[KNR] Dictionary of Estonian Place names


Query: in

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 143 artiklit

Aegna viipenimi. Kohanime kirjapildis sisalduva sõna tõlge, viiped „aeg“ (arhailine viibe) ja „saar“.
Aegna [`aegna], kohalikus pruugis `Äigna ~ `Äikna`saar-`saarde›, rahvakeeles varem Vulbi ~ Vulli`saar ~ Salme`saar Jõesaar Tallinna lahes, kuulub Tallinna Kesklinna linnaossa omaette asumina (Viimsi mõis), 1683 Eikisari, 1724 Eignesar, 1937 Äigna; rts Ulfsö, sks Wulf.  B2
Saart on ilmselt kasutatud peatuskohana juba iidsest ajast, sest lähedal olid tähtsad kaubateed, kuid püsiasustusest on esmaseid teateid a-test 1469–1470. A. Saareste järgi on Äigna nimekuju kasutusel Naissaare ja Viimsi poolsaare rannaelanike hulgas, Aegna Sise-Harjumaal. Nime on kasutatud liitnimena järelosaga -saar, nt ka Wiedemannil Äigne-saar´. 1683. a Eikisari on ühekordne, võimalik, et ekslik ilma n-ta kirjapanek. P. Johansen seob seda eestirootsi sõnaga eik, aik ’hobune’, sest 1539 pidas raad seal hobuseid, kuid problemaatiliseks jääb silp -na nime kõikides teistes kirjapanekutes. Samal põhjusel ei saa olla tegemist L. Kettuneni pakutud isikunimega Eik (Heikki). P. Wieselgren on võrrelnud nime soome sõnade haikka ’neem’ või häikkä ’liivakari, veest välja ulatuv liivasäär’ omastava käändega. Johanseni eeskujul, kes Lepna na-osist tõlgendab omastava -n + ala, ütleb Wieselgren, et Aegna ~ Äigna algne nimekuju on *haikka ~ *häikkä omastavas + ala, mis tähendas saart liivakari all ehk vabamalt saart neemega. Kettunen ütleb selle oletuse kohta, et soome murdesõna on eesti keeles tundmatu ja peab nime na-lõpuliseks. Üks seletusvõimalus oleks -na ‹ -nina, teiseks võib nimi lähtuda tegusõnast äigama : äiata, millel on vasteid vepsa ja soome keeles. Tegemist oleks tuletisega *Äikina nagu kolin(a) tähenduses ’mere möirgamine’ või edasi fantaseerides ’röövimine’, sest saar on keskajal olnud tuntud kui mereröövlite saar. Teisal võrdleb ta nime talunimega Eigna (Kos), samuti külanimega Äigvere (↑Eivere) ja vallanimega Eikla ~ Äikla (Kaa).

Saare varasemad mainingud on rootsi ja saksa nimega. Rootsi nimi on olnud Ulfsö, Wulfsö, millest on laenatud ka saksa Wulf, Wolf (1297 Vulvesöö, 1348 Wolvesöö, Wluesøø). Eestikeelne Vullisaar, Vulbi tuleneb rootsi- või saksakeelsest nimekujust, Salmesaar laevateel olulisest väinast ehk Suurest salmest Aegna ja Kräsuli vahel, Johansen peab Salmesaart saare päris eesti nimeks. Saksa- ja rootsikeelne saarenimigi pärineb väinalt ja tähistab selle ohtlikkust (rts ulv, sks Wolf ’hunt’; rts sund, sks Sund ’väin’). Johansen on XIX saj vene ajaloolase S. Solovjovi järel nime Ulfsön seostanud varjaag Ulf Ragvaldssoniga (Novgorodi kroonikas Uleb), kes olevat püüdnud hõivata Tallinna, kuid sai 1032 surma lahingus Raudvärava juures (vn Железные ворота), mis Johanseni arvates on Suur salm. Ulf ehk Uleb olevat maetud ↑Kumbli saarele. Rohuneemet olevat nimetatud Rauaneemeks (1689 Raunemy), mis on ekslik arvamus. Vene ajaloolased paigutavad Raudvärava lahingupaiga kunagistele läänemeresoome aladele, Raudväravaks on nimetatud üldse kitsast ja sügavat väina. M. Blomqvist jätab lahtiseks, kas tegemist on isikunimega Ulf või sõnaga ulv ’hunt’. Peab lisama, et varasemates kirjapanekutes esineb sõna algul enamasti v (w) ja see kaob sealt alles XVII saj keskel, sõna sees muutub v f-ks XVI saj kirjapanekutes. Väina nime kirjapanekut 1409 Olevessunde on Johansen tõlgendanud kui viidet kuuluvusele Oleviste kirikule, kuid häälikuliselt on see lähedane teistele samaaegsetele kirjapanekutele (nt 1491 Wulueszoe, 1544, 1598 Wulues sunt).
MJ
BHO: 691; Blomqvist 2000: 71; Brockhaus–Efron 1890–1907; EE: I, 113, VIII, 1354; Eesti väikesaared 2009: 67; ENE-EE: I, 65–66, XII, 101; EO: 136–137, 142–143; Gustavson 1998: 10–11; Joh LCD: 290; Johansen 1951: 70–74, 137–138, 196, 198; Nerman 2008a: 16, 231–232; Samojlov 1941; Solov’ev 1998: 253; Viidas 1992: 76–86; Viik 2010: 16; Vilberg 1919: 2; Wd; Wieselgren 1951: 124, 143–148, 162–168; ÜAN

Aela [`aela] ‹-sse›, kohalikus pruugis ka `Aeli, rahvakeeles varem ka `Metsnurga Juuküla Harju maakonnas Kose vallas (Harmi mõis, Ojasoo mõis), 1241 Æilæs, 1513 Agelis, 1568 Ailis, 1637 Hayle, 1725 Ayell, 1871 Ahhila.  A3
Põlisküla, XIX saj oli olemas ka samanimeline kõrvalmõis. 1977–1998 oli liidetud Virla külaga. L. Kettunen oletab, et nimes peitub sõna ahel ~ ahelas ~ ahilas. K. Pajusalu arvates võiks lähtena kõne alla tulla ai ’äär’ või isikunimi. Taani hindamisraamatus 1241 on Aelaga koos mainitud Ropæ nime; seda ei ole osatud täpsemalt paigutada. P. Johansen arvab, et tegu ei saa olla Hageri khk Ropega (↑Ohulepa), võib-olla on see hoopis isikunimi. Vrd Aila. – PP
EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 75; EO: 104; Joh LCD: 308–309, 579; LCD: 42v; Rev 1725/26 Ha: 313; Schmidt 1871

Ahijärv1 [ahi`järv], kirjakeeles ka Piigandi Ahijärv Kanjärv Põlva maakonnas Kanepi vallas Piigandi külas (Karste mõis), u 1900, 1903 Ahhe Jerw.  B2
Karste mõisale kuulunud metsas paiknevat järve ümbritseb Ahijärve soo. Sama nime on kandnud veel mitmed järved Kagu-Eestis, algusosa esineb paikkonnanimes Ahepalu (Rõu), vrd ka Aheru järv, Ähijärv, Kirikumäe järve vana nimi Ahirewo (1588), Ahja, Aiu jõgi. Juba ammu on neid kohanimesid seostatud Mulgimaal tuntud ohverdamiskoha nimetusega ahikotus (tegevusena ahtimine ~ ahtmine ~ ahkmine ~ ahvmine, ohverdaja on ahimees). P. Ariste on *ahti : *ahδin sõna ühendanud mordva keelte tegusõnaga aštums ~ aštems ’elama, paiknema, viibima, seisma, varjul olema’. Ariste on oletanud, et mordva keelteski tekkinud kuskil käimise, külastamise tähendus on kitsenenud ohvrikohas käimise tähenduseks. See oletus ei sobi just kõige paremini Ahijärve tüüpi järvenimede konteksti, mis asuvad reeglina põlisasustusest kaugel ja alati väga vanadel piirikohtadel. Ka Kanepi Ahijärv asub muistsel Põlva ja Otepää khk piiril. Mordva tähendusi võrdlevas kontekstis on mõeldav, et järve nimetati nii, kuna see oli püsiv, märkis piiri, oli rahule jäetud, siin kehtis naabritega kokku lepitud eriline kord. Analoogilist nimetekke semantikat esindavad Soome Pyhäjärvi nimed, mis on enamikus järved põlistel piiridel. Loomulikult ei saa välistada ka piirikohtade müstilist tajumist ja ohverdamiskommet piirikohas. Mõeldav germaani etümoloogia serva, tera või piiri tähendanud sõna *agjā kaudu on vähem tõenäoline, kuna ei saa seletada h tekkimist nimes, vrd Salatsi liivi ad´a ’serv, kallas, kant’, liivi aĭgà, soome aaja ’suur, lai ala’, eesti ai ’rõiva kant’.ES
Ariste 1937;  EAA.3724.5.2828, L 1;  EAA.3724.5.2829, L 1; Faster 2014: 35–39; SLWb: ad´a; SPK: 358; SSA: aaja

Ahijärv2 [ahi`järv] Rõujärv Võru maakonnas Võru vallas, 1684 Ahi jerw, 1850 Ahhi Jerw.  A2
Üks järvedest nn Järvedeorus Vastse-Kasaritsa piiril Lasva mõisaga. Järvedeoru kohanimed võivad olla antud Kasaritsa poolelt: Mäestjärv märgib kuulumist Kasaritsa *Mäestele, Kunnaland on algupäraselt tähistanud järve kunnus, st ülesharimata maal, ja kõige kaugemat järvede reas Ahijärve on tajutud piirimärgina. Välistada ei saa ka selle järve varasemat tuntust ohverduskohana. Vrd Ahijärv1, Kunnaland, Mäestjärv. – ES
 EAA.308.2.177, L 1;  EAA.3724.4.1864, L 3

Aiu jõgi, kohalikus pruugis ka Äiu oja = Rõuge jõgi Rõujõgi Võru maakonnas, suubub Võhandusse ülevalpool Vagula järve, 1684 Ahia Jeggi, 1798 Ayo Jöggi, 1935 Aiju jõgi.  B1
Et jõe nimi on vanem, tuleb välja Vastse-Nursis paiknenud *Aiu veski nimest (1627 Aya, 1638 Aya Kywi, 1684 Aya Möller). Nime Rõuge jõgi on kasutatud ülemjooksul Rõuges. Üleskirjutustest ei saa kindlalt välja lugeda h esinemist või puudumist nimes, kuid oletatavasti on ikkagi tegu samasuguse päritoluga nagu tuntumas jõenimes Ahja (sks Aya). Nime alguse tagavokaali a muutumine eesvokaaliks ä on hiline, seda on arvatavasti põhjustanud eespoolse kõrge i naabrus. Vrd Ahijärv, Ahisilla, Aiamaa, Nursi, Ähijärv. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; Eesti TK 25; Mellin; Rev 1624/27 DL: 91; Rev 1638 I: 196

Aljava-leMuhküla Saare maakonnas Muhu vallas (Muhu-Suuremõisa mõis), 1645 Hallichavo, 1798 Hajewa.  C2
Külanimes on tegemist sõnaga allik või isikunimega Hallik. Esmamainingust lähtudes ei saa nõustuda L. Kettuneniga, kes on nimevasteks esitanud haljas. Nime järelosa jääb hämaraks.MK
BHO: 10; EO: 263; SK I: 19

Allikukivi [allikukivi] ‹-leSaaküla Pärnu maakonnas Saarde vallas (Voltveti mõis), u 1900 Квелленштейнъ, 1938 Allikukivi, 1939, 1970 Alliku.
1977–2017 oli liidetud Tihemetsa alevikuga. Küla on nimetatud XIX saj keskel asutatud kalevivabriku (sks Quellenstein) järgi.MK, PP
Eesti TK 200; KNAB
Märkus. Uus artikkel. 2017-09-26T16:24:32.

Alva jõgi Saajõgi Pärnu maakonnas Saarde vallas.  C3
Jõgi võib olla nime saanud Kärsu külas asuva Alva metsavahikoha järgi (1834 Alwa, vrd Reinse vakuses 1630 Alwa Mart). Vrd murdeline alv : alva ’halb’. K. Pajusalu liigendab nime Al+va ja oletab, et nimi liitub pigem Läti va-lõpuliste kohanimedega. Vrd Kärsu. – MK
EAA.1865.3.250/5:44, L 72p; LVVA.7348.1.6:16, L 12p

Aranküla [aranküla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Arangu ~ Arandküla Rapküla Rapla maakonnas Rapla vallas (Alu-Rapla mõis), 1241 Harandæuæræ (küla), 1412 Harandeuere, 1550 Arentfer, 1725 Arangfer.  A3
Nimi on varem olnud vere-lõpuline. L. Kettunen oletab, et -vere ees on olnud muistne isikunimi, vahest osisega -Andi. Välistada ei saa ka nd-lõpulist tuletist.PP
Bfl: I, 111; EO: 25; Joh LCD: 348–349; LCD: 42r; Rev 1725/26 Ha: 268

Arukülä [arukülä] ‹-`küllä ~ -sseKrlpaik (küla) Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Mõniste vallas (Vana-Antsla mõis), 1601 Arrekull, 1782 Arrokülla Hanns, 1839 Arroküll od Pille.  C3
1977 liidetud Koemetsaga. Küla esmamaining võib olla veelgi vanem, juhul kui 1419 Uexkullide päranduse jagamisel mainitud Eleyerve vakus küladega Permel, Arro, Vyrgha ja Pallokule peaks asuma Ähijärve ja Saru vahel. Seda ei saa siiski tõestada. 1601 on Aruküläs kirja pandud kümme talu, kõik peremehed isanimedega, mis võiks näidata, et asustus paiknes pigem külasarnaselt ja Arukülä ei olnud suurt hajatalude piirkonda kattev nimi. XVII saj algupoolest puuduvad teated, 1685. a kaardil on üks talu, alles 1811 on tekkinud uuesti neli talu. Nime tähendus on sama nagu teistel Aruküladel.ES
EAA.1865.2.130/1:57, L 56p;  EAA.308.2.88, L 1; EAA.1865.2.131/2:45, L 44p; LGU: I, 208; Rev 1601: 61; Rücker

Eoste [`eoste] ‹-sse›, kohalikus pruugis `Eostõ-he›, kirjakeeles varem ka Jooste Plvküla Põlva maakonnas Põlva vallas (Timo mõis), 1638 Itzkulla, u 1685 Iddusta kÿlla, 1757 Eosth, 1798 Iddust.  A1
Põlisküla, mis eraldati XIX saj alguses Timo mõisa alla, erinevalt Vana-Koiola alla jäänud naaberküladest Himmastest ja Adistest. Nimi põhineb sõnal idune : iduste, viimasest on kasutusele tulnud nõrgaastmeline eoste. Ei saa kindlalt väita, kas nii on nimetatud külaelanikke nimisõna idu alusel või on see olnud muistne isikunimi (vrd liivi Yddo, Yto). Vrd Koikkülas (Har) pandud perekonnanimi Eomois. 1638. a kirjapildist paistab välja lühenemine (*Iduskülä › *Itskülä). Eesnimega Joost (‹ Justus), millest on tulnud paljud Joosti talud, Eostet kui vana külanime ilmselt ühendada ei saa. Eoste külaosad on Kahuots, Lepäkurm ja Plakiots. Eoste kirdeosa on ↑Kitsõruusuu, mida on vahel omaette külaks peetud. Vrd Iduste. – ES
EAA.308.6.332:1, L 1; EAA.3147.1.172:29, L 20p; Mellin; Rev 1638 I: 137; SK I: 54; Stoebke 1964: 25, 32

Himma-le›, kohalikus pruugis Himmakülä-`külläPlvküla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Laheda vallas (Vardja mõis), 1824 Himma (perekonnanimi), u 1900 Хима-Кюла.  A2
Algselt oli tegemist Koiola küla Vaaski talurühmaga, mille nimi sai alguse talupojast (1627 Lettle Iwassky ’lätlase Ivask’). Mellini kaardil 1798 oli see Waske küla. 1824 sai üks Waaske lisanimega talupere perekonnanimeks Himma. Tõenäoliselt oli see peremehe rahvapärane lisanimi juba enne, vrd Himmakasse Michel Partsi mõisas 1795. XIX saj jooksul kujunes ühe talu rahvapärasest nimest külanimi. Talupoja lisanimed Himma ja Himmakase näitavad tõenäoliselt pärinemist vanast ↑Himmaste külast. Vähem tõenäoline on, et nendes lisanimedes oleks säilinud Himmaste ja Himmiste külale nime andnud talupojasoo muinasaegne nimi, kuid ka seda ei saa välistada. Himmaga on 1977 liidetud ↑Lahokülä, loodeotsas asuvad Kikari talud. Vrd Ivaski. – ES
EAA.3174.1.180:11, L 11; EAA.1865.2.62/7:5, L 5; Mellin; Rev 1624/27 DL: 58; Vene TK 42

Humalaste jõgi, kohalikus pruugis ka Umaliste oja ~ Umaleste oja Saajõgi Pärnu maakonnas Saarde vallas, 1851 Ummalaste Oja.  C1
Reiu jõe parempoolne lisajõgi, kutsutud ka Kilingi-Nõmme jõeks, Kirikuojaks (ülemjooksul 1851 Kirriku oja) ja Mõiste ojaks. Varem on Umalaste jõeks kutsutud praegust Häädemeeste jõge (1827 Ummalaste Oja, 1839 Um̄alaste Fl.). Nime lähtekohaks on taimenimetus humal(as), mis võis olla talupoja lisanimi. Jõge võidi kutsuda Pärnumaal Kilingi vallas olnud Umalaste talu järgi (1906 on kaardil talu Умалисте), kuid võimalik on ka vastupidine, sest praegu kättesaadavail andmeil oli talu hilisem ja Kilingi mõisa XIX saj kaartidel seda märgitud ei ole. Tegemist oli heinamaa-, metsa- ja soonimega (1851 Ummalaste-Soo). Jõe varasem nimi näib olevat hoopis Kurgoja, sest seda nime on kandnud jõe ääres olnud koht (1815 Korkoja) Kilingi mõisa järgi.MK
EAA.1865.3.247/3:32, L 120p;  EAA.2072.3.17a, L 1, foolio I, L 2, foolio IX; EE: VIII, 542; ERA.T-6.3.909, L 1; Kallasmaa 2003: 53; KNAB; Varep 1957: 88

Härgmäe [`härg`mäe] ‹-le› – asula Lätis Vidzemes Valka piirkonnas, mõis, läti Ērģeme, sks Ermes, 1323 Edermis, 1422 Ergemes, 1438 Argemes (perekonnanimi), 1463 Ermes, Ergemis, Ergemiszche beck (oja), 1500 Ermiss (perekonnanimi), 1782 Ermes, Ehrgemes pills, 1793 Ehrgemes M., Ehrgen Uppe.  C4
Keskaegse linnuse juurde tekkinud mõisa ja kihelkonna ala võis I aastatuhandel olla lõunaeestikeelne, kuid koha saksakeelne nimi on saadud XIV saj kindlasti läti keele kaudu. Kuigi viimati on I. Jansone kinnitanud, et eesti Härgmäe on algupärane kohanimi, puuduvad selle kohta kirjalikud tõendid. Härgmäe võib olla säilinud algupärane nimi, kuid sama hästi võib see olla ka mulgipärane mugandus läti nimekujust Ērģeme [eerd´eme]. Üheski varajases kirjapanekus pole sõnaalgulist h-d, mis XVI–XV saj ei oleks tohtinud veel ka Mulgi murdest kadunud olla. Keskaegsed baltisaksa allikad on h märkimises olnud küllalt järjekindlad, erinevalt nt Poola revisjonidest XVI saj lõpus. Jansone ja teised Läti uurijad on kinnitanud, et nimi pole algupäraselt läti päritolu. Nime lihtsustumine-lühenemine näib olevat kulgenud mitut teed. Sõnaalguline pikk e võib olla tekkinud d kao tõttu, kui erinevad nimevariandid on lühenenud ühe silbi võrra, saksa EdermisErmis ja *EdergemesErgemes. Saksa kohanime ja perekonnanime puhul näib mugandamise eeskujuks olevat Saksamaa Halle ja Sileesia piirkonna perekonnanimi Ermisch. Üksikute eranditega on uurijad ühel meelel, et baltisaksa perekonnanimi Ermes ei pärine Saksamaalt, vaid on tekkinud Liivimaa kohanimest, mis oli algupäraselt pikem. A. W. Hupelil on olnud teada, et Härgmäe nimi tuleb algupäraselt ojanimest Ehrgem. Linnuse nimes võib otsida ka alamsaksa sõnavara, vrd nt eder ’põimitud aed, aiaga ümbritsetud põld või asula’. Kui Ērģeme pole eesti substraatnimi *Härgmäe või *Härgemäe aluselt, siis jääb see tähendussisult läbipaistmatuks ja selle algupärast keelsust ei saa otsustada. Vrd Eera, Eerma. – ES
Hupel 1774–1782: III, 132–133; Jansone 2013: 81–85; Lexikon der Familiennamen 2008: Eder, Ermisch; LGU: I, 294, 411, 694; Mellin

Jäärja [`jäärja] ‹`Jäärja ~ -sseSaaküla Pärnu maakonnas Saarde vallas, mõis, sks Saarahof, 1442 Gerger, 1560 Jerrever (mõis), 1638 Jaehre- oder Sahrenhoff, 1797 Järja (mõis), 1923 Jäärja (asundus).  A2
Jäärja on teadaolevalt vanim mõis Saardes, ordumõisana mainitud juba 1442. 1473 jagasid vennad Klaus ja Jürgen Albedyll mõisa omavahel nii, et esimene sai mõisa ja teine raha ning Rēza mõisa (sks Resen) Limbaži lähedal. Albedyllide käes oli mõis orduaja lõpuni. Pärast seda on mõis palju käest kätte käinud, viimati kuulus ta Ungern-Sternbergide suguvõsale. 1920. a-test Jäärja asundus, al 1977 küla. 1970. a nimekirjas olnud kaks Jäärja küla (I ja II) liideti 1977 Raamatuga. Eestikeelse nime puhul oletab L. Kettunen küsimärgiliselt algvormi *Jääraoja (loomanimetus jäär : jäära). Varasemate kirjapanekute põhjal võiks oletada ka seost sõnaga järv, kahtlemata on praegune Rõikküla järv (läti Ramatas Lielezers ehk Reikul(i)s) ulatunud kaugemale põhja Jäärja mõisa lähedale. Samuti on mõisale lähemale ulatunud loodes olev Järveotsa järv, varasema nimega *Saarjärv (1684 Sari Siö). Jäärja esisilbi täishäälik on pikenenud, alussõna järv puhul on seda juhtunud ka teistes kohanimedes. On võimalik kunagine nimekuju *Jääruoja või *Jäärujõe. Vahepeal, XVI saj kirjapaneku järgi, näib nimi olevat kuulunud ka vere-lõpuliste hulka, tegemist võiks olla nime rööpkujuga. 1560. a kirjapanek pole aga üheselt mõistetav, selle võimalik tõlgendus on ka *Järveääre. Mõisa saksakeelse nime Saarahof lähtekohaks on peetud sõna saar, kuna soo- ja metsarikkal alal oli asustus peamiselt soosaartel, kihelkonnas on ka palju saare-lõpulisi kohanimesid. Saarde kirik sai oma nime siinselt mõisalt. Jäärjaga on 1977 liidetud Alliku (1922 Vallamaja küla), Kiisa (1909 Kiissa, 1797 karjamõis Sarrakis) ja Sookuninga (taluna 1724 Sokuning Toffer, 1816 Sookunninga ja 1839 Sookuniga). Vrd Jäärumetsa. – MK
BHO II: 503;  EAA.308.2.220, L 1; EAA.1865.3.247/2:23, L 48p; EAN; EO: 41–42; KNAB; Leesment 1976: 239; LUB: IX, 846; Mellin; Pärnumaa 1930: 502–503, 508–509; Rev 1638 II: 75; RGADA.274.1.182:8, L 97p; Rücker; Stackelberg 1926: 153, 164; ÜAN

Kaasmaru [`kaasmaru] ‹-leNõopaik (küla) Tartu maakonnas Nõo vallas (Tähtvere mõis), 1582 Kazimierow, 1588 Kazmer, 1627 Kasamah Kuella, 1638 Kasamakyllo, Kasemer kyll, 1839 Kasmar.  B2
Liideti 1977 Nõgiaruga, olles ka varem sageli loetud selle osaks. A. Westrén-Doll pidas 1582. a nimekuju muundunud poola nimeks Kazimierz, millega ei saa nõustuda. Kohanime tuumosa on olnud kolmeosaline, koosnedes sõnadest Kaas, vahest maa või mäe ning aru. Nime algusosa võib lähtuda isikunimest Kaas, mille lähteks on Karl (samalähtene on nt sm Kaasmarkku). Aru-lõpuline kuju on paralleelselt kasutusel olnud hiljemalt juba XVII saj külanimes. Vrd Saaremaa kohanimesid Kaasama, Kaasaaru.EE
PA I: 50, 226; Rev 1624/27 DL: 133; Rev 1638 I: 60, 67; Rücker; SK I: 64; SPK: 121; Uuet 2002: 112; Westrén-Doll 1923: 50

Kaeva-leAmbküla Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas, kuni 2017 Tamsalu vallas (Einmanni mõis), 1512 Cayphas, 1566–1571 Koywaldo, Koywas, Koywenäs, 1637 Kaiwa.  B2
Hiljemalt 1880 rajati külla Einmanni mõisa karjamõis (võimalik, et toodi üle Kursist), mis enne 1900. a kujunes kõrvalmõisaks. 1920. a-tel sai sellest asundus ning mõisast Kaevamõisa ehk Kruuse talu, praegu Tamsalu linna piires. Asundus nimetati pärast 1945. a külaks. Tõenäoliselt on nime algusosa tulnud sõnast kaev : kaevu, XVII saj kadunud nime järelosa võis olla ase : aseme, seega *Kaevuase(me). Nii võidi nimetada looduslikku veevõtukohta, sest külas on asunud kurisud, kus „maa kukkus alla“, Orava talu maal on kuristikuaugu põhjas kaev (Kaevuauk). Päris välistada ei saa tulenemist isikunimest (vrd Kaevatsi).FP
EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 196; EVK; KN; KNAB; Thomson 1986: 119, 125, 152; Ungern-Sternberg 1912a: 15, 138

Kalda1 [`kalda] ‹-leSaaküla Pärnu maakonnas Saarde vallas, kuni 2017 Surju vallas (Pati mõis).  A4
Vana Ristiküla jagunes 1930. a-tel ning hiljem väiksemateks küladeks, mille lähtekohaks olid üksikud talud, Kalda on külana mainitud 1970. Reiu jõe kaldal asuv küla on saanud nime talult, mida on ehk mainitud 1816 (Hanso 1te Hälfte auch Kalda genannt, 1858 juba kaks Hanso Kalda talu). Kaldaga on 1977 liidetud Kooli (1970), ↑Matsita ja Peedi (1970) küla. Vrd Kalda2. – MK
EAA.1865.3.247/7:18, L 132p; EAA.1865.3.253/1:30, 32, L 30p, 32p; KN; KNAB

Kalevi-Liiva-le›, kohalikus pruugis Kalevi`liiv Jõepaik Harju maakonnas Jõelähtme vallas.  B3
Ihasalu lahe läänerannikul piki vana Narva maanteed kuni Kaberla külani kulgeb soine ala, sh Laurissoo ja Lakessoo (lake ’lage’). Mõlema soo lõunaküljes piirneb nõmmeala, mis kannab nimetusi Laialiiv, Pikanumm (numm ’nõmm’) ja Kaleviliiv. Sõna liiv tähendab siin luidet. Miks on nime algusosa ilmselt isikunimi Kalev, jääb ebaselgeks. Rahvasuu räägib, et siin olevat Kalevipoeg puhanud, teise variandi järgi liiva maha pillanud. Kuigi sakslased rajasid Teise maailmasõja ajal siia koonduslaagrid, ei saa seda siiski asulaks pidada, vaid tegemist on loodusnimega, mis on kohalikus kasutuses nimetavas käändes. Praegu kasutusel olev nimekuju on eksitav, sest liitnime esimene pool Kalevi oleks justkui täiend, mis eeldaks Liiva-nimelise koha olemasolu.MJ
ENE: III, 368; KN; Vilbaste 1949: 182; Wieselgren 1951: 233–235

Kalita-leSaaküla Pärnu maakonnas Saarde vallas (Pati mõis), 1599 Kalito Mel (talunimena), 1638 Kallita Aarn (talupoeg Voltveti mõisa all), 1680 Kalito kylla, 1839 Kallite (talu).  A1
Külanimi on lähtunud tõenäoliselt talunimest või talupoja lisanimest, mis esmakordselt esineb 1589 kujul Kali Temel. Pärast Põhjasõda esines taluna, XIX saj keskpaigast jälle külana. Nime tähendussisu jääb hämaraks, võimalik, et lähtekohaks on olnud *ttu-liiteline isikunimi, vrd 1601 isikunimi Welly Laykallitt (*Lai-Kalit?), 1638 isikunimi Sure Kallitt ja 1624 eesnimi Kaylitt. L. Vaba on osutanud, et häälikuliselt sarnaseid kalīte-nimesid esineb Lätis, sh Vidzemes. Kalitaga on 1977 liidetud Karuküla (u 1900 Карукюля), Keskküla (1970), ↑Külge, Rabaküla (1945 Pati-Rabaküla) ja Sooküla (1970). Kalita lääneots on 1930. a-tel olnud Tipu küla, kaguots Kurvitse küla (rahvapäraselt Läätsalinn).MK
EAN; KN; KNAB; Leesment 1976: 236; Lvv: II, 16; PA IV: 275; Rev 1601: 114, 134; Rev 1624 PL: 59; Rev 1638 II: 55; Rücker

Kanaküla [kanaküla] ‹-`külla ~ -sseSaaküla Pärnu maakonnas Saarde vallas (Voltveti mõis), 1584 Kanacula, 1624 Kannakill, 1839 Kannakülla.  C3
Vana küla võib olla nime saanud lisanimest Kana, mille lähtekohaks on linnunimetus kana. Vähema tõenäosusega on võimalus näha nime algusosa alusena lühenenud omastavakuju sõnast kand : kanna ’(millegi) tagaosa, känd’. Kanakülaga on 1977 liidetud Reinse küla (1560 Reines, 1839 Reinaste, u 1900 Рейнастъ), omaette piirkonnad on Riimaru, Taganõmme ja Tõõtsi.MK
BHO: 175; EAN; KNAB; Rev 1624 PL: 77; Rücker; Stackelberg 1926: 166

Karijärv [kari`järv] Nõojärv Tartu maakonnas Elva vallas, 1627 Karri, Kari Jerw (veski nimes), 1638 Karejerwe.  B2
Eestis leidub rohkesti kari-osisega kohanimesid, mis võivad tegelikult olla erinevat algupära. Käsitletava nime lähe pole selge. Häälikuliselt ja tähenduse poolest sobiks kari : kari ’konnakarp’, ent see sõna on registreeritud vaid kitsal alal rannikumurde ühes murrakus. Välistada ei saa ka kari : karja, nagu oletas L. Kettunen Karivere nimes. Karistvere nime puhul pidas keeleuurija võimalikuks seostada seda sõnaga kari ’range kord; karistus’ (siit ka karistama) või muinasskandinaavia päritolu isikunimega, vrd sm Kari, Karri. Viimane on lühenenud Makariosest (kreeka Μακάριος ’õnnis’). V. Pall lisas ühe võimaliku sõnalise vastena kari ’kaljurahu, kivine madalik’. Konkreetsel juhul kumbki vaste ei sobi. Veel võiks arvesse tulla Kuusalus (ja soome k-s) tuntud sõna kari ’kruus’, kui sel oli muiste Eestis laiem levik, vrd sm Karijoki. ¤ Rahvajutu järgi olevat Karijärve nimi tulnud sellest, et kunagi asunud seal pisike lombike. See põhjustanud karja jootmisel alati tüli. Ükskord sadanud selle peale maha suur järv, mis uputanud karja.EE
EMS: II, 737; EO: 294, 300; Marand 2001–2004: I, 8; PTK I: 55–56; Rev 1638 I: 109; SPK: 136

Karkkülä [`karkkülä] ‹-sse ~ -`külläKrltalu (endine küla) Valga maakonnas Valga vallas Rebasemõisa külas, kuni 2017 Karula vallas (Karula mõis), 1582 Karrigierve, 1584 Karokila, 1601 Karokuella, Karkill Mick, 1638 Karrikyll, u 1690 Karia Kylla, 1723 Karekille, Karkille, Karrikülla, 1805 Karkülla, 1839 Karakülla.  C2
Algne küla, tänapäeval säilinud üksnes taluna, hõlmas XVII saj lõpul hajatalusid Kolskist Tsilimikuni, mis nüüd kuuluvad Rebasemõisa küla alla. Külanime vahelduvates kirjapanekutes võib märgata püüdu tõlgendada nime „karjakülana“ või seostada naabruses paiknenud Karula külaga (1584 Karokila ja Karol). Kuna aga Karula on kindlasti vanem ja on ääremaal tekkinud Karkkülä suhtes emaküla, ei saa neid kaht nime samastada. Seda enam, et Karula külas säilis Karula talupoja lisanimena. Piirkonnas on leidunud asulanime esmamaininguga Karrigierve kokku sobiv järvenimi Karijärv, mis paneb oletama lähteks isikunime *Karik, sel juhul *KarikküläKarkkülä ja omastavaline *Karigi(n)järviKarijärv. *Karik võib olla nii vana, germaanipärane eesnimi kui ka suhteliselt noorem lisanimi sõnast karik ’karikas’. Võimalik on päritolu ka väga vanast maastikusõnast *karg. Vrd Kargassoo. – ES
EAA.567.2.671:4, L 4p; EAA.1297.2.1.81, L 78p; KN; PA I: 70, 130; Rev 1601: 36; Rev 1638 I: 33; RGADA.274.1.174:937, L 932p; Rücker; Sukunimet 1992: 178

Karste [`karste] ‹-sse›, kohalikus pruugis `Karstõ-lõ, -n~ `Karsti ~ `Karst`mõisa Kanküla Põlva maakonnas Kanepi vallas, mõis, sks Karstemois, 1582 Karstmoiza, 1638 Karstakyll, Karstamoysa, 1685 Karste moisa, 1783 Karstimoisa, 1798 Karstemois.  B2
Millal Karstesse mõis asutati, pole teada, kuid hiljemalt Poola ajal on küla olnud eraldi läänistatud. Poola ajast pärineb ka kokkukuuluvus Valgjärvega, erinevalt naaberküladest Kaagverest ja Jõksist (Hoboalast), mis kuulusid kokku omavahel. XVII saj lõpust oli Karste omaette mõis, 1843 müüdi Erastvere ja Kooraste omanike kätte ning kuulus seejärel XX saj keskpaigani ka Kooraste valda. Karste küla alla kuuluvad nii põlistalud kui ka mõisaasundus. Ametlikult oli Karste 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Nagu nähtub kirjapanekutest, on Karste nime kogu aeg kasutatud kahte moodi, ste-lõpulisena ja väljajättega st + mõisa. Nime aluseks on vana ste-lõpuline külanimi. Karsti nimevariandis peaks i olema juba mitmusevormis nimele topelt lisandunud mitmuse tunnus. Karste nime kolmas välde peaks näitama, et nimi on lühenenud. Kas kadunud on sisetäishäälik i (vrd Kariste, Karistvere, Karilatsi) või mõni muu täishäälik või mitu häälikut, ei saa kindlaks teha. Kõige tõenäolisem on Karste nime kokkukuulumine kari-alguliste nimedega. Juhul kui sisekadu pole olnud (ürikud selle toimumist samuti ei näita), võib nime aluseks pidada mingit keskaegset isikunime, vrd alamsaksa Karsch [karsk], Joh. Karsche. Võru keele karss ’härmatis’ ei sobi nime aluseks, sest siis pidanuks 1638 olema *Karsakülä, mitte *Karstakülä (Karstakyll). Vrd Karilatsi1, Vana-Kariste. – ES
 EAA.308.2.88, L 1; EAA.1267.1.286:98, L 185; Mellin; PA I: 87, 252; Rev 1638 I: 7; Stryk 1877: 215; SK I: 86

Keeni`Keeni ~ -sseSanküla Valga maakonnas Otepää vallas, kuni 2017 Sangaste vallas, mõis, sks Könhof, 1551 Kehn (mõis), 1582 Kien (küla), XVI saj Kehn, 1638 Kähn, Känemoyse, 1782 Könenhof, Köhnenhof, Köni m, 1826 Könhof, Könenhof, 1909 Könhof, Keeni m (mõis).  C3
1920. a-tel tekkis mõisa maale asundus, mis pärast 1930. a-id muudeti külaks, enne 1977. a oli kaks nummerdatud küla. Keeni asundiks nimetati 1970. a-tel Keeni raudteejaama asulat, 1977 liideti see Lota külaga. M. J. Eisen on oletanud, et mõisanimes sisaldub Saksamaa kohanimi. Vald nimega Köhn asub tõepoolest Saksamaal Schleswig-Holsteini liidumaal ja see nimi on ilmselt mõjutanud Keeni saksakeelseid nimekujusid, sest ö-ga nimekujud tekivad alles XVIII saj, varasemad on olnud ä-ga. Mõisanime aluseks on siiski eesti külanimi, nagu on arvanud ka K. Uustalu. 1582. a üleskirjutuses võib näha nimes lõunaeestile omast häälikute kõrgenemist: Kiin (nimetav) : Keeni (omastav). Nime aluseks ei saa olla kiin : kiini ’kärbselaadne putukas’ ega mitte kiin : kiini ’teatud terariist’, sest nendes sõnavormides ei toimu häälikute kõrgenemist ega madaldumist. Nime võiks võrrelda Põhja-Saksamaalt pärit perekonnanimedega Kiehn või Kiene, mis on mugandused naisenimest Kuningunde. Kiehn võib pärineda ka sõnast Kien ’tõrvas’. Saksa perekonnanimena esineb veel Köne, mis on Konradi mugandus. Keeni nimi jääb hoolimata toodud võrdlustest hea seletuseta.MF
Bfl: I, 1365; Bienenstamm 1826: 293; Eisen 1926: 193–202; Hupel 1774–1782: III, 290–291; Lexikon der Familiennamen 2008: 339, 355; Ligi 1961: 361; PA I: 71; Rajandi 1966: 98–99; Rev 1638 I: 21, 27; Surname 2013: Keen; Uustalu 1972: 67

Kehra viipenimi. Kohamärk osutab Kehra paberivabriku suitsevale korstnale.
Kehra2 [II v] ‹`KehraHJnlinn Harju maakonnas Anija vallas, mõis, sks Kedder.  B4
Kehra mõis rajati vahemikus 1620–1637. Ei saa väita, et mõis oli kohe alguses Kehra, nagu võib välja lugeda entsüklopeediast. 1637 oli mõisa nimi *Karukse (Karrokas), talle kuulus vaid Kehra küla (Keddar) üheksa taluga ja Kehra veski (Keddar Wesky). 1564–1565 oli sel alal Kehra küla ja veski (Kedder by, Kedderquarn), *Karukse veski (Karockas quarn) ja *Janaka küla (Janakas by). Veskit on mainitud ka 1586 (Karcka ~ Karcks ~ Karcke). 1620 on veskid olnud nii *Karukse (Karokas) kui ka Kehra (Kädder), Kehra küla (Käddere by) 13 adramaast on tühi olnud 12½. Veel 1665, kui A. Torstenson müüs maatüki koos talupoegadega, oli loetelus Karrock veskiga, Janneck, Kedderwesch, Kilter (talu) ja talukoht Reitewahhe. Mõisakompleks on tänapäeva linna südameks. 1876 ehitati siia raudteejaam, 1920. a-tel ja 1930. a-te alguses suvilaid. Mõisasüdame ja jaama juurde tekkinud alevik tunnistati suvituskohaks 1933. 1936–1938 ehitatud sulfaattselluloositehasega muutus Kehra töölisasulaks, millest sai alev 1945. Linn on Kehra a-st 1993. Liitumisel Anija vallaga 2002 sai vallasiseseks linnaks. Kehra mõisaga seoses on mainitud Karukse ja Jaunaku nime. 1688. a inkvisitsioonikirjelduses on kõneldud kolmest põllulapist, millest ühe asukoht 1692. a kaardi järgi oli mõisast edelas (Karocksland), kahel kirdes (Jaunack). Nende nimede nüüdiskirjaviisis kujudest on Karukse mõeldav, Jaunaku (1615 Jannikkas, 1680 Jaunick) tekitab kahtlusi. See on pigem *Janaka, *Jannaka või *Jaunika, kusjuures -s esmamainingutes jääb selgitamata nagu kogu nimigi. Nimi on a-, mitte u-tüveline, Jaunaku rekonstruktsioon pärineb ilmselt H. Gustavsonilt, kes järeldas seda üksikvariandi Kedder eller Jaunack järgi. Kehra linnaosad on Kehramõisa (linna süda), Põrgupõhja keskusest läänes raudtee ääres, Uusasula lõunas (tekkis seoses paberivabriku laiendamisega 1950. a-tel), Vanaasula põhjas (tekkis koos paberivabriku rajamisega 1950) ja ↑Ülejõe (rajatud 1920.–1930. a-tel suvilapiirkonnana jõekääru). Vrd Kehra1. – MJ
Almquist 1917–1922: 290; Bfl: II, 735; BHO: 208–209; ENE-EE: XII, 210–211; Gustavson 1985: 3; Kehra 2014: 47–52, 64–68; Rev 1586: 95

Kikepera [kikepera] ‹-`perra ~ -sseSaaküla Pärnu maakonnas Saarde vallas, kuni 2017 Surju vallas (Kilingi mõis), 1500. a-tel Kikeber, 1559 Kikiper, 1601 Kickefer, 1624 Kickeber, 1839 Kikkeperre.  B2
P. Johansen on nimega ühendanud 1481. a-st pärit lisanime Kykenpe. Äksi Kikevere talu puhul on V. Pall oletanud, et kike on omastava vorm ja rekonstrueerinud nimetava kujul kikk ‹ *kikki (: *kik̆ken). Ta loetleb häälikuliselt lähedasi sõnu: kikkis, kikki, kikk- (kikkhabe, kikk-kõrv), kiki(varvul), kikkmüts jne, sm kike, olla kikkeellään ’püsti’. L. Kettunen on nimele vasteks toonud kikas : kikka, mis aga häälikuliselt hästi ei sobi. Pall peab mõeldavaks, et sõnast on esinenud as-liiteta variant, tuues võrdluseks Wiedemannilt kikas (kukas, kikk, kikane). Rahvapärimuse kohaselt olnud maa-ala, kus asub Kikepera küla, varem põline mets ning kutsutud Kiigeperaks, aja jooksul muutunud nimi lähedal oleva soo järgi Kikeperaks. Kikeperaga on 1977 liidetud Saessaare (külana 1930. a-test), Valdimurru (u 1900 Валди küla, 1834 Waldimurro talu), ↑Vingerja ja Väikseküla (u 1900 Вейксекюла, vrd 1758 Auf Weicke Kikeper oder Penti Jaacks Land Weickeküll Marcus). Omaette paigad ehk talurühmad, ajuti ka külad, on olnud Kulli (1751 Kulliste), Lambaküla (vrd Kikepera all 1584 Macz Lamas), Lutsu (1751 Lutzo Marth, 1758 Lutzo Jaan, 1839 Lutso), Mätliku (1959), Orikselja, Saiaru ehk Saiaaru (u 1900 Сайаро), Soo-otsa (1959, taluna 1839 Soootza), Särgava ehk Särghaua (1751 Sargawa Peter, 1834 Särghaua) ja Väimissaare. Vrd Kiigevere, Kikivere. – MK
BHO: 226; EAA.567.3.246:4, 8, L 3p, 7p; EAA.1865.3.249/3:38, L 39p; EAN; EO: 300; Johansen 1973: 476; KNAB; Leesment 1976: 236; PA IV: 177; PTK I: 68; Pärnumaa 1930: 506; RGADA.274.1.229/1:560, 568, L 283p, 287p; RGADA.274.1.229/3:295, L 1065p; Rücker

Kikepera raba [kikepera raba] Kõp, Saa, Torsoo Pärnu ja Viljandi maakonnas, 1544 Kikebersche gebrockte, 1797 Kikkeperre Soo.  B2
Nimi on pandud Kikepera küla järgi. Vrd Kikepera. – MK
BHO: 226; LGU: II, 977; Mellin

Kilingi-Nõmme-`NõmmeSaalinn Pärnu maakonnas Saarde vallas (Kilingi mõis).  A1
Linn on tekkinud Kilingi mõisa Nõmme kõrtsi juurde. Kilingi mõisa (sks Kurkund) kohta on teateid 1560 (Ovelgunne), eestikeelne nimi Kilingi (1782 Killinge) on pärit omaniku Schillingi perekonnanimest: 1663 panditi mõis Valentin Schillingile, kelle järglaste käes see oli kuni 1752. Mõis ise asus praeguse Saarde küla piires. Nõmme kõrts oli olemas hiljemalt 1789. Asula kasvas eriti 1870. a-tel, kui suur osa mõisamaid jagati õigeusku siirdunuile. XIX saj lõpul alevik, 1919 sai aleviks, 1938 linnaks. Saksakeelset mõisanime Kurkund on peetud eesti keelest pärinevaks.MK
Eisen 1924a: 71; ENE-EE: IV, 508–509; Uustalu 1968: 743–744

Kiumamõisa [`kiuma`mõisa] ‹-sse›, kohalikus pruugis-hePlvpaik (küla) Põlva maakonnas Põlva vallas, mõis, sks Kioma, 1495 Küemahe, 1498 Kimo, 1543 Kyuma, 1627 Kyvimoisa oder Kyhama, Koehamahoff, 1638 Kioma.  A1
Kõige varasemates allikates on mainitud küla, mille juurde kuulus ilmselt samanimeline mõis. XVII saj-st alates on nimetatud eraldi mõisat ja kahte küla: *Koorvere ja *Kärevere. Viimane on praegune Kiuma küla Kiumamõisast lõuna pool, samas kui Kiumamõisa on Aarna küla osa. Tõenäoliselt paiknes algselt Kiuma nime kandnud asula just hilisema mõisa ümbruses. 1627. a kirjapilt Kyvimoisa (*Kivimõisa, st ’veskimõisa’) näib olevat kõlaliselt sarnane rööpnimi Kyhama nimele. Kuigi häälikuliselt ootuspärane, ei saa väita, et Kiuma nimi oleks *Kivimõisa lühenemise tulemus. Talunimed, mis 1805 on kirjas Kiioma kujul, viivad järeldusele, et nimi hääldus ilmselt pika i-ga ja i lühenemine põhjustas III välte kujunemise häälduses. Sellisena on Kiumamõisa ja Kiuma nime algupära tundmatu. Nimi erineb teistest ümbruskonna vanadest külanimedest ka kõlaliselt, võimalik, et ma-lõpp viitab hoopis slaavi algupärale. Liitsõnalise päritolu variantidest oleks esimene kivi + mäe – koht, mis asub mäe otsas vesiveski suhtes, võib-olla selle piirkonna esimese vesiveski suhtes. Teine võimalus, mida kirjapanekud toetavad, oleks Kiho + mäe, kus Kiho ~ Kihu on lõunaeesti vana isikunimi, mis on üle kandunud küllalt paljudesse talunimedesse. Mõisat on varem eesti keeles XVII–XVIII saj omanike perekonnanime Plater järgi nimetatud ka *Laatrimõisaks (1798 Latri M.). Vrd Kiideva, Kiivera, Rosma, Toolamaa. – ES
BHO: 228; EAA.567.2.699:2, L 1p; Mellin; Rev 1624/27 DL: 56, 62; Rev 1638 I: 152

Koigera-sse›, kohalikus pruugis Koigõra-lõ, -n›, kohalikus pruugis harva `Koigõra Kanküla Põlva maakonnas Kanepi vallas (Erastvere mõis), 1582 Koigin, 1585 Koigor, 1627 Koygra Kuella, 1783 Koigera Külla.  B3
Vana küla Võhandu (Pühajõe) kaldal. Varasemal ajal on Koigera osaks loetud ka Kärgula-poolse kalda talusid (↑Punakülä). Nime päritolu on ebaselge, vahest on võrreldav Järvamaa Koeru nimega. Võimalik on seos naabruses oleva Koigu (Urv) nimega. Keeleliselt sobiks oletada nime lühenemist nt vormist *Koigurahva, kuid Koigerat ei saa pidada Koigust lähtunud asustuskohaks, soodne asukoht jõeoru päikesepoolsel kaldal eeldaks vastupidist. Esmamainingu (1582) kirjapilti võiks pidada pigem kirjutaja veaks. Koigera külast välja kasvanud Lutsu talurühma on eraldi paiknemise pärast nimetatud ka Lutsu külaks. Koigera põhjaotsas on Püssümäe talud. Vrd Koeru, Koigu1. – ES
EAA.1267.1.286:31, L 56; PA I: 87, 178; Rev 1624/27 DL: 102

Koila1 [`koila] ‹-sseJõeküla Harju maakonnas Jõelähtme vallas (Jägala mõis), 1241 Kogæl (küla ja veski), 1688 Koillküla.  B3
Põlisküla, oli 1977–1997 Koogi küla osa. L. Kettunen oletab, et Koila nimi (ka Simunas ja Viru-Nigulas) võiks olla algselt *Kohila või *Kojila ’kohev’, kuid lisab siis Hageri Kohila, rõhutades, et -la pole neis kohanimeliide, vaid sama -la, mis sõnas räbal : räbala. P. Johansen on lisanud olulise tähelepaneku, et kõik neli küla asuvad jõe ääres ja võivad seega olla seotud sõnaga kohin, millele on liitunud -la. E. V. Saksa arvates on Jõelähtme Koila paiknemine Jägala jõe ääres juhuslik kokkusattumus, sest teiste läheduses jõge pole (Simuna Koila asub isegi mäe otsas) ja seega nad ei saa ka veekohina järgi nime saanud olla. Tema arvates on nimed tulnud sõnast kogu, nii nagu Kogula ja Kogela nimes, mis on tähistanud vana hõimu kogunemiskohta. Ükski neist etümoloogiatest pole usutav, samuti võivad nimed olla eri päritolu. Jõelähtme Koila nimes pole varasemate kirjapanekute alusel pruukinud h-d ollagi. Vrd Koela. – MJ
BHO: 243;  EAA.1.2.C-III-8; EE: IV, 927; EO: 76–77; Joh LCD: 448; LCD: 45v; Mellin; Saks 1974: 54; Wrede 2006: 48

Kokavälja [kokavälja] ‹-leÄkspaik (küla) Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, kuni 2017 Palamuse vallas (Visusti mõis), 1811 Kokkawelle Hans.  B3
Kokavälja talust XIX saj lõpuks väljakasvanud küla, liideti 1977 Visustiga. Nime algusosa pärineb arvatavasti saksa laensõnast kokk : koka, kuigi välistada ei saa ka seost soome sõnaga kokka ’laeva käil, esile ulatuv nurk, terav ots, tipp, peenis’. Soome kohanimedes, nt Kokkasaari, on selle sõnaga märgitud maastikuobjekti kuju.PP
PTK I: 78; PTMT: III, 648

Kuksema [`kuksema] ‹-leJJnküla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Järva-Jaani vallas, mõis, sks Jürgensberg, 1519 Kucksemer, 1571 Kucksmeggi, 1708 Kuxema.  A3
Vahemikus 1732–1744 rajati Kuksema küla juurde Roosna-Alliku mõisa karjamõis. 1765–1774 eraldati Kuksema omaette mõisaks, küla kaotati ning talud viidi üle Valasti külla. 1920. a-tel loodi mõisa maadele asundus, mis 1977 nimetati külaks. Nime järelosis on algselt olnud *mägi, mis lühenes XVIII saj-ks. L. Kettuneni pakutud nime algusosa seosed sõnaga kukk : kuke ning kuukene (kuu vähendussõna) pole motiveeritud. Loogilisem tundub seos sõnadega kukkuma (käolaulu kohta; langema) või veelgi enam murdesõnaga kukk : kuku ’käbi, kupar’ (Tartu ja Võru murdes), ’õis’ (rannikumurdes). Kukk-tüvi (vrd sm kukka ’lill’) esineb mitmes eesti taimenimetuses. Kõige lähem vastavus on sõnaga kukne : kukse ’madu’, seega võiks nime *Kuksemägi tõlgendada maomäeks. Välistada ei saa ka tulenemist isikunimest (Järvamaal XV saj keskel Kuck). Mõisa saksakeelne nimi Jürgensberg tuli mõisa omaniku (1725–1765) Jürgen von Stackelbergi järgi. Järelosis -berg (sks ’mägi’) võib viidata nii omaniku perekonnanimele kui ka eestikeelse kohanime lõpule. 1977 liideti Kuksemaga ↑Pähu ja Tammeküla ning osa ↑Keika külast.FP
Bfl: I, 866; EAA.1233.2.1:21, L 39; EAA.1.2.935:229, L 238; EAA.3.1.482:157, L 155p–156; EAA.3.1.506:178, L 196; EAA.1864.2.IV-6:18–20, L 19–20p; EES: 188; EO: 118–119; Johansen 1930a: 151; KNAB; Schilling 1970: 62; VMS; Wd

Kursi1`Kurssi ~ -sseKsikihelkond ajaloolisel Tartumaal, sks Talkhof, 1702 Kurtz K (kirik).
Kihelkonda on mainitud 1411 Lemstevere või Lemestevere nime all; hiljem sai kihelkond saksakeelseks nimeks Talkhof (Puurmani mõisa järgi, mille patronaaži all kirik oli). Kursi eestikeelse nime kohta märgib A. W. Hupel, et see olla pärit mehe nimest (Kurs), kelle maale kirik ehitati. Kihelkonnas on Kursi lisanimena esinenud mitmel pool, neist ehk siinsega seostub 1601 naabruses Kaave külas mainitud Kurss Hannus. V. Pall peab nime lähteks sõna, mis on juba üsna varakult kadunud (usutavad vasted puuduvad ka sugulaskeeltes), või mõnd isikunime. A. Raun ja A. Saareste loevad Kursit võõrast päritolu nimeks. L. Kettunen on võimaliku lähtevormina oletanud nime *Kurise-, mida saab võrrelda sõnaga kuris (kuristik). J. Mägiste toob juurde vadja sõna kursi ’teatud leivaliik’. Tüvi kursi esineb ka Soome kohanimedes, kuid usutavat seletust neile pole leitud. ¤ Kursi kirikod tahetud enne Tõrve külasse jõe kaldale ehitada, aga nii paljo kui päävaga tehtud, on ka ööga maha lõhutud. Ei saa ega saa mitte ehitada. Mõeltud, mis nüüd ometi teha. Keik nõud olnud ära peetud. Siis näidatud kirigo meistrile ööse unes, et võta sealt kohalt jõest sõel vett täis, kus sina kerigod ehitada tahat ja mine mööda jõe äärt allapoole senni kaua, kui sõilast veisi maha kukub. Senna kohta ehita kirik. Siis on ka senna ehitatud, kus ta praegu Pedja jõe kaldal seisab. Selle kirigo meistri nimi olnud Kusta, sellest on tulnud Kursi kirigo nimi. (1889)PP
BHO: 577; EO: 337; KM: H III 8, 39/40 (2) – 1889; PTK I: 94–95; Rev 1601: 84

Kõveri-sseSaaküla Pärnu maakonnas Saarde vallas, kuni 2017 Surju vallas (Pati mõis), 1839 Köwweri (talu), 1970 Kõveri-Sooküla.  C1
Külana kaartidel al 1930. a-test. Küla on saanud nime talult, talunime lähtekohaks võib olla nii lisanimi Kõver kui ka eesnimi Kövert, vrd sks Gewert, Geffert, Göfert.MK
Heintze 1908: 143, 149; KNAB; Rücker

Kärinä-le›, kirjakeeles varem Kärina, rahvakeeles ka Põnni Tsiber-iheVasküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Misso vallas (Vastseliina mõis), u 1920 Kärina.  B3
See piirkond oli XVII saj ja hiljemgi veel asustamata, hilisemat talude tekkimist ei saa täpselt dateerida, sest peremehi loetleti Põnni küla all. Vanadest külanimedest Põnni ja Hürsi kindlasti noorem nimi võiks olla tekkinud esmalt looduskoha nimena. Nimes jäädvustunud hämar sõna võiks olla üksnes samakõlaline kärisevat heli või tugevat mõju, käredust tähendava sõnaga kärrin : kärinä. Võimalik, et na-silp on nimesse lisandunud just atraktiivse keelelise seose tõttu. Maa ja maastikuga seotult võiks võrrelda hoopis sõnu kärgline, käriline ’krobeline, mättane, urbne’. See võib iselomustada nii mulda kui ka äärmiselt liigendatud maastikku. Vrd ka läänepoolsete murrete kare ~ käre ’söötis maa, kamaraseks, mättaseks lastud maa’. Sõna käri on eesti vanas talurahvakeeles kasutatud väljendites pööriti-käriti, käridel ja äridel, mida Wiedemanni sõnaraamat samastab kirati-virati, kiratsi-viratsi, karatse-varatse, kireldi-vireldi väljenditega tähenduses ’kehvasti, vaeselt, läbi häda’. Võrumaal ja Lõuna-Tartumaal mitmel pool leidunud küla- või külaosanimi Kärevere on alati tähistanud ääremaa-asustust mingi vanema küla suhtes, asustust soisevõitu maastikul. ¤ Vanasti olevat käidud Kärinasse hobustega õitsil. Hobused lasti ööseks vabaks, jalad kammitsais oma jõuvarusid täiendama. Et nendel vesistel niitudel käratses hulgaliselt konni, anti algul niitudele ja hiljem kogu külale Kärina nimi. (2014) Vrd Käre, Kärevere, Kärivere, Kääraku. – ES
Eesti TK 42; EMS: kare2, käre3, kärgline; Tsiistre Seltsi koduleht: 2014; Wd

Kärsu`Kärssu ~ -sseSaaküla Pärnu maakonnas Saarde vallas, mõis (Voltveti mõis), sks Kersel, 1578 да деревнею Керсою, pärast 1580 Kersel (mõis), 1584 Kierzikula, 1624 Kerse (küla ja mõis), 1839 Kersel.  C4
Kärsu mõis tekkis pärast 1580 kahe küla (Kerseküll ja Arriküll) maadele. 1588 on veel mainitud küladena nii Kärsut, Aruküla kui ka Kanaküla. Võib-olla on nimi ühendatav Kärsa nimedega, millele on vasteks toodud kärss, kärs : kärsa ja oletatud, et see võis esineda isikunimena. Kärsu sai mõisa järgi külanimeks 1977, XX saj varem on küla tuntud Metsaküla nime all (u 1900 Метсакюля). Kärsu üks osa on Jutuse (1584 Arukülas Jutos Mik, 1724 Juttus Hans, 1816 Juttusse), põhjas oli varem Alva karjamõis (sks Alwa, taluna 1630 Alwa Mart).MK
BHO: 219; DLV 1998: 178; EAA.1865.3.247/4:20, L 22p; EAN; KNAB; LVVA.7348.1.6:16, L 12p; PA IV: 176; Rev 1624 PL: 77; RGADA.274.1.182-2:48, L 137p; Stryk 1877: 330; Tarvel 1964: 280; Varep 1957: 56

Külge [`kül´ge] ‹-leSaapaik (küla) Pärnu maakonnas Saarde vallas (Jäärja mõis), 1806 Külge Jaak (hajatalu Jäärja mõisa järgi), 1816 Külge (talu), 1839 Kulge, 1923 Külge.  A1
Liidetud 1977 Kalitaga. Algselt talunimi, külana märgitud 1922. Nime motiiv jääb ebaselgeks, vrd külg : külje, ehk on tegemist e-mitmusega.MK
EAA.567.2.949:4, L 3p; EAA.1865.3.247/2:17, L 42p; Rücker; Varep 1957: 60; ÜAN

Küpsi-leSaapaik (küla) Pärnu maakonnas Saarde vallas (Saarde kirikumõis), 1839 Kipso.  A1
Külana 1970, liidetud 1977 Leipstega. Külas on kaks Küpsi talu, rahvapärimuse kohaselt elanud seal kaupmees ja talunimi olla tulnud vene sõnast купец ’kaupmees’. See on ilmselt rahvaetümoloogia. Nime päritolu on hämar, tuleb mainida, et Kypse on esinenud Põhja-Eestis lisanimena. K. Pajusalu on nimele võrdluseks toonud liivi sõna kõps ’jänes’. Vrd Kõpsi. – MK
KN; KNAB; Varep 1957: 57

Laiksaare [`laiksaare] ‹-`saardeSaaküla Pärnu maakonnas Saarde vallas, mõis, sks Laiksaar, 1584 Laigisara (küla), 1601 Layksar (küla), 1839 Laiksaar (mõis).  B1
Laiksaare mõisat on mainitud 1663, Mellini kaardil 1797 enam küla märgitud ei ole. Nime algusosale võiks võrdluseks tuua laik : laigu ’plekk, lapike’; ’siil, laid, paan’; ’linnaseodra idu’. K. Pajusalu on algusosa seostanud liivi sõnaga laig(a) ’lai’. Laiksaare mõis jagati 1871 soldatikohtadeks ja õigeusku astunud talupoegadele väikekohtadeks. XX saj alguses nimetati asulat Mõisakülaks (u 1900 Мойзакюля (Лайксаръ)). 1939. a paiku pandi ette nimetada küla Asujaks samanimelise metsavahikoha järgi, ent ametlikult muudeti Asujaks alles 1977. Laiksaare nimi taastati 1997. Laiksaarega on 1977 liidetud Possa (1797 Possa küla, 1816 taluna Possa Hindrich, 1839 Possa), piiresse kuulub ka Rae küla (1839 Rae).MK
BHO: 284; EAA.1865.3.247/5:4, L 41p; EAN; EMS: IV (20), 857; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); KNAB; Mellin; Pärnumaa 1930: 510; Rev 1601: 120; Rücker

Laiuse2 [`laiuse] ‹-leLaikihelkond ajaloolisel Tartumaal, sks Lais.
Nimega Laiuse märgiti algselt ainult ordulossi (1406 Laeghis, 1505 Layges, 1599 Zamek Lais). L. Kettuneni arvates ei saa kohanime ühendada üldsõnaga laius, samuti liitsõnadega laisoo, lagesoo. Pigem võiks olla tegemist lähtumisega isikunimest. Selle võimaliku lähtevormina esitab ta *Lakjuksen. Varasemate ülestähenduste alusel võime tõepoolest nime tüveosaks rekonstrueerida *laγj-. Lõpu osas vastab tänapäeva tarvitus järelliitele -ks ‹ ?. Kihelkonna varasem nimi enne XVII saj on olnud muu: 1411 Womel, Womele, 1624 die Wöhmelsche Kirche. Selle vasteks on toodud võhmas : võhma ’soosaar’, millele on liitunud -la (*Võhmala). Täiesti kõrvale pole ka põhjust heita võimalust, et esisilbis oli diftong. Seega *Võima-, *Vaima-. Vrd Vaimastvere. – VP
EO: 197; PTK I: 112, 280–281; P XVI: 93

Lamboja [`lamboja] Saajõgi Pärnu maakonnas Saarde vallas.  C2
Oja algab Rongu raba laukast ja suubub Veelikse ojja. Oja ääres oli XIX saj II poolest vastrajatud talu (1858 Lambaoja, hiljem lühenenult samuti Lamboja). Oja nimi lähtub ilmselt loomanimetusest lammas : lamba.MK
EAA.1865.3.252/1:79, L 78; Keskkonnaregister; KN

Lanksaare [`lanksaare] ‹-`saarde›, kohalikus pruugis varem ka `Lätsre Saaküla Pärnu maakonnas Saarde vallas (Jäärja mõis), 1839 Langsaar (talu).  C2
Lanksaare on ametlik külanimi a-st 1977. Loodusnimest talunime kaudu külanimeks saanud nimele võiks võrdluseks tuua lank : langi, langu ’raiutud või raiumisele määratud metsaosa’, lang : langi ’põllu- või heinamaariba’, langa ’poolviltu’, lang : langu ’kivi, küngas või põõsas takistuseks heina- või põllumaal’ vrd ka langema. P. Päll on nime samastanud Mellini kaardil 1797 esineva külaga Letsaar (? 1684 Letzaro Kylla, 1638 on mainitud Voltveti mõisa all Lette Suiza Peter). Enne 1977 oli Lanksaare tuumik talu järgi nimetatud Aru külas (1601 Arruperre Lukas, külana 1970), samas liideti ↑Uuluta küla. Vrd Langerma. – MK
EAN; EMS: IV (20), 903, 904, 910; KNAB; Leesment 1976: 239; Rev 1638 II: 56; Rücker; Varep 1957: 63

Laulaste-le›, kohalikus pruugis ajalooliselt Laalaste Saapaik (küla) Pärnu maakonnas Häädemeeste vallas (Laiksaare mõis), 1731 Lalluste Jurrie (talupoeg Laiksaare mõisas), 1758 Lallaste Hinrich (talu Kilingi mõisa all), 1797, 1839 Lalast (küla).  B2
Kuni 1977 Massiaru küla nimi, Laulaste talud on Massiarust lõuna pool. ste-lise nime algusosa võib olla isikunimi, vrd sks Läule, LaulinNikolaus, vrd ka mehenime Lall.MK
Bahlow 1967: 309; EAA.567.3.246:8, L 7p; Mellin; RGADA.274.1.193:204, L 198p; Varep 1957: 62

Lehtmetsa2 [`lehtmetsa] ‹-`metsaAmbküla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Albu vallas, poolmõis (Albu mõis), 1467 Lechtmetze, 1840 Lehtmetsa.  C1
Küla kuulus XVII saj-ni Lehtse, hiljem Linnape mõisale. 1838 eraldati omaette poolmõisaks, mis läks Albu mõisa omandusse. 1910 ostis mõisa Talurahva Põllupank ning müüs selle maad talupoegadele. Kuigi nimi tuleneb tõenäoliselt sõnast lehtmets, ei saa välistada, et algse kuulumise tõttu Lehtse mõisale on nimi *Lehtsemetsa lühenenud vorm. Teeristi ümber paiknevat osa (algul vaid Risti kõrtsi) on kutsutud Lehtmetsa-Ristiks.FP
Bfl: I, 267; Land-Rolle 1840: 50; Schilling 1970: 29

Leipste [`leipste] ‹-le›, kirjakeeles varem ka Leibste ~ Lepste Saaküla Pärnu maakonnas Saarde vallas (Pati mõis).  A1
Külas on ka Leipste talu, külana märgitud 1930. a-te kaartidel, rajatud XIX saj. Varasemate kirjapanekute puudusel ei ole võimalik nime kohta õieti selgitusi anda. XIX saj kaardil on mainitud loodusnimesid Leibste-Soo ja Leibste-Mets, kaartide järgi tundub, et tegemist oli popsikülaga (Pati möisa weiksemaa kohad). Võimalik, et Leipste nimi on siirik Viljandimaalt. Leipstega on 1977 liidetud ↑Küpsi, Rehemaa (1724 Rehema Adam, 1832–1837 Rehema, 1839 Rehhema) ja osa ↑Punapargi külast. Leipste piires asub ka endine Pati mõis (sks Pattenhof), mis oli olemas hiljemalt XVII saj. XVIII saj lõpul olevat mõis olnud leskproua Pattkulli käes rendil, kellelt pärinevat mõisa nimigi. Lisanimi Patty esineb alal siiski juba XVII saj I poolel. Vrd Leipsi. – MK
BHO: 435;  EAA.2072.3.30a, L 2, foolio II;  EAA.3724.4.986, L 3; ENE: IV, 397; KN; KNAB; Pärnumaa 1930: 510; Rev 1624 PL: 59; RGADA.274.1.182-2:19, L 108p; Rücker

Lemmaku-leIisküla Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas, kuni 2017 Tudulinna vallas (Pagari mõis), 1796 Lemmako; vn Си́морок.  B3
Nime võiks analüüsida Lemma+ku. Algusosa võib olla sageli vesistunimedega ühenduses olev teadmata päritolu lemm-tüvi. Ka Lemmaku küla asub jõe ääres. L. Kettunen on püüdnud ühendada Võru- ja Tartumaa Lemmatsit Keila Pällu küla XIII saj nimega Læmestækilæ, viimane on struktuuri järgi otsustades lähtunud isikunimest, ja Kettunen ongi toonud võrdluseks liivi Lemb-algulise mehenime Lembest. Ka V. Pall on kõnealuste nimede puhul kaldunud isikunimest lähtuma, märkides, et tüvi *lempi on andnud rohkesti isikunimesid. Osa lemm-tüve sisaldavate kohanimede taustal on mõnevõrra kaheldav, kas isikunimi XVIII saj Lemmako alusena usutav oleks, kuid seda võimalust ei saa eirata. Tegemist on vana asustuspiirkonnaga, Mellini kaardil on piirkonnas nii linnamägi kui ka kalmed. Mainitagu, et 1731 esines Viljandi khk-s lisanimena (Lemmako Jurry). Vrd Lemmejõgi, Lemmjõgi, Lemmakõnnu, Lemmatsi, Lemuvere, Vasalemma. – MK
EO: 212; KNAB; Mellin; PTK I: 117-118; RGADA.274.1.192/1:734, L 716p

Lemmejõgi [lemmejõgi] Hää, Saajõgi Pärnu maakonnas Häädemeeste vallas, u 1900 Р. Орро-Іегги (Лемме-Іегги).  A3
Jõgi saab alguse Nigula rabast ja suubub Majaka küla Lemme talu (1816 Lemme) juures Liivi lahte. Vrd lemm ~ lemme ’leht, lible, helves, kiud’. Varem nimetati ka Orajõeks, sest suubus Orajõe mõisa lähedal. Vrd Orajõe2. – MK
EAA.1865.3.247/6:17, L 99; EMS: V (21), 90–91; Vene TK 42

Lemmätsi-le›, kirjakeeles varem Lemmatsi Vaspaik (küla) Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Misso vallas (Misso mõis), 1588 Pap Lieniesow, 1627 Lemmitze Pap, 1630 Liemetz Paep, 1688 Lemmatze, 1782 Lemmatzi Mick, 1820 Lemmatse (küla).  B3
Misso alevikuga kokku kasvanud, ametlikult 1977 liidetud küla asub vana Pugola asustuskeskuse tuumikus, selle lähedal paikneb linnusekoht Kõõgumägi (Kõugumägi). Lemmätsi nimi pole ühe talupoja lisanimi, sest sisaldab kollektiivliidet -tsi, mis moodustuks ka tänapäeval omadussõnast lemmäne : lemmädse, mitmuses lemmädseq : lemmätsi(de). Selle aluseks on muinasaegne *lempi-tüve sisaldav isikunimi, mida ei saa kindlalt rekonstrueerida, kuid millest saadud esialgne lisanimi pidanuks olema *Lempänen ~ *Lemmänen, vrd nt soome vanad perekonnanimed Lempinen, Lemponen. Vrd Lemmatsi, Lembevere, Misso. – ES
EAA.1865.2.141/2:22, L 22; EAA.1271.1.224:152, L 727; PA I: 30; Rev 1624/27 DL: 76; Roslavlev 1976: lisa 2; Stoebke 1964: 95; Sukunimet 1992: 276–277

Lodja`Lotja ~ -sseSaaküla Pärnu maakonnas Saarde vallas, karjamõis (Voltveti mõis), XVII saj II poolel Lodia (karjamõis), 1797, 1839 Lodja.  A1
Küla asub Lodja oja kaldal. Lodja on olnud XX saj alguseni Voltveti mõisa karjamõis, hiljem asundus või küla. 1970. a nimekirjas on nii Lodja asundus kui ka küla; asundus liideti 1977 Sigastega. Nimi pärineb isikunimest, vrd LoddiLudwig, mis on rahvaetümoloogiliselt asendunud sõnaga lodi : lodja. Lodja külaga on 1977 liidetud Kallaste (1922, ka Varese), ↑Münniku, ↑Napsu, Surtsi (1586 Surczi Mik, 1758 Auf Surtze Hans Land Surtzi Johann) ja Veski (1758 Weske Adam, u 1900 Весге, 1922 Veske) küla. 1930. a-tel on eraldi külad olnud ka Rinnaku idas ja Kauoja lõunas.MK
 EAA.308.2.12, L 1; EAA.567.3.246:5, 4p; KNAB; Mellin; PA IV: 217; Rücker

Lodja raba Saasoo Pärnu maakonnas.  C1
Raba asub Ristiküla, Kivioja talude, Sigaste ja Lodja vahel. Nimetatud Lodja karjamõisa või küla järgi. Raba on nimetatud Kivioja talude järgi ka Kivioja rabaks. Vrd Lodja. – MK
 EAA.308.2.12, L 1

Lossina-sse›, kohalikus pruugis-he›, kohalikus pruugis harva LossinaqLossinilõVaspaik (küla) Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Orava vallas (Loosi mõis), u 1900 Лоссина, 1909 Lossina.  B1
Lossina talud on esimest korda nähtaval kolmeverstakaardil u 1866. Tõenäoliselt tekkisid need siis, kui pärast 1850. a tehti tühjaks Loosi ja Kivi talude maad, et rajada Loosi mõis. 1977 liideti Lossina Lepassaarega, väiksem läänepoolne osa teispool vallapiiri Hellekunnuga. Lossina nimi võiks olla saadud Loosi taludest tulnud peredelt: Loosi ~ Lossi + naaq ’need’, st Loosi omad. Selline nimemoodustusmudel üldistuva sõnaga naaq töötas Vastseliinas veel XX saj keeles. Seletuse usutavust vähendavad kahe nime häälikupikkuste erinevused. Siiski on ka Loosi nime kirjutatud Lossi (1688). Kui oletada, et Loosi nime aluseks pole mitte maastikusõna, vaid vanavene lisanimi Лось ’põder’, võiks selle nime mugandus *Loossi sobida nii Loosi kui Lossi lähtealuseks. Vrd 1588 Tabinas Jak Losow. Midagi kindlat selle võimaliku arengutee kohta väita ei saa. Teine võimalus on nimekasutajatel tekkinud täiendav seos sõnaga loss ’hurtsik, lobudik’, mis võis samuti Loosi naaq aluselt Lossina nime kujundada. Vrd Loosi. – ES
BAL: 673; EMS: loss4; Faster, Saar 2002: 175, 194; Kjuršunova 2010: 315; PA I: 35; Roslavlev 1976: lisa 7; Tupikov 2004: 232; Vene TK 42; Vene TK 126

Lõõdla järv [`lõõdla järv], kohalikus pruugis `Lõ̭õ̭dla, kohalikus pruugis harva `Lõ̭õ̭dva Urvjärv Võru maakonnas Võru vallas, 1627 Ledtla, 1638 Lööt, 1783 Ledla See, 1865 Löödla Jerw.  A1
Selle suure järve nimi on püsinud küllalt muutumatuna. Kirjalike allikate järgi on nimi algupäraselt la-lõpuga. Võrumaa vanades järvenimedes ongi -la levinud nimelõpp (Vagula, Tamula), va-lõpulisi leidub üksnes jõenimede hulgas. Hüpoteetiliselt võib Võrumaa järvenimedes olla toimunud ka sarjasiirdumine -va › -la ja nimekuju Lõõdva võiks olla arhailisem. Liidva, mis on ainus sarnase sõnastruktuuriga suurema veekogu (jõe) nimi, on L. Vaba hinnangul vana baltipärane kohanimi, vrd järv Līdeksnes ezers (Läti, Nirza). Lõõdla nime päritolu kohta siiski midagi kindlat väita ei saa, kuid nimi võiks juba järve suuruse tõttu olla vanem kui läänemeresoome keelevormis tekkinud kohanimed. XVII saj kaartidel on Lõõdlat nimetatud ka Majala küla järgi (1684 Mahella Lacy, 1737 Mahella Siöö).ES
 EAA.2072.9.726, L 1;  EAA.2072.9.728, L 1;  EAA.308.2.88, L 1;  LVVA.6828.4.467, L 1; Rev 1624/27 DL: 100; Rev 1638 I: 51; Vaba 2014: 912

Lähkma [`lähkma] ‹-leSaaküla Pärnu maakonnas Saarde vallas, kuni 2017 Surju vallas (Kilingi mõis), 1816, 1839 Lechma (talu), 1834 Lähkmaoja (Kilingi mõisa metsavahikoht), 1923 Lähkmaa (metsavahitalu).  A3
Külana märgitud 1930. a-tel, 1977–1998 oli ametlikult Kikepera osa. L. Kettunen konstrueerib Lähkma aluseks varasema *lähtma ja mainib, et talu asub väikese jõe ääres. Talunimi on tõenäoliselt pandud jõenime järgi. Vrd Lähkma jõgi. – MK
EAA.1865.3.247/3:25, L 112p; EAA.1865.2.250/3:29, L 138p; EAN; EO: 122; KNAB; Rücker; ÜAN

Lähkma jõgi [`lähkma jõgi] Pär, Saajõgi Pärnu maakonnas Saarde vallas, 1839 Lechma Fl.  A3
1834 on mainitud Lähkmaoja metsavahikohta. Nime lähtekohaks võiks olla lähe : lähtme ’allikas’, mis esineb Jõelähtme nimes järelosana, k on ilmselt hiline (h järel esineb teisteski kohanimedes vaheldust t ~ k, nt Tähtvere ~ Tähkvere). Jõenimi on tähenduse järgi otsustades esmane. Vrd Lähkma. – MK
EAA.1865.3.250/3:29, L138p; Rücker

Lämba-leHlspaik (küla) Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Abja vallas (Abja mõis), 1811 Lemba Jaan, Lemba Sado En (talud Pässaste külas), u 1855–1859, 1900 Лемба (talu).  B1
Külana mainitud 1970. Osa Lämba talude maast kuulub Mõisaküla linna piiresse, küla ise on 1977 nimeliselt liidetud Umbsoo külaga (Saa). Algse talunime päritolu jääb ebaselgeks, võib-olla on see talupoja lisanimest. Häälikuliselt lähedased on lämp, lämbad ’jalad’, lämp : lämbü ’pori, muda’. Saaremaal on ka Lämba talu.MK
 EAA.298.2.71, L 13; EAA.1865.3.171/1:30, 31, L 31, 31p; KNAB; SK I: 198

Maidla2 [`maidla] ‹`Maidla ~ -sseLügküla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas, mõis, sks Wrangelstein, 1241 Maydalæ (küla), 1465 Maydel (mõis), 1796 Maidel.  C4
Maidla küla nimest on lähtunud Maydelite suguvõsa nimi, viimane on andnud mitmetele paikadele tänapäeva nime. Algne Maidla küla hääbus vahemikus 1523–1529. Maidla mõisat on mõnede uurijate arvates mainitud 1465, alguses oli selle saksakeelne nimi olnud külanime järgi (Maydel), kuid 1878 nimetati mõis hilisema pikaaegse omaniku järgi ümber (Wrangelstein). XX saj asundus ja al 1977 küla. Maidla nime on seostatud kalanimetusega maidel : maidla ’rünt’ (M. J. Eisen, J. Mägiste, L. Kettunen, ka aadlisuguvõsa vapil on kalad), kuid võrdluseks võiks tuua lisaks mehenime Maid, kuigi see nimi võib olla hilisem, vrd MaitMatthias. Siiski ei saa välistada, et hilisemad ristinimed on kohandanud end vastavalt eesti muinasnimedele. Vrd Maidla3. – MK
BHO: 690; Eisen 1920: 91; EO: 331; Joh LCD: 498–499, 880; KNAB; Mägiste 1929: 6; Rajandi 1966: 120; Wd

Maimoja [`maimoja] Saajõgi Pärnu maakonnas Saarde vallas.  C3
Halliste jõe parempoolne lisajõgi. Nimi pärineb tõenäoliselt sõnast maim ’kalapoeg, väike kala’.MK
EMSK; Keskkonnaregister

Majaka-sse ~ -leHääküla Pärnu maakonnas Häädemeeste vallas (Orajõe mõis), 1923 Majaka.  A3
Majaka esineb külanimena 1922. a rahvaloenduse materjalides, nimi on pandud Lemmejõe ääres asunud talu järgi (nüüdseks hääbunud). Küla varasem nimi oli Veneküla (u 1900 Венекюля), tegemist oli Orajõe mõisa popsikülaga. Majaka küla rannaäärsed omaette kohad on Laigiste (1839 neem Laigaste nin̄a) ja Lemme. Majakaga on 1977 liidetud Loigu (Saa, u 1900 Лойго). Kagus, Läti piiril, asus kuni 1970. a-teni Kiusumetsa küla (Saa, rahvapäraselt Juudimetsa, läti Ķīļmežu ciems).MK
EAN; KN; KNAB; Rücker; Troska 1987: 100; ÜAN

Marana-leSaaküla Pärnu maakonnas Saarde vallas (Kilingi mõis), 1858 Marrana (talu), u 1900 Марана (talurühm), 1923 Marana (metsavahitalu).  A1
Küla on tekkinud XX saj, nimekirjas 1970. Vrd taimenimetust maran. Marana kirdeotsas olid varem Kikepõhja talud.MK
EAA.1865.3.252/2:50, L 49p; KNAB; ÜAN

Marina-leSaaküla Pärnu maakonnas Saarde vallas (Tali mõis), 1834 Massi, 1858 Massi jetzt Marienruh, 1922 Marina.  C1
Endine suur Massi hajatalu sai pärast karjamõisaks muutmist 1828 nimeks Marienruh mõisa omaniku tütre nime järgi, praegune külanimi on mugandus sellest. Sellekohane märkus on 1834. a kirjapaneku juures.MK
EAA.1865.3.249/2:44, L 83p; EAA.1865.3.253/2:12, L 11p; EAN; KN; KNAB

Massiaru [massiaru] ‹-sse ~ -leSaaküla Pärnu maakonnas Häädemeeste vallas (Laiksaare mõis), XIX saj II poolel pärast 1860 Massiarro (metsavahikoht), 1923 Massiaru (raudteejaam).  B2
Külana ametlikult al 1977, varem Laulaste osa. Nimi on sündinud talunimest loodusnime vahendusel, vrd 1832 Massi Arro Nieth, millest põhjas metsavahikoht asus. Laiksaare mõisas oli 1832 ja 1858 Massi talu. Isikunime Mass on peetud nii muistseks eesti eesnimeks kui ka saksa keelest tulnuks (‹ Thomas). Järelosa on aru ’kuiv kõrge maa’. Laulaste külas on ka Massiaru talu, kuid see võib olla väga hiline, hingeloendites ei kajastu. Massiaru omaette piirkonnad on ↑Laulaste, Tauste (1724 Tauste küla, 1797 Tauste Jahn, Tauste Melk) ning lõunapiiri ääres Käära ja Teaste. Vrd Laulaste. – MK
EAA.567.3.246:8, L 7p; EAA.1865.3.182/2:41, L 130p;  EAA.2072.3.29a, L 5, foolio V;  LVVA.6828.10.12, L 1; RGADA.274.1.229/1:572, L 289p; SK I: 208–209; ÜAN

Matsita-leSaapaik (küla) Pärnu maakonnas Saarde vallas, kuni 2017 Surju vallas (Pati mõis), 1816 Matsita (kaks talu).  A3
Külana 1970. Matsita on 1977 liidetud Kalda külaga, väike osa (endine Surjupera metsavahikoht) Surju külaga. Algselt kaheosaline nimi on lähtunud isikunimelisest talunimest. Järelosis võis olla -toa või -taguse ~ -taga. Vrd Matsi. – MK
EAA.1865.3.247/7:15, 16, L 129p, 130p; KNAB

Meemaste-sse›, kohalikus pruugis Meemaskülä-`küllä~ Meemastõ-hePlvküla Põlva maakonnas Põlva vallas (Peri mõis), 1544 Memskul, 1627 Nemest (täheveaga?), 1757 Moemast, 1795 Memasti.  A2
Esmamainimise dokumendis kannavad Meemaskülä nime (Memskul) nii küla kui ka mõis (↑Peri). Põlist külanime on läbi pika aja kasutatud kahes variandis, ste-lõpulisena ja sellele omakorda liitunud küla liigisõnaga. 1638. a revisjonis on kohta nimetatud Kiudu Perre külla, varieerides siin naaberküla ja mõisa nime Peri. 1757. a kirjapanekust võib oletada hääldusteisendit *Mõõmaste. Külanimest jääb ste-liite või selle jäänuki s-i lahutamisel alles Meema-, mis vastab küllalt hästi muinasaegsele isikunimele Henriku Liivimaa kroonikas (Meme). Sama nimi võis eesnimena kasutusel olla XVI saj-ni, vrd 1592 Mehikoormas (Räp) talupoeg Miem. E. Rajandi on seda omakorda võrrelnud friisi nimedega Meem, Meemke, Meme, Memeke, D.-E. Stoebke vanasaksa nimedega Memmo, Memo, Mimo, Mima. Tõenäoliselt oligi Meme laennimi, seda ei saa siduda ühegi läänemeresoome tähendusliku sõnatüvega.ES
EAA.3147.1.172:221, L 197p; EAA.1865.2.62/8:9, L 17; LGU: II, 978; PA II: 436; Rajandi 1966: 129; Rev 1624/27 DL: 62; Rev 1638 I: 155; Stoebke 1964: 155

Mustla3 [`mustla] ‹`Mustla ~ -sseSaaküla Pärnu maakonnas Saarde vallas (Voltveti mõis), u 1900 Мустлакюла (küla), 1923 Mustla.  B1
XIX saj lõpuks tekkinud küla. Kaguosa on tuntud Riitsaare nime all (1638 Rizare Marcus, 1751 Rietsaare Maddis, Ritsaar Jaacks Land, 1797 Riitsar). Mustla piires on endine Sanga ehk Sangaste karjamõis (sks Sangsado, 1863 Sangaste, u 1866 Сингасте). Vrd Mustla2. – MK
 EAA.2072.9.236, L 1; KNAB; Mellin; Rev 1638 II: 56; RGADA.274.1.229/1:534, L 269p; Vene TK 126; ÜAN

Mustvee viipenimi. Kohanime tõlge, viiped „must“ ja „vesi“.
Mustvee [`must`vee] ‹-sse›, kohalikus pruugis`Mustve›, kohalikus pruugis ajalooliselt `Musvede Trmlinn Jõgeva maakonnas Mustvee vallas, kuni 2017 linn omaette haldusüksusena (Laius-Tähkvere mõis), vn Чо́рна, Поса́д Чёрный, 1493 Mustut, 1599 folwark Mostfersth alias Czarny, Mosthffer, wioska Musth alias Czarne, 1601 Mustvett, 1696 Mustweddist, 1638 Mustajäcki (Mustvee jõe kohta).  A1
Varem küla, mis XIX saj arenes alevikuks. A-st 1921 alev, al 1938 linn. Asula on nime saanud veekogult. Tõenäoliselt on Peipsil olnud paralleelnimesid, nendest üks oli *Mustvesi. Kohanimede järelosana pole vesi Eestis eriti tarvitusel, küll aga Soome toponüümikas, kus see esineb suurte järvede nimedes, näiteks Ristivesi, Toisvesi. Ei saa täiesti välistada ka võimalust, et asula on saanud nime jõelt.VP
EO: 268; Pall 2000: 13; PTK I: 145; P XVI: 117, 123, 124; Treial 2007: 22

MõnisteMõniste ~ -sse›, kohalikus pruugis Mõ̭nistõ-dõ›, kohalikus pruugis ka Mõ̭nist`mõisa-dõHarküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Mõniste vallas, mõis, sks Menzen, 1386, 1419 Mendis (küla), 1443 Mendes (küla), 1449 Möndes (küla), 1529 Mensz (mõis), 1542 Mentz (mõis), 1627 Mentzen Hoff, 1782 Menniste mois.  A3
Mõnistet on esmakordselt mainitud dokumendis, millega Vana-Antsla mõisnikud Uexküllid jagasid oma pärandust. Mõis on külla rajatud XVI saj karjamõisana, hiljem arendatud suureks iseseisvaks mõisaks. Küla ei kadunud, vaid eksisteeris mõisa kõrval edasi, hajudes siiski XIX saj väiksemateks talurühmadeks. XVI saj kuulus mõis Urvaste kihelkonda, XVII saj keskpaigast Koivaliina kihelkonda, sama sajandi lõpust aga Hargla kihelkonda. Mõisa maale tekkis 1920. a-tel asundus, al 1977 küla. Mõniste vanimad nimekujud on Mendis, Mendes ja Möndes, algne eestikeelne külanimi oli ilmselt *Mendiste või *Mõndiste. Saksa tarvituses nimi lühenes (Mentz, XIX saj-st Menzen). Mõniste nime aluseks on ilmselt mingi vana isikunimi, millele on liitunud -ste. Kas nimi on laenatud või oma sõnast saadud, ei saa kindlalt öelda. Saksa Mentz seostab selle nime eesnime Meinhard levinud lühivormiga Menz(e), millest on saadud mitmeid Saksa kohanimesid. Tegelikult leidub ka *Menti-nimele vasteid vanasaksa isikunimeraamatutes, nt Ment(e), Menthe, Menn, Menne. Neid peetakse samuti Meinhardi, Meinrichi jt germaani algkeeles sõnaga *megin alanud isikunimede mugandusteks. Mõniste jts nimede puhul on peetud tõenäoliseks ka lähtumist läänemeresoome muistsest isikunimest *Montoi või *Monta. Mõnistega on 1977 liidetud Aidamäe küla (1970).MF
 EAA.308.2.172, L 1;  EAA.308.2.167, L 1; Forsman 1894: 159; Hupel 1774–1782: III, 295; Lexikon der Familiennamen 2008: 415–416; LGU: I, 119, 208, 312, 338, II, 485, 890; Rev 1624/27 DL: 216, 224; Rev 1638 I: 216, 224; Sukunimet 1992: 333; Tarvel 1983: 49

Mägiotsa [mägiotsa] ‹-`otsa ~ -leRäpküla Põlva maakonnas Räpina vallas (Räpina mõis), 1627 Mogetz, Miggotz (tühi), 1684 Megiots kylla, 1686 Megeetz, 1906 Mäggiots.  A3
Hajatalust ehk puustusest tekkinud asustust, mille järgi 1627 nimetati ka ↑Padojärve (Mogetz), on vahel revisjonides loetud omaette külaks, vahel Kurõkülä osaks. Hiljemalt XIX saj alguses küla kaotati ja selle asemele tehti Räpina mõisa karjamõis (sks Catharinenhof). 1920. a-tel jagati karjamõisa maad asundustaludeks. Varasemaid kirjapanekuid silmas pidades ei saa olla päris kindel, kas Mägiotsa nimi tuleb sõnadest mägi ja ots. Geograafiliselt on küll tegemist Räpina-poolse asustuse kaugeima otsaga. Nimetavaline liitumine võiks näidata, et pigem oli tegemist isikunimega, kas kujul Mägi või sellega sarnaneval kujul, mis hiljemalt XVII saj lõpuks mägi-kujule ümber tõlgendati. 1977 liideti Mägiotsaga ↑Kurõkülä (Kureküla).ES
EAA.308.2.104;  EAA.3724.5.2884a, L 1; Rev 1624/27 DL: 67, 71; Roslavlev 1975: 17; Rücker

Münniku-sse ~ -le›, kohalikus pruugis ajalooliselt Münnika, kirjakeeles varem ka Minniku ~ Männiku Saapaik (küla) Pärnu maakonnas Saarde vallas (Kilingi mõis), 1638 Moennakh (küla?), 1758 Mennicko Hinrich, 1816 Mönniko, Menniko, 1839 Mün̄iko.  A1
Liideti 1977 Lodjaga. Vana nimega vrd oletuslikku isikunime *Mõnnik, ü tundub nimes hiline olevat. Siiski, 1589 esineb piirkonnas Munika Macz ja 1599 ilmselt sama talupoeg Miniko Macz, kelle lisanime võiks ühendada hilisema külanimega. Väike võimalus on ka, et kirjapanekuis vahelduva esisilbi täishäälikuga nime lähtekohaks on munka tähendav sõna, vrd keskülemsaksa münech, kesksaksa mönnich, vanaülemsaksa munih. Vrd Männikuste. – MK
EAA.567.3.246:5, L 4p; EAA.1865.3.247/3:12, L 99p; Eesti SK 10; KNAB; PA IV: 276; P XVI: 211; Rev 1638 II: 74; Rücker

Napsu`Napsu ~ -sse ~ -leSaapaik (küla) Pärnu maakonnas Saarde vallas (Kilingi mõis), 1751 Pujalla od. Nabso Hans (hajatalu Kilingi mõisa all), 1758 Napsi Iohann (talu), 1816 Napso (talu), u 1900 Напсо (küla).  C1
Liidetud 1977 Lodja külaga. Lähtekohaks on talu nimi. Talunimega vrd sõnu naps : napsu ’löök’ ja naps : napsi, napsu ’pits viina’. Kutsutud ka Puujala-Napsu külaks (1922), Puujala talud moodustasid küla lõunaosa. 1758 oli varasema hajatalu Pendi Jaan peremeesteks Pendi oder Pujala Hans ja Napsi Iohann.MK
EAA.567.3.246:6, L 5p; EAA.1865.3.247/3:10, L 97p; KNAB; RGADA.274.1.229/1:560, L 283p; VMS

Narva viipenimi. Modifitseeritud viibe „piir“ sisaldab n-sõrmendit ja osutab piirilinna staatusele.
Narva`Narva ~ -sseVailinn Ida-Viru maakonnas, 1221 Narva (jõgi), 1241 Narvia (küla).  C2
Narva linn asub Narva jõe vasakul kaldal, algselt on seal olnud samanimeline küla. Küla nimi arvatakse olevat tulnud Narva jõe nimest (1221 tegelikult käändes Narvam, Vene kroonikaist 1268 Норова). Tõenäoliselt 1256, teistel andmetel 1276, lasksid Virumaa vasallid Dietrich von Kievel ja Otto von Lüneburg rootslaste ja soomlaste abiga küla kõrvale ehitada kindluse ja oletatavasti ka kiriku. Linnaline asula tekkis arvatavasti XIII saj lõpul, XIV saj sai Tallinna (Lübecki) õiguse alusel linnaks (1329 esimest korda mainitud kui civitas), seda kinnitati 1345. 1704 vallutasid Narva linna venelased. Kuni 1722 oli Narva maakonnakeskus, kuid juba 1719 liideti ta Peterburi kubermanguga; Eestimaaga taasliideti 1917. XVII saj II poolest alates oli Narva kujunenud arvestatavaks tööstuslinnaks.

Narva nimele on antud vene, germaani ja läänemeresoome etümoloogia. G. v. Sabler, kes vene etümoloogiat sõnast на-рывъ (vrd Wd tuhnitus, muti-tuhnitus ’mutimullahunnik’, tuhner-maa ’tuhnitud maa’) on pidanud ebausutavaks, on nimevasteks esitanud vanaülemsaksa narva, mille variandiks on nervi ‹ narvia, keskülemsaksa narve ’kitsus, kitsas koht’. L. Kettunen on pidanud germaani etümoloogiat küll põhjendatuks, kuid ise on eelistanud vepsa päritolu lähtekohta sõnast narva, narvāńenarvainen ’künnis’. (Praeguse vepsa keele tundja M. Joalaiu väitel sõna vepsa keeles ei ole, kuid vepsa netisõnastikus on narvāne ’uksesoon läves’.) Ka P. Johansen on eelistanud läänemeresoome vastet, jättes germaani etümoloogia mainimata. Vepsa nimevastet on maininud veel P. Alvre, V. Pall ja teised. Selle seletuse järgi oleks Narva saanud nime jõeastangu, Narva joa järgi. Germaani päritolust lähtunud V. Nissilä on nimevastet otsinud Skandinaavia keelist.


Vene keeles on varasemal ajal Narva kohta kasutatud nime Ругодивъ, mida on peetud tulenenuks läänemeresoome keeltest, nt M. Vasmer on toonud vasteks soome sõna runkoteivas, mis tähendavat mingit mütoloogilist asja, jumalat või kaitsevaimu, ja H. Saari eesti keelest rõugu-tüve (Rõugutaja, Rõugutark), mille teisend läti keeles on ruņģitis, mis tähendas Saari järgi samuti mingit väikejumalust. Ehkki Vasmer oli arvanud, et vene keele alusel ei ole võimalik nime Rugodiv seletada, on ometi A. Süvalep püüdnud vasteks esitada murdelise руга ’tühermaa’ + дивъ ’peletis, õnnetuselind’ (Süvalepa järgi дивъ ’metsik’). A. Šteingolde on seisukohal, et ei Sableri ega Süvalepa vene etümoloogiaid saa pidada teaduslikeks.

Narva linna tähtsamad ajaloolised linnajaod on Narva, Peetri ja Tallinna eeslinn, mis asuvad vanalinnast vastavalt põhjas, edelas ja läänes. Teised asumid on Elektrijaama, ↑Joala, ↑Joaoru, Kadastiku (1913 küla Кадастикъ), Kerese (P. Kerese tänava kant), ↑Kreenholmi, ↑Kulgu, Paemurru (1913 küla Паэмуро), ↑Pähklimäe, ↑Siivertsi, ↑Soldina (Soldino), Sutthoffi (samanimelise villa järgi, nime aluseks perekonnanimi), Uusküla, Vanalinn ja ↑Vepsküla. Linna põhialast lahus on ↑Kudruküla ja ↑Olgina aedlinnajagu. Tallinna eeslinnast läänes linnapiiri pool asus varem Äkkeküla (u 1900 Эккекюль), rühm elamuid ja obrokikrunte.
Vrd Narva jõgi. – MK
Alvre 1985: 100; Eesti ajalugu 2013: 198; ENE-EE: VI, 556–558; EO: 265; HLK: 228 (XXV); Joh LCD: 510, 511, 512; Kettunen 1920: 195–197; Nissilä 1971: 216–219; Pall 1996: 388; Sabler 1911: 165–166; Tender, Kaal 1999: 509; Vasmer 1920: 199, 202–203; Wd

Nepste [`nepste] ‹`Nepste ~ -sseSaaküla Pärnu maakonnas Häädemeeste vallas (Laiksaare mõis), 1731 Nepste Matz (talupoeg Laiksaare mõisas), 1758 Nepse Andres (hajatalu), 1816 Nepste.  B2
Külana 1922. 1638 on Saardes mainitud Viljandi mõisa alla kuuluvat talupoega Nebste Matz ja küla Nebbist. Nime eesti lähtekohana võisid olla neps : nepsi ’metskurvits; mere ääres elav lind (tilder?)’ või omadussõna nepse ’niiske, rõske’, vrd ka neps : nepsu ’kaheharuline puust reheahtmise hark’. Võimalik, et nimega on ühendatav 1584 Urissaare all olnud talupoja Niepusthi Pieth lisanimi.MK
EAA.567.3.246:7, L 6p; EAA.1865.3.247/5:5, L 42p; EMSK; PA IV: 176; Rev 1638 II: 92; RGADA.274.1.193:204, L 198p

Nigula raba Saasoo Pärnu maakonnas, 1832, 1903 Niggola Soo.  B2
Soo on nime saanud Urissaare või Reinu küla Nigula talu järgi. Vrd Nigula. – MK
 EAA.2072.3.29a, L 4, foolio IV;  EAA.2469.1.732, L 1; KN

Nõva1-leKodküla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Pala vallas (Jõe mõis), 1585 Nowal, 1592 Newalkula, 1601 Nawall, 1730 Nowwalt.  B3
L. Kettunen pakub nime algseks tähenduseks kas nõva ’kanal’ või sm neva ’soostunud ala, mülgas’. V. Pall märgib, et need sõnad esinevad saarte ja läänemurde alal e-listena (neeva ~ neeba ~ neva ’kraav, oja, kiirema vooluga koht jões; soine pehme maa’), samas kui vastavates kohanimedes on järjekindlalt õ. Pigem võiks vanemate kirjapanekute põhjal nimes oletada õ ja a vaheldust (nagu nt sõnades palama ja põlema, parand ja põrand jne). Samas ei saa seda siiski võrdsustada Nava nimega, millel on pisut teine ajalugu. 1977 liideti Nõvaga Luigemetsa (1922), ↑Mäkaste ja Väljaotsa (1922) küla. Vrd Nõva2. – PP
KNAB; PA I: 195; PTK I: 161

Oissaare [`oissaare] ‹-`saardeSaaküla Pärnu maakonnas Saarde vallas (Vana-Kariste mõis), u 1866 Ойсаре (talu), 1939 Oissaare (metsavahikoht).  C3
Külana märgitud 1930. a-te kaardil, ent hiljem on arvatud Reinse, al 1977 Kanaküla alla; uuesti ametlikuks külaks saanud 2007. Nime päritolu on ebaselge, võimalik, et see on siirik Saaremaalt, kus on Oessaare küla. Siiski vrd liitsõna ois-maa ’märg põõsane maa’. Vrd Oessaare. – MK
Eesti VP; KNAB; Vene TK 126; Wd

Paenase-le›, kirjakeeles varem ka Painase Muhküla Saare maakonnas Muhu vallas (Muhu-Suuremõisa mõis), 1570 Painisell (vakus), 1592 Painsell, 1798 Paimas.  C1
Nimi on olnud kaheosaline, järelosa vasteks on selg : selja ’seljandik’. Algusosaga võib häälikulise sarnasuse alusel võrrelda sõnu pain : painu, paine : paine ’vahend ree jalase painutamiseks, painutatud koht’; painand ’painutatud külgedega nõu’; painard ’vikati käepide’. Võrreldagu ka saarte murde sõna painjalg või painasjalg ’luupainaja’. Ei saa välistada võimalust, et nime lähtekohaks on olnud sõna paas : pae, mis kohanimedes on esinenud mitmel kujul.MK
BHO: 420; Rehepapp; SK I: 270

Pakasjärv [pakas`järv] Ambjärv Harju maakonnas Kuusalu vallas, 1840 оз. Паккаръ, 1865 оз. Пакасъ, 1883 Paks järw, 1934 Suur Pakase järv.  B4
Vanim teadaolev maining Паккаръ on ilmselt vigane. Nimi seostub arvatavasti sõnaga pakane või ka pakatama ’pungil olema; lõhenema, pragunema’. Et järve lähedal puudub asustus ning vanemaid kirjapanekuid pole teada, siis ei saa nime siduda paopaigaga (pakku minema). Järvest mõnisada meetrit lõunas paikneb Väike Pakasjärv.FP
 EAA.854.4.15, L 1; Grenzstein 1882–1883; KNAB; Schubert 1840

Paklova [`paklova] ‹-`lovva ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Pakluva-heSeküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Koolina nulk), 1788 Паклова, u 1790 Палковская, u 1866 М. Поклова, 1882 Паклово Малое, 1904 Väiko-Paklova, Paklova, Ма́лое Пакло́во, 1923 Maloje-Paklovo, 1928 Väike-Paklova, 1996 Pakluva.  B2
XVIII saj kuulus riigikülana Taeluva koguduse alla; XIX saj Obinitsa kogukonda ja Saalessa (Залесье) kogudusse. 1977–1997 oli Jõksi küla osa. Külast idakagus asub Treiali ehk Suurõ-Paklova küla. Eesti algupära korral võiks lähtuda sõnast pakal : pakla ’takk’, võrupäraselt paklanõ ’takune’, paklinõ ’takku täis, halvasti soetud (lina)’. Vrd ka vene keeles пакля ’(lina ja kanepi) takk’, пакли ’takud’ (L. Vaba järgi baltipärasus vene keeles). J. Truusmann seletas kohanime lätikeelse sõnaga pakaļa ’taga, tagune (taguots)’, tähenduse poolest sobiks ka läti pakalns ’küngas, mäekink, kink, mäenukk’. A. Šteingolde väitel ei saa kohanime seletada vene keele põhjal, sest sõnast пакля tuleneks Паклин, mitte Паклов. Pihkvamaal on Pakli (Пакли) ja Paklino (Паклино) küla. Vrd Kõrgepalu, Treiali. – AK
Academic; Eesti PK 20; Hurt 1904: XIX; KNAB; PGM 1785–1792; SeK: 99; Setumaa 1928: 277; Taeluva KR 1788; Truusmann 1897b: 50; Vasilev 1882: 214; Vene TK 126; VES; ÜAN

Pastaku-leRõnküla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Valga maakonnas Palupera vallas (Uderna mõis), 1582 Pastak, 1638 Pastagge kylla, u 1900 Пастаку.  C1
Kohanime päritolu on selgusetu. See võib lähtuda võõrast, sh saksa perekonnanimest Paschetag ’paasapäev’ või turgipärasest isikunimest. Viimasel juhul võiks oletada – kuid raske on tõestada – küla seostumist Poola ajal mõne karaiimiga, vrd karaiimi perekonnanimi Pastak tähenduses ’pudrukeetja’. Teisalt pole päris välistatud, et turgipärane nimi on siirdunud paigale ida poolt Liivi sõja käigus, sest Pastak on tänapäeval perekonnanimi ka idaslaavi maades (vrd võimaliku lähtekohana usbeki pastak ’madal’ ‹ pärsia past). Kõrvale ei saa jätta võimalust ühendada nime baš-tüvelise turgi sõnaga, vrd nt türgi baştak ’algataja; ässitaja’, mis esineb ka isikunimena. 1977 liideti Pastakuga Kirmi küla (1839 Kirmi).EE
BHO: 434; Lexikon der Familiennamen 2008; PA I: 60; Rev 1638 I: 88; Rücker; Vene TK 42

Pedassaare1 [pedassaare] ‹-`saardeMMgküla Jõgeva maakonnas Mustvee vallas, kuni 2017 Saare vallas.  A3
Pedassaare nime pakkus Saare vallavalitsus välja 1939, kui asulanimede korrastamise käigus sooviti senised asundused ümber nimetada küladeks. Kuigi siseministeerium jäi lõpuks Jõemõisa nime juurde, esines Pedassaare 1945. a nimestikus ja jäigi kasutusele. Nimi (ilmselt tüvest peda(ja)s ’mänd’) tuleneb loodusnimest – küla läheduses on Pedassaare mets ja heinamaa. Varasem nimi 1920. a-test oli Jõemõisa ehk Jõe asundus. Asula tekkis Jõe mõisast väljajagatud kruntidele. Mõisast (sks Jaegel) on teateid XVI saj keskpaigast (Jegell, 1627 Jegell Hoff ~ Gegell hoff, 1638 Jehemoise, 1758 Guth Jægell). Mõis asus Kääpa jõe ääres. Saksa nimekujus Jaegel ja selle varasemates vormides kajastub tõenäoliselt alalütleva käände lõpp, kuigi välistada ei saa ka la-liitelist lähtenime *Jõkõla või *Jäkälä, mis võis olla Jõemõisaga samaaegselt kasutusel.PP
ERA.14.2.717 (Saare vallavalitsuse protokoll 6. VI 1939); KNAB; Ligi 1961: 355; PTK I: 42, 176; Rev 1624/27 DL: 27

Pedeli jõgi, kohalikus pruugis ka Põdeli jõgi ~ Põderi jõgijõgi Eestis ja Lätis, läti Pedele, 1369 Podel (alev), 1383 Podelis od. up den Valk, 1388 Potelemunde (’Pedeli suue’), 1520 Podell (jõgi), 1627 Strom Poeddell, 1687 Peddel Fluvius, 1793 Peddel Fl.  A1
Nimekujud Põdeli ja ilmselt uuem Põderi on tänapäeval tuntud üksnes ülemjooksul Helme khk-s. 1949. a kaart näitab ka alamjooksul nime Пыдели. See võib olla ennesõjaaegse nimekorralduse mõju, kui soovitatigi juurutada Põdeli nimekuju. 1627. a kirjapaneku järgi võib üsna kindlalt väita, et Põdeli oli XVII saj autentne hääldus. Näib, et veel vanem häälikkuju on olnud *Podeli. Päris kindel selles olla ei saa. Esisilbi õ võis tekkida nii o-st kui ka e-st. Vrd tänapäeval üksnes e-lise jõenime Pedetsi (Pedejä) vanu kirjapanekuid. Nii või teisiti kuulub Pedeli nimi hämarate kohanimede hulka. Kui esisilbis on olnud e, siis nimeosis *pete- esineb ka mõnes teises Eesti jõenimes. Tõenäoliselt ei tulene see sõnast pedajas (*petäjä), vaid on märkinud midagi teekonnaga seonduvat, näiteks seda, et peajõelt hargnev jõgi on õige haru mitmest võimalikust kuhugi välja jõudmiseks. Vrd soome päteä ’kehtima, paika pidama’, murretes ja sugulaskeeltes ka ’kõlbama, sobima’. Kui Pedeli jõe algupärane nimi on olnud *Poteli, siis ta *pete-nimepessa ei kuulu. Vrd Pedetsi jõgi, Pedja jõgi, Valga2. – ES
BHO: 645;  EAA.308.2.111, L 1; Faster 2013b: 40; KN; LGU: I, 127, II, 333; Mellin; NL TK 25; Rev 1624/27 DL: 166; SSA: päteä

Pihke [`pihke] ‹-sseSaaküla Pärnu maakonnas Saarde vallas (Tali mõis), 1816 Pichke (talu Laiksaare mõisa all), u 1900 Пихке (küla), 1923 Pihke.  C2
Algselt talunimest sündinud hiline külanimi, mille aluseks võib olla lisanimi sõnast pihk ’vaik, puumahl; kivide vahelt immitsev vesi; pigi’. Nimes oleks sõna e-mitmuses. Vrd ka pihestik ’võsastik’, vepsa pihk ’tihe madal mets, noor okaspuumets’.MK
EAA.1865.3.249/3:14, L 52p; EES; EMSK; ÜAN

Punapargi [punapargi] ‹-`parki ~ -sseSaapaik (küla) Pärnu maakonnas Saarde vallas (Voltveti mõis).  A1
Punapargi küla on tekkinud Voltveti mõisa popside külana, igale mehele oli mõõdetud 2 ha metsa, mis tuli ise raadata. Punapargi saeveski asutati 1906. Külana esineb 1930. a-te kaartidel, 1977 liidetud Tihemetsa aleviku ja Leipste külaga. E. Varep on oletanud, et nime algusosa pärineb u kilomeeter lõunas asunud vanalt Punapea talult (Pati mõisa all 1816 Punape). Punapargis on ka läheduses park ning von Strykide matusepaik. ¤ Rahvapärimuse kohaselt on küla nime saanud Napoleon Bonaparte’i järgi, kes olevat kaotanud sinna oma saapa.MK
EAA.1865.3.247/7:23, L 137p; EVK; Paluoja 2008: 10; Pärnumaa 1930: 500

Raadama [`raadama, varem ka raadama] ‹-le›, kohalikus pruugis-lõRäpküla Põlva maakonnas Räpina vallas (Räpina kirikumõis, Räpina mõis), 1582 Raiedoma, 1592 Radoma, 1601 Raydoma, 1625 Raduma, 1627 Radomma, 1630 Radama kylla, 1923 Radamaa.  C1
Vana küla, mis XIX saj jagunes kahe valduse vahel, lõunaosas Räpina mõis, põhjaosas Räpina kirikumõis (Kerko-Raadama, üheverstalisel kaardil vastavalt Радома ja Кирику-Радома). Külanime kirjapilt kinnistus XVII saj algupoolel kujule Radama, kuid oli enne seda küllalt vahelduv. Eesti keeles hakati külanime lõppu tõlgendama sõnaga -maa, kuid selle algupärasus on vähetõenäoline. Nime võiks pidada algselt slaavipäraseks, vrd nt poola linnanimi Radom, slaavi eesnimi Radomil. Samas näitavad just varasemad, sh Poola-aegsed kirjapanekud nimes rajedo- ~ raido-algust, mida ei saa väga levinud rado-alguliste slaavi nimedega siduda. Seetõttu jääb külanime keeleline päritolu lahtiseks. Et Raadama nimi võiks tähendada raadatud maad, pole eriti usutav, sest siis võiks kas või nimevariandina käibida kohalikule keelele omane rae-alguline kuju. Ka katse sõna rada abil (rada + maa) nime seletada on vale, sest üleskirjutused ei näita esimeses silbis lühikese a esinemist (vanas kirjaviisis oleks radda).ES
EAA.567.3.190:13, L 13; PA I: 94; PA II: 435; Rev 1601: 17; Rev 1624/27 DL: 70; Roslavlev 1975: 13, 24; Vene TK 42; ÜAN

Raamatu-sse›, rahvakeeles ka Tuski ~ Kõrvi, kirjakeeles ka Rammatu Saaküla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Abja vallas (Jäärja mõis).  B2
Raamatu nimi esineb vallakirjades 1930. a-test. Renneri kroonika andmeil tungisid Vene väed 1560 Saardesse, kus põletasid mõisaid ja küli, teiste seas Raamatu küla (Ramkull). L. Vaba on nimele võrdluseks toonud leedu ramus ’rahulik, vaikne, tasane; leige, jahedavõitu’ ja läti ramīt ’(maha) matma, mulda sängitama’ (vrd ka läti rāms ’rahulik, vaikne, tasane’), mis sobivad, kui lähtuda ojanimest. Lätis, Leedus ja vanapreisi aladel tuntakse sellenimelisi jõgesid, järvi ja soid. Küla lähistel on Raamatu oja ja Raamatu soo, Läti poolel talud Jaunramatas, Lejasramatas ja Vecramatas. Raamatu oja jätkub Läti poolel Salatsi parema lisajõena (läti Ramata), mille alamjooksule on 1970.–1980. a-tel tekkinud asula Ramata (Ķīši). Igatahes näib nimi olevat rahvaetümoloogiliselt ümber mõtestatud. Raamatu külaga on 1977 liidetud kaks Jäärja küla (1945). ¤ Raamatu oja olla nime saanud sellest, et juudi kaupmees olevat sinna uppunud koos raamatupambuga.MK
Aben 1966; EMSK; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); KN; KNAB; Kukk 2005; LVVV: R, 64–65; Pärnumaa 2010: 75; Renner 2006: 152, 195; Uuet 2002: 100; Vaba 2002: 268; ÜAN

Rajaküla2 [rajaküla] ‹-`külla ~ -sseSimküla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas, kuni 2017 Laekvere vallas (Muuga mõis, Rahkla mõis), 1796 Raja.  B2
1920. a-tel oli kaks küla: Muuga-Rajaküla ja Rahkla-Rajaküla. Pärast 1945. a on Rahkla-Rajaküla liidetud Muuga-Rajakülaga, al 1977 on nimeks Rajaküla. Algne kaheliolek pärines mõisaajast, kui küla asus Rahkla ja Muuga mõisa piiril. Lisanimena oli Raja olemas juba XVIII saj algul (1726 Raya Jürri Muuga mõisas). Rajakülaga on 1977 liidetud Muuga-Aruküla (1922 Aru-Muuga küla ja Muuga-Aro asundus). Muuga-Aruküla põhjaosa tuntakse Sandiväsitaja nime all. ¤ Vanasti nimetati neid, kes olid vaesed ja läksid endale süüa kerjama, santideks. Kord läinud üks sant ka sinna külla. Käinud ikka ühes ja teises peres, aga ei olnud midagi saanud. Käinud terve küla läbi, aga ei leivaraasugi. Vihastanud ja ütelnud, et on alles sandiväsitaja küla, ei saa tükki leibagi. (1962)MK
KN: 1962; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 230

Ramma-le›, rahvakeeles varem ka Mõrtsuka Koeküla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Järva-Jaani vallas, mõis, XIV saj Ramme, 1564 Ram, 1615 Ramma.  B3
Küla juurde rajati enne 1712. a mõis (nimetatud algul karjamõisaks, 1726 mõisaks), mida kutsuti ka Rääbu mõisaks (1716 Rebo, 1732 Räbo oder Ramma). 1772–1880 oli see Väinjärve mõisa kõrvalmõis. 1913 ostis mõisa Talurahva Põllupank, mis müüs maad taludeks. Neist tekkinud asundus liideti 1977 Ramma külaga. Nimel võib olla seos sõnadega ramb, ka ramm : ramma ’tiine’ või ramme ’ranne’, samuti sm rampa ’vigane, sant’. Välistada ei saa ka isikunimelist algupära. Tulenemine sõnast ramm : rammu ’jõud, väetis’ ei ole tüvevokaali tõttu usutav. 1977 liideti Kaarli küla. Kapu mõisa *Sitike küla (1686 Siteke) asemele rajati arvatavasti vahemikus 1750–1765 karjamõis (1796 Neuhof ehk Sittiki). 1820. a-te paiku hakati seda kutsuma Kaarliks (1834 Karlamoisa, 1844 Karlshoff). Selle asemele 1920. a-tel rajatud asundustaludest moodustati Kaarli asundus (1950. a-test küla). ¤ Pärimuse järgi olnud algne nimi Rammu. Nõia hukkamisel needis ta, et Rammu külast kaoks rammus rohi. Küla uueks nimeks saanud Ramma. Rammusa pinnasega seostatakse nime teisteski pärimustes. Kutsutud ka Mõrtsuka külaks, kuna seal toimusid tapmised (see on ajalooliselt kinnitust leidnud). (2011)FP
Blumfeldt 1949: 170; EAA.1.2.933:109, L 109; EAA.1.2.938:30, L 29; EAA.1.2.942:662, L 647p; EAA.3.1.450:69, lk 131; EAA.3.1.499:271, L 302;  EAA.2069.1.588, L 1p; EAA.1864.2.VIII-152:331, L 336p; EAA kinnistud; EVK; Gustavson 1981: 90–92; KNAB; Kärner 2011: 11–12; Mellin; Rev 1725/26 Jä: 23; Schmidt 1844; Thor-Helle 1732: 317

Ramsi-lePstalevik Viljandi maakonnas Viljandi vallas (Heimtali mõis).  B2
Ramsi asund rajati 1950.–1960. a-tel Koigu küla maadele. Al 1977 alevik. Nimi tuleb Ramsi taludelt (Kärgiste küla järgi 1744 Ramsi Hans, Ramsi Jürry, 1795 Ramsi A, Ramsi B). Lisanimi Ramsi tuleb Tarvastu khk-s esile 1731 (Partzi Ramsi Johann). Paikkonnast on olnud Paistu külanimede seas 1578. a kirjapanek да деревнею Рамакулю, mida A. Selart on samastanud Ķīšiga. Kuni pole andmeid Pst Ramsi nime kohta enne 1744. a, ei saa nende nimede omavahelise seose kohta midagi öelda. Võimalik, et nimi on siirik. Vrd Raamatu. – MK
EAA.1865.3.209/2:5, 6, L 6, 6p; ENE-EE: VIII, 23; RGADA.274.1.192/1:261, L 252p; RGADA.274.1.214/9:55, L 825p; Selart 1999: 138

Reinu2-leSaaküla Pärnu maakonnas Saarde vallas (Tali mõis), 1858 Reinu (talu Tali mõisas), 1923 Reinu (veski).  C2
Külana on Reinu mainitud al 1930. a-test. Nimi pärineb mehenimest Rein, mis lisanimena oli sealkandis al XVI saj. Reinuga on 1977 liidetud Peratsaare (taluna 1858 Rosi mit Parratsare, külana 1970) ja Pikksaare (taluna 1858 Piksaar, 1922 Piksaare küla). Reinu piires on varem olnud Kõrste (1738 Kerste oder Külliste, 1797 Körsaar) ja Soosaare küla.MK
EAA.1865.3.253/2:9, 10, 13, L 8p, 9p, 12p; EAN; KNAB; Mellin; RGADA.274.1.203:124, L 119p; ÜAN

Riisselja [`riisselja] ‹-`selga ~ -sse ~ -leSaapaik (küla) Pärnu maakonnas Saarde vallas, kuni 2017 Surju vallas (Pati mõis), 1858 Rehhesilla (metsavahikoht), 1866 Рисилла (metsavahikoht), 1923 Riiselja (raudteejaam).  A3
Külana 1970, liideti 1977 Kalda külaga, praegu kuulub Saunametsa piiresse. Paik on nime saanud raudteejaama järgi, mis omakorda võib olla variant varasemast Pati mõisa *Rehesilla metsavahikoha nimest. Algusosa on murdeline omastav sõnast rehi (rihi, riih). Osised -selja ja -silla on vaheldunud ka mujal eesti kohanimedes.MK
EAA.1865.3.253/1:40, L 40p; Kallasmaa 2003: 66–67; KNAB; Vene TK 126; ÜAN

Ristiküla2 [ristiküla] ‹-`külla ~ -sseSaaküla Pärnu maakonnas Saarde vallas, kuni 2017 Surju vallas (Pati mõis), 1442 Ristinkul, 1601 Ristekulle.  A4
XVII saj on küla kuulunud Voltveti mõisa alla. Ristiküla on varem tähistanud laiemat piirkonda, sh Kalda küla. Nime aluseks olev sõna on rist : risti, kuid lähem nimetamismotiiv jääb ebaselgeks. Ristikülaga on 1977 liidetud Kurmi (1724 Kurmi Henn, külana 1970), ↑Tõitoja ja Ulli (1724 Ulli Thomas, Ulli Hans, külana 1970). ¤ Küla asus endisel Pärnu komtuurkonna ja Karksi foogtkonna piiril. Piiri tähiseks olnud kivisse raiutud rist, mille järgi küla oli nime saanud. Vrd Kalda1. – MK
EAN; KNAB; LUB: IX, 846; Rev 1601: 144; RGADA.274.1.182-2:20, L 109p

Rosma [`rosma] ‹-le›, kohalikus pruugis-lõPlvküla Põlva maakonnas Põlva vallas (Timo mõis, Vastse-Koiola mõis), 1627 Rossme Jann, Rostma (veski), 1638 Roszma Kywi (veski), u 1685 Rosma kÿlla, 1757 Rosma, 1798 Roosma Fl. (jõgi).  A2
Külanimi esineb esmalt talupoja lisanime ja veskinimena. XVII saj alguses loetleti seda kohta Sooküla all, hiljem vahel Metste all. Tõenäoliselt ongi tegemist esialgse veski- ja ojanimega. Kahtlemisi võib selles ära tunda sõna rossõq : `rostõ (~ `rossõ), mis tähendab roostet ja mis on võinud kohanimes siirduda keeleajalooliselt me(n)-lõpulisse omastava käände tüüpi *rosteme(n) (vrd kaste : kastme). Roostele viitamine on oja- ja veskinime puhul küllalt tavaline, tähele panna tasub ka kahe veski üheskoos nimetamist XVII saj allikates: Rosma ja Rauga Kywi, Rawakywi (*Rauakivi?). Nimeseletus oleks pädev, kui õnnestuks näidata, et algselt me(n)-lõpuline nimi on siirdunud ma- lõpuliste tüüpi mõne teise nime nagu Kiuma eeskujul. Teine võimalus on, et nimes sisaldub liitsõna roost + mäe ’roostemäe’, kuid seda ei saa kirjalike allikate põhjal tõendada. Kolmandaks võivad nimed Rosma, Kiuma jt kuuluda vanasse, seletuseta jäävasse kohanimetüüpi. Rosmaga on 1977 liidetud ↑Sooküla. Vrd Kiumamõisa. – ES
EAA.308.6.332:2, L 1p; EAA.3147.1.172:134, L 119p; Mellin; Rev 1624/27 DL: 56–57; Rev 1638 I: 128

Ruunasoo [ruuna`soo] Saasoo Pärnu maakonnas, 1903 Runa Soo.  C2
Nigula raba ja Nigula (Järve) järve kõrval olev soo on nime saanud arvatavasti loomanimetusest ruun : ruuna.MK
 EAA.2469.1.732, L 1

Räisa-leSaapaik (küla) Pärnu maakonnas Saarde vallas (Jäärja mõis).  C2
Külana 1930. a-tel, 1977 liidetud Veeliksega. Küla lähtekohaks tundub olevat Jäärja mõisa all olnud kaks talu (1816 Raisa). Nimi on hiljem moondunud kujule Räisa, millele vastab sõna räiss ’risu, praht’. Võib-olla on mainitud kaks talu kunagise küla järglased, vrd 1751 Reuseküll.MK
EAA.1865.3.247/2:10, L 35p; RGADA.274.1.299/1:488, L 250p; VMS

Räägu2-leHls, Saaküla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Abja vallas (Abja mõis, Voltveti mõis), 1797 Rägo (karjamõis).  B1
1816 oli Voltveti mõisa all nii karjamõis (Raego) kui ka kõrts (Rägo). 1920. a-tel tekkis karjamõisa maadele Räägu asundus, sellest põhjas moodustus Räägu küla. 1970. a-tel olid need vastavalt Räägu I ja Räägu II küla, mis 1977 liideti üheks. Rääguga on 1977 liidetud Suitsumatsi (Saa, 1970; 1816 oli Voltveti mõisas kaks talu nimega Souitzo Perna, lisaks Souitzo ning külale nime andnud Souitzo Matsi). Vrd Räägu1. – MK
EAA.1865.3.247/9:13, 14, 19, 25, 32, L 14p, 15p, 20p, 26p, 34p; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); KNAB; Mellin

Saarde1 [`saarde] ‹-sseSaakihelkond ajaloolisel Pärnumaal, sks Saara, 1560 Zare.
Varem on arvatud, et XIII saj oli ala veel inimtühi, kuid uuemad arheoloogilised uuringud näitavad, et vähemalt Saarde ümbrus oli asustatud juba kiviajast. Kihelkond tekkis XVI saj keskpaiku. Algne kirik oli pühendatud pühale Katariinale. Kihelkond arvatakse nime saanud Saardes asuva vanima mõisa Jäärja saksakeelse nime Saarahof järgi, kirik on asunud selle mail, samuti on kihelkonna ala suuremalt jaolt madal, soo- ja metsarikas maa, kus elamud asuvad üksteisest eemal nagu saared meres, mille tõttu seal esineb rohkesti saare-lõpulisi talunimesid. Mõned nimeloolised seigad seovad ala ka Saaremaaga, näiteks saadu-lõpuliste kohanimede olemasolu.MK
BHO: 521; Pärnumaa 1930: 502–503; Pärnumaa 2010: 28

Saarde2 [`saarde] ‹`Saarde ~ -sseSaaküla Pärnu maakonnas Saarde vallas, kirikumõis.  A1
1642 oli Saarde puukirik Jäärja (sks Saarahof) mõisa mail ja sai nime mõisa järgi. 1684 ehitati kivikirik Kilingi mõisa maadele, kuhu tekkis ka pastoraat ja hilisem küla (1690. a kaardil veel küla märgitud ei ole). Ametlikuks külaks sai Saarde 1977, enne seda kuulus tuumik Veneküla (Kilingi) alla. Nimi on pandud kiriku ja kirikumõisa järgi. Saarde küla piiresse jääb ka Kilingi mõis (sks Kurkund, ↑Kilingi-Nõmme). Saardega on 1977 liidetud Kurgoja (1815 Korkoja talu, 1970 Kurgoja-Raba), Palgimetsa (1970) ja Veneküla (? 1560 Fennekul, kutsutud ka mõisa järgi Kilingi või Mõisakülaks). 1930. a-tel on eraldi külad olnud Kandla (hiljem Kurgoja osa) ja Saunametsa (Kalita ja Saarde piiril). Vrd Saarde1. – MK
 EAA.1281.2.1, L 3, 4; EAA.1865.3.247/3:32, L 120p; EAN; KNAB; Pärnumaa 1930: 503–504; Stackelberg 1926: 166

Samma-sse ~ -leVNgküla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas, mõis, sks Samm, 1241 Samma (küla), 1586 Samme (mõis).  A3
Mõisast on teateid 1583. 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Vana Samma küla oli mõisa kõrvalt kadunud juba XVI saj. Nimi oli välja kujunenud XIII saj-ks, selle päritolu on ebaselge. Ka L. Kettunen nentis, et midagi kindlamat nime etümoloogia kohta öelda ei saa. Siiski pakub ta kahtlemisi vasteks samm : samma ~ sammi ’samb, tuurakala’. Kettunen osutab ka sarnasusele soome sõnaga sampo : sammon ja teistele Samma lähikonnas olevaile kohanimedele, nagu Sämi ja Sämijõgi. Samma põhjaosas on endine Salumäe karjamõis (↑Pikaristi).MK
EM: 73; EO: 129; Joh LCD: 589–590

Sangaste2-sseSankihelkond ajaloolisel Tartumaal, sks Theal, Theal-Fölk, 1274 Tidemannus de Toyvele (isik), 1379 Touvel, 1499 Thoyvell, 1582 Thewal (kirik), 1627 Teubel, Theol, 1638 Teal, 1782 Sagnitz, Theal, ee Sangaste kihhelkond, Tealla kihhelkond.
Sangaste on Eesti vanimaid kihelkondi, mis muinasajal moodustas koos Karulaga Ugandi läänepoolse kihelkonna. Keskajal oli Sangastes piiskopimõis, sinna kuulus ka osa Hargla khk-st, mis hiljem liideti Koivaliinaga. Karula eraldus omaette kihelkonnaks enne 1532. a. Keskajal on kihelkonnas olnud palju kabeleid, Tartu piiskopi lauamõis ja Kärkna kloostrile kuulunud Laatre kloostrimõis. Sangaste kirik (rajatud XIV saj) on peakirik, Laatres asub abikirik. Kihelkond sai XVIII saj jooksul eestikeelse nime mõisalt, mõis omakorda külalt. On arvatud ka, et kihelkonna nimel on ladinakeelne põhi. Ladina keeles on kasutatud nimetust Ecclesia Sanguinis Christi, mis sõna-sõnalt tähendab Kristuse vere kirikut ehk kohta, kus asub reliikvia tilga Kristuse verega. Niisugune arvamus tuleks liigitada õpetlasetümoloogia alla. Kirikukihelkonna saksakeelse nimena on mõnikord kasutusel kaheosaline Theal-Fölk (Sangaste-Laatre). Nimes Theal on säilinud läänemeresoome maastikusõna *taival ~ *taibal (vrd sm taival : taipaleen) ’üleveokoht ühest veekogust teiseni, teekond, teekonna algus’. Esialgu on nimi tähistanud vaid kiriku ümbrust, hiljem nimetati sellega kogu kihelkonda. Võib oletada, et Sangaste kirik rajati kohta, kus muistne veetee Väikesel Emajõel ristus maismaateega või läkski üle mitmeks eri suunda viivaks maismaateeks. A. W. Hupeli arvates tuleb nimi Tealla sõnaühendist tee alla, ent seda ei saa tõsiselt võtta. Vrd Sangaste1. – ES, MF
BHO: 593; Hupel 1774–1782: III, 288; LGU: I, 674; PA I: 68; Rev 1624/27 DL: 10, 154, 157; Rev 1638 I: 13, 22; Valgamaa 1932: 393, 414

Saunametsa [saunametsa] ‹-`metsa›, kohalikus pruugis ka Sauna Saaküla Pärnu maakonnas Saarde vallas, kuni 2017 Surju vallas (Kilingi mõis), 1858 Saunametza (talu Kilingi mõisa all), 1923 Saunametsa (küla).  B3
1977–1998 oli Saunametsa ametlikult Kikepera osa. Saardes on olnud mitu Saunametsa talu, vanim neist vast Kalita küla tee ääres olnu, mis kuulus Pati mõisa alla ja mida on mainitud 1816 (↑Saarde2). Külanime lähtekoht, Kilingi mõisa Saunametsa talu on veidi hilisem. Praegu jääb ebaselgeks, kas nimi on kandunud asukatega praeguse küla kohale või on tekkinud loodusnimest. Saunametsa piiresse kuulub endine ↑Riisselja küla, liidetud 1977.MK
EAA.1865.3.252/2:56, L 55p; EAN; KNAB; ÜAN

Sigaste-sseSaaküla Pärnu maakonnas Saarde vallas (Kilingi mõis), 1584 Sigaste (küla), 1758 Auf Sigaste Marcus Land Sigaste Hans (hajatalu Kikepera küla järel), 1839 Sigaste.  A1
Sajandeid muutumatuna püsinud nime lähtekohaks võib olla loomanimetus siga, mis võis oletatavasti esineda isikunimena (ste-lise sugunimena). Sigastega on 1977 liidetud Kivilaane (1816 Kiwwilane talu, 1839 Kiwwilane kõrts, u 1900 Кивиланы küla), Lodja asundus ja osa Suitsukülast, täpsemalt Kutja, mis 1930 a-tel oli omaette küla. Kivilaanest põhja jääb paik nimega Mölke. Sigastest lõunas on Pändi, samuti 1920.–1930. a-te küla (1797 Bente talu). Vrd Sigala. – MK
BHO: 548; EAA.567.3.246:4, L 3p; EAA.1865.3.247/3:26, L 113p; EAN; KNAB; Mellin; PA IV: 177; Rücker; Stackelberg 1926: 166

Siksälä [`sikksälä] ‹-sse ~ `külla›, kirjakeeles varem ka Siksali Vasküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Misso vallas (Misso mõis), 1820 Siksällä (talu), u 1866 Сиксаль, 1909 Siksali.  B4
XVII saj asustamata kohta oli 1820. a tekkinud Siksälä talu Misso küla all. XX saj oli küla kahe taluga, kummalgi oma veski Mustjärvest välja voolaval ojal: Siksälä veski ja Sika veski. Nimi tuleb Võrumaal levinud loodusnimest Sikksälg ’sika selg’ või Sikksälä mägi. Niimoodi on mõnikord nimetatud teravaharjalist mäeseljandikku või seljandike rida. Ka Antslas leidub Siksälämägi (Hauka kõrts = Siksälä kõrts), Saaluse mõisas (Rõu) oli kuni 1960. a-teni Siksali algkool. Millise mäe järgi täpselt on saadud Misso Siksälä nimi, pole teada. Siksälä küla oli 1977–1997 Hino küla osa. Küla paikneb muistsel asulakohal, kus on katkematult elatud I aastatuhandel ja keskajal, kuid mitte enam XVII saj. Tõenäoliselt kandis just see asula Pugola nime, vrd Hino järve vana nimi Pugola järv. Pugolast sai laiem küla ja kandi nimi (1561 Пупгала, 1630 Bockola kylla, 1684 Pugulla). Pugola on läänemeresoome la-lõpuline külanimi, mis võiks põhineda muinasaegsel isikunimel. Selle päritolu kohta ei saa midagi kindlat väita, kuna häälikukombinatsioon on rahvusvaheliselt levinud. Soome Pokela talunimesid peetakse Skandinaavia Puke, Bugge põhjal tekkinuteks, vastena vanasaksa Bucco, Bochild jt. Häälikuliselt sobivaid isikunimesid leidub ka balti ja slaavi keelte poolel. Teine vana kohanimi, millega saab Siksälät seostada, on *Kandala (1563 järve nimi Кандолъ, 1585–1588 Kandala vardjaskond, 1627 Kandella küla). See on läänemeresoomelik nimi, mille taga ei näi olevat isikunimi, vrd kand : kanna (võru kunds ’jalakand’, kands ’eseme kand’), sm kanta ’kand, millegi alus, lähtekoht’) ja maastikusõna kand : kannu. Vrd Hino järv, Kandle, Misso, Pupli. – ES
BAL: 672; EAA.1271.1.224:128, L687;  EAA.308.2.178, L 1; Roslavlev 1976: 18; Saar 2008: 143; Siliņš 1990: 265; Sukunimet 1992: 447; Stoebke 1964: 63; Truusmann 1897a: 40; Tupikov 2004: 325; Vene TK 126

Sillapää [silla`pää] ‹-leRäpküla Põlva maakonnas Räpina vallas (Räpina mõis), 1582 Syllaba, 1588 Sylaba, 1601 Sillafer, 1630 Silla Peh kylla, 1638 Sillape, 1731 Süllaphä.  C1
Mainimiste algusest 1730. a-teni oli Sillapää tavaline küla tolleaegse Räpina mõisa suhtes teisel pool Võhandu jõge. Pärast paberivabriku rajamist 1734 algas küla maade mõisastamine. XIX saj alguseks oli küla kadunud ja küla ühte otsa tekkinud paberivabriku tööliste asula Paprõkülä (sks Papierdorf, Fabrikdorf), praegune Vabrikukülä. 1850. a-tel püstitati Räpina mõisa uus peahoone, mis sai endise küla ja selle asemele tekkinud karjamõisa järgi rahvapärase nime Sillapää loss. Veel 1903. a kaardil on Sillapää lossi juures asuvaid Räpina mõisa majandushooneid määratletud kui Hoflage Sillapäe, st Sillapää karjamõis. Sillapää oli 1970. a-tel kirjas asundusena, al 1977 küla. Ajaloolise Sillapää küla nimi pärineb tõenäoliselt sillakohalt Võhandu jõel (sillapää = sillaotsa, vrd sm pää ’ots’). XVII saj lõpu kaardi järgi ei paiknenud sild hilisema veski ja paberivabriku juures, vaid allavoolu tolleaegse Räpina mõisa juures Liivamäel. Nime on ühel korral kirja pandud ka vere-lõpulisena (1601 Sillafer). Ilmselt ei saa nime tõlgendada Räpina põlisest isikunimest Siila lähtuvaks, ehkki ka selline võimalus on olemas: *Siila+pää. Esmamainingu nimekuju seda tõlgendust siiski ei toeta. Vrd Haavapää, Pahtpää. – ES
EAA.567.3.190:99, L 98p;  EAA.2469.1.761, L 3; EAA.308.2.103; EVK; PA I: 92, 264; Rev 1601: 19; Rev 1638 I: 270; Roslavlev 1975: 15, 24

Sokari-le›, kohalikus pruugis-lõ›, rahvakeeles ka `Tsia`mäe Rõupaik (küla) Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Varstu vallas (Vana-Roosa mõis), 1386 Sokyerve, 1419 Sokyerve (vakus), 1561 Сокоръ, 1585 Sokura (vakus), 1638 Soker Andres, 1684 Sakara By, 1839 Soikeri.  B4
Vana külanimi on tänapäeval taandunud väikeküla (talurühma) nimeks ning liideti ametlikult 1977 Tagakolga külaga. Keskaegse külanime aluseks on *Sokkjärv, mis võib olla mõne Piirioru järve vana nimi. Kirjapiltidest võib välja lugeda ka oru- ja ura-lõpulist nime. Algusosa sokk põhitähendusi on olnud ’soohein’, kuid välistada ei saa ka meile tundmatut tähendust. Sama küla rahvasuus levinum nimi Tsiamäe põhineb teise talurühma nimel, mis kuulus Vastse-Roosa mõisa (Har) alla. Tsiamäe on rahvaetümoloogiline mugandus läti päritolu talunimest Ciemeži (‹ ? ciems ’küla’ + mežs ’mets’; 1839 küla Zeemesch, u 1920 Seamäe). Vrd Vana-Roosa. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; Eesti TK 42; LGU: I, 119, 208; Lvv: I, 172; PA I: 6; Rev 1638 I: 194; Rücker; Truusmann 1897a: 41

Sooküla1 [`sooküla] ‹-`külla ~ -sseSaaküla Pärnu maakonnas Häädemeeste vallas (Laiksaare mõis), 1937 Sooküla.  B1
Timmkanalist lõunas olev algselt asundustaludest koosnev küla, tekkinud arvatavasti 1920. a-tel. Nimi pandud soise maa järgi. Sookülaga on 1977 liidetud keskmine osa Vaheliku külast (1945).MK
EAN; ERA.T-3.17.1298, L 1; KNAB; Pukk 2000: 60

Söödi-le›, kohalikus pruugis ka Söödü Rõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Vana-Laitsna mõis), 1782 Södi Tannil, 1796 Dorf Södi, 1811 Sotans, 1839 Sotan, 1926 Söödi.  A3
Söödi oli 1977–1997 Sarise küla osa. Küla kannab Rõuge kirikuraamatutes Söödi nime, mõisakirjades on saksa-lätipäraseks nimeks Sotans ~ Sutans. Viimasest on lähtunud XIX saj perekonnanimi Suhtans. Kahe nime seotus ja nime Sotans päritolu on ebaselge. Tõenäoliselt on Söödi nimi rahvaetümoloogiline mugandus vanemast nimest, uueks selgeks tähenduseks on sööt ’söötis maa’. 1627. a on naabermõisas Rogosis elanud Seddig Rein, kes on Alūksnesse (Marienburgi) „välja nõutud“. Praegune Söödi asubki XVII saj mõistes Alūksne poolel. Söödi seost selle vana lisanimega ei saa siiski tõestada. Söödi põhjaosa on Toodsi (Tootsi), ametlik küla kuni 1977.ES
EAA.1268.1.23:51, L 107; EAA.1268.1.403:404, L 356p; LVVA.199.1.228:23, L 19; Rev 1624/27 DL: 86; Rücker; Võrumaa 1926: 262

Tali-sse›, kirjakeeles varem ka Talli Saaküla Pärnu maakonnas Saarde vallas, mõis, sks Freyhof, 1588 Tali Tomas (talupoeg Laiksaare küla all), 1638 Talli Jan (talupoeg Jäärja mõisa all), 1839 Talli (küla).  C2
1850 on veel kirjas kaks Talli pooltalu, kuid a-ks 1858 on need mõisastatud. Tali mõis eraldati Jäärjast 1861. Sajandeid muutumatuna püsinud nime lähtekoht on selguseta. Võimalik, et nime aluseks on lisanimi, vrd J. Mägiste poolt küsimärgiliselt esitatud eesnime Tali (XVI saj Läänemaal Hanno Tallipoick). Sõnal tali on eesti keeles mitmeid tähendusi, näiteks ’teatud tõstemehhanism’ ja ’talv’. Vrd ka tall : talle ja tall : talli. Mõisa saksakeelne nimi Freyhof tuleneb omaniku perekonnanimest, 1860 ostis Tali karjamõisa Marie Christine Frey.MK
BHO: 86; EM: 111; Mägiste 1929: 47; PA IV: 260; VMS

Tammuru [`tammuru] ‹-sseTorküla Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Paikuse vallas (Sindi mõis), u 1900 Таммару, 1923 Tammuru I, Tammuru II.  A2
Külanimena hiline, revisjonides ei kajastu. Ta on lähtunud loodusnimest (1832 Tamme-Murro Ieggi, Tamm Murro Mets). Kaheosalise nime järelosa on olnud -murru. Külaga on 1977 liidetud ↑Ange (Pär), Kabli (Saa, 1839 Kabli kõrts, u 1900 Кабли) ja Kalda (Saa, 1970).MK
 EAA.2072.3.32a, L 3; KNAB; ÜAN

Tihemetsa [tihemetsa] ‹-`metsaSaaalevik Pärnu maakonnas Saarde vallas (Voltveti mõis).  A1
Tihemetsa nimi pandi alevikule ametlikult 1977, varem oli see Asuvere küla (u 1939. a-st) ja veel varem Voltveti asundus. ↑Voltveti mõisa (sks Tignitz) kohta on teateid a-st 1563, see rajati varasema küla (1560 Ticonas) asemele. Tihemetsa nime soovitas Kohanimede Nõukogu sept-s 1938, lähtudes vana külanime oletatavast kujust *Tihekõnnu. 1939–1950 oli Tihemetsa vallanimi, hiljem hakkas tähistama asulat. Tihemetsaga liideti 1977 ↑Allikukivi (1939 ja 1970 Alliku) küla, nimetatud XIX saj keskel asutatud kalevivabriku (sks Quellenstein) järgi (taastati 2017), ja osa ↑Punapargi külast. Allikukivist lõunas oli 1930. a-tel Vanamõisa küla (1797 Wan̄amois).MK
BHO: 594–595; EAN; ENE-EE: IX, 416; ERA.14.2.442; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); KNAB; Mellin

Timmkanal [`timmkanal], rahvakeeles ka `Uusjõgi Saajõgi Pärnu maakonnas.  B1
Timmkanal ühendab Ura jõge Rannametsa jõe alamjooksuga. Kaevati Häädemeeste riigimõisa rentniku W. A. Thimmi algatusel 1850. a-te lõpul, nimi pärineb tema perekonnanimest.MK
ENE-EE: IX, 432

Tsälbämägi [tsälbämägi], kohalikus pruugis ajalooliselt Ts´albamägi Rõumägi Võru maakonnas Rõuge vallas, u 1910 Zalbamäe (talu), 1920 Tsalbamäe (talu), 1939 Tsälbamägi.  A3
Plaksi küla maale jääva mäe nime päritolu pole selge. Leidub kogudes registreerimata murdesõna tsälp : tsälbä, kuid selle kasutuse kohta puudub ammendav teave. Seda on kasutatud lakapealse tähenduses, vrd sõna kelp : kelbä ’katusekonstruktsiooni külgmine osa’. Kui algupärane on hoopis tagavokaalne ts´alba-kuju, siis ei saa sõna kelp kaudu nime seletada.ES
 EAA.3724.4.1852, L 1;  EAA.2072.9.672, L 1; Eesti TK 50

Tuuliku-leSaaküla Pärnu maakonnas Saarde vallas (Tali mõis), u 1900 Туулико (poolmõis), 1909 Thule (kõrvalmõis), 1923 Tuuliku (Tuski) (asundus ja küla), 1936 Tuule (asundus).  C3
Tuuliku oli Tali mõisa kõrvalmõis. 1909. a kaardil on karjamõis märgitud nime all Tule, selle läheduses talu Tulik. Veel 1922. a rahvaloenduse materjalides on kohta karjamõisaks nimetatud. Asundus ja küla on nime saanud mõisalt, mis omakorda ilmselt tuuleveski järgi. Küla varasem nimi olevat olnud Tuski, mis esinevat dokumentides veel 1866. Vrd Raamatu. – MK
 EAA.3724.5.1908, L 1; Eesti SK 10; KNAB; Leesment 1976: 240

Tõikvere [`tõikvere] ‹-`verre ~ -sseTrmküla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, kuni 2017 Torma vallas, mõis, sks Toikfer, 1406 Toynikever, 1408 Toykevere, 1599 wieś Teykwer, 1624 Toickfer.  C1
Tõikvere mõis eraldus Rääbisest 1665. 1924. a-st asundus, al 1977 küla. Tüvi tõiv- esineb mitme muistse isikunime osana (Tõivo, Tõivotu, Tõivolemb). Võimalik on ka isikunimeline tuletis Tõivika. Esimese kirjapaneku põhjal ei pea tingimata nägema eri lähtekohta, nagu teeb seda L. Kettunen. Välistada ei saa n-i esinemist v asemel kirjaveana. Vrd Hlj Tõikvere (1241 Tæukeueræ, ↑Sauste). 1977 liideti Tõikverega Konnaküla (u 1900 Конна).VP
BHO: 598–599; EO: 282, 295; PTK I: 249–250; P XVI: 118; Tartumaa 1925: 471

Tõitoja [`tõitoja] ‹-leSaapaik (küla) Pärnu maakonnas Saarde vallas, kuni 2017 Surju vallas (Pati mõis), 1731 Toitojo Pertell (talupoeg Voltveti mõisa all), 1797 Taitowa (kõrts), 1816 Teutwa (talu ja kõrts Pati mõisa all), u 1900 Плм. Тейтоя (poolmõis).  C1
Külana 1930. a-tel, 1977 liidetud Ristikülaga. Nimi pärineb jõenimest Tõitoja, mis on Reiu jõe rööpnimi sealkandis. Nime algusosa võib põhineda lühenenud tu-lõpulisel isikunimel, näiteks *Tõivutu (‹ Tõiv-), või tähenduselt sellega võrdsel muistsel eesnimel *Tõut(u), mis ürikuis esineb kujul Toute, Tout.MK
EAA.1865.3.247/7: 9, 28, L 123p, 143p; KNAB; Mellin; PTK I: 249; Rajandi 1966: 167; RGADA.274.1.193:183, L 177p

Tõlla-leHlsküla Pärnu maakonnas Saarde vallas (Vana-Kariste mõis), ? 1806 Tella Christ (talupoeg Uue-Kariste mõisa all), 1905 Tölla (talu Voltveti mõisa all).  B1
Talunime järgi nimetatud küla, kuni 1940 suurtalu. Külaks sai alles sovhoosiasula ehitamise järel. Pole kindel, kas 1806. a kirjapanek käis selle talu kohta, kuid see on vanim teadaolev Tõlla lisanime kirjapanek selles kandis. Pigem kuulus Tõlla talu Voltveti mõisa alla, kus XIX saj esines mitmeid selle lisanimega talupoegi, samuti sellenimeline soo (1905 Tölla Soo). Nime lähtekohaks on isikunimi Tõll. Tõlla põhjaosa on tuntud Vanausse nime all (1920.–1930. a-tel omaette küla). 1977 on Tõllaga liidetud Neitsiküla (Saa, 1922). Vrd Tilla. – MK
EAA.567.2.872:3, L 2p;  EAA.3724.5.1900, L 1; EAN; KNAB

Tännassilma2 [tännassilma] ‹-`silma ~ -sse›, kohalikus pruugis Tännässilmä-`silmäPlvküla Põlva maakonnas Põlva vallas (Kähri mõis), 1627 Toennes Silmet (küla), 1638 Thensylm, 1757 Tennasilm, 1798 Tenasilm.  A2
Vana küla, mis on al XVIII saj-st olnud Kähri mõisavalla keskus. Sellest ka elanike hüüdnimi kährläseq. Mitmel pool korduv vana külanimi põhineb tõenäoliselt elanike kutsumisel silmade värvi või muu silmade omaduse järgi. Seda asustusnimedele omaselt kõige usutavamat seletust kinnitavad naaberkeelte isikunimed, nt „valgete“ silmade kohta vn Белоглазов, poola Białokowski, läti Baltacis. Elanike omaduse tajumist võiks näidata ka 1627. a nimekuju mitmuslik kirjapilt (*silmad). Millist silmade omadust on rõhutatud, pole teada, sest tegemist võib olla hääbunud sõnaga. Selline lõunaeesti sõna nagu tinusilm, tinnõsilm, tinasilm on tähistanud tuhmi silmaga, silma katva kaega, hilisemal ajal ka klaassilmaga inimest, kuid *tännäsilm ei pruugi olla selle sõnapesaga seotud. J. Mägistel on hüpotees, et eesti Tän(n)assilma nimed põhinevad vetenimel (allika- või ojanimel liigisõnaga silm), mis sisaldab sama sõnatüve nagu vepsa jõenimi T´änus ja Lapimaa suure jõe nimi (põhjasaami Deatnu, soome Teno, norra Tena). Mägiste oletas, et nii need kohanimed kui ka sõnad tänitama, võru tänni pandma jmt on saadud tüvest *tänä- või *tännä-, mis oleks nii saami kui ka läänemeresoome keeltes tundmatust aluskeelest pärinev ja mille algtähendus oleks ’kisa, kohin, kõva kohinat tegev vool’. Seda seletust ei saa usutavaks pidada eesti Tän(n)assilma kohtade ja suure Deatnu jõe täiesti erineva olemuse tõttu. Deatnu nime peetakse tundmatust keelest pärinevaks just sõnavaralise vaste puudumise ja nimeobjekti tuntuse tõttu tohutu suurel maa-alal. Küll võib Mägiste kirjutisest tähele panna tänitama tegusõna taandamist *tänä-tüvele. Tähenduse ülekanne nägemis- ja kuulmismeele vahel võiks aidata seletada, millist silmade omadust need nimed rõhutavad. L. Kettuneni seletus sõna tänama, soome tenho ’nõidus’ ja muistse isikunime Tenho kaudu on väheusutav Mägiste poolt esile toodud põhjustel: vanast lõunaeesti keelest üles kirjutatud nimekujudes peaks olema märke h säilimisest, vrd võru tehnämä ’tänama’. Tännassilma külaosad on Aeniidü, Haidakukolk, Kalmõtu ja Tsiahar´akolk. Vrd Tänavjärv. – ES
EAA.3147.1.172:147, L 129p; EO: 124; Mellin; Mägiste 1955: 85–86; Rev 1624/27 DL: 58; Rev 1638 I: 140; SPK: 453; Wd

Türje-leJJnküla Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas, kuni 2017 Tamsalu vallas (Võhmuta mõis), 1564 Turgell, 1615 Tÿrgell, 1708 Türjelt (alaltütlev), 1788 Turja, 1883 Türje.  A3
1977–1998 oli Võhmuta küla osa. 1440 või 1480 oli piirkonnas talumehe nimi Merten Turs ning u 1520 Matis Tuer, kuid neid ei saa kindlalt seostada Türjega. Türje nimi tuleneb isikunimest (↑Tori1). XVI–XVII saj kirjapanekute g-d hääldati tõenäoliselt j-na, nagu tollasele kirjaviisile omane. Türje kõrval kasutati *Tõrva(augu) nime, mis on hilisema tekkega (1796 Terwa, 1883 Terwaugu). Tõrvaaugu oli nähtavasti rajatud karjamõisana ning selle nimi kandus üle Türje külale. Karjamõisa kaotamisega jäi alles vaid Türje nimi.FP
EAA.1.2.933:103, L 103; EAA.1.2.938:31, L 29p; EAA.854.4.12; EAA.1233.2.1:21, L 39; EVK; Grenzstein 1882–1883; Johansen 1930a: 151, 153; Mellin

Umbsaare [`umbsaare] ‹-`saarde›, kohalikus pruugis `Umbsaarõ-`saardõRõuküla Võru maakonnas Võru vallas (Vastse-Kasaritsa mõis), u 1900 Умпсаре.  A1
XX saj alguse mõisakaardi järgi oli tegemist kohaga mõisamaal, mis kuulus samasse kategooriasse metsavahikohtadega. Tõenäoliselt elasid sealses kolmes majas metsatöölised. Sajandi keskel rajati siia, raudtee äärde, tööstusala, kus toodeti näiteks asfalti. Nimi tuleb metsaosa nimest Umbsaar. Võrumaal sellist nime rohkem registreeritud pole ja nimeosale umb- ei saa leida täiesti läbinähtavat motiivi. Ehk märgib umb- siin teisest otsast läbipääsmatut metsaosa või soosaart, ehk on seos sõnaga umbaed? Umbsaarega liideti 1977 ↑Holopi, Miiksaarõ (Miiksaare), Oroala (1970 Oru-Alla) ja ↑Utra küla.ES
 EAA.3724.5.2872, L 1; Vene TK 42

Umbsoo [`umb`soo] ‹-sse ~ -leSaaküla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Abja vallas (Voltveti mõis), u 1866 Умса (talu).  B1
Külana 1970. Nimi pärineb loodusnimest, Umbsoo ehk Kamalipera soo jääb Halliste ja Saarde khk piirialale. Umbsooga on 1977 liidetud Kamarapera (Hls, külanimena 1945, taluna u 1900 Камалипера), ↑Lämba ja osa Suitsumatsi külast (↑Räägu2).MK
EAN; KNAB

Uniküla2 [uniküla] ‹-`külla ~ -sseKam, Võnküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas (Haaslava mõis), 1431 Unnenküll (ka mõis), 1582 Unikiel (küla), Unikiel moiza (mõis), 1638 Vnykylle, 1839 Uniküll.  A2
Uniküla oli XV–XVI saj ka mõis, XVII saj kuulus Ilja mõisa alla. L. Kettunen on Uniküla nime seostanud sõnaga uni : une. M. Joalaid ühendab kohanime isikunimega *Unti : *Unne. Viimast on peetud kas läänemeresoome- (vrd eesti uni, isikunimed Unne, Unde-lempe; sm untelo) või germaanipäraseks (vrd vanarootsi Unde, sks Unti). Unikülas asub Undemägi ja läheduses Unnemägi. Sel juhul ei saa kohanimi lähtuda uni-sõnast. Uniküla piires on Ilja ehk Hilja mõis (1627 Huellenmoysa, 1630 Hillÿ Kÿlla, Hillÿ Moisio, 1638 Elias Höffgen; sks Hiljamois). Rootsi ajal liideti mõis Haaslavaga ja oli selle karjamõis a-ni 1919, pärastpoole rajati sinna samanimeline talu. Kohanimes Huellenmoysa sisalduv n pole vana omastava lõpp, vaid tekkinud ehk sks *Hüllenhoff’i mõjul. Nime algusosa võis eesti keeles kõlada kujul *Hülli. See tuleneb tõenäoliselt Tartu bürgermeistrist omaniku Huelle nimest. Mõisake on ilmselt mõne valdaja eesnime Eliase (nt Poola ajal Elias Mengershuszen) järgi ümber nimetatud, mistõttu kaks nime on omavahel segunenud, muutudes (H)ilja-kujuliseks. Unikülas tegutseb al 1776 Sillaotsa kool (rajatud 1765, praegune nimi al 1860). Vrd Uniküla3, Unipiha. – EE
Bfl: I, 113; BHO: 116, 621; EO: 93; EM: 92, 141; Joalaid 2013a: 67; LGU: I, 253; LVVA.7348.1.5:9, L 6p, 7; PA I: 53; Rev 1624/27 DL: 122; Rev 1638 I: 225, 228; Rootsmäe 2016: 65; Rücker; Stoebke 1964: 72, 101–102

Ura jõgi Pär, Saajõgi Pärnu maakonnas, 1839 Urra Fl.  C3
Reiu jõe vasak lisajõgi, alamjooksul nimetatud ka Uulu jõeks. Vrd Ura1. – MK
Rücker

Urissaare [urissaare] ‹-`saardeSaaküla Pärnu maakonnas Häädemeeste vallas (Laiksaare mõis), 1584 Urisara, 1601 Hurisar, 1797 Urrisaar.  B2
Küla asub jõe ääres, nime algusosa võib olla lähtunud sõna urg : ura ’jõgi, org’ mingist mitmuslikust vormist. Urissaarega on 1977 liidetud Aruküla (1938) ja Mäeküla (1938), mida üheskoos on 1930. a-tel nimetatud ka Mäearu külaks.MK
KNAB; Mellin; MS; PA IV: 176; Rev 1601: 120

Uuemaa [uue`maa] ‹-leSaaküla Pärnu maakonnas Häädemeeste vallas (Laiksaare mõis), u 1900 Эомаа (küla), 1923 Uuemaa.  B2
Külana hiljemalt 1922. a rahvaloenduse materjalides, varasem samastus on küsitav. Uuemaaga on 1977 liidetud Kolbergi (1922, rahvapäraselt Kamma või Tuuba, vrd 1797 Kam̄akülla).MK
ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); KNAB; Mellin; ÜAN

Uuluta-le›, kirjakeeles varem ka Uulota Saapaik (küla) Pärnu maakonnas Saarde vallas (Tali mõis), 1638 Uhlotto, 1839 Ulete (talu), 1858 Uhlota.  C2
1977 liidetud Lanksaare külaga. Vanast külast on hilisematel sajanditel alles jäänud sellenimeline talu, ka 1638 elas külas vaid kaks talupoega. L. Kettunen on kahtlemisi oletanud nime puhul -ta ‹ -toa. Vrd Uulu. – MK
EAA.1865.3.253/2:11, L 10p; EO: 228; Rev 1638 II: 75; Rücker

Uusküla1 [`uusküla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis Uueküla`Uude`küllaJõeküla Harju maakonnas Jõelähtme vallas (Maardu mõis), 1491 Niege bue, 1529 Nyebue, 1693 UhsKylla, 1798 Uekül.  A3
1977–1997 oli Kallavere küla osa. Nagu omadussõnalise algusosaga nime puhul tavaline, on käänatud mõlemaid pooli: Uusküla : Uuestkülast. Seetõttu esinevad allikates paralleelselt kujud Uusküla ja Uueküla, kohalikus pruugis on juurdunud viimane. P. Johanseni järgi ei saa küla, mida 1471 on nimetatud Nybu, olla Uusküla Maardu rannas, kuna ürik räägib ainult kloostri küladest. Seetõttu samastab ta NybuPüünsi külaga. Kuid 1552 on mainitud meest, kes on elanud Pirita kloostri rannakülas nimega Uxkul (Thomas Bon tho Uxkul am strande bi S. Birgitten wonhafftig), mis võiks olla Uusküla kirjapanek. On arvatud, et Uusküla on Rootsi-Kallavere tütarküla, küllap ainult seetõttu, et asub viimasest veidi loode pool. Ilmselt pole juhus, et just Uuskülast algas lääne poole Maardu mõisa Rannavald. Küla on peetud rootslaste asutatuks, kuid see arvamus pole piisavalt põhjendatud; 1491 pole elanikke otseselt rootslastena mainitud. Tundub, et Pirita kloostrile kuulunud külad ongi algselt kandnud rootsikeelset nime. Nime keelelist päritolu on raske kindlaks teha, sest üsna algusest peale esinevad vaheldumisi eesti ja rootsi samasisulised nimekujud (Nyby ’uus küla’). 1534 esines eestikeelne kuju isikunimes Mattis Uszkulla. Samas on nimi väga läbinähtav ka kirjapanijale, kes võis selle lihtsalt ära tõlkida.MJ
BHO: 616;  EAA.1.2.C-III-13; ENE-EE: X, 105–106, XII, 626; EO: 293; Johansen 1951: 167–168, 182; Jung 1910: 13; Jõelähtme 2010: 146, 148–149; Wieselgren 1951: 181; ÜAN

Uusnaru [`uusnaru] ‹-sse ~ -leSaapaik (küla) Pärnu maakonnas Saarde vallas (Jäärja mõis).  A2
Esineb külana 1970. a rahvaloenduse materjalides, ühendati 1977 Veeliksega. Nime päritolu pole selge, arvatavasti tuleneb loodusnimest, mille liigisõnaks on olnud aru, kohanimekartoteegis on Uusnaaru heinamaa. Nime keskel olev -na- on mitmeti seletatav.MK
KN; KNAB

Valdina [`valdina] ‹-sseSeküla Petseri rajoonis Krupa vallas (Petseri, Saatse nulk), vn Ва́лдино, 1585–1587 Другое Валдино (puustus), 1627 Валдино, 1780 Валдина, 1792 Волдина (mõis), Куволдина (metsavahikoht), 1872 сельцо Вандино, 1882 Александровское (Валдино) (mõis), 1920 Valdino (mõis), 1928 Valdina (mõis).  B1
Endine mõis, XIX saj alguses erakätes, sajandi lõpupoole kuulus Saatse koguduse alla. J. Simm oletas kohanime tulenemist mingist isikunimest. Vene allikate järgi on Voldina (Волдина) peamiselt handi perekonnanimi. A. Šteingolde hüpoteesi järgi võiks Валдин ~ Волдин pärineda nimest Валда ~ Волда (‹ poola Waldemar) või leedu naisenimest Valda. See ei näi siiski usutav. Eesti päritolu korral võiks lähtuda sõnadest vald, valdas ’latt; kook, vinn’ või valdas ’koormapuu’. Vrd ka Misso Valdi küla, talu, mets, soo (Vas, ↑Vatsa), Surju Valdimurru väikeküla, oja (Saa, ↑Kikepera), Voldi talud (Kan, Har, isikunimest). Vrd Voldi. – AK
Academic; EAA.1999.1.101; EAA.1999.1.102; EAA.1999.1.307; Eesti TK 42; Ivanov 1841: 188; Pskov 1585–1587: 142; Pskov 1792; Pskov 1885: 516; Setumaa 1928: 277; Simm 1970b: 144; Vasilev 1882: 10, 42; VES; VMS

Valga viipenimi. Kohamärk osutab kas naaberlinnadele Valga–Valka või Valga kirikutornidele.
Valga2`Valka ~ -sseVallinn Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 linn omaette haldusüksusena, läti Valka, 1286 Walko, 1345 Walken, 1387 Walk, keskajal ka Walkede; sks Walk.  A2
Valga on ainulaadne, kuivõrd pool sellest kuulub Eestile, pool Lätile. Valga on olnud tähtis koht, mida on varajastes allikates tihti nimetatud oppidum’iks, st linnaks. Ametlikud linnaõigused sai Valga siiski alles 1584. Nimi ise on esmakordselt kirja pandud 1286 Riia linna võlaraamatus, kus on märgitud kaks võlgnikku Johannes clericus de Walko ja Johannes Stedinc de Walko, mõni aasta hiljem Thidericus de Walco (ka Walke). Arvatavasti oli tegemist Valgast pärit kaupmeestega. Valga ühe nimena on allikates käibel olnud ka *Põdeli (1369 Podel, 1383 Podelis od. up den Valk), mis tänapäeval on Valgast läbi voolava jõe nimi (↑Pedeli jõgi). 1383. a üleskirjutuse lõpposa võiks tõlkida „Valk’i peal või kohal“, nimi võib siin tähistada harilikku maastikukohta. Nime päritolu on otsitud mitmest valk-algulisest sõnast: valk ’löömariistad, pistrik’, valkama ’rängasti sadama, valgeks lööma, maadlema, võitlema’, valkistama ’valgeks, valkjaks või heledaks tegema, pleegitama’, valko (walko) ’välk, valguskiir, valgus’, *valketa ’valge’ jt. Kõigis seletustes jääb nõrgaks nimeandmismotiiv. Läti nimeuurija O. Bušs pakub, et nimi võiks olla seletatav ka sõnaga valks ’oja’, kuid väidab ka, et sellise komponendiga nimed on levinud ainult Eesti piirist kaugel Kuramaal ja seepärast ei saa seda tõepäraseks pidada. M. Vasmeri arvates sisaldub nimes vene laen volok ’paadi ülevedamise koht’. Seda sõna peetakse vene keeles slaavi omasõnaks, tegusõnast волочить ’lohistama, tirima, tassima’. Mitme uurija arvates aga pole vaja vaadata vene sõna, kui ka läti keeles on samatähenduslik sõna valks või valka olemas. See tuleb tegusõnast vilkt ’vedama’. Küsimus on, mis jõest mis jõele paate veeti. Üldiselt on arvatud, et paate veeti Pedelist Koivasse, mis ei ole aga arheoloogide kinnitust leidnud. Võimalik, et paate veeti Pedelist Säde jõele ja saadi niiviisi välja Salatsi liivi aladele ning merele. Pedelilt pääses Väikesele Emajõele ja Võrtsjärvele, sealt Emajõe kaudu Tartusse ja Pihkvasse. Läti nimeuurija O. Bušsi arvates ei ole ka see seletus usutav. Tema arvates võib nime aluseks olla läti sõna valgs ’niiske’, vrd läti valga zeme ’märg maa’. Valga tähtsamad linnajaod Eesti poolel on Kesklinn, ↑Laatsi, Priimetsa, ↑Puraküla, Rükkeli, ↑Tambre ja ↑Toogipalu. Valga piires olid varem ka linnamõisad Kapsta (läti Kāpostiņu muiža, sks Engelhardshof), Oosuli ehk Oosoli (läti Ozolu muiža, sks Alexandershof) ja Vidriku (läti Pidriķa muiža, sks Friedrichshof). Läti Valgas eristuvad linnajagudena Piparciems ja Putras kalns (eesti k-s Pudrumäe).MF
BHO: 644–645; Bušs 2003: 35; Bušs 2006: 65–68; EO: 264; Faster 2013b: 40–44; KNAB; Mägi, Veri 1976: 13; Saks 1984; Valgamaa 1932: 132, 546; Vasmer 1923: 75

Vanamõisa10 [vana`mõisa] ‹-`mõisa ~ -sseMuhküla Saare maakonnas Muhu vallas (Nurme mõis), 1645 Wannamois (küla Nurme vakuses).  C1
1977–1997 oli ametlikult Piiri küla osa. Vanamõisa asub endisel Muhu-Suuremõisa kohal. On arvatud, et Vanamõisa on tekkinud pärast 1626 koos Nurme ja Linnusega, kui mõis rajati mere äärde pool penikoormat eemale ja sinna asustati Innekülla mõisastatud talude omanikud. Siiski esineb 1570 Vanamõisa lisanimena Viira vakuses (Wanna moise Mart) ja 1592 on mainitud Henno Wannamoyse juba Nurme vakuses. Seega oli Vanamõisa nimi olemas juba XVI saj ega saa tuleneda Muhu ametimõisa kohavahetusest XVII saj.MK
EAA.1.2.936:11, L 10p; EAN; KNAB; Rehepapp; Rullingo 2001: 168; Saaremaa 1934: 647; Saaremaa 2007: 116; SK I: 481; SMF: 90

Varangu2-leKoeküla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas, mõis, sks Warrang, 1426 Wrangel, 1688 Warrong, 1732 Warrango.  B3
Küla juurde asutati 1670. a-tel mõis (mõisahoone ehitati 1673). 1920. a-tel tekkis mõisa maadele asundus, mis 1950. a-tel liideti külaga. Nimi võib olla siirik Virumaalt, olles pärit Wrangellide suguvõsalt, kelle valduses pidi seega küla olema veel enne 1426. Et selle kohta andmeid pole, ei saa välistada, et nimi on tekkinud analoogiliselt Haljala Varangu nimele. Vrd Varangu1. – FP
EAA.1.2.942:489–490, L 477, 478; KNAB; LUB: VII, 411; Schilling 1970: 97; Thor-Helle 1732: 317

Veelikse1-leSaaküla Pärnu maakonnas Saarde vallas (Jäärja mõis), 1923 Veelikse (asundus).  C2
Veelikse oli Jäärja mõisa 1872 asutatud karjamõis, mis oli rajatud kunagise Rauliste küla (1562 Rawles) talude (Veelikse, Kulli, Kita, Orjamaa, Rooni) kohale. Veel Rückeri kaardil 1839 on märgitud küla Raulist ja veski Felix, kuid L. Leesmendi väitel oli samas kohas juba 1815 ja 1826 vaid vesiveski. 1920. a-test Veelikse asundus, al 1977 küla. Veelikse nimi on muganenud saksakeelsest karjamõisa nimest Felix, mis omakorda võib olla saksastatud mugand varasemast talunimest. Veeliksega on 1977 liidetud ↑Räisa ja ↑Uusnaru küla, praegu on selle piires ka Sandre küla (u 1939, varem Roose asundus). Vrd Veelikse2. – MK
BHO: 77; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); Leesment 1976: 239; Pärnumaa 1930: 509

Viimsi [`viimsi] ‹`Viimsi ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Vimsi-le›, elanikud `vimslased Jõealevik Harju maakonnas Viimsi vallas, mõis, sks Wiems, 1241 Uianra, 1385 Lemmetoye van Vyandes (isikunimi), 1471 Vyamas, 1679 Wiembz, 1840 Viimsemois, 1875 Wihama (Viimsi mõisa maal).  C3
1471 on mainitud, et ordu müüs küla Pirita kloostrile, kes rajas sinna mõisa. Küla kadus allikatest. Pärast kloostri hävitamist 1577 läks mõis üle Rootsi riigile. Hiljem oli mõisal mitmeid omanikke, sh muudeti see 1643 kindralkuberneri residentsiks, nn lauamõisaks. Maareformiga 1919 sai Viimsi riigimõisaks, mis anti 1923 autasumaana teenete eest Vabadussõjas kindral Johan Laidonerile. Seetõttu on kohalikud enne sõda hakanud mõisat kutsuma ka Laidoneri mõisaks. Viimsit loeti 1920.–1930. a-tel asunduseks, kuid pärast 1930. a-id kadus ta nimekirjast ja arvati Miiduranna alla, uuesti taastati alevikuna 1977. Osa kirjapanekute põhjal võib järeldada, et mõisanime kohalik hääldus oli Viimpse (nagu Püintse Püünsi külal), kuid sellest pole otseseid kirjapanekuid. P. Johansen on arvanud, et Taani mungad on külanime valesti kirja pannud: Uianra peaks olema Uiama. Ta pakub, et nime tuleb lugeda Vihamaa, millele viitab ka 1688. a kaardil Wehema Koppel, Wehema Kople Pöld (ka 1729 Wehama Koppell) ning J. Laidoneri teade, et koht on nüüd Vihamaa. L. Kettunen suhtub sellesse väitesse kahtlevalt. Ta leiab, et Vihamaa või ka *Vihanra ei saa muutuda eesti keeles kujuks Viimsi ja arvab, et praegune eesti nimi lähtub saksakeelsest mõisanimest. Johanseni etümoloogia tundub siiski usutav, Wihama esineb 1875. a kaardil ja on nimi mujalgi Eestis. Siiski esineb Viimsi nime varasemates kirjapanekutes alati -s, enamasti on need ka isikunimed, kohanimi märgib päritolu. On ju võimalik, et need nimed on seesütlevas käändes, nagu ka Kettunen rõhutab, aga pole selge, miks nii läbivalt just selle nime puhul. Külanimed võivad küll kohakäänetes esineda, kuid need on ikka üksikvariandid.MJ
BHO: 671–672; EAA.1.2.940:153, L 144p;  EAA.3724.4.350, L 1; ENE-EE: X, 396–397; EO: 199–200, 206; Johansen 1951: 179; Joh LCD: 663; LCD: 46v; Särg 2006: 213–214; Viidas 1992: 87–88

Viisireiu [viisireiu] ‹-`reidu ~ -sseSaaküla Pärnu maakonnas Saarde vallas (Tali mõis), 1816 Wiserejo Köwatoma Johan (talupoeg Jäärja mõisa all), 1834 Wisereio (talu Jäärja mõisa all), 1839 Wiserja (talu).  C2
Külana 1922, asub Reiu jõe ääres. L. Kettunen on Reiu puhul toonud võrdluseks isikunime Reidu (sm Reijo), nentinud aga, et nime etümoloogia jääb hämaraks. L. Leesment väidab, et Viisireiu küla nimes on tegemist saksakeelse sõnaühendiga Wiesereich ’niidurikas’. Tuleb siiski arvestada võimalust, et Wiesereich vanadel topokaartidel on kantseleietümoloogia. Nime järelosa aluseks on pigem rõid (ka jõenimi on esinenud kujul Rõiu) ’kruus, jäme liiv, mustus’, vrd sm roito ’praht, ront’, roita ’vana kolu’. Nime algusosa on isikunimi. 1624. a revisjonis on Saardes mainitud talu Reyepil, kus elas Raysta Wyse.MK
EAA.1865.3.247/2:36, L 62p; EAA.1865.3.249/2:19, L 58p; Kallasmaa 2003: 114–115; KNAB; Rücker

Viitka [`viitka] ‹-le›, kohalikus pruugis-lõ ~ `ViitkilõVasküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Misso mõis), 1627 Witko (eesnimi), 1630 Wietka, 1684 Witka Danill, 1782 Witka Hindrich, 1798 Wietk.  B3
1638. a revisjonis on kaks eraldi Viitkat, *Panitoras kohalt pagenud Kittke (Wittke?) Jaek ja praeguses Missoküläs Wittke Jacob Preisimaalt. Talu 1684. a kaardil võiks olla nime saanud pigem esimese kunagise elukoha järgi. Viitka külanimi on alguse saanud eesnimest, mida ei saa samastada vene nimemuganduse Vitka tänapäevavastega Vitali. Balti Vitus, poola Witko, vene Вит ja itaalia Guido põhinevad germaanlaste erinevatel Widu-algulistel nimedel. Germaani nimi on tõlgendustes põimunud Sitsiiliast pärit püha Vituse ladinakeelse nimega. XIX saj Vastseliinas moodi läinud Guido nimest hakati kasutama mugandust Viido. Vanem Viitka eeldab põhinemist poolapärasel nimevormil. Tänapäevane Viitka küla hõlmab kunagise *Panitora vakuse keskse ala. Vana nime *Panitora kohta on teateid XVI saj-st alates (1561 Волостка Паниторская, 1563 Панитора (küla), 1585 Ponitora, 1627 Pannitura, 1638 Panytura Kubbiasschaft, Pantza külla, 1688 Pantoriska Gebiet). Nimi sisaldab järelosisena sõna ora ~ ura ’oja’ ja võiks põhineda kunagisel ojanimel. Algusosis on keeleliselt hämar. O. Roslavlev on seda nime seostanud Pankjavitsa venekeelse nimega Panikovitši. Tänapäeva Viitkaga on põhjaosas kokku sulanud Kamara, mis oli veel 1945 omaette küla. 1977. a-st on Viitka külaga liidetud Ala-Viitka (1945 Kapstoja), Järvemäe, Kiimagu, Kunnumäe, Lauri, Savihoovi ja ↑Tsäpsi küla. Vrd Põnni, Viidu, Viita. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.1865.2.141/2:11, L 11; Mellin; PA I: 4; Rajandi 1966: 178; Rev 1624/27 DL: 76; Rev 1638 I: 166; Roslavlev 1976: lisa 1; Selart 2016: 69; Truusmann 1897a: 40

Vingerja-leSaapaik (küla) Pärnu maakonnas Saarde vallas, kuni 2017 Surju vallas (Kilingi mõis), u 1900 Вингерья (küla), 1923 Vingerja.  A2
1977 liidetud Kikepera külaga. Küla asub soosaarel Ilvese raba ja Tildriraba vahel, viimane on veel Mellini atlases märgitud järvena. Soonimi Wingerja Soo esineb sealkandis 1802. Nimi pärineb kalanimetusest vingerjas, vrd ka vingerdama ’looklema’. Varasemal ajal on Vingerja esinenud lisanimena Vigala khk-s (1765 Wingerya Hinrich).MK
EAA.3.1.497:179, L 165p;  EAA.2072.5.778, L 1; KNAB; VMS; ÜAN

Voika-le›, kohalikus pruugis ka Voitka Nõoküla Tartu maakonnas Nõo vallas (Meeri mõis), 1731 Woikasche Mühle (veski), u 1900 Войка (karjamõis), 1923 Voika (asundus); sks Woika (karjamõis).  B3
Esimene teade veski kohta pärineb a-st 1684 (pole teada, kas nimega või ilma). Al 1731 on teada Voika talu (hiljem 1811 Woika Jahns Gesinde, 1816 Woike). Voika karjamõis rajati XIX saj II poolel. 1920. a-tel rajati selle põhjal asundus, mis 1939. a paiku muudeti külaks. Talu, karjamõisa, küla ja oja nimi pärineb veskilt, mida kutsuti tõenäoliselt möldri järgi. 1731 on Meeri mõisas mainitud Woikka Teppo, kuid pole seostatud veskiga. Tegu on ilmselt slaavipärase nimega, nagu seda on vn Войка (1648), poola eesnimi Wojtek (omastav Wojtka, lähtenimi Wojciech) ja perekonnanimi Wojtko ning ukraina perekonnanimi Войтко, vrd ka Lõuna-Eestis kirjapandud 1638 Woyke Peter ein Reusz ’venelane; Vene alalt tulnu’ ja Woitko Hin Ein Rusz ’venelane’. L. Kettunen oletas Voitka puhul isikunime *Voidika. Ansomardi esitatud isikunime Votiko ~ Vodiko ei saa arvesse võtta, sest see on tuletatud ilma tõestuseta ühest vere-lõpulisest kohanimest. Vaevalt sobiks päritolu selgitamisel Kuusalu voika ’noodatiiva märk’, sest see on liiga kitsa levikuga. 1977 liideti Voika külaga osaliselt Vastse-Nõo küla (↑Nõo). ¤ Ka rahvajutt toetab kohanime puhul isikunimelist lähet: Voika olevat saanud nime sellest, et seal elanud pikka aega Voika-nimeline mölder. (1939) Viimase veski omaniku sõnutsi olevat ta esivanemad seal vilja jahvatanud juba üksteist inimpõlve.EE
Ansomardi 1903: 845; BHO: 683; EAA.1865.2.45/4:5, L 4p; EAA.1865.2. 45/14:5, L 50p; Eesti TK 42; EM: 94, 202; EO: 58; ERA.14.2.717 (Tartu maavalitsuse ettepanek 19. VI 1939 nr 3102 asunduste nimede muutmiseks); KM: ERA II 241, 533 – 1939; KN; Marand 2001–2004: III, 23, 24, IV, 19; Rev 1638 I: 58, 294; RGADA.274.1.190/2:680, 693, L 642, 655; Tupikov 1903: 89; VMS: II, 696; ÜAN

Voltveti [`voltveti] ‹-`vetti ~ -sseSaapaik Pärnu maakonnas Saarde vallas, mõis, sks Tignitz, 1797 Wolwelti M.  A1
Varasema Liivi sõja käigus põletatud eesti küla (1560 Ticonas) asemele rajatud mõisast on teateid 1563 (Tignitz). Mõisa eestikeelne nimi pärineb omanikunimest Wolffeldt, sellele perekonnale kuulus mõis 1631–1737. Saksakeelne Tignitz tuleneb eesti külanimest. Mõisa maadele rajati 1920. a-tel Voltveti asundus, hilisem Asuvere küla ja praegune Tihemetsa alevik. Vrd Tihemetsa. – MK
BHO: 594–595; ENE-EE: IX, 416

Võidu`Võitu ~ -sse›, kirjakeeles ka Võiduküla Saaküla Pärnu maakonnas Häädemeeste vallas (Laiksaare mõis).  B1
Võidu küla hakkas kujunema Timmkanalist põhja pool olevatest asunduskohtadest al 1921. Võimalik, et nimi oli ideoloogiline, tähistamaks võitu Vabadussõjas. Külaga on 1977 liidetud Uuejõe (kuni u 1939 Soometsa) ja Uuejõe-Võidu küla ning Vaheliku põhjapoolne osa.MK
EAN; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); KNAB; Pukk 2000: 60

Väljaküla1 [väljaküla] ‹-`külla ~ -sseSaaküla Pärnu maakonnas Saarde vallas (Voltveti mõis), ? 1560 Villikull, 1638 Willukylle (küla), 1797 Willo (küla), 1816 Willokülla (talu Voltveti mõisa all), u 1900 Вальякюля.  A1
Väljakülaga on samastatud Renneri kroonikas esinev Villikull, mis 1560 maha oli põletatud. Kui nii, siis on nimi ilmselt asendunud, uue külanime lähtekohaks on väli : välja. Väljakülaga on 1977 liidetud osa Suitsukülast (u 1900 Суйтсокюля). Küla kirdeosa on Toosi.MK
BHO: 629; EAA.1865.3.247/9:17, L 18p; EAN; KNAB; Mellin; Rev 1638 II: 55

Vändra3 [`vändra] ‹-le›, kohalikus pruugis `Vändrä, kirjakeeles varem ka Vändramaa Räpküla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Veriora vallas (Veriora mõis), 1616 Wedrma, 1627 Wenndermah Wessky, 1630 Wendroma kylla, 1638 Wandorma Möller, 1839 Wendrama (küla), 1871 Hoflage Wendrama.  C2
Viluste küla veskit on mainitud 1588. Vändra jäi XVII saj Viluste küla veskikohaks ja hajataluks ehk ühetaluliseks külaks. 1682 oli peremees Wendroma Mertt ja veskikoht oli üles loetud Veriora küla all. Veriora küla mõisaks muutmine kasvatas Vändra (Vändrama) küla sealt välja aetud peredega, ent XIX saj II poolel muudeti karjamõisaks ka Vändrama küla. 1920. a-tel tekkis karjamõisa maadele asundusküla, veskit sellel ajal siin enam polnud. Küla ametlik nimi 1970. a-tel oli Vändramaa, Vändra sai nimeks 1998. Vändra on lühenenud Vändrama kujust. Seda, et järelosa oli algselt sõna maa, ei saa kinnitada, kuigi nt 1627. a kirjapilt Wenndermah võiks pika a olemasolu tollases nime häälduses näidata. *Venderma või *Vendorma võib tervikuna olla esmamainingust varasem võõrapärane isikunimi. Juhul kui nime järelosa ikkagi oli maa, võiks algusosa olla samuti isikunimi, vrd nt sks perekonnanimi Wender. Kui arvestada Räpina idakontakte, siis ka vanavene isikunimede hulgas leidub sarnaseid, samas mitte eriti slaavipäraseid nimesid, nt Ванда, Вантура, Вандышников. Veel ühe võimalusena võiks Vändrama paigutada samasse rühma tundmatut päritolu ma-lõpuliste nimedega Rosma, Kiuma jt. Vrd Vändra1. – ES
EAA.1269.1.797:104, L 232; PA I: 266; Rev 1624/27 DL: 67, 72; Rev 1638 I: 278; Roslavlev 1975: 17, 26, 46; Rücker; Tupikov 2004: 80, 499

Õepa [`õepa] ‹`Õepa ~ -sseMihküla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Koonga vallas (Kõima mõis), 1601 Hepa (küla), 1624 Hoepe, 1638 Hoeper, 1797 Æpa.  A4
Küla on kuulunud ka Koonga mõisa alla. 1977–1997 oli Salevere osa. Nime päritolu ei ole selge. Väärib märkimist, et XVI saj esines vabatalupoja lisanimena ametinimetus hovemeyer ’mõisavalitseja’ (Koonga külas Caupi hovemeyer, 1542 üksjalad Rabavere järgi Nicolas Heveste Meye ja Caup Heveste Meye). Ei saa otse väita, et külanimi oleks rahvaetümoloogia teel mugandunud sellest sõnast, kuid märgitagu, et vabatalupojad on andnud nime mitmelegi külale.MK
EAN; KNAB; Mellin; Rev 1601: 170; Rev 1624 PL: 17; Rev 1638 II: 51; Stackelberg 1928: 154, 159–160

Ülensi-sseTrvküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Tarvastu vallas (Tarvastu mõis), 1583 Ulendisth, 1599 Wlendestekiulla, 1624 Uellendes, 1638 Illustest, Illostekull, 1797 Üllendest.  A3
Põlisküla, mis asub kõrgemal piklikul voorel Mustlast Viljandi poole üle Viljandi–Pikassilla maantee. Mulgi murdes tähendab sõna ül(l)en ’ülal, üleval’ (Pst, Krk). Nimi on vanadele kohanimedele iseloomulikult lühenenud. Kas küla või piirkonna nime algne tähendus on olnud ’ületee’ või ’üleniidu’, ei saa praegu kindlalt väita. Ülensiga on 1977 liidetud Rulli küla (1970) põhiosa. Vrd Ülendi. – MKu
KNAB; Mellin; PA IV: 145; P XVI: 23; Rev 1624 PL: 78; Rev 1638 II: 113; VMS

Jaga

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur