[KNR] Eesti kohanimeraamat

Alaküla3 [ala‿küla] ‹-`külla› Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas (Vastse-Kuuste mõis), 1923 Ala, Logina Alaküla ~ Logina-Ala (on ka eraldi Logina küla).  A3
● Küla kandis Logina nime kuni Eesti Vabariigi ajani, kuid kohalikud on küla kutsunud Alakülaks juba XIX saj. 1684 on küla kuulunud Haaslava mõisale, XVIII saj aga Kuuste (st Vana-Kuuste) mõisale. 1920. a-tel jagati Alaküla kaheks (Ala I ja II). Siinne Alaküla liideti 1977 Unikülaga, ent taastati 1997 omaette külana. Lõuna pool Vastse-Kuuste vallas olnud Alaküla nimetati 1977 Loginaks. L. ja I. Rootsmäe järgi on küla saanud oma nime madalatest maadest. Sellest tuleneb ka küla sõimunimi Tsolnaküla (tsol´na ’madal, porine’). Vrd Logina. – MJ
BHO: 25–26; Rootsmäe 2016: 376–377; Simm 1972: 291; Simm 1973: 24, 63; ÜAN

Kiidjärve [`kiid‿järve] ‹-le› Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Vastse-Kuuste vallas, mõis, sks Kiddijerw, 1521 Kidierve, 1582 Kidra, 1638 Kidigerf kylle, 1684 Kÿd-Jerwÿ Kÿlla, 1714 Kidjerwelt (alaltütlev), 1758 das Private Guth Kidijerw mit Korrofer, 1782 Kidijerwe oder Kidijerw und Korrofer, 1797 Jerwe, 1839 Jerweküll, 1923 Järve (küla), Kiidjärve (asundus), 1925 Järve (Kiidjärve).  A1
● 1521 on kohta mainitud Kambja khk mõisa Ottes (hilisem Vana-Kuuste mõis) alla kuuluvana, 1582 ja 1627 kuulus Ahja mõisale. J. Simm väidab L. Strykile toetudes, et küla eraldati Kuuste mõisast pärandi jagamisel 1698. Mõis eraldati 1726 Vana-Kuuste mõisast. Pärimuse kohaselt asunud mõis algul 1,5 km lõunaedelas endise Lambi (koh Lampe) karjamõisa kohal, mis likvideeriti XIX saj algupoolel. XVIII saj on mõisat mainitud koos Koorverega. Küla on XVIII saj lõpust kutsutud Järve külaks, XVIII–XIX saj ka Järveveere (1793) ja Ülejärve (1834) külaks. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele Kiidjärve asundus, mis 1940. a-teks sulandus Järve külasse; Järve nimetati 1977 Kiidjärve külaks. Varaseim etümoloogia pärineb M. J. Eisenilt, kes toetub Wiedemannil leiduvale sõnale kidi ~ küdi, mille erinevate tähenduste hulgast peab ta loomulikumaks ’jääkülm, kivikõva’. Järvenime puhul võib see tõesti olla nii. Ka Simm püüab järvenime eesti keele põhjal seletada. Sõna kiit : kiidu ei sobi tähenduslikult, kiid : kiiu ~ kiia puudub aga murdekogudes. Viimasele võimalusele toob ta mitmeid paralleele asustusnimede hulgast, ent ka loodusnimesid. Simm toob võrdluseks veel sm sõna kiita ’kalatõkke osa’, kuid see on soome keeles skandinaavia laen. Kiidjärvega liideti 1977 Kassioro, Lüko-Visse ja ↑Visse küla. Kuni XVIII saj-ni pole Visse ja Lüko küla Järve külast eristatud. Kiidjärve loodeosas on omaette kant Tikuta(ja) talud (1688 Tickota Märt). Kiidjärvest idas asuvate asundustalude pilkenimetus on Pilpaküla (ka Popsiküla, Väike-Järveküla, Kungla). Vrd Kiia, Kiiu. – MJ
BHO: 224–225; EM: 99; Hupel 1774–1782: 256; LGU: II, 345; PA I: 89; Rootsmäe 2016: 432–433, 435–436, 442, 455; Simm 1973: 41–42, lisa 42–43; Simm 1977: 112, 118; Tartumaa 1925: 476; ÜAN

Lalli3 ‹-sse› Kam – küla Tartu maakonnas Kambja vallas (Vana-Kuuste mõis), 1839 Lalli, 1923 Lalli veski.  A3
● Küla nimi lähtub talu nimest, vrd talupoja lisanime 1688 Lalle Petter. Tegu on sageda kohanimega, mille L. Kettunen tuletas isikunimest. Lall on ladina päritolu Laurentiuse (uusladina tõlgenduses ’loorberitega ehitu’) tuletisi. XX saj I poolel on küla mõisakuuluvuse järgi kandnud Kuuste nime. Vrd Lalli1, Lalli2. – EE
EO: 200; KNAB; Rajandi 2011: 102–103; Rücker; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/35:142, L 143p; Tartumaa 1925: 151; ÜAN

Logina ‹-le› Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Vastse-Kuuste vallas (Vastse-Kuuste mõis), 1715 Loginalt (alaltütlev), 1730 Loggina Kul, 1731 Loggina, 1796 Loggina, 1923 Logina.  A3
● Logina on kogu aeg seotud olnud Alakülaga, esinedes kord ühe, kord teise nime all, enamasti küll Loginana. 1688. a revisjoni alusel on külas olnud kolm peret nimega Loggina ja küla kuulus Haaslava mõisale. XVIII saj kuulus küla Kuuste (st Vana-Kuuste) mõisale. Külas on Logina talu, mille juures oli küla veel XIX saj lõpul, nagu tõendavad ahjuvared talu lähedal põldudel. Praegu kutsutakse Loginaks ainult Alaküla loodenurka. Ametlikus arvestuses oli XX saj küla nimi Alaküla a-ni 1977, kui taastati Logina nimi. Alaküla nimi on säilinud naabruses Haaslava vallas. J. Simmu järgi pärineb nimi vene isikunimest Логин. Ka rahvatraditsiooni järgi rajanud Logina talu venelane, kasakas Loginov. See on võinud toimuda XVII saj keskel või II poolel, sest 1711 on surnud Logina Ivani Märt, kes võis olla esimese asuka poeg. Samal ajal, XVIII saj algul, oli külas juba neli-viis Logina peret. Vrd Alaküla3. – MJ
Mellin; Rootsmäe 2016: 376–377, 395; Simm 1972: 289–290; Simm 1973: 24, lisa 63; ÜAN

Lootvina [`lootvina] ‹-`vinna›, kohalikus pruugis `Luutvina ‹-`vinna› Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Vastse-Kuuste vallas (Vastse-Kuuste mõis), 1534 Loetfyn, 1557 Lottfin, 1582 Lotwin, 1627 Luttwin Iwann, Russ.  B3
● Kuulus 1582 Tähtvere, 1588 ja 1601 Ahja, 1627 nähtavasti Kriimani ja 1638 Kuuste mõisale. Lootvina on olnud ka Vastse-Kuuste mõisa kõrvalmõis (sks Lothwen), millest esimesi teateid on 1815, kuid on ilmselt vanem. XIX saj III veerandil rajati u km kaugusele Uue-Lootvina karjamõis (sks Neu-Lothwen) ja endist hakati kutsuma Vana-Lootvina nimega (sks Alt-Lothwen). 1920. a-tel tekkis Lootvina asundus, mis 1977 liideti külaga. Pärast Rootsi aega olid kõik Lootvina talud teotööst vabastatud ja maksid nt raharenti. Pärimuse kohaselt tulnud küla esimesed asukad Rootsimaalt. Külanime seletamisel osutab J. Simm 1627. a kirjapanekule, kus on viidatud nimekandja vene päritolule. See võiks viidata külanime vene algupärale, kuid tegemist võib olla ka külanimest tekkinud lisanimega. Vene ин-liitega külanimed näitavad asula kuulumist kellelegi ja on moodustunud isiku- ja hüüdnimedest, seepärast toob ta Tupikovile toetudes võrdluseks vene isikunime Лутовининъ. Külanimi võib lisanimest muidugi tekkida, kuid Lootvina puhul ei tule see arvesse, kuna küla on vanem. Külanimi on lisanimeks eelkõige siis, kui nimekandja on läinud elama teise külasse. Toetudes sama 1627. a kirjapanekule, märgib Simm, et küla varasem nimi on Buschenhof. Tollal on Busche Moyse olnud ühelt poolt veskikoht, teisal öeldakse, et küla nimega Luttwin, mida ka Buschenhoff’iks kutsutakse, on 8 adramaad suur ja kuulub Kriimani mõisale (Brinckenhoff). Vrd Pikajärve. – MJ
KN; Rootsmäe 2016: 395–396, 420; Simm 1972: 290; Simm 1973: 64, lisa 21, 86–86; Varep 1978: 60; ÜAN

Tõdu ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Plv – küla Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Kõlleste vallas, mõis, sks Tödwenshof, 1627 Toedwens Hoff, 1757 Tödwenshoff, 1782 Tödwenshof od. Immofer, Teddo mois.  C1
● Tõdu mõisat võib nimetu maavaldusena olla mainitud juba 1447. Mõisanimi tuleb XVI saj II poolel mõisaomanikuks olnud Wilhelm Tödweni nimest. Kohta on enne 1561. a nimetatud ka kui Kirrikülla, 1757 on rööpnimeks *Sõõrumõtsa (Sero Mötza). A. W. Hupelil esinev rööpnimi Immofer tähistas kaugemal (kirdes?) paiknevat küla, mis juba al XVII saj-st kuulus Kuuste mõisa alla. Tõdul on tänaseni säilinud looduskoht Imävõrõ suu. Tõduga on 1977 liidetud Kõrista küla (↑Karilatsi¹). – ES
BHO: 598; EAA.3147.1.172:184, L 166p; Hupel 1774–1782: III, 281, 283; Rev 1624/27 DL: 64; Rev 1638 I: 81

Vana-Kuuste [vana-`kuuste] ‹-sse› Kam – küla Tartu maakonnas Kambja vallas, mõis, sks Alt-Kusthof, 1582 Kusth, 1638 Koustemoysa, Koustekyllo, 1796 Kuste.  A3
● Mõisa kohta on teateid al 1521, küla kohta 1582. Pärast Vastse-Kuuste eraldumist XVIII saj II poolel hakati mõisat nimetama Vana-Kuusteks. Maareformi käigus rajati 1920. a-te alguses mõisa maadele asundus, mis 1939. a paiku nimetati Kuuste külaks. Al 1977 Vana-Kuuste küla. Osist -ste sisaldav kohanimi lähtub lõunaeesti sõna kuus´ : kuusõ ’kuusk’ mitmuse omastavast. Võib-olla on tegu kunagise sugunimega. Mõisa varaseim nimi oli Ottes (1521), vrd 1627 Odtzsee oder Kustamoysa. M. J. Eisen seostas selle eesti nimega Otsa. See lähtub pigem oletatavast sõnast *otine : *otitse ’karune, karusarnane’, mis võis olla esmaasuka lisanimi. – EE
Eisen 1919a: 6; EM: 92, 159; ERA.14.2.717 (Tartu maavalitsuse ettepanek 19. VI 1939 nr 3102 asunduste nimede muutmiseks); Mellin; PA I: 97; Rev 1624/27 DL: 119; Rev 1638 I: 79, 80

Vastse-Kuuste [`vastse-`kuuste] ‹-sse›, kohalikus pruugis `Vahtsõ-`Kuustõ Võn – alevik Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Vastse-Kuuste vallas, mõis, sks Neu-Kusthof, 1782 Neu-Kuuhst, Musta mois, 1787 Neu-Kusthof, 1816 Wastsekuste.  B3
● Vastse-Kuuste rajati asundusena pärast maareformi mõisa põldudele, hiljem kasvas raudteejaama asulana alevikuks. L. ja I. Rootsmäe andmeil rajati mõis Kuuste abimõisana 1750. a-tel endise Mustamõisa küla asemele. Omaette mõisaks sai 1789. Mustamõisa küla on mainitud XVIII saj algupoolel (1713 Musta moisiost, 1729 Musta Moisast, 1758 Dorf Mustamois). Küla nimi, mis algul ka Vastse-Kuuste mõisa paralleelnimena esines, eeldab, et siin on juba varem, hiljemalt XVII saj, olnud mõis või karjamõis. Kuna mõisat hakati kutsuma Vastse-Kuusteks, muutus ka Kuuste mõis Vana-Kuusteks. Nimi koosneb sõnast vastne : vastse ~ vastnõ : vahtsõ ’uus’ ja sõna kuus ’kuusk’ mitmuse omastava kujust kuuste. Vrd Vana-Kuuste. – MJ
BHO: 279; EM: 99; Hupel 1774–1782: III, 258; Rootsmäe 2016: 421–423; Simm 1973: 127, lisa 229; Varep 1978: 64