[KNR] Eesti kohanimeraamat

Kesu2 ‹-sse› Vig – küla Rapla maakonnas Märjamaa vallas, kuni 2017 Vigala vallas (Vana-Vigala mõis), 1505 Keso unter Pall, 1528 Keso, 1798 Kesso.  A2
● Küla kuulus algselt Loodna mõisa alla, 1528 läks üle Vana-Vigala mõisale. 1977–1997 oli Ojapere osa. Kesu nimega võib võrrelda sõna kesu ’vilets’, ’sõkal’. L. Kettunen on nime võrrelnud sõnaga kesa, soome kesanto, kesä ’suvi’. Vrd Kesu1. – MK
BHO: 222; EAN; EO: 227; KNAB

Loodna [`loodna] ‹`Loodna ~ -sse ~ -le› Kul – küla Rapla maakonnas Märjamaa vallas, mõis (Luiste-Loodna mõis), sks Pall, 1732 Loodna m.  A1
● Mõisa kohta on teateid a-st 1505 (Pall). 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Küla on saanud nime mõisa järgi, mis omakorda tuleneb omanikusuguvõsa Lode nimest, Loded olid omanikud al 1496 või 1505. Tõenäoliselt on mõisa saksa nime Pall aluseks eesti kohanimi, arvatavasti külanimi, mille lähteks võis olla palu. Loodnaga on 1977 liidetud ↑Kärsama ja ↑Vinguta. – MK
Bfl: I, 955; BHO: 424; Ligi 1961: 366; Thor-Helle 1732: 318

Lusti2 ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ›, rahvakeeles ka Piller‿`pall ‹-`palli› Urv – küla Võru maakonnas Antsla vallas (Vana-Antsla mõis), 1601 Lustie Ernst, Hoech Lusty Hans, 1627 Lusti Jann, 1762 Lusti Ad.  C1
● Siinse Lusti küla nime eelkäijaks on Lusti talu ja Lusti kool. Vana nimega Kobela külas asunud talu näitab keskse talurühmana juba 1839. a Rückeri kaart. Kobelasse 1854 rajatud kooli nimetati esialgu Hannuste kooliks (talu järgi), al 1878 Lusti kooliks. Kooli uus nimi olevat kinnistunud mitte Lusti talude, vaid koolmeistri perekonnanime Lust järgi. Kobela küla keskosa talusid ei müüdud päriseks, need mõisastati ja hävitati XX saj alguseks. Mõisavälja keskele jäi alles Lusti kool. 1920. aastatel rajati asundustalud, taastatud küla kandis edasi Kobela nime. 1970. a rahvaloenduse kaardil tähistatakse Lusti küla nimega veidral kombel hoopis Sillaotsa talu ümbrust. 1977 liideti see „Vale-Lusti“ Antsu külaga. Senise Kobela keskmes paikneva Lusti koolimaja järgi sai Kobela küla uueks nimeks Lusti, Kobela nimi anti aga Boose mõisast tekkinud alevikule. Lusti kool viidi 1981 üle parkmetsa Antsla linna külje all, kuhu oli ehitatud lasteaed Pillerpall. Lasteaiaga külaosa nimetatakse tänapäevalgi Pillerpalliks, Lusti küla nime kasutatakse rohkem vana Lusti koolimaja ümbruses. Külanimi on tekkinud talupoja lisanimest. See võib olla saadud sõnast lust, aga võib sisaldada ka raskesti kindlakstehtavat isikunime, seda eriti juhul, kui u on olnud pikk. Vrd Luustoja (Har), mille kirjapilt ürikutes on samuti Lust-alguline. Vrd Kobela, Lusti1. – ES
EAA.1270.1.264:30, L 29p;  EAA.3724.4.1867, L 3; Kinsi 1997; LGU: I, 207–208; Rev 1601: 57–58; Rev 1624/27 DL: 106; Rücker; Vene TK 42

Parapalu [para‿palu] ‹-`pallu ~ -sse›, kohalikus pruugis Para‿palo ‹-`pallo›, kohalikus pruugis ka Parra‿palo Räp – küla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Tartu maakonnas Meeksi vallas (Meeksi mõis), 1582 Parapallo, 1601 Parapalo, 1625 Parma Pahle, Parrma Pahl, 1627 Parabole, 1630 Parra Pall kylla, 1638 Parapolia, 1670 Perrapollia, 1686 Perrapalla Hoff, 1798 Parrapalla.  A2
● Vana küla Lämmijärve rannas, kuhu pärast 1670. a rajati Räpina mõisa karjamõis. Põhjasõja-eelsel kümnendil oli see iseseisev mõis, millele allus praeguse Meeksi valla kesk- ja põhjaosa. Pärast Põhjasõda mõisat ei taastatud ja Parapalu muutus taas väikeseks külaks. Nime juures on selge järelosa palu ~ palo, mis tähendab kuiva männimetsa. Nime algusosa jääb ebaselgeks nii algkuju kui ka tähenduse poolest. Tähelepanu äratab 1625. a alustatud vakuraamatute ja nimekirjade korduv kirjapilt Parma-, mis langeb kokku hiljemgi Räpinas levinud talupoja lisanimega. Juhul, kui nendes dokumentides on Parma lisanimele üle mindud eksituse tõttu ja ainuõige on ikkagi para-, oleks alust seda komponenti võrrelda roostikku ja padrikut tähendava sõnaga parg : para. Sel juhul oleks Parapalo algselt olnud kaht maastikusõna sisaldav loodusnimi. Kirjapanekutes on al 1670 märgatav üldistamine sõnaks perä ’pära’, mida esineb kuni Rückeri kaardi nimekujuni Perrapallo. Kohalikus häälduses variandina esinev Parrapalo võib olla rahvaetümoloogia sõna pard : parra ’habe’ aluselt. See võiks ka olla saadud ühest võimalikust algkujust (*Parmapalo), kuid see oletus satub vastuollu kahtlemata lühikest r-i sisaldanud varasemate mainingutega. Üks võimalus ühendada para- ja parma- on pidada neid kreekakatoliku eesnime Paramon (Παράμονος) eri muganditeks. Parapalu küla piires on omaette kohad ↑Laaksaarõ, Pedässaarõ ja Saarõ. Vrd Paralepa, Parmu. – ES
EAA.567.3.190:14, 28, L 14, 28p; EAA.308.2.104; Mellin; PA I: 95; Rev 1601: 21; Rev 1624/27 DL: 68; Rev 1638 I: 258; Roslavlev 1975: 7, 24, 30; Rücker; Unbegaun 1995: 41; Wd: parg