[KNR] Eesti kohanimeraamat

Oore ‹-sse›, kirjakeeles varem ka Ore Tor – küla Pärnu maakonnas Tori vallas (Tori mõis), 1515 Orghekulle, 1601 Orrekull, 1839 Oerekülla.  A1
● Nime lähtekohaks võib olla e-mitmuslik vorm sõnast org. Veel XVII saj algul oli nimealguline o lühike. Oorega on 1977 liidetud osa Kose külast (1797 Kasse, 1855 Kosse talu) ja Sohlu küla (1751 Sochlo Tönnis, u 1900 Сохлокюля). – MK
EAA.567.3.160:454, L 451p;  EAA.2072.3.23f, L 9, foolio X; EAN; KNAB; Mellin; Rev 1601: 180; Rücker; Stackelberg 1926: 176

Oorgu [`oorgu] ‹-sse› KJn – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Kolga-Jaani vallas (Võisiku mõis), 1343 Ogurk, 1583 Orgorki (küla), 1601 Ogurgki, 1797, 1839 Ogurk, u 1900 Оргу.  A4
● Nime tähendussisu jääb selgusetuks, varasematele ülestähendustele on raske eesti keelest sobivat vastet leida, vrd oogur, ooguriauk, mis rannikumurdes tähendab auku paadi kaarte ja põhja vahel. Seda oleks tähenduslikult raske külanimega seostada, samuti jääb sõna levila kaugele. Teisest küljest võttes voolab Oorgust läbi Soosaare oja, nii et võrdluse alusel võiks nimi ka kuidagi paatidega seotud olla. On ka võimalus käsitleda nime kurgu-lõpulise liitnimena, kus algusosa oleks variant oo(g) sõnast voog (vrd veevoog). – MK
BHO: 408; EMSK; KNAB; Mellin; PA IV: 6; Rev 1601: 103; Rücker

Oru1 ‹-sse›, kohalikus pruugis ka ‹`Orgu› Kos – küla Harju maakonnas Kose vallas, mõis, sks Orrenhof, 1241 Orkæ, 1475 Orgall (küla), 1507 Orgell (küla), 1529 Orekulle (küla), 1637 Orro (küla), 1726 Orrenhoff (mõis).  B2
● Küla järgi sai XIII saj nime selle lääniks saanud aadlisuguvõsa de Orges. Oru mõis (sks Orrenhof, varem Orgelhof) tekkis XVII saj alguses küla kohale, see eraldati 1663.–1666. a paiku Tuhalast. On olnud nii rüütlimõis (millel karjamõis nimega Laastu) kui ka Tuhala mõisa karjamõis. 1920. a-tel moodustati mõisamaadele Oru asundus, 1977 nimetati külaks. Nimi pärineb sõnast org : oru + -la või -küla. Oru piires on asunud põline Kämbla ehk Kämla või Kämlu küla (? 1241 Remmeuo [*Kemmeno], 1343 Kimmole, 1796 Kämlo), mille lähedal võitlesid 1343 ülestõusnud talupojad orduväega. Nime lähtekohaks on pakutud sõna kämmal : kämbla, samas võib see olla rahvaetümoloogiline teisendus, vrd ka ürikutes leiduvate isikunimedega Kimm, Kimmu. Kämbla mõisastati XIX saj algul. Talud asustati ümber ääremaadele, Oru ja Saula küla piirile, ning asula nimetati Ridakülaks. 1977 liideti Oruga ↑Särge küla, samuti osa ↑Võivere külast. – TL
Bfl: I, 314, 695; BHO: 410; ENE-EE: VII, 103; EO: 80; EVK; Joh LCD: 520–522, 574–575; KN; Mellin; Mägiste 1929: 32; Rajandi 1966: 88, 97; Troska 1987: 79

Oru2 ‹-le› VNg – küla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas, kuni 2017 Ida-Viru maakonnas Aseri vallas (Aseri mõis), 1871 Orromois.  B3
● 1922 Oru asundus, 1940. a-test küla. Mellini kaardil märgitud karjamõisana (1796 Arromois). P. Johansen on samastanud kahtlemisi 1637. a külaga Orremeisze, mis näib olevat tekkinud Raudna mõisa varasemale kohale. Orremeisze nime lähteks on ta küsimärgiga oletanud suguvõsanime Orten. 1744 on sel kohal märgitud küla, 1782 juba karjamõis. XVIII saj lõpul on olnud ebakindlust nime märkimisel. Lähtudes tänapäeva o-algulisest nimekujust oleks nimevaste org : oru. – MK
BHO: 412; Joh LCD: 570; Mellin

Oru3 ‹-le› LNg – küla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, mõis, sks Orrenhof, 1689 Orro By (küla).  A4
● Oru küla on tekkinud pärast 1627. a asulast, mis on kirja pandud kui Rotsi-Udenküll. XVII saj lõpul on Uugla mõisa all märgitud juba kõrvuti külad Moißaße By (↑Mõisaküla⁴) ja Orro By. Iseseisva mõisana al 1817, mil eraldati Uuglast; küla kadus. 1920. a-test asundus, al 1977 uuesti küla. Oru nimi võib pärineda varasemalt mõisalt või külalt, 1426 on alal mainitud Orenkas und Udenküll. Vrd Oru1. – MK
BHO: 410; EAA.1.2.941:625, 627, L 617p, 618p; Johansen 1951: 261; LUB: VII, 528

Oru4 ‹-le› Jõh – Kohtla-Järve linnaosa, 1796 Orro (veski ja kõrts).  C3
● Oru asula tekkis seoses briketitehase ehitamisega 1958. Al 1964 on Kohtla-Järve linna alluvuses, tänapäeval linnaosa õigustes. Nime sai ta Oru raudteejaamalt (1913 Orro), mis alguses paiknes u 1,8 km ida pool, ent toodi nähtavasti 1960. a-teks Oru asulasse. Raudteejaam on nime saanud veski ja kõrtsi järgi tõenäoliselt metskonnanime vahendusel. (Oru veski, mis hävines XIX saj II pooleks, paiknes hilisema Lageda veski kandis Pühajõe ääres Oru linnaosast põhjas.) – MK
ENE: V, 529; EVK; KNAB; Mellin

Sooru ‹-le ~ `Sooru› Luk – küla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Tõlliste vallas, mõis, sks Soorhof, 1388 curia Sore, 1630 Hof Sore, 1683 Sohrhoff, 1688 Sohr Hoff, Zohrhoff, 1689 Soorshoff, 1909 Sooru m., Zohru m. (läti); läti Core, Coresmuiža.  A1
● Sooru oli väga vana rüütlimõis, mis püsis muutumatutes piirides sajandeid. Mellini kaart 1793 esitab mõisast loode pool paiknevaid talusid kui eesti küla (Esti Külla), kagupoolseid kui läti küla (Letti Külla, ↑Supa). Mõisa maale tekkis 1920. a-tel asundus, mis pärast 1940. a-id muutus külaks. Sooru nimi pole oluliselt muutunud. Kas nime alguses on hääldunud ts, jääb kirjapanekute põhjal ebaselgeks. Pigem on nimi olnud s-alguline, kui võrrelda Tsooru (Rõu) kõigi varasemate mainimistega. Tähelepanuväärne on mõisat läbiva Piiri oja, rahvapäraselt ka Sooru oja nimi: 1430 vlete de Sole, 1689. a kaardil Sole upp. Kuna asendus r › l on kohanimedes tavaline, on väga tõenäoline, et Sooru mõis on nime saanud ojalt või maastikusõnast, mis seostub vooluveega. Maastikuliselt tulevad sügava oru nõlval paikneva Sooru mõisa puhul esmajärjekorras kõne alla võrdlused lõunaeesti sõnaga ts´ori või ts´oro ’soonekoht, märja põhjaga org, sälkorg’. Sel juhul oleks Sooru kandi sõnakujus ts juba keskajal asendunud s-iga, vrd soru ’peen veejuga, riba, nire’, soristama ~ tsoristama. Võrdlus sõnaga soor (võru tsuur) ’looma suguliige’ on lisandunud taustale nime kasutuse käigus, nime algupärase alusena on see vähem tõenäoline. Vrd Tsooru. – ES
BAL: 498; Dunsdorfs 1974: 200; LGU: I, 127, 252; Lvv: I, 175; LVVA.7348:1.6:54, L 50p;  LVVA.7404.1.1285, L 1;  LVVA.7404.1.1427, L 1; Mellin; VMS: soru

Vooru ‹`Vooru ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Vuuru Trv – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Tarvastu vallas, mõis, sks Worroküll, 1583 Wor, 1599 Worykiera, 1638 Worokull, 1693 Wårekullehåff.  A1
● Õhne jõe lähedal asub Vooru linnamägi. Vooru mõis rajati XVII saj. 1920. a-tel tekkis Vooru asundus, mis pärast 1945. a liideti Kirikukülaga, kuid taastati 1977. XVI saj I poolel oli Voorus samuti mõis (Vynnela), Poola ajal nimetati seda omaniku järgi (1599 Henryk Kapell, 1601 Heinrich Cappellen, 1638 sks Capellen Hof). 1977 liideti Vooru küla alla Arakumäe, ↑Kõksi, Suureküla (Linnuse) ja osa Kirikukülast. Vooru loodepiiril Roosillaga paikneb Üigu (↑Roosilla). Voorel paiknemine on nime andnud ka Voorust kuue-seitsme kilomeetri kaugusel paiknevale Pikasilla Vooremäele. ¤ Rahvajutu järgi olevat nende „linnade“ vahel olnud salatee, mis viis läbi metsade ja rabade. – MKu
 EAA.567.3.121, L 18; ENE-EE: X, 492; PA IV: 144; P XVI: 26, 28; Rev 1601: 132; Rev 1638 II: 114, 118; Uustalu 1972: 235