[KNR] Eesti kohanimeraamat

Koolimäe [kooli‿`mäe] ‹-le› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Sagadi mõis), 1671 Kolimah (rannaküla), 1699 Kohlma, 1871 Kolimae, 1897 Колимя.  C1
● Väike hajaküla, mille talusid on ka Natturi küla alla loetud, ilmub esimest korda kirjalikesse allikatesse 1671. E. Tarvel on arvanud, et nimi tuleb tõenäoliselt looduslikest tingimustest, mitte kooljast ega koolist. Koolimäe juures on nii koolme- ehk ojast ülekäigu koht kui ka koolu ehk mere- ja ojaäärne lodu. Alles XIX saj algusest tekib nimesse -maa asemel -mäe, mille ümberkujunemist võib sealne kõrgendik mõjustanud olla. – MA
Bfl: II, 785;  EAA.1.2.C-IV-121; ERA.T-6.3.553, L 1; KNAB; Schmidt 1871; Tarvel 1983: 75, 82

Patika2 ‹-le› Amb – küla Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas (Lehtse mõis, Linnape mõis), 1782 Paddika Mart (talu), 1796 Pattika.  C1
● Patika talu rajati tõenäoliselt 1780. a paiku. Hingeloendites on ta märgitud koos Liivaku taludega Liivaku küla alla, kuigi tõenäoliselt oli tegu hajataluga. Omaette saunakülaks kujunes XX saj alguses. Et nimel varasemat ajalugu pole, võib kokkulangevus Harjumaa Patikaga olla juhuslik. Nime motiiv võis olla maastik, vrd padu ’madal vesine koht, pehme soine (heina)maa või võsastik, suurem loik või madal järv, mis suvel põuaga võib kuivada; tihe põõsastik’, padin ’lomp’ (Vaivara). 1977 liideti Patikaga Kadaka (endine Lehtse mõisa popsiküla), Kitseküla (Jäneda mõisa popsiküla), Ojaküla (1586 Oyesz), samuti Aru asundus, mis eraldati mõisana Lehtsest 1687. a paiku ning varem kandis nähtavasti Läpi-Aru nime (1687 Leppi-Arro). Varasemast, enne 1970. a-id, on Patikaga liidetud Koolme küla (1379 Kolymus, osa ajaloolisest külast kuulub Pillapalu piiresse). Vrd Patika1. – FP
EAA.1864.2.IV-6:360, L 354; EAA.1.2.942:82, L 74p; EES; Johansen 1932: 23; Mellin; KNAB; Rev 1586: 81; Schilling 1970: 28; VMS

Pillapalu [pilla‿palu] ‹-`pallu ~ -sse› Kuu – küla Harju maakonnas Anija vallas (Jägala mõis), 1686–1689 Pillapalla, 1693 Pillapall (pered), 1726 Pillapal Hans, Pillapal Casper, 1798 Pillopal (karjamõis).  A4
● Pillapalu asub vähese asustusega alal, kus on peamiselt metsad ja sood. Rootsi aja lõpul on siin olnud paar talu, mis on asunud Harjumaal, kuid Järvamaa piiril. XVII–XVIII saj vahetusel on Pillapalus olnud kaks Jägala mõisa üksiktalu. 1725.–1726. a revisjonis on need paigutatud Rebala küla alla. Ka Wrede järgi kuulus Pillapalu (Pillapallo) XVIII saj algul Jägala mõisale, kuigi asus Kuusalu khk-s metsas. E. Varepi kogutud pärimuse kohaselt olnud Pillapalu vanasti Ahula karjamõis ja kuulus alles hiljem Maardu ja Jägala mõisa alla. Nimi on liitnimi: Pilla + palu. Nime algusosa on tõenäoliselt muistne isikunimi. Pillapalu praegune küla hõlmab suurt maa-ala, millele jäävad mitmed vanad asulakohad. Kuusalu khk poolel on ↑Koitjärve vana mõisakoht, Kõrveveski (1517 Korbe, 1586 Korps, 1589 Corpusz, ↑Hirvli) ja Tõrrepõhja (1798 Terrepohja talu). Asustus oli varem suurelt jaolt metsavahitalud: Liigmäe ehk Liidmäe (Maardu mõisa metsavaht, siin oli ka Maardu noorhärra jahiloss), Poolvahe ja `Putka (Jägala metsavahid). Poolvahes oli lisaks Anija mõisa renditalu ja kunagi ammu Kassisaba kõrts. Putka oli saanud nime sellest, et maja oli väike, vaht seal ei elanudki, käis ainult varjus. Ambla khk poolel on Kaikvõhma (koh ka Kaikamäe; 1379 Kadikenwomes), Pruuna metsavahikoht, mis on Rootsi aja lõpul olnud kõrts (1693 Kaick Wohema Krog). Muud Ambla poole suuremad asulad on olnud Apuparra (koh Apupara, 1798 kõrts Appopar), Koolme (1379 Kolymus; 1798 Koolma), Leppsilla (u 1900 Лепсиля), Maanteeääre (1871 Maande), Nahe (1798 Nahhe), Pruunakõrve (1922 Pruuna-Kõrve), Rekka (1379 Reckenoya), Saukõrve (1871 Saukörw) ja Uuejärve (1798 kõrts Uusjerwe). 1379 läänistati siitkandist Lehtse mõisale Kaikvõhma, Rekka (asus Rekkaoja ääres), Kosenõmme (Cosgenomne, praegu Aegviidu põhjaosa), Koolma, Koonukõrve (Konocorbi) ja Laudisalu (Laydezalo), ka ↑Läpi. – MJ
EVK; Johansen 1932: 23; Mellin; Rev 1725/26 Ha: 359; Schmidt 1871; Vilbaste 1949: 367; Wrede 2006: 49, 243

Vahakulmu [vaha‿kulmu] ‹-le› Amb, Kad – küla Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas (Saksi mõis), 1564 Wayakauer, 1641 Wahakorms ~ Wahhakorm ~ Wahhakurmo Andreß ~ Andres (talu), 1641 Wageküll, 1726 Wahokülla, 1732 Wahakolma, 1796 Wahhakulm.  B1
● Külanimi on olnud XVI saj kirjapaneku kohaselt vere-lõpuline. 1641 ostis Vahakulmu Andres maatüki, nn Libliku maa, endale pärisomandiks. Samal ajal oli olemas ka mõisale kuuluv Vahakulmu küla. XIX saj algul püüdis Saksi mõisnik maa mõisa külge liita, kuid järgmine mõisaomanik taastas Libliku maa endised õigused. Seejärel müüsid omanikud osa maad mõisale. Vabana säilinud maa kandis Libliku vabaküla, XIX saj II poolest paralleelselt ka Priiküla ehk ↑Priimaa nime. Mõisale müüdud maatükid liideti Vahakulmu külaga. Vahakulmu nimi on problemaatiline. Algusosa lähtekohana tulevad tänapäeva nimekujust lähtudes arvesse vaht : vahu ja vaha ’suur kivi’, järelosa aluseks võib olla koole : koolme (koolma) või ka kulm (vrd sm kulma ’nurk’). Esimestes kirjapanekutes tuleb esile lõunaeestiline kurm : kurmu ’üksik maanurk, maakitsus’. XVI saj on alale tulnud asukaid Lõuna-Eestist. Küla asub Valgejõe ääres kohas, kus Tamsalust Nõmmküla mõisa kaudu Lokutale minev tee ületab Valgejõe. Vahakulmuga on 1977 liidetud ↑Priimaa ja Koluotsa küla (1566, 1571 Koluas) ning osa ↑Kaarli külast (kõik Ambla khk). – MK, FP
EAA.1.2.935:227, 235p; EAA.1.2.933:138, L 138; EAA.3.1.469:125, L 122p; Eesti 1940: 357; EMS: IV (16), 91; Hakulinen 1956: 402; Knüpffer 1839: 676, 677; Mellin; Rev 1725/26 Jä: 85; Ungern-Sternberg 1912a: 78; Ungern-Sternberg 1913: 121