[KNR] Eesti kohanimeraamat


Päring: osas

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 6 artiklit

Anelema-ssePJgküla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Halinga vallas (Enge-Uduvere mõis), 1534 Annenorm (küla), 1543 Hanenorme, 1601 Annanorum, 1782 Hannenorm, 1797 Hannilem, 1839 Annelema.  C3
XVI saj kuulus Koonga mõisa alla, hiljem loeti Enge järgi. Osis -lema on hiline asendus. L. Kettunen analüüsib nime teisiti, oletades lähtevormiks Oidrema ja Paadrema eeskujul *Hanelan (‹ *Hanhelan) maa ja *Hanen nurm. Kaheosalise nime algusosa võiks olla hani, järelosa -nurme on asendunud osisega -lema, mis võiks olla ka kiirkõnes lühenenud vorm oletatavast sõnast *lemm : *lemma mingi veekogu tähenduses, vrd murdeist registreeritud tuletis lemmik ’väiksem mageda vee kogu’. Vrd ka lemm : lemme ’leht, lible, kiud’. Vrd Odulemma, Vasalemma. – MK
BHO: 17; EO: 334; Kallasmaa 2000: 388; Stackelberg 1926: 215; Stackelberg 1928: 145

Haabneeme [`haabneeme] ‹-`neeme›, kohalikus pruugis `Aab`nieme Jõealevik Harju maakonnas Viimsi vallas (Viimsi mõis), 1271 Apones, 1288 Appones, 1387 Apenes, 1550 Habenem, 1687 Habbenem (mõis), Habenem (küla).  C2
Koosneb praegu endise näidiskalurikolhoosi keskasulast ja Haabneeme aedlinnast. 1970. a-tel oli Haabneeme küla, al 1977 alevik. On arvatud, et rootslased asustasid küla juba XIII saj, kuid selle kohta puuduvad ürikutes andmed. Järeldatud on seda ilmselt seetõttu, et nime järelosa -nes on rootsipärane (rts näs ’neem’). Kuulus XIII–XIV saj Maardu mõisale, ilmselt läks XV saj Pirita kloostri valdusse, kes on 1550 oma marstalli pere ning 1551 Haabneeme ja Rohuneeme küla pantinud. Küllap on kuulumise tõttu kloostrile neid külasid nimetatud rootsi omadeks (Swedischer Habenes und Rochnim). Haabneeme on olnud viimastel sajanditel eelkõige väikemõis (mainitud 1682) ja laht (Aabnieme ~ Abineeme ~ Aabineeme laht) ning laiemalt selle ümbruskond. Isegi veel 1934 ei nimetatud Haabneemet külaks, vaid ainult taludeks. Alates Carl Magnus Stenbockist 1763 olid Haabneeme ja Viimsi mõisal ühised omanikud. Nime algusosa näib olevat puunimetus haab. Et sõnaalguline h ilmus nimesse XIV saj II poolel ning nime varasemad kirjapanekud ei ole a-tüvelised, on ilmselt haab hilisem rahvaetümoloogiline tõlgendus. P. Wieselgren on algusosaks pakkunud germaani isikunime Abbi ~ Abbe ~ Appi ~ Appe, Ap(p)o, Hap(p)o jt. Viimased variandid võiksid aga samahästi olla läänemeresoomeline o(i)-liitega isikunimi. Nime võiks siduda ümbruskonnas olevate teistegi sarnaste kohanimedega: Aabenieme laht ehk Aabineeme lõugas (Aegna ehk Äigna ja Lemmiku vahel) ning Aabiniem (Lääneotsa ehk Länneotsa küla lõpp Pranglis). Nimed pärinevad sõnast aabi ’hülgejahiks kasutatud kiiluga meresõidupaat, mille mõlemad otsad on teravad ja mis mahutas 2–6 meest’. Aabineeme otsa nime on ka Wieselgren tõlkinud rootsi keelde Båtnäs „ända“ ’paadineeme ots’. Võimalik on siiski, et see on rahvaetümoloogiline tõlgendus isikunimest. Järelosad neem ja nõmm on segunenud muudeski kohanimedes (nt Kaberneeme, vanades kirjapanekutes Kabbernömme). Tegelikult Haabneeme ümbruses õiget neeme polegi. Mõisa saksa nimi (Habbinem, 1682 Habbinem, Habbinömm) langeb kokku Ämari mõisa saksa nimega (Habbinem, Habbinöm). Vrd Ämari1. – MJ
BHO: 93, 162; EE: III, 591; EM: 58; ENE-EE: III, 261, XII, 130; Johansen 1951: 179; KNAB; Mik 2011: 75; Puhk 1996: 45; Särg 2006: 20–21; Viidas 1992: 88–90; Wieselgren 1951: 132, 134–138, 192

Lemmikküla [lemmikküla] ‹-`külla ~ -sseKulküla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Kullamaa vallas, mõis (Päri mõis), 1450 Lem̄ekell, XVI saj I poolel Lemkulla, illeemkulla, 1691 Lemkyll, 1726 Lemma Külla, 1798 Lemi, 1913 Lenneküll.  C1
A. Saareste on XVI saj Kullamaa vakuraamatu ebaselge i-lise üleskirjutuse põhjal lähtenimeks oletanud küsimärgiliselt ’ülemküla’. Vrd lemm ~ lemme ’leht, lible, helves, kiud’, lemmik ’oja’.MK
BHO: 302;  EAA.1.2.C-I-36; EMS: V (21), 90–91, 93; Rev 1725/26 Lä: 94; Saareste 1923b: 143–144

Lemmjõgi [`lemmjõgi] SJnjõgi Viljandi maakonnas Põhja-Sakala ja Viljandi vallas, 1839 Lem Fl. (jõgi).  C1
Mellini Viljandimaa kaardil 1797 on Lemmjõgi Navesti jõe vasakpoolne lisajõgi, mis suubub Navestisse Ärma talu juures. Pärnumaa kaardi järgi oli Lemjöggi Fl. eelmisest Lemmjõest lõuna pool ja suubus Raudna jõkke (Fellinsche od. Köppo Fl.) Sandra lähistel, ilmselt Paelama oja. Kui varem on Lemmjõeks nimetatud ka Paelama oja, siis seletab see jõe nime järgi nimetatud Lemmakõnnu küla paiknemist pigem Paelama oja läheduses. Rückeril on 1839 jõe ülemjooks määratlemata, temal on nimi paigutatud alamjooksule enne suubumist Raudna jõkke. Lemmjõe nimega on tõenäoliselt ühendatav ka XVI saj lõpust pärit talupoja lisanimi Lemakisue Tomas. Jõenime algusosa etümoloogia jääb hämaraks. Tänapäeval esineb tüvi lemm : lemma ~ lemme ja selle tuletis lemmik enamasti veekogudega seotud nimedes. Lemmjõe alamjooksu on metsavahikoha järgi nimetatud ka Oksa jõeks. Vrd Lemmakõnnu, Lemmejõgi. – MK
Mellin; P XVI: 218; Rücker

Sõtke2 [`sõtke] ‹`Sõtke ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Sõtküla Märküla Rapla maakonnas Märjamaa vallas, mõis, 1241 Hetkyl (küla?), 1560 Zetkul, 1620 Söttkylla (küla).  B1
Kuulus kuni 1480 Lihula komtuurkonda. Mõisa kohta on teateid a-st 1560, kui ta Liivi sõjas maha põletati, al 1570 oli mõis erakätes. Mellinil 1798 on märgitud nii küla kui ka mõis. Mõisa maadele tekkis 1920. a-tel asundus, mis 1977 liideti Sõtke külaga. P. Johansen on kohanimega võrrelnud soome isikunime Sotkia. Sõtke osad on veel Kauri (1798 Kauri karjamõis) ja Lemmiku (1586 küla Lamkusz, 1798 karjamõis Lim̄ik). Vrd Sõtke1. – MK
Joh LCD: 361; KNAB; Mellin; Rev 1586: 57

Vasalemma-`lemma ~ -sseKeialevik Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Vasalemma vallas, mõis, sks Wassalem, 1241 Wosilki (küla), 1351–1360 Vohensilke, 1364 Wazemule, u 1690 Wassallama, 1716 Wassalem (mõis).  A1
Vana küla oli hävinud 1726. a-ks. Vasalemma mõis oli Padise kõrvalmõis, mis iseseisvus 1825 (härrastemaja asub praegu Lemmaru külas Harju-Madise khk poolel). XX saj algul tekkis Vasalemma raudteejaama juurde asula, mis seoses kivitööstusega laienes eriti 1920. a-tel. Samal ajal rajati Vasalemma loomännikusse aedlinn, mis kujunes suvituskohaks, hiljem alevikuks. Laiemas mõttes on Vasalemma paikkond, mis haarab ka Rummu aleviku ja Lemmaru küla. P. Johansen on nime esmamainingu järgi pidanud rekonstrueerimatuks. Võiks siiski oletada, et tegemist võis olla liitnimega, mille järelosis oli selg : selja (ka hiljem on rööpnimena kasutatud Wassameggi). Algusosa vaste võinuks olla vasa ’vasikas’. Kirjapanekuis vahepeal esinenud -mule, -mul võiks olla tähistanud veskit (vrd nüüdissaksa Mühle, lad molae), mis oli Vasalemmas juba 1332, kui Johannes Lode selle Padise kloostrile kinkis. Hilisem nimelõpp -lemma jääb usutava seletuseta, M. Kallasmaa on seda püüdnud ühendada väikese veekogu nimetusega lemmik. Vrd Odulemma, Anelema, Lemmaru, Sõrve. – MK
ENE-EE: X, 237; Joh LCD: 671–672; Kallasmaa 2000: 388; LUB: II, 980

Jaga

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur