[KNR] Eesti kohanimeraamat

Noarootsi [`noa‿rootsi] ‹-`rootsi› Noa – kihelkond ajaloolisel Läänemaal, rts Nuckö, erts Noka [nuka], sks Nuckö, 1391 Nucke.  C3
● Noarootsi on olnud saar, mis kasvas mandriga kokku XIX saj algupoolel, muutudes poolsaareks. Noarootsiga on kokku kasvanud Hara, Ramsi, Saaremõisa ja Vööla (Võõla) saar. Ala kuulus algselt Ridala (muinas)kihelkonda. On oletatud, et esimesed rootslased asusid saarele juba XIII saj, XIV saj muutus rootsi asustus seal valdavaks. XVI saj-st on Hosbys kirik, pastorit on mainitud 1536. Teise maailmasõja ajal rootslased emigreerusid, jättes maha rootsipäraseid kohanimesid, sh rahvanimetuse kihelkonnanimesse. Noarootsi esmamaining on a-st 1391, kihelkonna rootsikeelne nimi tuleneb saarenimest Nuckö. Noarootsi murraku häälduses oli nimi a-lõpuline (murdelisest sõnast aı̯ ’saar’). Ilmselt sellest on tekkinud rahvaetümoloogia teel eestikeelne nime algusosa Noa-, vrd nuga : noa. Kui lähtuda eesti keelest, võis tegelikuks nime aluseks olla nukk : nuka, nuki, nagu juba C. Russwurm on Porthanile toetudes oletanud. ¤ Noa-Rootsi – saanud oma nimetuse sõimunimest, sest vanad rootslased on kannud pussi puusas (see komme on praegu kadunud). (1933) – MK
Danell 1951: 292, 486; ENE: V, 365–366; KM: EKLA, f 360, m 10:2, l 25 – 1933; Lagman 1964: 14–17; Russwurm 1855: I, 111