] ‹-leSaaküla Pärnu maakonnas Saarde vallas (Voltveti mõis), u 1900 Квелленштейнъ, 1938 Allikukivi, 1939, 1970 Alliku.
1977–2017 oli liidetud Tihemetsa alevikuga. Küla on nimetatud XIX saj keskel asutatud kalevivabriku (sks Quellenstein) järgi.MK, PP
Eesti TK 200; KNAB
Märkus. Uus artikkel. 2017-09-26T16:24:32.

Alu1-sseRapalevik Rapla maakonnas Rapla vallas, mõis, sks Allo, 1241 Alafæ (küla), 1409 Alwen (mõis), 1410 Aluwen, 1456 Alitn ~ Alun, 1470 Allone.  A3
Mõisat on mainitud 1409. Hiljem küla kadus (1470 on veel mainitud Alloke, mis on ehk „väike Alu“). 1920. a-tel tekkis mõisasüdame ümber Alu asundus, millest pärast Teist maailmasõda eraldati tihedam keskosa Alu asundiks, 1977 sai see alevikuks. Nimes esineb ilmselt tüvi ala (1241 ehk *Alava), mis viitab allpool paiknemisele. L. Kettunen näeb ka seoseid läänemeresoome isikunimega Alu ja kohanimega Alutaguse. XV–XVI saj mainitakse Alu külade hulgas *Nihu küla (1409 Nychtke, 1410 Nichke, 1456 Nychko, 1523 Nichtko), mille täpsem asukoht ei ole teada. Vrd Kalevi. – PP
Bfl: I, 105, 107, 228 (+reg), 898; EO: 140, 260, 301; Joh LCD: 312–313; LCD: 42r

Ambla2 [`ambla] ‹`Ambla ~ -sseAmbkihelkond ajaloolisel Järvamaal, sks Ampel, 1281 parochia Ample.
P. Johanseni arvates hõlmas Loppegunde muinaskihelkond hilisemat Järva-Jaani ja Koeru kirikukihelkonda. E. Tarveli arvates hõlmas see aga Järva-Jaani ja Ambla khk ala ning selle nimi võis tulla ↑Läpi küla nimest. Ambla preestrit on mainitud 1253, kihelkonda 1281. Kihelkond säilitas sama nime eesti ja saksa keeles, kuigi saksa keeles on kohati (u XVII saj) kasutatud ka nime Groß-Marien ’suur Maarja’.FP
Hupel 1774–1782: III, 502; LUB: III, 475a; Tarvel 1979: 34

Andja [`andja] ‹`Andja ~ -sseVNgküla Lääne-Viru maakonnas Rakvere vallas, kuni 2017 Sõmeru vallas, mõis, sks Addinal, 1241 Adnæias (küla), 1406 Adnyel (küla ja mõis), 1489 Addynal (mõis), 1732 Andia.  C3
Küla oli mõisa kõrvalt kadunud 1489. 1920. a-tel rajati asundus, 1939 nimetati külaks. L. Kettunen toob võrdluseks tegijanime andja ja oletatava isikunime *Andjas : *Andja, kuid peab nime lõpuks siiski etümoloogiliselt läbipaistmatuks. Oja ääres oleva küla nimi võis olla ka kaheosaline *Adinoja või *Adinjõe, kus algusosa oli isikunimi ja järelosis on tänaseks andnud -ja, kuid praeguste andmete juures jääb see pelgaks oletuseks. Andjaga on 1977 liidetud Andja-Paasküla (1922; külana 1796 Paaskül). Andja piiresse kuulub praegu ka Ubja-Vanamõisa (1970), Ubja kaevanduse hääbunud asula Aresist põhjas.MK
EO: 43–44; ERA.14.2.720 (Viru maavalitsuse ettepanek 31. III 1939 nr 12-525 asunduste kohta); Joh LCD: 308; KNAB; Mellin

Angerja-leHagküla Rapla maakonnas Kohila vallas, mõis, sks Angern, 1241 Angær (küla), 1424 Angeren (mõis).  A2
1424. a-ks oli küla üks osa mõisastatud, teine osa aga läks XVII saj alguses Pahkla mõisa kätte, kuid jäi veel XX saj alguseni Angerja nime kandma, seejärel hakati sedagi Pahkla külaks nimetama. Mõisasüdame ümber kujunes 1920. a-tel Angerja asundus, mis 1939. a paiku nimetati Angerjamäe külaks, al 1977 on Angerja küla. Piiride muutmisega on mõis ise praegu jäänud Pahkla küla piiresse. L. Kettunen on oletanud seost sõnaga angerjas (kala) või ka angervaks (rohttaim). 1241 on küla üheks omanikuks märgitud Hænrich van Angern, seega muutus kohanimi ka isikunimeks, pannes aluse Angerni vasallisuguvõsale. Angerja külaga liideti 1977 Angerja-Ülejõe (nimetatud XX saj ka lihtsalt Angerja külaks, 1970. a-tel miskipärast Angerja asunduseks), mille ajalooline nimi on *Jalaküla (1424 Jallekul, 1524 Jallenkull, 1725 Jallaküll); nime kasutati u XVIII saj keskpaigani.PP
Bfl: I, 141, 204, 908; EO: 47; ERA.14.2.713 (Kohila vallavalitsuse kirjad 28. II ja 2. III 1939); Joh LCD: 315–316; Kruusimägi, Paidla 1974: 57; LCD: 41r; Rev 1725/26 Ha: 250

Anija-leHJnküla Harju maakonnas Anija vallas, mõis, sks Annia, Hannijöggi (kuni 1848), 1241 Hanægus, 1355 Hæniyekke, 1482 Hanneyecke, 1537 Hannyyocky, 1692 Hannejoggi, 1782 Annijöe, 1848 Anija.  B4
1355 on olnud veel küla Pirsu (Pirsen) mõisa all, XV saj on mõis toodud Anijale. Kohalik kirikuõpetaja H. Ch. Wrede ütleb kirikukroonikas XVIII saj algul, et mõisa asutas Hermann Zöge ja algul kutsuti mõisat tema järgi nimega Hermsa. 1491 on tõesti öeldud, et Hermann Soie oli Anija sarase („Marke“ zu Hannejege) omanik. Mõis oli talle läinud 1482, see oli ühtlasi mõisa esmamaining; küla enam ei mainitud. Küla peab olema saanud oma nime *Hanejõelt, kuid selle asukoht pole selge. 1692. a kaardil on mõisast edelas järv nimega Hannejogge Jerwe (praegu Anija soo), millest voolab välja väike Soodla jõkke suubuv nimeta oja, praegune Anija oja. Järve nimi võib olla tuletatud mõisa nimest. Eeldanuks nimesid *Hanejärv ja *Hanejõgi. Siiski on see oja külanime lähtena tõenäolisem kui M. Kampmaa väide, et *Hanejõgi on Soodla jõe vana nimi, millele P. Johansen lisab, et Soodlasse suubuva Ambla jõe teine nimi on Ini-jöggi. Taani hindamisraamatu nimekuju 1241 on latiniseeritud vorm liitega -us. Mõisanimi jäi saksa keeles esialgu püsima, eesti keeles aga lühenes -jõgi : -jõe ja-lõpuks. XIX saj keskel (P. Johanseni järgi pärast a-t 1843) muudeti ka saksakeelne mõisanimi eestikeelsele kasutusele lähemaks. Anija oli 1920. a-test asundus, al 1977 küla.MJ
Bfl: I, 376; BHO: 19;  EAA.1.2.C-III-50; EAA.1210.2.2:14, lk 24; EM: 57; EO: 42; Hupel 1774–1782: 426; Johansen 1932: 16; Joh LCD: 284, 347; KNAB; LCD: 46r

Anna1`Anna ~ -sseAnnkihelkond ajaloolisel Järvamaal, sks St. Annen.
Varem kuulus ala Ämbra (Embere) ehk Randow’i kihelkonda. Anna kihelkond tekkis XVII saj Kose ja Peetri khk osadest. Kivikirik valmis 1780, varem on seal olnud 1650. a Pühale Annale (sks St. Annen) püstitatud puukabel, mis on andnud nime ka kihelkonnale.MK
ENE-EE: I, 240

Annelinn [anne`linn] ‹-`linnaTMrTartu linnajagu (Vasula mõis).  C1
Kõrghoonetest koosnev elamurajoon projekteeriti 1969–1973 Emajõe vasakule kaldale. Saanud nime Anne karjamõisa (sks Annenhof) järgi. Mõisale kuulunud Anneluht ulatus Tartu piirini. Karjamõis olevat moodustatud Anne ja Roosa talu põhjal. Eesti alal leidus 14 mõisat, millel saksa nimeks Annenhof, enamik neist karjamõisad. Kohanimi seostub naisenimega Anne, mis on Anna (heebrea ’arm’) teisend. Annelinna piirides asuvad Annemõisa tänav ning Anne tänav, kanal ja luht.EE
Eesti arhitektuur 1993–1999: IV, 14–15; EM: 98, 130; ENE-EE: I, 240; KN; Naumann jt 1984: 74–75; Rajandi 2011: 24–25

Annemõisa [anne`mõisa] ‹-sse›, kohalikus pruugis Annõ`mõisa-lõ, -nUrvpaik Valga maakonnas Otepää vallas Koigu külas, mõis (Koigu mõis), sks Annenhof, Koik-Annenhof, 1798, 1805 Annenhof, 1909 Anne m.  A2
Mellini kaardil 1798 on tegemist karjamõisaga. 1685. a kaardil pole selles kohas veel talugi. 1799 eraldati Annemõisa Koigust ja 1804 sai sellest iseseisev rüütlimõis. Erinevalt Truutast olid Annemõisal ja Koigul al 1860 taas samad omanikud ning tegelikuks peamõisaks kujuneski Annemõisa. Sellest ka saksakeelne mõlema mõisa nime sisaldav nimi. XVIII saj lõpul tekkinud karjamõisana sai Annemõisa tõenäoliselt omaaegse moenime. Vrd Anne. – ES
Mellin; BAL: 647; BHO: 19; EAA.567.2.526;  EAA.308.2.88, L 1

Annikvere2-`verre ~ -sseHljküla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas, mõis, sks Annigfer, 1241 Andikewæræ (küla), 1406 Annekever (küla), 1445 Annekevere (mõis ja küla), 1463 Anikvere (mõis), 1469 Annigkever (mõis, küla, veski), 1542 Annickver (küla), 1796 Annigfer (mõis), 1844 Annigfer (mõis, küla), Annigver (küla).  A3
Kuigi Annikvere mõisast on teateid a-st 1445, tekkis mõis P. Johanseni arvates juba Taani ajal. 1920. a-te maareformiga rajati mõisa maadele asundus, mis liideti 1977 Annikvere külaga. P. Johanseni järgi tuleb külanimi isikunimest Anikka, Annike. L. Kettunen on pakkunud tulenemist isikunimest *Anti : *Annin koos hellitusliitega -kka, -kkoi, -kkei (*Anti-kkaAndikAnnik). Kettunen on lisanud võimalikuks lähtenimeks *Andikanveere. Annikvere mõisale kuulus Jorika rannaküla, praegu ↑Pihlaspea osa. Vrd Annikvere1. – MA
Bfl: I, 99, 183, 246; EO: 274, 310; EVK; Joh LCD: 286, 314–315; KNAB; LUB: XII, 636; Mellin; Pall 1996: 389; Tarvel 1983: 37

Anseküla1 [anseküla] ‹-`külla ~ -sseAnskihelkond ajaloolisel Saaremaal, sks Anseküll, 1537 Anskull.
Muinasajal kuulus ala Sõrve alla, XIV saj oli kirik Kärla abikirik (esimene kirik rajati u 1300). Iseseisev kirikukihelkond XVI saj algusest, ent oli hiljem korduvalt ühendatud Jämaja khk-ga. Kaheosalise kohanime järelosa osutab, et külanimi oli algne. Nime algusosa aluseks on isikunimi.MK
BHO: 20; ENE: I, 160; SK I: 26

Ansi2-le ~ `küllaKrkpaik (küla) Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Karksi vallas (Pöögle mõis).  A1
Liidetud 1977 Pööglega. XIX saj ja XX saj algul oli kohal Pöögle mõisa An(t)si karjamõis (sks Johanneshof). Nimi pärineb talult (1811 Hansi Gesinde), lähtekohaks on isikunimi. Nimetatud ka Kuustle külaks samanimelise veski (1811 Kusellsche Mühle) ja talu järgi. Kuna Karksis oli küla enam-vähem tinglik üksus, siis on külanime aluseks tihti vahelduvalt võetud mingi talu nimi. Vrd Ansi1. – MK
EAA.1865.5.177:2, 3, L 2, 2p; KN; KNAB; Liitoja 1981: 16

Antsla [`antsla] ‹-sse ~ `Antsla›, kohalikus pruugis-lõ, -n›, rahvakeeles ajalooliselt `Hauka Urvlinn Võru maakonnas Antsla vallas (Vana-Antsla mõis).  A1
Vana-Antsla mõisa Hauka talu maale ehitati 1889 valminud Valga–Pihkva raudtee jaam, mis hakkas saksa keeles kandma nime Anzen nii Vastse- kui ka Vana-Antsla mõisa järgi. Mõnedel andmetel oli jaamahoone sildil kiri Анцелъ. Jaama lähedusse oli 1887 rajatud Siksälä kõrts (sks Haukakrug), selle ümber kasvama hakanud asulat kutsuti alguses Haukaks, kuigi juba XX saj alguses öeldi, et minnakse Antsla jaama. 1920 sai Antsla (Hauka) alevi õigused, Hauka nimi oli 1926 juba kõrvale jäänud. 1938 anti Antslale linna õigused. 1950–1959 oli Antsla samanimelise rajooni keskus. Hauka nimi pärineb talult (1762 Hauka Peter). Sõna haugas tähendab võru keeles kulli, talupoja lisanimes on kasutatud võrdlust röövlinnuga. Antsla kaguosa kannab nime Villaliin (u 1900. a kaardil külanimi Вилла). Villaliina nimi on saadud Säremiku-Juhani talu lahustüki maa ehituskruntideks jaganud peremehe perekonnanimest Vill. Vrd Vana-Antsla. – ES
BAL: 649; EAA.1270.1.264:37, L 37; KNAB; Võrumaa 1926: 429–430

Antsu-le›, kohalikus pruugis ka Andsu-lõUrvküla Võru maakonnas Antsla vallas (Vastse-Antsla mõis), 1762 Lasokesse Anso Jürri, 1805 Antzo Johann, Antzo Peter.  C1
XX saj külanimeks saanud talurühma nimi on kinnistunud XIX saj alguses. 1782. a hingeloend nimetab samu peremehi veel vana jagunenud talu nimega Laskis Johan ja Laskisse Peter. Laasikõsõ talurühm on ka praegu olemas. Enne 1977. a paiknes Antsu küla veidi lõuna pool, 1977 moodustati Antsu varasema ↑Madise küla osast. Praeguses Antsu külas asub ka Põrtusõ talurühm, mis andis sama paikkonna varasema külanime (1627 Portus kuella, 1762 Pörtusse Külla). Antsuga liideti 1977 ↑Kärstnä küla. Küla piires asub endine Jõgari karjamõis (sks Jöggara, u 1900 Ф. Егари). Vrd Lusti2. – ES
EAA.1270.1.264:7, L 7; EAA.1865.2.130/2:4, L 3p, 4; EAA.567.2.543:7, L 6p; Rev 1624/27 DL: 106

Ao-sseKoeküla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas, kuni 2017 Rakke vallas, mõis, sks Hackeweid, 1559 Hackeweide, 1732 Ao.  C3
Küla juurde rajati mõis hiljemalt 1559. Mõis muudeti 1845 Liigvalla kõrvalmõisaks ning müüdi enne 1897 taluks (Hageveid). Eraldi oli Ao küla. Eestikeelne Ao on teada küll alles a-st 1732, kuid see kinnitab päritolu sõnast hagu : hao. Läänemeresoome keelte põhjarühmas tähendab hago, hako ka pehkinud, vettinud puud. Nime võimalik järelosis on teada vaid saksakeelsetes nimekujudes ja selle päritolu on teadmata (vrd sks Weide ’karjamaa’). Vrd Aa. – FP
Bfl: I, 1485;  EAA.4187.1.164, L 21; EES; Eesti SK 10; KNAB; Schilling 1970: 88–89

Aovere [`aovere] ‹-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Auvere TMrküla Tartu maakonnas Tartu vallas (Vesneri mõis), 1582 Hawer, 1627 Hahafehr, 1925 Auvere, Aavere, 1938 Auvere; sks Aofer.  A1
Balti kohaleksikon (BHO) seostab XVI–XVII saj nimekujud kohanimega ↑Haava, ent vere-osise tõttu sobiks Aovere paremini. Seda tõendavad ka arhiiviallikad, milles 1721 ja 1758 Hawer tähistab Aoveret. Aovere oli vahepeal ka karjamõis. Kohanimi tuleneb kõige tõenäolisemalt isikunimest Ago ~ Agu, vähem usutavalt tulevad arvesse agu : ao ~ au ’koit; koidueelne hämarus’, (h)agu : (h)ao ~ (h)au ’hagu’ ja aho ~ ahu ’kivine küngas; kõrgem koht metsas, heinamaal; väheviljakas põllumaa’ (vrd Trm Aosilla). Koidu mõistet peetakse ka muistse isikunime lähteks. Vanad h-ga algavad nimekujud on kas ületaotluslikud või eeldavad h-alguselist lähtesõna. Kohta tunti Narva maantee ääres asuva kõrtsi järgi ka Kilgi nime all. Kõrtsi kohta on andmeid XVIII saj-st (1731 Kilksche oder Engefersche Krug, 1826 Kilge karjamõis). Kohanimi tuleneb sõnast kilk : kilgi ’teatud putukas; (ülekantult:) alkoholiuim’. Talu nimena või peremehe lisanimena võis see esineda juba varemgi (1758 viitega 1680. a-tele Auf Killki Johans Land Killki Ado). Kõrtsi 1731. a nime rööpkuju viitab naaberkülale Engeverele (↑Haava).EE
BHO: 108; Bienenstamm 1826: 286; Eesti TK 50; KN; Mägiste 1929: 21; PA I: 108; PTK I: 25–26; Rajandi 2011: 17; RGADA.274.1.171/2:300, L 801p; RGADA.274.1.190/2:81, L 77; RGADA.274.1.239/6:62, L 682p; Tartumaa 1925: 417; VMS: I, 20, 23

Aravuse-leVJgküla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas, poolmõis, sks Arrawus, 1345 Aras, 1537 Arow, 1796 Arrawo (veski), 1913 Arawuse m (mõis).  B1
Ametliku külana nimekirjas 1970. L. Kettunen on TMr Aravuste küla nime puhul oletanud isikunime Aravo, põhjendades, et ste-lise kohanime algusosa on harilikult isikunimi. V. Pall on Aravuste soo puhul toonud võrdluseks sama külanime, kuid jätnud nime päritolu lahtiseks. Vrd Aravu. – MK
Bfl: I, 1089; EO: 271; Johansen 1932: 9; KNAB; PTK I: 26

Arbavere-`verre ~ -sseKadküla Lääne-Viru maakonnas Kadrina vallas, mõis, sks Arbafer, 1454 Arpener (küla, ilmselt peaks olema Arpeuer), 1542 Arpever (mainitud talupoegi ja veskit), 1554 Arpever, 1871 Arbafer.  C3
Küla läks 1454 Undla mõisale ja oli selle all kuni 1668, mil panditi Aaspere mõisnikule. Mõis on E. Tarveli hinnangul rajatud vahemikus 1689–1700, sõna Gut (1554 im Gute zu Arpever) võib tähendada nii mõisat kui ka lihtsalt valdust. 1920. a-test asundus, hiljem küla. Nimele on L. Kettunen toonud võrdluseks sõna arp : arbu ’loos, võluvahend’ ja arbutama ~ arvutama ~ arutama ’nõiduma, võluma’. Siia võiks lisada läänepoolse sõna arb : arva ’perele määratud osa külakogukonna ühismaast, lapp, siil’, mis on lähtunud samast tähendusväljast, kunagi on neid maid määratud loosi teel. E. Tarvel oletab nime lähtekohana muistset isikunime. Arbaverega on 1977 liidetud osa Soomukse külast (1241 Somæcos, 1726 mõis Könde und Somikus, 1913 Somukse).MK
Bfl: I, 221, 1201, 1404; EAN; EMS: I (2), 396–397; EO: 287; Joh LCD: 608; KNAB; Rev 1725/26 Vi: 16; Tarvel 1983: 47, 49, 106–107

Are1-ssePJgalevik Pärnu maakonnas Tori vallas, kuni 2017 Are vallas, mõis, sks Arrohof, ? 1500. a-tel Arrasz (küla), 1534 Errhe, 1601 Arre, 1797 Arrekül.  C4
1681 või 1683 on mainitud mõisana. XVIII saj viidi mõis *Lehtmetsa külla (Lechtmetz), mille talupojad ümber asustati; Are sai taas külaks. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele Are asundus, mis 1939. a paiku nimetati Niidu külaks; Are küla jäi oma nimega. 1977 liideti Are küla Eaverega, Are alevik aga moodustati sellest 5 km lõunasse jäävast Pärivere asundusest ja Eavere küla osast, kus hiljemalt 1930. a-test oli paiknenud Are vallamaja ja kool. Are nime päritolu jääb hämaraks, võimalik, et liitub algselt Ara-nimedega. Vrd Arase, Are2. – MK
BHO: 23; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); Roslavlev 1974–1977: 13

Arju-le›, kirjakeeles varem ka Harju Jaaküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Orissaare vallas, mõis, sks Taggafer, 1645 Claus Harryen, 1738 Harjel.  A2
Mõis, mis asutati E. Tarveli järgi 1488. a, teistel andmetel XVII saj I poolel, kuulus pikka aega suguvõsale nimega Harien. Küla (Mellinil 1798 Taggafer, kolmeverstakaardil 1855–1859 Аріокюля) oli mõisa lähedal põhjas. 1977–1997 oli küla Tagavere osa. Nimi on eesti päritolu, tõenäoliselt lähtub kas isikunimest Harjo ~ Harju või lisanimest, mis näitab päritolu Harjumaalt, Harjust. Mõisa saksakeelne nimi Taggafer viitab lõunapoolsele naaberkülale Tagaverele, selle nime on eesti keeles vahel ka mõisa kohta kasutatud. Vrd Harju. – MK
BHO: 574;  EAA.298.2.71, L 7; EAN; EM: 120; KNAB; PTK I: 27; Saaremaa 2007: 120; SK I: 29

Arkna [`arkna] ‹`Arkna ~ -sseRakküla Lääne-Viru maakonnas Rakvere vallas, mõis, sks Arknal, 1241 Arkenallæ (küla).  B3
Arkenali vasallisuguvõsa on nimetatud 1333. XV saj on mainitud veskit. Veski juurde rajati vahemikus 1483–1527 mõis. XVI saj oli mõis hävinud ja selle asemel oli Väike-Arkna küla (sks Kl. Arknal), mis sulas XIX saj ühte Korjuti mõisaga (1744 mõis Korjoth, samastatud talunimega 1550 Korrige). Pärast 1613. a tekkis Suur-Arkna küla juurde karjamõis (sks Gr. Arknal), millest sai XVIII saj lõpul iseseisev Arkna mõis, ka küla säilis (Mellinil mõis Arknal ja küla Gr. Arknal). 1920. a-tel rajati mõisa maadel asundus, 1970. a-tel asund, millest 1977 koos väikese osa Arkna külaga moodustati uus Arkna küla. Haljala valda jäänud Arkna küla osa liideti Põdrusega. P. Johansen on nime analüüsinud *Arken-alla ’kivirüngaalune’ (sm harkko ’kivirünk’), kuid selle vastu räägib sõnaalgulise h puudumine Taani hindamisraamatu kirjapanekust alates. Sobivat vastet on sel puhul raske leida, vrd rannikumurdest arkala, arkana(s), arken ’kütke’, kuid seda on keerulisem kohanime motiiviks pidada.MK
Joh LCD: 318–319; KNAB

Aru2-le ~ `külla›, rahvakeeles ka Aru`mõisa Krjküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Leisi vallas, mõis, sks Arromois, 1519 Arromois.  C2
1319 on Saaremaalt mainitud vasalli Mondevaste de Arole, keda on ühendatud hilisema Aru mõisaga (esmamaining 1519). Mõisa maadel tekkis 1920. a-tel Aru asundus, pärast 1930. a-id oli kirjas külana. 1977–1997 oli Veske küla osa. Vrd Aruküla. – MK
KNAB; SK I: 31

Aruküla1 [aruküla] ‹-`külla ~ -sseHJn, Jüralevik Harju maakonnas Raasiku vallas, mõis, sks Arroküll, ? 1291 Arenculle, 1688 Arrokull (mõis).  A4
Aruküla võib olla mainitud 1291, kui Taani kuningas annetas selle küla Daugavgrīva (Dünamünde) munkadele. Samastus ei ole aga kindel, sest küla on nimetatud üksikult ja nimi võis tähistada mõnda muud Aruküla. Kindlamad andmed siinse Aruküla kohta on XVII saj-st. Enne 1650. a tekkis Aruküla kui Raasiku mõisa kõrvalmõis, 1726 eraldati Raasikust iseseisvaks mõisaks. Aruküla mõis ise jäi kuuluma Harju-Jaani kihelkonda, ent kõik tema külad kuulusid Jürisse. Mõisa ümber tekkis 1920. a-tel Aruküla asundus, lisaks kujunes raudteejaama ümbrusse XX saj alguses Aruküla alevik ja sellest edelas planeeriti juba enne Esimest maailmasõda männimetsa Aruküla aedlinn, mis kasvas eriti 1950.–1960. a-tel. Kõik need kolm ühendati 1977 üheks Aruküla alevikuks (Aruküla asundus liideti alguses Igaverega, ent hiljem läks mõisasüda aleviku piiresse). Nimi on kirjeldav: aru ’kuiv rohumaa’ + küla.PP
EAA.1.2.940:256, L 248; ENE: I, 205; Joh LCD: 386

Aruküla5 [aruküla] ‹-`külla ~ -sseKoeküla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Koeru vallas, mõis, sks Arroküll, 1564 Arrukull (*Arrnkull), 1732 Arrokülla.  B4
Küla asemele loodi a-ks 1635 mõis. Mõisa maadele tekkis 1920. a-tel asundus, mis 1977 jagati Vao ja Väinjärve küla vahel, ent taastati 1997 külana. Aruküla mõisa vahetu ümbrus on liidetud Koeru alevikuga. Nime esmamainingut 1564. a tuleks lugeda kui Arrnkull, kust on e-täht nähtavasti vahele jäänud (st Arrenkull), Arrukull oleks ta juhul, kui on märkimata jäänud esimest u-tähte tähistav kriips. Vrd Aruküla1. – FP
EAA.1.2.933:124, L 124; KNAB; Schilling 1970: 83

Aruküla7 [aruküla] ‹-`külla ~ -sseVJgküla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas (Kulina mõis), 1546 Arwekull, 1641 Lechtigall und Arroküll (mõis).  B1
Algselt moodustasidki Kulina mõisa vist Aruküla ja Lähtse. XVI saj oli riid Fromhold Methstakeni ja Engelbrecht Kudlingi (Kudleni) vahel metsatüki Arwe pärast ja seetõttu, et Fromhold oli jõuga kallale läinud (mit Gewalt eingefallen) vastase külale nimega Arwekull. Tõenäoliselt see oligi hiljem Kudlingile kuulunud Aruküla. XX saj alguses nimetatud ka Kulina-Aru külaks. Aruküla piires on kaks endist karjamõisat, Vanaaru (sks Alt-Arro ehk Marienhof) ja Uusaru ehk Uuemõisa (sks Neuhof, vn Гавриловскій), vastavalt kirdes ja kagus. Küla lähedal põhjas oli XIX saj Immersoo karjamõis (1871 Immesso). Külaga on pärast 1940. a-id liidetud endine saunaküla Kuusikumäe (1913 Kusikomäe). 1977 liideti Arukülaga Roela-Kannastiku küla (↑Kannastiku). Vrd Aruküla1. – MK
Bfl: I, 1277, II, 526; EVK; KNAB

Aruküla8 [aruküla] ‹-`külla ~ -sseVarküla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Varbla vallas (Uue-Varbla mõis).  A1
Aruküla (Aru) nime sai küla 1939. a paiku, varasem nimi oli Uue-Varbla asundus, sest külas asus Uue-Varbla mõis (sks Neu-Werpel), mis eraldati Vana-Varblast 1799. 1977–1997 oli Raheste küla osa. Aruküla nimega vrd XVI saj Emmu (Hemo) vakuses Arokulle Iacob. Nimi pärineb sõnast aru ’kõrge kuiv maa’. Vrd Aruküla1. – MK
EAN; ERA.14.2.451 (Lääne maavalitsuse ettepanek 30. III 1939 nr 9033 asunduste asjus); KNAB; Stackelberg 1928: 199

Arula-sseOteküla Valga maakonnas Otepää vallas, mõis, sks Arrol, 1419 Arole (küla), 1477 Arrol (küla), 1475–1486 Wats, Arrol (mõis), 1582 Arrolakul (küla), 1638 Arrulakyllo (küla), Wats genand Wayst oder Arl (mõis), 1900 Arola m.  C2
Arula on vana küla, mille nimi koosneb sõnast aru ja la-liitest. Aru-algulisi nimesid on harilikult seostatud sõnaga aru, Lõuna-Eestis on aro liivasegune maa. Ilmselt see sõna ongi külanime aluseks, sest Arula tuumikus on niisugune maapind. Teisalt on la-lõpulisi küla- ja talunimesid seostatud isikunimedega, seega *Aro võib olla samuti muistne isikunimi, kuigi sellist siiski teada ei ole. Arula mõis on rajatud arvatavasti ajavahemikus 1475–1486. XVI ja XVII saj paiknes Arula mõis kohas, mida tänapäeval tuntakse Vanamõisana (hilisem karjamõis, sks Althof). Siis oli selle mõisa nimeks *Vaiste (Wats ~ Waist ~ Waystemoyse), mis oli saadud *Vaiste külalt (mh kirjutatud waiwasta kyllo). 1582. a kasutati mõisa kohta nime Rail. Küla on ulatunud Vanamõisast Pülme järveni. Oletatavasti seostub küla nimi sõnaga vaev või vaene. Arula külaga on 1977 liidetud Meema küla (1839 Mema talud) ja ↑Äidu asundus.MF
BAL: 140; BHO: 29–30; LGU: I, 207, 517; PA I: 79; Rev 1638 I: 27, 89; Rücker; Uustalu 1972: 14, 154; Westrén-Doll 1923: 40

Arumäe [aru`mäe] ‹-leVaiküla Ida-Viru maakonnas Narva-Jõesuu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Vaivara vallas, mõis (Samokrassi mõis), sks Samokraß.  B3
Arumäe nimi pandi Auvere-Joala vallavolikogu otsusega 1934. a. Varem oli Samokrassi (1583–1589 Sammakras, 1611 Sammakrass, 1615 Sammakrasby, 1620 küla Sammakras Narva lossiläänis, u 1900 Замокросъ). 1655 osteti Samokrassi karjamõis ja küla (Sammokras) koos Vallisaare külaga (Wallisaar) Narva bürgermeistrile. XVIII saj lõpul oli see Narva linnamõis. 1726 mõis (Karropall und Samokras) külaga (Samokras). Mellinil on 1796 saksakeelne mõisanimi Imokras, eestikeelne Sarewälli M (vrd 1920. a-te topokaardil on mõisa juures Saarevälja talu). Nimi Samokrassi võib A. Šteingolde järgi pärineda vene lisanimest Самокра́с ’kiidukukk’ või sellest tuletatud nimest Самокрасов. Mõisasüdame ja Auvere küla vahel asus varem vabatküla Usari ehk Husari. ¤ Rahvaetümoloogia järgi oli küla esimene, Самый раз.MK
Almquist 1917–1922: 308; BHO: 533; EAA.1.2.938:26, L 24p; ERA.14.2.720 (Auvere-Joala vallavolikogu 18. IV 1934 otsuse ärakiri); EVK; KNAB; Rev 1725/26 Vi: 195; Saaga: Originalet av Jakob Koits regestverk. Del 1, S:4; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/4:74, L 88; Troska 1987: 103

Arussaare [arussaare] ‹-`saardePilküla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Kõo vallas, mõis, sks Arrosaar, 1589 Arozor (küla), 1624 Arrosahr, 1797 Arrosar (mõis).  C3
Mõis, mis on Balti kohaleksikoni järgi rajatud enne 1688. a küla asemele, esineb juba 1681.–1684. a kaardil (Arrosar Hoff). Mõisa maad olid XX saj alguseks välja jagatud ja mõisast lõunas tekkinud Maimsaare küla (u 1900 Маймсаре, vrd Kilingi mõisas taluna 1806 Maimesare Hinrich), muu osa mõisasüdamest kuulus õigeusu kirikumõisale. Praegune külanimi taastati ametlikult 1977, külasse jäid ka Arussaare kõrtsi varemed ja Arussaare mõisakoht. Nimi on pandud mõisa ja kunagise küla järgi. Arussaarega liideti 1977 Uduallika küla (1721 Odoallick, 1839 Uddoallik, u 1900 Удуаллика).MK
BHO: 30;  EAA.308.2.205, L 1;  EAA.567.2.944, L 1; KN; KNAB; PA IV: 132; Rev 1624 PL: 44; RGADA.274.1.171/1:201, L 198p; Rücker

Aruvalla [aruvalla] ‹-`valda›, kohalikus pruugis Aravalla, kirjakeeles varem ka Arovalla Jürküla Harju maakonnas Rae vallas, mõis, sks Arrowall, ? 1417 Haragul, 1467 Horwele.  B1
Küla on mainitud arvatavasti 1417, mõis eraldati Kose-Uuemõisast XVII saj keskel. 1920. a-test Aruvalla asundus, al 1977 küla. Kuigi nüüdisnimi näib koosnevat sõnadest aru + vald, võib varaseim kirjapanek, kui see on samastatav, viidata ka teistsugusele päritolule, nt oletatavast isikunimest *Ara + küla (nime hääldatakse ka praegu Aravalla, vrd ka 1630 Arawall, mujal Eestis on Aravere, Araste jms).PP
Bfl: I, 119, 268, II, 428, 837; BHO: 30; KNAB; ÜAN

Aruvälja3 [aruvälja] ‹-le›, rahvakeeles ka `Võlla-`Mõisaküla Audküla Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Audru vallas (Võlla mõis).  A1
Asundusküla endise Võlla mõisa mail, tekkinud 1925. a paiku. Aruvälja nimi tuli käibele u 1939. Nimi pärineb tõenäoliselt talunimest, vrd 1782 Arjowelja Mart, 1795 Arjawelja Märt, 1804 Arrowelje Mert. Esimese kirjapaneku põhjal võib seostada Harju nimega, lisanimena võis märkida päritolu Harjumaalt (Harju talu oli ka nt Kaisma külas), vrd hari : harja ’tipp’, aru ’kuiv kõrge maa’ ja väli : välja. Varasem nimi oli Võlla asundus või Võlla-Mõisaküla, nimetatud Võlla mõisa järgi (sks Wölla, 1638 Wolle). Arvatakse, et mõis oli olemas juba 1569 ning ehitati uuesti 1638 tühjale mõisakohale. Praeguse Aruvälja piiresse jääb endine Ellamaa karjamõis (vrd 1738 kõrts Ellamashe Krug), mis kuulus Koonga mõisa (Mih) juurde. Vrd Aruvälja2. – MK
EAA.1865.2.168/2:97, L 95p; EAA.1865.5.140:21, L 18p; EAA.567.2.829:5, L 3p; ERA.14.2.715 (Võlla vallavolikogu 28. I 1939 koosoleku protokoll nr VI); KN; KNAB; Rev 1638 II: 44; RGADA.274.1.203:458, L 453p

AseriAseri ~ -sseVNgalevik Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas, kuni 2017 Ida-Viru maakonnas Aseri vallas, mõis, sks Asserien.  B3
Aseri küla (1796 Asseri) lähedusse rajati Koogu-Aseri mõisa maadele 1899 tsemendivabrik, mille juurde 1920. a-tel tekkis töölisasula, pärast Teist maailmasõda alevik. Aleviku üks alusasula oli Aseri küla, 1534 on mainitud nii mõisat kui ka küla (Aszeryn). Mõlemad asuvad tänapäeval ↑Aseriaru küla piires. Mõis Ass[erie], mille P. Johansen on samastanud Aseriga (nurksulgudes on ilmselt Johanseni lisandus), oli tema järgi olemas juba 1367, seda on aktsepteerinud ka H. Ligi. Aserist pärineb ilmselt vasallisuguvõsa Asseryen, millest on teateid XIII saj-st ja kelle esiisa Acerus (omastav Aceri) mõisale nime andis. Johanseni järgi tuleneb mõisanimi vasallisuguvõsa nimest, kuid võiks olla ka vastupidi, küla võis anda nime suguvõsale. L. Kettunen on nime pidanud raskesti etümologiseeritavaks ja seda see on. Kui algne oli külanimi, siis võis see lähtuda isikunimest: dokumentides kujul As esinev nimi on muistse mehenimena Eesti alal esinenud veel XVI saj. 1977 liideti Aseriga Meriküla (1433 Merikulle) ja Uusküla (1922; 1945 Aseri-Uusküla). Meriküla jätk kagus üle oja oli varem Kukruse ehk Kukuruse küla (1844 Kukkers, 1913 Kupkurause).MK
BHO: 350; EO: 181; Joh LCD: 841; Johansen 1932: 19; KNAB; Ligi 1961: 341; Schmidt 1844

Assikvere-`verre ~ -sseKodküla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Pala vallas (Halliku mõis), 1582 Hasykfer, 1585 Assiguer, 1627 Hasigfehr, 1638 Aßiwer.  A2
Nime algusosa seletab L. Kettunen kui isikunime (arvatavasti *Assakka, *Assukka või *Asakka, *Asukka, *Asikka). V. Pall peab seda tõenäoliseks, lisades veel eesnimed, nagu Aso, Asu, Asso, Hasso jts (D.-E. Stoebke peab neid germaani laenudeks) või siis sks isikunimed Asico, Asica, Asuca.PP
BHO: 31; EO: 57, 303; PA I: 112; PTK I: 28–29

Astuvere-`verre ~ -sseRõnküla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Valga maakonnas Palupera vallas (Suure-Rõngu mõis), 1449 Hastiver (ka mõis), 1582 Hastfier (ka mõis), 1601 Astofer, 1721 Astowersche Dorf, 1796 Astuwer; sks Hastofer.  C1
Astuvere mõisa olemasolu kohta on teateid 1638. a-ni, mil ta oli juba tühi. Kohanime päritolu on ebaselge. P. Johanseni arvates seostub see Haversvordede suguvõsaga, kes olevat oma nime „eestipärastanud“ Hastferiks. Seevastu L. Kettunen oletas, et vere-osisega kohanimi võis alguses olla kas kolmesilbiline *Asutu- (vrd tegusõna asuma) või tuleks lähtuda tegusõnast astuma. See kõrvutamine ei anna tulemusi, sest uurija lähtus põhjendamatult h-ta nimekujust. ¤ Rahvajutu järgi Astuvere nimi oli sellest tulnud, et nii kõvad lahingud olnud, et astu verre (2004).EE
Bfl: I, 131; BHO: 107; EO: 304–305; KM: ERA, MD 290 (2) – 2004; LGU: I, 309; Mellin; PA I: 77; Rev 1601: 64; Rev 1638 I: 95; RGADA.274.1.172:234, L 236

Asuküla1 [asuküla] ‹-`külla ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Asu Kaaküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Kaarma mõis).  B4
Pärast Kaarma mõisa maade jagamist tekkinud asundusküla sai 1925 nime, mille tähendus võiks olla ’asujate või asunikkude küla’. Küla piires asus XVI saj rajatud Kaarma mõis (sks Karmelhof), mida pärast Uue-Kaarma mõisa eraldamist 1872 nimetati ka Vana-Kaarma mõisaks. Asukülaga on 1977 liidetud osa Väljakülast (1798 Welja). Vrd Kaarma2, Nõmme12. – MK
EM: 121; ERA.14.2.716 (Saare maavalitsuse ettepanek 10. V 1939 nr 271/5 asunduste nimede muutmiseks); KNAB; Mellin; SK I: 31–32

Asuküla2 [asuküla] ‹-`külla ~ -sseRidpaik Lääne maakonnas Haapsalu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Ridala vallas, mõis, sks Assoküll, 1591 Assokyle, 1598 Assekyle By (küla), 1642 Assokul.  C1
Mõisasüda asus tänapäeva Metsaküla ja Suure-Ahli küla piiril. Mõis oli olemas XVII saj. Nimi pärineb kunagiselt külalt, vrd Ahli all arvatavasti päritolu näitava lisanimena 1541 Asekul Han, Asekull Mick, umbes samast ajast Hinrick Aßokull. Vrd asuma. XVII–XIX saj omanikusuguvõsa Klickenite (Klickide) järgi on mõisat eesti keeles varem nimetatud ka Kliki mõisaks (1732 klikki mois). Vrd Asuküla1. – MK
BHO: 32; EAA.1.2.937:86, L 86; EAA kinnistud; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/5:155, L 153; Stackelberg 1928: 201; Thor-Helle 1732: 320

Ataste-sse ~ -lePeeküla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Kareda vallas, mõis, sks Alexanderhof, XIV–XV saj vahetusel Attas, 1564 Attes, 1615 Attis, 1798 Attus.  A4
XVI saj oli küla Mäo mõisa Kareda vakuses, XVII saj algul kroonule kuuluv tühi küla. 1835 või 1840 rajati külla Aruküla mõisa kõrvalmõis. 1920. a-test asundus, mis 1977 liideti Ämbraga, taastati külana 1997. Nime struktuuri põhjal on tegemist ne- : se-lise nimega, mille algusosa aluseks võiks olla isikunimi, vrd L. Kettuneni teisal pakutud *Ata, *Atoi.MK
BHO: 10; ENE: I, 226; EO: 244; Johansen 1930a: 152; Ungern-Sternberg 1912b: 66, 83

Atla1 [`atla] ‹`Atla ~ -sseJuuküla Rapla maakonnas Rapla vallas, kuni 2017 Juuru vallas, mõis, sks Attel, 1241 Attola (küla).  B3
Atla mõisast on teateid 1422. Mõisa maale 1920. a-tel tekkinud Atla asundus liideti Atla külaga 1977. L. Kettunen peab nime algusosa muistseks isikunimeks *Atto (ka Atu, Ate), millele on liidetud la-lõpp. Mõis on ajuti jagunenud kaheks, Atlast Orguse pool asunud Eeru ehk Väike-Atla mõisat (vanemas pruugis ka Hiiru mõis, sks Klein-Attel) on esimest korda mainitud 1686, vahest samas kohas oli 1489 Orguse mõisaase (Orgas).PP
EO: 70–71, 91; Joh LCD: 325–326; LCD: 41v

Atla2 [`atla] ‹`Atla ~ -sseKhkküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas, mõis, sks Attel, 1453 Attell.  A4
Atla mõis eraldati Karalast 1750. a-tel, oli riigimõis. Mõisa kõrval läänes säilis samanimeline küla. 1920. a-tel tekkis mõisa maale asundus, mis pärast 1930. a-id liideti külaga. L. Kettunen on nime rekonstrueerinud kujul *Attoila ja pidanud lähtekohaks isikunimesid Atu, Ate, Ati, millest Ate on esinenud veel XVI saj Saaremaalgi. Atla jaguneb kolmeks: Allküla ehk Altküla (läänepoolne rannaäärne osa, 1922 Atla-Alt küla), Mäeküla (keskosa, 1922 Atla-Mäe küla) ja Niidiküla (idapoolne osa, endine asundus). Allküla jaguneb omakorda kolmeks löukaks: Abagulöugas, Kuusigulöugas ehk Rannalöugas ja Ooselöugas. Vrd Atla1. – MK
EM: 122; EO: 91; KN; KNAB; SK I: 32

Atra [`atra] ‹`Atra ~ -sseRõnküla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Valga maakonnas Palupera vallas (Palupera mõis), 1582 Hater (väikemõis), 1627 Atramoysa, 1638 Addern (mõis), 1923 Atramõisa; sks Attramoise.  C1
Esialgu Kirepi, pärastpoole Rõngu ja Palupera mõisale kuulunud küla, samuti kunagine mõis, mis kadus vahemikus 1638–1683. Kohanimi võib pärineda mõnest germaani isikunimest, vrd Skandinaavia mehenimi Hathar ~ Hather või vanasaksa kohanimi Hatherheim (1069). Pole ka välistatud, et kohanimi lähtub mõnest praeguseks hääbunud eesti sõnast.EE
BHO: 34; EAA.308.2.92; EVK; Förstemann 1859: 704; Nimikirja 1985: 296; PA I: 63; Rev 1624/27 DL: 151; Rev 1638 I: 93; Stryk 1877: 137; Tartumaa 1925: 413; ÜAN

Auaste-sseLNgküla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, mõis, sks Wiesenau (al 1843), ? 1591 Haickias (küla), 1686 Haukaste By (küla), 1798 Haukast (karjamõis).  A3
Esmamainingut võiks lugeda ka Haukias. Auaste mõis eraldati Uuglast 1843. 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Külanime lähtekohaks on haugas, mis võis esineda ka isikunimena. Auaste ajaloolised osad, kunagised külad, on Meelaküla läänes (1591 Melenkyla, 1798 karjamõis Mälakül) ja Suistema idas (1798 Suustama kõrts). Mõisa kõrval läänes oli XIX saj II pooleni Aruküla (1591 Arokyle, 1798 Arrokül).MK
EAA.1, 2.941:629, L 620p; Mellin; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/5:315, 317, 324

Audla [`audla] ‹`Audla ~ -ssePöiküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Laimjala vallas, mõis, sks Hauküll, 1453 Wylken van Hankul tho Loppenkull, 1464 Hauckull (mõis), 1645 Houkell, Haucküll.  B3
Mõisat on mainitud allikais 1464. Mõisast kirdes säilis samanimeline küla, mis vastab tänapäeva Audla külale. Mõisa maadel tekkisid 1920. a-tel asunduskülad ↑Jõe ja ↑Käo, viimase piiresse jääb mõisasüda. Võimalik, et Audla nime aluseks on haud : haua. Järelosa küla on lühenenud la-ks.MK
KNAB; Ligi 1961: 352; Saaremaa 2007: 120; SK I: 33

Audru1 [`audru] ‹`Audru ~ -sseAudalevik Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Audru vallas, mõis, sks Audern.  B1
Alevik (al 1977) hõlmab mõisasüdame koos Audru asunduse ja külaga ning kiriku ümbruse. Mõisat on mainitud 1449 (Auder). 1549 haaras mõis kogu tänapäevase Audru khk, osa Sauga alasid ja Tõstamaa idaosa. Audru kuulus XVII saj Pärnu krahvkonda. Vrd Audru2, Salme. – MK
BHO: 34; ENE: I, 236

Audru2 [`audru] ‹`Audru ~ -sseAudkihelkond ajaloolisel Pärnumaal, sks Audern, ? 1395 Anderen, dorpe to der Audern, Auder, 1449 Auder, 1510 Auder, Awder.
Pole kindel, et XIV saj kirjapanekud on sellest Audrust. Muinasajal kuulus Audru ala tõenäoliselt Läänemaa Soontaga kihelkonda, oli XIII saj keskpaigast Liivi sõjani Saare-Lääne piiskopkonna valduses. Kirikukihelkond arvatakse olevat tekkinud enne 1519, kuid iseseisvana eksisteerib al 1636, enne allus Vana-Pärnule. L. Kettunen on rekonstrueerinud küsimärgiliselt nimekuju *Autero ja võrrelnud seda soome sõnaga autere ’põuavine’.MK
BHO: 34; ENE: I, 236; EO: 187; LGU: I, 144; LUB: IV, 1388, X, 562; Stackelberg 1926: 212

Aulepa [`aulepa] ‹-`leppa ~ -sse› = Dirslätt [`diir`slett] ‹-i›, kohalikus pruugis Dilet Noaküla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Noarootsi vallas, mõis (Aulepa mõis, Taebla mõis), sks Dirslet, 1540 Dyrschleven, 1555 Dierschlecht, 1565 Degerslett, Digerslett, Dichersleth, 1726 Haudlepp, 1798 Haudlep.  C3
Aulepa mõis eraldati Riguldist 1788, selle kõrval idas säilis samanimeline küla. Küla asus Sutlepa vakuse vanal keelepiiril ja tal oli nii eesti kui ka rootsi nimi. Aulepa nime peetakse vormi põhjal vanemaks kui nime Dirslätt. Aulepa lähtekohaks on pakutud haud + lõpp : lõpe ’laht’ (P. Johanseni toodud tähendus ’piir’ on ekslik). Rootsikeelne nimi koosneb sõnadest diger ~ deger ’suur’ ja slätt ’tasandik’. Selle vanemad kirjakujud on saksakeelsete kirjapanijate mõju all, nt esineb järelosa -slätt kujul -schleven, -schlecht (vrd Vormsi Kersleti kirjapanekut Kyrresleue).MB, MK
BHO: 52; EM: 87; Johansen 1951: 236–239, 242–243, 252; Lagman 1964: 53, 72; Rev 1725/26 Lä: 164; Russwurm 1855: I, 113–114, 127–128

Auvere [`auvere] ‹-`verre ~ -sseVaiküla Ida-Viru maakonnas Narva-Jõesuu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Vaivara vallas, mõis, sks Ampfer, 1489 Ameveir (küla), 1583–1589 Amwierby, 1796 Ampfer, Amperi M.  B3
1878 ostsid mõisa kaks venda ja jagasid omavahel, tekkisid Auvere-Uus ja Auvere-Vana mõis (1922; u 1900 Новая мыза ja Мыза). Nime on käsitlenud L. Kettunen, kes on praegust nimekuju pidanud hiliseks ning sellele vasteks toonud au, mille algtähenduseks on ’avatud’ (auavo ~ auvo), ja isikunimena *Auvoi. Kettunen ei ole põhjendanud m-i kadu ega ole ka seisukohta võtnud, kas eesti ja saksa keeles on erinevad nimed või on tegemist ebareeglipärase arenguga ühes ja samas nimes. Praeguse Auvere alale jäävad endised külad Kärekonna, Mitretski, Mustajõe (1796 Mustjöggi, u 1900 Черная, Мустаегги) ja Uhekonna (1913 Uhekonno); külad hääbusid pärast Teist maailmasõda. Auvere küla ja Narva linna piiril, nüüdse Narva veehoidla alla jääval alal, oli varem Vääska küla (1796 Wäska, 1934. a ametlikult nimetatud Kalmujõeks).MK
Bfl: I, 367; EO: 191; ERA.14.2.720 (Auvere-Joala vallavolikogu 18. IV 1934 otsuse ärakiri); KNAB; Mellin; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/4:74, L 87p

Avanduse-sse ~ -leSimküla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas, mõis, sks Awandus, 1241 Auendoys (küla), 1494 Avendes (mõis), u 1900 Катко (Авандусъ) (küla).  A3
Mõisa esmamaining on a-st 1494, praegu jääb mõis Simuna alevikku. A-ks 1774 oli algne küla mõisastatud. 1796 on mõisast idakirdes Katkuküla (Katkül, vrd 1241 Katcækylæ), mille kohal nüüdne Avanduse küla. Avanduse asundus, mis rajati 1920. a-tel mõisa maade jagamisel, on 1977 liidetud Simuna alevikuga. L. Kettunen on nimega võrrelnud sõna avandus : avanduse ’avatud koht’ ja sm avanto, murdes avento ’lahvandus, jäässe raiutud auk’. Avandusega liideti 1977 osa ↑Kissa külast. Vrd Simuna2. – MK
EO: 28–29; Joh LCD: 326; KNAB; Mellin

Avasalu [avasalu] ‹-`sallu ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Aavasalu PJgpaik (küla) Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Vändra vallas (Pööravere mõis), 1555 Renke, 1601 Renickfer, 1797 Rimmi, 1825 Annenhof, 1923 Annamõisa.  A3
Liideti 1977 Metsaverega. Avasalu nime sai 1939. a paiku, varem oli vallakirjades Anna karjamõisa (sks Annenhof) või Annamõisa nime all. Küla põline nimi näib olevat Rümmikküla (Rimmikküla) või *Rümmikvere (1930. a-tel ka moonutatult Riimiküla), nimele võib vasteks tuua sõnad rümbak ’mäekink’, rümp ’raun’ või rünk (rink, rönk) ’rüngas’. Küla hõlmas varem ka Metsavere, vrd u 1900 Римикюля (Метспередъ).MK
BHO: 19; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); KN; KNAB; Rev 1601: 178; VMS; ÜAN

Avinurme [avinurme] ‹-`nurme ~ -sseTrmalevik Jõgeva maakonnas Mustvee vallas, kuni 2017 Ida-Viru maakonnas Avinurme vallas, mõis, sks Awwinorm, 1599 Awinorma, 1601 Abinorm.  A3
Avinurme oli XVII saj I poolel veel küla, mõis rajati pärast 1638. XVII saj lõpul läks riigi kätte ning oli edaspidi riigimõis ulatusliku maa-alaga, millest hiljem eraldati rannavald (Lohusuu). Mõisamaa jagati 1906 talupoegadele. Kuigi enamasti oli XX saj allikais nimeks Avinurme alevik, esines ametlikes nimistutes vahel ka Mõisa küla. L. Kettunen oletab, et kohanime kujunemise lähtekohaks on jõenimi Avijõgi (Avinurme jõgi). V. Pall peab võimalikuks, et nime algusosa võib olla ka isikunimi, sest nime (H)avi mainitakse muistsete eesnimede hulgas. Avinurme edelaots on XX saj alguskümnenditel olnud Pärniku küla (u 1900 Пярнико). ¤ Avinurme rahvas kaebasid vanaste selle üle, et neil kala pole saada. Kalevipoeg, kes seda kaebtust ka kord kuulis, lubas selle vasta abi saata. Kalevipoeg ajas havisid Peipsist mööda Avinurme jõge ülesse ning sest ajast kannab see metsanukk Avinurme nime. (1897)PP
EO: 270–271; KM: E 32340/1 (19) – 1897; KNAB; PTK I: 29; P XVI: 120; Tartumaa 1925: 472

Avispea [avis`pea] ‹-leVMrküla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas (Triigi mõis), 1219 Avispe, 1241 Auespæ (küla), 1586 Hawispe.  A2
P. Johansen on nimevasteks pidanud puunimetust haab : haava + pea, õigemini peaks puunimetusest oletama ne- : se-tuletist. Tänapäeva nimekuju järgi oleks võimalik ka tuletis kalanimetusest havi + pea, kui see oleks esinenud isikunimena. Avispeaga liideti 1977 ↑Võnnusvere küla ja Uniküla asundus. Viimane tekkis 1920. a-tel Uniküla mõisa (sks Unniküll) asemele, mis eraldati Äntust 1697. Avispea piiresse kuulub ka osa Lebavere asundusest (↑Eipri). Vrd Avinurme. – MK
HLK: 198; Joh LCD: 181, 183

Boose-le›, kohalikus pruugis Boosõ-lõUrvpaik Võru maakonnas Antsla vallas, mõis (Vana-Antsla mõis), sks Bosenhof.  C1
Vana-Antsla kõrvalmõis Boose rajati Kobela külla XIX saj keskel. Mõisasse tekkis XX saj keskel Linda kolhoosi keskus, mis 1977 nimetati Kobela alevikuks mõisat varem ümbritsenud küla järgi. Mõisa järgi kannavad nime veel Boose järved. Nimi on saadud krahvinna Elisabeth von Bose (sündinud v. Löwensterni) järgi, kes 1834 sai oma valdusse nii Vana- kui ka Vastse-Antsla mõisa ja kelle ajal mõis tõenäoliselt rajati. Kuna Antsla mõisad olid kaua olnud von Löwensternide pärusvaldus ja juba järgmises ringis läks Vana-Antsla üle krahvinna Bose väimehele Stael von Holsteinile, siis võib mõisale nime andmist tõlgendada ka kui kummardust valdaja abikaasale, Saksi kammerhärra ja õuemarssal krahv August von Bosele. 1970. a-tel nimetati Boose külaks talusid Kobela alevikust edelas. Need liideti 1977 Madise külaga. Vrd Kobela. – ES
BHO: 43; KNAB

Ebavere-`verre ~ -sseVMrküla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas (Äntu mõis), 1796 Ebbafer (kõrts).  C2
Külana nimekirjas hiljemalt 1970. 1930. a-tel talu, enne seda Äntu mõisa karjamõis (1913 Ebbawere). Nimi pärineb kõrtsi ja mäe nimest. Nime tähendussisu on ebaselge, L. Kettunen mainib eitavat kildsõna eba ja oletatavat isikunime *Epä, *Epoi, vrd XV saj Ebo, XVI saj liivi isikunime Epe Szamen. Mäenimena esineb Ebavere rahvaluules. Ebaverega on 1977 liidetud osa Mõisamaa külast (1796 Moisama, u 1900 Мойзама), Kaarma asund (1517 küla Karmel) ja Kaarma-Tagaküla (külanimena 1970). Kaarma asund, 1930. a-tel asundus, tekkis Kaarma mõisa (sks Kaarmann) ümber, millest on teateid 1538 (Karmal) ja mis eraldati Kiltsist 1671. Kuivõrd Ebavere kõrts ja varasem küla paiknesid praeguse küla lõunapiiril, on endine Kaarma kujunenud uueks Ebavere küla keskuseks.MK
BHO: 159; EO: 199, 200; KNAB; Mellin; Stoebke 1964: 18, 19

Edise-le›, kohalikus pruugis ka Ädise Jõhküla Ida-Viru maakonnas Jõhvi vallas, mõis, sks Etz-Schloß, 1241 Eteus (küla), 1477 Ettis (mõis), 1796 Etz (mõis).  B2
XV saj ehitati Edisele vasallilinnus. Põlisküla, mis oli olemas veel 1508, oli hääbunud a-ks 1533. 1913 oli olemas juba tööliste küla mõisa juures, millest kasvas välja uus Edise küla. 1920. a-tel tekkis mõisa ümber Edise asundus (1945 Edise-Lossi küla) ning 1970. a-tel oli sellest kagus Edise asund, kõik kolm ühendati 1977 Edise külaks. Nime puhul on L. Kettunen moodustanud algvormi *Edine : *Edise ’ees olev’, ta ei välista ka isikunime, viidates Taani hindamisraamatu ladinapärastusele -us. Edisega on 1977 liidetud Aiandi (1970), endine ETKVLi aiandi asula (uuemal ajal tuntud ↑Revinu nime all).MK
EO: 195; Joh LCD: 335; KNAB; Mellin

Eestimaa [eesti`maa] – ajalooline haldusüksus, mis hõlmas Põhja-Eesti, 1637 Esthimah; sks Estland, vn Эстляндия.
Hilisema Eestimaa kubermanguga võrreldav haldusüksus tekkis juba XIII saj, kui taanlaste vallutatud Harju- ja Virumaa moodustasid Eestimaa hertsogkonna (ducatus Estoniae, mõnikord terra Revaliae, 1240 terra Esthoniae). Taanlaste võim kestis a-ni 1346, misjärel Eestimaa kui haldusüksus kadus. Uuesti tekkis see pärast Liivi sõda, kui Rootsi valdusse jäänud Harju-, Viru-, Järva- ja Läänemaast moodustati 1584 Eestimaa hertsogkond (1626 kubermang, hiljem kindralkubermang). 1637 esines Eestimaa nimi esmakordselt eestikeelses tekstis (Stahlil Esthimah), 1638 kuninganna Kristina (Christina) tiitlis Hertzogin ülle Esthi ninck Careli-Mah, 1655 esines täisnimetus Fürstimah Ehsten. Eestimaa nimi Põhja-Eesti tähenduses läks edasi ka pärast Põhjasõda 1721, kui Eesti sai Venemaa osaks. 1783–1796 kehtinud asehalduskorra ajal nimetati kubermange keskuste järgi (sellest vahel kasutatud rööpnimetus Tallinnamaa). Pärast seda, kui 30. III 1917 liideti Eestimaaga Liivimaa eesti maakonnad (Pärnu-, Saare-, Tartu-, Viljandi- ja Võrumaa), muutus Eestimaa Eesti sünonüümiks. Vrd Eesti. – PP
Ariste 1956: 117–125; ENE-EE: XI, 279, 282, 296–297; Liivaku 1996: 73–75; LUB: I, 166; Rätsep 2007: 5–15; Saareste, Cederberg 1927–1931: 66, 151

Ehmja [`ehmja] ‹-sse›, kohalikus pruugis ka `Ähmja Marküla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Martna vallas, mõis, sks Echmes, keskajal Hemi, 1529 Heymi, 1565 Hemy (mõis), 1586 Heme, 1782 Echmes.  A1
Ehmja mõisa kohta on teateid a-st 1529. Küla säilis mõisa kõrval. Mõisa maadele 1920. a-tel tekkinud asundus nimetati 1939. a paiku Võidukülaks ja liideti 1977 Ehmja külaga. Ehmja nime lähtekoht on ebaselge, varasemate kirjapanekute põhjal võiks võrdluseks tuua A. V. Forsmani mainitud isikunimed Heimas, Heimo, järelosa -ja päritolu jääb määramata. Ehmja külaosad on Kapeta kirdes, Kiive loodes, Lümandi nurk kagus, Mäeküla (varem Kirima, 1913 Kirrimäggi) läänes ja Suurküla keskel. Ehmjaga on 1977 liidetud ↑Maalse küla.MK
BHO: 58; EAA.1.2.930:34, L 33p; EAA.1864.2.IV-9:39, L 36; ERA.14.2.451 (Lääne maavalitsuse ettepanek 30. III 1939 nr 9033 asunduste asjus); EVK; Forsman 1894: 191, 246; KNAB; Läänemaa 1938: 272; Rev 1586: 66; Stoebke 1964: 161

Eidapere [eidapere] ‹-`perre ~ -sseVänalevik Rapla maakonnas Kehtna vallas, mõis, sks Eidaperre, 1530 Heytepyrsse, 1557 Heytopyrse (lisanimena), 1797 Heide Perre (küla).  B2
Mõis oli alguses Lelle mõisa karjamõis, tekkinud arvatavasti XIX saj alguses. Iseseisev mõis al 1885, teistel andmetel 1877. XIX saj asutatud klaasivabriku ja raudteejaama juurde tekkis XX saj alev, ametlikult küla või asundus (1970. a-tel), al 1977 alevik. Kaheosalise nime algusosa on võinud tuleneda isikunimest, vrd XVI saj Jan Eytopoik ~ Jan Ejtopoik. Võib-olla oli isikunimi algselt h-alguline. Nime järelosa aluseks on tänapäevakujust lähtudes pere, kuid kirjapanekuist lähtuvalt on võimalik, et algselt oli perse, mis kohanimedes tähendab päramist osa, taguosa. Eidapere alevikuga liideti 1977 osa Aleti külast (1970) ja ↑Põllussaare. Vrd Allika2. – MK
BHO: 60; EM: 112; Joh LCD: 329; Johansen 1973: 475; Mellin; Stoebke 1964: 18

Eikla [`eikla] ‹-sse›, kohalikus pruugis ka `Äikla, kirjakeeles varem ka Eiküla Kaaküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas, mõis, sks Euküll, 1550 Eikul, 1592 Eukull, 1645 Eykül, Euküll, 1826 Eucküll.  B3
Mõis on rajatud arvatavasti XVII saj. 1920. a-tel rajati mõisa maale asundus, mis 1925 sai nimeks ↑Koidula küla. 1977 liideti Kaubi ja Koidula küla ühise nime Eikla alla. Kui 1997 Kaubi ja Koidula taastati, jäi Eikla nimi tähistama väikest uuemate korrusmajade piirkonda Koidula ja Keskvere vahel; Eikla mõisakoht jäi Koidula küla piiresse. Eikla nimi on olnud kaheosaline, seda võib analüüsida kaheti: Eik+la või Ei+kla, algusosa aluseks võib olla esimesel juhul isikunimi, vrd soome Heikki : Heikin. L. Kettunen on lisaks vasteks pakkunud mehenimesid Eygene, Eugen, Eugenius. Teisel juhul võiks nime algusosa vasteks olla eestirootsi äi ’saar’, kusjuures küla oleks lühenenud esimesel juhul la-ks, teisel kla-ks. Vrd Eigla, Koidula2. – MK
BHO: 73; EO: 142–143; ERA.14.2.716 (Saare maavalitsuse ettepanek 10. V 1939 nr 271/5 asunduste nimede muutmiseks); Essen, Johansen 1939: 146; SK II: 29

Eistvere [`eistvere] ‹-`verre ~ -ssePilküla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Imavere vallas, mõis, sks Eigstfer, 1540 Eystver (küla), 1560 hoff to Eistfer (mõis), 1599 Exfer albo Ikiswer nazwana, 1638 Extfer (mõis), 1797 Eigstfer (mõis).  C2
1920. a-test asundus, al 1977 küla. L. Kettunen on nime algusosa lähtekohaks pidanud sugunime *Eikkinen, millest olevat tekkinud kohanimeosa *Eigisten-. Kahtlemisi on Kettunen esitanud vasteks ka sugunime Heikkinen. Mõlema aluseks on peetud eesnime Hendrik, esimese puhul ka EygeneEugenius. Nimekuju Ikiswer viitab sellele, et -vere ees võis olla ka veel vanem eesnimi. Eistverega on liidetud endise Kaera karjamõisa ala (sks Kairo, 1855–1859 Каира, u 1900 talurühm Каера).MK
BHO: 61;  EAA.198.2.71, L 9; EO: 142, 143; KNAB; LGU: II, 828; Mellin; P XVI: 302; Rev 1638 II: 157

Eivere [`eivere] ‹-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Äivere ~ `Äigvere Annküla Järva maakonnas Paide linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Paide vallas, mõis, sks Eyefer, ? 1414 Eivere (küla), 1467 Eygever.  B4
Balti kohaleksikon (BHO) on nimega samastanud „Brieflade“ (Bfl) 1414 Cluere, lugedes seda Eyver. Bfl I trükivigade loendis (lk 340) on antud õigeks nimekujuks Eivere. Samastust on peetud paleograafiliselt kahtlaseks, F. Puss peab toetudes LGU-le esmamainingu lugemiskujuks Elvere ja seostab seda Koidu-Ellaverega. Eivere mõisat on mainitud 1552 (Eyver). 1920. a-test asundus ja küla kõrvuti, 1977 liideti need üheks. XV saj-ks välja kujunenud vere-lõpulise külanime algusosa on hääldatud ka kui Äivere ja Äigvere. L. Kettunen on oletanud Äivere tulenevat nimest Ei(g)vere ja pidanud nime algkujuks *E(d)ikvere. Viimast on ta võrrelnud Jõhvi Ediverega. Siiski võiks tulla arvesse ka võimalus, et XV saj kirjapaneku -g- oligi algne ja esisilp oligi Ei-. Sel juhul oli -vere ees arvatavasti mingi isikunime mugand, nagu mujal sarnase häälikulise kujuga nimede puhul oletatud. Eiverega on 1977 liidetud Leedu küla (1467 Lete, 1726 Lehto). Vrd Eikla, Eistvere. – MK
Bfl: I, 117, 1391; BHO: 74; EO: 292–293; LUB: V, R 2356; LUB: XII, 495; Rev 1725/26 Jä: 131

Elistvere-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis Elis(s)vere Äksküla Tartu maakonnas Tartu vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Tabivere vallas, mõis, sks Ellistfer, 1443 Elstever, 1517 Elstffer, 1592 Elesthwer.  C3
Elistvere mõisast on teateid 1355 ↑Igavere nime all. XV saj-st Elistvere mõis, 1920. a-test asundus, al 1977 küla. L. Kettunen toob võrdluseks kohanimed Ellavere, Ellakvere ja Elliste, isikunime Elli ja soome kohanime Ellilä. V. Pall oletab lähtekujuks *El(l)iste + veere või *El(l)este + veere. Nime tuumosa El(l)i või El(l)e võiks olla pärit isikunimest, vrd D.-E. Stoebke loendis eesti nimena Ello või Elo(i), vahest on nimi saksa algupäraga (Ello, Elli). Soitsjärve-poolset osa Elistverest on 1930. a-tel talu järgi nimetatud ka Varbemäe, harvem Lillemäe külaks. XV–XVII saj on Elistvere külade hulgas olnud *Lümati (1443 Lummette, 1627 tühi Limmede) ja *Neida (1492 Neydeküll, 1627 tühi Neyda külla) küla, nende täpsem asukoht on teadmata (*Lümati on ehk samastatav Kodavere samanimelise kohaga). Elistvere järve on 1627 nimetatud *Nakisvere järveks (Nackissfehr Jerwe).PP
BHO: 62–63; EM: 99; EO: 299; KNAB; PTK I: 31, 131, 156; PTMT: I, 12; Rev 1624/27 DL: 28

Emajõgi [emajõgi] – jõgi Tartu maakonnas, 1211 ladina Mater Aquarum, 1234 vn до Омовже (käändes), 1388 alamsaksa Embecke, 1411 Emeyokke, 1690 Emma, Emmajöggi; läti Mētra, sks Embach.  C1
Eesti ühe suurema jõe liitsõnaline nimi koosneb osistest ema ja jõgi ning tähendab suurt jõge ehk peajõge, millesse suubuvad harujõed. Seda seletust toetavad tähenduse poolest ema(k)raav ’peakraav, kuhu suubuvad harukraavid’, emapuu ’püstpalk, mille ümber keerleb veski; laevakiil’ ja sm emäpuu ’kiil; võsuv puu; seemnepuu’. Täiendosa ema- on tekkinud ema rolli olulisuse kajastusena. Mõistete „ema“ ja „suur“ seost kohanimes püüdis tõestada juba H. Neus, kõrvutades eesti kohanime soome sõnadega emävesi ’suur veekogu’ ja Ämmäkoski, hiljem täiendasid seda seisukohta E. A. Tunkelo ja J. Tilk. Üksnes ajaloolist huvi pakub E. Pabsti seletus, et Emajõe nimes peitub veekogus elava vanaeesti maajumala Ema nimi. Samuti pole põhjendatud A. Rosenbergi katse Šveitsi Emme jt põhjal pidada kohanime ema-osist germaani sõnaks tähenduses ’jõgi’. Emajõe üheks alguskohaks on Emaläte Arula mõisa lähedal (Ote; 1796 Emma Lätte). XVII saj alguses rajati mõis nimega Embeckshof ’Emajõe mõis’ (TMr), mida peatselt hallati koos Raadi mõisaga ja mille nime kasutati puhuti paralleelselt viimase omaga. Emajõeks on nende tähtsuse tõttu nimetatud ka Pärnu jõge (1224 Emaioga; 1234 Emihoch) ja Velikajat ehk Pihkva Emajõge (Pihkva Imäjõgi, Suur´ Imä). Soomes on kohanimi Emäjoki. Ladina Mater Aquarum tähendab ’veteema’, mis on sisult samane eestikeelse nimega. Vanavene nime Омовжа põhjal on oletatud, et jõe esialgne nimi võis olla *Emavesi. P. Arumaa oletas asjata osise -вжа ~ -въжа ~ -вьжа ~ -выжа slaavipärasust. Teisalt on N. Kirsanov ebaõigesti väitnud, et vanavene nime järelosa seostub häälikuseaduslikult sõnaga jõgi. Ülemsaksa Embach järelosa -bach tähendab ’oja’, mis asendas sama tähendusega alamsaksa sõna bek ~ beke. Läti Mētra seostub indoeuroopa tüvega *mātér- ’ema’, millest on kujunenud nii tänapäeva māte ’ema’ kui ka mētra ’igihalja taime vars lehtedega’ (vrd tähenduselt sm emäpuu). Põhimõtteliselt sama nime all on Ruhja ümbruse lätlased tundnud Pärnu jõge (Mātra). Vrd Emumägi, Väike Emajõgi. – EE
Ambus 1960: 741; Arumaa 1960; BHO: 63; HLK: 126; Karulis 2001: 585; Kelch 2004: 12, 57; Kirsanov 2012: 332–334; LUB: I, 66, 134, 196, VI, 8; Mühlenbach 1925–1927: 622; Neus 1852: 908–909; PTK I: 32; Rosenberg 1921; SPK: 47; Tilk 1910; Treikelder 1996; Uustalu 1972: 214; Wd

Emmaste1-sseEmmkihelkond ajaloolisel Läänemaal Hiiu saarel, sks Emmast.
Vastab u praegusele Emmaste vallale. Kihelkond eraldati Käina khk-st 1866, nimi on pandud küla järgi. Vrd Emmaste2. – MK
HK: 43

Emmaste2-sse ~ -le›, kohalikus pruugis ka Emaste Emmküla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Emmaste vallas, mõis ja kirikumõis, sks Emmast, 1564 Emeste Matt(hias) (talu).  A4
Emmaste mõis eraldati Suuremõisast 1796. Mõisa maadel tekkis 1920. a-tel asundus, mis 1977 muudeti külaks. Koht on alguse saanud talust, mille nime aluseks on tõenäoliselt germaanipärane mehenimi Emme. L. Kettunen on vasteks esitanud emane, mitmuse omastav emaste, kuid see on tõenäoliselt rahvaetümoloogia. Emmaste idaosa on tuntud Nõmme nime all, 1920.–1930. a-tel arvati seda omaette külaks; algselt oli sellenimeline talu (1811 Nöm̄e Michel). Emmastega liideti 1977 ↑Viiterna.MK
EO: 213; HK: 43–44, 168; KNAB; Tiik 1970a: 606–607; Tiik 1995: 1508–1509

Emumäe [emu`mäe] ‹-leSimküla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas, kuni 2017 Rakke vallas, mõis, sks Emmomäggi, 1241 Emomækæ (küla), u 1900 Эммомяги (küla).  A4
Mõisat on mainitud 1665, mil see Paasverest eraldati. Küla kõrvale tekkis 1920. a-tel asundus, mis pärast 1945. a liitus külaga. Nime on saanud mäe järgi, mille nime lähtekohaks on tuletis sõnast ema, siin arvatavasti tähenduses ’suur’. P. Johansen on nime võrrelnud sõnaga ämune ’udune, ebaselge’.MK
Joh LCD: 334; KNAB

Endla2 [`endla] ‹-sseKaaküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Elme mõis).  A4
Elme mõisa maale 1920. a-tel rajatud asundusküla sai rahvusromantilise nime 1925. Samal ajal rajati Kungla küla. Endla piiresse jäi endine Elme mõis (sks Magnushof), mis rajati XVI saj II poolel oletatavasti Elme küla asemele (1453 Helmede) ning mis kuulus hiljem Saaremaa rüütelkonnale. Eestikeelne nimi võib olla pärit isikunimest, saksakeelne hertsog Magnuse nimest, kelle ajal mõis tekkis.MK
BHO: 331–332; EM: 120; ERA.14.2.716 (Saare maavalitsuse ettepanek 10. V 1939 nr 271/5 asunduste nimede muutmiseks); Saaremaa 1934: 492; SK I: 38, 39

Enge [`enge] ‹`Enge ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Änge PJgküla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Halinga vallas, mõis (Enge-Uduvere mõis), 1515 Hartnorme kulle, 1534 Orthenorm, 1624 Ortenorm, 1680–1684 Enge Hoff (mõis), 1782 Enge mit Hannenorm.  C3
Nimega on samastatud 1575. a kirjapanek Ennico Wahenorm. J. Koidu andmeil on piirkonnanimi Engelsche (1619) nime andnud hilisemale mõisale. Mõis on asutatud pärast 1638. Mõisa kõrval säilis küla. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele asundus, mis sulas kokku külaga; 1970. a-tel oli kirjas asundusena, al 1977 küla. Võib-olla on nimi tekkinud isikunimest, vrd Ennik, sks Enge, Engelbrecht. L. Kettunen tunneb Enget talunimena, vrd ka Pärnumaal 1618 Engh Madiß ja Läänemaal 1535 Melit van Engema. TMr Engevere (Ängavere, Engavere, ↑Haava1) puhul toob Kettunen võrdluseks äng : ängi ’kitsikus, häda, viletsus’, ängama ’peale sundima, kaela määrima’ ja oletab isikunimesid *Änga, *Ängo(i), *Änge(i). Vrd Änkküla. – MK
Beiträge 1874: 394; BHO: 65; EO: 303; Heintze 1908: 178; Roslavlev 1977: 24; Saaga: SRA Baltiska fogderäkenskaper f. 390, 1618:55; Saaga: Originalet av Jakob Koits regestverk. Del 1, E:2; Stackelberg 1926: 208, 215; Stackelberg 1928: 190

Enivere-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Änivere Marküla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Martna vallas, poolmõis, sks Sternberg, 1855–1859 Анниверре (mõis), 1893 Ennikwerre (mõis), 1922 Enivere, Änivere.  A1
Mõis eraldati Väike-Lähtrust 1789 või 1790, al 1868 poolmõis. Mellini kaardil 1798 esineb üksnes saksakeelne nimi Sternberg. 1977–1997 oli Martna küla osa, pärast taastamist jäi Enivere küla ajalooline tuumik Martna piiresse. L. Kettunen tunneb nime kujul Enikvere ~ Ennikvere ja tuletab selle algusosa oletatavast tüvest *ene (eesti enam, soome enemmän) või kahtlemisi isikunimedest *Ennikko(i), *(H)ennikka, *(H)ennike. Kaartide põhjal tundub Enivere küla varasem nimi olevat olnud *Järgvere (1798 Jerkfer, 1844 Jergwer, 1855–1859 Іергферъ).MK
BHO: 566;  EAA.298.2.71, L 2; EAN; EM: 85; EO: 317; KNAB; Kröger 1893: 150; Mellin; Schmidt 1844; ÜAN

Enno-le›, kohalikus pruugis ka Ennu ~ Hennu Nõoküla Tartu maakonnas Nõo vallas (Vana-Nõo mõis), 1923 Ennu, 1970 Hennu; sks Ennofer (karjamõis).  B3
Küla on tekkinud Eesti Vabariigi alguses moodustatud Enno asundusest, mille nimi pärineb karjamõisalt (u 1866 Унноферъ). Selle nimi on omakorda lähtunud kunagise talu peremehelt, vrd 1582 Heno (kolm talu lähedal asuvas Tamsa külas). Nime lähteks on isikunimi Enn, Henn või Enno, Henno, mis on saksapärase Heinrichi lühendeid. Saksakeelne nimekuju Ennofer näib osutavat kunagisele vere-lõpulisele kohanimele. Asulat kutsutud rahva seas ka Kaabu külaks.EE
BHO: 67; EM: 94, 135; KN; KNAB; PA I: 47; Rajandi 2011: 53, 72; Vene TK 126; ÜAN

Erastvere-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis Erästvere-`viirde~ Erästvere `mõisa Kanküla Põlva maakonnas Kanepi vallas, mõis, sks Errestfer, 1452 Erstever (mõis), 1582 Erstfier, 1592 Erestwer, 1627 Erbstfehr.  C2
Mõisat on esmakordselt mainitud ürikus, millega Tartu piiskop müüs selle maa Hans Soygele (hilisem Zöge suguvõsa). Hiljem on mõisa maa-ala muutunud vähe, XVII saj keskel on Kooraste alt Erastvere alla läinud Nahakülä, veel varem on omanikku vahetanud Peetrimõisa. Mõisa maale tekkis 1920. a-tel asundus, al 1977 küla. Erastvere nimi on käinud asustusala kohta, mille keskust nimetatakse praegu Soodoma külaks, ehkki juba esmamainimisel loetletakse siin terve rida väikeste külade nimesid, mis olid kadunud XVII saj keskpaigaks. Erastvere paikneb vere-lõpuliste nimede levikuala lõunapiiril. st-komponent tuleb kollektiivliitest -ste (Erä-st-vere). Kui silmas pidada, et tegemist oli Ugandi tuumiku Otepää khk servaalaga vastu teistsuguse kuuluvusega asustuskeskusi Põlvas ja Urvastes, siis on kõige tõepärasema seletuse andnud juba M. Veske 1877, et nimi on sõnalist päritolu, tähendades *eräste maa-ala. Erinevalt Veskest ei tuleks seda tõlgendada mitte kui eraldi elavaid, vaid „erategijaid“, maahõivajaid suures metsas. Teine võimalus on, et *Erä on olnud isikunimi, vrd Erala (Äks). Kolmanda võimalusena võib isikunimi olla lühenenud pikemast nimest, vrd sm Ervasti, mis põhineb muinasskandinaavia nimel Ærnfast. Vrd ka kreeka-ladina Erasm(us) ja selle võimalikud mugandused. Erastvere piires on ↑Lajavangu, külaga on 1977 liidetud ↑Kolovere. Vrd Soodoma. – ES
LGU: I, 354; PA I: 87; PA II: 438; Rev 1624/27 DL: 102; PTK I: 33; Sukunimet 1992: 64

Ereda-leJõhküla Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas, kuni 2017 Mäetaguse vallas, mõis, sks Errides, 1420 Edries (küla), 1796 Errides (küla, mõis, veski).  A3
Mõis rajati 1420. ja 1461. a vahel. Mõisat on kutsutud sellele kuulunud küla järgi ka Võrnu ehk *Võõrnu mõisaks (1782 Wöörno). Ereda on kuulunud ka Püssi mõisa alluvusse. 1920. a-tel tekkis mõisa kohale Ereda asundus, mis 1977 nimetati külaks. Nime päritolu ei ole selge. Ereda lõunapiiril on endine Uuenurme küla (1913 Uenurme), mis liideti pärast 1945. a.MK
BHO: 69; EVK; Hupel 1774–1782: 464; KNAB

Ereste-sse›, kirjakeeles varem ka Eriste Hlsküla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Halliste vallas (Kaubi mõis), 1546 Heres (küla), 1551 Herris (mõis), 1638 Herriss (Pornuse mõisa karjamõis), 1797 Errist (küla).  B3
Nime lähtealuseks võib olla heris : herise ’kelm’ või eris : erisse ’lõõm, hõõgus’, mida L. Kettunen on esitanud ka Eristvere vasteks. Ereste piiresse jääb kagus endine Ägla karjamõis (sks Charlottenholm).MK
EO: 297; Mellin; Rev 1638 II: 59; Stackelberg 1926: 159, 231

Erja-sseRidküla Lääne maakonnas Haapsalu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Ridala vallas (Võnnu mõis), 1586 Harrie, 1686 Herria By (küla), 1922 Erjamõisa (küla).  A4
XVIII–XIX saj oli Erja Võnnu mõisa karjamõis (sks Klein-Wenden). 1977–1997 oli ametlikult Kabrametsa küla osa. Erja nimele võiks võrdluseks tuua sõna härg : härja.MK
BHO: 663; EAN; KNAB; Rev 1586: 64

Erra-sse ~ -leLügalevik Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas, kuni 2017 Sonda vallas, mõis, sks Erras, 1241 Heræs (küla), 1447 Erresz, 1732 Erra.  C4
Mõis asutati XV saj. Vana küla kadus XIX saj II poolel, kui viimased talud mõisastati. 1920.–1930. a-tel asundus, hiljem asund ja kaks Erra küla (1970), mis liideti 1977 Erra alevikuks. Nime tähendussisu ei ole selge. L. Kettunen on seda nime võrrelnud Erastvere ja Eristverega ning arvanud, et tänapäevane nimekuju on mõjutatud saksa kirjaviisist. Lähteks oletab ta isikunime, mille täpsem kuju jääb selgitamata. Kettunen on toonud Erastvere puhul ka M. Veskelt pärineva vaste erane (mitmuse omastavas), kuid peab seda väheusutavaks, ja Eristvere puhul heris : herise ’kelm, lurjus’. Erra on olnud algselt h-line. Erastveret, Eristveret ja Äksi Eralat on võrreldud ka soome sugunimega Eronen. Kõigi nende kolme kohanime struktuur on selline, et algusosa lähtekohaks võiks olla isikunimi. Erraga on liidetud osa Kaunurme külast (1922). Vrd Erastvere, Ereste, Eristvere. – MK
EAN; EO: 173 297; Joh LCD: 355, 356; KNAB

Esna2 [`esna] ‹`Esna ~ -ssePeeküla Järva maakonnas Paide linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Roosna-Alliku vallas, mõis, sks Orrisaar, XIV saj Hörisell, 1615 Orgesell, 1732 ee Esna.  A4
1623 rajas Alexander von Essen küla asemele mõisa, mida eesti keeles hakati kutsuma tema nime järgi Esnaks. 1920. a-tel loodi mõisa maadele asundus, mis 1977 nimetati külaks ja 1987 liideti Kodasema külaga, kuid 1997 taastati. Saksa keeles säilis mõisa jaoks eestikeelne algne külanimi, mis oli kas *Orisalu või XVIII saj I poolest ka *Orissaare. 1930. a-te topokaardil esines ka Orisalu. Vanemate nimekujude järgi võiks nime lähteks olla ori ’suur; suur puu’ + salu ’metsatukk avamaastikus’ (ka saar tähendab metsatukka) või ori + selg ’seljandik’. Grünewaldtide perekonnakalmistu asub pikal seljandikul. ¤ Vanarahva jutu järgi tulnud Orissaare nimi sellest, et Esna mõisa juures allika ääres olnud vanasti üks laudkuur, kus orjad magasid (2012).FP
Blumfeldt 1949: 1969; EAA.1.2.938:31, L 29p; EES; KNAB; Schilling 1970: 113–114; Kareda 2012: 13; Thor-Helle 1732: 317; VMS

Essu`Essu ~ -sseHljküla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, mõis, sks Jeß, 1241 Gesse, 1406 Jess, 1496 Jesse, 1732 Esso.  B3
Küla asemele tekkinud mõisast on teateid a-st 1496. Mõisa maadele rajati 1920. a-tel Essu asundus, al 1977 küla. Essu nimi tuleb L. Kettuneni arvates isikunimest *Jessoi. Essu mõisast põhjas olevat väikest asulat tuntakse Liivaru nime all. 1977 liideti Essuga Muda ja Tammispea. Viimane oli Essu mõisast 1848–1898 eraldatud karjamõis (sks Tammispäh, esmamaining 1406 tühja külana Tammispae), millest 1920. a-tel tekkis küla.MA
Bfl: I, 100, 534; BHO: 147; EO: 166; Joh LCD: 338; KNAB

HaaberstiHaabersti ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Habersti KeiTallinna linnaosa ja asum, mõis, ? 1557 Tonnyes Habres, 1688 Godzet Habers (mõis).  A2
1993 ametlikult moodustatud linnaosa sai nime Haabersti mõisa järgi, millele kuulus suurem osa praeguse linnaosa maid. Tallinnale kuuluv mõis (sks Habers Hof ‹ murdeline Haber ’kaer’, vrd Hafer) asutati tõenäoliselt XVI saj lõpus. Mõis oli renditud raehärradele, kes tasusid renti peamiselt kaeras. Haabersti nimi võib olla mõisast vanem, vrd 1557 on *Lahepea külas (↑Mustjõe2) mainitud Tonnyes Habres; sel juhul on nime seos kaeraga hilisem rahvaetümoloogia. Haabersti kitsamas mõttes, st asum, hõlmab endise mõisa südant, 1920. a-tel tekkis sinna samanimeline asundus, hiljem küla, mis liideti 1946 Tallinnaga. Tänapäeval tuntakse seda kaubanduskeskuse järgi sageli ka Rocca al Marena. Haabersti asumid on ↑Astangu, ↑Haabersti, ↑Kakumäe, ↑Mustjõe, ↑Mäeküla, ↑Pikaliiva, ↑Rocca al Mare, ↑Tiskre, ↑Veskimetsa, ↑Vismeistri, ↑Väike-Õismäe ja ↑Õismäe.PP
EAA.1.2.940:1191, L 1175p; Johansen 1951: 190; Tallinn 2004: I, 98–101

Haabsaare [`haabsaare] ‹-`saarde›, kohalikus pruugis `Haabsaarõ-`saardõKrlküla Võru maakonnas Antsla vallas (Vana-Antsla mõis), 1811 Habsare Carl, 1911 Forstei Habsal.  C2
Haabsaare kujunes oluliseks keskuseks XIX saj lõpus, kui siia tekkis Vana-Antsla mõisa metskond ja metsatööstus (Haabsaarõ vabrik, sks Anzen Fabrik). Kuni XX saj lõpuni paiknes siin Antsla metskond. 1811. a hingeloendis mainitud Habsare Carl on olnud metsavaht. Külanimi põhineb Võrumaal väga harilikul loodusnimel haab + saar ’metsasaar’. Saksakeelses kasutuses muudeti nimi üldeestiliseks, saare asemele pandi salu.ES
EAA.1865.2.131/2:3, L 3;  EAA.3724.4.1842, L 1

Haage-le›, kohalikus pruugis ka Aage TMrküla Tartu maakonnas Tartu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Tähtvere vallas, mõis, sks Haakhof, 1299 Hakus, 1588 Age Moyze (Hack Moyze), 1626 Hacken Muehle.  C2
Küla esmamainimist XIII saj peetakse tõenäoliseks, kuid mitte päris kindlaks. Mõisa kohta on andmeid al 1588. Mellinil on kaardile märgitud nii mõis, veski kui ka kõrts. Praegune küla on tekkinud mõisakeskuse ümber, varasem küla, mis liideti 1987 ↑Külitsega, paiknes sellest lõuna pool. Praeguse Haage piiridesse jääb Ilmatsalu jõele paisutatud Haage järv. Kohanimi pärineb M. J. Eiseni arvates tõenäoliselt saksapärasest isikunimest Hake ~ Ha(a)g ~ Hage (vrd ka Haagi talu Saaremaal). Tartus elas XIV–XV saj mitu Hake-nimelist tähtsat isikut, kuid pole andmeid nende seotusest kõnealuse kohaga. Kohanime varasem, osaliselt ka paralleelne kuju oli *Haaguse või *Haagese, mis võib olla mainitud isikunimest tuletatud ne- : se-lõpuga omadussõna, vrd sm karhu ’karu’ ja Karhunen. Teisalt pole võimatu, et XIII saj us-lõpp on hoopis ladinapärasus.EE
BHO: 92; Eisen 1918b: 2; EM: 97, 139; EO: 193, 256–257; KN; KNAB; LGU: I, 54; Mellin; PA I: 226; Rev 1624/27 DL: 137; SK I: 10; ÜAN

Haakla [`haakla] ‹-sse›, kirjakeeles varem ka Aakla Rapküla Rapla maakonnas Kehtna vallas (Kehtna mõis), 1408 Hackell, 1412 Hakul, 1725 Hakela.  B1
Nime lähteks võib oletada pigem isikunime kui nt sõna haak (vrd ka sks Haken ’adramaa’), millele on lisatud la-liide või järelosa -küla (*Haakküla). 1977 liideti Haaklaga Selja II küla. Vrd Aa. – PP
Bfl: I, 102, 111; Rev 1725/26 Ha: 270

Haamse [`haamse] ‹`Haamse ~ -sse›, kohalikus pruugis `Aamse ~ `Aamsi Kaaküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas, mõis (Elme mõis), sks Hanpus, Hanbeck, 1645 Hambek, 1782 Hanbekse mois.  A4
Haamse mõis eraldati Elmest ajavahemikus 1731–1738; maa jagati talupoegadele veel enne tsaaririigi lõppu. Liitnimeline külanimi koosneb sõnadest haga : haa ’hagu, oks’ ja pääks : pääkse ’soosaar, tihe mets, padrik’. Vrd Aamse. – MK
BHO: 101; EM: 120; SK I: 10

Haanja [`haanja] ‹`Haanja ~ -sse›, kohalikus pruugis `Haani-heRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas, mõis, sks Hahnhof, 1561 волостка Гани, 1586 Ara y Chania, 1627 Hanni kuella, 1638 Hanikülla, 1684 Hano Håff, 1731 Haanhoff, 1798 Hani M, 1909 Haanja m.  A2
Hajataludest koosnev Haanja küla ulatus hilisemast Haanja mõisast Haanja valla põhjapiirini. XVII saj alguses kuulus see Vastseliina linnusele alluvasse *Verstna vakusesse ühes *Verstna külaga ↑Meelaku ümbruses, *Kõola külaga ↑Plaani ümbruses ja *Aroküläga Haanjast Rõuge pool (↑Rasva). 1638. a paiku rajati Haanja küla lõunaosas tühjaks jäänud talude asemele kroonumõis, mis sai nime külalt ja andis nime kogu mõisavallale endise *Verstna kubjaskonna piirides. 1920. a-tel tekkis Haanja asundus, mis 1977 muudeti külaks. Haani ja Haanja vaheldus näib olevat vana, vrd 1586 Chania. Kõige lihtsam oleks pidada külanime lähteks eesnime Haan (Hann), mis on olnud juba keskajal läänegermaani rahvaste juures algnime Johannes mugandusi. Samas on põhjust pidada Haanjat põliseks külanimeks omasuguste lõunaeestikeelsete nimede koosluses ja sel juhul on tõepärasem pärinemine iha-algulisest muinasnimest. Hüpotees lubaks seletada varieerumist mitmuslike nimekujude *Ihani ja *Ihania vahel. Ka nime kolmandavältelisus oleks seletatud sõnaalguse i kadumise kompenseerumisega. Märkimisväärne on külas 1561 mainitud talupoja nimi Тилькъ Игаловъ сынъ (alamsaksapärane Tiilik ja iha-osist sisaldav lisanimi). L. Kettunen on pakkunud nimeseletust hane tähendava sõna kaudu: hahn, haah (‹ hanhi) + oja, jõe. Haanjaga liideti 1977 Hardomäe küla. Vrd Hanikase, Ihatsi. – ES
BAL: 692; BHO: 96; EAA.308.6.316:73, L 66p; EAA.567.3.181:30, L 29p; EO: 47; Mellin; PA I: 13; Rajandi 1966: 71; Rev 1624/27 DL: 76; Rev 1638 I: 173; Roslavlev 1976: 9; Stoebke 1964: 84; Truusmann 1897a: 40

Haapsalu viipenimi. Häälik h hääldamist kontrolliv käeasend.
Haapsalu [`haapsalu] ‹-`sallu ~ -sse›, kohalikus pruugis ajalooliselt `Oablu ~ `Aapslu Ridlinn Lääne maakonnas Haapsalu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 linn omaette haldusüksusena, 1279 Hapsal, 1302 Hapisal.  C4
On arvatud, et 1265.–1266. a-st kuni XIV saj keskpaigani oli Haapsalu Saare-Lääne piiskopi residents. Kindlamalt on teada, et pärast Vana-Pärnu hävitamist 1263 oli aastal 1279 peakirik Haapsalus. Vahepealne tugineb oletusile. Linnaõigused sai Haapsalu 1279. Nime lähtekohaks on puunimetus haab : haava + salu, viimane tähendas algselt saart. Linna nime variandid teistes keeltes (rts ja sks Hapsal, läti Hāpsala) on eestikeelse nime mugandid. Haapsalu tähtsamad osad on Holmi, Kastinina (sks Kaiserort), Kesklinn, Männiku, ↑Paralepa, ↑Randsalu ja Vanalinn.MK
BHO: 102; KNAB

Haaslava [`haaslava] ‹-le›, kohalikus pruugis ka `Aaslavva Kamküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas, mõis, sks Haselau, 1417 Hazelouwe (lään, veski), 1582 Hazliow, 1638 Haszelow (mõis), Haszelaw (küla), 1782 Haaslawa mois.  A2
1920. a-te alguses rajati mõisa maadele asundus, al 1977 küla. Näivalt liittüveline kohanimi tuleneb tegelikult XIV–XV saj mõisaomanike Hasselow’de nimest (1417 Friedrich Hazelouwe). M. J. Eisen peab võimalikuks, et isikunimi pärineb kohanimest.EE
Bfl: I, 89, 90; BHO: 106; Eisen 1918b: 3; Eisen 1919a: 6; EM: 92, 140; Hupel 1774–1782: III, 259; KN; KNAB; PA I: 98; Rev 1638 I: 226; Simm 1975a: 180; Uustalu 1968: 734–735; ÜAN

Haava1-le›, kohalikus pruugis ka Aava TMrküla Tartu maakonnas Tartu vallas, mõis, sks Hawa, 1782, 1839 Hawa, 1925 Haavamõisa.  C1
Balti kohaleksikon (BHO) esitab XVI–XVII saj nimekujudena ekslikult Hawer ja Hahafehr (↑Aovere). Haava mõis eraldati 1760 Vesnerist. A. W. Hupeli teatel rajati see ühe talu põhjal. Haavat peeti enamasti Vesneri kõrvalmõisaks. 1920. a-tel tehti asundus, pärast 1939. a oli kirjas külana. Kohanimi tuleneb puunimetusest haab : haava. M. J. Eiseni väitel pärineb kohanimi hoopis sõnast aava ’lagendik’. Viimase sõna kohta lähemad teated puuduvad. Haava piiridesse jäävad loodes Kopli talud (1839 Kopli talu). 1977 liideti Haavaga Engevere küla (1582 Engiewer). Vrd Enge. – EE
BHO: 108; Eisen 1918b: 2; EM: 97, 140; ERA.14.2.717 (Tartu vallavalitsuse 13. VI 1939 koosoleku protokoll nr 5); Hupel 1774–1782: III, 250, 253; KN; KNAB; PA I: 102; Rücker; Uuet 2002: 221; ÜAN

Habaja-le ~ -sseKosalevik Harju maakonnas Kose vallas, mõis, sks Habbat, 1417 Appa (küla), 1462 Hapaie, 1501 Appay (küla), 1633 Abbiat (küla), 1695 Habbat (mõis), 1732 Habbaja.  C2
Habaja mõis eraldati Ojasoo mõisast 1646. 1920. a-test asundus, al 1977 küla, 2011 alevik. Habaja nime algusosa võib pärineda puunimetusest haab. Nimelõpu -ja lähtekoht võiks olla -oja või -jõe, kuid leitud nimekujud ei ulatu ajas piisavalt kaugele, et selles täit selgust saada. 1977 liideti Habajaga kunagisest poolmõisast alguse saanud Saumetsa küla.TL
Bfl: I, 119, 243, 617; EAA kinnistud; ENE-EE: III, 271; KNAB

Haeska1 [`haeska] ‹`Haeska ~ -sse›, kohalikus pruugis `Aeska Marküla Lääne maakonnas Haapsalu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Ridala vallas, mõis, sks Hasik, keskajal Hauest, 1560 Haseke, 1586 Hasick.  A1
Kuulus Saaremaa toomkapiitlile. Küla on varem kuulunud ka Kiideva mõisa alla. Haeska mõisa kohta on teateid a-st 1560. Nimi võiks lähtuda tuletisest aasik, vrd aas : aasa ’silmus’, ’heinamaa jõe silmuses’, samuti aas : aasa ’kärbis, sard, ülespandud viljaredel, rõuk’ ja soome haasia (sama). Nime saab veel võrrelda sõnaga aesk : aesa ’ais’. Omandisuhtest lähtudes võiks nimi olla ka siirik Saaremaalt. Haeska jaguneb kolmeks osaks: lõunas endine Haeska asundus (Haeska I), keskel Ees-Haeska (Haeska II, 1871 Eesaska) ja põhjas Taga-Haeska (Haeska III, 1871 Taggaaska). 1970. a-tel olid need nummerdatud Haeska külad, mis 1977 ühendati. Vrd Haeska2. – MK
BHO: 106; EM: 85; EO: 338; Läänemaa 1938: 272; Rev 1586: 64; Schmidt 1871; SK I: 14

Haeska2 [`haeska] ‹`Haeska ~ -sse›, kohalikus pruugis `Aeska Vllküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Pihtla vallas, mõis, sks Hasick, 1560 Hauist ~ Habisch (vakus), 1782 Hasikna mois, 1798 Hasik (mõis).  B3
Haeska mõis tekkis XVI saj III veerandil. Haeska küla asus mõisast loodes. 1920. a-tel mõisa maale tekkinud asundus liideti 1939. a paiku külaga. Haeska nimi on problemaatiline, võiks lähtuda tuletisest aasik, vrd aas : aasa ’silmus’, ’heinamaa jõe silmuses’. Lisaks võib esitada aas : aasa (sm haasia) ’kärbis, sard, ülespandud viljaredel, rõuk’ ja aesk : aesa ’ais’. Haeska vana küla nimi oli mõisaajal *Tagaküla või *Takkaküla (allikais 1780, 1803 Tack, 1798 Tak, u 1900 Такъ). Haeskaga on 1977 liidetud Kuremaa (1945; 1930. a-tel nimetati Soo asunduseks). Vrd Haeska1. – MK
Buxhövden 1851: 104;  EAA.2072.3.240, L 2;  EAA.3724.5.1998, L 1; EM: 125; EO: 338; ERA.14.2.716 (Saare maavalitsuse ettepanek 10. V 1939 nr 271/5 asunduste nimede muutmiseks); Hupel 1774–1782: III, 385; KNAB; Mellin; Saaremaa 1934: 782; SK I: 14

Hageri1Hageri ~ -sse›, kohalikus pruugis Ageri Hagalevik Rapla maakonnas Kohila vallas (Hageri kirikumõis, Sutlema-Lümandu mõis), sks Haggers.  C2
Hageri alevik tekkis XX saj alguseks Hageri kiriku ümber ning oli enamasti ida pool paiknevast Hageri külast eraldi asustusüksus. Vaid 1977–1997 olid need kaks ühendatud ühe Hageri küla nime alla. Aleviku piiresse jääb endine Mäeküla mõis (1725 Maeheküll, 1732 Mähkülla m.), mis eraldati Sutlemast 1691, muutus aga 1885 Sutlema mõisa kõrvalmõisaks. Mäeküla kui küla (1500 Meenkul,1586 Meheküll) paiknes arvatavasti enne mõisa rajamist praeguse aleviku kohal. Vrd Hageri3. – PP
Joh LCD: 342; KNAB; LUB: (2) I, 903; Rev 1586: 110

Hageri2Hageri ~ -sseHagkihelkond ajaloolisel Harjumaal, sks Haggers, 1241 Haccriz.
Vanimaid kiriklikke kihelkondi Harjumaal, kirik rajati P. Johanseni oletusel 1221. a paiku. Juuru ja Rapla kihelkond eraldati Hagerist hiljem. Kiriku nimipühak Lambertus pärineb Johanseni andmetel Maastrichtist, pühakut austati ka Saksamaal Nordrhein-Westfalenis Soesti linnas. Vrd Hageri3. – PP
Joh LCD: 194, 197, 211

Hagudi2Hagudi ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Agudi Rapküla Rapla maakonnas Rapla vallas, mõis, sks Haggud, 1447 Hakude, 1725 Haggutt.  A3
Küla on mainitud 1447, sellest põhja pool paiknevat mõisat XVII saj II poolel. Mõisa maale 1920. a-tel tekkinud asundus liideti 1977 külaga. Nimi võib tuleneda sõnast hagu : hao, mitmuses hagude. Teiseks seletuseks pakub L. Kettunen muistset isikunime Agu. Küla lääneosas metsa ääres paiknevaid talusid nimetatakse Hagudi-Metskülaks, mis 1920. a-test 1977. a-ni on olnud omaette küla.PP
Bfl: I, 185; EM: 139; EO: 18; Rev 1725/26 Ha: 269; Schmidt 1871

Haiba [`haiba] ‹-sse›, kohalikus pruugis `Aiba Hagküla Harju maakonnas Saue vallas, kuni 2017 Kernu vallas, mõis, sks Haiba, 1241 Howympæ (küla), 1325 Haukimpe, 1341 Havempe.  B2
Haiba mõisat on mainitud 1672, oli alguses Ruila mõisa kõrvalmõis. Küla hävis. Mõisa maale tekkis 1920. a-tel asundus, mis 1937. a paiku nimetati Nurme külaks, Haiba nimi taastati 1977. Haiba nime lähtevorm on olnud *Havenpää, sõnadest haug (havi) ja pää; tõenäoliselt on tegu olnud isikunimega.PP
EO: 3; ERA.14.2.713 (Kernu vallavalitsuse kiri 17. II 1939 nr 28/611); Joh LCD: 374; LCD: 41r; Rev 1725/26 Ha: 242

Haimre [`haimre] ‹`Haimre ~ -sse›, kohalikus pruugis `Aimre Märküla Rapla maakonnas Märjamaa vallas, mõis, sks Heimar, 1426 Heymer (mõis).  B1
1920. a-test asundus, al 1977 küla. L. Kettunen oletab nime lähtekohana isikunime, vrd Heimas, Heimo, Aima, Aimattu, Aimoja.MK
EO: 178; Forsman 1894: 191, 246, 167; KNAB; LUB: VII, 452

Halinga-sse ~ -le›, kohalikus pruugis Alinga, kirjakeeles varem Hallinga PJgküla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Halinga vallas, mõis, sks Hallick, 1543 Hallikava maior, Hallikava minor, 1558 Groth Alliqua, Klein Alliqwa, 1797 Hallik (mõis ja küla).  C4
Enne 1638 rajati Suure-Halinga küla kohale Halinga mõis (Hallich). Tänapäeval jääb mõis Tõrdu külla, praegune Halinga küla aga vastab ajaloolisele Väike-Halinga külale, kuigi 1970. a-te nimekirjas oli ta Halinga asundus (kuni 1977). Halinga nime puhul vrd Aljava esimest kirjapanekut. On oletatud, et nimi sisaldab sõna (h)allik või isikunime Hallik. Esimestest kirjapanekutest jääb mulje, et nimi on olnud kaheosaline, teist osa võiks võrrelda sõnadega kaev : kaevu, kaevama või ava. Vrd Loomse. – MK
Eisen 1924a: 80; EO: 36; Stackelberg 1928: 148–149

Haljala2 [`haljala] ‹-sseHljkihelkond ajaloolisel Virumaal, sks Haljall, 1241 Halelæ.
Haljala kirikukihelkonna moodustasid Taani vallutajad Virumaa *Rebala (Repel) muinaskihelkonna põhja- ja idaaladest 1220. a-tel. Kihelkonda on esimest korda mainitud Taani hindamisraamatus, mil see hõlmas ka suuremat osa tulevasest Rakvere khk-st (eraldus XVI saj II poolel). Mõisaid on teada al XIV saj-st. XVI saj lõpul oli Haljala lühikest aega ühendatud Viru-Jaagupi, XVII saj algul Kadrina khk-ga. Kihelkond on nime saanud Haljala külalt. Vrd Haljala1. – MA
ENE-EE: XII, 137; Joh LCD: 344–345

Haljava [`haljava] ‹`Haljava ~ -sse›, kohalikus pruugis `Aljava HJnküla Harju maakonnas Jõelähtme vallas, mõis, sks Hallinap, 1241 Halenhabus, 1397 Hallienhape (mõis ja küla), 1547 Allihabe, 1558 Hallienhaven, 1671 Haljawa.  B4
1397 müüs Tallinna bürgermeister küla Maardu mõisale, kellele see kuulus a-ni 1549. Seejärel iseseisev mõis, millest esimene märge on 1562. Mõisast lõunas säilis ka küla. Huvitav on kohaliku kirikuõpetaja H. Ch. Wrede märkus 1712 oma kirikukroonikas, mille kohaselt Lassi Otto vanaema mäletas veel, et Haljava talupojad käisid Maardu mõisas tööl. Haljava mõisale on kuni 1847 kuulunud Prangli ja Aksi saar. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele asundus, mis liideti 1977 külaga. L. Kettuneni järgi pärineb nimi isikunimest *Hallinhabe. 1558. a kujule viidates leiab ta, et -va on tulnud käänamisel habe : have. Kuigi nimeosad tunduvad tõesti olevat hall + habe, on selline käänamine küsitav. Taani hindamisraamatu nimekuju on latiniseeritud vorm liitega -us. Haljava alevikuks (rahvak Tinametsamäe) nimetati XX saj Raasiku aleviku lähedale Haljava mõisa maale tekkinud tiheasustusega ala. See liideti Raasikuga 1977.MJ
Bfl: I, 86; BHO: 98–99; EM: 57–59; EO: 263; EVK; Joh LCD: 345–346; Jõelähtme 2010: 112–113; KNAB; LCD: 46r

Halliku-le›, kohalikus pruugis ka Al´ku Kodküla Jõgeva maakonnas Mustvee vallas, kuni 2017 Saare vallas, mõis, sks Hallick, 1582 Alika, 1585 Halikos, 1592 Halikusth, 1627 Hallickus.  A2
XVI saj küla, XVIII saj Saare mõisa karjamõis, seejärel al 1757 eraldi mõis. 1921. a-st uuesti küla, ametlik nimi kuni 1977 Alliku. V. Pall märgib, et nimi võib lähtuda kas sõnast allik(as) või muistsest isikunimest Hallik : Halliku. Ürikutes kajastub viimane nt nimedes Ian Hallickßon, Marcus Alikapoick. Halliku mõisa puhul on teine seletus tõenäolisem. 1977 liideti Hallikuga Lea küla (1805 Meo oder Lea Mert).PP
BHO: 97–98; KNAB; PA I: 108, 197; PTK I: 18–19, 115; Tartumaa 1925: 201

Halliste2-sse ~ -leHlskihelkond ajaloolisel Pärnumaal, sks Hallist, ? 1211 Aliste, Alistegunde.
Aliste ehk Alistegunde muinaskihelkond hõlmas peale praeguse Halliste ka Karksi khk ala. XIII saj-st kuni 1551. a-ni kuulusid praeguse Halliste alad Karksi foogtkonda, 1585–1621 pärusvaldusena Fahrensbachidele. Halliste kirikukihelkonda on mainitud esmakordselt 1504 (Ksp. thor Alsten). 1587–1877 moodustasid Halliste ja Karksi kaksikkihelkonna, mille pastoraat oli Hallistes. Pornuse külas olev Halliste kiriku algne hoone on ehitatud arvatavasti XV saj II poolel, 1867 rekonstrueeritud pärast mitmeid purustusi ja ümberehitusi, al 1959 varemeis, taastatud 1989. Halliste nime on L. Kettunen pidanud Henriku Liivimaa kroonikast pärit Alistegunde järglaseks ja selle lähtekohaks sõna *aline, sm alinen ’alumine, madal’. Kettunen toob siiski võimaluse lähtuda ka sõnast hall : halli, ehkki h on temagi arvates hilisem lisand. ¤ Halliste kirikut ei tahetud esiotsa sugugi sinna ehitada, kus ta praegu on, vaid Penoja valda praeguse Raudsepa talu maa peale. Seks valiti üks küngas, mis rahvas praegugi veel „kirikumäeks“ ehk „Halliste mäeks“ hüüab. Aga ehitus ei edenenud seal. Ehituse paigal laulis päev päeva kõrval linnuke lepa otsas: „Ei sünni kirik siia! Ei sünni kirik siia! Kirik siit Hallistes! Kirik siit Hallistes!“ Mis meistrid päeval suure hoolega ehitanud, lagunenud öösel jälle iseenesest ära. Nõnda ei saanud kirik iialgi valmis. Viimaks jäeti ehitus pooleli ja hakati Hallistesse uut kirikut ehitama, nagu linnuke seda oli õpetanud. Kirikumäe peal Penojas on põletatud lupja ja telliskivi prügi praegu veel leida. (1901)MK
ENE-EE: III, 289; EO: 213; HLK: XV, 7; Kirikute raamat 1901

Hanila1-sseHankihelkond ajaloolisel Läänemaal, sks Hanehl.
Üks muistse Läänemaa kihelkondadest (1217–1218 Haniale). Kirikukihelkond XIII saj algusest, kirik pärineb XIII saj II poolest. Varem allus Hanilale ka nüüdne Varbla khk, mis eraldati alles XVII saj. Vrd Hanila2. – MK
BHO: 100; ENE: II, 512

Hara1`Harga›, kohalikus pruugis Ara Kuuküla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kolga mõis), 1630–1631 Harra (pere), 1637 Harra (küla), 1699 Haraholme, 1798 Hara (saar ja küla).  A2
Hara on kõrge saar Hara lahes Hara küla kohal asuva kitsa, aga sügava väina, Hara salme taga. Rannaküla on saanud oma nime saarelt. Külas on hiljem olnud sadam. P. Johansen viitab rootsi murdesõnale har ehk hara ’rannaäärne kalju või madal’. Hara küla osad on Haagi (1687 Haaki Heik) ja Lohja, mida on varem omaette küladeks peetud. Hara lahe nimi on harva olnud ka Papilaht (sks Papenwiek), ilmselt viitena Ojamaa Roma (Guthvalia) kloostri aegadele. Vrd Hara2. – MJ
BHO: 102, 429; Johansen 1930b: 6; Johansen 1951: 160; Stuart 1699; Tarvel 1983: 63–64; Vilbaste 1956: 240

Hargla1 [`hargla] ‹`Hargla ~ -sse›, kohalikus pruugis `Harglõ-dõHarkihelkond ajaloolisel Võrumaal, sks Harjel, 1782 Hargla kihhelkund, 1798, 1839 Harjel.
Hargla on vana Võrumaa kõige noorem kihelkond, mis eraldati 1694 ↑Koivaliina khk-st. Hargla piirneb Karula ja Rõuge khk-ga, lõunas Lätimaa Koivaliina (Gaujiena) ja Opukalna (Apekalnsi) khk-ga. Enne 1558. a kuulusid Koikküla ja Laanemetsa mõis Karula (enne XV saj Sangaste) khk alla, Mõniste ja Saru mõis aga Uexküllide omandina Urvaste khk alla. 1667. a-st oli Hargla Koivaliina abikirik. Kogudus sai iseseisvaks samuti 1694. Kirik sai praeguse kuju 1873–1874 tehtud ümberehituse käigus. XIX saj keskel toimus kihelkonnas hoogne õigeusku minek ja Laanemetsa ehitati õigeusu kirik. Hargla khk-s on alati elanud eestlaste kõrval lätlasi. Juba A. W. Hupel teadis, et kihelkond sai nime Hargla jõelt (ojalt) (1798 Hargla Fl., 1864 Hargleoja), mis on Mustjõe lisajõgi. Ojanimi tähendab tõenäoliselt jõeharu või harujõge. Oja on nimetatud 1586 (per fluminem Sara ’Hargla oja mööda’), nimes on esindatud keeleajalooliselt vanem sõna *sara ’haru’. Nimelõpp -la esineb mitme Lõuna-Eesti veekogu nimes. Vrd Hargla2, Saru. – MF
BHO: 103;  EAA.2486.3.243, L 24; ENE: II, 518–519; Faster 2013b: 51–52; Hupel 1774–1782: III, 294; Mellin; Rücker; Tarvel 1975; Valgamaa 1932: 216–266

Harju-Jaani-`JaaniHJnkihelkond ajaloolisel Harjumaal, sks St. Johannis, 1241 Saintakæ, 1254 Sagentake, 1393 Sagentaken, 1424 Sagentake, 1508 Saye mit den Gütern (mõisatega), 1519 sunte Johannes kerspel, 1765 Johanni oder Seyntacken.
Taani hindamisraamatus pole *Saiataga veel kihelkond, vaid küla (P. Johanseni arvates suursaraskond), mis kuulus *Rebala ehk *Räpälä (Repel) muinaskihelkonda. Külaga sama nime kandis algul ka XIV saj loodud kirikukihelkond (mainitud 1322), kuhu ehitati samas kirik. Hiljem hakati kiriku nimipühaku järgi seda kutsuma Jaani (koh Joani) kihelkonnaks, millele lisati täiend Harju-, et eristada teistest samanimelistest. Teatud aja esinesid nimed paralleelselt ja vana nimi isegi XVIII saj-ni. Kirik on pühendatud Ristija Johannesele. Saia-tüvelisi kohanimesid, sageli vetenimesid, esineb Eestis teisigi. Selle tüvega nime on võinud kanda Jõelähtme jõgi, mille paremkaldal asunud ala või küla kandis *Saiataga nime. Nime tähendus jääb ebaselgeks. Vrd Linnakse, Läti3, Vaase. – MJ
Bfl: I, 9, 81, 704; BHO: 152; ENE: II, 519–520; Joh LCD: 211, 584–586; LCD: 45v; LUB: III, 270; Vilbaste 1949: 49

Harjumaa [harju`maa] ‹-le›, kohalikus pruugis ka Arju`maa = Harju maakondmaakond Põhja-Eestis, 1212 Harien, 1241 Harriæn, Hæriæ, u 1720 Harjo Ma; sks Kreis Harrien, vn Ревельскій уѣздъ.
Harjumaa ajalooline tuumik paiknes XIII saj praeguse Raplamaa keskosas ja Kagu-Harjumaal, koosnedes arvatavasti hilisematest Hageri, Juuru ja Kose khk-st. Tallinna ümber paiknenud ↑Revala maakond liideti Harjumaaga hiljemalt XIII saj keskpaiku, sestpeale jäid piirid sajanditeks muutumatuks. 1950. a haldusreformiga maakonnad kaotati ja Harjumaa jagati mitmeks rajooniks. Tallinna ümbrusse jäi alles Harju rajoon, algul üksnes Tallinnast idas. Hiljem liideti põhiosa Loksa (1957), Kose (1959) ja Keila (1962) rajoonist. 1990 maakonnad taastati. Harjumaa nimi on seotud tõenäoliselt sõnaga (mäe)hari : harja, vrd ka harjakas ’Harjumaa elanik’, soome harju ’seljandik, (mäe)hari’. J. Simm oletab lähteks isikunime Harju.PP
EEW 2000: I, 290; ENE-EE: XII, 144–145; EO: 171; HLK: XV, 8; Joh LCD: 188–189; KNAB; LCD: 40v, 41r; Simm 1976b: 15; Vestring 1998: 15; Wd

Harju-Madise-leHMdkihelkond ajaloolisel Harjumaal, erts Mats-kirka, sks St. Matthias.
XIII saj oli osa Vomentakæ aladest, sajandi lõpupoole osa Keila khk-st. 1296 on mainitud seal Lodenrodhe linna, mille asutas vasall H. Lode. Tegelikult linna ei tekkinud, kuid al 1343 mainitakse ürikuis Lodenrode kihelkonda, mis vastab Harju-Madisele. XVII saj algusest 1638. a-ni ja 1710–1870 oli Harju-Madisega ühendatud ka Risti khk maa-ala. Eestikeelne nimi tuleneb pühakunime mugandusest, mille ette on lisatud täiend Harju- vastandina Järva-Madisele.MK
BHO: 343; ENE: II, 520; Johansen 1951: 208–209

Harju-Risti-leRisküla Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Padise vallas, mõis, 1923 Risti (kirikuasundus ja kirikuküla).  C1
Risti mõis (sks Kreuzhof, asus praeguses Altkülas) rajati Rootsi võimu ajal, sai nime Risti kiriku järgi. 1582 läänistati varem Padise kloostrile kuulunud küla Risti kiriku juures vene vürstile Georgile. Küla oli algse nimega *Külasalu, mainitud 1283 (Cullensele). Hiljem on küla nimi olnud Kirikküla Risti kiriku järgi (u 1900 Кирику-кюля). 1977 nimetati Kirikküla Harju-Ristiks ja liideti sellega osa Risti asundusest (↑Altküla). Täiend Harju- viitab Harjumaale. Harju-Ristist läände, õieti Vilivalla piiresse, paigutab P. Johansen 1241 mainitud küla Callumanæ, mis 1744 (Kallamatz) oli tühjaks jäänud. 1888. a kaardil oleva Kallomatso heinamaa põhjal tuletas ta eestikeelse Kalumatsu nime. Vrd Risti2. – MK
BHO: 261; ENE: III, 560, VI, 504; Joh LCD: 399–400; KNAB; LUB: III, 486a; ÜAN

Harku1 [`harku] ‹`Harku ~ -sseKeialevik Harju maakonnas Harku vallas, mõis, sks Hark, 1371 Harke (mõis).  A4
Lisanimest Harku on P. Johanseni järgi teateid 1317 (Ficko de Harke), kuid mõisast u 3 kilomeetrit põhjas paekaldal oleva Harku külaga (↑Harku2) on seostatud ka Taani hindamisraamatu (LCD) kirjapanekut 1241 Harkua. Viimast peab Johansen Nissi Harku (Arku) kirjapanekuks. Hiljemalt 1970. a rahvaloenduse materjalides oli Harku alevik, mis hõlmas Harku mõisat ja selle lähemat ümbrust haaravat Harkumõisa asulat ning Ämari küla (viimane kuulub praegu Alliku piiresse). P. Johansen on nimevasteks esitanud oletatava sõna *harku ’kiviplokk, pank’, soome harkko, mis algse küla asendiga hästi sobiks. L. Kettunen, kes peab LCD üleskirjutust samuti Nissi nimega ühendatuks, toob võrdluseks harkuma ’lahku minema, hargnema’ ja moodustab küsimärgiliselt algvormi *Harkuva. Sõna on tänapäeval lõunaeestiline, kuid Keila khk-s on ka Liikva, mille algvormiks on oletatud *Liikuva. Paljaks oletuseks jääb, et nime lähtekohaks oli isikunimi, vrd alamsaksa Harke, friisi Harck. Nime aluseks on kas tänapäeval soome keeles olev harkko või on see ikkagi lühenenud mingist pikemast nimekujust. Tundub tõenäoline, et algne oli küla nimi.MK
Bahlow: 205, 206; ENE: II, 524; ENE-EE: III, 323; EO: 263; Joh LCD: 21, 283, 349, 854; LUB: III, 1080

Harmi`Harmi ~ -sseKosküla Harju maakonnas Kose vallas, mõis, sks Neu-Harm, 1241 Hermæ, 1417 Hof zu Harme (mõis), 1782 Harmi.  C2
Harmi ja Ojasoo praeguste külade alal XIII saj alguses asunud Hermæ (suuruseks lausa 25 adramaad) hõlmas arvatavasti nelja küla: Harme, Lope, Oiel ja Harmseleke. Viimasesse rajati juba enne 1325. a mõis. On oletatud, et 1343 Jüriöö ülestõusu sündmuste käigus see hävitati, sest 1467 oli järel vaid tühi külaase. Lope hävis XVI saj. Harmi (Ojasoo) mõisast on esimesed kirjalikud andmed a-st 1417. 1646 jagunes mõis kaheks: Ojasoo mõisaks (sks Alt-Harm, varasemalt Harm), mille juurde kuulus ka *Ojala küla (sks Oiel), ja Harmi mõisaks (sks Neu-Harm; rts XVII saj lõpus Lilla Harm), mille juurde kuulus Harmi küla (sks Harme), viimane oli XVIII saj lõpuks kadunud. 1920. a-tel tekkis mõisa maale asundus, mis pärast 1930. a-id oli kirjas külana. P. Johansen võrdleb nime soome kohanimedega Härmä ja Hermala ning isikunimedega Herman ja Herm. L. Kettunen seab a ~ ä vahelduse kahtluse alla ning pakub võimaliku lähtekohana välja kirjeldavat isikunime, mida võiks võrrelda sõnaga harm : harmi ’hall, hallikirju’. Vrd Ojasoo. – TL
Bfl: I, 119, 266; BHO: 104–105;  EAA.1.2.C-IV-69; EMS: I (3), 432; EO: 128; Joh LCD: 358–359

Hatu`Hattu ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Atuküla, kirjakeeles varem Hattu Risküla Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Padise vallas, mõis, sks Hattoküll, 1241 Attol (küla), 1257 Atten, 1620 Hatto.  B2
Varasem Hatu küla on olnud nii Lihula nunnakloostri kui ka Padise kloostri valduses. Mõis rajati XVII saj alguses. 1920. a-test asundus ja küla kõrvuti, mis 1977 liideti üheks. P. Johansen on Taani hindamisraamatu nimekujule andnud oletatava algvormi *Atu-la ja nimekujule Atten lähtevormi *Atun-küla ning võrrelnud Hatut soome kohanimega Hattula, mille aluseks oletatavasti on igivana germaani päritolu isikunimi. Esimesed kirjapanekud on ilma sõnaalgulise h-ta, kuid isikunimi võib vana kohanime aluseks olla küll, vrd Adde, Ate, Aty, Attele, lisanimi Atto. Hatu külaga on 1977 liidetud ↑Sooltsu ehk Soo-otsa.MK
Almquist 1917–1922: 282; BHO: 107; EAN; Joh LCD: 325; KNAB; SPK: 29, 73; Stoebke 1964: 15, 17

Heimtali1 [`heimtali] ‹`Heimtali ~ -ssePstküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, mõis, sks Heimthal, 1797 Heimthal, 1840 Eimthali mois.  B2
Külanimi pärineb XVIII saj lõpu saksakeelsest mõisanimest (Heimthal ’koduorg’, ametlikult kinnitatud 1793). Nimi olevat valitud mõisaomaniku 1779 surnud noorpõlvearmsama preili Heimendali mälestuseks. „Koduorg“ sobis ka maastikuga, sest mõis asus Raudna jõe orus. Algselt Karksi ordulinnusele kuulunud mõisa esmamaining on a-st 1528 (Linsen), hiljem on selle nimed Kurwitz ja Agende mois, kusjuures A. W. Hupel peab esimest saksakeelseks, eesti keeles olevat Agende; Mellin annab eestikeelseks nimeks Kurwitzo M. Al 1744 kuulus mõis von Sieversitele. XVII saj II poolest on säilinud eestikeelne külanime maining Aggewallakylla, vrd 1744 Ajande. XX saj asundus ja al 1977 küla. Heimtaliga on 1977 liidetud Kaseküla (1970). Vrd Aidu3. – MK
 EAA.308.2.200, L 1; ENE: II, 537; ENE-EE: III, 343; Hupel 1774–1782: III, 326; LGU: II, 467; RGADA.274.1.214/9:51, L 881p; Uustalu 1972: 241, 242

Heimtali2 [`heimtali] ‹`Heimtali ~ -sse›, kohalikus pruugis-lõ, -nKan, Urvpaik (küla) Põlva ja Võru maakonnas Kanepi ja Võru (kuni 2017 Sõmerpalu) vallas (Sõmerpalu mõis), sks Heimtal.  C3
Al 1912 müüs Sõmerpalu mõisa omanik Peetrimõisa, Annõmõisa, Mustja ja Lilli karjamõisa maadest moodustatud 26 talu saksa asunikele Ukraina Volõõniast. 1927. a-st nimetasid sakslased oma asundust Heimtal ’koduorg’. On väidetud, et sama nime kandis nende päritolukoht Volõõnias. Heimtali asunduse tuumikuks oli saksa kool. Heimtali saksa koguduse kirik ei valminudki lõplikult, enne kui sakslased 1939 Saksamaale ümber asusid. Kirik on praegu Urvaste koguduse abikirikuks.ES
BHO: 110

Heinaste-sse› – linn Lätis Vidzemes Salatsi piirkonnas, mõis, läti Ainaži, liivi Ainaſch (1839; *Ainaž), sks Haynasch, 1837 ee Ainaste.  A4
Heinaste oli varem Uue-Salatsi (Jaunsalaca) mõisa kaluriküla, mis mõisa pantimisega 1800 eraldati ja vahepeal kuulus Mazstraupe mõisa juurde. 1867 eraldi Heinaste mõis, mille maale tekkis alevik, hiljem linn. Nimi on ilmselt liivi päritolu ja seostub sõnaga hein, liivi āina ’hein, rohi’. Teise võimalusena on K. Pajusalu ja E. Winkleri andmeil oletatud liivi sõna āina(gi) ’ainus’.PP
BHO II: 212–213; KNAB; Lvv: I, 6; Pajusalu, Winkler 2011: 179; SLWb: 43

Heisri [`heisri] ‹-le›, kirjakeeles varem ka Vastse-Piigandi ~ Uue-Piigandi Kanküla Põlva maakonnas Kanepi vallas, mõis, sks Neu-Pigant, 1685 Heisere Jack, Heisere Jahn, 1723 Heissere Pedo, 1909 Heisri m.  C2
Piigandi mõisa talurühma asemele tehti karjamõis XVIII saj II poolel. 1794 eraldati see omaette mõisaks saksa nimega Neu-Pigant (Vastse-Piigandi). Eesti keeles kasutati mõisa nimena endist talunime. 1920. a-tel jagati mõis asundustaludeks. Heisri küla alla kuulusid sellest ajast peale ka sama mõisa põlistalud. Heisri kui talupoja lisanime päritolu jääb hämaraks. Esmapilgul näib nimi olevat kokku tõmbunud liitsõnalisest nimest *hei + seere (sääre). Teisalt võib see sisaldada Heinrichi saksapärast mugandust Heise, millele liitunud -ri on eesti kohanimedes erinevat päritolu. Heisri algtalu ei asunud ehk praeguses kohas, vaid järve ääres ja lühenemine -ere › -ri sai alguse sõnast järv. Heisere Mick elas 1685 Vähkjärve kaldal. On ka mõeldav, et Heisri nimes ei peitu mitte Vähkjärve, vaid hoopis Piigandi järve vana nimi. Enne Heisri mõisa asutamist on XVIII saj Heisri–Järveotsa–Praksi kolmnurgas paiknevate hajatalude nimi allikais Konnokülla ja Kannküll (1758), st küla, mis on tekkinud konnu ehk kannu peale, ülesharimata maale, ääremaale, vastandina põlispõllust ümbritsetud Kanepi külale. 1977 liideti Heisriga ↑Mõndsi küla, mille alla omakorda oli juba liidetud Kellä küla. Heisri põhjapiiril on ↑Tillundi veski. Vrd Heiste, Piigandi1, Vähkjärv. – ES
BAL: 663;  EAA.308.2.173, L 1; HK: 41; KNAB; RGADA.274.1.174:464, L 457p; RGADA.274.1.240/7:52, 58, L 795p, 801p; Stryk 1877: 228

Hellamaa2 [hella`maa] ‹-le›, kohalikus pruugis ka Ella`maa Muhküla Saare maakonnas Muhu vallas, mõis, sks Hellama, 1570 Helame Matz, Heleme Peet, 1798 Hellama (mõis).  C1
Hellamaa mõis rajati tühjadele talumaadele 1733 ning eraldati Muhu-Suuremõisast ja Tamsest. Mõisa juures kagus oli samanimeline väike küla, mis kujunes ilmselt 1872, kui maad jagati talupoegade ja õigeusu kiriku vahel. 1920. a-tel kujunes kirikumaadele asundus, mis 1977 liideti Hellamaa külaga. Hellamaaga on 1977 liidetud ↑Võlla asundus. Vrd Hellamaa1. – MK
BHO: 111; EM: 123; ERA.14.2.716 (Saare maavalitsuse ettepanek 10. V 1939 nr 271/5 asunduste nimede muutmiseks); KNAB; SK I: 37–38; SMF: 46

Hellenurme [hellenurme] ‹-`nurme ~ -sseRõnküla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Valga maakonnas Palupera vallas, mõis, sks Hellenorm, 1382 Helvenurme, 1582 Helmenorm, 1627 Helenormb, 1782 Ellenorme mois.  C1
Põline küla kuulus XV saj Konguta mõisa alla. Hellenurme mõisa kohta on teateid al 1641. Selle maadele rajati 1920. a-te alguses asundus, mis 1977 muudeti külaks. Kohalik rahvas olevat seda kunagi kutsunud ka Helmnurmeks. Esimesena käsitles kohanime M. J. Eisen, kes lähtus sõnast helve ’viljapeade nutid; kulurohi’, mistõttu *Helvenurme tähendaks kulurohuga kaetud nurme. L. Kettunen tuletas kohanime sõnast helve : helbe ’helves’ või küsimärgiga samalähtesest isikunimest. Hellenurme nimi lähtub tõenäoliselt küla piirides voolava Elva jõe nimest. 1977 liideti Hellenurmega Palu küla (1945). Vrd Elva. – EE
Bfl: I, 65; BHO: 111; Eisen 1919b: 6; EM: 96, 140; EO: 177, 343; EVK; Hupel 1774–1782: III, 271; KN; LGU: I, 110; PA I: 76; Rev 1624/27 DL: 108; Uuet 2002: 107; ÜAN

Helme1 [`hel´me] ‹`Hel´me ~ -sseHelalevik Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Helme vallas, mõis, sks Helmet-Schloß, 1366 Helmeden (kihelkond), 1533 Helmde, 1782 Elme.  C2
On arvatud, et Helme mõis rajati XIV saj samal ajal ordulinnusega. Viimane ehitati arvatavalt varasemale linnamäele. Linnuse juurde tekkis keskajal alev, kus elasid käsitöölised. Poola revisjon 1599 mainib veel alevit. 1658 lasksid rootslased linnuse õhku, sellest ajast on see varemeis. XVIII saj rajatud varaklassitsistlik mõisaansambel on tähelepanuväärsemaid Lõuna-Eestis. XX saj pärast mõisa jagamist oli Helme asundus ja 1970. a-tel asund. Al 1977 Helme alevik. Helmega on liidetud osa Kangru külast (1945). Vrd Helme2. – MK
Bfl: I, 1041; BHO: 112; ENE-EE: III, 358; Hupel 1774–1782: III, 328; KNAB; LUB: II, 1036; Valgamaa 1932: 321

Helme2 [`hel´me] ‹`Hel´me ~ -sseHelkihelkond ajaloolisel Viljandimaal, sks Helmet, 1366 Helmeden (kihelkond).
Arvatavasti kuulus Helme ala muinasajal omaette kihelkonnana Sakalasse. Al 1224. a maade jagamisest arvati algul Karksi foogtkonda, hiljem pärast ordulinnuse ehitust oli otse ordumeistrile alluv piirkond. Kirikukihelkonda on C. E. Napiersky järgi mainitud arvatavasti 1329. 1560–1621 oli Helme staarostkonnana Poola valduses, siis kuni XIX saj keskpaigani Pärnu maakonna koosseisus, seejärel Viljandi ja 1920. a-test Valga maakonnas. 1613 on mainitud Helmes kahte kirikut, üks sakslastele, teine eestlastele. Helme nimi tuleneb kahtlemata isikunimest, kuid kas see on saksapärane Helmet, nagu on Põhja-Tartumaa *Helmete vasteks pakkunud V. Pall ja tema järgi Saaremaa Elme mõisa puhul ühe võimalusena M. Kallasmaa või on tegu muinaseesti nimega, pole selge. Vrd liivi isikunime Elmede (1303). M. J. Eisen ja tema järel L. Kettunen on Helme puhul toonud vasteks helmes : helme ja helm : helme, mis oletatavasti võisid isikunime lähtekohaks olla. Nii vanade isikunimede puhul tuleks arvestada ka Skandinaavia eesnimelaene. Vrd Helda, Helmküla. – MK
Beiträge 1843: 100; Eisen 1929a: 158; ENE: II, 547; EO: 127; PTK I: 32; SK I: 38; Valgamaa 1932: 130, 133

Hermani [`hermani] ‹`Hermani ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Hermanni ~ Härmani Pilküla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Imavere vallas, mõis, sks Hermannshof, 1797 Hermanshof (karjamõis), 1826 Hermanni- oder Kessakonna-M.  A1
Hermani ehk Vana-Käsukonna mõis (sks Hermannshof) rajati XVIII saj Adavere mõisa karjamõisana, eraldati 1798 omaette mõisaks, mille alla kuulus ka Pilistvere abikirik Risti. 1920. a-tel tekkis sinna Hermani (Vana-Käsukonna) asundus, mis 1977 liideti Käsukonnaga. Al 2015 Hermani küla. Nimi pärineb mõisanime kaudu isikunimest (Hermann Carl von Vietinghoff). Vrd Käsukonna. – MK
BHO: 115, 340; EM: 115; Mellin; Stryk 1877: 401; ÜAN

HillesteHilleste ~ -ssePhlküla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Pühalepa vallas (Pühalepa kirikumõis), ? 1539 Hilliast, 1564 Helikeste, 1583 Hilckste, 1599 Hillikaste, Hilliste, Hillikas, Hilligeste, 1817 Hillikeste.  C3
Nimega võib võrrelda XV saj esinenud mehenime Hille. L. Tiik on pidanud võimalikuks, et nimi tuleneb mingilt katoliiklikult Pühavaimu kabelilt, millest küll teated puuduvad, kuid küla ise on kuulunud Pühalepa kirikumõisale. Nime varieerumine kirjapanekuis näitavat Tiigi arvates selle võõrapärasust (sks heilig ’püha’). P. Ariste on esitanud eesti etümoloogia Hilleste(h)ille ’talleke’. Saaremaalt on 1617 kirja pandud nimi Heylike Hanns, mida on kõrvutatud friisi mehenimega Heil, Heilke. V. Nissilä lähtub Karjala Hill-, Hillin-nimede puhul osalt sugunimest Hiltunen, osalt aga Skandinaavia eesnimest Hildur. Vrd Saaremaa XVI–XVII saj lisanimed Hillaste, Hilleste, Hellieste. Ka Läänemaalt on 1591 kirja pandud Hillist by ja XVII saj algul Hilliste. Hilleste nimi on lähtunud kas mehenimest (kirja pandud XVI saj kujul Hille) või L. Tiigi oletuse kohaselt sks sõnast heilig ’püha’. Vrd Illuste. – MK
Ariste 1938b: 11; EAA.1.2.932:76, 72, L 253, 232; HK: 47; Nissilä 1975: 253; Saaga: Originalet av Jakob Koits regestverk. Del 1, H:9; Tiik 1966: 550; Tiik 1976a: 416; Tiik 1976b: 486

Hindsa [hin´d´s´a] ‹-le›, kohalikus pruugis ka Hin´s´a-lõSeküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Misso vallas (Pankjavitsa, Luhamaa nulk), 1866–1867 Линосова, 1882 Линусы, 1886 Hińdza, 1903 Hindsä, 1904 Hin´dsa, Ли́нусы, u 1920 Hintsa, 1922 Hindsa.  B3
Küla oli olemas XVIII saj, XIX saj kuulus Selesova (Железово) kogukonda ja Pankjavitsa kogudusse. 1977–1997 oli Määsi küla osa. Hindsa nime tõenäoline lähe on eesnimi Hint või Hindo (‹ Hindrik, sks Heinrich). Võimalikud nimevasted on ka Lõuna-Eesti hin´do ’kekats’ või hin´d´s´o ’varsa meelitusnimi ja kutsumishüüd’. Hindsa nimel on mitmeid paralleele Võrumaal. Huvi äratab aga vene nimi Линусы, mis tuleneb arvatavasti eesti sõnast linnus (linnamägi), kohalikus häälduses liin (liinamägi), nagu arvas ka J. Truusmann. Samas ümbruskonnas niisugune muistis puudub. Vrd Hindo, Hinsa, Hintsiko. – AK
 EAA.298.2.71, L 18; Eesti TK 42; Hurt 1903: 290; Hurt 1904: XXII; Hurt 1904–1907: II, 143; Päll 2003: 133; RL 1922; SeK: 29; Truusmann 1897b: 36; Vasilev 1882: 163; VES; VMS

Hirmuse-sseLügküla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas, mõis, sks Hirmus, 1241 Hermæs (küla), 1404 Hermes (veski), 1637 Hirmus (küla?).  C4
Mõisat on mainitud 1492 (Hermoszo, Hermatszo), 1695 oli karjamõis ja 1699 iseseisev mõis. 1920. a-tel tekkis mõisa ümber Hirmuse asundus, mis 1939. a paiku muudeti külaks. 1970. a-tel nimetati seevastu Hirmuse asunduseks lõuna pool endise Hirmuse raudteepeatuse ümber kujunenud asulat. Viimane liideti 1977 Soonurmega. L. Kettunen on oletanud kohanime lähtumist isikunimest, mille aluseks oli hirmus : hirmsa (sm hirmuisa). Vrd Hirmuste. – MK
EO: 194; ERA.14.2.720 (Viru maavalitsuse ettepanek 31. III 1939 nr 12-525 asunduste kohta); Joh LCD: 359

Holdi1-le›, kohalikus pruugis-lõ ~ `HoltiRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Tsorona mõis), 1626 Holty Jann, 1638 Holty Jaen, 1684 Halti, 1731 Holde Tseffan.  A2
XVII saj Haanja mõisa talurühmast sai XVIII saj Vastseliina, hiljem Tsorona mõisa lahustükk. 1684. a oli siin kolm sama lisanimega taluperet. Lisanimi on tõenäoliselt saksa päritolu ja tulnud isikunime kaudu, võimalikest algtähendustest vrd alamsaksa holt ’mets, salu’ (sks Holz).ES
EAA.567.3.180;  EAA.308.2.178, L 1; EAA.567.3.181:30, L 29p; Lexikon der Familiennamen 2008: 302; Rev 1638 I: 172

Holdre [`holdre] ‹`Holdre ~ -sseHelküla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Helme vallas, mõis, sks Hollershof, 1782 Holder mois, 1900 Oldre mõis.  C3
Holdre mõis on rajatud mitmest varasemast külast XVI saj ja on kandnud saksa keeles nime Morsel-Ilmus, Ilempus, Illmus. 1598 sai mõisa Palm Riegemann abikaasaga, kes loovutasid mõisa oma võõraspojale Caspar Hollerile. See perekonnanimi oli aluseks mõisa hilisemale saksakeelsele ja eestikeelsele nimele. Veel Mellini kaardil 1798 oli märgitud mõisa saksakeelseks nimeks Morsel Ilmus ja eestikeelseks Holder M. Vana nimi on pärit eesti keelest, L. Kettunen on selle kujuks oletanud *Ilmuse ja arvanud, et aluseks oli isikunimi, seega liituks nimi teiste Ilm-alguliste kohanimedega. M. J. Eiseni oletatud lühenemine kujust *Ilm-Annuse on vähem usutav. Holdre läänepiiril, osalt Pilpa küla piires on Kure talud. Holdrega on 1977 liidetud ↑Eera ja Peetri ehk Piitre (1922) küla. Halduspiiriga eraldatud Holdre idaosa (Pihle) liideti 1977 Koorkülaga.MK
EAN; Eisen 1929a: 161; EO: 178; KNAB; Mellin; Uustalu 1968: 735; Valgamaa 1932: 328–329

Holstre [`holstre] ‹`Holstre ~ -ssePstküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, mõis, sks Holstfershof, 1424 Olstever (mõis), 1782 Olstwerre mois.  C3
XX saj asundus ja al 1977 küla. Nimest on ka h-algulisi kirjapanekuid. L. Kettunen on oletanud -vere ees kuju *Holleste, mille aluseks arvab isikunime *Holloi (sm Hollo). Teistel andmetel anti 1494 Nickolaus Holsteverile Wittensee mõis, kolm küla (Peterzierble, Letsche ja Lytell) ning heinamaid lääniks. XVI saj lõpul ja XVII saj oli mõis Karksi lossi maade hulgas, hiljem taas iseseisev. K. Uustalu, kes on pidanud mõisa esmamaininguks a-t 1494, on pooldanud mõisanime tekkimist perekonnanimest, sest sellenimelist suguvõsa olevat mainitud u 60 aastat varem. Mõisat on mainitud siiski juba 1424, nii et mõisanimi võis siiski olla pärit varasemast külanimest. Holstrega on 1977 liidetud Liivausse ehk Kooli (külana 1970, 1840 mainitud Holstre lähedal Supsi Schulland) ning osa Lepiku (u 1900 Леппику) külast, mida tuntakse Allikate nime all samanimelise talu järgi. Vrd Lolu, Olustvere. – MK
 EAA.2072.3.12a, L 1, foolio I; EAN; EO: 175, 312; Hupel 1774–1782: III, 326; KNAB; LUB: VII, 94; Uustalu 1968: 735–736

Hoomuli [`hoomuli] ‹`Hoomuli ~ -sse› – asula Lätis Vidzemes Valka piirkonnas Ērģeme vallas, mõis, läti Omuļi, sks Homeln, 1463 Omelensche (piir), 1638 Hummelß hoeff, Homelshof, Homol, Homeln, Omels hof.  C3
Baltisaksa uurijad on pidanud Eesti Hummulit perekonnanimest saadud mõisanimeks ja Läti Hoomulit jõe nimest lähtuvaks. I. Jansone on leidnud, et Eestist algava ja Eestisse suunduva Õhne jõe ühe lõigu nimi Hoomuli mõisa all (Omuļu upe) on pigem sekundaarne, st teisest nimest saadud. Jansone seostab Hoomuli nime eelkõige humala nimetusega (eesti humal, liivi umal), kuid juhib tähelepanu ka kimalase (sks Hummel) ühele alamsaksapärasele nimetusele homele. Vähem tõenäoline on pärinemine keskaegsest slaavi isikunimest. Siiski, kui nimi on olnud o-alguline, nagu esmamainingus, siis vrd Haanja (Rõu) endine külanimi *Ummõlka (↑Horoski), perekonnanimi Ommelk (1684 Melacka Omelka), mis tulevad õigeusu eesnime Jemeljan variandist Omeljan. Vrd Horoski, Hummuli, Õhne jõgi. – ES
Jansone 2013: 85–88; LGU: I, 411; Unbegaun 1995: 46

Hopa`Hoppa ~ -sse› – linn Lätis Vidzemes samanimelises piirkonnas, mõis, läti Ape, 1782 Hoppenhof, Oppes muischa (mõis).  B4
1421–1528 on mõisa omanikuks olnud perekond Hoppe. Võib-olla oli mõis selle perekonna valduses juba varemgi. Linna nimi pärineb arvatavasti perekonnanimest. Hoppe on alamsaksa variant sõnast Hopfen ’humal’ ja viitab humalakasvatusele või -kaubandusele. Läti nimi võiks olla mugandatud samast perekonnanimest, eeskujuks humalat tähendav sõna apinis. Vrd ka isikunimi Ape, mida on tuntud XVI saj Kuramaal. Mõisa lähedale hakkas XIX saj II poolel kasvama asula. Varasemast külanimest teateid ei ole. 1903 hakkas asulast läbi minema kitsarööpmeline Valga–Gulbene raudtee, mis hoogustas arengut. 1928 sai Hopa linnaks. Linnast 18 km idas asuvad Opukalna (läti Apekalns, kohalik hääldus Opekols, vrd läti kalns ’mägi’, sks Oppekaln) kirik ja kirikumõis, mille järgi on nimetatud kihelkond.MF
BHO II: 224–225, 440; Hupel 1774–1782: III, 214; Lexikon der Familiennamen 2008: 305; Siliņš 1990: 64; Stoebke 1964: 16

Hulja-leKadalevik Lääne-Viru maakonnas Kadrina vallas, mõis, sks Huljel, 1241 Hullia (küla), 1455 Hulliel, 1518 Hulligel (mõis).  A4
Mõis võis P. Johanseni arvates olla rajatud XIII või XIV saj, hilisemate arvamuste kohaselt XVI saj algul (1518), külagi jäi püsima. 1920. a-test asundus, hiljem asund, a-st 1977 alevik. Tiheda tuumikuga ajalooline küla, mis liitus asundusega 1930. a-te lõpuks, moodustab praeguse aleviku kaguosa. P. Johansen on kohanime võrrelnud vanade eesti isikunimedega Hull : Hulli, Uly, Ullo ja soome *Uljua. L. Kettunen on nime lähtekohaks esitanud oletatava isikunime *Hulja. Saksakeelset nimekuju Huljel on peetud lähtunuks la-liitelisest nimekujust või alalütleva vormist. R. Tammik pooldab nime lähtekohana juba M. J. Eisenil (ja ainult Eisenil) esinenud arvamust, et hullia tähendanud kunagi pajuvitsa või üldse vitsa.MK
Eisen 1920: 76; ENE-EE: III, 490; EO: 46; Joh LCD: 375; Tammik 2003: 10

Humala-sse›, kohalikus pruugis ka Umala ~ Umalu Keiküla Harju maakonnas Harku vallas, mõis, sks Hummala, 1241 Humebo (Johanseni arvates lugeda *Humelo), 1544 Humalakulla, 1716 Hummala moisa.  C4
Mõis oli olemas juba XVII saj, algselt olevat see asetsenud külast väljas, hiljem toodud külla. 1690. a kaardil on igatahes küla märgitud. Nime lähtekohaks on P. Johansen pidanud taimenimetust humal. Humala külaga on 1977 liidetud Arupealse (1945).MK
BHO: 123; Joh LCD: 283, 375–376; KN; KNAB

HummuliHummuli ~ -sseHelalevik Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Hummuli vallas, mõis, sks Hummelshof, 1226 Humularia (ala), 1470 Hummell (mõis), 1624 Hummels Guetlein (mõis).  A1
Alevik loodi 1977 Hummuli asundusest. Mõis asus algselt arvatavasti hilisema Mäemõisa (↑Kulli4) kohal (1470 Kuppesche landt unde landtgut). Balti kohaleksikon (BHO) väidab, et Hummuli nimi tuleneb orduaegse omaniku nimest Hummel, tuginedes 1638. a kirjapanekule (Hummelss Hoff ist bei der Hermeister auch Pohlen Zeiten von Hummelss Erben besessen worden, st Hummuli mõis kuulus ordu ja ka Poola ajal Hummeli pärijatele). L. Kettunen seevastu on pidanud nime eesti algupära olevaks nagu ka varasemad eesti uurijad, kes on olnud arvamusel, et just muinasküla on andnud nime aadlisuguvõsale. See ongi nii vana nime puhul tõenäolisem. Kettunen on nimele võrdluseks toonud taimenimetuse humal (hummal) ja oletatava isikunime *Humoi + la.MK
BHO: 124; EO: 105; KNAB; LGU: 470, 541; Ligi 1961: 345; LUB: III, 87a; Rev 1624 PL: 100; Rev 1638 II: 120; Valgamaa 1932: 323

Hundinurga [hundinurga] ‹-`nurka ~ -le›, kohalikus pruugis ka `Undi`nurga Vaiküla Ida-Viru maakonnas Narva-Jõesuu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Vaivara vallas (Vaivara mõis), 1894 Undinurk, 1922 Undinurga.  B3
Algselt Vaivara mõisasulaste maatükk. Küla on nime saanud tõenäoliselt loodusnime järgi. 1894 oli kohal juba eluhoone. Nimi pärineb loomanimetusest hunt : hundi + nurk : nurga. Hundinurgaga liideti 1977 osa Kirikukülast (1913 sks Kirchdorf, ajalooliselt Vana-Vaivara, ↑Vaivara2), mis sai nime Vaivara kiriku järgi. Küla lõunaosas asus enne Sooküla (1922 Soo), mis hävis Teises maailmasõjas.MK
 EAA.3724.4.1800, L 1; KNAB

Hundissaare [hundissaare] ‹-`saarde›, kohalikus pruugis ka Undissaare Türpaik (küla) Järva maakonnas Türi vallas (Türi-Alliku mõis), 1712 Hunty Sare Ewert (talupoeg Alliku all), 1726 Hundi Sare Hinrich, Hundi Sare Jahn (talupojad Äiamaa küla all), 1796 Undisaar M. (karjamõis), u 1900 Ундисаре (küla).  B1
Hundissaare (sks Sorgenfrei) oli Türi-Alliku mõisa karjamõis. XX saj küla, nimekirjas hiljemalt 1970. Liideti 1977 Türi-Allikuga. Külanimi on tekkinud loodusnimest talu ja karjamõisa nime kaudu: loomanimetus hunt : hundi + saar ’soosaar’.MK
EAA.3.1.448:110, L 157; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Jä: 138

Huuksi [`huuksi] ‹`Huuksi ~ -sse›, kohalikus pruugis `Uuksi Peeküla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Koigi vallas, mõis, sks Hukas, 1585 Ukas (küla), 1586 Vkas.  A1
Küla oli varasemal ajal Päinurme mõisa järgi. 1680. a-tel eraldati Päinurmest ja rajati mõis. 1920. a-test asundus, 1977. a-st küla. L. Kettunen on nime võrrelnud MMg Uugi talunimega, viimasele on V. Pall võrdluseks toonud sõna uuk : uugi ’öökull’. Kui si-lise külanime alusena näha s(t)e-list sugunime, siis on võimalik, et linnunimetus on esinenud isikunimes. L. Kettunen esitas saksakeelse nimekujuna Hukkas, seega võis esisilbi täishäälik olla ka lühike, vrd ukane ’määrdunud, räpane’.MK
BHO: 123; EO: 199, 337; EVK; PTK I: 259; Ungern-Sternberg 1912b: 39; VMS

Hõbeda1-sse ~ -leKadküla Lääne-Viru maakonnas Kadrina vallas, mõis, sks Hoebbet, 1241 Høppæthæ (küla), 1459 Hoeppede (mõis), 1732 Öbbeda (mõis).  A3
Mõisast on teateid 1459. 1920. a-test asundus, u 1950. a-test küla. Hõbeda nimega on P. Johansen võrrelnud varasemaid soome isikunimesid Hopea, Hopia, Höpötti. L. Kettunen on näinud nime alusena sõna hõbe : hõbeda, mis võis esineda ka isikunimedes. Hõbedaga on 1977 liidetud ↑Ahila ja Ojaveski küla, viimane on alguse saanud Kõnnaste küla juurde kuulunud veskikohast, külana juba XVIII saj (1726 Ojaweske, u 1900 Оявески).MK
EAN; EO: 10; Joh LCD: 371–372; KNAB; Rev 1725/26 Vi: 72

Hõreda-le›, kohalikus pruugis ka Õreda Juuküla Rapla maakonnas Rapla vallas, kuni 2017 Juuru vallas, mõis, sks Hördel, 1241 Hørætha (küla), 1512 Hordell, 1627 Hördell (mõis), 1798 Orreda M.  B3
Hõreda mõis eraldati Sikeldist 1627, vana küla kadus XVII saj lõpuks, ent hiljemalt XX saj alguses hakati Hõreda külaks nimetama talusid mõisast lõunas. Millalgi pärast Teist maailmasõda liideti need Inglistega. 1920. a-tel tekkis mõisa ümber Hõreda asundus, mis 1977 muudeti külaks. Nimi võib pärineda sõnast hõre : hõreda (küla koosnes peamiselt hajataludest), kuid see võib olla ka hilisem rahvaetümoloogia.PP
Bfl: I, 774; EO: 11; Joh LCD: 372–373; Kruusimägi 2015: 247; LCD: 42v; Mellin

Hänike-le ~ -sse›, kohalikus pruugis-le ~ -ste, -n ~ -senUrvküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Sõmerpalu vallas, karjamõis (Kärgula mõis), sks Henningshof, 1638 Hennige Metz Pustus, 1752 Hennige Petre, Hennige Külla, 1798 Henninge.  B1
Hänike küla maa-ala karjamõisa asukohast Paadi taluni on varem kandnud teist nime (1582 Ligora, 1638 Liggoar, 1782 Liggoharra). Rootsi aja alguses juba tühi Hänike hajatalu koht (puustus) on jäänud asustamata terve XVII sajandi, alles XVIII saj keskel on sealt jälle talupere kirja pandud ja nimetatud ka kogu kanti Paadi ehk Hänike külaks. Kärgula mõisa karjamõis on talu asemele tehtud vahemikus 1762–1782. Hänike nimi on saadud alamsaksapärasest eesnimest Hennick, Henneck, Henneke, vrd nt 1588 Jan Henik Uhtjärve külas. Algnimi on Heinrich, karjamõisa saksa nime Henning- on selle teisendeid. Hänikest loodes olevat osa tuntakse Pudru külana. Hänikega on 1977 liidetud Kaagu küla (1937).ES
EAA.1270.2.2:126, L 125p; EAA.1865.2.130/3:12, L 11p; Eesti TK 50; Mellin; PA I: 88, 257; PTK I: 33; Rajandi 1966: 74; Rev 1638 I: 151

Härgla [`härgla] ‹-sse›, kohalikus pruugis `Ärgla, kirjakeeles varem ka Härküla Juuküla Rapla maakonnas Rapla vallas, kuni 2017 Juuru vallas, mõis, sks Herküll, 1241 Herkial, 1325 Herkyla, 1524 Herckell.  B3
Küla on mainitud 1241, mõisakohast on juttu XV saj allikais (↑Mõisaküla12); praegusesse kohta rajatud mõisast on teateid 1516. 1920. a-tel tekkis Härgla (Härküla) asundus, mis 1977 muutus külaks. Nimi tuleneb sõnadest härg ja küla, kuid varasemast nimekujust võib tuletada ka lähtenime *Härkäjalγan, st *Härgjala. L. Kettunen kõrvutab soome nimedega Härkönen, Häkkinen (karjala häkki ’härg’), pidades lähteks isikunime. 1977 liideti Härglaga ↑Mõisaküla.PP
Ahven 1966: 3–4; EO: 52; Joh LCD: 357; LCD: 42r

Härgmäe [`härg`mäe] ‹-le› – asula Lätis Vidzemes Valka piirkonnas, mõis, läti Ērģeme, sks Ermes, 1323 Edermis, 1422 Ergemes, 1438 Argemes (perekonnanimi), 1463 Ermes, Ergemis, Ergemiszche beck (oja), 1500 Ermiss (perekonnanimi), 1782 Ermes, Ehrgemes pills, 1793 Ehrgemes M., Ehrgen Uppe.  C4
Keskaegse linnuse juurde tekkinud mõisa ja kihelkonna ala võis I aastatuhandel olla lõunaeestikeelne, kuid koha saksakeelne nimi on saadud XIV saj kindlasti läti keele kaudu. Kuigi viimati on I. Jansone kinnitanud, et eesti Härgmäe on algupärane kohanimi, puuduvad selle kohta kirjalikud tõendid. Härgmäe võib olla säilinud algupärane nimi, kuid sama hästi võib see olla ka mulgipärane mugandus läti nimekujust Ērģeme [eerd´eme]. Üheski varajases kirjapanekus pole sõnaalgulist h-d, mis XVI–XV saj ei oleks tohtinud veel ka Mulgi murdest kadunud olla. Keskaegsed baltisaksa allikad on h märkimises olnud küllalt järjekindlad, erinevalt nt Poola revisjonidest XVI saj lõpus. Jansone ja teised Läti uurijad on kinnitanud, et nimi pole algupäraselt läti päritolu. Nime lihtsustumine-lühenemine näib olevat kulgenud mitut teed. Sõnaalguline pikk e võib olla tekkinud d kao tõttu, kui erinevad nimevariandid on lühenenud ühe silbi võrra, saksa EdermisErmis ja *EdergemesErgemes. Saksa kohanime ja perekonnanime puhul näib mugandamise eeskujuks olevat Saksamaa Halle ja Sileesia piirkonna perekonnanimi Ermisch. Üksikute eranditega on uurijad ühel meelel, et baltisaksa perekonnanimi Ermes ei pärine Saksamaalt, vaid on tekkinud Liivimaa kohanimest, mis oli algupäraselt pikem. A. W. Hupelil on olnud teada, et Härgmäe nimi tuleb algupäraselt ojanimest Ehrgem. Linnuse nimes võib otsida ka alamsaksa sõnavara, vrd nt eder ’põimitud aed, aiaga ümbritsetud põld või asula’. Kui Ērģeme pole eesti substraatnimi *Härgmäe või *Härgemäe aluselt, siis jääb see tähendussisult läbipaistmatuks ja selle algupärast keelsust ei saa otsustada. Vrd Eera, Eerma. – ES
Hupel 1774–1782: III, 132–133; Jansone 2013: 81–85; Lexikon der Familiennamen 2008: Eder, Ermisch; LGU: I, 294, 411, 694; Mellin

Härjanurme1 [härjanurme] ‹-`nurme ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Ärjanurme Ksiküla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, kuni 2017 Puurmani vallas, mõis, sks Herjanorm, 1582 Aranorm, 1638 Hargenorm.  A2
Algselt küla, mis XVIII saj keskel tehti karjamõisaks ning ajavahemikus 1795–1805 eraldati Puurmanist omaette mõisaks. 1921 tehti sinna asundus, mis sai nimeks Mõisaküla; 1977. a-st on nimeks Härjanurme. Nimi on päritolult läbipaistev: härg : härja + nurm : nurme. 1977 liideti Härjanurmega ↑Kaatvere, Kurukse (ehk Kurukase, 1582 Kurukos) ning Saare (1582 Sarra) küla. Kurukse lähedal on ilmselt olnud ka XVI saj külad *Kuruveski (1582 Kuroweski) ja *Kurusaare (1584 Kurosor). Härjanurme lääneotsas paiknevad Rehemaa talud, ajuti omaette küla (1762 Rehhemalt), millega võib ehk samastada varasemat *Urustvere ehk *Orestvere küla (1582 Uruswier, nimetatud Alaveski ja Kurukse vahel; 1627 Urustfehr, 1744 Orrostfer, allika kohaselt juba Rootsi ajast mõisapõldudeks tehtud; 1758 Orrestfer, selle all Rehema Laur). Vrd ka Kursi piirikirjelduses 1411 mainitud Rigemekke.PP
BHO: 113; KNAB; PA I: 117–118, 157; PTK I: 95, 166, 203, 212, 258, 287; Tartumaa 1925: 221

Härmamäe [härma`mäe] ‹-le›, kirjakeeles varem ka Hermamäe Vaipaik (küla) Ida-Viru maakonnas Narva-Jõesuu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Vaivara vallas, mõis, sks Hermannsberg, 1583 Hermameckiby (küla), 1688 Hermannsberg (mõis), 1782 Hermannsberg, Hermamäggi, Hermäggi.  C2
Härmamäe mõis ja selle juures olnud küla (1920.–1930. a-tel asundus) on 1977 liidetud Soldinaga. Nimi pärineb isikunimest HärmHermann + -mäe, tõenäoliselt loodusnime vahendusel.MK
Bfl: II, 935; EVK; Hupel 1774–1782: III, 471; KNAB; Paucker 1847–1849: II, 39; ÜAN

Häädemeeste1 [häädemeeste] ‹-le›, kohalikus pruugis `Äädemeeste Hääalevik Pärnu maakonnas Häädemeeste vallas, mõis, sks Gudmannsbach, XVII saj lõpul Edemest Byy, Edemest Kylla (küla), 1797 Ædemeste M (mõis).  A2
Häädemeeste on teada sadamakohana 1560 (Guedenn mans becke). XVI saj II poolel rajati mõis. 1920. a-test Häädemeeste asundus ja kirikuasundus, millest kujunes 1930. a-teks Häädemeeste alevik. 1945 ja hiljem oli see kirjas Aleviku külana, uuesti muudeti alevikuks 1977. Saksakeelse nime aluseks on peetud alamsaksa sõna gudeman ’laitmatu kodanik, aadlik, vasall’. Sadam oli XVI saj maabumiskohaks Saaremaa piiskoppide saadikuile, kes merd mööda Saare-Lääne piiskopkonnast sõitsid Volmaris ja Võnnus toimuvatele Vana-Liivimaa maapäevadele. Küla kohta on tarvitatud ka *Häädemõisa nime (1840 Hedemoisa Kuella, kus asus kõrts Aedemoise). Kui nimes on tõepoolest olnud järelosises vaheldus -mõiste (sõnast mõis) ~ -me(e)ste, siis tuleks saksakeelset ja tänapäeva eestikeelset nimekuju võib-olla pidada rahvaetümoloogiaks. Veel enam, kõik need nimekujud, nii eesti- kui ka saksakeelne tõlgendus on rahvaetümoloogiad, kui arvestada, et saksa keeles on ajaloolisel kirjakujul Gudeman, Güdeman ka tähendus ’juut’. XVI saj võidi sõnaalguline j märkida g-ga. Sõna juut esineb nimeosisena eesti kohanimedes mitmel pool ja on tähenduse poolest usutavam nime alusena kui hää mees ’aadlik’. 1560 võidi anda eesti nimi *Juudioja edasi tõlkena. Kui oli rajatud mõis, siis saksakeelset mõisanime õilistati aga saksa keeles kui ’aadlikuoja’ ja eesti keeles kui ’heade meeste’. K. Uustalu on dokumenteeritud muistse isikunime *Meelemees alusel oletanud ka isikunime *Häämees, kuid pidanud kaheldavaks selle esinemist Lõuna-Eestis. Muidugi on areng *JuudiojaGuedenn mans beckeGudmannsbachHäädemeeste ainult oletus, aga siiski teoreetiliselt võimalik, nt 1684 on Häädemeeste khk-s mainitud vabadikku Juda Mattz. Häädemeeste alevikuga liideti 1977 Suurküla (1970 I ja II küla, u 1900 Суре) ja osi Padina, Viira jt küladest.MK
Duden 2000: 292; EAA.308.2.218:5, L 22p;  EAA.2072.3.15, L 2, foolio II; EAN; ENE-EE: III, 512; Heintze-Cascorbi 1933: 227; Johansen 2005: 40; KNAB; Leesment 1976: 241; Roslavlev 1977: 32; Uustalu 1972: 216–218

Häädemeeste2 [häädemeeste] ‹-le›, kohalikus pruugis `Äädemeeste Hääkihelkond ajaloolisel Pärnumaal, sks Gudmannsbach.
Kihelkond moodustati 1862 piirkonnast, mis kuulus XVII saj lõpus Tori, XVIII saj I poolel Pärnu, 1752–1862 uuesti Tori kihelkonda. Orduajal kuulus ala halduslikult Pärnu, osaliselt võib-olla ka Viljandi komtuurkonda. Kirik on olemas olnud al XVII saj keskpaigast, praegune kirik on ehitatud 1874. Vrd Häädemeeste1. – MK
ENE-EE: III, 512

Hüti1`Hütti ~ -sse ~ -leReiküla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Hiiu (varem Kõrgessaare) vallas (Kõrgessaare mõis, Lauka mõis), 1726 Hütte Peter, pärast 1742 Glashytta (kaart), 1798 Hütti.  C2
1628–1664 töötas siin esimene Eesti klaasikoda. Nimi tuleneb saksa või rootsi keelest: sks Glashütte ’klaasikoda’, rts hytta ’sulatuskoda’. P. Ariste on nime seletamisel lähtunud eesti sõnast hütt : hüti.MK
BHO: 125; HK: 294; Livonia 2001; RehepappHi; Rev 1725/26 Lä: 202

Hüti2-le›, kohalikus pruugis Hütü Harküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Mõniste vallas (Mõniste mõis), 1638 Huttj Laur, 1684 Hytte Johan, Hytte Pallitzo, Hytte Hans (talupojad), 1744 Hütty Hans (talu), 1826, 1839 Hütti (küla).  A4
Hüti ilmus allikatesse XVII saj algupoolel, esialgu talupoja lisanimena, märkusega „uusasukas“. 1684 oli tegemist juba kolmeks jagunenud taluga, hiljem jällegi ühe taluga. Talunimena esines Hytte samal sajandil ka Koivaliina mõisas, ent pole teada, kas nende vahel on seos. Hüti oli XX saj alguseks mõisast müümata maaga talu. Võimalik, et kohas on asunud mingi mõisa majandushoone, vrd sks Hütte ’onn, hütt, osmik’, samuti ’sulatuskoda’ vms, mille järgi on selline nimi võidud esialgu talupojale anda. Hüti külaga on 1977 liidetud väikekülad Ala-Luustoja (põhjapoolne osa Luustojast), Andsi (Antsi), ↑Konnukülä, Peräkonnu, sh põlistalud Kirbu, Puliandsi, Punda jt, mida XVIII saj arvati Mõniste küla alla, nagu ka Hütit.MF
Dunsdorfs 1974: 258;  EAA.308.2.172, L 1; EAA.567.3.168:15, L 12p; EAA.1295.1.756:22, L 17;  EAA.2072.9.625, L 1; Rev 1638 I: 224; Rücker

Hüüru-sse›, kohalikus pruugis ka Üüru Keiküla Harju maakonnas Saue vallas, mõis, sks Huer, 1241 Hiurenkylæ, 1353 Hyrenkylle, 1389 Hůrenkůlle, 1560 Hürenküll, 1620 Hyre.  A4
1560 Harku mõisast eraldatud Hüüru mõis tekkis küla juures olnud veskikohast (1557 Hur-mole, 1560 Hürenmülen) või selle lähedusse. Pärast 1712 oli Hüüru küla tühi ja maad mõisastati. Vana Hüüru küla on P. Johanseni andmeil olnud u kilomeeter mõisast põhja pool mõisapõllul ojast kirdes, sama on näha ka XVII saj kaardilt. Nime on L. Kettunen püüdnud tuletada loomanimetusest hiir : hiire, mis võis olla deminutiivse isikunime *Hiiro(i)n aluseks. Varem oli ka Johansen nime aluseks pidanud isikunime (Hyre). Piisava seletuseta jääb siiski sel juhul nimes olev ü. Hüüruga on 1977 liidetud osa Laabi külast (Uue-Laabi, 1970 Laabi I) ja osa endisest Harku asundist.MK
 EAA.1.2.C-II-4; EO: 171–172; Joh LCD: 365–366, 932; KNAB

Idavere-`verre ~ -sseHljküla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, mõis, sks Itfer, 1241 Itereuaræ, 1499 Itterver, 1635 Idefer, 1652 Itfer, 1732 Iddawerre, Ot Loodna (mõis, Lode suguvõsa järgi).  B3
Taani hindamisraamatus on mainitud külasid Itereuaræ (Idavere) ja Honolius. Viimase asemele rajati mõis, mille nimi oli esmamainimisel 1474 veel küla järgi Onalja, 1499 aga kõrvalasuva küla järgi Idavere (Itterver). Idavere küla hävis ajavahemikus 1774–1782, talud viidi üle Maheda külla, mille seda osa hakati kutsuma Idavere külaks (praegu osa Haljala alevikust). Mõisamaadest moodustati 1920. a-tel Idavere asundus, mis 1977 nimetati külaks. L. Kettuneni järgi ei tule Idavere nimi mitte ilmakaart tähistavast sõnast ida, vaid ilmselt isikunimest *Itere, *Itara, *Ittera vmt + -vere. 1977 liideti Idaverega Haljala-Raja (1796 Raja) ja osaliselt Männiku küla. Vrd Haljala1. – MA
 EAA.1224.1.170, L 1; EVK; EO: 172, 275; Joh LCD: 370, 389–390; KNAB; Mellin

Igavere1-`verre ~ -sseHJnküla Harju maakonnas Raasiku vallas (Peningi mõis), 1283, 1288 Ykevere, 1356 Yckauere, 1560 Ickevera kulle, 1871 Iggawerre.  A4
1283 on küla kohta öeldud, et Daugavgrīva (Dünamünde) mungad on selle hiljuti ostnud. Kuulus Padise kloostri Raasiku mõisa Puiatu vakusesse. Igavere on vere-lõpuline nimi, mille algusosa on muistne isikunimi, nagu märgib L. Kettunen. Nimi on lihtnimena ja liitnime osana levinud nii Eestis (1380 Yckamele van Lakede, 1381 Yckalem, XV saj Yga) kui ka laiemalt läänemeresoome nimevaras. Igavere põhjaosa tuntakse Igavere-Saunakülana. Igavere piiresse kagus jääb endine Võhmuta ehk Võhmuti poolmõis (sks Wechmuth), mis eraldati Perilast 1822. P. Johansen arvab, et Taani hindamisraamatus mainitud *Särevere (1241 Serriueræ, 1548 Sergefer) oli Igavere küla osa (hilisem Sorvali talu) ja käsitleb nime koos Igaverega. L Kettunen leiab, et külanimi võiks olla pigem *Särjenveere, kusjuures särg : särje võib esineda isikunimena. XVI saj II poolest allikatesse ilmunud isikunimedes esinevat nime Sorvar ehk Sorval (1568 Sorriwar Hans) peab ta päritolult soome nimeks, sest sorvari ~ sorvali tähendab soome keeles treialit. Seega ei ole Sorvali talu Igavere külas argumendiks, et 1241 mainitud küla oleks Igavere külaosa, vaid külla on XVI saj tulnud treialist ametimees.MJ
BHO: 126;  EAA.1.2.C-III-43; EM: 57; EO: 281; Joh LCD: 601–602; Paucker 1847–1849: I, 54; Schmidt 1871; Stoebke 1964: 25, 28–29

Igevere-`verre ~ -sseKamküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas (Haaslava mõis), 1471 Hufmer, 1518 Huygefer, 1795 Higever, 1839 Iggefer (talud).  A2
vere-osist sisaldav kohanimi võib seostuda mingi *hu(i)k-algulise sõnaga, vrd nt huige : huike ’ühekordne hõikamine’, või inimesenimega (1453 Huke). Praeguse küla piiridesse jääb Ignaste ehk Ignase karjamõis (sks Ignaz). Vrd Igaküla, Igavere. – EE
Bfl: I, 461; BHO: 127; EAA.1865.5.29:19, L 19; EM: 92, 142; EO: 281; LGU: I, 426; PTK I: 34; Rücker; Stoebke 1964: 22, 25, 28

Ignase-le›, kirjakeeles varem ka Ignaste Kamküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas (Vana-Kuuste mõis), 1796 Ignesti (kõrts), 1836 Ignatz (kõrts); sks Ignaz.  A3
Küla on kandnud nii Ignase kui ka Villemi (1836 Willemi) nime. Esimene neist pärineb küla piiridesse jäänud kõrtsi, teine aga talu nimest. Kõrtsi nimi, mis pärandus ka karjamõisale (↑Igevere), lähtus talunimest, vrd talupoja lisanime 1688 Ignas Andres. ste-line kohanimi tuleneb eesnimest Ignas, mis on ladina Ignatiuse lühendeid (tõlkes ’tuline, lõõmav’).EE
BHO: 127; EM: 92, 142; KN; Mellin; Rajandi 2011: 79; Rücker; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/35:128, L 129p

Iigaste-sse›, kohalikus pruugis ka Iigastõ Krlküla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Tõlliste vallas, mõis, sks Igast, 1627 Ycks od Hoerlingshoff, Iggaste Jerwe (mõis ja järv), 1638 Igast, 1664 Ehastekylla, 1782 Igast, Igaste, Ihheste.  B1
Iigaste mõisasüda on XIX saj kuulunud Sangaste kihelkonda, talumaad aga Karula kihelkonda. Mõisa kohta on kindlaid teateid a-st 1581, kui nimetatakse varem Dydrych Fifhusenile kuulunud mõisat. Nimekuju sellest ajast teada pole. 1582–1588 on sama Fifhuzeni mõisas mainitud nime Entctekul ~ Incthkul ~ Endekul, aga tõenäoliselt pole need nimekujud samastatavad Iigaste nimega. 1920. a-test oli Iigaste asundus, al 1977 küla. Iigaste mõisa nime aluseks on samas paigas olnud küla nimi, mille lähteks on kõige tõenäolisemalt vana isikunimi kollektiivliitega -ste. Isikunimeks võib olla kas *Yga, *Iga, võib-olla isegi mõni Iha-tüveline nimi. Vähem tõenäoline on võimalus, et nimi tuleneb sõnast jõgi, mis kohalikus keeles on egi : ii, sel juhul jääb seletuseta ga-element. Mõisa nimena vanades allikates esinevad nimekujud Hoerlingshoff ja Dydrych Fyffhusen tulenevad kunagiste omanike nimedest. Praeguse Iigaste piires on külaosad või paikkonnad Lüüdi, Palukülä ehk Palunukk ja Porikülä. Vrd Igavere. – MF, ES
BHO: 126; Hupel 1774–1782: III, 291; Ligi 1961: 361; PA I: 72, 133, 249; PTK I: 34; Rev 1624/27 DL: 10, 162; Rev 1638 I: 19–20; Rintala 2008: 78–83; Uustalu 1972: 32–33

Iisaku1-sseIisalevik Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas, kuni 2017 Iisaku vallas, mõis, kirikumõis, sks Isaak, 1426 Isacke (küla), 1796 Isako; vn И́зак.  C2
Iisaku mõis eraldati Kiiklast 1816–1817. XX saj olid rööpselt nii asundus, alevik kui ka küla, 1945. a-ks olid alevik ja küla liitunud, Iisaku asundus jagati 1935 aga kaheks: ↑Alliku ja ↑Kasevälja külaks. Iisaku nimi lähtub isikunimest. Vrd Iisaku2. – MK
BHO: 133; EVK; Joh LCD: 420; KNAB; Monumenta: V, 29

Iisaku2-sseIiskihelkond ajaloolisel Virumaal, sks Isaak.
Muinasajal kuulusid Iisaku alad Alutaguse ja *Lemmu kihelkonda ning olid hõredalt asustatud. XI–XII saj tuli siia vadjalasi, al XIII saj-st ka venelasi. XIII saj-st 1654. a-ni kuulus ala Jõhvi kihelkonda, omaette kihelkond 1654–1744 ja al 1867. Vahepeal oli jaotatud Jõhvi ja Viru-Jaagupi khk vahel. Kivikirik valmis 1846, põles 1893 ja taastati 1894. Nimi pärineb isikunimest külanime vahendusel.MK
ENE-EE: III, 558; EO: 126, 334

Illi1-leNõoküla Tartu maakonnas Nõo vallas (Pangodi mõis), 1839 Illi (veski), 1923 Illi (metsavahitalu ja vesiveski).  B3
Hiline küla, mille kohta on andmeid al 1945. K. Kirdi väitel on see saanud nime kunagiselt veskipidajalt. L. Kettunen oletas tüvelt lähedastes kohanimedes Illevere ja Illistvere mõnd isikunimede Ilja või Elias teisendit. E. Rajandi pidas kohanime Illi alusnimeks vene vormi Ilja, mis omakorda pärineb heebrea isikunimest Elias. M. Kallasmaa on mitmel pool Eestis esinevate Illi talunimede puhul esitanud võrdluseks sm Hilli (lähtub kreeka-ladina Hilariusest) ja sks Hill(e) (lühend Hillebrandist jt). Lähteks võib olla ka alamsaksapärane Ille (vrd sama päritolu sm Illinsaari). Asundustaludest koosnevat lõunapoolset külaosa on kutsutud Varesepaluks. Küla piires asub Illimägi ehk Vares(e)mägi.EE
EO: 292; Kirt 1988: 239; KN; Rajandi 2011: 76, 79–80; Rücker; SK I: 44; SPK: 97; Uuet 2002: 107; ÜAN

IllusteIlluste ~ -sseKsepaik (küla) Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Varbla vallas, mõis, sks Illust, keskajal Hyllis (küla Lihula nunnakloostri valduses), 1591 Hillist by (küla), 1645, 1654, 1798 Illust (mõis).  A4
1930. a-test küla, 1977 liidetud Paatsaluga. Hiljemalt XVIII saj lõpust oli Paatsalu mõisa kõrvalmõis. Vrd XV saj esinenud mehenime Hille. Väärib märkimist, et Hiiumaa Hilleste kuulus kirikumõisale, siinne on kuulunud kloostrile. Vähemalt Hiiumaa nime lähtekohaks on pakutud ka sks heilig ’püha’. Vrd Hilleste. – MK
BHO: 129; EAA.1.2.932:76, L 72; Mellin; Stoebke 1964: 20

Ilmatsalu1 [ilmatsalu] ‹-`sallu ~ -sse›, kohalikus pruugis ka-nTMralevik Tartu maakonnas Tartu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Tähtvere vallas, mõis, sks Ilmazahl, 1542 Ilmesar, 1627 Illmatzall, 1782 Ilmazarro mois.  B1
Mõisa kohta on andmeid al 1557. 1920. a-te alguses rajati mõisasüdamiku ümber asundus, mis 1977 nimetati alevikuks. Algselt loodusobjekti tähistav liitsõnaline kohanimi koosneb sõnadest ilm : ilma ja salu või vanemates üleskirjutistes saar : saare (H. Neusi järgi aru ’kuiv rohumaa’). Sõnasisest t-häälikut, mis esineb ka soome ja karjala kohanimedes, on seletatud mitmeti. L. Kettuneni järgi ühendub see mitmusliku vormiga ilmad. Teisalt võiks oletada ainsuse omastavast käändest tekkinud tse-liitelist kohanime (*ilmane : *ilmatse), mis võib seostuda isikunimega. D.-E. Stoebke ongi kohanime kõrvutanud Ilm-tüveliste isikunimedega, sh lisanimega Ilmatz (1445).EE
BHO: 129; Eisen 1918b: 1; EM: 97, 142; EO: 238–239; Hupel 1774–1782: III, 254; LGU: II, 577; Neus 1852: 910; Rev 1624/27 DL: 133; Stoebke 1964: 30, 86; Uustalu 1972: 33–34; ÜAN

Ilmjärve [`ilmjärve] ‹-`järve ~ -leOteküla Valga maakonnas Otepää vallas, mõis, sks Ilmjärw, 1582 Jelmeiar (küla), 1627 Illmer, 1638 Illmejerv (küla), 1688 Ilm Järf By, 1721 Ilmjerwsche Dorf (küla), 1782 Ilmjerw (mõis), 1909 Ilmjärve m (mõis).  A3
XVIII saj keskpaigas eraldus Ilmjärve mõis Otepää mõisast ning mõlemad jäid kroonumõisateks. Mõisanimi on saadud külalt, külanimi omakorda järvelt. Küla on olemas olnud hiljemalt XVI saj. 1920. a-tel tekkis mõisa maale Ilmjärve asundus, mis 1939. a paiku muudeti külaks. Ilmjärve nime (Illmjerw) on 1685. a kaardil kandnud Kauru järv Kaurutootsi külas. Järv paikneb Võhandu jõe ülemjooksul ja on selle kõige esimene ehk ülemine järv. Mingis läänemeresoomest erinevas keelevormis, mida on siinmail kasutatud, tähendas sõna *ilim(e) ’ülemine’ (vrd alguurali *wilä ~ *wülä). Sama algupära on Novgorodi lähedal oleva järve nimi Ilmen, eestipäraselt Ilmjärv (Ильмень, varem Ильмерь). On arvatud, et ilm-algulised nimed tulenevad sõnast ilm, mis tähendas õhku, ilma või taevast, ning et sel juhul on tegemist kohaga, mis mõjutab või teeb ilma. Selle nime puhul seletus hästi ei sobi, sest Ilm-algulised vetenimed Loode-Venemaal, Soomes ja Eestis paiknevad just vesikonna ülemises otsas. Vrd Ülemiste järv. – MF, ES
EAA.308.2.88; ERA.14.2.717 (Tartu maavalitsuse ettepanek 19. VI 1939 nr 3102 asunduste nimede muutmiseks); Häkkinen 2004: 1535; Joalaid 2013a: 69–70; Mullonen 2002: 235–238; PA I: 76; Rev 1624/27 DL: 108; Rev 1638 I: 10; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/35:187, L 190p; Uustalu 1972: 34

Ilpla [`ilpla] ‹`Ilpla ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Ilbla Phaküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Pihtla vallas, mõis, sks Ilpel, 1453 Ylpel, 1592, 1645 Ilpell.  C4
Ilpla mõis eraldati Kaarma-Suuremõisast, Randverest, Uuelõvest ja Vanalõvest ajavahemikus 1744–1750. 1920. a-test asundus, al 1977 küla. la-liitelise nime algusosa on isikunimi, millele juba R. Saxén on leidnud paralleele vanaülemsaksa ja rootsi keelest. L. Kettunen oletab muistset isikunime *Ilppoi ja *Ilpoi. L. Tiik kõrvutab dokumentidest leitud Hilp-nimesid isikunimedega Hildebrecht ja Hilpert. Ilplaga on 1977 liidetud Kalmu (asundusküla 1920. a-test, nimetatud mõisapõllu järgi, XVIII saj lõpus Kalmo Pöld) ja Mõisaküla (1930. a-tel Ilpla-Mõisaküla, kohanimekartoteegi identifitseerimata kaardil Suur Ilbla külla, vrd XVIII saj lõpus Groß Ilpel Dorf, 1798 Nieder Ilpel, u 1900 Унтеръ Ильпель). Vrd Kuusiku4. – MK
 EAA.2072.3.213, L 1; EO: 330; KNAB; Mellin; Saxén 1899: 4–5; SK I: 45; Tiik 1977: 286

Ilžnä [`il´žnä] ‹`Il´žnä ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Ilsnä ~ Ilseni Leiasula Lätis Vidzemes Alūksne piirkonnas Ilžnä (Ilzene) vallas, mõis, läti Ilzene, sks Ilsen.  B2
Ilžnä mõis lahutati 1826 Aluliinast (Alūksnest). 1920. a-tel jagati asundustaludeks. Leivu nimi on läti nime mugand. Lätikeelset nime seostatakse isikunimega Ilze, kuid M. Faster on pakkunud välja ka seose liivi sõnaga i’lzõ ’üles, ülespoole’. Sel juhul võiks leida paralleele Vaabina varasema nimega (1522 Ulsen, 1582 Elsen). O. Bušs märgib, et Lätis on Ilz-algulisi nimesid, eriti järvenimesid, milles võib näha arengut Ilz- ‹ Ildz- ‹ Ilg-, vrd leedu ilgas ’pikk’. Ilžnä vald oli Leivu eestlaste kõige tihedamini asustatud piirkond. Viimati räägiti Leivu murrakut ↑Paikna (Paiķēni) külas. Leivu eestlasi on Ilžnä vallas asunud veel mh järgmistes paikades: Aavašilla (?, läti nimi teadmata), Andu (läti Onti), Bullikülä (Buļļi), Gutapõllu (Gutapuri), Katrõmõtsa (Jaunčonkas ehk Katriņmeži), Laudumäe (Lubukalni), Mustura (Melnupes), Mõtsšlääga (Mežslokas), Mäekülä ehk Bruunja (Brūniņi), Põllupi (Pilupes), Riikštakülä (Riekstiņi), Seivadži (Siveci), Soosaare (Sūzari), Soursuu (Lielpuri), Šikksälgäkülä (Āžmuguras), Šläägakülä (Ezerslokas), Tsangukülä (Čonkas), Uibumäe (Ābeļkalni), Vaslõ (Jaunzemji) ja Vääkali (Kalnvēji). Vrd Leivu, Vaabina. – PP
BHO II: 230; Faster 2015: 270; KN; KNAB; Lvv: I, 360; Niilus 1935

Imastu-sseKadküla Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas, mõis, sks Mönnikorb, 1732 Immasto mois, 1796 Immasto M. (mõis).  B1
Imastu mõisast on teateid 1447. 1920. a-test asundus, mille kõrval mõisasüdamest hiljem moodustatud asund, al 1977 mõlemad ühendatud külaks. 1586. a revisjonis on mõisa Monnikörb all mainitud küla Immaszell koos veskiga, mille väljaandja on samastanud Jumsalo hajataluga. Viimane on ilmselt Mellini kaardil 1796 mõisast lõunas asuv Jamsallo. Pole aga kindel, kas 1472 Tõrma küla juurde kuulunud veski Jumepell on samastatav sellega. Hiljem on Loksu karjamõisa juures olnud Jumpsalu kõrts ja talu, viimane on praegugi Loksu ja Imastu piiril. On võimalik, et 1586. a kirjapanek samastub Imastu nimega, sel juhul oleks eestikeelne mõisanimi tulenenud varasemast külanimest. R. Tammik kord samastab mõlemad nimed Imastuga, kord räägib kahest külast. Samuti teab ta Imastu mõisast läänes asunud veskit (1583 Immas quarn). Võib-olla on Imastuga seostatav ka Imastu mõisa all 1472. a mainitud külanimi Imepel. L. Kettunen on Imastu nime võrrelnud soome sugunimega Himanen : Himas(t)en ja eesnimedega Ima, Imma, Immoi. Püüd Imastu nime seostada sõnaga ime ei kannata kriitikat. Ka saksakeelne mõisanimi (1346 Nicolaus Minnekorp, 1447 Mennekorwe) on pärit eesti keelest. M. J. Eisen on nime algkujuks pidanud *Männikõrb ’männilaas’, mis polegi päris võimatu, kui pidada silmas ä ~ ö ~ õ vaheldust. Võimalik oleks nime algusosana näha ka isikunime (*Mõnn). Vrd Imavere, Mõniste. – MK
Bfl: I, 292; Eisen 1924a: 76; KNAB; LUB: II, 846; LUB: X, 368; Mellin; Rev 1586: 34; Tammik 2005: 64, 65; Thor-Helle 1732: 313

Imavere1-`verre ~ -ssePilküla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Imavere vallas, mõis, sks Immafer, 1454 Ymmover (küla), 1583 Imawier (küla), 1839 Immafer.  A2
Mõis kuulus algselt Loopre juurde, al 1748 iseseisev mõis, millega liideti 1783 Võrevere karjamõis. 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Pärast Teist maailmasõda nihkus valla ja külanõukogu keskus lääne poole ajaloolise Järavere küla tuumikusse. 1977 liideti see osa ametlikult Imavere külaga, Järavere külaks jäid vaid põhjapoolsed hajatalud. Imavere nimi pärineb isikunimest *Ima, Immo(i), mida on peetud nii muistseks eesti nimeks kui ka germaani päritolu nimelühendiks. 1977 liideti Imaverega Kureküla (taluna 1855–1859 Куре, külana 1970).MK
BHO: 130–131;  EAA.298.2.71, L 9; EO: 308; KNAB; LGU: I, 361; PA IV: 16; Rajandi 1966: 82, 204

Imukvere1-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Immukvere Palküla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, kuni 2017 Palamuse vallas, mõis, sks Immofer, 1408 Ymmovere (küla Rääbise mõisas), 1684 Immofer By, 1741 Immukfer.  C2
1408 on mainitud küla, 1582 on teateid Hermann Brinkeni mõisast, mille nimeks Marliak (↑Maardla), seekõrval on 1584 küla Pryngi. Hiljemgi nimetati mõisat omaniku järgi (Brinkenhof), 1638 esimest korda Imukvereks (Immefer). 1921 tekkis Imukvere asundus, mis 1977 nimetati külaks. L. Kettunen peab algusosa lähteks isikunime *Immukka või *Immoi, V. Pall lisab, et ka Eestis on isikunimi Immo või Immi olnud. Et mõnes kirjapanekus k-osis puudub, on see võinud hiljem analoogia teel lisanduda (vrd Ellakvere, Sassukvere), kuid samas on k-osisega isikunimi ka mujal tuntud. D.-E. Stoebke peab neid isikunimesid saksa laenudeks. 1977 liideti Imukverega Väljaotsa küla (1922).PP
BHO: 131; EO: 298; PA I: 150; PTK I: 35–36; Rev 1638 II: 223; Tartumaa 1925: 350

Indsikurmu [indsikurmu] ‹-`kurmu›, kirjakeeles ka Intsikurmu Plvpaik Põlva maakonnas Põlva linnas, lauluväljak (Vastse-Koiola mõis), 1937 Insikurmu, 1939 Hintsikurme, Hintsikurmu.  A2
Mets lauluväljakuga on nime saanud Rosma küla üle Orajõe paiknevalt maatükilt. Maatüki nimi on vanem kui Indsikurmu veski, mis ehitati 1920. a-tel. Kohanimekartoteegis on algse loodusnime vanemaks peetav kuju kirjas kui Itsikurm või Itsikuurma. Selle juurde käiv seletus, et paigast saadi saaki ainult „itsikoorem“, pole usutav. Sõna kurm või kuurma tähendab eraldiolevat kohta, Hints või Ints on aga mehenime Hindrik mugandus, vrd sks Hinz.ES
Eesti SK 10; Eesti TK 50; Haidak 1971

Ingküla [`ingküla] ‹-`külla ~ -sseLNgküla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas (Niibi mõis), u 1540 Ingbwͤ (küla), 1565 Ingeby, 1844 Jnkül; rts Imby, erts Imbī, sks Inküll.  A3
Ingküla on olnud rootslaste küla, nime lähtekohaks võiks olla rootsi mehenimi Inge.MK
BHO: 131; Johansen 1951: 255; PTK I: 37

Ingliste [`ingliste] ‹-leJuuküla Rapla maakonnas Kehtna vallas, mõis, sks Haehl, 1732 Ingliste m.  B3
*Lepiku küla (Leppick) on H. Gustavsoni andmeil mainitud 1456, samanimelist mõisat 1526. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele Ingliste asundus, mis 1977 muudeti külaks. Oma eestikeelse nime Ingliste on ta nähtavasti saanud mõisaomanike perekonnanimest Engdes – 1726 omandas Friedrich Johann v. Stahl Keava ja Ingliste mõisa Reinhold Engdese pärijatelt. Mõisa saksakeelne nimi Haehl (1586 Hele) pärineb oletatavasti külanimest *Hääli (vrd Häälimägi ehk Jaalimägi, mõisaomanike Stahlide perekonna matmispaik Inglistes; külanimena 1436 Hele, 1637 Hæle); algupära pole selge. Praeguse Ingliste piiresse jääb ka vana ↑Hõreda küla lääneosas. ¤ Rahvas peab Ingliste ümbrust kloostriks. Seal olevat inglid olnud. Et sellest see Ingliste nimi on tulnud. (1987) Vrd Äntu. – PP
BHO: 94; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 72; Gustavson 1975: 3; Gustavson 1978: 9; Joh LCD: 534, 647; Kas tunned maad 1965: 144; KM: RKM II 401, 326 (14) – 1987; Kruusimägi 2015: 283, 285; LUB: IX, 89; Rev 1586: 102; Thor-Helle 1732: 311

Inju-sseVJgküla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas, mõis, sks Innis, 1241 Inie (küla), 1460 Innyges, 1520 Innis (mõis ja veski), 1726 Innis (mõis ja küla), 1732 Innio (mõis).  A1
Mõisa kõrval säilis ka küla. 1920. a-test küla ja samanimeline asundus, mis 1977 ühendati. L. Kettunen on oletanud nimekuju *Ini-jõe, millest on arenenud *Inja, nii nagu Anijõgi on andnud Anija. Varasemate kirjapanekute lõpp -s olevat tema järgi pärit seesütleva vormist. Isegi kui see kõik pädeb, jääb nime algusosa ikka seletuseta.MK
EO: 56; Joh LCD: 388; Rev 1725/26 Vi: 217

Isabella-sse›, kohalikus pruugis ajalooliselt Isablu Reiküla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Hiiu (varem Kõrgessaare) vallas (Kõrgessaare mõis), 1565 Isapalo by, 1688 Isapell, Isapolo, 1798 Issapallo M., 1914 Issapöld.  C2
Küla on kuulunud Kõrgesssaare ja Lauka mõisa alla. XVIII–XIX saj on olnud ka Isabella karjamõis (1798 sks Margarethenhof). P. Ariste rekonstrueerib lähtevormiks *isäpe̮lδon või *isän pe̮lδon ja annab nime tähenduseks ’suurpõlluküla’ või ’isapõlluküla’. L. Tiik osutab dokumendis olnud variatsiooninimele 1565 Swrepälle, Swrepell (= Suurepõllu) ja viitab sõna isu tähendusele ’suur’. Esimene kirjapanek osutab siiski küllalt selgesti ka võimalusele, et järelosa oli palu, mis läänepoolsetes murrakutes tähendab madalat, vesist (heina)maad. Mujalgi dokumendinimedes esineb vaheldust -pello ~ -pallo. ¤ Rahvapärimuse kohaselt on Isabella mõis nimetatud Rootsi kuninga tütre nime järgi, kes olla Rootsist põgenenud (1920).MK
Ariste 1938b: 30–31; HK: 50; KM: E 55143 – 1920; Mellin; RehepappHi; Rücker 1914; Tiik 1966: 552

Jaamamõisa [jaama`mõisa] ‹-`mõisa ~ -sseTMrTartu linnajagu, mõis, sks Jama, 1601 Jamma (küla), 1627 Jahm, 1638 Jama (küla).  C1
Mõisat on esmakordselt mainitud 1597, kui kuningas Sigismund III andis koha rendile kastellaan George Schenkingile. Eraldati Vasula mõisast 1733 ja müüdi Tartu linnale. Kohanime algusosa tuleneb küla nimest ja võiks häälikuliselt seostuda sõnaga jaam : jaama ’postijaam’, ent konkreetseid andmeid küla või mõisa seotusest postindusega pole leitud. K. Pajusalu soovitab lähtuda 1601. a kirjapanekust ja täishääliku pikenemist pidada hilisemaks muganduseks. Seega saaks kohanime ühendada sõnaga jama ’jätkukoht’, vrd ka 1638 Räpina Jamma kylle. Jaamamõisa üht osa, mille lihtsad ühetaolised elamud rajati pärast Teist maailmasõda Nõukogude ohvitseride peredele, nimetatakse Hiinalinnaks.EE
BHO: 139; EM: 97, 143; Hagemeister 1836–1837: II, 7; Rev 1601: 51; Rev 1624/27 DL: 40; Rev 1638 I: 268; Rev 1638 II: 253; Stryk 1877: 43

Jaani1`JaaniJaakihelkond ajaloolisel Saaremaal, sks St. Johannis.
Omaette kihelkond a-st 1675, varem Pöidega ühes. Nimi pärineb kiriku nimipühaku nimest JaanJohannes.MK
SK I: 51

Jakobimõisa [jakobi`mõisa] ‹-`mõisa ~ -sse›, rahvakeeles ajalooliselt Ammelossi Trvküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Tarvastu vallas (Tarvastu mõis), sks Jakobsberg (karjamõis).  B3
Tarvastu mõisa Jakobi karjamõis rajati hiljemalt XX saj alguses. 1920. a-tel tekkis Jakobi, hiljem Jakobimõisa asundus, mis 1977 muudeti külaks. Jakobimõisaga on 1977 liidetud Ransu ja Rähni küla. Ransu oli varem Roti küla osa (↑Pikru).MKu
EM: 115; ERA.14.2.719 (Tarvastu vallavalitsuse 9. VI 1939 koosoleku protokoll nr 5); KNAB

Jantra [`jantra] ‹-le›, kohalikus pruugispääle ~ -lõ ~ -heVasküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Orava vallas (Orava mõis), 1782 Jantra Tomas, Jantra Petto, 1820 Jantra (Suremõtsa) (küla).  B1
XVII saj lõpus veel asustamata maale Vastseliina piirialal Pindi mõisa Sika küla lähedal tekkis küla XVIII saj. Nime päritolu pole teada. Vastseliinas hiljem, 1820. a-te paiku pandud perekonnanimi Jantra ja Haanjas pandud Janter on omavahel seoses, vrd ka Vastseliinas registreeritud Jan Janter, Plani Tannils Sohn (sünd 1819). Mujal Eestis on pandud veel perekonnanime Jander. On küllalt tõenäoline, et tegemist on olnud vähemlevinud eesnimemugandiga, vrd sks perekonnanimi Jander, mis on saadud poolapärasest eesnimest Jander (‹ Andreas). 1582. a Poola revisjonis leidubki Võru- ja Tartumaal eesnime Jendrzey. Janderist ja Jendrzeyst lahknev tugev -t- sobib kokku muidu võrumaaliku Andrease mugandusega Ante XVIII saj. Teine võimalus Jantra nime päritolu seletamiseks oleks ojanimi *Jant+ora. Jantraga liideti 1977 Jantra metsavahikoha juurde kujunenud Jantra asundus (rahvapäraselt Mudakülä) ja Aessaarõ (Aessaare) küla. Vrd Suuremetsa. – ES
EAA.1865.2.141/2:68, 76, L 66p, 74p; EAA.1271.1.226:58, 253, L 1565, 1947; Lexikon der Familiennamen 2008: 318; Rajandi 2011: 207; Vilkuna 2003: 36

Jaska-leSJnküla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Suure-Jaani vallas, mõis, sks Jaskamois, 1797 Jeska (mõis), 1900 Jäska.  C4
1470 sai vabatalupoeg Heinrich von Jeßkes (Heinike van Jeszkes) kolm adramaad ja veski lääniks, sellest kasvas välja Jaska mõis, mida on mainitud 1592. Mõis ja sellest läänes olnud Allaküla (1724 Allakulla Matz, Allakulla Jahn, Allakulla Jahne Matz, 1744 Allaküll) on ühendatud Jaska külaks XX saj (1945 Jaska-Alla, 1922 ja enne 1977 Jaska-Allaküla). Nimi pärineb isikunimest, kuid pole selge, kas läänimehe järgi või sai läänimees lisanime koha (ja selle varasema omaniku) järgi. Jaskaga on 1977 liidetud ↑Löövi küla ja ↑Olustvere asundus.MK
BHO: 141–142; EM: 116; Johansen 1925b: 101; KNAB; Mellin; RGADA.274.1.182/1:36, L 29p; RGADA.274.1.215/1:61, L 57p; Uustalu 1968: 736

Jaugamõisa [jauga`mõisa] ‹-sse›, kohalikus pruugis-lõ, -nUrvpaik (talu) Võru maakonnas Antsla vallas Soome külas (Vana-Antsla mõis), 1685 Jacob Pust Hoff, 1762 Jauga Körtsi Peep, 1782 Jauka Moisa Johan; sks Jakobshof.  A2
Tõenäoliselt on just seda mõisat mainitud Uexküllide päranduse jagamisel nime all Oyl 1386 ja uue mõisana Thetis-nimelises külas 1419 (↑Oe). Suure Rootsi katastri ajal joonistati Jaugamõisast veel omaette kaart, kuigi juba siis nimetati seda tühjaks mõisaks (Pust Hoff, sõnast puustus ’tühi talu, ääremaa’). Hiljem oli mõisas veel kõrtsikoht, siis tavaline talu. Jaugamõisa nimi tuleb eesnime Jakob mugandusest Jauk, mida Urvastes pandi veel XVIII saj.ES
 EAA.308.2.88, L 1;  EAA.308.2.188, L 1; EAA.1270.1.264:35, L 35; EAA.1865.2.130/1:18, L 17p; LGU: I, 119, 208

Jeti`Jetti ~ -sseHelküla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Hummuli vallas (Koorküla mõis), ? 1882 Etnof, 1909 Jetti (karjamõis).  C3
Jeti on olnud Koorküla mõisa karjamõis (sks ka Jettenhof). 1920. a-tel Jeti (Jetti) talu. Küla on nime saanud karjamõisalt, nime kaugem päritolu pole teada. E. Varep on esitanud küsimuse, kas Jeti pole mitte 1624 tühjana mainitud mõisa Christoff Ettersams Guettlein järglane, kuid see on ainult oletus. 1920.–1930. a-tel tunti paika Koorküla nime all (erinevalt Koorküla asundusest, nüüdsest külast), Jeti nimi esineb al 1945. Jeti külaga on 1977 liidetud Asumõisa (Asu asundus, taluna 1684 Asso Hans), Lindsi ehk Linsi (külana 1922, taluna 1684 Lintze Hen, Lintze Hindrich) ja ↑Pikre küla. ¤ Pärimuse kohaselt olnud seal karjamõisas üks vanapreili, vrd naisenime JetteHenriette.MK
 EAA.308.2.191, L 1; EVK; Grenzstein 1882–1883; KN; KNAB

Joaoru [`joaoru] ‹-`orgu ~ -sseVaiNarva linnajagu (Joala mõis).  C2
Joaoru on Narva lõunapoolne linnaosa. Joaoru nimi on tuntuks saanud 1920. või 1930. a-tel, varem on kohta kutsutud Juhkentaliks samanimelise poolmõisa järgi (sks Joachimsthal, vn Іоахимсталь, 1615 Jochim daall).MK
KNAB; Saaga: Originalet av Jakob Koits regestverk. Del 1, I:7

Joosu`Joosu ~ -sse›, kohalikus pruugis`JuusuPlvküla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Laheda vallas, mõis, sks Waimel-Neuhof, 1782 Joso mois, Wastne Wäimare, 1798 Joso M., 1909 Joosu m.  A3
Väimelast samal ajal Võru ja Tilsi mõisaga eraldatud Joosu sai iseseisvaks mõisaks 1749. Korduvalt omanikke vahetanud mõisa ostis 1774 kolleegiumiassessor Justus Johann Ludwig Briesemann von Nettig, kelle pärijad selle 1784 jälle edasi müüsid. Omaniku eesnime Justus (kõnekeeles arvatavasti Just või Jost) järgi kujunes mõisale eestikeelne nimi. Nime kujunemisel on olnud oluline kõrge ja madalama täishääliku vaheldus vastavalt III ja II välte vaheldumisele Juust : Joosu, nii nagu juusk : joosu ’jooks’. Joosu oli 1920. a-test asundus, 1977. a-st küla. Mõisa saksakeelne nimi Neu-Waimel või Waimel-Neuhof (’Väimela uus mõis’) märgib jagunemist Väimelast. Joosu edelaotsa tuntakse Lammassaarõ nime all. Joosuga on 1977 liidetud Mõrgi (Joosu-Mõrgi) küla, mis on praeguse Mõrgi küla jätk põhjas.ES
BAL: 682; BHO: 638; Hupel 1774–1782: III, 282; Mellin; Stryk 1877: 246

Jootme1 [`jootme] ‹-le›, kirjakeeles varem Jootma Ambküla Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas, mõis, sks Jotma, XIV saj lõpul – XV saj algul Jothamas, 1564 Jotmeß, 1586 Jodtma.  A1
Jootme mõis rajati XVII saj küla kõrvale. Mõisa maadele tekkinud asundus liideti 1940. a-teks külaga. L. Kettunen seostab nime loomade jootmise kohaga, taastades nime kujul *Jootti-maa. Tõenäolisem on aga seos sõnadega joutu ’jõuetu; lahja, kehv’ + maa, mida kinnitab kohalik teave, et tegu on kehva ja klibuse maaga. Nime lühenemine toimus XVI saj lõpuks, varasemates kirjapanekutes võib kajastuda kohakäändevorm *Jootmes. Jootma oli nimestikes XX saj keskpaigani, kohapeal suulises kasutuses olnud Jootme ilmus kirjalikku käibesse hiljemalt 1970. 1977 liideti Jootmega ↑Suuga asundus ja Tapa linna piirest väljajäänud Tapa küla talud.FP
EAA.1.2.933:92, L 91p;  EAA.1.2.C-IV-146; EMS; EO: 118; EVK; Johansen 1930a: 150; KNAB; Rev 1586: 83

Juba-le ~ `Juppa›, kohalikus pruugis ka-lõRõuküla Võru maakonnas Võru vallas, mõis, sks Quellenhof, 1765 Jubba Jaan, 1796 Jubba Pola Juhhani Jaak, 1798 Juba (karjamõis), 1839 Quellenhof.  C1
1684. a kaardil on koht veel tühi. 1765 on mainitud Juba Jaani Vana-Nursi mõisa Vagula küla all, 1796. a kirjapanekus leiab hilisema Poola talu nime, millest järeldub, et Jubal võis olla mitu talu. Karjamõis rajati küla keskele XVIII saj lõpus. 1817 müüdi Juba iseseisva mõisana, saksa keeles anti mõisale uus nimi Quellenhof ’allika mõis’. 1920. a-tel tekkis Juba asundus, mis 1977 nimetati külaks. Juba nimi on alguse saanud talupoja lisanimest, mille päritolu on tundmatu. Oletada võib mõnda j-algulist eesnime, vrd nt Jakobi hollandi-friisi mugandus Jaap või poolapärane (lääneslaavi) Jakuba. Vrd ka Soome Juva-algulised nimed, mida peetakse Johannesest lähtunuteks. Juba alla on pärast Teist maailmasõda arvatud hääbunud Ligõri (Ligeri) küla, 1977 liideti Ala-Vagula (ametlikult Vagula II) küla.ES
BHO: 475; EAA.1268.1.401:273, L 267p; EAA.1268.1.403:798, L 709p; EAA.308.2.178; Mellin; Rücker; Sukunimet 1992: 152

Juhkentali-tali ~ -sse› – Tallinna asum kesklinnas, 1732 Juhkumdaal; sks Joachimsthal.  B2
Kesklinna ajalooline asum, mille põhihoonestus kujunes 1870. a-test alates, on nime saanud Juhkentali suvemõisa järgi. 1655 sai raamatukaupmees ja linnatrükkal Lorenz Jauch rae käest Härjapea jõe äärde maad suvemõisa rajamiseks; selle kõrvale rajas ta 1664 ka paberiveski. Omaniku järgi sai mõis nimeks Jauchenthal (sellest eesti mugandus Juhkentali), hiljem muutus see saksa keeles Joachimsthal’iks. A-st 1788 oli seal sõjaväehaigla.PP
Kivi 1972: 51; Särg 2010: 44–45; Tallinn 2004: 142–144; Thor-Helle 1732: 309

Jursi`Jurssi ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Jürsi Vllküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Valjala vallas, mõis, sks Jührs, 1398 Hans von Iurs, Hinke von Iurs in dem Dorfe zu Iurs, 1400 Jörsz, 1645 Jürs.  A3
Mõisa kohta on teateid a-st 1398, selle kõrval kirdes oli samanimeline küla. Küla on hiljem olnud mõisast lahus, kuuludes ka Uuelõve mõisa alla, XIX saj II poolel aga Vanalõve mõisa piirkonda. Jursi mõisa maale 1920. a-tel tekkinud asundus liideti 1939. a paiku külaga. E. Koit tuletab nime sõnast juur, L. Kettunen isikunimest Jüri ~ Juri, vrd ka saksa mugandit Jursch, Jursik, mis pärineb nimest Georg.MK
Bfl: I, 90; EO: 205; ERA.14.2.716 (Saare maavalitsuse ettepanek 10. V 1939 nr 271/5 asunduste nimede muutmiseks); Koit 1962: 232; SK I: 55

Juuliku-leKeiküla Harju maakonnas Saku vallas (Saku mõis), 1926 Juuli, kuni 1977 Jälgimäe.  B4
Küla on nime saanud Saku mõisa karjamõisalt (sks Julienhof). Vrd Jälgimäe. – MK
KNAB

Juuru1`Juuru ~ -sseJuualevik Rapla maakonnas Rapla vallas, kuni 2017 Juuru vallas, mõis, sks Jörden, 1241 Juriz (küla), 1313 Jurden, 1441 Jurenkulle, 1494 Joerden.  B3
Juuru mõisat on mainitud 1682; küla selle kõrval jäi püsima. Kiriku ümber tekkis väike alevik juba XIX saj. Juuru mõisasüdame ümber tekkis 1920. a-tel Juuru asundus. Küla liideti asundusega millalgi pärast Teist maailmasõda, 1977 ühendati ka Juuru asundus aleviku alla. L. Kettunen oletab, et Juuru nime lähteks on isikunimi *Juuroi (sõnast juur), selle mitmusevormist *Juurden on nähtavasti tekkinud saksa nimevorm Jörden (sama oletab P. Johansen). J. Jungi arvates Juuru on kiriku algse nimipühaku Georgiuse ehk Jüri nime varaseid mugandeid eesti keelde.PP
Bfl: I, 468, II, 869; EO: 188; Joh LCD: 195, 391–392; Kruusimägi 2015: 116; LCD: 42r

Juuru2`Juuru ~ -sseJuukihelkond ajaloolisel Harjumaal, sks Jörden, 1241 parochia Juriz.
Juuru kihelkond eraldati Hagerist P. Johanseni oletusel u 1240, nimi on kirjas juba Taani hindamisraamatus. Kiriku nimipühak on Miikael (Juuru Mihkli kogudus), varem oli selleks Georgius ehk Jüri. Vrd Juuru1. – PP
BHO: 155; Joh LCD: 193, 195, 211; LCD: 42v; Rajandi 1966: 91

Jõelepa [`jõelepa] ‹-`leppa ~ -sse›, kohalikus pruugis `Jöölepa Vllküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Valjala vallas (Lööne mõis).  C3
Küla tekkis asundusena Lööne mõisa maale 1920. a-tel, vahel nimetati ka Lööne asunduseks. Jõelepa nimi tuli käibele arvatavasti juba 1920. a-tel, kindlamad andmed on a-st 1938. Nime lähtekohaks on jõgi : jõe + lepa, mis tõenäoliselt on asendanud algse lõpe, vrd lõpp : lõpe ’laht’. Praeguse Jõelepa piires, Lööne mõisast edelas, asus varem Jõgise mõis (sks Jöggis), mille kohta on teateid a-st 1444 (Jehgel, algupärane nimi ehk *Jõelähte). XVIII saj II poolest oli ta Löönega samade omanike käes. XX saj oli Jõgise talu.MK
Buxhövden 1851: 97–98; Eesti TK 200; EM: 125; KNAB; Ligi 1961: 374; SK I: 56, 57

Jõelähtme1 [`jõe`lähtme] ‹-sse›, kirjakeeles varem ka Jõelehtme Jõekihelkond ajaloolisel Harjumaal, sks Jegelecht, 1241 Jeelleth.
Esmamainimise ajal 1241 kuulus kirikukihelkond Revala maakonda, hiljem on see olnud Harjumaa kihelkond. Kirik ehitati P. Johanseni oletusel u 1220, ümber ehitatud kivikirikuks 1878. Vald rajati mõisavallana 1816, 1892 moodustati mitme väikevalla liitmise teel suurem Jõelähtme vald. Vrd Jõelähtme2. – MJ
BHO: 143; ENE-EE: IV, 147; Joh LCD: 211

Jõelähtme2 [`jõe`lähtme] ‹-sse›, kohalikus pruugis ka `Jõe`lähtmä, kirjakeeles varem ka Jõelehtme Jõeküla Harju maakonnas Jõelähtme vallas, mõis, sks Jegelecht, 1241 Jeeleth, 1326 Jeghelechte, 1560 Jeglechtma, 1642 Joen läehtemä Kylla.  A3
Mõisa kohta on teateid a-st 1482. Küla, mõis ja veski asusid 1692 otse Jägala jõe ääres. 1837. ja 1844. a vahel küla maad mõisastati ning 1850 ja 1858 seda külana ei mainitud. Uus küla tekkis XX saj algul kiriku juurde. 1920. a-tel mõisa maale tekkinud asundus liideti pärast 1930. a-id külaga. Karstialal maa all voolav Jägala jõe lisajõgi Jõelähtme jõgi ehk Kuivjõgi tuleb maapinnale Jõelähtmes, seega on see koht, kust jõgi läheb voolama. Liitega -ma tegusõnadest moodustatud kohanimed on teiste läänemeresoome rahvaste (soome, karjala, vepsa) hulgas levinumad kui eestlastel. Järelliide -ma/- on analoogia põhjal muutunud kujuks -me, kuid on võimalik ka, et kunagises vokaalharmoonilises kujus (vrd sm lähtemä) on ä muutunud e-ks. Saksakeelne eelkõige kihelkonna- ja mõisanimes esinev Jegelecht ja varasemad kirjapanekud võiksid ka viidata kujule lähe : lähte, kuid vaevalt on ma-liiteline kuju hilisem, pigem on tegemist ebatäpsete kirjapanekutega. Jõelähtmega on liidetud põhja pool paiknev Sareta, endine Jõelähtme saunaküla.MJ
BHO: 143; ENE-EE: IV, 147; EO: 122; Joh LCD: 12, 387–388; LCD: 45v; Puhk 1996: 74; Saks 1974: 177; Troska 1987: 101; Wieselgren 1951: 172; ÜAN

Jõepere [`jõepere] ‹-`perre ~ -sseKadküla Lääne-Viru maakonnas Kadrina vallas, mõis, sks Jömper, 1528 Jegerper (küla), 1539 Jegenpere, Jeempere.  A4
Mõis rajati XVII saj. 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Nime lähtekohaks on jõgi : jõe + pere. Jõeperega on 1977 liidetud Jõepere-Raja (külana mainitud 1970), Ristmetsa (külanimena 1945, 1922 Ristamäe, XIX saj lõpus Rista kõrts), Valgma (1241 Walghamus, XVII saj II poolel Walgmeggi, 1702, 1726 Walgma, u 1900 Вальгма) ja osa Udukülast, mis tekkis vabadikukülana XIX saj (1913 Удукюла).MK
Bfl: I, 936, 1138;  EAA.1.2.C-IV-125;  EAA.1.2.C-IV-130;  EAA.46.2.122, L 1; ENE-EE: IV, 148; Joh LCD: 641; KNAB; Rev 1725/26 Vi: 86; Tammik 2005: 189

Jõesse [`jõesse] ‹-le›, kirjakeeles varem ka Jõesoo Marküla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Martna vallas, mõis, sks Jesse, 1498 Jesse (mõis), 1732 Josa m., 1765 Jeß, 1913 Jöesa m., 1923 Jõesoo (asundus), 1945 Jõesuu.  A1
Asub Tabra oja ääres. Jõesse oli a-st 1821 Võnnu mõisa kõrvalmõis, mis 1867 ühendati Võnnuga, kuid säilis omaette kinnistuna. Jõesse küla oli 1977–1997 Ehmja osa. Nimi sisaldab sõna jõgi, kuid pole selge, kas nimi on algselt liitnimi või tuletis, näiteks jõene : jõese. Mõisast edelas oleva Jõesse vana küla nimi on olnud Varese (1844 Warreks, u 1900 Варесе).MK
Bfl: I, 578; BHO: 147; EAA kinnistud; EAN; KNAB; Schmidt 1844; Thor-Helle 1732: 319; ÜAN

Jõetaguse2 [`jõetaguse] ‹-sse ~ -leKadküla Lääne-Viru maakonnas Kadrina vallas, mõis (Neeruti mõis), sks Jöhntack, 1241 Eghøntakæ (küla), 1412 Yegintaken, 1586 Jegentack, 1726 Jehntack (küla), 1816 Joentack (küla).  A4
Mõis rajati XVIII saj I poolel, kuid siiski on juba XVII saj II poolest pärit kaardil näidatud Jõetaguse küla (Jöetagga Külla) kõrval Nya Hoflage ’uus karjamõis’. Jõetaguse asundus tekkis Neeruti mõisa maade jagamisel, mis algas 1921; 1940. a-test küla. Nimi on saadud Jõetaguse karjamõisa järgi, mis asus Neeruti mõisast vaadates Loobu jõe teisel, paremkaldal. Karjamõis omakorda on nime saanud põlisküla järgi. Jõetagusega on 1977 liidetud Kriska (1913 Криска) ja Lustimäe (1945).MK
 EAA.1.2.C-IV-130, L 2; EAA.1864.2.VII-106:112, L 109p; EAN; Joh LCD: 332; KNAB; Rev 1725/26 Vi: 87; Tammik 2005: 195–196

Jõgeva1-leLaialevik Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, mõis, sks Laisholm, 1599 wieś Jagiwa, 1638 Jeggiwa, 1739 Jöggewah, 1795 Joeggewa.  A2
A-ni 1977 Jõgeva asund (rahvasuus tuntud ka Sordiaretusjaama nime all), enne seda asundus, mis rajati 1920. a-tel Jõgeva mõisa asemele. Esimest korda tuli nimi ette 1590, kui küla maadele rajati riigimõis, mille saksakeelne nimi oli XVII saj II poolest Laisholm. Jõgeva mõisast kujunes Eesti sordiaretuskeskus. Mõisa kõrval säilis samanimeline küla (↑Vana-Jõgeva). L. Kettunen on nime käsitlenud v-tuletiste all ja ühendanud tüve sõnaga jõgi. A. Saareste on pidanud võimalikuks, et nime lõpujärjend -va on tekkinud sõnast vahe lühenemise teel. Seega Jõgeva on tekkinud liittüvest. Tõenäoliselt on nime etümoloogiliseks vasteks kõige sobivam Wiedemanni sõnaraamatus leiduv tuletis jõgev ’voolav, tulvav’. Vrd saksakeelne nimi Laisholm ’Laiuse jõesaar’ (Jõgeva mõis asus Pedja jõe saarel). Vrd Vana-Jõgeva. – VP
EO: 258, 342; PTK I: 43; P XVI: 129; Tarvel 1964: 283

Jõgeveste-sse ~ -leHelküla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Helme vallas, mõis, sks Beckhof, 1599 Jaggiwicz, 1638 Joggewestkuell (küla), Jogwest Rein, Joegwest Juergen (talupojad), 1797 Jöggiweski (küla).  A2
XVII saj oli küla Helme mõisa all, 1718 eraldati Jõgeveste mõis Helmest (1826 Jöggiweske oder Jöggiweste, Bekhof). 1920. a-tel tekkis Jõgeveste asundus, mis 1977 muudeti külaks. Tõenäoliselt on küla alguse saanud Väikesel Emajõel olnud veskikohast. Jõgevestega on 1977 liidetud osa Alakülast (↑Liva küla jätk lõunasse üle vallapiiri), Keskküla (külanimena 1920. a-test, 1922 Kesk) ja Parve (1922 Parve alevik ehk Kiisalinn).MK
BHO: 39; Eisen 1929a: 162; EM: 114; KNAB; Mellin; P XVI: 246; Rev 1638 II: 123

Jõgisoo1 [jõgi`soo] ‹-sse ~ -leKeiküla Harju maakonnas Saue vallas, mõis, sks Jöggis, 1241 Ekius (küla), 1431 Jegel.  C1
Küla asub Keila jõe ääres. Jõgisoo mõis rajati XVII saj alguses. Seejärel (XVII ja XVIII saj) küla enam ei mainita. Tänapäeval haarab küla nii kunagise veski, küla maad kui ka mõisa. Nime on P. Johansen tuletanud omadussõnast jõgine : jõgise, mis on rahvaetümoloogiliselt ümber mõtestatud liitnimeks Jõgisoo. J. Põldmäe on pidanud nime lähtekohaks jõgi + soo. Jõgisooga on 1977 liidetud osa ↑Rahulast (Rahula mõisa juurde kuulunud ajalooline küla), mida on kõrtsi järgi nimetatud ka Kanamaks (u 1900 Канама). Taani hindamisraamatus 1241 mainitud Hæimestkilæ on P. Johansen oletamisi paigutanud Jõgisoo lähedale, aga kindlamaid andmeid selle kohta pole. Vrd Saue1. – MK
BHO: 151; EAN; Joh LCD: 333, 341–342; KNAB; Põldmäe 1993: 36

Jõgisoo3 [jõgi`soo] ‹-sse ~ -le›, kohalikus pruugis ka Jõgisu Kulküla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Kullamaa vallas, mõis, sks Jöggis, XVI saj I veerandil Jheggeheze, Jeggeßell, 1726 Jöggis, 1765 Jöggis u. Idowa.  C1
Jõgisoo mõis eraldati Pärist XVII saj. 1910 ostis mõisa Talurahva Põllupank ja jaotas taludeks. 1920.–1930. a-tel oli vallakirjades Mõisa asundus, 1970. a-tel Jõgisoo asundus, al 1977 küla. Tõenäoliselt on nimi olnud algseltki kaheosaline: jõgi + -soo või -selja. Jõgisooga on 1977 liidetud ↑Madaste ja ↑Oomküla. Küla piires on Iideva, endine Jõgisoo mõisa kõrvalmõis (1691, 1798 Idowa). Vrd Jõgisoo1. – MK
BHO: 151; EAA.1243.2.1:18, L 33; EM: 83; ERA.14.2.451 (Lääne maavalitsuse ettepanek 30. III 1939 nr 9033 asunduste asjus); Mellin; Rev 1725/26 Lä: 94; Saareste 1923b: 142

Jõhvi1`Jõhvi ~ -sse›, kohalikus pruugis ajalooliselt Jõvi Jõhkihelkond ajaloolisel Virumaal, sks Jewe.
Jõhvi ala kuulus XIII saj Alutagusesse. Kirikukihelkond sündis arvatavasti XIII saj keskel (esmamaining 1354), alguses haaras see maid kuni Peipsini. Iisaku khk eraldati Jõhvist vahemikus 1654–1744 ja lõplikult al 1867. Jõhvi kiriku vanem osa pärineb XIV saj-st, algselt oli see kindluskirik. Kihelkond on nime saanud Jõhvi küla järgi (1241 Gevi). Vrd Jõhvi3. – MK
BHO: 147; ENE-EE: IV, 156; EVK; Joh LCD: 338

Jõhvi viipenimi. Kohamärk tuleneb piirkonna maastikust, viibe joonistab aheraine- või tuhamäe kontuuri.
Jõhvi3`Jõhvi ~ -sse›, kohalikus pruugis ajalooliselt Jõvi Jõhlinn Ida-Viru maakonnas Jõhvi vallas, mõis, sks Jewe.  B3
Jõhvi on nime saanud külalt (1241 Gevi). Jõhvi mõisat on mainitud 1491. Vana Jõhvi küla mõisastati XVIII saj. Alevik hakkas kujunema XIX saj Jõhvi kiriku ja postijaama lähedusse, kasvades pärast raudteejaama rajamist. 1917 sai Jõhvi aleviks, 1938 linnaks. 1960 ühendati Jõhvi Kohtla-Järve linnaga. Al 1991 omaette linn, 2005 liideti Jõhvi vallaga vallasisese linnana. Nime on L. Kettunen pidanud tulenenuks sõnast jõvi ‹ *jõuhi ’jõhv’, mille esinemist isikunimena peab ta teoreetiliselt võimalikuks. Nime häälikuline seos sõnaga jõhv on põhjustanud mitmeid seletuskatseid (jõhvikas, jõhvuss), millest kõik on kunstlikult mõjuvad keerulised konstruktsioonid.MK
ENE-EE: IV, 155; EO: 271; Joh LCD: 338; KNAB; Reimaa 2007: 92–102

Jõksi1`Jõksi ~ -sseKanküla Põlva maakonnas Kanepi vallas, mõis (Karste mõis), sks Jexi, 1723 Jäxi Jaans Pustus, 1782 Jexi, Jeksi mois, 1783 Jexi moisa, 1798 Jexi, 1903 Jexi Mühlenland, Beigut Jexi.  B2
Algse ↑Hoboala küla lõunaosas juurdus XVIII saj talupoja lisanimi Jõksi. 1723. a mainingus pole tegu veel veskikohaga, vaid Kaagvere küla järgi olnud puustusega. Veskikoht oli ka varem Hoboala nime all olemas (1582 w Oboli). XVIII saj II poolel sai Jõksi Kaagvere mõisa karjamõisaks, 1784 eraldati Jõksi iseseisvaks rüütlimõisaks. 1843 liideti kaks mõisat, Jõksi ja Karste, Kooraste mõisa valdustega, neist eraldi mõisana säilitati al 1875 Karste. Jõksi mõisa maa-ala ehk varasemat Hoboala küla nimetati XIX–XX saj Jõksi külaks. Jõksi nimi kinnistus ka Jõksi järvele (1627 Hobbdalle Jerwe, 1684 Hobbohall Lacus, 1903 Der Jexi See). Praegu on traditsiooniline Jõksi küla (rahvapäraselt ka Mäekülä) jagatud Kanepi ja Valgjärve valla vahel, lõunaosa kannab Jõksi nime, põhjaosa on 1977 liidetud Mügra külaga. Kohanime aluseks olev talupoja lisanimi Jõks : Jõksi on levinud mitmel pool Lõuna-Eestis. Selle algne tähendus pole teada. Omasõnavarast lähtuv seletus võiks olla seotud tegusõnaga jõks´ma ’luksuma’ (tavalisem esinemiskuju küll hõks´ma). Talupoja lisanimena oleks see mõeldav. Kuna Jaks on eesnime Jakob tuntud mugandusi, siis oleks mõeldav, et Jõks kuuluks selle eesnime arvukate variantide hulka. š-lõpulisi nimesid Jaksch ja Jokisch peetakse saksa perekonnanimede puhul Jakobi slaavipärasteks mugandusteks. Vrd ka vene perekonnanimi Ёкшин. Sama struktuuriga nimede hulgas võiks olla esinenud ka jek-alguline *Jekš, millest tuleneks omakorda Jõks. Vrd Hoboala. – ES
EAA.1267.1.286:80, L 149;  EAA.3724.5.2829, L 1;  EAA.308.2.88, L 1; EMS: jõksma; Hupel 1774–1782: III, 277; Lexikon der Familiennamen 2008: 317–318; Mellin; PA I: 87–88; Rajandi 2011: 86; Rev 1624/27 DL: 65; RGADA.274.1.174:521, L 514p; Stryk 1877: 214–215

Jõõdre [`jõõdre] ‹-sseRidküla Lääne maakonnas Haapsalu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Ridala vallas (Parila mõis), 1586 Gedfer (küla), 1726 Jadfer, 1782 Iedri, 1798 Jedra.  A1
1977–1997 oli ametlikult Ridala osa. Nimi on algselt olnud vere-lõpuline. Algusosa päritolu on ebaselge, üks võimalus on, et selle lähtekoht on sulghäälikuta mitmuse omastav sõnast jõgi: *Jõedevere. Jõõdre piiresse jääb kirdes Vanamõisa, endine poolmõis (sks Wannamois), mis eraldati Võnnust 1870. Vrd Jädivere. – MK
BAE: 512; BHO: 142; EAA.1864.2.IV-9:104, L 97p; EAN; KNAB; Rev 1586: 68; Rev 1725/26 Lä: 165

Jõõpre [`jõõpre] ‹`Jõõpre ~ -sseAudküla Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Audru vallas, mõis, sks Jäper, 1500. a-tel Jeckeper, 1571 Jöckinper (talu), 1618 Joepärby, 1839 Jäper.  A1
Jõõpre mõis rajati XVII saj keskel. Nimi on olnud kaheosaline: jõgi : jõe + pera või pere. L. Kettunen näis pidavat pere-osist nooremaks ja eelistas pera, kui see topograafiliselt vastuvõetav on. Jõõpre rööpnimi on olnud Mõisaküla (Mellinil 1797 mõis Jæper ja küla Moisakül), ametlikult oli kuni 1977 Mõisa asundus. Jõõprega on 1977 liidetud ↑Agasilla, Kaseküla (1936), Kirikuküla (1970 Kiriku, 1945 Kirikumõisa) ja Metsaküla (1839 Metzkülla, u 1900 Метса).MK
BHO: 136; EO: 160; KNAB; Mellin; Rücker; Saaga: SRA Baltiska fogderäkenskaper f. 390, 1618:24

Jädivere-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Jädibre Vigküla Rapla maakonnas Märjamaa vallas, kuni 2017 Vigala vallas, mõis, sks Jeddefer, 1390 Jetevere, 1586 Jedeversche Wacken (vakus), 1709, 1765 Jeddefer, 1732 Jeddiwerre m.  B3
1694 on mainitud Jädivere mõisat, mis oli algul Velise mõisa karjamõis; Velisest eraldati 1709. Keskajal olevat küla kuulunud Haapsalu toomkapiitlile. 1920. a-test Jädivere asundus, hiljem Jädivere II küla, al 1977 Jädivere. Jädivere mõisale kuulus ka lahustükk Kivi-Vigalast läänes, Jädivere-Tagaküla (1970 Jädivere I), see liideti 1977 Säälaga. Kui oletada häälikuvaheldust jõ/jö ~ , siis võiks nime aluseks pakkuda sõna jõgi : jõe nõrgaastmelist mitmuse omastavat + -vere. Vrd jätt : jäti ’jäätmaa’. Küla asub Velise jõe ääres. Vrd Jõõdre. – MK
Aitsam 2006: 67, 68; BHO: 142; EM: 88; EMS: II (7), 343; Rev 1586: 70; Thor-Helle 1732: 319

Jägala-sseJõeküla, jõgi ja juga Harju maakonnas Jõelähtme vallas, mõis, sks Jaggowal, 1241 Jakawoldal, 1281 Jekewold, 1424 Jackewolde (mõis), 1642 Jackla walda, Jackalla walda, 1671 Jaggelehalle wallast.  B3
1424 oli Jägalas Tallinna piiskopimõis, mis koos samanimelise külaga kingiti Pirita kloostrile. Algselt on mõis olnud 1 km lõuna pool Tammevälja külas. Mõisa maale tekkis 1920. a-tel asundus, mis 1970. a-tel oli kirjas asundina, al 1977 küla. Jägala jõgi algab Ahula külast ja suubub Ihasalu lahte. Jõgi on saanud oma nime ilmselt asula järgi. L. Kettunen pakub välja algse nimekuju *Jaguvald, nime algusosa on jagu või jägu, -la on lühenenud sõnast valla. Jägala võiks algselt olla ka isikunimi (vrd sm Ikävalta, Ilmavalta, Kaukovalta) või pigem isikunimest pärinev kohanimi la-lõpuga (*-valtala). Sellele viitavad mõned nime kirjapanekud, eelkõige 1241. a variant. Nimi jäi kauaks ainult mõisa nimeks, st kasutati saksakeelset kinnistunud nimekuju, mis raskendab etümologiseerimist. 1642. ja 1671. a kirjapanekud viitavad nimekujule *Jägala vald(a), sel juhul võiks nime kõrvutada soome sõnaga jäkälä ’samblik’, mis esineb Soomes ka kohanimedes. Jägala piiresse lõunas jääb endine Tammevälja karjamõis (1688 Tammewelia). Jägalaga on 1977 liidetud Tammiku küla (1970).MJ
BHO: 136–137;  EAA.1.2.C-III-33; EM: 58; ENE-EE: IV, 159; EO: 71–72; Joh LCD: 380–381; Puhk 1996: 77; Saks 1974: 86; SPK: 115; Särg 2006: 41–42; ÜAN

Jälgimäe [`jälgi`mäe] ‹-leKeiküla Harju maakonnas Saku vallas, mõis, sks Jelgimäggi, 1241 Jalkemætæ.  A4
1472 kuulus küla Saksa ordu Tallinna komtuurile, Rootsi ajal kroonule, hiljem erakätes. Mõis rajati varasema tühjaks jäänud küla kohale umbes 1656. 1920. a-test asundus, 1977. a-st küla. Taani hindamisraamatu nimekuju on P. Johansen taandanud kujudele *Jalkemæcæ ja *Jalkemecke. Nime algusosa lähtekohaks on jalg, mis võis olla põllundustermin, järelosa on mägi : mäe. Jälgimäe mõisa juurde kuulunud talud ehk Jälgimäe küla nimetati 1977 ↑Juuliku külaks, ent nüüdseks kuuluvad need talud uuesti Jälgimäe piiresse.MK
Joh LCD: 383; Põldmäe 1993: 29; Tarvel 2001: 203

Jämaja1-sse ~ -leJämkihelkond ajaloolisel Saaremaal, sks Jamma, 1449 Jamma, 1537 Gemma, 1798 Jam̄a.
Kirikukihelkond on tekkinud arvatavasti XIII saj. Nime võrdluseks võib tuua topograafilise tähendusega sõna jama : jama, millel on murdes tähendused ’jätku- või liitekoht, ebatasasus; haavaarm, muhk; võrgu rakendusviis; habras, pude; kokkulitsutud tükk, kamakas’. Järelosa -ja, mis ei esine varasemais kirjapanekuis, võiks olla lühenenud sõnast oja ’saar’. L. Kettunen kõrvutab Jämajat Jämejala nimega ning oletab lähtekohaks isikunime.MK
EO: 47; Kallasmaa 2010: 837–838; SK I: 59

Jämejala [jämejala] ‹-`jalga ~ -leVilküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas (Pärsti mõis), 1688–1692 Jemmeialle Meit, Jem̄eialle Mats, 1724 Jemmejalla Mart (talupoeg Pidalimõisa külas), 1751 Jem̄ejalla Märt, Jem̄ejalla Jürri (talupojad Paisa külas), 1855–1859 Іемеялла.  C2
1897 asutati kohale eraraviasutus (sks Anstalt Marienhof), koha eestikeelne nimi säilis. 1970. a-tel Jämejala asund, al 1977 ametlikult Jämejala küla. Nimi pärineb talupoja lisanimest talunime vahendusel. L. Kettuneni püüe ühendada Jämejala nimi Jämaja nimega on ebausutav. Jämejalaga on 1977 liidetud põhiosa ↑Tomuski külast.MK
BHO: 139;  EAA.298.2.71, L 9; EAA.567.3.85:44, L 44p; EO: 47, 50; KNAB; RGADA.274.1.181/7:1, L 590p; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/38:123, L 169p

Jäneda-leAmbküla Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas, mõis, sks Jendel, 1353 Gendele, 1732 Jenneda.  C1
Mõisat on esmakordselt mainitud 1510. Jäneda küla asus raudteejaamast lõunas. 1950. a-tel läksid selle põllud Jäneda põllumajandustehnikumi alla ning küla elanikkond vähenes. Jäneda alevik kujunes raudteejaama ümber. Jäneda küla, alevik, asundus (Tallinna tee ääres) ja asund (tehnikumi asula) liideti 1977 Jäneda külaks. Saksakeelses nimes – algul Gendel(l), XVI saj-st Jendel(l) – kajastub kas varasem la-liide või alalütleva käände lõpp. Päritolu on ebaselge, K. Pajusalu arvates on kõige tõenäolisemalt tegu vana isikunimega *Jande ~ *Jände + -la, viimane on juba XVI saj kirjapanekutes kadunud. Mõisast läänes XIX saj II poolel tekkinud moonakaküla kutsutakse Teokülaks. Vrd Jändja. – FP
KNAB; LUB: III, 948a; Thor-Helle 1732: 316

Järiste-sseNõoküla Tartu maakonnas Nõo vallas (Luke mõis), 1582 Jarwitha, 1627 Jereste Kuella; sks Gerrist (karjamõis).  B2
1920. a-te alguses rajati lisaks Järiste põliskülale ka asundus Luke mõisa Järiste karjamõisa maadel. Järiste küla oli 1940. a-teks liitunud Kolga külaga, kusjuures Järiste asundus nimetati 1939. a paiku külaks. Kohanime lähteks on *Järvised : *Järviste, mis näib lähtuvat oletatavast üldsõnast *järvine, st järveäärne elanik. Küla rajajad pärisid selle kas lähedal paiknenud väikejärvest, mis oli juba XVII saj andmeil täielikult kinni kasvanud, või veidi kaugemal asunud Karujärvedelt. Kuivanud veekogu nimest *Järvetä järv (1627 Jerwete Jerwe, 1638 Jerwetsche See, st kuiv järv) pärineb külanime kõige vanem kirjapanek. Vrd Järise. – EE
BHO: 88; EM: 94, 138; ERA.14.2.717 (Tartu maavalitsuse ettepanek 19. VI 1939 nr 3102 asunduste nimede muutmiseks); KNAB; PA I: 48; Rev 1624/27 DL: 138; Rev 1638 I: 84; ÜAN

Järlepa [`järlepa] ‹-`leppa ~ -sse›, kohalikus pruugis harva Järlepi Juuküla Rapla maakonnas Rapla vallas, kuni 2017 Juuru vallas, mõis, sks Jerlep, 1594 Jerlep, 1615 Järläppby (küla), 1695 Jerlep, 1844 Jerwlep.  B2
Järlepa mõis eraldati Selist 1688, mõis rajati ilmselt varasema küla maadele. 1920. a-tel tekkis Järlepa asundus, mis 1977 muudeti külaks. Nimes on sõnad järv + lepp (viimane võib olla päritolult sama mis lõpp : lõpe). Rahva seletuse kohaselt on nimi pandud järve ääres kasvanud leppade järgi.PP
Bfl: II, 993; EAA.1.2.938:19, L 17p; Joh LCD: 592; KN; Kruusimägi, Paidla 1974: 79; Saaga: Originalet av Jakob Koits regestverk. Del 1, I:9; Schmidt 1844

Järsi2-leJJnküla Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas, kuni 2017 Tamsalu vallas (Võhmuta mõis), 1253 Gerweselle, 1735 Jerselt (alaltütlev), 1913 Ярси, 1922 Järsi (Järvsi).  B3
Varasemale nimekujule *Järveselja või *Järvselja viitavaid kirjapilte võis saksa tarvituses näha veel XX saj. Eesti keeles hakkas lühenemine hiljemalt XVIII saj algul, kuid veel XX saj I poolel on kasutusel olnud paralleelsed nimekujud. Järsi lõunapiiril on endine Metsamõisa poolmõis (sks Karlsbrunn), mis eraldus Võhmutast 1847. Vrd Järsi1, Järvselja. – FP
EAA.1233.2.2:3, lk 4; LUB: III, 258a; RL 1922: V, 52; Spisok 1913: 110

Järva-Jaani2-`JaaniJJnkihelkond ajaloolisel Järvamaal, sks St. Johannis, 1586 Kirchspiel Keitinge, 1609 S. Johannes Kirchen (kirik), 1732 Jerwe jani kirrik.
XIII saj algul oli Loppegunde kihelkonna osa. 1221–1225 ehitasid taanlased Keika külasse kiriku, 1253 on mainitud kihelkonna preestrit (Fridericus de Keitingen). Kihelkond ja kirik kandsid XVII saj alguseni (veel 1600) vaid Keika nime, sealt alates hakati Ristija Johannesele pühendatud kiriku kohta saksa keeles kasutama vaid pühakunime, eesti keeles selle vastet Jaani, mis oli Järvamaal juba 1564 eesnimedest populaarsuselt teine (esikohal oli samuti Johannesest tuletatud Hans). Kuna Jaani kirikuid on mujalgi Eestis, lisati saksa keeles maakonna täpsustus tavaliselt lõppu, eesti keeles algusesse. Väga harva kasutati vana paralleelnime veel XVIII saj lõpulgi (1774 St. Johannis oder Koiting). Vrd Keika. – FP
HLK: 217; Palli 1959: 598; Rev 1586: 74; Tarvel 1979: 34–35; Thomson 1986: 116, 158; Thor-Helle 1732: 316; Ungern-Sternberg 1914: 460

Järvakandi [järvakandi] ‹-`kantiRapalev Rapla maakonnas Kehtna vallas, kuni 2017 omaette vald.  A2
1945 aleviks saanud asula on nime saanud Järvakandi klaasikoja (hiljem Järvakandi Tehased) järgi, mis asutati 1879 Järvakandi mõisale kuulunud metsa. Mõis ise asub alevist kaugemal loodes, nime päritolu vt ↑Valli küla alt. 1911 eraldati Järvakandi mõisast Reihenau (sks Reichenau) poolmõis, selle valdused jäid peamiselt praeguse alevi ümbrusse, mõisakeskust ei olnud.PP
ENE: III, 316; Järvakandi 2007

Järvamaa [järva`maa] ‹-le› = Järva maakondmaakond Kesk-Eestis, u 1720 Järwa-Ma; sks Kreis Jerwen, Kreis Weißenstein, vn Вейсенштейнскій уѣздъ.
Järvamaa on üks muistseid maakondi, mis oli olemas juba XIII saj, seda on mainitud Henriku Liivimaa kroonikas (1212 in Gerwiam, hiljem Gerwa, in Gerwam) ja Novgorodi kroonikas (1214 иде князь Мьстиславъ съ новгородци на Чюдь на Ереву ’läks vürst Mstislav novgorodlastega eestlaste vastu Järvamaale’). Taani hindamisraamatu andmetel koosnes see kolmest kihelkonnast, millest nimeliselt on teada vaid Henriku kroonikas mainitud *Lõpekund (Loppegunde, äärmine vastu Virumaad, kas hilisem Ambla ja Järva-Jaani või Koeru). Hiljem liitus Järvamaaga ka ↑Alempoisi muinasmaakonna põhiosa, Türi khk kuulus Viljandimaa alla kuni 1560. Sealt alates jäid piirid püsima sajanditeks. Maakonnad kaotati 1950 ja Järvamaast moodustus mitu rajooni, sealhulgas Paide rajoon. Nüüdsed piirid sai rajoon, kui sellega liideti 1959 Türi rajooni osi, 1962 Põltsamaa rajooni osi ja Tapa rajoon. 1990 taastati maakonnad, Paide rajoonist sai Järvamaa. Järvamaa nime lähteks on nimeuurijate arvates sõna järv, tõenäoliselt ei ole silmas peetud ühte suurt järve, vaid järvede kogumit (kuigi Järvamaa on üks järvevaeseimaid maakondi, ka minevikus pole seal suuri järvi olnud). Kui L. Kettuneni arvates on Järvamaa nime 2. silbi a põhjustatud assimilatsioonist (sarnastumisest lõpposaga -maa), siis M. Norvik leiab, et Järva kajastab sõna vanemat esinemiskuju *järvä või *jarva, mis nii vanas kohanimes on säilinud (vrd ka liivi jōra ’järv’). E. Tarvel oletab, et tegu on balti laenuga (*jaurā, vrd leedu jaura ’märg, raske, viljatu maa; savi- ja porisegune soine maa’, jauras ’soo-äärne maa, soine, allikane koht’, jaurus ’soine’), sel juhul oleks Järvamaa nime vanus ehk dateeritav vanemate balti laenude tulekuga meie keelde 3000–4000 aastat tagasi.PP
ENE-EE: IV, 166–167; EO: 263–264; HLK: XV, 7; Joh LCD: 104; KNAB; Norvik 1963: 224–228; Tarvel 1979: 31–35; Uuet 2002: 177–178, 184; Vestring 1998: 21

Järva-Madise1-leJMdkihelkond ajaloolisel Järvamaal, sks St. Matthäi, 1427 Goldenberghe (kirikuküla), 1459 Kirchspiel zu Goldenberge, 1627 Mathäi (sonst Goldenberg genannt).
Varem kuulus Ambla khk alla. Kirik ehitati hiljemalt XIV saj algul. Kihelkonnana mainitud al XV saj, esialgu nimega Goldenberg (ka Kullenbeck), mis P. Johanseni arvates võis tuleneda kihelkonna asutaja Järvamaa ordufoogti Hoyer von Goldenberge (mainitud 1308) nimest. Madise nime kasutati hiljemalt XVII saj algusest, misjärel muutus valdavaks. Eesti keeles on kasutatud enamasti Madise, laiemas kontekstis Järva-Madise nime.FP
Bfl: I, 240; Johansen 2005: 36; LUB: VII, 635; Schilling 1970: 50; Ungern-Sternberg 1912a: 91

Järve2-leJõhküla Ida-Viru maakonnas Toila vallas, kuni 2017 Kohtla vallas, mõis, sks Türpsal, 1241 Jeruius (küla), 1583 Jarwküll, Jerffuekyll, 1796 Jerwe (kõrts ja küla).  A2
Järve küla on XIII saj mainitud koos hilisema mõisa kohal olnud külaga (1241 Torvascula). Viimase asemel rajatud Järve mõis (1497 Torvesso) on eestikeelse nime saanud Järve küla järgi. Mõisa maadele tekkis 1920. a-tel Järve asundus, mis 1977 nimetati külaks. Mõisale nime andnud algne Järve küla jäi pärast 1946. a moodustatud Kohtla-Järve linna maa-alale, asudes umbes tänapäeva ↑Järve linnaosa kesk- ja idaosas (uuslinnas). Mõisa juures olnud Torvascula oli täielikult mõisastatud XVI saj. Selle küla nime algvormiks on peetud *Tõrvassalu. Mõisa hilisemat saksakeelset nimekuju Türpsal on P. Johansen pidanud rahvaetümoloogiaks saksa keele põhjalt (1523 Torwessell, 1583 Dorfsahl, 1689 Törpsahl), sks -sahl (murdevormid -säl, -sele) tähendab lompi või veeauku, seega nime tähendussisu sakslasele olnuks ’külatiik’. Järve küla ja mõisa nimi sisaldub teise osisena Kohtla-Järve linna nimes.MK
EAN; EO: 92; Joh LCD: 388, 625; Johansen 2005: 81; KNAB; Mellin

Järve3-leMihküla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Koonga vallas (Koonga mõis), 1541 Ierwe Caupi, 1690 Järwe Kylla, 1839 Jerwe, u 1900 Ярве (küla).  C3
1977–1997 oli ametlikult Kurese osa. XVI saj on mainitud vabataluna *Salualuse külas (sks Saloall, 1534 Szalhall; F. Stackelberg on *Salualuse samastanud hilisema Sooaluse taluga Ura külas).MK
EAA.308.2.221; KNAB; Stackelberg 1928: 137, 217; Varep 1957: 52

Järveküla3 [järveküla] ‹-`külla ~ -sseRanküla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Rannu vallas (Rannu mõis, Tamme mõis), 1977–1997 Järve.  C2
Praegune küla on 1977 moodustatud Unikülast, millega liideti osa Savikülast ja ↑Sanglast. Kohanimi näitab küla asendit Võrtsjärve ääres. Uniküla (1582 Unigiela, 1627 Unnikuella) kuulus Tamme mõisa ja Saviküla (1582 Sawikiella) Rannu mõisa alla. Savikülas oli ka karjamõis (sks Sawiküll). Vrd Uniküla2. – EE
BHO: 539, 621; EM: 96, 187; PA I: 66; Rev 1624/27 DL: 148

Järvere [`järvere] ‹-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis-`viirdeUrvküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Sõmerpalu vallas, mõis (Sõmerpalu mõis), sks Jerwen, 1638 Jerwkulla, 1719 Järwe weere Märt, Jerwere Hindric, 1752 Jerwere Samul, u 1770, 1798 Jerwer.  B1
Kaht Sõmerpalu mõisa talupoega on 1716 nimetatud Järwe weere ja sellest lühenenud Järvere (Jerwere) lisanimega, seda elukoha järgi Vagula järve kaldal. Sama koht on ilmselt ka Jerwkulla Sõmerpalus Vagula järve kaldal, kust 1638 nimetatakse pärinevat üks Kärgula talupoeg. Talunimed on jälgitavad 1760. a-teni, mõisa rajamise järel ümber asustatuna on neist saanud Kala ja Sarve talu. 1766 jagati Sõmerpalu mõis nelja venna vahel neljaks iseseisvaks mõisaks, üks neist sai Järvere (Jerwer) nime. Ilmselt oli sellel ajal Vagula kaldal juba mõisahoone või suvituskoht olemas. 1867 liideti mõis uuesti Sõmerpaluga, koht säilis suvitusmõisana. Saksakeelne nimi on aja jooksul sarnastunud Järvamaa saksakeelse nimega Jerwen. 1920. a-test asundus, XX saj keskel rajati Järveresse Võru metsamajandi keskus ja kujunes välja rahvarohke asula, ametlikult Järvere asund, al 1977 küla.ES
BHO: 146, 558; EAA.1270.2.1:3, L 2p; EAA.1270.2.2:117, L 116p; EAA.1270.1.264:106, L 106; Mellin; Rev 1638 I: 151

Jäärja [`jäärja] ‹`Jäärja ~ -sseSaaküla Pärnu maakonnas Saarde vallas, mõis, sks Saarahof, 1442 Gerger, 1560 Jerrever (mõis), 1638 Jaehre- oder Sahrenhoff, 1797 Järja (mõis), 1923 Jäärja (asundus).  A2
Jäärja on teadaolevalt vanim mõis Saardes, ordumõisana mainitud juba 1442. 1473 jagasid vennad Klaus ja Jürgen Albedyll mõisa omavahel nii, et esimene sai mõisa ja teine raha ning Rēza mõisa (sks Resen) Limbaži lähedal. Albedyllide käes oli mõis orduaja lõpuni. Pärast seda on mõis palju käest kätte käinud, viimati kuulus ta Ungern-Sternbergide suguvõsale. 1920. a-test Jäärja asundus, al 1977 küla. 1970. a nimekirjas olnud kaks Jäärja küla (I ja II) liideti 1977 Raamatuga. Eestikeelse nime puhul oletab L. Kettunen küsimärgiliselt algvormi *Jääraoja (loomanimetus jäär : jäära). Varasemate kirjapanekute põhjal võiks oletada ka seost sõnaga järv, kahtlemata on praegune Rõikküla järv (läti Ramatas Lielezers ehk Reikul(i)s) ulatunud kaugemale põhja Jäärja mõisa lähedale. Samuti on mõisale lähemale ulatunud loodes olev Järveotsa järv, varasema nimega *Saarjärv (1684 Sari Siö). Jäärja esisilbi täishäälik on pikenenud, alussõna järv puhul on seda juhtunud ka teistes kohanimedes. On võimalik kunagine nimekuju *Jääruoja või *Jäärujõe. Vahepeal, XVI saj kirjapaneku järgi, näib nimi olevat kuulunud ka vere-lõpuliste hulka, tegemist võiks olla nime rööpkujuga. 1560. a kirjapanek pole aga üheselt mõistetav, selle võimalik tõlgendus on ka *Järveääre. Mõisa saksakeelse nime Saarahof lähtekohaks on peetud sõna saar, kuna soo- ja metsarikkal alal oli asustus peamiselt soosaartel, kihelkonnas on ka palju saare-lõpulisi kohanimesid. Saarde kirik sai oma nime siinselt mõisalt. Jäärjaga on 1977 liidetud Alliku (1922 Vallamaja küla), Kiisa (1909 Kiissa, 1797 karjamõis Sarrakis) ja Sookuninga (taluna 1724 Sokuning Toffer, 1816 Sookunninga ja 1839 Sookuniga). Vrd Jäärumetsa. – MK
BHO II: 503;  EAA.308.2.220, L 1; EAA.1865.3.247/2:23, L 48p; EAN; EO: 41–42; KNAB; Leesment 1976: 239; LUB: IX, 846; Mellin; Pärnumaa 1930: 502–503, 508–509; Rev 1638 II: 75; RGADA.274.1.182:8, L 97p; Rücker; Stackelberg 1926: 153, 164; ÜAN

Jööri`Jööri ~ -le›, kirjakeeles varem ka Jõõri Vllküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Valjala vallas, mõis, sks Jöör, 1610, 1798 Jöör.  C3
XVI saj on nimi kuulunud Lööne vakuses olnud külale, mis veel samal sajandil oli vähemalt osaliselt ka Ratla vakuses. Jööri mõis eraldati Kastist ajavahemikus 1744–1750. Mõisa kõrval idas oli samanimeline küla. Mõisa maale 1920. a-tel tekkinud asundus liideti 1939. a paiku Jööri külaga. Ühest seletust külanimele ei ole, vrd sõnu jõõr : jõõra ~ jõõri ~ jõõru ’kiim, tahtmine’, jõõr : jõõra ’järsk kallak’, jõõrastus, jõõrak ’viltune koht taliteel, kus regi viitab’. Jööri vana küla kohal olla XVIII saj olnud Aruste mõis (1798 küla Arrust), nimetatud ka Räägi mõisaks (1769 Reke küla). Mõis ühendati Jööriga 1769. Otsustades Räpsu talu järgi võis Jööri küla kandis olla ka XVI–XVIII saj mainitud Räpsu mõis (sks Repsenhof).MK
BHO: 154, 496; Buxhövden 1851: 94; EM: 125; ERA.14.2.716 (Saare maavalitsuse ettepanek 10. V 1939 nr 271/5 asunduste nimede muutmiseks); Mellin; SK I: 58

Jüri2-sseJürkihelkond ajaloolisel Harjumaal, sks Jürgens.
Jüri kihelkond tekkis P. Johanseni oletusel 1224, oma nüüdse nime on ta saanud kiriku nimipühaku (ladina Georgius) järgi. Varasem nimi oli Vaskjala kihelkond (1241 parochia Waskæl, 1435 Waschel, 1546 Waschkell), seda kasutati XVI saj-ni. 1586. a revisjonis on juba Kirchspiell Sanct Georgen. Taani hindamisraamatus esineb samas tähenduses Ocrielæ kylægund, st muinaskihelkond. Seda on tõlgendatud mitmeti, mh kui vigast nimekuju, mille asemel peaks olema nt Otrielæ, st *Otriälä (tuletis isikunimest Oteri), või kui Järveküla rööpnime Heckelal’i teisendit (P. Johansen). Pakutud on ka tõlgendusi ohr ’rohke, rikkalik’ või ’oder’ + jala (P. Alvre); *Otsrävala (A. Vassar) või „väike Rebala ~ Rävala“ (ladina ochre ’ooker’, st Rebala nimetõlge + vähendusliide -la omastavas käändes, L. Meri). J. Põldmäe seostab nime rauasulatuskohtadega, mida Jüris on leitud mitu (ladina ochros ’soomaak’). Küllalt usutava seletuse on eelnevatele tuginedes pakkunud V. Kõressaar: Ocrielæ on Vaskjala tõlge ladina keelde, vask võib tähendada ka metalli üldiselt. Ta oletab lähtenimeks *Vaski+ala, arvates, et tegu ei ole jala-lõpulise nimega. Märgitagu siiski, et Ocrielæ võib olla ka segakeelne nimi: algusosa on tõlgitud (kusjuures ebatäpselt, sest vask on ladina keeles cuprum või cyprum), lõpp aga jäljendab eesti kohanime jala-lõppu. ¤ Harju maakonnas olevat Jüri kirikut ei ole jõutud kuidagi ülesse ehitada. Mis päeval ehitud, see ööse maa sisse vajunud. Viimaks läinud ehitaja meister targa juure nõuu küsima. Tark annud mehele seitsmet sorti salarohtusid ja käskinud järgmisel neljapääva öösel neid rohtusid sisse võtta ja siis magama heita. Siis saada talle unes üteldud, mis tal tuleb teha. Mees teinud nõnda ja näinud unes, et keegi teda käskinud: „Võta kolm Jüri-nimelist meest ja pane elusalt altari kohta kiriku müüri sisse. Siis ei vaju kirik enam maa sisse.“ Ehitusemeister võtnud enesele pääval mehi abiks, võtnud mõisaväljal tööl olejate hulgast kolm Jürid. Kirikut saadud nüüd üles ehitada ja pandud kiriku nimeks Jüri kirik. (1893)PP
Alvre 1984b: 47–48; Bfl: I, 160, 1279; Joh LCD: 187, 211; KM: E 5568 (16) – 1893; Kõressaar 2003: 131–132; LCD: 47r; Meri 1976: 381–383; Põldmäe 1983: 505–506; Põldmäe 1991: 9–10; Rev 1586: 84

Kaagjärve [`kaagjärve] ‹-`järve ~ -le›, kohalikus pruugis harva `Kaagere Krl, Valküla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Karula vallas, mõis, sks Kawershof, 1541 Rastgarwe, 1588 Kadwer Moiza, 1627 Kafers Gut oder Restgerw, 1638 Röstejerwe oder Caverszhoff, u 1690 Kafwers Hoff, 1717 Kaifhera wallast, Cagwerre wallast, Kaijere wald, 1798 Kawershof, Kaawri M., 1909 Кагъярвская вол. (vald), 1923 Kaagjärve; läti Kāģeri.  B2
Vanast külanimest pärinev mõisanimi oli kasutusel veel XVII saj keskpaigani, siis asendus see täielikult keskaegse mõisnikusoo perekonnanimest Kawer saadud nimega. Kaagjärve mõisa alla koondusid varem samast mõisast jagatud *Krüüdneri (1627 Kruedeners Hoff) maad Valga linnast vahetult ida pool. Selle XVII saj mõisa keskuseks on peetud Seelimõisat praeguses Lätis, mis veel varem oli küla (1601 Selekuella, 1638 Zehlikyllo), hiljem Kaagjärve mõisa kõrvalmõis (sks Sehlen, läti Sēļi). Varem Sangastele kuulunud maadest läks XVII saj Kaagjärve mõisa alla suurem osa *Kiveste (Kiwiest, Kiewes) külast Kaagjärvelt kirde pool (↑Mürgi). 1920. a-test oli Kaagjärve asundus, mis pärast 1940. a-id jagunes kolmeks külaks, al 1977 taas küla. Mõisa eestikeelse nime Kaagjärve kujunemine käis kahes järgus. Esmalt on kasutusel olnud perekonnanime Kawer mugandused, sh vere-lõpuline nimevariant. XIX saj II poolel, kui tekkis talurahvavald ja vallamaja Rautina järve kaldale, asuti valla nime tõlgendama järve-lõpulisena. L. Kettunen on nime tegelikku päritolu teadmata pidanud seda järvenimel põhinevaks, järve nime aga saaduks linnunimetusest kaagutaja või sõnast kaak. Kaagjärve mõisa vana nimi pärineb külalt (1627 Reste Kuella, 1638 Röstifer kyllo), otsesemalt selle küla järgi nimetatud järvelt (1627 Reste Jerwe, tänapäeval ↑Rautina järv). Kadunud külanimi on säilinud Rästinä talurühma nimes, mis jääb Rautina järve ja Kaagjärve Alamõisa vahele, sealsamas leidub ka Rästinä soo. Samasugune *Räste küla nimi on kuni XVII saj-ni leidunud Krabil (Rõu, ↑Harjuküla). Kaagjärve asundusküla jaguneb Mäemõisaks (Krl, läti Kalnamuiža), mille tuumikuks on XIX saj II poole härrastemaja (pikka aega koolimaja), ja Alamõisaks (Val, läti Lejasmuiža), kus paiknevad 1880. a-tel rajatud vabrikuhooned (sks Kawershof Fabrik, ka Kroodi, sks Grotenhof Karula ja Kaagjärve tollase omaniku von Grote järgi). 1970. a-tel olid need nimekirjas Mäeküla ja Alaküla nime all, mis 1977 uuesti kokku liideti. Kolmas liidetud küla oli Parandu (Krl, 1970 Metsaküla). Kaagjärve piiresse läänes jääb ka ↑Struuga küla. Vrd Kaagvere1, Krabi, Rautina järv. – ES
BAL: 668; BHO: 206, 543; EAA.1297.2.1:16, 32, 34, L 14, 30, 32; EO: 306; KNAB; LGU: II, 839; Lvv: II, 80–81, 294; Mellin; PA I: 249; Rev 1624/27 DL: 161; Rev 1638 I: 27, 30; ÜAN

Kaagvere1 [`kaagvere] ‹-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis `Kaagri-le, -nKanküla Põlva maakonnas Kanepi vallas, mõis (Kooraste mõis), sks Kagrimois, 1540 Kaever, 1582 Kaigwerkilla, 1627 Kagrimoysa, Kagri Kuella, 1638 Kakafer, 1685 Kaifers Hoff, 1723 Kagrimoisa, Dorf Kagwer, 1798 Kaifer, Kagremois, 1839 Kagrimois.  B2
1530. a-test peaaegu kolm sajandit Stackelbergidele kuulunud mõisa kaks algupärast lahustükki olid veel Jõksi (Hoboala) ja Peetrimõisa. 1820 läks Kaagvere mõis Koorastega samade omanike kätte. XIX saj keskel ühendati see ametlikult Koorastega ja Kaagveres säilis üksnes kõrvalmõis. Kaagvere küla alla kuuluvad nii endise mõisa põlistalud kui ka mõisamaadele 1920. a-tel rajatud asundustalud. 1920. a-test oli Kaagvere asundus, al 1977 küla. Keskaegne mõis on saanud nime külalt. Baltisaksa kirjanduses leidub arutelusid, miks just see mõis võiks olla mõisnike suguvõsa Kawer (varem ka Kaifer) algkodu. Peamine põhjendus on, et al XVI saj algusest, kui teisi valdusi Kaweri nimega seostama hakatakse, ei ole siinse mõisa omandisuhetes kunagi Kawereid mainitud. Selle arutlusega võib nõus olla, sest ürikud näitavad selgesti vana vere-lõpulise küla olemasolu, mida oleks raske perekonnanimest tekkinuks tõlgendada. Rahvasuus lühenenud kuju Kaagri võib olla vastupidise nähtuse, mõisanime perekonnanimeks tõlgendamise tulemus, samamoodi nagu 1685 Kaifers Hoff. Vana vere-lõpulise külanime korral on algusosa kaag võrreldav Kaagu lisanimega, mis on andnud talu- ja külanime mitmel pool Võrumaal. Mõeldav oleks linnunimetusega seotud muistne isikunimi, vrd Kaagataja järv (Rõu Pindi). Kaagri nimi võiks ka otse tuleneda isikunimena käibinud linnunimetuse ajaloolisest ri-tuletisest, vrd sm kaakko ~ kaakkuri ’kaur’. Teine vana külanime tõlgendamise võimalus on *Kaikvere, milles diftong on lihtsustunud pikaks a-ks. See annaks hea lähte perekonnanime Kaifer tekkimiseks, millest alles hiljem sai Kawer, ja oleks kooskõlas esmamainingu kirjapildiga Kaever (mida võidi lugeda *kaefer). *Kaikvere algusosa *kaik oleks kokku viidav muinasgermaani nimega Gaike, Gaiko, mille olid isikunimeks laenanud ka läänemeresoome rahvad. Vrd Kaagna, Kaagu, Kaguvere. – ES
BHO: 165;  EAA.308.2.88, L 1; Genealogisches Handbuch: Livland II, 752, 754; LGU: I, 804a; Mellin; PA I: 80; Rev 1624/27 DL: 109–110; Rev 1638 I: 50; RGADA.274.1.174:519, L 512p; Rücker; Stryk 1877: 213–214; Sukunimet 1992: 157, 160

Kaagvere2 [`kaagvere] ‹-`verre ~ -sseVõnküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Mäksa vallas, mõis, sks Kawershof, 1549 Kawershof, 1584 Dwor Jana Kaura, Engelbrechth Kaura (kaks pisimõisat), 1588 Kawer (küla Ahja mõisas), w Kawer Moizy, 1627 Fueffhausen oder Kafershoff, 1638 Kagewermoyse asi, 1730 Kagweri, 1779 Kawershoff oder Altenthorm, 1782 Kawere, Kaawri mois.  A2
Kaagvere mõisast on teateid XVI saj-st, ent 1544 mainitud Kaver näib pigem seostuvat Kanepi Kaagverega. Poola ajal kuulus algul Kaweritele, kuid et ala oli Liivi sõja tagajärjel tühi, ühendati mõis Haaslavaga ja pandi tühjale mõisakohale talupoeg. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele asundus (1970. a-tel asund), mis 1977 liideti Kaagvere külaga. M. Veske seob nime algusosa sõnaga kaak : kaagi ’võllas’. L. Kettunen rekonstrueerib varasemaks vormiks *Kaagivere, kuigi märgib, et mõis kuulus Kawerite suguvõsale. J. Simm jääb usutavale seisukohale, et mõis on oma nime saanud keskaegsete omanike Kawerite nimest ja hiljem analoogia põhjal vere-lõpuliseks muutunud. Raskem on seletada nimes g-d, sest varasemates kirjapanekutes peale ühe 1638. a mainingu see puudub ning hakkab sagedamini esinema alles XVIII saj. Simm peab siiski võimalikuks, et ka g-d nimes tuleb põhjendada analoogiaga, sest nii sai kohanime algusosis eestlasest kõneleja jaoks tähenduse. L. ja I. Rootsmäe toovad ära rahvapärimuse. Ühe järgi olevat mõis saanud nime kahelt Kaave talult, mille asemele mõis vanasti rajatud. Teise järgi tuletatakse nime sõnast kaak vanasti mõisa lähedal Oldenturmi (st Vana-Kastre) kindluse juures seisnud võlla järgi. Siin olnud kurjategijate hukkamiskoht ja selle järgi kutsutud mõisat algul Kaaguveereks. Mõis asunud vanasti Altenturmi talu kohal, kuid on juba 1630. ja 1684. a kaartidel praeguses kohas. Mõisa saksakeelne nimi oli vanasti Rootsmäede andmeil Fyfhusen või Füffhausen. ¤ Minu kodu lähedal asub Kaagvere Lastekodu. Enne oli selle koha peal seisnud Kaave talu. Mõisa loss koos mõisahoonetega aga asunud nüüdse Mäksa arstijaoskonna juures. Parun, soovides paremaid elumaju, laskis Kaave talu lõhkuda ja uued mõisa hooned asemele ehitada. Sellest talust sai mõis nimeks Kaagvere. Endist mõisat hakati nimetama Vanamõisaks. (1958) Vrd Kaagvere1. – MJ
BHO: 206–207; EAA.2072.9.431; EM: 98; EO: 304; Hagemeister 1836–1837: 42; Hupel 1774–1782: III, 257; KM: RKM I 4, 383/4 – 1958; LGU: II, 651, 804a, 978; PA I: 138, 262–263; Rev 1624/27 DL: 109; Rootsmäe 2016: 119–120; Simm 1973: 33–34, lisa 34–35; Simm 1975a: 185

Kaalepi-sseJMdküla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Albu vallas, mõis, sks Kaulep, XIV saj lõpul – XV saj algul Caulep, 1782 Kaleppi, Kauleppi.  C3
1627. a-ks rajati Kaalepi küla asemele mõis. Senist Joatvere ehk Jäätvere (1492 Yatveir, 1564 Jatfer, 1871 Jaatwerre) küla hakati hiljemalt XIX saj lõpul kutsuma rööpselt Kaalepi külaks, nimi kinnistus 1920. a-teks. Kaalepi mõisa maadele tekkis 1920. a-tel asundus. Mõisasüda nimetati 1950. a-tel asundiks. Mõlemad liideti 1977 Kaalepi külaga. Nime algusosa võib olla muistne isikunimi *Kau(e), milles murdepäraselt on au muutunud aa-ks, järelosis -lõpe (↑Jalalõpe). Ilmselt ei pärine kohanimi heebrea nime Kaleb mugandusest Kaalep, mis on Eestis hilisem. 1977 liideti Kaalepiga Albu valla piiresse jäänud osa ↑Kihme külast.FP
Bfl: I, 378; EAA.1.2.933:54, L 54; EVK; Hupel 1774–1782: III, 509; Johansen 1930a: 152; KNAB; Rajandi 1966: 206; Schmidt 1871; Stoebke 1964: 35; Ungern-Sternberg 1912a: 92

Kaali`Kaali ~ -ssePhaküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Pihtla vallas, mõis, sks Sall, 1782 Kali mois.  C4
Kaali mõis on rajatud XVI saj keskpaiku. 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Mõisa eestikeelse nime seletamisel on F. von Buxhövden lähtunud Gahlenite suguvõsa nimest (Gahlenitele kuulus mõis 1528–1727). L. Mere populariseeritud rahvusromantilise versiooni järgi oli algne Kaali järve nimi *Kalijärv, mille ta ühendas P. Ariste 1946. a ilmunud Kalevi-etümoloogiale toetudes sõnaga kali ’paadirulli keeramise puu’ (ja isikunimega Kalev). Mõis oleks sel juhul saanud nime järvelt. Vastulaused L. Merele on esitanud H. Ligi: 1) kõik kirjapanekud osutavad pikale a-le esisilbis; 2) lühikese täishääliku pikenemine pole kooskõlas eesti foneetika seaduspärasustega; 3) Meri ajab segi mõisa eesti- ja saksakeelse nime; 4) paljude mõisate eestikeelne nimi on tulenenud omaniku nimest. H. Ligi väidetega tuleb nõustuda selle mööndusega, et teisene täishääliku pikenemine on siiski võimalik. Kaali mõisa saksakeelne nimi Sall (esmamaining XVI saj keskelt) lähtub eesti sõnast salu või seal asunud külanimest. Balti kohaleksikonis on mõisanimega samastatud 1319 Saltovere, mis õigesti loetuna olnuks ilmselt Sallovere, see aga ei asunud Saaremaal. Vrd Salavere, Salevere1. – MK
Ariste 1946: 922–925; BHO: 529; Buxhövden 1851: 107; EM: 124; Ligi 1984: 290–291; LUB: II, 667; Meri 1976: 69–72; SK I: 62

Kaara-le›, kohalikus pruugis Kaarakülä Ranpaik (küla) Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Rannu vallas (Rannu mõis), 1839 Kara (talu); sks Kaera (karjamõis).  C3
Kaara talumaad tekkisid 1920. a-te alguses Kaara karjamõisa baasil, külaks muudeti 1939. a paiku. 1977 liideti Kaara Ervuga. Selle nimi seondub varasema talunimega. Kohanimi lähtub lõunaeesti sõnast kaar : kaara ’kaer’.EE
BHO: 163; EMS: II, 411; ERA.14.2.717 (Rannu vallavalitsuse 5. VI 1939 koosoleku protokoll nr 5); KN; Rücker

Kaare [`kaare] ‹-sseMarküla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Martna vallas (Rannamõisa mõis), 1782 Kare.  B1
1920.–1930. a-tel Kaare asundus, 1945 kirjas külana. 1977–1997 oli Keskvere osa. Küla võis nime saada Kaare karjamõisalt (sks Friedrichshof) ja varasemalt külalt, mis suulise pärimuse kohaselt olevat kaotatud seoses talumaade mõisastamisega Rannamõisas. 1763. a kaardil on märgitud Kareküllsches Busch ja küla Karefer. 1726. a revisjonis on Rannamõisa all märgitud küla nimega Karrokül, sama küla on 1689 nimega Karfer. Külas on nii XVII kui ka XVIII saj esinenud lisanimi Karro. Vrd Kaarma. – MK
EAA.1.2.941:389, L 380p; EAA.46.2.262; EAA.1864.2.IV-9:14, L 13p; EVK; Rev 1725/26 Lä: 176; Uuet 2002: 95

Kaarepere [kaarepere] ‹-`perre ~ -ssePalküla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, kuni 2017 Palamuse vallas, mõis, sks Kersel, 1756 Kareperrest, 1768 Caraperrewallast.  B3
Kaarepere mõisast on teateid XVI saj keskpaigast. Praegune Kaarepere küla on XIX–XX saj vahetusel Kaarepere raudteejaama ja õigeusu kiriku ümber tekkinud asula, mida ajuti nimetati ka Aruküla alevikuks. Praegustes piirides moodustus küla 1977, kui Aruküla (1582 Arro, 1627 Arrokülla) nimetati ümber Kaarepereks. Kaarepere mõisa ümber 1920. a-tel kujunenud asundus liideti 1977 ↑Pikkjärve külaga. Mõisa eestikeelne nimi tuleneb v. Scharenbergide nimest, kes said omanikuks 1601. Saksakeelne nimi Kersel (1627) on ehk lähtunud varasemast eestikeelsest nimest *Kärsla, mis võib olla olnud isikunimi (sõnast kärss). M. J. Eisen peab eestikeelse nime varasemaks kujuks *Käärselja. Mõisa varasem saksakeelne nimi on XVI saj olnud Waltershof või Woltershof (1589–1590 Wolter Moize).PP
BHO: 218; KNAB; Ligi 1961: 358; PA I: 107; PA II: 468; PTK I: 27, 45–46, 105; PTMT: II, 360; Rev 1624/27 DL: 21

Kaarli1 [`kaarli] ‹`Kaarli ~ -sseRakküla Lääne-Viru maakonnas Rakvere vallas, kuni 2017 Sõmeru vallas, mõis, sks Alt-Sommerhusen.  C4
1642 jagati Sõmeru mõis (sks Sommerhusen) koos kõrval oleva külaga vendade Hastferite vahel nii, et mõis jäi Carlile (sks Alt-Sommerhusen) ja küla Heinrichile, kes rajas sinna samuti mõisa (sks Neu-Sommerhusen). Eestikeelne mõisanimi Kaarli pärineb omanikult Carl Hastferilt. 1920. a-tel tekkis Kaarli asundus, 1977 nimetati külaks. Vrd Sõmeru1. – MK
BHO: 557; ENE-EE: IV, 189; KNAB

Kaarli2 [`kaarli] ‹`Kaarli ~ -sseHlsküla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Halliste vallas, mõis, sks Karlsberg.  B3
1416 oli alal *Jõetaga küla (Jehentacke, Jodentack või Jogentacke), 1445 Isentacken. Selle kohale tekkis mõis, mis eraldati ajavahemikus 1795–1811 Õisust (1797 karjamõis Karlsberg). Eesti nimi on saksakeelse nime mugandus. 1920. a-test Kaarli asundus, al 1977 küla. Nime lähtekohaks on isikunimi.MK
BHO: 184; EM: 109; KNAB; LGU: I, 193; Mellin

Kaarli3 [`kaarli] ‹`Kaarli ~ -sseAmbpaik (küla) Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas, mõis, sks Karlshof, 1775 Carlshof, 1782 Karli mois.  B1
Kaarli mõis eraldati 1775. a paiku Räsna ja Kuru mõisast. Mõisale hakkas kuuluma vaid Piilu küla. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele asundus, hiljem Kaarli küla, mis 1977 jagati Saiakopli ja Vahakulmu küla vahel. Saksakeelse nime Karlshof võis sellele anda Räsna mõisnik Carl Gustav von Müller(n).FP
EAA.1248.1.10:183, L 181; Hupel 1774–1782: III, 503; KNAB; Schilling 1970: 18

Kaarlimõisa [`kaarli`mõisa] ‹-`mõisaVõnküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Mäksa vallas (Kastre mõis), 1826 Karlsberg, Punkari-M., 1847 Carlsberg; sks Karlsberg (karjamõis).  B1
Kokuta küla endise Pungari talu maadele rajatud Kastre mõisa karjamõis. Nimes peitub J. Simmu järgi isikunimi Kaarel. L. ja I. Rootsmäe arvavad, et karjamõis kujunes välja juba XVIII saj lõpul, kui selle 1790 omandas Carl Otto v. Loewenstern, kelle järgi arvatavasti karjamõis ka nimetati. Küla rajati mõisamaadele Eesti Vabariigi ajal. Algul oli ta Kaarli asundus (1939), seejärel Kaarli (1970), al 1977 Kaarlimõisa küla. 1977 liideti Kaarlimõisaga Telliskivi küla (1922 ka Savikoa küla ~ nukk), mis rajati kandimeeste külana XIX saj keskel. Nime sai läheduses olnud tellisevabrikust, savikojast, mis lõpetas oma tegevuse XVIII saj lõpul või XIX saj algul.MJ
BHO: 184–185; Bienenstamm 1826: 287; Rootsmäe 2016: 176, 197; Simm 1973: 34, lisa 35–36; Simm 1975a: 185

Kaarma1 [`kaarma] ‹-leKaakihelkond ajaloolisel Saaremaal, sks Karmel, 1234 Carmele, 1407 Carmell, 1645 Kahrmel, 1782 Kaarma kihhelkond.
Kaarma kirikukihelkond tekkis XIII saj muinaskihelkonna põhjal, hõlmates ka osi Anseküla, Kärla, Mustjala ja Püha khk-st. Varasemad kirjapanekud annavad alust oletada, et tegemist võiks olla la-liitelise nimega või siis peegeldavad üleskirjutused nime alalütlevat käänet. Algusosa kaar- tuleb esile ka soome kohanimedes, kus seda on ühendatud vanarootsi nimedega Kar, Kare, vanataani, norra, islandi Kari või siis soome sõnaga kaari ja koeranimega Kaaro. Vrd ka eesti kaar : kaaru (kaare) ’kumer või kaarjas moodustis; eseme kaarjas või kumer osa’, maakaar ’kaldakõverdus’, merekaar ’maariba meres’. Nime osis -me võib tuleneda sõnast mäe. Kahtlasem on nime lähtekohaks pidada soome sõna kaarama ’väike laht’, sest siis peaksime oletama sisekadu juba XIII saj.MK
BHO: 186; SK I: 63–64

Kaarma2 [`kaarma] ‹-leKaaküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Kaarma mõis).  B4
Küla arvatakse olemas olnud juba XIII saj, 2,5 km lääne pool Kaarma-Kirikukülas on ka Kaarma maalinn. Kaarma mõis (sks Karmel) rajati XVI saj, küla oli sellest lõunas. Tänapäeva Kaarma külale vastabki vana küla (Mellinil 1798 Kertiper, 1855–1859 Кармель); Kaarma ehk Vana-Kaarma mõisa maale 1920. a-tel rajatud asundus sai nimeks ↑Asuküla. A-tel 1977–1997 kandis Kaarma nime ↑Kaarma-Kirikuküla, praegune Kaarma küla aga oli liidetud Uduverega. Kaarma külla kuulub osaliselt 1977 liidetud Väljaküla (1798 Welja, 1922 Välja). Vrd Asuküla1, Kaarma1, Kaarma-Kirikuküla. – MK
BHO: 186;  EAA.298.2.71, L 6; EM: 121; KNAB; Mellin

Kaarma-Jõe [`kaarma-`jõe] ‹-le›, rahvakeeles Jöö Kaaküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Loona mõis), kuni 2017 Jõe.  B4
Loona mõisa maale 1920. a-tel rajatud asundusküla, nimi hiljemalt 1922. a-st. 1977–1997 oli ametlikult Loona küla; hargtäiend Kaarma- (endise valla järgi) lisati nimesse 2017 Saaremaa valla moodustamisel. Küla asub Põduste jõe kaldal. Küla piires asus XVI saj keskpaiku rajatud Loona mõis (sks Klausholm), mille nimi oli saadud kunagiste omanike Lodede järgi. Mõisa varasem nimi XVI saj oli Waysevere. Mõisa saksakeelne nimi Klausholm ehk Clausholm võis pärineda 1574. a mõisa ostnud Claus v. Ungerni nimest. Vrd Loona, Sutu. – MK
BHO: 234; EAN; ERA.14.2.716 (Saare maavalitsuse ettepanek 10. V 1939 nr 271/5 asunduste nimede muutmiseks); KNAB; Saaremaa 1934: 511; SK I: 190–191

Kaarma-Kirikuküla [`kaarma-kirikuküla] ‹-`külla ~ -sse›, rahvakeeles ka Kerguküla Kaaküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Kaarma kirikumõis, Loona mõis), u 1900 Керго (küla), 1923 Kiriku.  B4
Kaarma kirikumõisa maal tekkinud küla. Nimi on Kaarma kiriku järgi. Täiend Kaarma- lisati nimesse 2014, kui samasse valda sattus Kärla-Kirikuküla, varem oli nimeks Kirikuküla. 1977–1997 oli nimetatud Kaarma külaks. Kirikust lõunas asus varem Kaunivere mõis (sks Kaunifer), rajatud XVI saj; XIX saj oli ta Loona mõisa kõrvalmõis. Vrd Kaarma2. – MK
EM: 121; KNAB; ÜAN

Kaarmise [`kaarmise] ‹-sseKärküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas, mõis, sks Karmis, 1592 Carmes, 1645 Kahrmeß, Karmeß, 1782 Karmisse mois.  A4
Kaarmise mõis eraldati Elmest ja Lümandast ajavahemikus 1750–1756. Mõisa kõrval põhjas säilis samanimeline küla. Mõisa maale 1920. a-tel tekkinud asundus liideti 1977 külaga. L. Kettunen peab nime kahest komponendist koosnevaks, tuginedes kohalikule hääldusele `kaarmöise. Tõenäoliselt on nime algusosa kaar identne Kaarma nimes leiduva vastava algusosaga. Vrd Anijala1, Kaarma. – MK
EM: 122; EO: 133; SK I: 64

Kaarnajärv [`kaarna`järv] Otejärv Valga maakonnas Otepää vallas Otepää külas, 1628 Surri, Suri Jerw, 1628 Karnamah (talu), 1638 Karme, Kormant (küla), 1685 Karnama Jerw, 1867 Karnatz Jerw.  A1
1628. a revisjonis on järve nimeks veel Suurjärv. Samal ajal on olemas olnud *Kaarnamaa (Karnamah) talu ja järvest ida või kirde pool küla (1638 Karme ja Kormant). Hiljem külanimi kadus ja küla kohale tehti Anne ehk Kaarna karjamõis (sks Annenhof). Järvenimi vahetus XVII saj lõpuveerandil. Endisele külale ja järvele on nime andnud läheduses olev kahe tipuga silmapaistev Kaarnamägi Vana-Otepää külas, mille jalamil on praegugi Kaarnamäe talu. Mäenime aluseks on linnunimetus kaarna(s) ~ kaaren. Nimeahel on siis olnud selline: KaarnamägiKaarnamäe järvKaarnajärv. Järvest voolab välja Kaarnaoja. See on tekkinud juba järvenime eeskujul. Oja äärde allavoolu Kastolatsi küla maale on tekkinud veel uus Kaarna-nimede pesa. Seal on samuti Kaarnamägi ja Kaarna talud.MF
 EAA.308.2.88, L 1;  EAA.2059.1.169, L 1; KNAB; Rev 1624/27 DL: 107–109; Rev 1638 I: 10–11

Kaatsi`Kaatsi ~ -sseKamküla Tartu maakonnas Kambja vallas (Suure-Kambja mõis), 1418 Kåds, 1424 Katis, 1430, 1504 Kades, 1591 Kac, 1592 Kacztikula, 1638 Kahtzakullo.  A3
Küla nimi tuleneb tõenäoliselt kunagise omaniku nimest, sest 1418 pantis küla Hinrik Katze (ka Kadsze). Teisalt on võimalik, et omanik sai nime küla järgi. Sel juhul võib tegu olla tsi-liitelise kohanimega (vrd Kuigatsi jt). A. Westrén-Doll ei seostanud 1582. a nimekuju Kacz Kaatsiga. 1977 liideti Kaatsiga Tapu-Soe (ka Tapu) küla. See oli nimetatud Tapu mõisa (sks Lilienheim, varem Kleinhof) järgi; mõisasüda jääb praegu Talvikese külla. Kaatsi piiridesse jäävad läänes Simka (1839 Simka) ja põhjas Trossi, mida on XX saj alguses vahel eraldi küladeks arvatud.EE
EES: 110; EM: 92, 162; EMS: II, 432–433; LGU: I, 217, 231, 248, II, 75; PA II: 339, 425; Rev 1638 I: 78; Rücker; Westrén-Doll 1923: 41

Kaave1-leLaiküla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, kuni 2017 Pajusi vallas, mõis, sks Kawa, 1514 Kave.  A2
1741 eraldati Kaave karjamõis Rutikverest omaette mõisaks, hiljem oli seal esimene suhkruvabrik. A-st 1922 Kaave asundus, hiljem 1940. a-test küla. L. Kettunen on pakkunud seletuseks sõna kaave ’õhuke lumi, lumehelves, kübe, puru’ ja vahest kaave : kaabed ’kummitus’ (soome kaave : kaaveen). V. Pall lisab Leivu kaaviʔ ’virmalised’ ja arvab, et kuigi nende sõnade tähendussisu ei seostu hästi kohaga, võib vaheastmeks olla neist sõnadest lähtuv isikunimi.PP
BHO: 204; EO: 267–268; PTK I: 47; Tartumaa 1925: 251

Kaavere1 [`kaavere] ‹-`verre ~ -ssePltküla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas, mõis, sks Kawershof, 1560 Kavers hoff (mõis), 1583 Kawier (küla), 1797 Kawershof, Kawri M.  C2
Esimesena on märgitud mõisana, hiljem oli ühendatud Põltsamaa mõisaga, millest eraldati 1750. Al 1855 fideikomiss koos Kurista ja Kaave (Lai) mõisaga. Arvatakse, et nimi pärineb kunagisest omanikunimest von Kawerist. Kaavere kirdeotsas asus varem Oja ehk Oe karjamõis (1797 Oja küla ja kõrts).MK
BHO: 206; EM: 116; Mellin; PA IV: 22

Kaavi-leJämküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Torgu vallas (Mõntu mõis), 1617–1618 Mick Kowe, 1618–1619 Mick Kawi, 1645 Kawe, 1798 Kawi.  B3
Võimalik, et nime lähtekohaks on saarte murde sõna kaave ’õhuke lumi, lumehelves, kübe, puru, õhuke leivaviil; otsa jäänud, kõhnaks jäänud inimene’. Algselt on nimi olnud ilmselt talupoja lisanimi. L. Kettunen on arvanud, et Kaava, Kaave ja Kaavi nimed kuuluvad etümoloogiliselt kokku, põhinedes soome sõnal kaava ’kuju, kummitus, skeem’. Soome küla- ja järvenime Kaavi on peetud lapipäraseks, lapi sõna gávva, kaavậ, kaavv ’väike laht’ esineb laensõnana ka Põhja-Soome murretes. Eestis lapi mõju vast kõne alla ei tule, kuid mainimisväärne on, et Kaavi küla asub mere ääres, nii et tähendus sobiks seletama ka eesti külanime. Võib-olla näitab XVII saj lisanimi päritolu Põhja-Soomest? Kaavi loodeotsas Mässa lähedal asus XX saj algul Taalbri ehk Taalberi karjamõis (sks Stahlbrück, u 1900 Штальбергъ).MK
EO: 268–269; PTK I: 47; SK I: 65; SPK: 121

Kabala1-ssePilküla Järva maakonnas Türi vallas, mõis, sks Kabbal, 1583 Kabla (küla), 1599 Kabala, 1624 Kabballa (küla Kahala vakuses), 1638 Kabbala (mõis), 1797 Kabbal (mõis).  C2
Mõis on rajatud vahemikus 1624–1638 küla asemele. 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Võimalik, et nime aluseks on kabel, ladina capella, mis esmamainingu alusel langeb kokku sõnaga kabel : kabla ’nöör, ohelik’. Virumaa Kabala puhul on L. Kettunen lisaks toonud võrdluseks kaba ’esileküündiv osa’ ja kapp : kapa ’teatud nõu, mõõt’. Kabala on nii Harju- kui ka Virumaal. Kabalaga on 1977 liidetud Raja (1945) ja Saare (1970 Saare I ja Saare II) küla. Vrd Suurküla4, Viru-Kabala. – MK
EO: 74; Mellin; PA IV: 13; P XVI: 284; Rev 1624 PL: 43; Rev 1638 II: 157

Kaberneeme [kaberneeme] ‹-`neeme›, kohalikus pruugis ka Kaber`nieme ~ Kaperneme Kuuküla Harju maakonnas Jõelähtme vallas (Kodasoo mõis), 1537 Kapperyene, 1541 Kappernimes, 1633 Kabbernehm, u 1690 Nemeotza, 1694 Nehme; sks Kabbernömme.  B2
Algselt Kaberla küla juurde kuulunud rannaküla Kaberneeme poolsaare idaosas. XVII saj lõpul kuulus osa külast Kaberlale, st Kodasoo mõisale, osa Anija mõisale. Põhjasõja ajal jäi küla tühjaks ja kuulus al 1732 Kääniku mõisale, kuni läks 1739 jälle Kodasoole. Nimes peitub ilmselt sama kaber (kaper), mis Kaberla nimes. Kuigi sellegi külanime kirjapanekutes on segunenud neem ja nõmm nagu muude seda tüüpi kohanimede puhul, asub küla selgelt poolsaarel ehk neemel (Kaberneem ehk Neemeots) ja on ilmselt saanud sellelt oma nime. Rootsi aja lõpu kaartidel on küla nimetatudki üksnes Neemeks või Neemeotsaks. Vrd Leppneeme. – MJ
BHO: 160;  EAA.1.2.C-I-1;  EAA.1.2.C-II-39; EE: IV, 255; EO: 72; Joh LCD: 337; Johansen 1951: 162–164, 539; Jõelähtme 2010: 143; KKI MT: 354 ‹ EMH 2106, 2107; KN; Lepik 2002–2003: 18; Mellin; Vilbaste 1956: 126–127

Kabina-leTMrküla Tartu maakonnas Luunja vallas, mõis, sks Kabbina, 1584 Kabina, 1627 Kobinna, Gross Kabbina, 1937 Suur-Kabina (küla).  A2
1720. a-tel tehti Kabina küla maadele mõis (1721 oli küla veel Tammistu mõisa all). 1920. a-tel rajati sinna asundus, mis 1977 nimetati külaks. Kohanimi seostub L. Kettuneni väitel sõnaga kabin : kabina ’krabin’. Teisal osutab ta, et mõisaümbruse maastik meenutab hobusekapja, pidades lähtesõnana silmas ilmselt sõna kabi : kabja. Selle õigsuse korral jääks n-element seletamata. Kabina mõisa lähedal läänes asus suhteliselt hiline Väike-Kabina mõis, mille järgi oli 1930. a-tel nimetatud ka küla. Praegu on see koht jäänud vee alla.EE
BHO: 160; EM: 97, 145; EO: 143–144, 334; KNAB; PA I: 148; Rev 1624/27 DL: 39, 40; ÜAN

Kabuna2-le›, kohalikus pruugis-lõ ~ KabunillõRõupaik (küla) Võru maakonnas Võru vallas (Vana-Kasaritsa mõis), 1765 Kabbuna Johann, Kabbuna Mick, 1839 Kabbina.  C2
Liideti 1977 Meeliku külaga. Esialgu oli tegemist talupoja lisanimega Tinnüste külas. Varem, 1684, esinesid samal kohal Kaldo ja Wakando talunimed. Kabuna lisanimi pärineb tõenäoliselt sõnast kabun (alamsaksa kappūn, sks Kapaun ’kohikukk’), vrd Wiedemanni sõnaraamatu sõimuväljendeid vana kabun, vana kabu. Vrd Kabina, Kabuna1. – ES
EAA.1268.1.401:53, L 49p;  EAA.308.2.178, L 1; EES: kabun; HK: 61; Rücker; Wd

Kadapiku1-`pikku ~ -sseKadküla Lääne-Viru maakonnas Kadrina vallas (Neeruti mõis), u 1900 Кадапикъ (küla).  A4
Kadapiku küla kohal olnud vanasti Vandu küla heinamaa. Küla olevat sinna pärimuse kohaselt tekkinud pärast raudtee ehitamist 1870. a-tel, ilmselt siiski seoses maade kruntimisega. Külas on Kadapiku talu. Nimi lähtub sõnast kadapik ’kadastik’. 1977 on Kadapikuga liidetud Kruusimäe (1970) ja Vinnimäe (1945) küla ning osa Sirgu külast (1711, 1726 Sircko, 1844 Sirgo). Kruusimäe (samastatud sks kirjapanekuga 1628 Klingenberg) on alguse saanud samanimelisest karjamõisast ja kõrtsist. Vrd Võduvere2. – MK
EAA.3.1.445:19, L 20p; KN; KNAB; Rev 1725/26 Vi: 83; Saaga: Originalet av Jakob Koits regestverk. Del 1, K:18; Schmidt 1844

Kadrina2Kadrina ~ -sseKadkihelkond ajaloolisel Virumaal, sks St. Katharinen.
Kirikukihelkond loodi P. Johanseni oletuse kohaselt 1240. a paiku. XIII saj algul kuulus ala *Rebala (Repel) muinaskihelkonda, on hõlmanud ka hilisema Väike-Maarja khk põhjaosa. Kihelkonna põhjaossa ehitati juba enne Liivi sõda Ilumäe kabel. Kihelkonnas oli muinaslinnus Võduveres Mäeotsa linnamäel ja Neeruti Sadulamäel. Kirikukihelkonna nimeks sai algselt väikese küla Toruestæuæræ (1241) nimi, hiljem sks Tristfer. Kirik on ehitatud arvatavasti XV saj kespaiku. Kadrina nimi on saadud kiriku nimipühaku järgi (1566 de kerke to Kadere, 1765 Trister oder St. Cathrin).MK
ENE-EE: IV, 203; Joh LCD: 626

Kadrina3Kadrina ~ -sse ~ -leKodküla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Pala vallas, mõis, sks Hohensee, 1796 Katharinenhof (karjamõis ja veski), 1839 Catharinenhof.  B2
1782 müüdi Alatskivi mõisast Kodavere küla ja 1791 Ranna mõisast maatükk koos Punikvere külaga ning moodustati Kadrina mõis. 1921. a-st asundus, 1977. a-st küla. Nimi pärineb isikunimest Katharina. Saksakeelne nimi oli a-st 1862 Hohensee ’kõrgjärv’, mida tuleb ilmselt pidada tollaseks moenimeks. Vrd Kadrina2. – PP
BHO: 120; KNAB; Mellin; PTK I: 48; Tartumaa 1925: 200

Kadrina4-leMMgpaik (küla) Tartu maakonnas Tartu vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Tabivere vallas (Kaiavere mõis), sks Katharinenhof, 1796 Kathrinhof (karjamõis ja veski), 1839 Catharinenhof (karjamõis).  C3
Algselt karjamõis, 1930. a-test küla (vahel arvati ka Kõrenduse alla). Liideti 1977 Otslava külaga. Vrd Kadrina3. – PP
Mellin; PTK I: 48

Kadrina5Kadrina ~ -sseKrkpaik (küla) Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Karksi vallas (Karksi mõis), 1839 Catrinenhof (karjamõis), u 1900 Кадрина (talu).  B1
Liideti 1977 Oti külaga. Kohal oli Kadrina karjamõis (sks Catrinenhof). Nimi pärineb naisenimest karjamõisa nime vahendusel. Vrd Kadrina3. – MK
KNAB; Rücker

Kadriorg [kadri`org] ‹-`orgu› – Tallinna asum kesklinnas, sks Katharinenthal, vn Екатериненталь.  B2
Kesklinna ajalooline linnajagu, mis sai oma nüüdse nime sinna 1720–1729 rajatud lossist. Loss rajati Peeter I käsul ning nimetati tema abikaasa Katariina auks saksa keeles Katharinenthal’iks. Lossi varasem nimetus eesti keeles on olnud kuningamõis (1732 kunninga mois), hiljem on saksa nimi mugandatud Kadrintaliks ja seejärel Kadrioruks (viimane nimi esineb nt Oleviku lisalehes 1885). Piirkonna varasem nimi enne lossi rajamist oli Fonnenthal, raesekretär Hinrich Fonne järgi, kellele XVII saj II poolel kuulus suurem osa sealsest maa-alast.PP
Tallinn 2004: I, 157–159; Thor-Helle 1732: 309

Kaelase-sse ~ -lePJgküla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Halinga vallas, mõis, sks Kailes, 1543 Caiselas (küla), 1575 Kayhelas, Kailes, 1561 Kayselitz, 1601 Kaysell, 1797 Kailes.  C3
Mõis on rajatud XVII saj I poolel, eraldati Koongast. Selle kõrval säilis ka küla. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele Kaelase asundus, mis 1939. a paiku nimetati Aasa külaks. Praegune Kaelase küla vastab vanale külale, kuigi 1970. a-tel kuni 1977 oli kirjas asundusena. Kirjapanekute põhjal on Kaelase nimi lähtunud taimenimetusest kaisel : kaisla või isikunimest, vrd ürikunimi Cayse + -la. M. Joalaid on nime tänapäevakuju võrrelnud vepsa sõnaga kagлaz ’maakitsus kahe soo või metsasalu vahel’. Nime varasemad kirjapanekud siiski seda ei kinnita.MK
Beiträge 1874: 394, 395; BHO: 166; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); Joalaid 2002: 32; Mellin; Stackelberg 1928: 142

Kahala1-sseKuuküla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kolga mõis), 1241 Kaial, 1259 Kaele, 1290 Kaile, 1637 Kahall, u 1694 Kahela (küla ja järv).  A3
XIII saj algul kuulus Ojamaa Roma (Guthvalia) kloostri munkadele. Koht on olnud suure tee ääres. 1893 mainitud Kolga mõisa Kahala (koos Luubaga) kõrvalmõis asus vana postijaama kohal. Küla asub samanimelisest järvest lõunas. Järve kohta on arvukalt muistendeid, et ta on tulnud oma praegusele asukohale mujalt. L. Kettunen võrdleb nime sõnaga kaha ’väike käsivõrk, jääkuhi’. Kui külanimi tuleneb järvenimest, siis tõlgendus sobib, muidu võib lähteks olla ka la-liitega isikunimi, mis la-lõpulistes nimedes ongi tavaline. E. Tarvel võrdleb nime XIII–XVI saj dokumentides esinevate isikunimedega Kage, Caye, Cayo jt. Kahala järve kagukaldal on Kalamäe, mida on munkadele kuuluvana mainitud samuti 1241 (Kalameki). Nime järelosa oli XVIII saj-ks ilmselt lühenenud, sest 1725–1726 oli külas Kallama Pern. Kalamäe küla mõisastati ja tehti karjamõisaks (sks Kallamäggi, ka Kallamäe) ajavahemikus 1811–1837. 1920. a-tel jagati karjamõisa maad uuesti taludeks, kuid küla ei taastatud, talud arvati Kahala küla alla. Vrd Kahala3. – MJ
Bfl: I, 11, 25; BHO: 165; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 26;  EAA.1.2.C-I-1; Eesti järved 1968: 86; EO: 73; Joh LCD: 242, 393–394, 396; LCD: 47r; LUB: I, 340, 537; Rev 1725/26 Ha: 368; Tarvel 1983: 20–21, 89–90; Vilbaste 1956: 128, 130

Kahkva1 [`kahkva] ‹-sse›, kohalikus pruugis-heRäpküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Mikitamäe vallas, mõis, sks Kachkowa, 1582 Chochowa, 1601 Cachwa, 1625 Kochhowa, 1630 Kachowa kylla, 1638 Kochkowa, 1686 Kackowa kulla, 1798 Kachkowa.  A2
Tegemist oli põlise külaga Mädajõe kaldal. XVIII saj rajati külla karjamõis. 1787 muudeti päranduse jagamisel Kahkva omaette mõisaks, ametliku rüütlimõisa staatuse sai see 1826. Seoses mõisamaade laiendamisega samal ajajärgul küla kadus. 1920. a-tel tekkis Kahkva mõisa maadele asundus, mis 1977 muudeti külaks. Kahkva Räpinas ja Kahkva Vastseliinas (Orava vallas) pole teadaolevalt kunagi moodustanud ühte küla, kuid nime päritolu on ühine. Kahkvaga liideti 1977 Lepiku asundus (↑Suure-Veerksu) ja Plotina küla. Esimene sai nime karjamõisa, teine veski järgi. Kahkva keskusest kirdes asub paik nimega Süväoro. Vrd Kahkva2. – ES
BHO: 161; EAA.567.3.190:26, L 26p; EAA.308.2.104; Mellin; PA I: 93; Rev 1601: 15; Rev 1638 I: 276; Roslavlev 1975: 26; Stryk 1877: 263–264

Kahtla [`kahtla] ‹`Kahtla ~ -ssePöiküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Laimjala vallas, mõis, sks Kjachtla, 1453 Hinke Cachtel is tho Teuwel, 1569–1571 Kachtyalke (vakus), 1645 Kachkill, Kachtial, 1782 Kachtla.  B3
Kahtla mõis rajati ajavahemikus 1750–1756 ning eraldati Laimjalast, Uuelõvest ja Uuemõisast. Mõisa kõrval läänes säilis samanimeline küla. Mõisa maale tekkis 1920. a-tel Kahtla asundus ehk u 1939. a-st Paeküla (1970 Pae), mis 1977 liideti Kahtlaga. Nimi tuleneb tõenäoliselt sõnadest kaks + jalg ja võib olla kas jalg-lõpuline isikunimi või loodusnimi, kus järelosa on oletatav põllundustermin jalg. Kahtlaga on 1977 liidetud Mäeküla (u 1939), varasema nimega Kahtla kirikuküla, ajalooliselt Türgi küla, mis on tekkinud õigeusu kiriku ümbrusse.MK
BHO: 233; EM: 124; ERA.14.2.716 (Saare maavalitsuse ettepanek 10. V 1939 nr 271/5 asunduste nimede muutmiseks); KN; KNAB; SK I: 70; SMF: 142; Tarvel 2001: 202–203

Kaiavere2-`verre ~ -sseMMgküla Tartu maakonnas Tartu vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Tabivere vallas, mõis, sks Kayafer, 1473 Kayver (kahe mõisaasemega küla), 1512 Kayfer, 1514 Cayfer, 1539 Kaiwer.  C3
Algselt küla, mõisast on teateid 1512. Mõisa kõrval loodes säilis samanimeline küla (↑Kaiavere1). Mõisa maadele tekkis 1922 asundus, mis pärast Teist maailmasõda oli kirjas külana. M. Veske arvates on nime algusosa seotud sm sõnaga kaita : kaidan ’kitsas’, sest küla asub suhteliselt kitsal seljandikul kahe järve vahel. L. Kettunen seostab nime algusosa sõnadega kajakas, sm kaija (murdeti kajo) ning kohanimega Kaiu, pidades vahetuks lähteks isikunime. P. Johansen peab võimalikuks ühendada nime algusosa naisenimega Kai, mis tuleneb Katharinast (meelitusvorm Kay), sest alamsaksa nimesid leiduvat teistegi vere-lõpuliste nimede alguses. V. Pall usub, et tegu on isikunimelise algusosaga, aga lähteks võiks olla mehenimi (teada on nt Kaio, ürikutes Cayo). Sel juhul oleks *Kaia selle nime teisend. 1627 on mõisa nimeks saksa keeles olnud ka Nonnenhoff, sest mõis kuulus tollal Tartu Katariina kloostrile. XV–XVII saj on Kaiavere mõisas olnud *Pakavere või *Pagavere küla ja veski (1420 Packever, 1514 Packefer, 1627 Packafehr wesky ja tühi küla, 1638 taas asustatud), selle täpsem asukoht on teadmata. Vrd Luua. – PP
EO: 300; LGU: I, 488; Ligi 1961: 355; PTK I: 49–50, 171; Tartumaa 1925: 277

Kaimi`Kaimi ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Kaemi Puhküla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Puhja vallas (Ulila mõis), 1628 Kaymi, 1638 Kaimakyllo.  A2
Küla nimi seostub L. Kettuneni järgi sõnaga kaim ’nimekaim; sugulane’, mida võidi ehk kasutada isikunimena. Isikunime oletamine pole siiski vajalik. Sõna kaim on kohati olnud a-tüveline, nagu osutab osa kohanimekujusid. Nime i-lõpp kajastab ilmselt mitmuse omastavat. 1977 liideti Kaimiga Siberinurme (u 1900 Сиберинурмъ), mis sai nime Siberi karjamõisa (sks Sibberi) järgi, samuti osa Kannu (1922 ka Kannastiku) külast. Praeguse Kaimi piiridesse jääb veel lõunas Sibula karjamõis (sks Sibbula).EE
BHO: 167; EM: 95, 188; EMS; EO: 128; Rev 1624/27 DL: 144; Vene TK 42

Kalamaja [kalamaja] ‹-`majja ~ -sse› – Tallinna asum Põhja-Tallinnas, XV saj keskel (pärast 1445) vysschermagen, 1603 Kallamaÿa; alamsaksa Vischermaye, sks Fischermay.  B1
Teateid kalurite ja mündrike asulast on XIV saj keskpaigast, püsivam asula tekkis XV saj. Kalamaja asustus on mitu korda hävinud, viimati Krimmi sõja ajal 1854. Nüüdne hoonestus on valdavalt pärit XIX saj lõpust ja XX saj algusest. Kalamaja nimi viitab kalurite onnidele, mis esmalt randa rajati koos võrguaedadega, kalamaja tähendab kalameeste ajutist elamut. Kalamajast kirdes olevat Hundipea nukki on mainitud 1421 (Zuddenpe), küsitav on, kas sama nimega seostub 1374 mainitud kaluri Zedenpeyke nimi. *Sudenpää on vahest Hundipea varasem vorm, kuid tähendas ka laiemat maa-ala. Kalamaja põhjapoolsem osa praeguste Patarei tänavate ja Köie tänava kandis on tuntud Köismäe (sks Reperbahn, 1732 köismäggi) nime all, seal on XIV saj-st olnud köiepunujate ja köiesäigme valmistajate alev.PP
Johansen 1973: 128, 131, 133; Kivi 1964: 410; Kivi 1972: 44–45; Müller 2007: 246; Nerman 1996: 13–14, 19; Nerman 2006: 13; Tallinn 2004: I, 170–174, 259–260; Thor-Helle 1732: 309

Kalbuse-le›, kohalikus pruugis Kalbussa Trvküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Tarvastu vallas (Tarvastu mõis), 1624 Kalpus Jacob (Riuma külas), 1638 Kalpus Jack (hajatalu), 1693 Calpus Jurj.  B3
1624. a revisjonis on taluperemees Kalpus Jacob, 1638. a revisjonis juba hajatalu Kalpus Jack. 1693. a Tarvastu khk kaardil asub talu Võrtsjärve lähedal praeguse küla asukohal. Nimi võib tuleneda sõnast kalpus ’kalmus’ (Hls, Krk), vrd ka kalbus : kalbuse ’vilets, näruselt riides isik; märg, ligunenud olend’ (Krk), kalpus ’kalberdis’ (Trv, Krk). Kalbusega on 1977 liidetud Saarevalla ehk Saare küla, mis sai nime samanimelise mõisa (sks Saaremois) järgi. Saare riigimõis eraldus Tarvastust XVIII saj lõpul ja sai nime talu järgi, mille kohale ta rajati (1693. a kaardil Sare Paul). Saarevalla keskmist osa nimetatakse Venekülaks. Mõisast läänes olnud küla nimetati varasemates allikates *Kadaritsa külaks (1583 Kadarasth, 1693 Kauawits ~ Kawis, 1839 Koddaritze).MKu
BHO: 523;  EAA.567.3.121, L 18; Must 1959: 110–117; PA IV: 145; Rev 1624 PL: 78; Rev 1638 II: 114; Rücker; Varep 1957; VMS

Kaliküla1 [kaliküla] ‹-`külla ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Kalliküla Pltküla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas (Lustivere mõis), 1583 Kaly (küla), 1599 Kali, 1638 Kalli Kuella, 1797 Kalliküll (mõis), u 1900 Калликюля (mõis); sks Kalliküll.  B3
On XVII saj lõpus olnud mõis, XVIII saj II poolel ühendatud Lustivere mõisaga. Mellini kaardil 1797 mõis (Kalliküll) ja sellest lõunas küla (Moisakülla), viimane kadus XIX saj I poolel. L. Kettunen on Haljala Kaliküla nime ühendanud isikunimega *Kalli : *Kallin. Põltsamaa Kaliküla püüab ta tuletada nimest Kalev. Vrd Kalana2, Kaliküla2. – MK
BHO: 171; Mellin; EO: 53, 141–142; KNAB; PA IV: 26; P XVI: 270; Rev 1638 II: 152

Kalju1`Kalju ~ -sse ~ -leKulküla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Kullamaa vallas (Kalju-Leila mõis), XVI saj I veerandil Pyscku Kally, 1539 Calge minor, 1798 Kl. Kalio.  C4
Kalju mõis (sks Kaljo, hiljem Kaljo-Leilis) rajati XVII saj I poolel, selle kõrval säilis Kalju küla, mis jagunes kaheks: põhjapoolne Suur-Kalju (Taga-Kalju, samas kõrval oli Kalju mõis) ja lõunapoolne Väike-Kalju (Eest-Kalju). Suur-Kalju nimetati 1939. a paiku Leila külaks, Väike-Kalju aga Kalju külaks. Vrd kalju ’paekivipank’, kalju ’kail’. Vrd Kalju2, Leila. – MK
BHO: 169;  EAA.854.4.208, L 1; EM: 83; ERA.14.2.451 (Kolovere-Kalju vallavolikogu 9. III 1939 koosoleku protokoll nr 9); Mellin; Saareste 1923b: 142; Stackelberg 1928: 188

Kallavere-sseJõeküla Harju maakonnas Jõelähtme vallas, Maardu linnajagu, kõrvalmõis (Maardu mõis), 1241 Kallæuærø, 1341 Kalleuere, 1424 Calliver, 1549 Kallaue, 1923 Kallavere (küla ja asundus), Rootsi-Kallavere (küla).  A3
Kallavere nime on kandnud kolm paikkonda: praegune Kallavere küla (varasem Rootsi-Kallavere), endine Kallavere mõisakoht ja asundus sellest lõunas (varasem Maa-Kallavere, praegu kuulub Võerdla piiresse) ja Kallavere kui Maardu linnajagu, mille ehitamist alustati 1951 ja Maarduga liideti 1955. P. Johanseni järgi on algse *Lillevere küla kohale rajatud Kallavere mõis (1387 houe tho Calleuer), mis on saanud naaberküla Kallavere nime. Vana mõisakoha olevat hiljem ära ostnud rootslased, kelle järgi on küla hakatud kutsuma Rootsi-Kallavereks (1522 Rotzekalver), mõisaaset ja Rootsi-Kallavere küla ei mainita reeglina ühel ajal. Kallavere küla on hakatud kutsuma Maa-Kallavereks, st Eesti Kallavereks (1491 tho der Estenschen Callifer mit dem gesinde to pasiüs, 1554 Makaluer). Johanseni teooria on muljetavaldav, kuid tõendid selle kohta puuduvad. *Lillevere (1241 Lillæuæræ), mida on mainitud vaid korra, pole pruukinudki olla päris praeguse Kallavere alal, C. J. Paucker on selle nime sidunud hoopis Lellepe (Lillepi) vabataluga Pirita kandis ja see tundub usutav. Uuesti sai Kallaverest mõis, kui XVII saj asutati Maardu kõrvalmõisana Maa-Kallavere mõis (sks Makalafer). 1850. a-tel mõisastas Maardu mõisnik v. Brevern Maa-Kallavere küla maad, andes asemele halvemaid maid, ning nihutas sellega küla Rootsi-Kallavere poole. Osa Maa-Kallaverest läks Võerdla küla alla (Väike-Võerdla). Suur osa Maa-Kallavere külast ja mõis ning Kureküla jäid ka fosforiidikaevanduste alla. Maa-Kallavere küla eristatakse siiani Rootsi-Kallavere külast, rahvapäraselt on esimene Ülaltküla ja teine Allküla.

Kallavere nime esimesed kirjapanekud XIII ja XIV saj-st annavad nimekujuks *Kallevere (nt 1397 Kalleuer), XV saj tuleb selle kõrvale i-ga variant (1424 Calliver), XVI saj isegi täishäälikuta (1522 Calvers). a-line variant esineb esimest korda 1549 (Kallaue[r]). Rootsi reduktsioonikaartidel, mis on üks esimesi eestikeelsete kujude allikaid, esinevad Makallafer Bÿÿ (1692) ja Rotzi Kallafer (1693). L. Kettunen on võrrelnud Kallavere nime algusosa soome sõnaga kalla ja liivi sõnaga kōla ’saar’, kuid juhib tähelepanu sellele, et varasemates allikates esinevad kujud Kalle- ja Kalli-. Ka Savo kaht järvenime Kallavesi ja Kallajärvi on Kettunen võrrelnud sama sõnaga, kuid soome etümoloogiasõnaraamat peab liivi sõna kōla, kāla ‹ *kalla tõenäoliseks laenuks eestirootsi murrakutest; L. Vaba peab sõna laenuks kurši (kurelaste) keelest. A. Räisänen on võrrelnud Soome nime algusosa sõnaperega kalta- ’kallas, kaldajärsak’. Eesti nime lähteks on sõna kallas pidanud juba J. Jõgever. Eesti-Ingeri alal on küla nimega Kallivieri ehk Kallivere, mis on võrreldav Kallavere nime varasemate kirjapanekutega. Johansen on Kallavere algusosa võrrelnud ka soome isikunimega Kalle, mis Tornio jõe orus esineb mh kujul Kalla, kuid A. V. Forsman peab seda hiliseks kujuks nimest Kaarle, mis esineb siiski juba keskajal. vere-lõpulistes kohanimedes esineb sageli (muistne) isikunimi, vrd Kalle 1378 eestlase nimes Kallemele. Soome analoogilisi nimesid on püütud veel etümologiseerida rootsi ja lapi keelest, kuid siiski jääb Eesti Kallavere ja Soome sarnaste kohanimede päritolu ja nende (vähemalt osa) võimalik seos ebakindlaks. On lõpuks ka arvatud, et Kallavere võiks olla üks võimalikke sadamaid, mille nimekuju sobiks araablase al-Idrīsī 1154 mainitud kujuga قلورى/qlwry, sest koha kirjeldus ei sobi kokku Tallinnaga.


Kallavere külaga ühenduses on käsitletud *Paasi küla (1241 Pasies), mis oli küla veel 1397 (Pasius), 1491 aga kuulus taluna Maa-Kallavere juurde. Viimati on talu mainitud 1566 (Pase) ja 1569 (Pasi). *Paasi nimi sisaldab sõna paas. Hiljem on eraldi naaberküla olnud Kureküla (1693 Kurre), mille nimi pärineb ilmselt isikunimest, sest 1732 on Kurreküla elanikud kõik Kurre-nimelised. Paljud, kes sellest külast pärit, kannavad tänini nime Kurg. Ümbruskonnas on teisigi isikunimele Kurg viitavaid külanimesid (Kurgla, Kurevere). Väikest külasoppi, kuhu kuulus neli talu (Aru, Luike, Vahimäe ja Kirbu), kutsuti rahva hulgas Lenderi külaks.
MJ
ENE-EE: IV, 255; EO: 278, 294; Forsman 1894: 74; Joalaid 2013a: 59–61; Joh LCD: 286, 397–398, 482–483, 539; Kallæuærø 2008: 102–103; KNAB; LCD: 45r; Paucker 1853: 63; Wieselgren 1951: 222

Kalle-leAmbpaik (küla) Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas (Saiakopli mõis), 1726 Kalla, 1739 Kalle.  B1
Kalle koosnes kahest vabatalust pärast Põhjasõda. Juba 1686 oli seal veski, mille nimi on teadmata. Võimalik, et Kalle nimi tuli Karunga külas olnud Kalla talude järgi (1637 Kalla Matz) või oli talude asukoht juba siis hilisema Kalle küla kohal, kuid nad arvati allikates Karunga küla alla (pärast 1712 sellenimelisi talusid Karungas pole). Vabatalude asemele loodi vahemikus 1744–1750 Nõmmküla mõisa karjamõis, mis panditi 1753 eraldi omanikule, seejärel sai Kalle omaette mõisaks ja (taas)rajati küla. 1852 ostis Kalle mõisa Saiakopli mõisa omanik ning Kalle muutus kõrvalmõisaks. Kalle ja Trilli mõisa maadele loodi 1920. a-te algul Kalle-Trilli asundus, mis liideti 1940. a-tel Kalle külaga. See omakorda liideti 1977 Saiakopli külaga. Külanimi tuleb tõenäoliselt talunimest Kalla. D.-E. Stoebke arvates kajastavad Kalle jmt kohanimed muistset isikunime Kalle ~ Kalli, kuid need võivad olla ka nime Karl variandid Kalle, Kalli, Kallo, mis olid Soomes juba keskajal levinud. Trilli oli algselt talu (1712 Trille Nickolaß), 1785 eraldati Järvajõe mõisast karjamõisaks (sks Trilli, al 1822 Lilienbach), 1884 sai Saiakopli kõrvalmõisaks.FP
EAA.1.2.942:195, L 190; EAA.3.1.448:156, L 111; EAA.3.1.476:58, L 47p; EAA.3.1.482:80, L 76p–80; EAA.3.1.490:111, L 106p–107; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 197; KNAB; Rev 1725/26 Jä: 43; Schilling 1970: 33–34; Stoebke 1964: 89; Sukunimet 2000: 186; Wistinghausen 1975: 164, 168–169

Kalli1 [`kalli] ‹`Kalli ~ -sseMihküla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Koonga vallas, mõis, sks Kallie, ? 1424 Calliver, 1560 Callie, 1601 Kalli (vakus).  C4
Mõis on tekkinud ajavahemikus 1624–1638. XX saj algusest Kalli küla. Nimi on võinud olla vere-lõpuline, kui XV saj kirjapanek ikka on sellest nimest, nagu mitmed uurijad varem on oletanud. 1424. a Calliver võib olla seostatav hoopis Paistu Kalvre nimega või ka Palamuse Kalliverega. Dokumendis on märgitud, et küla kuulus Scherenbeke(ni) alla. Kalli kohanimes on igatahes isikunimest lähtunud osa. Vrd Kalli2, Kallivere, Kalvre. – MK
BHO: 171; LUB: VII, 94; Rev 1601: 167; Stackelberg 1926: 245

Kalme3 [`kalme] ‹-le ~ -sseRõnküla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Rõngu vallas (Uderna mõis).  A3
Hiline küla, mis praeguse nime sai u 1939, kui nimetati ümber Uderna küla, eristamaks seda samanimelisest asundusest. TEA entsüklopeedia järgi on küla saanud nime seal kõrguva Kalmemäe järgi. Külas on ka Kalme talu. Pigem on asula nimetatud talu järgi, mille nimi pärineb mäekünkalt. L. Kettunen on kohanime tuletanud sõnast kalm : kalma ~ kalmu ’(pühitsemata) hauakoht, paganlik ohverdus- või matusekoht’ mitmuse omastavas käändes. Kohanimekartoteegi andmeil on küla nimetatud ka Kirepi-Uderna ja Pimsi külaks. Viimane seostub ilmselt Uderna mõisa vanema eestikeelse nimega (1796 Pinski M). 1977 liideti Kalmega osa Lauri ja ↑Leivaste külast. Kalme piirides on ka Kanepi karjamõis (sks Kanepäh, 1839 Kanepä). Vrd Uderna. – EE
ENE-EE: X, 14; EM: 96; EO: 127; ERA.14.2.717 (Elva vallavalitsuse 7. VI 1939 koosoleku protokoll nr 8); KN; KNAB; Mellin; Rücker; TEA E: X, 12

Kalvi [`kal´vi] ‹`Kal´vi ~ -sse ~ -leVNgküla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas, kuni 2017 Ida-Viru maakonnas Aseri vallas, mõis, sks Pöddes, 1732 Kalbi mois, 1797 Kalvi M. (mõis).  B2
Kalvi küla (a-ni 1977 asundus) sai nime Kalvi mõisalt. XVI saj oli mõisa omanik Kalff, kelle nimest tuleneb mõisa eestikeelne nimi. L. Kettunen, kes on nime alusena oletanud Kalevit, on ilmselt eksiteel. Mõisat on mainitud 1528 (Koyell), kuid kohta ennast 1453 (Podebus), vasallilinnust 1485 (slot huss unde hoff te Podwes), 1797 on kirjas Pöddis. Nimekuju Koyell võis pärit olla varasemast külanimest, sest samas dokumendis on mainitud ka sellenimelist küla. Saksakeelne nimi Pöddes pärineb tõenäoliselt eesti keelest, kuid selle sisu jääb hämaraks, võrdluseks võiks tuua Saaremaalt rannanime Pödu (1798 Poedwa Laid), mille põhjal võiks konstrueerida oletusliku tundmatu tähendusega sõna *pötv : *pödva või *põtv : *põdva. Niisugust sõna ei ole registreeritud. Nimed tähistavad mõlemad rannaäärseid kohti, ka Kalvi mõis asub mere ääres. Kalviga on 1977 liidetud ↑Kelu ja Kesimetsa küla (u 1900 Кезиметца).MK
Bfl: I, 950; BHO: 459–460; ENE-EE: IV, 263; EO: 269; KNAB; Ligi 1961: 341; Mellin; SK I: 319; Thor-Helle 1732: 314

Kambja1 [`kambja] ‹`Kambja ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Kamja Kamalevik Tartu maakonnas Kambja vallas (Kambja kirikumõis, Vastse-Kambja mõis), 1782 Waiko-Kambja (mois), 1909 Uue Kambja m., 1923 Väike-Kambja (asundus); sks Neu-Kamby, Klein-Kamby (varasem).  C3
Vastse-Kambja ehk Väike-Kambja mõis eraldati Suure-Kambjast XVII saj lõpul. Enne mõisat oli seal küla nimega Kipsal (järelosa sõnast salu), mida mainitakse nt 1585 Kambja talupoja lisanimes (Kipsal Jak). Tänapäevane asula tekkis kiriku ja mõisakeskuse ümber XIX saj lõpus ja XX saj alguses. Kuni 1977 kandis Väike-Kambja asundi nime, 1977 muudeti Kambja alevikuks. Kambja idapoolset, kirikumõisale kuulunud osa nimetati Kirikukülaks; praegu on see osaliselt Mäeküla piirides. Vrd Kambja2, Suure-Kambja. – EE
BHO: 174; EM: 92, 147; Hupel 1774–1782: III, 260; KNAB; PA I: 159; RGADA.274.1.226:74, L 1289; Uuet 2002: 107, 220

Kambja2 [`kambja] ‹`Kambja ~ -sseKamkihelkond ajaloolisel Tartumaal, sks Kamby, 1471 Camby.
Kihelkond, mis muinasajal kuulus Ugandi alla, moodustati arvatavasti XV saj keskpaiku Tartu, Võnnu ja Otepää khk osadest. Teistel andmetel oli Kambja kihelkond olemas juba 1330, mil leiab mainimist preester Borhardus de Kambie (’Kambjast’). Martini (ka Maria) kirik rajati tõenäoliselt XV saj II poolel. Enamasti viidatakse Johannes Renniti oletusele 1899. a-st, et Kambja kiriku olevat asutanud perekond Camby XV saj. Asjaomasest isikunimest on tuletatud ka kihelkonna nimi. K. Luhamets peab samavõrd tõenäoliseks, et Cambyd said nime asukoha järgi. Sel juhul võiks ehk lähtuda sõnast kamp : kambi ’kabi; jalg; uperpall’ või liitsõnast *kambioja, mille algusosa tähendanuks ka mingit mageveekala, vrd kamp ’kammeljas’. Vrd Kambja1, Suure-Kambja. – EE
BHO: 173; Bfl: I, 186; EMS: II (8), 623; ENE-EE: XII, 195; EO: 121; Luhamets 2011: 26, 28; PTK I: 53

Kammeri [`kammeri] ‹`Kammeri ~ -sseKamküla Tartu maakonnas Kambja vallas, mõis, sks Duckershof, 1782 Kammeri mois.  C3
Mõisa kohta on teateid XVI saj keskpaigast. Kammeri moodustas enne 1751 Paluperaga ühise mõisa. 1920. a-te alguses rajati asundus, mis 1977 nimetati külaks. M. J. Eisen seostas eestikeelse kohanime oletatava omaniku nimega Kammer, mille olemasolu kohta pole aga teateid. Pigem saab kohanime ühendada liitsõna kammerhärra või kammerjunkur algusosaga. Need saksa algupäraga tiitlid võeti Venemaal kasutusele Katariina II valitsusajal. Mõisa saksakeelne nimi (1638 Dückersz) on tuletatud omaniku Dückeri nimest. Muud nimed on olnud Aderkashof ja Kavandu (Kawandt), samuti Palupera (1638 Dückersz, Aderkaszhoff oder Palloper). Aderkashof seondub Dückeri väimehe perekonnanimega Aderkas, mis on moodustatud Lätis asunud lääni nimest (läti Aderkaši, hilisem Taurupe).EE
BHO: 56; Eisen 1919a: 6; EM: 92, 134; ENE-EE: IV, 270; Hagemeister 1836–1837: II, 28; Hupel 1774–1782: III, 261; Rev 1638 I: 91; Stryk 1877: 23; Uustalu 1972: 269; ÜAN

Kandla [`kandla] ‹-sseKärküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas, mõis, sks Kandel, 1538 Jurgen Hastver tho Kandel, 1798 Kandel.  A4
Kandla mõisa eelkäijaks peetakse Jõempa vakuses olnud mõisat Wackerselge, mida on mainitud 1542, kuid Kandla küla on vanem. P. Johansen on Kandla nimega ühendanud lisanime Cantele, mis esineb XIV saj tõenäolise saarlase (Johannes Sarelayne) pojal (1332 Johannes de Cantele). Mõisa kõrval läänes säilis samanimeline küla. Mõisa maale 1920. a-tel tekkinud Kandla asundus liideti pärast 1940. a-id külaga. L. Kettunen peab tõenäoliseks nime lähtumist kujust *Kantala, mille aluseks on kand : kanna ’mitmesuguste esemete osa, harilikult millegi lõpuots, alus, tugi’.MK
BHO: 175; EO: 73; Johansen 1973: 476; SK I: 79

Kandle [`kandle] ‹-leHljküla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, mõis, sks Kandel, 1241 Kandalæ, 1345 Kandele, 1583 Kandel, 1726 Kandell, 1840 Kandle.  B2
Esmateated Kandle mõisast pärinevad 1583. a-st, kuid mõis võis olemas olla juba varem. Mõisa ostsid XX saj alguses Kavastu mõisa omanikud ning Kandle muutus Kavastu kõrvalmõisaks. Küla püsis mõisa kõrval osaliselt veel kuni a-ni 1871. 1920. a-te maareformiga rajati sinna Kandle asundus, a-st 1933 küla. L. Kettuneni järgi ei tule nimi mitte sõnast kannel : kandle, vaid kand : kanna, tuues võrdluseks sagedase sarnase esinemuse Soomes. 1977. a-st kuulub Kandle küla piiresse XIX saj II poolel tekkinud mõisamoonakate küla Matsu (isikunimest Mats : Matsu).MA
EO: 73; ERA.14.2.720 (Viru maavalitsuse ettepanek 31. III 1939 nr 12-525 asunduste kohta); EVK; Joh LCD: 401–402; KN; KNAB; PTK I: 137; Rev 1725/26 Vi: 102; Särg 2007: 41

Kanepi2Kanepi ~ -sse›, kohalikus pruugis Kan´epi-heKankihelkond ajaloolisel Võrumaal, sks Kannapäh, 1684 Cannipes Kirckspil, 1685 Kanepe Kiörkia, 1782 Cannapäh, 1798 Kanapæ.
Kanepi kihelkond asutati 1675 Valgjärve mõisniku Benedict Johann von Bergi palvekirja alusel. Enne seda oli Berg lasknud ehitada uue kiriku Kanepi külla. Kihelkonna nimi on saadud külanimest. Bergile kuulusid sellel ajal veel osadeks jagamata Valgjärve mõis ühes Saverna mõisa ja Karste külaga ning Piigandi mõis ühes Sõreste külaga. Teine uue kihelkonna moodustaja oli Erastvere mõis, mille alla kuulus sellel ajal Kooraste. Kolmas ühineja oli Kaagvere mõis koos lahustükkides paiknenud Jõksi (Hoboala) küla ja Peetrimõisaga. Neljas oli veel kaheks jagamata Piigaste mõis. Kõik need mõisad kuulusid varem põliselt Otepää kihelkonda, vaid üht osa Kooraste maadest oli loetud traditsiooniliselt Urvastele kuuluvaks. Uude kihelkonda õnnestus liita ka Põlva kihelkonda kuulunud Krootuse mõis, millest olid veel eraldamata Põlgaste ja Hurmi, Musti ja Karaski. Kanepi khk sisse jäid kaks Vana-Otepää kroonumõisa küla Sirvaste ja Aiaste, mis kuulusid ka edaspidi Otepää kihelkonda.ES
EAA.308.6.321:9, L 9;  EAA.308.2.173, L 1; Hupel 1774–1782: III, 274–276; Mellin; Stryk 1877: 209–222

Kangru2 [`kangru] ‹-sse ~ -lePJgküla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Halinga vallas (Halinga mõis), 1923 Kangru (asundus).  C4
Kangru oli Halinga mõisa kõrvalmõis (sks Konstanzenhof), mis moodustati 1660. a paiku kolme talukoha ning Tarva küla karjamaade liitmisega, vrd sealkandis 1724 Weber Otto. Pärast 1858 on Halinga mõisas märgitud perekonnanimena Кангоръ, kihelkonnas on ka mõni Kangru talu. Külana on Kangru märgitud 1945. Vrd Kangru3. – MK
BHO: 252; EAA.1865.5.176:45, L 43p; KNAB; Pärnumaa 1930: 460; RGADA.274.1.182/5:71, L 461p; Uuet 2002: 99; ÜAN

Kangrusselja [`kangrusselja] ‹-le›, kirjakeeles varem ka Kangruselja Phaküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Pihtla vallas, mõis, sks Kangern, 1473, 1479 Kangern, 1731 Kangersall, 1798 Kangern (küla, mõis ja veski).  C4
Mõisa kohta on teateid a-st 1479, samanimeline küla paiknes mõisast idas. Mõisa maale 1920. a-tel rajatud asundus liideti pärast 1939 külaga. Nimi tuleneb sõnast kangur : kangru ’kivihunnik, kruusaküngas’ ja selg : selja ’seljandik’, mis võib olla asendanud varasema salu. 1930. a-te kaartide põhjal on osa Kangrusseljast nimetatud Kalevi külaks, ent nimi ei ole kasutusse jäänud.MK
Eesti TK 200; ERA.14.2.716 (Saare maavalitsuse ettepanek 10. V 1939 nr 271/5 asunduste nimede muutmiseks); KNAB; SK I: 80

Kannuküla [kannuküla] ‹-`külla ~ -sseHelküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Tarvastu vallas (Kärstna mõis).  C1
Külana kirjas 1922. Nimi võiks lähtuda sõnast kand ’känd’. Verstakaardil u 1900 nimetatakse Kannuküla Sarapuu külaks (Сарапу) samanimelise talu järgi. Kannuküla kaguosa on tuntud Karuli nime all, nimi pärineb Kärstna mõisa karjamõisa nimest (1882 sks Karolinenhof). Kannukülaga on 1977 liidetud Jõksi küla (Pst, 1970) ja Undiusse metsavahikoht.MK
EVK; Grenzstein 1882–1883; KNAB

Kantküla1 [`kan´tküla] ‹-`külla ~ -sseKosküla Harju maakonnas Kose vallas (Harmi mõis), 1462 Kantküll, u 1900 Канткюля.  A2
1462 on küla kohta kirjutatud, et see on tühi. XVII saj lõpul on nimi säilinud lisanimena (Kankülla Madis) ning 1726. a adramaarevisjonis võib Ojasoo (sks Alt-Harm) mõisast leida lausa neli Kanti lisanimega talupoega. Mellini kaardil 1796 on küla kohale märgitud vaid Ziegeley ’telliselööv’. Külana kirjas u 1900. Nime lähtekohaks on arvatavasti kand : kannu, kanna ’(millegi) tagaosa, känd’. Kantküla põhjatipus paiknevaid Punamäe talusid on varem nimetatud Tagametsa külaks. Vrd Kantküla2. – TL
Bfl: I, 243;  EAA.1.2.C-IV-69, L 1; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Ha: 312

Kantreküla [`kantreküla] ‹-`külla ~ -sseVilViljandi linnajagu.  C2
Kantreküla tekkis XIX saj Viljandi eeslinnana Kantremaale (sks 1785 Kantersland), st köstri maale, vrd kander, kanter ’köster’. Viljandi linnaga liideti see linna ja Kirikumõisa vaheline ala 1919.MK
 EAA.308.6.40, L 1; ENE: VIII, 431; KN; Kultuurimälestiste register

Kantsi`Kantsi ~ -sse ~ -le›, kohalikus pruugis ka Kansi Muhküla Saare maakonnas Muhu vallas, mõis, sks Ganzenhof, 1731 Gantzenhoff.  C1
Mõisa kohta on teateid XVI saj keskpaigast. Mõisa kõrval lõunas oli XIX saj samanimeline popsiküla, mis tekkis ilmselt 1872, kui maid jagati talupoegadele. Eestikeelse nime vanuse kohta on erinevaid andmeid. 1934. a Saaremaa koguteose teatel olevat 1534 mõis nimega Loysis Muhus läinud Joh. Westphalenilt Peter Ganszile, kelle nimest pärineb mõisa eestikeelne nimi. Buxhövden annab nime lähtekohaks samuti perekonnanime, kuid XVII saj-st, mil mõis olevat doneeritud Jürgen Gansile. Küla jagatakse kaheks: Mõisakülg põhjas endise mõisa kohal ja Piirikülg lõunas endise popsiküla kohal.MK
BHO: 88; Buxhövden 1851: 151; EM: 123; Saaremaa 1934: 286; SK I: 82; Troska 1987: 100

Kapi-leMuhküla Saare maakonnas Muhu vallas, mõis, sks Kappimois, 1618, 1645 Cappenhof (mõis), 1811 Kappimois.  C1
Algne mõis tekkis Taani ajal XVI saj II poolel. XVII saj alguseks ostis riik maa ja tükeldas selle. Uuesti eraldati Kapi riigimõisana Kantsist ja Suuremõisast ajavahemikus 1744–1750. Selle kõrval oli XIX saj-st samanimeline popsiküla. 1977–1997 oli Kapi ametlikult Tupenurme osa. Küla on nime saanud mõisalt, mille nimi on tekkinud omanikunimest Keppen või Kappen.MK
BHO: 179; EAN; EM: 123; KNAB; SK I: 82; Troska 1987: 100

Kapu`Kappu ~ -sseKoeküla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Koeru vallas, mõis, sks Kappo, 1253 Kappeliz, 1564 Kappe, 1688 Kappo.  B4
Küla asemele rajati mõis pärast 1667, kui maad eraldati Preedi mõisast. Karjamõis võis seal olla varemgi, kuna 1688 mainitud mõisahoone oli juba vana ja lagunenud. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele asundus, mis 1977 nimetati külaks. Esmamainingu teine levinud kirjapilt Kapgelitz on nähtavasti vigane; Kappeliz võib olla seesütlevas käändes. Nimi võib olla pärit isikunimest Kapp.FP
Bfl: I, 8; EAA.1.2.933:186, L 185; EAA.1.2.942:650, L 635p; EES; KNAB; LUB: III, 258a; Schilling 1970: 85

KaralaKarala ~ -sseKhkküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas, mõis, sks Karral, 1592 Carnall, 1798 Karral.  A4
Karala mõis on rajatud küla kõrvale Rootsi ajal, XVII saj keskel. 1869 jagati maid talupoegadele ning mõisakoht kui selline kadus. L. Tiik on oletanud lähteks isikunime KarnCornelius. Esimest kirjapanekut arvesse võttes võikski see nimi olla algselt la-lõpuline, algusosaks isikunimi. L. Kettunen võrdleb nime küsimärgiliselt sõnaga kara (härjakara ’härja suguliige’, jummikara ’jääpurikas’). Karala lääneosa, kus asus mõis, nimetatakse Mõisakülaks. Veel 1945 oli see eraldi küla (Karala-Mõisa), hiljem liideti Karalaga.MK
BHO: 189; EM: 122; EO: 87; KNAB; SK I: 83

Karaski1-sse›, kohalikus pruugis-heKanküla Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Kõlleste vallas, mõis, sks Karrasky, 1627 Kariss Toennies, 1684 Karasche, 1723 Karaski, 1782 Karrasky (mõis).  C2
Karaski tuli kasutusele talunimena. 1684 oli juba viis sama lisanime kandvat peremeest ehk väike küla. XVIII saj keskel asutati Karaskisse karjamõis, mis esialgu allus Krootuse mõisast eraldatud Musti mõisale (sks Schwarzhof). Sajandi lõpus on Karaskit juba iseseisva mõisana mainitud, samal ajal (1783) on mõisa kõrval asunud veel ka talupoeg Karraskye Mihkel. XIX saj olid kõik maad mõisastatud. 1867 ühendati Musti ja Karaski mõis Karaski nime alla, Karaskist kujunes ka valla nimi. XIX saj lõpus hakati vana külanime Ihamaru asemel kasutama vallanimest lähtuvat Karaski küla nime. Ka XX saj on põlistalude rühmi Ihamaru kõrtsi ja Karaski mõisa vahel (Viia, Juusa, Kutsari jt) nimetatud Karaski külaks. Karaski mõisa maad jagati 1920. a-tel asundustaludeks ja tekkis Karaski asundus, mis pärast 1940. a-id on kirjas külana. Talupoja lisanime Karaski päritolu pole täpselt kindlakstehtav. Kõige usutavamalt on tegu vene õigeusu eesnime Gerassim mugandusega, vrd ingerisoome KaraskaGerassim. Lisanime võib seostada ka sõnaga karask, rahvasuus ongi selline tõlgendus valdavaks kujunenud. Lisanime esmamaining Kariss lubab oletada ka Karilatsi päritolu näitavat nime. 1977 liideti Karaski külaga Peräkülä (Peraküla), mis kuulus varem Põlva khk Varbuse mõisa alla. Vrd Ihamaru, Karilatsi1. – ES
BHO: 189; EAA.308.6.321:6, L 5p;  EAA.308.2.88, L 1; EAA.1267.1.286:196, L 379; Hupel 1774–1782: III, 276; KN; KNAB; Rev 1624/27 DL: 63; RGADA.274.1.174:490, L 483p; Stryk 1877: 225–227; Sukunimet 1992: 174; Vene TK 42

Kareda2-leJaaküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Orissaare vallas, mõis, sks Karridahl, ? 1441 Karredal (küla), 1647, 1798 Karridahl.  A2
Lääniürikutes esineb see valdus korduvalt varemgi, kuid mõis tekkis arvatavasti alles XVI saj. Algne Kareda küla oli praeguse Kuninguste kohal. Praegune Kareda küla vastab 1920. a-tel mõisa maadele rajatud Kareda asundusele (1922 Karedaasunikkude küla), mis 1939. a paiku muudeti külaks. 1977–1997 oli Tagavere küla osa. L. Kettunen on Kareda nime varasemaks kujuks rekonstrueerinud *Karedala, vrd kare : kareda ’krobe, kõva’. Lähtudes varasematest i-listest kirjapanekutest vrd ka kari ’madalik meres või jões, kõrgendik põllus’. Kui oletada, et nimi võis olla algselt kaheosaline, siis algusosaga võiks võrrelda vanarootsi mehenimesid Kare, Kar. ¤ Rahva mälestuste järele olevat mõisa asemel olnud vanasti Kareda küla, mis aga mõisa poolt olevat ära aetud. Küla olnud natuke põhja pool pärastisest mõisast, nimelt Tuulinga mäe ümbruses, kus on Mäekülaalune põld (sellenimelist küla aga pole). Küla pered, mis on ära aetud, neist on tekkinud Saluküla ja Kunninguste küla ja vist ka Vatsküla. (1933) Vrd Kareda1. – MK
BHO: 189; EAN; EO: 12; ERA.14.2.716 (Saare maavalitsuse ettepanek 10. V 1939 nr 271/5 asunduste nimede muutmiseks); KN: 1933; KNAB; Saaremaa 1934: 484; Saaremaa 2007: 117; SK I: 83

Kargi`Karki ~ -sseJämküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Torgu vallas, mõis, sks Karky, 1490 Karky, Karkys (mõis), 1617–1618 Schweder Korckh, 1627 Schweder Karckes, 1798 Karki.  B3
Kargi mõisa kohta on teateid a-st 1490, mõisa kõrval põhjas oli samanimeline küla. 1920. a-tel tekkis mõisa maale asundus, mis pärast 1930. a-id liideti külaga. Nimega võiks võrrelda sõnu kark : kargu ~ kargo ~ kargi, mille lähtetähenduseks on peetud ’võre, sõrestik, trellid’. Tähenduslikult sobivam oleks rootsi etümoloogia, vrd rts karg ’viljatu, karm’.MK
BHO: 183; Buxhövden 1851: 26; KNAB; SK I: 84

Karinu-leJJnküla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Järva-Jaani vallas, mõis, sks Kardina, 1519 Kardenoll, 1666 Kardina, 1732 Karrino, Rosna (mõis).  B3
Küla tundub olevat saanud nime omanikelt: 1519 sai küla läänina Peter von Kardenell. Mõis eraldati Väinjärvest 1666. 1920. a-test asundus, mis 1970. a-teks oli külaga liidetud. Kardenallide suguvõsast on andmeid nt 1501 (Tallinna elanikud Hans ja Cordt Cardenal). Varasemaid andmeid sellenimeliste isikute kohta Eestis ei ole, seega tundub nimi olevat koos nendega sisse rännanud, tulenedes ehk ladina sõnast cardinalis ’põhiline, peamine’. Samas võib nimekuju Peter von Kardenell tõlgendada ka nii, et Peter on pärit Prandist (varasem nimi *Kardina) või Karinult, st isikunimi on lähtunud kohanimest. Vähemalt XVIII saj kutsuti mõisat omanike Rosenite (u 1630–1919) järgi ka *Roosna mõisaks.FP
Bfl: I, 866; Thor-Helle 1732: 316; Schilling 1970: 66–67; Tallinna 1930: 345–346

Karinõmme [karinõmme] ‹-`nõmme ~ -leMihküla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Koonga vallas, mõis, sks Karrinöm, 1500. a-tel Cargenorme, 1534 Kargenym, 1688 Karrinem (mõis).  B3
Karinõmme mõis on rajatud XVI saj lõpul või XVII saj alguses, hiljem oli ta Oidrema mõisa kõrvalmõis. 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Tänapäeva nimekuju järgi oleks lähteks kari : karja, varasema -nurme on asendanud -nõmme. Kui oletada, et esimestes kirjapanekutes tuleb lugeda g, mitte j, siis võiks lähtekohaks olla ka kare : karge ’rohumaa’.MK
Bfl: II, 935; BHO: 189; EM: 86; Läänemaa 1938: 271; Stackelberg 1926: 221; Stackelberg 1928: 224

Karitsa1-leRakküla Lääne-Viru maakonnas Rakvere vallas, mõis, sks Karritz, 1726 Karitza Jahn (talupoeg Tõrma küla all), 1782 Karritz (karjamõis).  B4
Karitsat on peetud Tõrma tütarasulaks. 1726 on mainitud Tõrma külas Karitsa lisanimena (Karitza Jahn), lisanimi Karitza esineb ka Lepnas. XVIII saj lõpul oli Karitsa Rakvere mõisa karjamõis, vahemikus 1795–1803 eraldati omaette mõisaks koos Levala ja Tamnaga. 1920.–1930. a-tel asundus, hiljem küla (1945). Juuru Karitsa (Kettunenil Karitse) puhul on L. Kettunen vasteks esitanud karine ’kivine’, mis Põhja-Eestis võis omastavas käänduda ka karitse. Nimi näib olevat tulnud talupoja lisanimest, vrd kalanimetust luukarits ’kivikiisk, mudaputt (Gasterosteus pungitius)’, aga kuna külas näib 1726. a revisjoni järgi olnud ka soomlasi (Sohme Pertell), siis võis lisanime lähtekohaks olla soome loomanimetus karitsa ’tall (talle)’. Karitsa külaga on 1977 liidetud Karitsa-Saueaugu (1970) ja Tõrma-Väljataguse (1945).MK
BHO: 191; EKMS: I, 893; KNAB; Rev 1725/26 Vi: 116, 117; ÜAN

Karitsa2-le›, kohalikus pruugis Karitsu ~ Karit`soo Juuküla Rapla maakonnas Rapla vallas, kuni 2017 Kaiu vallas, mõis (Kaiu mõis), sks Karritz, 1241 Kariscæ (küla), 1345 Karitzote, Karitse.  B4
1669. ja 1678. a vahel on küla kaotatud ja seeasemel rajatud karjamõis; hiljem oli Kaiu mõisa kõrvalmõis. 1920. a-tel tekkis Karitsa asundus, mis 1977 nimetati külaks. L. Kettunen kõrvutab nime sõnadega karine ’kariderikas’ või pigem karjane. Ent vrd ka karits ’luukere’ või ’teatav mahumõõt’ (= karnits). Ajalooline Karitsa asundus paikneb praeguse küla lääneosas, küla idaosa tihedam tuumik on ↑Salutaguse. Küla kirdepiiril Kaiu alevikuga on Rummküla, Karitsa mõisast lõunasse jääb Kambi (1725 Kampi Pern), endine hajatalude piirkond. Vrd Karitsa1. – PP
EMS: II (9), 742, 759; EO: 240; Joh LCD: 407; LCD: 42r; Rev 1725/26 Ha: 300

Karja1`Karja ~ -sseKrjkihelkond ajaloolisel Saaremaal, sks Karris, 1254 Carries, 1412 Carges, 1782 Karja kihhelkond.
Karja kirikukihelkond (ajalooallikas 1254) tekkis muinaskihelkonna põhjal XIII saj; kuni sajandi keskpaigani oli koos Valjala kihelkonnaga, sealtpeale eraldi. Karja kirik asub Linnaka külas. Nime on uurimustes ühendatud Soome kohanimedega Karjaa ja Karjalohja, mõned uurijad ka nimega Karjala. On peetud võimalikuks, et nime lähtekoht on olnud laensõna kari : karja ja sellenimelised kohad on märkinud ala, kus on rohkesti võidud karja pidada, kuid laenuandjate germaanlaste keeltes on sõna tähendanud rühma või sõjaväge.MK
BHO: 190; Nissilä 1967: 284–285; SK I: 85; SKES; SPK: 137

Karja2`Karja ~ -sseKrjküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Leisi vallas, mõis, sks Karrishof, 1558 Cares (mõis).  C2
Keskajal oli Karja Saare-Lääne piiskopi suurimaid ametimõisaid Saaremaal. 1920. a-tel tekkis mõisa maale asundus, mis 1939. a paiku muudeti külaks. 1970. a-tel oli kaks nummerdatud küla, mis 1977 ühendati. Vrd Karja1. – MK
BHO: 190; EM: 121; ERA.14.2.716 (Saare maavalitsuse ettepanek 10. V 1939 nr 271/5 asunduste nimede muutmiseks)

Karjaküla1 [karjaküla] ‹-`külla ~ -sseKeialevik Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Keila vallas, mõis, sks Hohenhof, 1241 Carias (küla), 1782 Karjaküll (küla ja mõis).  C4
XVI saj vakus. Karjaküla mõis rajati XVII saj. 1796 (teistel andmetel 1806) oli jagunenud Uus- ja Vana-Karjakülaks (sks Alt-Karjakül ja Neu-Karjakül, al 1860 Alt-Hohenhof, Neu-Hohenhof). Algselt asus (Vana-)Karjaküla mõis külast lõuna pool, pärast kaheks jagamist tekkis Uus-Karjaküla mõis ka külasse. 1920.–1930. a-tel Vana-Karjaküla, pärast Teist maailmasõda Karjaküla asund, a-st 1977 alevik. P. Johansen on nime lähtekohaks pidanud kari : karja. Vrd Karja1, Tõmmiku. – MK
BHO: 119; Joh LCD: 284, 406–407; Mellin

Karksi1 [`karksi] ‹`Karksi ~ -sseKrkkihelkond ajaloolisel Pärnumaal, sks Karkus.
Nüüdse Karksi khk ala kuulus XIII saj algul Aliste (Alistegunde) muinaskihelkonda. Pärast ordulinnuse ja -mõisa rajamist alale oli keskajal sealsel foogtil patronaadiõigus ka kirikukihelkonna üle (esimene teade Karksi foogti kohta on a-st 1248). 1587–1877 kuulus Karksi-Halliste kaksikkihelkonda, mille pastoraat asus Hallistes. Praegune kirik on ehitatud 1773–1778 Põhjasõja ajal purustatud ordulinnuse varemeisse. XVII saj II poolel moodustasid talude hulgast Karksi khk-s hajatalud 55,8%, XIX saj algul aga 96,4%. Külad olid siin pigem tinglikud, hajatalusid loeti kord ühe, kord teise küla koosseisu. Karksi nime puhul on L. Kettunen koostanud rea *Karguste : *KarkusisKarksis (seesütlev kääne) : Karksi, millele ta on toonud võrdluseks soome kohanime Karkku ja sõna kark : kargu ’tugi, käepide, konks’. Võimalik sisekaota variant on säilinud saksakeelses nimes Karkus. Soome kohanime Karkku päritolu kohta puudub üksmeel. Sageli on seda ühendatud germaani algupära sõnaga karkko ~ karkku ’(puudest laotud) sõrestik, toestik, võre’, aga nimevasteid on otsitud ka võõrapäraste isikunimede hulgast, samuti oletatavast indoeuroopa päritolu kurku tähendavast sõnast *karku. Need on jäänud paljaks oletuseks. Saksakeelsete kirjapanekute nimelõpu -hus, -husen (1366 Carchus, Karchusen, 1420 Carckhus) tõlgendamist kui saksa nimedes sagedast liigisõna -hausen (-hus, -husen) on Kettunen pidanud rahvaetümoloogiaks. ¤ Millest se Karksi nimi on tulnd. Ma mõtlen, et enne oli Kõrgeusse. Kõrgeusse linnus siin enne sakslasi. (1972)MK
BHO: 182; ENE-EE: IV, 338; EO: 200; KN: 1972; Liitoja 1981: 16, 19; LUB: VI, 2884; SPK: 138; Uustalu 1978: 137

Karksi2 [`karksi] ‹`Karksi ~ -sseKrkküla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Karksi vallas, mõis, sks Schloß Karkus.  B1
Asula paikneb Karksi mõisa kohal, mõisa kohta on teateid XIII saj-st. 1920. a-tel pärast mõisamaade väljajagamist asundus, al 1977 küla. 1970. a nimekirjas oli ka Karksi küla, mis asus Karksi-Nuiast lõunas Äriküla lähedal, rahvapäraselt Kiisa küla. See liideti 1977 Ärikülaga. Vrd Karksi1. – MK
ENE-EE: IV, 338; KNAB

Karkuse1 [`karkuse] ‹-leAmbküla Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas, mõis, sks Karkus, 1379 Karkedes, 1586 Karkhuesz, 1732 Karkusse.  B1
Karkuse küla juurde rajati XVII saj III veerandil mõis. Nähtavasti sama sajandi lõpuks küla mõisastati. Karkuse külaks hakati XIX–XX saj vahetuse paiku kutsuma Aruküla (1624 Arfwekull, 1637 Arroküll, kuulus Põhjasõjani Koigi mõisale). 1920. a-tel mõisa maadele tekkinud asundus liideti 1977 külaga. Kuivõrd Karkuse ja Karksi saksakeelsed nimed kattuvad, on neil tõenäoliselt sama päritolu. Karkuse piiresse kuuluvad kagus Õlgkaevu talud (1744 Hellkaüwa). Vrd Karksi1, Reinevere. – FP
EAA.3.1.448:162, L 114; EAA.3.1.482:130, L 128p; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 193; EVK; Johansen 1932: 23; KNAB; Rev 1586: 81; Saaga: Originalet av Jakob Koits regestverk. Del 1, A:8; Thor-Helle 1732: 316

Karla1 [`karla] ‹`Karla ~ -sseKosküla Harju maakonnas Kose vallas (Kose-Uuemõisa mõis), 1241 Karol, 1448 Karwele (küla), 1527 Karrull (küla), 1696 Karla (küla).  C2
Põlisküla, mille nime lähtekujuks pakub L. Kettunen Karvo(i)la, tuletise isikunimest *Karvoi (’karvane’), ning toob võrdluseks soome perekonnanime Karvo(i)nen ja kohanimed Karvola, Karvala. 1977 liideti Karlaga osa ↑Kurena külast. Küla piiresse lõunas jäävad kunagise Kirimäe kõrvalmõisa (sks Kirrimeggi) alad, mis jagati talumaaks XIX saj lõpus. Kohta on mainitud 1241 (Kiriollæ mæc).TL
Bfl: I, 195, 931;  EAA.1.2.C-IV-66; EO: 74; Joh LCD: 408, 430

Karlova [`karlova] ‹-sseTMrTartu linnajagu, mõis, sks Karlowa, 1826 Karlowa-M(ois), 1927 Kaarlilinn (linnaosa).  C2
Linnajagu on saanud nime mõisa järgi, mis tekkis Alevaküla (1558 Albennküll, 1584 Alawikula) jt eraldamisel 1793 Tähtvere mõisast. Alevaküla oli tsaar Ivan IV kinkinud Tartu raele 1558, ent pärastpoole oli ta mitu korda Tähtvere mõisale tagasi läinud. XVII saj algupoolel oli Alevaküla Tartu eeslinn. Selle nimele viitab tänapäeval Alevi tänav. Karlova maadel kujunes XIX saj lõpus ja XX saj alguses taas eeslinn, mis koos Purde talu maadega praeguse Purde tänava kandis liideti 1916 Tartuga. Linnajao lõunaosa on kutsutud Taga-Karlovaks. Mõisa nimi tuleneb omaniku Carl Gustav von Krüdeneri eesnimest, millega on ühendatud venepärane liide.EE
BHO: 183; Bienenstamm 1826: 286; Eisen 1918b: 2; EM: 97, 147; ENE-EE: IV, 340; PA I: 121; Tartu 1927: 265, 270, 437; Pullat 1980: 43, 75

Karste [`karste] ‹-sse›, kohalikus pruugis `Karstõ-lõ, -n~ `Karsti ~ `Karst`mõisa Kanküla Põlva maakonnas Kanepi vallas, mõis, sks Karstemois, 1582 Karstmoiza, 1638 Karstakyll, Karstamoysa, 1685 Karste moisa, 1783 Karstimoisa, 1798 Karstemois.  B2
Millal Karstesse mõis asutati, pole teada, kuid hiljemalt Poola ajal on küla olnud eraldi läänistatud. Poola ajast pärineb ka kokkukuuluvus Valgjärvega, erinevalt naaberküladest Kaagverest ja Jõksist (Hoboalast), mis kuulusid kokku omavahel. XVII saj lõpust oli Karste omaette mõis, 1843 müüdi Erastvere ja Kooraste omanike kätte ning kuulus seejärel XX saj keskpaigani ka Kooraste valda. Karste küla alla kuuluvad nii põlistalud kui ka mõisaasundus. Ametlikult oli Karste 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Nagu nähtub kirjapanekutest, on Karste nime kogu aeg kasutatud kahte moodi, ste-lõpulisena ja väljajättega st + mõisa. Nime aluseks on vana ste-lõpuline külanimi. Karsti nimevariandis peaks i olema juba mitmusevormis nimele topelt lisandunud mitmuse tunnus. Karste nime kolmas välde peaks näitama, et nimi on lühenenud. Kas kadunud on sisetäishäälik i (vrd Kariste, Karistvere, Karilatsi) või mõni muu täishäälik või mitu häälikut, ei saa kindlaks teha. Kõige tõenäolisem on Karste nime kokkukuulumine kari-alguliste nimedega. Juhul kui sisekadu pole olnud (ürikud selle toimumist samuti ei näita), võib nime aluseks pidada mingit keskaegset isikunime, vrd alamsaksa Karsch [karsk], Joh. Karsche. Võru keele karss ’härmatis’ ei sobi nime aluseks, sest siis pidanuks 1638 olema *Karsakülä, mitte *Karstakülä (Karstakyll). Vrd Karilatsi1, Vana-Kariste. – ES
 EAA.308.2.88, L 1; EAA.1267.1.286:98, L 185; Mellin; PA I: 87, 252; Rev 1638 I: 7; Stryk 1877: 215; SK I: 86

Karujärv [karu`järv] Khk, Kärjärv Saare maakonnas Saaremaa vallas.  C3
Järv on tõenäoliselt nime saanud loodesopi lähedal olevate Karu talude järgi (vahepeal korraks ka mõisake), mis 1798. a kaardil on märgitud külaks (Karro). Karujärve on hüütud ka Järumetsa järveks järve põhjakaldal asunud Järumetsa mõisa (sks Jerwemetz) järgi. Vrd Karujärve. – MK
SK I: 60, 87

Karujärve [karujärve] ‹-leKhkküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Kihelkonna vallas (Paju mõis, Pidula mõis).  C3
Nimi on pandud Karujärve järgi 1997 (mitteametlikult juba 1994). Küla piires asus varem Pidula mõisa Karu karjamõis (1691 Karro Mikle u Marre S. Andrus, 1798 Karro talu, karjamõis XIX saj I poolest), mille järgi sai arvatavasti nime Karujärv ise. 1920.–1930. a-tel oli koht kirjas Karu asundusena. 1939 hakati sinna rajama Nõukogude sõjaväebaasi asulat, mis pärast Teist maailmasõda, 1959. a, sai sõjas langenud sõduri Vladimir Dejevi järgi nimeks Dejevo (1970. a-tel Dejevi, vn Деево). Karujärve küla idaosa on Järumetsa (Kär), nimetatud endise mõisa (sks Jerwemetz) järgi. Viimane tekkis Kandla mõisa kõrvalmõisana XVII saj II poolel, XVIII saj keskpaiku oli korraks iseseisev mõis, hiljem liidetud uuesti Kandlaga. Vrd Karujärv. – MK
BHO: 146, 191; KNAB; Mellin; NL TK 25: 1959; SK I: 87

Karula1-sse›, kohalikus pruugis-lõ, -nKrlkihelkond ajaloolisel Võrumaal, sks Karolen, 1392 Carwele, 1492 Carwel (kirik), 1532 Karrol (kihelkond), 1582, 1627 Caroll.
On oletatud, et Karula eraldus Sangastest omaette kihelkonnaks juba XV saj, seega palju varem, kui eraldus Sangaste mõisast Karula mõis. 1627 loeti Karula kihelkonda kuuluvaks Sangaste mõisa lõunaosa, Antsla mõisa lõunaosa, Iigaste ja Kaagjärve, samuti Koikküla, Laanemetsa ja Taheva, mis hiljem hakkasid kuuluma Koivaliina ja XVII saj lõpust Hargla khk alla. Karula khk-le nime andnud kirik on nime saanud Karula külalt, mis XVII saj paiknes hajusalt kiriku ümber, s.o hilisemad kirikuvalla talud ja lõunapoolsed talud Iiranist Rebasemõisani (↑Lüllemäe). Külas säilis veel XVIII saj ka samakujuline talupoja lisanimi (talunimi), nt u 1690 Karola Markus. Kõige varasemates kirjapanekutes on nimes säilinud v, täishäälikud o ja a on alamsaksapäraselt e-ks muudetud. Siit ilmnev algupärane kuju *Karvola sobib hästi mitmel pool läänemeresoome keelealal levinud isiku- ja kohanimedega. Karvola kohanimedele vastavat isikunime Karvo või Karvonen on Soomes peetud tüüpiliselt Savo-päraseks, nime Karvanen pigem karjalapäraseks, kuid Karvola ja Karvala lisa- ning kohanimesid esineb ja on esinenud ka Lääne-Soomes. Vanad isikunimed võivad olla erinevat algupära, nii karvasusele kui ka karususele viitavad või lühenenud liitsõnalistest nimedest, nt *Karvajalka. Võimatu pole ka germaani laennimi Garva-algulisest nimepesast. Vrd Karula3, Lüllemäe. – ES
BHO: 187–188; EAA.567.3.67:29, L 28p; PA I: 68; Rev 1624/27 DL: 10; SPK: 140–141; Sukunimet 1992: 179–180

Karula2-sseHljküla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas, mõis, sks Karrol, 1241 Carola (küla), 1402 Karuol (küla), 1461 Karuel, 1467 Carrull, 1583 Carolby (küla), 1871 Karrol (mõis), Karola (küla).  A2
Karula mõis esineb kirjalikes allikates esimest korda 1499, Karula mõisnikku on mainitud aga juba mõnikümmend aastat varem. E. Tarvel oletab, et Karula mõis pärineb XV saj keskpaigast. 1920. a-te maareformiga moodustati mõisa maadele Karula asundus, mis liideti 1977 Karula külaga. Et varasemates nimekujudes esineb sageli v (ka u hääldus v-na), siis nii L. Kettuneni kui ka E. Tarveli järgi ei tulene Karula küla nimi mitte sõnast karu, vaid mõnest karva-tüvelisest muistsest isikunimest, näiteks *Karvoi ning küla algne nimekuju on olnud *Karvala või *Karvola. Karula kõrval oli hiljemalt XV saj-st olemas Iilpalu küla (1499 Idelpalla, 1726 Hilpallo), mis XX saj alguses Karula külaga kokku kasvas, moodustades selle lõunaosa. Vrd Karula1. – MA
BHO: 191; EO: 74; Joh LCD: 408–409; ENE: IX, 111; KN; Mellin; Schmidt 1871; Särg 2007: 169; Tarvel 1983: 25, 46–47, 104–105

Karula3-sse›, kohalikus pruugis ka Karula `mõisa-dõKrlküla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Karula vallas, mõis, sks Karolen, 1717 Carrolo wald, 1723 Carolen, 1798 Karolen.  B2
Karula mõis Sangaste abimõisana tekkis XVII saj tõenäoliselt seal, kus varem oli Karula küla Karula talu, aga XIX saj karjamõis Karola. Tänapäeval on see koht Lüllemäel tuntud Visseri talu varemetena. XVIII saj alguses jagati arvestuslikult juba omaette Karula mõisa talupoegi Karula valla ja Rebäste (Rebasemõisa) valla alamateks. 1741 eraldati Karula Sangastest iseseisvaks mõisaks. Umbes samal ajal viidi peamõis Karula nime all uude kohta lääne poole varasema Vihma küla asemele. Mõisa saksakeelses nimes lisati saksapärane -en, mida võib pidada kas sks daativi lõpuks või mitmuse tunnuseks. 1809 osteti Karulale Iigaste mõisast juurde endine Pikkjärve küla. Kasvamise ajaloost tulenevalt on mõisat sageli nimetatud koos Kirbu ehk Pikkjärve (Langensee) ja Rebasemõisa (Repsberg) kõrvalmõisaga. 1920. a-tel tekkis mõisamaadele asundus, al 1977 on see küla. Karula mõisa asukohas on varem paiknenud Vihma ehk Vehma küla (1584 Wiehma, 1586 Wieszma, 1627 Wehmo kuella, u 1690 Wiehma Dorf). 1638 loeti Vihma küla (Wehma kyllo) all üles vaid kaks peremeest Wehma Puntz ja Wehma Jaack. Külanimi võib olla kujunenud talupoja lisanimest veel varasemas suures Pikkjärve külas. Vana külanime meenutab Karula mõisas Vehmerjärv (Vehmer- ‹ vehm + järv). Vihmjärv Kolskis võiks olla nime saanud Vihma külaga seotud maakasutussuhte järgi. Vihma küla pole seal paiknenud, kuigi varem on just Vihmjärve nime mõjul ka seda oletatud. Vrd Karula1, Lüllemäe, Rebasemõisa. – ES
BHO: 126, 188; EAA.1297.2.1:17, L 15;  EAA.3724.5.2803, L 1; EAA.567.3.67:28, L 26p; Mellin; PA I: 130; PA II: 324; Rev 1624/27 DL: 156; Rev 1638 I: 32; RGADA.274.1.174:931, L 927; Uustalu 1972: 46

Karula4-sseVilküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, mõis, sks Neu-Woidoma (Karolen), 1481 Karwall, 1583 Karulia, 1598 Carrol (mõis), 1923 Uue-Võidu (Karula) (asundus).  C1
1939. a paiku nimetati Karula külaks, enne seda oli mõisa järgi Uue-Võidu asundus. Karula on külanimena vana, esinedes hiljemalt XV saj. XVI–XVII saj on mainitud mõisat. 1729 ostis mõisa Hartwig Nöding ja moodustas karjamõisa (sks Neu-Carrol), mis hiljem kuulus Võidu (sks Woidoma, ↑Vana-Võidu) juurde. Mellini kaardil 1797 eraldi Nöödingu (Nöding) ja Karula (Karrol) karjamõis, mis Balti kohaleksikoni (BHO) andmeil koos eraldati 1822 Vana-Võidust iseseisvaks Uue-Võidu mõisaks. Perekonnanimi Nöding on elanud edasi Nöödingu oja ja Nöödingu veski (1923 Nõõdingu) nimes. Karula nime on L. Kettunen seletanud sõnaga karv : karva. Nime areng võis olla kas *Karvala(n) › *KarvlaKarula või *KarvolaKarula. Ta on oletanud lähteks isikunimesid *Karvoi, *Karvei või Karva ‹ *Karvajalg. Vrd Karula1, Vana-Võidu. – MK
BHO: 49, 387, 682; EO: 74, 87; ERA.14.2.719 (Viljandi maavalitsuse ettepanek 24. IV 1939 nr 600 asunduste nimede muutmiseks); KN; LGU: I, 548; PA IV: 148; ÜAN

Karuse1-sse ~ -leKsekihelkond ajaloolisel Läänemaal, sks Karusen, 1267 Karissen, 1726 Karussens Kirchspiel.
Karuse kihelkond on haaranud varem maid Matsalu lahest Paadrema jõeni. Karuse kirik on pühendatud pühale Margareetale, kelle mälestuspäev on 13. juulil, rahvakalendris mareta- ehk karusepäeval. Üks võimalus ongi pidada karusepäeva (ja kihelkonnanime Karuse) puhtalt Margareeta nimest lähtuvaks lühendkujuks (regilaulus Mareta-kareta neidu). Karusepäeva on püütud seostada ka paganliku karukultusega, kuid vihjed sellele pärinevad kogujailt, kes on toetunud trükiallikaile või on kaldunud fantaseerima. O. Loorits on tuletanud karuse sõnast karvase. Kuna karusepäeval on rukkimaa ettevalmistamise aeg, tegeldi sel ajal oraseöölase tõrjega. On esitatud arvamus, et karune võis tähendada rukkiussi ja püha Margareeta (võit draakoni või mao üle) assotsieerus senise paganliku tähtpäevaga. Teine võimalus Karuse nime puhul on lähtuda sõnast karus ’sööt, kargemaa’, mida on pooldanud P. Alvre. 1937 näitas J. Uluots, et Karuse vanaks nimeks tuleb pidada juba Henriku kroonikas esinevat Läänemaal paikneva koha nime Cozzo (1218) või Cotze (1224), mida paigutati varem lõuna poole. P. Ariste on Cozzo aluseks pidanud Eestis üksnes kohanimedes säilinud, kuid sugulaskeelis esinevat tüve kotsa-, kotso- › kotsu-, mille tähendus võis olla ’kõrgendik’ või ’tõus, nõlvak’. Võttes arvesse, et alal on olnud veel XIII saj algul teine nimi, võib Karuse kihelkonna nime lähtekohaks olla pühakunimi. Vrd Karuse2. – MK
Alvre 1983: 132–133; Ariste 1960: 479–481; Hiiemäe 1985: 218–220; Rajandi 1966: 122; Tarvel 1971: 292–298

KasariKasari ~ -sseKirküla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Martna vallas, jõgi, mõis, sks Kasargen.  C2
Nimi on tulenenud mõisa omaniku Kasari Baranoffi nimest, ta omandas ala Liivi sõja ajal XVI saj. 1565 oli veskikohale asutatud piiskopimõisa nimi veel Kiwisell, vrd seal XVI saj algul Kuri Caupi molitor in Kivißell. Mõisa juurde kuulunud Kasari küla eelkäija oli 1534 Klein Keszküll ’väike Keskküla’ (↑Keskküla), veel 1798 on Kasari küla kohal Mellini kaardil Kl. Keskül. 1920. a-tel Kasari asundus (ajuti kirjas külana), al 1977 küla. Kasari tuleb jõenimena esile XVII saj (1676 Kassarischen heiligen Bach, 1689 Cassariske Bäcken). Kasariga on 1977 liidetud ↑Kurgema küla. ¤ Kasari mõisas oln vanasti kasarm. Sellest see nimi tulnd. Soldatid teind selle Kasari-poolse paisu. Palati asemed Ribi karjamaal, kaks-kolm tükki, neljakandilised. (1936)MK
BHO: 194; EAA.1.2.932:8, L 6; EAA.1.2.941:462, L 453; KM: ERA II 195, 363 (2) – 1936; Monumenta: I, 7; Stackelberg 1928: 135

Kasaritsa-`ritsa ~ -sse›, varem ka Vana-Kasaritsa Rõuküla Võru maakonnas Võru vallas, mõis, sks Alt-Kasseritz, 1592 Kazarycza, 1627 Kasaritz, 1684 Gambla Kasaritz Hoff, 1798 Alt Kasseritz.  C2
Kasaritsa mõis rajati samanimelise vakuse asemele vahemikus 1588–1592. XVII saj keskpaigas jagati mõis kaheks nimedega Vana- ning Vastse-Kasaritsa. Alates XVII saj lõpu mõisate reduktsioonist oli tegemist kroonumõisatega. 1920. a-tel tekkis mõisakeskusse Vana-Kasaritsa asundus, mis 1977 nimetati Kasaritsa külaks, kuna siin paiknes ka Kasaritsa vallamaja, hilisem külanõukogu keskus. Mõisa nimi pärineb Kasaritsa külalt, varasemalt vakuselt. Külanime ulatust on hajatalude asustuses määratletud muutlikult. XVII saj keskel ulatus see praegusest Kusma külast Sika külani, kattes kogu hilisema Vana-Kasaritsa mõisa maa. XVIII saj ja XIX saj alguses ulatus Kasaritsa küla Kusmalt Meelikuni, siis jagati Vana-Kasaritsa mõisa hajatalusid Kasaritsa, *Kaugjärve ja Kurvitsa (↑Sika) küla vahel. tsa-lõpuline nimi on moodustatud ne-liite mitmuse vormist (*kasaridsõq). Vana isikunime päritolu on tundmatu. Soome perekonnanimede Kasari ja Kasurinen puhul on oletatud, et tuntud Christiani mugandustest Kasten, Kassen, Kasse või algnimest Cassian(us) on moodustatud ri-lõpuline tuletis. Nimed on küllalt vanad, nt 1467 Magnus Kassarist, 1470 Uoti Kassari. Pole ka võimatu, et see nimi pärineb turgipärasest nimest Kasari, mida võidi kasutada nii lisanime kui ka eesnimena ja mis võis Võrumaale levida keskajal slaavlaste vahendusel. Vrd Kasari. – ES
BHO: 196; EAA.308.2.178; EAA.567.2.782; EAA.1865.2.83/10; Mellin; Rev 1624/27 DL: 88; Roslavlev 1976: 3; Sukunimet 1992: 182

Kassari [`kassari] ‹`Kassari ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Kassare Phlküla ja saar Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Käina vallas, mõis, sks Kassar, 1520 Cassar und Kakar (saared), 1564 Kaskesara, 1688 Kasaßari Hollma, Kasksarske Wacke, 1709 Cassari Hollma, 1770 Kassaro, Kassar.  B4
Kassari mõis eraldati Vaemlast XVIII saj alguses. 1920. a-test asundus, u al 1939 küla. Küla on nime saanud saarelt. C. Russwurm, P. Ariste ja L. Kettunen on pidanud nime lähtekohaks puunimetust kask + saar. Nime tõlgendamine Kaassaareks (vrd 1688 Kasaßari Hollma) on ilmselt rahvaetümoloogia nagu ka nime rahvapärane tuletamine sõnast kass. Kassari mõisat on varem nimetatud ka lihtsalt Saare mõisaks (1732 Sare m.). Kassari külaga liideti 1977 Uusküla, viimane moodustati 1939. a paiku Kassari asunduse osast.MK
Ariste 1938b: 13; EM: 87; EO: 192; ERA.14.2.451 (Lääne maavalitsuse ettepanek 30. III 1939 nr 9033 asunduste asjus); HK: 76; KNAB; Russwurm 1855: 77; Vrager 1971: 12

Kassema-leMMgküla Tartu maakonnas Tartu vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Tabivere vallas (Kudina mõis), 1420 Kasserwomes, 1479 Kassiwomes, 1514 Kassiwehmesz, 1582 Kaszewoim, 1638 Kaßiwechma.  C3
Algne nimi on olnud *Kassivõhma, mis koosneb sõnadest kass ja võhm või võhmas ’soosaar, kõrgem koht heinamaal’. Kassema ja Uhmardu maadel on XVII saj alguses olnud mõis (sks Sassenhoff), mida on mainitud 1627 tühjalt seisvana, 1638. a revisjoni ajaks oli ta laienenud ↑Kulmuvere mõisaks, hiljem liideti taas Kudina mõisaga.PP
BHO: 536; Ligi 1961: 356; PA I: 102; PTK I: 59; Rev 1624/27 DL: 20

Kassi2-le›, kohalikus pruugis ka Kassi`mõisa-lõ, -nUrvküla Võru maakonnas Antsla vallas, kuni 2017 Urvaste vallas, kõrvalmõis (Vastse-Antsla mõis), sks Kaschhof, 1688 Kassen Hoff.  C1
Kassi on olnud Vastse-Antsla mõisa kõrvalmõis, millest on säilinud 1688 tehtud eraldi kaart. Ilmselt on tegemist juba vana hajatalu ehk mõisakohaga suure *Sääslä küla ääremaal, mille järgi on hiljem nimetatud ka külasid, nt 1762 Kassimoisa alla Kolk ja Kassimoisa Wirro Kolk. Mõisanimi ei haaku ümbruskonna talunimedega, v.a ehk Kaosse talu (? 1592 Kazeyasz Piep). Nime võib seostada loomanimetusega kass, mis on sage talupoja lisanimi ja eriti levinud kõrtsinimi Võrumaal. Küla lääneosa kannab Kassilaanõ nime. Kassiga on 1977 liidetud Pundõ (Punde) küla.ES
 EAA.308.2.181, L 1; EAA.1270.1.264:20, 23, L 19p, 23; PA II: 447

Kassisaba [kassisaba] ‹-`sappa ~ -sse› – Tallinna asum kesklinnas, 1732 kassi sabba (Paldiski maantee alguse kohta); sks (der) Katzenschwanz.  B2
Algselt Paldiski maantee algusosa tähistanud nimi laienes hiljem asumi nimeks (ametlikult kinnitati 1991). On arvatud, et nimi tuleneb XVII–XVIII saj kindlustuste muldvallide nurgakohtadesse ehitatud tugipunktide saksakeelsest nimetusest Katze ’kass’; niisugusest kindlustusest väljaviivat teed nimetati Katzenschwanz ’kassisaba’. Üks tugipunkt paiknes ka Toompea läänekülje ees. A. Kivi ei pea seda siiski usutavaks ja arvab, et Kassisabale nime andnud naljahammas vaatles Toompead koos teda ümbritsevate kindlustustega kui kassi ja praeguse Paldiski maantee Toompea alevis asetsevat hoonestatud osa kui kassisaba; selline mulje tekib eriti vanemaid linnaplaane vaadeldes. Väärib siiski märkimist, et 1732. a kirjapanekus esineb kassi sabba üksnes kui eestikeelne nimi, millele saksa keeles vastab Neu-Gasse ’uus põik’ (praeguse Paldiski mnt algusosa). See seob nime pigem eestikeelse nimetraditsiooniga, Kassisaba-nimelisi kohti, sh külaosi, talusid ja tänavaid, on ka mujal Eestis. Kassisabaks kutsutakse üldiselt majade rivi, mis keskusest eemale vonkleb. Neid on olnud keskaegsetes linnades Narvas ja Viljandis. Soome nimena oli Katinhäntä 1590. a-tel Turus, kuid see esineb ka praeguses Naantalis ja laialt mujal üle Soome. Oma Kassisaba oli keskaegses Stockholmis. Vrd Muuksi, Pillapalu, Pudisoo, Vanamõisa6, Väike-Kareda, Väike-Maarja1. – MJ, PP
Kivi 1972: 90; Kostet 2012: 47; Stockholms gatunamn 1983: 235; Tallinn 2004: I, 188; Thor-Helle 1732: 309; Vende 1990: 58

Kasti1`Kasti ~ -sse ~ -leMärküla Rapla maakonnas Märjamaa vallas, mõis, sks Kasty, Alt-Kasty, 1469 Kasty (veski), 1478 Kasti (vasallilinnus), 1488 Kasti (mõis).  C1
Kasti ehk Vana-Kasti mõisa kohta on teateid a-st 1488. Vasallilinnus põletati maha Liivi sõjas 1560. XVIII saj alguses eraldati Uue-Kasti mõis (↑Metsaääre), ent 1866 moodustasid Uue- ja Vana-Kasti koos Uue-Märjamaa poolmõisaga fideikomissi. 1920. a-test Kasti asundus, al 1977 küla. Vrd Kasti2, Metsakasti. – MK
BHO: 198; EAA kinnistud; EM: 86–87

Kasti2`Kasti ~ -sse ~ -lePhaküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas, mõis, sks Kasty, 1444 Tilcke Casty, 1798 Kasti (mõis).  B1
Kasti mõis eraldati Muratsist ajavahemikus 1724–1731. 1920. a-test Kasti asundus, al 1977 küla. Nime päritolu on ebaselge. P. Wieselgren on oletanud P. Johansenile toetudes, et seda mujalgi esinevat nime tuleks vaadelda isikunimena, vrd sks isikunimi Kasten, Kastens. Ka V. Nissilä on maininud, et isikunimest Christianus juba saksa keele alal tekkinud mugandid, nende hulgas Kast ja Kasten, olid hansalinnades tavalised, esinedes nii Baltimaades kui ka Skandinaavias ja ulatudes kohanimedes Soomegi, olles lähtekohaks soome külanimedele Kastila ja Kastu. Vrd Kasti1, Metsakasti. – MK
EM.124; Nissilä 1962: 153; SK I: 89; Wieselgren 1951: 131

Kastolatsi [kastolatsi] ‹-`latsiOteküla Valga maakonnas Otepää vallas, mõis, sks Kastolatz, 1540 Kastlitz, Kastelitz (küla), 1582 Kastel (küla), 1638 Kastalatzakyllo (küla), 1684 Castlatz (mõis), 1688 Kastelatz Hoffs, 1749–1762 Castlats (küla), 1826 Kastolazz (mõis), 1909 Kastolatsi m, 1923 Kastlatsi.  A1
Mõis on tekkinud XVII saj ja selle nimi on saadud külalt. Nime aluseks võib olla isikunimi *Kast, mis on üks võimalik mugandus katoliku nimest Kristianus (vrd alamsaksa Karsten, Kasten). Sellest isikunimest on kohanimesid tekkinud, nt Lääne-Soomes Turu lähedal on Kastu küla ja Parkano lähedal Kastula küla, Ida-Soomes on levinud Kasti-tüvelised kohanimed. Kastolatsi nimes on tüvele Kast lisandunud hellitusliide -o, talunimega seostuv liide -la ja kollektiivile viitav liide -ste : -tsi. Külas on arvatavasti elanud rahvas, keda on kutsutud lõunaeesti keeles kastoladsõ (vrd Karilatsi elanikud kariladsõq).MF
BAL: 614; Bienenstamm 1826: 291; EAA.1260.1.9:256, L 256p;  EAA.308.2.89, L 1; LGU: II, 820, 822; PA I: 77; Rev 1638 I: 56; Sukunimet 1992: 182; Uustalu 1972: 50; ÜAN

Kastre [`kas´tre] ‹`Kas´tre ~ -sseVõnküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Mäksa vallas, mõis, sks Warbeck, 1392 Werbeke, 1433 Schloß Warbeck, 1480, 1558 костеръ, 1503 Werbek, 1627 Wehrbeck oder Castor (mõis), 1686 Slott-|Kaster, Kasterhoff, 1713 Kastriwallast (seestütlev), 1729 Kastri Kül, 1763 Kaster, Kastre.  B1
XIII saj lõpust pärinev kindlus Castor, mida J. Simm peab esmamainimiseks, on tõenäoliselt Vana-Kastre (Altenturm). Uus Kastre kants rajati XIV saj ida poole Emajõe põhjakaldale, 1558 oli see venelaste käes. Kantsi küll kindlustati XVII saj lõpul, kuid Põhjasõja ajal see purustati. 1784 kasutati kivimaterjal ära samale kohale Kantsi kõrtsi rajamiseks (↑Kavastu). Kastre mõis on rajatud XIII saj lõpus. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele asundus, mis 1977 muudeti külaks. Asundusest lõunas olnud Kastre küla jagati samal ajal Aruaia ja Võõpste küla vahel. M. J. Eisen ja L. Kettunen seovad nime ladinakeelse sõnaga castrum ’kindlus, kants’, J. Mägiste oletusliku eestikeelse sõnaga *kaster ’kindlus’, mis on tulenenud vanavene sõnast костер (tegelikult костьръ ’torn, kindlus’). Sõna on säilinud seto rahvalauludes tähenduses ’talu, mõis, küla, linn’, kuid puudub igapäevases kõnekeeles. Mõlemad etümoloogiad on võimalikud, kuid oletus, et vanavene sõna on Emajõe alamjooksule jõudnud vadja-isuri elanikkonna vahendusel, pole piisavalt tõestatud. Kastrega liideti 1977 Kikassaare küla, mis nimetati L. ja I. Rootsmäe andmeil Nõukogude ajal samanimelise kõrtsi järgi. Vrd Kavastu2. – MJ
BHO: 197, 650; EM: 98; Rev 1624/27 DL: 43; Rootsmäe 2016: 138–139, 207–210; Simm 1972: 288–289; Simm 1973: 38–39, lisa 40–41

Katku`Katku ~ -sseRakküla Lääne-Viru maakonnas Rakvere vallas, kuni 2017 Sõmeru vallas, karjamõis (Sõmeru mõis), sks Katkotaga, 1241 Katkuntakusæ (küla), 1642 Kattentaken (küla), 1726 Katkotagga.  C4
1920. a-tel Katkutaguse asundus, 1940. a-test Katku, 1977–1997 Raudlepa osa. Katku oli Sõmeru mõisa karjamõis, mis oli tekkinud eestlaste küla Katkuntakusæ kohale vahemikus 1744–1765. Nimi lähtub sõnast katk : katku ’soomülgas, loik’. Algselt on nimi olnud kaheosaline, järelosa -taguse on ära jäänud.MK
EAN; Joh LCD: 418, 419; KNAB; Rev 1725/26 Vi: 122

Katleri [`katleri] ‹-sse› – Tallinna asum Lasnamäel.  C1
Endine Lasnamäe VIII mikrorajoon sai nime 1991 Katleri suvemõisa järgi. Suvemõisa rajas XIX saj alguses Carl Nikolai Koch, kelle järgi sai mõis ametlikuks nimeks Karlova (sks Carlowa, nimi on ilmselt moodustatud vene malli järgi: Карлова мыза). 1877 omandas selle kinnistu August Kattler ning Kattlerite suguvõsale jäi see 1930. a-te lõpuni. Omanike perekonnanimest kujunes mõisa rahvapärane nimi Katleri. Pärast Teist maailmasõda olid seal Nõukogude sõjaväeosad. Mõisat nimetati lähedal olnud kõrtsi, raba ja mäe järgi harva ka Tondi mõisaks, kuigi Tondina on Tallinnas tuntud üks teine piirkond; Tondi nimi oli paikkonnas kasutusel XVII saj algusest.PP
EAA kinnistud; Särg 2010: 45–46; Tallinn 2004: I, 192–193

Kauksi2 [`kauksi] ‹-sse›, kohalikus pruugis-hePlvküla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Mooste vallas (Mooste mõis), 1627 Kaugasitz oder Kauwist, 1638 Koggositz, 1686 Kaugosidtz Kylla, 1757 Kauckst, 1805 Kaukasitz, 1839 Kaugs; sks Kauks (mõis).  B1
1627. a revisjoni teatel oli tegemist Ahja piirkonna külaga, kuhu Poola ajal rajati mõis. Kauksi mõis liideti 1717 Moostega, kuid iseseisvat mõisamajapidamist ei näita enam juba 1686. a kaart. Väike karjamõis säilis Kauksi küla sees XX saj-ni. Külanimes on vahelduses olnud si- ja ste-lõpp (Kauwist), -sitz on olnud selle tüüpiline edasiarendus saksa keeles. -ste ja vormist -side lühenenud -si on tähistanud mitmuse omastavat käänet, vastavanimelise isiku inimesi või nende küla. Kollektiivliitega nimi on muistne läänemeresoome isikunimi *Kauko või *Kauka. Vrd Soome kohanimed Kaukola, Kaukonen. Kauko isikunimede pesa peetakse harilikult läänemeresoome keelest lähtunuks tähendusega ’pikk’, kuigi nimele on esitatud ka germaani laenuetümoloogia. Kauksi külaosad on Kärsnäots, Kükänukk ja Popsikülä. Kauksiga on 1977 liidetud Hirmu küla (sh Märdiots) ja Kivikülä (Kiviküla). Vrd Kaugu, Kauksi1. – ES
BHO: 201; EAA.3147.1.172:197, L 180p; EAA.567.2.710:2, L 2p;  EAA.308.2.104, L 1; Rev 1624/27 DL: 54; Rev 1638 I: 128; Rücker; SPK: 145; Sukunimet 1992: 184; Uustalu 1972: 50

Kaunispe-le›, kohalikus pruugis Kounispe, kirjakeeles varem ka Kaunispä Jämküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Torgu vallas, mõis, sks Kaunispäh, 1572 Kaunispäh (mõis), 1645 Kaunispeh.  B3
Kaunispe mõis rajati XVI saj, mõisa kõrval säilisid talud, mida hakati hiljem nimetama Kaunispe külaks. 1920. a-tel kujunes mõisa maale asundus, mis pärast 1930. a-id liideti külaga. Nimi koosneb sõnadest kaunis + pää. Arvatavasti on see olnud liitsõnaline isikunimi.MK
BHO: 203; Buxhövden 1851: 27; EO: 165; SK I: 91

Kautjala [`kautjala] ‹-`jalga ~ -sseJürküla Harju maakonnas Rae vallas, mõis, sks Kautel, 1470 Kowtialke, 1505 Coetjall, 1697 Kautialg hoff, 1725 Cautell.  C4
Külast on teateid XIV saj-st. Mõis eraldati Raest 1690. a-tel; küla kadus. Mõis kuulus Tallinna linnale ja selle asutustele. 1920. a-test Kautjala asundus, mis 1977 muudeti külaks. Nimi on ehk pärit isikunimest, kuid algusosa tähendus jääb hämaraks. jala-lõpulisi nimesid on Jüri khk-s teisigi, vrd Vaskjala, Lehmja (*Lehmjala).PP
Beiträge 1874: 204; Johansen 1925c: 49, 75; Joh LCD: 542; Mellin; Rev 1725/26 Ha: 337; TLA.149.4.336

Kavastu1-sse›, kohalikus pruugis ajalooliselt Kaavastu Hljküla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, mõis, sks Kawast, 1241 Capis, 1398 Unas, Kappas (mõis, küla), 1539 Kappes (mõis, küla), 1550 Kaabs, 1622 Kawest, 1726 Kawast.  A3
Nüüdse Kavastu kohal asus muinasajal kolm küla, mida on mainitud Taani hindamisraamatus kujul Capis cum Unæs et Mellæs. Mälla (hiljem talu Kavastu külas) tuleb P. Johanseni järgi muistsest isikunimest Melles, mida L. Kettunen võrdleb ka nimedega Meel, Mäll. Unæs’e küla hävis, kui selle asemele rajati Kavastu mõis (sks Kaaps, hiljem Kawast). Esmateated Haljala khk ühest vanimast mõisast pärinevad 1389. a-st, mil mõisa nimi oli küla järgi Unas (1505 Unnas). Kettunen pakub selle nime tulenemist isikunimest. 1539. a allikas esines mõis juba kõrval asuva Kavastu küla järgi nimega Kappes. 1920. a-te maareformiga moodustati mõisa maadest Kavastu asundus, mis 1977 liideti Kavastu külaga. P. Johansen samastab Kavastu nime Soome kohanimega Kavasto, Kettunen peab sarnasust vaid väliseks, pakkudes tulenemise võimalikuks variandiks kaba : kava ’väljaeenduv ots’. H. Kadari on nime tähenduseks andnud ’kitsas ja pikk; sale, nõtke’, aga ka ’puhas, korralik’. (Samas mainib ta, et kohalik kuju on ajalooliselt olnud Kaavastu ning lühenenud kuju on välise mõjutuse hiljutine tulemus ja seda tähendust võib pidada siiski ebatõenäoliseks.) Kavastu küla koosseisu kuuluvad ka endine Nõtke küla ning Rassivere ja Holsta karjamõis. Nõtke küla moodustati mõisatöölistele Kavastu küla maadest 1864, nimi võib tulla sõnast nõtke, notke ’nõtkuv, pehme maa, kallas’. Rassivere karjamõis (sks Rassifer) rajati 1864 Rassivere küla (koh ka Rasivere) asemele, mida on mainitud Taani hindamisraamatus kujul Kassiueræ (1398 Rassevere, 1796 Rassiwer). Kettunen ja Kadari on pakkunud nime aluseks rasi ’sõõrd, kütis’. Sauste mõisa Holsta karjamõis (sks Annenhof, 1796 Holsta) muudeti 1920. a-tel Holsta taluks. Vrd Kavastu2. – MA
BHO: 205; EMSK; ENE-EE: IV, 414; EO: 93–94, 223, 275, 309; EVK; Joh LCD: 404, 414, 502, 631–632; Kadari 1981: 6, 8; Kadari 1984: 9; KN; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 97; Särg 2007: 44

Kavastu2-sse›, rahvakeeles ka `Mõisaküla TMrküla Tartu maakonnas Luunja vallas, mõis, sks Kawast, 1582 Kaus, 1592 Kauste, 1627 Kawaste kuella.  B1
Mõisa kohta on teateid al 1544. 1920. a-te alguses moodustati mõisa maadel asundus. See jagati 1939. a paiku ↑Kikaste, ↑Poksi ja ↑Saeveski külaks, mis olid rahva seas juba varem kasutusel. Mõisasüda oli kuni 1977. a-ni ametlikult Mõisaküla. Kavastu nime päritolu on L. Kettuneni arvates ebaselge ja võib erineda Hlj Kavastu omast. Pole selge, kas algtähenduse selgitus sõltub nimekujust Kaavastu või on pikk a ületaotluslik. Igatahes on tegemist stu-lõpulist kollektiivliidet sisaldava kohanimega, kusjuures varem näib olevat esinenud ka ste-line nimekuju. Kavastuga liideti 1977 Alevi küla (1582 Allowe). Viimane tähistas vana asulat, mis oli tekkinud Uue-Kastre linnuse juurde. See oli rajatud XIII saj seoses tollipunktiga (sks Warbeck; 1299 Werbeke ’tõke jõel’). Põhjasõjas purustatud kindluse varemeile tehti 1784 Kantsi (1839 Kanzi) kõrts. Kavastu mõisa vana nime Võngri (1782 Wöngri mois) on L. Kettunen kõrvutanud järvenime Võngjärv (Võn) ja Võngrimardi talunime algusosaga. Tõenäolisemalt tuleneb kohanimi XVII saj omaniku Georg Schwengelli nimest. Mõisa nime näib olevat mõjustanud võngõr-tüvi, mis esineb lõunaeesti sõnades võngõrdamma ’vingerdama’ ja võngõru(i)si-vangõruisi ’kõverdi’. XVII saj sks nimi Saleskyhof pärineb kunagi külas elanud poolakalt, endiselt amptmannilt Saleczkylt. Vrd Kastre, Kavastu1. – EE
BHO: 205; EM: 97, 150; ENE-EE: IV, 414; EO: 182, 223; ERA.14.2.717 (Tartu maavalitsuse ettepanek 19. VI 1939 nr 3102 asunduste nimede muutmiseks); Hupel 1774–1782: III, 253; PA I: 113; PA II: 420; Rev 1624/27 DL: 47; Rev 1638 II: 239; Rücker; LUB: III: 1330; VMS: II, 710; ÜAN

Kavilda-ssePuhpaik ja ürgorg Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Puhja vallas, mõisad, sks Alt-Kawelecht (Vana-Kavilda mõis), Neu-Kawelecht (Uue-Kavilda mõis), 1495 Cawelecht (mõis), 1584 Kavlicht (mõis), 1782 Kawelti mois.  A2
Ürgorus voolab Emajõe lisajõgi Kavilda ehk Soova jõgi. Vana-Kavilda mõis on rajatud enne 1495. Uue-Kavilda (1782 Wastne Kawilda ~ Kawelti mois) ehk Aru mõis eraldati vahemikus 1744–1751. Vana-Kavilda mõisa maad tükeldati 1868 ja rajati ↑Mõisanurme küla. H. Neus, M. J. Eisen ja P. Johansen oletasid nimepaari JõelähtmeJegelecht põhjal, et kohanime järelosa sisaldab osist läte ’allikas’. Kohanime algusosa on enamik uurijaid ühendanud mõne müütilise olendiga. H. Neus seostas selle soome haigusjumalaks ja põhjala valitsejaks peetud Kave nimega (tegelikult sm kave ’naine; ema; tüdruk’, ee kave ~ kabe ’naisterahvas’). M. J. Eisen tuletas kohanime varasemaks kujuks *Kaavelä(h)te tähenduses ’tondiläte’. L. Kettuneni oletused on vastuolulised. Ta pidas Kavilda nime päritolult ebaselgeks, kõrvutas seda ebaledes kaval-sõnaga ega seostanud saksakeelse nimega. Tegelikult lähtub viimane eestikeelsest. Seevastu nime Kawelecht seostas Kettunen kohanimedega Kaava, Ka(a)vastu, Kaave ning sõnadega lume kaaved ’sadav peenike lumi’ ja leht : lehe, välistamata kohanime võõrkeelset päritolu. Õhukese lumega kõrvutamine ei tundu usutav. Teisal ühendas Kettunen nime Kawelecht oletamisi sõnaga kaave ’kummitus’ ning seostas ettevaatlikult soome kohanimega Kaavi. Viimast peetakse siiski saamipäraseks. E. Pässi oletus, et Kavilda varasem kuju oli *Kaugelätte, pole häälikuliselt vastuvõetav. Pigem võiks kõne alla tulla *Kavvõ+lätte, nagu pidas mõeldavaks E. Saar Kavõldi puhul. Käsitletav kohanimi võib olla ühist päritolu teiste Kaav- ja Kav-alguliste nimedega, kuid tingimata mitte kõigiga. Vrd Kaave, Kavastu, Kavõldi. – EE
Bfl: I, 270; Eisen 1924b: 144–146; EM: 95, 150; ENE-EE: XII, 206; EO: 29, 46, 267–269, 329; Hupel 1774–1782: III, 266, 279; Neus 1852: 909; PA I: 125; Päss 1924: 31; SPK: 121; Tartumaa 1925: 366; Wd

Kavõldi-le›, kohalikus pruugis-lõ›, kirjakeeles varem ka Kaveldi Rõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas (Viitina mõis), 1796 Dorf Kawwelde, 1839 Kaweldo, 1909 Kawweldi.  C3
1684. a kaardil on Kavõldi kandis üksainus teistest selgelt eraldi paiknev talu Kauro Peter. Selle nime taga võiks olla siirdlane põlisemast Kauru talust praeguses Viitina külas. XVIII saj tekkinud Kavõldi nime päritolu pole selge. Võimalik on Kavildast siirdunud talupoja lisanimi (vrd sks Kawelecht), kuid ka teistest taludest kaugel asumise motiiv on usutav (*Kavvõ+lätte vms). Kavõldiga on 1977 liidetud Orumõisa (1970 Oru) küla.ES
BAL: 696; EAA.1268.1.403:442, L 390p; Rücker

Keava [`keava] ‹`Keava ~ -sseRapalevik Rapla maakonnas Kehtna vallas, mõis, sks Kedenpäh, 1410 Kedempe, 1725 Keddenpeh, 1732 Kädenpä, Käwa mois.  B4
Keava alevik on tekkinud XX saj keskpaigas Keava raudteepeatuse ümber; nime on saanud Keava mõisalt, mis jääb praegu Linnaaluste küla piiresse. Mõisa kohal olnud küla on mainitud 1410, mõisat 1486. Veel varasemaks nimekandjaks on olnud Keava linnamägi, millega on sageli samastatud Vene kroonikates mainitud suurvürst Izjaslavi 1054 vallutatud linnust. Linnuse nimi allikas on Осекъ Кедипивъ, krooniku tõlkes Слънца Рука ’päikese käsi’. Sellest ka esimene nime seletus „käe päev“ (tuletatud vormist *käδen päivä), mida peetakse siiski kroonikakirjutaja valetõlgenduseks. Tõenäolisemalt on nime järelosa sõnast pea ~ pää.PP
Bfl: 110; EO: 261; Joh LCD: 189; PSRL: V (2), 131; Rev 1725/26 Ha; Thor-Helle 1732: 312; Tõnisson 2008: 202–204

Keblaste-sseMihpaik (küla) Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Koonga vallas, mõis, sks Keblas, 1534 Kebleste, 1535 Keblis, 1591 Kiblist by, 1688, 1797 Keblas (mõis).  C3
Keskaja lõpul kuulus küla Lihula ametkonda ja oli Saare-Lääne piiskopi valduses. 1920. a-test asundus, 1977 moodustati Keblastest ja sellega varem liidetud Mihkli kirikuasundusest Mihkli küla. Küla nimega võib võrrelda murdesõnu kebla ’väike, kidur; kerglane’ ja kepla ’ilus, kena’.MK
Bfl: II, 935; BHO: 208; EAA.1.2.932:76, L 72; KNAB; EMS: II (10), 886–887, 999; Läänemaa 1938: 270–271; Stackelberg 1926: 221; Stackelberg 1928: 120

Keedika-sse›, kohalikus pruugis Kiidika, kirjakeeles varem ka Keediku LNgküla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, mõis, sks Kedik, 1598 Kedekes by, 1798 Ködik.  B3
Keedika mõis, mis oli algselt Uugla karjamõis ja eraldati sellest 1800, on nimetatud küla järgi. Keedika mõisa maadel tekkis 1920. a-tel asundus, mis 1977 liideti Keedika külaga. Nimi võib iseloomustada maapinda, vrd keedik : keediku, keedigu ’vesine või allikane maa’. Keedika vana küla mõisast lõunas on varem olnud Pürge (1726 Purgi, 1844 Pürge). Keedika põhjaosa on Reitsla ehk Keedika-Tagametsa (külana 1598 Reitzla by, 1726 taluna Pürge küla all Reitzla Michell, 1871 Reitla). Endise Keedika asunduse läänepoolseid vanu talusid on nimetatud Kapeti külaks.MK
BHO: 209; EAA.1.2.937:52, L 52, 52p; KN; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 160; Schmidt 1844; Schmidt 1871

Keeni`Keeni ~ -sseSanküla Valga maakonnas Otepää vallas, kuni 2017 Sangaste vallas, mõis, sks Könhof, 1551 Kehn (mõis), 1582 Kien (küla), XVI saj Kehn, 1638 Kähn, Känemoyse, 1782 Könenhof, Köhnenhof, Köni m, 1826 Könhof, Könenhof, 1909 Könhof, Keeni m (mõis).  C3
1920. a-tel tekkis mõisa maale asundus, mis pärast 1930. a-id muudeti külaks, enne 1977. a oli kaks nummerdatud küla. Keeni asundiks nimetati 1970. a-tel Keeni raudteejaama asulat, 1977 liideti see Lota külaga. M. J. Eisen on oletanud, et mõisanimes sisaldub Saksamaa kohanimi. Vald nimega Köhn asub tõepoolest Saksamaal Schleswig-Holsteini liidumaal ja see nimi on ilmselt mõjutanud Keeni saksakeelseid nimekujusid, sest ö-ga nimekujud tekivad alles XVIII saj, varasemad on olnud ä-ga. Mõisanime aluseks on siiski eesti külanimi, nagu on arvanud ka K. Uustalu. 1582. a üleskirjutuses võib näha nimes lõunaeestile omast häälikute kõrgenemist: Kiin (nimetav) : Keeni (omastav). Nime aluseks ei saa olla kiin : kiini ’kärbselaadne putukas’ ega mitte kiin : kiini ’teatud terariist’, sest nendes sõnavormides ei toimu häälikute kõrgenemist ega madaldumist. Nime võiks võrrelda Põhja-Saksamaalt pärit perekonnanimedega Kiehn või Kiene, mis on mugandused naisenimest Kuningunde. Kiehn võib pärineda ka sõnast Kien ’tõrvas’. Saksa perekonnanimena esineb veel Köne, mis on Konradi mugandus. Keeni nimi jääb hoolimata toodud võrdlustest hea seletuseta.MF
Bfl: I, 1365; Bienenstamm 1826: 293; Eisen 1926: 193–202; Hupel 1774–1782: III, 290–291; Lexikon der Familiennamen 2008: 339, 355; Ligi 1961: 361; PA I: 71; Rajandi 1966: 98–99; Rev 1638 I: 21, 27; Surname 2013: Keen; Uustalu 1972: 67

Keeri-leNõoküla Tartu maakonnas Nõo vallas, mõis, sks Kehrimois, 1582 Kiry, 1627 Keri Moysa (küla), 1796 Kerri mois (küla ja karjamõis).  B2
Ajavahemikus 1784–1795 eraldati Keeri Tähtverest eraldi mõisaks. 1920. a-te alguses tekkis ka sama nimega asundus, mis sulandus kokku külaga. Külanimi tuleneb järve nimest. Vrd Keeri järv. – EE
BHO: 211; EM: 94, 151; EO: 182; Marand 2001–2004: I, 52; Mellin; PA I: 49; Rev 1624/27 DL: 140; Uuet 2002: 264

Keerä-leSeküla Petseri rajoonis Pankjavitsa vallas (Pankjavitsa, Seeridsä nulk), vn Ке́рино, u 1790 Керино, u 1866 Керы, 1882 Кѣры, 1903 Keerä, 1904 Keerä, Кѣ́ры, Кру́зы, 1921 Keera.  A2
XIX saj kuulus küla Vilo kogukonda ja Saalessa (Залесье) kogudusse. Keerä on ka Seeridsä nulga paralleelnimi. 1890 on J. Truusmannil ekslik üleskirjutus (Radaja). L. Kettunen toob sarnase nime seletuseks keer ’keerd’. Võrdluseks sobib veel seto keerätämä ’keerutama’. Vene nimi Керино on arvatavasti Keerä nimega sama päritolu. Teise nimevariandiga Крузы võrreldav kohanimi on Poolas Kruzy (sks Krausen) endisel Preisimaal, samuti Ida-Poolas. Nimi on pigem eesti päritolu. Vrd Keerba, Seeridsä nulk. – AK
Academic; Eesti TK 42; EO: 182; Hurt 1903: 287; Hurt 1904: XXIII; KNAB; PGM 1785–1792; SeK: 40; Truusmann 1890: 56; Vasilev 1882: 157; Vene TK 126

Kehra viipenimi. Kohamärk osutab Kehra paberivabriku suitsevale korstnale.
Kehra2 [II v] ‹`KehraHJnlinn Harju maakonnas Anija vallas, mõis, sks Kedder.  B4
Kehra mõis rajati vahemikus 1620–1637. Ei saa väita, et mõis oli kohe alguses Kehra, nagu võib välja lugeda entsüklopeediast. 1637 oli mõisa nimi *Karukse (Karrokas), talle kuulus vaid Kehra küla (Keddar) üheksa taluga ja Kehra veski (Keddar Wesky). 1564–1565 oli sel alal Kehra küla ja veski (Kedder by, Kedderquarn), *Karukse veski (Karockas quarn) ja *Janaka küla (Janakas by). Veskit on mainitud ka 1586 (Karcka ~ Karcks ~ Karcke). 1620 on veskid olnud nii *Karukse (Karokas) kui ka Kehra (Kädder), Kehra küla (Käddere by) 13 adramaast on tühi olnud 12½. Veel 1665, kui A. Torstenson müüs maatüki koos talupoegadega, oli loetelus Karrock veskiga, Janneck, Kedderwesch, Kilter (talu) ja talukoht Reitewahhe. Mõisakompleks on tänapäeva linna südameks. 1876 ehitati siia raudteejaam, 1920. a-tel ja 1930. a-te alguses suvilaid. Mõisasüdame ja jaama juurde tekkinud alevik tunnistati suvituskohaks 1933. 1936–1938 ehitatud sulfaattselluloositehasega muutus Kehra töölisasulaks, millest sai alev 1945. Linn on Kehra a-st 1993. Liitumisel Anija vallaga 2002 sai vallasiseseks linnaks. Kehra mõisaga seoses on mainitud Karukse ja Jaunaku nime. 1688. a inkvisitsioonikirjelduses on kõneldud kolmest põllulapist, millest ühe asukoht 1692. a kaardi järgi oli mõisast edelas (Karocksland), kahel kirdes (Jaunack). Nende nimede nüüdiskirjaviisis kujudest on Karukse mõeldav, Jaunaku (1615 Jannikkas, 1680 Jaunick) tekitab kahtlusi. See on pigem *Janaka, *Jannaka või *Jaunika, kusjuures -s esmamainingutes jääb selgitamata nagu kogu nimigi. Nimi on a-, mitte u-tüveline, Jaunaku rekonstruktsioon pärineb ilmselt H. Gustavsonilt, kes järeldas seda üksikvariandi Kedder eller Jaunack järgi. Kehra linnaosad on Kehramõisa (linna süda), Põrgupõhja keskusest läänes raudtee ääres, Uusasula lõunas (tekkis seoses paberivabriku laiendamisega 1950. a-tel), Vanaasula põhjas (tekkis koos paberivabriku rajamisega 1950) ja ↑Ülejõe (rajatud 1920.–1930. a-tel suvilapiirkonnana jõekääru). Vrd Kehra1. – MJ
Almquist 1917–1922: 290; Bfl: II, 735; BHO: 208–209; ENE-EE: XII, 210–211; Gustavson 1985: 3; Kehra 2014: 47–52, 64–68; Rev 1586: 95

Kehtna [`kehtna] ‹`Kehtna ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Kehkna Rapalevik Rapla maakonnas Kehtna vallas, mõis, sks Kechtel, 1470 Kectel, 1485 Kechtenell, 1798 Kechtel, Kechtna M.  B4
Alevik on tekkinud Kehtna riigimõisa ümber põhiliselt XX saj, varasemast ajast on mainitud üksnes samanimelist mõisat (teateid 1470). Kuigi nimes võib ehk eristada tüve *keht- ja liidet -n(a), jääb nime päritolu ebaselgeks.PP
Bfl: I, 353, 1278; EO: 147; Joh LCD: 395; Mellin

Keila1 [`keila] ‹`Keila ~ -sseKeikihelkond ajaloolisel Harjumaal, sks Kegel.
XIII saj algul kuulusid Keila alad Revala maakonna Vomentakæ kihelkonda. Arvatavasti XIII saj pärast taanlaste vallutust loodi kirikukihelkond, millest veidi hiljem lahknesid Nissi, Harju-Madise ja osa Risti khk-st. Keila Mihkli kirik rajati XIV saj. Kihelkond on arvatavasti saanud nime külalt (1241 Keikæl), millele P. Johansen on võrdluseks toonud soome Käikälä ja Keikkala. Neist esimese aluseks on peetud algupäralt ebaselget isikunime või soome läänemurdeis tuntud sõna käikäle, käikälä ’tükk, osa’, teise puhul võib vahendajaks olla talupoja lisanimi. Muinaskihelkonna nime Vomentakæ on tõlgendatud kui *Võhmataguse. Vrd Keika. – MK
BHO: 210; Joh LCD: 422; SPK: 148, 209

Keila viipenimi. Kohamärk sisaldab k-sõrmendit ja osutab ettevõttele Keila Kaabel või Keila tervisekeskuse veeliutorule.
Keila2 [`keila] ‹`Keila ~ -sseKeilinn Harju maakonnas, mõis, sks Kegel, 1241 Keikæl (küla).  C4
Keila linn on saanud nime XVI saj hävitatud Keila külalt (pole mainitud pärast 1549). Keila kiriku ja jõesaarel asunud ordumõisa (mainitud 1433) lähedusse Keila mäele tekkis XV–XVI saj väike alev, mis hävis Liivi sõja ajal 1567. Pärast 1870. a, mil avati Balti raudtee, ja eriti pärast seda, kui Keila mõis hakkas müüma ehituskrunte, hakkas asula taas kasvama. 1924 sai alevi ning 1938 linna õigused. Osa Keila mõisa talusid, mis jäid linnapiirist välja, moodustasid Keila küla, mis paiknes kahel pool Keila linna. 1977 liideti põhjapoolne osa Valksega, lõunapoolne osa Kulnaga. ¤ Rahvapärimuse järgi olevat Keila küla asunud Keila kirikumõisa ja Keila mõisa vahel põllul, kus hiljem oli Lipu talu. Vrd Keila1. – MK
ENE: III, 500; Joh LCD: 422; Põldmäe 1993: 38

Keila-Joa [`keila-`joa] ‹-leKeialevik Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Keila vallas, mõis, sks Fall-Schloß, kuni 1977 Joa asund(us).  C4
Algselt veskikoht Keila jõel (1555), mõis rajati XVII saj. Asula, mis ühendab Keila-Joa mõisa maid (1920. a-tel Joa asundus, 1970 Joa asund), tekkis XX saj. 1977. a-st alevik. Nimi mõisa järgi, mis omakorda nimetati Keila jõel asuva joa järgi.MK
BHO: 75; KNAB

Kelba`Kelpa ~ -sseHagküla Rapla maakonnas Rapla vallas, mõis, sks Kelp, 1508 Kelpe.  C3
Mõisa kohta on teateid XVI saj-st. Nime tähendussisu pole selge. Mõisast põhjas oleva Kelba põlisküla ajalooline nimi oli XX saj alguseni `Sõndu (1241 Sandæ, 1508 Sandow, 1725 Söndo). L. Kettunen toob võrdluseks sõnad sonduma ’sombuseks muutuma’, sõnnik (sm sonta), kuid ükski neist ei tundu talle tõenäoline. Kelba piiresse põhjas kuulub Sobli küla (1586 Solwy, 1725 Sobbli Jurgen), mis liideti 1977.PP
Bfl: II, 741; EO: 28; Joh LCD: 590; LCD: 41r; Rev 1586: 111; Rev 1725/26 Ha: 247

Keldrimäe [`keldri`mäe] ‹-le› – Tallinna asum kesklinnas.  B2
Asumi nüüdne nimi tuli kasutusele 1970. a-tel, kui ala planeeriti hoonestada paneelelamutega. Nimi võeti väikeselt Keldrimäe tänavalt (praegu Vana-Keldrimäe), mis planeeringuga peaaegu kadus. Tänav sai nime 1939 selle ääres asetseva suure betoonkeldri järgi, varem oli see isiku järgi nimetatud Drevingi tänav. Piirkonna traditsiooniline nimi on olnud Liivamäe (ühtlasi tänavanimi, sks Auf dem Sande ’liiva peal’, vn На пескахъ), mida on XVI saj mainitud kui linakangrute asupaika. Piirkonna lääneosa oli tuntud kui Pleekmäe (1723 Pleekmääl, 1732 pleeksmäggi; sks Bleichberg, alamsaksa Bleekmay), arvatavasti seetõttu, et sealsel vainul pleegitati lõuendikangaid.PP
Johansen 1973: 87; Kivi 1964: 406; Kivi 1972: 69; KNAB; Tallinn 2004: 195–196; Thor-Helle 1732: 309

Kellamäe2 [kella`mäe] ‹-leKaaküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas, mõis, sks Kellamäggi, 1731 Kellameggi.  A4
Kellamäe mõis asutati XVII saj IV veerandil Kuressaare lähedale maale, mis saadi vahetuseks Kärla juures loovutatud Köllo karjamõisale. Mõis ja samanimeline küla paiknevad teineteisest lahus enam kui 6 km vahega, mõis ja küla moodustasid lahustükid. Praegusele Kellamäe külale vastab algne küla, mis on mõisast põhjas, XIX saj ja 1977–1997 oli see Irase osa. Küla on nime saanud mõisakuuluvuse järgi. Kellamäe mõisa kohale Kuressaare lähedal rajati 1920. a-tel asundusküla, mis sai nimeks ↑Laheküla. 1977 liideti Laheküla ja Unimäe kokku, andes neile nimeks Kellamäe; 1997 eelmised nimed taastati. Kolmas koht, mis Kellamäe nime on kandnud, on mõisaga piirnev Kuressaare linnajagu. Kui algne mõisanimi oli seotud Köllo nimega, siis hilisem Kellamäe võib olla rahvaetümoloogiline moodustis, mis sisaldab varasemat nime, kuid võib olla tekkinud ka liitsõnast kellamägi, vrd Kellamägi Kihelkonnal. L. Kettunen peab nime algusosa lähtekohaks sõna kell.MK
BHO: 212;  EAA.2072.3.163, L 1; EM: 121; EO: 119; KNAB; SK I: 94

Kelvingi-sseJõeküla Harju maakonnas Viimsi vallas, 1497 Kellynckholm (saar), 1529 Kollinckholm, 1689 Kellikori sahr, 1693 Kelli Koire Sahr.  C2
Asutatud 1993 endise lasketiiru alale, ametlikus nimekirjas al 1997. Nime analüüsib põhjalikult P. Wieselgren. Külanimi pärineb sealses rannikumeres rohkesti esinevatest ühetüvelistest nimedest Kelliku ~ Kellingu ~ Kellviku ~ Kellviki ~ Kelvingi. Kogu nimerühm on lähtunud Kellingi saarekesest, karist (rts Kellinckholm, sks Kellingori), mis sadakond aastat tagasi ehituseks ära veeti. Nimi on aja jooksul teinud läbi palju muutusi. Wieselgreni jaoks on Kellviigi selgelt rootsi nimi (Källvik ’allikalaht’), Kellengori lähtub tõenäoliselt rootsi kujust Källingör, mis on nime Käringgrund murdevariant. Etümoloogiad tunduvad siiski liiga kunstlikud. Kelvingi kuju peab Wieselgren vääraks segavormiks, sest vaid üks variant on v-ga ja i-tüvelisena on külanimi rahvapärasest kasutusest suhteliselt kõige kaugem. Ka metsanimes Kelvingi esineb v, kuid ta peab seda ühe Rohuneeme keelejuhi kirjutatud kuju vigaseks, peaks olema Kellviigi (‹ Källviks). Sama keelejuhi järgi on liivase mereranna nimi Kelving, Leppneemes on 1928 kirja pandud Rohuneeme ja Leppneeme vahel Kelvi mets. Rootsi päritolu nimi siiski on. Nime algusosa on säilinud kujul Kellingu (nukk), u-tüvi on eestipärane. Järelosa on segama hakanud eesti sõna kari, lahenimi on vahel ilma ing-liiteta: Kell + viigi (rts vik ’laht’). Praegune nimekuju on kahjuks arvukatest variantidest kõige vähem sobiv nii kirjalikku kui ka rahvatraditsiooni arvestades.MJ
BHO: 213;  EAA.1.2.C-III-14; KN; Wieselgren 1951: 175–182

Kergu`Kerku ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Kärgu PJgküla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Vändra vallas, mõis, sks Kerkau, ? 1500. a-tel Kerko, 1541 Kerkow, 1638 Kercko, 1839 Kerkokülla.  A3
Keskajal oli Kergu mõis Saare-Lääne piiskopkonna toomkapiitli tulumaa, hilisemal ajal Kõnnu mõisa kõrvalmõis. 1920.–1930. a-tel eksisteerisid Kergu (Kärgu) alevik, asundus ja küla, mis 1970. a-teks olid kokku sulanud Kergu külaks. 1977–1987 oli Kaisma osa. Kergu nime praegune kuju seostub sõnaga kerk ’kirik’. Sõna kerk ’kirik’ ongi nime lähtekohaks pidanud M. J. Eisen. Siiski ehitati esimene kirik Kerku alles 1696. Nimi on vanem ja lähtub tõenäoliselt sõnadest kerk : kergu või kärk : kärga ~ kärgu ’põndak, kruusane või kivine küngas; kärestik’. Kergu piires on Kergu-Mäeküla (1938), põhjapiiril osaliselt Järve küla (1938) ja lõunapiiril osaliselt Kõrtsiküla (1938). Kergu vana küla jäi Sohlu küla taastamisel 1997 selle piiresse.MK
BHO: 215; EAN; Eesti TK 200; Eisen 1913: 95; EMS: IV (18), 494–495; KNAB; Pärnumaa 1930: 473; Varep 1957: 56; ÜAN

Keri2-le›, kohalikus pruugis ka Keri`saar-`saarde›, kirjakeeles varem ka Kokskeri Jõesaar Harju maakonnas Viimsi vallas, 1623 Kupcken, Kocxschaer (Blaeuw), 1645 Kougskär, Kougskiär, Koughskär (Månsson; kaardil Kucksker), 1751 Kokskar (Homann), 1798 Kärimaa, 1893 Kääri-maa (Wd), 1923 Kokseri (Kokskeri); rts Kockskär, Kokskär, sks Kokschär.  A1
Eesti põhjapoolseim punkt. Saarel on tuletorn, mille ehitamist alustati 1718, alaliselt töötas see 1724. Eesti Keri pärineb rootsi nimest (vrd skär ’kari’), ent viimase algusosa päritolu on keerukam. XVII saj esinevad Kougschär, Kaugschär võiksid seostuda eesti sõnaga kauge (*Kaugesaar). Rootsi saarestiku Kock-algulisi nimesid on tõlgendatud sõna kock ’kukk; peenis’ abil. Juba Blaeuw’ merekaardi ajal oli saare seljandikul kivikuhil, mille kuju võis nime aluseks olla. Eelkõige kehtib see paralleelse vähendusliitega esmamainingu Kupcken kohta. Nimi esineb sageli ka kujul Koggskär ja seda on seostatud sõnaga kogg ’hansalaev’. Kuid Keri pole üldse kogetaoline, pigem on tegemist hoopis kaugel asuva skääriga, kaugekariga. Vrd siiski lähedasi Eesti kohanimesid mujal. Vrd Keri1, Kerikutsi. – MJ
BHO: 244; Blomqvist 2000: 65–66; Eesti väikesaared 2009: 54–55; Gustavson, Malmsaar, Talström 1979: 38, 40, 41; Johansen 1951: 174; Mellin; Puhk 1996: 112; Vilberg 1919: 2; Wieselgren 1951: 114–116, 119–120, 220; ÜAN

Kernu`Kernu ~ -sse ~ -leHagküla Harju maakonnas Saue vallas, kuni 2017 Kernu vallas, mõis.  B2
Kernu küla praegusel kohal moodustati 1977, kui liideti Jaani ja Niine küla, ajendiks nime ülekandmisele sai koolimaja ja külanõukogu keskuse paiknemine seal. Nimi pärineb Kernu mõisalt, mis praeguse asustusjaotuse kohaselt jääb u 3 km põhja Kohatu küla piiresse. Kernu mõis (sks Kirna, 1689 Halfwa Godzet Kohat eller Kirna, 1732 Kirno m.) eraldati Kohatu mõisast 1637. Samal aastal on talupoegade nimistus Kohatu küla all mainitud Kerno Matz ja Kernu veski (die Kirnische Mülle). Nimi seostub oma päritolult teiste Kirna nimedega Eestis, hääldus Kernu on tekkinud kohaliku murde põhjal (i madaldumine r-i ees on seaduspärane). L. Kettunen oletab varasemaks vormiks *Kiruna, mille esimene osis võib pärineda kas sõnast kirju või kiruma. Tõenäolisem on M. Kallasmaa seletus, mis tugineb keskülemsaksa sõnale kürn ’veski’. Nii Jaani (põhja pool, samanimelise talu järgi) kui ka Niine (lõuna pool) olid 1920. a-tel Haiba mõisa maadel kujunenud külade nimed. Vrd Kirna1, Kohatu1. – PP
EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 62–63; EO: 148, 294–295; Joh LCD: 455; Kallasmaa 2012a: 192; Thor-Helle 1732: 312

Keskküla1 [`keskküla] ‹-`külla ~ -sseKirküla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Martna vallas, mõis, sks Kesküll, 1534 Groodt Keszküll, Klein Keszküll (külad), 1539 Keskull maior, Keskull minor.  C2
Varem kaks küla, suur ja väike. Väikesest arenes XVIII saj välja ↑Kasari, suurest Keskküla mõis. Mõisa täpne tekkimisaeg pole teada, 1798 on ta mõisana Mellini kaardil (Gr. Keskül). 1920 a-test asundus (ajuti kirjas külana), al 1977 küla. Nime lähtekohaks on kesk ’keskmine’. Vrd Keskküla2. – MK
BHO: 221; Stackelberg 1928: 134, 135

Keskvere1 [`keskvere] ‹-`verre ~ -sseMarküla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Martna vallas, mõis, sks Keskfer, XVI saj Keskefer, 1591 Käskfäre (küla), 1798 Kæskfer (mõis).  B1
XVI saj oli küla Haapsalu toomhärra tulumaa, XVII saj kuulus Keskvere mõis Haapsalu krahvkonda. 1726 oli Keskvere mõisa all kaks küla, Keskvere ja Kesu. 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Keskvere nimega vrd kesk ’keskmine’. Külaga on 1977 liidetud Aruküla (1798 Arrokül, u 1900 Арокюля). Vrd Keskvere2, Pöide-Keskvere. – MK
BHO: 22