[KNR] Dictionary of Estonian Place names


Query: in

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 1 artikkel

Otepää viipenimi. Kohamärk osutab piirkonna kuppelmaastikule.
Otepää1 [ote`pää] ‹-le›, kohalikus pruugis ka Otempä ~ Otem`bää ~ Otõmba ~ Otõm`bää ~ Otebä-le ~ -deOtelinn Valga maakonnas Otepää vallas, linnusekoht, 1116 Медвежья голова, 1208 Odenpe, id est Caput Ursi, 1224 Odempe, 1386 Odenpe (piiskopilinnus), 1582 Odempe (mõis), 1782 Ottepä.  A2
Otepää Linnamägi (koh aj Liinamägi) oli asustatud juba I aastatuhandel eKr. XI–XIII saj oli linnus Ugandi peamisi keskusi. 1224 ehitati muinaslinnuse asemele kivist piiskopilinnus. Linnus kaotas oma valitsemiskeskuse tähenduse XIV saj lõpul. 1398 läänistati linnusekoht Pühajärve Uexkullidele. Hiljem on linnusekoht asunud küll jätkuvalt ↑Vana-Otepää mõisa maal. Linnus hävis arvatavasti 1480.–1481. a, seda ümbritsenud alev aga Liivi sõjas. Otepää kroonumõisa (XVII saj keskel mõnda aega olnud ka eramõis) valitsemine kandus üle Vana-Otepääle. Algupärane Otepää jäi püsima kihelkonna keskuse ja kirikumõisana. Otepää linnamäe vahetus naabruses Pühajärve mõisa maal asus ↑Nuustaku karjamõis. 1862 tehti sellest alevik, 1919 alev ja 1922 nimetati M. J. Eiseni ettepanekul Otepääks. 1936 sai Otepää linna õigused. Juba varased üleskirjutajad on osanud nime õigesti tõlkida. Nimi tähendab oti ehk karu pead. Nime aluseks on karu tähendav lõunaeestiline sõna ott : oti ~ ote ~ ota (*otti*okti). Sama sõna vaste oksi soome keeles tuleb samuti ette isiku- ja kohanimedes. Vanade linnuste kohti on tihti nähtud mingite tippude ehk päädena (vrd Kirumpää). Nime algusosa kujunemisel võis rolli mängida karu kui austusväärse looma kultus. Kindlasti ei ole linnus saanud nime selle järgi, et see oleks olnud karupeakujuline, nagu mõnikord on arvatud. Otepää koosneb põhiliselt kahest osast: algsest Otepääst (Nuustaku alevist) ja Pühajärve ääres olevast Otepää ehk Pühajärve aedlinnast. Hõredamalt hoonestatud loodeosa kutsutakse Hundisooks.MF, ES
Ambus 1960: 740; ENE: V, 536–538; HLK: 90, 252; Hupel 1774–1782: 272; KN; LGU: I, 119, 150; Oksanen 2007; PA I: 75

Jaga

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur