[KNR] Eesti kohanimeraamat

Hämkoti [`hämkoti] ‹-`kotti ~ -sse› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Haanja mõis), 1684 Hämgådt Höde, Hämgådt Pahl, 1688 Heinkodt, 1758 Hinkot, Hinkotz, 1765 Dorf Hämkot, 1796 Hämkotti.  A3
● Hämkoti oli 1977–1997 Suhka küla osa. Külanime alge võib olla olemas juba Haanjast 1588. a mainitud talupoja Hans Hemow nimes. Kirjapanekutest on näha, et algusosa häm- asendus XVII saj lõpus ajutiselt hin-iga. Seda võib olla mõjutanud tõlgendus mehenime Hinn kaudu. Kõige tõenäolisemalt koosneb Hämkoti nimi kahest isikunime elemendist, millest teine on Koti, mõne saksa Gott-algulise ristinime mugandus (nt Gotthard, Gottlieb vm). Vrd Wiedemanni Kottu, Põlvas levinud lisanimi Koti. Algusosa päritolu jääb hämaraks. Seda võib pidada muinasnimest pärinevaks, vrd 1536 Hempo Jurgen, 1539 Hempo. Teise võimalusena on häm-elemendi aluseks germaani keeltes tekkinud käibevorm Hemmo, Hemmi nimest Hemming, mida on sageli peetud algnime Hermann muganduseks. Vrd Emmu. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.567.3.252:20, L 17p; EAA.1268.1.401:68, L 64p; EAA.1268.1.403:197, L 169p; PA I: 31; Rajandi 1966: 68; Roslavlev 1976: lisa 12; Stoebke 1964: 20; Sukunimet 1992: 94; Wd

Illi2 ‹-le› Vas – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Vastseliina mõis), 1684 Illia Laur, 1688 Illia Lauri Pahl, 1798 Illi (karjamõis), 1839 Illi oder Carlshof.  B2
● 1684. a kaardil on kõrvuti *Ilja Lauri talu ja üks veskikoht, mida 1688. a andmete järgi võis pidada Viitka Jurka (Wetka Jurcka). XVIII saj lõpus oli selle Illi talu koha peale tekkinud Vastseliina mõisa karjamõis, kuid sama lisanimega talupoeg oli siin olemas veel 1820. a. 1920 jagati Illi karjamõis asundustaludeks. Illi nimi tuleb talupoja lisanimest, mille aluseks on vene eesnimi Ilja, algnimest Elias. Vrd seto eesnimemugandus Il´l´o. Illi kirdeosa on talurühm Ravvanurmõ. Illiga on 1977 liidetud ↑Kurõkivi küla, mis XIX saj kuulus hoopis Misso mõisa alla. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.1271.1.223:117, L 219; Mellin; Rajandi 1966: 81; Roslavlev 1976: lisa 3; Rücker

Kabuna1 ‹-le› Emm – küla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Emmaste vallas (Emmaste mõis), 1668 Kabbuna Paull, 1684 Kappuna Christ, Kappuna Paul, 1798 Kabbona.  C4
● 1977–1997 oli Külama osa. Kabuna nimega vrd kabun ’kohikukk’, ka kabuhärg ’kohihärg’, saksa Kapaun ’kohikukk’, mis võis esineda isikunimena. L. Tiik on arvanud, et sellenimeline on tulnud Saaremaalt enne 1668, Saaremaal on Jämaja, Pöide ja Püha khk-s Kabuna talud. Lisanimena esines XVI saj Läänemaal Kabona Manto (Mar) ja XVII saj Pärnumaal Kappuns Mazs. Soome kohanimedes esineb murdesõna kappuna ’madal ja peaaegu kuivanud järvelaht’, mis meie saarte kohanimedes võib-olla samuti kõne alla võiks tulla. – MK
EAN; HK: 61; KNAB; NA; Rev 1601: 168; Stackelberg 1928: 133; Tiik 1970a: 607

Kesu2 ‹-sse› Vig – küla Rapla maakonnas Märjamaa vallas, kuni 2017 Vigala vallas (Vana-Vigala mõis), 1505 Keso unter Pall, 1528 Keso, 1798 Kesso.  A2
● Küla kuulus algselt Loodna mõisa alla, 1528 läks üle Vana-Vigala mõisale. 1977–1997 oli Ojapere osa. Kesu nimega võib võrrelda sõna kesu ’vilets’, ’sõkal’. L. Kettunen on nime võrrelnud sõnaga kesa, soome kesanto, kesä ’suvi’. Vrd Kesu1. – MK
BHO: 222; EAN; EO: 227; KNAB

Loodna [`loodna] ‹`Loodna ~ -sse ~ -le› Kul – küla Rapla maakonnas Märjamaa vallas, mõis (Luiste-Loodna mõis), sks Pall, 1732 Loodna m.  A1
● Mõisa kohta on teateid a-st 1505 (Pall). 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Küla on saanud nime mõisa järgi, mis omakorda tuleneb omanikusuguvõsa Lode nimest, Loded olid omanikud al 1496 või 1505. Tõenäoliselt on mõisa saksa nime Pall aluseks eesti kohanimi, arvatavasti külanimi, mille lähteks võis olla palu. Loodnaga on 1977 liidetud ↑Kärsama ja ↑Vinguta. – MK
Bfl: I, 955; BHO: 424; Ligi 1961: 366; Thor-Helle 1732: 318

Lusti2 ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ›, rahvakeeles ka Piller‿`pall ‹-`palli› Urv – küla Võru maakonnas Antsla vallas (Vana-Antsla mõis), 1601 Lustie Ernst, Hoech Lusty Hans, 1627 Lusti Jann, 1762 Lusti Ad.  C1
● Siinse Lusti küla nime eelkäijaks on Lusti talu ja Lusti kool. Vana nimega Kobela külas asunud talu näitab keskse talurühmana juba 1839. a Rückeri kaart. Kobelasse 1854 rajatud kooli nimetati esialgu Hannuste kooliks (talu järgi), al 1878 Lusti kooliks. Kooli uus nimi olevat kinnistunud mitte Lusti talude, vaid koolmeistri perekonnanime Lust järgi. Kobela küla keskosa talusid ei müüdud päriseks, need mõisastati ja hävitati XX saj alguseks. Mõisavälja keskele jäi alles Lusti kool. 1920. aastatel rajati asundustalud, taastatud küla kandis edasi Kobela nime. 1970. a rahvaloenduse kaardil tähistatakse Lusti küla nimega veidral kombel hoopis Sillaotsa talu ümbrust. 1977 liideti see „Vale-Lusti“ Antsu külaga. Senise Kobela keskmes paikneva Lusti koolimaja järgi sai Kobela küla uueks nimeks Lusti, Kobela nimi anti aga Boose mõisast tekkinud alevikule. Lusti kool viidi 1981 üle parkmetsa Antsla linna külje all, kuhu oli ehitatud lasteaed Pillerpall. Lasteaiaga külaosa nimetatakse tänapäevalgi Pillerpalliks, Lusti küla nime kasutatakse rohkem vana Lusti koolimaja ümbruses. Külanimi on tekkinud talupoja lisanimest. See võib olla saadud sõnast lust, aga võib sisaldada ka raskesti kindlakstehtavat isikunime, seda eriti juhul, kui u on olnud pikk. Vrd Luustoja (Har), mille kirjapilt ürikutes on samuti Lust-alguline. Vrd Kobela, Lusti1. – ES
EAA.1270.1.264:30, L 29p;  EAA.3724.4.1867, L 3; Kinsi 1997; LGU: I, 207–208; Rev 1601: 57–58; Rev 1624/27 DL: 106; Rücker; Vene TK 42

Mustapali [musta‿pali] ‹-sse ~ -le› Vil – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas (Viiratsi mõis), 1624 Musta Paul (talupoeg Viljandi mõisa Matapera vakuses), 1712 Mustepol Jack, Jahn, Mert, Toffer, Mustapal Jurgen, 1713 Mustapoll Külla, Muste Pallo Külla, 1731 Sibber oder Müstapallikülla, 1797 Musta (küla), 1855–1859 Мустоппалли.  A2
● XVII saj oli talu Siberi (1624 Syber) külas. Nime aluseks on must + isikunimi Poll ‹ Paul või Pall ‹ Balthasar. Hiljem on isikunimi vaheldunud sõnaga palu. XVII saj kirjapanek ja praegune nimelõpu i osutab isikunimele. Eesnimi Pol(l) esines Eestis XVII–XVIII saj, mehenimi Pall oli tuntud veel XIX saj. Mustapaliga on 1977 liidetud Lakiküla (külanimena 1922, vrd Kõpu 1839 Lacki talu, 1599 Laki Laur). Lakiküla ja Mustapali vahel olevaid talusid tuntakse Kipi nime all. Nii Lakiküla kui ka Kipi jäävad Paistu khk piiresse. ¤ Esimene elanik kannud musta palitut, kuna ümbruskonna rahval olnud valged jämedast riidest vammused. Selle järgi hakatudki selle küla elanikke nimetama mustapalitumeesteks. Aja jooksul muutunud see nimetus veidi ja praegu kutsutakse küla, mille asutas võõras pärnakas, Mustapali külaks. (1939) – MK
 EAA.298.2.71, L 9; EAA.567.3.81:16, L 15p; EAA.567.3.221:19, 21, L 18p, 20p; EAN; KM: ERA II 237, 381 (25) – 1939; KNAB; Mellin; P XVI: 201; Rajandi 2011: 139, 222; Rev 1624 PL: 70; RGADA.274.1.192/1:718, L 700p; Rücker; Wd

Paga ‹-le› Kse – paik (küla) Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Lääne maakonnas Lihula vallas (Saastna mõis), 1591 Paka Michill, Paka Hanus (adrik ja vabatalupoeg Matsalu mõisa all), 1686 Baggasby (Saastnas), 1726 Pagga (küla Matsalu mõisa all), 1782 Pagga mois.  C2
● XVIII saj mõis, sama sajandi lõpus karjamõis, XX saj küla (1922). 1977 liidetud Metskülaga. Nime tähendussisu on ebaselge. Tüvi Paga tuleb vähesel määral esile nii asustus- kui ka loodusnimedes. Rannu Pagavere puhul on L. Kettunen oletanud algvormi *Paguvere, mille algusosa lähtekohaks pakub ta sõna pagu ’põgenemine; pragu, lõhe’. Võimalik, et siinne Paga küla on lähtunud Kirbla Pagasi külast. Teisalt, lähtudes Lääne-Eesti Paga-nimede puhul eestirootsi keelest ja sellest, et sageli kasutatavais nimedes võib aste nõrgeneda, on võimalik nimi tuletada ka eestirootsi laensõnast eesti keeles bakk ’mägi’, vrd Paka talu (Kär, Mus, Mär, Vig, Mih, Rap), Pakamaa (LNg), Pakamaa mägi (Kul), Pakandi talu (Jäm), Pakamägi (Mih, Rap, Rei) ja soome pakka ’küngas, kühm, madal kallas, kraavi või maantee äär, õuemaa’. Paka-nimed on selgelt läänelised. Vrd Pagasi, Pagavere. – MK
Ariste 1933: 85; BHO: 419; EAA.1.2.941:985, L 971p; EO: 304; Rev 1725/26 Lä: 114; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/5:622, 623, L 237, 239; SK I: 274
Märkus. Täiendatud etümoloogiat (bakk). 2021-12-30T18:28:21.

Pakasjärv [pakas‿`järv] Amb – järv Harju maakonnas Kuusalu vallas, 1840 оз. Паккаръ, 1865 оз. Пакасъ, 1883 Paks järw, 1934 Suur Pakase järv.  B4
● Vanim teadaolev maining Паккаръ on ilmselt vigane. Nimi seostub arvatavasti sõnaga pakane või ka pakatama ’pungil olema; lõhenema, pragunema’. Et järve lähedal puudub asustus ning vanemaid kirjapanekuid pole teada, siis ei saa nime siduda paopaigaga (pakku minema). Järvest mõnisada meetrit lõunas paikneb Väike Pakasjärv. – FP
 EAA.854.4.15, L 1; Grenzstein 1882–1883; KNAB; Schubert 1840

Parapalu [para‿palu] ‹-`pallu ~ -sse›, kohalikus pruugis Para‿palo ‹-`pallo›, kohalikus pruugis ka Parra‿palo Räp – küla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Tartu maakonnas Meeksi vallas (Meeksi mõis), 1582 Parapallo, 1601 Parapalo, 1625 Parma Pahle, Parrma Pahl, 1627 Parabole, 1630 Parra Pall kylla, 1638 Parapolia, 1670 Perrapollia, 1686 Perrapalla Hoff, 1798 Parrapalla.  A2
● Vana küla Lämmijärve rannas, kuhu pärast 1670. a rajati Räpina mõisa karjamõis. Põhjasõja-eelsel kümnendil oli see iseseisev mõis, millele allus praeguse Meeksi valla kesk- ja põhjaosa. Pärast Põhjasõda mõisat ei taastatud ja Parapalu muutus taas väikeseks külaks. Nime juures on selge järelosa palu ~ palo, mis tähendab kuiva männimetsa. Nime algusosa jääb ebaselgeks nii algkuju kui ka tähenduse poolest. Tähelepanu äratab 1625. a alustatud vakuraamatute ja nimekirjade korduv kirjapilt Parma-, mis langeb kokku hiljemgi Räpinas levinud talupoja lisanimega. Juhul, kui nendes dokumentides on Parma lisanimele üle mindud eksituse tõttu ja ainuõige on ikkagi para-, oleks alust seda komponenti võrrelda roostikku ja padrikut tähendava sõnaga parg : para. Sel juhul oleks Parapalo algselt olnud kaht maastikusõna sisaldav loodusnimi. Kirjapanekutes on al 1670 märgatav üldistamine sõnaks perä ’pära’, mida esineb kuni Rückeri kaardi nimekujuni Perrapallo. Kohalikus häälduses variandina esinev Parrapalo võib olla rahvaetümoloogia sõna pard : parra ’habe’ aluselt. See võiks ka olla saadud ühest võimalikust algkujust (*Parmapalo), kuid see oletus satub vastuollu kahtlemata lühikest r-i sisaldanud varasemate mainingutega. Üks võimalus ühendada para- ja parma- on pidada neid kreekakatoliku eesnime Paramon (Παράμονος) eri muganditeks. Parapalu küla piires on omaette kohad ↑Laaksaarõ, Pedässaarõ ja Saarõ. Vrd Paralepa, Parmu. – ES
EAA.567.3.190:14, 28, L 14, 28p; EAA.308.2.104; Mellin; PA I: 95; Rev 1601: 21; Rev 1624/27 DL: 68; Rev 1638 I: 258; Roslavlev 1975: 7, 24, 30; Rücker; Unbegaun 1995: 41; Wd: parg

Piirumi ‹-le›, kohalikus pruugis varem ka Piirume Hää – küla Pärnu maakonnas Häädemeeste vallas, kuni 2017 Tahkuranna vallas (Tahkuranna mõis), 1624 Poehenorme Paul (talupoeg Tahkuranna mõisa all), 1795 Pihenorm Peet (kalur Tahkuranna mõisa all), 1839 Pichnorm (küla), 1858 Pihhinurm (kaks talu Tahkuranna mõisa all), 1923 Pihunurme (küla), 1938 Pikknurme, 1939 Piirumi.  A1
● Nimi on olnud kaheosaline, koosnedes kas sõnadest püha, põhi : põhja või piht : piha (pihe) ’latt, teivas’ ja nurm, mis on tänapäeval kokku sulanud üheks tervikuks. XX saj kirjapanekuga võiks võrrelda ka sõnu pihk : pihu ’kübe, raas’ ja pihu ’agan, puru, raas, natuke’. Piirumiga on 1977 liidetud osa ↑Pikla külast. – MK
EAA.1865.3.272/4:3, L 3; EAA.1865.3.276/1:4, 5, L 1p, 2p;  EAA.2072.3.22g, L 4; Eesti TK 50; Eesti TK 200; EMSK; Rev 1624 PL: 31; ÜAN

Soena [`soena] ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹-he› Vas – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Orava vallas (Orava mõis), 1684 Soynenna Pahl, 1688 Soynna Pustus Paul, 1782 Soenenna Michel, 1820 Soeninna (küla), 1923 Soena.  C1
● Küla on alguse saanud hajatalust ehk puustusest, mida loetleti vahel Tabina, vahel Kõoküla all. 1688 oli talus kolm poolemeest, lisaks Paalile (Paul) Jurka (Jurcka) ja Ivan (Ifwan). 1977–1998 oli Soena ametlikult Tuderna osa. Külanimi on lühenenud liitsõnalisest nimest Soenõna ’hundi nina’. Kuigi nõna on tihti maastikus esinevate neemikute liigisõna ja Soena küla ümbruses Piusa jõe orus leidub lisaorgude „ninasid“, on Soenõna lisanimi tõenäoliselt pandud inimest iseloomustava väljendina. Vrd peninukk, pininukk, koerakoonlane jt nimetused, mis on algupäraselt tähistanud mongoliidset sõjameest. Mari keeles leidub samasugune liitsõna pinereške tähenduses ’salakuulaja, spioon’, nii et nimetuse algne motivatsioon võib peituda metafooris saaki luurava koera või hundi ninaga. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.1865.2.141/2:58, L 57; EAA.1271.1.226:52, L 1553; EEW 2000: peninukk; Roslavlev 1976: lisa 3; ÜAN