[KNR] Eesti kohanimeraamat

Eametsa2 [`ea‿metsa] ‹-`metsa› Pär – küla Pärnu maakonnas Tori vallas, kuni 2017 Sauga vallas (Sauga mõis), 1638 Ochametza, 1680–1684 Öhametz Byy, 1726 Oamezsher Dorff, 1751 Eha Metza Jaan, 1839 Oeametz.  B1
● Küla keskosa kadus pärast Teist maailmasõda Pärnu lennuvälja rajamisel. Kirjapanekute põhjal võib e või ö olla hiline. Võimalik, et nime algusosa lähtekohaks on oja. Siiski tuleb o-lise esmamainingu puhul arvesse ka uht : uha ’raiutud mets, risu’, uhk : uha ’jää peale imbuv vesi, maast välja imbuv vesi; talvel külmumata kohast tõusev veeaur’, milles u võiks olla madaldunud h ees. Vrd uhastik ’kinnikülmumata koht soos’. – MK
BHO: 57; EAA.1000.2.956:5, L 4p; PTK I: 255; Rev 1638 II: 32; RGADA.274.1.229/3:98, L 962p; Roslavlev 1977: 42; Rücker

Hageri3 ‹Hageri ~ -sse›, kohalikus pruugis Ageri Hag – küla Rapla maakonnas Kohila vallas (Mäeküla mõis, Sutlema-Lümandu mõis), 1241 Hakriz, Haccriz (küla), 1417 Hakers, 1598 Hackers, 1725 Haggers.  C2
● Põlisküla. L. Kettunen seostab nime sõnadega hageda, hagijas või ka agar, ent need seletused ei ole veenvad. Rahvapärimus seostab nime sõnaga hagerik ’varjualune, õlgedest või okstest ehitis; risu, praht’. 1977 liideti Hageriga idapiiril asuv Nõmme, endine saunaküla, ja läänepiiril asuv Adila-Tagaküla, mis oli nime saanud oma asendi tõttu Adila mõisa valduste põhjapiiril. Allikates on Adila-Tagaküla nimetatud ka Laimiku külaks (1725 Laimick, talu järgi). Ristikivi külaks nimetati aga varem Sutlema mõisa talusid Hageri alevikust läänes. ¤ Praeguse Hageri aleviku kohal olnud Põikmaa küla. Küla lambad käinud ühisel kesal. Ühel kõrgemal kingul olnud lambahagerik. Taani kuningas Voldemar II tahtnud ehitada kirikut Põikmaa külasse. Härjad pandud saha ette ja lastud edasi minna, et kuhu nad seisma jäävad, sinna vagu ümber ajada ja kirik ehitada. Härjad palava päevaga läinud lambahagerikku. Nüüd aetud vagu ümber ja hakatud kirikut ehitama. Kirikule pandud nimeks hageriku järele Hageri. Põikmaa küla lõhutud maha ja võetud mõisa põllu külge. Alles Katariina II ajal oli mõisnik ehitanud kiriku ümber üürikortereid. (1937) – PP
Bfl: II, 221; EMS: I (1), 124; EO: 182–183; Joh LCD: 342; KM: ERA II 165, 466/7 (1) – 1937; Rev 1725/26 Ha: 41r

Metskaevu [`mets‿kaevu] ‹-le› VMr – küla Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas, kuni 2017 Tamsalu vallas (Põdrangu mõis), 1883 Metsakaewo, u 1900 Метскаеву, 1913 Metsakaewo, 1923 Metsakaevu.  C2
● XIX saj rajatud saunaküla. 1977–1997 oli Sauvälja küla osa. Vanim säilinud hoone, Kesküla saun, pärineb Riikliku Kindlustuse 1949. a nimekirja andmeil 1860. a-st, kuid küla esimeseks taluks peetakse siiski Metskaevu (Potsare) talu. Kõigepealt olevat rajatud külaelanike poolt metsa kaev (sellest küla nimi), kust kõik käisid vett võtmas, isegi Sauvälja küla elanikud. Kaev on alles, kuid risu täis aetud. Kaevu-lõpulised nimed on siinkandis tavalised. – MJ
Grenzstein 1882–1883; KN; KNAB

Oandu2 [`oandu] ‹-le›, kohalikus pruugis ka `Oondu ~ Uhandu Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Sagadi mõis), 1517 de molle to owan, Hofwandes (veski), 1544 Ouants (veski), 1549 de Mole tho Ouanth (veski), 1586 Ofen (veski), 1699 Ufwandes (küla), 1796 Owando (karjamõis), 1844 Oando (karjamõis), 1913 Іоандо (küla), 1922 Joandu (küla).  A2
● Oandu jõge on mainitud 1465. a-st pärinevas ürikus, kus räägitakse Annikvere mõisale kuulunud kalapüügikohast Oandu jõe suudmes (der Juwanden Münde) praeguse Altja küla juures. 1517 on esmakordselt mainitud Oandut seoses jõel asunud veskiga. E. Tarvel on oletanud, et asustuse saab siiski viia varasemasse aega, kirjalikud allikad aga puuduvad. 1726 loeti Oandu Lauli küla alla, 1745 nimetati Oandut esimest korda Sagadi karjamõisana. XIX saj lõpust on Oandul ka metskonna keskus, veski töö lõppes omaniku küüditamise tõttu 1949. Küla nimi on esinenud ka kujul Uhandu ~ Ohandu ~ Joandu. E. Tarvel on leidnud, et Oandu ~ Uhandu on kõlalt lähedane muistsele maakonnanimele Ugandi või Oandi, aga ei ole pidanud seost tõenäoliseks. Selle asemel seostab Tarvel Oandut V. Palli toodud lähedaste kohanimedega Uha, Uhamets, Uhandu. Pall on kõrvutanud neid nimesid sõnadega uht : uha ’raiutud mets; risu’, uht : uhu ’puurisu, räiss’, uhumaa ’alemaa’, uhk : uha või uht : uhu ’jääle imbuv vesi, maast välja imbuv vesi; talvel külmumata kohast tõusev veeaur’, uhastik ’kinnikülmumata koht soos’. Tarveli meelest sobiksid tähenduslikult Oandule mõlemad sõnapesad, sest seal on nii metsa raiutud põllumaa kui ka jõgi. Vrd Oandu1. – MA
 EAA.1.2.C-IV-121; EVK; KN; KNAB; Mellin; Neljandik 2007: 7; PTK I: 255; Schmidt 1844; Tarvel 1983: 45, 101–104

Reo ‹-sse› Pha – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Pihtla vallas, mõis, 1645 bey Reho, 1731 Reo.  C4
● Reo mõis on asutatud tühjadele talumaadele XVIII saj alguses. XX saj küla. Reo-algulisi kohanimesid on Eestis palju ja uurijate arvamused nende suhtes lahknevad. Vasteteks on toodud järgmisi sõnu: rigu : reo, millel on halvustav tähendus (E. Koit), rebu : reo ’rebane’ (sm repo) (A. Saareste, L. Kettunen), redu : reo ’pelgupaik, metsamurd’ (Kettunen). Kettunen on olnud seisukohal, et Reo nimed ja reomäed on eri algupära, kuid tuleb tunnistada, et Saaremaal on ka mitmeid reomägesid, mis on kohad, kuhu mingi veretöö, õnnetuse vms mälestuseks visatakse oks, riideräbal või kivi. P. Johansen on nende nimede lähtekohana võimalikuks pidanud sõna ribu (rihu, rigu, risu, reu) : reo ’rämps, näru, heidis’. – MK
SK I: 338

Reopalu [`reo‿palu] ‹-`pallu ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Ree‿palu Tür – küla Järva maakonnas Türi vallas, kuni 2017 Väätsa vallas, mõis, ? 1467 Rogenpaln (talu), 1585 Roepal, Rayphal, 1586 Rayapahl.  B1
● Tänapäeva nimekujust lähtuvalt seostub nimi eesti Reo-nimedega, mille lähtekohana on nähtud rebu : reo ’rebane’, redu : reo ’pelgupaik, lodumets’, rigu : reo (kirumissõna) ning veel rihu ja risu. Kirjapanekute põhjal võiks nime alusena näha ka sõna raja ’piir’. Reo- ja Raja- segiminekut võiks seletada maagilise mõjuga kohtadega just piirialal. Reopalu on asunud Järva- ja Viljandimaa piiril. Nime järelosis on arvatavasti metsaliiki osutav palu. Samas kihelkonnas on ka Rõhumetsa ehk *Reometsa (1586 Reyemetze mõisake, 1726 küla Reometz Tori mõisa all, 1796 kõrts Röhhomets Tori mõisast lõunas), praeguse katastrinimega Rohumetsa (nii on ka E. Tarvelil, P. Johansen annab 1587 talunimena Rohemetz). Tõenäoliselt on Reopalu ja Rõhumetsa nime mainitud talunimedena juba 1467 (Rogenpaln und Rogemetcze). Pole võimatu, et viimane on samastatav taluga, mille Viljandi komtuur läänistas 1401 Mertyn Teckenagelile (de twe Haken tho Alempoys, Regometz geheten) ja mida 1409 oli nimetatud mõisaks (Roghometza), vrd 1585 Rometz oder Rayemetz, 1586 Reyemetze. Vrd Alempois, Reo, Reola. – MK
BHO: 496; EO: 2; Joh LCD: 568; Johansen 1925b: 8; Järvamaa 2007: 322; LUB: XII, 495a; Mellin; Rev 1586: 80; Rev 1725/26 Jä: 147; SK I: 338; Ungern-Sternberg 1912a: 40

Rädi ‹-sse› Var – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Varbla vallas (Saulepi mõis, Vaiste mõis), 1689 Reddi Jurgen (talupoeg Helmkülas), 1712 Rette Mart, Rete Pert (talupojad Saulepi mõisa all), 1798 Reddi (küla), 1871 Raeddi (küla), u 1900 Ряди.  A2
● 1977–1997 oli Saulepi osa. Külanimi lähtub arvatavasti lisa- või talunimest, vasteks murdesõna rädi ’risu, rägu, praht, tuulemurd’. Rädi lõunaosa on Iganõmme (1871 talu Igganöm). – MK
EAA.1.2.941:1149, L 1136p; EAA.3.1.448:428, L 718; KNAB; Mellin; VMS

Räimaste ‹-sse› Pha – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Pihtla vallas (Tõlluste mõis), 1731 Rähmaste Noor Toffer, 1784 Remmaste (küla), 1798 Remast.  C4
● 1977–1997 oli Püha küla osa. Nimele võiks vastata sõna rääm ’risu, rämps, mustus’ tuletis räämane mitmuse omastavas käändes, vrd murdesõna Simunast räima jääma ’hooletusse jääma (põllu või heinamaa kohta)’. – MK
 EAA.2072.3.229, L 1; EAN; KNAB; SK I: 353; VMS

Räisa ‹-le› Saa – paik (küla) Pärnu maakonnas Saarde vallas (Jäärja mõis).  C2
● Külana 1930. a-tel, 1977 liidetud Veeliksega. Küla lähtekohaks tundub olevat Jäärja mõisa all olnud kaks talu (1816 Raisa). Nimi on hiljem moondunud kujule Räisa, millele vastab sõna räiss ’risu, praht’. Võib-olla on mainitud kaks talu kunagise küla järglased, vrd 1751 Reuseküll. – MK
EAA.1865.3.247/2:10, L 35p; RGADA.274.1.299/1:488, L 250p; VMS

Rääsa ‹`Rääsa ~ -sse› Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Maidla mõis), 1665 Resa (küla), 1796 Räsa (küla).  C4
● XVIII saj lõpul oli koos Oanduga ühtedes kätes Maidlaga. Varem on mõnda aega kuulunud ka Mäetaguse mõisa alla. Nimega vrd sõnu räsa ’rägastik’ ja räiss ’risu, praht’, räätsik ’võsastik’. – MK
Bfl: II, 737; Mellin; VMS

Uhja ‹`Uhja ~ -sse ~ -le› Vig – paik (küla) Rapla maakonnas Märjamaa vallas (Jädivere mõis), 1696 Stoora Ohya, 1726 Ucha (küla Jädivere mõisa all), 1798 Uhja.  B2
● 1977 liidetud Araverega. Õieti oli kaks Uhjat: idapoolne „suur Uhja“, mille juures oli karjamõis ja küla, ning läänepoolne „väike Uhja“ (1798 Weike Uhja), mis jäi hilisema Jädivere-Tagaküla, praeguse Sääla maile. Nime tänapäevakuju aluseks on sõna uht : uha ’risu, rägastik, ale’ läänemurdeline omastav uhja. Esmamainingu põhjal tuleks alusena kõne alla ka oja. – MK
 EAA.1.2.C-IV-275; Kallasmaa 2003: 19, 95; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 68

Uuemõisa2 [uue‿`mõisa] ‹-`mõisa ~ -sse› VMr – küla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas (Vao mõis), kuni 1977 Vao-Uuemõisa.  C2
● 1930. a-tel asundus, nimetatud Vao mõisale kuulunud Uuemõisa karjamõisa (1796 sks Charlottenberg, ee Höbbedik M.) järgi. 1977 liideti Uuemõisaga Risu küla. (1586 Rysze, 1844 Risso, 1883 Rissu). – MJ
BHO: 49, 505; Grenzstein 1882–1883; Mellin; Rev 1586: 39; Schmidt 1844; ÜAN

Vorsti2 ‹`Vorsti ~ -sse› VMr – küla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas, mõis (Kiltsi-Vorsti mõis), sks Sternhof, 1711 Worsty Hans, Worsty Matz, Mühle zu Worst (Vao mõisas), 1712 Worstimois, 1778 Sternhof, 1792 Worstemois oder Sternhoff, 1796 Sternhof, Worsti-M.  C3
● Nimi pärineb isikunimest. 1725.–1726. a on Vao mõisa Risu külas elanud Worsti Jürri, Sootaguse külas Worsti Matz ja Worsti Hans, hajataludes Worsti Rein (metsavaht) ja Worssti Mart. Mõis on ilmselt saanud uue saksakeelse nime Sternhof ’tähemõis’ pärast müüki Vaolt Kiltsi mõisale 1774. Vorstiga liideti 1977 Sootaguse küla (1796 Sootak). Vrd Vorsti1. – MJ
BHO: 566; EAA.3.1.445:8, L 8; EAA.3.1.448:60, L 42; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 243–244