[KNR] Eesti kohanimeraamat

Andi ‹-le›, kohalikus pruugis ka `Andi ~ `Andi‿küla Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Kandle mõis), 1895 Анди, 1913 Андикюль, 1919 Adiküla, 1922 Andiküla, Eisma I.  B2
● Kuulus 1977–1998 Eisma küla koosseisu. Andi(küla) nimi ilmus kaartidele XIX saj lõpul. Küla nimi võib tulla isikunimest Ant : Andi ~ Andu (vrd Andre(a)s, Ando, Anton). – MA
 EAA.3724.4.1583, L 1; ERA.T-6.3.1179, L 2; ERA.T-6.3.512, L 1; KN; KNAB; PTK I: 22; SPK: 25

Aranküla [aran‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Arangu ~ Arand‿küla Rap – küla Rapla maakonnas Rapla vallas (Alu-Rapla mõis), 1241 Harandæuæræ (küla), 1412 Harandeuere, 1550 Arentfer, 1725 Arangfer.  A3
● Nimi on varem olnud vere-lõpuline. L. Kettunen oletab, et -vere ees on olnud muistne isikunimi, vahest osisega -Andi. Välistada ei saa ka nd-lõpulist tuletist. – PP
Bfl: I, 111; EO: 25; Joh LCD: 348–349; LCD: 42r; Rev 1725/26 Ha: 268

Aru1 ‹-sse›, kohalikus pruugis Aru‿küla Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kolga mõis), u 1690 Arroperre, 1844 Arro (talu), u 1866 Арокюля (küla).  C3
● 1977–1997 oli Kosu küla osa. Kohanimekartoteegi teatel on küla saanud oma nime kõige suurema ja vanema talu järgi, mida kutsuti rohkem Arupereks. Tundub, et tegemist on pisikülaga, mida u 1690 on nimetatud Arupereks, kus on olnud kaks talu. Kohalikus kasutuses on Arupere nimi säilinud. Nimes sisaldub sõna aru ’kõrgem, kuivem maa’. Balti kohaleksikon (BHO) peab küll varasemaiks kirjapanekuiks 1290 Arweculle ja 1291 Arrenküll, kuid see pole kindel. 1291 on mainitud Aruküla üksinda, 1290 on ta Kolga kloostrivendadele kuulunud külade reas: Kuusalu, Kahala, Kalamäe, Aruküla, Juminda, Uuri jt. Vrd Aruküla1. – MJ
Bfl: I, 25; BHO: 29;  EAA.1.2.C-I-1; EMS: I, 451; KN; LUB: III, 537; Schmidt 1844; Vene TK 126; Vilbaste 1956: 113

Aruvälja3 [aru‿välja] ‹-le›, rahvakeeles ka `Võlla-`Mõisa‿küla Aud – küla Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Audru vallas (Võlla mõis).  A1
● Asundusküla endise Võlla mõisa mail, tekkinud 1925. a paiku. Aruvälja nimi tuli käibele u 1939. Nimi pärineb tõenäoliselt talunimest, vrd 1782 Arjowelja Mart, 1795 Arjawelja Märt, 1804 Arrowelje Mert. Esimese kirjapaneku põhjal võib seostada Harju nimega, lisanimena võis märkida päritolu Harjumaalt (Harju talu oli ka nt Kaisma külas), vrd hari : harja ’tipp’, aru ’kuiv kõrge maa’ ja väli : välja. Varasem nimi oli Võlla asundus või Võlla-Mõisaküla, nimetatud Võlla mõisa järgi (sks Wölla, 1638 Wolle). Arvatakse, et mõis oli olemas juba 1569 ning ehitati uuesti 1638 tühjale mõisakohale. Praeguse Aruvälja piiresse jääb endine Ellamaa karjamõis (vrd 1738 kõrts Ellamashe Krug), mis kuulus Koonga mõisa (Mih) juurde. Vrd Aruvälja2. – MK
EAA.1865.2.168/2:97, L 95p; EAA.1865.5.140:21, L 18p; EAA.567.2.829:5, L 3p; ERA.14.2.715 (Võlla vallavolikogu 28. I 1939 koosoleku protokoll nr VI); KN; KNAB; Rev 1638 II: 44; RGADA.274.1.203:458, L 453p

Hatu ‹`Hattu ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Atu‿küla, kirjakeeles varem Hattu Ris – küla Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Padise vallas, mõis, sks Hattoküll, 1241 Attol (küla), 1257 Atten, 1620 Hatto.  B2
● Varasem Hatu küla on olnud nii Lihula nunnakloostri kui ka Padise kloostri valduses. Mõis rajati XVII saj alguses. 1920. a-test asundus ja küla kõrvuti, mis 1977 liideti üheks. P. Johansen on Taani hindamisraamatu nimekujule andnud oletatava algvormi *Atu-la ja nimekujule Atten lähtevormi *Atun-küla ning võrrelnud Hatut soome kohanimega Hattula, mille aluseks oletatavasti on igivana germaani päritolu isikunimi. Esimesed kirjapanekud on ilma sõnaalgulise h-ta, kuid isikunimi võib vana kohanime aluseks olla küll, vrd Adde, Ate, Aty, Attele, lisanimi Atto. Hatu külaga on 1977 liidetud ↑Sooltsu ehk Soo-otsa. – MK
Almquist 1917–1922: 282; BHO: 107; EAN; Joh LCD: 325; KNAB; SPK: 29, 73; Stoebke 1964: 15, 17

Helmküla [`helm‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis `Elm‿küla Var – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Varbla vallas (Uue-Varbla mõis, Vana-Varbla mõis), 1689 Elmkulla, 1798 Helme.  A1
● 1977–1997 oli ametlikult Varbla osa. Külanimi võib olla tekkinud germaanipärasest isikunimest Helm. Vrd ka helm, elm ’mullike, vahukirme’. Helmküla on jagatud kaheks: lõunapoolne Ees-Helmküla (peamiselt Vana-Varbla järgi) ja põhjapoolne Taga-Helmküla (Uue-Varbla järgi). Taga-Helmkülas asub Varbla kirik ja kirikumõis. Vrd Elmrahu, Helme2. – MK
EAA.1.2.941:1148, L 1135p; KNAB; Mellin

Jõeküla1 [`jõe‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis `Jöö‿küla, kirjakeeles varem ka Jõe Käi – küla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Käina vallas (Vaemla mõis), 1726 Bach-Dorff, 1798 Joe (küla ja kõrts).  B3
● Küla asub Vaemla jõe ääres, seal oli XIX saj ka Jõe karjamõis (1844 Joe). Jõekülaga on 1977 liidetud ↑Pasti küla (Phl). – MK
HK: 55; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 211; Schmidt 1844

Kaarma-Kirikuküla [`kaarma-kiriku‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, rahvakeeles ka Kergu‿küla Kaa – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Kaarma kirikumõis, Loona mõis), u 1900 Керго (küla), 1923 Kiriku.  B4
● Kaarma kirikumõisa maal tekkinud küla. Nimi on Kaarma kiriku järgi. Täiend Kaarma- lisati nimesse 2014, kui samasse valda sattus Kärla-Kirikuküla, varem oli nimeks Kirikuküla. 1977–1997 oli nimetatud Kaarma külaks. Kirikust lõunas asus varem Kaunivere mõis (sks Kaunifer), rajatud XVI saj; XIX saj oli ta Loona mõisa kõrvalmõis. Vrd Kaarma2. – MK
EM: 121; KNAB; ÜAN

Kaasikutaguse [kaasiku‿taguse] ‹-le›, rahvakeeles varem ka Kandi‿küla Lai – paik (küla) Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas (Jõgeva mõis), 1882 Hofsansiedlung Kasikotagga, 1909 Kasigutaga.  A2
● Endine popsiküla, liideti 1977 Võduverega. Nimi on ilmselt kirjeldav, Jõgeva mõisa poolt vaadates antud. – PP
BAL: 599; KNAB;  LVVA.6828.3.1051, L 1

Kaera ‹-le›, kohalikus pruugis ka Kaera‿küla Lai – küla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas (Kurista mõis), 1686 Kara Krug (kõrts), 1747 Kaira Krug, 1839 Kairo (karjamõis).  A2
● Kohanime üldnimeliseks vasteks on tõenäoliselt kaer : kaera, vaheastmeks on olnud lisanimi. – VP
 LVVA.6828.2.189, L 1; PTK I: 48

Kaisa ‹-le›, kohalikus pruugis ka Kaisa‿küla Krj – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Leisi vallas (Pärsama mõis), 1453 Bartelth tho Randever is tho Keysenkull, 1645 Koißkülla Maz, Kaißaküll Laeß, 1798 Kaisakül.  C2
● Nime lähtekohaks on isikunimi, vrd XIII saj esinev Cayse. Vrd Kaisma, Kaisvere. – MK
SK I: 73

Kavastu2 ‹-sse›, rahvakeeles ka `Mõisa‿küla TMr – küla Tartu maakonnas Luunja vallas, mõis, sks Kawast, 1582 Kaus, 1592 Kauste, 1627 Kawaste kuella.  B1
● Mõisa kohta on teateid al 1544. 1920. a-te alguses moodustati mõisa maadel asundus. See jagati 1939. a paiku ↑Kikaste, ↑Poksi ja ↑Saeveski külaks, mis olid rahva seas juba varem kasutusel. Mõisasüda oli kuni 1977. a-ni ametlikult Mõisaküla. Kavastu nime päritolu on L. Kettuneni arvates ebaselge ja võib erineda Hlj Kavastu omast. Pole selge, kas algtähenduse selgitus sõltub nimekujust Kaavastu või on pikk a ületaotluslik. Igatahes on tegemist stu-lõpulist kollektiivliidet sisaldava kohanimega, kusjuures varem näib olevat esinenud ka ste-line nimekuju. Kavastuga liideti 1977 Alevi küla (1582 Allowe). Viimane tähistas vana asulat, mis oli tekkinud Uue-Kastre linnuse juurde. See oli rajatud XIII saj seoses tollipunktiga (sks Warbeck; 1299 Werbeke ’tõke jõel’). Põhjasõjas purustatud kindluse varemeile tehti 1784 Kantsi (1839 Kanzi) kõrts. Kavastu mõisa vana nime Võngri (1782 Wöngri mois) on L. Kettunen kõrvutanud järvenime Võngjärv (Võn) ja Võngrimardi talunime algusosaga. Tõenäolisemalt tuleneb kohanimi XVII saj omaniku Georg Schwengelli nimest. Mõisa nime näib olevat mõjustanud võngõr-tüvi, mis esineb lõunaeesti sõnades võngõrdamma ’vingerdama’ ja võngõru(i)si-vangõruisi ’kõverdi’. XVII saj sks nimi Saleskyhof pärineb kunagi külas elanud poolakalt, endiselt amptmannilt Saleczkylt. Vrd Kastre, Kavastu1. – EE
BHO: 205; EM: 97, 150; ENE-EE: IV, 414; EO: 182, 223; ERA.14.2.717 (Tartu maavalitsuse ettepanek 19. VI 1939 nr 3102 asunduste nimede muutmiseks); Hupel 1774–1782: III, 253; PA I: 113; PA II: 420; Rev 1624/27 DL: 47; Rev 1638 II: 239; Rücker; LUB: III: 1330; VMS: II, 710; ÜAN

Kemba ‹-le›, kohalikus pruugis ka Kemba‿küla Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kõnnu mõis), 1592 Kempe Andresz (isikunimi), 1694 Kempa (talu), Kiempa Hans (isikunimi), 1699 Kiemba, 1798 Kemba (karjamõis).  B3
● XVIII saj lõpul võttis Kõnnu mõis Kemba hajatalu endale karjamõisaks. Pärast mõisate jagamist 1920 asutati Kemba lähedale mõisamaadele mitu talu. Alguses Kõnnu asunduse osa, sai Kemba 1930. a-teks omaette külaks. Külas on Kemba talu, mille kohal olnud rahvajutu järgi vana Kemba mõisa viinaköök; küla saanud nime mõisa järgi. Nime tähendus on ebaselge, algselt esineb see isikunimes. Küla maa-alale jääb endine Tõldjõe kõrts (1694 Tellijöggi krogarn Jörgen, 1725–1726 hajatalu Toljöggi Hans, 1798 Toljöggi). Kembaga on 1977 liidetud ↑Uurita küla. Vrd Kõmmusselja. – MJ
 EAA.1.2.C-I-7; ERA.14.2.713 (Kõnnu vallavalitsuse kiri 30. XII 1938 nr 28/442); Essen, Johansen 1939: 1808, 294; KN; Mellin; Rev 1725/26 Ha: 374; Stuart 1699; Vilbaste 1956: 132

Koogimäe [koogi‿`mäe] ‹-le›, rahvakeeles varem ka Moona‿küla Rap – küla Rapla maakonnas Kehtna vallas (Kehtna mõis), u 1900 Гугимяки, 1922 Koogimäe.  B4
● Endine saunaküla; külas ka samanimeline talu. Nimi on saadud loodusobjekti (Koogimägi) järgi. Küla lõunaots on Veneküla, mis liideti Koogimäega 1977. – PP
 EAA.2072.5.17, L 1, foolio I; KNAB; Vene TK 42

Krei [`krei] ‹-le ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Krei‿küla ‹-`külla› Kos – küla Harju maakonnas Kose vallas (Kose-Uuemõisa mõis), 1782 Krei Tomas (talupoeg), u 1900 Креи (küla).  C2
● Asundusküla, mis sai alguse mõisa teomeeste majadest (nn moonakate küla). Enne moonakamajade ehitamist oli seal asunud suur Krei talu. Nii on küla saanud nime endise talu järgi, mille nimi on võinud lähtuda talupoja isikunimelist päritolu lisanimest. Tulenemist isikunimest oletab ka nt M. Kallasmaa Saaremaa kohanime Kreijalg (Jäm) puhul. Vähem tõenäolise variandina on nimi võinud muganeda saksapärasest samas asunud karjamõisa nimest Breinthal (ka Brunnthal, 1796 Brunnenthal). – TL
EAA.1864.2.IV-1:454, L 438p; EVK; Joh LCD: 364; KN; KNAB; Mellin; SK I: 126

Kuremetsa [kure‿metsa] ‹-`metsa›, rahvakeeles ka Kure küla Khk – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Kihelkonna vallas (Pidula mõis), 1685 Kurre Thönnis, 1816 Kurre Thomas Niggol Sohn (vabadik), 1826 Kurre, u 1900 Куре (küla).  C3
● Küla on alguse saanud varem Odalätsi alla kuulunud Kure talust. 1977–1997 oli Odalätsi osa. Kure on väga levinud nii küla-, talu- kui ka loodusnimedes. Linnunimetus on esinenud isikunimena ja paljudel juhtudel asustusnimedesse sattunud sedakaudu. Pole võimatu, et Saaremaal on Kure-nimedesse sulanud ka osa Kura-nimesid, need kaks nimetüve on igatahes segunenud. – MK
EAN; KNAB; Rehepapp; SK I: 134–135

Kuuse ‹-le›, rahvakeeles ka Metsa‿küla Kär – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Kärla kirikumõis, Kärla mõis), 1922, 1923 Kuuse.  C4
● 1977–1997 oli Mätasselja osa. Kuuse nimi tuleneb tõenäoliselt puunimetusest kuusk : kuuse, mis tuleb tavaliselt esile hiliste talude nimedes. – MK
EAN; KNAB; SK I: 139; ÜAN

Kärdu2 ‹-sse ~ -le› Khk – paik (küla) Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Lümanda mõis), 1855 Kärdu küla (võib olla kaardil hilisem pealekirjutus), u 1900 Кярдо (küla).  B4
● 1977–1997 oli ametlikult Lümanda osa, liideti 2014 uuesti Lümandaga. E. Blumfeldt on nime seostanud 1645. a üleskirjutusega Käwerti. Tõenäolisem on, et Kärdu on vabadikuküla, mis tekkis hiljem, sest veel kolmeverstakaardil (1855–1859) ei ole asustust näha. Siiski võib hilisem nimi mingi mälestuse kaudu varasemaga seotud olla, midagi külataolist oli olemas juba 1695, kui mainitud on talupoegi Köwerde Hann, Kowerde Gorrius ja Kowerde Tönnis. Rootsi-aegsetes kirjapanekutes võib sageli leida vaheldust ä ~ ö. Pigem praegune Kärdu ei ole nende otsene järglane. Üks võimalusi on, et Kärdu nimi on siirik Kaarmalt. Vrd Kärdu1. – MK
Blumfeldt 1931: 20; EAA.308.2.39;  EAA.3724.5.2206, L 3;  EAA.298.2.71, L 6; EAN; KNAB; SK I: 150

Külaküla [küla‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Küla Emm – küla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Emmaste vallas (Emmaste mõis), 1726 Külla Laas, 1782 Külla Laas, Külla Iaack (Nurste all), 1798 Külla (talu), 1871 Küllama (talu), 1913 Külla (küla).  C4
● Külanimi on lähtunud lisa- või talunimest, mille aluseks oli sõna küla. Külaküla lõunaosa, mis varem kuulus Kassari mõisa ja Prähnu küla alla, kutsutakse Saksakülaks. – MK
HK: 111; KN; KNAB; Schmidt 1871

Laane1 ‹`Laande ~ -sse›, kohalikus pruugis Laane‿küla ‹-`külla› Kos – küla Harju maakonnas Kose vallas (Ravila mõis).  B2
● Külana mainitud hiljemalt 1970, 1977–1998 oli Leistu küla osa. Külla kuuluvad peamiselt metsatalud (laas : laane ’suur tihe (okas)mets’). Laane nime kannab veel mitu teist nooremat küla. Vrd Laane2, Laane3, Laane4. – TL
KN; KNAB

Laiaküla [laia‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Lai‿küla Jõe – küla Harju maakonnas Viimsi vallas, asum Tallinnas Pirita linnaosas (Väo mõis), 1922 Laia (küla), 1923 Laiküla.  C3
● Tekkis Iru tütarkülana XX saj algul, praegu suur elamuala, haarab ka osa Pärnamäe kalmistu territooriumist. Laiaküla põhiosa on praegu Tallinna piires asumina, sellest välja jäänud osa (Käära) sai 1997 samuti Laiakülaks. Küla ei asetse kompaktselt, vaid laialt küllalt suurel territooriumil, sellest ka nimi. Vrd Laiküla. – MJ
KNAB; Nerman 2008b: 134; Puhk 1996: 172; ÜAN

Leediküla [leedi‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis Liidi‿küla LNg – küla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, poolmõis, sks Lediküll, 1591 Lettekyla, 1620 Lettekylby (küla), 1688 Lettekull, 1782 Lediküll, Ledekülla Iürri, 1798 Ledi (küla ja karjamõis).  A4
● 1782 oli karjamõis, 1872 eraldati Nõmmkülast omaette poolmõisaks. Mõisa kõrval oli samanimeline küla. Kui esimesed kirjapanekud ikka märgivad seda küla, siis võis esisilbi e olla ka lühike. Nime tähendussisu ei ole selge, võrdluseks võib tuua leede : leete ’liivaseljandik jms’. Vrd Leedi. – MK
Almquist 1917–1922: 297; BHO: 297; EAA.1.2.941:643, L 633; EAA.1864.2.IV-9:424, L 407; Hupel 1774–1782: III, 541; Mellin; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/5:98, L 96

Loksa1 ‹-le›, kohalikus pruugis ka ‹-lle›, rahvakeeles ka Aasu‿küla Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kõnnu mõis), 1630–1631 Lox Peter (Kolga vabatalupoeg), 1637 Locksa Peter (Kolga mõisa talupoeg), 1687 Loxa (Kõnnu mõisa kolm kaluritalu), 1694, 1699 Loxa Byy, 1798 Loksa (küla ja kabel).  B2
● Küla asub Valgejõe suudme lähedal, mis oli oluline kudema tulnud lõhe ja silmu püügikoht. Hiljem on püügiõigus olnud ainult Kalamäe (Kalame) talul, mis jäi tellisetehase ümber tekkinud alevi keskele. Hiljemalt XVII saj on küla kõrval kabel, mida on Kuusalu kirikukroonika andmetel parandatud 1629. Vältimaks segiminekut Loksa alevi, praeguse linnaga, nimetati Loksa küla 1977 ↑Kotka külaks; 2000 Loksa küla põhiosas taastati, lõunapoolne ots jäi edasi Kotka nime alla. Loksa nimes peitub sõna loks : loksu ’madal, vesine koht, soo’. Algul on nime ka vastavalt käänatud (omastav Lokso), kuid hiljem on see teisenenud Loksa kujule. Vrd Kotka1, Loksa3. – MJ
EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 27; EMS: V, 22, 362; EVK; KN; KNAB; Mellin; Stuart 1699; Tarvel 1983: 64; Vilbaste 1956: 150–151

Loo2 ‹-le›, kohalikus pruugis `Loo‿küla ~ `Luo‿küla Jõe – küla Harju maakonnas Jõelähtme vallas (Kostivere mõis), 1689 Loh Krog (kõrts), 1725 Loo körts, 1810–1838 Lo, 1798, 1844, 1871 Loo (karjamõis).  A3
● 1977–1997 oli Vandjala küla osa. Algselt kõrts ja hiljem karjamõis, millest XIX saj lõpuks on välja kasvanud küla. 1840–1847 pidas Kostivere vana Loo kõrtsi Järvamaalt pärit Juhan Leinberg ehk prohvet Maltsvet. Kõrtsi asukoht on praeguses Loo külas. Nimi on saadud kohalikult maastikult, loopealselt. Vrd Loo1. – MJ
 EAA.1.2.C-III-2; EE: V, 509; KN; Schmidt 1844; Schmidt 1871; Välk 2009: 7; Wrede 2006; ÜAN

Lubja ‹-le›, kohalikus pruugis Lubja‿küla Jõe – küla Harju maakonnas Viimsi vallas (Viimsi mõis), 1575 Kalckoffen, 1613 Kalckofen Jürgen (vabatalupoeg), 1620 Kalckugnen, 1688 Lubia, 1693 Lubja, 1835 Lupja.  C2
● Üldiselt on siin mainitud kaht talu kokku kahe adramaaga, Lubja kõrval oli 1575 Simen ja 1622 Gilse Mick, millest sai hilisem Kiltsi talu. Algul on talud kuulunud Pirita kloostrile, hiljem on Lubja kuulunud Haabneeme mõisa, Kiltsi Viimsi mõisa alla. 1725.–1726. a revisjonis on need kaks arvatavasti ekslikult samastatud (Kiltz oder Kalckofen). Al 1763 olid Haabneeme ja Viimsi mõisal ühised omanikud. Kohalike teateil oli Lubja Viimsi mõisa tööliste elupaik. Oma nime on Lubja küla ja külas olev Lubjamägi saanud lubjaahjudelt, sama sisuga on nime saksa- ja rootsikeelne kuju. Siin põletati lupja veel XIX saj ja ahjude koht on seniajani näha. Kiltsi (koh Kiltse, Kilsi) nime arvab P. Johansen tulenevat Otte Gylsenilt, kes oli mõisavalitseja olnud 1555. Tundub siiski, et Kiltsi nimi esineb esmakordselt alles 1622 (vrd 1688. a kaardil Kiltz, En fremmande bonde, st võõras talupoeg). Seega võib tegemist olla mehega, kes oli pärit Väike-Maarja Kiltsi mõisast. Viimase nimi tuleneb küll samast Gylsenite suguvõsa nimest. – MJ
 EAA.1.2.C-III-4; EAA.1864.2.VIII-78:15, L 15; EAA kinnistud; Joh LCD: 663; KN; Rev 1586: 21; Rev 1725/26 Ha: 366; Viidas 1992: 60

Lutsu1 ‹-le›, kohalikus pruugis Lutsu‿küla ‹-`külla› Kos – küla Harju maakonnas Kose vallas (Harmi mõis), u 1900 Луцукюля (küla).  C2
● Endine Alansi saunaküla (olla naljatamisi hüütud ka Lutsu linnaks), 1977–1998 oli ametlikult Alansi osa. Nimi on piirkonnas esinenud lisanimena varemgi, nt on 1782 Tuhala mõisas üles tähendatud Lutso Tönno hajatalu. Arvatavasti on küla saanud nime mõne talupoja lisanime vahendusel ning see võib tuleneda kalanimetusest luts : lutsu või isikunimest Luts, Lutz (‹ Ludwig). ¤ Läbi küla voolab oja, kus olnud varem palju lutsukala. Vrd Lutsu2, Lutsu3. – TL
EAA.1864.2.IV-1:536, L 516; EVK; KN; KNAB; Rajandi 1966: 114; Troska 1987: 99

Lõu ‹-le›, kohalikus pruugis Löu ~ `Löu‿küla, kirjakeeles varem ka Lõo Ans – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Salme vallas, mõis, sks Leo, 1798 Leo (mõis).  B2
● Buxhövden on mõisanime samastanud 1473. a dokumentides olevate nimedega Lode, Lahhe ja Lahye. Mõisa lähedal kirdes oli samanimeline küla. Mõisa maale 1920. a-tel tekkinud asundus liideti 1930. a-teks külaga. Nime päritolu jääb hämaraks, mainitagu, et külas oli ka Lõu talu. Lõu küla lõunaosa tuntakse Teesu nime all (1798 Teso). Vrd Lõupõllu. – MK
KNAB; Mellin; SK I: 195

Läti2 ‹`Lätti ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Läti‿küla Nõo – küla Tartu maakonnas Kambja vallas, kuni 2017 Ülenurme vallas (Luke mõis), 1299 Lettecule, 1524 Lettenkull, 1582 Latykiel, 1627 Letti Kuella, 1839 Lettiküll.  C2
● Küla nimi on tekkinud ilmselt asukate Läti päritolu märkivast lisanimest. Sama algupära on Eestis arvukalt hilisemaid talunimesid. M. J. Eiseni arvates on küla tekkinud XIII saj, mil sakslased võisid selle asustada Lätist toodud inimestega, et sundida neid ehitama Tartu piiskopilinnust. – EE
BHO: 304; Eisen 1921b; EO: 116; KN; LGU: I, 54, II, 238; PA I: 51; Rev 1624/27 DL: 138; Rücker

Mahlamäe [mahla‿`mäe] ‹-le›, rahvakeeles ka Raba‿küla Rap – küla Rapla maakonnas Rapla vallas (Alu-Rapla mõis), u 1900 Раба-кюля.  A4
● Väikesed talud praeguse linna lõunapiiril vastu Mahlamäe sood. 1977–1997 oli Sulupere küla osa. Sama nime kannab Rapla linna lõunapoolne osa. Nimi on saadud loodusobjekti järgi, Mahlamägi on heinamaa külast kagus. – PP
KN; KNAB; Vene TK 42

Miiduranna [miidu‿ranna] ‹-`randa›, kohalikus pruugis varem ka Midu‿ranna, rahvakeeles ka `Alt‿küla ~ `All‿küla Jõe – küla Harju maakonnas Viimsi vallas (Viimsi mõis), 1561 Milstrandh, 1588 Mitorannes, 1623 Millrandt, 1679 Mieto Strand, 1689 Maito Strand, 1798 Middorand.  C3
● Miiduranna küla jagati 1977 Haabneeme ja Viimsi aleviku vahel, ent taastati 1997. Nime on püütud ühendada sõnaga miil või siis kombinatsioonis sõnaga niidu. Etümoloogia pole usutav, pigem võiks tegemist olla isikunimega. – MJ
Ariste 1940: 1, 3;  EAA.1.2.C-II-35; EAA.1.2.940:154, L 145p; ENE-EE: VI, 326; EO: 20, 169; Johansen 1951: 183–184; KN; KNAB; Mellin; Viidas 1992: 101–102; Wieselgren 1951: 125–128

Moka1 ‹-le›, kohalikus pruugis ajalooliselt Moka‿küla Käi – küla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Käina vallas (Putkaste mõis), 1688 Måckakülla, 1798 Mokka.  B3
● Nime tähendussisu jääb ebaselgeks. Arvatavasti on külanimi tekkinud kas siirikuna Läänemaalt või muust talupoja lisanimest, mille päritolu ei ole teada. Vrd mokk : moka ’huul’. Vrd Moka2. – MK
HK: 151

Moka2 ‹-le› Mär – küla Rapla maakonnas Märjamaa vallas (Kasti mõis), 1591 Mocko Matz (talupoeg Kasti mõisa all), XVII saj II poolel Mocka Küla, 1712 Mocka (küla), 1725–1726 Mocka Hanso Mart (talupoeg Lokuta külas).  B1
● Sama lisanimi on varem esinenud Koonga üksjala nimes 1543 (Mattis Mock), Kullamaa khk-s Vaikna kandis vabatalupoja nimes XVI saj algupoolel (Mocka Hans) ja u samal ajal Kalju vakuses (Mocka Caupi decimator). Lisanime tähendussisu jääb selgusetuks, vrd mokk : moka ’huul’. Mokaga on 1977 liidetud Järgküla (1529 Gerkefer, 1844 Jerkul) Vrd Moka1. – MK
 EAA.1.2.C-IV-244, L 1; EAA.3.1.448:362, L 610; EAN; HK: 151; Rev 1725/26 Lä: 59; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/5:235, L 55; Schmidt 1844; Stackelberg 1928: 187, 189

Mui ‹-sse›, kohalikus pruugis varem ka `Mui‿küla Pöi – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Pöide vallas (Uuemõisa mõis), 1645 Muykul, 1738 Muikülla, 1798 Mui.  B2
● Nimele pole õnnestunud vastet leida. Murretest leiduv häälikuliselt lähim sõna on muia ’eit’. Vrd Muike. – MK
Rehepapp; SK I: 220

Mõisaküla6 [`mõisa‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis `Möisa‿küla Khk – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Lümanda mõis), 1855–1859 Мойзакюль, u 1900 Мойзакюля (küla), 1909 Moisakülla mit Ges. Koplimetsa, Koiga, Piridi.  B4
● 1977–1997 oli ametlikult Lümanda osa. Küla on nime saanud Lümanda mõisa järgi, mille lähedal põhjas küla asub. Külaosi nimetatakse siin löugasteks, on Koblimetsa löugas (läänes, 1798 talu Kablimets) ja Läkulöugas ehk Uusküla (idas). – MK
BHO: 360;  EAA.298.2.71, L 6; EAN; KN; KNAB; Mellin

Mõisaküla8 [`mõisa‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis `Möisa‿küla Ans – paik (küla) Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Salme vallas (Tiinuse mõis).  C2
● Tiinuse mõisa maale 1920. a-tel rajatud asundusküla, algselt Tiinuse asundus (1923). Mõisaküla nime all kirjas 1945. 1977–1997 oli Kaugatoma osa, liideti 2017 uuesti Kaugatomaga. Küla on nime saanud Tiinuse mõisa järgi. Varem on kohta nimetatud ka Männi asunduseks (1938). Tiinuse mõisa (1782 Tinusse mois, sks Ficht, 1645 Fücht) kohta on teateid XVI saj keskelt. Eestikeelne nimi pärineb oletatavasti 1629. a mõisaomaniku Henricus Radingiuse nimest. Vrd Kaugatoma. – MK
BHO: 81; EAN; EM: 120; ERA.14.2.716 (Saare maavalitsuse ettepanek 10. V 1939 nr 271/5 asunduste nimede muutmiseks); KNAB; SK I: 427

Mõisaküla11 [`mõisa‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis Mõesa‿küla Juu – paik (küla) Rapla maakonnas Rapla vallas, kuni 2017 Juuru vallas (Härgla mõis), 1725 Moisaküll, 1744 Moisa Assim.  B3
● Liideti Härglaga 1977. P. Johansen peab seda varasemaks Härgla mõisa asukohaks, sest 1467 on juttu Härgla külast mõisaasemega (dat dorp to Harkel myt der hauestede). Kui 1516 oli Härgla mõis uuesti rajatud, siis ilmselt kandus mõisa juures olnud küla üle Mõisaküla kohale. ¤ Rahvasuus on pärimus, mille kohaselt olevat Mõisaküla kohal varem olnud Paistu mõis. – PP
EAA.3.1.479:386, L 384p; Joh LCD: 357; KN; Rev 1725/26 Ha: 293

Mõisaküla12 [`mõisa‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis Möisa‿küla, kirjakeeles varem Tahula-Mõisaküla Kaa – paik (küla) Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Tahula mõis).  B4
● Esineb omaette külana 1920.–1930. a-te allikas (1922 Tahula mõisaküla), väikekohti on näha juba u 1900 koostatud üheverstakaardil. Pärast 1930. a-id liideti ilmselt Tahulaga. Taastati omaette külana 1997, ent liideti 2014 uuesti Tahulaga. – MK
KNAB

Mõisataguse [`mõisa‿taguse] ‹-le›, rahvakeeles varem ka Türgi‿küla ~ Sauna‿küla Rap – paik (küla) Rapla maakonnas Rapla vallas, kuni 2017 Raikküla vallas (Järvakandi mõis), u 1900 Тюргикюля, 1913 Moisataga.  A1
● Endine saunaküla, tekkinud XIX saj lõpus; algselt Mõisataguse, 1936 nimetati Türgi külaks, ent 1945 oli taas Mõisataguse. 1977 liideti Valli külaga. Nime on saanud suhtelise asukoha järgi mõisa suhtes; Türgiküla viitab ilmselt Vene-Türgi sõjale, milles käinud sõdurid said maad (külas on mh Pulgari /Bulgaaria/, Serbia ja Türgi talu). – PP
BAE; ERA.14.2.713 (Järvakandi vallavolikogu 30. XII 1936 koosoleku protokoll nr 4); KNAB; Vene TK 42

Niine ‹-le›, kohalikus pruugis ka Niine‿küla Rap – paik (küla) Rapla maakonnas Märjamaa vallas (Ohukotsu mõis), 1412 Nyene, 1505 Nyne, 1798 Ninia (talu), u 1900 Нине (küla).  C4
● Liideti 1977 Ohukotsu külaga, praegu osa Ülejõest. Niine või ka *Niinja nimi on ilmselt seotud sõnaga niin ’pärn’. – PP
Bfl: I, 111, 673; KNAB; Mellin

Nooritsmetsa [noorits‿metsa] ‹-`metsa›, kohalikus pruugis Noorits-`Mõts‿külä ~ Loorits-`Mõts‿küla Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas (Ahja mõis), 1582 Meckulla, 1627 Metzkuella, 1675 Noriste Metze Külla, 1712 Nuritsa Mötz Kühlast (seestütlev), 1729 Noritza Metsküllast (seestütlev), 1730 Noritsa Mets, 1764 Loritse Möts, Luritsa Mets, 1796 Noritsemets.  B1
● Külanimi oli algselt lihtsalt Metsküla (Mõtskülä), Noorits- ehk Loorits- lisandus nimele XVII saj lõpul, eristamaks seda Ahja-Metskülast (↑Mõtsküla). A-ni 1977 oli nimekirjas Noorits-Metsküla. Praegune nimekuju pole kõige parem valik, sest lõhub järjepidevuse. J. Simm vaatleb nimealguse n-i ja l-i vaheldust kui häälikuvaheldust ja ühendab selle isikunimega. L. ja I. Rootsmäe ütlevad täpsemalt, et tõenäoliselt on selleks isikuks Narva linnapea Lorenz von Nummers, kes koos vennaga sai 1660 pandiõiguse Mooste ja Kauksi mõisale ning küllap koos nendega Nooritsmetsa külale. Enne kuulus küla Ahja mõisale ja oli Ahja päralt jälle XVII saj lõpul. See fakt annab põhjust Rootsmäede oletuses veidi kahelda. Lisaks näib, et Noorits- on nimes vanem kui Loorits-. Isiku järgi küla nimetamist toetab siiski rahvatraditsioon, mille järgi küla sai eristava nime külavanemalt. Nooritsmetsa omaette osad on Aeniidü (Plv) põhjas ja Paloots läänes, mis õieti oli Palootsa-Piiri, kaks vanatalu, mille ostja liitis üheks koos popsitaredega. Need asusid Mooste valla piiril, palu otsas. Naljatlevalt kutsuti ka Nuustaku ehk Truia liinaks. ↑Kaaru küla hõlmab Nõukogude ajast Nooritsmetsa kirdepoolsemaid vanatalusid koos popsikohtadega. Vrd Mõtsküla. – MJ
BHO: 391; Rootsmäe 2016: 606–608; Simm 1973: 77, lisa 120; Simm 1975a: 191–192

Nõlva ‹`Nõlva ~ -sse›, rahvakeeles varem ka Põdra‿küla Rap – küla Rapla maakonnas Kehtna vallas (Järvakandi mõis), 1467 Nolwe (mõis), 1579 Nelwe (küla).  A2
● Küla on nime saanud ilmselt maastikutermini nõlv järgi. Rööpnime (1913 Pedrakülla) esineb mõnes uuemas allikas. Küla põhjaosas paikneb endine Allika küla (liidetud pärast Teist maailmasõda), mille nime on mainitud 1579 (Hallicke), võib-olla aga juba 1460 (Alkhowde). – PP
BAE; Bfl: I, 241, 264, II, 48; KNAB

Paasi ‹-le›, kohalikus pruugis ka `Paasi‿küla ~ `Paas‿küla Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Vihula mõis), 1913 Pasik, Пазику.  A2
● Küla tekkis XIX saj II poolel Vihula küla kruntimisel Vihulast välja viidud taludest, millele lisandusid 1920. a-tel Armi karjamõisast moodustatud asundustalud. Paasi nimi tuleb küla paese pinnase järgi. Armi karjamõis (sks Harm) tekkis E. Tarveli arvates XVIII saj II poolel (nt 1796. a kaardil Harm). Armi nimi esineb esmakordselt 1541 kujul Hofes Koppel zu Harme, taluna 1542 Gesinde zu Harme. Nimi võib tulla kirjeldavast isikunimest, L. Kettunen on pakkunud Kose Harmi küla puhul soome sõnu harmi ’hall’ või ’hall loom’, kõne alla võiks tulla ka rannikumurdes esinev arm : armi ’kurb, nukker’. – MA
Bfl: I, 1186, 1207; EMS: I, 432; EO: 128; EVK; KN; KNAB; Mellin; Tarvel 1983: 46, 112

Pedja ‹`Petja ~ -le›, rahvakeeles Päde‿küla Lai – küla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas (Vaimastvere-Ripuka mõis), 1411 Petyenculle, 1599 wieś Pedykniła, Pedekiula, 1601 Padekulla, 1624 Paddokill, Peddeküll, 1839 Peddeküll.  A1
● A-ni 1977 ametlikult Päde küla. Praegune nimi on pandud Pedja raudteejaama järgi, mis omakorda sai nime Pedja jõelt. Pedja ja Päde on ilmselt sama päritoluga nimed, sest Pädeküla varasemad nimekujud sisaldavad ka j-häälikut (veel u 1900 on kaardil Педьякюль). Jõenime lähteks peetakse üldiselt sõna pedajas ’mänd’. Esisilbi vaheldust e ~ ä (jõe ja küla nimes) esineb ka mujal eesti murretes, vrd VJg pädajas ’pedajas’. Teise silbi vaheldus a ~ e on V. Palli arvates raskemini seletatav. Pedjaga on 1977 liidetud ka Villakvere küla hajatalusid. Nende alal paiknev Meesla (1599 wioska Myśli, 1627 Meestla) on vana asulakoht. Samas on olnud ka *Ambjärve küla (1599 wioska Ambior, 1601 Ambia veski, 1638 Ambigerwi Oya, praegu Onga jõgi). – PP
EO: 48; PTK I: 176–177, 194; P XVI: 112, 140; Rev 1601: 169; Rev 1624/27 DL: 169; Rev 1638 II: 164; Vene TK 42

Penu ‹-le›, rahvakeeles ka Roti‿küla Hää – küla Pärnu maakonnas Häädemeeste vallas (Orajõe mõis), u 1900 Пено (küla), 1923 Penu.  A2
● Hiline küla, kujunenud XIX saj lõpuks. Vanu Penu talusid leidub Saaremaal, võimalik, et nimi on sealt sisse toodud. Nime aluseks on isikunimi, vrd Pennu, Penu ‹ Benjamin või Penu ‹ Benedictus või Benno, Penno ‹ Bernhard. Penu lõunaosa on tuntud Naarismaa nime all. Penu külaga on 1977 liidetud Kura (1839 Kura talu) ja Räägu (u 1900 Ряго) küla. ¤ Rotiküla nime on sellest, et on pisiksed maad, ühessa vakamaad, sii on ju roti juuks, sellest sis, et nii väikst sii ühessa vakamaad, minu isal olli ka see maa. Meie ollime küla järgi rotlased, vaesed rotlased. (1961) Vrd Penuja. – MK
KM: RKM II 108, 73/4 (4) – 1961; KNAB; Rücker; SK I: 285

Peraküla1 [pera‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Pära‿küla Ris – küla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Nõva vallas (Nõva mõis), 1615 Päraküll, 1689 Parakyll, 1725 Perrakülla Mart (talupoeg Nõva mõisa all), 1798 Perrekül.  A1
● Võiks arvata, et nime lähtekohaks on pera ’pära, tagumine osa, tagumine’, kuid murdes esineb see sõna ä-lisena. Siiski tuleb märkida, et kohanimedes ei ole muutus er › är alati toimunud. Vrd Peraküla2, Perametsa. – MK
EAA.1.2.938:5, L 4; EAA.1.2.940:1228, L 1212p; KN; Mellin; Rev 1725/26 Ha: 226

Põhja ‹-le›, kohalikus pruugis Põhja‿küla Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kiiu mõis), u 1900 Похя (küla).  C3
● 1977–1997 oli Allika küla osa. XIX saj asusid praeguse Põhja küla kohal Mäepea ja Pirsallika (↑Allika⁵) küla hajatalud ja vabadikud. Uusi talusid rajati vanade vahele peamiselt Kurblu oja kaldale. Külana kujunes välja XIX saj lõpuks. – MJ
KNAB; Vilbaste 1956: 160

Pööra ‹-le›, kohalikus pruugis Pööra‿küla Ksi – küla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, kuni 2017 Puurmani vallas (Härjanurme mõis), ? 1530 Poerekul, 1560 Porkel, 1582 Pirakula, 1627 Poera Kuella ~ Pöra külla, 1839 Pöraküll.  A3
● V. Palli arvates võib nime küll seostada sõnaga pöör : pööra, millel on mitu tähendust, kuid tekkemotiiv jääb raskesti seletatavaks. 1977 liideti Pööraga ↑Mäenda küla. – PP
BHO: 465; KNAB; PA I: 116; PTK I: 196–197; Rev 1624/27 DL: 16; Rücker

Raikküla [`raik‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Rai‿küla Rap – küla Rapla maakonnas Rapla vallas, kuni 2017 Raikküla vallas, mõis, sks Rayküll, 1469 Raiküll, 1557 Reykull, 1725 Rayküll.  A4
● Raikküla mõisat on esimest korda mainitud 1469. Mõis ja samanimeline küla (↑Raela) olid kõrvuti sajandeid. Mõisanime eestikeelne kuju on tõenäoliselt tekkinud saksa nime vahendusel, sest küla nimi on häälikuseadusliku teisenemise teel muutunud Raelaks; mõlemal nimel on sama algupära. Mõisat on XVIII saj eesti keeles nimetatud *Värsi mõisaks (1732 Wärse m.) mõisaomanike Fersenite järgi, kelle käes oli mõis 1540–1703. 1920. a-tel mõisa ümber tekkinud asundust nimetati 1930. a-tel Asukülaks, hiljem kuni 1977. a-ni Asunduseks. Raikkülaga liideti 1977 lääneosas paiknev Allika küla, mis kujunes 1920.–1930. a-tel. XV–XVI saj on Raikküla lähedal olnud *Tammküla (1492 Tamkull, 1506 Damküll, 1540 Tamekul, 1584 Tamküll), mille täpsem asukoht ei ole teada. – PP
Bfl: I, 280, 1467; Eesti TK 200; Gustavson 1978: 11; Joh LCD: 562–563; KNAB; Thor-Helle 1732: 313

Raja1 ‹-le›, kohalikus pruugis ka Raja‿küla Trm – küla Jõgeva maakonnas Mustvee vallas, kuni 2017 Kasepää vallas (Laius-Tähkvere mõis), vn Ра́юша, Ра́юши, 1798 Mustwe Raja.  A1
● Peamiselt vene asustusega küla. Tekkis mõisa lõunapiiril ehk rajal. 1977–1998 kandis Raja aleviku nime, hõlmates ka Tiheda. – PP
KNAB; PTK I: 200

Rajala ‹-sse›, rahvakeeles varem `Teo‿küla Hag – paik (küla) Rapla maakonnas Kohila vallas (Pahkla mõis).  B2
● Mõisa moonakamajad, Pahkla asunduse osa, mis 1939. a paiku sai Rajala nime selle järgi, et asunud Tuhala valla piiril. 1977 liideti Pahkla külaga. – PP
ERA.14.2.713 (Kohila vallavalitsuse kirjad 28. II ja 2. III 1939); KNAB

Randküla [`rand‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis `Ran´t‿küla Jaa – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Orissaare vallas (Maasi mõis), ? 1543 tho Rantkuelen up Ozel ahn dem strande (kaks talupoega, Jacob Sickman ja Tonnies Latblieven), 1645 Rantkülla.  A1
● 1570 on Pöide vakuses nimetatud talupoega Rantkülla Cerstich. L. Kettunen märgib, et külanime hääldus olevat Rańtküla, mistõttu ei saavat lähtuda sõnast rand, seletust rant : randi ’äär, serv’ peab ta vihjamisi rahvaetümoloogiaks. Ta esitab vasteks muganduse rańt saksa ja alamsaksa sõnast Grand ’sõmer’. Küla asub Rannaküla, endise mõisa kõrval. ¤ Rantküla oli tulnd, jah, Randi möisa järge. See oli ikka Rannaküla möisast veel vanem, aga noh küla nimi on selle möisa nimetuse järgi tulnd. (1990) Vrd Randivälja, Rannaküla8. – MK
BHO: 484; EO: 318; Johansen 1951: 308; KN: 1990; Rehepapp; SK I; SMF: 124

Rooküla [`roo‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis varem ka `Rook‿küla ~ `Rookla Kos – küla Harju maakonnas Anija vallas, mõis, sks Rohküll, 1241 Rocol, 1324 Rokele, 1524 Rokull (küla), 1726 Rohküll (mõis), 1922 Rookla (küla), 1935 Rooküla.  A1
● Põline küla. Veel 1586 kuulus Paunküla mõisa alla, Rooküla mõis rajati XVII saj keskpaiku. 1977 liideti Rooküla asundus ja küla. Nime lähtekohaks võivad olla sõnad roog : roo või rohi : rohu ~ roho + küla. P. Johansen kõrvutab nime soome kohanimega Ruokola. L. Kettunen pakub võimalikuks algvormiks *Rohoküla. Rookülast kagus on endine Kaivere kõrtsikoht, mida P. Johansen seostab Taani hindamisraamatus 1241 mainitud nimega Kaipiaveræ (viimati 1871 Kaefer, Kaëwer). Vrd Alavere1. – TL
Bfl: I, 913; Eesti TK 50; EO: 94; EVK; Joh LCD: 394, 578–579; KNAB; Rev 1725/26 Ha: 310

Sae1 ‹-le›, kohalikus pruugis `Sae‿küla ‹-`külla› Kos – küla Harju maakonnas Kose vallas (Paunküla mõis, Ravila mõis), 1694 Sage Adams (talu), 1796 Säge M. (veski).  A2
● Külana mainitud 1970, 1977–1998 oli Paunküla osa. Külanimi lähtub kunagisest lisanimest, mida saab kõrvutada sõnaga saag : sae, võrdluseks sobib ka ürikutes kirjapandud isikunimi Saggj. ¤ Asub Paunküla lähedal Pirita jõe ääres, nimetuse on saanud sellest, et jõel asub veski ja laualõikamise vabrik (1956). – TL
BHO: 527;  EAA.1.2.C-IV-64, L5; KN: 1956; Mellin; Mägiste 1929: 45

Sangaste1 ‹-sse›, rahvakeeles Kiriku‿küla San – alevik Valga maakonnas Otepää vallas, kuni 2017 Sangaste vallas (Sangaste kirikumõis, Sangaste mõis), 1522 Sangnitz (mõis), 1582 Sangnic (küla), 1601 Sanngnitz (mõis), 1638 Sangenitz (mõis, küla), 1839 Sagnitz (mõis), Sangaste (küla).  C3
● Praegust Sangaste alevikku kiriku ümbruses on rahvakeeles kutsutud Kirikukülaks. 1920.–1930. a-tel oli see Sangaste kirikuasundus, 1970. a-tel Kirikuküla alevik, al 1977 Sangaste alevik. Vana Sangaste küla kuulub tänapäeval Väljaküla, osalt Muhkva piiresse. Mõis asub praeguses ↑Lossikülas. Kõik nime varasemad kirjapanekud käivad vana küla või mõisa, mitte praeguse Sangaste aleviku kohta. Kirikuküla sai Sangaste nime mõisalt, mõis omakorda külalt. L. Kettuneni arvates tuleb Sangaste nimi sõnast sang : sanga, viidates mingile kõverusele, ent see sõna esineb Lõuna-Eestis laialdaselt kujul vang : vangu, mistõttu võib arvamuses kahelda. ste-lõpulised nimed sisaldavad tavaliselt mingit isikunime. Nime aluseks võib olla nt preisi isikunimi Sange või Sangus (’viljavihk’). Vrd Sangaste2. – MF
BHO: 526–527; ENE: VII, 81; EO: 214; KNAB; PA I: 69, 169; Rev 1601: 32; Rücker; Siliņš 1990: 284

Saunaküla [sauna‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis Saana‿küla Rap – küla Rapla maakonnas Kehtna vallas (Valtu mõis), u 1900 Сауна.  A4
● Kaerepere küla juurde XX saj alguseks kujunenud saunaküla, kuulus 1977–1997 Kaerepere küla alla. – PP
Vene TK 42

Seliküla [seli‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Säli‿küla ~ Sälik‿küla JJn – küla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Järva-Jaani vallas, mõis, XIV saj Selekulle, 1440–1480 Sellicull, 1564 Sellenkull.  A3
● Nime võib seostada maastikuterminiga selg : selja ’seljandik’, kuid võimalik on ka tulenemine isikunimest *Sell. 1977 liideti Selikülaga ↑Älli küla. – FP
Blumfeldt 1949: 170; EAA.1.2.933:19, L 18p; EVK; Johansen 1930a: 151; Rev 1725/26 Jä: 84

Seli-Nurme ‹-`Nurme›, rahvakeeles varem `Jun´n‿küla Rap – küla Rapla maakonnas Rapla vallas (Seli mõis), 1922 Nurme.  A3
● Hajatalud Seli mõisa läänepiiril, mis 1920. a-tel kujunesid omaette külaks. 1977–1997 oli Mõisaaseme küla osa. – PP
KN; KNAB

Suure-Rootsi ‹-le›, rahvakeeles ka `Suur‿küla Pha – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Pihtla vallas (Tahula mõis), 1788 Groß Rotzeküll, 1798 Rotzi gros, 1811 Gross Rotzküll, 1903 Сууре Роотси.  C1
● 1977–1997 oli ametlikult Vätta osa. Juba 1497 on Vätta poolsaarel mainitud rootsi küla (Vettel), 1556 vakust Vettel. Küla on nime saanud rootslaste järgi. Ka Vätta nime (1492 strand to Fettel) on seostatud rootslastega, P. Johansen on nimele toonud võrdluseks Lääne-Ojamaal asuva Vättle. Vrd Väike-Rootsi, Vätta. – MK
 EAA.2072.3.212, L 2; EAN; ERA.T-6.3.938, L 1; KNAB; SK I: 398, 508

Sõrve-Hindu ‹-le›, rahvakeeles Indu ~ Indu‿küla Ans – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Salme vallas (Jämaja kirikumõis, Torgu mõis), 1645 Hinto Matz, 1795 Hindo (küla), kuni 2017 Hindu.  B3
● Küla on kuulunud ka Abruka mõisa alla. 1977–1997 oli ametlikult Anseküla osa, hargtäiend Sõrve- (poolsaare järgi) lisati nimesse 2017 Saaremaa valla moodustamisel, kui samasse valda tuli teinegi Hindu küla. Hindu nimi on tõenäoliselt tekkinud talunimest, mille lähtekohaks on isikunimi Hint, Hintu. Vrd Hindu1, Hindu2. – MK
EAN; KNAB; SK I: 47

Sääsküla1 [`sääs‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis varem ka `Seas‿küla Kos – küla Harju maakonnas Kose vallas, poolmõis, 1417 Sesskul (külaase), 1653 Sehsküll (hajaküla), 1726 Sesskülla Jürri (hajatalu peremees Kirivalla külas), 1782 Sehskülla Hans, Sehskülla Jurry (talupojad Kirivalla külas), 1871 Saeskül.  A2
● XV saj on üles tähendatud Sääsküla-nimeline külaase, küla on selle sajandi kirjapanekutes märgitud mahajäetuks. Hiljem esineb hajaküla nimena või hajatalu peremehe lisanimena. Hajakülast on välja kasvanud samanimeline poolmõis. Ametliku külana mainitud 1970, 1977–1998 oli Riidamäe osa. Nimi on võinud lähtuda sõnast sääsk : sääse. Sõnadel sääs(k) ja sääs(t) on eesti keeles mitmeid tähendusi, nagu ’putukas, kihulane’, ’merikotkas’, ’kalapüünis’. Vrd Sääsekõrva, Sääsküla2, Sääsküla3. – TL
Bfl: I, 119; EAA.1864.2.IV-1: 523, 525, L 502p, 504p; EAA kinnistud; EVK; KNAB; Schmidt 1871

Tagametsa [taga‿metsa] ‹-`metsa›, rahvakeeles ka Käbi‿küla Kei – küla Harju maakonnas Saue vallas (Ääsmäe mõis), 1913 Метсануркъ.  B1
● 1977. a Ääsmäe asundusest eraldatud küla; 1920.–1930. a-tel nimetati Metsakülaks, veel varem ka Metsanurgaks. Algselt saunad Ääsmäe külas. Küla piiresse kuulub lõunaosas Põrsu ehk Põrssu (Hag, 1798 Perso, 1913 Porsu), mis liideti pärast Teist maailmasõda. Nime lähteks on sõna põrsas. – PP
KN; KNAB; Mellin

Tapupere [tapu‿pere] ‹-`perre ~ -sse›, rahvakeeles varem Sandi‿küla Rap – küla Rapla maakonnas Rapla vallas (Sikeldi mõis), 1835 Tapporre (saun Sikeldi mõisas), 1850 Tappoperre, u 1900 Санди, 1922 Tapupere.  C3
● Endine saunaküla, 1977–1997 oli Palamulla küla osa. Kasutusel ka perekonnanimena. ¤ Rahva seletus nime tekkele on järgmine. Tapupere talukoha saanud endale keegi Kenn tänutäheks mõisa noorhärra karu käest päästmise eest. Talu juures kasvanud palju metsikuid humalaid, mida hüüti tappudeks; sellest on tulnud Tapupere nimi. (1963) – PP
EAA.1864.2.VIII-93:169, L 172p; EAA.1864.2.IX-60:349, L 358p; KN: 1963; KNAB; Vene TK 42

Terepi ‹-le›, rahvakeeles ka Terepi‿`nukk, rahvakeeles varem ka Üle‿lüisi Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Mooste vallas (Rasina mõis), 1922 Terepi, 1925 Terepinurk, Ülelüüsi küla.  C3
● Rahvatraditsiooni kohaselt rajasid küla u 100 aastat tagasi, st u XIX saj keskel, Sikuta küla elanikud. J. Simmu järgi olid nad väljarändajad, L. ja I. Rootsmäe teatel Sikuta küla siis lammutati. Terepi nime seletavad Simm ja Rootsmäed vene sõnaga тереб, mis V. Dali sõnaraamatu järgi märgib võsast puhastatud kohta. Ülelüüsi (Ülelüisi) külaks kutsuti Terepit seepärast, et ta asetses Rasina poolt vaadatuna teisel pool veskitammi. Sikuta küla, mis asus Rasina mõisast edelas hilisema Rasina asunduse kohal, on rahvapäraselt kutsutud peamiselt Sikti, harvem ka Sikuti või Sitki külaks (1730 Sikkuti Kül, 1744 ja 1767 Sikkota, 1805 Sickuta). See olnud rahvapärimuse järgi juba enne Rasina mõisa asutamist suur ja rikas küla, lõhuti mõisa poolt 1860.–1870. a-tel. Nime tuletab Simm tegijanimest sikutaja (nagu Kokuta). Esmamainingus ja rahvapärastel kujudel on siiski lõpus -i. 1744 ja 1758 on küla korduvalt nimetatud Rasina külaks (1744 Dorff Rasin oder Sickotakülla), tõenäoliselt on tegemist Väike-Rasina külaga (Klein Rasin), hilisema Ülekülaga. 1977 liideti Terepiga Nisumäe (1970), mis rajati karjamõisana XX saj algul, ja Üleküla (varem Ülejõe, 1796 Üllejöe). Vrd Tärivere. – MJ
KNAB; Mellin; Rootsmäe 2016: 662–663, 668; Simm 1972: 291; Simm 1973: 107, 116–117, 134, lisa 185–186; Tartumaa 1925: 476

Tiheda ‹-le›, rahvakeeles ka Vene‿küla Trm – küla Jõgeva maakonnas Mustvee vallas, kuni 2017 Kasepää vallas (Vaiatu mõis), vn Ти́хотка, 1624 Tieheta, 1657 Tihit, 1839 Tihheda.  A1
● Vene asustusega küla. 1977–1998 kuulus Raja aleviku alla. Kuigi eestikeelse nime võib seostada sõnaga tihe : tiheda, pole välistatud, et see on venekeelse nime Tihhotka rahvaetümoloogiline mugand. 1601. a revisjonis on loetletud kõrvuti Mustwett, Dehuta (mõnes tõlgenduses Kichuta või Tichuta), Kassepe (või Kassupe), Omatto. Seejuures Dehuta ja Tichuta saaks samastada Tihedaga, Kichuta aga hoopis Kükitaga. – PP
BHO: 595; EO: 12; PTK I: 238–239; Rev 1601: 165; Rev 1624/27 DL: 176

Tilga3 ‹-le›, kohalikus pruugis ka Tilga‿küla Krj – paik (küla) Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Leisi vallas (Aru mõis, Metsküla mõis), 1645 Tilka Hanß, 1782 Tilga Jack.  B2
● Liideti 1977 Metskülaga, varasem nimi ka Metsküla III. Külanimena esineb 1922. a rahvaloenduse materjalides. Nimi pärineb talunimest. Vrd Tilga1. – MK
KNAB; SK I: 429

Torgu-Mõisaküla [torgu-`mõisa‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, rahvakeeles Möisa‿küla Jäm – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Torgu vallas (Torgu mõis), 1811 Moisaküll, kuni 2017 Mõisaküla.  B3
● Kirjapanekute järgi otsustades hiline küla. 1977–1997 oli jagatud Kargi ja Torgu vahel. Hargtäiend Torgu- (mõisa ja valla järgi) lisati nimesse 2017 Saaremaa valla moodustamisel. Küla jagati vanasti kaheks: Karumetsa (põhjapoolne osa) ja Vesikumetsa (lõunapoolne osa). – MK
EAN; KN; KNAB; SK I: 226

Tuti ‹-le›, rahvakeeles varem ka `Ves´ki‿küla Rap – küla Rapla maakonnas Rapla vallas (Alu-Rapla mõis), 1922 Tuti.  A4
● Osa ajaloolisest Rapla külast (1796. a kaardil Alt Rappel). 1977–1997 oli Sulupere küla osa. On praeguse nime saanud Tuti talu järgi (hiljem ühendatud Romuluse taluga), nimi on ilmselt olnud talupoja lisanimi. Võib-olla on lähteks loodusnimi Tutimägi Karjamardi pere heinamaal. Rahvasuus on Sõeruma veski järgi nimetatud ka Veskikülaks ja varasema Hertu, praeguse Rapla raudteejaama järgi Vaksalikülaks. – PP
KNAB; Mellin

Uusküla1 [`uus‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis Uue‿küla ‹`Uude‿`külla› Jõe – küla Harju maakonnas Jõelähtme vallas (Maardu mõis), 1491 Niege bue, 1529 Nyebue, 1693 UhsKylla, 1798 Uekül.  A3
● 1977–1997 oli Kallavere küla osa. Nagu omadussõnalise algusosaga nime puhul tavaline, on käänatud mõlemaid pooli: Uusküla : Uuestkülast. Seetõttu esinevad allikates paralleelselt kujud Uusküla ja Uueküla, kohalikus pruugis on juurdunud viimane. P. Johanseni järgi ei saa küla, mida 1471 on nimetatud Nybu, olla Uusküla Maardu rannas, kuna ürik räägib ainult kloostri küladest. Seetõttu samastab ta Nybu ↑Püünsi külaga. Kuid 1552 on mainitud meest, kes on elanud Pirita kloostri rannakülas nimega Uxkul (Thomas Bon tho Uxkul am strande bi S. Birgitten wonhafftig), mis võiks olla Uusküla kirjapanek. On arvatud, et Uusküla on Rootsi-Kallavere tütarküla, küllap ainult seetõttu, et asub viimasest veidi loode pool. Ilmselt pole juhus, et just Uuskülast algas lääne poole Maardu mõisa Rannavald. Küla on peetud rootslaste asutatuks, kuid see arvamus pole piisavalt põhjendatud; 1491 pole elanikke otseselt rootslastena mainitud. Tundub, et Pirita kloostrile kuulunud külad ongi algselt kandnud rootsikeelset nime. Nime keelelist päritolu on raske kindlaks teha, sest üsna algusest peale esinevad vaheldumisi eesti ja rootsi samasisulised nimekujud (Nyby ’uus küla’). 1534 esines eestikeelne kuju isikunimes Mattis Uszkulla. Samas on nimi väga läbinähtav ka kirjapanijale, kes võis selle lihtsalt ära tõlkida. – MJ
BHO: 616;  EAA.1.2.C-III-13; ENE-EE: X, 105–106, XII, 626; EO: 293; Johansen 1951: 167–168, 182; Jung 1910: 13; Jõelähtme 2010: 146, 148–149; Wieselgren 1951: 181; ÜAN

Vahastu2 ‹-sse›, rahvakeeles `Suur‿küla Tür – küla Rapla maakonnas Rapla vallas, kuni 2017 Kaiu vallas, mõis, sks Wahhast, 1534 Waesz, 1574 Waesthz (talu), u 1900 Вагастъ (alevik).  A4
● Vahastu mõis rajati 1627. Võimalik, et Vahastu oli enne seda talu Raasiku külas. Vahastu varasemate kirjapanekute samastamine praeguse külaga, ajaloolise Raasikuga, on küsitav. P. Johansen on Raasikut pidanud Vahastu varasemaks nimeks, ehkki ta on eristanud Raasiku küla (Rasick) ja Vahastu talu (Waesthz); võimalik, et Vahastu talu arvati hajataluna Raasiku küla juurde. Varasem talu võis nime saada praegu Suurekivi külas oleva suure kivi, nn vahakivi järgi, mida hiljem on nimetatud Vahastu rändrahnuks, ka Vahastu mõis ise asub Suurekivi küla piires. Vahastu nimi on aga XX saj alguseks rännanud mõisa kohalt lõunasse, ajaloolise Raasiku küla nimeks (1564 Rasiko, 1615 Rassick, 1726 Rasick, 1796 Rasik, 1871 Rasiko). Vahastu külaga on 1977 liidetud Nõmmküla ehk rahvapäraselt Kõrgemäe (külana 1930. a-test), Saunametsa (1871 Saunamets, u 1900 Саунаметса) ja Tagasmäe (u 1900 Тахасма) küla. Vrd Suurekivi. – MK
EVK; Hakulinen 1956: 402; Joh LCD: 173, 241; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Jä: 149; Ungern-Sternberg 1912a: 74, 85

Vandjala [`van´djala] ‹-sse›, kirjakeeles varem ka Vainjala, rahvakeeles Vene‿küla Jõe – küla Harju maakonnas Jõelähtme vallas (Kostivere mõis), 1241 Uvanghælæ, 1424 Wandel, 1513 Wandegel, 1637 Wandila Külla, 1688 Wainjalga By, 1798 Wainjalla.  A3
● Wrede järgi oli Vandjala (Wanjala) 1725 olnud 1711. a katkust saadik tühi, kuid sinna asuvat peagi elama vene talupojad. 1725–1732 Vandjala küla eraldi ei mainitud, külana oli 1732 Kostivere mõisa all ainult Parasmäe, mille 45 talupojast oli 25 vene nimega, 1725–1726 oli kolm talupoega Kostivere küla all. Kuigi küla võis tühjaks jääda ka Põhjasõja sündmuste tõttu, on Vandjala mõningail teateil tühjaks küüditatud, et sinna vene talupoegi asemele tuua. Kostivere mõis kuulus tollal keisrinna Katariina I-le, ka Parasmäe külla on elama asunud vene talupojad. P. Johansen võrdleb külanime Vaindloo ja Vainupää nimedega, L. Kettunen arvab, et nimi koosneb kahest osast, vaen ~ vain ja jalg. Seejuures võib algusosa tähendada nii vaenu kui ka niitu. Tundub kaheldav, et külanimi oleks tähenduslikult seotud vaenujalal olemisega. Samas on lõunaeesti vandlane tähendanud vaenlast ja läheduses on Võerdla küla (*Võõrla), ehk on külades olnud muiste võõrast etnilist elementi. Maastikusõnana võiks vain kõne alla tulla, kuid siis pole põhjendatud järelosa jala. Vaid 1241 on nimekuju g-ga, lugeda tuleks *Vangele või *Vangela. g võib olla ka eksitus, kuid siiski on ka 1550 Wangel. Varasemate kirjapanekute põhjal on külanimi pigem olnud *Vandela. Seega on tõenäoliselt tegemist la-lõpulise nimega. Ka küla rahvuslik koosseis XVIII saj-st võib nimekujule mõju avaldanud olla. Kuigi küla elanikud on ammu eestistunud, on külanimi ümberkaudse rahva suus tänaseni Veneküla ning Vainjala või Vandjala nime eriti ei kasutatagi. Vandjalaga on 1977 liidetud osa Püümetsa külast (HJn, 1970). – MJ
BHO: 638;  EAA.1.2.C-III-7; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 3; EO: 50–51, 333; Johansen 1951: 157; Joh LCD: 643–644; Jõelähtme 2010: 189–190; Lepik 2002–2003: 4; LCD: 45v; Mellin; Vilbaste 1949: 555; Välk 2009: 6; Wrede 2006: 43

Vea ‹-le›, kohalikus pruugis `Vea‿küla Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Pala vallas (Jõe mõis), 1582 Wyakula, 1585 Wehakul, 1592 Wichakule, 1722 Weokullast, 1758 Wiacks, Weakull.  B3
● Nimi lähtub tõenäoliselt sõnast viha (vrd ka Vihula), mis on ehk olnud isikunimi (J. Mägistel nt Vihas, Vihavald). 1977 liideti Veaga Kogri (u 1900 Когри) ja Ojaküla (1937; u 1900 Урукюла). Juba enne Teist maailmasõda on kokku sulanud Särje küla Veast loodes. – PP
KNAB; PA I: 107, 197; PTK I: 270; PTMT: II, 250

Veske [`veske] ‹-le›, kohalikus pruugis ka `Veske‿küla Krj – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Leisi vallas (Leisi mõis), 1791 Weski (talu Leisi mõisa all), 1798 Weski (talu).  C2
● Kujunes külaks XIX saj II pooleks. Nimi on pandud Veske talu järgi, lähtekohaks on sõna veski. Veske kaguosas on Tomba talud (vrd 1757 Tomba Larratz), vahel eraldi külaks peetud. – MK
 EAA.2072.3.426g, L 29; Rehepapp; SK I: 435, 491

Viira4 ‹-le›, kohalikus pruugis ka Viira‿küla Muh – küla Saare maakonnas Muhu vallas (Muhu-Suuremõisa mõis), 1570 Wirakulla wacke (vakus), 1645 Wiroküll, Wiraküll.  C1
● Muhu Viira on vanem kui Saaremaa Viira külad, millele on tõenäoliselt nime andnud. Vrd Viira3. – MK
EAA.1.2.947:60, L 47p; SK I: 494; SMF: 90

Võerdla [`võerdla] ‹-sse›, rahvakeeles ka Kördi‿küla Jõe – küla Harju maakonnas Jõelähtme vallas (Maardu mõis), 1241 Wæræl, 1385 Vůrelein (*Võõrlane), 1397 Worele, 1692 Werlakyla, 1798 Woärla.  A3
● Pärast Maa-Kallavere küla maade mõisastamist XIX saj keskel liideti osa viimase talusid Võerdla külaga ja seda hakati kutsuma Väike-Võerdlaks, päris Võerdla küla sai Suur-Võerdla nime. Väike-Võerdla jäi fosforiidikarjääri alla ja hävitati. 1977 liideti Võerdla Rebala külaga, kuid taastati 1997. Nimes peitub sõna võõr(as), millele on liidetud -la. Kuigi vanades kirjapanekutes esineb esimese silbi täishäälikuna ka a, o jm (E. V. Saks arvab seetõttu nime olevat *Voorela), on tegemist vaid kirjapanekute ebaühtlusega, sest õ-täht tuli kasutusele alles XIX saj. Vrd Kallavere, Vandjala. – MJ
 EAA.1.2.C-III-14; Johansen 1930b: 42; Joh LCD: 646; Jõelähtme 2010: 193–194; LCD: 45r; Mellin; Pintmann-Hellaste 2009: 6–7

Võnkküla [`võnk‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis `Vönk‿küla Käi – paik (küla) Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Käina vallas (Putkaste mõis), u 1900 Венкюль (küla), 1939 Võnküla.  A3
● Küla on tekkinud 1830. a-te paiku. 1977 liidetud Kolga külaga. XX saj alguse kaardid paigutavad küla ekslikult märksa lõuna poole Luguse küla kohale. ¤ See nimi oli vanast pantud. See oli üheksateissend pered pitk see küla. See nimi oli sellepärast, et see nii vönklik ja suur on. (1952) Vrd Võntküla. – MK
KN: 1952; KNAB

Väike-Rootsi [`väike-rootsi] ‹-`Rootsi ~ -sse›, rahvakeeles ka `Püsku-Rootsi ~ `Teis‿küla Pha – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Pihtla vallas (Tahula mõis), 1798 Rotzi klein (küla).  B1
● Küla Vätta poolsaarel. Vätta poolsaar oli asustatud rootslastega, 1497 on müüdud üks talu Pühas *Vätla (Vätta) külas. 1515 mainitud kui ihm Swedesszen dorppe. 1556 vakusenimena Vettel, mis haarab tänapäeva Suure-Rootsi, Väike-Rootsi ja Ennu küla. Nimi on antud rootslaste järgi. Väike-Rootsi oli 1977–1997 Vätta küla osa. Vrd Suure-Rootsi, Vätta. – MK
BHO: 515; EAN; KNAB; Saaremaa 1934: 510; SK I: 503

Ülejõe6 [üle‿`jõe] ‹-le›, rahvakeeles ka Konna‿küla Rap – küla Rapla maakonnas Rapla vallas (Valtu mõis), 1913 Уле-Іоэ, 1922 Ülejõe.  A3
● XIX saj Valtu hajatalud (Kõrtsutooma, Mäepere jt), nime saanud sellest, et asuvad mõisa poolt vaadates üle Vigala jõe. 1977–1997 oli Ridaküla osa. Vrd Juula. – PP
KNAB