[KNR] Eesti kohanimeraamat


Päring: osas

Leitud 2 artiklit

Ruhnu1`Ruhnu ~ -sseRuhküla Saare maakonnas Ruhnu vallas, rts Runö.  C4
Ruhnu saare ainus küla, vanade ruhnlaste pruugis lihtsalt Byn ’küla’. Küla vana asukohta näitab heinamaa, mille nimeks Gammalbyn ’vanaküla’. Vrd Ruhnu2. – PP
Lagman 1964: 35, 70

Ruhnu viipenimi. Kohamärk osutab saare paiknemisele mandrist eemal.
Ruhnu2`Ruhnu ~ -sse› = Runö [`rũũnö] ‹-leRuhsaar ja kihelkond Saare maakonnas, sks Runö, erts Run [rũũn], 1341 dat beflaten eilandh Runen (pitseril), 1366 insulam dictam Rune, 1626 die Insel Runö; läti Roņu sala, liivi Rūnõmō.  C4
Vanimad rootsikeelsed nimekujud Runön, Runö, Rünöö esinevad Johan Månssoni merekaardil 1644. Nime esimesi üsna hüpoteetilisi seletusi pakkus Ruhnu asepastor Fredric J. Ekman. Aja romantilist vaimu järgides mõtles ta sellistele sõnadele, nagu viikingitele omane runa ’riim, runo’ või saksa tegusõnale ruhen ’puhkama’. Pärast Ekmani pakkus C. Russwurm eestirootsi sõnu rund (hääldatud rũnn) ’ümmargune’ või runa ’kult’ ja iseäranis läti sõna ronis ’hüljes’. Hilisemad uurijad, mh P. Johansen, G. Franzen ja E. Lagman, on toetanud Russwurmi mittegermaani tõlgendust. Nad viitavad tõsiasjale, et kui rootslased saarele asusid, kuulus Ruhnu Kuramaa piiskopkonda ja selle kultuuripiirkonda. Lisaks on läti naabrite nimetus Roņu sala ’hülgesaar’, samuti kui liivlaste Rūnõmō (õieti Rū’nõ-, milles kajastub läänemeresoome -h-) võinud jõuda ka Ruhnu uusasukate murdekujusse rũũn. Hülgepüük oli ruhnlaste tähtis elatusvahend Teise maailmasõjani välja.MB
Ekman 1847: 39–40; Franzen 1959: 26–30; Lagman 1964: 30–32; Månsson 1644: 1–3; Russwurm 1855: I, 50–51

Jaga

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur