[KNR] Dictionary of Estonian Place names
|
|
Leitud 1 artikkel
Lihula viipenimi. Kohanime kirjapildiga sarnaneva sõna lihunik viipevaste, viibe „lõikuma“.
B3● Lihulas oli muistsete eestlaste linnus. 1211 määrati Lihula piiskop Theoderichi residentsiks. 1234–1242, uuematel andmetel (M. Mandel) 1238–1242, ehitati muinaslinnuse asemele kivilinnus. Alev tekkis Lihula lossi juurde juba XIII saj. Hävitati ordu ja piiskopi vaenus 1298, kuid ehitati uuesti üles. Hävis samuti Liivi sõjas nagu ka kivilinnus. XIX saj II poolest algas uus tõus, Lihula kujunes kohalikuks keskuseks. Ametlikud aleviõigused sai Lihula 1945, linn al 1993. Lihula nime on seletatud mitmeti. Nime aluseks on L. Kettunen ja M. Kallasmaa pidanud oletatavat isikunime *Lihoi, mis oleks lähtunud sõnast liha. E. Tarvel on nime tuletanud sõnast liga või ligu, tema seletuses on nii häälikute arenguga kui ka tähendusega seonduvaid küsitavusi. M. J. Eisen on nimevasteks pakkunud sõna lehu ’sopp, muda’, soome liehu. On tõenäoline, et algselt on nimi kuulunud muinaslinnusele, mis asus mäel, seega madala maaga seonduvad liga, ligu ja lehu (viimane on sõna, mis kuskil mujal ei esine kui Eiseni artiklis) ei sobiks hästi tähenduse poolest. Maastikulistele iseärasustele on juhtinud tähelepanu juba arheoloog E. Tõnisson. Lihula kirdeosas paiknes varem Lihula mõis (sks Leal-Schloß), mis rajati XIII saj. XX saj tekkis sinna asundusküla, mille tuumik oli 1970. a-tel Lihula asund. 1977 nimetati see Lihula alevikuks, 1982 liideti Lihula linnaga (sellal aleviga). Vrd Lehola. – MK
BHO: 294; Eisen 1921a: 5; EM: 84; ENE: IV, 437–438; EO: 77; Kallasmaa 1999b: 644–645; Mellin; Stackelberg 1928: 114; Tarvel 1999a: 53
