[KNR] Dictionary of Estonian Place names


Query: in

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 3 artiklit

Aegviidu viipenimi. Kohanime kirjapildiga sarnaneva tegusõna aega viitma tõlge, viibe „aeg“ (arhailine viibe).
Aegviidu [`aegviidu] ‹-`viituAmbalev Harju maakonnas Anija vallas, kuni 2017 omaette vald (Lehtse mõis), 1529 Aykeuyte (metsapere Lehtse mõisas), 1617 Aykwit, 1637 Aigkewit, 1714 Aigwido Mart Kossenemest, 1755 Aegwidi Jaan von Aegwiid, 1798 Aegwid.  C1
XVIII saj alguses on Aegviidus olnud kõrts. Kohal, kus raudteega ristub Piibe maantee, olid juba 1820. a-st asunud hobupostijaam ja Lehtse mõisnike jahiloss. Pisut hiljem rajati sinna Lehtse mõisa karjamõis (sks Charlottenhof). Praegugi kutsub kohalik rahvas endise karjamõisa ala Poolemõisaks. Rahvajutu järgi tuleneb Aegviidu nimi sellest, et soode vahele rajatud käänulise raudtee ehitamine viitis palju aega. Tegelikult on nimi vanem. Ka on nime algusosa nimetavas, mitte omastavas käändes. Ebausutav on nime seostamine VIII saj surnud ja IX saj pühakuks kuulutatud kreeklase püha Aegidiuse nimega, nagu seda teevad E. Rajandi ja Prantsuse uurija M. Dequeker. Nende järgi olevat püha Aegidiuse kultus jõudnud Eestisse siit pärit munk Fulco abil XII saj. Nimi tähendaks eesti keeles metskitse või emahirve. Ajaloolaste arvates aga pole allikates vähimaidki viiteid Fulco viibimisele ja misjonitegevusele Eestis. L. Kettuneni väljapakutud mehenimi Viidu Aegviidu seletamiseks esineb rohkem Lõuna-Eestis. 1970. a-tel Aegviiduga kokku kasvanud Kosenõmme küla koos veskiga on mainitud palju varem (1379 Cosgenomne, Cosghenmomme, 1467 Kossgen-Nomme). Hiljem esines see üksiktaluna (1510 Kossenem, 1511 Kaszenum). Vrd Nelijärve, Nikerjärv. – MJ
Bfl: I, 267, 742, 752; BHO: 49; Dequeker, Rajandi 1979: 74; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 196; EO: 20–21, 326; Johansen 1932: 22–24; Mellin; Rajandi, Dequeker 1981: 359; Rev 1725/26 Jä: 41; TEA E: I, 180

Miikse [`miikse] ‹`Miikse ~ -sse›, kohalikus pruugis-he›, kirjakeeles varem ka Meeksi Se, Vasküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Pankjavitsa, Vaaksaarõ nulk, Vastseliina mõis), 1341 на Мѣкузицком поли (’Miikse väljal’), 1341 оу Мѣкоужице оу рѣчки (’Miikse oja ääres’), 1561 Мегузица, 1563 Микужицы (vakus, küla), 1569 Мегузицы, 1585 Мигузица, 1586 Mieguzycza, 1588 Mieguzicza, 1627 Miggositz, 1638 Megositz, 1642 Меузица, 1681 Sorep By, 1684 Megositz, 1798 Megusitz od. Mecks (karjamõis), 1872 Mieksi, 1875 Meeks, 1885 Мегузицы (küla), 1909 Meeks (karjamõis).  C2
Küla kahe poole vahel on olnud sajandeid riigipiir. Ka Liivimaa poole Miikse oli XVI saj küla. O. Roslavlev pidas 1561. a mainitud kohti Волостка Микижицы ja küla Мегузица sama nime eri kujudeks, kuid need on siiski selgelt eraldi asulate nimed. Võimalik, et külad asusid teine teisel pool Pihkvamaa-Liivimaa piiri. Nende nimede ühises algupäras kahtlust ei ole. Poola revisjonid teatavad elanike Venemaale küüditamisest Liivimaa Miikse külast ja 1584. a tulnud uusasunikest. Pihkvamaa poole Miikse püsis ilmselt järjepideva külana (vt 1688. a kaarti). 1593 Liivimaa poole Miikse läänistati, oli lühikest aega mõis ja sai pärast poolakate lahkumist Vastseliina mõisa hajataluks. Küla enam ei tekkinud, u 1678 rajati siia Vastseliina mõisa karjamõis. XIX saj eraldati see Misso mõisa karjamõisaks. 1920. a-tel sai asunduseks ja 1977 liideti Setomaa-poolse külaga Meeksiks; nimi muudeti kohalikule hääldusele vastavaks Miikseks 1997. Miikse on III vältes Meeksi nime lõunaeestiline mugandus, vrd Peetri – Piitre. See nimi on põline ste- ja si-liite vaheldusega külanimi, venepärane -зица ja saksa -sitz on mugandused nendesse keeltesse. Algupärane on olnud *Meegoste ~ *Meeksi. A. Šteingolde arvates on venekeelse kohanime aluseks läänemeresoome tüvi; hiljem lähenes see isikunimele Кузя (‹ Кузьма) ning nimi moodustus järelliitega -иц(ы), -иц(а). Kollektiivliitega nime algusosa *Meego või *Meegos võiks olla muistne isikunimi, vrd 1500 Matyes Mecke, 1489 Meko, 1355–1362 Mekuse. Nende võrdluseks on toodud ka vanasaksa Mecca, Mecco. Vrd ka Aunuse karjala Мега (1658). Veidi teistsugust seletust pakub ↑Miiaste näide. Miikse Setomaa-poolses osas on omaette paigad Kamenka (endine küla, vn Каменка) ja Roosigu. Vrd Meeksi, Meegomäe, Meegaste. – ES, AK
Ambus 1960: 740–741; Arakčeev 2008; BAL: 671;  EAA.308.2.178, L 1; Hurt 1904–1907: II, 5; Mellin; PA I: 24, 29; Rajandi 2011: 33; Rev 1624/27 DL: 78; Rev 1638 I: 158; Roslavlev 1976: 7, 17; SeK: 84; Selart 2016: 67; Setomaa 2009: 216; Stoebke 1964: 48–49, 155; Truusmann 1890: 57; Truusmann 1897a: 39–40; Weske 1876: 42, 46

Selja2-leKäiküla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Käina vallas (Käina kirikumõis, Putkaste mõis), 1665 Selja Tönniß, 1709 Sellia by (küla).  A3
Selja nime aluseks olev sõna on selg : selja ’seljandik’. Maastikuterminina on sõna väga levinud. Selja külas asus XVIII saj lõpul kirikuõpetajate leskede ülalpidamiseks määratud maa ja mõisake, nn armuader (1798 Witwen Sitz). Küla suurem osa kuulus Käina kirikumõisale (Kiriku-Selja), väiksem osa Putkaste mõisale (Putkaste-Selja). Küla lõunaosas olevaid Tiitsi talusid on vahel omaette külaks arvatud (1922, 1945). Vrd Emmaste-Selja. – MK
HK: 222–223; KNAB

Jaga

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur