[KNR] Eesti kohanimeraamat


Päring: osas

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 8 artiklit

Ehmja [`ehmja] ‹-sse›, kohalikus pruugis ka `Ähmja Marküla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Martna vallas, mõis, sks Echmes, keskajal Hemi, 1529 Heymi, 1565 Hemy (mõis), 1586 Heme, 1782 Echmes.  A1
Ehmja mõisa kohta on teateid a-st 1529. Küla säilis mõisa kõrval. Mõisa maadele 1920. a-tel tekkinud asundus nimetati 1939. a paiku Võidukülaks ja liideti 1977 Ehmja külaga. Ehmja nime lähtekoht on ebaselge, varasemate kirjapanekute põhjal võiks võrdluseks tuua A. V. Forsmani mainitud isikunimed Heimas, Heimo, järelosa -ja päritolu jääb määramata. Ehmja külaosad on Kapeta kirdes, Kiive loodes, Lümandi nurk kagus, Mäeküla (varem Kirima, 1913 Kirrimäggi) läänes ja Suurküla keskel. Ehmjaga on 1977 liidetud ↑Maalse küla.MK
BHO: 58; EAA.1.2.930:34, L 33p; EAA.1864.2.IV-9:39, L 36; ERA.14.2.451 (Lääne maavalitsuse ettepanek 30. III 1939 nr 9033 asunduste asjus); EVK; Forsman 1894: 191, 246; KNAB; Läänemaa 1938: 272; Rev 1586: 66; Stoebke 1964: 161

Iigaste-sse›, kohalikus pruugis ka Iigastõ Krlküla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Tõlliste vallas, mõis, sks Igast, 1627 Ycks od Hoerlingshoff, Iggaste Jerwe (mõis ja järv), 1638 Igast, 1664 Ehastekylla, 1782 Igast, Igaste, Ihheste.  B1
Iigaste mõisasüda on XIX saj kuulunud Sangaste kihelkonda, talumaad aga Karula kihelkonda. Mõisa kohta on kindlaid teateid a-st 1581, kui nimetatakse varem Dydrych Fifhusenile kuulunud mõisat. Nimekuju sellest ajast teada pole. 1582–1588 on sama Fifhuzeni mõisas mainitud nime Entctekul ~ Incthkul ~ Endekul, aga tõenäoliselt pole need nimekujud samastatavad Iigaste nimega. 1920. a-test oli Iigaste asundus, al 1977 küla. Iigaste mõisa nime aluseks on samas paigas olnud küla nimi, mille lähteks on kõige tõenäolisemalt vana isikunimi kollektiivliitega -ste. Isikunimeks võib olla kas *Yga, *Iga, võib-olla isegi mõni Iha-tüveline nimi. Vähem tõenäoline on võimalus, et nimi tuleneb sõnast jõgi, mis kohalikus keeles on egi : ii, sel juhul jääb seletuseta ga-element. Mõisa nimena vanades allikates esinevad nimekujud Hoerlingshoff ja Dydrych Fyffhusen tulenevad kunagiste omanike nimedest. Praeguse Iigaste piires on külaosad või paikkonnad Lüüdi, Palukülä ehk Palunukk ja Porikülä. Vrd Igavere. – MF, ES
BHO: 126; Hupel 1774–1782: III, 291; Ligi 1961: 361; PA I: 72, 133, 249; PTK I: 34; Rev 1624/27 DL: 10, 162; Rev 1638 I: 19–20; Rintala 2008: 78–83; Uustalu 1972: 32–33

Kiiviti-le›, kirjakeeles varem ka Kiivite Krlpaik Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Taheva vallas (Karula mõis), 1627 Kywid Hanss, 1723 Kiwita Rein, 1839 Kiwito (küla).  B2
Ringiste külas asuva Kiiviti talurühma järgi on nime saanud küllalt suur Kiiviti järv (1839 Kiweto S.). Varem on Kiiviti ja selle ümbruse talud arvatud Ujukülä alla, küla asukohta aitavad täpsustada talunimed Kauru (1601 Kauri Bartelmeus) ja Lüüdi (1638 Kiwit Hans sein Sohn Lyth, st Kiiviti Hansu poeg Lüüt). Kiiviti on küllalt levinud talunimi ja vana lisanimi, mis põhineb murretes varieeruva pikkusega linnunimetusel kiiv ~ kiive ~ kiivit ~ kiivitaja. Nii sama linnunimetus ķīvīte kui ka lisanimi (kirjapanekutes Kiwit) on olemas ka Lätis. Kiiviti kandi vana külanimi oli Ujukülä (1582 Hoiokilla, Hoiakul, 1584 Haiokila, 1627 Hoye kuella, 1638 Huyakülla, u 1690 Hingokülla). Nimi pärineb jõelt, mida tänapäeval tuntakse ühesõnalise nimega Uju (ametlikult Ujuste oja, ka Sete oja, läti Kaičupe). Ka Kiiviti järve, millest jõgi alguse saab, on 1687. a kaardil nimetatud Uju järveks (Huju Siö). Jõge mööda allavoolu Karula, Kaagjärve ja Koikküla mõisa piirialal praeguses Lepa külas (Har) asub Ujumõtsa paikkond. Vahel on kadunud Ujukülä ekslikult tänapäevase Ujumõtsa kanti paigutatud. Vrd Ringiste. – ES
EAA.567.3.67:29, L 27p; PA I: 70, 74, 131; Rev 1601: 38; Rev 1624/27 DL: 156; Rev 1638 I: 31; RGADA.274.1.174:934, L 929p; Rücker; VMS: 221

Kostivere-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Kostevere Jõealevik Harju maakonnas Jõelähtme vallas, mõis, sks Kostifer, Kostfer, 1241 Kostæueræ, 1379 Costiuere, 1424 Kostevere.  A3
Mõisat koos küla ja veskiga on mainitud 1379. Keskajal kuulus mõis pikka aega Pirita kloostrile, pärast Põhjasõda keisrinna Katariina I-le. Tollal on mõisal olnud venelasest valitseja, mis ehk selgitab segadust talupoegade kirjapanekul revisjonides. 1731 mainitud дворцовые крестьяне ei pruugi tähendada seda, et need talupojad kuulusid Kadrioru lossi alla või osalesid selle ehitusel, kuna see tähendab vene keeles lihtsalt õukonna või keisrikoja talupoegi. Mõisa kõrval olnud küla oli väike ja talud XVIII saj-st kirjas hajataludena. 1920. a-tel tekkis mõisa maale asundus, mis 1970. a-tel oli arvel asundina, al 1977 alevik. Nime varasemad kujud on olnud üldiselt Koste-algusosaga nagu ka rahvapärane kuju, i-liseks on ametlik nimi muutunud ilmselt saksakeelse mõisanime eeskujul. L. Kettunen viitab sõnale koste (‹ kostma), kuid peab võimalikuks ka P. Johanseni võrdlust soome isikunimega Kostia, juhul kui see küllalt vana nimi on. Ka J. Jõgever ja tema järel E. Kasenurm võrdlevad nime algusosa soome sõnaga koste ’jõetüünus, jõehaud’. Soome etümoloogiasõnaraamatud annavad sellele mitmeid kose või jõega seotud tähendusi ning võrdlevad eesti sõnaga koste ’vastukaja’. Sõna kosteranta, mis esineb ka karjala ja lüüdi keeles, tähendab tuulevarjus olevat randa. Kostiranna küla nime võiks pidada tulenevaks Kostivere nimest (vrd 1923 Kostivere-Ranna), kuid eelöeldu valguses on sisemaa küla Kostiveret hakatud nimetama ehk ranna järgi. Küla ja selle juurde kuuluv rannaala on sageli kandnud algusosas sama nime (vrd Kaberla ja Kaberneeme), Koste- on võinud saada lisaks küla tähistava -vere. Kostiranna küla nimetamine Kostivererannaks on mõisapoolne vaade, Kostivere küla on aga vanem kui mõis. E. V. Saks seostab samuti nime sõnaga koste ’kaja’, mis on põhimõtteliselt õige, kuid edasine sidumine sõnaga kostak ’oraakel’ kuulub fantastikasse. Rahvasuus on nime ühendatud ka sõnaga kost : kosti, st külas kostil käimisega. Vrd Kostiranna. – MJ
BHO: 259;  EAA.1.2.C-III-3;  EAA.1.2.C-III-7; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 3; ENE-EE: V, 97; EO: 277; Joh LCD: 451; Jõelähtme 2010: 101–103; Jõgever 1913: 164; Kasenurm 1948: 10; KKI MT: 354: 9; LCD: 45v; Puss 2011: 18; Saks 1974: 69; SKES: II, 223; SSA: 410; Välk 2009: 6

Kääriku-le›, kohalikus pruugis ka KäärikeKäärikileOteküla Valga maakonnas Otepää vallas (Pühajärve mõis), 1628 Kergi kuella (küla), 1627 Kirckus Jerw (järv), 1638 Kerickjerwe (järv), 1749–1762 Kerike Tomas, Kerike Ado (talupojad), 1825 Kerke (talu, järv).  C2
Kääriku on ametlik küla al 1977. a-st. Enne 1977. a nimetati küla Lükardiks (koh Lükärdi) talude järgi, mis jäävad Käärikult põhja. Külanimeks on Kääriku saanud talunime kaudu. Talukohale rajati 1947 spordibaas. Nimi pärineb eesnimest Gerhard, mille alamsaksa mugandus on Gericke. XVII saj on Lõuna-Eestis elanud talupoeg Konne Kerck. Teine, kuid häälikuliselt problemaatiline võimalus on, et nimi on motiveeritud liigendatud maastikust ja pärineb sõnast kääräk ’kõverus, käänd, sopp’, mis on maastikusõnana tuntud just Lõuna-Tartumaal. Kääriku lääneosas on Laane talud, 1930. a-tel on neid külaks peetud. Vrd Kääraku. – MF
EAA.1260.1.9:158, L 159p;  EAA.1368.1.12, L 1; EMS: IV (18), 581; ENE: IV, 303; Rajandi 1966: 208; Rev 1624/27 DL: 58, 114; Rev 1638 I: 33

Maalse1 [`maalse] ‹`Maalse ~ -sseMarpaik (küla) Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Martna vallas (Ehmja mõis), 1591 Maliss (küla), 1712 Malsch, 1726 Mahls (küla), 1798 Maals (mõis), u 1900 Маальсъ (mõis).  A1
Liidetud 1977 Ehmjaga. Maalse oli Ehmja mõisa karjamõis, rajatud XVIII saj lõpul. Mõisa talud asusid Ehmja külas: Lümandi nurk, Mäe-Jaani, Mäe-Andruse, Klaose ja Uuetoa. 1850 eraldati Maalse Ehmjast omaette mõisaks, ent 1911 oli taas Ehmjaga samade omanike käes. Küla nimi võib olla tuletis sõnast maa, kuid seos selle sõnaga võib olla hilisem rahvaetümoloogia. 1712 oli külas talupoeg Mallo Tonisch, seetõttu võib külanime aluseks olla ka vana isikunimi, millest on lähtunud see lisanimi.MK
EAA.3.1.474:459, L 396p; EAA kinnistud; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 181; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/5:279

Oeti-leJMdküla Järva maakonnas Paide linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Roosna-Alliku vallas (Roosna-Alliku mõis), 1564 Oitigall, 1620 Oyte, 1716 Oët, 1898 Оэти.  C3
1977–1997 oli Kihme küla osa. Kuigi tegu võib olla muistse isikunimega, on tõenäolisem seos sõnaga oit ’lomp, vett täis auk’, vrd lüüdi uitto ’kitsas ja pikk märg heinamaa küngaste vahel’. Koht asub ümbritsevast veidi madalamal. XVI saj kirjapildis esinev järelosis -gall võis ehk olla *küla. Oeti külaga liideti 1940. a-teks Kiigumõisa küla. 1585 oli selle küla juurde rajatud mõis (Vehestfehr oder Kykemoise), mis liideti 1675 Metstaguse mõisaga ning kaotati, jäi üksnes Kiigumõisa küla. Kiigumõisa nime kasutati Metstaguse mõisa paralleelnimena veel XVIII saj.FP
Almquist 1917–1922: III, 303; Bfl: II, 72; EAA.1.2.933:24, L 24; EAA.3.1.450:89, lk 166; EES; ERA.T-6.3.687; KNAB; Schilling 1970: 71–72; Ungern-Sternberg 1912a: 36

Saru`Sarru ~ -leHarküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Mõniste vallas, mõis, sks Saara, 1386 Sarrega, Sarrego (vakus, küla), 1419 Sargo (vakus), 1443 Tzergo (vakus), 1449 Tzargo (vakus), 1529 Sarck (mõis), 1542 Sarge (mõis), 1627 Sara Moysa, 1638 Sarwehoff (mõis), 1684 Sarwe kylla, Sarwe hoff, 1744 Saru (mõis), Sarukülsche Krug (kõrts), Sarrokull ~ Sarrakull, Sarro, Sahruküll (küla), 1782 Sahren, Saru, 1798 Saro (karjamõis), 1839 Sara (mõis), Saaruweski.  A4
Saru on tänapäeval Eesti pikim ridaküla. Sellise asustuspildi on tinginud maastik: kõikide põlistalude krundid küünivad pikkade ribadena jõest metsani. Krunte läbib Võru–Valga maantee, mille ääres paiknevad reana majapidamised. Saru mõis ja küla on pikka aega eksisteerinud kõrvuti. Saru mõisa maale 1920. a-tel rajatud asundus (Sarumõisa) liideti 1977 Hürova külaga. Külanime päritolu kohta arvatakse harilikult, et nimi tuleb sõnast sarv (sarv : saru, nagu järv : järu). Varaseimad kirjapanekud enne XVII saj seda arvamust siiski ei kinnita, samuti puudub hea motivatsioon vana küla nii nimetada. Külanime lähteks pole ka ilmselt isiku- ega talunimi, vaid selleks võib olla kadunud sõna *saarg(u) : *saaru (nagu veerg : veeru) › Saru, mille tähendus võiks olla sama mis soome murrete, vepsa ja lüüdi sõnal sar(a) ‹ *sa(a)ra ’oja, jõeharu’. Sõna esineb tihti liigisõnana vepsa jõenimedes. Siinsel juhul on sõna võinud tähistada peajõge Mustjõge kui üht Koiva haru (vrd 1627 jõenimi Scharra) või siis ühte lõiku jõel, kuhu suubub mitu harujõge. Saru on olnud selle jõe äärne vana tuumikküla. Saru asendit vaadates sobib selline seletus hästi, sest siin voolab Mustjõkke mitu harujõge: Uskuna oja, Vaidva jõgi ja Peetri jõgi. Suur küla koosneb eri osadest, millest mõni on olnud varem omaette küla. Andrusõl (küla kuni 1977) paiknesid Saru vallamaja, kool ja raamatukogu, nimi pärineb isikunimelähtesest talunimest. Saru põhiosas paiknevad põlistalud, seda on mõnikord varem jagatud Mäeküläks ja Alaküläks, ent nende piirid ja paiknemine on ebaselged. Läänepoolset osa tuntakse Konnuvere nime all. Veel edasi lääne poole on Lauavabriku, endise Saru raudteejaama (1896–1970) juurde moodustunud tööstusküla (kuni 1977 Saru asund), nimetatud Saru lauatehase või lauavabriku järgi.MF
 EAA.308.2.167, L 1;  EAA.308.2.170, L 1;  EAA.308.2.172, L 1; EAA.567.3.168:7, 9, 12, 20, 28, L 6, 6p, 9p, 17p, 26p; EAA.1865.2.1/4:13, L 13; EAA.1295.1.756:142, L 132; ENE: VII, 94; Faster 2013b: 48–51; Hupel 1774–1782: III, 294; LGU: I, 119, 208, 312, 338; LGU: II, 485, 890; Mellin; Mullonen 1988: 28; Rev 1624/27 DL: 87, 99; Rev 1638 I: 216; Rücker

Jaga

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur