[KNR] Eesti kohanimeraamat

Aakaru [`aak‿aru, varem ka aakaru] ‹-sse ~ -le› Kam – küla Tartu maakonnas Kambja vallas (Vana-Kuuste mõis), 1468 Aykar, u 1557 Ayakurbe, 1582 Aiakorul, 1638 Ajakorb, 1923 Ajakaru; sks Ayakar.  C3
● Aakaru oli kunagi ka mõis. Nii küla kui ka mõisa kohta on teateid al 1468, kusjuures XV–XVII saj eristati kaht mõisakest, nt 1494 Lutike Ayacker (’väike Aakaru’) ja Grote Ayacker (’suur Aakaru’). Mõisakesed ühendati XVII saj või hiljem Vana-Kuuste mõisaga. L. Kettunen oletas seost kohanimega Aakre ja eraldas ettevaatlikult kaks osa (Ai-karu ’aiakaru’), kuid pidas nime päritolult siiski ebaselgeks. Vanade kirjapanekute järgi otsustades on seos sõnadega aak ’haak’ ja aru ’kuiv rohumaa’ näiv. Tegemist on liitsõnalise kohanimega, mille järelosa tuleneb sõnast kõrb : kõrve ’põlismets’. Nime algusosa on Tartu murde sõnakujuga aid : aia ’aed’ sisuliselt raske põhjendada. Tõenäoliselt sobib lähtesõnaks läänemeresoome *akja : *aγja- (‹ alggermaani *agjā; Tartu murde oletatava sõnana tüübilt nagu lag´a : laja ’lai’) põhitähendusega ’äär, serv’, millest pole kaugel ’piir’, vrd lääne- ja saarte murdes ai ’seeliku või särgi äärepael’, liivi aigā ’kallas, äär; paikkond; külg’, vepsa aǵj ’ots (sh külal), tükk, lõpp’ jt. Sama päritolu on Salatsi piirkonna jõenimi Aģe (Ayia, Adia). Vrd Aakre, Aiamaa, Aiaste, Aila. – EE
BHO: 37; EO: 177–178; Ernits 2015: 704; KN; LGU: I, 400, 583; PA I: 46; Pajusalu, Winkler 2011: 180; Rev 1638 I: 81; Stryk 1877: 22; ÜAN

Altja [`altja] ‹`Altja ~ -sse› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Sagadi mõis), 1465 Wandemunde, Juwanden Münde, Rotzinpe, 1544 Ieszo (rannaküla), 1648 Kerbann, 1671 Rotzipäh (rannaküla), 1678 Halti Jahn (talupoeg), 1699 Kerpe under Annickfer, Iheso Eller Hallia By under godzet Saggad, 1744 Hallja, Halldja, 1796 Haltja (küla), 1871 Haldja, u 1900 Альтья (küla), 1922 Haldja (küla).  A2
● Altja külal on harva esinevalt palju nimesid: Wandemunde (’Oandu suu’), *Jõesuu, *Rootsipea, *Kärba, Altja. E. Tarveli järgi on Altja hajaküla tekkimise aega raske määrata. Esmakordselt on Altja ümbrust nimetatud 1465 Annikvere mõisale kuuluva kalapüügikohana Oandu jõe suus (in der Wandemunde) ning sealne mereäärne maa kandis nime *Rootsipea. Nimi tuleb kunagistest neemel (-pea) elanud rootsi asukatest. Külana on Altjat mainitud esimest korda 1544 kui *Jõesuu (Ieszo) rannaküla. 1618. a paiku tulid Soomest *Rootsipea (Rotzepeh) taluasemele elama talupojad, kelle nime (*Kärppä või *Kärpänen) järgi hakati *Rootsipea talu- või külaaset kutsuma *Kärba (1648 Kerbann, 1699 Kerpe). Nähtavasti sellest nimest pärineb ka Altja oja alamjooksu nimetus Kärbseoja (-jõgi). *Rootsipea oli neeme läänepoolne osa, mis kuulus Annikverele, *Jõesuu ehk Altja küla kuulus Sagadi mõisale. Tänapäeval ainuvalitsev nimi Altja esines esmakordselt 1678. a ühe talupoja Halti Jahn lisanimena, külanimena 1699 (Hallia). L. Kettunen pakub nime aluseks Alt-oja või -aia ning sarnaselt Haljalale haldjat. E. Tarvel peab neid seletusi ebatõenäoliseks ning seostab nime mõne Halli-tüvelise isikunimega, K. Pajusalu peab tõenäolisemaks kuju Halti-. Võrdluseks võib veel tuua ka Lõuna-Soome Haltia küla nime, mida S. Paikkala järgi on seotud nii haldjauskumusega, sõnaga haltija ’haldaja, omanik’ aga ka Haltia-nimelise esmaasukaga. Vrd Haldi, Haljala1. – MA
Bfl: I, 253, 255, II, 785; BHO: 99;  EAA.1.2.C-IV-121; ENE-EE: I, 165; EO: 107, 146, 200; KNAB; Mellin; Schmidt 1871; SPK: 67; Tarvel 1983: 77–78, 81; Tarvel jt 1996: 5–8

Arkna [`arkna] ‹`Arkna ~ -sse› Rak – küla Lääne-Viru maakonnas Rakvere vallas, mõis, sks Arknal, 1241 Arkenallæ (küla).  B3
● Arkenali vasallisuguvõsa on nimetatud 1333. XV saj on mainitud veskit. Veski juurde rajati vahemikus 1483–1527 mõis. XVI saj oli mõis hävinud ja selle asemel oli Väike-Arkna küla (sks Kl. Arknal), mis sulas XIX saj ühte Korjuti mõisaga (1744 mõis Korjoth, samastatud talunimega 1550 Korrige). Pärast 1613. a tekkis Suur-Arkna küla juurde karjamõis (sks Gr. Arknal), millest sai XVIII saj lõpul iseseisev Arkna mõis, ka küla säilis (Mellinil mõis Arknal ja küla Gr. Arknal). 1920. a-tel rajati mõisa maadel asundus, 1970. a-tel asund, millest 1977 koos väikese osa Arkna külaga moodustati uus Arkna küla. Haljala valda jäänud Arkna küla osa liideti Põdrusega. P. Johansen on nime analüüsinud *Arken-alla ’kivirüngaalune’ (sm harkko ’kivirünk’), kuid selle vastu räägib sõnaalgulise h puudumine Taani hindamisraamatu kirjapanekust alates. Sobivat vastet on sel puhul raske leida, vrd rannikumurdest arkala, arkana(s), arken ’kütke’, kuid seda on keerulisem kohanime motiiviks pidada. – MK
Joh LCD: 318–319; KNAB

Iska [`iska] ‹-sse› Mih – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Koonga vallas (Koonga mõis), 1601 Issky Maddy (talupoeg Salevere küla all), 1638 Issekae Jac (talunimena), 1724 Iska Marde Hans, Iska Mert (talupojad Koongas), 1839 Jeska (talu), u 1900 Иска (talurühm).  A4
● 1977–1997 oli Salevere küla osa. Veel XX saj alguses on märgitud talurühmana, külana al 1922. Külanime tähendussisu kohta on raske midagi ütelda. Kui oletada, et nime aluseks võis olla talupoja lisanimi, siis vrd isekas : iseka. Vrd ka isikunime Issak ‹ Isaak ja sõna üsked ’pekstud, tuulamata vili’, viimasele viitaks u-line üleskirjutus 1731 Uska Peter. Vrd Üsse. – MK
EAN; KNAB; Rev 1601: 170; Rev 1638 II: 52; RGADA.274.1.182/5:15, 25, L 105p, 415p; RGADA.274.1.193:620, L 613p; Varep 1957: 53

Jändja [`jändja] ‹-le› Tür – küla Järva maakonnas Türi vallas (Laupa mõis), 1564 Gendell (küla), 1796 Jenja, 1871 Jaenga.  A2
● Küla kuulus XVI saj Türi-Alliku mõisa Särevere vakusesse, hiljem Laupa mõisa alla. Nimi on problemaatiline, usutavat etümoloogiat ei ole antud. Parima vihje on andnud E. Tarvel, kes on osutanud loomanimetusele, vrd sõna jänes tüve. L. Kettunen on nime võrrelnud tegijanimega jändaja. Siiski võiks Pärnu jõe ääres oleva küla nime analüüsida ka kui Jän(d)+ja ja oletada, et järelosis -ja tuleneb varasemast osisest -jõe. Sel juhul on raske leida algusosale sobivat vastet, kuid võrdluseks võiks tuua Jäneda, mille varasemad kirjapanekud osaliselt siinsetega kokku langevad, ja jõenime Jänijõgi, siis võiks Tarvelil õigus olla. Esmamainingu järgi paistab, et külanimi on algselt olnud la-liiteline. Sel juhul tuleks algusosa alusena kaaluda isikunime. Jändja külaga liideti 1977 osa ↑Arukülast (Aruküla II). – MK
EO: 44; KNAB; Mellin; Schmidt 1871; Ungern-Sternberg 1912b: 448, 508

Järvamaa [järva‿`maa] ‹-le› = Järva maakond – maakond Kesk-Eestis, u 1720 Järwa-Ma; sks Kreis Jerwen, Kreis Weißenstein, vn Вейсенштейнскій уѣздъ.
● Järvamaa on üks muistseid maakondi, mis oli olemas juba XIII saj, seda on mainitud Henriku Liivimaa kroonikas (1212 in Gerwiam, hiljem Gerwa, in Gerwam) ja Novgorodi kroonikas (1214 иде князь Мьстиславъ съ новгородци на Чюдь на Ереву ’läks vürst Mstislav novgorodlastega eestlaste vastu Järvamaale’). Taani hindamisraamatu andmetel koosnes see kolmest kihelkonnast, millest nimeliselt on teada vaid Henriku kroonikas mainitud *Lõpekund (Loppegunde, äärmine vastu Virumaad, kas hilisem Ambla ja Järva-Jaani või Koeru). Hiljem liitus Järvamaaga ka ↑Alempoisi muinasmaakonna põhiosa, Türi khk kuulus Viljandimaa alla kuni 1560. Sealt alates jäid piirid püsima sajanditeks. Maakonnad kaotati 1950 ja Järvamaast moodustus mitu rajooni, sealhulgas Paide rajoon. Nüüdsed piirid sai rajoon, kui sellega liideti 1959 Türi rajooni osi, 1962 Põltsamaa rajooni osi ja Tapa rajoon. 1990 taastati maakonnad, Paide rajoonist sai Järvamaa. Järvamaa nime lähteks on nimeuurijate arvates sõna järv, tõenäoliselt ei ole silmas peetud ühte suurt järve, vaid järvede kogumit (kuigi Järvamaa on üks järvevaeseimaid maakondi, ka minevikus pole seal suuri järvi olnud). Kui L. Kettuneni arvates on Järvamaa nime 2. silbi a põhjustatud assimilatsioonist (sarnastumisest lõpposaga -maa), siis M. Norvik leiab, et Järva kajastab sõna vanemat esinemiskuju *järvä või *jarva, mis nii vanas kohanimes on säilinud (vrd ka liivi jōra ’järv’). E. Tarvel oletab, et tegu on balti laenuga (*jaurā, vrd leedu jaura ’märg, raske, viljatu maa; savi- ja porisegune soine maa’, jauras ’soo-äärne maa, soine, allikane koht’, jaurus ’soine’), sel juhul oleks Järvamaa nime vanus ehk dateeritav vanemate balti laenude tulekuga meie keelde 3000–4000 aastat tagasi. – PP
ENE-EE: IV, 166–167; EO: 263–264; HLK: XV, 7; Joh LCD: 104; KNAB; Norvik 1963: 224–228; Tarvel 1979: 31–35; Uuet 2002: 177–178, 184; Vestring 1998: 21

Kaagvere1 [`kaagvere] ‹-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis `Kaagri ‹-le, -n› Kan – küla Põlva maakonnas Kanepi vallas, mõis (Kooraste mõis), sks Kagrimois, 1540 Kaever, 1582 Kaigwerkilla, 1627 Kagrimoysa, Kagri Kuella, 1638 Kakafer, 1685 Kaifers Hoff, 1723 Kagrimoisa, Dorf Kagwer, 1798 Kaifer, Kagremois, 1839 Kagrimois.  B2
● 1530. a-test peaaegu kolm sajandit Stackelbergidele kuulunud mõisa kaks algupärast lahustükki olid veel Jõksi (Hoboala) ja Peetrimõisa. 1820 läks Kaagvere mõis Koorastega samade omanike kätte. XIX saj keskel ühendati see ametlikult Koorastega ja Kaagveres säilis üksnes kõrvalmõis. Kaagvere küla alla kuuluvad nii endise mõisa põlistalud kui ka mõisamaadele 1920. a-tel rajatud asundustalud. 1920. a-test oli Kaagvere asundus, al 1977 küla. Keskaegne mõis on saanud nime külalt. Baltisaksa kirjanduses leidub arutelusid, miks just see mõis võiks olla mõisnike suguvõsa Kawer (varem ka Kaifer) algkodu. Peamine põhjendus on, et al XVI saj algusest, kui teisi valdusi Kaweri nimega seostama hakatakse, ei ole siinse mõisa omandisuhetes kunagi Kawereid mainitud. Selle arutlusega võib nõus olla, sest ürikud näitavad selgesti vana vere-lõpulise küla olemasolu, mida oleks raske perekonnanimest tekkinuks tõlgendada. Rahvasuus lühenenud kuju Kaagri võib olla vastupidise nähtuse, mõisanime perekonnanimeks tõlgendamise tulemus, samamoodi nagu 1685 Kaifers Hoff. Vana vere-lõpulise külanime korral on algusosa kaag võrreldav Kaagu lisanimega, mis on andnud talu- ja külanime mitmel pool Võrumaal. Mõeldav oleks linnunimetusega seotud muistne isikunimi, vrd Kaagataja järv (Rõu Pindi). Kaagri nimi võiks ka otse tuleneda isikunimena käibinud linnunimetuse ajaloolisest ri-tuletisest, vrd sm kaakko ~ kaakkuri ’kaur’. Teine vana külanime tõlgendamise võimalus on *Kaikvere, milles diftong on lihtsustunud pikaks a-ks. See annaks hea lähte perekonnanime Kaifer tekkimiseks, millest alles hiljem sai Kawer, ja oleks kooskõlas esmamainingu kirjapildiga Kaever (mida võidi lugeda *kaefer). *Kaikvere algusosa *kaik oleks kokku viidav muinasgermaani nimega Gaike, Gaiko, mille olid isikunimeks laenanud ka läänemeresoome rahvad. Vrd Kaagna, Kaagu, Kaguvere. – ES
BHO: 165;  EAA.308.2.88, L 1; Genealogisches Handbuch: Livland II, 752, 754; LGU: I, 804a; Mellin; PA I: 80; Rev 1624/27 DL: 109–110; Rev 1638 I: 50; RGADA.274.1.174:519, L 512p; Rücker; Stryk 1877: 213–214; Sukunimet 1992: 157, 160

Kaansoo [`kaan‿`soo] ‹-sse ~ -le› SJn – küla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Vändra vallas (Vastemõisa mõis), 1704 Kanso Hannus (talupoeg Vastemõisas), 1797 Koaso, Kanzo (küla ja kõrts).  C4
● Tänapäeva nimekuju järgi on nimes sõna kaan : kaani ’rõngasuss (Hirudinea)’, mis koos järelosaga soo esineb teisteski kohanimedes, kuid seda on raske ühendada kirjapanekuga, millega on nime seostanud Balti kohaleksikon (BHO): 1599 Kubanczo Anus, 1638 Koanss Juergen. Võimalik, et algselt oja vasakkaldal olnud küla oli teise nimega, hiljem on kõrtsinimi saanud külanimeks. Kaansooga on liidetud Alt-Kaansoo ja Kaansoo-Ojaküla (1930. a-test) ning Pärassaare (1601 Perraser Jaack, 1816 kaks talu – Perresare Iurry ja Perrasare Hans, 1839 Perrasaar). – MK
BHO: 178; EAA.567.3.99:40, L 42p; EAA.1865.3.255/5:37, 38, L 37p, 38p; EAN; KNAB; Mellin; Rev 1601: 108; Rev 1638 II: 88; Rücker

Kaavere2 [`kaavere] ‹-`verre ~ -sse› Sim – küla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas, kuni 2017 Rakke vallas (Koila mõis), 1479 Kower (küla), 1671 Klein- u. Gross-Kahwer, 1796 Kafer.  A4
● 1977–1997 oli Koila küla osa. Omamata täpset nimekirja küla kunagiste omanike kohta, on raske seostada nime mujal asuvate Kaaveredega. Nime päritolu jääb hämaraks. Tuleb siiski mainida, et Johann Kaveril on olnud vähemalt XVI saj Simunas maid, samuti on Simuna küladega XVI saj olnud seotud Rottgerdt Kawer. Nii võib seegi nimi tuleneda perekonnanimest. Vrd Kaavere1. – MK
Bfl: I, 335, II, 785; Joh LCD: 614; Mellin

Kaidma [`kaidma] ‹-le› Iis – küla Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas, kuni 2017 Illuka vallas (Kurtna mõis), 1241 Kaytamælæ (küla), 1536 Kaedemall, Kaydemall, 1712 Kaidma; vn Койдамы́ш.  A1
● XVII saj algul kuulus küla kroonule ja oli Jõhvi järgi, XVII saj läks Kurtna mõisa alla. L. Kettunen on maininud, et nime etümoloogia kohta on raske midagi kindlat öelda, kuid on võrdluseks toonud sm kaita ’kitsas’, vrd sm kaita ’kitsus, väin, siil, (põllu)tükk, seljandik kahe jõe vahel, väike metsariba’, sõnatüvi tuleb esile Saaremaa kohanimedes Kaidamaa põld ja Kaidasma lõugas. Vähem tõenäolise vaste toob Kettunen Wiedemannilt: eesti kaede, kaide ’rahulik, vaikne = kaine’. Osise -ma puhul sobib võrdluseks sm reuna-ma ’serv’ või maa. Vene nimi Койдамы́ш lähtub otseselt eesti nime varasemast kujust; P. Ariste on Kaidmaga samastanud Ке́йбатово, ent A. Moora andmetel viitab see (Кяйбатово) Sootagusele (↑Puhatu). – MK
Ariste 1930: 366; EO: 84; Joh LCD: 419, 420; KNAB; Moora 1964: 42; SK I: 71; SKES

Kersleti [`kersleti] ‹-`letti ~ -sse›, kirjakeeles varem Kärrsläti Vor – küla Lääne maakonnas Vormsi vallas (Suuremõisa mõis), rts Kärrslätt [`tšärr`slett, `kärr`slett], erts Kälet ~ Kählet, 1540 Kyrresleven, 1565 Kyrffveslett, 1598 Kirchiesletz by, 1615 Kirckslätt, 1627 Kyrkslätt.  A3
● Kersleti nimi on mugandatud rootsi nimest Kärrslätt. Nimi on algselt kaheosaline, aga seda on raske tõlgendada. Järelosa tähenduses ollakse üksmeelsed, see lähtub sõnast slätt ’tasandik’. Tõsi, 1540. a alamsaksa kirjapanija on selle ekslikult sidunud sõnaga leven ’elu’. Algusosa tähenduses ollakse eri meelt. C. Russwurm, P. Johansen ja E. Lagman peavad kogu nime siirdnimeks Soome Uusimaalt, mis tuli kaasa rootsi ümberasujatega, nagu ka Borrby, Förby ja Saxby puhul Vormsi Västervackanis. Padise kloostril oli maid Soome Uusimaal, sh Kyrkslättis, 1335–1407. Soomes on vallanimi Kyrkslätt (sm Kirkkonummi) juba 1330 kirja pandud kujul Kirkeslæth, Kyrkioslæth. Lagmani järgi on Kyrkslätt vormsilaste suus muutunud järgmiselt: kyrk › kärk ja slätt › hlēt ning k on kaashäälikute vahel assimileerunud kujule Kählet või Kälet. Mainitagu, et kärr tähendab rootsi keeles sood. P. Wieselgren seevastu hülgab siirdnime teooria ja üritab seletusi leida taimenimetustest, viidates mh ürdile körvel, vanarootsi kirvil, kyrvil ’aedharakputk’, mis küll koha peal esineb, aga mida tuntakse seal teistsuguse nimetuse all. Vrd Borrby, Saxby. – MB
Huldén 2001: 261, 264, 271; Johansen 1951: 133, 240, 274–276; Kerkkonen 1945: 8–11; Lagman 1964: 34, 36, 40; Russwurm 1855: I, 38, 106–107; Wieselgren 1962: 85–94

Kisõjärv [kisõ‿`järv], kirjakeeles ka Kisejärv Vas – järv Võru maakonnas Rõuge vallas (Vastseliina mõis), 1561 Волостка Кизіярвъ (vakus), 1588 Kisiarva (küla), 1627 Kysi (järv), 1630 Kiese Jerwe, 1638 Kyszi Jerw, Kiesse Jerw.  B3
● Kisõjärv on silmapaistva järvederühma keskne ja kõige suurem järv. XVI–XVII saj on selle järgi nimetatud hajatalude küla (maakasutuslikult suursaras), mis hõlmas talud Saviojalt ja Kärinält praeguse Missoküläni (Misso mõisani) ja Mauri külani. Vahel on selle küla all loetletud ka teise liikumistee äärde jäävaid talusid Kirikumäelt üle Tsiistre Preeksa ja Puspurini, kuid neid on ka nimetatud Kirikumäe järve vanast nimest *Ahijärv saadud külanimega (nt 1588 Ahirewo). Järvenime kirjapiltidest on näha kaht varianti, *kisi- ja kisõ-algulist. Suure järve tõenäoliselt vana nime pole mõtet seostada kalanimetusega kiiss ’kiisk’. Järve nime tegelik algupära pole teada, kuid huvipakkuv võiks olla võrdlus Loode-Venemaa Kiži kohanimedega: järved, jõed, sood ning Kiži saar Äänisjärves kui kõige tuntum sellenimeline koht. Mitmed uurijad, nende hulgas I. Mullonen, pooldavad selle kohanimeosise pärinemist läänemeresoome nimetusest pika kvaliteetse vesisambla jaoks, mis kasvab veekogude põhjas vaiksetes lahesoppides ja mida on eriti hinnatud palkhoonete ehitusel. Vene Кижи algupärane vepsa vaste on kiži (nt nimedes Kižidärv, Kižiso). Aunuse karjala keeles on see sõna kiidžin (nt Kiidžiminniitü, Kiidžimenlahti). Kuna neile keeltele ühine sõnatüvi võiks olla *kidž-, tekib raskusi Kisõjärve nime seostamisega, sest lõunaeesti keeles on algupärane -ds- alati hästi säilinud. Kuid vrd Kiidsuniit, heinamaa Kisõjärve lähedal. Ka Aunuse karjala alal esineb kohanime Kižujärv ning Mullonen on kuulsa Kiži saare kohta kirjutanud, et nimeandmismotiiv on väljaspool kahtlust, kuid nime häälikkuju on raske selgitada. Kisõjärv oma sopilise kuju ja madalate turbaste kallastega võiks olla olnud ehitussambla hankimise koht, sest ka põline tee kulgeb otse mööda järve kallast. Tähelepanu äratavad Kisõjärve naaberjärvede nimed Pahijärv, Laihjärv, Vuuhjärv ja Sõdaalonõ järv, mis näivad kuuluvat samuti vanemasse keelekihistusse. – ES
Mullonen 1994: 58; Mullonen jt 1997: 44; Mullonen 2008: 59–60; PA I: 30; Rev 1624/27 DL: 74; Rev 1638 I: 159, 166; Roslavlev 1976: lisa 1; Truusmann 1897a: 40

Koorla [`koorla] ‹`Koorla ~ -sse›, rahvakeeles ka `Väiko-`Koorla ~ `Väiku-`Koorla ~ Ala-`Koorla ‹-`Koorla ~ -he› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Misso vallas (Pankjavitsa, Luhamaa nulk), ? 1652 [Мал.] Горланово, ? u 1790 Харламова, u 1866 М. Горланова, 1882 Малое Горланово, 1897 Горланово, 1904 Väiko-Korla, Ма́лое Горла́ново, u 1920 V. Gorlanova, 1922 Korla, Gorlanovo, 1997 Koorla.  C3
● Küla kuulus XIX saj Selesova (Железово) kogukonda ja Pankjavitsa kogudusse. 1977–1997 oli Määsi küla osa. Idapoolne sõsarküla Suurõ-Koorla ehk Mäe-Koorla (vn Горланово) kuulub Petseri rajooni Laura valda. Kohanime eesti päritolu on raske leida (vrd koor ’kiriku osa; koorik’). Võimalik on ka tuletis nimest Gregorius: *Koor- + küla. J. Truusmann seob kohanime vene sõnaga горло ’kõri, kurk’. Vene perekonnanimi Gorlanov (Горланов), mis pole eriti sage, tuleneb sõnast горлан ’kisakõri, kisaja’. Kuna Gorl-algulised kohanimed on Ingerimaal, Pihkvamaal ja Karjalas kaunis sagedad, võib kõne alla tulla muistne isikunimi. Valdais Tverimaal on samuti Gorlanovo (Горланово) küla. Vrd Kooraste, Koorvere. – AK
Academic; Eesti PK 20; Eesti TK 42; Hurt 1904: XXII; KNAB; PGM 1785–1792; RL 1922; SeK: 47; Truusmann 1890: 55; Truusmann 1897b: 11; Vasilev 1882: 177; Vene TK 126

Korela ‹-sse›, rahvakeeles ka Suurõ-Korela ‹-he›, kirjakeeles ka Suure-Korela ~ Suur-Korela ‹-sse› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Värska vallas (Lobotka, Tsätski nulk), 1563 Савино у Горелаго мосту (küla), 1585 Савино, 1780 Савина, 1885 Korela, 1897 Korila, 1903 Koreli, Горела, 1904 Suurõ-Korela, Большо́е Са́вино, 1922 Savina-Suur, 1937 Sr.-Savina.  A1
● XIX saj kuulus küla Korodissa (Городище) kogukonda ja Värska kogudusse. Kohanime seletab ehk läheduses asunud Korela veski nimi 1652 Горѣлая мельница ’põlenud veski’. Eesti päritolu on raske leida (vrd korel ’putukas’ või kore ’konarlik, krobeline, kare; jämeda koega; kohev, mittetihe; hõre’). Kõne alla võib tulla isikunimi Kori (‹ Gregorius) + -la (K. Pajusalu) või vn Gavrili (Гaвpилъ) mugand Karil ~ Karila (V. Aabrams). A. Šteingolde viitab Laadoga-äärsele vanale Korela (Корела) kindlusele, mille nimi seostub arvatavasti karjalastega (корела, karjalaižet). Vene nime Савино seletuseks pakkus J. Truusmann läti ja leedu sõna sauja ’peopesa, käelaba, peotäis’. Eesti algupärana on mõeldav tuletis sõnast savi. Vene perekonnanimi Savin (Савин) tuleneb isikunimedest Савва, Сава või Савватий, Савватей või Савелий. Savino (Савино) on kohanimena Pihkvamaal ja mujal Venemaal väga levinud. Küla põhjaosa on Väiko-Korela ehk Luuski küla (vn Ма́лое Са́вино). Vrd Koreli oja, Korijärve. – AK
Aabrams 2013: 242; Academic; Eesti TK 50; Harlašov 2002: kaart 1; Hurt 1903: 167, 238; Hurt 1904: XVI; RL 1922; SeK: 48; Selart 2016: 105; Setomaa 2009: 208–209; Simm 1970b: 135–136; Truusmann 1890: 55; Truusmann 1897a: 46; Truusmann 1897b: 66; Vasilev 1882: 281; Värska KR 1780–1794

Koväslova ‹-sse›, kohalikus pruugis Kovaslova ~ Kovääsluva ~ Kovääslüvä ~ Kovasluva ‹-he› Se – küla Petseri rajooni Irboska vallas (Irboska, Irboska nulk), vn Ковя́злово, u 1790 Ковязлова, 1849 Ковязлово, 1903 Kowäslowa, 1904 Koväslova, Ковя́злово, u 1920 Kovääzlovo, 1923 Kovjaslovo, 1928 Kovääslova.  B2
● Küla kuulus XIX saj Mõla kogukonda ja Irboska Nikolai kogudusse. XX saj alguse seto küla venestus sajandi esimesel poolel. J. Truusmann püüdis nime seletada läti tüvega, mis tähendab võitlejat või takistust, peatust (L. Vaba andmeil on see sõna kavēkslis ’riiukukk, tülinorija, teiste jalus tolgendaja’). Vene sõnavarast on raske vasteid leida, vrd tüvi ков ’halb kavatsus, vandenõu, pettus’, ковать ’(kuuma) metalli töötlema, taguma; raske tööga eesmärki saavutama’, коваль ’sepp’. A. Šteingolde meelest pole need seletused usutavad. Lähedane külanimi oli Pihkvamaal varem Kovjazõ (Ковязы), Laura vallas on Kovsino (Говзино) küla, mida L. Vaba võrdles läti talunimega Gausiņi (Salaspils) või mäenimega Gausiņa-kalns (Valtaiķi), sõnast gauss ’aeganõudev, aeglane’. Vrd Kobela, Kõola. – AK
Academic; Eesti TK 42; Ernits 1924: 207; Ernits 2012: 40; Hurt 1903: 239; Hurt 1904: XXV; Hõrn 1990: 21; Hõrn 2009; PGM 1785–1792; SeK: 53; Setumaa 1928: 196; Truusmann 1897b: 27; VMS; ÜAN

Kremessova ‹-`sovva ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Kremmessova ~ Kremmessüvä ‹-`süvva› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Värska vallas (Lobotka, Tsätski nulk), 1585–1587 Исадъ Кримешова, Исадъ Загубочье (kalapüügikohad), 1652 Загубочье, 1686 Загубья, 1780 Загубочья, 1885 Krõmesüva, 1886 Kremesowa, 1897 Kromnesüwa, 1904 Kremessova, Загу́бочье, 1934 Kremmessova.  B2
● Kohta on XVI saj mainitud kahe kalapüügikohana, XVII saj oli juba küla. XIX saj kuulus see Väike-Rõsna kogukonda ja Värska kogudusse. Kohanime seletust on eesti murretest raske leida, vrd kremet ’kronu’, kremmosk ’viin’, krempel või kremmel ’seemendamisader’. Vene keeles sarnane isiku- või kohanimi puudub. Võrdluseks sobib кремень ’tulekivi, räni’. Venekeelne rööpne kohanimi Загубочье ei tulene ilmselt sõnast загубить ’hukatusse saatma, hukule määrama’, küll aga sobib seletuseks за- ’taga’ + губа ’mere-, järvelaht’. Küla asub Pihkva järve lahe ääres. Ingeri- ja Pihkvamaal, eriti aga Karjalas esineb kohanime Zagubje (Загубье, karjala Lahdentaguinen). Kremessova kaguosa on Sagorja nime all. – AK
Academic; Eesti PK 20; Hurt 1903: 167; Hurt 1904: XVI; Ivanov 1841: 231; KN; Pskov 1585–1587: 114; SeK: 55; Truusmann 1890: 56; Truusmann 1897a: 44, 45; Vasilev 1882: 105; Värska KR 1780–1794; VMS

Kudani ‹-sse› = Gutanäs [`gũũtanes, ka `gũttanes, kohalikus pruugis gũtanes] ‹-i› Noa – küla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Noarootsi vallas (Noarootsi kirikumõis), u 1540 Guthnis, 1557 Gutna, Gottenysz, 1563 Guthanes, 1565 Gottanes, Gotthenes, Guttanus, 1798 Gutnäs.  C3
● Eestikeelne nimi Kudani on rootsikeelse mugand. Rootsi nime algusosa on raske tõlgendada, järelosa on aga rootsi sõna näs ’neem’. C. Russwurm ja P. Wieselgren ühendavad algusosa rahvanimetusega gute ’ojamaalane’. Nimi viitaks nõnda ojamaalaste (gotlandlaste) viibimisele neemel. E. Lagman seevastu näeb algusosas idaskandinaavia sõna *gut, millele vastab islandi ja norra got ’kalamaim, kudu’. Vormsil Rumpo lähedal on kaks kari, millel nimeks Gutagrundet. Wieselgreni arvates on algusosa lühend sõnast gutabo ’Kudani elanik’, vahest meenutuseks sellest, et Kudani elanikke on sinna karile sattunud. Kudaniga on 1977 liidetud ↑Vööla asundus. – MB, MK
BHO: 264; Danell 1951: 139; Johansen 1951: 267; Lagman 1964: 34, 47, 71, 104; Mellin; Russwurm 1855: I, 113–114; Söderbäck 1939: 84; Tiberg 1951: 29, 50–56; Wieselgren 1962: 169

Kuigõ ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Pankjavitsa, Vaaksaarõ nulk), 1866–1867 М. Коринки, 1872 Горенки, 1882 Горенка, 1904 Kuigõ, Го́ренка, 1920 Kuige.  C2
● XIX saj kuulus küla Voronitsa (Воронкино) kogukonda ja Pankjavitsa kogudusse. Eesti vastet on leida raske, võimalikud lähtesõnad on kuigas ’madalik; lind’ või kuigõs ’pikk inimene’ (Se, Vas). Vene nimi võib lähtuda sõnast горенка ’tuba, kamber, palat’. Vanavene ees- ja perekonnanimedena esinesid XVI saj Горинъ ja Горѣнъ. Pihkvamaal Kraasnas leidub Gorenki (Горенки) küla. Kuigõst lõunas asub Varõstõ küla (vn Большие Горенки), mis kuulub Sirgova piiresse. Vrd Kuigatsi. – AK
Academic;  EAA.298.2.71, L 18; Eesti TK 42; Hurt 1904: XXII; Pskov 1885: 524; SeK: 58; Tupikov 1903: 114; Vasilev 1882: 68; VMS

Kuluse ‹-sse ~ -le› Mar – küla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Martna vallas (Martna kirikumõis), 1590 Kolosa, 1598 Kullis by, 1688 Kullas, 1798 Kullus.  B1
● Kuluse oli Martna kirikumõisa ainuke küla. XVI saj lõpul kuulus Keskverega kokku. 1597 või 1598 läänistati külast 3,5 adramaad ja veski Levonti Nassatkinile. 1977–2005 oli ametlikult Martna osa. Tänapäeva Kuluse nimekujule võiks vasteks tuua sõnad kulune : kuluse (kulone, kullune) ’kulu täis, kulusegune’, kullus ’kuljus’ ja kulus ’peidus, paos’. Kuna aga varasemates kirjapanekutes teise silbi täishäälik on varieerunud, siis on raske oletada, mis sõna nime aluseks on. – MK
EAA.1.2.937:74, L 74; EAA.1.2.941:352, L 344; EAN; EMS: III (15), 1030; KNAB; Mellin; Saaga: Originalet av Jakob Koits regestverk. Del 1, K:26; Talvoja, Niilisk, Strauss 2008: 9, 12

Kuusalu3 [`kuusalu] ‹-`sallu ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Kuus‿salu ‹-salu ~ -sse› Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kiiu mõis), 1241 Kusala, 1290 Kusele, 1418 Kusal, 1693 Kuhsall, 1732 Kusallo.  C3
● Kuusalu küla oli 1977–1997 Kuusalu aleviku osa, seejärel taastati iseseisva külana. 1290 oli Ojamaa Roma (Guthvalia) kloostri valdus. Küla kuulus Kolga mõisale kuni XVII saj alguseni. Siis viis Jacob de la Gardie, kes a-st 1614 oli ka Kiiu mõisa omanik, küla Kiiu alla. P. Wieselgren võtab kokku nime varasemad etümoloogiad, neist vanim on H. R. Pauckeri oma, kelle järgi pärineb nimi Gudswalli kloostri rajatud kiriku nimest. Tema järel näeb A. Saareste Kuusalu nimes Skandinaavia laenu nimest Gudsval. P. Johansen arvab, et Kuusalu võiks olla kuus alut, st kuus allikat kiriku juures olevas soos, võrreldes seda Perila 1872. a mõisakaardil oleva nimega Kuus allo soo. Ta lisab võimaluse, et Kuusalu pärineb nimest Kuusemägi. P. Wieselgren ei usu kummagi seletust paikapidavaks, ta ise peab koos P. Aristega loomulikuks tõlgendust Kuussalu sõnast kuus ’kuusk’. Sellega on raske mitte nõustuda, kinnituseks on ka kohalik hääldus. Sama etümoloogiat toetab L. Kettunen, kes lisab, et kiriku lähedal on Salumägi. Ta peab kahekordset s-i nimes tavaliseks kahekordistuseks (nagu Külasilma › Külassilma). Selleks pole siiski vajadust, sest siin moodustub ühend liitnime eri osadest. – MJ
BHO: 278;  EAA.1.2.C-I-3; EO: 111–112; Joh LCD: 459–460; LCD: 46v; Vilbaste 1956: 144–146; Wieselgren 1951: 257

Kuusinitsa ‹-`nitsa ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Kuusenitsa ‹-`nitsa› Se – küla Petseri rajoonis Irboska vallas (Irboska, Irboska nulk), vn Гу́синец, 1585 Гусинец, 1652 Гусинецъ, u 1790 Гусенецъ, u 1866 Гусиницы, 1886 Husinitsa, Kusinitsa, 1903 Kussinitsa, 1904 Kuusinitsa, Гу́синецъ, u 1920 Gusinets, 1928 Kuusenitsa.  B2
● XIX saj kuulus küla Tretjakova kogukonda ja Irboska Nikolai koguduse alla. Kohanimele on raske seletust leida; vrd гу́сеница ’röövik’, mis pigem pole usutav. A. Šteingolde pakub tuletist sõnast кузница ’sepikoda’. Sarnaseid kohanimesid on mujalgi: Oudovamaal nt Gussinetsi (Гусинец) külad; Tšehhis küla Husinec; Komis samanimelised (Гусинец) jõed, Marimaal aga järv. Vrd Kuusna. – AK
Academic; Eesti TK 42; Harlašov 2002: kaart 1; Hurt 1903: 36, 258; Hurt 1904: XVIII; PGM 1785–1792; SeK: 62; Setumaa 1928: 157; Truusmann 1890: 55; Vene TK 126; VMS

Kääni ‹-le› Ote – küla Tartu maakonnas Nõo vallas (Pangodi mõis), 1638 Koene Jürgen (talupoeg), 1749–1762 Kääni Dorf, Käni külla, Kääni Tomas (talupoeg), 1813 Dorf Käni.  B4
● Nimi ilmus allikatesse XVII saj talupoja lisanimena. Külanimi on kujunenud lisanimest. Kui esmast kirjapanekut lugeda saksa moodi, saame Köne, mis on eesnime Konrad alamsaksa variant (vrd Plv lisa- ja talunimi Köönä). Lisanimi võidi hiljem oma keele järgi mugandada Kääniks. Talupoeg Koene Jürgen oli 1638. a-ks elanud külas nimega Nerckstekyll seitse aastat. Sinna oli ta tulnud auszm luckenhöfischen, mis tähistas arvatavasti Luke mõisat Nõo khk-s. Teisalt võib nime aluseks olla lisanimi *Kään (vrd Käända), kuid sel juhul on raske seletada esmamainingu ö-list nimekuju. – MF
EAA.1260.1.9:15, 274, L 16p, 275; EAA.1260.1.11:85, L 83p; Lexikon der Familiennamen 2008: 355; Rev 1638 I: 83

Külaoru [küla‿oru] ‹-`orgu ~ -le›, kohalikus pruugis Külä‿oro ‹-`orgo›, rahvakeeles ka Kerigu‿`mõisa ‹-he› Vas – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Vastseliina kirikumõis, Vastseliina mõis), 1638 Küllara Hans, 1684 Kylare, Kyllare, 1782 Küllare, 1820 Küllaarra (küla), 1900 Hofl. Kullaare, Pastorat, u 1900 Пасторат-Нейгаузенъ, 1909 Külläoro (karjamõis), 1949 Кирикумыйса.  B2
● 1684. a oli selles kohas viis sama lisanimega poolemeest. 1720–1725 ehitati külla Vastseliina kihelkonnakirik, esialgu puukirikuna. 1772 sai valmis kivist kihelkonnakirik praeguses asukohas. Kirikumõisale eraldati osa küla maast, kuid esialgu jäid küla ja kirikumõis kõrvuti. XIX saj lõpuks oli külast saanud Vastseliina mõisa karjamõis. Kruntideks jagatud karjamõisast sai 1920. a-tel taas asundustalude küla. Kuni 1977. a-ni kehtis ka ametliku külanimena praeguse küla kagupoolse osa jaoks Kirikumõisa, loodeosa säilitas Külaoru nime. Külaoru nime varasemad kirjapanekud on valdavalt ara-lõpulised, mis näitab, et -oru on saadud rahvaetümoloogilise ümbertõlgendamise teel. See tõekspidamine sobib ka maastikuga, kus koha eristamise aluseks sobivat orgu on raske leida. Pole teada, kas -ara tuleb sõnast hara ’haru’ (vrd Soohara) või on siin peidus mõni muu muutunud sõna, nt aro ’aru’, seda põllustamata jäetud maa, muruplatsi või külaplatsi tähenduses. Asustusloolise pildi järgi peaks Külaoru nimi seostuma kunagise *Hatusitsa hajaküla (suursarase) keskuseks olemisega (1561 Хатузица, 1563 Хатужицы, 1588 Chatuzicza, 1627 Cattositz): siit hargnevad teed põhja Kaagu ja loodesse Hinsa poole. Vana küla tuumikuks või kokkusaamiskohaks olemist näitab kaudselt kiriku rajamine siia XVIII saj. Külaoruga on 1977 liidetud Kar´adsimäe (Karatsimäe), Ronkusõ (Ronkuse) ja Roodsi (Rootsi) küla. Vrd Kaagu. – ES
BAL: 669;  EAA.380.2.178, L 1; EAA.308.6.316:71, L 65p; EAA.1865.2.141/2:28, L 27p; EAA.1271.1.225:15, L 995; EAA.3724.5.2894; KNAB; PA I: 33; Rev 1624/27 DL: 77; Rev 1638 I: 165; Selart 2016: 65; Truusmann 1897a: 39

Laimetsa [`lai‿metsa] ‹-`metsa› Pil – küla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Imavere vallas, mõis, sks Laimetz, ? 1583 Lagimiecz (küla), 1638 Layemetz (mõis), 1797 Laimetz (mõis).  C1
● Küla oli olemas XVI saj, nagu ka läheduses paiknev Lõimetsa. Nii teineteise lähedal olevate sarnaste nimedega külade puhul on nimede kirjapanekuis raske vahet teha. Balti kohaleksikon (BHO) samastab Laimetsaga 1583 Ligimiecz, jättes Lõimetsale kirjapaneku Lagimiecz. 1599 on nimed vastavalt Laymiecz ja Laymecz. 1624 on mainitud tühjana küla Leymetz või Leymet, samas revisjonis on nimetatud mõlemat küla ka vastavalt Leymetz ja Laymetz, mõlemad tühjad Eistvere mõisa all. Vastupidiselt BHOle oleks otstarbekas ühendada a-lised kirjapanekud Laimetsaga ja i- ning e-lised Lõimetsaga, siiski on võimalik, et mõlemad nimed on päritolult samad. 1638 on mainitud Laimetsa mõisat (Layemetz), mille juures on ka tühjad külad Kabbala, Kunnyla ja Laemetz. Laimetsa ja Lõimetsa asuvad ühel ja samal kõrgustikul, esimene loode-, teine kaguservas. Laimetsa nime algusosa lähtekoht võib olla lai (‹*lakja), on oletatud tüve esinemist isikunimena. Laimetsaga on 1977 liidetud Ojaküla (1855–1859 Оякюля). Vrd Laiuse, Lõimetsa. – MK
 EAA.298.2.71, L 4; EAN; KNAB; Mellin; PA IV: 16; PTK I: 112; P XVI: 296; Rev 1624 PL: 44, 47; Rev 1638 II: 158

Lannuste ‹-sse›, kohalikus pruugis ka Lanusti Rid – küla Lääne maakonnas Haapsalu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Ridala vallas (Parila mõis), 1586 Ladtnisz, 1598, 1689 Ladnis, 1726, 1798 Lannust.  C1
● 1977–1997 oli Ridala osa. Nime tänapäevakujuga võiks võrrelda murdesõna land : lanni ’jõesaar’, vrd Lõuna-Eestis land : lannu ’lomp, (kinnikasvanud) järv, madal vesine maa’, kuid seda on raske vastavusse viia varasemate kirjapanekutega. Vrd siiski Wiedemannil laid (laad) : laju (laau) ’väike saar’. – MK
EAA.1.2.937:79, L 79; EAA.1.2.941:812, L 799p; EAN; EMS: IV (20), 902; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 157; Ungern-Sternberg 1912b: 68; Wd

Lõetsa [`lõetsa] ‹`Lõetsa ~ -sse› Muh – küla Saare maakonnas Muhu vallas (Kantsi mõis), 1592 Loez, 1645 Lödz, 1798 Lötsa.  C1
● Võimalik, et külanime lähtekoht on isikunimeline, vrd Loeze. Sõnadest sobiks häälikuliselt lõõts : lõõtsa (löets : löetsa), mida oleks aga raske külanimega seostada, õe-ga sõnakuju pole Muhust ka registreeritud. XVIII saj II poolel paiknes külas Ranna mõis (Rannamois), mis oli Kantsist eraldatud, hiljem taas liidetud. Lõetsa küla jagatakse kolmeks: põhjapoolne Mõisaküla (kunagise Ranna mõisa järgi), lõunapoolne Altküla ja nende vahel Kesetküla. – MK
BHO: 315–316; EM: 123; EMSK; KNAB; SK I: 194

Mahtja [`mahtja] ‹-le ~ -sse›, kohalikus pruugis ‹-lõ, -n› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Viitina mõis), 1765 Dorf Mahtja.  A3
● Mahtja oli 1977–1997 Kääraku küla osa. 1638 on Tallikase Miku puustuse kõrval üles loetud Mackyso Pustus. Pole teada, kas see nimi võis käia hilisema Mahtja talurühma asukoha kohta. Soodne asend Salujärve kaldal lubab oletada, et talukoht on väga vana, kuigi 1684. a kaardi järgi asustamata. Nime päritolu on hämar. Lõpp -ja võiks olla lühenenud sõnast oja, Mackyso sisaldab sõna soo. Samas pole nende ühendamine kindel ja ka algusosaga maki- ning maht- sobivat lahendust on raske leida. L. Kettunen on pakkunud, et vana isikunimi-lisanimi võiks põhineda sõnal maht (vrd sks Macht ’võim, vägi’). Vrd Mahtra. – ES
EAA.1268.1.401:153, L 148p; EAA.308.2.178; EO: 48; Rev 1638 I: 188

Metsküla4 [`mets‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Rap – küla Rapla maakonnas Rapla vallas, kuni 2017 Raikküla vallas (Raikküla mõis), u 1900 Метсакюля.  C1
● Algselt näib selle nimega olevat tähistatud kõiki mõisa hajatalusid vastu Märjamaa piiri (kaartidel vahel ↑Rõkalu, vahel ↑Nõmmküla kohal), hiljem on see kitsenenud kõige lõunapoolsemate Raikküla talude nimeks. Praegune Metsküla koosneb kahest ajaloolisest külast: Suitsu (1725 Sutzo Hans jt) loodes ning Sääsküla (1476 Sesskull, 1798 Säskül, 1871 Seaskül) kagus. Suitsu külaga saab ehk samastada veel varasema küla, mille õiget nime on raske kindlaks teha (1476 Kouwenputh, 1540 Kauwenpitte, 1545 Capida ja Kahepidem, 1574 Kahoxeda, oletatavasti sama kohta märgivad Kahona hajatalud XVII saj II poole kaardil). – PP
Bfl: I, 317;  EAA.1.2.C-IV-108; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Ha: 261; Schmidt 1871; Vene TK 42

Mokornulk [mokor‿`nulk], kohalikus pruugis ka Mokoluva nulk ~ Mokoluka nulk ~ Mokroluga ~ Mokol‿`nukk ~ Mokol‿`nulk Se – nulk (külastu) Võru maakonnas Setomaa vallas (Petseri), 1652 въ приказѣ Мокролускомъ, 1897 Mokoluva nulk, 1903 Mokolowa nulgah, Mokorloga nulk, Мокролугъ, 1904 Mokroluga nulk, Mokoluva nulk, 1938 Mokoluka nukah (seesütlev).  C1
● Esmakordselt mainitud Petseri kloostri administratiivpiirkonnana (приказ) XVII saj keskel. Nulk hõlmas XIX saj lõpus hilisema Meremäe valla loodeosa, Piusa ja Tuhkvitsa jõe vahelise ala (J. Hurt). Lihtsaim nime seletus on vn мокрый луг ’märg luht, heinamaa’, kuid sellega on raske seletada nimekujusid Mokoluva, Mokoluka ning ka Mokornulk võib tuleneda hoopis isikunimest Макар või Мокей. A. Šteingolde rõhutab kohanime mitteslaavi päritolu; tema arvates on „märja luha“ tõlgendus hiline. Vene Karjalas on kohanimi Mokrovarõ (Мокровары, van Мокрая варака, sm Märkävaara); Slovakkia kirdeosas, russiinide alal, on küla Mokroluh. Petserimaal Lauras oli Suubinka ehk Мокрая Лужа küla. Mokornulka kuuluvad Antkruva, Hilana, Härmä, Ignasõ, Juusa ehk Taga-Tserkona, Kasakova, Kiksova, Klistina, Kõõru, Lindsi, Martsina, Melso, Miku, Navikõ, Obinitsa, Rokina, Talka, Tedre, Tääglova ja Vasla küla. Nulga loodeosa, maanteest põhjas, on Alanukk. Vrd Mokra. – AK
Academic; Faster 2013a: 201–202; Hurt 1903: 41, 85, 86, 131; Hurt 1904: XX; Hõrn 1990: 21–23; Hõrn 2009; KM: FO; KN; KNAB; Remmel 1978; Remmel 1985: 17; SeK: 86–87; Truusmann 1897a: 43

Mulgi ‹`Mulki ~ -sse ~ -le› Hls – küla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Halliste vallas (Uue-Kariste mõis), 1811 Mulgi Peter, Mulgi Jack (talupojad Uue-Kariste mõisa all), u 1900 Мульги (talurühm).  A3
● Külana mainitud 1970, oli sellal kahes osas (Mulgi I ja II), mõlemad liideti 1977. Nimi pärineb talupoja lisanimest mulk : mulgi, mida on kirja pandud al XVI saj-st. Võibre küla all on 1565 mainitud Mullick Mattz, 1568 Mullicas Madtz, 1601 Mulcke Rautzep. Kariste mõisa all oli 1683 ka Mulgista küla. Veel ühes Karksi linnusepiirkonna külas leidus 1565 Mullickene Janny ~ Mullikeyne Jannus. Sõnakujude mulgi ja mulli(ka) vaheldumist on keeleajalooliselt raske seletada. Nime päritolu kohta vt ↑Mulgimaa artiklist. Mulgiga on 1977 liidetud Kirnu küla (u 1900 talurühm Кирну) ja ↑Võibre. Mulgi lõunaosa tuntakse Kosksilla nime all. Hallistes oli ka teine Mulgi küla (Põlde-Mulgi, XVI–XIX saj Abja mõisa Atika küla Mulgi talu, 1565 Mullimeus), mis liideti 1977 Põldega. Vrd Mulgimaa. – MK, ES
EAA.308.6.266:26, L 25p; EAA.1865.3.171/3:14, L 13p, 14; KNAB; Lust, Pae, Saar 2017; Rev 1601: 146; SRA: Baltiska fogderäkenskaper (Karksi foogti arved 1565–1568)
Märkus. Täiendatud varasemat ajalugu. 2018-02-18T20:50:35.

Muraja ‹Muraja ~ -sse› Pöi – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Pöide vallas (Uuemõisa mõis), 1698 Murrea Jak (hajatalu), 1784 Murrajaschen Bauren, 1795 Murraja (küla), 1798 Murraja.  C3
● Muraja on olnud Uuemõisa kõrvalmõis, ühtlasi samanimeline küla sellest põhjas. 1920. a-tel mõisa maadele tekkinud asundus liideti pärast 1940. a-id Muraja külaga. L. Kettunen on nimes näinud ja-tegijanime ja küsimärgiliselt tähenduseks pakkunud ’pomiseja’. Nime päritolu on siiski ebaselge, teisal on Kettunen võrdluseks toonud sõnad murak ’murakas’ (vrd ka sm mura ’kerge soomaa, muda’), murastama, mürastama ’hapuks minema’, kuid tähenduslikult on viimaseid kahte raske nimega siduda. Võib-olla kuulub nimi hoopis kokku Mõra ja Müra nimedega. Nime võiks analüüsida kaheosalisena: Mura+ja, kusjuures ja tuleneks kunagisest järelosast oja ’saar’, sest kahtlemata oli Muraja poolsaar, kus küla asub, veel mõnisada aastat tagasi saar. Vrd Muraste, Muratsi. – MK
BHO: 368;  EAA.308.2.65, L 1; EAA.1865.4.343/9:22, L 22; EAA.2072.3.406; KNAB; NA; SK I: 222

Muti ‹`Mutti ~ -sse› Tor – küla Pärnu maakonnas Tori vallas (Tori mõis), 1839 Mutti.  A4
● Tõenäoliselt lisa- või talunimest tulenenud külanime lähtekohaks on ilmselt häälikuliselt samased sõnad mutt : muti, millel on palju erinevaid tähendusi: ’teatud loom’, ’teatud lind, põldvutt, vesivutt’, ’kalapüügivahend’, ’väike olevus’, ’muttader’, ’tuhar, muhk’, ’vanaeit’. Nimetekke asjaolusid lähemalt tundmata on raske öelda, missugusest tähendusest on nimi alguse saanud. Küla asub mäerinnakul, nii võiks lähteks oletada mutt ’tuhar, muhk’, kagus on naabruses Selja küla. – MK
Rücker; SK I: 224

Nakatu ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Krl – paik (küla) Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Taheva vallas (Karula mõis), 1585 Jurgen Nakta, Kiersten Nakta, 1588 Karsthen Nakath, Jurgi Nakta, 1601 Jurgen Nackoto, u 1690 Nockote Jahn, 1717 Nackkato Johan, 1805 Naakota Matz.  B2
● Talu ja talurühma nimest sai paikkonnanimi XIX saj. Pärast Teist maailmasõda on Nakatut loetud Ringiste küla alla kuuluvaks, varem oli kord Ujukülä (↑Kiiviti), kord Karula mõisa alla kadunud Vihma küla (↑Karula³) järgi. Nakatu nimi pärineb talupoja lisanimest. Selle päritolu jääb hämaraks, kuid vrd nt vanad vene isikunimed Ноготь [nagot´], Ноготков ja Ногаткин. Neist just viimast on peetud tüüpiliseks Novgorodi- ja Pihkvamaal. 1805. a kirjapanek pika a-ga esisilbis jääb teiste hulgas erandlikuks, võib-olla on kirjutaja valikut mõjutanud läti keele tegusõnavorm nākot ’tulles’. Lõunaeesti tegusõna nakkama ’hakkama’ vormi nakat ’hakatud’ on tähenduslikult raske talupoja lisanimeks pidada. Vrd Kiiviti. – ES
EAA.567.3.67:28, L 26p; EAA.1297.2.1:16, L 14; EAA.567.2.671:2, L 2p; Kjuršunova 2010: 380; PA I: 170, 246; Rev 1601: 38; Tupikov 2004: 281, 669

Nedsaja ‹-le›, kohalikus pruugis Nedsäjä ‹-he› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Värska vallas (Lobotka, Poloda nulk), 1561 Ничаево, u 1790 бол. нечаева, 1866 Бол. Ничаева, 1882 Большое Нечаево, Нечаевская (riigi suvila), 1885 Ничаево Боль., 1897 Нечаево, 1903 Nedsäjä, Нечаевa, 1904 Suurõ-Nedsäjä, Большо́й Неча́евъ Лугъ, 1920 Sr-Netsaeva, 1928 Suure-Nedsaja, 1937 Netsaja, 1977 Nedsaja.  A3
● XIX saj kuulus küla Väike-Rõsna kogukonda ning Värska kogudusse. Eesti keele põhjal on kohanime raske etümologiseerida, võimalik lähe on Lõuna-Eesti murdesõna nätse ’nätske’. Külanimi Netšajevo (Нечаево) on Venemaal üpris sage; perekonnanimi Netšajev (Нечаев) on iseloomulik vana aadlinimi. Ingerimaal leidub Netšajevskaja (Нечаевская) küla. Sõnalise lähte korral vrd чаять ’mõtlema, uskuma, sõlmima; lootma, ootama, eeldama’. Ent nagu näitab J. Hurda üleskirjutus Нечаевъ Лугъ (Netšajevi luht või heinamaa), võib siiski tegemist olla omanikusuhteid väljendava kohanimega. Nedsaja koosneb kolmest varasemast külast, mis 1977 liideti: Kesk-Nedsäjä ehk Teksinä (1652 Декшино), Suurõ-Nedsäjä ja Väiko-Nedsäjä ehk Kärnä (1904 Ма́лый Неча́евъ Лугъ). – AK
Academic; Dal’ 1880–1882; Eesti 1977; Eesti TK 42; Hurt 1903: 168; Hurt 1904: XVI; KNAB; Markus 1937; PGM 1785–1792; SeK: 93, 148; Setumaa 1928: 225; Truusmann 1890: 57; Truusmann 1897b: 47; Vasilev 1882: 30; VMS

Oomküla [`oom‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Kul – paik (küla) Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Kullamaa vallas (Jõgisoo mõis, Päri mõis), 1691 Klein Homkyll (küla Päri mõisa ja Jõgisoo mõisa piiril), 1712 Ohm Külla, 1726 Oomküll.  C1
● Küla on 1977 ühendatud Jõgisoo külaga. Vanasti kuulus suurem osa külast Jõgisoo mõisa alla, osa Päri mõisa alla. Nime algusosa on tundmatut päritolu, murretest leiduvad külanime nüüdiskujuga häälikuliselt sobivad sõnad oom (uom) ’vihmavaling’, ka laine oom ja oom (uom) ’tahtmine, soov’, mida on tähenduslikult raske kohanimega seostada. Oomküla kaguosa, mis kuulus Päri mõisa juurde, nimetatakse Mõisakülaks. – MK
 EAA.1.2.C-I-36; EAA.3.1.448:371, L 623; EMSK; EVK; Rev 1725/26 Lä: 94

Oorgu [`oorgu] ‹-sse› KJn – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Kolga-Jaani vallas (Võisiku mõis), 1343 Ogurk, 1583 Orgorki (küla), 1601 Ogurgki, 1797, 1839 Ogurk, u 1900 Оргу.  A4
● Nime tähendussisu jääb selgusetuks, varasematele ülestähendustele on raske eesti keelest sobivat vastet leida, vrd oogur, ooguriauk, mis rannikumurdes tähendab auku paadi kaarte ja põhja vahel. Seda oleks tähenduslikult raske külanimega seostada, samuti jääb sõna levila kaugele. Teisest küljest võttes voolab Oorgust läbi Soosaare oja, nii et võrdluse alusel võiks nimi ka kuidagi paatidega seotud olla. On ka võimalus käsitleda nime kurgu-lõpulise liitnimena, kus algusosa oleks variant oo(g) sõnast voog (vrd veevoog). – MK
BHO: 408; EMSK; KNAB; Mellin; PA IV: 6; Rev 1601: 103; Rücker

Oriküla1 [ori‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Vän – küla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Vändra vallas (Uue-Vändra mõis), 1638 Orgi (hajatalu), 1680–1684 Orekylla Wannames (vabadik Vändra mõisa all), 1798 Orri.  C3
● 1795 oli Vändra mõisa all neli taluperemeest Oriküla lisanimega (Orikülla või Orrikülla). Nimele võib vasteks tuua sõnad ori : orja tähenduses ’suur, raske puutüvi’, metsa orjad ’üksikud vanad puud metsas’, ilm-ori suur ’ülisuur’, oripuu ’tala, murispuu’ ja ori ’täkk’. Siinne Oriküla oli 1970. a nimekirjas Oriküla I; üle jõe asuv Oriküla II liideti 1977 Tagassaarega. Orikülaga liideti 1977 ↑Valma. Vrd Oriküla2, Orinõmme, Orissaare. – MK
Mellin; Rev 1638 II: 13; Roslavlev 1977: 64; VMS; Wd

Orina ‹-sse› JJn – paik Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Järva-Jaani vallas, mõis, 1564 Peter Orgenka (talu), 1615 Organoo (küla), 1647 Orringa, 1732 Orrina.  A3
● Orina mõis on rajatud XVII saj I poolel. 1920. a-test asundus, mis 1977 liideti Jalalõpega, osa Orinast, sh mõis on Järva-Jaani alevi piires. Et g-tähte on alamsaksa keeles loetud j-na, võib kohanime algusosa vanimate kirjapiltide järgi seostada sõnaga ori : orja ’suur, raske puutüvi’. Kuigi põhja poolt tulles asub koht oru veerul, ei toeta seda motiivi nime kirjapanekud. Nime järelosa on palju vaheldunud, mistõttu on seda raske selgitada. Vrd Esna, Orgmetsa, Oriküla1. – FP
EAA.1.2.933:111, L 111; EAA.1.2.938:31, L 29p;  EAA.1233.1.47, L 13; EES: 338; Thor-Helle 1732: 316; Wd

Pahasenja järv Iis – järv Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas.  B1
● Järv asub Puhatu soostikus Puhatu külast kirdes, läheduses on ka Pahasenja oja. Tundmata nime varasemaid kirjapanekuid, on raske nime kohta midagi öelda. Praegune nimi võib olla mingi rahvaetümoloogiline mugandus näiteks vene murdekeelest. Kui aga oletame nime eesti algupära, võime seda analüüsida Paha+senja või Pahasen+ja, kusjuures esimesel juhul oleks nime alusena paha + isikunimi, teisel puhul sugunimi + lühend sõnast oja. Mõlemal juhul oleks algne oja nimi. – MK
Kallasmaa 2002: 169–176; Kallasmaa 2003: 43, 45

Pala3 ‹-le› Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Pala vallas, mõis, sks Palla, 1582 Pallawes, 1585 Palowas, Palauasmal, 1592 Sur Pal̄awal̄, Weika Palawal̄, 1684 Groß Palla Hoff, Kleen Palla Byy, 1732 Suhre Pallast.  B2
● Küla kohta on andmeid XVI saj lõpust. Oli varem kahes osas: *Suure-Pala, mis XVII saj lõpus või hiljemalt 1701 sai mõisaks ja eraldati Jõe mõisast, ning *Väike-Pala, mis hiljem oli tuntud Pala külana. Mõisamaade väljajagamisel 1921 tekkis Pala asundus, mis 1977 muudeti külaks. Ajalooline Pala küla, mis oli mõisast loodes, liideti 1977 Haavakivi külaga. L. Kettunen tuletab nime sõnast pala ’tükk, osa’, ent V. Palli arvates on tähenduslikku seost kohanime ja selle sõna vahel raske leida. Et paaris kirjapanekus (1702 Pallo) esineb lõpus -o, võiks nime siduda ka sõnaga palu, palo ’nõmm, liivane männik, kuiv võsastunud maa’, mis on tuletis pala-tüvest (vrd palav, sm palaa ’põleda’). Varasemates nimekujudes esinevad osised -wal ~ -was kajastavad ilmselt sõna vald : vallas, 1585 -mal on tõenäoliselt poola mały ’väike’. – PP
BHO: 424; KNAB; PA I: 115; PTK I: 171; Tartumaa 1925: 200

Pankjavitsa ‹-`vitsa ~ -sse›, kohalikus pruugis Pan´k´avitsa ~ Pan´g´avitsa ‹-`vitsa› Se – küla ja vald Petseri rajoonis (Pankjavitsa, Seeridsä nulk), vn Паниковичи, 1558–1561 Паниковичи, 1585 погост Пониковичи, в Паниковской губе (pogost, gubaa), 1585–1587 Губа Пониковская, 1652 въ приказѣ Паньковскомъ (kloostripiirkond), 1886 Pankowitsa, 1903 Panikowitschi, Pankovitsa, Panikowitsch, u 1920 Panikovitši, 1928 Pangevitsa, 1938 Pankjavitsa.  A2
● 1541 rajati Pankjavitsa esimene puukirik, 1585 oli pogostina samanimelise gubaa keskus. Püha Nikolai kirikut (церковь Николая Чудотворца) Irboska piirkonnas on mainitud 1710, kuid iseseisev kirikukihelkond tekkis 1771, kui see eraldus Sõmeritsast. XIX saj oli Pankjavitsa valla (Паниковская волость, kuni 1923) ning külakogukonna keskus, samuti asus siin mõis. Pankjavitsa valla osadest moodustati 1921 Irboska, Laura, Meremäe, Rootova (Roodva) ja Petseri vald, osa alasid anti Lätile ning Luhamaa osa läks Võru maakonda. Tänapäeva Petseri rajooni Pankjavitsa valla koosseisu kuulub 79 küla. Eesti algupära nimele on raske leida, vrd pank ’järsk kallas; kamakas; parv; suur tihke tükk mingit ainet; rahn; kamp’. J. Truusmann püüdis seletada kohanime sõnaga pang ’ämber’ ning poola-leedu sõnaga pan ’isand’. V. Toporovile toetudes A. Manakovi ja S. Vetrovi väljapakutud vanapreisi osis pan- ’soo’ (vrd vanaindia panka ’pori; soo’) tunduks seletusena loogiline, kuid näib siiski kahtlane. Perekonnanime Pankov (Панков) kannavad Venemaal kodumaalt väljasaadetud poolakad. Nime on tuletatud poola sõnast пан või панк (mitmuses) ’isand’ või isikunimedest Панкратий või Пантелеймон. Berliini linnaosa Pankow’ nimi tuleneb Panka jõe nimest (polaabi Panikwa ‹ lääneslaavi panikwa ’keeva veega kärestik’). Pihkvamaal on Panikovetsi (Паниковец) küla ja Karjalas Panikova (Паникова, sm Ala-Mägräjärvi). Petserimaal oli koht nimega Panikovka ja on samanimeline küla (Паниковка), Lauras aga Pankova (Паньково). – AK
Academic; Eesti TK 42; Eesti TK 50; EKSS; Harlašov 2002: kaart 1; Hurt 1903: 164; IPE 2005; Manakov, Vetrov 2008: 162; Maslennikova 1955: 133; Pskov 1585–1587: 313; Pskov 1710–1711; Roslavlev 1976: kaart 1; SeK: 101–102; Setumaa 1928: 157; Zakon Psk 2010; Truusmann 1897a: 44; Truusmann 1897c: 213; Vasilev 1882: 216; VMS

Pastaku ‹-le› Rõn – küla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Valga maakonnas Palupera vallas (Uderna mõis), 1582 Pastak, 1638 Pastagge kylla, u 1900 Пастаку.  C1
● Kohanime päritolu on selgusetu. See võib lähtuda võõrast, sh saksa perekonnanimest Paschetag ’paasapäev’ või turgipärasest isikunimest. Viimasel juhul võiks oletada – kuid raske on tõestada – küla seostumist Poola ajal mõne karaiimiga, vrd karaiimi perekonnanimi Pastak tähenduses ’pudrukeetja’. Teisalt pole päris välistatud, et turgipärane nimi on siirdunud paigale ida poolt Liivi sõja käigus, sest Pastak on tänapäeval perekonnanimi ka idaslaavi maades (vrd võimaliku lähtekohana usbeki pastak ’madal’ ‹ pärsia past). Kõrvale ei saa jätta võimalust ühendada nime baš-tüvelise turgi sõnaga, vrd nt türgi baştak ’algataja; ässitaja’, mis esineb ka isikunimena. 1977 liideti Pastakuga Kirmi küla (1839 Kirmi). – EE
BHO: 434; Lexikon der Familiennamen 2008; PA I: 60; Rev 1638 I: 88; Rücker; Vene TK 42

Peeli jõgi [`peeli jõgi], kohalikus pruugis `Piili oja Har, Rõu – jõgi Võru maakonnas Rõuge vallas, 1563 на ручью на Пиле, 1839 Peeli Fl., 1872 Peele Bach.  A4
● Peeli jõgi ehk Piili oja on Vaidva jõe lisajõgi. Nime tuntakse ka jõeäärsete talude ja heinamaade paikkonnanimena; Piili küla liideti 1977 Tunduga. Piili nimekuju on kohalik ja algupärane, ent selle tähendus tundmata. Jõenime on raske siduda vana isikunimega Pylo. Vrd Piilse. – MF
 EAA.1402.1.43, L 1; KN; Rücker; Selart 2016: 91; Stoebke 1964: 63

Permisküla [permis‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Vai – küla Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas, kuni 2017 Illuka vallas (Pagari mõis), vn Ве́рхнее Село́, 1583 Pelismeckill (küla), 1615 Pallemissby, 1620 Pällemis by, ? 1633 Permesküla, 1650 Pehlmeeskülla, 1688 Pelmesküll Byy, 1726 Permiskülla, 1796 Permiskül.  C2
● Permisküla on Narva jõe ääres, jões ka Permisküla saar. Vahelduva kujuga kirjapanekute põhjal on raske midagi öelda. Kui lähtuda l-listest kirjapanekutest ja oletada, et r on hiline, siis võinuks küla varasem nimi olla *Pealmisküla või esmamainingu järgi *Pealismäeküla, vrd venekeelset külanime (tõlkes ’ülemine küla’). – MK
Almquist 1917–1922: 311; BHO: 443; EAA.1.2.938:29, L 28; Mellin; Paucker 1847–1849: 25; Rev 1725/26 Vi: 165; RGADA.274.1.1614/4:71, L 279

Piigaste ‹-sse›, kohalikus pruugis Piigastõ ‹-he›, kirjakeeles varem ka Vana-Piigaste Kan – küla Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Kõlleste vallas, mõis, sks Alt-Pigast, 1450 Pyks, 1582 Piggasth, 1628 Pihast oder Pigast, 1638 Pigastkyllo, 1684 Pixbhoffläger, Pixtkylla, 1723 Pigast oder Pixt.  C1
● Küla on mainitud 1450. Mõis, mille alla küla kuulus, asus varem kindlakstegemata asukohaga Pulmetze külas ja toodi Piigaste külla üle XVI saj II poolel. Mõisaga kõrvuti eksisteerinud Piigaste küla tuumik jäi XVII saj praeguse Palutaja küla kohale. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele asundus, mis pärast 1930. a-id oli kirjas külana. Põlise külanime Piigaste tähendus pole selge. Nimekuju Pixt näib olevat saksa keeles lühenenud variant. Nimes on külanimedele tüüpiline ste-liide, mis kõige sagedamini on liitunud vanadele isikunimedele. Võib-olla seostub Piigaste nimi sõnaga piik : piigi. Vrd vn пика ’piik’, mis on käibinud ka vana isikunimena (Пика). Nimekuju Pihast lubab Piigastet siduda sõna piho ’peoleo’ sisaldavate vanade isikunimedega. Kolmas võimalus on pidada külanime lähteks maastikusõna pihk : piha, vrd pihastik ’padrik’. Et Piigaste nimi sisaldaks sõna piiga ’tütarlaps’, on vähetõenäoline, kuna on raske ette kujutada küla ja elanike eristamist selle sõna alusel. Piigaste külaga on 1977 liidetud Tiksi küla, varasema nimega Janokjärve (nt 1582 Janoter, 1638 Jennetjerwe kyllo). Vrd Janokjärv, Piha, Pihke, Pihosi, Suudla. – ES
BHO: 453; EAA.308.6.321:7, L 6p; LGU: II, 342; PA I: 82, 83; Rev 1624/27 DL: 111; Rev 1638 I: 55–57; RGADA.274.1.174:497, L 491; Tupikov 2004: 303

Porosluva ‹-`luvva ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Poroslovva ‹-`lovva› Se – küla Petseri rajoonis Pankjavitsa vallas (Pankjavitsa, Vaaksaarõ nulk), vn Поро́слово, 1882 Суморослово, Порослово, Иваново, Сумароково (puustus), 1897 Супорослово (puustus), 1904 Poroslova, Поро́слово, 1922 Poroslovo.  C2
● Tundub, et küla on saanud alguse puustusest XIX saj. Eesti algupära korral võib Porosluvat võrrelda Soome kohanimega Poro (↑Puru²), Puru või Põriki nimega. J. Truusmann on pakkunud vene keele põhjal seletuseks поросль ’rohi, roheline’ ning komi ras, rask ’salu’. Sõna поросль tähendus on veel ’kasv(ud), noor mets, põõsastik, võsa’, kuid A. Šteingolde peab kohanime seostamist selle sõnaga võimatuks. Vologdas on Poroslovo (Порослово) küla, Karjalas Porajärvi (1905 Поросъ-озеро). Vene rööpnimi Sumarokovo (Сумароково) on Venemaal väga levinud. Lähteks on isikunimi Суморок ’mossis, tõsine, sünge inimene’, mis esines Venemaal XV–XVI saj. Vrd Puru2, Põriki. – AK
Academic; Hurt 1904: XXII; RL 1922; SeK: 115; Truusmann 1897b: 73; Tupikov 1903: 379–380; Vasilev 1882: 307; VMS

Puliste ‹-le› Phl – küla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Pühalepa vallas (Suuremõisa mõis), 1650 Peullus Jacobson, Peulluste, 1798 Pullist.  C2
● 1977–1997 oli ametlikult Värssu osa. P. Ariste on Puliste nimele vasteks toonud pul´l´ : pulli ~ pul´l´u ’võrgukäba’, ’raskus võrgu alaservas’. Vrd ka pull : pulli, kuid kõige tõenäolisem on lähtekohana mehenimi Pull, vrd ka soome sugunimesid Pulli(nen), Pulla, Pullo, Pullila. Vrd Pulli, Pullapää nina. – MK
EAN; HK: 193; KNAB

Pullapää nina [pulla‿`pää nina] Rid – neem Lääne maakonnas Haapsalu linna halduspiirkonnas (Ungru mõis), 1391 Pullenpe, 1689 Pollapeh, 1798 Pullapa (karjamõis).  C4
● Neemel oli keskajal rootslastega asustatud küla, hiljem karjamõis ja pärast seda talu, praegu jääb paik Nõmme külasse. Küla oli ilmselt saanud nime neemelt. Nime algusosa lähtub tõenäoliselt mehenimest Pull, kuid võib-olla ka sõnast pull ~ pullu ’võrgukäba, raskus võrgu allääres’. Vrd Puliste, Pulli. – MK
EAA.1.2.941:782, L 770p; LUB: III, 1298; Mellin

Põlva1 [`põlva] ‹-sse ~ `Põlva›, kohalikus pruugis ‹-he› Plv – kihelkond ajaloolisel Võrumaal, sks Pölwe, 1452 Polves, 1498 Polwesz, 1627 Poelwe, 1638 Pölwische Kirche, Pölw, 1782 Pölwe, Pölswe, 1795 Poelwa.
● XV saj mainingud käivad kihelkonna, XVII saj omad kiriku kohta. Põlva khk tuumiku haldusvõimu kandis keskajal Kirumpää linnus. Kirikukihelkond on olnud suurem kui Kirumpää linnusepiirkond, hõlmates XVII saj alguses lisaks Kirumpääle Põlva khk vanad eramõisad, Räpina khk kesk- ja lõunaosa, Krootuse koos Põlgastega ja formaalselt ka Piigandi. Viimane kuulus sama sajandi keskel, enne Kanepi khk loomist, juba kindlalt Otepää kihelkonda. Põlvat peetakse võimalikuks muinaskihelkonnaks ja kiriku rajamise ajaks on oletatud isegi XIII saj. Pole päriselt selge, kas algupäraselt on tegemist muinasajast pärineva kihelkonnanime või väiksema koha nimega, kuhu lihtsalt ehitati kirik. Muinaskihelkonna konkureeriva nimena võiks tulla arvesse üksnes Kirumpää, kuid näib, et selle koha võim on laienenud põhja poole keskaja jooksul ja Põlva põhjaosa suurtel küladel (Rosma linnusega) võis olla oma liidustruktuur. Põlva nime varajaste kirjapiltide s-lõpp on kõige tõenäolisemalt jäänuk ste- või tse-lõpulisest nimest, nagu näitab kuju Polwitz, samuti 1782. a Pölswe (ehk *Põlv’sse ‹ *Põlvaset?). Nimes sisaldub kõige tõenäolisemalt iidvana küla või asula tähendusega sõna *palwa, vrd ungari falu ’küla’. Sama sõna võiks esineda ka Walgatabalwe nime järelosana. Esisilbi a on muutunud õ-ks. *Palva(t)set või *Palvasi lühenemise kompensatsiooniks on sõna muutunud kolmandavälteliseks, kuid säilitanud algupärase tüvevokaali a. Alamsaksa hääldusest lähtuvas saksakeelses pruugis on see a varakult asendatud ebamäärast täishäälikut märkiva e-ga. ne-omadussõna omastavat või mitmuse nimetavat käänet sisaldanud nimi võis kõige tõenäolisemalt märkida *palvaseid, külakaupa koos majandavaid talupoegi, „külalisi“, mis oli erinev mujal Kagu-Eestis levinud muinas- ja keskaegsest asustustüübist, kus asustuse laienedes ehitati uue pere või suurpere koht teistest pisut eemale. J. Mägiste ja J. Simm on Põlva nime seletanud kui loodusnimest *Põlvjõgi või *Põlvoja lühenenut. Tõepoolest, sõnast põlv (*polvi : *polven) pole võimalik moodustada a-mitmust ja seda Mägiste ei pakkunudki. Sõna põlv jõelooke nimetusena pole Lõuna-Eestis võõras ja *Põlvoja võiks olla Orajõe üks vanemaid nimesid. Niisuguse võimaluse korral sai Põlva esialgu jõe kaldale ehitatud kiriku ja siis kihelkonna nimeks. Algupäraselt Mägistelt pärineva etümoloogia kõige nõrgem koht on vanade kirjakujude -s, mida ta on pidanud seesütleva käände lõpuks. Põhjaeestiline käändelõpp keskaegses Lõuna-Eestis pole üldse tõenäoline. Simm on möönnud, et -s johtub sõnast põlvine : põlvitse. Siis aga on jälle raske jõuda nimelõpu a-ni mis sõna põlv puhul sobib *Põlvoja tüüpi seletusega. M. Norvik on rekonstrueerinud sõna põlv algkujule *polva läänemeresoome algkeele vanemas staadiumis. Sel juhul oleks tegemist väga arhailise häälikkuju säilimisega omastavast *polvan, kuid seletuseta jääb Põlva nime III välde. – ES
BHO: 464; EAA.1865.2.62/9:4, L 4; Hupel 1774–1782: 280; LGU: I, 354, 671; Mägiste 1970b: 249–255; Norvik 1963: 226; Rev 1624/27 DL: 8, 56; Rev 1638 I: 79, 130; Simm 1975c: 29

Pööravere ‹-`verre ~ -sse› PJg – küla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Halinga vallas, mõis, sks Pörafer, 1601 Perrauer (küla), 1638 Poerafer (mõis), 1839 Pörrafer.  C3
● Mõis tekkis varasema küla kohale, eraldati Torist XVII saj. 1920. a-test asundus, al 1977 küla. L. Kettunen tunneb nime ka kujul Põravere, millele ta on toonud võrdluseks põrahtama ’äkki põrisema’ ja põrutama, Pööravere nimekujule sõna pöör : pööra ~ pööru ’pööramine, rull’. Pööra-nimesid esineb ka mujal ning need on problemaatilised, häälikuliselt vastava pöör-sõna ühendamisele nimedega on raske olemasolevatel andmetel leida sisulist põhjendust. Pööravere põhjaosa on 1930. a-tel nimetatud Metsakülaks. Vrd Pööra. – MK
EM: 111; EO: 313; KNAB; PTK I: 196–197; Rev 1601: 178; Rev 1638 II: 47; Rücker

Rahu ‹`Rahku ~ -sse› Vll – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Valjala vallas (Uuelõve mõis), 1509 Rachte, 1645 Ragk, Rahk, 1782 Rahho mois.  C3
● Rahu oli XVI–XVIII saj mõis, hiljem küla. Nime esimene kirjapanek osutab võimalikule kujule *Raht-, mille aluseks võib olla isikunimi. Hilisemad kirjapanekud siiski lasevad nime lähtekohana paista sõna rahk : rahu ’kruus, sõmer, lubjakivi’. Vrd Rahtla. – MK
BHO: 477; SK I: 324

Raigu ‹`Raiku ~ -sse› Koe – küla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas, mõis, 1560 Reicke, 1564 Raicke, 1732 Raigo.  B3
● Küla asemele rajati 1690. a-te paiku mõis. Mõisa maadele 1920. a-tel tekkinud asundus muutus 1940. a-teks külaks. L. Kettunen pakub nime võimalikuks algupäraks kirjeldava isikunime *Raikkoi või *Raikka. 1977 liideti ↑Ilmandu küla (VMr). Vrd Raela, Raigastvere. – FP
EAA.1.2.933:71, L 78p; EO: 299; KNAB; Renner 2006: 116; Schilling 1970: 90

Rassiku ‹-le› Trm – küla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, kuni 2017 Torma vallas (Kõnnu mõis), 1493 (Scheidung zu) Raszke, 1696 Rasigust, 1839 Rasiko (talud).  C1
● Nimi tuleneb isikunimest, vrd saksa Raziko (eestipäraselt ka Rask). 1977 liideti Rassikuga Sääse küla (1855–1859 Сезе kõrts). – VP
 EAA.298.2.71, L 5; PTK I: 200–201; Rücker

Rohuneeme [rohu‿neeme] ‹-`neeme›, kohalikus pruugis Rohu‿`nieme Jõe – küla Harju maakonnas Viimsi vallas (Viimsi mõis), 1543 Rohuwen ~ Rohoneen, 1551 Rochnim, 1615 Råuim, 1689 Raunemy, 1729 Rohonem.  B2
● Nime varasemad kirjapanekud on väga kõikuvad, sest eesti h-häälikut on võõrkeelsetel olnud raske kirja panna. Küla on saanud oma nime pikalt ja kitsalt maaninalt Rohuneemelt, millest kagu suunas küla asub. Neeme pikkuse tõttu peab P. Johansen varaseimaks maininguks u 1375 Longenes (rts ’pikkneem’), kuid tõenäoliselt on see tähistanud ↑Püünsi küla. Viimane jääb neemest endast lõunasse, Rohuneeme lähemale kagusse. – MJ
BHO: 508; Collijn 1926: 134;  EAA.1.2.C-III-2; Johansen 1951: 181–182, 321; Joh LCD: 251; Viidas 1992: 91–92; Wieselgren 1951: 158, 357

Ropka [`ropka] ‹`Ropka ~ -sse› TMr – Tartu linnajagu, mõis, sks Ropkoy, Taubenhof (varem), 1638 Karlefer, Rupkoy (mõis).  C2
● Linnajagu on saanud nime mõisa järgi. Viimase kohta on andmeid al 1531 (Karlefer). Mõisa maad, kuhu kavandati rajada tööstusettevõtted (praegune Ropka tööstusrajoon), anti Tartule 1923. Samal ajal ühendati Tartuga Piiskopi mõisa maad (1627 Papi Moisa, sks Bischofshof). Aedlinnaline eramupiirkond (Ropka aedlinn ehk ↑Variku) liideti Tartuga 1962. Ropka mõisale kuulunud Külitse külas (Nõukogude ajal asus seal Ülenurme õppe-katsemajandi Ropka osakonna keskus) asub Ropka paisjärv. Ropka nime kannab ka üks Aru mõisa karjamõisaid (sks Ropka; Nõo). Selle asemele tekkinud küla liideti 1977 Mäeotsaga. Ropka nime päritolu pole selge. Seda on ühendatud vene sõnaga робкo ’aralt’, mis pole eriti usutav. M. J. Eiseni arvates on kohanimi tulnud Roopide suguvõsalt; ka seda on raske põhjendada. Nime algusosa saab häälikuliselt ühendada sõnadega roobakas : roobaka ’rooplik’, ropp : ropu ’räpane’ või rupik : rupiku ’kõlbmatu maa; mõlgiline, puukoorest torbik’, järelosa aga sõnadega koda : koja või oja : oja, ent kohanime päritolu jääb siiski ebaselgeks. Varasem sks nimi Taubenhof pärineb XVI saj mõisaomaniku nimest. Karlefer lähtub eestikeelsest vere-liitelisest nimest või on ületaotluslik. Viimasel juhul võib kohanime algusosa seostuda isikunimega Karl. Vrd Roobaka, Roobuka. – EE
BHO: 512; Eesti arhitektuur 1993–1999: IV, 11; Eisen 1918b: 2; ENE-EE: VIII, 214; EM: 94, 98, 184; LGU: II, 316; Pullat 1980: 43; Rajandi 2011: 145; Rev 1638 I: 70; SK I: 347; VMS: II, 347, 348

Seidla [`seidla] ‹`Seidla ~ -sse›, kohalikus pruugis ajalooliselt `Sõidla JMd – küla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Albu vallas, mõis, sks Seydell, XIV saj Seytele, 1732 Seidla.  C2
● Küla asemele loodi 1630. a-tel mõis. Selle maadele tekkis 1920. a-tel asundus. 1970. a-tel olid nimekirjas nii Seidla küla kui ka asundus, mis liideti 1977. Seidla nime on raske seletada, kuigi nime ajalugu on sarnane naaberküla Neitla omaga. Lõpp võib olla lühenenud (‹ -küla, -valla vmt) või oli juba algselt vana järelliide -la. 1920. a-tel eksisteeris ka Seidla-Aru asundus (Järva-Madise tee ääres), mis liideti peagi asundusega. – FP
Blumfeldt 1949: 169; EVK; KNAB; Schilling 1970: 60; Thor-Helle 1732: 316

Spithami [`spithami] ‹-sse› = Spithamn [`spit`hamn] ‹-i›, kohalikus pruugis Spitam(b) Noa – küla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Noarootsi vallas (Riguldi mõis), 1514 Spithaven, Spithave, Spithaff, 1564 Spythave, 1565 Spiuthampn, Spithaven, 1798 Spiuthambre.  C1
● Enne rootslaste asumist Eesti läänerannikule kasutasid eestlased seda Läänemere ja Soome lahe ühenduskohas olevat lahte kalastuspaiga ja sadamana. Uurijate arvates on raske otsustada, kas nimi on rootsi või alamsaksa päritolu, sest keeled olid keskajal üksteisele väga lähedased. Nime võivad olla andnud ka meresõitjad. Rootsi nime järelosa on sõna hamn ’sadam’, algusosa aga sõna spjut ’teivas’ vanarootsi kujul spit. Saksa vastavad sõnavormid on haff või haven ja spet. Spjut viitab pikale ja kitsale neemele sadama loodeküljel. Vormsi rootslaste keeles oli selle nimi Spjute [spjũũte] ja küla nimi Spjutamb [spjũtamb] hilise ajani välja. Eesti nimena on olnud kasutusel ka Põõsaspea (1922 Põesapi). Praegu tuntakse selle nime all põhjas väljaulatuvat neeme. – MB
Danell 1951: 387; Johansen 1951: 121, 129–130, 143, 236–242, 244–246; Lagman 1964: 59–61; Russwurm 1855: I, 5, 79, 126, 133–134, II, 29, 34–35; Wieselgren 1960: 14

Supsi ‹`Supsi ~ -sse› Kõp – küla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Kõpu vallas (Suure-Kõpu mõis), 1724 Subsi Matsi Jurry (talupoeg Kõpu mõisas), 1782 Köppo mit Subsie, 1797 Supsi (karjamõis).  A2
● Praegune Supsi küla asub endise Supsi karjamõisa kohal. Mellini kaardil 1797 on karjamõisale lisaks Supsi talu, viimane asub Puiatu mõisast põhja pool praeguses Väike-Kõpu külas. Nime tähendussisu on teadmata, eesti keelest on raske leida tähenduseks kohanimeks sobivat sõna, vrd sups ’pauk’, ’jääsupp’, supsik ’väike viljavihk’. L. Kettunen on kohanime algvormiks oletanud *Subisi ja võrrelnud seda soome perekonnanimega Supinen, tegusõnaga supista ’sosistada’ ja ühenditega supi suomalainen ’täiesti soomlane’ ning eesti subi sańt ’täiesti vaene, puupaljas’. Peale selle tunneb ta Viljandi khk-st talunime Supsera, mis kirikuraamatus olevat kantseleietümoloogiana Supsaare. Helme khk-st pärineb järvenime kirjapanek Supszen szee. Vrd ka 1630 Pirmastu küla all Subse Matz. Saaremaa Suba ja Subi puhul on võrdluseks toodud sks murdeline Schubbejack ’kelm, petis, kaabakas’, samuti lisanimi Schuppe ja eesnimi Subbe või Schubbe täisnimest Subbert. XVI saj on Suure-Jaani ning Kõpu piirkonnas lisanimena kasutusel olnud Suba ja Subiel. Ehkki Hiiumaa sõna subi, sube ’metsaülem’ on registreeritud kitsalt alalt, väärib märkimist, et Saaremaal on Supsimets ja ka Kõpu Supsi karjamõisat nimetab Balti kohaleksikon (BHO) metskonnaks (Forstei). Supsiga on 1977 liidetud Jõeküla (1945 Jõe), Napsi (1839 Napsi), osa Mõisavälja külast (1930. a-tel Asuküla) ja Keskküla asundusest (↑Kõpu¹). – MK
BHO: 568; EO: 169, 202; Hupel 1774–1782: III, 319; KNAB; LGU: II, 393; LVVA.7348.1.6:17, L 13p; Mellin; PA IV: 282, 283; RGADA.274.1.181/6:40, L 529p; Rücker; SK I: 392; VMS

Suure-Lähtru [suure-`lähtru] ‹-`Lähtru ~ -sse› Mar – küla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Martna vallas, mõis, sks Groß-Lechtigall, 1537 Grothe Lechtgall, 1591 Store lechtigall (küla), 1598 Lechtials Wacka, Store Lechtiall by (vakus ja küla), 1687 Stora Lechtigal (mõis), 1798 Gr. Lechtigal, Ledo M.  B1
● Mõis arvatakse asutatud olevat XVI saj. 1920. a-tel asundus, al 1977 küla. Lähtru nime sai mõis külalt. Nimi on algselt olnud ilmselt kaheosaline. L. Kettunen, kes tunneb külanime kujul Lähtre, on küsimärgiliselt algkujuks pakkunud Lähte-ääre, algusosa vasteks lähe : lähte ’allikas’, mis tõepoolest tuleb ette Põhja-Eesti kohanimedes. Teisal seevastu tuletab ta kohanimede lõpu -ru komponentidest aru, oru, uru, murru, muru, kuru, järv(e), neist levinuim on aru. A. Saareste on oletanud nime lähtekohana küsimärgiliselt lähte oru. Vastavate kirjapanekute puudusel on Lähtru nime kunagise järelosa päritolu raske oletada. XVIII saj on Suure-Lähtrut nimetatud ka Ledo mõisaks. Vrd Väike-Lähtru. – MK
BHO: 295; EAA.1.2.937:70, L 70; EAA.1.2.941:334, L 326; EO: 175, 185–186; Essen, Johansen 1939: 73; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/5:139, L 136p; Saareste 1924: 13; Thor-Helle 1732: 319
Märkus. Lisatud varasem maining 1537. 2021-12-30T19:05:13.

Söderby1 [sööderbi, rootsi sö́ödär`büü] ‹-sse›, kohalikus pruugis Serbe [`seerbe] Vor – küla Lääne maakonnas Vormsi vallas (Suuremõisa mõis), 1540 Suderbw, 1565 Södherby, 1689 Sörby, 1977–1997 Söderbi.  B3
● Rootsikeelne külanimi koosneb kahest osast: söder ’lõuna’ ja by ’küla’. Söderby moodustab Vormsi Norrbyga nimepaari. Samasugune paar on Riguldis. Vana pärimuse kohaselt viisid vormsilased oma maksud Turgu või Hankosse. Et meresõit oli raske, palusid nad Rootsi riigilt, et see saadaks maksukoguja Vormsile elama. Nii juhtuski. Esimese foogti nimi oli Hoppman. Ta laskis ehitada väikese mõisa, mis rahvasuus sai nime Serbe hoe [serbe huue] ’Söderby mõis’. Hiljem viidi mõis üle Obholmenisse (Ubbholmen, ↑Hosby). Mõis liideti 1750. a-tel Suuremõisaga (Magnushof), seejärel läks kogu Vormsi saar Stackelbergide suguvõsa valdusse. Vrd Söderby2. – MB
Johansen 1951: 277; Lagman 1964: 39, 43, 133; Russwurm 1855: I, 108–109; Tiberg 1951: 138–139; Wieselgren 1962: 44, 52, 102

Taaravainu [taara‿`vainu] ‹-le› Rak – küla Lääne-Viru maakonnas Rakvere vallas (Rakvere mõis).  B4
● U 1945–1977 Lepna-Taaravainu, al 1977 Taaravainu. Asundusküla, mille nimi pärineb loodusnimest – Taaravainu oli vana Lepna mõisa heinamaa. Vrd taara ’isahani’. Eesti Taara-nimesid on L. Kettunen pidanud mütoloogilisteks nimedeks, vrd Taara (paganliku jumala nimi). Vrd ka taara, taaram, taarask ’vanamees’. Kuna kohanime vanus ei ole teada, siis on raske selle kohta midagi kindlamat öelda. Taaravainuks on nimetatud ka Rakvere linna piirnevat elamupiirkonda (Tammikualuse lõunaosas). 1977 liideti Taaravainuga ↑Tammikualuse küla. – MK
EKMS: I, 763; EO: 101, 253, 293–294; VMS

Tonja ‹-sse›, kohalikus pruugis Ton´a Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Värska vallas (Lobotka, Poloda nulk), 1563 Тонища Кирилкова (küla), 1585 Тонища, u 1790 Тани, u 1866 Тони, 1877 Toońa, 1885 Tona K., 1886 Tun´a, Танишецъ, 1904 Toon´a, Tuunä, То́ни, 1922 Tonä, 1923 Tonja.  A2
● Küla kuulus 1882 Väike-Rõsna kogukonda ja Värska kogudusse. Üldlevinud on seisukoht (J. Simm), et kohanimi pärineb sõnast тоня ’kalapüük, kalurite peatus- või laagrikoht, loomusekoht jne’ (V. Dal). Kohanimi võib olla ka vene naisenime Антонина lühivorm. J. Truusmann seletab kohanime tegusõna тянуть ’tõmbama’ abil. Sarnaseid kohanimesid Petserimaalt ja Venemaalt on raske leida. Vrd Tooni. – AK
Academic; Eesti PK 20; Harlašov 2002: kaart 1; Hurt 1903: 166; Hurt 1904: XVI; Hurt 1904–1907: II, 163; PGM 1785–1792; RL 1922; SeK: 163; Selart 2016: 100; Truusmann 1890: 58; Truusmann 1897a: 46; Truusmann 1897b: 78; Vasilev 1882: 319; Vene TK 126; ÜAN

Tõdva-Kõnnu ‹Tõdva-`Kõndu ~ -sse› Kad – paik Lääne-Viru maakonnas Kadrina vallas, mõis, sks Köndes.  C3
● 1920.–1930. a-tel Kõnnu ehk Tõdva-Kõnnu asundus, 1940. a-test Kõnnu küla, mis 1977 liideti Mõndaverega. E. Tarveli järgi on Tõdva-Kõnnu mõisat esimest korda mainitud 1493, kuid mõis oli juba enne olemas (vrd P. Johanseni järgi 1527). Kuna saksa keeles oli mõisa nimi Köndes või Konde ja ka Kihlevere, varem Kõnnaste mõisa nimi oli Köndes või Kondes, on varastes dokumentides raske orienteeruda. E. Tarveli järgi kuulus Tõdva-Kõnnu Lodedele. 1550 müüs Johann Lode mõisa Arendh Toddewenile (1586 oli Conde omanik ilmselt sama Arendt Tödwen), kelle suguvõsa nimest on pärit eestikeelse mõisanime hargtäiendina esinev Tõdva-, vastandina Kolga-Kõnnule. Eesti keeles on mõisat kutsutud ka lihtsalt Kõnnuks, mis tuleneb sõnast kõnd : kõnnu. Kuna nimi osutab mõisa kõrvalisele asukohale, siis arvab E. Tarvel, et Tõdva-Kõnnu mõis on olnud oma asukohal vähemalt XV saj lõpust. Vrd Kõnnu. – MK
Joh LCD: 609; Rev 1586: 45; Tarvel 1983: 48; ÜAN

Tälmen [`tälmen, kohalikus pruugis `täälmen], kohalikus pruugis ka Tölmen Vor – saar Lääne maakonnas Vormsi vallas, 1855 Tjöl’men, 1939 Telmen.  A4
● Küünekujuline kari Vormsi lõunaküljel Pasilaiust läänes. Nime on raske tõlgendada. Võimalik tundub P. Wieselgreni oletus, et see on ühend sõnast teln, Vormsi murdes töli ’pael’, ja saarenimest Mäln (↑Seasaar). Nime algusosa võib märkida saare paiknemist Nätegrunnena ehk Võrgurahude lähedal, moodustades koos nendega siseveekalastuse välispiiri. Järelosa võib tuleneda nimest Mäln rõhutus asendis. Nimi esineb ka liitnimedes Nytälmsgrundet (kohalikus häälduses niitälms-grunne), Tälmsskaten (koh tälm-skotan) ja Tälms Norrgrundet (koh tälms norr-grunne). – MB
Laasi 1939; Lagman 1964: 110, 115; Russwurm 1855: I, 107; Wieselgren 1962: 7, 177, 178

Ubajärv [uba‿`järv] Har – järv Võru maakonnas Rõuge vallas Koemetsa külas (Saru mõis), 1386 (See zu) Uppehawde, 1627 Hubba Jerw, 1638 Vbbj Jerwe, 1744 Huba hawa, 1798 Ubba S., 1839 Ubbahawa S., 1907 Abbahawa Jerw, u 1900 Oз. Убa-яpвъ, u 1920 Uba j.  A3
● Ubajärv jääb Saru ja Vana-Antsla mõisa piirile ja on olnud soisest pinnasest hoolimata tähtis kalajärv, sellest ka küllalt varane mainimine. Nimi on varem olnud pikem, *Ubahavvajärv või *Ubahaavajärv. Keskmise nimeosa väljalangemine on kolmeosalistes nimedes sage. Nimes on lõunaeesti sõnad huba ’pude, rabe, mäda’ ja haud : havva (mida on varieeritud haava) ’auk, lohk’. Nime põhjal on tegu tüma augu taolise järvega. Järvele on raske ligi pääseda, sest kaldad on soised. – MF
EAA.567.3.168:9, L 7;  EAA.2072.9.626, L 1; Eesti TK 42; LGU: I, 119; Mellin; Rev 1624/27 DL: 99; Rev 1638 I: 217; Rücker; Vene TK 42; VMS: II, 594

Urgõ Khn – saar Pärnu maakonnas Kihnu vallas.  B4
● Urgõ on väike laid Umalaiu ja Küll-laiu vahel, mille juures on ka kari Urgõ rava. Nimele ei ole leidunud sobivat vastet, häälikuliselt lähedased on urk ’lomp, mülgas’, urk ’ete vahe’, urg ja urge(s) ’õõs, koobas’, kuid raske oleks neid saarenimega seostada. Võimalik, et nimi on saarenimeks saanud talunime vahendusel, Kihnus Linakülas on Urga talu. – MK
KN

Uusküla1 [`uus‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis Uue‿küla ‹`Uude‿`külla› Jõe – küla Harju maakonnas Jõelähtme vallas (Maardu mõis), 1491 Niege bue, 1529 Nyebue, 1693 UhsKylla, 1798 Uekül.  A3
● 1977–1997 oli Kallavere küla osa. Nagu omadussõnalise algusosaga nime puhul tavaline, on käänatud mõlemaid pooli: Uusküla : Uuestkülast. Seetõttu esinevad allikates paralleelselt kujud Uusküla ja Uueküla, kohalikus pruugis on juurdunud viimane. P. Johanseni järgi ei saa küla, mida 1471 on nimetatud Nybu, olla Uusküla Maardu rannas, kuna ürik räägib ainult kloostri küladest. Seetõttu samastab ta Nybu ↑Püünsi külaga. Kuid 1552 on mainitud meest, kes on elanud Pirita kloostri rannakülas nimega Uxkul (Thomas Bon tho Uxkul am strande bi S. Birgitten wonhafftig), mis võiks olla Uusküla kirjapanek. On arvatud, et Uusküla on Rootsi-Kallavere tütarküla, küllap ainult seetõttu, et asub viimasest veidi loode pool. Ilmselt pole juhus, et just Uuskülast algas lääne poole Maardu mõisa Rannavald. Küla on peetud rootslaste asutatuks, kuid see arvamus pole piisavalt põhjendatud; 1491 pole elanikke otseselt rootslastena mainitud. Tundub, et Pirita kloostrile kuulunud külad ongi algselt kandnud rootsikeelset nime. Nime keelelist päritolu on raske kindlaks teha, sest üsna algusest peale esinevad vaheldumisi eesti ja rootsi samasisulised nimekujud (Nyby ’uus küla’). 1534 esines eestikeelne kuju isikunimes Mattis Uszkulla. Samas on nimi väga läbinähtav ka kirjapanijale, kes võis selle lihtsalt ära tõlkida. – MJ
BHO: 616;  EAA.1.2.C-III-13; ENE-EE: X, 105–106, XII, 626; EO: 293; Johansen 1951: 167–168, 182; Jung 1910: 13; Jõelähtme 2010: 146, 148–149; Wieselgren 1951: 181; ÜAN

Valuoja [valu‿oja] Vil – jõgi Viljandi maakonnas, 1836 Walo-oja.  C2
● Valuoja läbib Viljandi linna ning seal asuvat Paala ehk Valuoja paisjärve. Ta algab Viljandist põhja pool endise Klaassepa kõrtsi lähedalt heinamaadest ja suubub Viljandi järve keskossa Huntaugu lähedal. Nime päritolu pole selge, lähtekohaks võib olla tuletis sõnast valama või valguma. Varasemate kirjapanekute puudumisel on raske öelda ka midagi seostest sõnaga valgma ’paadisadam’. Nime on esimesena käsitletud ajakirjas Inland 1836, kus algusosa vasteks on ebaõnnestunult pakutud valla ’lahti’ ja valu (vrd valutama). Pärimuse järgi olnud läheduses Vaalumäel kunagi võllas ja nime on peetud tulenenuks selle mäe nimest, võllast või võlli mainib juba Inland. Ka on nime lähtekohaks peetud saksa sõna Schandpfal ’häbipost’. Needki on vaid oletused, kuid sest nähtub, et pärimus peab algseks mäenime. Juhul, kui tõesti algne oleks mäenimi Vaalumägi, siis võiks nime alusena oletada ka vaal : vaalu ’kokkukuhjatud viirg, vall’. Valuoja linnajaoks ehk Uuslinnaks on mõnikord nimetatud piirkonda Paala järve ning Kesklinna ja Uueveski vahel. – MK
H. A. v. B. 1836: 528; J. J. 1836: 832; KN; Mutli 1910; Wana 1929

Väluste ‹-sse› Trv – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Tarvastu vallas (Tarvastu mõis), 1583 Walasth, 1601 Wellist, 1839 Welluste.  A2
● Põlisküla Võrtsjärve lähistel Mustlast põhja pool. Küla kohal suubub Võrtsjärve 10 km pikkune Väluste oja. Kas enne oli oja- või talunimi, on raske öelda. Ehk tuleneb nimi Võrtsjärve vastaskaldalt üleskirjutatud sõnast välu ’jäätumata koht järves’ (Ran). Jõe suubumiskoht on kauem jäävaba. – MKu
ENE-EE: X, 559; Mellin; PA IV: 145; Rev 1601: 130; Rücker