[KNR] Eesti kohanimeraamat

Aakre [`aakre] ‹`Aakre ~ -sse›, kohalikus pruugis `Aagre Rõn – küla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Valga maakonnas Puka vallas, mõis, sks Ayakar, 1557 Aicker (mõis), 1582 Aiakar (väikemõis), Aiakiell (küla), 1782 Ajakarre mois.  B1
● Aakre mõisa maad jagati 1920. a-te alguses kruntideks ja moodustati asundus. Pärast Teist maailmasõda jagunes asundus omakorda väiksemateks küladeks, Aakre mõisa keskus jäi Kivirehe külla. Uuesti moodustati Aakre külana 1977. Liitsõnalise kohanime algusosa on ilmselt sama päritolu kui Aakaru nimes. Erinevalt viimasest ei viita järelosises miski sõnale kõrb : kõrve. Seevastu võiks väga ettevaatlikult oletada hääbunud *kar-tüve metsa või soo tähenduses. Esimesena käsitles kohanime M. J. Eisen, kes saksakeelsest variandist lähtudes oletas alusetult, et algsem kuju võis olla kas *Ainakaar ’heinakaar’ või *Ajatar ’metsavaim’ ja võrdles seda leedu sõnaga aitvaras ’luupainaja; tulihänd’. Mõisa varasem nimi Kawrimoise (1638 Kaffrimoyse) seondub XV–XVI saj omanike Kawerite nimega. 1977 moodustati Aakre järgmistest küladest: Kanaküla, Kivirehe, Matu, Tuuse, Undi (1839 Undi karjamõis, sks Carlsberg), Veere, Väljaotsa ja Ägli. Enamik liidetud väikekülasid oli nime saanud taludelt. Matu tuleneb eesnimest, mis on Matt(h)euse ja Matt(h)iase lühendeid. Ägli tähendab Lõuna-Eestis äket. Tuuse pärineb isiku lisanimest (1628 Tusa Hann). Vrd Aakaru, Aiamaa, Aiaste, Aila. – EE
Bfl: I, 1454; BHO: 37; Eisen 1919b: 6; EM: 96, 132; EO: 176–177; Ernits 1993; Ernits 2015: 705; Hupel 1774–1782: III, 270; KN; PA I: 64; Rajandi 2011: 125; Rev 1624/27 DL: 151; Rev 1638 I: 93; Rücker; Stryk 1877: 130; ÜAN

Aardla [`aardla] ‹`Aardla ~ -sse ~ -le› Kam – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas (Haaslava mõis), 1534 an der Ardelschen Grense (piir), 1627 Arlla, 1839 Ardlakülla.  A2
● la-liiteline kohanimi lähtub L. Kettuneni järgi oletatavast muistsest eesnimest *Arta või *Aarta; isikunimi võib olla germaani algupära, vrd sks Hartwig, tõlkes ’tugev’. Sama päritolu on sm Hartola. Küla järgi on nime saanud org, järv, jõgi ja polder. Vrd Aarla, Ardla. – EE
ENE-EE: I, 22; EO: 70; LGU: II, 360; Rev 1624/27 DL: 125; SK I: 28; SPK: 71; Rücker

Aarna [`aarna] ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ›, rahvakeeles ka `Kiuma‿`mõisa Plv – küla Põlva maakonnas Põlva vallas (Kiuma mõis), 1638 Ahrna Jacob, 1798 Orna (veski), 1839 Arna (veski).  A1
● Algupäraselt on tegemist veski nimega. Tänapäeval kuulub Aarna küla alla lisaks veski ümbrusele ↑Hatiku, ↑Kiumamõisa, Piirimäe asundustalude küla ja Trohvõ küla, a-ni 1977 kandis kogu see paik Kiuma-Aarna nime. Aarna veskit on 1638 Kiuma mõisa XVI saj omanike perekonnanime Taube (Tuwe) järgi nimetatud Tuwi Kywi. Samas revisjonis on nimetatud talupoega Ahrna Jacob, kes pidavat ka veskit. 1627 oli revisjonikirjas Arendt der Moeller. Eesnimi Arendt (Arndt) on germaani Arnoldi üks variantidest, lühem variant Arn (Orn) võiks olla lisanime Aarna aluseks. Aarna nime samastus mölder Arendtiga pole kirjapanekute põhjal tõestatav, ent siiski tõenäoline. Aarna talupoja lisanimena esines XVII saj mujalgi Põlva khk-s. Alamsaksapärast hellitusliidet sisaldav Arnke on ilmselt mitme Lõuna-Tartumaa Aarike talunime alus, Plv Mooste Aarniku veski ja Võnnu Aarniku võiksid olla sama algupära. Samasse nimepessa kuuluv, isanimena saksa omastava käände tunnust sisaldav perekonnanimi Arens on Plv kõnekeelses variandis Aarits. Arvesse tulev on ka L. Kettuneni oletus, et nimi Aarna võiks olla omastava kuju Vana Testamendi eesnimest Aaron. Aarnaga on 1977 liidetud Mõtsanuka (Metsanurga) küla, mis algupäraselt on seotud hoopis Mammastega. Vrd Kadaja. – ES
EO: 148; Mellin; Rev 1624/27 DL: 62; Rev 1638 I: 152–153; Rücker

Aasa ‹-le› PJg – küla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Halinga vallas (Kaelase mõis).  B3
● Kaelase asundus nimetati Aasa külaks 1939. a paiku. Nimi tuleneb ilmselt sellest, et küla asub jõelooke kohal. Küla piiresse jääb loodes endine Liisamõisa karjamõis (1805 sks Lisettenhoff, 1839 Lisettenhof). Vrd Kaelase. – MK
 EAA.2072.5.772, L 1; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); KNAB; Rücker

Abikülä [abi‿külä] ‹-`küllä ~ -sse›, rahvakeeles ka Kivi‿külä Rõu – paik (küla) Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Tsorona mõis), 1588 Jurik Awwiow, 1626 Ahwy Michly, 1638 Awy Michell, 1684 Afwi, 1731 Awi, 1839 Awwi.  A2
● Liideti 1977 Voki külaga. XVII saj Haanja mõisa talust ja talurühmast sai XVIII saj Vastseliina, hiljem Tsorona mõisa küla. Abikülä algtalu kuulus *Verstna küla alla (↑Meelaku). XVIII saj kandis Haanjas nime Awikülla teine koht, praegu Trollaga liidetud Abikülä, mille nime kasutati vahel ka Trolla küla talude kohta. Kumb Abikülä on algupärane, pole teada. Ka Tsorona mõisa Abikülä rööpnimi Kivikülä võiks olla motiveeritud Trolla külas asunud põlisest veskikohast. Igal juhul seostub Abi-nimede ajalugu nende kahe kohaga. Muutuse v › b läbi teinud lisanimi Avi ilmus allikatesse XVI saj. Kahtlemisi võib siia lisada 1561 Haanjast mainitud Андрусъ Авсівъ сынъ. Lisanime võiks võrrelda soome perekonnanimedega Avikainen ja Auvinen, mida seostatakse muinasgermaani laenulise isikunimega Ava, Ave, Avi, Avico, Avican, Auwa, Auwe, Auwo. Kui selline nimi on Eestis isikunimena käibinud, võiks 1561. a kirjapaneku põhjal oletada ka s-lõpulist nimekuju Avis. Lõuna-Eesti Abi- ja Avi-osisega nimede seostamine sõnaga haug : havi ei ole võimalik, sest h-st ei ole kirjapanekutes jälgi ja kalanimetus käändub võru keeles haug : havvõ, omastava lõpus ei ole -i vaid -õ. Vrd Avispea, Trolla. – ES
EAA.567.3.180:4, L 4;  EAA.308.2.178, L 1; EAA.567.3.181:30, L 29p; EAA.1268.1.401:76, L 72p; PA I: 31; PTK I: 29; Rev 1638 I: 172; Rücker; Sukunimet 1992: 60; Truusmann 1897a: 40

Abissaare [abis‿saare] ‹-`saarde›, kirjakeeles varem ka Abisaare Kam – küla Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Valgjärve vallas (Veski mõis), 1503 Abisar (?), 1536 Abiſar, 1582 Awistfer, 1601 Awisaar, 1839 Abbisaar (karjamõis).  B1
● Abissaare nimi võeti uuesti kasutusele pärast 1939. a (nimestikus 1945). Selle maadel oli samanimeline karjamõis. 1582. a Awistfer on vere-osisega sõna, mille algusosale on liitunud -ste. Nime algusosa seostub tõenäoliselt isikunimega (↑Abikülä). Muutust Avi- › Abi- tohiks ehk lugeda saksa mõjuks (vrd Kivijärve). Järelosise -vere asendumine sõnaga -saar võib olla tingitud -vere tähenduse ähmastumisest elanike teadvuses. Karjamõis kandis eesti keeles Pusu nime, samuti kõrts (1796 Pussu; 1839 Pussi). 1923. a andmeil oli Pusu küla ja asundus. Pusu on tänini säilinud bussipeatuse nimena. Kohanimi seostub kas mehenimega Pussu (vrd Pusak, Pussak, Pusik) või vähem tõenäoliselt mõne sõnaga, nagu pusu ’valupiste’, ’kõht’, ’mingi taim’ jt. Abissaarega on 1977 liidetud lõunas Reinu küla (Kan) ja lääneosas Nõoste ehk Tigase küla. – EE
EM: 92, 128; ERA.14.2.717 (Veski vallavalitsuse 6. VI 1939 koosoleku protokoll nr 4); KN; LGU: II, 691; Mellin; PA I: 81; Rajandi 2011: 224; Rev 1601: 75; Rücker; Stryk 1877: 33; Uuet 2002: 112, 263; VMS: II, 267

Agasilla [aga‿silla] ‹-le›, kohalikus pruugis ka Agasli ‹-le› Aud – paik (küla) Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Audru vallas (Jõõpre mõis), 1811 Aggasilla Hinrich, Aggasilla Iaan (taludena), 1839, 1923 Agasilla.  B1
● Liidetud 1977 Jõõprega. Samastatud ka keskajal olnud külaga Ochelsitz. 1624 on alal märgitud talu Ahste või Agste, sellegi samastamine Agasillaga ei ole kindel. Tänapäeva nimekuju põhjal vrd (h)aga ’hagu, oks, vits, kaerapööris, sõkal’ + sild : silla. – MK
BHO: 5; EAA.1865.2.168/7:5, L 4p; KN; Rev 1624 PL: 7, 9; Rücker; Stackelberg 1926: 179; ÜAN

Ahitsa ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ›, kohalikus pruugis ka Ahitsõ, kirjakeeles varem ka Ahitse Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas (Sänna mõis, Vastse-Nursi mõis), 1638 Altzy Jerw, 1839 Ahize S. (järv), 1869 Ahhitze Jerw, Jerwe (talu), 1909 Wastse Ahitse, u 1940 Ahetse.  B2
● Ahitsa järve nimi ilmub kirjalikesse allikatesse varakult, külanime aluseks olevad kahe mõisa talunimed hilja. Vastavuses Sänna poolel paikneva Järvepalu külaga on 1638 Nursi pooleltki mainitud Jerre Pallo Pustus. 1684. a kaardil pole Ahitsa järve ääres asustust. 1765 võib see olla Simmuli küla all mainitud Jerwe talu. 1977–1997 oli Ahitsa jagatud Lauri ja Nursi küla vahel. Talu- ja külanime aluseks on keskaegsel mõisapiiril paikneva järve nimi. Ahinõ : ahitsõ on omadussõna kuju. Järvest on 1638. a kirjutatud, et selle ümber käib piiritüli. Vrd ka mõned Ahe-algulised kohanimed, nt Vana-Roosa Ahepalu (Rõu). Vrd Ahijärv. – ES
BAL: 698;  EAA.308.6.435, L 1; Rev 1638 I: 189; Rücker

Ahli2 [`ahli] ‹-le›, kohalikus pruugis ka Ahelo ‹-sse› Har – paik (küla) Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Mõniste vallas (Saru mõis), 1627 Ayalig (veski), Aglick Marcus, Aglick Peep (talupojad), 1638 Ayle Hans, Aylle Hinrich (talud), 1684 Ahillo kylla, 1706 Agly Peter, 1744 Dorff Ahela, Dorf Ahilo, Ahila Henno ~ Ahela Henno, 1798 Ahillo, 1797, 1826, 1839 Ahhelo (küla).  A3
● 1386. a dokumendis koos teiste Mõniste ja Saru kohtadega mainitud nime Oyl on samastatud Ahliga, ent nimi seostub hoopis Oekülaga Antsla lähedal. Kõik need kohad kuulusid samale Uexküllide suguvõsale. Rahva hulgas käibel olev nimekuju Ahelo on tuletatud arvatavasti vanade üleskirjutuste põhjal. Ahli on olnud XVII saj nii veskikoht kui ka talu, 1684 oli sellest saanud juba küla. Ametlikult liideti 1977 Singa külaga. Külanimi, veskinimi ja talupoegade lisanimed on seotud jõenimega, mille päritolu pole täpselt teada. Tõenäoliselt kuulub Ahli samasse nimepessa Ahi- ja Ähi-alguliste veekogunimedega, ent võib ka seostuda sõnaga ahel, ahil või ahl ’veeloik, suurema loigu küljes olev veeloik’. – MF
 EAA.308.2.169, L 1; EAA.567.3.168:5, 7, 14, 29, L 4, 6, 11p, 27p; EAA.1295.1.214:34, L 33p; EAA.1295.1.756:186, L 174; Kallasmaa 1991: 681; KNAB; LGU: I, 119; Mellin; Rev 1624/27 DL: 99–100; Rev 1638 I: 222; Rücker

Aiamaa [aia‿`maa] ‹-le› Nõo – küla Tartu maakonnas Nõo vallas (Meeri mõis), 1582 Aiamegi, 1627 Ayameggi, 1796 Ayoma, 1839 Aiamakülla.  C2
● Varasematest nimekujudest ilmneb, et liitsõnalise kohanime -maa on arenenud järelosisest -mägi. Liitsõnalise kohanime algusosa lähteks on tõenäoliselt *akja : *aγja- ’äär, serv; piir’. Aiamaa piiridesse jääb Valgeristi bussipeatus (1839 kõrts Walgerist). Vrd Aakaru, Aakre, Aiaste, Aila. – EE
BHO: 7; Ernits 2015: 705; Mellin; PA I: 50; Rev 1624/27 DL: 139; Rücker

Ainja [`ainja] ‹`Ainja ~ -sse›, kohalikus pruugis `Aine Krk – küla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Karksi vallas (Karksi mõis), 1795 Aina Krug, Aina Müller Johan̄ (kõrts ja veskimees), 1839 Aina (kõrts ja veski).  B1
● Mellini kaardil 1797 on märgitud karjamõis ja vesiveski, ida pool küla nimega An̄ist (Aniste). Ainja ilmus külana kaartidele 1930. a-tel. Nime võib analüüsida kaheosalisena Ain+ja, milles järelosis -ja pärineb sõnadest oja või jõe ja algusosa Mellinil märgitud küla nimest. Veski- ja kõrtsinimi on asendanud ste-lise külanime. Teise võimalusena tuleks kaaluda nime algusosa tulenemist sõnast hain ’hein’; vastav nimi on esinenud jõenimena Paistu khk-s (1416 Haynejecke). Ainjaga on 1977 liidetud kagu pool paiknev Aniste (1970. a nimekirjas Vakiste) küla. ↑Vagiste (Vakiste) paiknes varem Ainjale lähemal, moodustades selle edelaosa ja hõlmates Kõvaküla. Vagistest omakorda edelasse, Äriküla piirile, jäävad Rauksi talud. – MK
EAA.1865.3.196/1:37, L 36p, 37; KNAB; LGU: I, 193; Mellin; Rücker

Aitsra [`aitsra] ‹`Aitsra ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Aitsaare Hel – küla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Hummuli vallas, mõis (Ala mõis), sks Adscher, ? 1516 Arstes, 1538 Atziarve, Atzyerve, 1624 Adczier (mõis).  A3
● 1930. a-tel Aitsra asundus, hiljem 1970. a-tel ametlikult Aitsaare asundus, al 1977 Aitsra küla. P. Johansen on tundnud nimest kirjapanekut Atzejerwe. Kuna sks Gut võis peale mõisa tähendada ka lihtsalt maaomandit, siis pole selge, millal mõis rajati. Nimi on tulnud järvenimest, hilisem eestikeelne Aitsaare (1882 Aaltsaare) tundub olevat rahvaetümoloogia. L. Kettunen, kes mõisa eestikeelset nime tunneb kujul Aistra, on nime kirjapanekute hulgas maininud ka Achtjerwe, kuid pidanud seda eksituseks. 1638 on mainitud, et mõisal on järv (Aiher See). Siiski peaks olema ka võimalik, et aht-osise vaste on Lõuna-Eestis att-, sel juhul i oleks tekkinud hilise peenenduse tagajärjel ja seletuseta jääks siiski s. E. Ernits on nime varasemaks kujuks pidanud *Ahitsejärve. Lihtsam oleks nime algusosa lähtekohaks pidada isikunime. Aitsraga on 1977 liidetud Sarapuu küla (1839 Sarapu talu, 1855–1959 ja u 1900 Сарапу talurühm). Vrd Ahijärv, Ahisilla, Ahitsa, Ahja, Ähijärv. – MK
 EAA.298.2.71, L 14; EO: 168; Ernits 2015: 703; EVK; Grenzstein 1882–1883; Johansen 2005: 32; KNAB; LGU: II, 205, 766; Rev 1624 PL: 87; Rev 1638 II: 127; Rücker

Ala2 ‹-le› Hel – küla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Helme vallas (Taagepera mõis), 1839 Alla (kõrts).  B2
● Ala oli mõisa kõrts, mille juurde kujunes asula. 1922 Ala alevik, al 1977 küla. Nimi on lähtunud sõnast ala ’allpool olev, all olev’, mis eriti Lõuna-Eestis esineb kohanimedes täiendina. Siin on ilmselt tegemist vastandusega ala ja mäe: Alast kagus on Mäeküla (1970), mis al 1977 on Ala küla osa. Alaga on samal aastal liidetud ↑Lopsu ja Vanamõisa (1839 Wannamois, külana 1945 Vana) . – MK
BHO: 9; EAN; KNAB; Rücker

Alamõisa [ala‿`mõisa] ‹-`mõisa ~ -sse› Hel – küla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Hummuli vallas, mõis, sks Assikas, 1518 Asykas (mõis), 1782 Alla mois, 1798 Alla M. (mõis).  A3
● Alamõisa nimega al 1977, XX saj varem Ala küla. Eestikeelne nimi tuleb sõnadest ala ’all olev, alumine’ + mõis. Saksakeelne nimi võib olla samuti tulenenud eesti keelest, isikunimest Asikka, vrd soome kohanime Asikkala ja isikunime Asikka. Alamõisa lõunaosa on tuntud Nilbi nime all (taluna 1839 Nilbi, 1855–1859 Нильби). Alamõisaga on 1977 liidetud Kangru (1945). Vrd Assaku, Assikvere. – MK
BHO: 32;  EAA.298.2.71, L 14; EO: 57; EVK; KNAB; LGU: II, 276; Rücker

Ala-Suhka ‹-`Suhka ~ -le›, kohalikus pruugis ka ‹-lõ› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Haanja mõis), 1765 Dorf Suhkamöts, 1796 Suhkamets, Alla Mihkel, 1805 Zuhka, 1839 Soka, 1871 Дрвн. Алла Цухка, 1900 Дер. Алла Сухка.  A3
● Ala-Suhka ja Mäe-Suhka olid 1977–1997 liidetud Suhka külaks. Suhka nime päritolu on ebaselge. Et paljude ts-ga algavate Lõuna-Eesti kohanimede varasemad kirjapildid on s-lised, võib ka oletada, et nime alguses oli varem ts. Alguse s-i korral vrd suhkar ’kuivik’ (vene sõnast сухарь) ja omadussõna сухой ’kuiv’ üldiselt. Alguse ts-i korral vrd seto sõna tsuhkna mitteõigeuskliku kohta (vene sõnast чухна ’läänemeresoomlane’). Kumbki seletus ei sobi häälikuliselt ideaalselt. Rückeri kaardile märgitud Soka ei liitu ilmselt teiste Soka nimedega (vanas kirjaviisis Sokka), vaid tähistab hääldust *Soohka. 1684. a kaardi järgi on Ala-Suhka koha peal elanud veel Tommilka Reen. Võib-olla elas samal kohal 1638. a Kraszna Iwan, sest Rückeri kaardil on siia märgitud *Kraasna talu (Krasna). Vrd Mäe-Suhka, Tummelka. – ES
EAA.1268.1.401:56, L 52p; EAA.1268.1.403:143, L 120p;  EAA.308.6.257, L 1;  EAA.3724.4.1858, L 1;  LVVA.6828.4.380, L 1; Must 2000: 385, 435; Rücker

Ala-Tilga ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ ~ -`Tilka› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Haanja mõis), 1796 Alla-Tilga, 1839 Tilga.  A2
● Ala-Tilga oli 1977–1997 Soodi küla osa. Kõrvuti paiknevatest Ala- ja Mäe-Tilga külast on Ala-Tilga hiljem asustatud, sest 1684. a kaardil siin veel talukohad puuduvad. Madalamal paiknemist näitav Ala- täiend tuli kirjalikku kasutusse XVIII saj lõpul. Vrd Mäe-Tilga. – ES
EAA.1268.1.403:208, L 178p;  EAA.308.2.178, L 1; Rücker

Alavere2 ‹-`verre ~ -sse› Lai – küla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas (Laiuse mõis), 1599 wieś Atawer (*Alawer), 1839 Allafer.  B2
● Kohanimede lõpule -vere eelneva nimeosa vasteks sobib ala ’allpoolne, alumine’. Küla asub Laiuse voore jalamil. – VP
PTK I: 17; P XVI: 110; Rücker

Allaste ‹-sse› Krk – küla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Karksi vallas (Polli mõis), ? 1601 Alstenn (küla), u 1900 Алластъ (talurühm), 1939 Allaste (asundus).  A1
● Küla asub Halliste jõe kaldal. Külanimena märgitud 1970. a rahvaloenduse materjalides. Nime aluseks on talunimi, võib-olla sõnast alane vana kirjaviisi mõjul (vrd läheduses Mägiste). Allastega on 1977 liidetud Kõrgemäe (Hls, 1797 Körgema küla, seekõrval mõis Lenchenshof, u 1900 taluna Кергемяе) ja Mägiste (külana 1601 Mekest ning taas 1930. a-tel, taluna 1839 Meckiste ja u 1900 Мягисте). – MK
EAN; ERA.14.2.715 (Polli vallavolikogu 7. II 1939 koosoleku protokoll nr 2); KNAB; Mellin; Rev 1601: 140, 141; Rücker

Allikõnnu [alli‿kõnnu] ‹-`kõndu ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Ruusiaugu-Allikõnnu Vän – küla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Vändra vallas (Vana-Vändra mõis), 1795 Allikonno Michel (talu), 1839 Allian̄o.  B3
● Allikõnnu nime all al 1977. Rückeri kaardil 1839 on tõenäoliselt trükiviga, peaks olema Allikan̄o. Saksakeelseis kirjapanekuis on sageli õ-d edasi antud a-ga. Vrd hall ’teatud värvus’, kõnd : kõnnu ’kuiv, kõrge maa, savine maa, põndak’, ’aletatud maa’, ’viljatu maa’. Allikõnnu piires on XX saj algul eraldi külad olnud Kadaka (1922) ja Kuke (u 1900 Кукке-рая). 1977 liideti Allikõnnuga Kalda küla (1970) ning osa ↑Sõõrike külast. – MK
EAA.1865.3.294/4:89, L 89; EAN; Kallasmaa 2011: 863; KNAB; Rücker

Alu2 ‹-sse ~ -le› Tõs – küla Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Tõstamaa vallas (Tõstamaa mõis), 1542 Alo Hanno, Alo Peto, Thomas Alo, 1618 Halloby, 1680–1684 Allo Kylla, 1839 Allo.  C1
● XVI saj kuulusid selle lisanimega talupojad Tõhela küla alla. Aluga on 1977 liidetud ↑Häidaste küla. Vrd Alu1. – MK
Roslavlev 1977: 56; Rücker; Saaga: SRA Baltiska fogderäkenskaper f. 390, 1618:68; Stackelberg 1928: 164, 227

Aluste ‹-sse ~ -le› Vän – küla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Vändra vallas (Vana-Vändra mõis), 1638 Halluss (hajatalu), 1680–1684 Allussta Kylla, 1839 Alluste.  B3
● XVII saj loeti küla Vändra mõisa alla. Kui esmamainingu h-d pidada juhuslikuks, siis vrd alune ’all olev’, mitmuse omastav aluste. Alustega on 1977 liidetud Lepiku (1970, rahvapäraselt varem Kraavi). – MK
EAN; KNAB; Rev 1638 II: 14; Roslavlev 1977: 66; Rücker

Amme jõgi, kohalikus pruugis harva Amedi jõgi MMg, Pal, TMr, Äks – jõgi Jõgeva ja Tartu maakonnas, 1582 nad rzeka Amaieg, 1627 Hamma Jeggi, Ammejeggi, 1796 Amme Jöggi, 1839 Ame, Hamme.  B1
● V. Pall oletas, et Amme võib pärineda eesti keelest kadunud, kuid soome keeles säilinud sõnast *ammen ~ *amme ’tõrs, tünn, kopp’, mis seostub tegusõnaga ammentaa ’ammutada’. Kõrvutades nime Ambior-kujuga Vaimastveres (↑Pedja) ja L. Kettunenile toetudes pidas ta võimalikuks oletada *ampi : *amben, mis võis tähendada kaart või esineda isikunimena. Nimekuju Amedi jõgi (vrd Amedi sild üle Amme jõe) tuletas L. Kettunen ühendist *Amme tee jõgi, mis võis aja jooksul kuluda lühemaks. ¤ Nimi tulnud sellest, et jõgi toitvat ammena Emajõge. – EE
EO: 16; KN: 1930. a-d; Mellin; PA I: 109; PTK I: 22; Rev 1624/27 DL: 12, 32; Rücker

Andre [`andre] ‹-le›, kohalikus pruugis `Andr´e ~ `Andr´e‿`mõisa Plv – küla Põlva maakonnas Põlva vallas (Peri mõis), 1757 Moller Andre Joh., 1795 Molre Andre Peder, 1805 Andri, 1839 Andre (küla), u 1900 Андремойзъ (karjamõis).  A2
● Algselt oli tegemist talupoja Möldre Andre järeltulijatega. Andre võis oma lisanime saada veskikohalt, mida hiljem tunti kui Sika veskit. 1805 oli juba neli Andri lisanimega talu. XIX saj keskel tehti küla asemele Peri mõisa karjamõis, mis jagati 1920. a-tel asundustaludeks. Võrumaal sageda lisa- ja talunime Andre või Andri algnimeks on Andreas, otseseks aluseks võib pidada venepärast nimekuju Andrei. Andrega on 1977 liidetud ↑Sika küla. – ES
EAA.3147.1.172:214, L 191p; EAA.1865.2.62/8:9, L 16; EAA.567.2.718:4, L 2p; Rücker; Vene TK 42

Anikatsi ‹-le› Pst – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Tarvastu vallas (Tuhalaane mõis), 1578 да деревнею Аникацю, 1624 Hannikaste (küla), 1638 Hannikast (küla), Hannikaz Hinss (talupoeg), 1797 Annikats (küla ja kõrts).  C1
● Anikatsil on olnud ka Tuhalaane mõisa karjamõis. Nimi on kujunenud ste-liitelisest sugunimest, mille algusosa oli tõenäoliselt isikunimi kas linnunimetusest hani või ka h-line variant eesnimest Annik, vrd sm Hannikka. Anikatsi edelaosas on Veneküla talud (1733 WenneKülla, 1839 Weneküll, u 1900 Венекюля). Külaga on 1977 liidetud Mõtsakuru ehk Metsakuru küla (1922 Metskuru). Vrd Hanikatsi laid. – MK
BHO: 18; DLV 1998: 179; EAA.567.3.139:35, L 34p; KNAB; Mellin; Rev 1624 PL: 52; Rev 1638 II: 64; Rücker

Arase ‹-le› PJg – küla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Halinga vallas (Kaelase mõis), 1500. a-tel (1542) Aroll, 1514 Aruel, 1534 Arro, 1624 Arrast, 1638 Arrass, 1839 Arras.  B3
● XVI saj oli küla Koonga mõisa all, 1624 kuulus poolakale Andreas Radserfskyle, 1638 oli Pööravere mõisa all. 1977–1997 oli Libatse osa. Kui XVI saj kirjapanekud ikka on samast nimest, siis võiks oletada nime lähtumist sõnast aru ’kuiv kõrge maa’. Hiljem on nimi läinud Ara-alguliste rühma, vrd ara ’haru’. Samuti näib ta olevat siirdunud la-liiteliste hulgast ne- : se-nimede hulka. Mõlemad liited eeldaksid enda ees hoopis isikunime, näiteks oletatavat muistset isikunime *Ara. Vrd Araste, Are. – MK
BHO: 26; EAN; KNAB; Rev 1624 PL: 28; Rücker; Stackelberg 1926: 207, 214; Stackelberg 1928: 141

Aravu ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Räp – küla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Tartu maakonnas Meeksi vallas (Meeksi mõis), 1592 Oracko, 1601 Aroha, 1627 Ahrha od. Musseck, 1630 Arrauw kylla, 1638 Orowa kyll, 1686 Arrowakylla, 1798 Arrawo, 1839 Arrawa.  A3
● Aravut on veel 1627 mainitud täiesti tühjaksjäänud külana. Ilmselt oligi tegemist põlisemast Meeksi külast väljakasvanud asustusega. Aravu nime päritolu pole selge. Varasemate kirjapanekute järgi võib oletada nimekuju *Arova, kus on toimunud o ja a kohavahetus, kuid tõenäolisemalt oli varasem nimekuju siiski *Arava. Motiivi poolest sobiks hästi hara ’haru’, kuna koht paikneb lahus rannaäärsetest, tõenäoliselt vanematest küladest ja ka Aravu külas endas on pikka aega olnud kahe põlise liikumistee hargnemine. Kahtlusi äratab sõnaalguse h puudumine kõigis vanades kirjapanekutes, vrd nt Akste. Võimalik on Aravu nime võrdlemine sõnaga aro ’aru, kuiv rohumaa’. Nime tugev varieerumine võiks pakkuda toetust ka vana isikunime oletusele. L. Kettunen ongi pidanud Aravu ja TMr Aravuste küla nimes aravu-komponenti aimatavaks isikunimeks. Ilmselt on Aravu nimega seotud Meeksi valla vana lisanimi ja perekonnanimi Aruste (vrd 1686 Mehikoormas Arutsi Petter). 1977 on Aravuga liidetud sellest noorem ↑Rihtemõtsa küla. Aravu ja Meeksi küla piiril paiknevad Kol´o talud, mis 1930. a-tel oli küla. Vrd Arase, Arava, Aravuse, Pilka. – ES
 EAA.308.2.104, L 1; EO: 271; Mellin; PA II: 436; Rev 1601: 20; Rev 1624/27 DL: 68; Rev 1638 I: 262; Roslavlev 1975: 24; Rücker

Arbi järv Nõo – järv Tartu maakonnas Elvas, 1627 Arpe Jerwe, Arpe (tühi küla), 1638 die Harpsche See, 1839 Arbi (talud).  B3
● XV–XVI saj ürikuis on juttu mõisakohast nimega Harpen (1495 Harpenland ehk Hohenheide), samuti läänist ja veskist. Järve nimi võib neist pärineda ning seostuda kunagise peremehega, kelle nimeks oli Arp : Arbi. Viimase lähteks peetakse kas kreeka isikunime Archippos (Ἄρχιππος, tõlkes ’hobuste hoidja’) või eesti sõna arp : arba ~ arbi ~ harbu ’nõiatemp, nõidumisriist’. Võimatu pole üldsõna pidada kohanime otseseks allikaks. Veekogu nimeks on veel Väikejärv ehk Elva Väikejärv. Vrd Arbavere. – EE
Bfl: I, 270, 678; EMS: I (3), 442; Mäemets 1977: 34; Rajandi 2011: 27, 29; Rev 1624/27 DL: 139; Rev 1638 I: 87, 109; Rücker

Arjassaare [arjas‿saare] ‹-`saarde› Pil – küla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Kõo vallas (Pilistvere kirikumõis), 1686 Harjasarest (seestütlev), 1782, 1797 Harjasar, 1839 Hariasaar.  A3
● Ümberkaudu on (H)arja või (H)arjo esinenud lisanimena. XVIII saj I poolel oli Kõo mõisas Aria Hans ja Ario Hanso Mart, 1758 Arussaare mõisas Harja Hans (ilmselt sama mees kui esimene Hans) ja Harjo Hanso Jürri, Harjo Maddis ja Harjo Mardi Michel. XVIII saj lõpul oli juba küla (Harjasar), mis kuulus Pilistvere kirikumõisale. Külanime lähtekohaks oli talupoja lisanimi sõnast hari : harja või ka päritolu Harjumaalt, mis sai soosaare nime vahendusel külanimeks. – MK
EAA.567.3.117:12, L 11p; EAA.567.3.234:4, 5, L 3p, 4p; EAA.1865.3.217/9:7, L 6p; EAA.3144.2.1:21, L 19p; Mellin; Rücker

Arukülä [aru‿külä] ‹-`küllä ~ -sse› Krl – paik (küla) Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Mõniste vallas (Vana-Antsla mõis), 1601 Arrekull, 1782 Arrokülla Hanns, 1839 Arroküll od Pille.  C3
● 1977 liidetud Koemetsaga. Küla esmamaining võib olla veelgi vanem, juhul kui 1419 Uexkullide päranduse jagamisel mainitud Eleyerve vakus küladega Permel, Arro, Vyrgha ja Pallokule peaks asuma Ähijärve ja Saru vahel. Seda ei saa siiski tõestada. 1601 on Aruküläs kirja pandud kümme talu, kõik peremehed isanimedega, mis võiks näidata, et asustus paiknes pigem külasarnaselt ja Arukülä ei olnud suurt hajatalude piirkonda kattev nimi. XVII saj algupoolest puuduvad teated, 1685. a kaardil on üks talu, alles 1811 on tekkinud uuesti neli talu. Nime tähendus on sama nagu teistel Aruküladel. – ES
EAA.1865.2.130/1:57, L 56p;  EAA.308.2.88, L 1; EAA.1865.2.131/2:45, L 44p; LGU: I, 208; Rev 1601: 61; Rücker

Arula ‹-sse› Ote – küla Valga maakonnas Otepää vallas, mõis, sks Arrol, 1419 Arole (küla), 1477 Arrol (küla), 1475–1486 Wats, Arrol (mõis), 1582 Arrolakul (küla), 1638 Arrulakyllo (küla), Wats genand Wayst oder Arl (mõis), 1900 Arola m.  C2
● Arula on vana küla, mille nimi koosneb sõnast aru ja la-liitest. Aru-algulisi nimesid on harilikult seostatud sõnaga aru, Lõuna-Eestis on aro liivasegune maa. Ilmselt see sõna ongi külanime aluseks, sest Arula tuumikus on niisugune maapind. Teisalt on la-lõpulisi küla- ja talunimesid seostatud isikunimedega, seega *Aro võib olla samuti muistne isikunimi, kuigi sellist siiski teada ei ole. Arula mõis on rajatud arvatavasti ajavahemikus 1475–1486. XVI ja XVII saj paiknes Arula mõis kohas, mida tänapäeval tuntakse Vanamõisana (hilisem karjamõis, sks Althof). Siis oli selle mõisa nimeks *Vaiste (Wats ~ Waist ~ Waystemoyse), mis oli saadud *Vaiste külalt (mh kirjutatud waiwasta kyllo). 1582. a kasutati mõisa kohta nime Rail. Küla on ulatunud Vanamõisast Pülme järveni. Oletatavasti seostub küla nimi sõnaga vaev või vaene. Arula külaga on 1977 liidetud Meema küla (1839 Mema talud) ja ↑Äidu asundus. – MF
BAL: 140; BHO: 29–30; LGU: I, 207, 517; PA I: 79; Rev 1638 I: 27, 89; Rücker; Uustalu 1972: 14, 154; Westrén-Doll 1923: 40

Arumetsa [aru‿metsa] ‹-`metsa› Hää – küla Pärnu maakonnas Häädemeeste vallas (Häädemeeste mõis), 1811 Arrometza Hans (talu Häädemeeste mõisa all), 1839 Arrometz, 1840 Arro Metza Kuella.  A2
● Hiline küla, nimi heinamaa järgi, külas on ka kaks Arumetsa talu. Nimi pärineb sõnadest aru ’kuiv kõrge maa’ ja mets : metsa, tõenäoliselt loodusnime vahendusel. Arumetsa lõunaosa nimetatakse Mõisakülaks, see kuulus varem Häädemeeste õigeusu kirikumõisale. – MK
EAA.1865.3.272/3:7, L 7;  EAA.2072.3.15a, L 3, foolio III; KN; Rücker

Arussaare [arus‿saare] ‹-`saarde› Pil – küla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Kõo vallas, mõis, sks Arrosaar, 1589 Arozor (küla), 1624 Arrosahr, 1797 Arrosar (mõis).  C3
● Mõis, mis on Balti kohaleksikoni järgi rajatud enne 1688. a küla asemele, esineb juba 1681.–1684. a kaardil (Arrosar Hoff). Mõisa maad olid XX saj alguseks välja jagatud ja mõisast lõunas tekkinud Maimsaare küla (u 1900 Маймсаре, vrd Kilingi mõisas taluna 1806 Maimesare Hinrich), muu osa mõisasüdamest kuulus õigeusu kirikumõisale. Praegune külanimi taastati ametlikult 1977, külasse jäid ka Arussaare kõrtsi varemed ja Arussaare mõisakoht. Nimi on pandud mõisa ja kunagise küla järgi. Arussaarega liideti 1977 Uduallika küla (1721 Odoallick, 1839 Uddoallik, u 1900 Удуаллика). – MK
BHO: 30;  EAA.308.2.205, L 1;  EAA.567.2.944, L 1; KN; KNAB; PA IV: 132; Rev 1624 PL: 44; RGADA.274.1.171/1:201, L 198p; Rücker

Borodino [porodi`noo] ‹-sse›, kohalikus pruugis ka Porudinu ~ Porudina ‹pääle ~ Poru`dinna› Har – paik (küla) Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Mõniste vallas (Vastse-Roosa mõis), 1839 Borodino (karjamõis), 1866–1867 Ф. Бородино, 1932 Porudina.  B4
● Vastse-Roosa mõisa karjamõis on olemas Rückeri kaardil 1839, kuid muud kirjalikud teated selle kohta puuduvad. 1920. a-tel jagati maa asundustaludeks, millest enamik kaotati Nõukogude ajal maaparanduse käigus. Küla liideti 1977 Vastse-Roosaga. Rahvapärimuse järgi olevat kohale nime andnud mõisnik, kellele see meenutanud Borodino lahinguvälja. Sovhoosi ajal kutsuti silotegemist Borodino väljal Borodino lahinguks. Võimalik on ka kohanime lähtumine slaavi perekonnanimest Borodin, Borutin vms. – MF
BHO: 43;  EAA.298.2.71, L 18; Remmel 2003: 176; Rücker; Valgamaa 1932: 217

Eametsa2 [`ea‿metsa] ‹-`metsa› Pär – küla Pärnu maakonnas Tori vallas, kuni 2017 Sauga vallas (Sauga mõis), 1638 Ochametza, 1680–1684 Öhametz Byy, 1726 Oamezsher Dorff, 1751 Eha Metza Jaan, 1839 Oeametz.  B1
● Küla keskosa kadus pärast Teist maailmasõda Pärnu lennuvälja rajamisel. Kirjapanekute põhjal võib e või ö olla hiline. Võimalik, et nime algusosa lähtekohaks on oja. Siiski tuleb o-lise esmamainingu puhul arvesse ka uht : uha ’raiutud mets, risu’, uhk : uha ’jää peale imbuv vesi, maast välja imbuv vesi; talvel külmumata kohast tõusev veeaur’, milles u võiks olla madaldunud h ees. Vrd uhastik ’kinnikülmumata koht soos’. – MK
BHO: 57; EAA.1000.2.956:5, L 4p; PTK I: 255; Rev 1638 II: 32; RGADA.274.1.229/3:98, L 962p; Roslavlev 1977: 42; Rücker

Eense [`eense] ‹-sse›, kirjakeeles varem ka Eensa PJg – küla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Halinga vallas (Sõõrike-Parasmaa mõis), 1500. a-tel Igentack, Igentak, 1565 Igentack, 1624 Hehentagk, 1638 Heyentak, 1724 Hintack, 1839 Entsa.  B3
● Küla on kuulunud Saare-Lääne piiskopile ja seejärel oli Koonga mõisa all. 1977–1997 oli küla ametlikult liidetud Vahenurmega. Eense nimi on olnud kaheosaline, järelosa -taguse on andnud tänapäevaks -se. Kui esmamainingu g lugeda g, siis algusosaks on võinud olla isikunimi Iga ajaloolise omastava lõpuga -n, mis selles nimes on säilinud. Väike võimalus on ka, et nime algusosa on lähtunud sõnast jõgi, lääne poolt vaadates asus küla üle Naravere oja. Kui lugeda esmamainingus j, siis on aluseks hiis : hiie (I. Arens, rahvapärimus) ja XVII–XVIII saj oli külanimi *Hiietaguse. Vrd Mäeküla5. – MK
Arens 196?: 11; BHO: 59; EAA.1.2.932:13, L 11; EAN; KN; KNAB; Rev 1624 PL: 26; Rev 1638 II: 21; RGADA.274.1.182/6:84, L 565p; Rücker; Stackelberg 1926: 181

Eera ‹-le› Hel – paik (küla) Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Helme vallas (Hoomuli mõis), u 1866 Эра Юдъ, u 1900 Эра (poolmõis), 1911–1912 Homeln-Ehra (mõisake).  B3
● Esmamaininguga võib samastada talurühma Rückeri kaardilt (1839 Jud). Eera on külana märgitud 1922, varem oli metsavahikoht (Forstei) ja mõisake. 1624 on Hoomuli (Omuļi) mõisa küla Waldczem all märgitud taluperemees Tomas Ehre, kelle lisanimest tuleneb külanimi. Küla on 1977 liidetud Holdrega. Eera edelapoolseid talusid Läti piiri ääres tuntakse Lavine nime all (vrd Hummuli külas 1684 Labban Paap). – MK
BHO: 60;  EAA.308.2.191, L 1;  EAA.2072.9.471, L 1; EVK; KNAB; Rev 1624 PL: 92; Rücker; Varep 1957: 53; Vene TK 126

Eerikvere ‹-`verre ~ -sse› Pal – küla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, kuni 2017 Palamuse vallas (Luua mõis), 1519 Ertver, 1584 Erykuer, 1839 Erikfer.  C2
● L. Kettunen oletab lähtumist eesnimest Eerik (rootsi Erik), ent V. Pall juhib tähelepanu asjaolule, et nimi ei ole varem olnud eriti tuntud, nt on seda XVI saj Harju- ja Järvamaa vakuraamatutes ainult ühel korral. Ka J. Mägiste on seda nime leidnud vaid kirikuraamatutest. 1977 liideti Eerikverega ↑Kilbavere küla. – PP
EO: 297; PA I: 151; PTK I: 30; Rücker

Eerma [`eerma] ‹-le› PJg – küla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Halinga vallas (Enge-Uduvere mõis), 1618 Ermeby, 1624 Ermo, 1638 Ermeby Matt (talu), 1680–1684 Ermo Kylla, 1839 Erma.  C3
● XVII saj algul on küla loetletud Koonga all. 1977–1997 oli Eerma küla ametlikult Enge osa. Eerma nime päritolu jääb ebaselgeks, vrd Setomaalt registreeritud sõna eere : iirme ’idu’, Pärnu-Jaagupi khk-s olnuks oletatavasti omastav *eerme. Kirjapanekutest võiks ka arvata, et nimes võib olla tegemist isikunimega (H)erm, mis on lühend nimedest Hermann, Hermgold. – MK
EAN; KNAB; Rev 1624 PL: 28; Rev 1638 II: 20; Roslavlev 1977: 20; Rücker; Saaga: SRA Baltiska fogderäkenskaper f. 390, 1618:56

Elbu ‹`Elpu ~ -sse› PJg – küla Pärnu maakonnas Tori vallas, kuni 2017 Are vallas (Sauga mõis), 1543 Jelpes Sur Peter (samastatud Halinga all olevaga), 1601 Helpe Jaan, Helpe Jaack (talupojad Halinga all), 1624 Jelp (küla), 1797 Helpa, 1839 Elbo.  C4
● Pärnu-Jaagupi khk-s on XVI saj veel Jelpe Caupi ja Caupi Jelpo. XVIII saj on Helpo küla olnud Sauga mõisa all. Nimi tuleneb mehenimest. Elbu põhjaosas on Illu (1839 Illo talud), mida on vahel eraldi külaks loetud. Vrd Elbi. – MK
BHO: 61–62; Rev 1601: 173; Rev 1624 PL: 30; Rücker; Stackelberg 1928: 143, 149, 150

Epra [`epra] ‹-sse› SJn – küla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Suure-Jaani vallas (Vastemõisa mõis), 1584 Epra, 1624 Ebra, 1638 Eppra.  B4
● 1624 kuulus küla Vastemõisa vakusesse, 1638 Viljandi mõisale. Nime tähendussisu jääb hämaraks. Häälikuliselt lähedane sõna on ebrad ’harakaliha, hobuse kabja siseliha’, ’kühm ülalpool kapja’. Teine võimalus oleks nime tuletada (h)epp-tüvest, vrd hepik, ebel ’kerge, edev’. Epraga on 1977 liidetud osa Uude-Käliste külast (1970), mis koosneb õieti kahest poolest, neist Epra piires on Uudeküla (1624 Udekill, 1738 Uhde, 1797 Udekülla, 1839 Udeküll). – MK
BHO: 67; EAN; EKMS: I, 479; KNAB; Mellin; Rev 1624 PL: 74; RGADA.274.1.202:459, L 453p; Rücker

Ertsma [`ertsma] ‹-le› PJg – küla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Halinga vallas (Roodi mõis), 1514 Hertemekulle, 1534 Hartzma, 1543 Hertzma, 1605 Herzmo, 1624 Ertzma, 1839 Erzma.  B3
● Esimese kirjapanekuga vrd (h)irs (ers) : (h)irre (erre) ’latt, teivas, roigas, jäme(dam) ümarpuit’. Lähtudes selle sõna mitmuse omastava vormist, oleks nimi tõlgendatav kui *Hirtemäeküla. Hilisemais kirjapanekuis võib s olla ne- : se-tuletise jäänus. – MK
BHO: 70; Rücker; Saaga: SRA Baltiska fogderäkenskaper f. 390, 1604:23; Stackelberg 1926: 207; Stackelberg 1928: 147

Ervu ‹`Ervu ~ -sse› Ran – küla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Rannu vallas (Valguta mõis), 1582 Herbe, 1585 Herwa, 1638 Herwo kyllo, Jrwekyll, 1782 Hirwo, 1839 Jerwekülla (= Järveküla; ebatäpne), 1925 Hirvu.  C3
● Algselt oli küla nimi h-alguline, kuid hiljem on nagu Tartu murdes üldiselt see kadunud. Nime päritolu pole päris selge. Algkuju *herb- ~ *herv- tähendussisu ei ole kindel, vrd Nõo erbutama ~ ervutama ’hirmutama’. Hilisemad kirjapanekud viitavad lähtesõnale hirv (sama päritolu on nt Irbe väin ja Iru). XVIII saj on järjestikku kirja pandud kaks küla, nt 1721 Hirwe ja Hirwo. Need näivad lähtuvat talupoegade eri lisanimedest, vrd 1638 Irbe Andresz ja Rein ning Irwo Simon. Tõenäoliselt seetõttu on Ervu nime hakatud seostama tuntud loomanimetusega. Ervu ja Kipastu küla vahel asub 6 km pikkune seljak nimega Ervu mägi ehk Hirvumägi. 1977 liideti Ervuga ↑Kaara ja Sangsaadu (1945) ning osaliselt Metsküla (1839 Metzküll). Vrd Ervita, Iru. – EE
BHO: 117; EAA.1865.2.68(4):18. L 18; EMS: I, 775, 798; PA I: 67, 168; Rev 1638 I: 101, 102; RGADA.274.1.172:313, L 317; Rücker; Tartumaa 1925: 370, 374

Essemägi [esse‿mägi] Har – mägi Valga maakonnas Valga vallas Hargla ja Taheva külas, 1839 Essimäggi Signal.  C3
● Essemägi on laialdase kõrgendiku nimi. Mäe kõrgeim punkt on Lipumägi. Seda kasutas F. G. W. Struve XIX saj algul mõõdistamisel. Talud on Essemäe lähedal olnud XIX saj algusest (1805 Essemae Rein, Essemae Willem; 1826 Essemäe; 1879 Essimäe). Essemäe nime tähendus pole päris selge, aga selle algusosa seostub ehk lõunaeesti sõnaga essümä ’eksima’. Essemäe vana nimi on olnud Marjumägi (XIX saj Mariomäggi). Tänapäeval tuntakse selle nimega üht põhja poole jäävat tippu. Vrd Ess-soo. – MF
EAA.567.2.590:2, L 1p; EAA.1295.1.754:79, L 76;  EAA.2486.3.243, L 3; Rücker

Haava1 ‹-le›, kohalikus pruugis ka Aava TMr – küla Tartu maakonnas Tartu vallas, mõis, sks Hawa, 1782, 1839 Hawa, 1925 Haavamõisa.  C1
● Balti kohaleksikon (BHO) esitab XVI–XVII saj nimekujudena ekslikult Hawer ja Hahafehr (↑Aovere). Haava mõis eraldati 1760 Vesnerist. A. W. Hupeli teatel rajati see ühe talu põhjal. Haavat peeti enamasti Vesneri kõrvalmõisaks. 1920. a-tel tehti asundus, pärast 1939. a oli kirjas külana. Kohanimi tuleneb puunimetusest haab : haava. M. J. Eiseni väitel pärineb kohanimi hoopis sõnast aava ’lagendik’. Viimase sõna kohta lähemad teated puuduvad. Haava piiridesse jäävad loodes Kopli talud (1839 Kopli talu). 1977 liideti Haavaga Engevere küla (1582 Engiewer). Vrd Enge. – EE
BHO: 108; Eisen 1918b: 2; EM: 97, 140; ERA.14.2.717 (Tartu vallavalitsuse 13. VI 1939 koosoleku protokoll nr 5); Hupel 1774–1782: III, 250, 253; KN; KNAB; PA I: 102; Rücker; Uuet 2002: 221; ÜAN

Haava2 ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Urv – küla Võru maakonnas Võru vallas Lõõdla järve kaguotsas, kuni 2017 Sõmerpalu vallas (Vaabina mõis), 1718 Hawa Ado, 1737 Haffwa Mick.  A1
● Külana märgitud 1839 Rückeri kaardil, 1977–1997 oli Haidaku (Aidaku) küla osa. Algselt oli talu ja talurühma nimi. 1805. a vakuraamatus on nimetatud nelja Haava (Hawa) talu ja muuhulgas Mõtsa talusid (Mötza Hawa). Samal kohal oli talu olemas juba 1684. a kaardil. Talupoja lisanimi tuleb kas puunimetusest haab või vanast isikunimest, vrd 1582 Toostes (Räp) talupoeg Jak Hawapoik. Haava talude järgi nimetatakse ka Lõõdla järve kagupoolset otsa Haava järveks. Vrd Haava-Tsäpsi, Majala2. – ES
EAA.1270.2.1:122, L 119p; EAA.567.2.564;  EAA.308.2.88, L 1;  LVVA.6828.4.467, L 1; PA I: 92; Rücker

Haavametsa [haava‿metsa] ‹-`metsa›, kohalikus pruugis Haava‿mõtsa ‹-`mõtsa›, kohalikus pruugis harva Havva‿mõtsa Räp, Võn – küla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Tartu maakonnas Meeksi vallas (Kastre mõis, Meeksi mõis), 1798 Hawamets, 1839 Hawametz, 1895 Hawamötz.  A2
● Küla vanim osa on kaks metsavahikohta teine teisel pool Meeksi ja Kastre mõisa piiri, mida XX saj kutsuti Mõisa-Haavamõts ja Ülikooli-Haavamõts. Viimane oli nimetatud Tartu ülikooli Järvselja õppemetskonna järgi Kastre mõisa poolel. Meeksi mõisa poolele rajati XIX saj lõpul kandikohad, mis moodustavad tänapäevase küla tuumiku. Nimi tuleb loodusnimest Haavamõts, kuid nime tegelik motiveeritus pole lõpuni selge. Kohta võidi nimetada lihtsalt haaviku järgi, kuid on ka võimalik, et nime on andnud siin kandis kaua käibinud talupoja lisanimi Haavakari (Aravul 1670 Hawa Karri Peter, 1686 Hefweker Petter). Külanime kuju Havvamõtsa (haud : havva ’auk’) on ilmselt hiline edasiarendus. – ES
 EAA.2072.5.683, L 1; EAA.308.2.104; Mellin; Roslavlev 1975: 29; Rücker

Haava-Tsäpsi ‹-le› Rõu – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Vana-Saaluse mõis), 1796 Hawa Simmo p. Mihkel, 1839 Hawa (karjamõis), 1879 Espenhof, u 1900 Аваталву, kuni 2017 Haava.  B2
● 1796. a mainitud peremeest on loetletud Rõõmu (Römo) küla all. Hilisemad kaardid näitavad siin juba karjamõisat, mille nime on ka saksa keelde tõlgitud. XIX saj lõpust on taas olemas Haava talud. Kohanimi tuleb siin talupoja lisanimest, see omakorda puunimetusest haab. Haava külaga on 1977 liidetud Kivestü (Kivestu) ja Morosuu-Tsäpsi (1970 Tsäpsi-Morosoo) küla, mõlemad Vastseliina khk-s. 2017 nimetati Haava küla Haava-Tsäpsiks, et eristada teda teisest Võru vallas olevast Haava külast. Vrd Haava2. – ES
EAA.1268.1.403:320, L 280p;  EAA.2072.5.658, L 1; Rücker; Vene TK 42

Haki ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas (Viitina mõis), 1765 Dorf Hakki, 1839 Haki.  C3
● 1684. a kaardil on samas kohas veel Hinno Kylla. XVIII saj juurdunud uus nimi on tekkinud Lõuna-Eestis küllalt tavalisest talupoja lisanimest, mis tähendab nii hakki kui ka künnivarest. Vrd pilkenimetus Kasaritsa hakk. Kõrval paikneb Tialasõ (’tihase’) küla, lähikonnas leidub Tallikõsõ (’talvikese’) talu. Hakiga on 1977 liidetud Ala-Haki küla. – ES
EAA.1268.1.401:156, L 151p;  EAA.308.2.178, L 1; Rev 1638 I: 188; Rücker

Halla ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ ~ pääle› Rõu – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Saaluse mõis), 1796 Halla Moisa, 1798 Hallamois, 1839 Altenhof, 1909 Allenhof.  A2
● Karjamõis ja endine asundusküla on Saaluse mõisa kõige esimene asukoht, mille vana nimi *Seevä (1561 Сельцо Сева, принадлежало Новгородскому мызнику Салуме Рейну) on säilinud mõisa ligidal paikneva kultuurheinamaa Seeväsuu nimes. XVII saj-st peale on tegemist olnud karjamõisaga (1684 Gamla Hofwet, Gambla Salis). Võiks arvata, et Halla nimi on kujunenud ümbertõlgendamiste ahelas Altenhof › Allenhof › Halla, kuid selle vastu räägib asjaolu, et nimekuju Hallamois on varasem kui a-algulised nimekujud saksa keeles. Tõenäoliselt sisaldab nimi lihtsalt sõna hall : halla ja võib olla motiveeritud mitmeti, näiteks asukohast madalal hallakartlikul maal. Vrd Uue-Saaluse. – ES
BAL: 701; EAA.1268.1.403:304, L 264p;  EAA.308.2.177, L 1;  EAA.308.2.178, L 1; Mellin; Rücker; Truusmann 1897a: 40

Hapsu ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ ~ `Hapsu› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas (Haanja mõis), 1796 Hapso Paapo Jakkap, Hapso Juhhan, 1839 Hapsu.  C2
● Hapsu lisanimi ilmus kirjalikesse allikatesse XVIII saj lõpul, selleaegses Torbi külas, mis hiljem jagunes Hapsu, Muna ja Kuuda külaks. XX saj oli Hapsu omaette küla 1930. a-tel, hiljem liideti Rasva külaga, taastati 1997. Hapsu nime päritolu pole selge. Sarnast talunime Hapsi esineb ühel korral Vaabinas (Urv). Tõenäoliselt on tegemist registreerimata variandiga mõnest ha-algulisest isikunimest, vrd Jaan ~ Japs. Vrd ka haps´ma ’aplalt, ahmides sööma’ ja habima ’ahnitsema, haarama’. – ES
EAA.1268.1.403:241, L 207p; Rücker; VES: 55

Hargla1 [`hargla] ‹`Hargla ~ -sse›, kohalikus pruugis `Harglõ ‹-dõ› Har – kihelkond ajaloolisel Võrumaal, sks Harjel, 1782 Hargla kihhelkund, 1798, 1839 Harjel.
● Hargla on vana Võrumaa kõige noorem kihelkond, mis eraldati 1694 ↑Koivaliina khk-st. Hargla piirneb Karula ja Rõuge khk-ga, lõunas Lätimaa Koivaliina (Gaujiena) ja Opukalna (Apekalnsi) khk-ga. Enne 1558. a kuulusid Koikküla ja Laanemetsa mõis Karula (enne XV saj Sangaste) khk alla, Mõniste ja Saru mõis aga Uexküllide omandina Urvaste khk alla. 1667. a-st oli Hargla Koivaliina abikirik. Kogudus sai iseseisvaks samuti 1694. Kirik sai praeguse kuju 1873–1874 tehtud ümberehituse käigus. XIX saj keskel toimus kihelkonnas hoogne õigeusku minek ja Laanemetsa ehitati õigeusu kirik. Hargla khk-s on alati elanud eestlaste kõrval lätlasi. Juba A. W. Hupel teadis, et kihelkond sai nime Hargla jõelt (ojalt) (1798 Hargla Fl., 1864 Hargleoja), mis on Mustjõe lisajõgi. Ojanimi tähendab tõenäoliselt jõeharu või harujõge. Oja on nimetatud 1586 (per fluminem Sara ’Hargla oja mööda’), nimes on esindatud keeleajalooliselt vanem sõna *sara ’haru’. Nimelõpp -la esineb mitme Lõuna-Eesti veekogu nimes. Vrd Hargla2, Saru. – MF
BHO: 103;  EAA.2486.3.243, L 24; ENE: II, 518–519; Faster 2013b: 51–52; Hupel 1774–1782: III, 294; Mellin; Rücker; Tarvel 1975; Valgamaa 1932: 216–266

Hatiku ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ›, kirjakeeles varem ka Hatike Plv – paik (küla) Põlva maakonnas Põlva vallas (Kiuma mõis), 1498 Hattikas, 1627 Hattig Jerwe, 1638 Hattike Jerw, 1757 Hattige Jürri, 1795 Hattika, 1839 Hattik (karjamõis).  A1
● Kõige varem on mainitud talu või väikest küla. XVII saj allikates on juttu põhiliselt järvest, talu säilis XIX saj alguseni, kui selle asemele rajati karjamõis. Hatiku oli asundusküla 1920. a-test, hiljem liideti Aarnaga. Nime tähendus pole teada. Kui esmane peaks olema järvenimi, võiks võrrelda õõtsikut tähendavaid sõnu hõtsk ja hõds´o. Algne võib ka olla järvede kaldal olnud asula nimi, mille lähteks omakorda isikunimi. Vrd hat´o(kõnõ) ’Nursi või Vana-Antsla elanik’. Soome vallanime Hattula on seostatud muinasgermaani isikunimega, nagu ka perekonnanimesid Hattunen ja Hatakka. Perekonnanimesid Hattig ja Hattick esineb ka tänapäeval germaani rahvastel. – ES
BHO: 228; EAA.3147.1.172:164, L 143p; EAA.1865.2.62/2:5, L 4p; EAA.308.2.88; Rev 1624/27 DL: 62; Rev 1638 I: 152; Rücker; SPK: 73; Sukunimet 1992: 84; Wd

Heedu ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas (Sänna mõis), 1638 Föder, 1765 Dorf Hödo, 1839 Hedo.  B2
● Heedu oli 1977–1997 Kaugu küla osa. 1638. a on mainitud Sänna talupoeg, mölder ja sepp Muddanick Hans ja tema poeg Föder (‹ Fjodor). 1684 asusid Mudaniku talud praeguse Heedu ja Kaugu küla kohal. Tõenäoliselt pani just see sõdadejärgse ajajärgu Föder aluse külanime kujunemisele. Vrd Hüüdre järv. – ES
EAA.1765.1.401:239, L 233p; Rev 1638 I: 190; Rücker

Heibri [`heibri] ‹-sse ~ -le›, kohalikus pruugis ‹-le, -n› ~ `Heibre Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas (Viitina mõis), 1684 Heimo Mattz, Heimo Tiemuss, Heimi (küla), 1688 Heimer Tomas, Heimer Timmusk (talu), 1765 Dorf Heibre, 1839 Heibri.  C3
● Talurühm ja küla muudeti XIX saj keskpaigas karjamõisaks, 1920. a tekkis asunikuküla. Nime aluseks näib olevat saksapärane isikunimi Heimer, heim-alguliste germaani eesnimede Heimbert, Heimeran jt lühendvorm. Kuju Heimo võiks tõlgendada kui kohalikku mugandust, vrd lisanimi, hilisem perekonanimi Hõim. r-lõpuliste võõrnimede tüüpilisest omastava kujust *Heimre on hiljem saadud Heibre ja Heibri. Vrd Haimre. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.1268.1.401:160, L 155p; Lexikon der Familiennamen 2008: 285; Rücker; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/36:620, L 621p

Hellekunnu [helle‿kunnu] ‹-`kundu ~ -le› Vas – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Lasva vallas (Loosi mõis), 1782 Hellecona Johann, 1820 Hellekonna (küla), 1839 Hellekond.  B1
● 1782. a on talupere kirja pandud Vastseliina hingeloendi lõpus, millest võib järeldada, et koht oli hiljuti asutatud. Nimi tuleb loodusnimest Hellekund, mis sisaldab usutavasti sõnu helle ’hele’ ja kund ’suur mets, ülesharimata maa’. Hellekunnu ümbruses ongi tüüpiliseks metsaks valgusküllane palumännik. Hiljem on naabrusse tekkinud ka vastanduv talunimi Pümmekunnu (pümme ’pime’). Hellekunnu noor nimi ei kuulu tõenäoliselt kokku läbipaistmatute helvä- ja helli-alguliste looduskohtade nimedega, mida esineb enim Põlva khk-s. Elva ja Hellenurme nime võiks võrrelda peamiselt nendega. Hellekunnuga liideti 1977 Korgõsilla (Kõrgesilla) küla ja osa ↑Lossina külast. – ES
EAA.1865.2.141/2:68, L 67; EAA.1271.1.226:33, L 1515; Rücker

Hendrikumõisa [hendriku‿`mõisa] ‹-`mõisa ~ -sse› Pst – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas (Loodi mõis), 1839 Heinrichhof.  C3
● Olnud Loodi mõisa karjamõis, külanimi (1970) on saadud selle järgi. Varem XX saj ka Hendriku asundus. Hendrikumõisa kohal võis XVI–XVII saj olla ↑Loodi mõisa vana asukoht (Vanamõisa). – MK
KNAB; Rücker

Hilba ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Kan – paik (küla) Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Kõlleste vallas, veski (Karaski mõis, Krootuse mõis), 1804 Dorf Ilba, 1839 Hibba, 1862 Hilba.  C1
● Hilba nime pandi XIX saj alguses kirja Musti ja Karaski mõisa külana, nimi oli saadud Hilba veskilt. Teised talud peale veski kaotati XIX saj mõisamaa alla. Hilba veski kõrval oru loodepoolsel kaldal asus Krootuse mõisa kolmene talurühm (samal kujul juba 1685. a kaardil), mida XVIII saj nimetati *Sälliste külaks (1783 Selleste Wilhelm ja Maert, 1804 Dorf Sellisto). Sama külanimi esineb kaartidel 1930. a-teni (Säliste). Rahvasuus hakati küla kutsuma veski järgi Hilba külaks. 1920. a-tel tekkis oru kagupoolsele kaldale asundustalude rühm, mida hakati kutsuma pilkenimega Täikülä, ametlikult kuulusid ka need majad Hilba küla alla. 1977 liideti Hilba küla vanad talud Krootusega, Hilba veski ja Täikülä Ihamaruga. Hilba nimi pärineb veskilt, mis on oletatavasti nime saanud isikunimest Hilp (tartupäraselt Ilp). Tõenäoliselt on see eesnime Filipp(os) mugandus (Filip › Hilip › Hil´p). Vrd Ilbo talu (Võn Pedaspää). Ilp-algulisi isikunimesid on peetud ka muinasnimedeks või ühendatud eesnimedega Hildebert ja Hilpert. Vrd Ilpla. – ES
EAA.567.2.650:3, L 1p;  EAA.2059.1.2760, L 2;  EAA.308.2.88, L 1; EAA.1267.1.286:175, L 338; EAA.567.2.624:2, L 2p; KNAB; Rücker; SK I: 44–45

Himmaste ‹-sse›, kohalikus pruugis Himmastõ ‹-he ~ Himmatsihe› Plv – küla Põlva maakonnas Põlva vallas (Vana-Koiola mõis), 1627 Himmowitz, 1638 Himmewitz Külla, u 1685 Himmast Kÿlla, 1839 Himmasta.  A1
● Põline küla, mille nimi sisaldab isikunime *Himma ja kollektiivliidet. Viimane on varieerunud kahe mitmuse omastava moodustamise viisi -stõ ja -tsi(dõ) vahel. Revisjonides on kasutatud ka saksa-slaavipärast witz-kohanimeliidet. Himma pärineb kõige tõenäolisemalt muinasaegsest isikunimest *Himot(tu) (tu-liitega tuletis tegusõnast *himota ’himustada, tahta’). Nendes nimenäidetes, kus h alguses puudub, on nähtud pigem germaani algupära, vrd vanasaksa Immo, Imma, Imme. Siiski on ka soome h-alguliste perekonnanimede Himmanen ja Himanen puhul, mis sobivad Himmaste nimega väga hästi, jõutud germaani algupära eelistamiseni. Himmaste kui suure küla nimi pärineb tõenäoliselt muinasajast, kuid isikunimede laenamine ja laennimede ümbertõlgendamine polnud ka siis välistatud. Himmaste külaosad on Kotiots ja Plakiots, kaugemad omaette piirkonnad on Mäelüsmõtsa, Põdõrhavvo ja Võlsimõtsa. Vrd Himmiste, Imste, Imukvere. – ES
EAA.308.6.332:1, L 1; EO: 216; Rev 1624/27 DL: 57; Rev 1638 I: 142; Rücker; SK I: 46; Stoebke 1964: 20–21, 153; Sukunimet 1992: 100

Hindo ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Rõu – paik (küla) Võru maakonnas Võru vallas (Vana-Kasaritsa mõis), 1684 Wehe Hindt, Vehe Handt, 1839 Hindo.  C1
● Liideti 1977 Meegomäe külaga. Kõrvuti asuvate Hindo ja Vähä küla algtaludest annab aimu juba 1638. a revisjoni teade, et samas talus, kus on peremees Wehe Andres, elab ka Rautzep Hinno. Sama sajandi lõpu kaardilt on näha, et Rautsep Hindt elab Meegomäel, Wehe Hindt Hindol ja Vähä küla hilisemas asukohas elab Wehe Hinno. Vahelduvad eesnimed Hino, Hint ja Hindo on tekkinud ristinimest Hindrik, saksapäraselt Heinrich. Hindo nimes on omastava vormis sulghäälik d säilinud, vrd Hino ja Hinu. Vrd Hindu. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.308.6.316:31, L 25p; Rajandi 1966: 73–74; Rev 1638 I: 205; Rücker

Hino järv, rahvakeeles ajalooliselt Pugola järv Vas – järv Võru maakonnas Rõuge vallas (Misso mõis), 1627 Puckula, 1638 Suhr Puckull, 1684 Pugulla Jerwy, 1839 Pugula S, u 1920 Pugula j.  B4
● Järv on oma praeguse nime saanud Hino küla järgi kagukaldal. Varasem nimi pärineb põlisest kadunud külanimest Pugola, mille järgi XX saj nimetati veel Pugola nulka ja ametlikult kohalikku kooli. Et kool paiknes Missos Pulli järve kaldal, leidub ka teateid Pulli järve nimetamisest Pugola järveks, mis saavad olla väga hilised. la-lõpuline Pugola nimi võiks pärineda muistsest isikunimest. Arvatavasti sama järve on mainitud 1563 nimega озеро Кандолъ. See seostub teise Misso kanti ühendava vana kohanimega *Kandala. Vrd Hino2, Siksälä. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; Eesti TK 42; KN; Rev 1624/27 DL: 74; Rev 1638 I: 159; Rücker; Selart 2016: 77

Horoski ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Haanja mõis), 1796 Dorf Ommelka oder Horroske, 1839 Horroski.  A2
● Horoski oli 1977–1997 Kergatsi küla osa. Horoski lisanimi on saadud vene keele mitmusevormis sõnast хорошки ’heakesed’. Talurühm ja küla oli varem tuntud *Ummõlka (Ommelka) nime all (1684 Melacka Omelcka, 1688 Omalckas Jahn, Jurka, 1758 Omblia, 1871 Дрвн. Омелго). Nimi tuleb eesnimest Omeljan, vene eesnime Jemeljan vähem levinud variandist, mille algnimeks on Aemilianus ja läänekristlikuks vasteks Emil. Vrd Horosuu. – ES
EAA.1268.1.403:183, L 156p;  EAA.308.2.178, L 1; EAA.567.3.252:19, L 16p;  LVVA.6828.4.380, L 1; Rajandi 1966: 53; Roslavlev 1976: lisa 11; Rücker; Unbegaun 1995: 46

Hotõmäe [hotõ‿`mäe] ‹-le› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas (Haanja mõis), 1688 Hotti Thomas, Hotti Mick, 1805 Hotte Jürry Tanil, Hotte Jani Jacob, 1839 Hotti.  C2
● Hotõmäe (kuni 1977 Hote) oli 1977–1997 Kokõmäe küla osa. 1688 Haanja mõisa all mainitud Hotti lisanimega talupojad ei pruukinud elada küla praeguses asukohas, sest 1684. a kaardi järgi sellel ääremaal veel asustust polnud. Pärast asustuse tekkimist on külanimeks XVIII saj dokumenteeritud Walde, arvatavasti on selle taga saksakeelne sõna ’mets’. 1796 selles külas kirja pandud Jani Jakkap kannab 1805. a vakuraamatus juba lisanime Hotte, sama nime sai ta hiljem perekonnanimeks. See näitab, et tema hõimu peeti XVII saj lõpu sama lisanime kandjate järeltulijaks, võib-olla oli ka elukohta rahvakeeles juba varem nii kutsutud. Hotõ, algselt Hoti lisanimi põhineb õigeusu eesnimel Фотий (kreeka Φώτιος/Photios). – ES
EAA.567.2.777:3, L 3p;  EAA.308.2.178, L 1; EAA.1268.1.403:260, L 224p; Roslavlev 1976: lisa 12; Rücker; Sukunimet 1992: 107

Hulaku [hul´aku] ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ ~ Hul´akilõ› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Rogosi mõis), 1684 Hulljack Jürcko, Huljak, 1765 Dorf Huljako, 1805 Hullägo, 1839 Hullako.  A3
● Talupoja lisanimest tekkinud külanimi ei pärine tõenäoliselt liitsõnast *hull + Jaak, vaid k-lõpulisest tuletisest. Selle päritolu ja algne tähendus pole selge. Hiljem on nime tõlgendatud sõnast hul´ak ’ulakas’ lähtuvaks, kuid lisanime aluseks on tõenäoliselt vana käibelt kadunud isikunimi. Hulakuga on 1977 liidetud Hinomäe küla. Vrd Hulja, Ulja, Uljaste2. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.1268.1.401:130, L 125p; EAA.567.2.809:3, L 2p; EO: 46; Rücker

Hurmi ‹`Hurmi ~ -sse› Kan – küla Põlva maakonnas Kanepi vallas, mõis, 1758 Hoflage Hormi, Ormi Peter, 1783 Hurmimoisapä Karjus Jürri, 1794 Hurmy, 1839 Hurmi.  C2
● Algselt Põlgaste mõisa karjamõis asutati külasse, mille vana nimi oli *Järvuste. Selleks mõisastati 1758. a paiku viis talu, teiste hulgas Ormi ehk Hormi Peetri talukoht. A. W. Hupeli mainitud Pölks mit Hornim (1782) tuleks ilmselt lugeda lühendiks Hormim(ois). Hurmi on talupoja lisanimi, mida esineb ka Räpinas ja mitmes kohas Lõuna-Tartumaal (Urmi). Lisanime päritolu pole selge. E. Rajandi avastatud seos Urmi – Urbanus on ilmselt hiline, algupäraste Urbanuse nime muganduste hulka see ei kuulu. Hormi ja Hurmi variantidest on algne pigem Hurmi. Nimi kuulub keerukate suhetega sõnapessa, mille liikmeks on eesti urm : urma ’verine haav, verejooks’, soome rahvaluule hurme ’veri’ ja mille peasõnaks on peetud läänemeresoome sõna hurma ’võlu, veetlus, joovastus’, vananenud tähenduses ka ’mõtlemisvõime, taju, vaimujõud’. Sellisena võib Hurmi ehk Urmi puhul tegu olla muinasaegse isikunimega, sõna *hurma i-tuletisega. Vrd ka Wiedemanni sõnaraamatu tartukeelne urm : urmi ’vanamees’. Saaremaa talunimi Ormi võib olla lisanimena sama algupära, kuid võib ka pärineda põhjagermaani mehenimest Orm. Vana külanimi on ilmselt olnud ste-lõpuline *Järvuste (1627 Jerwos Kuella ja Jerweste Jerwe, 1685 järv Jerwitz Siöö, 1686 ümberkirjutusveaga Karwitzkülla, 1783 Jerwuste Külla). Küla on asunud ümber Hurmi järve, selle kõrval on sama suur Kalmatjärv. Hurmi külaosad on Kelmikülä, Kopski ja Püsnigu. Vrd Urmi, Horma. – ES
BHO: 125; EAA.1267.1.286:217, 239, L 426, 467;  EAA.308.2.88, L 1;  EAA.308.2.104, L 1; EES: urm; Hupel 1774–1782: III, 275; Rajandi 2011: 233; Rev 1624/27 DL: 63, 64; RGADA.274.1.240/7:102, L 846; Rücker; SK I: 265; SSA: hurma, hurme; Wd

Hutita ‹-le›, kohalikus pruugis `Hut´t´a ‹-lõ›, kirjakeeles varem ka Utita Urv – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Sõmerpalu vallas, veski (Linnamäe mõis), 1762 Huttita, 1839 Huttaja.  B1
● Ametliku külana märgitud 1970. a rahvaloenduse kaardil. Algselt kannavad seda nime Linnamäe mõisa veski ja kõrts. 1762 mainitud Huttita Mihkli T. Ewa on kasulaps Tepu talus. 1815. a personaalraamatust selgub, et Huttita on juba XVII saj jälgitava, mõisa veskikohaks muudetud Jägera talu rööpnimi; Mellini kaardil 1798 on veski nimi veel Jägera. Hutitaga sama algupära on ilmselt Hutitaja talunimi (Rõu Rogosi mõis), mis sisaldab tegijanime. Tõenäoliselt on kohanime aluseks linnunimetus hutitaja, hutt või hütt ’metstuvi’, kes on oma nime saanud häälitsuse järgi. Vrd ka Utika küla (Vas Loosi mõis, ↑Tohkri). – ES
EAA.1270.1.264:66, L 66; EAA.1270.2.4:132, L 124p; Mellin; Rücker

Härjanurme2 [härja‿nurme] ‹-`nurme ~ -sse› Puh – küla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Puhja vallas (Ulila mõis), 1582 Aryanorum, 1638 Harjanorm, Harjenorm, 1839 Herianurm.  A2
● Liitsõnaline kohanimi koosneb osistest härg : härja ja nurm : nurme. Puhja kandile on nurme-lõpulised külanimed (nt ka Mõisanurme, Siberinurme) iseloomulikud. – EE
BHO: 113; PA I: 49; Rev 1638 I: 111, 115; Rücker

Härämäe [härä‿`mäe] ‹-le›, kirjakeeles varem ka Häramäe Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas (Viitina mõis), 1684 Herrja Hindt, 1765 Dorf Herrämä, 1796 Härramäe, 1839 Herra.  C3
● Härämäe oli 1977–1997 Jugumõtsa küla osa. Talust tekkinud küla nimi põhineb talupoja lisanimel Härjä ~ Härä, mida leidub Võrumaal mitmes kohas ja mis on üldjuhul saadud loomanimetusest härg. 1839. a kirjapilt on samasugune, nagu oli Urvastes levinud lisanimel ja perekonnanimel Hera ~ Herä, mis on teist algupära, vrd sm perekonnanimi Herala. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.1268.1.401:150, L 145p; EAA.1268.1.403:431, L 379p; Rücker; Sukunimet 1992: 94

Hüti2 ‹-le›, kohalikus pruugis Hütü Har – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Mõniste vallas (Mõniste mõis), 1638 Huttj Laur, 1684 Hytte Johan, Hytte Pallitzo, Hytte Hans (talupojad), 1744 Hütty Hans (talu), 1826, 1839 Hütti (küla).  A4
● Hüti ilmus allikatesse XVII saj algupoolel, esialgu talupoja lisanimena, märkusega „uusasukas“. 1684 oli tegemist juba kolmeks jagunenud taluga, hiljem jällegi ühe taluga. Talunimena esines Hytte samal sajandil ka Koivaliina mõisas, ent pole teada, kas nende vahel on seos. Hüti oli XX saj alguseks mõisast müümata maaga talu. Võimalik, et kohas on asunud mingi mõisa majandushoone, vrd sks Hütte ’onn, hütt, osmik’, samuti ’sulatuskoda’ vms, mille järgi on selline nimi võidud esialgu talupojale anda. Hüti külaga on 1977 liidetud väikekülad Ala-Luustoja (põhjapoolne osa Luustojast), Andsi (Antsi), ↑Konnukülä, Peräkonnu, sh põlistalud Kirbu, Puliandsi, Punda jt, mida XVIII saj arvati Mõniste küla alla, nagu ka Hütit. – MF
Dunsdorfs 1974: 258;  EAA.308.2.172, L 1; EAA.567.3.168:15, L 12p; EAA.1295.1.756:22, L 17;  EAA.2072.9.625, L 1; Rev 1638 I: 224; Rücker

Iduste ‹-sse› Kam – paik (küla) Tartu maakonnas Kambja vallas (Kammeri mõis), ? 1582 Iustkul, 1638 Idustkyllo, 1839 Idduste.  C4
● Pole päris selge, kas Poola-aegsed nimekujud Iust- ~ Jost- seonduvad Iduste või Ivaste külaga. Liidet -ste sisaldav kohanimi tuleneb tõenäoliselt sugunimest *Idused : *Iduste (vrd liivi Yddo, Yto), mis lähtub sõnast idu : eo ~ (murdeti, kuid mitte Tartu murdes) idu ’taime alge’. Iduste näib olevat vanapärasem nimekuju (vrd Uudeküla *Uueküla asemel). 1977 liideti Iduste Ivaste külaga. Vrd Eoste. – EE
PA I: 82; Rev 1638 I: 92; RGADA.274.1.172:372, L 377; Rücker; Stoebke 1964: 25, 32

Igevere ‹-`verre ~ -sse› Kam – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas (Haaslava mõis), 1471 Hufmer, 1518 Huygefer, 1795 Higever, 1839 Iggefer (talud).  A2
● vere-osist sisaldav kohanimi võib seostuda mingi *hu(i)k-algulise sõnaga, vrd nt huige : huike ’ühekordne hõikamine’, või inimesenimega (1453 Huke). Praeguse küla piiridesse jääb Ignaste ehk Ignase karjamõis (sks Ignaz). Vrd Igaküla, Igavere. – EE
Bfl: I, 461; BHO: 127; EAA.1865.5.29:19, L 19; EM: 92, 142; EO: 281; LGU: I, 426; PTK I: 34; Rücker; Stoebke 1964: 22, 25, 28

Ignase ‹-le›, kirjakeeles varem ka Ignaste Kam – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas (Vana-Kuuste mõis), 1796 Ignesti (kõrts), 1836 Ignatz (kõrts); sks Ignaz.  A3
● Küla on kandnud nii Ignase kui ka Villemi (1836 Willemi) nime. Esimene neist pärineb küla piiridesse jäänud kõrtsi, teine aga talu nimest. Kõrtsi nimi, mis pärandus ka karjamõisale (↑Igevere), lähtus talunimest, vrd talupoja lisanime 1688 Ignas Andres. ste-line kohanimi tuleneb eesnimest Ignas, mis on ladina Ignatiuse lühendeid (tõlkes ’tuline, lõõmav’). – EE
BHO: 127; EM: 92, 142; KN; Mellin; Rajandi 2011: 79; Rücker; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/35:128, L 129p

Ihamaru ‹-`marru ~ -sse› Kan – küla Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Kõlleste vallas (Karaski mõis), 1627 Ehamah (küla), 1684 Ihammar kylla, 1723 Dorf Ihamar, 1783 Ihhoma Körtsi Peter, 1798 Ihama, 1862 Ehamarro (kõrtsitalu).  C1
● Vana külanimi, mis XIX saj taandus mõisanimest saadud Karaski küla nime ees. Rückeri kaart esitab 1839 Ihamaru kohal talurühmade nimedega väikesi külasid, samal ajal ja hiljem tunti selle vana nime all üksnes Ihamaru kõrtsi lähemat ümbrust. Hiljemalt 1930. a-test sai Ihamaru taas ametliku külanime staatuse. Nime on läbi ajaloo kirja pandud kahel kujul *Ihama ja *Ihama + aro › Ihamaru. Ihama on läänemeresoome muistne isikunimi, mida on viimati eesnimena kasutatud Karjalas veel XVI saj. Eestlaste ja liivlaste juurest on keskajast teada selle nime s-lõpuline kuju *Ihamas (Jamas, Yemas). P. Rintala on P. Ravilale toetudes kirjutanud, et järelliite -ma keeleajalooliselt vanem ülesanne on olnud rõhutada üht objekti võimalike hulgast. Tänapäeva soome keele ma-tuletised tegusõnast kohta tähendavaks sõnaks on Rintala arvates uuem areng ja Ihama või Ihamas oli just nimelt isikunimeks moodustatud tuletis paljudes teisteski kombinatsioonides levinud isikunime elemendist iha-. Ihamaru nimevariandis on liitunud sõna aru (aro), mis tänapäeva eesti keeles tähendab kuiva rohumaad, aga veel Wiedemanni määratluse järgi ka lihtsalt viljakat, kuivas kohas paiknevat maad. Just Põlva ja Kanepi vahel esineb seda järelosist kohanimedes küllalt sageli. Ihamaru tähtsamad omaette nimega osad on Juusa, Runi, Täikülä (kuni 1977 ↑Hilba osa), Valgõmõisa ja Viia, viimane oli veel 1970 omaette küla, mis liideti 1977. Põlva khk Varbuse mõisa väikekülad Lukatsi ja Sõra on samuti 1977 Ihamaru külaga liidetud. Vrd Ihatsi, Puskaru. – ES
EAA.308.6.321:5, L 4p; EAA.1267.1.286:204, L 395;  EAA.2059.1.2760, L 2; Mellin; Rev 1624/27 DL: 63; RGADA.274.1.174:488, L 481p; Rintala 2008: 120–124; Rücker; Saar 2008: 115; Stoebke 1964: 24–25

Ihatsi ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Haanja mõis), 1796 Ihhatse Juhhan, 1839 Hatzi, 1876 Д. Игатси.  A2
● Ihatsi oli 1977–1997 Kergatsi küla osa. Seda kohta on varem dokumentides tähistatud Soo-Udsali nimega (1684 Uthsalla Andre, 1796 So-Utsalle, 1871 Дрвн. Зоутзали). 1876. a kaardil on juba eraldi Utsali (Утсали) küla Suumäe (Soomäe) talude kohal ja Ihatsi küla. Kuigi Ihatsi nimi hakkas seda kohta tähistama XVIII saj, peaks Iha-algulisel muistsel isikunimel põhinev talupoja lisanimi olema Haanjas põline, vrd 1561 Тилькъ Игаловъ сынъ, 1684 Iham Pepp. Nimi sisaldab mitmuse omastava kujulist kollektiivliidet *ihanõ : ihatsi(dõ). Vrd Ihaste. – ES
EAA.1268.1.403:182, L 155p;  EAA.3724.4.1859, L 1; EAA.308.2.178;  LVVA.6828.4.380, L 1; Rücker; Stoebke 1964: 84–85; Truusmann 1897a: 40

Ikeperä järv [ike‿perä järv], kirjakeeles varem ka Ikumäe Hel, Krk – järv Valga ja Viljandi maakonna piiril, XVII saj II poolel Ikane Jerwe, 1839 Iggone S (järv).  B2
● Järv on Ikeperä raba kirdenurgas Ärikülast kagus ja Lilli Perakülast kirdes. Nime algusosa on lähtunud tõenäoliselt isikunimest (isikunimed Ick, Ikade, Ike, Icke jt). Ärikülas näiteks on olnud kaks Igali talu. L. Vaba on juhtinud tähelepanu võimalusele, et järvenimes on läti murdesõna iguon ’ugandi’. Ilmselt hilisema järelosa aluseks võiks olla perä ’pära’. Nime võib olla mõjutanud ka Peraküla (1797 Perra, ↑Lilli) nimi. Järve on kutsutud ka Tikepära ja Metsamatsi järveks Metsamatsi talude järgi. – MK
 EAA.308.2.12, L 1; KN; KNAB; Mellin; Rücker; Stoebke 1964: 25, 26, 28

Ikla [`ikla] ‹`Ikla ~ -sse› Hää – küla Pärnu maakonnas Häädemeeste vallas (Orajõe mõis), 1638 Ickall Andres (talu Heinastes), 1762 Ickal, 1839 Ikle (talu), XIX saj II poolel Ikla (metsavahikoht).  A4
● Küla kujunes XIX saj II pooleks Heinaste (Ainaži) lähedale; 1970. a-tel oli kirjas Ikla asundina, al 1977 uuesti küla. L. Leesmendi arvates on külanimi pärit kunagiselt kolme taluga mõisakeselt (omanik Heinrich Yxkul) ja tulenenud aadliperekond Uexküllide nimest. Iklaga on 1977 liidetud Metsaküla (1930. a-tel Metsa) ja Piiri küla (1922 Veneküla ehk Piiriküla). Vrd Igaküla, Igavere. – MK
KNAB; Leesment 1976: 241;  LVVA.6828.10.12, L 1;  LVVA.7404.3.350, L 31; Rev 1638 II: 40; Rücker

Illi1 ‹-le› Nõo – küla Tartu maakonnas Nõo vallas (Pangodi mõis), 1839 Illi (veski), 1923 Illi (metsavahitalu ja vesiveski).  B3
● Hiline küla, mille kohta on andmeid al 1945. K. Kirdi väitel on see saanud nime kunagiselt veskipidajalt. L. Kettunen oletas tüvelt lähedastes kohanimedes Illevere ja Illistvere mõnd isikunimede Ilja või Elias teisendit. E. Rajandi pidas kohanime Illi alusnimeks vene vormi Ilja, mis omakorda pärineb heebrea isikunimest Elias. M. Kallasmaa on mitmel pool Eestis esinevate Illi talunimede puhul esitanud võrdluseks sm Hilli (lähtub kreeka-ladina Hilariusest) ja sks Hill(e) (lühend Hillebrandist jt). Lähteks võib olla ka alamsaksapärane Ille (vrd sama päritolu sm Illinsaari). Asundustaludest koosnevat lõunapoolset külaosa on kutsutud Varesepaluks. Küla piires asub Illimägi ehk Vares(e)mägi. – EE
EO: 292; Kirt 1988: 239; KN; Rajandi 2011: 76, 79–80; Rücker; SK I: 44; SPK: 97; Uuet 2002: 107; ÜAN

Illi2 ‹-le› Vas – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Vastseliina mõis), 1684 Illia Laur, 1688 Illia Lauri Pahl, 1798 Illi (karjamõis), 1839 Illi oder Carlshof.  B2
● 1684. a kaardil on kõrvuti *Ilja Lauri talu ja üks veskikoht, mida 1688. a andmete järgi võis pidada Viitka Jurka (Wetka Jurcka). XVIII saj lõpus oli selle Illi talu koha peale tekkinud Vastseliina mõisa karjamõis, kuid sama lisanimega talupoeg oli siin olemas veel 1820. a. 1920 jagati Illi karjamõis asundustaludeks. Illi nimi tuleb talupoja lisanimest, mille aluseks on vene eesnimi Ilja, algnimest Elias. Vrd seto eesnimemugandus Il´l´o. Illi kirdeosa on talurühm Ravvanurmõ. Illiga on 1977 liidetud ↑Kurõkivi küla, mis XIX saj kuulus hoopis Misso mõisa alla. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.1271.1.223:117, L 219; Mellin; Rajandi 1966: 81; Roslavlev 1976: lisa 3; Rücker

Ilmatsalu2 [ilmat‿salu] ‹-`sallu ~ -sse› TMr – küla Tartu maakonnas Tartu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Tähtvere vallas (Ilmatsalu mõis), 1601 Ilmatz, 1638 Jllmatzkyll, 1839 Ilmazal.  B1
● See põline küla esineb kõrvuti asunduskülaga 1923. a nimistus. 1977 liideti idapoolne, vanem osa Tüki külaga, ülejäänu aga Ilmatsalu alevikuga. Läänepoolne osa taastati eraldi külana 1997. 1977 liideti Ilmatsaluga osaliselt ↑Leetsi küla. Vrd Ilmatsalu1. – EE
KNAB; Rev 1601: 23; Rev 1638 I: 60, 65; Rücker; Uuet 2002: 287; ÜAN

Intsu ‹-le ~ `külla› Pst – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas (Loodi mõis), 1744, 1758 Hintzo Matz (talupoeg Loodi mõisa all), 1795 Jntzo Hans, Jntzo Juhhan (talupojad Loodi mõisa all), 1806 Hinzo Jack, Hinzo Hans (talupojad Loodi mõisa all), 1839 Intzo, 1935 Insu (külaosa).  C2
● Külana mainitud 1930. a-tel, ametlikus nimekirjas 1970. Nimi pärineb talunime vahendusel isikunimest Ints ‹ Heintz ‹ Heinrich. XVIII saj oli Intsu talu *Milistvere küla all (1744 Millistfer). Omaette piirkonnad Intsu külas on Everti, Kondi ja Taabre, mis on nimetatud talude järgi. Intsut ja laiemat piirkonda nimetati 1930. a-te vallakirjades Mäeltkülaks. – MK
EAA.567.2.1140:3, L 2p; EAA.1865.3.209/4:24, 25, L 47, 48; ERA.14.2.719 (Paistu vallavalitsuse 1. VI 1939 koosoleku protokoll nr 4); KNAB; RGADA.274.1.214/9:85, 86, L 855p, 856p; RGADA.274.1.242/5:101, L 588p; Rücker

Isabella ‹-sse›, kohalikus pruugis ajalooliselt Isablu Rei – küla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Hiiu (varem Kõrgessaare) vallas (Kõrgessaare mõis), 1565 Isapalo by, 1688 Isapell, Isapolo, 1798 Issapallo M., 1914 Issapöld.  C2
● Küla on kuulunud Kõrgesssaare ja Lauka mõisa alla. XVIII–XIX saj on olnud ka Isabella karjamõis (1798 sks Margarethenhof). P. Ariste rekonstrueerib lähtevormiks *isäpe̮lδon või *isän pe̮lδon ja annab nime tähenduseks ’suurpõlluküla’ või ’isapõlluküla’. L. Tiik osutab dokumendis olnud variatsiooninimele 1565 Swrepälle, Swrepell (= Suurepõllu) ja viitab sõna isu tähendusele ’suur’. Esimene kirjapanek osutab siiski küllalt selgesti ka võimalusele, et järelosa oli palu, mis läänepoolsetes murrakutes tähendab madalat, vesist (heina)maad. Mujalgi dokumendinimedes esineb vaheldust -pello ~ -pallo. ¤ Rahvapärimuse kohaselt on Isabella mõis nimetatud Rootsi kuninga tütre nime järgi, kes olla Rootsist põgenenud (1920). – MK
Ariste 1938b: 30–31; HK: 50; KM: E 55143 – 1920; Mellin; RehepappHi; Rücker 1914; Tiik 1966: 552

Ivaste ‹-sse› Kam – küla Tartu maakonnas Kambja vallas (Kammeri mõis), 1627 Iwasti Kuella, 1721 Iddusta, 1839 Iwaste.  A1
● Pole päris selge, kas Poola-aegsed nimekujud Iust- ~ Jost- seonduvad Ivaste või Iduste külaga. Ivaste nimi tuleneb tõenäoliselt sugunimest *Ivased : *Ivaste, mis lähtub omakorda sõnast iva ’viljatera; raasuke’ (vrd sm Jyväskylä ja jyvä ’viljatera’). 1977 liideti Ivastega ↑Iduste küla. Ivaste kaguosas on Ora, mida on 1945 mainitud külana (1839 Arro talu). – EE
BHO: 135; PA I: 82; Rev 1624/27 DL: 111; RGADA.274.1.172:371, L 376; SPK: 115; Rücker

Jaagupi ‹Jaagupi ~ -sse› Hää – küla Pärnu maakonnas Häädemeeste vallas (Häädemeeste mõis), 1839 Jacobsdorf (talu või küla), u 1900 Якоби (küla), 1939 Jakobi (küla).  A2
● Tõenäoliselt algselt isikunimest tekkinud talunimi, vrd Häädemeeste mõisas 1731 tühi talu Jacob Matz, 1782 Jacoppi Mikel, Jacoppi Mart. Mitmeti tõlgendatav on 1835. a kirjapanek Jacoby Külle Metz. Kuigi varem aeg-ajalt külaks loetud (sh 1939), oli ta XX saj pigem paikkond. Ametlik küla al 1977, enne seda oli Jaagupi tuumik kuulunud Kalju IV küla alla (↑Krundiküla). Jaagupiga on 1977 liidetud põhiosa Viirast, 1930. a-test pärit külast, mis nimetatud talu järgi. – MK
EAA.1865.5.153:5, L 4p;  EAA.2072.3.15a, L 6, foolio III; EO: 8; ERA.T-6.3.64, L 1; ERA.14.2.715 (Häädemeeste vallavolikogu 11. III 1939 koosoleku protokoll nr VI); KNAB; RGADA.274.1.193:290, L 285p; Rücker

Jaanimõisa [jaani‿`mõisa] ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹-he› Plv – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Mooste vallas (Mooste mõis), 1798 Johannishof, 1839 Johannenhof, u 1900 Янимойзъ.  B1
● Mooste mõisa karjamõis tekkis XVIII saj, 1686. a kaardil on sellel kohal veel Säkna küla all kirja pandud talu Huiliso Petter. 1920. a-tel jagati karjamõisa maad asundustaludeks. XVIII saj lõpule oli iseloomulik karjamõisate nimetamine pühakute nimedega, sellest moest näib pärinevat ka Johannese ehk Jaani nimi Jaanimõisal. Jaanimõisa omaette talurühmad on Kääpä ja Tsiaoro, viimane kuulus Ahja mõisa (Võn) alla. – ES
 EAA.308.2.104, L 1; Mellin; Rücker; Vene TK 42

Jaanipeebu [jaani‿peebu] ‹-`peepu ~ -le› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas (Rõuge mõis), 1765 Dorf Jani Peepo, 1839 Janipebu.  C2
● Jaanipeebu oli 1977–1997 Ruuga küla osa. 1684. a oli kaks sama lisanimega peremeest, all orus Tiidu Peep (Tido Peep) ja mäenõlval Tiidu Jaak (Tido Jaak). Just Tiidu Jaagu, mitte Tiidu Peebu kanti on XVIII saj tekkinud talurühm ja küla, mille nimi võiks pärineda Jaani pojapoja Peebu poja lisanimest. Külas asus XX saj I poolel Rõuge vallamaja ja küla maadel paikneb üks kolmest Rõuge kalmistust Jaanipeebu. Vrd Tiidu2. – ES
EAA.1268.1.401:250, L 244p; Rücker

Juba ‹-le ~ `Juppa›, kohalikus pruugis ka ‹-lõ› Rõu – küla Võru maakonnas Võru vallas, mõis, sks Quellenhof, 1765 Jubba Jaan, 1796 Jubba Pola Juhhani Jaak, 1798 Juba (karjamõis), 1839 Quellenhof.  C1
● 1684. a kaardil on koht veel tühi. 1765 on mainitud Juba Jaani Vana-Nursi mõisa Vagula küla all, 1796. a kirjapanekus leiab hilisema Poola talu nime, millest järeldub, et Jubal võis olla mitu talu. Karjamõis rajati küla keskele XVIII saj lõpus. 1817 müüdi Juba iseseisva mõisana, saksa keeles anti mõisale uus nimi Quellenhof ’allika mõis’. 1920. a-tel tekkis Juba asundus, mis 1977 nimetati külaks. Juba nimi on alguse saanud talupoja lisanimest, mille päritolu on tundmatu. Oletada võib mõnda j-algulist eesnime, vrd nt Jakobi hollandi-friisi mugandus Jaap või poolapärane (lääneslaavi) Jakuba. Vrd ka Soome Juva-algulised nimed, mida peetakse Johannesest lähtunuteks. Juba alla on pärast Teist maailmasõda arvatud hääbunud Ligõri (Ligeri) küla, 1977 liideti Ala-Vagula (ametlikult Vagula II) küla. – ES
BHO: 475; EAA.1268.1.401:273, L 267p; EAA.1268.1.403:798, L 709p; EAA.308.2.178; Mellin; Rücker; Sukunimet 1992: 152

Jundi ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ›, rahvakeeles ajalooliselt Niilusõ Krl – paik (küla) Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Karula vallas (Vana-Antsla mõis), 1715 Niilusse Johan, 1782 Nilusse Kusta, 1805 Nilusse, 1839 Niluse, 1923 Niiluse-Juudi vesiveski, 1970 Sundi.  C2
● Rahvapärane veski- ja külanimi Jundi fikseeriti XX saj korduvalt kirjaveaga kujul Sundi, 1977 liideti küla Valtinaga. Jundi nime päritolu pole väga selge, kuid tõenäoliselt oli selle aluseks eesnime Juhan mugandus *Junt. Vrd soome eesnimi Juntti. Näib usutav, et Jundi nime käibeletooja oli 1715 mainitud peremees Johan. 1805 oli olemas kolm Niiluse talu, võimalik, et kõnekeeles kutsuti neid juba siis Jundi külaks. Koha põline, kuigi XX saj keskpaigas täiesti unustusse jäänud nimi, on Niiluse. Nimi oli olemas juba XVIII saj alguses, aluseks on olnud eesnimi Niilus kahest võimalikust algnimest, Nikolaus või Cornelius. – ES
EAA.1297.2.1:25, L 23; EAA.1865.2.130/1:42, L 42; EAA.567.2.530:12, L 12p; Rücker; KNAB; PTK I: 41; Sukunimet 1992: Juntunen; Vilkuna 2003: 97; ÜAN

Jõgehara [jõge‿hara] ‹-le›, kohalikus pruugis Jõgara ‹-lõ› Kan – küla Põlva maakonnas Kanepi vallas, veski (Kooraste mõis), 1588 Pap Jegara, 1638 Jeggar Peter, jegger Kiwa (veski), 1723 Dorff Jeggara, 1783 Jöggera Mölder Rein, 1839 Jögearro.  B3
● Küla on saanud nime koha järgi, kus ühinevad Võhandu jõe kaks peaharu: Ilmjärvelt ja Kooraste järvedest tulev ↑Pühajõgi ehk Sillaotsa jõgi ning Kanepi poolt tulev Ritsike jõgi (Lajavangu ehk Tüürä jõgi, ametlikult ↑Võhandu jõgi). Küla on 1638 nimetatud ka *Jõgeniste külaks (Jegnistkyllo). Mõlema nime motiiviks on asustuse paiknemine kahe jõe ja mitmete ojade harude vahel. Algupärane nimi arvatavasti küll sisaldab sõna jõgi ja haru tähendavat maastikusõna hara, aga kirjapanekute algusest peale on seda hääldatud lühenenult. XX saj algusest tunti Jõgara nime all peamiselt veskit. Veskist teisel pool jõge kahe jõeharu vahel paiknev Kivikülä on omakorda nime saanud veski olemasolu järgi, varem tähendas kivi ka veskit. Jõgehara küla moodustati ametlikult 1977, enne oli ta Alakülä (Alaküla) nime all, mis algselt märkis Kooraste mõisa vanatalude piirkonda. Jõgeharaga on liidetud ka eraldi metsas paiknenud Hüüdre küla, mille idaosa kuulus Urvaste khk Kärgula mõisa alla, lääneosa talud olid aga Kooraste mõisa järgi. Vrd Hüüdre järv, Kooraste, Soohara. – ES
EAA.1267.1.286:55, L 104; KNAB; PA I: 251; Rev 1638 I: 45, 47; RGADA.274.1.174:508, L 501p; Rücker

Jõhve ‹-le› Tor – paik (küla) Pärnu maakonnas Tori vallas (Taali mõis), 1795 Ieffi Iurri (metsavahikoht Taali mõisa all), 1839 Jöchwe (talu), u 1900 Ехве (küla).  B1
● Liideti 1977 Võlli külaga. Asub Jõhve oja kaldal. Nime lähtekohaks paistab olevat talupoja lisanimi sõnast jõhv : jõhvi. – MK
EAA.1865.3.272/3:13, L 12p; KNAB; Rücker

Jõõpre [`jõõpre] ‹`Jõõpre ~ -sse› Aud – küla Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Audru vallas, mõis, sks Jäper, 1500. a-tel Jeckeper, 1571 Jöckinper (talu), 1618 Joepärby, 1839 Jäper.  A1
● Jõõpre mõis rajati XVII saj keskel. Nimi on olnud kaheosaline: jõgi : jõe + pera või pere. L. Kettunen näis pidavat pere-osist nooremaks ja eelistas pera, kui see topograafiliselt vastuvõetav on. Jõõpre rööpnimi on olnud Mõisaküla (Mellinil 1797 mõis Jæper ja küla Moisakül), ametlikult oli kuni 1977 Mõisa asundus. Jõõprega on 1977 liidetud ↑Agasilla, Kaseküla (1936), Kirikuküla (1970 Kiriku, 1945 Kirikumõisa) ja Metsaküla (1839 Metzkülla, u 1900 Метса). – MK
BHO: 136; EO: 160; KNAB; Mellin; Rücker; Saaga: SRA Baltiska fogderäkenskaper f. 390, 1618:24

Jälevere ‹-`verre ~ -sse› SJn – küla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Suure-Jaani vallas (Taevere mõis), 1584 Jalawer, 1601 Jellofer, 1638 Jallafer, 1797 Jllewerre (küla ja kõrts).  B3
● Varasemate kirjapanekute põhjal on vere-lõpuline nimi lähtunud sõnast jalg, mis võis tähendada millegi allosa või oli vana põllundustermin, nagu on oletanud E. Tarvel, vrd põllu jalad ’nööripõllu siilud, ribad’. Pole ka võimatu, et -vere ees oli isikunimi. Nimes on tekkinud muutus ja › jä, mis on j-i järel üldlevinud, nt ka sõna jälg : jälje on samuti lähtunud sõnast jalg. Jäleverega on 1977 liidetud Linnu (1922), Nõmme (1816 kolm talu, Musta Nemme, Koolmeistri Nemme ja Nemme, külana 1970) ja Turpsi (1688–1692 Turbise Jurgen, 1724 Turpsi Jurgen, 1816 kaks talu, Suur Turpsi ja Weikse Turbsi, 1839 Turbse talud, u 1900 Турпси küla). – MK
BHO: 144; EAA.1865.3.255/4:10, 34, 37, L 9p, 33p, 36p; EAN; HK: 53; KNAB; Mellin; PA IV.173; Rev 1601: 109; Rev 1638 II: 103; RGADA.274.1.182/1:19, L 12p; Rücker; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/38:663, L 6p; Tarvel 2001: 202–203

Jäärja [`jäärja] ‹`Jäärja ~ -sse› Saa – küla Pärnu maakonnas Saarde vallas, mõis, sks Saarahof, 1442 Gerger, 1560 Jerrever (mõis), 1638 Jaehre- oder Sahrenhoff, 1797 Järja (mõis), 1923 Jäärja (asundus).  A2
● Jäärja on teadaolevalt vanim mõis Saardes, ordumõisana mainitud juba 1442. 1473 jagasid vennad Klaus ja Jürgen Albedyll mõisa omavahel nii, et esimene sai mõisa ja teine raha ning Rēza mõisa (sks Resen) Limbaži lähedal. Albedyllide käes oli mõis orduaja lõpuni. Pärast seda on mõis palju käest kätte käinud, viimati kuulus ta Ungern-Sternbergide suguvõsale. 1920. a-test Jäärja asundus, al 1977 küla. 1970. a nimekirjas olnud kaks Jäärja küla (I ja II) liideti 1977 Raamatuga. Eestikeelse nime puhul oletab L. Kettunen küsimärgiliselt algvormi *Jääraoja (loomanimetus jäär : jäära). Varasemate kirjapanekute põhjal võiks oletada ka seost sõnaga järv, kahtlemata on praegune Rõikküla järv (läti Ramatas Lielezers ehk Reikul(i)s) ulatunud kaugemale põhja Jäärja mõisa lähedale. Samuti on mõisale lähemale ulatunud loodes olev Järveotsa järv, varasema nimega *Saarjärv (1684 Sari Siö). Jäärja esisilbi täishäälik on pikenenud, alussõna järv puhul on seda juhtunud ka teistes kohanimedes. On võimalik kunagine nimekuju *Jääruoja või *Jäärujõe. Vahepeal, XVI saj kirjapaneku järgi, näib nimi olevat kuulunud ka vere-lõpuliste hulka, tegemist võiks olla nime rööpkujuga. 1560. a kirjapanek pole aga üheselt mõistetav, selle võimalik tõlgendus on ka *Järveääre. Mõisa saksakeelse nime Saarahof lähtekohaks on peetud sõna saar, kuna soo- ja metsarikkal alal oli asustus peamiselt soosaartel, kihelkonnas on ka palju saare-lõpulisi kohanimesid. Saarde kirik sai oma nime siinselt mõisalt. Jäärjaga on 1977 liidetud Alliku (1922 Vallamaja küla), Kiisa (1909 Kiissa, 1797 karjamõis Sarrakis) ja Sookuninga (taluna 1724 Sokuning Toffer, 1816 Sookunninga ja 1839 Sookuniga). Vrd Jäärumetsa. – MK
BHO II: 503;  EAA.308.2.220, L 1; EAA.1865.3.247/2:23, L 48p; EAN; EO: 41–42; KNAB; Leesment 1976: 239; LUB: IX, 846; Mellin; Pärnumaa 1930: 502–503, 508–509; Rev 1638 II: 75; RGADA.274.1.182-2:8, L 97p; Rücker; Stackelberg 1926: 153, 164; ÜAN

Kaagvere1 [`kaagvere] ‹-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis `Kaagri ‹-le, -n› Kan – küla Põlva maakonnas Kanepi vallas, mõis (Kooraste mõis), sks Kagrimois, 1540 Kaever, 1582 Kaigwerkilla, 1627 Kagrimoysa, Kagri Kuella, 1638 Kakafer, 1685 Kaifers Hoff, 1723 Kagrimoisa, Dorf Kagwer, 1798 Kaifer, Kagremois, 1839 Kagrimois.  B2
● 1530. a-test peaaegu kolm sajandit Stackelbergidele kuulunud mõisa kaks algupärast lahustükki olid veel Jõksi (Hoboala) ja Peetrimõisa. 1820 läks Kaagvere mõis Koorastega samade omanike kätte. XIX saj keskel ühendati see ametlikult Koorastega ja Kaagveres säilis üksnes kõrvalmõis. Kaagvere küla alla kuuluvad nii endise mõisa põlistalud kui ka mõisamaadele 1920. a-tel rajatud asundustalud. 1920. a-test oli Kaagvere asundus, al 1977 küla. Keskaegne mõis on saanud nime külalt. Baltisaksa kirjanduses leidub arutelusid, miks just see mõis võiks olla mõisnike suguvõsa Kawer (varem ka Kaifer) algkodu. Peamine põhjendus on, et al XVI saj algusest, kui teisi valdusi Kaweri nimega seostama hakatakse, ei ole siinse mõisa omandisuhetes kunagi Kawereid mainitud. Selle arutlusega võib nõus olla, sest ürikud näitavad selgesti vana vere-lõpulise küla olemasolu, mida oleks raske perekonnanimest tekkinuks tõlgendada. Rahvasuus lühenenud kuju Kaagri võib olla vastupidise nähtuse, mõisanime perekonnanimeks tõlgendamise tulemus, samamoodi nagu 1685 Kaifers Hoff. Vana vere-lõpulise külanime korral on algusosa kaag võrreldav Kaagu lisanimega, mis on andnud talu- ja külanime mitmel pool Võrumaal. Mõeldav oleks linnunimetusega seotud muistne isikunimi, vrd Kaagataja järv (Rõu Pindi). Kaagri nimi võiks ka otse tuleneda isikunimena käibinud linnunimetuse ajaloolisest ri-tuletisest, vrd sm kaakko ~ kaakkuri ’kaur’. Teine vana külanime tõlgendamise võimalus on *Kaikvere, milles diftong on lihtsustunud pikaks a-ks. See annaks hea lähte perekonnanime Kaifer tekkimiseks, millest alles hiljem sai Kawer, ja oleks kooskõlas esmamainingu kirjapildiga Kaever (mida võidi lugeda *kaefer). *Kaikvere algusosa *kaik oleks kokku viidav muinasgermaani nimega Gaike, Gaiko, mille olid isikunimeks laenanud ka läänemeresoome rahvad. Vrd Kaagna, Kaagu, Kaguvere. – ES
BHO: 165;  EAA.308.2.88, L 1; Genealogisches Handbuch: Livland II, 752, 754; LGU: I, 804a; Mellin; PA I: 80; Rev 1624/27 DL: 109–110; Rev 1638 I: 50; RGADA.274.1.174:519, L 512p; Rücker; Stryk 1877: 213–214; Sukunimet 1992: 157, 160

Kaansoo [`kaan‿`soo] ‹-sse ~ -le› SJn – küla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Vändra vallas (Vastemõisa mõis), 1704 Kanso Hannus (talupoeg Vastemõisas), 1797 Koaso, Kanzo (küla ja kõrts).  C4
● Tänapäeva nimekuju järgi on nimes sõna kaan : kaani ’rõngasuss (Hirudinea)’, mis koos järelosaga soo esineb teisteski kohanimedes, kuid seda on raske ühendada kirjapanekuga, millega on nime seostanud Balti kohaleksikon (BHO): 1599 Kubanczo Anus, 1638 Koanss Juergen. Võimalik, et algselt oja vasakkaldal olnud küla oli teise nimega, hiljem on kõrtsinimi saanud külanimeks. Kaansooga on liidetud Alt-Kaansoo ja Kaansoo-Ojaküla (1930. a-test) ning Pärassaare (1601 Perraser Jaack, 1816 kaks talu – Perresare Iurry ja Perrasare Hans, 1839 Perrasaar). – MK
BHO: 178; EAA.567.3.99:40, L 42p; EAA.1865.3.255/5:37, 38, L 37p, 38p; EAN; KNAB; Mellin; Rev 1601: 108; Rev 1638 II: 88; Rücker

Kaara ‹-le›, kohalikus pruugis Kaara‿külä Ran – paik (küla) Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Rannu vallas (Rannu mõis), 1839 Kara (talu); sks Kaera (karjamõis).  C3
● Kaara talumaad tekkisid 1920. a-te alguses Kaara karjamõisa baasil, külaks muudeti 1939. a paiku. 1977 liideti Kaara Ervuga. Selle nimi seondub varasema talunimega. Kohanimi lähtub lõunaeesti sõnast kaar : kaara ’kaer’. – EE
BHO: 163; EMS: II, 411; ERA.14.2.717 (Rannu vallavalitsuse 5. VI 1939 koosoleku protokoll nr 5); KN; Rücker

Kaaru ‹-le›, kohalikus pruugis ka Kaaru‿külä ‹-`küllä› Plv – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Mooste vallas (Mooste mõis), 1627 Kauro Mick, 1686 Kauro Jack, 1741 Karro Jack, Karo Jacob, 1757 Kahro Jacob, 1805 Karokülla, 1839 Karroküll.  B1
● Nimi on alguse saanud Kauksi mõisa talupoja lisanimest. 1686. a kaart näitab, et sellise lisanimega peremehed elasid Kauksis praeguste Vigla, Saksa ja Palgi talu kohal. Vanast asukohast on säilinud metsanimi Kaarulaan lõuna pool praegust Kaaru küla. 1757 loetletakse Kaaru ja Poolakese talu kõrvuti, oletatavasti asusid need siis juba praeguse Kaaru küla kohas. Kaaru nimi pärineb talupoja lisanimest Kauro. Suure tõenäosusega on see isanimi vene ristinimest Gavril, mis omakorda tuleb algnimest Gabriel. Vrd seto mehenimi Kauri, Kaurila, soome-karjala Kauro. Võimatu pole siiski ka lisanime pärinemine linnunimetusest kaur. Nime on aja jooksul rahvaetümoloogiliselt kokku viidud sõnaga karo ’karu’, tsaariaegses ametlikus pruugis pääses see maksvusele mõisakaardi nimena Karro. 1757. a kirjapildis tähistab h ilmselt pikka a-häälikut. Kaaru põhjaosas on Vennekurmu talud, mis kuulusid Ahja mõisa (Võn) alla. Vrd Kauru, Kaurutootsi. – ES
EAA.567.3.183:14, L 15p; EAA.3147.1.172:198, L 180p; EAA.567.2.710:2, L 2p; Rev 1624/27 DL: 55; Rücker; Sukunimet 1992: 186

Kaasmaru [`kaasmaru] ‹-le› Nõo – paik (küla) Tartu maakonnas Nõo vallas (Tähtvere mõis), 1582 Kazimierow, 1588 Kazmer, 1627 Kasamah Kuella, 1638 Kasamakyllo, Kasemer kyll, 1839 Kasmar.  B2
● Liideti 1977 Nõgiaruga, olles ka varem sageli loetud selle osaks. A. Westrén-Doll pidas 1582. a nimekuju muundunud poola nimeks Kazimierz, millega ei saa nõustuda. Kohanime tuumosa on olnud kolmeosaline, koosnedes sõnadest Kaas, vahest maa või mäe ning aru. Nime algusosa võib lähtuda isikunimest Kaas, mille lähteks on Karl (samalähtene on nt sm Kaasmarkku). Aru-lõpuline kuju on paralleelselt kasutusel olnud hiljemalt juba XVII saj külanimes. Vrd Saaremaa kohanimesid Kaasama, Kaasaaru. – EE
PA I: 50, 226; Rev 1624/27 DL: 133; Rev 1638 I: 60, 67; Rücker; SK I: 64; SPK: 121; Uuet 2002: 112; Westrén-Doll 1923: 50

Kaatsi ‹`Kaatsi ~ -sse› Kam – küla Tartu maakonnas Kambja vallas (Suure-Kambja mõis), 1418 Kåds, 1424 Katis, 1430, 1504 Kades, 1591 Kac, 1592 Kacztikula, 1638 Kahtzakullo.  A3
● Küla nimi tuleneb tõenäoliselt kunagise omaniku nimest, sest 1418 pantis küla Hinrik Katze (ka Kadsze). Teisalt on võimalik, et omanik sai nime küla järgi. Sel juhul võib tegu olla tsi-liitelise kohanimega (vrd Kuigatsi jt). A. Westrén-Doll ei seostanud 1582. a nimekuju Kacz Kaatsiga. 1977 liideti Kaatsiga Tapu-Soe (ka Tapu) küla. See oli nimetatud Tapu mõisa (sks Lilienheim, varem Kleinhof) järgi; mõisasüda jääb praegu Talvikese külla. Kaatsi piiridesse jäävad läänes Simka (1839 Simka) ja põhjas Trossi, mida on XX saj alguses vahel eraldi küladeks arvatud. – EE
EES: 110; EM: 92, 162; EMS: II, 432–433; LGU: I, 217, 231, 248, II, 75; PA II: 339, 425; Rev 1638 I: 78; Rücker; Westrén-Doll 1923: 41

Kablaküla [kabla‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Plt – küla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas (Lustivere mõis), 1583 Kablakula (küla), 1624 Kabballa (Umbusi vakuses), 1638 Cabbla Kyla, 1797 Kabla.  B3
● Nime aluseks võiks olla kabel : kabeli (ladina capella), mille käänamine sealkandis võis kokku langeda sõnaga kabel : kabla. Kablaküla loodeosa on endine Põltsamaa kirikumõisa järgi olnud Viruvere küla (1583 Wieruwier, 1797 Munniwirrofer, 1839 Wirrofer), mis 1939. a paiku liideti Kablakülaga, sest valla piires oli ka teine Viruvere (Pil). Vrd Kabala. – MK
EO: 74; ERA.14.2.719 (Põltsamaa vallavalitsuse 9. VI 1939 koosoleku protokoll nr 8); Mellin; PA IV: 25, 26; Rev 1638 II: 152; Rücker

Kabuna2 ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ ~ Kabunillõ› Rõu – paik (küla) Võru maakonnas Võru vallas (Vana-Kasaritsa mõis), 1765 Kabbuna Johann, Kabbuna Mick, 1839 Kabbina.  C2
● Liideti 1977 Meeliku külaga. Esialgu oli tegemist talupoja lisanimega Tinnüste külas. Varem, 1684, esinesid samal kohal Kaldo ja Wakando talunimed. Kabuna lisanimi pärineb tõenäoliselt sõnast kabun (alamsaksa kappūn, sks Kapaun ’kohikukk’), vrd Wiedemanni sõnaraamatu sõimuväljendeid vana kabun, vana kabu. Vrd Kabina, Kabuna1. – ES
EAA.1268.1.401:53, L 49p;  EAA.308.2.178, L 1; EES: kabun; HK: 61; Rücker; Wd

Kadaja ‹-le› Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Mooste vallas (Rasina mõis), 1715 Kaddajalt (alaltütlev), 1729, 1796 Kaddaja, 1839 Kadaia, 1923 Kadaja.  C3
● Nimes peitub sõna katai : kadaja, mida J. Simm peab lisanimeks. Külas on 1811 elanud Kaddaja Jakobi Jaan ja Kaddaja Jaani Mick. Tartumaa koguteos 1925 annab küla paralleelnimeks Aarniku, kuid Simm neid nimesid ei ühenda. Aarniku on olnud veskikoht (1744 Aricka), 1731 küla (Harika), mis L. ja I. Rootsmäe järgi on uuemal ajal ühendatud Kadaja külaga (algselt Põlva khk-s). Nime esmamaining on a-st 1714 (arikilt, harikolt, alaltütlevas). Simm võrdleb nime Soome kohanimega Aarnikka, mida V. Nissilä on sidunud saksa perekonnanimega Arnecke, Arnke. Simm jääb samale seisukohale Aarniku nime seletamisel, kuigi mõned varasemad kirjapanekud seda otseselt ei kinnita. Kadajaga liideti 1977 Laane ja Rae (ka Kriimani-Rae) küla. Laane (varem ka Piirilaane, koh Laanõ) on Rootsmäede andmeil rajatud XIX saj III veerandil, varem laiunud küla asemel lai laas. Rae küla kohalgi olnud mets, mille mõisnik lasknud u 1860 maha lõigata. Nii tekkinud raiesmik (Kriimani rae), mille kohale rajatud Kriimani-Raeküla. – MJ
Mellin; Rootsmäe 2016: 90–91, 628, 638; Rücker; Simm 1973: 19, 35, lisa 3, 36; Simm 1975a: 180; Simm 1977: 111; Tartumaa 1925: 476; ÜAN

Kadjaste ‹-sse› Vän – küla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Vändra vallas (Uue-Vändra mõis), 1500. a-tel Kaddis, 1624 Kaddiss, 1797 Kadjaste, 1839 Kadiaste.  C3
● Kadjaste küla Kabelimäge peetakse vaimude nägemise kohaks. L. Kettunen peab nime aluseks -ne : -se sõna ja oletab küsimärgiliselt vormi *Kadijas, millega võrdleb soome kohanime Katisenlahti ja sõna kati ’kahju, kadu’. Mitmeid Soome Kati-nimesid peetakse siiski lähtunuks isikunimest, see võiks küsimusse tulla ka Kadjaste puhul. 1920.–1930. a-tel jagunes Kadjaste vallakirjades Kadjaste-Lõuna ja Kadjaste-Põhja külaks, need liideti uuesti 1977. – MK
BHO: 162; EO: 197; Pärnumaa 2010: 23, 531; Rücker; SPK: 142

Kadrina5 ‹Kadrina ~ -sse› Krk – paik (küla) Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Karksi vallas (Karksi mõis), 1839 Catrinenhof (karjamõis), u 1900 Кадрина (talu).  B1
● Liideti 1977 Oti külaga. Kohal oli Kadrina karjamõis (sks Catrinenhof). Nimi pärineb naisenimest karjamõisa nime vahendusel. Vrd Kadrina3. – MK
KNAB; Rücker

Kahro ‹-le›, kohalikus pruugis Kahru ‹-lõ› Urv – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Sõmerpalu vallas (Kärgula mõis), 1684 Karro Jahn, 1716 Kahro Jaan, 1752 Kahro Adam, 1782 Karro Samul, 1839 Kachro (küla).  B1
● Talupoja lisanimi ilmus piirkonda 1684. a kaardil Haamaste külas. Samal ajal on praeguse Kahro küla kohal paiknenud talu peremehena kirja pandud Leiso Andres. Hiljemalt 1752 oli Kahro talunimi juba küla praeguses asukohas. Varasemat talurühma nime on külanimena märgitud 1839 Rückeri kaardil. 1940.–1970. a-tel oli nimestikus koos Pulli külaga (Pulli-Kahro), al 1977 Kahro küla. Lisanime aluseks on sõna kahr ’karu’. Huvipakkuv on 1684. a kaardi nime põhjaeestipärasus, mis jätkub mõisaga seotud dokumentides järjekindlalt terve XVIII sajandi, samal ajal kui kirikuraamatutes oli lõunaeestiline nimi. Vrd Leiso. – ES
 EAA.308.2.182, L 1, 1p; EAA.1270.2.1:2, L 2; EAA.1270.2.2:124, L 124; EAA.1865.2.130/3:11, L 11; Rücker

Kaku2 ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas (Vana-Nursi mõis), 1909 Kakko (veski).  C2
● Vana-Nursi mõisas on olnud põline Kaku talu, hiljem küla, mis asus praeguse Nooska küla maa-alal Jugust loodes (1638 Kack Jaen, 1926 Kako). Praegune Kaku küla on tekkinud Kaku veski ümber, mis on varasemates kirjapanekutes kandnud *Kivi nime (1805 Kiwi Rein, 1826 Kiwwe, 1839 Kiwi) ja alles 1909 on mainitud mõisa Kaku (Kakko) veskit. Veski nimi pärineb arvatavast seosest põlise Kaku küla mõne taluperega. Kaku esines külana nimekirjas 1945, hiljem aga liideti Nursi külaga, uuesti moodustati 1997. – ES
BAL: 697; EAA.567.2.795:4, L 3p; EAA.1865.2.83/14:18, L 19p; Rev 1638 I: 200; Rücker; Võrumaa 1926: 262

Kakulaane [kaku‿laane] ‹-`laande ~ -sse› San – paik (küla) Valga maakonnas Otepää vallas, kuni 2017 Sangaste vallas (Sangaste mõis), 1923 Kakulaane.  B1
● XIX ja XX saj vahetusel tekkinud popsiküla, mis kuulus kas Lauküla või Tagula alla. 1977 liideti Laukülaga. Nime aluseks on metsanimi Kakulaan ehk Kakulaas (1796 Kakku Laas, 1839 Kacko Laas), mis omakorda koosneb sõnadest kakk : kaku ’öökull’ ja laas ’suur mets’. Metsane ja soine ala on ulatunud Visela (Sarapuu) jõest kuni Antsla (Ravva) jõe ja Lambahanna ojani. Vrd Kaku1, Kakumetsa. – MF
KN; KNAB; Mellin; Rücker; Troska 1987: 103; Vene TK 42; ÜAN

Kalana2 ‹-sse› Plt – küla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas, kuni 2017 Pajusi vallas (Pajusi mõis), 1514 Kallelinde, 1583 Kalalina, 1638, 1797, 1839 Kallalin, u 1900 Калана.  B2
● Küla on tuntud lubjakivi, Kalana marmori poolest, läheduses on maalinn. Nimi on olnud kaheosaline, algusosa arvatavasti isikunimi. Kalanat on seostatud Kalevi nimega (*Kalevanlinna › Kallalinna › Kalana), kuid mõeldav on ka vana nimel Karl põhinev mugand, eesnimi Karl muutus üle Euroopa tuntuks Karl Suure (surnud 814) nimena. Järelosa aluseks on linn : linna, mis on lühenenud kujule -na. Vrd Kalina. – MK
EO: 140–141; Joh LCD: 401; LGU: II, 169; Mellin; PA IV: 19; Rajandi 1966: 95; Rev 1638 II: 153; Rücker

Kalbuse ‹-le›, kohalikus pruugis Kalbussa Trv – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Tarvastu vallas (Tarvastu mõis), 1624 Kalpus Jacob (Riuma külas), 1638 Kalpus Jack (hajatalu), 1693 Calpus Jurj.  B3
● 1624. a revisjonis on taluperemees Kalpus Jacob, 1638. a revisjonis juba hajatalu Kalpus Jack. 1693. a Tarvastu khk kaardil asub talu Võrtsjärve lähedal praeguse küla asukohal. Nimi võib tuleneda sõnast kalpus ’kalmus’ (Hls, Krk), vrd ka kalbus : kalbuse ’vilets, näruselt riides isik; märg, ligunenud olend’ (Krk), kalpus ’kalberdis’ (Trv, Krk). Kalbusega on 1977 liidetud Saarevalla ehk Saare küla, mis sai nime samanimelise mõisa (sks Saaremois) järgi. Saare riigimõis eraldus Tarvastust XVIII saj lõpul ja sai nime talu järgi, mille kohale ta rajati (1693. a kaardil Sare Paul). Saarevalla keskmist osa nimetatakse Venekülaks. Mõisast läänes olnud küla nimetati varasemates allikates *Kadaritsa külaks (1583 Kadarasth, 1693 Kauawits ~ Kawis, 1839 Koddaritze). – MKu
BHO: 523;  EAA.567.3.121, L 18; Must 1959: 110–117; PA IV: 145; Rev 1624 PL: 78; Rev 1638 II: 114; Rücker; Varep 1957; VMS

Kalita ‹-le› Saa – küla Pärnu maakonnas Saarde vallas (Pati mõis), 1599 Kalito Mel (talunimena), 1638 Kallita Aarn (talupoeg Voltveti mõisa all), 1680 Kalito kylla, 1839 Kallite (talu).  A1
● Külanimi on lähtunud tõenäoliselt talunimest või talupoja lisanimest, mis esmakordselt esineb 1589 kujul Kali Temel. Pärast Põhjasõda esines taluna, XIX saj keskpaigast jälle külana. Nime tähendussisu jääb hämaraks, võimalik, et lähtekohaks on olnud *ttu-liiteline isikunimi, vrd 1601 isikunimi Welly Laykallitt (*Lai-Kalit?), 1638 isikunimi Sure Kallitt ja 1624 eesnimi Kaylitt. L. Vaba on osutanud, et häälikuliselt sarnaseid kalīte-nimesid esineb Lätis, sh Vidzemes. Kalitaga on 1977 liidetud Karuküla (u 1900 Карукюля), Keskküla (1970), ↑Külge, Rabaküla (1945 Pati-Rabaküla) ja Sooküla (1970). Kalita lääneots on 1930. a-tel olnud Tipu küla, kaguots Kurvitse küla (rahvapäraselt Läätsalinn). – MK
EAN; KN; KNAB; Leesment 1976: 236; Lvv: II, 16; PA IV: 275; Rev 1601: 114, 134; Rev 1624 PL: 59; Rev 1638 II: 55; Rücker

Kalli järv Võn – järv Tartu maakonnas Kastre vallas, 1684 Kalli Jerwe, 1796 Kalli S., 1826 Der Kallijärw oder kastersche See, 1839 Kalli See.  C1
● Soostunud kallaste ja mudase põhjaga järv asub Emajõe suudmemadalikul Perävalla soos 6 km Praagast lõunas. L. ja I. Rootsmäe seovad kahtlevalt järvega ka 1627. a kirjapaneku Lechte Jerwe. Järve läbib Kalli jõgi (1812 Kalli Jöggi, 1817 Kalli ma Jöggi ~ Kallima-Jöggi, 1839 Kalli Jöggi). Jõgi on olnud ka nimedega Tanni, Poltra ja Sitapäälne ~ Sitapäälitse jõgi. Eelkõige on Kalli jõgi see osa jõest, mis väljub Kalli järvest. Samas on Kalli kõrts (1814 Kally Krug, 1839–1841 ja 1874 Kalli Krug), mida J. Simm seletab muistse isikunimega Kalli. Kõrtsinime puhul oleks see sobiv, tundub aga, et vähemalt järvenimi on vanem, seega on kõrts saanud nime pigem järvelt. Isikunimi järvenime alusena on võimalik, aga siiski mitte väga sage. – MJ
ENE-EE: IV, 256; Mellin; Rootsmäe 2016: 201; Rücker; Simm 1973: 37, lisa 38; Simm 1975a: 185; Tartumaa 1925: 485

Kallõtõ järv, kirjakeeles ka Kallete järv Krl – järv Valga maakonnas Valga vallas Lusti külas, 1627 Kallato, 1839 Kalleto S., 1867 Kallete jerw.  C2
● Karula ja Vana-Antsla mõisa piiril paiknenud järve nimi on küllalt suure tõenäosusega ümber tõlgendatud ’kalatu’ tähendusest võru keele sõna kallõ ’kallak, nõlv’ tähenduseks. Seejuures näib nimi sisaldavat väga vana läänemeresoomelist grammatilist vormi, vrd sm kalaton ’kalatu’ ja võru eriareng kalalda ’kalatu’. Hüpoteesi muudab tõepäraseks veekogunimede Kalatonjärvi, Kalatonlampi, Kalaton jt suur esinemissagedus Soomes, mistõttu võib eeldada, et ka Eesti aladel on seda läänemeresoomelist nimeandmismudelit mingil määral säilinud. Vrd Kallatumajärv Vana-Koiolas (Plv). – ES
 EAA.3724.5.2803, L 1; Kiviniemi 1990: 190; Rev 1624/27 DL: 105; Rücker; Saar 2008: 141

Kalmatjärv [kalmat‿`järv] Kan – järv Põlva maakonnas Kanepi vallas, 1627 Kallmasta, 1839 Kalma S., 1939 Kalmastjärv, 1948 Калматярв.  C2
● Hurmi ja Põlgaste mõisa piirile sattunud järv on nime saanud sõnast kalmatu või kalmat ’kalme (haudu) sisaldav maa, nende kogum, kalmistu’. Esmamaining ja skeemilise katastrikaardi nimi lubavad oletada, et sõna võis esineda ka kujul kalmastu. XX saj lõpul kasutati kõnes ka nimekuju Kalmakjärv. Vrd Janokjärv. – ES
Eesti SK 10; NL TK 25; Rev 1624/27 DL: 63; Rücker; Saar 2008

Kalme3 [`kalme] ‹-le ~ -sse› Rõn – küla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Rõngu vallas (Uderna mõis).  A3
● Hiline küla, mis praeguse nime sai u 1939, kui nimetati ümber Uderna küla, eristamaks seda samanimelisest asundusest. TEA entsüklopeedia järgi on küla saanud nime seal kõrguva Kalmemäe järgi. Külas on ka Kalme talu. Pigem on asula nimetatud talu järgi, mille nimi pärineb mäekünkalt. L. Kettunen on kohanime tuletanud sõnast kalm : kalma ~ kalmu ’(pühitsemata) hauakoht, paganlik ohverdus- või matusekoht’ mitmuse omastavas käändes. Kohanimekartoteegi andmeil on küla nimetatud ka Kirepi-Uderna ja Pimsi külaks. Viimane seostub ilmselt Uderna mõisa vanema eestikeelse nimega (1796 Pinski M). 1977 liideti Kalmega osa Lauri ja ↑Leivaste külast. Kalme piirides on ka Kanepi karjamõis (sks Kanepäh, 1839 Kanepä). Vrd Uderna. – EE
ENE-EE: X, 14; EM: 96; EO: 127; ERA.14.2.717 (Elva vallavalitsuse 7. VI 1939 koosoleku protokoll nr 8); KN; KNAB; Mellin; Rücker; TEA E: X, 12

Kalme4 [`kalme] ‹-le› Hel – küla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Helme vallas (Jõgeveste mõis), 1839 Kalme (talu), 1945 Kalme (küla).  A2
● Küla on nimetatud talu järgi. Kalme loodeosa tuntakse Jaasikse nime all, mida on varem ka omaette külaks loetud (vrd 1684 Hüste Külla all taluna Jasika Tep). Vrd Kalme1. – MK
 EAA.308.2.191, L 1; KNAB; Rücker

Kalvre [`kalvre] ‹-le› Pst – küla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Halliste vallas (Morna mõis), ? 1424 Calliver (küla), 1839 Kalwer.  C3
● Pole kindel, et XV saj kirjapanek Calliver just selle küla kohta käib, kuid dokumendis on teda mainitud koos Holstrega. Tegemist võib siiski olla ka mõne teise Kalli või Kallivere külaga, sest küla kihelkondlikku kuuluvust otse ei mainita. Tõenäoliselt on Kalvrel, mida uuemal ajal on külana mainitud 1970, olnud vere-lõpuline nimi. Algusosa aluseks on isikunimi. Vrd Kalli, Kallivere. – MK
KNAB; LUB: VII, 94; Rücker

Kanaküla [kana‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Saa – küla Pärnu maakonnas Saarde vallas (Voltveti mõis), 1584 Kanacula, 1624 Kannakill, 1839 Kannakülla.  C3
● Vana küla võib olla nime saanud lisanimest Kana, mille lähtekohaks on linnunimetus kana. Vähema tõenäosusega on võimalus näha nime algusosa alusena lühenenud omastavakuju sõnast kand : kanna ’(millegi) tagaosa, känd’. Kanakülaga oli 1977–2021 liidetud ↑Reinse küla, omaette piirkonnad on Riimaru, Taganõmme ja Tõõtsi. – MK
BHO: 175; EAN; KNAB; Rev 1624 PL: 77; Rücker

Kangrussaare [`kangrus‿saare] ‹-`saarde› Pil – küla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Kõo vallas (Kõo mõis), u 1900 Кангрусааре.  C3
● Kangrussaare karjamõis (1797 Hinrichshof, 1839 Heinrichshof) näib XIX saj II pooleks olevat kadunud (kolmeverstakaardil 1855–1859 on kohal märgitud Казарма), sajandi lõpuks on seal Kangrussaare, Kõo mõisa popsiküla. Pilistveres oli ka teine, Kabala mõisale kuulunud Kangrussaare karjamõis (1797 Kangrosar, 1839 Kangrosaar), mis asus tänapäeva Meossaare küla piires. Vrd Kangru. – MK
 EAA.298.2.71, L 9; KNAB; Mellin; Rücker; Troska 1987: 100; Varep 1957: 61

Kantküla2 [`kan´t‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Lai – küla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, kuni 2017 Torma vallas (Laiuse mõis), 1419 Candekall, 1599 wieś Kankula, 1638 Kantkula, 1839 Kaintküll.  B1
● V. Pall toob võrdluseks Taani hindamisraamatus 1241 esineva VJg Kantküla (Kandukylae) ja P. Johansenile viidates, kes toob võrdluseks soome nime Kantokylä, tuletab selle nime algusosa üldnimest kand : kannu. Muutus kan´t- pro kant- saab seletuse sellest, et nimi ühendati sõnaga kan´t : kan´di. Vrd Kantküla3. – VP
EO: 73; Joh LCD: 402; PTK I: 54; P XVI: 108; Rücker

Kapera ‹-sse›, kohalikus pruugis Kapõra ‹-he› Vas – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Vastseliina mõis), 1798 Kappera (karjamõis), 1839 Reinholdshof, 1850 Kappera (talud), 1901 Kappera.  B2
● Kapera nimi tuli esialgu kasutusele Vastseliina mõisa karjamõisa nimena. XIX saj keskel üritati juurutada karjamõisa uut saksakeelset nime Reinholdshof. Maade kruntimise ajal jagati karjamõisa maad taludeks. Nime päritolu pole selge. XVIII saj karjamõisa tähistamiseks tekkinud nimena võiks see olla saadud saksapärasest perekonnanimest Kapper. Sama perekonnanime pandi XIX saj alguses mitmel pool Eestis. Vastseliinas Hanikase külas on 1930. a-tel katastrikirjades olnud Mihkel Kapar 90. Kapera lõunapoolne külaosa on Tuuma. Vrd Kapra, Kapri. – ES
EAA.1865.1.154:99, L 99p;  EAA.3724.4.1958, L 3; Eesti SK 10; Mellin; Rücker

Kapsta [`kapsta] ‹-le› Puh – küla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Konguta vallas (Väike-Konguta mõis), 1839 Kabsta, 1900 Капса.  A2
● Küla nimi tuleneb lõunaeesti sõnast kapstas : `kapsta ’kapsas’, mis lähtub vene sõnast капуста ’kapsas’. Vrd ka Konguta mõisa Ängu küla talupoja lisanime 1738 Auff Kappusta Jacks /.../ Landt (viide on 1680. a-tel seal asunud talupojale). Vrd Kapsaküla. – EE
RGADA.274.1.20:685, L 657; Rücker; Vene TK 42

Karisöödi [kari‿söödi] ‹-`sööti›, kohalikus pruugis ka Karis‿söödä Har – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Mõniste vallas (Mõniste mõis), 1839 Karrisödt (karjamõis), 1858, 1907 Hoflage Louisenruh, u 1900 Ф. Лyйзeнpy, 1923 Karisöödu (asundus), 1945 Karisöödi.  A4
● 1684. a kaardi järgi on koht veel asustamata, aga 1839. a kaardil on see märgitud juba tegutseva karjamõisana. XX saj on külas olnud Mõniste metskonna keskus. Nime algusosa on kari : karja ja järelosa sööt : söödi (võru keeles süüt : söödü) ning kohanimi viitab karjamõisale päris otseselt – see oli koht, kus mõisakarja jaoks leidus palju heinamaad. Saksakeelne nimi Louisenruh (Luisenruh) võib seostuda mõne mõisaproua nimega. Karisöödi küla alla on 1977 liidetud väikekülad (vanatalud ja talurühmad) Jaanusõ (Jaanuse), Kalkahu (Kalkahju), ↑Leppura, ↑Naha ja Utiksaarõ (Utiksaare). Vrd Kuutsi. – MF
 EAA.308.2.171, L 1; EAA.1865.1.136:67, L 66p;  EAA.2072.9.625, L 1; KNAB; Rücker; Vene TK 42; ÜAN

Karkkülä [`kark‿külä] ‹-sse ~ -`küllä› Krl – talu (endine küla) Valga maakonnas Valga vallas Rebasemõisa külas, kuni 2017 Karula vallas (Karula mõis), 1582 Karrigierve, 1584 Karokila, 1601 Karokuella, Karkill Mick, 1638 Karrikyll, u 1690 Karia Kylla, 1723 Karekille, Karkille, Karrikülla, 1805 Karkülla, 1839 Karakülla.  C2
● Algne küla, tänapäeval säilinud üksnes taluna, hõlmas XVII saj lõpul hajatalusid Kolskist Tsilimikuni, mis nüüd kuuluvad Rebasemõisa küla alla. Külanime vahelduvates kirjapanekutes võib märgata püüdu tõlgendada nime „karjakülana“ või seostada naabruses paiknenud Karula külaga (1584 Karokila ja Karol). Kuna aga Karula on kindlasti vanem ja on ääremaal tekkinud Karkkülä suhtes emaküla, ei saa neid kaht nime samastada. Seda enam, et Karula külas säilis Karula talupoja lisanimena. Piirkonnas on leidunud asulanime esmamaininguga Karrigierve kokku sobiv järvenimi Karijärv, mis paneb oletama lähteks isikunime *Karik, sel juhul *Karikkülä › Karkkülä ja omastavaline *Karigi(n)järvi › Karijärv. *Karik võib olla nii vana, germaanipärane eesnimi kui ka suhteliselt noorem lisanimi sõnast karik ’karikas’. Võimalik on päritolu ka väga vanast maastikusõnast *karg. Vrd Kargassoo. – ES
EAA.567.2.671:4, L 4p; EAA.1297.2.1.81, L 78p; KN; PA I: 70, 130; Rev 1601: 36; Rev 1638 I: 33; RGADA.274.1.174:937, L 932p; Rücker; Sukunimet 1992: 178

Karuga ‹-le› Tõs – paik (küla) Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Audru vallas (Seli mõis), 1624 Karrokill, 1839 Karogakülla.  C2
● Liidetud 1977 Kõimaga. Nimega on samastatav 1542 Kõima küla järel mainitud üksjala nimi Carokalo Thomas Ianusßon. Võimalik, et nimi lähtub lisanimest Karu või Karva, niisugune lisanimi esineb ka Audru khk Malda külas 1601 (Karue Mayno). Hilisem -ga on lühenenud algsest liigisõnast küla. – MK
Rev 1601: 182; Rev 1624 PL: 7; Rücker; Stackelberg 1928: 173

Kassivere ‹-`verre ~ -sse› Ksi – küla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, kuni 2017 Palamuse vallas (Visusti mõis), 1582 Kaszywer ~ Kasywere, 1638 Keßewer, 1684 Kaßifer By, 1839 Kassifer.  A3
● 1977–1997 oli Visusti küla osa. Nime algusosa tuleb sõnast kass : kassi, mis on võinud olla ka isikunimi. – PP
 EAA.308.2.121, L 1; KNAB; PA I: 107; PTK I: 60; PTMT: III, 627; Rücker

Kaubi2 ‹-le› Trv – küla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Põdrala vallas (Uue-Suislepa mõis), 1638 Kaupi Thoss (Suislepa külas), 1693 Kaope Matt, Kaope Jack, 1839 Kaubi (küla).  A1
● Külanimi on saadud talunimest, mis omakorda pärineb isikunimest Kaupe, Caupi, Caupo ‹ Jakob. Küla läänepoolset osa on talude järgi nimetatud Nopsi külaks. Vrd Karu, Kaubi1, Maltsa. – MKu
 EAA.567.3.121, L 18; KNAB; Rev 1638 II: 114; Rücker

Kaude [`kaude] ‹-sse› Lai – küla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas (Kivijärve mõis), 1467 Koudes, 1474 Kautz, 1601 Kaudekulla, 1839 Kaude.  B2
● L. Kettunen on nime ühendanud üldsõnaga kaev ja tuletanud selle lühenenuna mitmuse omastavast (kaevude). Oletus ei tundu kuigi usutavana, eriti kui arvestada, et kohalikus murdes ei esine kaev : kao ega kau. Küll aga esineb lisanimena Kauda (MMg) ja Kaude (Äks). Ehk on meile tundmatu isikunimi? 1977 liideti Kaudega Altküla (viimase talusid kuulub ka Teilma küla koosseisu). – VP
EO: 15; PTK I: 61; Rücker; Stoebke 1964: 37

Kaugjärv [`kaug‿`järv] Krl – järv Võru maakonnas Antsla vallas Ähijärve külas, 1627 Kaude Jerw, 1839 Kaug S.  A2
● Järvenimi on tõenäoliselt vana ja sisaldab kaug-tüve vanemat läänemeresoome tähendust ’pikk’. Kaugjärv on olnud muistse nimeandja jaoks eelkõige pikk järv. Sama nime Kaugjärv on varem Võrumaal kandnud ka Kubija järv (1775 Kauger Jerw). Vrd Raudsepa3, Vähä1. – ES
Aikio 2000;  EAA.2072.3.56a, L 1; Rev 1624/27 DL: 105; Rücker

Kauksi2 [`kauksi] ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹-he› Plv – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Mooste vallas (Mooste mõis), 1582 Kawkfer, 1588 Kauksi albo Kaukefer, 1592 Kaukszy albo Kaukofer, 1601 Kowcksi, 1627 Kaugasitz oder Kauwist, 1638 Koggositz, 1686 Kaugosidtz Kylla, 1757 Kauckst, 1805 Kaukasitz, 1839 Kaugs; sks Kauks (mõis).  B1
● Esmalt oli tegemist Ahja piirkonna külaga. 1627. a revisjoni teatel rajati Kauksisse Poola ajal mõis. Kauksi mõis liideti 1717 Moostega, kuid iseseisvat mõisamajapidamist ei näita enam juba 1686. a kaart. Väike karjamõis säilis Kauksi küla sees XX saj-ni. Külanimes on vahelduses olnud vere-, si- ja ste-lõpp. Viimast annab edasi näide Kauwist. -sitz on olnud selle tüüpiline edasiarendus saksa keeles. -ste ja vormist -side lühenenud -si on tähistanud mitmuse omastavat käänet, vastavanimelise isiku inimesi või nende küla. Kollektiivliitega nimi on muistne läänemeresoome isikunimi *Kauko või *Kauka. Vrd Soome kohanimed Kaukola, Kaukonen. Kauko isikunimede pesa peetakse harilikult läänemeresoome keelest lähtunuks tähendusega ’pikk’, kuigi nimele on esitatud ka germaani laenuetümoloogia. Kauksi külaosad on Kärsnäots, Kükänukk ja Popsikülä. Kauksiga on 1977 liidetud Hirmu küla (sh Märdiots) ja Kivikülä (Kiviküla). Vrd Kaugu, Kauksi1. – ES
BHO: 201; EAA.3147.1.172:197, L 180p; EAA.567.2.710:2, L 2p;  EAA.308.2.104, L 1; PA I: 90, 261; PA II: 429; Rev 1601: 14; Rev 1624/27 DL: 54; Rev 1638 I: 128; Rücker; SPK: 145; Sukunimet 1992: 184; Uustalu 1972: 50
Märkus. Täiendatud varasemate mainingutega 1582–1601. 2020-02-21T17:27:21.

Kauru ‹`Kauru ~ -sse› Plt – küla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas, kuni 2017 Pajusi vallas (Tapiku mõis), 1638 Cauro killa, 1797 Kauer (küla ja kõrts), 1839 Kauro.  B2
● 1977–1997 oli liidetud Tapikuga. Külanime tähendussisu jääb hea lahenduseta. L. Kettunen on andnud nimevasteks kaur (~ kaul) : kauri ja isikunimed Kaur : Kauri ning Kauril (‹ Gavril). Rutikvere mõisa piirkonnas esines XVIII saj lisanimi Kawa, 1744 ka külanimena Kawa, võimalik, et Kauru küla nimes peegeldub see lisanimi, eriti, kui oletada, et see oli algselt liitnimi, mille järelosa võis olla näiteks aru või ka -vere. 1583 on Tapiku ja Tamsi kandis kirja pandud küla Kawrowier, millest oleks lühenemisel mõeldav Mellini Kauer. 1638. a Kaoferrby ja Cauro killa on ilmselt sama küla. Siiski võis Kaur(u) esineda Arisvere küla all lisanimena juba varem (1586 Jan Kaul ja Rein Kor). – MK
EAA.567.3.108:28, L 27p; EAN; EO: 189, 336; KNAB; Mellin; PA IV: 17, 67; Rev 1638 II: 149, 153; Rücker

Kavandu ‹-sse ~ -le› Kam – küla Tartu maakonnas Kambja vallas (Kammeri mõis), 1582 Kawalde (küla), 1627 Kawandt (mõis), 1627 Kawanto kuell, 1634 Kawandomoisa, 1638 Kawant, Kaiwandt, Koiwandt, 1839 Kawando.  C3
● Kavandu nime kasutati kunagi Kammeri mõisa nimena, ent Kavandu on Rootsi ajal 1634. a-ni olnud ka iseseisev mõis. Osisega -ndu nime päritolu jääb hämaraks, ent vrd XV saj isikunime Cawenda. XVII saj kirjapanekud võimaldavad nime seostada sõnaga kaevand (lõunaeesti kaivand) ’kaevatud auk või kraav; lohk, milles vesi sees; suurvee uhutud kaldaserv’, mis on kaevama (lõunaeesti kaivma) tuletis. Sõna esineb ka kohanimedes, nt Võnnus Kaevandu, Soomes Kaivanto. Nimi võis lähtuda külas asuvast veekogust (1638 Kawantojerwe; 1925 Kavandu ehk Jursa järv). Praeguse küla piiridesse jääb Peeda karjamõis (1923 asundus ja veski). Vrd Kavandi. – EE
EM: 92, 176; EMS: II, 491; EO: 27–28; Hagemeister 1836–1837: 28; PA I: 82; Rev 1624/27 DL: 114, 115; Rev 1638 I: 91, 92; Rücker; Simm 1977: 111; SPK: 124; Stryk 1877: 24, 123; Tartumaa 1925: 160; ÜAN

Kavastu2 ‹-sse›, rahvakeeles ka `Mõisa‿küla TMr – küla Tartu maakonnas Luunja vallas, mõis, sks Kawast, 1582 Kaus, 1592 Kauste, 1627 Kawaste kuella.  B1
● Mõisa kohta on teateid al 1544. 1920. a-te alguses moodustati mõisa maadel asundus. See jagati 1939. a paiku ↑Kikaste, ↑Poksi ja ↑Saeveski külaks, mis olid rahva seas juba varem kasutusel. Mõisasüda oli kuni 1977. a-ni ametlikult Mõisaküla. Kavastu nime päritolu on L. Kettuneni arvates ebaselge ja võib erineda Hlj Kavastu omast. Pole selge, kas algtähenduse selgitus sõltub nimekujust Kaavastu või on pikk a ületaotluslik. Igatahes on tegemist stu-lõpulist kollektiivliidet sisaldava kohanimega, kusjuures varem näib olevat esinenud ka ste-line nimekuju. Kavastuga liideti 1977 Alevi küla (1582 Allowe). Viimane tähistas vana asulat, mis oli tekkinud Uue-Kastre linnuse juurde. See oli rajatud XIII saj seoses tollipunktiga (sks Warbeck; 1299 Werbeke ’tõke jõel’). Põhjasõjas purustatud kindluse varemeile tehti 1784 Kantsi (1839 Kanzi) kõrts. Kavastu mõisa vana nime Võngri (1782 Wöngri mois) on L. Kettunen kõrvutanud järvenime Võngjärv (Võn) ja Võngrimardi talunime algusosaga. Tõenäolisemalt tuleneb kohanimi XVII saj omaniku Georg Schwengelli nimest. Mõisa nime näib olevat mõjustanud võngõr-tüvi, mis esineb lõunaeesti sõnades võngõrdamma ’vingerdama’ ja võngõru(i)si-vangõruisi ’kõverdi’. XVII saj sks nimi Saleskyhof pärineb kunagi külas elanud poolakalt, endiselt amptmannilt Saleczkylt. Vrd Kastre, Kavastu1. – EE
BHO: 205; EM: 97, 150; ENE-EE: IV, 414; EO: 182, 223; ERA.14.2.717 (Tartu maavalitsuse ettepanek 19. VI 1939 nr 3102 asunduste nimede muutmiseks); Hupel 1774–1782: III, 253; PA I: 113; PA II: 420; Rev 1624/27 DL: 47; Rev 1638 II: 239; Rücker; LUB: III: 1330; VMS: II, 710; ÜAN

Kavõldi ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ›, kirjakeeles varem ka Kaveldi Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas (Viitina mõis), 1796 Dorf Kawwelde, 1839 Kaweldo, 1909 Kawweldi.  C3
● 1684. a kaardil on Kavõldi kandis üksainus teistest selgelt eraldi paiknev talu Kauro Peter. Selle nime taga võiks olla siirdlane põlisemast Kauru talust praeguses Viitina külas. XVIII saj tekkinud Kavõldi nime päritolu pole selge. Võimalik on Kavildast siirdunud talupoja lisanimi (vrd sks Kawelecht), kuid ka teistest taludest kaugel asumise motiiv on usutav (*Kavvõ+lätte vms). Kavõldiga on 1977 liidetud Orumõisa (1970 Oru) küla. – ES
BAL: 696; EAA.1268.1.403:442, L 390p; Rücker

Keldo ‹-le ~ `Kelto›, rahvakeeles ajalooliselt Tupa külä Vas – paik (küla) Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Vastseliina mõis), 1782 Tuppa Jaan, 1820 Tuppa (küla), Tuppa Jaan Kilt, 1839 Tupa.  B2
● Liideti 1977 Perametsa külaga. 1684. a kaardil on selles kohas juba talu, kuid nimi Jödens Thomas võib olla ümberkirjutusviga (vrd 1688 kirja pandud Jödas). Tupa küla nimi ilmus allikatesse XVIII saj. XIX saj sai üks peremeestest nimeks Kilt või Kelt. Praegune külanimi on tekkinud peremehe perekonnanimest, see aga omakorda kohalikust vanast lisanimest, vrd Keldoala talu Tellaste külas. Keldo nime päritolu on ebaselge, kuid talupoja lisanimena võib see olla seotud sõnaga kelt ’kuivatatud kala’. Ka Tupa nime algupära pole teada, kuid vrd vanad lisanimed Venemaalt Тупека, Тупик, Тупта jt, arvatavasti vanavene sõnast тупой ’nüri, rumal, andetu’. Vrd Jeedasküla, Tupina. – ES
EAA.1865.2.141/2:12, L 11p; EAA.1271.1.224:5, L 459;  EAA.308.2.178, L 1; Kjuršunova 2010: 547; Rücker; Tupikov 2004: 404–405

Kibeküla [kibe‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis Kibe‿külä Pst – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas (Holstre mõis), 1839 Kibbi, 1840 Kibbe (talu Pirmastu karjamõisa alal).  C2
● Külana mainitud 1939. Külanimi tuleneb tõenäoliselt talunimede vahendusel talupoja lisanimest. Lisanimi Kibe on Holstres esinenud juba XVII saj (Kibbe), XVIII saj lõpus olid Holstre mõisas väga levinud lisanimed kujul Kibbe, Kibbi ja Kippi. Lisanimi võib lähtuda omadussõnast kibe, ent ka läänemurdemõjulisest sõnast kibi ’kivi’. Kibeküla põhjapoolset osa, mis jääb Viljandi kihelkonda, on varem nimetatud Käbikülaks. – MK
EAA.1865.3.209/3;  EAA.2072.3.12a, L 1, foolio I; ERA.14.2.719 (Holstre vallavalitsuse 8. VI 1939 koosoleku protokoll nr 7); KNAB; Rev 1638 II: 66; Rücker

Kiigevere ‹-`verre ~ -sse› Pil – küla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Imavere vallas (Imavere mõis), 1583 Kigiwer, 1599, 1601 Gigiwer, 1624 Kickefer, 1839 Kikefer.  A2
● Tänapäeva nimekuju vasteks sobib kiik : kiige, nagu L. Kettunen on oletanud. Vana kohanime puhul tuleks arvestada V. Palli käsitlust Trm Kiige külast (↑Jaama²), mida ta on võrrelnud soome nimega Kiikoinen. J. A. Lopmerile toetudes on ta osutanud rohketele samatüvelistele kohanimedele Soomes ning toonud võrdluseks sm kiikka ’kiire, rutt, miski, mis kiigub, liigub siia ja sinna’, kiikan-valkia ’puust hõõrumisel saadud tuli’. Ka isikunimi võib olla Kiikka-nimede lähteks. Pall oletab, et eesti vastavatel kohanimedel võib olla sama alus, eriti mainides osise esinemist la- ja vere-lõpulistes kohanimedes, kus tõenäoliselt võis esimene osis olla isikunimi. Kiigeveres on olnud ka Imavere mõisa Peetri karjamõis (sks Peterhof). Vrd Kiikla. – MK
EO: 87–88, 308; KNAB; PA IV: 15; PTK I: 66; P XVI: 295; Rev 1601: 96; Rev 1624 PL: 45; Rücker

Kiini ‹-le› Pst – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas (Aidu mõis), 1839 Kiini (talu), u 1900 Кійни (talud).  B2
● Külana nimekirjas 1945. Lisanimena esineb sealkandis al XVI saj-st, eriti XVIII saj lõpus. Siinse küla aluseks võiksid olla 1795 Tõrreküla all olnud talud Kini ja Nore Kini või ka Aidu mõisa all 1795 Kiehne Markus, Kiehne Johan̄ ja 1843 Kini. Lisanime lähtekohaks võis olla kiin : kiini (putukas). Paistus oli XIX saj mitu Kiini talu. Kiiniga on 1977 liidetud Kõssa (Kõp, 1922) ja Piska (1970, rahvapäraselt Alakülä). Vrd Kiisa3. – MK
EAA.1865.3.209/1:33, 34, L 32, 32p; EAA.1865.3.209/2:15, 24, L 15, 23p;  EAA.2072.3.7g, L 4, foolio V; KNAB; Rücker

Kiisa3 ‹-le› Pst – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas (Heimtali mõis), 1858 Kisa (talu), u 1900 Киса (talu).  B2
● Külana nimekirjas 1945. Nimi pärineb talunimest, mis Heimtali hingeloendisse ilmus alles 1858. Kiisa küla hõlmab endise Piitre ehk Peetri karjamõisa (1797, 1839 Peterfeld, u 1900 Петерфельдъ) ala. 1977 liideti Kiisaga ↑Kärgiste ja Matsi (1935 Matsa). Kiisat koos laiema alaga, sh Matsi ja Piska, kutsuti 1930. a-tel Alakülaks. Vrd Kiisa1. – MK
EAA.1865.3.214/2:53, L 51p; KNAB; Mellin; Rücker

Kiiviti ‹-le›, kirjakeeles varem ka Kiivite Krl – paik Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Taheva vallas (Karula mõis), 1627 Kywid Hanss, 1723 Kiwita Rein, 1839 Kiwito (küla).  B2
● Ringiste külas asuva Kiiviti talurühma järgi on nime saanud küllalt suur Kiiviti järv (1839 Kiweto S.). Varem on Kiiviti ja selle ümbruse talud arvatud Ujukülä alla, küla asukohta aitavad täpsustada talunimed Kauru (1601 Kauri Bartelmeus) ja Lüüdi (1638 Kiwit Hans sein Sohn Lyth, st Kiiviti Hansu poeg Lüüt). Kiiviti on küllalt levinud talunimi ja vana lisanimi, mis põhineb murretes varieeruva pikkusega linnunimetusel kiiv ~ kiive ~ kiivit ~ kiivitaja. Nii sama linnunimetus ķīvīte kui ka lisanimi (kirjapanekutes Kiwit) on olemas ka Lätis. Kiiviti kandi vana külanimi oli Ujukülä (1582 Hoiokilla, Hoiakul, 1584 Haiokila, 1627 Hoye kuella, 1638 Huyakülla, u 1690 Hingokülla). Nimi pärineb jõelt, mida tänapäeval tuntakse ühesõnalise nimega Uju (ametlikult Ujuste oja, ka Sete oja, läti Kaičupe). Ka Kiiviti järve, millest jõgi alguse saab, on 1687. a kaardil nimetatud Uju järveks (Huju Siö). Jõge mööda allavoolu Karula, Kaagjärve ja Koikküla mõisa piirialal praeguses Lepa külas (Har) asub Ujumõtsa paikkond. Vahel on kadunud Ujukülä ekslikult tänapäevase Ujumõtsa kanti paigutatud. Vrd Ringiste. – ES
EAA.567.3.67:29, L 27p; PA I: 70, 74, 131; Rev 1601: 38; Rev 1624/27 DL: 156; Rev 1638 I: 31; RGADA.274.1.174:934, L 929p; Rücker; VMS: 221

Kikaste ‹-le› TMr – küla Tartu maakonnas Luunja vallas (Kavastu mõis), ? 1582 Kikastwer, 1585 Kikas, 1638, 1839 Kikast, 1796 Kikastus, u 1866 Кикастъ.  B1
● XVII saj I poolel on mainitud, et varem asunud küla asemel karjamõis. XIX saj keskpaiku oli küla veel olemas, ent ilmselt mõisastati sama sajandi teisel poolel. 1920.–1930. a-tel loeti Kavastu asunduse osaks, 1939. a paiku tehti eraldi külaks. Vahepeal eksisteeris vaid Kikaste asundustalu. See asunud esimesena maa-alal, mille nimi oli Kikaste väli. Mitmuse omastavas ste-liitega kohanimi tuleneb lõunaeesti sõnast kikas : kikka ’kukk’ ja võib viidata algsele isikunimele. 1977 liideti Kikastega Saeveski küla, endine karjamõis (1839 Saeweski, hiljem sks Saghof, üheverstakaardil Сайвики (Икастъ), sulgudes vigane nimi viitab Kikastele). Kikaste piiridesse jäävad loodes ka Savikoja talud ja Siugsoo (küla 1945). – EE
Eesti TK 42; Eesti TK 50; EM: 97; ERA.14.2.717 (Tartu maavalitsuse ettepanek 19. VI 1939 nr 3102 asunduste nimede muutmiseks); KN; KNAB; Mellin; PA I: 106, 196; Rev 1638 II: 242; Rücker; Uuet 2002: 109; Vene TK 126

Kikepera [kike‿pera] ‹-`perra ~ -sse› Saa – küla Pärnu maakonnas Saarde vallas, kuni 2017 Surju vallas (Kilingi mõis), 1500. a-tel Kikeber, 1559 Kikiper, 1601 Kickefer, 1624 Kickeber, 1839 Kikkeperre.  B2
● P. Johansen on nimega ühendanud 1481. a-st pärit lisanime Kykenpe. Äksi Kikevere talu puhul on V. Pall oletanud, et kike on omastava vorm ja rekonstrueerinud nimetava kujul kikk ‹ *kikki (: *kik̆ken). Ta loetleb häälikuliselt lähedasi sõnu: kikkis, kikki, kikk- (kikkhabe, kikk-kõrv), kiki(varvul), kikkmüts jne, sm kike, olla kikkeellään ’püsti’. L. Kettunen on nimele vasteks toonud kikas : kikka, mis aga häälikuliselt hästi ei sobi. Pall peab mõeldavaks, et sõnast on esinenud as-liiteta variant, tuues võrdluseks Wiedemannilt kikas (kukas, kikk, kikane). Rahvapärimuse kohaselt olnud maa-ala, kus asub Kikepera küla, varem põline mets ning kutsutud Kiigeperaks, aja jooksul muutunud nimi lähedal oleva soo järgi Kikeperaks. Kikeperaga on 1977 liidetud Saessaare (külana 1930. a-test), Valdimurru (u 1900 Валди küla, 1834 Waldimurro talu), ↑Vingerja ja Väikseküla (u 1900 Вейксекюла, vrd 1758 Auf Weicke Kikeper oder Penti Jaacks Land Weickeküll Marcus). Omaette paigad ehk talurühmad, ajuti ka külad, on olnud Kulli (1751 Kulliste), Lambaküla (vrd Kikepera all 1584 Macz Lamas), Lutsu (1751 Lutzo Marth, 1758 Lutzo Jaan, 1839 Lutso), Mätliku (1959), Orikselja, Saiaru ehk Saiaaru (u 1900 Сайаро), Soo-otsa (1959, taluna 1839 Soootza), Särgava ehk Särghaua (1751 Sargawa Peter, 1834 Särghaua) ja Väimissaare. Vrd Kiigevere, Kikivere. – MK
BHO: 226; EAA.567.3.246:4, 8, L 3p, 7p; EAA.1865.3.249/3:38, L 39p; EAN; EO: 300; Johansen 1973: 476; KNAB; Leesment 1976: 236; PA IV: 177; PTK I: 68; Pärnumaa 1930: 506; RGADA.274.1.229/1:560, 568, L 283p, 287p; RGADA.274.1.229/3:295, L 1065p; Rücker

Kilbavere1 ‹-`verre ~ -sse› Pal – paik (küla) Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, kuni 2017 Palamuse vallas (Luua mõis), 1519 Kilpever, 1627 Kilbafehr, 1638 Kilwefer, 1839 Kilpafer.  C3
● Liideti 1977 Eerikverega. Nime algusosa seob L. Kettunen kas sõnaga kilp : kilbi, soome sõnaga kilpa ’kihlvedu’ või siis oletatava isikunimega *Kilppa. Et nimi on varasemates allikates selgelt a-tüveline, peab V. Pall tõenäolisemaks kaht viimast seletust, oletades vaheastmena jällegi isikunime. Vrd Leo. – PP
EO: 296; PTK I: 68–69; Rücker

Kilbavere2 ‹-`verre ~ -sse› Trm – paik (küla) Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, kuni 2017 Torma vallas (Laius-Tähkvere mõis), 1599 wieś Kilbawer, 1627 Dorff Kilpafer, 1839 Kilbafer (veski).  C4
● Oli XVIII saj-ni küla, 1839 kirjas üksnes veski nimena, XIX saj keskpaiga kaartidel jälle küla. Liideti 1977 Otiga. Vrd Kilbavere1, Leo. – PP
 EAA.298.2.71, L 5; KNAB; PTK I: 68–69; P XVI: 109; Rücker

Kilomani ‹-le›, rahvakeeles `Puurna ‹-lõ› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Vana-Laitsna mõis), 1796 Dorf Poorna oder Kilomanni, 1811 Killomann, 1815 Poorna, 1839 Killman̄.  A3
● Külast on Rõuge kirikuraamatutes eelistatud Puurna nime, mõisakirjades aga Kilomani nime. Kilomani nimi põhineb mann-lõpulisel isikunimel, kuid otseselt kahesilbilise kil(l)o-osaga perekonnanime saksa keeleruumis ei esine (vrd Killmann ja Kilmann). Algusosa võiks olla omastava o-tüvevokaali kaudu nimesse liitunud eesnimi Kill, vrd Saaremaal Eiklas 1592 Jack Gyll, mida on peetud Skandinaavia nime Thorkil, Thorkillus mugandiks. Vrd ka Lõuna-Eestis harilik lisanimi ja talunimi Kiilo ~ Kiilu. Selle lisanime kõige tõenäolisem lähtealus pühakunimede hulgas on Kilian või siis ka Virgilius, vrd sm perekonnanimi Kiilunen. Puurna nime avab 1922. a rahvaloenduse nimekirjas olnud kuju Spoorna. Sellisena tundub nimi lätipärasena. O. Bušs kõrvutab Spoornat murdesõnaga spurna ’varsakabi, konnakapsas’. Isikunimede osas pakuvad vasteid pigem lääneslaavi keeled (poola, tšehhi). Kilomani lääneosa on Kikri, mida on 1930. a-tel omaette külaks peetud. – ES
EAA.1268.1.403:396, L 349p;  EAA.1268.1.216, L 4; LVVA.199.1.228:12, L 8; Rücker; SK I: 99; Sukunimet 1992: 197

Kirbu2 ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Haanja mõis), 1796 Mema Kirbo Jakkap, 1871 Дрвн. Вилла Кирбо, 1926 Kirbu.  A3
● Kirbu oli 1977–1997 Suhka küla osa. Kirbu nimi tuli käibele talupoja lisanimena, tõenäoliselt on tegemist levinud võrdlusega väikest kasvu või väga liikuva inimese kohta. Villa küla alla märgitud hajatalust välja kasvanud küla oli varem tuntud *Meema nime all (1765 Dorf Mäma, 1839 Mahima). Vrd Meemaste. – ES
EAA.1268.1.403:154, L 129p; EAA.1268.1.401:69, L 65p;  LVVA.6828.4.380, L 1; Rücker; Võrumaa 1926: 261

Kirivere1 ‹-`verre ~ -sse› Pil – küla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Kõo vallas (Kõo mõis), 1624 Kyrryfer, 1638 Kyrifer (küla), 1797 Kirrefer.  C3
● Võimalik, et nimega on samastatav 1583 Kirima küla Pilistvere lähedal ja 1599. a kirjapanekud Kirima (külas ka taluperemees Marc Koik), Macz Koith z Kirimeru. Kui nii, siis võis nimi algselt olla maa- või mäe-lõpuline. Kiriverega on 1977 liidetud Mändla (1839 Mendila, u 1900 Мяндла) ja Paluküla (1721, 1797 Pallo). Vrd Kirimäe. – MK
EAN; KNAB; Mellin; P XVI: 301, 302; Rev 1624 PL: 44; Rev 1638 II: 155; RGADA.274.1.171/1:202, L 199p; Rücker; Vene TK 126

Kirtsi [`kirtsi] ‹`Kirtsi ~ -sse› Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Pala vallas (Saare mõis), 1585 Kircy, 1627 Kirtzi Kuella ~ Kirtzi külla, 1638 Kiertz, 1839 Kirtzi.  B2
● Küla oli varem suurem, kuid Saare valla piiresse jäänud läänepoolne osa liideti 1977 Kiisli külaga. L. Kettunen oletab varasemaks kujuks *Kiretsi, mis võivat olla ühenduses sõnadega kirg : kire või kiratsema. V. Pall lisab, et väliskuju poolest sobib nimi ka teiste si-lõpuliste nimedega (Kärksi, Piilsi jm), milles -si on ne-liite teisend. Kui otsida isikunimelist lähet, siis sobib võrdluseks Torma Raja küla vene pere nimi Kirtse omad (vn Кирцывы) või vanavene lisanimi (Tupikovi sõnaraamatus nt Иван Кирец). – PP
KNAB; PA I: 197; PTK I: 71; Rev 1624/27 DL: 26; Rücker

Kiuma [`kiuma] ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ›, kirjakeeles varem ka Kioma Plv – küla Põlva maakonnas Põlva vallas (Kiuma mõis), 1498 Kimo, 1543 Kyuma, u 1900 Кіома.  A2
● Vana küla, mis on oma nime saanud Kiuma mõisalt. Kuigi 1498 ja 1543 on mainitud küla nime, võis see küla asuda pigem ↑Kiumamõisa kohal. Praegune Kiuma küla on XVII–XIX saj kirjas olnud Kärevere nimega (1627 Kerrefehr, 1757 Kerrawer, 1798 Kerrefer, 1839 Kerrafer). Samas on selles külas XVIII saj rühm Kioma lisanimega peremehi. Kärevere näib olevat külanimi, mis tekkis asustuse laienemisega vanast asustuskeskusest lõuna poole, endisele metsamaale. Kiuma vald hõlmas al 1890. a-test Kiuma ja Varbuse mõisavalla. 1933 ühines Kiuma vallaga Kähri vald. Mõni aasta enne 1938. a suurt vallareformi nimetati Kiuma vallamajaks endist Kähri vallamaja Tännassilma külas. Kiuma lõunaosas Puskaru piiril asuvad Viira talud, mida 1930. a-tel ajuti loeti omaette külaks. Kiuma idaosas teisel pool Hatiku oja paiknevad Lepä ja Naadimõtsa talurühmad, mis varem kuulusid Kähri mõisa alla. Vrd Kiumamõisa, Kärevere2, Kärevere3. – ES
BHO: 228; EAA.3147.1.172:159, L 139p; Eesti TK 50; Mellin; Rev 1624/27 DL: 62; Rücker; Vene TK 42

Kobilu ‹-sse›, kirjakeeles varem ka Kobiluse Puh – küla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Konguta vallas (Suure-Konguta mõis), 1495 dorp to Kobelisz, 1627 Koblitz, 1796 Kobbilius, 1839 Kobbila; sks Kobbilo (karjamõis).  A2
● Karjamõisa kohta on teateid XIX saj II poolest. L. Kettunen kõrvutas kohanime sõnadega kobima, kobisema, sm kopelo ’kohmakas’ jt, eitamata seejuures halvustava sisuga isikunime võimalust. Vanemad kirjapanekud võimaldavad oletada kohanimevariante järelosistega -la või (-line :) -litse, võib-olla ka -ste. Liited toetavad kohanime isikunimelist algupära (vrd XV saj Kopoi). Kobiluga liideti 1977 osaliselt Karjalepiku küla. ¤ Vanasti Kabeliküla, oli olnud varem surnuaed, surnuluud tulevad välja, sakslased muutsid – Kobilu (1958). – EE
BHO: 160; EM: 95, 153; EO: 115, 116; KN: 1958; LGU: I, 596; Mellin; Rev 1624/27 DL: 143; Rücker; Stoebke 1964: 166

Kobra ‹-sse› Vän – küla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Vändra vallas (Karolinenhofi mõis), 1500. a-tel Kobber (mõisake), 1624 Kobber (talu Vändra mõisa all), 1638 Kobrass (hajatalu), 1839 Kobbra (talud), u 1900 Кобра (küla).  B3
● Vrd kobr ~ kobra ~ kobru ’takjas’, kobras ’piiber’. Kobraga on 1977 liidetud Järvaku (1970) ja ↑Pulga, omaette külad on varem olnud ka Matsimurru (1922) ja Rehemetsa (1922; taluna 1724 Rehemetz Jürgen, 1839 Rehemeza). – MK
BHO: 235; EO: 307; KNAB; Rev 1624 PL: 21; Rev 1638 II: 12; RGADA.274.1.182/6:71, L 552p; Rücker

Koimula ‹Koimula ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Koemula Trm – küla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, kuni 2017 Torma vallas (Laius-Tähkvere mõis), 1406, 1418 Koynemula, 1599 wieś Koyniała, 1601 Koymala, 1839 Koimulla.  C1
● L. Kettunen on kahtlemisi esitanud võrdluseks sõnad koin : koina; koinama, koinima + muld : mulla. Varasemad kirjapanekud näivad eeldavat liittüvelist lähtekohta. Täpseid ja usutavaid vasteid pole õnnestunud leida. Koimula külaga on varem ühenduses olnud *Koigi küla (1406 Kayky, 1554 Koyck, 1657 ja 1758 Koicke), mille täpsem asukoht pole teada. Vrd Koimla, Kõima. – VP
EO: 88; PTK I: 77; PTMT: II, 481–482; P XVI: 108; Rücker

Kokõmäe [kokõ‿`mäe] ‹-le›, kirjakeeles varem ka Kokemäe Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas (Haanja mõis), 1626 Pusta Andrzy, 1627 Puste Andres, 1638 Kocko Andrus oder Pusta Andres, 1688 Kocka Peep, Kocka Tundio, 1765 Dorf Kokke, 1796 Dorf Kokke Mäe, 1839 Kokkemetz.  C2
● 1684. a kaardi abil saab näidata, et selles kohas elas XVII saj alguses Puusta Andres, kelle lisanimi oli saadud arvatavasti asumisest ääremaal, kaugel hajataludest koosneva *Arokülä rohkem põllustatud ja ehk ka vanima asustusega alast tänase Kokõ küla ümbruses (vrd puustus ’tühi talukoht, ääremaatalu’). Kokõ lisanime sai sama mees ilmselt päritolu järgi. Kokõmäe küla on dokumentides nimetatud ka lihtsalt Kokõ ja Kokõmõtsa nimega, kuid järelosis -mäe kinnistus juba XVIII saj lõpus. Vrd Koke, Kokõ. – ES
EAA.567.3.180; EAA.1268.1.401:90, L 86p; EAA.1268.1.403:251, L 217p; EAA.308.2.178; Rev 1624/27 DL: 77; Rev 1638 I: 171; Roslavlev 1976: lisa 10; Rücker

Kolepi [kol´epi] ‹-le›, kohalikus pruugis ka Kol´ebi Rõu – küla Võru maakonnas Võru vallas (Vastse-Kasaritsa mõis), 1684 Kollio Iwan Peep, 1765 Dorf Koljo Pebo, 1805 Collepi, 1839 Kollibi.  A2
● Kolepi küla sai laiemalt tuntuks kui Vastse-Kasaritsa valla ühe koolimaja asukoht XIX saj keskpaigast. Külanimi on lühenenud Kol´o Peebu nimest. Kasaritsas XVII saj väga levinud lisanime Kol´o kohta ↑Kolo². Kolepiga on pärast 1945. a kokku arvatud ida pool paiknev Vadsa küla, 1977 liideti Soe ja Soemõtsa (Soemetsa) küla. – ES
EAA.308.2.178; EAA.1268.1.401:27, L 23p; EAA.567.2.783:6, L 5p; Rücker

Kollino ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹-lõ, -n› Urv – küla Võru maakonnas Antsla vallas, karjamõis (Vana-Antsla mõis), 1716 Koljo Hinni Jürri, 1782 Kolly Hinny Johann, 1811 Kollino Tomas, 1839 Kollina.  A1
● Küla kujunes karjamõisa põhjal tekkinud asulast XX saj keskel. Kollino talu muudeti karjamõisaks XIX saj I poolel. Talu arvati varem Oe küla alla, sama koha peal oli talu olemas juba 1685. a kaardil. Nimi on lühenenud talupoja nimest Koll´o Hinn. Koll´o lisanimi, mida peenenduse märkimise pärast on enamasti kirjutatud Koljo, pärineb siinkandis Kuldre ümbruse küladest, kus 1638 on elanud Kalli Hento, tänase Koll´upa talurühma nime alusepanija, ja Kellepusz Mick, Koll´atu talunime alusepanija. Lisanime algne tähendus pole teada. Vrd Kolo2, Kolli. – ES
EAA.1270.2.1:119, L 116p; EAA.1865.2.130/1:20, L 19p; EAA.1865.2.131/2:14, L 14;  EAA.308.2.88, L 1; Rücker

Koloreino [kol´o‿reino] ‹-le›, kohalikus pruugis Kol´e‿reinu ‹-lõ›, kirjakeeles varem ka Kolureino Rõu – küla Võru maakonnas Võru vallas (Vastse-Kasaritsa mõis), 1627 Kollo Marcus, 1638 Kolly Marcus, sein sohn Rein, 1684 Kollo külla, Rein Mert, 1765 Dorf Koljo Reino, 1839 Kolleri.  A2
● XVII saj lõpus oli Vastse-Kasaritsas kaks Kolo (Kollo) küla (jagunenud hajatalu), vahet hakati neil tegema lisatud isanime järgi (↑Kolo²). Tänapäevane häälduskuju kol´e-algulisena võib olla mõjutatud kolmandast sama päritoluga nimest Kolepist. Koloreinoga liideti 1977 Lüüsi (1684 Lysikülla), Oro (Orupealse) ja ↑Sossi küla. Vrd Kolo1, Kolo2. – ES
EAA.308.6.316:33, L 28; EAA.1268.1.401:10, L 6p; EAA.308.2.178; Rev 1624/27 DL: 89; Rev 1638 I: 203; Rücker

Kolski [`kol´ski] ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹-lõ, -n› Krl – paik (küla) Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Karula vallas (Karula mõis), 1638 Kolsoffski ein Pohl, u 1690 Kolski Jahn, 1839 Kolsky.  C3
● Väikeseks külaks kasvanud Kolski talu loeti algselt Karkkülä osaks, 1977 liideti Rebasemõisa külaga. Kolski lisanimega peremehi leidus XVII saj lõpus ka naabruses Karula külas, nt u 1690 Kolskin Paul. 1638. a revisjoni järgi on Kolski nimi tulnud poola perekonnanimest Kolsoffski. Sellist perekonnanime (ükskõik millise kirjapildiga) esineb harva ja tõenäoliselt on see saadud tavalisest poola perekonnanimest Kołosowski. Kolski külas leiduva Vihmjärve (1839 Wichm S.) pärast on Kolskisse vahel paigutatud XVI–XVIII saj Vihma küla, kuid see küla paiknes tegelikult praeguse Karula mõisa asukohas. Vrd Karkkülä, Karula3. – ES
EAA.567.3.67:30, L 28p; KNAB; PA I: 130; Rev 1638 I: 33; Rücker

Kookla [`kookla] ‹-sse›, kirjakeeles varem ka Koogla Vil – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas (Sürgavere mõis), 1583 Kokla (küla), 1797 Kookla, 1839 Kogla.  B1
● Tõenäoliselt taandub la-liiteline külanimi isikunimele, vrd Cocke, Kock, Koke. Vrd siiski ka looduseseme nimedes Saaremaal Kookla niit ja Kookla põld. Kookla külaga on 1977 liidetud Pilustvere küla (1583 Pilister, 1601 Pilluster, 1797 ja 1839 Pillustfer). Vrd Pilistvere1. – MK
Mellin; PA IV: 148; Rev 1601: 114; Rücker; SK I: 120; Stoebke 1964: 38

Kooli ‹`külla›, kohalikus pruugis Kooli‿külä ‹-`küllä› Kan – küla Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Valgjärve vallas (Pikajärve mõis, Valgjärve mõis), 1839 Schulhaus, 1861 Dorfs Schulmeister.  B1
● Kooli küla on nime saanud Valgjärve kooli pikaajalise asukoha järgi. Rückeri kaardil 1839 on koolimaja märgitud karjamõisa tingmärgiga. Valgjärve mõisa kool võis selles kohas paikneda varemgi, kuigi järjepidevad teated algavad alles 1856. a-ga. 1867 ehitasid Valgjärve ja Pikajärve vald ühiselt uue koolimaja. 1898 ehitati koolimaja, mis on osaliselt säilinud tänapäevani. Kuna koolimaja koht oli kahe mõisakeskuse piiril, hakati siin paiknevaid talusid Koolikülaks kutsuma. Ametlikuks külanimeks sai Kooli XX saj II poolel (nimekirjas 1970). – ES
Rücker;  EAA.308.6.254, L 1; KNAB; Valgjärve kool 1767–2011: 3

Koopsi [`koopsi] ‹-sse›, kohalikus pruugis ka `Kuupsi ‹-de› Ran – küla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Rannu vallas (Rannu mõis), 1582 Kopasth, 1601 Kopastkulle, 1638 Kobstokyllo, 1839 Kopse.  A3
● Küla nimi pärineb sõna koobas mitmuse omastavast (vrd 1744 Kobaste). Nagu paljudes muudes kohanimedes esineb varasemates kirjapanekutes si-osise kõrval ka -ste. 1977 liideti Koopsiga ↑Pagavere küla. – EE
BHO: 253; KN; PA I: 67; Rev 1601: 81; Rev 1638 I: 102; RGADA.274.1.212(4):62, L 349; Rücker

Korijärve [kori‿järve] ‹-le› Krl – küla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Tõlliste vallas (Sangaste mõis), 1582 Korrigerwe, 1601 Korieff, 1627 Kurritz kuella sonsten Kurrijerw, 1638 Korri Jerw, 1718 Korjerwe külla.  C1
● Põlise küla nimi on saadud järvenimest Korijärv (1627 Korri). Tänapäeval tuntakse järve kohapeal Koosa järve nime all Koosa talurühma (küla) järgi. Kui Korijärve nimele on üldse võimalik seletust pakkuda, võiks see olla saadud muinasaegsest *Kuri-algulisest isikunimest, mitte aga keskajal levinud ristinime Gregorius mugandist *Kori, mille jaoks järve- ja külanimi näivad olevat liiga vanad. Kohalikud nimetavad Korijärve põliseid talurühmi küladeks: Jakutsi (1839 Jakutzi), Koosa (1585 Kiersten Kiest, 1601 Kersten Koss, 1638 Koesz), Kuritsõ (1627 Kuritz Jack), Matu (1839 Matto) ja Tsili (1627 Silgi Juergen, 1638 Zilli Jürgen). Tähelepanu väärib Kuritsõ, mis on põline veskikoht järve väljavoolul. Ka Tagula külas on Kuritse talurühm (küla) ja selle juures samuti järv (1627 nimega Tagola). Võimalik, et siin on lisanimeks saanud vene laensõna kuurits (курица) ’noodataoline kalapüügiriist’. Samas võib see olla ka Korijärve nime algusosast tse-liitega tuletatud lisanimi, mis tähistas elanikke. Vrd Koorküla, Kurevere5, Kurõ. – ES
EAA.1297.2.1:17, L 14 p; PA I: 69, 169; Rev 1601: 35; Rev 1624/27 DL: 154, 155; Rev 1638 I: 34; Rücker

Koriste ‹-le› Hel – paik (küla) Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Helme vallas (Taagepera mõis), 1839 Korrist (talu).  C2
● Moodustab kirdepoolse osa Karjatnurme külast. U 1900 oli kohal märgitud küla Кароте, Koriste kujul 1932. Nimi on saadud talunime järgi, talunimi pärineb isikunimest, vrd Gori ~ Gorius ‹ Gregorius. – MK
KNAB; Rajandi 1966: 68; Rücker

Korkuna [`korkuna] ‹-sse› Har – küla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Taheva vallas (Taheva mõis), 1688 Jorkum, Korckum, 1744 Auf Korkum land Korgon Lauer, 1805 Korkonu Jürri, Korkonu Jahn, 1826 Korkonna (talu), 1839 Kurkund (talu), 1952 Кopкyнa.  B3
● Allikatesse ilmub Korkuna XVII saj lõpul taluna, külana esineb ta XX saj (1922 on kirjas alevikuna). Korkuna talurühm paikneb looduslikult märkimisväärsel kohal suure mäe küljel. Ümbruskonna maa on küllaltki soine. Nime tähendus ei ole päris selge, aga see võib olla lühenenud lõunaeesti sõnadest korgõ ’kõrge’ ja kund ’kehv vilets maa’, samuti ’kõrgendik, künkake’. Seletus eeldab nime varast kokkutõmbumist ja seda, et sõnu kond ja kund on Hargla kandis teatud eri tähendustes (tavaliselt tähendab kond jõeäärset heinamaad). Üle Võrumaa on sõnal kond või kund siiski teada kolm eri tähendust: kehv maa; laas, mets ja jõeäärne heinamaa. – MF
Dunsdorfs 1974: 259;  EAA.308.2.167, L 1; EAA.567.2.590:5, L 4p; EAA.1295.1.754:143, L 140; EMS: III (13), 540; Faster 2005: 93–96; NL TK 25; Rücker

Koruste ‹-sse›, kohalikus pruugis ka ‹-de› Rõn – küla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Rõngu vallas (Suure-Rõngu mõis), 1582 Korzysc, 1601, 1839 Korrost, 1923 Koroste.  B1
● ste-liitega kohanimi kujutab endast oletatava sugunime *Korunen (vrd XVII saj sm Koroinen) mitmuse omastavat. Inimesenimi võib lähtuda sõnast *korune ’küürakas’, vrd korus ’küürus’ (Jäm, Ans, Khk). Vähem tõenäoline on oletada maastiku iseloomust lähtuvat kohanime (vrd sm Koroinen, Koroiskylä jt, mis tuletatakse sõnast koro ’auk; pragu, org’). Praeguse küla piiridesse jäävad Juula (sks Julenhof), Kallaste (sks Kallast) ja Salu (sks Sallo) karjamõis, nende kohta on andmeid al 1839. Enne 1918 jagati nad Koruste küla kandikohtadeks. ¤ Kunagi sõja-aal olnu sääl pallu korjusit. Nakatu siis kutsma, et korjuste küla. (1973) – EE
BHO: 257; EM: 96; EMS: III, 727; KN: 1973; Nimikirja 1985: 423; PA I: 63; Rev 1601: 62; Rücker; SPK: 177–178; Stoebke 1964: 166; Tartumaa 1925: 413; ÜAN

Kriguli ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹-he› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Rogosi mõis), 1684 Kriggul, Wiggul Jahn, 1765 Dorf Krigoli, 1839 Krigula.  A3
● Kriguli oli 1977–1997 Ruusmäe küla osa. Talurühma ja küla nimi pärineb eesnimest Krigul ‹ Grigori, mis on algnime Gregorius (kreeka Γρηγόριος/Gregorios) venepärane mugand. – ES
EAA.308.2.178; EAA.1268.1.401:137, L 132p; Rajandi 1966: 68; Rücker

Kubja ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ›, kohalikus pruugis ka Kubija Rõu – Võru linnajagu (Vana-Kasaritsa mõis), 1684 Todz Kubbias, 1871 Кубья мельница.  C1
● XVII saj lõpus elas kupja ametit pidav Toots praeguse Võlsi küla kohal. Hiljem on Kubija nimi sealt kadunud, kuid tänaselt Kubjalt Roosisaarele ja Võlsile viival teel paikneb Kubija mägi. Vana lisanimi kinnistus veskile hiljemalt XIX saj keskel. Veski *Kaugjärvest (järve vana nimi) välja voolaval ojal on märgitud hiljemalt 1839. a kaardil. Võib oletada, et esialgu hakkas Kubija nime kandma praeguse nimega Veskijärv, hiljem kandus sama nimi üle *Kaugjärvele, mille geograafiliseks osaks võib Veskijärve pidada. XX saj tõrjus Kubija järve nimi Kaugjärve nime lõplikult välja. Järve kaldale enne Teist maailmasõda rajatud suvilate rajoon sai sama nime. Tänapäeval nimetatakse Kubja või Kubija nimega kogu Võru linna lõuna poole raudteed jäävat osa, kaasa arvatud haiglat, mis ametlikult paikneb Meegomäe külas. Vrd Raudsepa3. – ES
EAA.308.2.178;  LVVA.6828.4.392, L 1; Rücker

Kuklase [`kuklase] ‹-le›, kohalikus pruugis `Kuklasõ ‹-lõ ~ `Kuklastõ› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Rogosi mõis), 1627 Kucklese Iwan, 1638 Kochlass Iwan, 1684 Kuklas (hajatalu), 1765 Dorf Kukklasse, 1839 Kuglas.  A3
● Talurühm ja küla on saanud nime talupoja lisanimest. 1684. a kaardil on Kucklas Simon ja Kucklas Thom praegusel Mäe-Kuklasel, praegu küla tuumikuna tajutava Ala-Kuklase peremeheks on veel olnud Thimusch Thomas, Kubbias. Nime päritolu on arvatavasti sama mis Viitina ↑Kuklasõ nimel. Kuklase põhjaosas on Tabina talukoht, mida on vahel eraldi külaks märgitud. – ES
EAA.308.2.178; EAA.1268.1.401:132, L 127p; Rev 1624/27 DL: 86; Rev 1638 I: 181; Rücker

Kuklasõ [`kuklasõ] ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ›, kirjakeeles varem ka Kuklase Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas (Viitina mõis), 1684 Kuklas, 1765 Dorf Kukklasse, 1839 Kuglase.  B3
● Kuklasõ oli 1977–1997 Ristemäe küla osa. 1684. a on kirja pandud kaks poolemeest ühes talus Kuklas Peep ja Kuklas od. Sake Andris. Pole teada, kas lisanime varasem variant on seoses Kuukla talu- ja ojanimega Luutsnikus. Kui laenulisuse oletus kõrvale jätta, sobib Võrumaal küllalt levinud lisanime aluseks sõna kuklanõ ’sipelgas’. Viide sipelgale on lisanimedes levinud, vrd Raudsiku talu, Siplase ja Muraski küla. – ES
EAA.308.2.178; EAA.308.6.316:13, L 8; EAA.1268.1.401:169, L 164p; Rücker

Kullaga ‹-le› Kam – küla Tartu maakonnas Kambja vallas (Unipiha mõis), 1582 Kulakazy, 1638 Kullakyllo, 1839 Kullagakülla, 1923 Kullaku.  C3
● Aja jooksul lühenenud külanimi võis algselt kujutada endast kaheosalist kuld : kulla + küla (vrd Ingeri Kullankylä) või vähendusliitega tuletist kullake(ne) : kullakese (vrd talunimi Kullakse Valgamaal). Kohanimest võisid eri aegadel kasutusel olla variandid *Kulla küla ja *Kullakese küla. *Kulta ja selle tuletisi võidi muiste kasutada isikunimedena. 1977 liideti Kullagaga Hallivariku küla (kuni 1939 Kitseküla), mis sai elanike soovil nime Hallivariku nurme ja talu järgi. – EE
EO: 63; ERA.14.2.717 (Kambja vallavalitsuse 2. VI 1939 koosoleku protokoll nr 5); PA I: 46; Rev 1638 I: 68; Rücker; Stoebke 1964: 94; ÜAN