[KNR] Eesti kohanimeraamat

Lihu ‹`Lihtu ~ -sse› Juu – paik (küla) Rapla maakonnas Rapla vallas, kuni 2017 Kaiu vallas (Kaiu mõis), 1346 Lechto, 1687 Leho, 1798 Lihho.  C4
● 1977 liideti Vana-Kaiu külaga. P. Johansen samastab Lihuga 1241. a Taani hindamisraamatu nimekuju Leiusi, põhjendades seda mh sellega, et nimekirjas on ta lähestikku Oraniku nimekujuga ...rauangæs, ent mõlema samastamine on tegelikult siiski küsitav. L. Kettunen seob nime muude Lihu-tüvelistega (Lihula, Lihukõrve), nähes nende taga isikunime *Lihoi (võib-olla sõnast liha). Varasemates nimekujudes esineva t (1346 ja 1586 Lechto) arvab ta ekslikuks nime samastamiseks sõnaga leht : lehe. Siiski näitab lühikese sisseütleva vorm Lihtu, et t on nime tüvesse varem kuulunud ja Lihu nimi võib olla kujunenud muust tüvest kui Lihula. – PP
EO: 77–78; Joh LCD: 475–476; LCD: 42r; Mellin

Vana-Kaiu ‹-`Kaiu ~ -sse› Juu – küla Rapla maakonnas Rapla vallas, kuni 2017 Kaiu vallas, 1241 Kaiu, 1538 Kayekull.  C4
● Kaiu küla on mainitud 1241, kuulus XIII saj-st Mihkli nunnakloostrile, XVII saj-st Eestimaa Rüütelkonnale. 1651 ja 1663 vahel küla kaotati ja sellele kohale rajati Kaiu mõis, mis eraldati Kuimetsast. 1920. a-tel tekkis mõisasüdame ümber Kaiu asundus, mis 1977 nimetati Vana-Kaiu külaks, eristamaks seda teise kohta kolitud Kaiu alevikust. Kaiu nime lähteks arvatakse olevat muistne mehenimi Kai (allikates Cayo). Tähelepanuväärne on nime säilimine peaaegu samal kujul läbi sajandite. Mõisa tekkimise algusaegadel XVII saj nimetati seda saksa keeles ka Catharinae’ks (nt 1687), arvatavasti kloostri abtissi Katharina Kudleni järgi, kes suri 1629. Hiljem jäi ka saksa keeles kasutatavaks nimeks Kaiust tulenev Kay. Küla nüüdispiiresse kuulub idas Oraniku (1346 Vrenhange, 1586 Vrenal), mis on varem olnud Kaiu mõisa kõrvalmõis ja hiljem küla, liidetud 1977. P. Johansen on sellega sidunud 1241. a Taani hindamisraamatu nimekuju ...rauangæs (1. täht loetamatu). 1977 liideti ka ↑Lihu küla. ¤ Kunagi väga vanal ajal, kui Eestimaal olnud vähe inimesi, otsinud üks mees endale naist. Tulles läbi inimtühjade metsade, näinud ta praeguse Kaiu kohal ees kõndivat naist. Mees hüüdma: „Kai-uuu! Kai-uuu“, et naine teda ootaks. See aga kartnud võõrast meest ja kiirendanud sammu. Kuskil praeguse Kuimetsa kohal kadunud naine lõplikult mehe silmist. See ohanud: „Kadus kui metsa!“ – sealt Kuimetsa nimi. (1974) Vrd Kaiu. – PP
EO: 300; Gustavson 1978: 13; Joh LCD: 394–395, 569–570; Kruusimägi, Paidla 1974: 82; LCD: 42r