[KNR] Dictionary of Estonian Place names


Query: in

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 7 artiklit

Kose1-leKosalevik Harju maakonnas Kose vallas, kirikumõis, sks Kosch, 1241 Cosius (küla), 1346 Koschal (mõis, veski), 1379 Coskel, 1639 Koschke, 1726 Kosch (küla), 1796 Kosch (kirik, kirikumõis), Kosse (küla, veski, kõrts).  C2
Muistne asulakoht. XIII saj I veerandi lõpu paiku rajati Kosele kirik. 1346 on teateid vesiveskist. Al 1642 kuulus Kose küla Ravila mõisale. XIX saj lõpus hakkas kujunema Kose alevik. Tõenäoliselt tuleneb nimi sõnast kosk : kose, toetuseks asjaolu, et asulast voolab läbi kärestikulise sängiga Pirita jõgi. L. Kettunen on võimalikuks lähtealuseks pidanud ka isikunime Kosk(i). Saksakeelne nimekuju Kosch on arvatavasti tulenenud vormist Kosk, tähejärjendit sch hääldati alamsaksa keeles sk-na. Kose aleviku lõunaots Tallinna–Tartu maantee ääres on tuntud Kose-Risti nime all. Vrd Kose3. – TL
Ariste 1969: 1–2; Bfl: I, 48; BHO: 258; ENE-EE: V, 75; EO: 256; Joh LCD: 449–450; Johansen 1932: 22; Rev 1725/26 Ha: 317

Kose2-le›, kohalikus pruugis Kosõpääle ~ -lõ›, rahvakeeles varem Kosõ`päälne Rõualevik Võru maakonnas Võru vallas (Vana-Kasaritsa mõis), 1775 Kossa oja.  C1
Koseojana on traditsiooniliselt tuntud Koreli oja keskjooksu Verijärvest ülevalpool (1775. a kaart on Rootsi-aegse kaardi koopia). XIX saj tekkisid sinna Koseoja ja Koseoru talud, Võru–Kasaritsa sellal vähem kasutatud otseteele jäi orukoht nimega Kosõpäälne. Hiljem on Kose asustusnimi enda alla võtnud Otkamäe küla, Kirepi veski ümbruse, Valgjärve ja Pappjärve kalda, kus paikneb tänane Kose alevik (kuni 1977. a-ni küla). Kose nime all tuntakse ka Võru linna servaala Taara kasarmute ja aleviku vahel. Kose nimi tuleneb oja omadustest sellel lõigul, kuid pole teada, kas see sõna tähendas koske-kärestikku tänapäeva mõistes. Rõuge ürgorg Kiidil kannab samuti nime Kosõorg ja ka seal iseloomustab seda kohta eelkõige oru suur sügavus, mitte vooluvee kärestikulisus. Siiski on kiire vool ja vee kohin neile kohtadele iseloomulik kevadise suurvee ajal. Vrd Wiedemanni sõnaraamatu kosk ’jõkke kividest laotud tamm’. Võib-olla peetigi Lõuna-Eesti Kose kohanimede juures silmas hõlpsat paisutatavust. Kossõorg Viitinas võib olla sama algupära, kuid võib olla ka saadud saksakeelsest mõisanimest Kosse. Vrd Viitina. – ES
EAA.2072.3.56a; Vene TK 42; KN; Wd

Kose3-leKoskihelkond ajaloolisel Harjumaal, sks Kosch, 1499 Kirchspiel zu Kosskull (kihelkond), 1726 Kosch (kihelkond).
Vanimaid kiriklikke kihelkondi ajaloolisel Harjumaal. Kose kihelkonnal on selged looduslikud piirid, mis ei ole viimase tuhande aasta jooksul eriti muutunud. Kihelkond on loogilise tervikuna kujunenud välja muinasajal, oletatavalt IX–XI saj paiku. Endise muinaskihelkonna nime ei ole teada, kirikukihelkond asutati enne 1240. a (kirik rajati Kosele 1220. a paiku). Kose khk hõlmas Kose ja Kõue valla (viimane ühines 2013 Kose vallaga) ning osa Anija ja Raasiku vallast. Vrd Kose1. – TL
Bfl: I, 587; BHO: 258; ENE-EE: XII, 244; Rev 1725/26 Ha: 302

Kose4-leJõhküla Ida-Viru maakonnas Jõhvi vallas (Jõhvi mõis), 1533 Kotz (küla), 1796 Kosse (küla).  B3
Küla on kuulunud Edise ja hiljem Jõhvi mõisa alla, XX saj algul oli karjamõis. 1920. a-test asundus, 1970. a-teks küla. Esimese kirjapaneku järgi on külanimi päritolult sama Kotsu ja Kotsma nimedega, hilisem Kose võib olla rahvaetümoloogia, igatahes Jõhvi mõisa Puru küla all oli 1688 Kosso Hans ja 1726 Kosse Thomas, Kosse Thoma Jürri. Teise silbi täishäälik näib olevat muutunud e-ks XVIII saj. Kosega liideti 1977 Kose ehk Metsamajandi asund, mis paiknes külast kagus. Vrd Kotsma, Karuse, Valtu. – MK
Bfl: I, 1038; BHO: 259; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 185–186; RGADA.274.1,1614/1:32, 13p

Kose5-lePltküla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas, kuni 2017 Pajusi vallas (Kurista mõis), 1583 Koskula (küla), 1601 Kosskula, 1797 Kosse (küla).  C2
1977–1997 oli Vägari osa. Kose ei asu mingi suurema oja või jõe ääres, tõenäoliselt on elanikud nime mujalt kaasa toonud või on nimi muud algupära. Vrd ka kosk : kose ’paks puukoor, koorik, taru’. Kose põhjaosa, osalt Kõpu piires, on Uduküla (1797 Uddo küla ja karjamõis), mis liideti 1977. Vrd Kose1. – MK
EAN; EMS: III (14), 730–740; KNAB; Mellin; PA IV: 22; Rev 1601: 92

Kose6-leVänküla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Vändra vallas (Uue-Vändra mõis), 1795 Kosse Michel (talupoeg Vändra mõisa all), 1923 Kose (küla).  C3
1977–1998 oli Mustaru osa. Kose küla on nime saanud talu- või lisanime järgi (kosk : kose ’veelanguse koht; madalik’). Küla asub Käru jõe, Pärnu jõe lisajõe ääres.MK
EAA.1865.3.294/4:44, L 43p; EAN; EMS: III (14), 740; KNAB; ÜAN

Kose7-le›, kirjakeeles ka Pirita-Kose JõeTallinna asum Pirita linnaosas.  C1
Asum on kujunenud Väo mõisa maadele peamiselt XIX saj viimasel veerandil, varem olid seal olemas Kose suvemõis (sks Kosch, 1790) ja Karlshofi suvemõis (1784–1785). Kuni Tallinnaga liitmiseni 1945 nimetati seda Kose külaks. Nime võiks seostada Pirita jõe kärestikulise voolusängiga. Täpsemalt jaguneb Kose mitmeks omanäoliseks piirkonnaks: Vana-Kose ja Varsaallika läänes ning Lükati idas, nendevaheline nõlvaala on Kose-Kallaste. Väo mõisale kuulunud Varsaallika vabatalu (1653 Warsihallik, 1689 Warthallick) ning Lükati veskitalu ja küla (1431 Jonas van Luckede, 1689 Lycket) on Kose kandi vanim asustusala. Pirita jõgi teeb Lükati kohal aasa, kus võidi viia paate kärestikest mööda otseteed maad mööda. Sellise üleveokoha (tavaliselt ühest jõgikonnast teise) nimetus on olnud lohisti või lükati, viimasest tuleneb ka Lükati nimi. Vrd Lükati. – MJ, PP
 EAA.1.2.C-III-2; ENE-EE: V, 74–75, X, 232, XII, 651–652; Johansen 1929: 66; KNAB; Meri 1976: 12; Nerman 1998: 87; Nerman 2008b: 32, 38, 53

Jaga

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur