[KNR] Словарь эстонских топонимов

Saagri1 [`saagri] ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Tsorona mõis), 1588 Marth Sagrin, 1626 Saghry Jury, 1627 Sagery Juergen, 1638 Sagr Jürgen, 1684 Sager, 1805 Sagri.  A2
● Saagri oli 1977–1997 Kergatsi küla osa. XVII saj Haanja mõisa alla kuulunud küla jäi XVIII saj Vastseliina, hiljem Tsorona mõisa külaks. Nime päritolu pole teada. 1588. a Poola revisjoni nimekuju viitab ilmselt kasutusele perekonnanimena, mitte kirjapanija poolt loodud isanimena, mis on selles allikas ow-lõpulised. Vrd vene perekonnanimi Сагрин ja Poola kohanimi Sahryń, ukraina Сагринь. Lähtumine slaavi eessõnaga za- ’taga’ algavast väljendist (vrd Saabolda jt) pole Saagri esmamainingu s-algulisust arvestades tõenäoline. – ES
 EAA.567.3.180, L 1;  EAA.308.2.178, L 1; EAA.567.2.686:9, L 8p; PA I: 31; Rev 1624/27 DL: 76; Rev 1638 I: 172

Saagri2 [`saagri] ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-he›, kohalikus pruugis ka Sagre ~ Sagrõ ‹-lõ› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Misso vallas (Pankjavitsa, Luhamaa nulk), 1792 Жагры, 1849 Жаусы Саницы (*Жагры Синицы), 1869 Жагрья, 1872 Sagre, 1882 Жагры (Синицы), 1904 Sagrõ, Saagri, Жагры́ Сини́цъ, u 1920 Sakri.  B3
● XIX saj kuulus Selesova (Железово) kogukonda ja Pankjavitsa kogudusse. 1977–1997 oli Tiastõ (Teaste) küla osa. Eesti sõnavara põhjal sobiks ehk nimevasteks murdesõna sagri ~ sagris ’sassis’ või sagar ’uksehing, konks; vihmahoog; kobar’. Võimatu pole ka isikunimeline päritolu. J. Truusmann lähtus oma seletuses läti-leedu sõnast tähenduses ’põõsas’. Häälikuliselt vastaks nimele vene жагра ’püssiluku osa; vanaaegse suurtüki süütamise piik’. Lõpuks võib kõne alla tulla lähtenimi *Загривье ’seljandikutagune’ (за- + грива). Võrreldavad kohanimed on Pihkvamaal Žagorevo (Жагорево), Leedus Žagarė. Vrd Saagri1. – AK
Academic;  EAA.298.2.71, L 18; Eesti TK 42; Ernits 2012; Hurt 1904: XXII; Hurt 1904–1907: II, 16; Pskov 1792; SeK: 129; Truusmann 1897c: 102; Vasilev 1882: 94; Vene TK 420; VMS