[KNR] Dictionary of Estonian Place names


Query: in

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 32 artiklit

Aaspere [`aaspere] ‹-`perre ~ -sseHljküla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, mõis, sks Kattentack, 1241 Katkantagus (küla), 1498 Kattentacken (küla), 1511 Kattentaken, 1732 Aastwerre, 1796 Kattentak, Aastwerre M. (mõis), 1913 Haasper m.  A3
Mõis tekkis põlise küla kohale. Küla kuulus Taani ajast a-ni 1796 Hastferite (Hastever) suguvõsale, mõisa esmamaining on a-st 1583. Hastferite järgi sai eestikeelseks nimeks Aaspere. P. Johanseni andmeil pärines suguvõsa Vestfaalist, nimi viitab kohale nimega Haversvörde (vördekoole, jõest läbikäigu koht’). 1920. a-tel rajati mõisa maadele Aaspere asundus, al 1977 küla. Küla esialgne nimi *Katkutaguse on säilinud mõisa saksakeelses nimes Kattentack (katk ’madal soine koht, soomülgas’ + tagune). Vrd Päri1. – MA
Bfl: I, 751; BHO: 201; EM: 66; EMS: II, 837; Johansen 2005: 83; Joh LCD: 418; KNAB; Pall 1996: 388

Erra-sse ~ -leLügalevik Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas, kuni 2017 Sonda vallas, mõis, sks Erras, 1241 Heræs (küla), 1447 Erresz, 1732 Erra.  C4
Mõis asutati XV saj. Vana küla kadus XIX saj II poolel, kui viimased talud mõisastati. 1920.–1930. a-tel asundus, hiljem asund ja kaks Erra küla (1970), mis liideti 1977 Erra alevikuks. Nime tähendussisu ei ole selge. L. Kettunen on seda nime võrrelnud Erastvere ja Eristverega ning arvanud, et tänapäevane nimekuju on mõjutatud saksa kirjaviisist. Lähteks oletab ta isikunime, mille täpsem kuju jääb selgitamata. Kettunen on toonud Erastvere puhul ka M. Veskelt pärineva vaste erane (mitmuse omastavas), kuid peab seda väheusutavaks, ja Eristvere puhul heris : herise ’kelm, lurjus’. Erra on olnud algselt h-line. Erastveret, Eristveret ja Äksi Eralat on võrreldud ka soome sugunimega Eronen. Kõigi nende kolme kohanime struktuur on selline, et algusosa lähtekohaks võiks olla isikunimi. Erraga on liidetud osa Kaunurme külast (1922). Vrd Erastvere, Ereste, Eristvere. – MK
EAN; EO: 173 297; Joh LCD: 355, 356; KNAB

Hanija-le›, kohalikus pruugis-lõRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Luutsniku mõis), 1684 Hannija By, 1765 Dorf Hannija, 1910 Hanniga.  A3
Hanija oli 1977–1997 Raagi küla osa. Esialgu Rogosi, hiljem Luutsniku mõisa hajatalu oli juba 1684. a talurühm ehk väike sumbküla kolme poolemehega. Nime päritolu pole selge. Tõenäoliselt sisaldab nimi ristinime Johannes mugandust Hann(i). Nimi pole olnud tuntud Hannika ~ Hannike kujul, sest siis oleks ka enne XIX saj lõpu mõisakaarti k-aines kirjapildis avaldunud. Nime lõpp -ja võib olla lühendus eesnimest Jaan või sõnast -jala. Hanijala lisanimi on ka mujal Eestis talunimedes levinud.ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.1268.1.401:141, L 137p;  EAA.3724.5.2864, L 1; SK I: 24

HolvandiHolvandi ~ -sse›, kohalikus pruugis-hePlvküla Põlva maakonnas Põlva vallas (Vana-Koiola mõis), 1627 Holne Jann, 1638 Hallware Andres, u 1685 Hollewando, 1688 Holfwande, 1757 Holwandi, 1805 Holewanndi.  B1
Talupoja lisanimest Vanakülas oli XVII saj lõpuks saanud kolme peremehega talurühm. Holvandi nimes näib sisalduvat kaks sõnatüve. Esmamainingus (Holne Jann) on kasutatud vaid esimest, omadussõna vormis *hollone. See võiks olla Lõuna-Eestis harilik lisanimi Holo (Hollo), siin ehk muutunud täishäälikuga Hole (Holle). See põhineb nii Eestis kui ka Lääne-Soomes levinud germaanipärasel muistsel isikunimel, vrd Soome Hollola. *Vandi võiks olla *Hollo’le liitunud teine isikunimi, kunagine eesnimi. Teine analüüsi võimalus on, et *holvand on nd-tuletis, mis käibis talu ja talurühma elanike kohta. Sellega seoses vrd külanime põhjal moodustatud perekonnanime Holvandus. Võimalik on olnud vist ka Hollaste või Holleste, sest Metste küla Vana-Holvandi talu on 1795 nimetatud Holleste Ado ja üht selle naabertalu Laugo Hollest Hans. Kirjapanekud räägivad pigem vastu L. Kettuneni oletusele, et Holvandi võiks olla algselt *Hollandi. Igal juhul jääb nime päritolu ebaselgeks. Holvandi ja ↑Kiisakülä (liidetud 1977) kanti on 1627 nimetatud ka *Peräküläks (Perra Kuella). Holvandi lääneosa talusid tuntakse Pukastõ nime all.ES
EAA.308.6.332:2, L 1p; EAA.567.2.700:4, L 3p; EAA.1865.2.62/4:10, 11, L 10, 11; EO: 26; Rev 1624/27 DL: 57; Rev 1638 I: 144; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/36:357, L 357p; SPK: 82

Kadaka1-leJürküla Harju maakonnas Rae vallas (Lagedi mõis), 1537 Kadaka, 1565 Katakakyle, 1871 Kaddakaots.  C4
Lagedi küla ajalooline idaosa, mida on vahel ka Kadakaotsaks nimetatud. P. Johansen peab Lagedi kolme osa (Ülejõe, Lagedi, Kadaka) jäänuseks ajast XIV–XV saj, kui Lagedi mõis kuulus kolmele omanikule. Nimi pärineb puunimetusest kadakas : kadaka.PP
Bfl: I, 1088; Joh LCD: 469; Schmidt 1871

Kangru2 [`kangru] ‹-sse ~ -lePJgküla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Halinga vallas (Halinga mõis), 1923 Kangru (asundus).  C4
Kangru oli Halinga mõisa kõrvalmõis (sks Konstanzenhof), mis moodustati 1660. a paiku kolme talukoha ning Tarva küla karjamaade liitmisega, vrd sealkandis 1724 Weber Otto. Pärast 1858 on Halinga mõisas märgitud perekonnanimena Кангоръ, kihelkonnas on ka mõni Kangru talu. Külana on Kangru märgitud 1945. Vrd Kangru3. – MK
BHO: 252; EAA.1865.5.176:45, L 43p; KNAB; Pärnumaa 1930: 460; RGADA.274.1.182/5:71, L 461p; Uuet 2002: 99; ÜAN

Kestla [`kestla] ‹`Kestla ~ -sseLügküla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas, kuni 2017 Ida-Viru maakonnas Aseri vallas (Purtse mõis), 1241 Kectælæ (küla), 1472 Kectel, 1583 Kestil, 1694 Kechtel, Kestill.  B3
Küla on XVI saj-st jagunenud kolme ossa, mis üldjoontes peegelduvad XX saj nimedes Kestla, Kestla-Ahu (u 1900 Кестла-Ахо, juba 1732 olid Kestlas talupojad Aho Mart ja Aho Lauri Jahn) ja Kestla-Oidu (u 1900 Кестла-Ойдо). 1977 liideti need kokku Kestla külaks. Nime kirjapanekuis vahelduvad nime keskel h ja s. L. Kettunen märgib, et alal tuleb häälikumuutust ht › st ette vaid hajusalt. Nimest moodustatud algvorm olnuks tema järgi *Kehtela või *Kehtelä, mida ta kõrvutab oletusliku isikunimega *Kehti-nen. Vana la-liitelise külanime algusosana oleks isikunimi eeldatavgi. Siiski on 1732 märgitud külanimena korra ka Keskull, kuid see võib olla kantseleietümoloogia. Vrd Kehtna. – MK
EAA.2.1.469: 878, 881, L 878p, 881p; EO: 75; Joh LCD: 422, 423; KNAB

Kirumpää [kirum`pää] ‹-le›, kohalikus pruugis Kiräppää ~ Kiräbä-le ~ -hePlvküla Võru maakonnas Võru vallas, linnus (Võru mõis), 1340 Kiriempe, 1368 к Кирьепигѣ, 1369 Кирьипигоу, 1406 от Кирьяпиге, 1410 Kirimpe, 1447 poola Kieremperskim, 1534 Kyrempe, Kyrgenpae, 1558 Kirienpee, 1627 Kyrrenpoe, 1765 Kerrenpi, Kirrenpi, 1798 Kirumpa; sks Kirrumpäh.  C1
Tartu piiskopile kuulunud linnust on nimetusega castrum esmakordselt mainitud 1322. XVII saj revisjonidest näeme, et linnusepiirkond kattub üldjoontes Põlva kirikukihelkonnaga. Kirumpää oli keskaegse ja varauusaegse administratiivüksuse peamine nimi. Veel 1757. a Põlva kiriku personaalraamatus on hilisemaid Vana-Koiola kroonutalupoegi liigitatud Kirjenpah alla, kuigi linnus ise asus sellel ajal juba taas erakätesse läinud Võru mõisa maa-alal. Nimi koosneb linnusenimedes tavalisest järelosast -pää ja algusosast, mille omastava käände ajaloolist n-lõppu on juba varakult vaheldatud m-iga. Pihkva kroonikate kirjapanekutes seda käändelõppu enam pole, nagu ka kohapealses häälduses tänapäeval. Algusosa on uurijad väheste eranditega pidanud isikunimeks. Nagu kirjapanekutest näha, on selle tüvevokaaliks kujunenud u üksnes saksa traditsioonis, alates Abraham Orteliuse atlasest 1574. Kuna ka varased Vene allikad näitavad kolme erinevat tüvevokaali, võis selleks tegelikult olla ä, nii nagu rahvasuus praegu. L. Kettunen on alusena oletanud sõna *kirja (*kirjä), mis võib olla olnud ka isikunimi ja mida on peetud läänemeresoome vana isikunimesüsteemi korduvaks elemendiks. Teine, raskemini tõestatav võimalus on, et see nimeosis oli laadivahelduslik *kirki : *kirjen, tänapäevakujul kirg : kire, mille arhailisem tähendus on ’kuumus, tulelõõm’. Pole teada, kas 1534. a keskalamsaksa kirjapanekus võis g juba j-häälikut tähistada, nagu see hiljem tavaline on. Kirg : kire analoogiale kurg : kure võiks põhineda linnusele kõige lähemal paiknenud küla nimi *Kurenurme XVII–XVIII saj. Kolmanda võimalusena on pakutud Kirumpää nime lähtekujuks *Keräjänpää ’kärajate pidamise koht’, mida tuleb pidada põhjendamatuks.ES
BHO: 231; EAA.3147.1.172:8, 244, L 4p, 215p; EO: 159; LGU: I, 323, II, 599, 600; Mellin; Rev 1624/27 DL: 55; Stoebke 1964: 132; Tulnola 2005: 8

Kolovere-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis-`viirdeKanpaik (küla) Põlva maakonnas Kanepi vallas (Erastvere mõis), 1685 Kottower Jaack, 1758 auf Kollowere Peedo Land Praxi Thomas, 1884 Kolowere, u 1900 Каловере (talu).  C2
1685. a kaardil on Piigandi mõisa talu, valesti kirja pandud nimega. Sellele *Kolovere talule on peremehe vahetudes kujunenud uus nimi Praksi. XIX saj keskel on Kolovere nime saanud Põlgaste mõisa uuem talu, rahvakeeles Kannumõisa. XX saj alguses on kaardil Erastvere mõisa kandikoht. Kõik need eriealised talud paiknevad kolme nimetatud mõisa piiride kokkupuutenurgas, seega tuleb Kolovere nime XIX saj võtta maakoha nimena, mis andis uusi talunimesid. Erastvere mõisapõllu asundustaludeks jagamise ajal 1920. a-tel võeti kandikoha nimi asundusküla nimeks (rahvasuus ka Kotakülä), küla liideti 1977 Erastverega. Erinevalt teistest Kagu-Eesti Kol´o nimedest ei ole siinses nimes peenendust. Peenendus võib olla ka kadunud, sest asustusnime ajalugu pole järjepidev. Kõige usutavamalt on nimi põline, algselt Piigandi mõisa vana hajatalu nimi, kus veel keskajal produktiivne järelosa -vere on liitunud vanale isikunimele. Tuleb siiski arvesse ka võimalus, et tegemist on Läänemaa või Virumaa Koluvere külast pärineva talupoja lisanimega. ¤ Koloveren olli raudvärrä, kuldnupuq otsan. (See on olnud paganausu ajal.) (1932) Vrd Kolo2, Koluvere. – ES
 EAA.308.2.173, L 1;  EAA.2486.3.247, L 8; KN: 1932; KNAB; RGADA.274.1.240/7:58, L 801p; Vene TK 42

Koolma1 [`koolma] ‹-leLügküla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Maidla mõis), 1796, 1913 Kolma (küla).  A1
Küla asub Purtse jõe kaldal, kus arvatavasti oli ka koolmekoht. Nimi on saadud talunimest, kunagi on Koolmal olnud metsavahikoht, tõenäoliselt Maidla mõisa järgi. Lisanimena esineb Koolma alal 1782 (Kohlma Simmo Jaans Weib May). Vrd Koolma2. – MK
EAA.1864.2.IV-3:336, L 326; EVK; KNAB; Mellin

Koolmajärve [`koolmajärve] ‹-le›, kohalikus pruugis `Kuulmajärve Plvküla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Veriora vallas (Vastse-Koiola mõis), u 1900 Кульма.  B2
Kuulma-Mihkli talu (Kohlma Michel) võis järve äärde olla tekkinud juba enne 1795. a. Neljast kvoodimaa talukohast ja Pauli koolimajast koosnev küla on saanud nime Kuulma järve järgi, järv omakorda aga Koolma küla (varem talurühma) järgi, mille tagamaad järveni ulatusid. Koolmajärve oli omaette küla 1930. a-tel, hiljem arvati Timo asunduse koosseisu, 1977 liideti ala Koolma külaga, taastati 1998.ES
EAA.1865.2.62/4:13, L 12p;  EAA.3724.4.1875, L 2; Vene TK 42

Kunila2-sseKsipaik (küla) Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas, kuni 2017 Puurmani vallas (Puurmani mõis), 1582 Pawel Kunilo (Pikknurme külas), 1744 Kunnita Ado, 1772 Kunnila Ado.  C4
Kolme taluga väikeküla, liideti 1977 Pikknurme ja osaliselt Jürikülaga. Küla nimi on V. Palli arvates saadud isikunimest, mis võiks ehk olla sama päritolu kui soome Kunnila külal (vanarootsi mehenimest Gunni, Gunne). Seosed teiste sõnadega (kuni ’1. käbi; 2. vurrkann; 3. väike ajutine heina- või viljahunnik’, kuningas) on küsitavamad. Vrd Kunila1. – PP
PA I: 116; PTK I: 92

Külmaallika [külmaallika] ‹-leKuuküla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kiiu mõis), 1693 Küllma Hallicka, Küllma Hallikas, 1834 Külma-Allika, 1850 Külmaalliko, 1936 Külmaalliku.  C3
XVII saj lõpu kaartidel on märgitud kolme mõisa (Anija, Kiiu ja Rummu) piiritähisena, kus on näha ka allikas. Koht on ilmselt saanud nime allika järgi. Külana, kus oli ainult mõni talu, esines alles XIX saj II poolel. 1834 ja 1850 on tähistanud Kiiu mõisa vabadikku; sajandi lõpul oli Külmaallikal kolm talu. Oli nimekirjas veel 1930. a-tel, hiljem kadus; taastati 1997.MJ
 EAA.1.2.C-I-8;  EAA.1.2.C-I-10; EVK; KNAB; Vilbaste 1956: 147–148, 729

Lagedi-leJüralevik Harju maakonnas Rae vallas, mõis, sks Laakt, 1241 Lakethæ, 1422 Lakede, 1586 Lackedt.  C4
Lagedi küla on mainitud 1241, mõisat 1397. Küla jagunes juba XVI saj Ülejõeks, Keskkülaks ja Kadakaks, kuigi Lagedi nime kasutati sageli ka keskse osa, Keskküla tähistamiseks või nende kolme ühisnimena. Lagedi mõisa ümber kujunes 1920. a-tel asundus, mis 1977. a asulareformiga jagati mitmeks osaks. Lagedi raudteejaama ümber kujunenud asulast ning Keskkülast moodustati Lagedi alevik. Ülejäänud asundus põhja pool nimetati Kopli külaks ning Lagedi mõis ise jäi piiride nihkumisega hoopis Jõelähtme valla Loo aleviku alale. Lagedi nimi pärineb sõnast lage : lageda; nime lõpu i-d võib ehk tõlgendada mitmusliku tüvena. Alevikuga liideti 1977 raudteejaamast lõunas olev Kopliküla (ei tule segi ajada praeguse Kopli külaga), mis näib olevat eeskätt XX saj kujunenud asula, ning ida pool asuv Keskküla, endise Lagedi küla ajalooline keskus. Kuhugi Lagedi mõisa lähedale jääb ka 1241 mainitud *Uusküla (Vsikylæ), mis esines veel XVI saj (1566 Uskülle). Vrd Lasnamäe. – PP
Bfl: I, 138, II, 799; EO: 17; Joh LCD: 468–469, 634–635; LCD: 47v; Rev 1586: 84; Simm 1975b: 575

Muuga1-leJõeküla Harju maakonnas Viimsi vallas, aedlinn Maardu linnas (Maardu mõis), 1689, 1693 Muncka, 1725 Muka, 1798 Muga.  C3
Põlisküla, selle kõrval lõunas olev Muuga aedlinn on rajatud 1959. a-st põhiliselt Muuga, samuti Tarasoo küla maadele; liideti 1967 Tallinnaga, al 1980 Maardu linna koosseisus. Praeguse Käära oja, endise *Naisteoja merre suubumise kohal oli asustus juba 1314 (Naystenova, 1397 Naystenoya, 1528 Gesinde Nayest oya). 1491 on Tallinna raehärra (1447–1474) ja Jaani seegi eestseisja Merqwerdt Bretholt senior rajanud sellesse kahe pere ja kolme adramaaga külla (dorpp tho Naistenoye) väikemõisa veskiga. P. Johansen oletab, et raehärra on elu lõpul hakanud mungaks Pirita kloostris ja tema järgi on hakatud kohta Muugaks kutsuma (muuk on murdes munk), kuid selle kohta tõendid puuduvad. Pealegi pole usutav, et kohta on poolteist sajandit hiljem raehärra kui munga järgi kutsuma hakatud, veel 1637 on mainitud Naistoeya Thomas ning Muuga nimi ilmub esimest korda veel pool sajandit hiljem. Pole ka teada, et siin kunagi mungad elanud on. Oja on olnud piiriks Maardu ja Saha mõisa maade vahel. 1491 on oja käärus, praeguse Käära bussipeatuse lähedal oja paremkaldal olnud kaks Maardu mõisa Käära talu (Kera), 1509 on mainitud veidi lõuna pool vasakkaldal Saha üksjalga (Ker). Ka 1529 esineb Gesinde zu Kere. Kuna 1725–1726 on mainitud Kera Jahn (Muki külas) ja 1732 Kähra Jahn (Muka külas), siis on tõenäoliselt Jaan Käärast kolinud Põhjasõja sündmustega seoses oja alamjooksule ja Naisteoja nimi kadunud käibelt. Käära talu on samas kohas praegugi.MJ
Bfl: I, 543, 960; BHO: 371; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 2;  EAA.1.2.C-III-2; EE: VI, 3; ENE-EE: VI, 467–468; EO: 137; Johansen 1932: 44; Johansen 1951: 168; Joh LCD: 496; Viidas 1992: 94–95, 97; Wieselgren 1951: 173, 181, 249; Wrede 2006: 47; ÜAN

Oro-le›, kohalikus pruugis Oro külä`küllä›, kirjakeeles varem Oru, rahvakeeles Munakülä-`küllä›, rahvakeeles ajalooliselt Kolmõoro Vasküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Orava vallas (Orava mõis), 1875 Orro (talu).  B1
Küla on välja kasvanud Hanikase külast ja seda on varem nimetatud Kolmõoro ’kolmeoru’ nimega (1820 Hanikase küla all talu Kolmeorro). Rahvapärimuse kohaselt olevat nimi saadud oru järgi, mis oli jagatud kolme peremehe vahel. Nimi on tänapäeval tuntud talunimedena ja loodusnimena Kolmõorg. Oro nimi tekkis dokumentidesse mõisa maast moodustatud renditalu nimena. 1920. a-te maareformis see koht jagati ja sai kaks uut ametlikku nime, Mäe ning Mäeoru. Oro taluna pole seda hiljem kunagi tuntud, vaid 1949. a topokaardil esineb talunimi Ору. Nimi kinnistus külale 1970. a-tel. Rahvakeeles on küla XX saj kutsutud mitmes Kolmõoro talus elanud suguvõsa hüüdnime Muna järgi Munaküläks. Samal 1949. a kaardil ongi külanimeks märgitud Муна.ES
 EAA.3724.4.1905, L 1; EAA.1271.1.226:92, L 1629; Eesti SK 10; NL TK 25

Patika2-leAmbküla Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas (Lehtse mõis, Linnape mõis), 1782 Paddika Mart (talu), 1796 Pattika.  C1
Patika talu rajati tõenäoliselt 1780. a paiku. Hingeloendites on ta märgitud koos Liivaku taludega Liivaku küla alla, kuigi tõenäoliselt oli tegu hajataluga. Omaette saunakülaks kujunes XX saj alguses. Et nimel varasemat ajalugu pole, võib kokkulangevus Harjumaa Patikaga olla juhuslik. Nime motiiv võis olla maastik, vrd padu ’madal vesine koht, pehme soine (heina)maa või võsastik, suurem loik või madal järv, mis suvel põuaga võib kuivada; tihe põõsastik’, padin ’lomp’ (Vaivara). 1977 liideti Patikaga Kadaka (endine Lehtse mõisa popsiküla), Kitseküla (Jäneda mõisa popsiküla), Ojaküla (1586 Oyesz), samuti Aru asundus, mis eraldati mõisana Lehtsest 1687. a paiku ning varem kandis nähtavasti Läpi-Aru nime (1687 Leppi-Arro). Varasemast, enne 1970. a-id, on Patikaga liidetud Koolme küla (1379 Kolymus, osa ajaloolisest külast kuulub Pillapalu piiresse). Vrd Patika1. – FP
EAA.1864.2.IV-6:360, L 354; EAA.1.2.942:82, L 74p; EES; Johansen 1932: 23; Mellin; KNAB; Rev 1586: 81; Schilling 1970: 28; VMS

Pillapalu [pillapalu] ‹-`pallu ~ -sseKuuküla Harju maakonnas Anija vallas (Jägala mõis), 1686–1689 Pillapalla, 1693 Pillapall (pered), 1726 Pillapal Hans, Pillapal Casper, 1798 Pillopal (karjamõis).  A4
Pillapalu asub vähese asustusega alal, kus on peamiselt metsad ja sood. Rootsi aja lõpul on siin olnud paar talu, mis on asunud Harjumaal, kuid Järvamaa piiril. XVII–XVIII saj vahetusel on Pillapalus olnud kaks Jägala mõisa üksiktalu. 1725.–1726. a revisjonis on need paigutatud Rebala küla alla. Ka Wrede järgi kuulus Pillapalu (Pillapallo) XVIII saj algul Jägala mõisale, kuigi asus Kuusalu khk-s metsas. E. Varepi kogutud pärimuse kohaselt olnud Pillapalu vanasti Ahula karjamõis ja kuulus alles hiljem Maardu ja Jägala mõisa alla. Nimi on liitnimi: Pilla + palu. Nime algusosa on tõenäoliselt muistne isikunimi. Pillapalu praegune küla hõlmab suurt maa-ala, millele jäävad mitmed vanad asulakohad. Kuusalu khk poolel on ↑Koitjärve vana mõisakoht, Kõrveveski (1517 Korbe, 1586 Korps, 1589 Corpusz, ↑Hirvli) ja Tõrrepõhja (1798 Terrepohja talu). Asustus oli varem suurelt jaolt metsavahitalud: Liigmäe ehk Liidmäe (Maardu mõisa metsavaht, siin oli ka Maardu noorhärra jahiloss), Poolvahe ja `Putka (Jägala metsavahid). Poolvahes oli lisaks Anija mõisa renditalu ja kunagi ammu Kassisaba kõrts. Putka oli saanud nime sellest, et maja oli väike, vaht seal ei elanudki, käis ainult varjus. Ambla khk poolel on Kaikvõhma (koh ka Kaikamäe; 1379 Kadikenwomes), Pruuna metsavahikoht, mis on Rootsi aja lõpul olnud kõrts (1693 Kaick Wohema Krog). Muud Ambla poole suuremad asulad on olnud Apuparra (koh Apupara, 1798 kõrts Appopar), Koolme (1379 Kolymus; 1798 Koolma), Leppsilla (u 1900 Лепсиля), Maanteeääre (1871 Maande), Nahe (1798 Nahhe), Pruunakõrve (1922 Pruuna-Kõrve), Rekka (1379 Reckenoya), Saukõrve (1871 Saukörw) ja Uuejärve (1798 kõrts Uusjerwe). 1379 läänistati siitkandist Lehtse mõisale Kaikvõhma, Rekka (asus Rekkaoja ääres), Kosenõmme (Cosgenomne, praegu Aegviidu põhjaosa), Koolma, Koonukõrve (Konocorbi) ja Laudisalu (Laydezalo), ka ↑Läpi.MJ
EVK; Johansen 1932: 23; Mellin; Rev 1725/26 Ha: 359; Schmidt 1871; Vilbaste 1949: 367; Wrede 2006: 49, 243

Puraküla [puraküla] ‹-`külla ~ -sseValValga linnajagu, 1893 Purra Krugsland.  A2
Vanast Valgast teisel pool Pedelit oli 1893. a kolme mõisa maid: Valga–Tõrva teest vasakul Pura mõisa lahustükk, paremal Paju mõisa lahustükk (Pura kõrtsi maad) ja surnuaia kohal Luke mõisa maad. 1893 koostatud kaardiga jagati Paju mõisale kuulunud maa ehituskruntideks ja Puraküla hakkas arenema. Pura alevik liideti Valga linnaga 1924. Nime sai Puraküla Pura kõrtsilt, Pura kõrts aga omakorda Lätis paiknevalt Pura mõisalt (läti Burga, sks Borrishof). Mõis on nime saanud von der Borchi perekonnalt, kellele see kuulus XVII saj I poolel. 1782 on seda mainitud nimedega Borichshof ja Bordeshof, u XIX saj algusest sarnastus mõisa saksakeelne nimi vene mehenimega. Läti keeles on mõisa nimi säilitanud sarnasuse perekonnanime ennistähendusega (sks Burg ’linnus’), eesti keeles on g kadunud.ES
BHO II: 86;  EAA.3781.1.39, L 1; Hupel 1774–1782: III, 138; Lvv: I, 147; Valgamaa 1932: 209

Päka-le›, kohalikus pruugis Päkä-leVasküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Orava vallas (Orava mõis), 1909 Päkka, u 1920 Päka.  A2
Kahkva külast eraldunud kolme taluga Päka küla nimi on suhteliselt noor. 1684. a kaardi järgi oli siin juba talukoht, peremeheks Kuki Laury. Veel XIX saj pole mõisa- ega kirikukirjades Kahkva külas Päka talunime kirja pandud. Kui lähtuda sõnast päkk : päkä ’pöial’, siis on see Lõuna-Eestis mitmel pool levinud lisanimi, mis on andnud ka talunimesid. Võib-olla on Päka külale nime andnud hoopis mets nimega Päkäpalo. Seent tähendav sõna päkk on küll tuntud Mulgimaal ja Lääne-Võrumaal, aga mitte Vastseliinas. Vrd Pässä. – ES
BAL: 675;  EAA.308.2.178, L 1; Eesti TK 42; Roslavlev 1976: lisa 5

Raplamaa [`rapla`maa] ‹-le› = Rapla maakondmaakond Põhja-Eestis.
Praeguse Raplamaa ala kuulus varem kolme maakonda: Harjumaa (keskosa), Läänemaa (lääneosa) ja Järvamaa (väiksem idaosa). XIII saj enne Revala maakonna liitmist moodustas Raplamaa keskosa ajaloolise ↑Harjumaa tuumiku. Omaette haldusüksusena tekkis 1950 Rapla rajoon, mis moodustati Harjumaa endistest lõunapoolsetest valdadest. Nüüdsed piirid sai rajoon pärast seda, kui liideti osi Kose ja Türi rajoonist (1959), Vändra rajoonist (1962) ning Märjamaa rajoonist (1963). 1990 nimetati Rapla rajoon Rapla maakonnaks. Vrd Rapla2. – PP
KNAB; Uuet 2002: 132, 154–156

Ridaküla3 [ridaküla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Ridakülä Puhküla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Puhja vallas (Väike-Ulila mõis), u 1900 Ридакюля.  B2
Küla on tekkinud XIX saj Väike-Ulila mõisalt riigistatud maal, mis jagati kolme vakamaa suurusteks tükkideks. Liitsõnaline kohanimi lähtub talude reastikusest paigutusest. Praeguse küla piiridesse jääb Väike-Ulila mõis (sks Uhlfeld); idapoolseid talusid hüüti varem Metsaaluseks. ¤ Küla pilkenimeks oli omal ajal Suiaküla, mille elanikke kutsuti suiakesteks. Nimi olevat tulnud sellest, et keegi vastutulija turgutanud teel Suia mehe väsinud hobust sõnadega „suia, suia“. (1958) Vrd Ulila. – EE
BHO: 618; KM: RKM I 4, 131/3 – 1958; KN; Tartumaa 1925: 367

Sulu2-leKamküla Tartu maakonnas Kambja vallas (Luke mõis), 1601 Suella kulla, 1627 Sulla Kuella, 1839 Sullo.  B3
Küla nimi seondub tõenäoliselt sõnaga sulg : sulu ’kinnisolek; tõke, pais’. Eestis leidub ka mitu samanimelist talu. ¤ Nime saanud sellest, et asus kolme valla piiril (Kambja, Nõo, Elva), mis moodustasid küla ümber sulu (1989).EE
EO: 310 (Sulustvere all); KN: 1989; Rev 1601: 26; Rev 1624/27 DL: 138; Rücker; SK I: 393

Sutte [`sutte] ‹-le›, kohalikus pruugis Sutõ-lõVasküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Loosi mõis), 1900 Sutte (metsavaht), 1949 Сутте.  B1
XVII ja XVIII saj olid selles kandis Kivi küla (↑Loosi) heinamaad ja metsapõllud. Pärast Loosi mõisa rajamist XIX saj keskel olid siin mõisamaad ja ainukese taluna Sutõ metsavahikoht. Üheverstakaart (u 1900) näitab juba kolme talu olemasolu. Metsavahikoha nimest saadud külanimi on 1977 muudetud tagasi vanasse kirjaviisi, veel 1970 oli nimekirjas Sute. Sutõ on mitmuse omastav kääne sõnast susi ’hunt’. Nime tekkimise aeg ja motiiv pole selge, lähim sama sõna sisaldav vana talupoja lisanimi ja külanimi on ↑Soena. Suttega on 1977 liidetud Imaru küla.ES
 EAA.3724.5.2895, L 1; EAA.308.2.178; NL TK 25

Timo`Timmo ~ -ssePlvküla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Veriora vallas, mõis, sks Klein-Koiküll-Kirrumpäh, 1795 Timo Peter, 1839 Timmo.  B2
Uus mõis rajati XIX saj alguses (vanim kaart 1817) Vana-Koiola mõisa jagamisel. Samal kohal oli varem olnud hajatalu, võimalik, et selle peremees oli 1757 Tingo Thomas. Mõisa maale rajati 1920. a-tel Timo asundus, 1977 liideti see Koolma külaga, 1998 taastati Timo külana. Talupoja lisanimi Timo pärineb eesnimest Timotheus (kreeka Τιμόθεος, venepäraselt Timofei). Juhul kui 1757. a Tingo ja Timo on sama koha nimed, oleks algupärane hoopis vana hämarat päritolu isikunimi Tink : Tingo (‹ Konstantin?), mis on hiljem tavalisemasse Timo tüüpi ümber vormunud. Saksakeelne nimi on sündinud korduvast mõisate jagamisest: Vastse-Koiola mõis jagati XIX saj alguses Vastse-Koiolaks, mis müüdi erakätesse, ja Väike-Koiolaks, mis jäi kroonumõisaks. Timo (Väike-Koiola) mõisavald koosnes lahustükkidest, millest suurimad olid Tsolgo kant, Rosma-Sooküla kant ja Eoste küla.ES
BHO: 242; EAA.1865.2.62/4:3, L 3;  EAA.3724.4.1935, L 6; EAA.3147.1.172:65, L 57p; Rajandi 1966: 166; Rücker; SK I: 431

Tõlija-le›, kohalikus pruugis-lõRõupaik Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas, kõrtsi- ja veskikoht Vana-Saaluse külas (Saaluse mõis), 1627 Telga Carsten, 1630 Tellia Kierstno Kifwi, 1638 Telliakersten, 1765 Dorf Dollija, Töllija.  B2
Saaluse mõisa põline veskikoht Piusa ülemjooksul oli tuumikuks siin XVII saj tekkinud kolme poolemehe ja kõrtsiga külakesele. XIX saj säilis sellest vaid kõrtsikoht. Tõenäoliselt põhineb kohanimi talupoja lisanimel, mille päritolu pole teada. Vrd Tõlli1. – ES
EAA.1268.1.401:115, 117, L 110p, 112p;  EAA.308.2.178, L 1; Rev 1624/27 DL: 87; Rev 1638 I: 159, 176; Roslavlev 1976: lisa 3

Vahakulmu [vahakulmu] ‹-leAmb, Kadküla Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas (Saksi mõis), 1564 Wayakauer, 1641 Wahakorms ~ Wahhakorm ~ Wahhakurmo Andreß ~ Andres (talu), 1641 Wageküll, 1726 Wahokülla, 1732 Wahakolma, 1796 Wahhakulm.  B1
Külanimi on olnud XVI saj kirjapaneku kohaselt vere-lõpuline. 1641 ostis Vahakulmu Andres maatüki, nn Libliku maa, endale pärisomandiks. Samal ajal oli olemas ka mõisale kuuluv Vahakulmu küla. XIX saj algul püüdis Saksi mõisnik maa mõisa külge liita, kuid järgmine mõisaomanik taastas Libliku maa endised õigused. Seejärel müüsid omanikud osa maad mõisale. Vabana säilinud maa kandis Libliku vabaküla, XIX saj II poolest paralleelselt ka Priiküla ehk ↑Priimaa nime. Mõisale müüdud maatükid liideti Vahakulmu külaga. Vahakulmu nimi on problemaatiline. Algusosa lähtekohana tulevad tänapäeva nimekujust lähtudes arvesse vaht : vahu ja vaha ’suur kivi’, järelosa aluseks võib olla koole : koolme (koolma) või ka kulm (vrd sm kulma ’nurk’). Esimestes kirjapanekutes tuleb esile lõunaeestiline kurm : kurmu ’üksik maanurk, maakitsus’. XVI saj on alale tulnud asukaid Lõuna-Eestist. Küla asub Valgejõe ääres kohas, kus Tamsalust Nõmmküla mõisa kaudu Lokutale minev tee ületab Valgejõe. Vahakulmuga on 1977 liidetud ↑Priimaa ja Koluotsa küla (1566, 1571 Koluas) ning osa ↑Kaarli külast (kõik Ambla khk).MK, FP
EAA.1.2.935:227, 235p; EAA.1.2.933:138, L 138; EAA.3.1.469:125, L 122p; Eesti 1940: 357; EMS: IV (16), 91; Hakulinen 1956: 402; Knüpffer 1839: 676, 677; Mellin; Rev 1725/26 Jä: 85; Ungern-Sternberg 1912a: 78; Ungern-Sternberg 1913: 121

Vanamõisa1 [vana`mõisa] ‹-`mõisa ~ -sseKosküla Harju maakonnas Kose vallas, karjamõis (Saarnakõrve mõis), 1782 Wannamois (küla), 1796 Wanamois (küla), u 1900 Ванамыза (karjamõis).  B3
1920. a-tel jagati asundustaludeks. 1977–1998 oli Kõrvenurga küla osa. Arvatavasti on seal varem asunud Saarnakõrve mõis. Kui ehitati uus mõisahoone, liikus nimi koos mõisaga mujale ning vana kohta jäi tähistama Vanamõisa nimi. Selle järgi on omakorda hiljem nimetatud sealseid talusid (nt 1782. a revisjonis on Saarnakõrve mõisas Vanamõisa külas kirjas olevast kuuest talust kolme peremehed Wannamoise Mihkel, Wannamoise Mart ja Wannamoisa Hans).TL
BHO: 649; EAA.1864.2.IV-1: 448, L 433p; EVK; Mellin

Vastsekivi [`vastsekivi] ‹-le›, kohalikus pruugis `Vahtsõkivi-le ~ pääleRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Rogosi mõis), 1839 Weski, u 1920 Vastsekivi.  A3
Vastsekivi oli 1977–1997 Tuuka küla osa. Nime tähendus on ’uus kivi’, õieti ’uus veski’. Põline veskikoht Kuural oli olemas juba XVII saj alguses. 1782. a hingeloendis nimetati Rogosi mõisa all juba kolme möldrit, nii et siis võis ka uus veski juba rajatud olla. Vastsekivi veskikohta näitab Rückeri kaart 1839 (Weski).ES
EAA.1865.2.81/7:17, L 17; Eesti TK 42; Rev 1624/27 DL: 85; Rücker

Võhandu jõgi, kohalikus pruugis Võu ~ Võu jõgi, kirjakeeles ka Voo = Pühäjõgijõgi Põlva ja Võru maakonnas, 1522 de Webbeke bwen den strom, 1561 на р. Выбовкѣ, 1601 ihm Wibowsken Beke, 1627 Wohanda kuella, Wiehandt kuelle (külad ülemjooksul), 1638 Wehentojegge, Wæhand, 1644 Wöhhanda, 1684 Helige Beck, Wehen oja, Kollio Jeggi, 1686 Wemba Beck, Wyboffka, 1790 Рѣка Выбовка, 1798 Wöhhando Fl., Pühhajöggi, Woo Fl., Wou Fl., 1839 Pühha Fl., Woo Fl.  A1
Läbi sajandite on Võhandu jõe puhul tuntud kaht v-algulist nime: alamjooksul Võõpsu ja Võu nimega seonduv kuju, ülemjooksul Võhandu kuju. Võib-olla ongi need erineva algupäraga nimed. Võhandu nimi tuleb välja XVII saj revisjonidest kolme külanime ja jõenimena. Samal ajal on alamjooksu tähistatud üksnes Kirumpää, Lasva ja Räpina nime järgi. XVII saj lõpu kaartidel ilmus ülemjooksule Pühäjõe nimi, mis sai laiemalt tuntuks pärast 1642. a vastuhakku püha jõe rüvetamisele ja Johann Gutslaffi 1644 ilmunud raamatut. Alamjooksul jätkus Võõpsu (Võbovka) kuju kasutamine. XVIII saj lõpul kinnistusid ülemjooksule nimed Võhandu ja Pühäjõgi, alamjooksule Võu nimi ja selle omapärane kirjapilt Woo. 1930. a-tel muudeti traditsiooni sellega, et Pühäjõe nimi anti kaardil Kanepi poolt tulevale harule, kus seda nime varem ei kasutatud (küll aga tunti Võhandut Sirvastes, kus 1638 oli jõe ühe peaharu lätetel Wehendootze kyllo). Varem kirjalikult Voo nime all tuntud alamjooksule laiendati samal ajal Võhandu nime. 1980. a-tel nimetati jõe ülemjooks, senine Pühäjõgi, Võhanduks. Võhandu nime päritolu pole selge. Seda võiks võrrelda soome ja karjala sõnaga vihanta, mis tähendab haljendavat, rohetavat, lopsaka taimestikuga paika, valmimata vilja, tumedat vihmapilve. Sõna on peetud tuletiseks viha-sõnast, aga seostatud ka sõnaga vihreä ’roheline’. Sõna on kasutusel ka märgade, lopsakakasvuliste kohtade nimedes, nt Viannankoski, Vihanninjärvi (1758 Wiando siö). Vihanta piksepilve tähendust kõrvutades oleks ka arusaadav, miks just Võhandu jõge hakati Pikse koduna austama. Teise võimalusena võib Võhandu nime lähteks pidada taimenimetust võhk : võha (läänemeresoome *vehka), nii et vihanta on olnud nimestruktuurile eeskujuks (*vihanto ~ *võhanto). Tõenäoliselt pole seda nda- ~ ndu-liitega nime alamjooksu kohta algupäraselt kasutatudki. Võu nime juures torkab silma, et Võõpsu võiks olla tähendanud Võu suuet. See sunnib kahtlema kirjalikult levinud kujus Woo. Võimalik, et pika o edasiandmiseks oleks piisanud ühekordse o kirjutamisest, aga topelt o-ga tahtsid saksakeelsed kirjutajad edasi anda ühendit õu. Esmamainingu, venekeelsete nimekujude ja tänapäevakujude võrdlemine lubab oletada algvormi *Võõpo : *Võõvon. Nõrga astme vormist *Võõvo (*Võõvon joki, *Võõvon külä) sai kaashääliku kao teel Võu. Tugevas astmes nimetava tüvi *Võõpo [võõbo] andis vene keeles tuletise Võbovka, ühend *Võõpo + suu andis Võõpsu. Areng VõõboVõõp on lõunaeesti keeles tavaline, vrd Aadu ~ Aat. Rekonstrueeritud nimi on keeleliselt läbipaistmatu ja tõenäoliselt väga vana. Võrdlus Võhu nimega (VJg) viib mõttele, et *Võõpo võib olla ka aluseks Võha+ndu nime tekkimisele, mille taustal pidi ikkagi olema võrdlus sõnaga vihanta ~ vihanto. Vrd Vehendi, Võõpsu, Võeva, Võhu, Võõbu. – ES, AK
Arbusow 1910: 382; EAA.308.2.182; EAA.308.2.177; EAA.308.2.104; EO: 27; Mellin; Rev 1601: 20; Rev 1624/27 DL: 61, 101; Rev 1638 I: 50–52, 56, 146; Rücker; SeK: 190; SPK: 502; SSA: 436

Võõpste [`võõpste] ‹`Võõpste ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Võõbste, kohalikus pruugis `Võõpstõ Võnküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Mäksa vallas (Kastre mõis), 1582 Woibs, 1588 Websi albo Woibs, 1601 Webys, 1688 Weeps Kÿlla, 1713 Wöbsist, 1925 Võõbste.  B2
Külanime varasem võimalik kuju on *Võõpsi (vrd 1588). Rootsmäed arvavad, et külanimi võib olla tuletatud sõnast võpistik ’võsa’, kuid tõenäolisem on siiski L. Kettuneni seletus, millega ka J. Simm nõustub, et külanimi tuleneb isikunimest Võõbus (või *Võõbune). Perekonnanimi Võõbus on ümbruskonna külades tõesti levinud, puudub aga täielikult Eesti perekonnanimede andmebaasis (Onomastika NET). Võõpstega on 1977 liidetud Kõrvesilla küla ja osa ↑Kastre külast. Kõrvesilla ots Võõpste küla lõunaosas on algselt olnud hajatalude rühm (1782 isikunimena Körwesillo Indrick), kuid seda on peetud ka eraldi külaks (1812 Dorf Körwösill). Kas osaliselt või täielikult on ta varem kuulunud Poka mõisa alla (1821 isikunimi Pokka Körwesilla Michel). Kolme Varese talu nimetati XIX saj Varese külaks.MJ
BHO: 686; PA I: 112; Rootsmäe 2016: 219, 267, 271–272; Simm 1973: 54–55,133, lisa 67–68, 243; Simm 1975a: 200; Simm 1977: 114–115; Tartumaa 1925: 476

Ülejõe2 [üle`jõe] ‹-leJürküla Harju maakonnas Rae vallas (Lagedi mõis), 1565 Yllejochi.  C3
Ajaloolise Lagedi küla see osa, mis paiknes Lagedi mõisa poolt vaadates üle Pirita jõe. Lagedi mõisa kõrvalasulatele on viiteid juba 1397, nimepidi loetletakse need 1565. P. Johansen peab Lagedi küla kolme osa (Ülejõe, Lagedi ja Kadaka) jäänuseks ajast XIV–XV saj, kui mõis oli jagatud kolme omaniku vahel. 1977–1997 oli liidetud Lagedi alevikuga.PP
Joh LCD: 469

Jaga

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur