[KNR] Eesti kohanimeraamat

Kalli järv Võn – järv Tartu maakonnas Kastre vallas, 1684 Kalli Jerwe, 1796 Kalli S., 1826 Der Kallijärw oder kastersche See, 1839 Kalli See.  C1
● Soostunud kallaste ja mudase põhjaga järv asub Emajõe suudmemadalikul Perävalla soos 6 km Praagast lõunas. L. ja I. Rootsmäe seovad kahtlevalt järvega ka 1627. a kirjapaneku Lechte Jerwe. Järve läbib Kalli jõgi (1812 Kalli Jöggi, 1817 Kalli ma Jöggi ~ Kallima-Jöggi, 1839 Kalli Jöggi). Jõgi on olnud ka nimedega Tanni, Poltra ja Sitapäälne ~ Sitapäälitse jõgi. Eelkõige on Kalli jõgi see osa jõest, mis väljub Kalli järvest. Samas on Kalli kõrts (1814 Kally Krug, 1839–1841 ja 1874 Kalli Krug), mida J. Simm seletab muistse isikunimega Kalli. Kõrtsinime puhul oleks see sobiv, tundub aga, et vähemalt järvenimi on vanem, seega on kõrts saanud nime pigem järvelt. Isikunimi järvenime alusena on võimalik, aga siiski mitte väga sage. – MJ
ENE-EE: IV, 256; Mellin; Rootsmäe 2016: 201; Rücker; Simm 1973: 37, lisa 38; Simm 1975a: 185; Tartumaa 1925: 485

Palastvere ‹-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis Palasvere Trm – paik (küla) Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, kuni 2017 Torma vallas (Vaiatu mõis), 1493 Pallastever, 1599 Paliasfer, 1839 Pallastfer.  A1
● Liideti 1977 Kõnnuga. Nime algusosa on olnud mitmuse omastavas (*palaste). L. Kettunen lähtub nimekujust Pallastvere ja oletab, et selle lähteks on vorm *Pallaisten või *Palvaisten. Ka peab ta võimalikuks kõrvutada seda Palvere nimes oleva algusosisega *Palta (soome palle ’äär’, vepsa paude ’mäeserv’, liivi pāld ’mägi’). V. Pall ei pea varasemat kaashäälikuühendit -lv- tõenäoliseks, sest idamurdes on see tavaliselt säilinud. Varasemad kirjapanekud ja tänapäeva hääldus võimaldavad lähtuda ka üksikhäälikuga nimekujust Pala-, st kõrvutada seda Pala nimega. – PP
EO: 278, 296; PTK I: 172; P XVI: 134; Rücker

Saabolda ‹-sse›, kohalikus pruugis ka Sabola ~ Sabolda ‹-he› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Värska vallas (Petseri, Saatse nulk), 1585 Заболотье, 1855–1859 Заболотье, 1780 Заболотья, 1886 Sabola, 1903 Saabolda, 1904 Sabola, Saabolda, За́болотье, 1922 Sabolda.  B1
● XIX saj algul kuulus Snetogorski kloostrile, hiljem riigile; sajandi lõpupoole oli Molosva (Моложва) kogukonnas ning Saatse koguduses. J. Simmu järgi on külanime seletuseks eesliide за ’taga’ + tüvi болото ’soo’ + järelliide ье; заболоть või заболотье tähendaks kohta soo taga, sootagust. Kohanimi Zabolotje (Заболотье) on Venemaal, Ukrainas ja Valgevenes levinud, vrd ka заболотный ’sootagune’, заболотник, заболотень ’sootagune elanik’. J. Truusmann tõi Zabolotje võrdluseks leedu bala, eesti palu ’stepp, liivane kuusemets, kuiv põõsastikuga tasandik’ ning soome paltto, paltta ’nõlv, serv, kallak’, kuid need pole usutavad. Vrd ka Kuulja Saabodja (Заболотье) ning Petseri Saabolda (1866 Заболотье). Saabolda kaguots on Tseremiisla (vn Черемислово). – AK
Academic; Dal’ 1880–1882; Dal’ 1955; EAA.1999.1.101; EAA.1999.1.102; EAA.1999.1.307;  EAA.298.2.71, L 15; Harlašov 2002: kaart 1; Hurt 1903: 163, 238; Hurt 1904: XX; Pskov 1792; PTK I: 212; RL 1922; SeK: 128; Simm 1970b: 140; Truusmann 1897b: 18; Vasilev 1882: 99; VES; VMS