[KNR] Словарь эстонских топонимов

Lubja ‹-le›, kohalikus pruugis Lubja‿küla Jõe – küla Harju maakonnas Viimsi vallas (Viimsi mõis), 1575 Kalckoffen, 1613 Kalckofen Jürgen (vabatalupoeg), 1620 Kalckugnen, 1688 Lubia, 1693 Lubja, 1835 Lupja.  C2
● Üldiselt on siin mainitud kaht talu kokku kahe adramaaga, Lubja kõrval oli 1575 Simen ja 1622 Gilse Mick, millest sai hilisem Kiltsi talu. Algul on talud kuulunud Pirita kloostrile, hiljem on Lubja kuulunud Haabneeme mõisa, Kiltsi Viimsi mõisa alla. 1725.–1726. a revisjonis on need kaks arvatavasti ekslikult samastatud (Kiltz oder Kalckofen). Al 1763 olid Haabneeme ja Viimsi mõisal ühised omanikud. Kohalike teateil oli Lubja Viimsi mõisa tööliste elupaik. Oma nime on Lubja küla ja külas olev Lubjamägi saanud lubjaahjudelt, sama sisuga on nime saksa- ja rootsikeelne kuju. Siin põletati lupja veel XIX saj ja ahjude koht on seniajani näha. Kiltsi (koh Kiltse, Kilsi) nime arvab P. Johansen tulenevat Otte Gylsenilt, kes oli mõisavalitseja olnud 1555. Tundub siiski, et Kiltsi nimi esineb esmakordselt alles 1622 (vrd 1688. a kaardil Kiltz, En fremmande bonde, st võõras talupoeg). Seega võib tegemist olla mehega, kes oli pärit Väike-Maarja Kiltsi mõisast. Viimase nimi tuleneb küll samast Gylsenite suguvõsa nimest. – MJ
 EAA.1.2.C-III-4; EAA.1864.2.VIII-78:15, L 15; EAA kinnistud; Joh LCD: 663; KN; Rev 1586: 21; Rev 1725/26 Ha: 366; Viidas 1992: 60