[KNR] Eesti kohanimeraamat

Handimiku [handi‿miku] ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas (Rõuge mõis), 1627 Hanti Mick, 1638 Hanti Mick Möller, 1765 Dorf Hanti Mikko, 1873 Dorf Antimikko.  C2
● Küllalt vana lisanimega talukoht on jälgitav 1684. a kaardil. Talurühma ja külana püsis see XIX saj viimase veerandini, kui küla kaotati ja maad liideti Rõuge mõisa põldudega. Pärast 1920. a tekkisid sinna asundustalud, mis arvati enamasti Muhkamõtsa alla, al 1997 uuesti omaette küla. Nimi pärineb kahest lisanimedena kasutatud eesnimest Hant ja Mikk. Neist Hant on XVII–XVIII saj Võrumaa eesnimevaras sagedane, kuid selle algnimi pole kindlalt teada. Nimevariandi Hant : Handu puhul on selge seos nimega Antonius, kuid Handi puhul tulevad võimalusena arvesse ka Andreas ja Johannes. – ES
EAA.1268.1.401:257, L 251p; EAA.308.2.180; LVVA.6828.4.439: 1; Rajandi 2011: 24, 26, 88; Rev 1624/27 DL: 92; Rev 1638 I: 196

Kitsa [`kitsa] ‹-le› Emm – küla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Emmaste vallas (Kassari mõis), 1564 Kyße Pett(er), 1565 Pett. Kyttsas, 1576 Kitz Micke, 1577 Kitze Miche, 1587 Kitzo Micko, 1693 Kitza, 1712 Kütza, 1795 Kitse Mart, Kitse Michel, Kitse Ado, 1858 Kitza.  C4
● 1977–1997 oli ametlikult Kaderna osa. Kitsa tänapäeva nimekuju vasteks (vrd 1565) sobib kitsas : kitsa, vrd ka kits : kitse. L. Tiik on nimele vasteks toonud isikunimed Kyß, Gyß ‹ Gisebertus ja germaani isikunimed Kizo, Chizo. Tiik osutab ka Saaremaa Kitse-nimedele, mis nüüd on esitatud „Saaremaa kohanimedes“, siiski seisukohta võtmata. Põhimõtteliselt on Tiigi oletus vastuvõetav, vähemalt osa vanemate Kitsa- ja Kitse-nimede ajaloos võib olla olnud seoseid ülal toodud germaani isikunimedega. Probleem on selles, kas võõrkeelsed kirjurid nägid ja kuulsid varasemais eesti nimedes oma kõrvule harjumuspärasemaid nimesid või kasutasid eestlased sel ajal tõesti germaanipäraseid isikunimesid. – MK
EAN; HK: 85; KNAB; RehepappHi; Tiik 1970a: 608

Märdimiku [märdi‿miku] ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Rogosi mõis), 1684 Merti Mick, 1765 Dorf Märti Mikko, 1805 Merdimiko.  A3
● Küla muudeti XIX saj keskel karjamõisaks. 1920. a-tel jagati karjamõis asundustaludeks. 1977–1997 oli Märdimiku Ruusmäe küla osa. Nimi pärineb XVII saj lõpu peremehe nimest Märdi Mikk, millest hiljem sai samas talukohas ja külas elavate inimeste lisanimi. – ES
EAA.308.2.178; EAA.1268.1.401:138, L 133p; EAA.567.2.809:4, L 3p

Puspuri [`puspuri] ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ ~ -he› Vas – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Vastseliina mõis), 1627 Puss Puhr, 1684 Pußburdubke, 1688 Pusspur Jacob, Miko, Iwan, Dubcha Michel, 1782 Puspori Johann, 1820 Puspurri (küla).  A3
● Puspuri oli 1977–1997 Tuuka küla osa. 1627 on mainitud põgenenud talupoega. 1684. a kaardil on algtalu ilmselt küla praeguses kohas, kuigi kaardile on nimi Puspurdripke kirjutatud Preeksa küla kohal. Nimi on läti päritolu. Lätis Vana- ja Vastse-Laitsnas leidub kaks Pušpuri talu, mille nimesid kohalikud tõlgendavad rahvaetümoloogiliselt „poolsooks“ (puse ’pool’, purvs ’soo’). Mõlemad talud asuvad künklikul maastikul suhteliselt soistes kohtades. Puspuri küla asukoht on vastupidiselt künklik ja kõrge. L. Vaba arvates on nimi küll lätikeelne, kuid sisaldab sõnu puse (põhjalatgali pušu) ’pool’ ja pūrs ’vakk’. Kokku „pool vakka“ või „poolevakane“, mis sobib küllalt hästi talupoja pilkeliseks lisanimeks. Pušpūri kohanime leidub ka kaugemal Lätis. ¤ Puspuri külas elavad Otsade esiisad on pärit Tartu ligidalt, Pussepera (Ülenurme) mõisast. Põhjasõja ajal on nad välja rännanud praegusse Puspuri külla. Neid hüütud Pussperä meesteks. Siit ongi küla nimi Puspuri saanud. Otsade perekonnal on veel praegugi alles vana kirst, mis olevad Pusseperast toodud. (1939) – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.308.6.316:61, L 55; EAA.1865.2.141/2:16, L 16; EAA.1271.1.224:65, L 565; KM: ERA II 247, 349 (3) – 1939; Rev 1624/27 DL: 78; Roslavlev 1976: lisa 2; VD

Sooküla2 [`soo‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis `Suu‿külä ‹-`küllä› Vas – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Lasva vallas (Lasva mõis), 1627 Suckula Wessel, 1638 Sokülla Wessly, 1684 Sokylla Miko, 1820 Suur-Sokülla (küla).  A1
● Sookülas, mida loeti XVII saj *Valgõpalo küla ja vakuse osaks, oli sajandi algupoolel üks ja 1684. a viis asustatud talu. Nimi on tingitud küla paiknemisest Võru orundi soisesse maastikku ulatuval neemikul, madalamal Loosi kui asustuskeskuse mägistest maadest. Sookülaga on 1977 liidetud niisama põline Taudsa küla (1627 Tautza Rein). Vrd Andsumäe2. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.1271.1.225:143, L 1204; Rev 1624/27 DL: 77; Rev 1638 I: 162

Udsali1 ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹-he›, kirjakeeles varem ka Utsali Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas (Haanja mõis), 1684 Uthsahla, 1688 Udsal Micko, 1758 Utzallo, 1765 Dorf Utsale.  C2
● Udsali oli 1977–1997 Rasva küla osa. 1684 oli Haanjas praeguses Udsali külas kaks sama lisanimega poolemeest. Pole teada, kas lisanimi võiks olla siia siirdunud Vana-Antslast ja Vaabinast, kus sama lisanime esines juba sadakond aastat varem (↑Udsali²). Nime päritolu on ebaselge. Algse lõpuelemendi *sala või *salu ’metsasalu’ puhul jäävad lahtiseks algushäälikud ut-. Sõnastruktuurilt sobiksid võrdluseks Lõuna-Saksamaa isikunimed, nt tänapäeval perekonnanimena laialt levinud Ötzel, millest võib esineda ka varianti Utzel. Huvipakkuv on võrdlus juudi naisenimega Uzela, millele esineb ka meesvastet Uzziel, Utzel. Vrd Utsali. – ES
EAA.308.2.178; EAA.567.3.252:10, L 8p; EAA.1268.1.401:85, L 81p; Roslavlev 1976: lisa 10

Viitka [`viitka] ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ ~ `Viitkilõ› Vas – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Misso mõis), 1627 Witko (eesnimi), 1630 Wietka, 1684 Witka Danill, 1782 Witka Hindrich, 1798 Wietk.  B3
● 1638. a revisjonis on kaks eraldi Viitkat, *Panitoras kohalt pagenud Kittke (Wittke?) Jaek ja praeguses Missoküläs Wittke Jacob Preisimaalt. Talu 1684. a kaardil võiks olla nime saanud pigem esimese kunagise elukoha järgi. Viitka külanimi on alguse saanud eesnimest, mida ei saa samastada vene nimemuganduse Vitka tänapäevavastega Vitali. Balti Vitus, poola Witko, vene Вит ja itaalia Guido põhinevad germaanlaste erinevatel Widu-algulistel nimedel. Germaani nimi on tõlgendustes põimunud Sitsiiliast pärit püha Vituse ladinakeelse nimega. XIX saj Vastseliinas moodi läinud Guido nimest hakati kasutama mugandust Viido. Vanem Viitka eeldab põhinemist poolapärasel nimevormil. Tänapäevane Viitka küla hõlmab kunagise *Panitora vakuse keskse ala. Vana nime *Panitora kohta on teateid XVI saj-st alates (1561 Волостка Паниторская, 1563 Панитора (küla), 1585 Ponitora, 1627 Pannitura, 1638 Panytura Kubbiasschaft, Pantza külla, 1688 Pantoriska Gebiet). Nimi sisaldab järelosisena sõna ora ~ ura ’oja’ ja võiks põhineda kunagisel ojanimel. Algusosis on keeleliselt hämar. O. Roslavlev on seda nime seostanud Pankjavitsa venekeelse nimega Panikovitši. Tänapäeva Viitkaga on põhjaosas kokku sulanud Kamara, mis oli veel 1945 omaette küla. 1977. a-st on Viitka külaga liidetud Ala-Viitka (1945 Kapstoja), Järvemäe, Kiimagu, Kunnumäe, Lauri, Savihoovi ja ↑Tsäpsi küla. Vrd Põnni, Viidu, Viita. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.1865.2.141/2:11, L 11; Mellin; PA I: 4; Rajandi 1966: 178; Rev 1624/27 DL: 76; Rev 1638 I: 166; Roslavlev 1976: lisa 1; Selart 2016: 69; Truusmann 1897a: 40