[KNR] Eesti kohanimeraamat

Kuulja [`kuulja] ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹-he› Se – küla ja endine vald Petseri rajoonis (Lobotka), vn Ку́лье, 1561 въ Кулье, 1585–1587 въ Кулейской |губѣ, Губа Кулейская (gubaa), Кулья (pogost, gubaa), 1652 въ приказѣ Кулейскомъ, u 1790 Село Куля, 1855–1859 Кульё, 1882 Зарѣцкая, Мирожа (puustused), 1886 Kuolja, Kuulja, 1904 Kul´je (kirikuküla).  B2
● Kuulja kirikut on mainitud u 1350 (ко святому Иліи въ Кулью), pogostit aga XVI saj (1585). XVIII saj algul ehitati uus puust kirik (1715, Ильинская церковь) kirikukülla. 1922 moodustati Kuulja (Kulje) vald, mis 1939 nimetati Kalda vallaks; al 1944 Kuulja külanõukogu, a-st 1995 uuesti vald (Кулейская волость). Aprillis 2015 liideti Kuulja vald (21 külaga) ↑Krupa vallaga. Kuulja nime seletamiseks pakkus J. Truusmann välja mitmeid etümoloogiaid, kuid ennekõike lähtus ta linnunimetusest kull. Kohanimel Кулье puuduvad Venemaal analoogid. Vrd куль ’suur nahast kott kaupade transportimiseks; põikpäine, kangekaelne inimene; vana mõõtühik (u 9 puuda)’. Hilisem nimi Мирожа (1882) võib tuleneda Pihkva Mirožki kloostri nimest, kuid esineb varem ka Kuulja-lähedase kohana (1585–1587 на берегу на Моражѣ). Kuulja ehk Kuuliska jõe (река Кулейская, 1585–1587 надъ Кулицкою рѣкою, на рѣкѣ на Кульѣ) järgi on nimetatud Kuuliska (Кулиско) küla Kuuljast 5 km lõunas. Kuulja rand on setodel rahvapärane piirkond Kuulja ümbruses, Pihkva järve ääres. Vrd Koolma2. – AK
Academic; Dal’ 1880–1882; Dokumente 1991: 1751; Hurt 1903: 167; Hurt 1904: kaart; IPE 2005; Isakov 2001: 147; KNAB; Maslennikova 1955: 133; Mel’nikov 1984; PGM 1785–1792; Pokrovskij 1916: 53, 265; Pskov 1585–1587: 114, 115, 143, 144; Pskov 1988; RL 1922; RT 1938; SeK: 61–62; Zakon Psk 2010; Zakon Psk 2015; Truusmann 1897a: 44; Truusmann 1897b: 33, 43; Vasilev 1882: 112, 156; VMS

Luunja [`luunja] ‹`Luunja ~ -sse› TMr – alevik Tartu maakonnas Luunja vallas, mõis, sks Lunia, Probsthof, 1503 Lunia, 1627 Lunnikuella, 1638, 1643 Lungenmoise (mõis), 1638 Luna (küla), 1644 Luna Moysa, 1677 Lundia.  A2
● Mõis paiknes esialgu hilisema Vanamõisa kõrvalmõisa kohal (↑Põvvatu), Poola ajal toodi praegusesse asukohta. Eesti Vabariigi alguses moodustati mõisa maadel asundus, 1970. a-tel asund, mis 1977 muudeti alevikuks. Kohanime päritolu pole selge. L. Kettunen oletas, et see võiks lähtuda kas tegijanimest lunaja ’väljarentija’ (vrd luna ja lunama) või luumja ’lummaja’. Tegijanime eeldades sobiks kohanime vasteks ka isiku lisanimena mõeldav lunija. ja-lõpuga kohanimed võivad olla muudki päritolu, sh lähtuda sõnast -oja, näiteks *Lungoja ’lingoja’, vrd Kuusalu lungus, Lutsi lungih ’lingus’. Viimase nime võis anda Emajõe kõrvalharu Luunja juures. Sks varasem nimi Probsthof ’praostimõis’ pärineb XVII saj I veerandist, mil Luunja oli Tartu praosti lauamõis. ¤ Rahvapärimuse järgi olevat hilisema Luunja kohal sakslased tunginud eestlastele kallale ja tapnud nad viimseni. „Kui sõda lõppes ja inimesed hakkasid põldu harima, tuli sealt palju luid nähtavale ja inimeste luukeresid. Sealt saigi see mõisa nime Luunja mõis.“ (1961) – EE
Bfl: II, 522, 844; BHO: 326; EM: 97, 164; ENE-EE: XII, 306; EO: 46, 329; KM: RKM II 153, 503/5 – 1961; PA I: 58; Rev 1624/27 DL: 42; Rev 1638 II: 246, 247; Tartumaa 1925: 440; VMS: I, 471; ÜAN