[KNR] Dictionary of Estonian Place names


Query: in

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 300 artiklit

Adra-leKeiküla Harju maakonnas Harku vallas (Humala mõis), 1844 Addrakul, 1871 Addraküll.  C4
Adra on esinenud Humala mõisa all Mõisakülas lisanimena (1725 Addra Jack), hiljem oli Adra külas ka Adra talu. Külanime lähtekohaks on ader : adra ’künnitööriist; adramaa’ lisa- ja talunime vahendusel. Külaga on 1977 liidetud ↑Joa-Suurküla ja ↑Looküla. Neid kahte koos on Keila-Joa mõisa järgi nimetatud Joakülaks, vahel käib see nimi ka kitsamalt Joa-Suurküla kohta.MK
KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Ha: 188; Schmidt 1844; Schmidt 1871

Ahijärv1 [ahi`järv], kirjakeeles ka Piigandi Ahijärv Kanjärv Põlva maakonnas Kanepi vallas Piigandi külas (Karste mõis), u 1900, 1903 Ahhe Jerw.  B2
Karste mõisale kuulunud metsas paiknevat järve ümbritseb Ahijärve soo. Sama nime on kandnud veel mitmed järved Kagu-Eestis, algusosa esineb paikkonnanimes Ahepalu (Rõu), vrd ka Aheru järv, Ähijärv, Kirikumäe järve vana nimi Ahirewo (1588), Ahja, Aiu jõgi. Juba ammu on neid kohanimesid seostatud Mulgimaal tuntud ohverdamiskoha nimetusega ahikotus (tegevusena ahtimine ~ ahtmine ~ ahkmine ~ ahvmine, ohverdaja on ahimees). P. Ariste on *ahti : *ahδin sõna ühendanud mordva keelte tegusõnaga aštums ~ aštems ’elama, paiknema, viibima, seisma, varjul olema’. Ariste on oletanud, et mordva keelteski tekkinud kuskil käimise, külastamise tähendus on kitsenenud ohvrikohas käimise tähenduseks. See oletus ei sobi just kõige paremini Ahijärve tüüpi järvenimede konteksti, mis asuvad reeglina põlisasustusest kaugel ja alati väga vanadel piirikohtadel. Ka Kanepi Ahijärv asub muistsel Põlva ja Otepää khk piiril. Mordva tähendusi võrdlevas kontekstis on mõeldav, et järve nimetati nii, kuna see oli püsiv, märkis piiri, oli rahule jäetud, siin kehtis naabritega kokku lepitud eriline kord. Analoogilist nimetekke semantikat esindavad Soome Pyhäjärvi nimed, mis on enamikus järved põlistel piiridel. Loomulikult ei saa välistada ka piirikohtade müstilist tajumist ja ohverdamiskommet piirikohas. Mõeldav germaani etümoloogia serva, tera või piiri tähendanud sõna *agjā kaudu on vähem tõenäoline, kuna ei saa seletada h tekkimist nimes, vrd Salatsi liivi ad´a ’serv, kallas, kant’, liivi aĭgà, soome aaja ’suur, lai ala’, eesti ai ’rõiva kant’.ES
Ariste 1937;  EAA.3724.5.2828, L 1;  EAA.3724.5.2829, L 1; Faster 2014: 35–39; SLWb: ad´a; SPK: 358; SSA: aaja

Aidu2 [aidu, varem ka `aidu] ‹`Aitu ~ -ssePltküla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas, kuni 2017 Pajusi vallas (Kurista mõis), 1583 Aita (küla), 1624 Ayte, 1638 Aitoby, 1797 Aito.  C2
L. Kettunen on A. Saarestele toetudes pakkunud nimele võimalikuks vasteks sõna aid ’aed, tara’ mitmuse omastava. Teisal, Lüganuse Aidu puhul esitab ta vasteks ait : aidu ‹ *avitto sõnast avitama ja abi. Kettunen on oletanud ka isikunime *Aitis ‹ *Avitis, kuid on pidanud seda etümoloogiat ebakindlaks. On võimalik, et mitmes kohas esinevate eesti Aidu nimede lähtekohaks oli isikunimi. Vrd Aidu1. – MK
BHO: 8; EO: 19, 326; PA IV: 22; Pall 1996: 389; Rev 1624 PL: 40; Rev 1638 II: 149

Ala-Palo-`Pallo ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Ala-Palu Rõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Rogosi mõis), 1765 Dorf Pallo, Alla Andre, 1782 Allapallo Jackob, 1805 Alla Pallo.  A3
Ala-Palo oli 1977–1997 Käänu küla osa. Rogosi mõisa selles kandis oli peremeeste Palo lisanimi kasutusel juba XVII saj, kuid 1684. a kaart Ala-Palo küla kohas veel asustust ei näita. Ala-Palo on kahest algselt sama nime kandnud talurühmast suhteliselt madalamal asuv, nimeosa palo tähendab kuiva liivast männimetsa, Võrumaa asustusnimedes võib sõna olla seotud ka lihtsalt koha liivase pinnasega. Vrd Mäe-Palo. – ES
EAA.1268.1.401:132, L 127p; EAA.1865.2.81/7:6, L 6; EAA.567.2.809:2, L 1p;  EAA.308.2.178, L 1

Alapõdra [alapõdra] ‹-le›, kohalikus pruugis-lõ›, kirjakeeles varem ka Ala-Põdra Urvküla Võru maakonnas Võru vallas Võhandu (Pühajõe) kaldal, kuni 2017 Sõmerpalu vallas (Linnamäe mõis), 1624–1627 Porda Peter, 1638 Peddera Peter, 1737 Padra Andres, 1762 Pöddra Samul, 1782 Alla Poedra Samuel, Alla Poedra Michel.  B1
Ametliku külana on märgitud 1970. a rahvaloenduse kaardil, 1977–1997 oli Hutita (Utita) osa. Algselt elas Põdra lisanime kandja samas jõeäärses külas, kus praegu on Alapõdra ja Hutita küla, kuid mille varasem nimi oli Võhandu (1627 Wiehandt, 1798 Wöhhando). 1685. a piirkonnakaardil kujutatakse praeguse Alapõdra talurühma kohta asustamatuna. 1737. a kaardil, mis peremeeste nimede järgi otsustades on XVII saj lõpu kaardi koopia, on samas kohas märgitud Padra Andrese talu. Teine Põdra taludest, Mäe-Põdra praeguses Hargi külas, on punktina olemas 1685. a kaardil. 1686. a loendis ja 1737. a kaardil on kirjas nimi Podra Marten (1717 Pötra Märti Naine Markret Wihhastakül Waawina W). Ilmselt olid XVII saj lõpul olemas nii Mäe- kui ka Ala-Põdra talu. Täiend Ala- tuleb maastikus madalal (võru alan) paiknemisest teise Põdra talu suhtes. Põdra nimi tuleb talupoja lisanimest, mida leidub kõikjal Võrumaal, silmatorkavalt palju Vastseliina khk-s. Vrd Hargi. – ES
EAA.1270.1.264; EAA.1865.2.130/9; EAA.1270.2.1:120, L 117p;  EAA.308.2.88, L 1;  EAA.308.2.104, L 1;  LVVA.6828.4.467, L 1; Mellin; Rev 1624/27 DL: 101; Rev 1638 I: 54

Allika1-le›, kohalikus pruugis ka Alliku Hagküla Harju maakonnas Saue vallas, kuni 2017 Kernu vallas (Ruila mõis), 1706 Hallika Jürg, 1782 Allika Juhan, 1922 Hallika (küla).  B2
Hilisemasse külla arvatud taludest on esimesena 1686 mainitud Kalamatsu talu (Kalla Mattz). 1706 on mainitud Allika talu, millest sai hiljem küla oma nime. 1920. a-tel loeti omaette külaks, varem oli tegu hajatalude piirkonnaga. 1977–1998 oli Metsanurga küla osa. Allika talu nimi tuleneb seal asunud allikatest (näha nt 1861. a kaardil), millest on nüüd kujunenud Allika ja Tiigi kinnistul paiknevad tiigid.FP
 EAA.1.2.C-IV-19; EAA.1.2.940:589, L 576p; EAA.1864.2.IV-2:22, L 22;  EAA.2072.5.717, L 1

Altja [`altja] ‹`Altja ~ -sseHljküla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Sagadi mõis), 1465 Wandemunde, Juwanden Münde, Rotzinpe, 1544 Ieszo (rannaküla), 1648 Kerbann, 1671 Rotzipäh (rannaküla), 1678 Halti Jahn (talupoeg), 1699 Kerpe under Annickfer, Iheso Eller Hallia By under godzet Saggad, 1744 Hallja, Halldja, 1796 Haltja (küla), 1871 Haldja, u 1900 Альтья (küla), 1922 Haldja (küla).  A2
Altja külal on harva esinevalt palju nimesid: Wandemunde (’Oandu suu’), *Jõesuu, *Rootsipea, *Kärba, Altja. E. Tarveli järgi on Altja hajaküla tekkimise aega raske määrata. Esmakordselt on Altja ümbrust nimetatud 1465 Annikvere mõisale kuuluva kalapüügikohana Oandu jõe suus (in der Wandemunde) ning sealne mereäärne maa kandis nime *Rootsipea. Nimi tuleb kunagistest neemel (-pea) elanud rootsi asukatest. Külana on Altjat mainitud esimest korda 1544 kui *Jõesuu (Ieszo) rannaküla. 1618. a paiku tulid Soomest *Rootsipea (Rotzepeh) taluasemele elama talupojad, kelle nime (*Kärppä või *Kärpänen) järgi hakati *Rootsipea talu- või külaaset kutsuma *Kärba (1648 Kerbann, 1699 Kerpe). Nähtavasti sellest nimest pärineb ka Altja oja alamjooksu nimetus Kärbseoja (-jõgi). *Rootsipea oli neeme läänepoolne osa, mis kuulus Annikverele, *Jõesuu ehk Altja küla kuulus Sagadi mõisale. Tänapäeval ainuvalitsev nimi Altja esines esmakordselt 1678. a ühe talupoja Halti Jahn lisanimena, külanimena 1699 (Hallia). L. Kettunen pakub nime aluseks Alt-oja või -aia ning sarnaselt Haljalale haldjat. E. Tarvel peab neid seletusi ebatõenäoliseks ning seostab nime mõne Halli-tüvelise isikunimega, K. Pajusalu peab tõenäolisemaks kuju Halti-. Võrdluseks võib veel tuua ka Lõuna-Soome Haltia küla nime, mida S. Paikkala järgi on seotud nii haldjauskumusega, sõnaga haltija ’haldaja, omanik’ aga ka Haltia-nimelise esmaasukaga. Vrd Haldi, Haljala1. – MA
Bfl: I, 253, 255, II, 785; BHO: 99;  EAA.1.2.C-IV-121; ENE-EE: I, 165; EO: 107, 146, 200; KNAB; Mellin; Schmidt 1871; SPK: 67; Tarvel 1983: 77–78, 81; Tarvel jt 1996: 5–8

Altküla2 [`altküla] ‹-`külla ~ -sseJõhküla Ida-Viru maakonnas Toila vallas (Voka mõis).  B2
Küla ajalooline nimi on Kärilõpe ehk Karilõpe (1426 Kerileppe, 1726 Kirrilep, 1796 Kerrilep, 1871 Kärrilep). XX saj oli ta pikka aega Toila küla, praeguse aleviku osa, hiljemalt 1945 Toila-Altküla, 1977–1997 oli Martsa küla osa, al 1997 Altküla. Küla asub Toila alevikust edelas oja kaldal. Vrd Altküla1. – MK
EVK; Mellin; Monumenta: V, 29; Rev 1725/26 Vi: 191

Ammuta1-ssePeeküla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Kareda vallas, mõis, XIV–XV saj vahetusel Ammotaio, 1564 Ammuta, 1615 Ammotta, 1798 Amuta (kõrts ja küla).  A4
Varasem küla on kuulunud Mäo ja Ervita mõisa alla. Küla oli XVI saj Kareda vakuses. Ammutas on olnud ka Pähu mõisa kõrvalmõis. 1920. a-test asundus ja küla kõrvuti, mis 1977 liideti. L. Kettunen toob nimele võrdluseks tegusõna ammutama, soome ammentaa ja nimisõna amb : ammu, vrd soome ampua ’laskma, tulistama’. V. Pall on järjendiga -ta lõppevate kohanimede üheks kõige tõenäolisemaks lähtekohaks pidanud tegijanime, arvestades, et nimisõnade tuletuses liide -ta puudub, kuid tegusõnade tuletuses esineb. Tegijanimest on -ja võinud kaduda. Vrd Ammuta2. – MK
BHO: 16; ENE: I, 142; EO: 229; EVK; Johansen 1930a: 152; PTK II: 100; Ungern-Sternberg 1912b: 66, 82

Angerja-leHagküla Rapla maakonnas Kohila vallas, mõis, sks Angern, 1241 Angær (küla), 1424 Angeren (mõis).  A2
1424. a-ks oli küla üks osa mõisastatud, teine osa aga läks XVII saj alguses Pahkla mõisa kätte, kuid jäi veel XX saj alguseni Angerja nime kandma, seejärel hakati sedagi Pahkla külaks nimetama. Mõisasüdame ümber kujunes 1920. a-tel Angerja asundus, mis 1939. a paiku nimetati Angerjamäe külaks, al 1977 on Angerja küla. Piiride muutmisega on mõis ise praegu jäänud Pahkla küla piiresse. L. Kettunen on oletanud seost sõnaga angerjas (kala) või ka angervaks (rohttaim). 1241 on küla üheks omanikuks märgitud Hænrich van Angern, seega muutus kohanimi ka isikunimeks, pannes aluse Angerni vasallisuguvõsale. Angerja külaga liideti 1977 Angerja-Ülejõe (nimetatud XX saj ka lihtsalt Angerja külaks, 1970. a-tel miskipärast Angerja asunduseks), mille ajalooline nimi on *Jalaküla (1424 Jallekul, 1524 Jallenkull, 1725 Jallaküll); nime kasutati u XVIII saj keskpaigani.PP
Bfl: I, 141, 204, 908; EO: 47; ERA.14.2.713 (Kohila vallavalitsuse kirjad 28. II ja 2. III 1939); Joh LCD: 315–316; Kruusimägi, Paidla 1974: 57; LCD: 41r; Rev 1725/26 Ha: 250

Arase-lePJgküla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Halinga vallas (Kaelase mõis), 1500. a-tel (1542) Aroll, 1514 Aruel, 1534 Arro, 1624 Arrast, 1638 Arrass, 1839 Arras.  B3
XVI saj oli küla Koonga mõisa all, 1624 kuulus poolakale Andreas Radserfskyle, 1638 oli Pööravere mõisa all. 1977–1997 oli Libatse osa. Kui XVI saj kirjapanekud ikka on samast nimest, siis võiks oletada nime lähtumist sõnast aru ’kuiv kõrge maa’. Hiljem on nimi läinud Ara-alguliste rühma, vrd araharu’. Samuti näib ta olevat siirdunud la-liiteliste hulgast ne- : se-nimede hulka. Mõlemad liited eeldaksid enda ees hoopis isikunime, näiteks oletatavat muistset isikunime *Ara. Vrd Araste, Are. – MK
BHO: 26; EAN; KNAB; Rev 1624 PL: 28; Rücker; Stackelberg 1926: 207, 214; Stackelberg 1928: 141

Aravu-le›, kohalikus pruugis-lõRäpküla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Tartu maakonnas Meeksi vallas (Meeksi mõis), 1592 Oracko, 1601 Aroha, 1627 Ahrha od. Musseck, 1630 Arrauw kylla, 1638 Orowa kyll, 1686 Arrowakylla, 1798 Arrawo, 1839 Arrawa.  A3
Aravut on veel 1627 mainitud täiesti tühjaksjäänud külana. Ilmselt oligi tegemist põlisemast Meeksi külast väljakasvanud asustusega. Aravu nime päritolu pole selge. Varasemate kirjapanekute järgi võib oletada nimekuju *Arova, kus on toimunud o ja a kohavahetus, kuid tõenäolisemalt oli varasem nimekuju siiski *Arava. Motiivi poolest sobiks hästi haraharu’, kuna koht paikneb lahus rannaäärsetest, tõenäoliselt vanematest küladest ja ka Aravu külas endas on pikka aega olnud kahe põlise liikumistee hargnemine. Kahtlusi äratab sõnaalguse h puudumine kõigis vanades kirjapanekutes, vrd nt Akste. Võimalik on Aravu nime võrdlemine sõnaga aroaru, kuiv rohumaa’. Nime tugev varieerumine võiks pakkuda toetust ka vana isikunime oletusele. L. Kettunen ongi pidanud Aravu ja TMr Aravuste küla nimes aravu-komponenti aimatavaks isikunimeks. Ilmselt on Aravu nimega seotud Meeksi valla vana lisanimi ja perekonnanimi Aruste (vrd 1686 Mehikoormas Arutsi Petter). 1977 on Aravuga liidetud sellest noorem ↑Rihtemõtsa küla. Aravu ja Meeksi küla piiril paiknevad Kol´o talud, mis 1930. a-tel oli küla. Vrd Arase, Arava, Aravuse, Pilka. – ES
 EAA.308.2.104, L 1; EO: 271; Mellin; PA II: 436; Rev 1601: 20; Rev 1624/27 DL: 68; Rev 1638 I: 262; Roslavlev 1975: 24; Rücker

Aru2-le ~ `külla›, rahvakeeles ka Aru`mõisa Krjküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Leisi vallas, mõis, sks Arromois, 1519 Arromois.  C2
1319 on Saaremaalt mainitud vasalli Mondevaste de Arole, keda on ühendatud hilisema Aru mõisaga (esmamaining 1519). Mõisa maadel tekkis 1920. a-tel Aru asundus, pärast 1930. a-id oli kirjas külana. 1977–1997 oli Veske küla osa. Vrd Aruküla. – MK
KNAB; SK I: 31

Aruküla5 [aruküla] ‹-`külla ~ -sseKoeküla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Koeru vallas, mõis, sks Arroküll, 1564 Arrukull (*Arrnkull), 1732 Arrokülla.  B4
Küla asemele loodi a-ks 1635 mõis. Mõisa maadele tekkis 1920. a-tel asundus, mis 1977 jagati Vao ja Väinjärve küla vahel, ent taastati 1997 külana. Aruküla mõisa vahetu ümbrus on liidetud Koeru alevikuga. Nime esmamainingut 1564. a tuleks lugeda kui Arrnkull, kust on e-täht nähtavasti vahele jäänud (st Arrenkull), Arrukull oleks ta juhul, kui on märkimata jäänud esimest u-tähte tähistav kriips. Vrd Aruküla1. – FP
EAA.1.2.933:124, L 124; KNAB; Schilling 1970: 83

Assaku2-le›, kohalikus pruugis Assaka Jürpaik (küla) Harju maakonnas Rae vallas (Rae mõis), 1241 Assuncauæ, 1503 Assenkayue (küla), 1561 Asszekoughe kulle, 1694 Asseküll.  C4
Vana Assaku küla liideti 1977 Rae külaga, osalt ka Peetriga. Assaku nimi kanti üle alevikule lääne pool Tartu maanteed (↑Assaku1). Nimi on algselt olnud kaheosaline: isikunimi *Asse + kaevu. Hiljem on nime järelosa lühenenud, nagu nt Karunga ja Koonga nimes. L. Kettunen lisab, et ka *Assaka on võinud isikunimi olla, mis esineb nt Assikvere nimes.PP
EO: 57, 330; Joh LCD: 321–322; LCD: 47v

Eera-leHelpaik (küla) Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Helme vallas (Hoomuli mõis), u 1866 Эра Юдъ, u 1900 Эра (poolmõis), 1911–1912 Homeln-Ehra (mõisake).  B3
Esmamaininguga võib samastada talurühma Rückeri kaardilt (1839 Jud). Eera on külana märgitud 1922, varem oli metsavahikoht (Forstei) ja mõisake. 1624 on Hoomuli (Omuļi) mõisa küla Waldczem all märgitud taluperemees Tomas Ehre, kelle lisanimest tuleneb külanimi. Küla on 1977 liidetud Holdrega. Eera edelapoolseid talusid Läti piiri ääres tuntakse Lavine nime all (vrd Hummuli külas 1684 Labban Paap).MK
BHO: 60;  EAA.308.2.191, L 1;  EAA.2072.9.471, L 1; EVK; KNAB; Rev 1624 PL: 92; Rücker; Varep 1957: 53; Vene TK 126

Eesti viipenimi. Kohamärk osutab eestlaslikult tugevale lõuajoonele. Kohamärgi vorm on ajas muutunud.
(Vanem Eesti viipenimi.)
Eesti-sse› – riik, Eesti Vabariik.
Eesti kui maanimi on seotud vastava rahvanimetusega, seepärast tuleb neid vaadelda koos. Kirjalikes allikates esines see nimetus esmakordselt u 98. a Rooma senaatori ja ajaloolase Tacituse kirjutatud ülevaates „Germania“, mille 45. peatükis nimetatud rahvas Aestii (ka Aestiorum gentes) asus germaanlastest idas. Sama rahvanimetus esines Rooma riigimehel Cassiodorusel VI saj (Aesti, Haesti), ametnikul Jordanesel ehk Jordanisel 551 (Aesti, Aestorum nationem), Karl Suure kroonikul Einhardil u 830. a (Aisti) ning anglosaksi ränduril ja kaupmehel Wulfstanil IX saj lõpus (Estlande või Eastland, Esti, lacus Estorum, Estmeria). Enamik uurijaid on seisukohal, et nende nimetustega tähistati pigem balti rahvaid, leedulaste, preislaste ja lätlaste eelkäijaid, kuivõrd Tacituse kirjeldused viitavad aladele Eestist lõuna pool. Mõned uurijad peavad võimalikuks, et tegemist oli Läänemere idakaldal asunud rahvaste üldnimetusega ning alles hiljem hakkas see nimetus märkima eeskätt eestlasi. Peamiselt Skandinaavia allikates on ilmselt juba silmas peetud eestlasi, nt VII–XII saj islandi saagades (Eistland, rahvas eistr; saagad on kirja pandud XIII saj ja hiljem), Skandinaavia ruunikirjades (XI saj i estlatum), 1216 valminud Saxo Grammaticuse kroonikas „Gesta Danorum“ (vanemas osas maanimi Hestia, Estia, uuemas rahvanimetus Esto, mitmuses Estones) jm. Võib väita, et XII saj II pooleks oli see nimetus kinnistunud eestlastele ja Eestile, samuti ollakse ühte meelt selles, et nii Tacituse Aestii kui ka hilisemad germaani nimekujud on päritolu mõttes üks ja sama sõna. 1154 kandis araabia geograaf al-Idrīsī kaardile nime, mida on tõlgendatud Eestina (أستلاندة/Astlāndah). Ladina mitmusevormist Estones tuletati maanimi Estonia, mis esineb juba läbivalt Henriku Liivimaa kroonikas. Saksa keeles võeti üle skandinaavlaste nimekuju, milles ühend ei asendus pika e-ga (Ehstland, Ehste ’eestlane’), hiljem e lühenes (Estland).

Saksa nimekuju võeti eesti kirjakeelde esimest korda üle XVII saj Eestimaa hertsogkonna nimetuses (↑Eestimaa), XIX saj keskpaigast hakati selle nimega tähistama ka eesti rahvast ja maad, nt 1849 Berend Gildenmanni „Mailma made öppetuses“ on öeldud, et raamat on isseärranis Eesti kele rahwa laste-koolmeistrittele. 1850. a-tel hakkas Eesti nime kasutama F. R. Kreutzwald, ka J. V. Jannsen oli selle usin propageerija (Perno Postimees oma esimeses numbris 5. VI 1857 algas tervitusega „Terre, armas Eesti rahwas!“). Nimi võeti kiiresti omaks. XX saj alguses olid käibel nii Eestimaa kui ka harvemini Eesti (enamasti täiendina, nt Eesti rahvas, Eesti keel), V. Reiman propageeris 1911 Eestimaad kui eestlaste maa üldnime, samas kui kubermangu soovitas nimetada Tallinnamaaks. Aprillis 1917, kui Eestimaa kubermanguga liideti Liivimaa eesti maakonnad ja tekkis puht eesti haldusüksus, nimetati seda inertsist edasi Eestimaa kubermanguks, ent üsna pea nimekasutus muutus, juba 1905. a revolutsioonist oli tuntud ka lühivorm Eesti. Tänapäeval on Eesti riigi üldkasutatav nimi, Eestimaa viitab omaaegsele kubermangule või on Eesti sünonüüm poeetilisemas kontekstis.

Eesti nime päritolu on lahtine. R. Grünthal jagab väljapakutud seletused nelja rühma. Aestide germaani päritolu pooldajad on nimetuse tuletanud gooti tüvest aistan ’austama’ või siis āst, eest ’viljakuivatusruum, reheahi’. Hüpoteesi toetuseks mainitakse, et Tacitus ise pidas neid germaanlasteks ja nende kirjeldus on germaanlaste omale lähedane. Tacitus nimetab merevaiku sõnaga glesum, mis ilmselt on germaani sõna. T. E. Karsteni oletuse kohaselt on Estmere lähtunud muinasgermaani tüvest *aist-mari, tähendades merevaigumerd. Balti päritolu pooldajad on nime võrrelnud Kuramaa kohanimega Aistere (ürikutes Ayster) ja Leedu väikese Aista jõega, oletades mh, et sõna tähendussisu on olnud ’maa, nurm, põld’ (S. Karaliūnas). Kolmas seletuste rühm seob Aestii germaani keelte ’ida’ tähistava tüvega, vrd islandi austr, taani øst, rootsi öster (öst-), muinasgermaani *au̯es. Selle oletuse toetuseks kõneleb asjaolu, et rahvas asus tõesti ida pool, ent raskuseks on see, et Aestii ja selle teisendite diftongid ae ~ ai ~ ei ei haaku hästi ’ida’ märkiva sõnatüve ühendiga au-. Neljandasse rühma võib arvata ladina keelest lähtuvad seletused. Nt K. Inno tuletab Aestii sõnadest aestus maris ’tõus ja mõõn, üleujutus’ või siis aestuarium ’jõesuu, laguun, ookeanirannik’. L. Meri esitab oma *Tulemaa (Thule, st Saaremaa) hüpoteesi toetuseks ka ladina sõna aestus ’kuumus, palavus, leitsak’ (vrd ka aestuo ’leegitsema, lõõmama’) ja vanaislandi eisa ’tuli’. R. Grünthal peab siiski kõige loogilisemaks otsida Aestii nimele seletust kas muinasgermaani või muinasbalti keelest. Tõenäoliselt on Tacitus selle nime laenanud germaanlastelt, mitte vastupidi.


Eestlaste enesenimetus enne eesti omaksvõttu oli maarahvas, keel oli maakeel. Kirjalikult esineb see nimetus Mülleri jutluses 1603 (Saxa, Rothze ninck Mȧȧkelell), ent ta võib pärineda hiljemalt I aastatuhandest, sest ka vadjalased on oma keelt nimetanud maatšeeli. Vanuse kaudseks kinnituseks on islandi saagade Sýslukind (VI saj, kirja pandud X saj), mis on maarahva sõnasõnaline tõlge. Eesti vanas kirjakeeles oli maa- „eesti“ ja „eestlaste“ kinnistunud vaste (vrd Tallinna Pühavaimu kiriku nimi 1732 Ma kirrik). Vähesel määral esines see sõna ka maanimena, nt ilmus 1858–1889 Maa Walla Kuulutaja, mis oli Eestimaa kubermangu talurahvale mõeldud kuulutuste leht (sellest hilisem nime Maavald kasutamine Eesti n-ö muinasnimena).

Enamik Eesti vasteid võõrkeeltes on lähtunud kas ladinapärasest nimest Estonia (nii on hispaania, inglise, itaalia, poola keeles, lisaks iiri An Eastóin, jaapani エストニア/Esutonia, kreeka Εσθονία/Esthonía, prantsuse Estonie, slovaki Estónsko, sloveeni Estonija, tšehhi Estonsko, türgi Estonya, vene Эстония, hiina silbistikule kohandatud 爱沙尼亚/Aishaniya) või germaanipärasest nimest Estland (nii on hollandi, norra, rootsi, saksa, taani keeles, lisaks islandi Eistland), on ka otsesemalt Eesti-tüvest lähtuvaid vorme (leedu Estija, liivi Ēstimō, saami Estteeana, ungari Észtország).

Soomekeelne Viro on nime saanud ↑Virumaa järgi, millega on soomlastel olnud kõige rohkem kokkupuuteid või on oletatud nende siirdumist Soome sealtkaudu. Vanas soome kirjakeeles XVI–XVII saj on selle sõnaga (Viroi, Viroinmaa) tähistatud ka Liivimaad laias mõttes, st Rootsi võimu alla kuulunud Liivi- ja Eestimaad koos (vahel isegi Liivimaad kitsamas mõttes). Lätikeelne nimi Igaunija on lähtunud vanast maakonnanimest ↑Ugandi (ladina Ugaunia). Vene keeles on eestlasi ja ajuti teisigi läänemeresoome rahvaid varem kutsutud sõnaga чудь (sealhulgas hilisemad tuletised чухна, чухонец, Peipsi-äärsetel venelastel veel maanimena Чухонщина, vrd ka Peipsi järve nime vene keeles Чудское озеро ’eesti järv’) ehk eesti keelde mugandatult tšuudid. Selle sõna päritolu ei ole selge, seletuseks on pakutud sõnu nii saami (čutte ~ čuđđe ’vaenlane, röövrahvas’) kui ka vene keelest (чужой ’võõras’, tuleneb gooti sõnast þiuda ’rahvas’, vrd saksa Deutsche), samuti on leitud paralleele vadja nimetusega (saami sõna on seotud kiilu tähistava sõnaga soome ja eesti keeles, nii nagu vadja nimetus võiks pärineda *vakja ’vai’ vormist). Kuramaa liivlased on nimetustega sōrli ’saarlane’, Sōrmō tähistanud nii Saaremaad kui ka vahel kogu Eestit, nimetust on kasutanud ka Salatsi liivlased (sārli ~ saårli, Saårlimā).
Vrd Tsütski. – PP
Ariste 1956: 117–124; Ariste 1968: 603–606; ENE-EE: II, 207; Grünthal 1997: 184–240; Idrîsî 2000: C7S4; Karaliūnas 2003: 401–416; Liivaku 1996: 73–75; Meri 1984: 164; Mägi 2015: 105–107,130–136; Müller 2007: 256; Pajusalu, Winkler 2011: 185–186; Palmaru 1980: 261–269; Reiman 1911: 1–9; Rätsep 2007: 5–15; Tarvel 1978: 612–614

Enge [`enge] ‹`Enge ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Änge PJgküla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Halinga vallas, mõis (Enge-Uduvere mõis), 1515 Hartnorme kulle, 1534 Orthenorm, 1624 Ortenorm, 1680–1684 Enge Hoff (mõis), 1782 Enge mit Hannenorm.  C3
Nimega on samastatud 1575. a kirjapanek Ennico Wahenorm. J. Koidu andmeil on piirkonnanimi Engelsche (1619) nime andnud hilisemale mõisale. Mõis on asutatud pärast 1638. Mõisa kõrval säilis küla. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele asundus, mis sulas kokku külaga; 1970. a-tel oli kirjas asundusena, al 1977 küla. Võib-olla on nimi tekkinud isikunimest, vrd Ennik, sks Enge, Engelbrecht. L. Kettunen tunneb Enget talunimena, vrd ka Pärnumaal 1618 Engh Madiß ja Läänemaal 1535 Melit van Engema. TMr Engevere (Ängavere, Engavere, ↑Haava1) puhul toob Kettunen võrdluseks äng : ängi ’kitsikus, häda, viletsus’, ängama ’peale sundima, kaela määrima’ ja oletab isikunimesid *Änga, *Ängo(i), *Änge(i). Vrd Änkküla. – MK
Beiträge 1874: 394; BHO: 65; EO: 303; Heintze 1908: 178; Roslavlev 1977: 24; Saaga: SRA Baltiska fogderäkenskaper f. 390, 1618:55; Saaga: Originalet av Jakob Koits regestverk. Del 1, E:2; Stackelberg 1926: 208, 215; Stackelberg 1928: 190

Ervita-le›, kohalikus pruugis ka Ärvita Koeküla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Koeru vallas, mõis, XIV saj Erwitey, 1564 Eruete, 1686 Ervita.  B4
Küla asemele rajati a-ks 1663 mõis, mille maadele 1920. a-tel tekkinud asundus nimetati 1977 külaks. L. Kettunen seostab nime sõnaga ervima ’röövima, kinni võtma’, oletades nime varasemaks kujuks *Ervitaja. Tegu on siiski väga harva sõnaga, mis ei selgita ka kohanime motiivi. Muistsete isikunimede hulgas lähedast tüve pole teada. Vaid korra esineb sarnane liivi nimi (1295 Arowe), vanaskandinaavia nimi oli Ervaster, teada ka Soomest. 1940. a-teks liideti Ervitaga Karula küla, mis on nime saanud karjamõisa (1844 Carolinen) järgi. Karjamõisale võidi nimi panna kohaliku paiga järgi (enne 1850 koostatud kaardil on mets Karrola Kusick ja karjamõis Hof Carolinen). Hilisemast ajast on teada Karula mägi ja talu. Vrd Viitna. – FP
Blumfeldt 1949: 170; EAA.1.2.933:120, L 120; EAA.1.2.942:723, L 709; EAA.854.4.531; EES; EO: 229; KN; KNAB; Palli 1959: 604; Schmidt 1844; Stoebke 1964: 16; Sukunimet 1992: 64

Förby [förbi, rootsi `föörbü] ‹-sse›, kohalikus pruugis Ferbe [`feerbe] Vorküla Lääne maakonnas Vormsi vallas (Suuremõisa mõis), u 1540 Voerbuͤ, 1565 Förby, 1590 Före By, 1598 Föör by, 1637 Vorby, Födherby, 1977–1997 Förbi.  A4
Nime järelosa on rootsi byküla’. Algusosa kohta on kirjapanijad ja uurijad pakkunud mitu seletust. Nende hulgas mainitagu rootsi eessõna för(e) ja saksa vastavat sõna vor(der) ’eespoolne’, mis viitaksid küla asukohale Vormsi läänerannikul. Teine seletus on rootsi omadussõna för ’sõidukõlblik’, mis viitaks heale sadamakohale. Hilisemad uurijad on jõudnud keeleliselt usutavamale tulemusele, mille kohaselt on nime kaasa toonud ümberasujad Soome lahe rootsikeelselt põhjakaldalt (vrd ka Borrby ja Saxby). Sealt on kirja pandud kolm samanimelist keskaegset küla: 1540 Fföörby, Föreby (Finby/Särkisalo), 1534 Föreby (Sjundeå/Siuntio) ja 1546 Föreby, 1553 Förby (Ingå/Inkoo). Turu toomkiriku nn mustas raamatus on lisaks kanne a-st 1329, milles mainitakse Särkisalo naabervallast Olle Före nimelist maaomanikku. Lisanimi Före võib olla moodustatud rootsi omadussõnast för ’terve, reibas, tugev’. Rootsi keele sõnal för on seega siinse nime seletamiseks mitu tähendust. Förby kaguossa jääb endine Suuremõisa asunduspiirkond Bynäs (erts Bines).MB
Huldén 2001: 151, 237, 251; Johansen 1951: 275; Lagman 1964: 37; Modéer 1964: 101; Registrum ecclesiæ 1890: 31; Russwurm 1855: I, 106; SAOB: 1927, F2273; Wieselgren 1962: 78–80

HaaberstiHaabersti ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Habersti KeiTallinna linnaosa ja asum, mõis, ? 1557 Tonnyes Habres, 1688 Godzet Habers (mõis).  A2
1993 ametlikult moodustatud linnaosa sai nime Haabersti mõisa järgi, millele kuulus suurem osa praeguse linnaosa maid. Tallinnale kuuluv mõis (sks Habers Hof ‹ murdeline Haberkaer’, vrd Hafer) asutati tõenäoliselt XVI saj lõpus. Mõis oli renditud raehärradele, kes tasusid renti peamiselt kaeras. Haabersti nimi võib olla mõisast vanem, vrd 1557 on *Lahepea külas (↑Mustjõe2) mainitud Tonnyes Habres; sel juhul on nime seos kaeraga hilisem rahvaetümoloogia. Haabersti kitsamas mõttes, st asum, hõlmab endise mõisa südant, 1920. a-tel tekkis sinna samanimeline asundus, hiljem küla, mis liideti 1946 Tallinnaga. Tänapäeval tuntakse seda kaubanduskeskuse järgi sageli ka Rocca al Marena. Haabersti asumid on ↑Astangu, ↑Haabersti, ↑Kakumäe, ↑Mustjõe, ↑Mäeküla, ↑Pikaliiva, ↑Rocca al Mare, ↑Tiskre, ↑Veskimetsa, ↑Vismeistri, ↑Väike-Õismäe ja ↑Õismäe.PP
EAA.1.2.940:1191, L 1175p; Johansen 1951: 190; Tallinn 2004: I, 98–101

Haavametsa [haavametsa] ‹-`metsa›, kohalikus pruugis Haavamõtsa-`mõtsa›, kohalikus pruugis harva Havvamõtsa Räp, Võnküla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Tartu maakonnas Meeksi vallas (Kastre mõis, Meeksi mõis), 1798 Hawamets, 1839 Hawametz, 1895 Hawamötz.  A2
Küla vanim osa on kaks metsavahikohta teine teisel pool Meeksi ja Kastre mõisa piiri, mida XX saj kutsuti Mõisa-Haavamõts ja Ülikooli-Haavamõts. Viimane oli nimetatud Tartu ülikooli Järvselja õppemetskonna järgi Kastre mõisa poolel. Meeksi mõisa poolele rajati XIX saj lõpul kandikohad, mis moodustavad tänapäevase küla tuumiku. Nimi tuleb loodusnimest Haavamõts, kuid nime tegelik motiveeritus pole lõpuni selge. Kohta võidi nimetada lihtsalt haaviku järgi, kuid on ka võimalik, et nime on andnud siin kandis kaua käibinud talupoja lisanimi Haavakari (Aravul 1670 Hawa Karri Peter, 1686 Hefweker Petter). Külanime kuju Havvamõtsa (haud : havva ’auk’) on ilmselt hiline edasiarendus.ES
 EAA.2072.5.683, L 1; EAA.308.2.104; Mellin; Roslavlev 1975: 29; Rücker

Halinga-sse ~ -le›, kohalikus pruugis Alinga, kirjakeeles varem Hallinga PJgküla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Halinga vallas, mõis, sks Hallick, 1543 Hallikava maior, Hallikava minor, 1558 Groth Alliqua, Klein Alliqwa, 1797 Hallik (mõis ja küla).  C4
Enne 1638 rajati Suure-Halinga küla kohale Halinga mõis (Hallich). Tänapäeval jääb mõis Tõrdu külla, praegune Halinga küla aga vastab ajaloolisele Väike-Halinga külale, kuigi 1970. a-te nimekirjas oli ta Halinga asundus (kuni 1977). Halinga nime puhul vrd Aljava esimest kirjapanekut. On oletatud, et nimi sisaldab sõna (h)allik või isikunime Hallik. Esimestest kirjapanekutest jääb mulje, et nimi on olnud kaheosaline, teist osa võiks võrrelda sõnadega kaev : kaevu, kaevama või ava. Vrd Loomse. – MK
Eisen 1924a: 80; EO: 36; Stackelberg 1928: 148–149

Haljala2 [`haljala] ‹-sseHljkihelkond ajaloolisel Virumaal, sks Haljall, 1241 Halelæ.
Haljala kirikukihelkonna moodustasid Taani vallutajad Virumaa *Rebala (Repel) muinaskihelkonna põhja- ja idaaladest 1220. a-tel. Kihelkonda on esimest korda mainitud Taani hindamisraamatus, mil see hõlmas ka suuremat osa tulevasest Rakvere khk-st (eraldus XVI saj II poolel). Mõisaid on teada al XIV saj-st. XVI saj lõpul oli Haljala lühikest aega ühendatud Viru-Jaagupi, XVII saj algul Kadrina khk-ga. Kihelkond on nime saanud Haljala külalt. Vrd Haljala1. – MA
ENE-EE: XII, 137; Joh LCD: 344–345

Hanikase-sse›, kohalikus pruugis `Haan´kasõ-`kastõ ~ -kasilõVasküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Orava vallas (Orava mõis), 1627 Hayniglas Peter, 1630 Chanikals Petter, 1638 Hannikals Peter, 1684 Hannigals By, Hannigalßen Kyla, 1688 Hannigaste Byy, 1798 Hainkasse.  C1
Põlise küla vanem nimi on olnud *Väiko-Vaigustõ või *Väiko-Vaigussidõ (1561 Меньшія-Вайгужицы, 1627 Klein Wagositz, 1630 Kleen Wayguß kylla). Vana küla on asunud Mäe-Haan´kasõ küla kohal. Vahetegemine põhja poole oja äärde kujunenud Ala-Haan´kasõ külaga on tekkinud XVIII–XIX saj, kui kumbki küla sai omad eraldiseisvad külamaad. Kaks küla, kirjades Ala-Hanikase ja Mäe-Hanikase, liideti uuesti 1977. Hanikase nimi on tulnud isikunimest, 1630 oli Chanikals Petter ainus maksualune talupoeg oma külas. Lisanimi tuleb eesnimest Hann, Haan või Haneke, mis oli Johannese mugandus keskalamsaksa keeles ja sealt eesti keelde laenatud. Pika a-ga Haan´kasõ jäljendab saksa keelele omast esisilbi täishääliku pikenemist sõnarõhu mõjul. Haanikanõ : Haanikasõ on lisanimena omadussõnakujuline tuletis nimest *Haanik. Vrd Soome perekonnanime Hannikainen, mis pärineb samuti Johannesest. Vrd ka haanikõlu, taar’, tuletis saksa sõnast Hahn ’kraan’, mis on isikunimega samakõlaline. Esimesest kirjapanekust Hayniglas võib välja lugeda elementi Niglas (‹ Nikolaus), kuid selline tõlgendus toob kaasa rohkem probleeme. Kirjapanekud ls-ühendiga on arvukamad ja nendest võib välja lugeda Haani + Kalsa nimeelemente. Kalsa on Ida-Võrumaal levinud talupoja lisanimi, mis põhineb arvatavasti pükse tähendaval alamsaksa või vene laensõnal. Sellise liittüvelise nime algupära on Hanikase puhul samuti võimalik, kuid siis tekib küsimus, miks pole suulises keeles säilinud vorm *Haan´kalsa ~ *Haan´kasa. Hanikasega on 1977 liidetud Süväoja (Süvaoja) ja Varigu (Variku) küla. ¤ Vastseliina kihelkonnan Orava vallan om Hainikasse küla. See olevat oma nime järgmisest saanu: Orava mõisa teomehe olliva nimitedü küla all haina tegemän, üts poiss neide seast olli kubija käsule vastu pandnu ja tedä lubati selle eest pessä. Vaene poiss tundse suurt hirmu, selleperäst toppe temä ummi pükse sisse hainu, et pesmine mitte nii vallus es oles. Kui nüüd kubijas ja valitseja poissi vimmeldämä naksiva, sis löüsevä nemä, et poisil haina ümbre kehä olliva mähitü ja ütlivä: „Ah sina koer, vai haina kaatsan, haina kaatsan!“ ja poisile anti viil rohkemb. Sellest jäi küläle täämbä päiväni Hainikasse nimi. (1894) Vrd Haanja. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EES: 123; EMS: aanik; KM: H I 6, 87 (1) – 1894; Mellin; PTK I: 52; Rajandi 1966: 89; Rev 1624/27 DL: 78; Rev 1638 I: 169; Roslavlev 1976: 11, lisa 2, 4; Sukunimet 1992: 79–80; Truusmann 1897a: 39

Hara2`Harga ~ -le›, kohalikus pruugis Ara = Harga-sseNoaküla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Noarootsi vallas (Paslepa mõis), 1422 Lutteke Herge, 1437 Harge, 1549 Harcke-laid, 1565 Stor Harghen, 1586 Harakyll-Holma, 1667 Hargen, 1798 Gr. u. Kl. Harga, 1913 Harja.  C3
Nimega on P. Johansen ühendanud kahtlemisi 1341. a kirjapaneku Kerkenlayde, mida ta on soovitanud lugeda *Herkenlayde. Esmamainingu seostab P. Johansen sõnaga härg : härja ja laid ’väike saar’, ala oli kasutusel karjamaana. Küla arvatakse olevat sinna tekkinud 1351. ja 1422. a vahel. Selle eesti keelest lähtuva nimeseletusega, mida toetavad oma sisuga ka nime mainivad dokumendid, vaidleb P. Johansen vastu A. Schücki vanarootsi keelest lähtuvale nimeseletusele harg ’ohverdamiskoht’. M. Blomqvistile tundub usutavaim E. Lagmani seletus, et rts Harga pärineb sõnadest harg, harj või keskaegsest ia-liitelisest tuletisest haerghe ’kivine, raskesti läbitav maa’. Nimetüüp esineb ka Rootsis, nt kihelkonnanimena Harg ja linnanimena Torshälla (*Thorsherghe). Nende nimede vanimad kirjapanekud on Rootsi kohanimeleksikoni järgi a-test 1291 ja 1252. Eesti Hara küla oli keskajal tuntud mereröövlite paigana, mida Lagmani arvates tunti nime all *Harg või *Haerge kivise künka järgi. Püsiasustuse tekkides olevat külale antud nimi Harga, mille a-lõpp on paikkonna talunimedele omane. Rootsi pruugis on õieti kaks Hara küla: Stor-Harga ’suur Hara’, eesti tavas lihtsalt Hara, ja Lill-Harga ’väike Hara’, eesti tavas ↑Vööla küla. Erinevalt Hara külast kuulus viimane Vööla mõisa alla. Vööla küla liideti Haraga 1977.MB, MK
BHO: 103; Danell 1951: 153; Johansen 1951: 115, 122, 124, 241, 243, 253, 257–259, 261–264; Lagman 1964: 34, 48, 49, 72, 211; Russwurm 1855: I, 115, 120; SOL: 111, 323; Tiberg 1951: 36, 224, 225

Hilba-le›, kohalikus pruugis-lõKanpaik (küla) Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Kõlleste vallas, veski (Karaski mõis, Krootuse mõis), 1804 Dorf Ilba, 1839 Hibba, 1862 Hilba.  C1
Hilba nime pandi XIX saj alguses kirja Musti ja Karaski mõisa külana, nimi oli saadud Hilba veskilt. Teised talud peale veski kaotati XIX saj mõisamaa alla. Hilba veski kõrval oru loodepoolsel kaldal asus Krootuse mõisa kolmene talurühm (samal kujul juba 1685. a kaardil), mida XVIII saj nimetati *Sälliste külaks (1783 Selleste Wilhelm ja Maert, 1804 Dorf Sellisto). Sama külanimi esineb kaartidel 1930. a-teni (Säliste). Rahvasuus hakati küla kutsuma veski järgi Hilba külaks. 1920. a-tel tekkis oru kagupoolsele kaldale asundustalude rühm, mida hakati kutsuma pilkenimega Täikülä, ametlikult kuulusid ka need majad Hilba küla alla. 1977 liideti Hilba küla vanad talud Krootusega, Hilba veski ja Täikülä Ihamaruga. Hilba nimi pärineb veskilt, mis on oletatavasti nime saanud isikunimest Hilp (tartupäraselt Ilp). Tõenäoliselt on see eesnime Filipp(os) mugandus (FilipHilipHil´p). Vrd Ilbo talu (Võn Pedaspää). Ilp-algulisi isikunimesid on peetud ka muinasnimedeks või ühendatud eesnimedega Hildebert ja Hilpert. Vrd Ilpla. – ES
EAA.567.2.650:3, L 1p;  EAA.2059.1.2760, L 2;  EAA.308.2.88, L 1; EAA.1267.1.286:175, L 338; EAA.567.2.624:2, L 2p; KNAB; Rücker; SK I: 44–45

Hinu-le›, kohalikus pruugis-lõ›, kirjakeeles varem ka Hino Rõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas (Rõuge mõis), 1684 Wirro Hinn, 1765 Dorf Hinno.  C2
Hinu oli 1977–1997 Muhkamõtsa küla osa. Külanimi pärineb talupoja lisanimeks saanud eesnimest Hinn : Hin(n)u (↑Hino1). 1684. a elas seal lähedal, kus oli Wirro Hinn, veel Kawa Heder, kellest on alguse saanud põhja pool eraldi paiknev Kõva talu. Viro lisanime oli 1684 Rõuge mõisas vaid üks, kuid XVII saj algupoolel oli neid rohkem. Tüüpiliselt asusid need talud põliste keskuskülade servaaladel. Vrd Viru. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.1268.1.401:254, L 248p

Härma2-le›, kohalikus pruugis ka Ärma Emmküla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Emmaste vallas (Emmaste mõis), 1565 Harman Dirich, Harman Jacob, 1576 Hermen Jacke, 1587 Herman Stoffer, 1605, 1609 Herma Stoffer, 1725, 1798 Herma (küla).  C3
1977–1997 oli ametlikult Kaderna osa. Küla on alguse saanud talust, mille nimi on tulenenud isikunimest, vrd Herman, Herm.MK
EAN; HK: 292; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 193; Tiik 1970a: 607

Härämäe [härä`mäe] ‹-le›, kirjakeeles varem ka Häramäe Rõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas (Viitina mõis), 1684 Herrja Hindt, 1765 Dorf Herrämä, 1796 Härramäe, 1839 Herra.  C3
Härämäe oli 1977–1997 Jugumõtsa küla osa. Talust tekkinud küla nimi põhineb talupoja lisanimel Härjä ~ Härä, mida leidub Võrumaal mitmes kohas ja mis on üldjuhul saadud loomanimetusest härg. 1839. a kirjapilt on samasugune, nagu oli Urvastes levinud lisanimel ja perekonnanimel Hera ~ Herä, mis on teist algupära, vrd sm perekonnanimi Herala.ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.1268.1.401:150, L 145p; EAA.1268.1.403:431, L 379p; Rücker; Sukunimet 1992: 94

Ihamaru-`marru ~ -sseKanküla Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Kõlleste vallas (Karaski mõis), 1627 Ehamah (küla), 1684 Ihammar kylla, 1723 Dorf Ihamar, 1783 Ihhoma Körtsi Peter, 1798 Ihama, 1862 Ehamarro (kõrtsitalu).  C1
Vana külanimi, mis XIX saj taandus mõisanimest saadud Karaski küla nime ees. Rückeri kaart esitab 1839 Ihamaru kohal talurühmade nimedega väikesi külasid, samal ajal ja hiljem tunti selle vana nime all üksnes Ihamaru kõrtsi lähemat ümbrust. Hiljemalt 1930. a-test sai Ihamaru taas ametliku külanime staatuse. Nime on läbi ajaloo kirja pandud kahel kujul *Ihama ja *Ihama + aroIhamaru. Ihama on läänemeresoome muistne isikunimi, mida on viimati eesnimena kasutatud Karjalas veel XVI saj. Eestlaste ja liivlaste juurest on keskajast teada selle nime s-lõpuline kuju *Ihamas (Jamas, Yemas). P. Rintala on P. Ravilale toetudes kirjutanud, et järelliite -ma keeleajalooliselt vanem ülesanne on olnud rõhutada üht objekti võimalike hulgast. Tänapäeva soome keele ma-tuletised tegusõnast kohta tähendavaks sõnaks on Rintala arvates uuem areng ja Ihama või Ihamas oli just nimelt isikunimeks moodustatud tuletis paljudes teisteski kombinatsioonides levinud isikunime elemendist iha-. Ihamaru nimevariandis on liitunud sõna aru (aro), mis tänapäeva eesti keeles tähendab kuiva rohumaad, aga veel Wiedemanni määratluse järgi ka lihtsalt viljakat, kuivas kohas paiknevat maad. Just Põlva ja Kanepi vahel esineb seda järelosist kohanimedes küllalt sageli. Ihamaru tähtsamad omaette nimega osad on Juusa, Runi, Täikülä (kuni 1977 ↑Hilba osa), Valgõmõisa ja Viia, viimane oli veel 1970 omaette küla, mis liideti 1977. Põlva khk Varbuse mõisa väikekülad Lukatsi ja Sõra on samuti 1977 Ihamaru külaga liidetud. Vrd Ihatsi, Puskaru. – ES
EAA.308.6.321:5, L 4p; EAA.1267.1.286:204, L 395;  EAA.2059.1.2760, L 2; Mellin; Rev 1624/27 DL: 63; RGADA.274.1.174:488, L 481p; Rintala 2008: 120–124; Rücker; Saar 2008: 115; Stoebke 1964: 24–25

Ihasalu [ihasalu] ‹-`sallu ~ -sse›, kohalikus pruugis `Iasalu Jõeküla Harju maakonnas Jõelähtme vallas samanimelisel poolsaarel (Rummu mõis), 1387 Janeselke, 1431 Jaensal, 1556 Jesal, 1559 Easal, 1693 Ihosal, 1798 Ihhasal.  B2
Esimene kirjapanek viitab nimele *Jänesselkä, hiljem on nimi ümber mõtestatud. P. Wieselgren loeb 1687. a kuju (Jehusall) *Jääsalu, Ihasalu on talle tähenduslikult ebaloogiline. C. J. Pauckeri pakutud kuju Jäsal on tema meelest ühenduslüli nime vanema ja uuema staadiumi vahel. Kuna küla ja poolsaar on kandnud eri nimesid (1536 Jenniszholme, dorp Jees-Ballu, 1564 Jegisholmen, Jeeszballu), siis on võimalik, et *Jänesselkä on olnud algselt poolsaare nimi ja Ihasalu või Iasalu on külanimi. On võimalik, et külanime kirjapanekute -palu on tegelikult eksitus, mille asemel peaks olema Jeesallu. Iha küll esineb kohanimedes ja võib tähistada muistset isikunime. Wieselgreni andmeil räägib rahvasuu endisest 35 taluga külast, mis olevat asunud poolsaare kaelast selle keskpaigani ja olevat hävitatud venelaste poolt Põhjasõja ajal, misjärel rajati uus Ihasalu küla praegusele kohale ja veel hiljem Neeme. Siiski on Neeme küla esmamaining 1560 ja 1568 märgitakse taluperemeest Klausi Vanakülast (Claws wannaküll). Poolsaare kaela idaosa rannalähedast sügavikku kutsutakse Vanaküla hauaks. On võimalik, et vana küla on tõesti tühjenenud ja asemele on tulnud uut elanikkonda, kes moodustas oma nimekuju ametlikust nimest. Teisalt, arvestades kohalikku kuju Iasalu, mis sobib kokku varasemate kirjapanekutega XVII saj alguseni (alles siis ilmub kirjapanekutesse h, nt 1637 Jöhasall), on algusosas tegemist ehk sõnaga *itä : *iä(n) ’ida’. Küla asub poolsaare idarannikul ja on võrreldav Iaotsa (Idaotsa) nimega Pranglis. Ihasalu piires lõunas on Punakivi, mis 1920.–1930. a-tel oli omaette küla.MJ
BHO: 127;  EAA.1.2.C-I-9; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 6; EE: III, 1119; ENE-EE: III, 552–553, XII, 160; Joh LCD: 252; Johansen 1951: 164–165; Mellin; Puhk 1996: 62; Rintala 2008: 227–231; Stoebke 1964: 84–85; Viidas 1990: 11–25; Wieselgren 1951: 226–227, 235–236, 242, 251; ÜAN

Irboska-sse›, kohalikus pruugis varem ka Irbosk-aheSeküla Petseri rajoonis Irboska vallas (Irboska, Irboska nulk), vn Избо́рск, 862 въ Изборьстъ, Изборьскъ, Изборьск, въ Изборьскѣ, в Словенскѣ, Словѣньскъ, 1233 Изборескъ, 1240 Îsburc (die burc), 1240 Изборьско, Изборскъ, 1348 Eysenburk, Eysenwurch, 1391 Ызборьско, Изборско, 1496 Yseborch, kuni 1626 Isborg, Isburg, Iseborg, 1859 Изборскъ, 1875 Isborsk, 1893 Irboska, 1897 Изборсько, 1923 Irbuska, 1928 Vana-Irboska (alevik), 1967 Старый Изборск.  B2
Irboska oli XIV saj-st samanimelise valla ja zassaadi, XVI saj-st aga maakonna keskus. Samal ajal oli Irboska kahe gubaa (Nikolski ja Pavlovski) ja kahe koguduse (Nikolai peakiriku ja Jumalaema Sündimise) keskus. XIV saj-st oli Irboska Pihkva sõltlaslinn, 1719–1777 maakonna keskus, pärast seda Pihkva kubermangu vallakeskus ilma maakonnata linna õigustes. 1919–1922 Eesti Vabariigi Isborski, 1922–1939 Irboska ja 1939–1945 Linnuse valla ja 1945–1995 Pihkva oblasti Irboska külanõukogu ning 1995–2015 Irboska valla (Изборская волость) keskus. 2015 liideti 53 külaga Irboska vald Petseri linna külge. Juba XVIII saj-st peale on ajaloolased (G.-F. Miller, A. L. Schlözer, P. A. Munch, P. Johansen, J. R. Aspelin) esitanud kohanime päritolu Skandinaavia hüpoteesi kujul *Issaburg. Hilisemate uurijate (K. Plotkin, S. Beletski, D. Matšinski) arvates kujunes soome-ugri ja Skandinaavia päritolu kohanimi osistest Iso (sm iso ’suur’) või Isa ehk Issa (eesti isa) + Skandinaavia borg ’mägi; linnus, linn’. Varem nimetati Irboska järvest algavat jõge Isa (1690), Исса (1745, 1791, ↑Optjoki jõgi). Ka saksa ajaloolane G. Schramm esitas koha algse nime kujul *Isuborg. Eesti perioodikasse („Eestimaa Kubermangu Teataja“) ilmus nimi *Isaborg (ka *Isajõgi) 1888, nimetuse Isa tõi välja ka J. Truusmann (1894). Mitmed Vene uurijad (V. Sedov, T. Jackson, T. Roždestvenskaja, I. Šaskolski) pooldavad slaavi päritolu hüpoteesi. Izbor (Избор) oli Joakimi leetopissi (XVIII saj) järgi legendaarne Irboska asutaja, VI–VII saj elanud vürst Vandali (Вандал) poeg. Leetopissis-legendis „Slovenist, Russist ja Slovenski linnast“ (XVII saj) on Izbor Sloven Mladõi (Словен Младый) poeg ja Novgorodi vürsti Gostomõsli (Гостомысл, IX saj keskpaik) pojapoeg. Vene ajalookogumik „Хронограф“ (1679) lisab, et Sloveni (Словен) poeg Izbor nimetas Словенеск’i linna ümber oma nime järgi Изборск’iks. Kirikuslaavi kontekstis on избор ’valik, valimine; valitud vili’. Rahvasuus on veel levinud nime seletus ühendist Из Бора ’(männi)metsast, palust’. J. Truusmanni vigase tõlgenduse järgi on kohanimi lähtunud lätikeelsest sõnaühendist aizpurieši ’sootagused’. Kui otsida nimele eesti algupära, siis vrd irbuska, irbuss, irbus ’väike lameda põhjaga lootsik, küna, paat’ (Räp); lähtesõnana on välja pakutud ka hirv (vrd Irbe väin Saare- ja Kuramaa vahel). Irboska nimesid esineb mujal harva, Novgorodimaal oli Izborskaja (Изборская) puustus (1582). ¤ Leetopisside legendis (XII saj) varjaagide kutsumisest räägitakse 862. aastast (6370 Vana-Vene ajaarvamise järgi) järgmist: „Ja valiti välja kolm venda oma suguvõsadega ja [need] võtsid kaasa kõik russid ja tulid ja asus vanim, Rjurik, Novgorodi, aga teine, Sineus, Beloozerosse, aga kolmas, Truvor, Irboskasse (въ Изборьстъ)“. Selle legendi põhjal on Irboska linnamäge hakatud kutsuma Truvori linnamäeks ja Irboska surnuaial olevat suurt, tegelikult hilisemast keskajast pärit kiviristi Truvori ristiks. Teise pärimuse järgi rajas Irboska linnuse Novgorodi vürsti Gostomõsli poeg Sloven, kelle järgi tuli nimi Slovensk. Tal olnud poeg Izbor, kes hukkus noorena ussi hammustusest ning kelle järgi hakati asulat nimetama. Vrd Ervu, Optjoki jõgi. – AK
Academic; Jakuškin 1860: 169; Jujukin 2003: 52, 105; Levin 2013: 41–48; LUB: (2) I, 346; LVR: 2091, 2122, 2153, 7707; Malkov 1991: 185–187; MS; PL: I, 14, 17, II, 27, 73, 79, 88; Plotkin 1993: 115; PSRL: I, 1, II, 14, III (2000), 72, 77, 106, 210, 282, 294, 369, 384, 434, 449, 460, 512, V (2), 73, XXXI; PVL I: 18; SeK: 31–32; Zakon Psk 2015; Truusmann 1897b: 22; Truusmann 1897c: 3; Truusmann 1898: 97; VES; VMS; Wd; Weske 1876: 42

Issaku-leVõnküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Võnnu vallas (Kurista mõis), 1900 Issako (kõrvalmõis), 1923 Issaku (asundus).  B2
Kurista mõisa kõrvalmõis, mis rajati 1840. a-tel Hammaste küla Issaku ja veel viie-kuue talu asemele. Algul oli Issaku karjamõis, hiljem muudeti kõrvalmõisaks. Enne mõisahäärberi väljaehitamist asus mõisakeskus lühemat aega Tahramõtsal Issakult kagus. Issaku mõisale allutati senine Saare karjamõis (↑Kurista). Nõukogude ajal liideti Issaku külaga Saare karjamõisa alale rajatud senise Kurista asundustalud. Külanimi on murdeline kuju vene isikunimest Исак.MJ
BHO: 134; Rootsmäe 2016: 291, 306, 339; Simm 1973: 31, lisa 27–28; Simm 1975a: 183–184

Jaugamõisa [jauga`mõisa] ‹-sse›, kohalikus pruugis-lõ, -nUrvpaik (talu) Võru maakonnas Antsla vallas Soome külas (Vana-Antsla mõis), 1685 Jacob Pust Hoff, 1762 Jauga Körtsi Peep, 1782 Jauka Moisa Johan; sks Jakobshof.  A2
Tõenäoliselt on just seda mõisat mainitud Uexküllide päranduse jagamisel nime all Oyl 1386 ja uue mõisana Thetis-nimelises külas 1419 (↑Oe). Suure Rootsi katastri ajal joonistati Jaugamõisast veel omaette kaart, kuigi juba siis nimetati seda tühjaks mõisaks (Pust Hoff, sõnast puustus ’tühi talu, ääremaa’). Hiljem oli mõisas veel kõrtsikoht, siis tavaline talu. Jaugamõisa nimi tuleb eesnime Jakob mugandusest Jauk, mida Urvastes pandi veel XVIII saj.ES
 EAA.308.2.88, L 1;  EAA.308.2.188, L 1; EAA.1270.1.264:35, L 35; EAA.1865.2.130/1:18, L 17p; LGU: I, 119, 208

Jõevaara [`jõevaara] ‹-le›, kohalikus pruugis-lõ›, rahvakeeles `Pääsnä-leRäpküla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Veriora vallas (Veriora mõis), 1782 Wara, 1805 Warra, Waara, 1866 Joewara, 1871 Jõe-Wara (küla).  C2
Pääsna küla all 1782. ja 1805. a loetletud neljast Vaara talust osa olid tõenäoliselt hilisemad Mõtsavaara talud ehk XX saj Vaara küla, mis seostub geograafiliselt rohkem Viluste ja Tsirksi kui Pääsnaga. Tegemist on XVI saj-st alates Vilustes esineva talupoja lisanimega, kuid ehk ka üsna varakult nende kahe põlisküla vahelist maa-ala märkiva kohanimega. Vahetegemiseks hakati jõeäärse Pääsna Vaara talusid kutsuma Jõe-Vaaraks. 1866 oli Pääsnal krunditud kolm sellenimelist talu. Et need asusid küla tuumikust üle jõe, hakati seda külaosa varakult kutsuma ka Jõevaara külaks. Tänapäeval on Pääsna küla põhiosa Räpina vallas ja Jõevaara küla kutsutakse Veriora vallas ka lihtsalt Pääsnaks. 1977–1998 oli ametlikult Metsavaara (Mõtsavaara) küla osa. Vrd Mõtsavaara. – ES
EAA.1865.2.70/3:15, 16, L 14p–15p; EAA.567.2.758:2, L 1p; EAA.2486.3.266:6, 7, 8; EAA.1269.1.797:249, L 556

Jõgehara [jõgehara] ‹-le›, kohalikus pruugis Jõgara-lõKanküla Põlva maakonnas Kanepi vallas, veski (Kooraste mõis), 1588 Pap Jegara, 1638 Jeggar Peter, jegger Kiwa (veski), 1723 Dorff Jeggara, 1783 Jöggera Mölder Rein, 1839 Jögearro.  B3
Küla on saanud nime koha järgi, kus ühinevad Võhandu jõe kaks peaharu: Ilmjärvelt ja Kooraste järvedest tulev ↑Pühajõgi ehk Sillaotsa jõgi ning Kanepi poolt tulev Ritsike jõgi (Lajavangu ehk Tüürä jõgi, ametlikult ↑Võhandu jõgi). Küla on 1638 nimetatud ka *Jõgeniste külaks (Jegnistkyllo). Mõlema nime motiiviks on asustuse paiknemine kahe jõe ja mitmete ojade harude vahel. Algupärane nimi arvatavasti küll sisaldab sõna jõgi ja haru tähendavat maastikusõna hara, aga kirjapanekute algusest peale on seda hääldatud lühenenult. XX saj algusest tunti Jõgara nime all peamiselt veskit. Veskist teisel pool jõge kahe jõeharu vahel paiknev Kivikülä on omakorda nime saanud veski olemasolu järgi, varem tähendas kivi ka veskit. Jõgehara küla moodustati ametlikult 1977, enne oli ta Alakülä (Alaküla) nime all, mis algselt märkis Kooraste mõisa vanatalude piirkonda. Jõgeharaga on liidetud ka eraldi metsas paiknenud Hüüdre küla, mille idaosa kuulus Urvaste khk Kärgula mõisa alla, lääneosa talud olid aga Kooraste mõisa järgi. Vrd Hüüdre järv, Kooraste, Soohara. – ES
EAA.1267.1.286:55, L 104; KNAB; PA I: 251; Rev 1638 I: 45, 47; RGADA.274.1.174:508, L 501p; Rücker

Jägala-Joa [jägala-`joa] ‹-leJõeküla Harju maakonnas Jõelähtme vallas (Jägala mõis), 1241 Jukal, 1565 Joall, 1686 Joa Kylla.  B3
Joa küla lähedal Jägala jõel on 1241 olnud ka esimene teadaolev veski Eestis. Jägala-Joa küla juures langeb jõgi 8 km kõrguse ja 60 m laiuse kaarja joana alla (rahvapäraselt Joarüngas). Küla asub Jägala joa läheduses ja on saanud sellelt nime (*Jugala). L. Kettunen on välja pakkunud, et -l varasemates kirjapanekutes on tähistanud alalütlevat käänet (Joal). XX saj algul tekkis küla maile puupapivabriku ümbrusse töölisasula. 1920.–1930. a-tel esines küla Joa nime all, 1970. a-tel oli töölisasula nimeks Jägala küla, Joa küla paiknes selle kõrval idas. 1977 nimetati töölisasula Jägala-Joa külaks, Joa küla liideti Ruu külaga.MJ
BHO: 148; ENE-EE: IV, 159; EO: 72–73; Joh LCD: 390–391; LCD: 45v; Mellin; ÜAN

Järvamaa [järva`maa] ‹-le› = Järva maakondmaakond Kesk-Eestis, u 1720 Järwa-Ma; sks Kreis Jerwen, Kreis Weißenstein, vn Вейсенштейнскій уѣздъ.
Järvamaa on üks muistseid maakondi, mis oli olemas juba XIII saj, seda on mainitud Henriku Liivimaa kroonikas (1212 in Gerwiam, hiljem Gerwa, in Gerwam) ja Novgorodi kroonikas (1214 иде князь Мьстиславъ съ новгородци на Чюдь на Ереву ’läks vürst Mstislav novgorodlastega eestlaste vastu Järvamaale’). Taani hindamisraamatu andmetel koosnes see kolmest kihelkonnast, millest nimeliselt on teada vaid Henriku kroonikas mainitud *Lõpekund (Loppegunde, äärmine vastu Virumaad, kas hilisem Ambla ja Järva-Jaani või Koeru). Hiljem liitus Järvamaaga ka ↑Alempoisi muinasmaakonna põhiosa, Türi khk kuulus Viljandimaa alla kuni 1560. Sealt alates jäid piirid püsima sajanditeks. Maakonnad kaotati 1950 ja Järvamaast moodustus mitu rajooni, sealhulgas Paide rajoon. Nüüdsed piirid sai rajoon, kui sellega liideti 1959 Türi rajooni osi, 1962 Põltsamaa rajooni osi ja Tapa rajoon. 1990 taastati maakonnad, Paide rajoonist sai Järvamaa. Järvamaa nime lähteks on nimeuurijate arvates sõna järv, tõenäoliselt ei ole silmas peetud ühte suurt järve, vaid järvede kogumit (kuigi Järvamaa on üks järvevaeseimaid maakondi, ka minevikus pole seal suuri järvi olnud). Kui L. Kettuneni arvates on Järvamaa nime 2. silbi a põhjustatud assimilatsioonist (sarnastumisest lõpposaga -maa), siis M. Norvik leiab, et Järva kajastab sõna vanemat esinemiskuju *järvä või *jarva, mis nii vanas kohanimes on säilinud (vrd ka liivi jōra ’järv’). E. Tarvel oletab, et tegu on balti laenuga (*jaurā, vrd leedu jaura ’märg, raske, viljatu maa; savi- ja porisegune soine maa’, jauras ’soo-äärne maa, soine, allikane koht’, jaurus ’soine’), sel juhul oleks Järvamaa nime vanus ehk dateeritav vanemate balti laenude tulekuga meie keelde 3000–4000 aastat tagasi.PP
ENE-EE: IV, 166–167; EO: 263–264; HLK: XV, 7; Joh LCD: 104; KNAB; Norvik 1963: 224–228; Tarvel 1979: 31–35; Uuet 2002: 177–178, 184; Vestring 1998: 21

Järvere [`järvere] ‹-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis-`viirdeUrvküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Sõmerpalu vallas, mõis (Sõmerpalu mõis), sks Jerwen, 1638 Jerwkulla, 1719 Järwe weere Märt, Jerwere Hindric, 1752 Jerwere Samul, u 1770, 1798 Jerwer.  B1
Kaht Sõmerpalu mõisa talupoega on 1716 nimetatud Järwe weere ja sellest lühenenud Järvere (Jerwere) lisanimega, seda elukoha järgi Vagula järve kaldal. Sama koht on ilmselt ka Jerwkulla Sõmerpalus Vagula järve kaldal, kust 1638 nimetatakse pärinevat üks Kärgula talupoeg. Talunimed on jälgitavad 1760. a-teni, mõisa rajamise järel ümber asustatuna on neist saanud Kala ja Sarve talu. 1766 jagati Sõmerpalu mõis nelja venna vahel neljaks iseseisvaks mõisaks, üks neist sai Järvere (Jerwer) nime. Ilmselt oli sellel ajal Vagula kaldal juba mõisahoone või suvituskoht olemas. 1867 liideti mõis uuesti Sõmerpaluga, koht säilis suvitusmõisana. Saksakeelne nimi on aja jooksul sarnastunud Järvamaa saksakeelse nimega Jerwen. 1920. a-test asundus, XX saj keskel rajati Järveresse Võru metsamajandi keskus ja kujunes välja rahvarohke asula, ametlikult Järvere asund, al 1977 küla.ES
BHO: 146, 558; EAA.1270.2.1:3, L 2p; EAA.1270.2.2:117, L 116p; EAA.1270.1.264:106, L 106; Mellin; Rev 1638 I: 151

Kaagjärve [`kaagjärve] ‹-`järve ~ -le›, kohalikus pruugis harva `Kaagere Krl, Valküla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Karula vallas, mõis, sks Kawershof, 1541 Rastgarwe, 1588 Kadwer Moiza, 1627 Kafers Gut oder Restgerw, 1638 Röstejerwe oder Caverszhoff, u 1690 Kafwers Hoff, 1717 Kaifhera wallast, Cagwerre wallast, Kaijere wald, 1798 Kawershof, Kaawri M., 1909 Кагъярвская вол. (vald), 1923 Kaagjärve; läti Kāģeri.  B2
Vanast külanimest pärinev mõisanimi oli kasutusel veel XVII saj keskpaigani, siis asendus see täielikult keskaegse mõisnikusoo perekonnanimest Kawer saadud nimega. Kaagjärve mõisa alla koondusid varem samast mõisast jagatud *Krüüdneri (1627 Kruedeners Hoff) maad Valga linnast vahetult ida pool. Selle XVII saj mõisa keskuseks on peetud Seelimõisat praeguses Lätis, mis veel varem oli küla (1601 Selekuella, 1638 Zehlikyllo), hiljem Kaagjärve mõisa kõrvalmõis (sks Sehlen, läti Sēļi). Varem Sangastele kuulunud maadest läks XVII saj Kaagjärve mõisa alla suurem osa *Kiveste (Kiwiest, Kiewes) külast Kaagjärvelt kirde pool (↑Mürgi). 1920. a-test oli Kaagjärve asundus, mis pärast 1940. a-id jagunes kolmeks külaks, al 1977 taas küla. Mõisa eestikeelse nime Kaagjärve kujunemine käis kahes järgus. Esmalt on kasutusel olnud perekonnanime Kawer mugandused, sh vere-lõpuline nimevariant. XIX saj II poolel, kui tekkis talurahvavald ja vallamaja Rautina järve kaldale, asuti valla nime tõlgendama järve-lõpulisena. L. Kettunen on nime tegelikku päritolu teadmata pidanud seda järvenimel põhinevaks, järve nime aga saaduks linnunimetusest kaagutaja või sõnast kaak. Kaagjärve mõisa vana nimi pärineb külalt (1627 Reste Kuella, 1638 Röstifer kyllo), otsesemalt selle küla järgi nimetatud järvelt (1627 Reste Jerwe, tänapäeval ↑Rautina järv). Kadunud külanimi on säilinud Rästinä talurühma nimes, mis jääb Rautina järve ja Kaagjärve Alamõisa vahele, sealsamas leidub ka Rästinä soo. Samasugune *Räste küla nimi on kuni XVII saj-ni leidunud Krabil (Rõu, ↑Harjuküla). Kaagjärve asundusküla jaguneb Mäemõisaks (Krl, läti Kalnamuiža), mille tuumikuks on XIX saj II poole härrastemaja (pikka aega koolimaja), ja Alamõisaks (Val, läti Lejasmuiža), kus paiknevad 1880. a-tel rajatud vabrikuhooned (sks Kawershof Fabrik, ka Kroodi, sks Grotenhof Karula ja Kaagjärve tollase omaniku von Grote järgi). 1970. a-tel olid need nimekirjas Mäeküla ja Alaküla nime all, mis 1977 uuesti kokku liideti. Kolmas liidetud küla oli Parandu (Krl, 1970 Metsaküla). Kaagjärve piiresse läänes jääb ka ↑Struuga küla. Vrd Kaagvere1, Krabi, Rautina järv. – ES
BAL: 668; BHO: 206, 543; EAA.1297.2.1:16, 32, 34, L 14, 30, 32; EO: 306; KNAB; LGU: II, 839; Lvv: II, 80–81, 294; Mellin; PA I: 249; Rev 1624/27 DL: 161; Rev 1638 I: 27, 30; ÜAN

Kaagvere1 [`kaagvere] ‹-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis `Kaagri-le, -nKanküla Põlva maakonnas Kanepi vallas, mõis (Kooraste mõis), sks Kagrimois, 1540 Kaever, 1582 Kaigwerkilla, 1627 Kagrimoysa, Kagri Kuella, 1638 Kakafer, 1685 Kaifers Hoff, 1723 Kagrimoisa, Dorf Kagwer, 1798 Kaifer, Kagremois, 1839 Kagrimois.  B2
1530. a-test peaaegu kolm sajandit Stackelbergidele kuulunud mõisa kaks algupärast lahustükki olid veel Jõksi (Hoboala) ja Peetrimõisa. 1820 läks Kaagvere mõis Koorastega samade omanike kätte. XIX saj keskel ühendati see ametlikult Koorastega ja Kaagveres säilis üksnes kõrvalmõis. Kaagvere küla alla kuuluvad nii endise mõisa põlistalud kui ka mõisamaadele 1920. a-tel rajatud asundustalud. 1920. a-test oli Kaagvere asundus, al 1977 küla. Keskaegne mõis on saanud nime külalt. Baltisaksa kirjanduses leidub arutelusid, miks just see mõis võiks olla mõisnike suguvõsa Kawer (varem ka Kaifer) algkodu. Peamine põhjendus on, et al XVI saj algusest, kui teisi valdusi Kaweri nimega seostama hakatakse, ei ole siinse mõisa omandisuhetes kunagi Kawereid mainitud. Selle arutlusega võib nõus olla, sest ürikud näitavad selgesti vana vere-lõpulise küla olemasolu, mida oleks raske perekonnanimest tekkinuks tõlgendada. Rahvasuus lühenenud kuju Kaagri võib olla vastupidise nähtuse, mõisanime perekonnanimeks tõlgendamise tulemus, samamoodi nagu 1685 Kaifers Hoff. Vana vere-lõpulise külanime korral on algusosa kaag võrreldav Kaagu lisanimega, mis on andnud talu- ja külanime mitmel pool Võrumaal. Mõeldav oleks linnunimetusega seotud muistne isikunimi, vrd Kaagataja järv (Rõu Pindi). Kaagri nimi võiks ka otse tuleneda isikunimena käibinud linnunimetuse ajaloolisest ri-tuletisest, vrd sm kaakko ~ kaakkurikaur’. Teine vana külanime tõlgendamise võimalus on *Kaikvere, milles diftong on lihtsustunud pikaks a-ks. See annaks hea lähte perekonnanime Kaifer tekkimiseks, millest alles hiljem sai Kawer, ja oleks kooskõlas esmamainingu kirjapildiga Kaever (mida võidi lugeda *kaefer). *Kaikvere algusosa *kaik oleks kokku viidav muinasgermaani nimega Gaike, Gaiko, mille olid isikunimeks laenanud ka läänemeresoome rahvad. Vrd Kaagna, Kaagu, Kaguvere. – ES
BHO: 165;  EAA.308.2.88, L 1; Genealogisches Handbuch: Livland II, 752, 754; LGU: I, 804a; Mellin; PA I: 80; Rev 1624/27 DL: 109–110; Rev 1638 I: 50; RGADA.274.1.174:519, L 512p; Rücker; Stryk 1877: 213–214; Sukunimet 1992: 157, 160

Kaagvere2 [`kaagvere] ‹-`verre ~ -sseVõnküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Mäksa vallas, mõis, sks Kawershof, 1549 Kawershof, 1584 Dwor Jana Kaura, Engelbrechth Kaura (kaks pisimõisat), 1588 Kawer (küla Ahja mõisas), w Kawer Moizy, 1627 Fueffhausen oder Kafershoff, 1638 Kagewermoyse asi, 1730 Kagweri, 1779 Kawershoff oder Altenthorm, 1782 Kawere, Kaawri mois.  A2
Kaagvere mõisast on teateid XVI saj-st, ent 1544 mainitud Kaver näib pigem seostuvat Kanepi Kaagverega. Poola ajal kuulus algul Kaweritele, kuid et ala oli Liivi sõja tagajärjel tühi, ühendati mõis Haaslavaga ja pandi tühjale mõisakohale talupoeg. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele asundus (1970. a-tel asund), mis 1977 liideti Kaagvere külaga. M. Veske seob nime algusosa sõnaga kaak : kaagi ’võllas’. L. Kettunen rekonstrueerib varasemaks vormiks *Kaagivere, kuigi märgib, et mõis kuulus Kawerite suguvõsale. J. Simm jääb usutavale seisukohale, et mõis on oma nime saanud keskaegsete omanike Kawerite nimest ja hiljem analoogia põhjal vere-lõpuliseks muutunud. Raskem on seletada nimes g-d, sest varasemates kirjapanekutes peale ühe 1638. a mainingu see puudub ning hakkab sagedamini esinema alles XVIII saj. Simm peab siiski võimalikuks, et ka g-d nimes tuleb põhjendada analoogiaga, sest nii sai kohanime algusosis eestlasest kõneleja jaoks tähenduse. L. ja I. Rootsmäe toovad ära rahvapärimuse. Ühe järgi olevat mõis saanud nime kahelt Kaave talult, mille asemele mõis vanasti rajatud. Teise järgi tuletatakse nime sõnast kaak vanasti mõisa lähedal Oldenturmi (st Vana-Kastre) kindluse juures seisnud võlla järgi. Siin olnud kurjategijate hukkamiskoht ja selle järgi kutsutud mõisat algul Kaaguveereks. Mõis asunud vanasti Altenturmi talu kohal, kuid on juba 1630. ja 1684. a kaartidel praeguses kohas. Mõisa saksakeelne nimi oli vanasti Rootsmäede andmeil Fyfhusen või Füffhausen. ¤ Minu kodu lähedal asub Kaagvere Lastekodu. Enne oli selle koha peal seisnud Kaave talu. Mõisa loss koos mõisahoonetega aga asunud nüüdse Mäksa arstijaoskonna juures. Parun, soovides paremaid elumaju, laskis Kaave talu lõhkuda ja uued mõisa hooned asemele ehitada. Sellest talust sai mõis nimeks Kaagvere. Endist mõisat hakati nimetama Vanamõisaks. (1958) Vrd Kaagvere1. – MJ
BHO: 206–207; EAA.2072.9.431; EM: 98; EO: 304; Hagemeister 1836–1837: 42; Hupel 1774–1782: III, 257; KM: RKM I 4, 383/4 – 1958; LGU: II, 651, 804a, 978; PA I: 138, 262–263; Rev 1624/27 DL: 109; Rootsmäe 2016: 119–120; Simm 1973: 33–34, lisa 34–35; Simm 1975a: 185

Kaaramõisa [kaara`mõisa] ‹-sse›, kohalikus pruugis-dõ›, varem ka *Tidrikülä Harpaik (küla) Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Taheva vallas (Taheva mõis), 1688 Dietrich Kylla, Tuderkylla, Tüddruck, 1744 Diedrichküll, Dorf Tuder (mõis ja küla), 1782 Diedreküll, Kara mois, 1864 Hoflage Didriküll, Gesinde Karamoisa, 1922 Kaara (küla), 1970 Taheva (asund).  C3
Kaaramõisa on praeguse Taheva küla tuumikosa. 1688. a kaardi järgi on tegemist omaette maadega külaga sellel ajal juba Koivaliina mõisast eraldatud Taheva mõisas. L. v. Stryk on vastupidiselt väitnud, et 1688 kuulus Diderküll kokku Koikkülaga. XVIII saj peeti mõisat (Didriküll) enamasti omaette mõisaks, kuigi omanikud olid Taheva ja Koikkülaga samad. XIX saj taandus Kaaramõisa Taheva mõisa kõrvalmõisaks. Segadust nimedega suurendab asjaolu, et XIX saj on antud ühele põlistalule mõisa lähedal Kaaramõisa nimi. Seda talu on XVII saj nimetatud Küüdreks (Ködder) ja XX saj rahvapäraselt Kaara-Andri taluks. Kaara karjamõisas paiknes XIX saj lõpul Kaara hobupostijaam. Kõrvale tekkis koos raudtee tulekuga Taheva raudteejaam (1922. a kaardil Ст. Тайвало, eesti keeles peale kirjutatud Kaera). 1922 veel Kaara nime all, muutus asula raudteejaama ja pärast Teist maailmasõda asutatud Taheva metsapunkti järgi Taheva asundiks ja 1977 nimetati Taheva külaks. Kaara kõrtsi hoones (1826 Karamöisakörtsi perre), hiljem otse selle kõrval paiknes XXI saj alguseni Taheva metskond. Kaaramõisa nime aluseks võib olla kadunud lisanimi, kuid nimi võib tulla ka pilkelisest võrdlusest mitte päris mõisa ja kaera kui kergekõluja vilja vahel. Selliseid pilkenimesid on väikestele mõisatele mujalgi antud. Hääbunud nime *Tidrikülä tähendus pole selge. Kirjapiltide järgi otsustades võiks aluseks olla saksapärane mehenimi Dietrich, kuid see võib olla ka rahvaetümoloogia. Vrd Taheva. – ES, MF
Dunsdorfs 1974: 259;  EAA.308.2.167, L 1; EAA.567.3.170:83, L 81p;  EAA.2486.3.243, L 8; EAA.1295.1.754:135, L 132; EVK; Hupel 1774–1782: III, 294–295; KNAB; Stryk 1877: 233

Kaare [`kaare] ‹-sseMarküla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Martna vallas (Rannamõisa mõis), 1782 Kare.  B1
1920.–1930. a-tel Kaare asundus, 1945 kirjas külana. 1977–1997 oli Keskvere osa. Küla võis nime saada Kaare karjamõisalt (sks Friedrichshof) ja varasemalt külalt, mis suulise pärimuse kohaselt olevat kaotatud seoses talumaade mõisastamisega Rannamõisas. 1763. a kaardil on märgitud Kareküllsches Busch ja küla Karefer. 1726. a revisjonis on Rannamõisa all märgitud küla nimega Karrokül, sama küla on 1689 nimega Karfer. Külas on nii XVII kui ka XVIII saj esinenud lisanimi Karro. Vrd Kaarma. – MK
EAA.1.2.941:389, L 380p; EAA.46.2.262; EAA.1864.2.IV-9:14, L 13p; EVK; Rev 1725/26 Lä: 176; Uuet 2002: 95

Kaarnajärv [`kaarna`järv] Otejärv Valga maakonnas Otepää vallas Otepää külas, 1628 Surri, Suri Jerw, 1628 Karnamah (talu), 1638 Karme, Kormant (küla), 1685 Karnama Jerw, 1867 Karnatz Jerw.  A1
1628. a revisjonis on järve nimeks veel Suurjärv. Samal ajal on olemas olnud *Kaarnamaa (Karnamah) talu ja järvest ida või kirde pool küla (1638 Karme ja Kormant). Hiljem külanimi kadus ja küla kohale tehti Anne ehk Kaarna karjamõis (sks Annenhof). Järvenimi vahetus XVII saj lõpuveerandil. Endisele külale ja järvele on nime andnud läheduses olev kahe tipuga silmapaistev Kaarnamägi Vana-Otepää külas, mille jalamil on praegugi Kaarnamäe talu. Mäenime aluseks on linnunimetus kaarna(s) ~ kaaren. Nimeahel on siis olnud selline: KaarnamägiKaarnamäe järvKaarnajärv. Järvest voolab välja Kaarnaoja. See on tekkinud juba järvenime eeskujul. Oja äärde allavoolu Kastolatsi küla maale on tekkinud veel uus Kaarna-nimede pesa. Seal on samuti Kaarnamägi ja Kaarna talud.MF
 EAA.308.2.88, L 1;  EAA.2059.1.169, L 1; KNAB; Rev 1624/27 DL: 107–109; Rev 1638 I: 10–11

Kaaru-le›, kohalikus pruugis ka Kaarukülä-`külläPlvküla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Mooste vallas (Mooste mõis), 1627 Kauro Mick, 1686 Kauro Jack, 1741 Karro Jack, Karo Jacob, 1757 Kahro Jacob, 1805 Karokülla, 1839 Karroküll.  B1
Nimi on alguse saanud Kauksi mõisa talupoja lisanimest. 1686. a kaart näitab, et sellise lisanimega peremehed elasid Kauksis praeguste Vigla, Saksa ja Palgi talu kohal. Vanast asukohast on säilinud metsanimi Kaarulaan lõuna pool praegust Kaaru küla. 1757 loetletakse Kaaru ja Poolakese talu kõrvuti, oletatavasti asusid need siis juba praeguse Kaaru küla kohas. Kaaru nimi pärineb talupoja lisanimest Kauro. Suure tõenäosusega on see isanimi vene ristinimest Gavril, mis omakorda tuleb algnimest Gabriel. Vrd seto mehenimi Kauri, Kaurila, soome-karjala Kauro. Võimatu pole siiski ka lisanime pärinemine linnunimetusest kaur. Nime on aja jooksul rahvaetümoloogiliselt kokku viidud sõnaga karokaru’, tsaariaegses ametlikus pruugis pääses see maksvusele mõisakaardi nimena Karro. 1757. a kirjapildis tähistab h ilmselt pikka a-häälikut. Kaaru põhjaosas on Vennekurmu talud, mis kuulusid Ahja mõisa (Võn) alla. Vrd Kauru, Kaurutootsi. – ES
EAA.567.3.183:14, L 15p; EAA.3147.1.172:198, L 180p; EAA.567.2.710:2, L 2p; Rev 1624/27 DL: 55; Rücker; Sukunimet 1992: 186

Kaasmaru [`kaasmaru] ‹-leNõopaik (küla) Tartu maakonnas Nõo vallas (Tähtvere mõis), 1582 Kazimierow, 1588 Kazmer, 1627 Kasamah Kuella, 1638 Kasamakyllo, Kasemer kyll, 1839 Kasmar.  B2
Liideti 1977 Nõgiaruga, olles ka varem sageli loetud selle osaks. A. Westrén-Doll pidas 1582. a nimekuju muundunud poola nimeks Kazimierz, millega ei saa nõustuda. Kohanime tuumosa on olnud kolmeosaline, koosnedes sõnadest Kaas, vahest maa või mäe ning aru. Nime algusosa võib lähtuda isikunimest Kaas, mille lähteks on Karl (samalähtene on nt sm Kaasmarkku). Aru-lõpuline kuju on paralleelselt kasutusel olnud hiljemalt juba XVII saj külanimes. Vrd Saaremaa kohanimesid Kaasama, Kaasaaru.EE
PA I: 50, 226; Rev 1624/27 DL: 133; Rev 1638 I: 60, 67; Rücker; SK I: 64; SPK: 121; Uuet 2002: 112; Westrén-Doll 1923: 50

Kaberla-sse›, kohalikus pruugis ka Kaperla Kuuküla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kodasoo mõis), 1241 Gabriel, 1287 Kabriel, 1507 Kabergel, 1541 Kabberla.  B3
1287 kinkis kuningas külast neli adramaad Tallinna Mihkli naistsistertslaste kloostrile. XVI saj algul oli omanikuks juba Anija ja Kodasoo mõisnik Herman Soye. U 1375 aset leidnud püha Brigitta imeteo kirjelduses, millega taheti põhjendada kloostri rajamist Eestisse XV saj algul, on nimetatud castrum Cabris ~ Cabbris. See on kindlasti liialdus (castrum ’kindlus, linnus’) ja tähistab siiski pigem Kaberla kui P. Johanseni pakutud Kaberneeme küla, mis ilmus külana allikatesse XVI saj. Kaberlale kuulusid küll ilmselt kalastuskohad rannikul. Nimes peitub vana metskitse tähistav sõna kaber (murdepäraselt kaper) või kabris. L. Kettunen peab algkuju *Kapris kõrval võimalikuks kuju *Kaprihela (*Kaprijala?), mis pole siiski usutav. Pigem kajastavad -gel jt sõna küla (*Kaberküla). Esmaste kirjapanekute Gabriel on kristlik isikunimi ja P. Wieselgren on leidnud sellele paralleeli Soomest, kuid ilmselt on see kirjapanijate rahvaetümoloogiline tõlgendus, mis on põhjendatav sellega, et ka Kaber on nimes olnud isikunimi, nagu on la-lõpuliste külanimede algusosa kogu läänemeresoome alal. Seega on tegemist olnud muistsele suguvõsale nimega Kaber kuulunud külaga ja kalastuspaikadega lähedal asunud neemel. Külas eristatakse kaht osa: Altküla Narva maantee ääres ja Tagaküla ehk Ubari samanimelise kalda läheduses. Vrd Kaberneeme. – MJ
BHO: 160; Collijn 1926: 134;  EAA.1.2.C-II-39; EE: IV, 254; EO: 72; Joh LCD: 337; Johansen 1951: 162–164; KN; LCD: 46v; Vilbaste 1956: 125–126; Wieselgren 1951: 257–258

Kabina-leTMrküla Tartu maakonnas Luunja vallas, mõis, sks Kabbina, 1584 Kabina, 1627 Kobinna, Gross Kabbina, 1937 Suur-Kabina (küla).  A2
1720. a-tel tehti Kabina küla maadele mõis (1721 oli küla veel Tammistu mõisa all). 1920. a-tel rajati sinna asundus, mis 1977 nimetati külaks. Kohanimi seostub L. Kettuneni väitel sõnaga kabin : kabina ’krabin’. Teisal osutab ta, et mõisaümbruse maastik meenutab hobusekapja, pidades lähtesõnana silmas ilmselt sõna kabi : kabja. Selle õigsuse korral jääks n-element seletamata. Kabina mõisa lähedal läänes asus suhteliselt hiline Väike-Kabina mõis, mille järgi oli 1930. a-tel nimetatud ka küla. Praegu on see koht jäänud vee alla.EE
BHO: 160; EM: 97, 145; EO: 143–144, 334; KNAB; PA I: 148; Rev 1624/27 DL: 39, 40; ÜAN

Kabli-sse ~ -leHääküla Pärnu maakonnas Häädemeeste vallas (Orajõe mõis), 1618 Kabligeby, 1620 Kablicke, 1624 Kabbel Jegge, Kabbeljeggi, 1638 Kabli, 1797 Kabblikülla.  A2
1620 sai Hans Plate kinnituse juba Karl IX poolt talle varem läänistatud Kabli küla kohta. Nime lähtekohaks on kabel : kabeli, kabli, järelosa jõgi : jõe. Kabli lõunaosas on tuntud koht nimega Lepanina.MK
BHO: 56, 161; Pärnumaa 2010: 101; Rev 1624 PL: 31; Rev 1638 II: 40; Saaga: SRA Baltiska fogderäkenskaper f. 390, 1618:71

Kadrina2Kadrina ~ -sseKadkihelkond ajaloolisel Virumaal, sks St. Katharinen.
Kirikukihelkond loodi P. Johanseni oletuse kohaselt 1240. a paiku. XIII saj algul kuulus ala *Rebala (Repel) muinaskihelkonda, on hõlmanud ka hilisema Väike-Maarja khk põhjaosa. Kihelkonna põhjaossa ehitati juba enne Liivi sõda Ilumäe kabel. Kihelkonnas oli muinaslinnus Võduveres Mäeotsa linnamäel ja Neeruti Sadulamäel. Kirikukihelkonna nimeks sai algselt väikese küla Toruestæuæræ (1241) nimi, hiljem sks Tristfer. Kirik on ehitatud arvatavasti XV saj kespaiku. Kadrina nimi on saadud kiriku nimipühaku järgi (1566 de kerke to Kadere, 1765 Trister oder St. Cathrin).MK
ENE-EE: IV, 203; Joh LCD: 626

Kadõni-sse›, kohalikus pruugis-he ~ -lõ›, kirjakeeles varem ka Kadeni Rõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas (Viitina mõis), 1796 Kaddene Lukkejalla Juhhan, 1909 Kaddeni.  C3
Kadõni oli 1977–1997 Pärlijõe küla osa. Külale eelnenud talurühm on vana, kuid selle nimi on vahetunud. 1684 on samal kohal elanud Kallosa Jaack ja Peepo Jahn. Talurühmal on seos Kalloka Haini taluga praeguse Kaluka küla kohal. 1796 oli Kaddene Kaluka küla all ühe peremehe lisanimi. Nimi võiks põhineda XVIII saj kirikukirjades levinud naisenimel Kadde, mis on Katariina mugandusi; selles variandis on säilinud ka algupärane na-lõpp. Muutuse -ne › -ni võib olla põhjustanud nime kasutamine mitmuses. Kohanimekartoteegis leidub pärimus, et Kadõni talu nimi põhineb peretütre nimel Kadi või Kadri. Vähem põhjendatuks jääb võimalus, et Kadõni on hoopis slaavi päritolu lisanimi, vrd nt Katõn Lääne-Venemaal. Vrd Kaluka. – ES
BAL: 696; EAA.1268.1.403:464, L 412p;  EAA.308.2.178, L 1

Kaersoo [`kaer`soo] ‹-sse›, kohalikus pruugis `Kaerso`Kaerso~ `Kaersu ~ `Käärso HJnpaik (küla) Harju maakonnas Anija ja Jõelähtme vallas (Paasiku mõis), 1241 Kaeris, 1249 Caries, 1556 Kaeres, 1591 Karszo, 1688 Karis, 1691 Kariszküla, 1702 Kairsu, 1858 Kaersoo.  B4
Liideti 1977 Salumäe ja Sambu külaga. Oli al 1249 kuni Rootsi aja alguseni Tallinna piiskopi valdus. Al 1565 kuulus Jägala mõisale, kust eraldati koos mõisaks muudetud Paasikuga 1858. Nime etümoloogia tundub tänapäeval lihtne: nimes on kaer + soo, kuid see pole ilmselt õige ja nimi pole üldse liitnimi. P. Johansen võrdleb seda liivi isikunimega Kaire. L. Kettunen, kes paigutab küla ekslikult Järva-Jaani kihelkonda, arvab, et nimes peitub sõna karjus, karjane, mis häälikumuutuste tõttu on muutunud kujuks Kairis, Kaeris. Nimelõpu -se asemele on tekkinud -soo. Johanseni tõlgenduse kohta arvab ta, et ka liivi isikunimes peitub sõna kari liivi vaste. E. V. Saks arvabki, et nimi on tähendanud karjasesood. Pole siiski kindel, et nimes esineb sõna soo, ka Kettuneni etümoloogia tundub olevat kunstlik. ¤ Kaerso old enne Kärsu küla. Lugu old nii. Jägala mõisnikkude pidulauas üks preili on kogemata pieretand, aga üks ärra võtt selle süi oma piale. Tänuks, et ta selle alva as´sa oma süiks võttis, kinkind preili isa talle küla. Seda küla akati üidma Kärsu külaks. Iljem muudeti se nimi viisakamaks: Kaerso küla. (1949)MJ
BHO: 164; EO: 195–196; Joh LCD: 392; KN: 1949; LCD: 45v; LUB: I, 206; Saks 1974: 37

Kaeva-leAmbküla Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas, kuni 2017 Tamsalu vallas (Einmanni mõis), 1512 Cayphas, 1566–1571 Koywaldo, Koywas, Koywenäs, 1637 Kaiwa.  B2
Hiljemalt 1880 rajati külla Einmanni mõisa karjamõis (võimalik, et toodi üle Kursist), mis enne 1900. a kujunes kõrvalmõisaks. 1920. a-tel sai sellest asundus ning mõisast Kaevamõisa ehk Kruuse talu, praegu Tamsalu linna piires. Asundus nimetati pärast 1945. a külaks. Tõenäoliselt on nime algusosa tulnud sõnast kaev : kaevu, XVII saj kadunud nime järelosa võis olla ase : aseme, seega *Kaevuase(me). Nii võidi nimetada looduslikku veevõtukohta, sest külas on asunud kurisud, kus „maa kukkus alla“, Orava talu maal on kuristikuaugu põhjas kaev (Kaevuauk). Päris välistada ei saa tulenemist isikunimest (vrd Kaevatsi).FP
EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 196; EVK; KN; KNAB; Thomson 1986: 119, 125, 152; Ungern-Sternberg 1912a: 15, 138

Kahala1-sseKuuküla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kolga mõis), 1241 Kaial, 1259 Kaele, 1290 Kaile, 1637 Kahall, u 1694 Kahela (küla ja järv).  A3
XIII saj algul kuulus Ojamaa Roma (Guthvalia) kloostri munkadele. Koht on olnud suure tee ääres. 1893 mainitud Kolga mõisa Kahala (koos Luubaga) kõrvalmõis asus vana postijaama kohal. Küla asub samanimelisest järvest lõunas. Järve kohta on arvukalt muistendeid, et ta on tulnud oma praegusele asukohale mujalt. L. Kettunen võrdleb nime sõnaga kaha ’väike käsivõrk, jääkuhi’. Kui külanimi tuleneb järvenimest, siis tõlgendus sobib, muidu võib lähteks olla ka la-liitega isikunimi, mis la-lõpulistes nimedes ongi tavaline. E. Tarvel võrdleb nime XIII–XVI saj dokumentides esinevate isikunimedega Kage, Caye, Cayo jt. Kahala järve kagukaldal on Kalamäe, mida on munkadele kuuluvana mainitud samuti 1241 (Kalameki). Nime järelosa oli XVIII saj-ks ilmselt lühenenud, sest 1725–1726 oli külas Kallama Pern. Kalamäe küla mõisastati ja tehti karjamõisaks (sks Kallamäggi, ka Kallamäe) ajavahemikus 1811–1837. 1920. a-tel jagati karjamõisa maad uuesti taludeks, kuid küla ei taastatud, talud arvati Kahala küla alla. Vrd Kahala3. – MJ
Bfl: I, 11, 25; BHO: 165; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 26;  EAA.1.2.C-I-1; Eesti järved 1968: 86; EO: 73; Joh LCD: 242, 393–394, 396; LCD: 47r; LUB: I, 340, 537; Rev 1725/26 Ha: 368; Tarvel 1983: 20–21, 89–90; Vilbaste 1956: 128, 130

Kahala2Kahala ~ -ssePeeküla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Koigi vallas (Müüsleri mõis), XIV saj Caigenalle, 1564, 1615 Kayall, 1634 Kahall.  A4
Küla oli XVI saj Mäo mõisa Kareda vakuses. XVII saj algul uusasukatega asustatud. Hiljem Müüsleri mõisa all. 1977–1997 oli ametlikult Väike-Kareda osa. Vrd Kahala1, Kahala3. – MK
Bfl: II, 463; Järvamaa 2007: 325; Ungern-Sternberg 1912b: 68, 84

Kahro-le›, kohalikus pruugis Kahru-lõUrvküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Sõmerpalu vallas (Kärgula mõis), 1684 Karro Jahn, 1716 Kahro Jaan, 1752 Kahro Adam, 1782 Karro Samul, 1839 Kachro (küla).  B1
Talupoja lisanimi ilmus piirkonda 1684. a kaardil Haamaste külas. Samal ajal on praeguse Kahro küla kohal paiknenud talu peremehena kirja pandud Leiso Andres. Hiljemalt 1752 oli Kahro talunimi juba küla praeguses asukohas. Varasemat talurühma nime on külanimena märgitud 1839 Rückeri kaardil. 1940.–1970. a-tel oli nimestikus koos Pulli külaga (Pulli-Kahro), al 1977 Kahro küla. Lisanime aluseks on sõna kahrkaru’. Huvipakkuv on 1684. a kaardi nime põhjaeestipärasus, mis jätkub mõisaga seotud dokumentides järjekindlalt terve XVIII sajandi, samal ajal kui kirikuraamatutes oli lõunaeestiline nimi. Vrd Leiso. – ES
 EAA.308.2.182, L 1, 1p; EAA.1270.2.1:2, L 2; EAA.1270.2.2:124, L 124; EAA.1865.2.130/3:11, L 11; Rücker

Kahru-le›, kohalikus pruugis-lõRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas (Haanja mõis), 1796 Kahro Thoma Jaan, Kahro Peter, 1900 Дер. Кахра.  C2
Kahru küla loeti XIX saj veel ametlikult Kokõmäe küla osaks (1871 Дрвн. Кокке), kuigi talupoja lisanimena oli Kahru käibel juba XVIII saj lõpust. Ka 1977–1997 oli Kahru Kokõmäe küla osa. Nimi tuleb loomanimetusest kahrkaru’. Nimi võib olla rahvasuus tekkinud naabruse tõttu Rebäse külaga.ES
EAA.1268.1.403:253, L 219p;  EAA.3724.4.1858, L 1;  LVVA.6828.4.380, L 1

Kahula-sseJõhküla Ida-Viru maakonnas Jõhvi vallas (Tammiku mõis), 1241 Kawal, 1391 Kauel, 1583 Kaffila, 1694 Kavola, 1712 Kahulla, 1796 Kahhula.  B3
Küla on kuulunud Edise, Jõhvi ja Tammiku mõisa alla. Nimega on P. Johansen võrrelnud soome kohanime Kavila. Esmamainingu järgi oli nimi v-line ja seda võiks analüüsida kaheti. Kui on tegemist la-liitelise kohanimega, siis oli -la ees Kava-, oletatavasti isikunimi. Kui aga l kuulus tüvesse, siis võime võrdluseks tuua omadussõna kaval : kavala, nagu L. Kettunen on ette pannud Kavilda puhul. Siiski näib, et nimi kuulub raskesti seletatavate Kava-, Kavi-, Kaava-, Kaave-nimede hulka ja on etümoloogiliselt läbipaistmatu. Nimesisene v on asendunud h-ga alles XVIII saj. Kahulaga on 1977 liidetud Kahula-Rutiku (1913 Кахула Руттике, vrd 1796, 1844 Ruttik, ↑Sompa1) ja Kirbulinna (1970) küla. Vrd Kaavi, Kavastu, Kavilda, Kavõldi. – MK
EO: 29; Joh LCD: 419; KNAB; Mellin; Schmidt 1844

Kaiavere2-`verre ~ -sseMMgküla Tartu maakonnas Tartu vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Tabivere vallas, mõis, sks Kayafer, 1473 Kayver (kahe mõisaasemega küla), 1512 Kayfer, 1514 Cayfer, 1539 Kaiwer.  C3
Algselt küla, mõisast on teateid 1512. Mõisa kõrval loodes säilis samanimeline küla (↑Kaiavere1). Mõisa maadele tekkis 1922 asundus, mis pärast Teist maailmasõda oli kirjas külana. M. Veske arvates on nime algusosa seotud sm sõnaga kaita : kaidan ’kitsas’, sest küla asub suhteliselt kitsal seljandikul kahe järve vahel. L. Kettunen seostab nime algusosa sõnadega kajakas, sm kaija (murdeti kajo) ning kohanimega Kaiu, pidades vahetuks lähteks isikunime. P. Johansen peab võimalikuks ühendada nime algusosa naisenimega Kai, mis tuleneb Katharinast (meelitusvorm Kay), sest alamsaksa nimesid leiduvat teistegi vere-lõpuliste nimede alguses. V. Pall usub, et tegu on isikunimelise algusosaga, aga lähteks võiks olla mehenimi (teada on nt Kaio, ürikutes Cayo). Sel juhul oleks *Kaia selle nime teisend. 1627 on mõisa nimeks saksa keeles olnud ka Nonnenhoff, sest mõis kuulus tollal Tartu Katariina kloostrile. XV–XVII saj on Kaiavere mõisas olnud *Pakavere või *Pagavere küla ja veski (1420 Packever, 1514 Packefer, 1627 Packafehr wesky ja tühi küla, 1638 taas asustatud), selle täpsem asukoht on teadmata. Vrd Luua. – PP
EO: 300; LGU: I, 488; Ligi 1961: 355; PTK I: 49–50, 171; Tartumaa 1925: 277

Kalesi-sse ~ -leHJnküla Harju maakonnas Raasiku vallas (Peningi mõis), 1241 Kallis senkau, 1283 Kallisenkave, 1288 Kalsekawe, 1536 Kallitse, 1551 Kallisekowe, 1575 Kallyze kulle, 1923 Kalesi.  A4
Küla kuulus XIII saj Daugavgrīva (Dünamünde) kloostrile, hiljem Padise kloostrile kuulunud Raasiku mõisale. Kui Raasikust eraldati u 1686 Peningi mõis, läks küla selle koosseisu. XIX saj lõpul eraldati Peningist Kalesi karjamõis. Karjamõisa maadele 1920. a-tel tekkinud asundus liideti pärast 1940. a-id külaga. P. Johansen peab nime algusosaks isikunime (sm Kallinen), mis tema järgi Taani hindamisraamatu külanimedes liitub sageli sõnale kaev : kaevu. L. Kettunen pakub välja ka sõna kale ’tugev’ nagu nimes Kaleva. Usutavam on Johanseni etümoloogia, Kalli on olnud nii eesti kui ka liivi isikunimi, nimele liitunud -ne näitab perekuuluvust, mis sobib kaev-lõpulise nimega. Nõustuma peab aga L. Kettuneni väitega, et -si on nimes hiline parandus, see esineb esimest korda 1913. 1690.–1691. a kaardil on külast (Kallis By) tükk maad lõuna pool järv (Kallisse Jerwe) ja ka Schmidti kaardil 1871 on sama nimega järv (Kallese, praegu Lõilasmäe järv). Küla keskmest loodes olevat osa on nimetatud Kalesi-Saunakülaks. Kalesi kirdeosas oli varem Saku küla (1283 Sackelevere, 1288 Sakalevere, 1586 Sackouer, 1637 ja u 1690 Sacko), mis kuulus keskajal Raasiku mõisa Tõhelgi vakusesse ja kadus pärast Põhjasõda, lähedal on säilinud Saku talu.MJ
BHO: 169;  EAA.1.2.C-IV-47; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 79;  EAA.1.2.C-III-31; EO: 199–200, 203–204, 338; Joh LCD: 286, 291, 399; KNAB; LCD: 45v; LUB: III, 486a, 522a; Paucker 1847–1849: I, 54; Schmidt 1871; Stoebke 1964: 35

KalesteKaleste ~ -sseReiküla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Hiiu (varem Kõrgessaare) vallas (Kõrgessaare mõis), 1565 Pett(er) Kalystha, 1576 Gollist Pethe, Kallaste Jake, 1583 Kalleste Jürgen, 1599 Kolista Lylle, 1606 Kallista Kotkas, 1688 Kallist, 1798 Kallest (talu), 1844 Kalleste (küla).  A2
P. Ariste on nime eesti päritolu pidanud küsitavaks, kuid toonud võrdluseks eesti kallis. L. Tiik aga arvab, et nimi ei seostu sõnaga kallis, vaid on mujalt sisse toodud, põhjendades oma arvamust kirjapanekute varieerumisega. L. Kettunen mainib Kalestet Kalesi nime juures (eesti kale : kaleda) ja osutab ka Põltsamaa Kalikülale. Kirjapanekud annavad lähtevõimalustena Kaliste, Kolliste, Koliste, Kallaste, Kalleste, Kalliste, millele eesti keeles vastavad sõnad kali, koll, kallas, kale (vrd ka kale ’kalapüünis, paadi järel veetav võrkkott’), isikunimi Kalle ja kallis (ka isikunimena).MK
Ariste 1938b: 32; EO: 204, 338; HK: 67–68; RehepappHi; Tiik 1966: 552–553

Kalevi-Liiva-le›, kohalikus pruugis Kalevi`liiv Jõepaik Harju maakonnas Jõelähtme vallas.  B3
Ihasalu lahe läänerannikul piki vana Narva maanteed kuni Kaberla külani kulgeb soine ala, sh Laurissoo ja Lakessoo (lake ’lage’). Mõlema soo lõunaküljes piirneb nõmmeala, mis kannab nimetusi Laialiiv, Pikanumm (numm ’nõmm’) ja Kaleviliiv. Sõna liiv tähendab siin luidet. Miks on nime algusosa ilmselt isikunimi Kalev, jääb ebaselgeks. Rahvasuu räägib, et siin olevat Kalevipoeg puhanud, teise variandi järgi liiva maha pillanud. Kuigi sakslased rajasid Teise maailmasõja ajal siia koonduslaagrid, ei saa seda siiski asulaks pidada, vaid tegemist on loodusnimega, mis on kohalikus kasutuses nimetavas käändes. Praegu kasutusel olev nimekuju on eksitav, sest liitnime esimene pool Kalevi oleks justkui täiend, mis eeldaks Liiva-nimelise koha olemasolu.MJ
ENE: III, 368; KN; Vilbaste 1949: 182; Wieselgren 1951: 233–235

Kalgi`Kalki ~ -ssePhlküla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Pühalepa vallas (Suuremõisa mõis), 1650 Kalch Wolmar, 1688 Kallki Mart, Kalki Lars.  C3
Kujunes omaette külaks 1920.–1930. a-tel. 1977–1997 oli Viilupi küla osa. Kalgi nimega vrd kalk : kalgikarm, vali; kitsi, ihnus; kõle, vile; kõva, karge; tugev’ ja kalk : kalgi ’lubi’. V. Kaskor seob nimetekke just lubjapõletamisega. Liivis on Kalk esinenud isikunimes (1582–1583 Jane Kalcke), Soome külanime Kalkkinen lähtekohaks on peetud isikunime Kalkki, mis tuleneb germaani nimest Gottschalk.MK
EAN; HK: 68; Kaskor 2003: 207; KNAB; SPK: 127

Kalle-leAmbpaik (küla) Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas (Saiakopli mõis), 1726 Kalla, 1739 Kalle.  B1
Kalle koosnes kahest vabatalust pärast Põhjasõda. Juba 1686 oli seal veski, mille nimi on teadmata. Võimalik, et Kalle nimi tuli Karunga külas olnud Kalla talude järgi (1637 Kalla Matz) või oli talude asukoht juba siis hilisema Kalle küla kohal, kuid nad arvati allikates Karunga küla alla (pärast 1712 sellenimelisi talusid Karungas pole). Vabatalude asemele loodi vahemikus 1744–1750 Nõmmküla mõisa karjamõis, mis panditi 1753 eraldi omanikule, seejärel sai Kalle omaette mõisaks ja (taas)rajati küla. 1852 ostis Kalle mõisa Saiakopli mõisa omanik ning Kalle muutus kõrvalmõisaks. Kalle ja Trilli mõisa maadele loodi 1920. a-te algul Kalle-Trilli asundus, mis liideti 1940. a-tel Kalle külaga. See omakorda liideti 1977 Saiakopli külaga. Külanimi tuleb tõenäoliselt talunimest Kalla. D.-E. Stoebke arvates kajastavad Kalle jmt kohanimed muistset isikunime Kalle ~ Kalli, kuid need võivad olla ka nime Karl variandid Kalle, Kalli, Kallo, mis olid Soomes juba keskajal levinud. Trilli oli algselt talu (1712 Trille Nickolaß), 1785 eraldati Järvajõe mõisast karjamõisaks (sks Trilli, al 1822 Lilienbach), 1884 sai Saiakopli kõrvalmõisaks.FP
EAA.1.2.942:195, L 190; EAA.3.1.448:156, L 111; EAA.3.1.476:58, L 47p; EAA.3.1.482:80, L 76p–80; EAA.3.1.490:111, L 106p–107; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 197; KNAB; Rev 1725/26 Jä: 43; Schilling 1970: 33–34; Stoebke 1964: 89; Sukunimet 2000: 186; Wistinghausen 1975: 164, 168–169

Kalma-lePöiküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Orissaare vallas (Tumala mõis), u 1900 Калма (küla).  B2
Endine popsiküla, 1977–1997 oli ametlikult Saikla osa. Kalma nimi lähtub sõnast kalm : kalma ~ kalmu ’matusepaik’. Rahvasuu ei tunne paikkonnas kalmusid ja on tuletanud külanime liitsõnast kaldmaa. Siiski on seos sõnaga kalm võimalik, hilisema küla kohal on olnud Kabbelli mae Poeld, Tumala mõisa põld.MK
 EAA.2072.3.42d, L 49, foolio 1; EAN; KNAB; SK I: 77; Troska 1987: 100

Kamara-le›, kohalikus pruugis ajalooliselt Kamare Hlsküla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Abja vallas (Vanamõisa mõis), 1684 Kammar Hans (talupoeg Vanamõisa all), 1797 Kam̄ara (küla).  B1
Küla asemele rajati vahemikus 1826–1834 Abja mõisa karjamõis, mis 1856 läks Vanamõisa alla. 1920.–1930. a-tel oli Kamara talu Pässaste külas. 1970. a-tel Kamara asund, al 1977 küla. Kamara nimega vrd kamar : kamara ~ kamare ’maapinna rohujuurtega läbikasvanud pealiskiht’, ’kinnikasvava veekogu õõtsuv pealispind’, kamar ’kanarbik’. Lisanimena esines Kamara 1638 Kariste mõisa all (Kammare Andres) ja 1751 Pornuse mõisa all Mägiste külas (Kamar Hans). Pässaste küla (1551 Pesses, 1624 Passastekil) hõlmas laiemat piirkonda, kuhu kuulusid Abja mõisa läänepoolsed talud ja nende rühmad, sh Kalbaküla, Kamarapera ja Lämba. 1968. a-ni oli Pässaste Kamara ametlik nimi. Vrd Kamari. – MK
BAL: 717–718; BHO: 173, 448; EAA.308.6.269:9, L 9;  EAA.2072.5.271, L 1; EAA.1865.3.173/7:7, L 7p; EAA.1865.3.172/1:69, L 73p; EAA.1865.3.171/9:71, L71p; ENE: VI, 401; KN; KNAB; Mellin; Rev 1624 PL: 58; Rev 1638 II: 72; RGADA.274.1.229/1:220, L 108p; Stackelberg 1926: 235

Kanepi1Kanepi ~ -sse›, kohalikus pruugis Kan´epi-heKanalevik Põlva maakonnas Kanepi vallas (Kanepi kirikumõis, Piigandi mõis), 1582 Kanapieza, 1627 Kannapoeh Kuella, Kannapse Jack, 1638 Kannebkyllo, 1685 Kanepe, Kanipä, 1722 Dorf Kannepäh, 1782 Cannapäh, Kannapä, 1798 Kanapæ, 1839 Kannapäh, 1909 Kanapää, 1923 Kanepi (alevik ja postkontor).  B2
Põline küla, mille alale tekkis Piigandi mõis, oli esialgu selle mõisa ainus küla. Nt 1590 on Kanepi küla all mainitud talupoega Mustiiar Tenis, kelle nimi seostub Mustjärvega Heisris. XVII saj lõpu kaartidel on küla tuumikuna tunnetatav vanade talude piirkond praegusest alevikust ida pool, Tartu–Võru uue maantee ääres. XIX saj hakkas kasvama alevik kiriku ja pastoraadi ümber vana küla lääneservas. Kanepi nimega seoses on hästi teada 1920. a-te vaidlus Kanepi või Kanapää nimekuju üle. Teemat käsitles põhjalikult M. J. Eisen 1923, kes leidis õigesti, et nimi pole algupäraselt olnud pää-lõpuline. Kõige varasemates Poola-aegsetes kirjapanekutes on kajastatud mitmuse omastavast käändest tekkinud järelliidet -tsa, nii nagu veel XIX saj on rahvakeelest üles kirjutatud nimekujusid Kannapiste, Kanepitsi, Kanepitsa ning elanikunimetus kanepetsaq. 1627 mainitud talupoja nimi võinuks kõlada ainsuse vormis *Kanepse Jaak. Näib, et rööpselt on küla nimest kasutatud ka mitmuse nimetava kuju *Kanepiq. Tänapäevaks on mitmuse tunnus nime lõpust reeglipäraselt kadunud. Häälduses kuuldud kõrisulghääliku märkimine h-ga on olnud küllalt levinud. Niimoodi kujunenud kirjapiltides Kannapoeh, Kannepäh jt on h-d hiljem hakatud tõlgendama kui pikendusmärki. Arvatavasti just nii on nimi saksa keeles ümber kujundatud pää-lõpuliseks. Eeskujuks võisid olla nimed nagu Otepää (Odenpäh) ja Kirumpää (Kirrumpäh). Nimi ise põhineb kõige tõenäolisemalt sõnal kanep, võimalik et tänapäevasest erineval häälduskujul kanap (vrd vn конопля ’kanep’). Lisanime, hilisema külakogukonna nime aluseks on võinud olla kas kanepikasvatus või veel usutavamalt kanepikiust tehtud riideesemed. Teine tõlgendusvõimalus on siduda nime hääbunud maastikusõnaga kand : kanna, mida on ühes kommentaaris pakkunud M. Kallasmaa. Kuid sellel juhul tuleks p-d pidada nimeosise -pää jäänukiks, mida see tõenäoliselt ei ole. Sõnal kand võib küll põhineda kagupoolse naaberküla Lauri vana nimi *Kanastõ või *Kannastõ. Aleviku lõunaosa, mis asub kirikumõisa maal, nimetatakse Kerikuküläks. Vrd Lauri1. – ES
BAL: 659;  EAA.308.2.173, L 1;  EAA.308.2.88, L 1; Eisen 1923; EMS: kanepetsa; Hirvlaane 2003: 79; PA I: 87, 253; Rev 1624/27 DL: 66; Rev 1638 I: 7; ÜAN

Kangavitsa-`vitsa ~ -sse›, rahvakeeles ka Häräkülä Seküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Koolina nulk), 1882 Лысково, Комковичи (puustus), 1923 Kankavitsa (talu), 1938 Kangovitsa, 1970 Kangavitsa.  C2
Küla on algselt olnud puustus, nii oli ta kirjas veel 1939. Kohanime päritolu pole selge. Eesti algupära korral vrd lõunaeestilised kang ’kange’, kanga ’valjusti’ (Lei) või kangõ ’kange, jäik, kõva’. P. Pälli arvates võiks kohanime lähe olla vene tüvi Комков (ком ‹ ’kamakas; kamp, komp’), millest on moodustatud elanikunimetuse vorm (Комковичи). Küla lõunaosa on Kärnä, endine küla (vn Ма́лое Вя́зиково). Vrd Kangla, Kangsti. – AK
Academic; Eesti TK 50; KN; RL 1959, 1970; SeK: 37; Truusmann 1897b: 28; Vasilev 1882: 172; VES; VMS; ÜAN

Kapera-sse›, kohalikus pruugis Kapõra-heVasküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Vastseliina mõis), 1798 Kappera (karjamõis), 1839 Reinholdshof, 1850 Kappera (talud), 1901 Kappera.  B2
Kapera nimi tuli esialgu kasutusele Vastseliina mõisa karjamõisa nimena. XIX saj keskel üritati juurutada karjamõisa uut saksakeelset nime Reinholdshof. Maade kruntimise ajal jagati karjamõisa maad taludeks. Nime päritolu pole selge. XVIII saj karjamõisa tähistamiseks tekkinud nimena võiks see olla saadud saksapärasest perekonnanimest Kapper. Sama perekonnanime pandi XIX saj alguses mitmel pool Eestis. Vastseliinas Hanikase külas on 1930. a-tel katastrikirjades olnud Mihkel Kapar 90. Kapera lõunapoolne külaosa on Tuuma. Vrd Kapra, Kapri. – ES
EAA.1865.1.154:99, L 99p;  EAA.3724.4.1958, L 3; Eesti SK 10; Mellin; Rücker

Karilatsi1 [karilatsi] ‹-`latsi ~ -ssePlvküla Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Kõlleste vallas (Kähri mõis), 1627 Karles, 1638 Karlitz, u 1685 Carlitz, 1795 Karralatz, 1798 Karrilatz.  C1
Vana küla, mis on koosnenud omakorda sumbkülailmelistest talurühmadest. Kõlleste valda jäävad nendest Juuriku, Kindsi, Koti, Punaku ja Põrstõ. Neist Juuriku ja Põrstõ (Põrste) olid külad kuni 1977, teised liideti varem. Endises valla- ja koolimaja kompleksis paikneb Põlva talurahvamuuseum. XVII saj on teateid Karilatsis mõnda aega eksisteerinud mõisast (1638 Karlitz Moysa). Nimi sisaldab mitmuse omastava käände vormis kohanimeliidet -tsi sõnast *karilane. Nime algusosa lähtekuju ja päritolu pole selge. XVII saj nimekujud viitavad eesnime Karl mugandusele Kaarli, kuid see võib olla rahvaetümoloogiline mugandus. Külaelaniku nimetus karilane, millest nimi lähtub, võib tähistada isegi otseselt karjalast. Saaremaal võib karilane tähendada Karja khk elanikku. Need nimed võivadki olla sama algupära nagu ka Soome Karjaa, Põhja-Tartumaa hääbunud nimed *Karistvere (↑Kudina) ja *Karivere (↑Vedu). Nende nimede paljudest seletustest on Karilatsi puhul kõige usutavam ikkagi inimesega seonduv, s.o kas karjapidamine elatusviisina või sõjakus (vrd indeuroopa kar-algulised sõda tähendavad sõnad, nt vanapreisi karyago ’sõjaretk’). Selgusetuks jääb Tõduga liidetud Kõrista külaosa või väikeküla nime etümoloogiline seos Karilatsiga (1757 Körrista, hiljem peamiselt Kirrista) – kas algupärane külahõimu nimi võis veidi muutunud talupoja lisanimes säilida? Vrd Karja1, Tõdu. – ES
EAA.1865.2.62/5:12, L 21; EAA.3147.1.172:175, L 157p; EMS: II, 739; Mellin; PTK I: 55–56; Rev 1624/27 DL: 57; Rev 1638 I: 127–128, 139; SK I: 85

Karinõmme [karinõmme] ‹-`nõmme ~ -leMihküla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Koonga vallas, mõis, sks Karrinöm, 1500. a-tel Cargenorme, 1534 Kargenym, 1688 Karrinem (mõis).  B3
Karinõmme mõis on rajatud XVI saj lõpul või XVII saj alguses, hiljem oli ta Oidrema mõisa kõrvalmõis. 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Tänapäeva nimekuju järgi oleks lähteks kari : karja, varasema -nurme on asendanud -nõmme. Kui oletada, et esimestes kirjapanekutes tuleb lugeda g, mitte j, siis võiks lähtekohaks olla ka kare : karge ’rohumaa’.MK
Bfl: II, 935; BHO: 189; EM: 86; Läänemaa 1938: 271; Stackelberg 1926: 221; Stackelberg 1928: 224

Karisöödi [karisöödi] ‹-`sööti›, kohalikus pruugis ka Karissöödä Harküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Mõniste vallas (Mõniste mõis), 1839 Karrisödt (karjamõis), 1858, 1907 Hoflage Louisenruh, u 1900 Ф. Лyйзeнpy, 1923 Karisöödu (asundus), 1945 Karisöödi.  A4
1684. a kaardi järgi on koht veel asustamata, aga 1839. a kaardil on see märgitud juba tegutseva karjamõisana. XX saj on külas olnud Mõniste metskonna keskus. Nime algusosa on kari : karja ja järelosa sööt : söödi (võru keeles süüt : söödü) ning kohanimi viitab karjamõisale päris otseselt – see oli koht, kus mõisakarja jaoks leidus palju heinamaad. Saksakeelne nimi Louisenruh (Luisenruh) võib seostuda mõne mõisaproua nimega. Karisöödi küla alla on 1977 liidetud väikekülad (vanatalud ja talurühmad) Jaanusõ (Jaanuse), Kalkahu (Kalkahju), ↑Leppura, ↑Naha ja Utiksaarõ (Utiksaare). Vrd Kuutsi. – MF
 EAA.308.2.171, L 1; EAA.1865.1.136:67, L 66p;  EAA.2072.9.625, L 1; KNAB; Rücker; Vene TK 42; ÜAN

Karja1`Karja ~ -sseKrjkihelkond ajaloolisel Saaremaal, sks Karris, 1254 Carries, 1412 Carges, 1782 Karja kihhelkond.
Karja kirikukihelkond (ajalooallikas 1254) tekkis muinaskihelkonna põhjal XIII saj; kuni sajandi keskpaigani oli koos Valjala kihelkonnaga, sealtpeale eraldi. Karja kirik asub Linnaka külas. Nime on uurimustes ühendatud Soome kohanimedega Karjaa ja Karjalohja, mõned uurijad ka nimega Karjala. On peetud võimalikuks, et nime lähtekoht on olnud laensõna kari : karja ja sellenimelised kohad on märkinud ala, kus on rohkesti võidud karja pidada, kuid laenuandjate germaanlaste keeltes on sõna tähendanud rühma või sõjaväge.MK
BHO: 190; Nissilä 1967: 284–285; SK I: 85; SKES; SPK: 137

Karjaküla1 [karjaküla] ‹-`külla ~ -sseKeialevik Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Keila vallas, mõis, sks Hohenhof, 1241 Carias (küla), 1782 Karjaküll (küla ja mõis).  C4
XVI saj vakus. Karjaküla mõis rajati XVII saj. 1796 (teistel andmetel 1806) oli jagunenud Uus- ja Vana-Karjakülaks (sks Alt-Karjakül ja Neu-Karjakül, al 1860 Alt-Hohenhof, Neu-Hohenhof). Algselt asus (Vana-)Karjaküla mõis külast lõuna pool, pärast kaheks jagamist tekkis Uus-Karjaküla mõis ka külasse. 1920.–1930. a-tel Vana-Karjaküla, pärast Teist maailmasõda Karjaküla asund, a-st 1977 alevik. P. Johansen on nime lähtekohaks pidanud kari : karja. Vrd Karja1, Tõmmiku. – MK
BHO: 119; Joh LCD: 284, 406–407; Mellin

Karjatse meri, kirjakeeles varem ka Karjatsimeri ~ Karjase järv = Bäckesjoen [`bekke`šuuen] Noajäänukjärv Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, rts Bäckesjön.  C3
Varem oli sealkohal väin, mis eraldas Noarootsi mannermaast Hara ja Aulepa küla vahel. Võimalik, et järve on talunime järgi hüütud, järvest idas on Aulepa ja Sutlepa vahel u 1900 märgitud taluna Карьясъ (1936. a kaardil Karjatse). Ka Kudanis esineb talunimi Karjas (kaugemal, Österbys, ka Karjatse talu). Aluseks võib olla ka karjane : karjatse ’karjus’ murdepärases omastavas. Rootsikeelse nime järelosa on sjö ’järv’ (määratud vormis sjön, kohalikus murdes sjoen [šuuen]). Nimetuum on rootsi sõna bäck, mis üldkeeles tähendab oja, jooksvat vett, Noarootsi murdes aga lompi või loiku. Nõnda kirjeldab Bäckesjoen maatõusu tagajärel väina arengut järveks ja seejärel lombiks.MB, MK
Danell 1951: 65; Eesti TK 50; Isberg 1970: 46; KN; KNAB; Lagman 1964: 92

Karksi1 [`karksi] ‹`Karksi ~ -sseKrkkihelkond ajaloolisel Pärnumaal, sks Karkus.
Nüüdse Karksi khk ala kuulus XIII saj algul Aliste (Alistegunde) muinaskihelkonda. Pärast ordulinnuse ja -mõisa rajamist alale oli keskajal sealsel foogtil patronaadiõigus ka kirikukihelkonna üle (esimene teade Karksi foogti kohta on a-st 1248). 1587–1877 kuulus Karksi-Halliste kaksikkihelkonda, mille pastoraat asus Hallistes. Praegune kirik on ehitatud 1773–1778 Põhjasõja ajal purustatud ordulinnuse varemeisse. XVII saj II poolel moodustasid talude hulgast Karksi khk-s hajatalud 55,8%, XIX saj algul aga 96,4%. Külad olid siin pigem tinglikud, hajatalusid loeti kord ühe, kord teise küla koosseisu. Karksi nime puhul on L. Kettunen koostanud rea *Karguste : *KarkusisKarksis (seesütlev kääne) : Karksi, millele ta on toonud võrdluseks soome kohanime Karkku ja sõna kark : kargu ’tugi, käepide, konks’. Võimalik sisekaota variant on säilinud saksakeelses nimes Karkus. Soome kohanime Karkku päritolu kohta puudub üksmeel. Sageli on seda ühendatud germaani algupära sõnaga karkko ~ karkku ’(puudest laotud) sõrestik, toestik, võre’, aga nimevasteid on otsitud ka võõrapäraste isikunimede hulgast, samuti oletatavast indoeuroopa päritolu kurku tähendavast sõnast *karku. Need on jäänud paljaks oletuseks. Saksakeelsete kirjapanekute nimelõpu -hus, -husen (1366 Carchus, Karchusen, 1420 Carckhus) tõlgendamist kui saksa nimedes sagedast liigisõna -hausen (-hus, -husen) on Kettunen pidanud rahvaetümoloogiaks. ¤ Millest se Karksi nimi on tulnd. Ma mõtlen, et enne oli Kõrgeusse. Kõrgeusse linnus siin enne sakslasi. (1972)MK
BHO: 182; ENE-EE: IV, 338; EO: 200; KN: 1972; Liitoja 1981: 16, 19; LUB: VI, 2884; SPK: 138; Uustalu 1978: 137

Karu-le ~ `küllaTrvküla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Põdrala vallas (Uue-Suislepa mõis), 1624 Karro Matz, Karro Paull (talud Vooru külas), 1693 Korro Mert.  A1
1624 on Vooru külas mainitud kaks Karu-nimelist peret (Karro Matz, Karro Paull), esimene on tulnud sinna 1614, teine 1620, mõlemad Karksist. Võimalik, et nimi on olnud juba varem talupoja lisanimi, mis on saanud talunimeks ja hiljem külanimeks. Talu asub kõrgemal voorel, mille nimi on tänapäeval Karumägi. Kas mägi on saanud nime talu järgi või vastupidi, ei ole praegu teada. 1693. a kaardi järgi asus Karu-Märdi hajatalu (Korro Mert) praeguse küla asukohal Voorust kagu poole.MKu
 EAA.567.3.121, L 18; Rev 1624 PL: 80; VMS

Karujärve [karujärve] ‹-leKhkküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Kihelkonna vallas (Paju mõis, Pidula mõis).  C3
Nimi on pandud Karujärve järgi 1997 (mitteametlikult juba 1994). Küla piires asus varem Pidula mõisa Karu karjamõis (1691 Karro Mikle u Marre S. Andrus, 1798 Karro talu, karjamõis XIX saj I poolest), mille järgi sai arvatavasti nime Karujärv ise. 1920.–1930. a-tel oli koht kirjas Karu asundusena. 1939 hakati sinna rajama Nõukogude sõjaväebaasi asulat, mis pärast Teist maailmasõda, 1959. a, sai sõjas langenud sõduri Vladimir Dejevi järgi nimeks Dejevo (1970. a-tel Dejevi, vn Деево). Karujärve küla idaosa on Järumetsa (Kär), nimetatud endise mõisa (sks Jerwemetz) järgi. Viimane tekkis Kandla mõisa kõrvalmõisana XVII saj II poolel, XVIII saj keskpaiku oli korraks iseseisev mõis, hiljem liidetud uuesti Kandlaga. Vrd Karujärv. – MK
BHO: 146, 191; KNAB; Mellin; NL TK 25: 1959; SK I: 87

Karula4-sseVilküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, mõis, sks Neu-Woidoma (Karolen), 1481 Karwall, 1583 Karulia, 1598 Carrol (mõis), 1923 Uue-Võidu (Karula) (asundus).  C1
1939. a paiku nimetati Karula külaks, enne seda oli mõisa järgi Uue-Võidu asundus. Karula on külanimena vana, esinedes hiljemalt XV saj. XVI–XVII saj on mainitud mõisat. 1729 ostis mõisa Hartwig Nöding ja moodustas karjamõisa (sks Neu-Carrol), mis hiljem kuulus Võidu (sks Woidoma, ↑Vana-Võidu) juurde. Mellini kaardil 1797 eraldi Nöödingu (Nöding) ja Karula (Karrol) karjamõis, mis Balti kohaleksikoni (BHO) andmeil koos eraldati 1822 Vana-Võidust iseseisvaks Uue-Võidu mõisaks. Perekonnanimi Nöding on elanud edasi Nöödingu oja ja Nöödingu veski (1923 Nõõdingu) nimes. Karula nime on L. Kettunen seletanud sõnaga karv : karva. Nime areng võis olla kas *Karvala(n) › *KarvlaKarula või *KarvolaKarula. Ta on oletanud lähteks isikunimesid *Karvoi, *Karvei või Karva ‹ *Karvajalg. Vrd Karula1, Vana-Võidu. – MK
BHO: 49, 387, 682; EO: 74, 87; ERA.14.2.719 (Viljandi maavalitsuse ettepanek 24. IV 1939 nr 600 asunduste nimede muutmiseks); KN; LGU: I, 548; PA IV: 148; ÜAN

Karunga-leVMrküla Lääne-Viru maakonnas Rakvere vallas (Lasila mõis), 1241 Karungca (küla), 1422 Karunkwa, 1547 Karonko, 1782 Karrunga, Karonga.  C1
P. Johansen oletab nime lähtekohana isikunime, tuues võrdluseks talupoja ja üksjala XVI saj-st Karuonka („Brieflades“ Karnonka), Karenkau, mööndes siiski, et viimased võivad olla ka kohanimed. Teisal osutab ta võimalusele, et Karunga oli liitkohanimi, mille järelosis -ga lähtub sõnast kaev (kaju, kau, kaeve, sm kaivo) või isikunimest Kaype. Sõnale kaev osutab mh Ambla Karunga (↑Nõmmküla2) kirjapanek Karuwenkawe (1253). L. Kettunen on algusosana võimalikuks pidanud kas Karun- (ainsuse omastav vormist KaruKarhu, mis võis olla ka isikunimi) või oletuslikku isikunime *Karvoi (’karvane, kare’, sõnast karv).MK
Bfl: I, 1138; BHO: 193; EO: 35; Joh LCD: 411–412

Karusmaa [karus`maa] ‹-leKulpaik (küla) Rapla maakonnas Märjamaa vallas (Sooniste mõis), ? 1421 Carizel, ? 1553 Karryssell, 1726 Karrosilma Jahn, Karrosillma Jürri, 1798 Karrosilm (talu).  A4
1977 liidetud Leevrega. Kui varasemad i-lised kirjapanekud ikka on sellest nimest, siis oli see nimi liitnimi, arvatavasti kari + selg : selja ’seljandik’, kuid ka sõna salu võis alamsaksa kirjapanekuis olla -zel, -sel. Tänapäeva nimekuju alusel võiks algusosa olla ka karu. Kui kirjapanekud üldse kuuluvad kokku, siis võib nimi olla rahvaetümoloogiliselt ümber mõtestatud (1726, 1798), mis võiks põhjendada i asendamise u-ga. Vrd Audru mõisas Malda külas 1601 Carysellma Hans.MK
BHO: 191–192; Rev 1601: 182; Rev 1725/26 Lä: 90

Kassi2-le›, kohalikus pruugis ka Kassi`mõisa-lõ, -nUrvküla Võru maakonnas Antsla vallas, kuni 2017 Urvaste vallas, kõrvalmõis (Vastse-Antsla mõis), sks Kaschhof, 1688 Kassen Hoff.  C1
Kassi on olnud Vastse-Antsla mõisa kõrvalmõis, millest on säilinud 1688 tehtud eraldi kaart. Ilmselt on tegemist juba vana hajatalu ehk mõisakohaga suure *Sääslä küla ääremaal, mille järgi on hiljem nimetatud ka külasid, nt 1762 Kassimoisa alla Kolk ja Kassimoisa Wirro Kolk. Mõisanimi ei haaku ümbruskonna talunimedega, v.a ehk Kaosse talu (? 1592 Kazeyasz Piep). Nime võib seostada loomanimetusega kass, mis on sage talupoja lisanimi ja eriti levinud kõrtsinimi Võrumaal. Küla lääneosa kannab Kassilaanõ nime. Kassiga on 1977 liidetud Pundõ (Punde) küla.ES
 EAA.308.2.181, L 1; EAA.1270.1.264:20, 23, L 19p, 23; PA II: 447

Kastamara-sseSeküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Pankjavitsa, Koolina nulk), u 1790 Баева, 1859 Kasamaru, 1882 Баево, Костомарово (puustus), u 1900 Паево (talu), u 1920 Kostamara (talu), 1923 Kastamara (talu), 1943 Kastamaa (talu), 1948 Кастомор.  C2
Küla esines hiljem nii puustuse kui ka taluna. XIX saj keskel elasid seal luterlastest eestlased, XX saj algul kohtas ka lätlasi. 1977–1997 oli Keerba küla osa. Kui oletada eesti päritolu, võib kohanimi olla kolmeosaline. Algusosa aluseks võiks olla isikunimi *Kast, mis on katoliku nime Christianuse võimalikke mugandusi, või Kaas, mille lähteks on eesnimi Karl. Võimalik on ka tuletis sõnast kaste. Kohanime teised osised võivad vahest olla maa või mägi : mäe ning aru ’kuiv rohumaa’. Vene päritolu korral võiks kohanimi tuleneda perekonnanimest Kostomarov (Костомаров), mis omakorda tuleneb hüüdnimest Костомара, „suur luu“ (suure kondiga, suurt kasvu inimene). Laura vallas on Kastamara (vn Костомары) küla ja Luhamaal endine Kastamara puustus (vn Красная Дубровка, ↑Pruntova). Vene nimekujudena esinevad Баево või Паево pärinevad ilmselt isikunimest, mis ise näib olevat turgi algupära. Vrd ka vene murretes бай ’jutupaunik, jutumees, ilukõneleja, jutuvestja, muinasjutukõneleja’, баить ’(muinasjutte) rääkima’. Vrd Kaasmaru, Kastolatsi. – AK
Academic; EAA.1271.1.32; Eesti SK 10; Eesti TK 42; KNAB; NL TK 25; PGM 1785–1792; RKKA; SeK: 39; Vasilev 1882: 17; VMS; ÜAN

Kaugatoma-le›, kohalikus pruugis Kougatoma ~ Kougatuma Ansküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Salme vallas (Tiinuse mõis), 1617–1618 Kaukedam Mick, 1645 Kaupetum, Kaubetum (küla), 1798 Kaugatoma.  B2
Nimega on ühendatud ka 1537 Salme vakuses esinenud heinamaanime Kaukawar. XVII saj kuulus küla Kaimri vakusesse. Küla oli nimekirjas veel 1945, kuid hiljem liideti Mõisakülaga. 1977 nimetati Mõisaküla Kaugatomaks, al 1997 on need jälle eraldi külad. L. Kettunen on g-lise nimekuju põhjal pakkunud kaugas : kauka ja oletanud siirdnime Lõuna-Eestist. Võimalik oleks pidada nime algusosa ka isikunimeks, nii Kaukka kui ka Kaup on isikunimedena esinenud.MK
Blumfeldt 1931: 19; EO: 235; Johansen 1951: 303; Rehepapp; SK I: 90–91

Kauru`Kauru ~ -ssePltküla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas, kuni 2017 Pajusi vallas (Tapiku mõis), 1638 Cauro killa, 1797 Kauer (küla ja kõrts), 1839 Kauro.  B2
1977–1997 oli liidetud Tapikuga. Külanime tähendussisu jääb hea lahenduseta. L. Kettunen on andnud nimevasteks kaur (~ kaul) : kauri ja isikunimed Kaur : Kauri ning Kauril (‹ Gavril). Rutikvere mõisa piirkonnas esines XVIII saj lisanimi Kawa, 1744 ka külanimena Kawa, võimalik, et Kauru küla nimes peegeldub see lisanimi, eriti, kui oletada, et see oli algselt liitnimi, mille järelosa võis olla näiteks aru või ka -vere. 1583 on Tapiku ja Tamsi kandis kirja pandud küla Kawrowier, millest oleks lühenemisel mõeldav Mellini Kauer. 1638. a Kaoferrby ja Cauro killa on ilmselt sama küla. Siiski võis Kaur(u) esineda Arisvere küla all lisanimena juba varem (1586 Jan Kaul ja Rein Kor).MK
EAA.567.3.108:28, L 27p; EAN; EO: 189, 336; KNAB; Mellin; PA IV: 17, 67; Rev 1638 II: 149, 153; Rücker

Kaurutootsi [kaurutootsi] ‹-`tootsi›, rahvakeeles `Kikkakülä-`külläOteküla Valga maakonnas Otepää vallas (Ilmjärve mõis), 1861 Кaypoтoщи, 1945 Kaurutootsi.  A2
Kaurutootsi, Kauru ja Oriku on olnud talurühmad Ilmjärve kandis. Erinevatel aegadel on kõiki ka küladeks nimetatud. Kauru küla sulandus XX saj I poolel Kaurutootsi alla, Oriku liideti põhiosas 1977. Kaurutootsi näib neist kolmest olevat küll kõige noorem nimi, esinedes hiljemalt 1939. a nimekirjas. See võib olla tekkinud nii, et mõnest Kauru talust on peremees, kelle eesnimi oli Toots, oma majapidamise välja asutanud. Toots on olnud väga populaarne selle kandi eesnimi. Oriku lisanimega talupojad Orricke Hans ja Orriko Lauer esinevad esmakordselt 1686. a kaardil. Oriku aluseks võib olla looma tähistav sõna orik(as) või ka isikunimi, millele võib viidata Otepää khk-s olnud kadunud mõisa nimi 1628 Origes Gutt (ka Orgishof, perekonnanimest Orgis). Kauru nimi tuleb esimest korda esile 1628 talupoja lisanimes Kauri Peter. Nime aluseks on mugandus vene isikunimest Gavril. Nii Oriku kui ka Kauru on harilikud talunimed. Omaette talurühm lõunas on Loku. Vrd Kaaru. – MF
EAA.3724.4.1178; ERA.14.2.717 (Otepää vallavalitsuse 9. VI 1939 koosoleku protokoll nr 5); KNAB; Rajandi 2011: 63; Rev 1624/27 DL: 108; Uustalu 1972: 253

Kavadi järv Rõujärv Võru maakonnas Rõuge vallas, 1630 Kiweste Jerw, 1638 Kywaste Jerw, Kywast Kylla, 1684 Kiwesck Jerw, XIX saj Kavati järv.  A2
1880 Uue-Saaluses kolmest järvest kokku paisutatud järve nimi esines varem järverühma põhjapoolsema järve nimena ja ühtlasi Saaluse mõisa eelkäijaks olnud küla nimena. 1627. a revisjon nimetab sama järve Pustacke, mis oli ka 1684 järve kaldal leiduva talu nimi. Tõenäoliselt on järv saanud nime ste-lõpulise vana külanime järgi. -ste ja -di (*KivasteKavadi) vaheldumist esineb Lõuna-Eesti kohanimedes küll, kuid miks on nime alguses toimunud muutus *kiva- › kava-, jääb ebaselgeks. Mõisa laienemise tõttu kadunud küla esineb veel Mellini kaardil 1798 nime all Salusse. Kui küla algupärane nimi on olnud *Kivaste või *Kiveste, sisaldab see tõenäoliselt sõna kivi. Vrd Kiva. – ES
 EAA.308.2.177, L 1; Mellin; Rev 1624/27 DL: 86; Rev 1638 I: 176; Roslavlev 1976: lisa 3

Kavastu1-sse›, kohalikus pruugis ajalooliselt Kaavastu Hljküla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, mõis, sks Kawast, 1241 Capis, 1398 Unas, Kappas (mõis, küla), 1539 Kappes (mõis, küla), 1550 Kaabs, 1622 Kawest, 1726 Kawast.  A3
Nüüdse Kavastu kohal asus muinasajal kolm küla, mida on mainitud Taani hindamisraamatus kujul Capis cum Unæs et Mellæs. Mälla (hiljem talu Kavastu külas) tuleb P. Johanseni järgi muistsest isikunimest Melles, mida L. Kettunen võrdleb ka nimedega Meel, Mäll. Unæs’e küla hävis, kui selle asemele rajati Kavastu mõis (sks Kaaps, hiljem Kawast). Esmateated Haljala khk ühest vanimast mõisast pärinevad 1389. a-st, mil mõisa nimi oli küla järgi Unas (1505 Unnas). Kettunen pakub selle nime tulenemist isikunimest. 1539. a allikas esines mõis juba kõrval asuva Kavastu küla järgi nimega Kappes. 1920. a-te maareformiga moodustati mõisa maadest Kavastu asundus, mis 1977 liideti Kavastu külaga. P. Johansen samastab Kavastu nime Soome kohanimega Kavasto, Kettunen peab sarnasust vaid väliseks, pakkudes tulenemise võimalikuks variandiks kaba : kava ’väljaeenduv ots’. H. Kadari on nime tähenduseks andnud ’kitsas ja pikk; sale, nõtke’, aga ka ’puhas, korralik’. (Samas mainib ta, et kohalik kuju on ajalooliselt olnud Kaavastu ning lühenenud kuju on välise mõjutuse hiljutine tulemus ja seda tähendust võib pidada siiski ebatõenäoliseks.) Kavastu küla koosseisu kuuluvad ka endine Nõtke küla ning Rassivere ja Holsta karjamõis. Nõtke küla moodustati mõisatöölistele Kavastu küla maadest 1864, nimi võib tulla sõnast nõtke, notke ’nõtkuv, pehme maa, kallas’. Rassivere karjamõis (sks Rassifer) rajati 1864 Rassivere küla (koh ka Rasivere) asemele, mida on mainitud Taani hindamisraamatus kujul Kassiueræ (1398 Rassevere, 1796 Rassiwer). Kettunen ja Kadari on pakkunud nime aluseks rasi ’sõõrd, kütis’. Sauste mõisa Holsta karjamõis (sks Annenhof, 1796 Holsta) muudeti 1920. a-tel Holsta taluks. Vrd Kavastu2. – MA
BHO: 205; EMSK; ENE-EE: IV, 414; EO: 93–94, 223, 275, 309; EVK; Joh LCD: 404, 414, 502, 631–632; Kadari 1981: 6, 8; Kadari 1984: 9; KN; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 97; Särg 2007: 44

Kavilda-ssePuhpaik ja ürgorg Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Puhja vallas, mõisad, sks Alt-Kawelecht (Vana-Kavilda mõis), Neu-Kawelecht (Uue-Kavilda mõis), 1495 Cawelecht (mõis), 1584 Kavlicht (mõis), 1782 Kawelti mois.  A2
Ürgorus voolab Emajõe lisajõgi Kavilda ehk Soova jõgi. Vana-Kavilda mõis on rajatud enne 1495. Uue-Kavilda (1782 Wastne Kawilda ~ Kawelti mois) ehk Aru mõis eraldati vahemikus 1744–1751. Vana-Kavilda mõisa maad tükeldati 1868 ja rajati ↑Mõisanurme küla. H. Neus, M. J. Eisen ja P. Johansen oletasid nimepaari JõelähtmeJegelecht põhjal, et kohanime järelosa sisaldab osist läte ’allikas’. Kohanime algusosa on enamik uurijaid ühendanud mõne müütilise olendiga. H. Neus seostas selle soome haigusjumalaks ja põhjala valitsejaks peetud Kave nimega (tegelikult sm kave ’naine; ema; tüdruk’, ee kave ~ kabe ’naisterahvas’). M. J. Eisen tuletas kohanime varasemaks kujuks *Kaavelä(h)te tähenduses ’tondiläte’. L. Kettuneni oletused on vastuolulised. Ta pidas Kavilda nime päritolult ebaselgeks, kõrvutas seda ebaledes kaval-sõnaga ega seostanud saksakeelse nimega. Tegelikult lähtub viimane eestikeelsest. Seevastu nime Kawelecht seostas Kettunen kohanimedega Kaava, Ka(a)vastu, Kaave ning sõnadega lume kaaved ’sadav peenike lumi’ ja leht : lehe, välistamata kohanime võõrkeelset päritolu. Õhukese lumega kõrvutamine ei tundu usutav. Teisal ühendas Kettunen nime Kawelecht oletamisi sõnaga kaave ’kummitus’ ning seostas ettevaatlikult soome kohanimega Kaavi. Viimast peetakse siiski saamipäraseks. E. Pässi oletus, et Kavilda varasem kuju oli *Kaugelätte, pole häälikuliselt vastuvõetav. Pigem võiks kõne alla tulla *Kavvõ+lätte, nagu pidas mõeldavaks E. Saar Kavõldi puhul. Käsitletav kohanimi võib olla ühist päritolu teiste Kaav- ja Kav-alguliste nimedega, kuid tingimata mitte kõigiga. Vrd Kaave, Kavastu, Kavõldi. – EE
Bfl: I, 270; Eisen 1924b: 144–146; EM: 95, 150; ENE-EE: XII, 206; EO: 29, 46, 267–269, 329; Hupel 1774–1782: III, 266, 279; Neus 1852: 909; PA I: 125; Päss 1924: 31; SPK: 121; Tartumaa 1925: 366; Wd

Keema-le›, kohalikus pruugis-lõUrvküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Sõmerpalu vallas (Vaabina mõis), 1638 Keema Paap, 1723 Kähma Mert, Kähma Jahn, 1762 Kema.  A1
Ametliku külana märgitud 1970. a rahvaloenduse kaardil. Talupoja lisanimi ja talunimi on olnud kasutusel pikka aega külas, mille nimi oli *Lendlä või *Ländlä (1582 Liandla, 1592 Landla, 1762 Lendla, 1805 Laendla). 1737 valmistatud XVII saj kaardi koopia näitab talukohta Kima Paphe praeguste Liiva talude kohal. Tõenäoliselt ongi seal tegemist sajand varem mainitud Keema Paabu algse talukohaga, praeguste Keema järvede kaldal on Keema nimi talunimeks kinnistunud XVIII saj. Keema nime ajalooga võib oletamisi siduda juba 1592 mainitud talupoja Kewa Jan. Nime avavaks võrdluseks sobib soome perekonnanimi Kiema. Lähteks oleva sõna vanem kuju on *keema : *keeman, mille võrupärane hääldus peaks olema arenenud kujule *kiim : *keema. Nimetava vorm oleks siis sarnastunud sõnaga kiim : kiima, aga kiema on soome murrete andmetel peaaegu vastandtähendusega sõna: vedeliku pinnale moodustunud kile või vaht, kurvameelsus, vimm, tundetus, apaatsus, peapööritus või sügav purjusolek. Selline hangumise-seiskumise tähendusväljal töötav sõna võiks olla talupoja lisanimena täiesti mõeldav. Keema lisanime puhul tuleb võrdlusena kõne alla ka vene Kima (Kима), mugandus eesnimest Jevdokim, mis on andnud Ida-Soomes Kiima-algulisi perekonnanimesid (ka Võrumaal nt Kiimask ~ Kimask). Kuid pole lihtne leida põhjust, miks mõni Kiima-nimi oleks pidanud läbima muutuse iiee. Keema järvedest põhja pool paiknevaid talusid on nimetatud ka Kõrbjärve külaks (1638 Korbejerwe kyllo). Keemaga on 1977 liidetud Hindriku küla (1922 Hendriko). Vrd Keemu. – ES
EAA.1270.1.264:57, L 57; EAA.567.2.564:3, L 2p;  LVVA.6828.4.467, L 1; PA I: 84; PA II: 442; Rev 1638 I: 53; RGADA.274.1.174:571, L 565p; Sukunimet 1992: 196–197

Keemu-leKseküla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Lääne maakonnas Lihula vallas, karjamõis (Matsalu mõis), ? 1598 Kennemeky, 1798 Kemo (kõrts).  A2
Hiljemalt XIX saj I poolest oli Keemu karjamõis (1844 Kaemo, 1893 Kemo, hilisemates allikates ekslikult Känno, millest on tuletatud eestikeelne vigane Kännu). Mõisa lähedal on olnud Keemu kõrts. 1920. a-test asundus, u 1939. a-st küla, mis 1970. a-teks oli jagunenud kaheks (I ja II). 1977–2014 oli liidetud Matsalu külaga. J. Koit on Keemuga samastanud 1598. a kirjapaneku Kennemeky. Lisanimi Kähmo ja Kehmo oli alal levinud juba XVII saj, Saastna talupoegade hulgas näiteks Kehmo Andrus. XVIII saj on Karusel Keemu esinenud lisanimena, mis võis näidata päritolu Keemu külast, nt Õekülas 1782 Kemo Endrick (sama mees 1795 Kechmo Endrik), 1795 Paga mõisa all vabadik Kemo Ado Tonnis, Matsalu mõisas Kemo Ann. Lähedane lisanimi esineb 1726 Petaaluse külas (Kegmo Adam). Tõenäoliselt on nime lähtekohaks isikunimi, vrd ka soome lisanime Keimo, mille taustal on sõna keimeä ’uhkustav, enesearmastaja jne’. Kui 1598. a kirjapanek käib Keemu kohta, siis vrd ka isikunime Kenn + mägi : mäe.MK
EAA.1.2.943:589, L 612p; EAA.1864.2.IV-9:274, L 261p; EAA.1864.2.V-64:7, 93, 102, 204, L 6, 94p, 103p, 205; ERA.14.2.451 (Lääne maavalitsuse ettepanek 30. III 1939 nr 9033 asunduste asjus); EVK; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 113; Saaga: Originalet av Jakob Koits regestverk. Del 1, K:10; SPK: 149

Kehra1 [II v] ‹`Kehra›, kohalikus pruugis ka Kiehra HJnküla Harju maakonnas Anija vallas, 1241 Ketheræ, 1249 Kecnere, 1392 Kedere, 1539 Kederikull, 1688 Kehrakyla, 1732 Kehra.  B4
Kehra küla paiknes tõenäoliselt juba esmamainimise ajal oma praeguses asukohas. 1249–1552 oli Tallinna piiskopi lauamõis Kiviloo lossi juures, seejärel eravalduses, kuid veel 1564–1565 seostatakse üheselt Kiviloo lossilääniga. P. Johanseni järgi rajati mõis uuesti ajavahemikul 1620–1637 *Karukse (Karrokas) veski juurde, V. Prausti järgi Karukse veski ja Jaunaku (õieti vist *Janaka) kaheadramaalise külakese kohale. Nimes peitub sõna keder : kedraketas, ratas’, mille hilisem murdeline kuju on kehr : kehra. Johanseni järgi võiks see tähendada ka veekeerist. Ta võrdleb nime Soome kohanimega Kehro. Prausti arvates on tegemist jõekäärudega, kuid häälikuliselt ei ole keder ja käär ühendatavad. Vrd Kehra2. – MJ
BHO: 208–209;  EAA.1.2.C-III-34; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 83; EMS: II (10), 954; ENE-EE: IV, 444, XII, 210–211; Joh LCD: 282, 424; Kehra 2014: 18, 48; LCD: 46r

Kehra viipenimi. Kohamärk osutab Kehra paberivabriku suitsevale korstnale.
Kehra2 [II v] ‹`KehraHJnlinn Harju maakonnas Anija vallas, mõis, sks Kedder.  B4
Kehra mõis rajati vahemikus 1620–1637. Ei saa väita, et mõis oli kohe alguses Kehra, nagu võib välja lugeda entsüklopeediast. 1637 oli mõisa nimi *Karukse (Karrokas), talle kuulus vaid Kehra küla (Keddar) üheksa taluga ja Kehra veski (Keddar Wesky). 1564–1565 oli sel alal Kehra küla ja veski (Kedder by, Kedderquarn), *Karukse veski (Karockas quarn) ja *Janaka küla (Janakas by). Veskit on mainitud ka 1586 (Karcka ~ Karcks ~ Karcke). 1620 on veskid olnud nii *Karukse (Karokas) kui ka Kehra (Kädder), Kehra küla (Käddere by) 13 adramaast on tühi olnud 12½. Veel 1665, kui A. Torstenson müüs maatüki koos talupoegadega, oli loetelus Karrock veskiga, Janneck, Kedderwesch, Kilter (talu) ja talukoht Reitewahhe. Mõisakompleks on tänapäeva linna südameks. 1876 ehitati siia raudteejaam, 1920. a-tel ja 1930. a-te alguses suvilaid. Mõisasüdame ja jaama juurde tekkinud alevik tunnistati suvituskohaks 1933. 1936–1938 ehitatud sulfaattselluloositehasega muutus Kehra töölisasulaks, millest sai alev 1945. Linn on Kehra a-st 1993. Liitumisel Anija vallaga 2002 sai vallasiseseks linnaks. Kehra mõisaga seoses on mainitud Karukse ja Jaunaku nime. 1688. a inkvisitsioonikirjelduses on kõneldud kolmest põllulapist, millest ühe asukoht 1692. a kaardi järgi oli mõisast edelas (Karocksland), kahel kirdes (Jaunack). Nende nimede nüüdiskirjaviisis kujudest on Karukse mõeldav, Jaunaku (1615 Jannikkas, 1680 Jaunick) tekitab kahtlusi. See on pigem *Janaka, *Jannaka või *Jaunika, kusjuures -s esmamainingutes jääb selgitamata nagu kogu nimigi. Nimi on a-, mitte u-tüveline, Jaunaku rekonstruktsioon pärineb ilmselt H. Gustavsonilt, kes järeldas seda üksikvariandi Kedder eller Jaunack järgi. Kehra linnaosad on Kehramõisa (linna süda), Põrgupõhja keskusest läänes raudtee ääres, Uusasula lõunas (tekkis seoses paberivabriku laiendamisega 1950. a-tel), Vanaasula põhjas (tekkis koos paberivabriku rajamisega 1950) ja ↑Ülejõe (rajatud 1920.–1930. a-tel suvilapiirkonnana jõekääru). Vrd Kehra1. – MJ
Almquist 1917–1922: 290; Bfl: II, 735; BHO: 208–209; ENE-EE: XII, 210–211; Gustavson 1985: 3; Kehra 2014: 47–52, 64–68; Rev 1586: 95

Keibu-leRisküla Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Padise vallas (Vihterpalu mõis), erts Keip, 1275–1285 Kaypenkoya, Kapenkayo (kaev?), 1402 Kaypennkayue, Kaybenkayue (küla), 1798, 1844 Keibo.  A1
XIII saj lõpul oli mainitud Läänemaa ja Harjumaa piiril olevana, 1402 oli küla juba Harjumaa piires – Läänemaa piir oli nihkunud läände. Külanimi on olnud kaheosaline, järelosis kaev : kaevu (kaju). Algusosa lähtub isikunimest, vrd Keibe, Keiben, Caibo, Kaybe, Kaiben, 1519 Lauri Keypepoyck. Keibu külaga on 1977 liidetud ↑Moosi ja ↑Ristna küla, 1930. a-tel olid eraldi külad veel Kobru (erts Kobers ~ Kåbes, XVI saj vabatalupoeg Kobber Andres, 1615 Kobro, 1798 Kabbro) ja Maissoo küla (erts Maisve, 1871 Maiso, u 1900 Майссо). Vrd Kobru. – MK
Hoppe 1997; Johansen 1951: 231; KNAB; Lagman 1964: 62–63, 65; LUB: III, Reg 498b, 439b; Mellin; Schmidt 1844; Schmidt 1871; Stoebke 1964: 32, 33, 37

Keretü soo, kohalikus pruugis Keretü suu Rõu, Urvsoo Võru maakonnas Rõuge vallas, 1868 Kerreto Soo, u 1900 Kerreto Niit.  B2
Soo Sõmerpalu, Vastse-Nursi ja Kärgula mõisa piiride nurgas on esimesi soid Eestis, kus Sõmerpalu mõis hakkas 1850. a-tel tegema plaanipärast metsakuivendust. Metsandusteemalises kirjanduses ongi juurdunud mõisaajast pärinev vanas kirjaviisis nimekuju Kerreti. Nime kohta ei ole teada, kas see tähistas esialgu kogu soomassiivi koos lõunapoolse rabaga või ainult madalsoo maa-ala, kus Mustjõkke suubuvad Haki oja ja Matu oja. Kõik varasemad nimekujud leiduvad talukaartidel heinamaade nimedena selles piirkonnas. Nime päritolu on ebaselge. Isikunimevõrdlustest sobib Wiedemanni sõnaraamatus esinev naisenimi Keret : Kereta. Võimalik, et soo nimes kajastub hoopis nimeosis kere või ka käre, mis mõlemad näivad kuuluvat vanade maastikusõnade hulka. Tänapäevasest nimekujust erineva käre algupära korral on alusena mõeldav ka musträhni nimetus võru keeles kärg : käre. Siis on sellele liitunud tu-kohanimeliide, mis näitab millegi rohket esinemist paigas. Nimelõppu -tu on kasutatud ka maastikusõnadest kohanimede moodustamisel.ES
 EAA.2469.1.10244, L 3, 4;  EAA.2059.1.807, L 62; ENE: IV, 469; VES: kärg; Wd

Kersleti [`kersleti] ‹-`letti ~ -sse›, kirjakeeles varem Kärrsläti Vorküla Lääne maakonnas Vormsi vallas (Suuremõisa mõis), rts Kärrslätt [`tšärr`slett, `kärr`slett], erts Kälet ~ Kählet, 1540 Kyrresleven, 1565 Kyrffveslett, 1598 Kirchiesletz by, 1615 Kirckslätt, 1627 Kyrkslätt.  A3
Kersleti nimi on mugandatud rootsi nimest Kärrslätt. Nimi on algselt kaheosaline, aga seda on raske tõlgendada. Järelosa tähenduses ollakse üksmeelsed, see lähtub sõnast slätt ’tasandik’. Tõsi, 1540. a alamsaksa kirjapanija on selle ekslikult sidunud sõnaga levenelu’. Algusosa tähenduses ollakse eri meelt. C. Russwurm, P. Johansen ja E. Lagman peavad kogu nime siirdnimeks Soome Uusimaalt, mis tuli kaasa rootsi ümberasujatega, nagu ka Borrby, Förby ja Saxby puhul Vormsi Västervackanis. Padise kloostril oli maid Soome Uusimaal, sh Kyrkslättis, 1335–1407. Soomes on vallanimi Kyrkslätt (sm Kirkkonummi) juba 1330 kirja pandud kujul Kirkeslæth, Kyrkioslæth. Lagmani järgi on Kyrkslätt vormsilaste suus muutunud järgmiselt: kyrkkärk ja slätthlēt ning k on kaashäälikute vahel assimileerunud kujule Kählet või Kälet. Mainitagu, et kärr tähendab rootsi keeles sood. P. Wieselgren seevastu hülgab siirdnime teooria ja üritab seletusi leida taimenimetustest, viidates mh ürdile körvel, vanarootsi kirvil, kyrvil ’aedharakputk’, mis küll koha peal esineb, aga mida tuntakse seal teistsuguse nimetuse all. Vrd Borrby, Saxby. – MB
Huldén 2001: 261, 264, 271; Johansen 1951: 133, 240, 274–276; Kerkkonen 1945: 8–11; Lagman 1964: 34, 36, 40; Russwurm 1855: I, 38, 106–107; Wieselgren 1962: 85–94

Kiidi-le›, kohalikus pruugispääleRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas (Vastse-Nursi mõis), 1588 Kidi Mart, 1638 Kydo Pustus, 1923 Ala-Kiidi, Mäe-Kiidi (talud).  C2
Kiidi küla moodustati 1997, enne seda oli Mustahamba osa. 1638 on nimetatud Kydo ja Melleta puustust, kuhu on rajatud uus karjamõis. Tänapäeval leidub Kiidi külas Mällätiigi talu, mis lubab kõhklevalt väita, et tegemist on sama kohaga. Mainitud karjamõisat 1684. a kaardil pole ja kui XIX saj on piirkonda tekkinud Vastse-Nursi mõisa talud, on need saanud uued nimed: Saarniidü, Sikamõtsa, Sisaski. Kohavorm Kiidi pääle viitab, et kohta on kaua tajutud looduskohana, maa-alana Nursi ja Rõuge piiril. Kiidi nime päritolu on hämar. Lihtsaim võrdlus oleks Kiido talud mujal Võrumaal, Kiida talu Saaremaal, Kito küla Setomaal (eesnimest Nikita). Vrd Kiidjärve. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; PA I: 37; Rev 1638 I: 196; SK I: 99; ÜAN

Kiivera-le›, kohalikus pruugis `Kiivra, kohalikus pruugis varem ka `Kiira Reiküla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Hiiu (varem Kõrgessaare) vallas (Lauka mõis), 1564 Urbas Kyvviwarre, 1565 Wrbanus Kiwiuar, Thomas Kiffuiwara, 1664 Kiwiwahre Jürgen, 1811 Kiwwerre, Kiwwarro.  C2
Kiivera oli pärast 1940. a-id liidetud Puskiga, ent taastati 1997 omaette külana. Tuleks ühineda L. Kettuneni ja L. Tiigi oletusega, et nime lähteks on sõnad kivi + vare, vähemalt mingil ajal on need nime aluseks olnud. L. Tiik esitab ka võimaluse kivi + vaar : vaara (sm vaaraküngas, mägi’), mis oleks enam hüpoteetiline, kuid mitte võimatu, pidades silmas külanime 1565. a üleskirjutusi. Hüljata tuleb P. Ariste pakutud kiive + aru.MK
Ariste 1938b: 33; EO: 168; HK: 81–82; Tiik 1966: 553; Tiik 1969b: 534

Kildemaa [kilde`maa] ‹-leTorküla Pärnu maakonnas Tori vallas (Taali mõis), 1795 Keldema Jaan (Taali mõisa all), 1839 Kildema (talu), u 1900 Кильдема (küla), 1923 Kildemaa.  A1
1725 esines lisanimena Rapla Raikküla mõisa Raela külas (Keldema Hans, 1750 ilmselt sama mees Kildema Hans). Vrd Pärnumaal Kõnnu mõisa Toamoisa küla all 1680–1684 Kilillo Maddis, Kiello Maddis. Kildemaa oli ilmselt lisanimest sündinud talunimi, vrd kild : killu, e-mitmus kilde. Sõnaühendis võis tugev aste nõrgeneda. Pigem on nime aluseks siiski isikunimi Kill : Killu, vrd sm Kilti. Viljandimaal oli XVIII saj levinud mehenimi Kild. Kildemaaga on 1977 liidetud idapoolne osa Rabakülast (u 1900 Раббакюля) ja Vabriku (u 1900 Вабрико). Vrd Kildu. – MK
EAA.3.1.487:633, L 596p; EAA.1865.3.272/3:12, L 12; EAN; KNAB; Mägiste 1929: 31–32; Rev 1725/26 Ha: 260; Roslavlev 1977: 27; Varep 1957: 57; ÜAN

KirasteKiraste ~ -sseTõsküla Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Tõstamaa vallas (Tõstamaa mõis), 1601 Kirrestekulle.  B1
Küla on mainitud XVI saj teise nimega (1560 Tollias, 1624 Kirrast koos Tolli taluga). Kira esines lisanimena mitmel pool ümbruskonnas, nimega võiks võrrelda sõnu kirane : kirase, kiratse, kõhna-kirane ’vilets, armetu, hale’. Vrd ka kire ’krõbe, kuiv, kõrbenud’, kire ’pehme, vesine maa’. Kirastega on 1977 liidetud Teoste (1797 Teost) ja Viruna (u 1900 Вируна metsavahikoht), mis 1970. a-tel olid liidetud (Viruna-Teoste). Vrd Kiratsi. – MK
BHO: 228; EAN; EMS: III (11), 197–198; KNAB; Mellin

Kirbu1-le›, kohalikus pruugis-lõKrlküla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Karula vallas (Karula mõis), 1627 Kirpo Wessky, 1716 Kirpu Rein, Kirpo Ott, 1805 Kirbo Gust, 1909 Langensee (kõrvalmõis), 1949 Кирбу (küla).  B2
Tänase Kirbu küla maal oli väga pikka aega tegemist Pikkjärve külaga (1582 Pikierwe, 1798 Pikjerw). Kuni 1809. a-ni kuulus küla Iigaste mõisa alla, seejärel müüdi Iigaste mõisa lõunaosa Karulale. Kirbu oli tõenäoliselt veski- ja talukoht Pikkjärve idapoolses otsas sissevoolaval ojal. Kirbu talu oletuslikku asukohta oli juba XVIII saj rajatud Pikkjärve (sks Langensee) karjamõis, mis sai ametlikult Karula mõisa kõrvalmõisaks. Kohalikus pruugis jäi kasutusele Kirbu karjamõisa nimi. Tänapäeval on Pikkjärve küla nimi kehtestatud Pikkjärve teises, läänepoolses otsas, kuhu Iigastele kuulunud ajalooline Pikkjärve küla XVII-XVIII saj ulatus ainult hajataludena põhjakaldal. Talu- ja veskinimest külanimeks arenenud Kirbu on päritolult tüüpiline talupoja lisanimi. Vrd Kirbu2, Pikkjärve2, Väheru. – ES
BAL: 667; BHO: 126; EAA.1297.2.1:27, L 24p; EAA.567.2.428:3, L 2p; Mellin; NL TK 25; PA I: 69; Rev 1624/27 DL: 162

Kiska [`kiska] ‹-sseKseküla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Lääne maakonnas Hanila vallas (Vatla mõis), 1564 Kisska, 1565 Kyskas by, 1591 Kißkuas By, 1689 Kiskas Byy.  A4
XVI saj on ilmselt kuulunud kloostrile, tõenäoliselt Lihula omale. Kiska mõis eraldati Mõisakülast ja Mõtsust 1773, hiljem oli Vatla mõisa kõrvalmõis. 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Nime motiiv ja tähendussisu jäävad hämaraks. Eesti sõnadest võiks võrdluseks tuua kisk : kisu ’kida, konksuke; oga, pind’, kiskuja ’murdja, riiakas, tige, tülitseja (inimene), ihne, ahnitseja, omakasupüüdlik (inimene)’, ’kisklik, keerd’. Kiskaga on 1977 liidetud Risti (1798 Risti kõrts, 1913 Ристи küla) ja Torgu (1654 Torck), mõlemad Varbla khk-s.MK
EAA.1.2.932:10, 35, 171, L 8, 31, 155p; EAA.1.2.941:1177, L 1165; EAN; EM: 82; EMS: III (12), 244–245; KNAB

Koheri-sseRidküla Lääne maakonnas Haapsalu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Ridala vallas (Kiltsi mõis), 1872–1873 Kohheri (talu Kiltsi mõisa all), 1900 Кохери, 1913 Kogeri, 1923 Koheri.  C1
1977–1997 oli Mägari küla osa. XIX saj II poolel nimetati küla Taga-Mägariks (1872–1873 Tagga Mäggara), Koheri oli talu selles külas. Nime tähendussisu jääb hämaraks, murretest võib võrdluseks tuua sõnad kohe ’kohev’ ja kohra ’kohevil’. Kirjapanekute põhjal näib, et nimes on olnud h ja g vaheldus. Vrd Kogri, Kokre. – MK
 EAA.3724.4.578, L 1; EAN; ERA.T-6.3.995, L2; KN; KNAB; VMS; ÜAN

Koipsi [`koipsi] ‹-sse›, kohalikus pruugis `Koipse-sseKuuküla ja saar Harju maakonnas Jõelähtme vallas (Kodasoo mõis), 1770 Kobo, 1798 Koibse, 1823 Koipse Klaus.  B2
Saar jääb Kaberneeme Neemeotsast vaevalt paar kilomeetrit põhja poole, teda eraldab mandrist üsna sügav Koipsi salm. Saar on kuulunud alati Kodasoo mõisa maade hulka Kuusalu khk-s, kuid oli vahepeal Kääniku mõisa all Jõelähtme khk-s (↑Ruu). Saar asustati XVIII saj lõpul, kui sinna asus elama Soomest tulnud vaba talupoeg, keda mainitakse Kuusalu kiriku personaalraamatus 1823 Kaberneeme küla vabadikuna. Koipsi oli külade nimekirjas XX saj algupoolel, kuid pärast 1940. a-id kadus sealt; taastati 1997. Nime päritolu on ebaselge. Wiedemann on andnud saare rööpnimeks Kaupsesaar.MJ
KNAB; Mellin; Vilbaste 1949: 121; Vilbaste 1956: 136–137, 235–236; Wieselgren 1951: 261, 263; Wd

Koksina [`koksina] ‹-sse›, kohalikus pruugis-heSepaik (küla) Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Mikitamäe vallas (Lobotka, Poloda nulk), 1585 Кокошино, ? 1652 Кокотово, u 1790 Кукшина, 1859 Koksina, u 1866 Какшино, 1882 Кукшино (puustus), 1903 Кокшина, 1920 Kokšino (talu), 1922 Kokšina.  A2
XIX saj oli puustus (kaks talu) ja XX saj I poolel talu. Liideti 1977 Selise külaga. M. Kallasmaa on varasematele uurijatele (E. Koit, L. Kettunen) toetudes oletanud samatüübiliste kohanimede lähtumist isikunimest (nt Coke, Cock(e), Kocke, Cokes). Lõuna-Eesti murretes on koksama ’lööma’ (Kan, Rõu). Kui lähtuda vene nimest, siis vrd кокошить ’lööma, taguma (rusikatega)’ (V. Dal); коко́шник ’(teatud tüüpi) naiste peakate’; ukraina ко́кош ’kukk’. Perekonnanimi Kokšin (Кокшин) pole Venemaal eriti levinud. Pihkvamaal on samuti Kokšino (Кокшино) küla; samas pole osis Кокш ~ Кокши venepärane. A. Šteingolde arvates pärineb kohanimi vene murdesõnast кокша ’konks, kõblas, adra osa’. Vrd Koksi, Koksvere, Kuksina. – AK
Academic; Dal’ 1880–1882; EAA.1271.1.32; Harlašov 2002: kaart 1; Hurt 1903: 286; KNAB; PGM 1785–1792; Pskov 1988; RL 1922; SeK: 44; Truusmann 1897a: 43; Truusmann 1897b: 33; Vasilev 1882: 155; Vene TK 126; VMS

Kokõ-le›, kohalikus pruugis-lõ›, kirjakeeles varem ka Koke Rõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas (Haanja mõis), 1626 Koeke Reinn, 1627 Kocko Rein, 1630 Koko Rein, 1684 Kåckerin Jacob, 1765 Dorf Kokke Reino, 1798 Kokke.  C2
Kokõ oli 1977–1997 Nogu küla osa. XVII saj oli tegemist Haanja mõisa *Arokülä (Ara, Arrokülla) ühe keskse taluga. Hiljem arenes talurühmast omaette küla, mis muutus laiemalt tuntuks al 1870. a-test, kui külas tegutses Haanja valla Kokõ (Koke) kool. Mitmetest Kokõ lisanimega talupoegadest alguse saanud asustuses XVII saj seostus see talurühm esmalt Kokõ Reinu, hiljem aga lihtsalt Kokõ nimega. Lõuna-Eestis väga levinud talupoja lisanimi võib pärineda mitmest allikast. Tavalisem on ehk ametinimetuse kokk : koka e-line käänamine koke. Teise võimalusena on Koke ja Koki nimede aluseks pakutud inimese eesnime. Tavaliselt viidatud D.-E. Stoebke näited XIV–XVI saj on siiski kõik olnud lisanimed. Kolmas võimalus on võrdlus Soome lisanimega Kokko ’kotkas’, millest pärineb ülitavaline perekonnanimi Kokkonen. Haanja Kokõ nimede mõned o-lõpulised kirjapildid XVII saj-st võivad siiski olla vaid Rootsi kirjutajate poolt loodud seosed Soome Kokko nimedega. Vrd Koke, Koki. – ES
EAA.567.3.180:4, L 4; EAA.308.2.178; EAA.1268.1.401:102, L 98p; Mellin; PTK I: 77–78; Rev 1624/27 DL: 77; Roslavlev 1976: lisa 1; SK I: 114; Stoebke 1964: 38; Sukunimet 1992: 212

Kolgu-leAmbküla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Lehtse mõis, Pruuna-Põriki mõis), 1716 Kolcka Hans (talu), 1913 Kollu (küla), 1922 Kolgo.  B4
Tekkis taluna hiljemalt XVIII saj alguseks. Hiljem oli seal ka *Kolgunõmme kõrts (1796 Kolgonem). Kolgu nimi tuli rohkem kasutusele alles XIX saj lõpul, tegu oli hajatalude piirkonnaga. Küla kaotati pärast 1940. a-id ja oli pikka aega Suru piires; taastati 1997. Nimi tuleb sõnast kolgas : kolka ’kõrvaline maanurk’. Praegustes piirides hõlmab Kolgu veel Tammemetsa ehk Tammetsa talu (1379 küla Tammenmetze) ja kunagisi Kadrina khk külasid: Kukepalu (1687 metsavaht Kuckupahl), Sinipalu (1726 talu Sinnepal Dirich) ja Tepu (1732 talu Teppy Marth).FP
BAE: 398; EAA.3.1.450:22, lk 38; Johansen 1932: 23; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 79; Rev 1732; RGADA.274.1.1614/9:8, L 625p; RL 1922: V, 52

Koljaku-leKadküla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Palmse mõis), 1782 Kolioko Mart (talupoeg Palmse mõisa all), 1871 Koljako (metsavahikoht).  C2
Kuni 1977 Võsu-Metsanurga küla. Uue nime on saanud Koljaku ehk Koljuka mäe järgi, kus oli ka samanimeline metsavahikoht. Mõnda külasse kuuluvat peret (Laviku, Lemuselja) on mainitud al 1726. L. Kettunen tunneb Sangastest Koljago talu (kirjakeelestatud kujul Koljaku), nime on ta pidanud kaheosaliseks, järelosise aluseks isikunimi -Jaagu, -Jaago, algusosa aluseks koll : kolli ’tont’ või koli : kolju ’ümmargune asi’. Tõenäolisem vaste on kolju ’mäenukk, madala mäe hari, kõrgem koht’, mis sobiks mäenimega. Vrd siiski ka Lõuna-Eesti sõna koljakadra tald, palgikelk, ilma jalasteta päraregi palgi vedamisel, lauatükk adra vedamiseks nurmele, masina ratta alla pandav raudne klots mäest alla tulekul’ ja lähematest murrakutest koljak(as) ’paiguti veel sulamata jää; jäätus, kelts; lumeta, külmetanud maa’.MK
EAA.1864.2.IV-4:383, L 370; EKMS: I, 25, III, 535; EMS: III (13), 491; ENE-EE: IV, 647; EO: 34; KN; KNAB; PTK I: 80; Schmidt 1871; Tarvel 1983: 98

Konuvere-`verre ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Konovere Mär, Vigküla Rapla maakonnas Märjamaa vallas, mõis, sks Konofer, ? 1438 Konnofer (küla), 1563 Konofer (mõis).  B1
Konuvere mõis ja kaks talu, mis asusid Konuvere jõe lõunakaldal, kuulusid Vigalasse, teised mõisa külad ja talud Märjamaa kihelkonda. 1543 on PJg Uduvere järel mainitud üksjalga Konofer Iacob, kes võis lisanime saada päritolu järgi Konuverest. Siiski tuleb märkida, et Läänemaal on olnud teinegi Konuvere, tänapäeval ↑Kuundra Ridala Võnnu mõisa (hiljem Kirimäega ühes) all (1341 Kunevere, Mellinil 1798 Konfer), ja samanimeline koht on olnud ka Virumaal. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele Konuvere asundus, mis 1977 liideti samanimelise külaga. Võimalik, et nime lähtekohaks on sõna kond : konnu, mis esineb veel A. W. Hupelil tähenduses ’vesine maa, mis vilja ei kanna’ ja mis omastavas on lühenenud. Nimele toob L. Kettunen võrdluseks konutama ja oletab küsimärgiliselt isikunime *Konoi.MK
Aitsam 2006: 71; BHO: 251; EO: 305; Johansen 1951: 262; Kallasmaa 2011: 864, 866; Stackelberg 1928: 146

Koonga [`koonga] ‹`Koonga ~ -sseMihküla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Koonga vallas, mõis, sks Kokenkau, 1449 Cokencayve (mõis), 1546 Kokenka.  C4
1920. a-test asundus, al 1977 küla. M. J. Eisen on osutanud, et nimi oli algselt kaheosaline ja on pakkunud vasteks kook : koogu ja kaukaev’, ise küll kaheldes. L. Kettunen on järelosa suhtes sama meelt, kuid algusosa vasteks esitab kõhklemisi kogu. Küllalt vana kohanime puhul tuleks arvesse ka isikunimi, vrd Koke, Kocke. L. Tiik on tuletanud isikunimed Kokk ja Kukk nimest Habakuk.MK
Bfl: I, 1284; BHO: 244; Eisen 1924b: 144; EO: 35; LUB: X, 561, § 2; Tiik 1977: 286

Kooraste-sse›, kohalikus pruugis Koorastõ-lõ, -nKanküla Põlva maakonnas Kanepi vallas, mõis, 1511 Kors, 1551 Korss, 1582 Koresth, 1588 Koroscziel, Korest, 1627 Korast, Koraste (küla).  B2
Kooraste on keskaegne mõis, mis sattus XVI saj keskel Erastverega samade omanike kätte ja mida XVII saj keskpaigast enam omaette mõisaks ei peetud. Uuesti kujundati Koorastele mõisastaatus XVIII saj lõpul, ilma et omanikud oleksid muutunud. 1869 ühendati Koorastega Jõksi, Kaagvere ja Karste mõis. 1875 jagas omanik selle valduse kaheks ja Koorastega jäi liidetuks vaid Kaagvere mõis. Algupärase Kooraste põlistalusid jagati rahvapäraselt Mäeküläks ja Alaküläks. Kooraste oli 1920.–1930. a-tel asundus, 1970. a-tel oli ametlikult Mäeküla nime all, al 1977 uuesti Kooraste. Tänapäeval kuuluvad Kooraste küla alla mõisaasunduse talud, Mäekülä põlistalud ja endine popsiküla Tutuliin, samuti Moonakülä. Nime varasemates mainingutes võib näha alamsaksa väga tugevalt esisilpi rõhutavat hääldust. Poola revisjonides ilmus Kooraste kohta pikem nimekuju Koroscziel (Choroscziel), selle põhjus jääb ebaselgeks, vrd Kurista2. Koorastet on eesti keeles rööpselt nimetatud Ungra mõisaks Ungern-Sternbergi perekonnanime järgi. Kooraste nimi pärineb mõisaeelsest ste-lõpulisest külanimest. Selle päritolu on ebaselge, vrd Koorküla, Koorvere. Nimi pole unikaalne ka varasemal ajal, 1499 leidub Restu mõisas (San) küla Coresztevalde (1627 Korese kuella, XX saj Korjusküla, ↑Risttee). Võimalik, et Kooraste nimes on Gregoriuse mõni varasem ning haruldasem nimemugandus (nt *Koora), vrd harilik mugandus Korjus. Vrd Jõgehara. – ES
BHO: 254; LGU: I, 674, II, 113; PA I: 86, 251; Rev 1624/27 DL: 103, 163; Stryk 1877: 212–215

Kornitsa-sse›, kohalikus pruugis Kornidsa-heVasküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Vastseliina mõis), u 1900 Корница, 1909 Kurmitsa.  B2
Kornitsa oli 1977–1997 Kapera küla osa. Talurühma ja küla tekkimise aeg pole teada, kuid seda pole nimeliselt mainitud veel 1850. a hingeloendis. Kornitsa nimi on vana talupoja lisanimi, mis on varem pikalt kasutuses olnud Pindis (Rõu). Pindi mõisa lähedal on 1684. a talu pidanud kolm poolemeest lisanimega Kornis. Lisanimele aluse panijaks Pindis oli 1627. a mainitud talupoeg Kornisska. Kornitsa nimi pärinebki tõenäoliselt vene eesnime Корнилий (ladina Cornelius) meelitusvormist Korniška. Sõnal korniška on vene keeles ka muid tähendusi, mis on arenenud algsõna корень ’juur’ tähendusest.ES
BAL: 674; EAA.308.2.178; Rajandi 1966: 42; Rev 1624/27 DL: 84; Unbegaun 1995: 42; Vene TK 42

Kose2-le›, kohalikus pruugis Kosõpääle ~ -lõ›, rahvakeeles varem Kosõ`päälne Rõualevik Võru maakonnas Võru vallas (Vana-Kasaritsa mõis), 1775 Kossa oja.  C1
Koseojana on traditsiooniliselt tuntud Koreli oja keskjooksu Verijärvest ülevalpool (1775. a kaart on Rootsi-aegse kaardi koopia). XIX saj tekkisid sinna Koseoja ja Koseoru talud, Võru–Kasaritsa sellal vähem kasutatud otseteele jäi orukoht nimega Kosõpäälne. Hiljem on Kose asustusnimi enda alla võtnud Otkamäe küla, Kirepi veski ümbruse, Valgjärve ja Pappjärve kalda, kus paikneb tänane Kose alevik (kuni 1977. a-ni küla). Kose nime all tuntakse ka Võru linna servaala Taara kasarmute ja aleviku vahel. Kose nimi tuleneb oja omadustest sellel lõigul, kuid pole teada, kas see sõna tähendas koske-kärestikku tänapäeva mõistes. Rõuge ürgorg Kiidil kannab samuti nime Kosõorg ja ka seal iseloomustab seda kohta eelkõige oru suur sügavus, mitte vooluvee kärestikulisus. Siiski on kiire vool ja vee kohin neile kohtadele iseloomulik kevadise suurvee ajal. Vrd Wiedemanni sõnaraamatu kosk ’jõkke kividest laotud tamm’. Võib-olla peetigi Lõuna-Eesti Kose kohanimede juures silmas hõlpsat paisutatavust. Kossõorg Viitinas võib olla sama algupära, kuid võib olla ka saadud saksakeelsest mõisanimest Kosse. Vrd Viitina. – ES
EAA.2072.3.56a; Vene TK 42; KN; Wd

Kostivere-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Kostevere Jõealevik Harju maakonnas Jõelähtme vallas, mõis, sks Kostifer, Kostfer, 1241 Kostæueræ, 1379 Costiuere, 1424 Kostevere.  A3
Mõisat koos küla ja veskiga on mainitud 1379. Keskajal kuulus mõis pikka aega Pirita kloostrile, pärast Põhjasõda keisrinna Katariina I-le. Tollal on mõisal olnud venelasest valitseja, mis ehk selgitab segadust talupoegade kirjapanekul revisjonides. 1731 mainitud дворцовые крестьяне ei pruugi tähendada seda, et need talupojad kuulusid Kadrioru lossi alla või osalesid selle ehitusel, kuna see tähendab vene keeles lihtsalt õukonna või keisrikoja talupoegi. Mõisa kõrval olnud küla oli väike ja talud XVIII saj-st kirjas hajataludena. 1920. a-tel tekkis mõisa maale asundus, mis 1970. a-tel oli arvel asundina, al 1977 alevik. Nime varasemad kujud on olnud üldiselt Koste-algusosaga nagu ka rahvapärane kuju, i-liseks on ametlik nimi muutunud ilmselt saksakeelse mõisanime eeskujul. L. Kettunen viitab sõnale koste (‹ kostma), kuid peab võimalikuks ka P. Johanseni võrdlust soome isikunimega Kostia, juhul kui see küllalt vana nimi on. Ka J. Jõgever ja tema järel E. Kasenurm võrdlevad nime algusosa soome sõnaga koste ’jõetüünus, jõehaud’. Soome etümoloogiasõnaraamatud annavad sellele mitmeid kose või jõega seotud tähendusi ning võrdlevad eesti sõnaga koste ’vastukaja’. Sõna kosteranta, mis esineb ka karjala ja lüüdi keeles, tähendab tuulevarjus olevat randa. Kostiranna küla nime võiks pidada tulenevaks Kostivere nimest (vrd 1923 Kostivere-Ranna), kuid eelöeldu valguses on sisemaa küla Kostiveret hakatud nimetama ehk ranna järgi. Küla ja selle juurde kuuluv rannaala on sageli kandnud algusosas sama nime (vrd Kaberla ja Kaberneeme), Koste- on võinud saada lisaks küla tähistava -vere. Kostiranna küla nimetamine Kostivererannaks on mõisapoolne vaade, Kostivere küla on aga vanem kui mõis. E. V. Saks seostab samuti nime sõnaga kostekaja’, mis on põhimõtteliselt õige, kuid edasine sidumine sõnaga kostak ’oraakel’ kuulub fantastikasse. Rahvasuus on nime ühendatud ka sõnaga kost : kosti, st külas kostil käimisega. Vrd Kostiranna. – MJ
BHO: 259;  EAA.1.2.C-III-3;  EAA.1.2.C-III-7; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 3; ENE-EE: V, 97; EO: 277; Joh LCD: 451; Jõelähtme 2010: 101–103; Jõgever 1913: 164; Kasenurm 1948: 10; KKI MT: 354: 9; LCD: 45v; Puss 2011: 18; Saks 1974: 69; SKES: II, 223; SSA: 410; Välk 2009: 6

Kotka2 [`kotka] ‹-le›, kohalikus pruugis-lõRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Luutsniku mõis), 1638 Kottke Jaen (tühi talu), 1684 Kottka By, Kotka Peter, 1765 Dorf Kotka.  C3
Kotka oli 1977–1997 Raagi küla osa. Kotkat on 1684 nimetatud külaks, kuid sisuliselt oli tegemist kahe poolemehe hajataluga. Algselt Rogosi, hiljem Luutsniku mõisa küla ongi alguse saanud talust. Talupoja lisanimi pärineb tõenäoliselt linnunimetusest kotkas. On ka võimalus, et nimi on lühenenud kujust *Kotike › *Kot´ke. Vrd Kotiku (Kot´ku) veski ja oja (Võn Padari) või Koigus 1588. a Kotyko Piotr. Viimasel juhul oleks lisanime taga mõne Gott-algulise eesnime mugandus, nt Gottlieb, Gottschalk. Vrd Kotska küla Petserimaal Laura vallas.ES
EAA.308.2.178; EAA.1268.1.401:141, L 136p; PA I: 245; Rajandi 1966: 68; Rev 1638 I: 182

Koväslova-sse›, kohalikus pruugis Kovaslova ~ Kovääsluva ~ Kovääslüvä ~ Kovasluva-heSeküla Petseri rajooni Irboska vallas (Irboska, Irboska nulk), vn Ковя́злово, u 1790 Ковязлова, 1849 Ковязлово, 1903 Kowäslowa, 1904 Koväslova, Ковя́злово, u 1920 Kovääzlovo, 1923 Kovjaslovo, 1928 Kovääslova.  B2
Küla kuulus XIX saj Mõla kogukonda ja Irboska Nikolai kogudusse. XX saj alguse seto küla venestus sajandi esimesel poolel. J. Truusmann püüdis nime seletada läti tüvega, mis tähendab võitlejat või takistust, peatust (L. Vaba andmeil on see sõna kavēkslis ’riiukukk, tülinorija, teiste jalus tolgendaja’). Vene sõnavarast on raske vasteid leida, vrd tüvi ковhalb kavatsus, vandenõu, pettus’, ковать ’(kuuma) metalli töötlema, taguma; raske tööga eesmärki saavutama’, коваль ’sepp’. A. Šteingolde meelest pole need seletused usutavad. Lähedane külanimi oli Pihkvamaal varem Kovjazõ (Ковязы), Laura vallas on Kovsino (Говзино) küla, mida L. Vaba võrdles läti talunimega Gausiņi (Salaspils) või mäenimega Gausiņa-kalns (Valtaiķi), sõnast gauss ’aeganõudev, aeglane’. Vrd Kobela, Kõola. – AK
Academic; Eesti TK 42; Ernits 1924: 207; Ernits 2012: 40; Hurt 1903: 239; Hurt 1904: XXV; Hõrn 1990: 21; Hõrn 2009; PGM 1785–1792; SeK: 53; Setumaa 1928: 196; Truusmann 1897b: 27; VMS; ÜAN

Kraavi-le›, kohalikus pruugis kaKraavi pääleUrvküla Võru maakonnas Antsla vallas (Vana-Antsla mõis), 1762 Krawi Körtsi Matli, 1798 Krawi (kõrts).  A1
Külanimi on saadud Kraavi kõrtsi nimest. Varasem, 1688. a kaart nimetab seda *Kassimõisa kõrtsiks (Kaßi Moiß Krough). Kõrts asus Vana-Antsla poolel. Vastse-Antsla poolele jäävad põlistalud külas, mille varasem nimi oli Vaaraste (1627 Wahraste kuella). Kraavi kinnistus külanimeks tänu kuulsatele Kraavi kõrtsi laatadele ja Kraavi õigeusu kiriku ehitamisele 1895. Kõrtsinimi võib olla saadud maastikusõnast kraav, kuid kuna maastik selleks põhjust ei anna, võib olla tegemist ka isikunimega. Kraaviga on 1977 liidetud Mägiste ja osa ↑Nässmõisa külast.ES
BHO: 261; EAA.1270.1.264:50, L 49p;  EAA.308.2.187, L 1; Mellin; Rev 1624/27 DL: 105

Kuiaru [`kuiaru] ‹-leTorküla Pärnu maakonnas Tori vallas (Tammiste mõis), 1680–1684 Kujaro (tühi talu Tammiste mõisa all), 1683 Khyaro, 1772 Kujarro.  A1
Kuiaru oli XX saj pikka aega paikkond ↑Niimiste külas (selle edelaots), moodustati uuesti külana 1977. Nime võiks tuletada sõnadest kui ’kuiv’ ja aru ’kuiv kõrge maa’, rahvaetümoloogia seostab nime ka kuue tee haruga, murdes kuie (tee) aru. 1977 liideti Sanga küla (1936). Kuiaru kohal oli XIX saj I poolel *Kadrina karjamõis (1839 Cathrinenhof, u 1866 Кадрина).MK
 EAA.308.2.22, L 1; EAN; Eesti TK 50; EVK; KN; KNAB; Roslavlev 1977: 40

Kullenga-leVMrküla Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas, kuni 2017 Tamsalu vallas (Porkuni mõis), 1241 Kuldenkava (küla), 1716 Kullakajo, 1726 Kullekayo (küla Porkuni mõisa all).  C1
Kullenga karjamõisast (oli olemas 1796) tekkis 1920. a-tel asundus, mis 1977 nimetati külaks. L. Kettunen, kes on järginud P. Johansenit, on Taani hindamisraamatu (LCD) Kuldenkava nime ühendanud VJg Kulinaga, kuid Balti kohaleksikon (BHO) omistab selle kirjapaneku VMr Kullengale. Nime algusosana on Johansen näinud isikunime Kulta ja järelosise aluseks pakkunud sõna kaev. Näib, et sarnaste nimedega ja nende kihelkondliku paigutusega on olnud hädas nii BHO kui ka segaduse tekitanud Johansen, kuid BHO on olnud õigel teel. Teiste külanimede järgi otsustades oli Porkuni mõisale kuulunud küla Kullekayo 1726 Väike-Maarja khk-s, seevastu iseseisev Kulina mõis ja küla (sks Kullina) asus Viru-Jaagupi all. Kullenga ja Vadiküla piiril asub asundustaludest koosnev Seeneküla, endine moonaküla. Vrd Kulina. – MK
BHO: 269, 270; EAA.3.1.451:114, L 81; EO: 35; Joh LCD: 457; KN; Rev 1725/26 Vi: 248

Kupna [`kupna] ‹-leVJgpaik (küla) Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas, mõis, 1241 Cupanal (küla), 1645 Kupna (mõis), 1726 Kuppna (mõis).  A1
Algne küla mõisastati XVII saj, XIX–XX saj vahetuses oli Kupna kõrvalmõis Küti mõisa juures. 1920. a-test asundus, 1940. a-test küla, 1977 liideti Viru-Jaagupi alevikuga. Varem mõisa juurde kuulunud Kupna-Väljaotsa küla on liidetud ↑Kannastiku külaga. L. Kettunen on välja pakkunud kaks nimeseletust. Esiteks moodustas ta algvormi *Kuppana, millest alalütlev on *Kuppanal. Sellega võrdles ta sõnu kupp : kupaüles keema’ ja soome sõimusõna kuppana, mis võinuks esile tulla isikunimes. Teiseks pakkus ta nimest algvormi *Kupun-alla, vrd kupp : kupu ’kuhi, küngas’.MK
EO: 139; Joh LCD: 458; KNAB; Rev 1725/26 Vi: 217

Kupu-leKuuküla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kiiu mõis), 1772 Kuppe, 1798 Kuppo (küla ja kõrts), 1923 Kupu.  C3
1977–1997 oli Sõitme osa. O. Sandraku ja U. Kirtsi järgi olid Kupu eelkäijaks Maidu karjamõis ja Sõitme lõunapoolsed talud. Küla on hüütud küll Kupuks, kuid kirikukirjades oli ta Eest-Sõitme (vastukaaluks Loo mõiaa Sõitme külale, mis oli Taga-Sõitme). Külas oli kolm suuremat talu, ülejäänud olid popsikohad. Kupu nime olevat küla saanud mehe järgi, keda kutsuti Kuppari Mikuks, üldse olevat külas elanud mitmeid kupulaskjaid. Vrd Sõitme. – MJ
BHO: 272; EVK; Mellin; Sandrak, Kirtsi 2013: 6; Schmid 1772; Schmidt 1844; Vilbaste 1956: 143; ÜAN

Kuralase-leKhkküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Kihelkonna vallas (Tagamõisa mõis), 1645 Kurra Jurgen, 1692 Kuralase Hanso T. Neet, 1731 Kurro Laaso Michel, Kurra Laaso Wollmer, 1826 Kurrelasse, Kurrelas (küla).  B2
Küla on alguse saanud Kura üksjalakohast, millest pärimus räägib, et asutaja tulnud Põhjasõja ajal Kuramaalt. Nagu kirjapanekuist näha, oli sellenimeline koht olemas juba enne. Rahvajuttudes on tavaline sündmusi ettepoole tuua. 1731 oli juba neli talupoega lisanimega Kurro Laaso või Kurra Laaso, viiendaks Kurre Lasse. Rahvaetümoloogia ja L. Kettunen seovad nime (viimasel ka Kuralise, mida kohanimekartoteek ega tänapäeva rahvasuu ei tunne, esineb aga 1923. a loendis) sõnaga kuralane, kurelane. On võimalik, et Saaremaale tuli asukaid Kuramaalt. Võimalikud võrdlusalused on ka isikunimed Kura, Kuraßon, Kurra, sõna kura ’maapind’, samuti rootsi murdesõna korra ’väike veekogu, lomp’ ja rootsi isikunimi Korre (Kurre) : Korra (Kurra).MK
EO: 100; HK: 100; SK I: 133–134

Kurõ-le›, kohalikus pruugis-lõ›, kohalikus pruugis ka Kurõkülä-`küllä›, kirjakeeles varem Kure Vasküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Misso vallas (Misso mõis), 1684 Curi Thomas, 1688 Kurre Tomas, 1820 Puggola-Kurre (küla).  B4
Kurõ küla oli 1977–1997 Rammuka küla osa. Kurõ (Kure) lisanimi Misso ehk Pugola kolgas on noorem kui Viitka kandis, kus see esines juba XVII saj algupoolel. Tõenäoliselt ongi see lisanimi sealt Rammuka küla naabrusse kaasa toodud. Tänu Kurõ küla naabrusele on hakatud Rammuka küla Varõstõküläks kutsuma. Linnunimetus kurg on Võrumaa talupoegade vanades lisanimedes, hiljem talunimedes hästi tavaline. Mõnikord võib see pärineda muistsest isikunimest, teine kord ka elukoha võrdlemisest kure kui prototüüpse sooasuka elukohaga. Vanade Kure nimede puhul tuleb arvesse veel lisanimi Kurki teises tähenduses ’kurivaim, kurat, tont’, mis on läänemeresoome keeltes olnud käibel kui sõimusõna ja keerdnimetus. Vrd Vatsa. – ES
EAA.308.2.178; EAA.1271.1.224:205, L 817; Roslavlev 1976: lisa 2; Saar 2008: 137

Kuura1 [`kuura] ‹-leVNgküla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas (Malla mõis), u 1900 Куура (küla).  A2
Kuura oli vabadikuküla Iilast loodes vastu Mallat. 1977–1997 oli ametlikult Malla osa. Külas on Kuura talu, mille järgi olevat kutsutud kogu küla. Ei esine hingeloendites, tõenäoliselt on tekkinud XIX saj II poolel. Talunimena esineb Kuura mujalgi ja võib osutada päritolule Kuramaalt (eesti keeles esinenud ka Kuuramaa kujul) või lähtuda sõnadest kura, kuura ’vasak’ või kura ’maapind’ (VNg ’karjatänav’, sm kura ’pori’). ¤ Kuura küla nimi olla tulnud sõnast koura ’peotäis’.MK
EAN; KN; KNAB; SK I: 133, 139; Troska 1987: 100

Kõldu [`kõldu] ‹`Kõldu ~ -sseHljküla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas (Kavastu mõis), 1241 Hiltæ (*Kilte), 1390 Koͤlte, 1514 Koltte-, Kultte-, Költe-külle, 1533 Kelt, 1744 Cöeldo, 1796 Köldo, 1913 Kölas.  A3
Al XVI saj-st kuulus Kavastu mõisale. Põhjasõjas 1703 põletati küla maha ning pärast sõja lõppu rajati uuesti praegusele asukohale. L. Kettunen on pakkunud, et Kõldu nimi võib tulla isikunimest, aga on võrrelnud ka Soome külanimega Keltto (keltto ’kuivanud maa’, ’armetu’). Ka rannikumurdes esineb sõna kelu ’söötis maa; kuiv, vilets maa’. Veel üheks variandiks pakub Kettunen koldas : kolta ’äravajunud kallas’. H. Kadari järgi asuski Kõldu küla kunagise madalapõhjalise, allikatest toidetud järve põhjapoolsel kaldal, sidudes küla nime tekkimist selle järvega. Kadari pakub tulenemist sõnadest kold, kõld ’kollane’ ja ’kollaste õitega veetaim’. Võib oletada, et Kõldu küla nime tekkimist saab seostada külaäärse järvega, vrd kolle : koldekalda nõlv’, koldas : kolta ja kollas ’kaldaalune õõnsus’, kolgas : kolka ’pehme kinnikasvanud veekoht; koldas’; kõld : kõlla ’veetaimede jäänused; kollane’. 1977 liideti Kõlduga Koigi, Kavastu mõisa Koigi karjamõisast (sks Koik) moodustatud küla. Koigi nimi võib tulla isikunimest Koik, kelle järgi sealset karjamõisaeelset hajatalu nimetati.MA
EMS: II, 987, III, 481, 485, 501, 502, IV, 233; EO: 20, 31; Joh LCD: 362–363; Kadari 1978: 19–20; Kadari 1984: 3; KN; KNAB; Mellin

Kõliküla [kõliküla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis Kõlikülä-`külläVasküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Orava vallas (Orava mõis), 1782 Kölli Johann, 1820 Kõlli (talu), 1850 Luiska Kölli (talu), 1949 Кели (küla).  C1
Kõli on kaua aega olnud Luuska küla talu, hiljem tunti seda talurühma Kõlikülä nime all. Ametlikuks külaks sai Kõliküla 1998. Nimi pärineb talupoja lisanimest, mis on olnud Lõuna-Eesti jaoks tüüpiline ning andnud ridamisi Kõli ja Kõlli talunimesid, ilmselt ka Võnnu ja Sangaste Kolli talud (viimased vana kirjaviisi mõjul). Kõli lisanime päritolu pole teada. Kui nimi oleks noor, võiks seda pidada Celestini muganduseks (KöllKölestin). XV ja XVII saj mainingud lubavad pidada Kõli nime ka vanemaks, muinasnimel põhinevaks (1564 Kolle, enne 1479. a Kollewayte ~ Köllewayten). Oletatava muinasnime tähendus jääb hämaraks. Vrd Kolli, Kõljala, Kõlleste. – ES
EAA.1865.2.141/2:67, L 65p; EAA.1271.1.226:108, L 1661; EAA.1865.1.156:64, L 63p; NL TK 25; Rajandi 1966: 208; SK I: 141; Stoebke 1964: 39

Kõnnujõe [kõnnu`jõe] ‹-leÄksküla Tartu maakonnas Tartu vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Tabivere vallas (Raadi mõis), 1588 Kent, 1783 Kondo, 1839 Könde (talu).  B4
Kõnnu metsatalust Laeva jõe ääres XX saj algul väljakasvanud küla. Jõest loode pool on olnud Suuresöödi küla (liideti 1977), kagu pool Kõnnu ehk Kõnnu-Ülejõe küla; viimase asemele soovitati 1939. a asulareformi ajal Kõnnujõe nime, mis tuleb esile 1970. a nimestikus (1945 on veel Kõnnu). 1977 liideti Kõnnujõega Laastiku küla. Vrd Kõnnu2. – PP
 EAA.2072.3.39c, L 1; ERA.14.2.717 (Saadjärve vallavalitsuse 7. VI 1939 koosoleku protokoll nr 6); KNAB; PA I: 290; PTK I: 98–99

Kõriska-sse›, kohalikus pruugis Köriska Vllküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Valjala vallas (Sassi mõis), 1489 Korruest, 1572 Körrist, 1645 Körriske, Korrisk, 1798 Körriska.  A3
1977–1997 oli Kuiste küla osa. E. Koit on külanime tuletanud sõnast kõrb : kõrve (korbe) ’suur mets’, andes algkujuks *kerveste või *kervisto › *Kõrist(u). Hilisemat k-d peab Koit pärinevaks mõnest kohta lähemalt määratlevast sõnast (kaev, küla) või ala märkivast järelliitest -kko, mis olnuks lisandunud liitest -sto pärinevale s-ile. Märgitagu, et kko-liide pole eesti keeles niisugustel tingimustel liitunud.MK
EAN; KNAB; Koit 1962: 235; SK I: 144

Käpa-le›, kohalikus pruugis Käpä ~ Käpä`mäe Rõuküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Tsorona mõis), 1626 Pinnekepp Petrzy, 1630 Benniko Petter, 1638 Bennick Peter, 1684 Pinick Görgen, 1688 Punnikep (Penne) Jahn, 1731 Keppu Metza Iwan Jacob, 1805 Keppa Ado.  A2
Käpa oli 1977–1998 Paloveere küla osa. Käpä ja Mõtsa talust koosnev väikeküla kuulus XVII saj Haanja mõisale, XVIII saj-st aga Vastseliina, hiljem Tsorona mõisale. Rückeri kaart 1839 näitab Mõtsa (Metza) nime, sellenimelisi talusid oli juba XVII saj mitu. Käpa nimi saab alguse lisanimest *Pinikäpp ’koerakäpp’, mis on kirjapanekutes ühe variandina lühenenud kujule *Peniku ja *Peni, aga mille variantidest on lõpuks võitnud üksnes järelosis Käpä. Rööpvariant Käpämäe on tekkinud tähistama kogu kõrgendikku, millel koos Käpä talust jagunenud taludega paikneb ka põline Mõtsa talu.ES
EAA.567.3.180:5, L 4p;  EAA.308.2.178, L 1; EAA.567.3.181:30, L 29p; EAA.567.2.686:9, L 8p; Rev 1638 I: 172; Roslavlev 1976: 1, 12

Kärgula [`kärgula] ‹-sse›, kohalikus pruugis-heUrvküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Sõmerpalu vallas, mõis, sks Kerjel, 1627 Kerdell, Korgelby, 1638 Kergell, 1684 Kergel, 1716 Kärkona Walast, 1717 Kärgonnast, 1718 Kärgolast, 1722 Körgina.  B3
Kärgula mõis on *Piilpalo nime all (Pillepal) tuntud juba a-st 1544. Viimane oli tänase Sulbi ümbruses paiknenud küla nimi. 1638. a revisjoni teadete järgi asus seal ka mõis, niikaua kui XVII saj alguskümnenditel tehti teiseks „mõisakeseks“ Kärgula küla (Kergell), kus olid head heinamaad mõisa karja jaoks. 1684 oli see jäänud ainsaks mõisakohaks mõisas, mida nimetati veel Pillepal eller Kergel Hoff. 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Huvipakkuvad on nime esimesed eestikeelsed üleskirjutused XVIII saj alguse Urvaste meetrikast, kus na-lõpulist nimekuju on selgelt enam kui la-lõpulist. Kirjapanekute vahelduv d ja g (hääldus j-na), n ja l ning täishäälikute muutlik kuju toetavad oletust, et tegemist on isikunimest saadud kohanimega, mille mugandumiseks oli XVIII saj veel mitu võimalust, kuni viimaks la-kohanimeliide -na välja tõrjus. Isikunimi võis olla alamsaksa Gericke kõrvalvorm Gerko, millest on tulnud Soome külanimed Kerkkola ja perekonnanimi Kerkkonen. Esimese silbi ä on tingitud baltisaksa häälduse mõjust, vrd HermannHärm. Kärgula nime elemente võib võrrelda ka sõnadega kärk ’soosaar’, sm kärki ’tipp’ ja kond : konna ’kõlbmatu maa’, kuid nende sobitamine tegelike nimekujudega on probleemsem. Vallakirjades kandis Kärgula 1940.–1970. a-tel Võhandu nime, Kärgula nimi taastati 1977. Vrd Pulli6, Sulbi2. – ES
 EAA.308.2.182, L 1; EAA.1270.2.1:2, 119, 122, 129, L 2, 117, 120, 127; Rev 1624/27 DL: 56, 61; Rev 1638 I: 151; SPK: 154; Sukunimet 1992: 192

Kärinä-le›, kirjakeeles varem Kärina, rahvakeeles ka Põnni Tsiber-iheVasküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Misso vallas (Vastseliina mõis), u 1920 Kärina.  B3
See piirkond oli XVII saj ja hiljemgi veel asustamata, hilisemat talude tekkimist ei saa täpselt dateerida, sest peremehi loetleti Põnni küla all. Vanadest külanimedest Põnni ja Hürsi kindlasti noorem nimi võiks olla tekkinud esmalt looduskoha nimena. Nimes jäädvustunud hämar sõna võiks olla üksnes samakõlaline kärisevat heli või tugevat mõju, käredust tähendava sõnaga kärrin : kärinä. Võimalik, et na-silp on nimesse lisandunud just atraktiivse keelelise seose tõttu. Maa ja maastikuga seotult võiks võrrelda hoopis sõnu kärgline, käriline ’krobeline, mättane, urbne’. See võib iselomustada nii mulda kui ka äärmiselt liigendatud maastikku. Vrd ka läänepoolsete murrete kare ~ käre ’söötis maa, kamaraseks, mättaseks lastud maa’. Sõna käri on eesti vanas talurahvakeeles kasutatud väljendites pööriti-käriti, käridel ja äridel, mida Wiedemanni sõnaraamat samastab kirati-virati, kiratsi-viratsi, karatse-varatse, kireldi-vireldi väljenditega tähenduses ’kehvasti, vaeselt, läbi häda’. Võrumaal ja Lõuna-Tartumaal mitmel pool leidunud küla- või külaosanimi Kärevere on alati tähistanud ääremaa-asustust mingi vanema küla suhtes, asustust soisevõitu maastikul. ¤ Vanasti olevat käidud Kärinasse hobustega õitsil. Hobused lasti ööseks vabaks, jalad kammitsais oma jõuvarusid täiendama. Et nendel vesistel niitudel käratses hulgaliselt konni, anti algul niitudele ja hiljem kogu külale Kärina nimi. (2014) Vrd Käre, Kärevere, Kärivere, Kääraku. – ES
Eesti TK 42; EMS: kare2, käre3, kärgline; Tsiistre Seltsi koduleht: 2014; Wd

Kärivere-`verre ~ -sseJuupaik (küla) Rapla maakonnas Rapla vallas, kuni 2017 Juuru vallas (Salutaguse mõis), 1524 Kerffer, 1725 Kerrefer, 1871 Kirrewer.  A2
Liideti 1977 Pirgu külaga. XVIII–XIX saj oli ka samanimeline karjamõis. Nimi liitub päritolult ilmselt paljude sarnaste nimedega: Karivere (↑Loone), Kärevere jt. L. Kettunen oletab seoseid sõnadega kära või käre : käreda, kohati ka kera. V. Pall peab Tartumaa Kärevere puhul tõenäolisemaks seost sõnaga käre (kärestik, küla asub jõe läheduses). Vrd Aadami, Kiuma, Kärinä, Sikeldi, Voka2. – PP
Bfl: I, 908; EO: 293, 299; PTK I: 103–104; Rev 1725/26 Ha: 256; Schmidt 1871

Kärkna [`kärkna] ‹`Kärkna ~ -sseÄksküla Tartu maakonnas Tartu vallas, mõis, sks Falkenau, 1798 Kärkna M.  C1
Küla sai nime 1977 Kärkna mõisa järgi, mis ise jääb praegu Lammiku küla piiresse. M. J. Eiseni väitel on nimi tulenenud Carl Berendt von Gerteni nimest, kes rajas sinna mõisa u 1600. L. Kettunen on püüdnud nime seletada sõnaga kärkima või kärk : kärgu ’kärgatus’. Nii hilise mõisanime puhul peab V. Pall tõenäolisemaks lähtumist mõisniku nimest, ilmselt on areng olnud Gerten › *KärtnaKärkna. Märgitagu siiski, et kuni 1601. a revisjonini esineb vaadeldaval alal järjekindlalt nimi, mille saaks esitada kujul *Kärkla (1582 Kakiel, 1586 Kierkiel, 1592 Kierkula, 1601 Kerkuella). See võib viidata asjaolule, et Kärkna nimi on varasema külanime ja mõisniku nime segunemise tulemus. Kärkna küla nimi XIX saj lõpust kuni 1977 oli Mõisaküla (u 1900 Мойзакюля), nimi esines korra ka varem (1627 Moysekuell), arvatavasti *Kärkla küla uue nimena. 1977 sai Mõisaküla põhiosast Kärkna küla, põhjaosas moodustati ↑Sojamaa küla. Kärkna mõisa alal paiknenud kloostri eestikeelne nimi võis olla *Valkena (esines ka Mõisaküla rööpnimena, nt u 1866 Волькена). Sellest lähtus Kärkna mõisa, XVI saj II pooleni aga kloostri saksakeelne nimi Falkenau (1253 Valkena, 1525 Valckana, 1687 Falkenau). Falkenau (’pistrikuniit’) on tõenäoliselt eesti nime ümbermõtestus saksa keeles. Juba P. Johansen oletas *Valkena lähteks sõna valgma. L. Kettunen kahtles selles, sest varasemates kirjapanekutes on järjekindlalt -na, mitte -ma. Tema oletus oli, et nimi on päritolult seostatav nimedega Valguta ja Valgita (ehk sõnast valk ~ välk), ent tähenduslik paralleelsus Kärkna ja *Valkena vahel olevat juhuslik. V. Pall peab jõe lähedust arvestades tõenäolisemaks P. Johanseni seletust, märkides, et na-lõpuline vorm sai kloostri tõttu varakult hästi tuntuks. Kloostri täpsem asukoht on tuntud Muuge nime all (muuk on murdes ’munk’). See jääb nagu mõiski Lammiku küla piiresse Kärkna mõisast edelasse.PP
BHO: 75; EO: 144; PA I: 111; PA II: 341, 396; PTK I: 104, 265; Rev 1601: 43; Rev 1624/27 DL: 12; Rev 1638 II: 185; Vene TK 42; Vene TK 126

Kärstna [`kärstna] ‹`Kärstna ~ -sseHelküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Tarvastu vallas, mõis, sks Kerstenshof, ? 1586 Genest u. Kernest, 1638 Kernest.  C1
Kuni 1977 Kärstna asundus, nimetatud mõisa järgi. Mõis rajati arvatavasti XVII saj algul, teateid on 1620. a-test (1623 küla Kermest oder Kermes). 1638 mainitud koos Murikatsiga. M. J. Eisen on saksakeelse mõisanime Kerstenshof põhjal esitanud nimevasteks isikunime KerstenChristianus ja sama nime on ette pannud L. Kettunen, kes omalt poolt on lisanud vasteks eesti keelest lähtuva *Kärs-nina. Nimega on siiski ilmselt samastatav 1586. ja 1638. a külanimi Kernest, Kerrnestekull, vrd 1624 küla Koernast. Külanime struktuur eeldaks lähtumist isikunimest, kuid selleks ei sobi Kersten. 1638 oli küla all mainitud talupoega Kernigk Sim ehk Kernick Sim, kes 1624 oli kirja pandud *Külaaseme (Killa Asima, ↑Põrga) küla all (Koernick Simon). Lisanimele võiks vasteks tuua kärn-sõna tuletisi kärnik ’konarik’, kärnika(i)ne, kärnikline, kärnikläne ’krobeline’, ning kui kirjapanekus oe märgib ö-d, siis sõna körnik ’kidur’, kuid see võib olla ka k-lõpulisest isikunimest tuletatud lisanimi. Loodusnime Kärnassaar puhul on V. Pall küsimärgiliselt vasteks esitanud kärn : kärna. Pole siiski võimatu, et asustusnimedes on häälikuline seos sõnaga kärn : kärna rahvaetümoloogiline ja nende nimede aluseks on olnud lähedase kujuga isikunimi (vrd nt sks Gern, Kern, Gerni, Kerni, Kaerni, Kernant). 1638 on ka mujal Lõuna-Eestis olnud Kernakyll. Helme nimekuju Kärstna võib olla muganenud saksakeelsest mõisanimest Kerstenshof, viimase motiiviks on aga olnud tõenäoliselt varasemast isikunimest tekkinud külanimi. Vrd Kärnamäe, Kärstnä. – MK
Eisen 1929a: 163; EO: 142; EVK; Förstemann 1856: 484; Heintze 1908: 147–148, 184; PTK I: 104; Rev 1624 PL: 84; Rev 1638 I: 66; Rev 1638 II: 129, 131, 132; Stryk 1877: 361

Külaoru [külaoru] ‹-`orgu ~ -le›, kohalikus pruugis Küläoro-`orgo›, rahvakeeles ka Kerigu`mõisa-heVasküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Vastseliina kirikumõis, Vastseliina mõis), 1638 Küllara Hans, 1684 Kylare, Kyllare, 1782 Küllare, 1820 Küllaarra (küla), 1900 Hofl. Kullaare, Pastorat, u 1900 Пасторат-Нейгаузенъ, 1909 Külläoro (karjamõis), 1949 Кирикумыйса.  B2
1684. a oli selles kohas viis sama lisanimega poolemeest. 1720–1725 ehitati külla Vastseliina kihelkonnakirik, esialgu puukirikuna. 1772 sai valmis kivist kihelkonnakirik praeguses asukohas. Kirikumõisale eraldati osa küla maast, kuid esialgu jäid küla ja kirikumõis kõrvuti. XIX saj lõpuks oli külast saanud Vastseliina mõisa karjamõis. Kruntideks jagatud karjamõisast sai 1920. a-tel taas asundustalude küla. Kuni 1977. a-ni kehtis ka ametliku külanimena praeguse küla kagupoolse osa jaoks Kirikumõisa, loodeosa säilitas Külaoru nime. Külaoru nime varasemad kirjapanekud on valdavalt ara-lõpulised, mis näitab, et -oru on saadud rahvaetümoloogilise ümbertõlgendamise teel. See tõekspidamine sobib ka maastikuga, kus koha eristamise aluseks sobivat orgu on raske leida. Pole teada, kas -ara tuleb sõnast haraharu’ (vrd Soohara) või on siin peidus mõni muu muutunud sõna, nt aroaru’, seda põllustamata jäetud maa, muruplatsi või külaplatsi tähenduses. Asustusloolise pildi järgi peaks Külaoru nimi seostuma kunagise *Hatusitsa hajaküla (suursarase) keskuseks olemisega (1561 Хатузица, 1563 Хатужицы, 1588 Chatuzicza, 1627 Cattositz): siit hargnevad teed põhja Kaagu ja loodesse Hinsa poole. Vana küla tuumikuks või kokkusaamiskohaks olemist näitab kaudselt kiriku rajamine siia XVIII saj. Külaoruga on 1977 liidetud Kar´adsimäe (Karatsimäe), Ronkusõ (Ronkuse) ja Roodsi (Rootsi) küla. Vrd Kaagu. – ES
BAL: 669;  EAA.380.2.178, L 1; EAA.308.6.316:71, L 65p; EAA.1865.2.141/2:28, L 27p; EAA.1271.1.225:15, L 995; EAA.3724.5.2894; KNAB; PA I: 33; Rev 1624/27 DL: 77; Rev 1638 I: 165; Selart 2016: 65; Truusmann 1897a: 39

Laaneotsa [laaneotsa] ‹-leKoeküla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Koeru vallas (Väinjärve mõis), 1898 Ланеотса.  B4
Loodi Visusti küla saunakülast, nimi (laas : laane + ots) tuli kasutusele XIX saj lõpul. Paiknes kuusemetsa keskel. 1977–1997 oli jagatud Koeru aleviku ja Kapu küla vahel. Praegune küla paikneb peamiselt Väinjärve, osalt Aruküla ja Kapu mõisa maadel ning hõlmab ka Künsa talusid (1774 Kinsa Andress).FP
EAA.3.1.506:283, L 311; ERA.T-6.3.719; KN

Laeva [`laeva] ‹`Laeva ~ -sseKsiküla Tartu maakonnas Tartu vallas, kuni 2017 Laeva vallas, mõis, sks Laiwa, 1295 Laynas (küla), 1582 Laiwa, 1601 Laywa, 1627 Laywa weßky, Laywa Külla.  A4
Laeva mõis tekkis küla ja veski kõrvale XVII saj. V. Pall oletab, et nimi võiks pärineda sõnast laev, vahest on see olnud jõe nimi (*Laevajõgi). Nime III väldet seletab tema arvates ehk lühikese sisseütleva üldistumine. Mõeldav on ka lähtumine mõnest muust vormitüübist, nt *laivas : *laivahan, vrd kobras : kopra. XX saj I poolel oli Laeva küla mitmes osas, neist põhjapoolne oli Laeva küla, tihedam osa Laeva alevik (1939; 1970. a-tel nimetati miskipärast Laeva asunduseks), küla varasemat keskosa lõuna pool nimetati Keskkülaks ja mõisa ümbruses oli a-st 1920 Laeva asundus (u 1939. a-st Valmaotsa). 1977 ühendati need kõik peale Valmaotsa üheks Laeva külaks. Laeva külaga oli millalgi pärast Teist maailmasõda liidetud ka idapoolne Aiu küla (1539 Ayokull, 1582 Aiakula, 1839 Aiokülla), mis sai nime nähtavasti isikunimest. Laeva lääneserva jäänud popsiküla nimetati Mukteniks (viide Vene-Jaapani sõjaga tuntuks saanud Mukdenile) ning kaguserva hajatalusid Karulaaneks (samanimelise talu järgi).PP
BHO: 287; ERA.14.2.717 (Laeva vallavanema 9. VI 1939 otsuse protokoll nr 6); KNAB; PA I: 118; PTK I: 16, 110, 143; Rücker; Tartumaa 1925: 221

Laura-sse ~ `LauraSeküla ja vald Petseri rajoonis (Pankjavitsa), vn Лавры, 1558–1561 Щемерицы (pogost), 1585–1587 Губа Щемерицкая (gubaa), 1711 Щемерицкой волости (vald), u 1866 Пог. Шемерицы (pogost), С-цо Лавра (mõis), u 1920 Laura (mõis, alevik); läti Lauri.  C4
XV saj keskel on mainitud Laurast lõunas paiknevas Sõmeritsa (Щемерицы) külas kirikut. 1585–1587 oli Irboska maakonda kuuluvas Sõmeritsa gubaas 262 asulat. 1710–1711 on mainitud puust Püha Nikolai kirikut. XIX saj-st on andmeid Laura mõisa ja samanimelise kirikuküla (село Лавры, ka Бендерево, Грибуши) kohta; 1920 on mainitud alevikku. Laura vald moodustati 1922 Pankjavitsa valla lõunaosast, 1939 nimetati see Lõuna vallaks. 1945–1958 eksisteeris Laura külanõukogu Pihkva oblasti Katšanovo rajoonis ja seejärel Petseri rajoonis. 1995 taasloodud Laura valla (Лавровская волость) koosseisu kuulub 110 küla (2015). Eesti nimi Laura käib nii aleviku kui ka mõisa kohta. Kohanime saab küll tuletada sõnast laur, laurits ’lauritsapäev’, mille kaugemaks lähteks on eesnimi Laurentius, kuid see pole tõenäoline. Vrd aga vn лавры ’loorberipärg, loorberi oksad’ ja õigeusu eesnimed Лавр, Лавра, mis on samuti lähtunud loorberist (vn лавр, lad laurus). A. Šteingolde arvates on vene kohanimi Щемерицы seto Sõmeritsa mugandus. Vrd Lauri1, Laurimäe. – AK
Academic; Eesti TK 42; ERA.14.2.450; Isakov 2001: 147; KNAB; Latvija 1993; Pskov 1585–1587: 312; Pskov 1710–1711: 715–849; Roslavlev 1976: kaart 1; SeK: 66–67; Zakon Psk 2015; Truusmann 1897b: 35; Vasilev 1882: 158; Vene TK 126; VMS

Leevi-leRõuküla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Veriora vallas, mõis, sks Löweküll, 1525, 1534 Leinenküll, 1561 Дер. Левикелъ, 1588 Liewika, 1627 Lawakuell, 1638 Lewy külla, 1684 Leefwe Kylla, 1839 Löweküll.  B3
Baltisaksa kohalookirjutus on võtnud seisukoha, et esmamainingute kirjapilt allikapublikatsioonis LGU on ekslik, p.o Lewenküll. Tartu piiskopi poolt väikesele läänimehele antud vana küla Võhandu jõe ääres kuulus XVII saj lahustükina Saaluse mõisa alla, sellest ka kihelkondlik kuuluvus. 1726 sai Leevist iseseisev mõis. Leevist, Vastse-Koiolast ja Palomõisast tekkinud asula kasv XX saj alguses tõi kaasa uue Leevi valla moodustamise 1938. a haldusreformis, vald kestis 1950. a-ni. 1920. a-tel tekkinud Leevi asundus muudeti 1977 külaks. Leevi nime saksakeelne kirjapilt hakkas esisilbi ö-d sisaldama alles XIX saj. Tõenäoliselt oli see ümbertõlgendus sõna Löwe ’lõvi’ alusel. Erandlikku 1588. a kirjapilti Liewika tuleb võrrelda Leevaku nime sama aja üleskirjutusega Lewaka. Nime päritolu pole selge. Kõige tõenäolisem on päritolu isikunimest, seda võiks näidada ka vana omastavalõpp -n nimekujus Lewenküll. Vrd keskaegseid isikunimesid Leve Meell, Leweles. Tõenäoliselt pole see isikunimi kokku viidav Vana Testamendi prohvetinimega Leevi, kuna küla võiks olla nime saanud enne ristiusu levikut. Nime saamine sõnast lööv ’savilööv, tellisetehas, suur hoone’ pole Leevi puhul üldse tõepärane. Leeviga liideti 1977 ↑Palomõisa (Palo küla). Leevi piiresse jääb ka endise Vastse-Koiola (sks Neu-Koiküll-Kirrumpäh) mõisa süda (Plv). Vrd Levala1. – ES
BHO: 320; EAA.308.2.178; LGU: II, 430, 714; PA I: 35; PTK I: 119; Rev 1624/27 DL: 84; Rev 1638 I: 178; Rücker; Stoebke 1964: 47; Truusmann 1897a: 39

Lehtse [`lehtse] ‹`Lehtse ~ -sseAmbalevik Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas (Lehtse mõis), 1379 Lechtis, 1732 Lehtse.  A1
Praeguse Lehtse aleviku kohale tekkis asustus alles pärast raudtee rajamist ning ta sai nime jaama järgi. Jaama nimi tuleneb mõisast (sks Lechts), mille maal ta asus. Esimesed hooned ehitati 1894. Lehtse mõisast ja külast on teateid 1379. Mõisa maadele 1920. a-tel rajatud asundus liideti 1977 Tõõrakõrvega. Lehtse küla järgi on nime saanud Lechtiste vasallisuguvõsa, keda on mainitud külast varemgi (1306 Bertoldus de Lechtis). P. Johanseni arvates võis Taani hindamisraamatus mainitud Harjumaa Tõdva küla vasall Leuder olla Lechtiste esiisa, kuna nende seas oli kasutusel haruldane eesnimi Leuder. Niisugune seos on siiski liiga nõrk. Lehtse küla nimetati XVIII saj algusest alates Lästeks, nimed on arvatavasti sama päritolu. L. Kettunen seostab nime sõnaga leht : lehe, seega *lehtne ~ *lehine. Usutavam, eriti arvestades raba paiknemist asula kõrval, on tulenemine sõnast lähe : lähte ’allikas’. Vrd Lähtse1, Läste. – FP
EO: 195; Johansen 1932: 23; Joh LCD: 810, 871-873

Leiso [leis´o] ‹-le›, kohalikus pruugis-lõ›, kirjakeeles varem ka Leisu Urvküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Sõmerpalu vallas (Kärgula mõis), 1684 Leiso Hans, 1762 Leiso Peter, 1839 Loiso, 1926 Leiso.  B1
Algselt talu ja talurühma nimi. Ühest Leiso talust 1684. a kaardil on alguse saanud Leiso, teisest aga Kahro küla. 1805. a oli XVII saj algtalu kohal kolm Leiso talu, hiljem väikeses sumbkülas neli. Talupoja lisanimi Leis põhineb eesnimel Kleis, mille algnimeks on Nikolaus. Vähem tõenäoline, kuid mitte võimatu on mõne Lõuna-Eesti Leisu või Leisi talunime pärinemine lätikeelsest leedulaste nimetusest leiši (omastavas leišu). Vrd Kahro, Leisu. – ES
 EAA.308.2.182, L 1; EAA.1270.1.264:84, L 84; EAA.567.2.543:2, L 1p; HK: 126; Rücker; Võrumaa 1926: 355

Lemmaru [`lemmaru] ‹-sse ~ -leKeiküla Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Vasalemma vallas (Jõgisoo mõis, Vasalemma mõis).  A1
Lemmaru küla moodustati 1977, kui liideti kokku Jõgisoo mõisa järgi olnud Maeru IV ja V küla, mis varem oli tuntud Maeru-Ülenõmme nime all (1913 Маеро-Иленемме, 1922 Ülenõmme). Selle järgi otsustades on tegemist Maeru tütarkülaga. Nimi võib pärineda loodusnimest, kuid nn ajaloota külanimi võib P. Pälli oletuse kohaselt olla moodustatud ka kunstlikult nimede Vasalemma ja Maeru osadest. Nimi võib olla ka siirik, vrd Adila mõisas 1712 Lemmafer Hans, Lemmafer Tönno. Kuivõrd 1977 liideti Lemmaruga veel suurem osa Vasalemma asundusest (ehk Mõisakülast, täpsemalt Huntküla osa, v.a ↑Veskiküla), siis on see kujunenud praeguse Lemmaru südamikuks. Külas asub Vasalemma mõisahoone. Vrd Anelema, Maeru, Vasalemma. – MK
EAA.3.1.448:233, L 348; ENE: VIII, 319–320; KNAB

Liitva1 [`liitva] ‹-le›, kohalikus pruugis-lõPlvVõru linnajagu (Võru mõis), 1937 Liitva.  C1
Ajalooliselt oli tegemist Võru linnast loode poole Võhandu jõge jääva maa-alaga, kus leidus Võru mõisa metsa, Navi küla talude maad ja Vana-Koiola, Väimela, Tilsi ning Joosu talupoegade heinamaid. Piirkonnast on olemas 1872. a mõisametsa kaart, kus idapoolne metsasaar on hilisem tellisetehase asukoht. 1934. a valmis Võhandu jõge Vagula järvega ühendav Liitva kanal, mis jagas kõrgema maa-ala pooleks. Selle kanalini on kasvanud ka linn. Linnajagu on ettevõtete järgi vaadeldud kahe omaette kandina: Võrukivi ja Linavabriku. Nimi pärineb sõna leede : liite ’märg, külma põhjaga liivsavimaa’ va-tuletisest. Omaaegse nimepanija meeles võis olla seos seda tüüpi maa asukohaga jõe ääres ja üleujutatavusega. Liitva kui halljänese üks võrukeelne nimetus oleks nimetekke alusena vähetõenäoline. Vrd Leetva, Leetsi. – ES
 EAA.3724.4.1969, L 4; Eesti TK 50

Liiva-Putla [liiva-`putla] ‹-ssePhaküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Pihtla vallas (Laadjala mõis), 1453 Hans Kulnasmo is tho Puthekull eyn bur, 1592 Putkull, 1798 Puttal, 1922 Liiva-Putla.  C3
1977–1997 oli koos Saue-Putlaga ühendatud Putla nime alla. Nime päritolu jääb segaseks, -la on lühenenud liigisõnast küla. L. Kettunen on nimega võrrelnud soome sugunimesid Puttonen, Puttola, mida on ühendatud nii vanarootsi mehenimega Butte kui ka soome kohanimedes esineva sõnaga pudas : putaan ’jõeharu’. Häälikuliselt lähedased eesti sõnad on putt ’teatud kala’, putt ’lubjasegu’, putt ’pütt, tünn’. Nime eristav täiend Liiva- on lisatud võib-olla maapinna iseärasuste tõttu. Vrd Saue-Putla. – MK
EAN; EO: 91; KNAB; Nimikirja 1984: 687–688; SK I: 306

Lilli1-sse›, rahvakeeles ka Lilli`mõis HJnküla Harju maakonnas Anija vallas (Anija mõis), 1564 Lelle Jan (isikunimi), 1692 Lilli Töno, Lilli Jürgen (talud Pirsu külas), 1725–1726 Lilli Hinno, 1871 Lillemois.  C4
Lilli nime esmamainingud on isikunimed, kuid esinevad kõik Pirsu külas. XIX saj II poolel Pirsu küla krunditi ja ilmselt Lilli asukoht muutus. XIX saj lõpuks tekkis Lilli karjamõis (u 1900 Ф. Лилли). Lilli on ilmselt isikunimi. Lillist märksa vanem on lõunaedela pool paiknev Pirsu (Pirso), mis liideti 1977. Küla esineb alates Taani hindamisraamatust (1241 Pirsø, 1536 Pirszoe, 1548 Pirsakulla), XIV saj oli mõnda aega mõis (1355 Pirsen). Nimi pärineb linnunimetusest pirs, pirts ’piilpart’. Linnunimetusele viitab ka L. Kettunen, kuigi esmalt pakub külanime algseks kujuks *Piirsoo. Lilli põhjapiiril on Otsaküla (u 1900 Отса-кюля), mida on 1920.–1930. a-tel vahel omaette külaks arvatud. Lilli ja Kuusemäe piiril asus mõlemal pool Jägala jõge Kõlu kosena tuntud paiga lähedal varem Kõlu küla (1241 Køhoy, 1561 Kollow, 1692 Kollo By, 1871 Köllo), mis hajutati XIX saj lõpuks. See on olnud XIII saj ümbruskonna suurim küla, kuid kaotas hiljem oma tähtsuse Anija mõisakeskusele. Vrd Allika2. – MJ
BHO: 308–309, 458;  EAA.1.2.C-III-51;  EAA.854.4.752, L 1; EO: 226–227, 340–341; Joh LCD: 439, 550; Kehra 2014: 42–43; LCD: 45r, 46r; Rev 1725/26 Ha: 348; Schmidt 1871

Lilli2-sseKrkküla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Karksi vallas (Polli mõis), 1751 Lilie (karjamõis).  A2
Mõisavalla külas elas 1681–1689 Rootsi kapral A. J. Lillje, kellest sai nime talu, mille põhjal omakorda moodustati ajavahemikus 1724–1731 koos Mõisavalla Andrese talukohaga Polli mõisale kuuluv Lilli kõrvalmõis ja metsaülema residents. Kõrvalmõisa asukoht muutus 1751–1758, kuid nimeks jäi Lilli (sks ka Ottenhof). Mellini kaardil 1797 on Lilli kõrts märgitud Perakülast lõuna pool. Lilli küla moodustati ametlikult 1977, enne seda olid talud Peraküla ja osaliselt Toosiküla all. Lilli mõisasüdame ala oli varem Mõisavalla (vrd 1638 Moysiawall Maz Kükita küla all, 1724 Moysewalde Külla,), sellest lõunas on Peraküla (1601 Perrokulle, XVII saj kandis ka Kükita või Kikita nime, vrd 1697 Kükkita Tönnis). Omaette piirkonnad on Masa edelas Läti piiri ääres (1751 Unsi Masse Peter jetzt Masse Hans, 1839 Massa küla) ja Timmukuru kirdes (u 1900 taluna Тиммо). Vrd Oti3. – MK
BHO: 309; EAA.567.3.139:126, L 125p; KNAB; Liitoja 1981: 14, 19; Liiv 1938: 317; Rev 1601: 138; Rev 1638 II: 62; RGADA.274.1.181/3:45, L 238p; RGADA.274.1.229/1:12, L 1p

Linnamäe2 [linna`mäe] ‹-le›, kohalikus pruugis Liina`mäe-leUrvküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Sõmerpalu vallas, mõis, sks Linnamäggi, Linamäggi, 1720 Linamae Jurri, 1723 Linnemeh Land.  B1
Linnamäe mõis eraldati Vaabina mõisast 1748 ja müüdi 1756 kui iseseisev rüütlimõis. 1685. a piirkonnakaardil on hilisem mõisa asukoht veel täesti tühi ja ümbritsetud peamiselt alemaadest, kuigi sellest kagus näitab kaart rohkem põlispõldu kui muidu keskmisel talul. 1737 valminud XVII saj lõpu kaardi koopia näitab siin juba talu peremehega Eemisa Andres. See on olnud ümberasuja Heeska ja Lauri talude naabrusest, kus sama perioodi kaartidel *Immise talu enam ei ole, küll aga oli varem (1627 Imsi Jack). 1720 on üks Sõmerpalu talupoeg abiellunud Linamae Jurri Neutsik Anno’ga Vaabinast. Hiljemalt selleks ajaks oli hilisema mõisa koha peale tekkinud talu asustanud uus Liinamäe lisanimega peremees. Lisanimi on mujalt kaasa toodud, sest Vaabina põlises lisanimevaras seda ei esine ei XVII ega XVIII saj nimekirjades. Vaabina linnuse kohta Vaabina mõisas selle nime all ei tunta ja mäenime Liinamägi pole ka mujalt Vaabina ega Linnamäe territooriumilt registreeritud. Varaseim teade mõisa kohta pärineb 1723. a vakuraamatust, mille järgi Linnamäe talu maa on karjamõisa jaoks ära võetud. Sageli on just mõisanime tõttu otsitud Vaabina vasallilinnuse asukohta Linnamäe mõisast. Juhul kui uus talu sai nime Liinamäe lisanimest, siis rajatavale mõisale võeti noor talunimi meelsasti üle atraktiivset ennistähendust ’linnusemägi’ silmas pidades. 1920. a-tel tekkis mõisa maale asundus, mis pärast 1940. a-id oli kirjas Mõisaküla nime all. Al 1977 Linnamäe küla.ES
BHO: 311; EAA.1270.2.1:6, L 6;  EAA.308.2.88, L 1; EM: 107;  LVVA.6828.4.467, L 1; RGADA.274.1.174:569, L 563p

Lobotka-sse›, kohalikus pruugis-he›, kirjakeeles varem ka Lobodka ~ Slobotka Seküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Värska vallas (Lobotka, Poloda nulk), ? 1510 в Слободе, 1563 Слободка (küla), 1585 Слоботка, 1652 Слободка, 1686 Слободское, 1886 Lobodka, Lóbotka, 1903 Slobotka, Slobodka, 1904 Lobodka, Слобо́дка.  A2
1977–1997 oli jagatud Treski küla ja Värska aleviku vahel. XVIII saj keskpaiku kuulus Petseri kloostri küla samanimelisse maakonda ning piirkonda. XIX saj allus küla Väike-Rõsna kogukonnale ning Värska kogudusele. Küla oli XVIII saj lõpust vallakeskus (1882 Слободская волость, 1903 Lobodka wald); keskus viidi 1904 üle Värska kirikukülla, kuigi valda nimetati kuni 1922 Lobotka vallaks. Sinna kuulusid hilisema Järvesuu, Mäe, Kalda ja Saatse valla osad. 1939 liideti külaga Mäe-Lobotka, hiljem ka Vana-Lobotka ja Väike-Lobotka küla. J. Simm on sõna слобода tähenduseks V. Dalile toetudes andnud ’vabade inimeste küla; suur küla’; J. Truusmanni järgi on see ’suur tänavküla’. Слобода on hilisemal ajal tähendanud tööliste või käsitööliste slobodaad ehk linnaosa, nt Sloboda (Слобода) Petseris. Pihkvamaal, Ingerimaal ning mujal Venemaal on mitu Slobodka (Слободка) küla.AK
Academic; Dal’ 1955: 221; Harlašov 2002: kaart 1; Hurt 1903: 166; Hurt 1904: XVI; Ivanov 1841: 249; Kaštanov 1961: 233; Reissar 1996: 59–60; SeK: 71–72; Selart 2016: 107; Simm 1971c: 170; Truusmann 1890: 58; Truusmann 1897a: 44; Truusmann 1897b: 69; Vasilev 1882: 293; VMS

Lusti2-le›, kohalikus pruugis-lõ›, rahvakeeles ka Piller`pall-`palliUrvküla Võru maakonnas Antsla vallas (Vana-Antsla mõis), 1601 Lustie Ernst, Hoech Lusty Hans, 1627 Lusti Jann, 1762 Lusti Ad.  C1
Siinse Lusti küla nime eelkäijaks on Lusti talu ja Lusti kool. Vana nimega Kobela külas asunud talu näitab keskse talurühmana juba 1839. a Rückeri kaart. Kobelasse 1854 rajatud kooli nimetati esialgu Hannuste kooliks (talu järgi), al 1878 Lusti kooliks. Kooli uus nimi olevat kinnistunud mitte Lusti talude, vaid koolmeistri perekonnanime Lust järgi. Kobela küla keskosa talusid ei müüdud päriseks, need mõisastati ja hävitati XX saj alguseks. Mõisavälja keskele jäi alles Lusti kool. 1920. aastatel rajati asundustalud, taastatud küla kandis edasi Kobela nime. 1970. a rahvaloenduse kaardil tähistatakse Lusti küla nimega veidral kombel hoopis Sillaotsa talu ümbrust. 1977 liideti see „Vale-Lusti“ Antsu külaga. Senise Kobela keskmes paikneva Lusti koolimaja järgi sai Kobela küla uueks nimeks Lusti, Kobela nimi anti aga Boose mõisast tekkinud alevikule. Lusti kool viidi 1981 üle parkmetsa Antsla linna külje all, kuhu oli ehitatud lasteaed Pillerpall. Lasteaiaga külaosa nimetatakse tänapäevalgi Pillerpalliks, Lusti küla nime kasutatakse rohkem vana Lusti koolimaja ümbruses. Külanimi on tekkinud talupoja lisanimest. See võib olla saadud sõnast lust, aga võib sisaldada ka raskesti kindlakstehtavat isikunime, seda eriti juhul, kui u on olnud pikk. Vrd Luustoja (Har), mille kirjapilt ürikutes on samuti Lust-alguline. Vrd Kobela, Lusti1. – ES
EAA.1270.1.264:30, L 29p;  EAA.3724.4.1867, L 3; Kinsi 1997; LGU: I, 207–208; Rev 1601: 57–58; Rev 1624/27 DL: 106; Rücker; Vene TK 42

Lutika-le›, kohalikus pruugis-lõRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas (Haanja mõis), 1765 Dorf Kokke Luddika, 1796 Luttika Peter.  C2
Külanimi on tekkinud talupoja lisanimest. 1684. a elas samas kohas veel Kåcke Michell. Lutikat on XVIII saj peetud nii omaette külaks kui ka Kokõmäe küla taluks. Ametliku külana oli ta nimekirjas veel 1945, hiljem liitus Kahru külaga ja oli 1977–1997 Kokõmäe küla osa, taastati 1997. Lisanimi võib olla saadud putukanimetusest lutik : lutika ’lutikas’, kuid tõenäolisemalt on sellise lisanime aluseks eesnime Ludwig mõni mugandus, nt Ludik, Ludick, Lutick.ES
EAA.1268.1.401:89, L 85p; EAA.1268.1.403:253, L 218p; EAA.308.2.178; SK I: 193

Lüllemäe [lülle`mäe] ‹-le›, rahvakeeles ka Karula kerigu`mõisa Krlküla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Karula vallas (Karula kirikumõis), 1945 Lüllemäe.  C2
Kui lugeda Lüllemäe asula ajalugu Karula kirikust, on seda esmakordselt mainitud 1392 (Carwele). Kirik ja pastoraat said nime Karula külalt, mis esialgu paiknes kiriku ümber. Kirikumõisa juurde kuulusid talupojad kirikust põhja pool (1601 Pappi Walde, 1718 Kerko wald), lõuna pool säilis kuni XVIII saj-ni Karula küla nimi (1582 Carrola, u 1690 Karola Külla). 1920.–1930. a-tel nimetati asulat Karula kirikumõisaks või kirikuasunduseks (1923), Lüllemäe nimi pandi ette 1939. a asulareformi kavaga. 1970. a-tel Lüllemäe asundus, al 1977 küla. Juba pikka aega enne seda on Karula kihelkonna kalmistul käimisest kõneldud kui Lüllemäel käimisest. Mägi asub teede ristis, selle lõunapoolsel otsal paikneb Vabadussõja monument ja mahajäetud kalmistu (rajatud XVIII saj, tegevana märgitud veel 1814. a kaardil). Ka uuemast nn Vanast kalmistust põhja pool Valga teed on kõneldud kui Lüllemäest. XX saj on hakanud levima kirjalikest arvamustest pärinev teadmine, et lõuna pool Valga teed on paiknenud võllas, häbipost, mille jaoks vana kohalik sõna on lüll : lülli. Tõenäolisemaks tuleks pidada võimalust, et mõlemad kalmistud rajati kohta, mida kutsuti Lüllemäeks seal varem elanud talupoja eesnime või lisanime alusel. Vrd 1638 Wente Luyle Kaagjärve kandis ja Pikkjärve külas elanud Peter, kellel oli poeg Lyllo. Kunagisest küllalt levinud eesnimest on saanud i-lised talunimed Lilu, Lilo ja nt perekonnanimi Lillo. Seda, et eesnimest on olnud võimalik ka ü-ga variant, tõendavad loodusnimed Lüllemägi Pillardi ja Kusma külas (Rõu), asustuskeskustest kaugel, kus võlla motiiv nimeandmisel ei tule arvesse. Lüllemäe põhjaosas on Nahapesjä talurühm. Lüllemäega liideti 1977 Iirani (1970 Heerani) küla. Vrd Karula1, Lülle. – ES
BHO: 188; EAA.1297.2.1:17, L 14p; EAA.567.3.67:29, L 27p;  EAA.2072.9.614, L 1; ERA.14.2.718 (Valga maavalitsuse ettepanek 5. IV 1939 nr 72-a asunduste nimede muutmiseks); KNAB; Merila-Lattik 2005: 13–14; PA I: 70; Rev 1601: 36; Rev 1638 I: 20, 30; ÜAN

LümatiLümati ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Lümäti Kodküla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Pala vallas (Ranna mõis), 1752 Lim̄matist (Rannamoisa wallast), 1782 Limmat.  B2
Nimi võib pärineda talupoja lisanimest: 1601 on Punikvere külas mainitud Lummat Titt, kelle järeltulijad on ehk hiljem asunud Lümatisse. Lümati on olnud Kodavere khk-s ehk juba varem, 1443 on nime Lummette mainitud koos Kokoraga (Kockenarwe). XVI saj esines see nimi Elistvere mõisas, mille valdused võisid ulatuda Kodavere khk-ni. L. Kettunen on nime seletamiseks toonud sõnad lümama ’maha panema’, lümakil ’lömakil’ (ja sm lymyä ’end peitma’). V. Pall toob lisaks lümitama ’maha heitma’, Kambja lümale (keema) ’paksuks keema (toidu kohta)’, Audru lümane ’libe’. Ükski neist ei tundu siiski kohanimega hästi seostuvat. 1977 liideti Lümatiga Rüütli küla (nimetatud karjamõisa järgi) ja põhiosa Kütimetsa külast (teine osa liideti Raatverega). Vrd Elistvere, Lümatu2. – PP
EO: 249; LGU: I, 311; PTK I: 131; Rev 1601: 9; Treial 2007: 72

Maardu1 [`maardu] ‹`Maardu›, kohalikus pruugis `Martu`MartuJõeküla Harju maakonnas Jõelähtme vallas, mõis, sks Maart, 1241 Martækilæ, 1271 Mart, 1397 Mærte (mõis), 1700 Mart Hoff, 1725 Martult (alaltütlev), 1798 Marto M.  A3
Mõisat on mainitud 1397 seoses ordumeistri eesõigusega aladele Viimsi poolsaarel. 1497 pidi mõis vahekohtu otsuse peale loovutama suurema osa poolsaare metsast ja kõnnumaast Pirita kloostrile. Siiski jäid Maardule poolsaare idaranniku külad ehk Randvere, nagu kutsuti kogu ala Randverest alates põhja poole. Maardu mõisa alad on ulatunud praeguse Mäheni välja, hõlmates Pärnamäe mäealuse talud endisel merepõhjal, seega küllalt lähedal Viimsi mõisale. Ka on Maardul olnud poolsaarel piir Saha mõisa valdustega. XIX saj-st on teateid, et mõisa külad jagunesid kaheks. Uusküla ja sellest lääne pool, ranna ääres oli Rannavald, ida pool, rohkem sisemaal Maavald. Maardu mõisa talupoegi kutsuti martlasteks. Maardu mõisa kõrval lõunas säilis pikka aega samanimeline küla (nt 1692 Mardt Byy); üksnes XVIII saj II poolel näib ta olevat kadunud. 1920. a-tel tekkis mõisa maale asundus, mis pärast 1940. a-id oli kirjas külana. J. Jõgever peab nime lähteks soome sõna marto, omastav marron ’sigimatu, viljatu’, mis võis esineda ka isikunimena. Maardu mõisast itta või kagusse paigutab P. Johansen 1241 mainitud *Saarna küla (Sarnæ), millest andvat tunnistust kohanimed Saare mägi ja Otsa-saare-raba. Viimased teated külast on a-st 1529 (Sarnus).MJ
Bfl: I, 16;  EAA.1.2.C-III-10; EE: V, 805; Joh LCD: 495–496, 591; Jõgever 1913; Kasenurm 1948: 11; KNAB; LCD: 46r; Stuart 1699; Wieselgren 1951: 248; Wrede 2006: 124

Mauri-le›, kohalikus pruugis-lõVasküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Misso vallas (Vastseliina mõis), 1638 Mauri Andres, 1684 Mauri Johan, Tohmas, 1820 Mauri (küla).  B3
Esmamainimise Mauri Andrest on nimetatud venelaseks (ein Rusz). 1684. a kaartide järgi on Mauri Johan koos Toomaga ja *Rebäse Hans (Räfwas Hans) elanud praeguse Pedejä küla kohas. Praeguses Mauri külas on elanud kaks venda, Kindnar ja Raußeps (raudsepp). XVIII–XIX saj on mõlemat talurühma loetud üheks Mauri külaks, Mauri nimi on lõpuks kinnistunud idapoolsele. Nime päritolu pole selge. Algnime Mauritius mugandusena on Lõuna-Eestis üldiselt tuntud saksapärane pika o-ga Moorits. Vastseliinas on üks kohalik isanimi omastavas olnud Morossa (Morosse, Morrosa), millest on arenenud muuhulgas Morosuu-Tsäpsi külanimi (↑Haava3). Vene perekonnanimesid Mavrin ja Mavrišin on peetud tekkinuks hoopis naisenimest Mavra (kreeka Μαύρα). Samatähenduslik mehe eesnimi Mavr (Мавр) on liiga haruldane. Püha Mauritiuse vene vaste Маврикий on ehk see, mille mugandusest Mauri küla nimi kõige usutavamalt pärineb. Sõna maur (sks Maure) ei tule liiga uue keelendina kõne alla, vrd vanem moorlane, Mooramaa mees. Vrd Pedejä. – ES
 EAA.308.2.177, L 1;  EAA.308.2.178, L 1; EAA.308.6.316:58, L 51p; EAA.1271.1.224:80, L 593; EES: 284; Petrovskij 1966: Мавр; Rajandi 1966: 128; Rev 1638 I: 169; Unbegaun 1995: 89

Meegaste-leOteküla Valga maakonnas Otepää vallas, kuni 2017 Puka vallas (Arula mõis), 1880 Megaste (talu), 1909 Megastimäe II, 1936 Meegaste (küla).  C2
Meegaste talu rajati XIX saj keskel talumaade kruntimise ajal mõisamaale. Suured hooned 1906. a kaardil näitavad, et Meegastet võidi majandada nagu karjamõisat. 1909 oli see Richteri aadressiraamatu andmeil müüdud. Hiljem, 1920. a-te paiku, on Meegaste jagatud väiksemateks asundustalude kruntideks. Siis hakati Meegastet ka külaks pidama. Meegaste talu- ega lisanime ajaloolistes allikates ei leia. Kuid et mägi, millele talu rajati, on Otepää kõrgustiku kõrgemaid, siis võib oletada, et Meegaste mäe nimi ongi vanem kui XIX saj talul. ste-lõpuline nimi võiks olla isikunimelist päritolu ja kanda edasi isegi keskaegse küla nime. Naabruses on praegu Mägiste küla. Ajalooline Mägiste (*Mäkste) asetses praegusest põhja pool ja kuigi Arula mõisa maadele pole see küla teadaolevalt ulatunud, võisid kas keerukad maakasutuslikud suhted või liikumisteed anda naaberküla järgi Meegaste mäe nime. Meegaste nimes sisaldub oletatavasti Mägiste nime hääldusvariant, kuid külanime algupärane kuju jääb vaid oletuseks. Meegastega on 1977 liidetud Albi (1945, varem Rebase) ja Koorvere (esmamaining 1449 Korever) küla. Vrd Meegomäe, Miikse, Mägiste. – MF
BAL: 612;  EAA.3781.1.122, L 3;  EAA.2469.1.10001, L 6; Eesti TK 200; KN; KNAB; LGU: I, 336

Mereküla [mereküla] ‹-`külla ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Mere Pärküla Pärnu maakonnas Häädemeeste vallas, kuni 2017 Tahkuranna vallas (Uulu mõis), 1922 Mereküla.  C3
Mõned Mereküla talud (Karu, Killi, Soobiku) on kujutatud 1849. a kaardil, ent külanimi on teada alles 1920. a-test. 1977–2015 kuulus Reiu küla alla, taastati algsest mõnevõrra väiksemal kujul. Nimi tuleneb arvatavasti sellest, et asus mere pool. Mereküla osad enne 1939. a olid Uuluküla ja Mõisaküla (asusid Uulu mõisa maal), need jäävad praegu Reiu küla piiresse.MK
 EAA.3724.5.1791, L 3, foolio I; KNAB

Merekülä [merekülä] ‹-`küllä ~ -sseSeküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Pankjavitsa, Koolina nulk), 1788 Мярова, Мерина Гора, u 1866 Мелья, 1882 Бердово, u 1900 Мѣрина Гора, 1903 Meremäe, Мѣрова Гора, 1904 Meremäe, Ме́рина Гора́, 1928 Merimäe, 1997 Merekülä.  C2
XVIII saj kuulus küla mõisnikule ja allus Taeluva kogudusele; XIX saj kuulus Laasareva kogukonda ning Pankjavitsa kogudusse. 1977–1997 oli Teterüvä küla osa. Varasemates nimekirjades Meremäe nime all, al 1997 Merekülä, kuivõrd Meremäe nimi oli kandunud üle põhja poole vallamaja ümbrusse. Külast u 400 m põhjakirdes asub selle koosseisu kuuluv endine Meremäe puustus (u 1866 Мѣрова Гора, 1882 Мерья Гора) samanimelise mäe (1859 съ Мериной горы) jalamil. Kohanime algusosa lähteks võib olla muistne isikunimi, nt *Meera (nagu Räp Meerapalo nimes), märg : märja või määraru’. J. Truusmann pakkus seletuseks kas vn меринъ (меренъ) ’ruun; mära’, mis on mongoli laensõna, või Pihkva murrete меренъ ’põletus’. Varasemate kirjapanekute (Мярова, Мѣрина) põhjal on peamiselt Vene uurijad oletanud seoseid maa- ning hõimunimega Merja, merjalased (vn меря). Võrreldav nimi on Meremäe vallas Märämõisa (endine Mära puustus, ↑Jaanimäe). Vrd Meremäe, Meerapalu. – AK
Academic; Eesti PK 20; Hurt 1903: 75; Hurt 1904: XXVI, XXVII; Jakuškin 1860: 160; SeK: 82; Setumaa 1928: 277; Taeluva KR 1788; Truusmann 1897b: 42; Vasilev 1882: 189; Vene TK 126

Metskaevu [`metskaevu] ‹-leVMrküla Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas, kuni 2017 Tamsalu vallas (Põdrangu mõis), 1883 Metsakaewo, u 1900 Метскаеву, 1913 Metsakaewo, 1923 Metsakaevu.  C2
XIX saj rajatud saunaküla. 1977–1997 oli Sauvälja küla osa. Vanim säilinud hoone, Kesküla saun, pärineb Riikliku Kindlustuse 1949. a nimekirja andmeil 1860. a-st, kuid küla esimeseks taluks peetakse siiski Metskaevu (Potsare) talu. Kõigepealt olevat rajatud külaelanike poolt metsa kaev (sellest küla nimi), kust kõik käisid vett võtmas, isegi Sauvälja küla elanikud. Kaev on alles, kuid risu täis aetud. Kaevu-lõpulised nimed on siinkandis tavalised.MJ
Grenzstein 1882–1883; KN; KNAB

Miilimäe [miili`mäe] ‹-leRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Haanja mõis).  A2
Miilimäe oli 1977–1997 Uue-Saaluse küla osa. Ala-Tilga küla tagamaadele on XIX saj II poolel kavandatud õigeusu kiriku ehitust ja eraldatud maa kalmistuks, nagu näitab juba 1871. a kaart. XX saj alguseks oli selle paiga ümber tekkinud kolm väiketalu. Küla nimi põhineb loodusnimel Miilimägi. Kuigi sõna miil söepõletusahju nimetusena pole Võrumaal tavaline (kohanimedes harilik osis on hüdsehaudu-), on Miilimäe nimes tõenäoliselt kasutatud just seda laensõna (alamsaksa mile).ES
EES: 281;  LVVA.6828.4.380, L 1; VES

Moldova-le›, kirjakeeles varem ka Muldova ~ Moldovi Lügküla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Aa mõis), 1241 Muldillippæ (küla), 1426 Mondeleppe, 1782 Moldow, 1871 Moldawi.  C3
Algne küla oli kadunud XVI saj-ks, P. Johansen on oletanud, et küla maad, mis XV saj läksid Kärkna kloostrilt Aa mõisa alla, mõisastati, kuid küla nimi säilis loodusnimes. 1782 on Aa mõisa all mainitud vabatalupoega Tomas Moldow, 1835 Johann Moldau, kelle loodusnime põhjal saadud lisanimest kujunes taas külanimi. Küla vanem taludest koosnev külaosa oli pankkalda peal, vabatküla kalda all. L. Kettunen, kes tunneb külanime kujul Muldova, on nime aluseks pidanud sõna muld ja osises -lippæ näeb ta kahtlemisi sõna lõpp : lõpu. ¤ Moldovi (saksa keeles Aadorf) küla tekkimislugu on järgmine. Vanemal ajal oli üks Aa mõisa omanik saadikuks (teiste järele Vene-Türgi sõjas ohvitserina) Moldau vürstiriigis. Temal oli kodumaalt teener kaasas, kes oma isanda mainitud riigis kolmel korral surma suust päästnud. Kodumaale tagasi tulles kutsunud mõisnik mehe kord endaga kaasa, jalutama mööda mõisamaid. Sellel jalutuskäigul kinkinud härra mehele hulga maad ja metsa mõisamaade küljest, tänuks elupäästmise eest, ja vabastanud mehe orjusest ning kõigist maksudest. Ka annud härra talle kui vabale mehele liignime ja nimelt Moldau. Mees asunud kingitud maale elama – ja nii tekkinud Moldovi küla. (1924)MK
EO: 107; Joh LCD: 506; Liiv 1924: 357; Schmidt 1871

Moosi1-leKrjküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Leisi vallas (Triigi mõis), 1782 Mosi maa (loodusnimi), 1811 Mosi Redick (talu).  C2
Moodustati ametliku külana 1997, varem arvati Hiievälja alla. On oletatud, et eestirootsi alade Moosi nimed pärinevad sõnast mõis. See võiks ka siin kõneks tulla, sest Karja khk põhjaosa oli rootsi ala. Külanime aluseks oli talunime vahendusel loodusnimi. Vrd Moosi2. – MK
KNAB; SK I: 219

Murdõmäe [`murdõ`mäe] ‹-le›, kirjakeeles varem ka Murdemäe Rõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas (Haanja mõis), 1939 Murdemäe.  C2
Murdõmäe oli 1977–1997 Kokõmäe küla osa. Kokõmäe, Rebäse ja Hotõmäe küla piirile tekkis asustus XIX saj lõpus. 1900. a Haanja mõisa kaart mainib sealt Kuremäe talu nime (Дв. Курге). 1997. a külade taastamise käigus on Murdõmäe küla maa-ala nihkunud kirde poole Lutika küla vanale ääremaale, ajalooline Murdõmäe kuulub praegu Kokõmäe küla alla. Murdõmäe talu ja küla nimi on tõenäoliselt saadud perekonnanimest Murde, vrd Murde talu Purka külas.ES
 EAA.3724.4.1858, L 1; Eesti TK 50; KN;  LVVA.6828.4.380, L 1

Muri2-lePstküla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Karksi vallas (Aidu mõis).  C3
Külana nimekirjas 1970, nimi on saadud talunime vahendusel. XVII saj on Paistu khk-s märgitud hajatalu Murri Mart, mille täpsem asukoht ei ole selge, kuid 1683 on Kassiküla all mainitud talupoegi Murri Matz ja Murri Henn. XVIII saj oli Muri Paistu khk-s levinud lisanimi (vrd 1724 Murri Marcus, 1795 Aidu mõisa all Murri Toennis, Murri Janus). XVI saj oli Viljandi mõisa alal Muri Marth. Lisanime aluseks on isikunimemugand, mis võib olla lähtunud täisnimest Mauritius. Vrd Muri ’musta koera nimi’. Vrd Muri1. – MK
EAA.308.6.266:16, L 15p; EAA.567.3.111:9, L 8; EAA.1865.3.209/1:5, L 3p, 4; KNAB; PA IV: 156; Rev 1638 II: 68

Muuga1-leJõeküla Harju maakonnas Viimsi vallas, aedlinn Maardu linnas (Maardu mõis), 1689, 1693 Muncka, 1725 Muka, 1798 Muga.  C3
Põlisküla, selle kõrval lõunas olev Muuga aedlinn on rajatud 1959. a-st põhiliselt Muuga, samuti Tarasoo küla maadele; liideti 1967 Tallinnaga, al 1980 Maardu linna koosseisus. Praeguse Käära oja, endise *Naisteoja merre suubumise kohal oli asustus juba 1314 (Naystenova, 1397 Naystenoya, 1528 Gesinde Nayest oya). 1491 on Tallinna raehärra (1447–1474) ja Jaani seegi eestseisja Merqwerdt Bretholt senior rajanud sellesse kahe pere ja kolme adramaaga külla (dorpp tho Naistenoye) väikemõisa veskiga. P. Johansen oletab, et raehärra on elu lõpul hakanud mungaks Pirita kloostris ja tema järgi on hakatud kohta Muugaks kutsuma (muuk on murdes munk), kuid selle kohta tõendid puuduvad. Pealegi pole usutav, et kohta on poolteist sajandit hiljem raehärra kui munga järgi kutsuma hakatud, veel 1637 on mainitud Naistoeya Thomas ning Muuga nimi ilmub esimest korda veel pool sajandit hiljem. Pole ka teada, et siin kunagi mungad elanud on. Oja on olnud piiriks Maardu ja Saha mõisa maade vahel. 1491 on oja käärus, praeguse Käära bussipeatuse lähedal oja paremkaldal olnud kaks Maardu mõisa Käära talu (Kera), 1509 on mainitud veidi lõuna pool vasakkaldal Saha üksjalga (Ker). Ka 1529 esineb Gesinde zu Kere. Kuna 1725–1726 on mainitud Kera Jahn (Muki külas) ja 1732 Kähra Jahn (Muka külas), siis on tõenäoliselt Jaan Käärast kolinud Põhjasõja sündmustega seoses oja alamjooksule ja Naisteoja nimi kadunud käibelt. Käära talu on samas kohas praegugi.MJ
Bfl: I, 543, 960; BHO: 371; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 2;  EAA.1.2.C-III-2; EE: VI, 3; ENE-EE: VI, 467–468; EO: 137; Johansen 1932: 44; Johansen 1951: 168; Joh LCD: 496; Viidas 1992: 94–95, 97; Wieselgren 1951: 173, 181, 249; Wrede 2006: 47; ÜAN

Mõrtsi`Mõrtsi ~ -ssePltküla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas, kuni 2017 Pajusi vallas (Pajusi mõis), 1586 Meresz (küla), 1601 Mertz, 1624 Maertz, 1797 Mörts.  B2
1977–1997 oli Kalana küla osa. Nime tähendussisu jääb hämaraks. Häälikuliselt lähedased sõnad on mõrts : mõrtsi ’võrgust (harvem koorest või vitstest) heina-, kala- jne kott, märss’, mõrts : mõrtsi ’kurd, korts’.MK
EMSK; Mellin; PA IV: 68; Rev 1601: 103; Rev 1624 PL: 40

Mõtsavaara [mõtsavaara] ‹-le›, kohalikus pruugis-lõ›, kirjakeeles varem Metsavaara Räpküla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Veriora vallas (Veriora mõis), 1866 Metsawara Pedo, Metsawara Sammul, u 1866 Вара, 1871 Mötsa-Wara (küla), 1909 Metswahra, u 1900 Метсавара.  C2
Seda kohta, kus on Mõtsavaara Peedo ja Sammuli talu, tänapäevane Mõtsavaara küla ei hõlma. Peedo, Sammuli ja Vaara-Vidrigu talu ei kutsuta ka mitte Mõtsavaaraks, vaid Vaaraks. Tänapäeval on see ühendatud Tsirksi küla alla Räpina vallas. Praegune kohalik arusaam ongi, et Mõtsavaara küla on Vaara küla talude metsamaa ja uuemad talukohad edela pool raudteed, kirde poole raudteed jääb aga kolme põlistaluga Vaara küla. XIX saj, kui Mõtsavaara talude nimed kinnistusid, oli vaatenurk analoogiline: Vaara talud olid algupäraselt asunud Viluste külas (seal oli kuni viimase ajani Vaara-Joosepi talu) ning külast välja metsamaale ehitatud talud said nimeks Mõtsa-Vaara. Vrd ka Jõevaara, algupäraselt Pääsna küla talud samast lisanimest. Vaara lisanime päritolu on hämar. See ilmus Viluste külas kujul Andrys Worszth (1582) või Andrzei Warsth (1584). Järgneval kahel sajandil leidis see põhiliselt kasutamist kujul Worsti ja Worsse. Võib-olla on *Vorsti olnud kantseleietümoloogia, kuid samas on võimalik, et hääldus oligi [`voorsti, `voorssõ]. Pole teada, kas Vaara nimi kuulub kokku Süvahavva külas kujunenud Vareste lisanimega (1582 Piep Waraz, ↑Vareste). Võiks toetada hüpoteesi, et Viluste st-lõpuliste lisanimede taga on kollektiivliitega nimi *Vaaraste ning Vaara on selle algupärasena säilinud liiteta variant. Vrd Jõevaara, Vaartsi, Vareste, Varstu. – ES
BAL: 687;  EAA.2486.3.266, L 16, 18; EAA.1269.1.797:265, L 590; Eesti SK 10; PA I: 93, 141; Roslavlev 1975: 26, 28, 46; Vene TK 42; Vene TK 126

Mäeküla3 [`mäeküla] ‹-`külla ~ -sseTürküla Järva maakonnas Türi vallas, mõis, sks Mehheküll, 1796 Mæhkül (mõis), u 1900 Меххекюль.  B2
XVIII saj I pooleni kuulus Särevere mõisa alla, siis eraldati omaette mõisaks. 1726 oli Kaabre ehk Kaavere (Kawer) külas kubjas Maukülla Jürri, kelle lisanimest külanimi on tekkinud. Kaabre küla hakati XX saj mõisa järgi samuti nimetama Mäekülaks, praegu moodustab see Raukla lõunaosa; läänepoolseid Mäeküla talusid tunti Kaabresaare ehk Kiviküla nime all, praegu on need Taikse piirides. 1977–1998 oli Mäeküla ametlikult Taikse osa, taastatud küla asub endise mõisa ümbruses, koosnedes peamiselt asundustaludest. Vrd Mäeküla1, Mäo. – MK
KN; KNAB; Rev 1725/26 Jä: 143

Märja-le›, kohalikus pruugis Merja Nõoalevik Tartu maakonnas Tartu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Tähtvere vallas (Karlova mõis), 1839 Merieria (talud), 1937 Märja (talu).  C2
Asum nimetati Märja alevikuks 1997, enne seda oli Haage küla osa. Nimi pärineb talult esialgsel kujul *Merihärja, mille kohta on andmeid XVII saj-st (nt Tähtvere mõisa talupoeg 1638 Cubias Meri Herck). Põhjaeestilise levikuga sõna merihärg tähistab kas liblikat või Läänemeres elavat kala Trilopsis quadricornis. Kui silmas peeti kala, siis võis hüüdnimi olla tekkinud isiku erilise kõhnuse tõttu. Esiasukas pärines tõenäoliselt Põhja-Eestist.EE
ENE-EE: III, 261; Eesti TK 50; KN; Rev 1638 I: 66; Rücker; Uuet 2002: 287; VMS: II, 24

Mürgi`Mürki ~ -leKrlpaik (küla) Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Karula ja Tõlliste vallas (Kaagjärve mõis), 1798 Mürgi (veski), 1805 Mürcky Albrecht, 1839 Mürki (küla).  B2
Mürgi kandis paiknes XVI–XVII saj Sangaste mõisa *Kiveste küla (1584 Kiewest, 1586 Kiewiest, Weskiwi Teno, 1601 Kiwiest, Weski Tino, 1638 Kywast kyllo). Pole teada, kas mainitud veskikoht oli Mürgi veski, pigem võis see olla Varõssõ veski. XVIII saj ühendati see kant põhiosas Kaagjärve mõisaga, talusid nagu Kanasiiba (1585 Matus Kanasit) ja Ratniku loetleti siis koos Pugritsa kandis paiknenud *Lätikülaga. Pausti talud (1585 Paustu Mik) jäid Karula mõisa osaks. Mürgi nimi tuli kõigepealt käibele Karula mõisa keskosas Kauru kandis (1723 Mürcke Paltzer). XVIII saj lõpuks oli see lisanimena kandunud ka praegusse asukohta ning Mellini atlas näitab lähestikku Mürgi ja Varõssõ veskit. 1977 liideti Mürgi küla tuumik ja põhjaosa Vilaski külaga, lõunaosa Pikkjärve külaga. Mürgi lisanime algne päritolu pole teada. Võimalik, et see seostub sõna mürk vana lõunaeestilise tähendusega ’teras’, veel paremat võrdlust pakub sõnade mürk ja mürkläne tähendus ’sõnakehv inimene’. Mürgi talude lähedusse loodes tekkis XIX saj lõpus popsiküla, mida tuntakse Kelmikülä nime all. Mürgi veski järgi on nimetatud ka Mürgi oja, kuid selle rahvapärase nimena tuntakse lihtsalt vana, oja tähendavat maastikusõna Ura (1839 Orra). Vrd Pikkjärve, Pugritsa. – ES
EAA.567.2.677:2, L 1p; Mellin; PA I: 130, 170; PA II: 324; Rev 1601: 40; Rev 1638 I: 34; RGADA.274.1.174:892, 934, L 886p, 929p; Rücker; VES: 257

Müüriku-le›, kohalikus pruugis-lleVMrküla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas, poolmõis (Ärina mõis), sks Marienhof, 1844 Marienhoff.  C2
Mõisa rajas XIX saj algul Tallinnast tulnud kaupmees P. J. Hoffmann Väike-Maarja kirikumõisa, Kaarma mõisa ja Ärina küla maadele. Hoffmann ostis 1817 ühe pottsepa talu ja rajas sinna poe. Hiljem omandas veel Metsu küla seitse talu ja tegi mõisakese. Müüriku kujunes Väike-Maarja ilmalikuks keskuseks, sest seni olid siin vaid kirik ja sellega seotud hooned. L. Kettunen on etümologiseerinud Müüriku nime loomanimetusest müür ’mügri’. Koht on siiski saanud oma nime sellest, et esimene hoone oli pottsepa talu, pottsepp on aga kohalikus murdes müürik. Metsu on endine küla Müüriku põhjaosas, Ärina piiril. Müürikuga liideti 1977 Kruusiaugu küla (u 1866 Крузиауго).MJ
BHO: 339; EO: 184; KN; Schmidt 1844; Schmidt 1871

Naale laht [`naale laht] Khkjärv Saare maakonnas Saaremaa vallas.  B3
Lahenimi (nüüd järvenimi) on tõenäoliselt lähtunud Kurevere küla Naale talude nimest, Kureveres oli Naale talu juba 1645. Nimi võib liituda mandri Naela-nimedega, mida on tuletatud sõnast nael : naela. Kohati on murdeist, kuid mitte Saaremaalt, registreeritud naal : naala ’nael’. On ka oletatud sõna esinemist isikunimena, vrd saksa lisanimesid Nail, Nahl. Nimes esineb seega oletatav nael või isikunimi e-mitmuse omastavas käändes. Vrd ka eesnime Natanael. Vrd Naelavere. – MK
SK I: 236

Naha2-leHarpaik (küla) Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Mõniste vallas (Mõniste mõis), 1706 Naha Andres, 1797 Naha Andri, Nahha Tiit (talupojad), 1826, 1839, 1907 Nahha (talu).  A4
Naha on Eesti kõige lõunapoolsem koht. Talu on olemas olnud 1684, kui seal elas Kossa Andry (Kasa Andri). Võimalik, et teda kutsuti juba ka Naha Andriks, sest 1706 on elanikuna üles märgitud Naha Andres. 1744 on Naha lisanimi esinenud ka lähiümbruses. XIX saj alguseks oli see aga kinnistunud vaid Naha talule. Talunimi tuleb lisanimest Naha, aga nime motiiv pole teada. Naha liideti 1977 Karisöödi külaga.MF
 EAA.308.2.171, L 1; EAA.567.3.168:6, 16, 32, L 4p, 13p, 30p; EAA.1295.1.214:102, L 101p; EAA.1295.1.756:97, L 88;  EAA.2072.9.625, L 1; Rücker

Napanurga [napanurga] ‹-`nurka ~ -leNisküla Rapla maakonnas Märjamaa vallas (Russalu mõis), 1695 Nappa (talu Russalu mõisa all), 1725–1726 Nappa Hans (hajatalu).  B3
1977–1997 oli Russalu osa. Napa talu asus Russalu mõisa maade sopis soodevahelisel kõrgendikul teisel pool *Ojadevahe küla vastu Pajaka mõisa maid. Tõenäoliselt hiline Napa talust lähtunud nimi (külana 1922), vrd napp : napa ’kõrgendik; puunõu (kibu, kausike, pütt, karp), nibu’ + nurk : nurga, vrd ka napa : napa ’põhk’. 1695. a kaardil on märgitud Napanurga põhiosa lääne pool Napanurga oja *Ojadevahe küla nimega (Oyadewahe By). Vrd Napi. – MK
 EAA.1.2.C-IV-93; EAN; KNAB; Rev 1725/26 Ha: 233; VMS

Nava2-le›, kohalikus pruugis Naua Krjküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Leisi vallas (Karja mõis), 1731 Nahwa Hans, 1811 Nawa Iahn, 1923 Nava.  C2
1977–1997 oli ametlikult Karja küla osa. Küla on tekkinud arvatavasti talust, Nahwa Hans oli talupoeg Pamma külast. Nimi on tõenäoliselt rahvaetümoloogiliselt ümber mõtestatud, aga algselt lähtunud isikunimest. Karjas ja Valjalas esines isikunimedes nt 1618–1619 Salo Neuer, 1618–1619 Nawer Rein, 1630–1631 Nauwer Rein, mille L. Tiik on tuletanud eesnimest Naubert. Pamma külla on nimi tulnud vist Metskülast, kus 1645 on kirja pandud Nawe Matto Hanß. Tuleb mainida, et idamurdes levinud naba : nava ei ole saartelt registreeritud. Vrd Nava1. – MK
EAN; KNAB; SK I: 239

Navi-le›, kohalikus pruugis-lõPlvküla Võru maakonnas Võru vallas (Võru mõis), 1627 Nawe Kuella, 1638 Nawykülla, 1757 Nawist, Nawi.  C1
Vana küla, millest 1757. a on ka ste-lõpuline nimenäide *Naviste. 1627 oli ka külanime lisanimena kandev peremees Nawe Karsten. Nime päritolu on tundmatu. Võrrelduna Räpina Naha nimega puudub mainimistes venepärane vk-ühend. Wiedemannil esineb sõna nabi tähenduses ’emane (lita)koer’. See seletus sobiks hästi talupoegade varauusaegsete lisanimede tähendustüüpidega, kuid oletatavasti on Navi tunduvalt vanem kohanimi ja algupärane külanimi. Vrd Soome vallanimi Nauvo (rts Nagu), mille algupärast vormi *Nako : *Navo on peetud muistseks isikunimeks. Koht, kus vesi voolab ühest järvest teise (Tsopa ehk Põrmu järvest Kogrõjärve), võiks olla kandnud ka Naba nime, mis oleks geograafiliselt hästi motiveeritud seletus, kuid teiste Naba kohanimede sellise muutumise kohta pole näiteid. Navi nime on seostatud ka vene sõnaga новый ’uus’, kuid Väimelast ja Raistest uuemaks külaks pidamist takistab soodne asukoht järvede ääres viljakal põllumaal. Asustuse arengu loogikat arvesse võttes saaks ’uut’ tähendava nimeseletuse korral olla tegemist vanema, kas slaavi või latgali laenuga. Setomaa Navikõ küla nime võiks pidada ka lõunaeestipäraseks tuletiseks: *navikõ(sõ) ~ navigõq, kuid samas võib mõlema nimega otseselt kõrvutada valgevene kohanime Naviki. Navi külaosad on Korolikülä, Lukakülä, Meltsakülä, Tsopakülä ja Vana-Luka. Mõnikord on külaosi näidatud omaette küladena, nt Rückeri kaardil 1839 Zoppa (Tsopakülä). Tsopa järve on 1627 nimetatud Naui Jerwesar. Koroli on ka 1930. a-tel olnud küla Navi põhjaosas. Naviga liideti 1977 ↑Liitva küla. Vrd Naha1, Navikõ. – ES
EAA.3147.1.172:88, 89, L 79p, 80p; Rev 1624/27 DL: 56, 58; Rev 1638 I: 132; Rücker; SPK: 287; Unbegaun 1995: 151; Wd

Nooritsmetsa [nooritsmetsa] ‹-`metsa›, kohalikus pruugis Noorits-`Mõtskülä ~ Loorits-`Mõtsküla Võnküla Põlva maakonnas Põlva vallas (Ahja mõis), 1582 Meckulla, 1627 Metzkuella, 1675 Noriste Metze Külla, 1712 Nuritsa Mötz Kühlast (seestütlev), 1729 Noritza Metsküllast (seestütlev), 1730 Noritsa Mets, 1764 Loritse Möts, Luritsa Mets, 1796 Noritsemets.  B1
Külanimi oli algselt lihtsalt Metsküla (Mõtskülä), Noorits- ehk Loorits- lisandus nimele XVII saj lõpul, eristamaks seda Ahja-Metskülast (↑Mõtsküla). A-ni 1977 oli nimekirjas Noorits-Metsküla. Praegune nimekuju pole kõige parem valik, sest lõhub järjepidevuse. J. Simm vaatleb nimealguse n-i ja l-i vaheldust kui häälikuvaheldust ja ühendab selle isikunimega. L. ja I. Rootsmäe ütlevad täpsemalt, et tõenäoliselt on selleks isikuks Narva linnapea Lorenz von Nummers, kes koos vennaga sai 1660 pandiõiguse Mooste ja Kauksi mõisale ning küllap koos nendega Nooritsmetsa külale. Enne kuulus küla Ahja mõisale ja oli Ahja päralt jälle XVII saj lõpul. See fakt annab põhjust Rootsmäede oletuses veidi kahelda. Lisaks näib, et Noorits- on nimes vanem kui Loorits-. Isiku järgi küla nimetamist toetab siiski rahvatraditsioon, mille järgi küla sai eristava nime külavanemalt. Nooritsmetsa omaette osad on Aeniidü (Plv) põhjas ja Paloots läänes, mis õieti oli Palootsa-Piiri, kaks vanatalu, mille ostja liitis üheks koos popsitaredega. Need asusid Mooste valla piiril, palu otsas. Naljatlevalt kutsuti ka Nuustaku ehk Truia liinaks. ↑Kaaru küla hõlmab Nõukogude ajast Nooritsmetsa kirdepoolsemaid vanatalusid koos popsikohtadega. Vrd Mõtsküla. – MJ
BHO: 391; Rootsmäe 2016: 606–608; Simm 1973: 77, lisa 120; Simm 1975a: 191–192

Odulemma-`lemma ~ -sseNisküla Harju maakonnas Saue vallas, kuni 2017 Nissi vallas (Nurme mõis, Saida poolmõis), 1565 Oddemoolby (küla, kus talupojad Bertill Oddemall ja Jack Oddemall), 1615 Oddemalby, 1686 Odelumby, Oddulam, 1796 Oddolem (küla).  B2
XVII saj kuulus küla Nurme mõisa alla, mainitud on ka talupoega Oddulem Jurgen. Juba 1394 on mainitud Riisipere mõisa all koos Nissi ja teiste ümbruskonna küladega Harku kõrval nime Otzomull, mida võiks samastada hilisema Odulemmaga. XIV saj oli piirkonnas ka Otzomoise. Juhul, kui viimati mainitud kirjapanekud on Odulemma varasemad üleskirjutused, siis oleks nime aluseks karu tähendanud sõna, vrd soome otsokaru’ ja eesti samatähenduslik ott. 1977 liideti Odulemmaga ↑Harku küla. Odulemmast lõunasse jääb Saida poolmõis, mis eraldati Nurmest 1884. Vrd Vasalemma. – MK
EAA.1.2.931:85, L 78; EAA.1.2.938:11, L 10; EAA.1.2.940:686, 690, L 673p, 677p; LUB: VI, 2927; Mellin

Ohekatku [ohekatku] ‹-`katku ~ -leRapküla Rapla maakonnas Kehtna vallas, mõis, sks Odenkat, 1241 Othengat, 1433 Odenkatken, 1732 Ohhekatko m.  B4
Küla ja mõis (teateid 1453) on sajandeid kõrvu eksisteerinud, küla paikneb mõisast kagus. Mõisa maale 1920. a-tel tekkinud asundus sulandus külasse pärast Teist maailmasõda. Nime algusosa lähtub karu märkivast sõnast *ohto või *ohte, järelosa katku viitab mülkale või soole. Mõisat on XVIII saj nimetatud ka *Ääverdu mõisaks (1732 Awerto mois), mille lähteks on ilmselt 1630–1649 mõisaomaniku Ewert Taube nimi.PP
Ariste 1960: 480; EO: 60; Gustavson 1978: 12; Joh LCD: 522–523; LCD: 42r

Ohepalu [ohepalu] ‹-`pallu ~ -sseKadküla Lääne-Viru maakonnas Kadrina vallas (Kolu mõis), 1241 Othænpan (küla), 1409 Odenpan, 1583 Ohepalo, 1586 Otempa, 1796 Ohepal.  C4
XIII saj kuulus Virumaa suurimate külade hulka, hiljem arvatud Vohnja, siis Kolu mõisa alla. Nimi on lähtunud sõnast ott : otikaru’, Põhja-Eestis oht. Esmamainingu järelosa lähtekohaks on P. Johansen pakkunud sõna panne ’laager’. Tänapäeva nimekujus on järelosa aluseks palu, mis läänemurdes tähendab kehva, madalat maad, Lõuna-Eesti palu, palo aga kuiva kõrget maad või nõmme. 1977 liideti Ohepaluga ↑Angapere küla.MK
Joh LCD: 284, 524; Mellin

Ohtu [`ohtu] ‹`Ohtu ~ -sseKeiküla Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Keila vallas, mõis, sks Ocht, 1513 Jacup van Ochter (talupoeg Keila khk-s), 1534 Ochter (vabatalu).  B1
Ohtu mõis rajati enne 1639. a samanimelisest vabatalust. P. Johansen on oletanud, et vabatalu oli olemas juba XV saj. XX saj algul Ohtu-Eesküla (hiljem Ohtu I), Ohtu-Takkaküla (Ohtu II) ja Ohtu asundus, al 1977 moodustavad need Ohtu küla. Nime aluseks on loomanimetus ohtkaru’, mis võis esineda ka isikunimena. Ohtu mõis, hiljem asundus, asus Taani hindamisraamatus 1241 mainitud muinasküla Heukæl maadel; nime on mainitud viimati 1694 (Ockulla, Ockylla, Eckilla).MK
BHO: 399; Joh LCD: 362; Johansen 1926: 24; ÜAN

Orajõe1 [ora`jõe] ‹-le›, rahvakeeles Nabakülä Plvküla Põlva maakonnas Põlva vallas (Vana-Koiola mõis).  A1
Orajõe nimi anti 1977. a sellele osale ajaloolisest Himmaste külast, mis jäi jõe, raudtee ja Põlva linna piiri vahele. Nabaküläks on seda kutsutud Naba talu ja Naba raudteeülesõidu järgi. Orajõe küla lõunaosa on veski järgi nimetatud Tilsiks. Põlvat läbiva Orajõe nimi on kohalikus rahvakeeles olnud lihtsalt Ora, vrd nt Ora hainamaa Põlva kiriku all, Orakülä Metstes. Siiski on jõenime juba pikemat aega tähenduselt läbipaistvate liigisõnadega täiendatud, nt Orra Oija 1876. a mõisakaardil. Jõenime kirjapilt 1798. ja 1839. a kaardil oli Orra Fl. Sõna ora on Ida-Võrumaa arhailises sõnavaras tähendanud jõest väiksemat vooluvett ehk oja. Lääne pool on selle üksnes kohanimedes säilinud sõna kuju ura või ka urg : ura. Huvitavalt on mõlemad sõnad kombineerunud 1456. a ojanime üleskirjutuses vlet Urgorra, mis on asunud Osula ja Peetrimõisa piiril, kust Orajõgi tegelikult alguse saabki. Uusajal on jõe ülemjooksu kohta olnud käibel teine nimi Mustjõgi (1627 ka tõlgitud nimena Schwartze Beche). Vrd Mustajõe, Orajõe2. – ES
EAA.2072.5.581; Faster 2005: 56–58; LGU: I, 375; Mellin; Rev 1624/27 DL: 56; Rücker

Oriküla2 [oriküla] ‹-`külla ~ -sseKärpaik (küla) Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas, mõis, sks Orriküll, 1645,1798 Orriküll.  A4
Oriküla mõis loodi arvatavasti pärast 1628. a. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele asundus, mis tühjendati Nõukogude raketibaasi rajamisel pärast Teist maailmasõda. Üksikud talud, mis jäid põhja poole Kaarma valda, liideti 1977 Kaarmisega; põhiosa endisest asundusest, sh mõisakoht, asub praegu Karida küla piires. Vrd Oriküla1. – MK
BHO: 411; SK I: 264

Otepää viipenimi. Kohamärk osutab piirkonna kuppelmaastikule.
Otepää1 [ote`pää] ‹-le›, kohalikus pruugis ka Otempä ~ Otem`bää ~ Otõmba ~ Otõm`bää ~ Otebä-le ~ -deOtelinn Valga maakonnas Otepää vallas, linnusekoht, 1116 Медвежья голова, 1208 Odenpe, id est Caput Ursi, 1224 Odempe, 1386 Odenpe (piiskopilinnus), 1582 Odempe (mõis), 1782 Ottepä.  A2
Otepää Linnamägi (koh aj Liinamägi) oli asustatud juba I aastatuhandel eKr. XI–XIII saj oli linnus Ugandi peamisi keskusi. 1224 ehitati muinaslinnuse asemele kivist piiskopilinnus. Linnus kaotas oma valitsemiskeskuse tähenduse XIV saj lõpul. 1398 läänistati linnusekoht Pühajärve Uexkullidele. Hiljem on linnusekoht asunud küll jätkuvalt ↑Vana-Otepää mõisa maal. Linnus hävis arvatavasti 1480.–1481. a, seda ümbritsenud alev aga Liivi sõjas. Otepää kroonumõisa (XVII saj keskel mõnda aega olnud ka eramõis) valitsemine kandus üle Vana-Otepääle. Algupärane Otepää jäi püsima kihelkonna keskuse ja kirikumõisana. Otepää linnamäe vahetus naabruses Pühajärve mõisa maal asus ↑Nuustaku karjamõis. 1862 tehti sellest alevik, 1919 alev ja 1922 nimetati M. J. Eiseni ettepanekul Otepääks. 1936 sai Otepää linna õigused. Juba varased üleskirjutajad on osanud nime õigesti tõlkida. Nimi tähendab oti ehk karu pead. Nime aluseks on karu tähendav lõunaeestiline sõna ott : oti ~ ote ~ ota (*otti*okti). Sama sõna vaste oksi soome keeles tuleb samuti ette isiku- ja kohanimedes. Vanade linnuste kohti on tihti nähtud mingite tippude ehk päädena (vrd Kirumpää). Nime algusosa kujunemisel võis rolli mängida karu kui austusväärse looma kultus. Kindlasti ei ole linnus saanud nime selle järgi, et see oleks olnud karupeakujuline, nagu mõnikord on arvatud. Otepää koosneb põhiliselt kahest osast: algsest Otepääst (Nuustaku alevist) ja Pühajärve ääres olevast Otepää ehk Pühajärve aedlinnast. Hõredamalt hoonestatud loodeosa kutsutakse Hundisooks.MF, ES
Ambus 1960: 740; ENE: V, 536–538; HLK: 90, 252; Hupel 1774–1782: 272; KN; LGU: I, 119, 150; Oksanen 2007; PA I: 75

Paloveere1 [paloveere] ‹-`veerde ~ -le›, kohalikus pruugis-`viirdeSeküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Pankjavitsa, Koolina nulk), 1686 Михнова, u 1790 Манухнова, 1882 Манухново, 1904 Paloveere, Ману́хново, u 1920 Palovere, 1923 Palovere, Manuhnova.  C2
XIX saj kuulus küla Koolina kogukonda ja Saalessa (Залесье) kogudusse, mainitud on nii küla kui ka eraldi otreezi. 1977–1997 oli Keerba küla osa. Kohanimi pärineb sõnadest palo ’kuiv, liivane okasmets, palu; nõmm’ + viir´ : veere ’äär, serv, veer’. Vene nimekujud võivad tuleneda lisanimest Михнов, Манухнов. Pihkvamaal on mitu samatüvelist külanime, lähim neist ↑Mahnova (Махново) Petserimaal Uue-Irboska vallas. Vrd Palo, Palometsa, Palomõisa. – AK
Academic; Eesti TK 42; Hurt 1904: XXI; Ivanov 1841: 240; PGM 1785–1792; SeK: 101; Simm 1974: 252–254; Vasilev 1882: 182; VES; VMS; ÜAN

Palupera [palupera] ‹-`perra ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Paluperä Oteküla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Valga maakonnas Palupera vallas, mõis, sks Palloper, 1582 Paliaper (küla), 1627 Pallopoene, 1782 Palloper, 1909 Palopera m.  C1
Nii küla kui ka mõisat mainitakse selle nime all esmalt 1582. Palupera ja Kammeri mõis on kuulunud pikka aega samale omanikule, kuni need 1751 jagati ja lahutati. 1920. a-tel moodustati mõisa maadele Palupera asundus. Teine asula tekkis XX saj algul Palupera raudteejaama ümber. Algul nimetati seda Pritsu kõrtsi järgi Pritsu külaks või alevikuks, 1930. a-te lõpul Palupera alevikuks. 1977 ühendati alevik ja asundus Palupera külaks. Palupera nimi sisaldab sõnu palu ’kuiv kõrge männimets’ ja perä ’pära’. See on Otepää poolt vaadates kõige viimane kihelkonna sopp palumetsa taga. Palupera hääbunud nimi on *Salo, mida on allikates mainitud 1449 ja tuntud veel XVIII saj lõpus. Otepää poolt tulles enne Palupera on Miti küla piires Palu veski. Veskikoht on vana ja allikates mainimist leidnud XV saj (1449 Sallo myt der heydemolen unde Monnes, st *Salo koos Palu veskiga ja *Mõnnastega (kadunud küla); 1628 Pallo Wessky). Palupera raudteejaama on varem kutsutud Pritsu jaamaks, saksakeelne nimi oli Middendorf. Vrd Saluala, Äidu. – MF
BAL: 615; BHO: 427; Hupel 1774–1782: 272; LGU: I, 336; PA I: 78; Rev 1624/27 DL: 113; Uustalu 1972: 99

Palutaja-le›, kohalikus pruugis-lõKanküla Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Kõlleste vallas (Piigaste mõis, Suudla mõis), u 1900 Pallutaja (talu), 1937 Palutaja (paik), 1949 Палутая.  B1
Tänapäevast Palutaja kanti tunti varasematel sajanditel Piigaste külana, Piigaste mõis asus külast kirdes. Kui 1801 eraldati Suudla mõis, jagunes küla Suudla ja Piigaste vahel. Küla keskuses Tori talu kõrval paiknes veel XX saj Vana-Piigaste kool. Palutaja talu nime kohta pole teada, millal see tuli suulises pruugis kasutusele. Kirjalikult esineb talu nimi alles XX saj alguse kaardil. Samas näitab nii Rückeri kaart 1839 kui ka isegi 1684. a ülevaatekaart selles kohas talu olemasolu. Rahvakeeles tuntakse kahte, Mäe- ja Ala-Palutaja talu. Küla keskuse nimeks kujunes Palutaja XX saj. Ajutiselt oli sama koht tuntud hoopis kolhoosinime Tulevik all. Arvatavalt mitte väga vana talunimena tähendab Palutaja põletajat, see võis olla talupoja lisa- või hüüdnimi. Palutajast kagus on omaette küla ilmeline Orava, põhjapiiril Vesikülä.ES
BHO: 453;  EAA.3724.5.2833, L 1;  EAA.308.2.88, L 1; Eesti TK 50; NL TK 25; Rücker

Pandivere-sseVMrküla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas, mõis, sks Pantifer, 1282 Pandevire, 1288 Pandevere, 1547 Pandyfer.  C2
XIII saj lõpul on Koeru khk-s Kärkna kloostrile läinud vahetusena Saksa orduga Albu mõisa vastu kolm küla Liigvalla, Nõmmküla ja Piibe. Piibe külakonda on kuulunud Pandivere külake. Pandivere ja hilisema Väike-Maarja ümbrus lõikus küll tollal sopina *Lemmu (Lemmun, Læmund) kihelkonda Virumaal, kuid ei kuulunud sinna. Võimalik, et see ala oli osa muistse Järvamaa kogukonnast *Lõpekund (Loppegunde), mida mainib Henrik oma Liivimaa kroonikas. Pandivere mõis eraldati 1801 Kärsast, Mellini kaardil 1796 on ta karjamõis. P. Ariste on nimele leidnud vaste mordva keeltest: ersa пандо, mokša панда tähendab mäge või kõrgustikku. T. Pae on seadnud Ariste etümoloogia kahtluse alla, väites, et kõrgustik on saanud nime alles XIX saj. Kõrgustiku nimi ongi hiline, sest see on saanud nime mõisalt, mõis omakorda külalt. Lisaks mordva keeltele on sõnast jälgi läänemeresoome kohanimedes: Uurali mäestikku on XIX saj andmeil vepslased kutsunud Киви-панда, Soomes on järskude nõlvadega mägesid nimega Pantamäki ja sama sõna häälduslik variant võib olla ka eesti põnt : põnda. XIII saj nimekujude täishäälik e -vere ees, võib viidata mitmusele (nagu L. Kettunen näeb Saaremaa nimes Randevere). Külas ongi olnud kaks mäge, Ammemägi ja Titemägi, mis on kruusaks ära veetud. Neist Ammemäge on piirina Raeküla mõisaga mainitud 1646 (Amma Meggi). Pandivere asundus ja küla sulandusid ühte juba 1920. a-tel. Rahvalikus jaotuses jaguneb Pandivere Eestkülaks (põhjapoolne osa, sh mõisasüda) ja Tagantkülaks (lõunapoolne osa metsa ääres). Pandiverega liideti 1977 Vesioru küla (1970).MJ
Ariste 1957b: 132; Bfl: II, 592; Bienenstamm 1826: 83; Dopkewitsch 1933; ENE-EE: VII, 173; HLK: XXIV, 5; Joalaid 2013b; LUB: III, 475a, 521a; Majnov 1881: 494; Markus 2009: 12; Pae 2012: 450–453

Pankjavitsa-`vitsa ~ -sse›, kohalikus pruugis Pan´k´avitsa ~ Pan´g´avitsa-`vitsaSeküla ja vald Petseri rajoonis (Pankjavitsa, Seeridsä nulk), vn Паниковичи, 1558–1561 Паниковичи, 1585 погост Пониковичи, в Паниковской губе (pogost, gubaa), 1585–1587 Губа Пониковская, 1652 въ приказѣ Паньковскомъ (kloostripiirkond), 1886 Pankowitsa, 1903 Panikowitschi, Pankovitsa, Panikowitsch, u 1920 Panikovitši, 1928 Pangevitsa, 1938 Pankjavitsa.  A2
1541 rajati Pankjavitsa esimene puukirik, 1585 oli pogostina samanimelise gubaa keskus. Püha Nikolai kirikut (церковь Николая Чудотворца) Irboska piirkonnas on mainitud 1710, kuid iseseisev kirikukihelkond tekkis 1771, kui see eraldus Sõmeritsast. XIX saj oli Pankjavitsa valla (Паниковская волость, kuni 1923) ning külakogukonna keskus, samuti asus siin mõis. Pankjavitsa valla osadest moodustati 1921 Irboska, Laura, Meremäe, Rootova (Roodva) ja Petseri vald, osa alasid anti Lätile ning Luhamaa osa läks Võru maakonda. Tänapäeva Petseri rajooni Pankjavitsa valla koosseisu kuulub 79 küla. Eesti algupära nimele on raske leida, vrd pank ’järsk kallas; kamakas; parv; suur tihke tükk mingit ainet; rahn; kamp’. J. Truusmann püüdis seletada kohanime sõnaga pang ’ämber’ ning poola-leedu sõnaga pan ’isand’. V. Toporovile toetudes A. Manakovi ja S. Vetrovi väljapakutud vanapreisi osis pan- ’soo’ (vrd vanaindia panka ’pori; soo’) tunduks seletusena loogiline, kuid näib siiski kahtlane. Perekonnanime Pankov (Панков) kannavad Venemaal kodumaalt väljasaadetud poolakad. Nime on tuletatud poola sõnast пан või панк (mitmuses) ’isand’ või isikunimedest Панкратий või Пантелеймон. Berliini linnaosa Pankow’ nimi tuleneb Panka jõe nimest (polaabi Panikwa ‹ lääneslaavi panikwakeeva veega kärestik’). Pihkvamaal on Panikovetsi (Паниковец) küla ja Karjalas Panikova (Паникова, sm Ala-Mägräjärvi). Petserimaal oli koht nimega Panikovka ja on samanimeline küla (Паниковка), Lauras aga Pankova (Паньково).AK
Academic; Eesti TK 42; Eesti TK 50; EKSS; Harlašov 2002: kaart 1; Hurt 1903: 164; IPE 2005; Manakov, Vetrov 2008: 162; Maslennikova 1955: 133; Pskov 1585–1587: 313; Pskov 1710–1711; Roslavlev 1976: kaart 1; SeK: 101–102; Setumaa 1928: 157; Zakon Psk 2010; Truusmann 1897a: 44; Truusmann 1897c: 213; Vasilev 1882: 216; VMS

Parapalu [parapalu] ‹-`pallu ~ -sse›, kohalikus pruugis Parapalo-`pallo›, kohalikus pruugis ka Parrapalo Räpküla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Tartu maakonnas Meeksi vallas (Meeksi mõis), 1582 Parapallo, 1601 Parapalo, 1625 Parma Pahle, Parrma Pahl, 1627 Parabole, 1630 Parra Pall kylla, 1638 Parapolia, 1670 Perrapollia, 1686 Perrapalla Hoff, 1798 Parrapalla.  A2
Vana küla Lämmijärve rannas, kuhu pärast 1670. a rajati Räpina mõisa karjamõis. Põhjasõja-eelsel kümnendil oli see iseseisev mõis, millele allus praeguse Meeksi valla kesk- ja põhjaosa. Pärast Põhjasõda mõisat ei taastatud ja Parapalu muutus taas väikeseks külaks. Nime juures on selge järelosa palu ~ palo, mis tähendab kuiva männimetsa. Nime algusosa jääb ebaselgeks nii algkuju kui ka tähenduse poolest. Tähelepanu äratab 1625. a alustatud vakuraamatute ja nimekirjade korduv kirjapilt Parma-, mis langeb kokku hiljemgi Räpinas levinud talupoja lisanimega. Juhul, kui nendes dokumentides on Parma lisanimele üle mindud eksituse tõttu ja ainuõige on ikkagi para-, oleks alust seda komponenti võrrelda roostikku ja padrikut tähendava sõnaga parg : para. Sel juhul oleks Parapalo algselt olnud kaht maastikusõna sisaldav loodusnimi. Kirjapanekutes on al 1670 märgatav üldistamine sõnaks perä ’pära’, mida esineb kuni Rückeri kaardi nimekujuni Perrapallo. Kohalikus häälduses variandina esinev Parrapalo võib olla rahvaetümoloogia sõna pard : parra ’habe’ aluselt. See võiks ka olla saadud ühest võimalikust algkujust (*Parmapalo), kuid see oletus satub vastuollu kahtlemata lühikest r-i sisaldanud varasemate mainingutega. Üks võimalus ühendada para- ja parma- on pidada neid kreekakatoliku eesnime Paramon (Παράμονος) eri muganditeks. Parapalu küla piires on omaette kohad ↑Laaksaarõ, Pedässaarõ ja Saarõ. Vrd Paralepa, Parmu. – ES
EAA.567.3.190:14, 28, L 14, 28p; EAA.308.2.104; Mellin; PA I: 95; Rev 1601: 21; Rev 1624/27 DL: 68; Rev 1638 I: 258; Roslavlev 1975: 7, 24, 30; Rücker; Unbegaun 1995: 41; Wd: parg

Parasmäe [paras`mäe] ‹-le›, kohalikus pruugis Parasmä ~ Parasma Jõeküla Harju maakonnas Jõelähtme vallas (Kostivere mõis), 1241 Parenbychi, 1306 Parenbeck, 1323 Parenbeke, 1516 Parresmeghel (alalütlev), 1566 Parrasmechi.  A3
1298 on mainitud vasalliperekonda Parenbeck. 1425 müüs Hans Parenbeke küla Pirita kloostrile, sealtpeale oli see kloostrile kuuluva Kostivere mõisa all. P. Johansen peab nime algusosa lähtunuks Wiedemanni sõnaraamatus esinevast sõnast parg : para(n) ’järve- või jõekallas’. Varasemate kirjapanekute -beke, -biki peab ta vanaks rahvaetümoloogiliselt tõlgendatud alamsaksa kujuks eestikeelse mägi asemel. L. Kettunen peab nime algusosa tulenevaks kas sõnast parem, paras ’parim’ või parras : parda ’kõrge serv’; viimast peab küll ebatõenäoliseks, sest ühendist rd pole jälge. Et võrreldes põhjapoolsemate küladega on Parasmäel mullakiht palju paksem ja siin oli kergem põldu harida, on etümoloogia „parema“ või „parima“ alusel võimalik.MJ
BHO: 432; EO: 120–121; Essen, Johansen 1939: 11; Joh LCD: 536–537; Jõelähtme 2010: 172; LCD: 45r; Lepik 2002–2003: 5; Sooväli-Sepping 2012: 13–15

Parila2Parila ~ -sseRidküla Lääne maakonnas Haapsalu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Ridala vallas, mõis, sks Pargel, 1591 Pariell (küla), 1594 Bargell, 1598 Pargels Wacke, Pargell by (vakus ja küla), 1687 Pergell (mõis), 1798 Pargel.  C1
Mõis eraldati Mäemõisast 1594, tänapäeval jääb Jõõdre küla piiresse. 1920. a-test asundus, 1977–1997 oli Ridala osa, al 1997 küla. Parila saksakeelses nimes olev g võib olla algne, sel juhul on nimi lähtunud sõnast parg : paru ~ para ’kõrkjate ja rooga segatud rohi’. Kui g on hiline või hääldus j-na, siis võib lähteks olla pari ’padrik’. Kirjapanekute järgi näib tegemist olevat algselt la-liitelise nimega. Vrd Parila3. – MK
EAA.1.2.937:50, 82, L 49p, 81p; EAA.1.2.941:329, L 321; EAN; EM: 88; KNAB; Mellin; Saaga: Originalet av Jakob Koits regestverk. Del 1, P:5; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/5:108, L 106; VMS; Wd

Parila3-sseKaaküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Randvere mõis), 1645 Heuschlag groß Pargel genannt (heinamaa), 1731 Parrila Hinrich, 1798 Parjella (küla).  A4
Varem Randvere-Parila nime all tuntud küla oli 1977–1997 Mullutu küla osa, 1997 taastati Parilana. Parila oli XIX saj II poolel ka Randvere mõisa kõrvalmõis. Harju-Jaani Parila nime on L. Kettunen tuletanud oletatavast isikunimest *Parjo + liide -la (‹ *Parjolan, millest tuleneksid *Parjol, *Parjel). Siiski on juba M. J. Eisenil teistsugune seletus Kullamaa Tolli mõisa varasema nime Pargenthal (1456 Parientall) kohta, mille algusosa tuletab ta sõnast park : pargi, mis oleks ühenduses nahaparkimisega, kuid esitab ka võimaliku vastena park : parga ’vana kuivanud rohi, alaväärtuslik hein, pahn, rämps’, mis sobiks heinamaanimele tähenduslikult, vrd ka parg : paru, para ’roo ja kõrkjatega segatud rohi’. Lisatagu ida- ja tartumurdeline sõna pari ’padrik; võsane soomets, raba ja suurt metsa ühendav lodune siirdesoo ala’. Nii Kullamaa Pargenthal kui ka Saaremaa Parila ala kuulusid XVII saj mõisnik Tollile, seega on võimalik, et nimi on Saaremaale ka sealt sisse toodud. Parila esineb talu- ja heinamaanimedes mujalgi Saaremaal ning küla- ja talunimena mandriosas. Vrd Parila2. – MK
EAN; KNAB; SK I: 280

Peetri3 [`peetri] ‹`Peetri ~ -ssePeekihelkond ajaloolisel Järvamaal, sks St. Petri.
Arvatakse, et XIII saj moodustasid hilisema Peetri khk maad, mis haarasid ka praeguse Anna ja Paide khk ala, muinaskihelkonna, mille keskus oli suur ↑Kareda küla. Kirikukihelkonda on mainitud 1253 Ämbra küla nime järgi (Embere), kihelkonda on märgitud ka nimega Randow. Nüüdset kirikut hakati ehitama XIV saj. Kihelkonnanimena oli saksa keeles Eimern, Emmern kasutusel veel XVI ja XVII saj: Petri Pauli (sonst Peterskirch oder Emmern genannt). 1726. a revisjon annab aga üksnes Peters Kirchspiel nimipühaku järgi. Vrd Peetri2. – MK
ENE: VI, 72; ENE-EE: VII, 236, X, 616; Rev 1586: 78; Rev 1725/26 Jä: 106; Ungern-Sternberg 1912a: 91

Petseri viipenimi. Kohamärk osutab Petseris asuvale õigeusu mungakloostrile, viibe „ristimärki tegema“.
PetseriPetseri ~ -sse›, kohalikus pruugis varem ka Petsere-heSelinn Petseri rajoonis, Petseri rajooni keskus Pihkva oblastis (Petseri), vn Печо́ры, 1529–1558 городка Печоръ (linnake), 1558–1561 Печера, 1611 пачковской посад (possaad), около Печер, 1688 Petzuhr, Petsur, Pettsur (linn), 1690 Pitzur, 1745 Питчуръ, 1786 Печерскъ, 1792 Печоры, Печора (linn), 1859 Pitschur, 1887 Petseri liin, 1893 Petseer, 1903 Petseri alew, liin, 1924 Petsere.  A1
Linna lõunaosas Kaamenka ehk Kaamenetsi oja ääres asub Petseri klooster (1585 Псково-Печорский Успенский монастырь, seto Petsere mastera), mis olevat rajatud 1473, olles linna eellane. Püha Varvara kirik (церковь Святой Варвары) ja kogudus on rajatud 1779, Neljakümne Usukannataja kirik (церковь Сорока мучеников Севастийских) aga 1817. Linna õigused ja maakonna keskuseks sai Petseri 1782, ilma maakonnata linnaks 1796. 1797 moodustati Pihkva maakonnas Petseri vald ning XIX saj oli Petseri ka külakogukonna keskus. Märtsist 1919 kuulus Eesti Vabariigi koosseisu ning 1920 sai Petseri maakonna keskuseks. Jaanuaris 1945 sai linnast vast moodustatud Pihkva oblasti Petseri rajooni keskus. Kohanime päritolu kohta on mitu seletust. J. Truusmann seostas nime sõnaga пещеры ’koopad’ või печера, mis tulenevat sõnast печь ’küpsetama’ (vrd печь ’ahi’). Ta võrdles seda eesti sõnaga päts ~ leivapäts ning pätsahi ’umbahi’. S. Melnikov väidab nime tulenevat vanavene sõnast печера ~ пещера ’koobas’, mida tõendavat nende olemasolu seal. V. Dali sõnaraamatus on sõnatüvel печ- hulgaliselt tähendusi. Eesti sõnavarast tuleksid lähtena kõne alla päts ’piklik ümarate otstega leib; terve leib või sai; kandiline tükk või kamakas mingit ainet või materjali’; lõunamurrete pets ’reheahju osa’ (vene laen), petseri (mitmuses) ’säärsaapad’. Mitmed kodu-uurijad on seostanud Petseri nime sõnaga pätskaru, mesikäpp’. Kaunis loogiline oleks otsida seletust jõenimedest: linna lähedal voolab Paatskohka jõgi (vn Пачковка, vrd ka 1611. a kirjapanekut), mille järgi on nime saanud kaks praegu Petseri piiresse kuuluvat küla.AK
Academic; Bolhovitinov 1825; EAA.1271.1.32; Ernits 1924: 208; Hurt 1903: 5, 8, 13, 17; Hurt 1904–1907: II, 168; Kallas 1894: 33; KBČ 1838: 180; Levin 2013: 47; Malkov 1991: 194; Mel’nikov 1984; MS; Plotkin 1993: 115–116; Pskov 1792; Roslavlev 1976: kaart 1–2; SeK: 106–107; Tolstoj 1861: 39; Truusmann 1897b: 53; Vasilev 1882: 227–228; Vene atlas 1745: kaart III; Vene atlas 1792: L 29; VES; VMS; Wd

Piirissaar [piiris`saar] ‹-saarele ~ -`saardeVõnsaar Tartu maakonnas Tartu vallas, kuni 2017 omaette Piirissaare vald, 1763 Pirisar, 1796 Porka oder Pirisaar, 1882 Porkasaar (Piirisaar).  B1
Piirissaare nüüdne nimi kajastab tema omaaegset staatust, sest saar oli pikka aega poolitatud Liivimaa kubermangu (varem Tartu piiskopkonna) ja Peterburi kubermangu (varem Pihkvamaa) vahel. Oletatavasti oli saar veel XII saj Peipsi lääneranniku poolsaar, millest ta hiljem järvevee tõustes muutus saareks. Hiljemalt 1463 oli saar juba kahe naabri vahel jagatud. Saare Eesti-poolne lääneosa oli peamiselt asustamata, saare loodeotsas asunud Porka küla jäeti liigvee tõttu maha XIX saj. Piiri küla asus kahe kubermangu piiril ning Saare ja Tooni küla juba Peterburi kubermangu, täpsemalt Oudova maakonna poolel.

Saart on varem teise küla järgi nimetatud ka Porka saareks (1627 Burga Oeoe, Holm Burkaoeoe, 1638 Borckoholm). Porga nimesid esineb Eestis mujalgi, selle seletuseks sobib ehk tüvi pork : porga ’kepp, kaigas; teivas; mütt’ (V. Pall, A. Moora) ~ põrk : põrga ’kepp, vemmal’ (J. Mägiste). C. v. Stern seob Porka ja Ozolitsa nimed, oletades, et mõlemad viitavad nahaparkimisele (sks Borke ’(puu)korp’, vn озолеть ’hapuks minema’, L. Altin lisab Piirissaarel tuntud sõna озол ’tuhk, sool’). Selline tõlgendus tundub siiski kistud. L. Altin pakub kolmandaks seletuseks vn борок, бор ’männi- või kuusemets’.

Saare ajalooline venekeelne nimi on Жела́чек, mis tuleb esile juba vanemates Vene ning Pihkva kroonikates (1370 Желачко, Жалачко, Жолчь, vrd ka XVII–XVIII saj kaartidel Salaska sari). Selle nime eesti vaste võib olla Poola revisjonides mainitud Selsar (1584) või Solsar (1585). A. Moora põhjal võiks algne nimevorm olla olnud *Seläsaar ’järveselja saar ~ seljajärve saar’, sest Seläjärveks nimetati Piirissaarel põhja pool olevat Peipsi järve (selg tähendavat siin laia, avarat vett). Vene nime Želatšek on siiski enamasti seotud Peipsi vastaskaldal suubuva Želtša (Желча) jõe nimega, mis lähtuvat jõe kollasest põhjast, vrd vn жёлтый ’kollane’, желчь ’sapp’. O. Toporov ja S. Bagočiūnas peavad nime balti laenuks, sidudes selle sõnaga žaltys ’uss, nastik’, žalčia või žaltinis ’ussi-’ (Piirissaar olevat väga ussirohke).

On ka arvamusi, et Vene ürikutes mainitud Ozolitsa (Озолица) võis käia Piirissaare kohta ning Želatško märkis üksnes selle Vene poolt. J. Simmu arvates Ozolitsa ei ole Piirissaart tähendanud. Tänapäeval tuntakse saart nimega Ozolets (u 1866 Озерецъ) Piirissaarest lõunas, Lämmijärve idakalda lähedal. Lõpuks on arvatud, et ka 1503. ja 1509. a vaherahulepingutes mainitud Klitsaar võiks käia Piirissaare kohta. C. v. Sterni arvates on see raskesti hääldatava Želatško eesti teisend. J. Simm peab seda tõenäoliseks, kuid A. Selarti arvates tuleks Klitsaart pigem otsida Narva jõe saarte hulgast (nt Vääska lähedal on Ос. Ключной, mis Eesti 1925. a topokaardil 1 : 25 000 on Liitsaar).
Vrd Piiri2, Saare3, Tooni. – , PP
Bagočiūnas 2008: 64–65; ENE-EE: VII, 303; EVK; Grenzstein 1882–1883: I; Mellin; PA I: 155, 196; Rev 1624/27 DL: 45; Rev 1638 I: 238; Selart 1998: 47–55; Simm 1971b: 352–357; Toporov 2001: 16; Vene TK 126

Piisi-leRõuküla Võru maakonnas Antsla vallas (Tsooru mõis), 1684 Pise Pap, Pise Jahn, 1765 Dorf Piisi.  B2
Tegemist on kahest talust alguse saanud külaga. Piisi lisanimi oli lähikonnas varem olemas Kõrgepalu ühes talurühmas (1627 Pysi, 1638 Pysy, 1684 Peiße), tänapäeval Sika, Kala ja Reedu talu. 1684. a kirjapanek võis seal edasi anda mitmuse omastavat käänet, nt Peiße Jürgen (*Piisse Jürgen). Talupoja lisanime päritolu pole selge. Sarnaselt häälduv saksa perekonnanimi Pies põhineb ladina eesnimel Pius ’vaga’. Võrdluseks võib tuua ka piiss : piisi ’pirukas’, Selle sõnaga on kohalikud elanikud praeguse Piisi küla nime tähendust seostanudki.ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.1268.1.401:221, L 216p; Lexikon der Familiennamen 2008: 464; Rev 1624/27 DL: 93; Rev 1638 I: 189

Piistaoja [piistaoja] ‹-leTorküla Pärnu maakonnas Tori vallas (Tori mõis), ? 1624 Piessel (talu), 1638 Pystal (küla), 1839 Pistaoja (talu), 1923 Piista.  B4
Asub Piistaoja ääres. Küla loodi 1977 Tani II küla põhjal, kus asus Piistaoja talu. Talu osteti päriseks 1893 ja kujundati üle Eesti tuntud tootmis- ja katsetaluks, mis pani aluse eesti mustakirju karja aretusele. Nimi pärineb kindlasti XVII saj külalt, mis omakorda võis nime saada ojalt. Nime algusosa tähendussisu jääb ebaselgeks. Juhul, kui algne on ojanimi, võiks võrdluseks tuua sõnad piisk, piiskama, ’tibutama, tilkuma’, piisutama. Piistaojaga liideti 1977 ↑Jõulu ja Kaesoo (1970), mõlemad Vändra khk-s. Vrd Rahnoja. – MK
ENE-EE: VII, 306; KNAB; Rev 1624 PL: 21; Rev 1638 II: 13; Rücker; ÜAN

Plaani-le›, kohalikus pruugis-lõRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Haanja mõis), 1684 Plane Andre, Plane Jacob, 1688 Plane, Plame, 1758 Plani, Plane, 1765 Dorf Plani, 1871 Плани (karjamõis).  A3
Talunimi tuli käibele hajatalude külas, mis kandis varem *Kõola nime (1561 Кевло, 1588 Kiewla, 1627 Kaula Kuella, 1630 Keula, 1638 Keüly külla jne). 1684 oli Plaanil juba neli poolemeest, lisaks Andrele ja Jakobile ka Kosma ja Mitra. Plaani küla oli olemas veel vähemalt 1805. a, kui kõrval eksisteeris juba Tsirgu karjamõis (1798 Sirgo). XIX saj I poolel muudeti Plaani ja Naha küla maad Plaani karjamõisaks, 1873. a ehitati Plaani mõisa maadele õigeusu kirik. 1920. a-tel tekkis karjamõisa maadele asundusküla. Plaani nime päritolu pole selge. Talupoja lisanimena pole see mujal Võrumaal levinud. Võib pidadagi tõenäoliseks, et Plaani nimi on saadud koha sõnalisel iseloomustamisel. Siin sobivad võrdluseks eelkõige tihendunud pinnast iseloomustavad sõnad plank ja plantska, mida peetakse lätipärasteks. Häälikuliselt sobib võrdluseks veel paremini saksa Plan ’tasandik, väli, plats’, vrd talunimi Tasatse (Urv) ja sõna tasane künkliku piirkonna põllunimede liigisõnana. Vrd Kõomäe, Nogu. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.308.6.316:4, L 75p; EAA.567.3.252:5, L 3p; EAA.1268.1.401:59, L 55p;  EAA.308.6.257, L 1; Faster 2005: 88;  LVVA.6828.4.380, L 1; Rev 1638 I: 171; Roslavlev 1976: lisa 12; Võrumaa 1926: 263

Podmotsa-sse›, kohalikus pruugis ka Podmodsa-he ~ -`motsa›, kohalikus pruugis harva Podmetsa Seküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Värska vallas (Lobotka, Tsätski nulk), 1563 Молгино Подмогилье (küla), 1585 Исадъ Подмогилье, ? 1652 Подмогилицы, 1732 Подмогилье (küla ja issaad), u 1790 Подмогиля, 1885 Podmotsa, 1886 Podmolitsa, Подмогилицa, 1904 Potmolitsa, Potvitsa, Подмоги́лицъ, u 1920 Podmogolitsõ.  B2
Issaad (kalapüügikoht) kuulus kuni 1764 Petseri kloostrile. XIX saj oli küla Kuulja kogukonnas ja koguduses. J. Truusmanni seletus lähtub vn sõnadest подall’ ja могилa ’kalme, haud’. Kuna küla kõrval on kalmistu, siis on see loogiline. A. Šteingolde oletab nime pärinemist sõnast подмостье ’purre kalda ääres, kus pestakse pesu; kelder’ või подмост ’sillaalune’ + -ье. Pihkvamaal on paar Podmogilje (Подмогилье) küla. Podmotsa lõunaosa on Haibakülä.AK
Academic; Alekseeva 2007: 45; Eesti TK 42; Hurt 1903: 167; Hurt 1904: XVI; KN; PGM 1785–1792; Pskov 1585–1587: 115; Selart 2016: 99; Truusmann 1890: 57; Truusmann 1897a: 44, 46; Truusmann 1897b: 56; Vasilev 1882: 240

Poksa-le›, kohalikus pruugis-lõSeküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Koolina nulk), ? 1652 Покшино, u 1866 Покши, 1904 Poksa, По́кшино, 1923 Pokshino.  C2
XIX saj kuulus küla Ulanuva (Уланово) kogukonda ja Taeluva koguduse alla. 1977–1997 oli Keerba küla osa. E. Ernitsa arvates võis analoogne kohanimi Poksi tuleneda sõnast poks ’müks; pabul’, mis võis olla lisanimi või talu nimi. Kagu-Eestis on poks ’kribal’ ja poksma ’puksima, popsima’. J. Truusmann seletab kohanime läti sõnaga paksis ’nurk’ või eesti sõnaga pahk, mis pole eriti usutav. Vrd Poksi. – AK
Academic; Hurt 1904: XVIII; KN; KNAB; SeK: 114; Truusmann 1890: 58; Truusmann 1897b: 57; Vasilev 1882: 244; ÜAN

Puhtaleiva [`puhtaleiva] ‹-sse›, kohalikus pruugis `Puhtaleeva Äksküla Tartu maakonnas Tartu vallas (Sootaga mõis), 1798 Puchtaleiba, 1805 Puchtalieb.  C4
Küla sai nüüdse nime talu järgi XVIII saj lõpupoolel. Kuigi P. Johansen oletab kuju Puhhalieb järgi lähteks sõnaühendit *puha liiv, siis V. Pall peab tõenäoliseks talupoja lisanimest tekkinud kohanime. Tõepoolest, juba 1585 on naabruses Vara *Mõisakülas olnud talupoeg Hanc Puhoslieb, kellelt ehk nimi pärinebki. 1627 on Puehas Leib Henn kirja pandud *Pulmikvere külas (↑Äksi4). 1638 on revisjonis märgitud, et *Sooveere külas on kõrtsikoht, kuhu on tulnud uus talupoeg; tõenäoliselt on selleks talupoegade loetelus mainitud Pohass Leipe Henne, kes 1627. a oli *Pulmikveres. Puhtaleiva küla varasem nimi oli *Sooääre või *Sooveere (1582 Soer, 1585 Souer, 1588 Sower, 1638 Sowora Kylla, 1738 Suär Külla, 1744 ja 1758 Soerekülla). V. Pall on nimekujuks oletanud *Sõõru, ent see tundub uute andmete põhjal vähem sobivat, sest küla asus soise ala veerel (vrd ka Sootaga samas lähedal). ¤ Rahvasuus seletatakse Puhtaleiva nime kas nii, et kunagine Rootsi kuningas Gustav ei olnud kusagilt mujalt puhast leiba leidnud kui sellest külast, või põldudega, kust sai head rukkisaaki.PP
 EAA.2623.1.2038, L 16; EO: 343; KN; PA I: 105, 189, 274; PTK I: 187, 229; PTMT: III, 594–595; Rev 1624/27 DL: 18; Rev 1638 II: 190, 193

Pulli6-le›, kohalikus pruugis-lõUrvküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Sõmerpalu vallas (Kärgula mõis), 1584 Marth Puli, 1627 Pulle Pap, 1638 Pulli Peter, 1684 Pulli Peeter, Pulli Andres.  B1
Talupoja lisanimena on Pulli esmalt tulnud käibele Ligora külas (1782 Liggoharra, ↑Hänike). Seal, hilisema Piisi talu kohal, on kaks Pulli talu veel 1684. a kaardil, kuid siis on ka praeguses Pulli külas esimest korda kaks Pulli lisanimega peremeest, Peeter ja Andres. Külanimena märgib Pullit esimest korda Rückeri kaart 1839. Rahvapärimuse järgi oli Pulli küla asemel Rootsi ajal Piilpalo mõis, mille varemed olevat Vahtsõtarõ talu krundis tunda. Hiljem Kärgulasse üle viidud mõis võis tõesti XVII saj keskpaigani siin paikneda. 1920. a-tel oli Pulli eraldi küla, 1940.–1970. a-tel koos Kahroga Pulli-Kahro nime all, eraldati Kahrost uuesti 1997. Talupoja lisanime Pulli aluseks on harilikult loomanimetus pull. Vrd Kärgula, Pulli1. – ES
 EAA.308.2.182, L 1; EAA.1865.2.130/3:12, L 11p; KM: EKLA, f 199, m 30, l 225; PA I: 136; Rev 1624/27 DL: 61; Rev 1638 I: 151; Rücker

Purka [purka, ka `purka] ‹-le›, kohalikus pruugis-lõRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Haanja mõis), 1684 Puricka Reen, 1688 Puricka Iwan (kilter), 1758 Purricka, 1765 Dorf Purka.  A2
Purka oli 1977–1997 Trolla küla osa. Ka hilisemas Plaksi külas on elanud 1684 Purka ja 1688 Purricka lisanimega talupojad (neli peret), kuid kilter Purika Ivani elukoht oli olnud Purkal. Külanime andnud lisanimi seostub sõnaga purik(as) : purika. Peale purikakujuliste asjade iseloomustab see sõna midagi suurekasvulist ja tervet, nt kala, pullmullikas jm. Nime varasematest mainingutest tuleb kuju Purka välja üks kord Plaksi külas ja seetõttu võiks Purka nime seostada ka mugandusega eesnimest Burckhard (vrd talu- ja perekonnanimi Purga). Kuid et Purika on olnud üle Eesti tavaline talunimi ja Purka küla nimi hääldub traditsioonilisel kujul kolmandavälteliselt, siis on siinsel juhul purika etümoloogia tõenäolisem. Kaudseks tõendiks on Haanja mõisas antud perekonnanimi Purkas. Vrd Purga. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.567.3.252:8, L 6p; EAA.1268.1.401:86, L 82p; Rajandi 1966: 215; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/36:622, L 664p

Põikva [`põikva] ‹-leTürküla Järva maakonnas Türi vallas (Särevere mõis), 1590–1591 Poygwa (küla), 1615 Pougua, 1796 Poikwa.  A2
XVI saj oli küla Särevere vakuses Türi-Alliku mõisa all, 1615 kuulus kroonule, XVIII saj-st Särevere mõisa all. L. Kettunen on külanimega võrrelnud tegusõna põikama (sm poiketa). On väike võimalus, et nime algusosa Põik- on lähtunud isikunimest, nt nimel Peith (Paith) võis olla ka k-lõpuline variant (XVI saj Kafla Paik); õ-d on sageli edasi antud a-ga. Järelosist -va võib mitut moodi seletada. Põikvaga on 1977 liidetud osa ↑Arukülast (Aruküla I) ja Pikkmetsa küla (u 1900 Пикмецъ).MK
EAA.1.2.938:32, L 31; EAN; EO: 258; KNAB; Mellin; Mägiste 1929: 42; Rev 1725/26 Jä: 135, 143; Ungern-Sternberg 1912b: 448

Põlgaste-sse›, kohalikus pruugis Põlgastõ-heKanküla Põlva maakonnas Kanepi vallas (Põlgaste mõis), 1627 Poelcks, 1685 Pöllecks Hoff, 1686 Pöllketzi Håff, 1782 Polluste mois, 1783 Pölluste Moisa; sks Pölks.  C2
Tänapäevasele Põlgaste külale on see nimi ametlikult pandud 1977, enne oli see Saia küla. XIX saj lõpus kujunes siin Põlgaste valla keskus. Põlgaste nimi pärineb Põlgaste mõisa kohast, millele XX saj keskpaiku anti uus nimi ↑Lahe. Mõis eraldati Krootusest 1652, kuid veel XVII saj lõpus oli ümber mõisapõldude säilinud neli talukohta. 1883. a kaardil on Põlgaste mõisal karjamõis nimega Pölluste praeguse Roosi küla kohal. Põllu-sõnaga samastuv nimevorm *Põlluste on nähtavasti tekkinud rahvaetümoloogia mõjul ja kasutusel olnud juba XVIII saj. Mõisa eel olnud küla algupärane nimi sisaldab siiski k-d ja selle päritolu on ebaselge. Häälikuliselt on kohane võrdlus Põlliku nimega, siin oleks põllik-tüvele liitunud külanimedele omane ste-kollektiivliide. 1686. a nimekuju saaks lugeda ehk *Põll(i)ketsi, mis võiks olla tähistanud Põlliku inimesi ja *põllik võis märkida kas isikut või tänapäeval tundmatut maaviljeluse mõistet. XVII saj kandis praeguse Põlgaste küla kant koos põhja pool orgu paikneva Lauri külaga Kannastõ või *Kanastõ nime (1627 Kannast, 1686 Cannast). Praeguse Põlgaste küla üks nimesid oli *Jõetagutse (1723 Jatausch, 1804 Götaotse). Selle all on mõistetud emakülast *Kanastõst teisel pool orgu ja Ahja jõe ülemjooksu paiknenud asustust. Mõnda juba XVII saj mainitud talurühma, nagu Tõlli, Saia, Pritsi, Kaska, on XX saj ka omaette külaks peetud, nt Saiakülä. Põlgaste osad on veel Kirbukülä ja 1977 liidetud Uiburindu. Vrd Lahe2, Lauri1, Põlliku, Terikeste. – ES
 EAA.308.2.88, L 1;  EAA.308.2.104, L 1; EAA.567.2.646:2, L 1p; EAA.1267.1.286:217, L 426;  EAA.3724.5.2832, L 1; Hupel 1774–1782: III, 277; Rev 1624/27 DL: 64; RGADA.274.1.174:476, L 469p

Pärnu viipenimi. Osutab kas muistsele Vana-Pärnule ja Uus-Pärnule, Pärnu lahe kitsale kujule või linna vaiksele ja rahulikule miljööle.
Pärnu2 [`pärnu] ‹`Pärnu ~ -ssePärlinn Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 linn omaette haldusüksusena.  B2
Pärnu jõe suudmeala on oletatavasti esimesena maininud araabia geograaf al-Idrīsī 1154: برنو/Barnū (nime on loetud ka بونو/Būnū, sel juhul seos Pärnu nimega puudub). Pärast 1240 tekkis praeguse nimega Sauga jõe suudmesse Vana-Pärnu linnaline asula, mis oli 1251–1263 Saare-Lääne piiskopkonna keskus. Pärnu jõe (ka Emajõeks nimetatud) vasakule kaldale rajatud ordulinnust on esmakordselt mainitud 1265, selle ümber tekkis Uus-Pärnu linn (sks Neu-Pernau), mis sai linnaõigused XIV saj. Pärnu linna nimi tuleneb algselt jõenimest, Sauga jõe nimi on 1260 kirja pandud Perona ja 1292 Pyronowe. Nimele on antud eesti keelel põhinev etümoloogia puunimetusest pärn ja germaani etümoloogia, mis põhineb karu tähendaval oletataval ühisgermaani sõnakujul *bĕran-. P. Ariste aga on pidanud Pärnu nime tulenenuks meile tundmatust keelest, mida on siinmail räägitud enne soomeugrilaste saabumist. Tema arvamuse kasuks räägib kaudselt tõsiasi, et Pärnu nimega ühendatavad soome Perniö, Pernaja, Pernoo ja Lõuna-Liivimaa Pernigal on kõik olnud jõenimed. Viimase lätikeelne nimi on küll Liepupe ’pärnajõgi’. Pärnu balti päritolu on oletanud W. Schmid, ta võrdles seda vanapreisi kohanimega Pernen (1258) ning saksa linnanimega Pirna, pidades eesti keelest lähtuvat pärna-seletust rahvaetümoloogiaks. Jõenimele sobiks tähenduse poolest ka T. Rantakaulio poolt pakutud vepsa pern : pernan ’järsk jõe- või järvekallas’, mida peab tõsiselt võetavaks M. Joalaid. Pärnu nimed teistes keeltes (sks Pernau, läti Pērnava, vene Перновъ, Salatsi liivi Pǟrna nīn) on eestikeelse nime teisendid. Pärnu tähtsamad linnaosad ja piirkonnad on Kesklinn (sh Loosi ja ↑Papiniidu), Lodja, ↑Raeküla, ↑Rääma, ↑Tammiste, ↑Vana-Pärnu ja Ülejõe (sh ↑Vingiküla). Vrd Pärnjõe. – MK
Ariste 1981: 17; ENE: VI, 325–327; Idrîsî 2000: C7S4; Joalaid 2013a: 74; KNAB; LUB: VI, 2740, 2758; Ojansuu 1920: 174–175; Pajusalu, Winkler 2011: 182; Saareste 1924: 33; Sabler 1914: 171; Schmid 1988: 170–171; SPK: 327–328

Pätsavere-`verre ~ -ssePeeküla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Koigi vallas (Päinurme mõis), 1587 Petzfer (küla), 1796 Petzawer.  A1
Küla oli 1977–2014 ametlikult liidetud Läheverega. Sõnal päts on mitmeid tähendusi, siin võiks kõne alla tulla pigem ’täkk, karu’ või ka ’leib, plonn’.MK
Bfl: II, 77; KNAB; Mellin; VMS

Pühajõgi2 [pühajõgi], kohalikus pruugis Pühäjõgi, rahvakeeles ajalooliselt Pühä Võhandu Kan, Ote, Urvjõgi Põlva ja Võru maakonnas, 1684 Helige Beck, Helige Bäcken, 1798 Wöhhando Fl., Pühhajöggi, 1839 Pühha Fl.  C1
XX saj on Võhandu jõe ülemjooksu Vagula järvest Kauru järveni (Ilmjärveni) tuntud Pühajõe nimega. XVII saj kirjalikes allikates on olukord teistsugune – alamjooksul ei kasutatud Võhandu nime, vaid nimetati jõge asustusnimedega: Kirumpää jõgi, Räpina jõgi. Just ülemjooksul on jõge tuntud siis Võhandu nimega, nt 1638 on Sõmerpalu kohta kirjas, et piirkonnast voolab läbi jõeke nimega Võhandu (wæhand), mis saab alguse Otepää Ilmjärvest. 1627 on Kärgulas olnud küla Wohanda (↑Sulbi2) ja Linnamäel küla Wiehandt (↑Alapõdra). Pühajõe nime ei esine kirjalikes allikates enne XVII saj lõppu. Kirjalikult hakati Pühajõge enam mainima pärast J. Gutslaffi kirjeldatud Võhandu jõe pühaks pidamist ja Pühajõe vastuhakku 1642. a. Esimene kirjalik nimekuju Helige Beck ’püha oja’ leidub Kärgula mõisa kaardil 1684. Jõe pühaks pidamist kinnitavad kohanimed Pühikmägi ja Pühälätte mõts Ilmjärvel Kolju (Kol´u) koolimajast põhja pool (1825. a kaardil Pühhicke Meggi ja niit Pühhalätte). Püha läte, mille sees olid enne Teist maailmasõda puust rakked, olevat jäänud kuivaks, kui lättest ülevalpool süvendati tee läbi mäekülje. 1979. a ilmunud Eesti NSV jõgede nimestik määratles Võhandu alguse Vagula järvest, Pühajõe suudme Vagula järves ja lähte hoopis Sirvaste külas. Traditsiooni järgi tuntud Ilmjärvelt algav ülemjooks sai nimeks Sillaotsa jõgi Sillaotsa talu järgi Koorastes. 1982 liideti Pühajõgi Võhandu jõega ja määrati ülemjooks ümber Savernasse. 2014 sai traditsiooniliselt tuntud ülemjooks, vahepealne Sillaotsa jõgi, tagasi oma ühe ajaloolise nime Pühajõgi (Pühäjõgi). Vrd Ilmjärve, Võhandu jõgi. – ES, MF
 EAA.308.2.182, L 1; EJOK 1986; Loopmann 1979: 38, 40;  LVVA.6828.4.385, L 1; Mellin; Rev 1624/27 DL: 61, 101; Rev 1638 I: 146; Rücker

-raEesti kohanimede lõpp.
Peamiselt Kirde- ja Ida-Eesti talunimedes levinud -ra on pärit järelosast -rahva. Selle lõunapiiriks on Põhja-Eesti murrete piir Põhja-Tartumaal ja läänepiiriks Tartu- ja Virumaa läänepiir. Levila läänepoolsetest naaberkihelkondadest on fikseeritud üksikuid nimesid, mõni nimi on teada kaugemaltki. Tulenemist -ra ‹ -rahva on oletatud näiteks Trm Metsara küla puhul. Sageli on -ra lühenenud varasemast lõpust -vere (Koora, Kuundra, Kõera, Mädara, Oera, Põhara). Ka liitnime järelosa võis anda -ra, nt -järve (Aitsra, Jabara), -vare (Kiivera), -pere (Nõmbra, Soomra), -aru (?, Pöi Metsara), -kangru (Läbara). Muidugi leidub ka nimesid, kus -ra on tüve osa (Kamara, Kehra, Tatra, Ura). Mõne nime kirjapanekuist ei ole selge, mis osis oli algne, näiteks Tabara nimes võis -ra lähtekohaks olenevalt kirjapanekust olla kas -järve või -aru.MK
EMK 2009: 278–279; PTK I: 140; PTK II: 119–120

Raasiku-le›, kohalikus pruugis ka Raasiki HJnalevik Harju maakonnas Raasiku vallas, mõis, sks Rasik, 1254, 1393 Raseke (küla), 1497 Rasseke (mõis), 1586 Raszke (mõis ja küla), 1637 Rasigk (mõis ja küla).  B4
Küla asetses algul praegusest alevikust lõuna pool ja kuulus kaua Padise kloostri omanikele Daugavgrīva (Dünamünde) munkadele. Mõisat on mainitud küll alles 1497, kuid tõenäoliselt eksisteeris varem, P. Johanseni arvates rajati see Kaemla talu põldudele (↑Aruaru). Mõisal oli tollal kolm vakust: Tõhelgi (Tõhelgi ja Saku küla, Raasiku küla ja veski), Puiatu (Puiatu, Igavere, Järsi, Aruküla ja Kurgla küla) ning Pikva (Pikva küla ja veski, Kihmla küla). Raasiku küla asemele rajas kindralkuberner Andreas Torstenson XVII saj keskel ↑Peningi mõisa, mis eraldati Raasikust. XVIII saj keskel hakkas Raasiku uutele omanikele kuuluma ka Kambi mõis (sks Kampen, sai nime omanike järgi XVII saj lõpus, 1556 Jackesare), mis seni oli seotud Alaverega. 1908 liideti Kambi mõisa kinnistu Raasikuga. XIX saj lõpul pärast Raasiku raudteejaama ehitust tekkis selle ümber asula, mis 1930. a-teks muutus alevikuks. Raasiku mõisa maale tekkis 1920. a-tel asundus, mis 1977 liideti põhiliselt Tõhelgi külaga, ent mõisasüda (Raasikumõisa) kuulub praegu aleviku piiresse. Raasiku nime päritolu ei ole selge, tegemist võib olla isikunimega. Raasiku alevikuga liideti 1977 ↑Haljava alevik, mis praegu moodustab Harju-Jaani kirikust põhja jääva osa. Kiriku ja jaama lähedal lõuna pool oli P. Johanseni järgi varem Mägise küla (1485 Mekesz, 1508 Mex, 1650 Mäggis, 1690 Meggis), mis tema arvates oli üks kolmest Saintakæ külast; külaelanikud olla Põhjasõja ajal katku surnud. 1690. a kaart paigutab küla praeguse Pargi ja Põllu tänava kanti. Praegune kirik (ehitatud 1860–1863) paikneb keskaegsest lammutatud kirikust sadakond meetrit ida pool. Vrd Harju-Jaani, Linnakse, Läti3, Vaase. – MJ
Bfl: I 562; BHO: 443, 487; EAA.1210.2.2:18, lk 32;  EAA.1.2.C-III-31; EAA.5393,1:24 (SRA ÖPRK 5.1637) lk 77, 79; EAA kinnistud; EES; Joh LCD: 421, 584–586; KN; LUB: III, 270, 399a, 486a, 522a, 1345; Paucker 1847–1849: I, 53–55; Rev 1586: 90–91

Raela [`raela] ‹-sseRapküla Rapla maakonnas Rapla vallas, kuni 2017 Raikküla vallas (Raikküla mõis), 1216 Raigele, 1241 Raiklæp, 1492 Raykull, 1725 Rail.  A4
Küla on mainitud Henriku Liivimaa kroonikas paigana, kus kõik ümbruses asuvad hõimud tavatsesid iga aasta kokku tulla. Küla kõrvale tekkinud samanimelist mõisat on mainitud 1469. Arvatavasti oli varasem eestikeelne kuju *Raegala või *Raigala, nagu osutab vanim kirjapanek. Mõisanime areng saksakeelses kasutuses viis ta ühte küll-lõpuliste nimedega, mille eestikeelne tagasitõlgendus on andnud meile ↑Raikküla nime. Küla nimi aga lihtsustus Raelaks; kirjalikud allikad kajastavad seda muutust XVII saj lõpust (u 1695 Rail By). Nii L. Kettunen kui ka P. Johansen võrdlevad nime algusosa soome kohanimedega Räikälä, Raikkola või osisega Rahi- (vrd Wiedemannil rahk : rahu ’kiviklibu, kõva paas’). Kettunen oletab nime järelosaks -küla, Johanseni tõlgenduses võib see olla ka liide -la. Taani hindamisraamatu nimelõppu -læp (*lepa, *lõpe?) peetakse juhuslikuks veaks. Raela küla põhjaosas, Kildemast idas, võis kunagi paikneda *Lebaste küla, mida on võimalik seostada 1241. a kirjapanekuga Liuas (vrd 1492 Lebbies, 1506 Lebiss, 1540 Lebbis, XVII saj II poole kaardil Leweste Jörg ja Leweste Jürgen). XX saj on Lebaste talu siiski paiknenud Kaigepere külas. Vrd Lipa. – PP
Bfl: I, 409;  EAA.1.2.C-IV-105;  EAA.1.2.C-V-36:8, L 5p; EO: 95, 106–107, 280; HLK: XX, 2; Joh LCD: 562–563; Kallasmaa, Päll 2009: 578–579; LCD: 41v; Rev 1725/26 Ha: 260; Wd

Raka1-leAmbküla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Ambla vallas, mõis, sks Rakkamois, 1447 Racke (mõis), 1637 Rackmois (küla), 1712 Rackamoisa (mõis).  A2
Raka mõis asutati enne 1447, võimalik, et samanimelise küla asemele. XVI saj II poolel mõis hävis ning mõnda aega oli seal Käravete mõisale kuuluv küla. Hiljemalt 1680. a-teks küla taas mõisastati. Mõisale kuuluvat Näo küla (1614 Mäho, 1782 Neokull) hakati XIX–XX saj vahetuse paiku kutsuma Raka või Rakamõisa külaks. Mõisa maadele 1920. a-tel tekkinud Raka asundus liideti 1977 külaga. Nime tähendus on ebaselge. Võimalik, et see seostub sõnaga rake : rakkekaevu vooderdus’, nime varasemad kirjapanekud on XVII saj alguseni kõik e-lõpulised. Nimi võib tulla ka isikunimest, mille näidetena L. Kettunen toob *Rakka, *Rakkei. Näo nimi tuleb nähtavasti sõnast mägi, n-alguliseks muutus nimi alles XVIII saj keskpaiku. Ambla meiereist loodes asus Preedikküla (1782 Predrik), mis külanimena kadus 1920. a-te alguseks, hiljem liideti talud Raka külaga. Ambla aleviku idaosa Raka mõisa talusid loeti XX saj keskpaiku Raka küla osaks Kirikuküla nime all. 1977 liideti Rakaga Saunaküla (endine moonakaküla Rakast lõunas, nimestikes pärast Teist maailmasõda) ja ↑Prümli asunduse põhiosa (väike osa, sh mõisasüda läks Jõgisoo alla). Vrd Näo, Raka2, Suure-Rakke1. – FP
Bfl: I, 191; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 192/3;  EAA.3724.4.472, L 1; EAA.3.1.448:170, L 119; EAA.1864.2.IV-6:349–350, L 343–343p; EO: 280; EVK; KNAB; Ungern-Sternberg 1912a: 63

Riihora [`riihora] ‹-le›, kohalikus pruugis-lõVasküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Orava vallas (Orava mõis), 1684 Rigura Pustus, 1688 Richora, 1782 Rihora Peter, 1820 Richorra (küla).  A3
Hoolimata vahepealsest külaks nimetamisest oli Riihora XX saj alguses hajatalu. Pärast Teist maailmasõda rajati tallu Orava metskonna kontor. 1977–1998 oli Rõssa küla osa. Külanimi pärineb ojanimest Riihora. Sõna ora või ura on vanapärane liigisõna oja tähenduses. Algusosa riih- tähendus on tõenäoliselt ’rehi’, võru keeles riih : rehe või riih : riihe. 1684. a nimekuju võib olla saksapärasemaks muudetud, vrd Riege ’rehi’, arvatav eesti laensõna saksa keeles. Ojanime mainib 1947. a kaart (руч. Рихора), praegu loetakse oja Mädajõe ülemjooksuks.ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.1865.2.141/2:61, L 59p; EAA.1271.1.226:198, L 1839; EES: rehi; Faster 2005; Roslavlev 1976: lisa 5; VES: riih

Ruunamõisa [ruuna`mõisa] ‹-sse›, kohalikus pruugis-he›, kirjakeeles varem Ruuna asundus Räppaik Põlva maakonnas Räpina vallas, karjamõis (Veriora mõis), 1738 Sabolli Runa Mick, 1782 Runa Adame Peter, Runa Adam Johann, 1805 Runa Michell, u 1866 Руна (küla), 1871 Runa (küla), 1885 Hoflage Runa, Runakülla u. Silakülla.  C2
Ruunamõisa, ametlikult Ruuna asundus, liideti Pindi külaga 1977. Koht Pääsna küla maade põhjaosas oli taludega asustatud juba XVII saj lõpupoolel. XVIII saj tuli Ruuna lisanimi kasutusele Pääsna külas. Võimalik, et seda nime kandev talupoeg elaski Ruunamõisas. Ruuna küla oli veel olemas XIX saj mõisakaartidel. Rahvapäraselt tunti siin kahte küla, Ruuna ehk Ruunamõisa ja Siila. 1880. a paiku mõisastati mõlema küla maad. Ruunamõisa oli lühikest aega Veriora karjamõis, kuid müüdi juba enne 1909. a maha 200-hektarilise suurtaluna. Ruuna lisanimi tuleb tõenäoliselt loomanimetusest. Nimevalikut võis mõjutada paiknemine vanema mõisakoha Ruusa piiril, seos RuusaRuuna võis tunduda vähemtähtsa koha nime saamisel iseloomulikuna. Teine võimalus on eesnime Pruuna (‹ Bruno) lühenemine kujule *Ruuna, vrd sm samalähtesed Ruuno, Ruune.ES
BAL: 687; EAA.567.3.191:13, L 13p; EAA.1865.2.70/3:22, L 21p; EAA.567.2.758:2, L 1p; EAA.1269.1.797:269, L 602;  EAA.2486.3.266, L 30; EAA.308.2.103; Vene TK 126; Vilkuna 2003: 47

Ruusmäe [`ruus`mäe] ‹-le›, rahvakeeles ajalooliselt Rogosi-heRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas, mõis, sks Rogosinsky, 1591 Stanislaw Rogozinski (läänimees), 1627 Roggosinsken Hoff, 1798 Rogosinsky, Rogosi M., 1939 Rogosi, Laitsna-Rogosi (vald), 1952 Русмяэ.  A3
Kaua aega Rogosi nime kandnud koht sai Ruusmäe nime, kui 1938. a nimetati Laitsna-Rogosi vald ümber Ruusmäe vallaks. Ühe rahvapärimuse järgi valiti vallale uus nimi mäe järgi Rogosi ja Vana-Laitsna vahelisel teel, kuid tegelikult paikneb tuntud nimega Ruusmägi Käänult Vastseliina poole viival teel. See koht võib küll nimevalikuga seostuda, sest 1938. a liideti vallaga ka mõned külad Vastseliina poolelt. Ruusmäe asundus muudeti külaks 1977. Varasem, mõisa kohta tänapäevalgi käibiv Rogosi nimi kujunes piirkonnale Stanisław Rogoziński perekonnanimest, kes oli mõisaga seotud vaheaegadega 1591–1625. Rogozińskile 1591. a läänistatud Polarwa küla on 1585–1588 kirja pandud Vastseliina lossi alla kuulunud vakuse ja külana (Pulhiarwa, Puliharwa, Puluiarwa). Küla võib samastada mõnede talupojanimede, hilisemate külanimede abil, nt 1588 Jurik Saris (vrd Sarise küla). Kahtlemisi võib seda vana külanime seostada Palojärve kui piirkonna suurima, ehkki äärealal asuva järve nimega.ES
BHO: 508; Eesti TK 50; Mellin; NL TK 25; PA I: 4, 12, 20, 31; Rev 1624/27 DL: 85; Roslavlev 1976: 3

Rääbise-le›, kohalikus pruugis Rääbisse ~ Reabisse Laiküla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, kuni 2017 Torma vallas, mõis, sks Repshof, 1408 Repes, 1505 Repus, 1624 Rehbs.  C1
Varasemad üleskirjutused käivad ainult mõisa kohta, mida on mainitud XV saj. 1921. a-st Rääbise asundus, mis 1977 nimetati külaks. Üldnimede hulgas on häälikuliselt lähedane kala nimetus rääbis (Trm reabis : reabisse) ja murrakuti esinev reabuski ~ rääbuss ~ rääbuski ’korratu välimusega inimene; must, märg, läbiligunenud olevus’. Kui ühendada vaadeldav kohanimi toodud üldnimedega, tuleks eeldada, et vaheastmeks oli isikunimi. Vrd ka vene Рябуха, Демидко Рябушка. 1977 liideti Rääbisega Aoveski (1805 Haowesky) ja Rääbise-Metsanurga küla. Mõisast loodes asunud varasem Rääbise ehk Ojataguse (1406 Oyentaken, 1599 wieś Oiatak) küla liideti 1977 Sätsuverega. Varasemast ajast on Rääbise mõisa all mainitud *Kirepää või *Karapää küla (1505 Kirenpe, 1758 Kahrapæh ~ Karrapah, seejärel mõisastati), aga selle asukoht ei ole teada. Kõik muud kohad peale Rääbise mõisa kuulusid Torma kihelkonda.VP
PTK I: 49, 70, 163, 211; PTMT: II, 468; P XVI: 132; Tartumaa 1925: 251; Tupikov 1903: 346

Saarjärve [`saarjärve] ‹-leMMgküla Jõgeva maakonnas Mustvee vallas, kuni 2017 Saare vallas.  C3
Saarjärve nime pakkus Saare vallavalitsus välja 1939, kui oli kavas asunduste ümbernimetamine küladeks. Nimi esines 1945. a nimekirjas ja jäigi kasutusele. Nime motiiv võeti ilmselt asulast lõunas oleva Saare järve nimest. Varasem nimi oli a-st 1922 Saaremõisa asundus. Asula tekkis Saare mõisast (sks Saarenhof) 1920. a-tel väljajagatud kruntidele. Mõisast on teateid XVI saj-st (1512 Sarahof, 1602 Sara-Moysa). Kuni XVII saj II pooleni asus Saare mõis hilisema Vanamõisa kohal (↑Vanassaare), alles siis tekkis uus mõis kõrvale. Seejuures vana Saare mõis oli 1686 *Saaremõis (Sahrenhoff), uus aga *Saarküla (Sarkülla); XVIII saj kasutati eristamiseks täiendeid „vana“ ja „uus“ (1758 Alt- und Neu Saarenhoff). Kas nime motiiviks oli puunimetus saar või maastikutermin saar (veega ümbritsetud ala, soosaar, metsatukk soos või heinamaal), ei ole üheselt selge. 1686. a nime põhjal otsustades oli enne uue mõisa tekkimist sealkohal ajalooline Saare küla, mida on mainitud esimest korda 1582 (Sarra).PP
ERA.14.2.717 (Saare vallavalitsuse protokoll 6. VI 1939); KNAB;  LVVA.6828.2.189, L 1; PA I: 103; PTK I: 212–213, 214; Tartumaa 1925: 277

Saha-leJõeküla Harju maakonnas Jõelähtme vallas, mõis, sks Saage, Sage, 1241 Saga, 1616 Sahakülla, 1732 Sahha.  A3
Kuulus veel 1637 Jüri kihelkonda. Mõisast, mis P. Johanseni arvates rajati Kärsa külla (1241 Kærsæ), on teateid 1347 (Taghe, 1394 Saghen). Kärsa, algselt isikunimi sõnast kärss : kärsa, on säilinud talunimena Saha külas. 1693 on kolm Kärsa (Kersa) talu olnud Saha küla südames, mõis on aga olnud külast lõunas. Nii Saha kui ka Kärsa on kuulunud ühele teadaolevale Taani kuninga eestlasest vasallile nimega *Hildelempe (Hildælempæ). Saha mõisa maale tekkis 1920. a-tel asundus, mis 1977 liideti sellest põhjas olnud Saha külaga. E. V. Saks on Saha ühendanud nimedega Sagadi, Sagara, V. Reimaa Saka nimega, kuid need seosed pole põhjendatud. L. Kettunen annab etümoloogiaks sahk : saha, mis pole usutav, kuid viitab ka perekonnanimele. Nimi võib olla küll päritolult isikunimi, kuid pigem võib Saha nime ühendada soome vetenimede ja neist lähtunud asustusnimedega Sahakoski, Sahajärvi, Sahasuo, Saalahti. Viimaseid on soome nimeuurijad ühendanud soome sõnaga sahi ’väike kosk’, mis Soome nimearhiivi andmeil on tähendanud ka madalamat kivist kohta ojas, koolmekohta. Vrd Kuusiku1. – MJ
BHO: 520–521;  EAA.1.2.C-III-16; ENE-EE: VIII, 301; EO: 311; Joalaid 2013a: 257–258; Joh LCD: 583–584; Jung 1898: 192; Jõelähtme 2010: 182–183; Karttapaikka; LCD: 47r; LUB: III, 82, VI, 2927; Puhk 1996: 340; Reimaa 2007: 160; Saks 1974: 97; SPK: 393, 395; ÜAN

Salevere-`verre ~ -sseHanküla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Lääne maakonnas Hanila vallas (Saastna mõis), 1539 Perto Sallover (talupoeg Ullaste külas), 1591 Saleuere By, 1689 Saloferby, 1798 Sallefer (karjamõis).  C3
Küla näib olevat Ullaste tütarküla, kuid juhul kui 1319. a kirjapanek Saltovere käib selle küla kohta, siis võib asi vastupidi olla. Saltovere samastamist Salaverega toetab kõrvutine esinemine Kõera külaga (Kowrevere). Vrd 1591. a nimekuju on kõrvuti nimega Körwer By, 1689 on kõrvuti Saloferby ja Köere By. Salaveres oli XVIII–XIX saj karjamõis (sks Friedrichsberg), 1920. a-tel tekkis sinna asundus ja u 1939. a-st sai see külaks. Nime algusosa lähtekohaks võib olla salu. L. Kettunen on vasteks toonud sõna sale, mille tähenduseks annab muuhulgas ’hõre’. Vrd Salevere. – MK
EAA.1.2.932:85, L 80; EAA.1.2.941:1002, L 988p; EO: 317; ERA.14.2.451 (Lääne maavalitsuse ettepanek 30. III 1939 nr 9033 asunduste asjus); Kallasmaa 2012b: 60–65; LUB: II, 667; Mellin; Stackelberg 1928: 131

Sandi-le›, kohalikus pruugis-lõVasküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Misso vallas (Vastseliina mõis), 1782 Sandi Michel, u 1866 Санди.  B3
Sandi küla oli 1977–1997 Põnni küla osa. 1684. a kaardid näitavad pisut lõuna pool, ilmselt praeguse Hürsi küla kohas kahe poolemehe talu (Swede Johan ja Illika Bertill). Võib-olla oli siinsamas, Hürsi ja Sandi küla kohal, 1638 Schwedowa Pustus. Kirjeldusraamatu ja 1688. a revisjoni põhjal seostuvad nende peremeestega sellel ajal juba ka ↑Kundsa (Sveeda) ja ↑Pältre küla asukohad, XVII saj lõpus ¼ ja ½ adramaaga mitme poolemehe talud. Näib, et on toimunud ümberasumine, mis viis ka nimed uude kohta. Dokumentidest jääb mulje, et Swede Johani nime veaga ümberkirjutus Sunde Johan on pannud aluse kirjalikule ümbertõlgendusele. Läbipaistmatu Sunde oli võrreldav ilmeka sõnaga sandi ja XVIII saj tekkis esmalt mõisa kirjalikus pruugis Sandi küla nimi. Sandi küla on vahel nimetatud ka teisiti, nt 1922 loodusnime järgi Vinnoraks (ka 1820 Winnora). ¤ Praeguse Sandiküla maadel olevat mühanud suured metsad. Need maad olnud siis Mauri küla metsmaad. Nendesse metsadesse on tulnud keegi Peetri-nimeline mees. Maast jooksis läbi oja, mida kutsuti siis Vinnoraks. Selle oja pääl olnud Mauri küla vesiveski. Paari aasta pärast tulnud Vastseliina mõisavalitseja seda kohta kaema. Maid vaadates tegi ta märkuse: „Küll on siin sant maa!“ Sellest tuligi nimi Sandi küla. Veskit oli hüütud Vinnoraks, samuti ka seda talu, ent valitseja märkuse järgi hakati nüüd talu hüüdma Sandiks. Selle talu peremehed ei ole teoorjuse ajal mõisat orjanud, vaid on maksnud raharenti. Sandi küla rajaja on tulnud praeguse Illi karjamõisa maadelt siis, kui asutati Illi karjamõis. (1939) Vrd Hürsi, Kundsa, Pältre. – ES
EAA.1865.2.141/2:20, L 19p; EAA.1271.1.224:85, L 603;  EAA.308.2.177, L 1;  EAA.308.2.178, L 1; EAA.308.6.316:58, L 51p; KM: ERA II 247, 335/7 (2) – 1939; Rev 1638 I: 174; Vene TK 126

Sarakuste-sse›, kohalikus pruugis ka Sarakutsi Võnküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Mäksa vallas, mõis, sks Sarrakus, 1540 Sarakus (kabel), 1582, 1588 Sarakuc, 1627 Sarakatz, 1755 Sarrakusse (mõis), 1782 Kurrista mit Sarrakus.  A1
Esmalt on kohta mainitud kabelina, hiljem külana, mis kuulus 1582 Vana-Kastre, 1601 Ahja, 1627 Võnnu ja 1684 Mäksa mõisale. Pärast Põhjasõda oli Ahja mõisa karjamõis, mis L. ja I. Rootsmäe järgi rajati küla asemele. XVIII saj II poolel kuulus karjamõisana Kurista mõisale, XIX saj algul kujundati iseseisvaks mõisaks, mis oli Võnnu khk väiksemaid. Mõisast moodustati maareformi järel asundus. Sellega liideti hiljem Sarakuste küla, mis XIX saj keskpaigani kandis J. Simmu rekonstruktsiooni järgi *Rääpnitse nime (1582 Repnic, 1627 Repnitz, 1713 seestütlev räbnitsist, 1839 Rebnitse). Rootsmäede arvates on küla algselt kutsutud Sarakutsi külaks. 1970 oli küla nimekirjas Sarakuste I külana, 1977 nimetati Sudaste külaks. Sarakuste II küla 1970. a-tel nimetati 1977 Sarakuste külaks. Simm märgib, et Sarakuste puhul võiks eeldada isikunime *Sarakune. Selle liigendamisel osadeks, oletades, et -ku on liide nagu ka -ne, saame tüveks sara. See võib olla esimene komponent sõnast sarapuu või Kuusalus esinev sõna sarg : sara ’pikk, kitsas põld, heinamaa’. Sarakuste mõisa karjamõis, mis Rootsmäede arvates rajati hiljemalt XIX saj algul, oli Prilli (1900 Prilli, jääb praegu Sudaste piiresse). Algul kandis see küla järgi Rääbnitse nime (sks Rebnitze, 1814 Raepnista, 1815 Rebnitze-mois). Nime kohta arvab Simm, et tegemist võiks olla tuletisega, ts-liite ees oleks rääpni-rääpänə, kuid tähenduse jätab lahtiseks. Nagu tse- (si-)liite ees üldiselt, võib siin tegemist olla isikunimega. Vrd Sudaste. – MJ
BHO: 493, 535; Hupel 1774–1782: III, 256; Rootsmäe 2016: 146, 149; Simm 1973: 91, 100–101, 103–104, lisa 152, 174, 180; Simm 1977: 119

Saue1-leKeiküla Harju maakonnas Saku vallas (Saue mõis), 1548 Sawne.  C1
Saue ajalooline küla mõisast lõunas. Nimi on seotud sõnaga sau ’savi’. 1977–2014 kandis küla Kanama nime (1472 maatükk Kannenbeke, 1505 talu Kannenmecki), mille ta sai Saue nime kordumise vältimiseks Kanama teeristi ja kõrtsi järgi (mõlemad jäävad praeguse küla piirest välja, naabervalda, ↑Jõgisoo1). Kanama nimi lähtus talunimest, see omakorda loodusnimest, aluseks linnunimetus kana. Algne järelosis mägi : mäe asendus osisega ma(a). 1505 oli lähikonnas ka teine talu nimega Kuckenmecki.MK
Bfl: I, 294, 678; ENE-EE: VIII, 389; KNAB

Saunja1 [`saunja] ‹-sseJõeküla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Rummu mõis), 1241 Saunøy, 1266, 1454 Saune, 1693 Saunia.  B3
L. Kettunen peab nime algusosaks sõna saun : sauna, E. V. Saks ei pea seda usutavaks ja pakub välja savi : saue. Viimane variant sobiks ehk tähenduslikult paremini, ka toetab seda 1451. a kirjapanek Sauenkull, mis on aga ainus taoline. Küllap on algkuju siiski *Saunoja, seega on küla saanud nime ojalt. Vrd ka Saunalaht Pärispea neeme põhjatipus (Kuu), kus meremehed merelt tulles käisid, samuti Saunja talu (Nis). Saunja küla Jõelähtme-poolne osa Saunjast endast põhja pool kümmekonna taluga on olnud iseseisev Saura, ka Säura küla (1693 Saura, 1725 Saeura). Vrd Saunja2. – MJ
BHO: 538;  EAA.1.2.C-I-10; EO: 106; Johansen 1929: 72, 73; Joh LCD: 596; LCD: 46r; Saks 1974: 101; Wrede 2006: 46–47, 49; ÜAN

Seeridsä nulk, kirjakeeles ka Seeritsa nulk ~ Keera nulk Senulk (külastu) Petseri rajoonis Irboska, Laura ja Pankjavitsa vallas (Pankjavitsa), 1904 Seeritsä nulk, Keerä nulk, Leega nulk, 1978, 1985 `Krõstuse nulk, Seeritse nulk, 1990 Seeridsä nulk, XX saj Radaja.  A2
J. Hurt täpsustas 1904 nulga asukohta nii: „Luhamaa nulgast hommiku ehk Irboska poole, mõlemil pool kiviteed. Õhtupools[e]id nimetatakse Leega, hommikupools[e]id Seeritsä ehk Keerä nulgaks.“ Nulga nimi tuleb edelast läbi Jugo järve Kuutsina järve suubuva Seeridsä ehk Seeritsa (vn Серица) jõe järgi. Nulka kuuluvad ↑Alaotsa, ↑Jaaska, ↑Jugo, ↑Kaatsova, ↑Keerä, ↑Kolo, ↑Kurvitsa, ↑Kuurakõsõ, ↑Labõritsa (Porovinka), ↑Lõkova, ↑Olohkuva1, ↑Olohkuva2, ↑Paaltsuva, ↑Potaluva, ↑Pööni, ↑Radaja, Sandra (vn За́дорожье), Tseronde (Чере́мново), Ugareva (Угарёво, 1904 Огаре́во Маре́во) ja ↑Vilo küla ning venestunud Halli (Дубо́во) ja Pruutsa (Пруди́ще). R. Remmel lisab siia Palorotka (Palurotka, Дубровка), Sitkova (Sitkuva, Ситково) ja Veesküvä (Veeskuva, Весёлкино) küla ning endise Troitsa (Троицкое) ning ↑Pankjavitsa mõisa. Porosluva küla paigutab ta esialgu samuti siia nulka, hiljem aga Vaaksaarõ alla. Nulga läänepoolset osa on kutsutud Leega, idapoolset Seeridsä ehk Keerä nulgaks. Keerä nimi on samanimelise küla järgi, Leega päritolu pole teada. Vrd Leego, Keerba, Keeri. – AK
Hurt 1904: XXIX; Hõrn 1990: 21; Hõrn 2009; KN; KNAB; Remmel 1978: kaart; Remmel 1985: 11; SeK: 67

Sepa2-leKaaküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Loona mõis, Meedla mõis, Pähkla mõis).  B4
1977–1997 oli Kaarma osa. Sepa küla on mainitud 1922. a rahvaloenduse materjalides, külas on Sepa talu. Sepa nimed pärinevad lisanimest, mille aluseks on sepp : sepa või isikunimi SeppJoosep. Kaarma khk-s on palju Sepa talusid, ka lisanimi Sepa on olnud levinud juba XVII saj-st. Sepa küla põhjaosas oli varem Loona mõisa Iigi karjamõis (sks Schöneichen), mis XVIII saj oli korraks iseseisev mõis.MK
BHO: 541; Buxhövden 1851: 66; KNAB; Rehepapp; SK I: 42–43, 375, 376

Siberi1-sseVNgküla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas (Kunda mõis), u 1900 Сибери-лійва (küla), 1913 Сиберикюла.  C3
Küla rööpnimeks on olnud Liivaküla (1913 Liiwaküla), mis oli ametlik a-ni 1977. Kunda mõisa vabatküla tekkis XVIII saj keskpaiku, kui hävitati muistne küla (1241 Paydola, 1692 Paidla, 1744 Paidel) ja selle saunikud asustati liivamaadele Kunda külast lõuna poole. XIX saj tekkis sinna tsemendivabriku tööliste maju, kujunes Tussulinn ja Siberilinn, millest hiljem arenes Siberi küla. Siberi nimi on Eestis antud enamasti kaugematele, üksikutele ja kõrvalisematele kohtadele. Siinsel juhul võis nimevalikule kaasa aidata talupoegade ümberasustamine. Siberi külaga on 1977 liidetud Kureküla (1922 Kure). ¤ Maa olnud siin paljas liiv. Keegi pole tulla tahtnud. Öelnud ise, et kõige viletsamad ja vaesemad saadetakse Siberisse – nii ka neid. Et maa liivane, hakati kutsuma seda küla Siberi-Liivaks. Siin saadud neli vakamaad paljast põldu – hiljem halbadel tingimustel ka heinamaad. (1962)MK
EVK; Joh LCD: 543; KM: RKM II 182, 490/1 (13) – 1962; KN; KNAB; SK II: 136–137

Sika1-le›, kohalikus pruugis-lõRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas (Haanja mõis), 1684 Tolemo Pepp, Tolemo Meus, 1688 Tallemo Sicko Peep, Tallemo Meus, 1758 Sicka Peter, 1765 Dorf Sikka.  C2
XX saj on Sika küla olnud ametlik 1930. a-tel, hiljem on ta arvatud Toodsi küla alla. 1977–1997 oli Nogu küla osa, taastati 1997. See koht on seostunud ka Tallima külale nime andnud lisanimega. Lisanimi Sika ilmub välja XVII saj lõpus (vrd 1758 Auf Tallina Sicka Meus Land Sicka Peter). Seda kanti hõlmanud *Aroküläs (1588 Ara) on ka juba XVI saj lõpus kirja pandud talupoegade lisanimed Sik ja Sikow. Sika lisanimi pärineb kõige tõenäolisemalt inimese võrdlemisest koduloomaga sikk : sika ’sokk’, kuid tuleb möönda, et selle sageli esineva lisanime taga võib mõnikord olla ka sig-alguline saksa nimi, vrd SiegfriedSikka. Sika edelaosa on Mar´amäe (Marjamäe), mis oli ametlik küla kuni 1977.ES
EAA.308.2.178; EAA.567.3.252:11, L 9p; EAA.1268.1.401:94, L 90p; PA I: 32; Rajandi 1966: 218; Roslavlev 1976: lisa 10; SK I: 379

Sikakurmu [sikakurmu] ‹-le ~ -`kurmuVõnküla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Tartu maakonnas Meeksi vallas (Meeksi mõis), 1925 Sikakurmu.  A3
Varasema nimega *Pessiva või *Pesiva. Kohalikud seda nime ei tunne ja väidavad, et küla on alati kutsutud Sikakurmuks. 1627 on koht olnud tühi, hiljem on sealt märgitud hajatalud. Küla kuulus algul Rasina mõisale, kes müüs selle 1880 koos Uulika karjamõisa, Uulika ja Issaku külaga Meeksi mõisale. L. ja I. Rootsmäe arvates tuli Sikakurmu nimi käibele XIX saj II poolel Sika talu või Sikapalu alusel, veel Rückeri kaardil 1839 on Pesiwa. J. Simm etümologiseerib Sikakurmu nime sõnadest sikk : sika ’sokk’ + kurm : kurmu ’eraldatud maakoht, sopp, nurk’. Kuna Sika-nimeline talupoeg on *Pessival elanud juba XVIII saj lõpul, on nime algusosa ilmselt isikunimi. Küllap on Sikakurmu tähistanud üht *Pessiva osa. Rootsmäede esitatud pärimus, et nimi on saadud metskitsedelt (sikad), keda Sikapalus palju olnud, on vist rahvaetümoloogia. Küla varasema nime *Pessiva ehk *Pesiva (1627 Pessweh, 1758 Dorff Pessiwa oder Streugesinder, 1790 Pessiwalt Sikka Johan, 1814 Die Streugesinder Pessÿwa, 1839 Pesiwa) jaotab Simm osadeks Pessi + va ning oletab, et nime algusosa häälikuliseks vasteks võiks olla päss : pässi ’oinas’, seega võiksid Sikakurmu ja Pessiva tähenduslikult ühte kuuluda. Järelosa -va jätab ta lahtiseks. Seletus pole siiski usutav, pealegi pole kindel, kas nimi on tegelikult Pessiva või Pesiva (vrd 1839). Sikakurmu küla idaosa on Issaku (Essäku, ↑Essaksoo) (1811 Issako, 1816 ja 1826 Essako, 1925 Issaku), mille nimi pärineb isikunimest. Sikakurmu piires on ka endine ↑Uulika karjamõis. Osa Sikakurmu (Issaku) küla taludest on Nõukogude ajal liidetud Rihtemõtsa külaga, nüüd Aravu osaga. Koha nimi on Luksõnburk [luksõn`bur´k´].MJ
Rootsmäe 2016: 602, 655, 658, 661–662, 671; Simm 1973: 85–86, 106, lisa 141; Simm 1977: 118–119; Tartumaa 1925: 476

Sipa1`Sippa ~ -sse ~ -leKul, Märküla Rapla maakonnas Märjamaa vallas, mõis, sks Sipp, 1583–1589 Sippa, 1591 Libla eller Sippa, 1664 Sipp (mõis).  A4
1414 on mainitud mõisat nimega Libell (1527 Lybla, 1597 Libell, Liebell). 1583–1589 oli Sipa küla Libella mõisa all, külanimi sai hiljem ka mõisa nimeks. Mõisa maale 1920. a-tel tekkinud asundus liideti 1977 Sipa külaga. Sipa mõis jäi Kullamaa, küla Märjamaa khk poolele. Sipa nime aluseks võiks olla isikunimi SippSibbert (Sigbert), SippoSigfrid. Kasari jõe läänekaldal (Kul) Sipa mõisast põhjas on Seljaküla, nimetatud Sipa mõisa heinamaa Seljametsa järgi (1904 Selja mets), selle kõrval oli Selja karjamõis (sks Kronenthal). Idakaldal (Mär) on Sipa küla idaosa Metsaküla (1811 Metskül, 1844 Metsakül), mille piires paikneb endine Keha karjamõis (sks Libella, 1871 Kaehha, vrd 1923 Libella talu, 1929 Libella karjamõis).MK
Bahlow 1967: 487; Bfl: II, 195, 732; BHO: 552; EAA.1864.2.VI-69:329, L 307p; ERA.T-3.24.197, L 2, 3; KN; Nimikirja 1984: 151; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/5:247, L 71; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/4:41, L 54; Schmidt 1844; Schmidt 1871

Soena [`soena] ‹-sse›, kohalikus pruugis-heVasküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Orava vallas (Orava mõis), 1684 Soynenna Pahl, 1688 Soynna Pustus Paul, 1782 Soenenna Michel, 1820 Soeninna (küla), 1923 Soena.  C1
Küla on alguse saanud hajatalust ehk puustusest, mida loetleti vahel Tabina, vahel Kõoküla all. 1688 oli talus kolm poolemeest, lisaks Paalile (Paul) Jurka (Jurcka) ja Ivan (Ifwan). 1977–1998 oli Soena ametlikult Tuderna osa. Külanimi on lühenenud liitsõnalisest nimest Soenõna ’hundi nina’. Kuigi nõna on tihti maastikus esinevate neemikute liigisõna ja Soena küla ümbruses Piusa jõe orus leidub lisaorgude „ninasid“, on Soenõna lisanimi tõenäoliselt pandud inimest iseloomustava väljendina. Vrd peninukk, pininukk, koerakoonlane jt nimetused, mis on algupäraselt tähistanud mongoliidset sõjameest. Mari keeles leidub samasugune liitsõna pinereške tähenduses ’salakuulaja, spioon’, nii et nimetuse algne motivatsioon võib peituda metafooris saaki luurava koera või hundi ninaga.ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.1865.2.141/2:58, L 57; EAA.1271.1.226:52, L 1553; EEW 2000: peninukk; Roslavlev 1976: lisa 3; ÜAN

Soodi-le›, kohalikus pruugis-lõRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Haanja mõis), 1796 Södi, 1900 Дер. Зоди.  A2
Soodi küla nimi pärineb tõenäoliselt sellest, et tegemist on asustusega väikese järve ehk soodi taga, asustuskeskuse poolt vaadates. 1684. a kaardi järgi on selles kohas elanud Wackare Hans. Külanime on seostatud ka eraldi paikneva Rummuli taluga (nt 1765 Dorf Rummuli (Wakkare) ja 1796 Dorf Rummuli-Wakkare oder Södi). Veel 1871. a kaart annab külanimeks Vakari (Ваккари). Soodi järve on 1638 ja hiljemgi nimetatud Rummuli järveks. Ka Rummuli talunimi on vana (u 1683 Rummale Märt, ? 1684 Täppe Andre). Vrd Vakari. – ES
EAA.1268.1.403:214, L 185p;  EAA.3724.4.1858, L 1;  EAA.308.2.178, L 1;  EAA.308.2.225, L 1; EAA.1268.1.401:80, L 76p;  LVVA.6828.4.380, L 1; Rev 1638 I: 159

Soohara [`soohara] ‹-sse›, kohalikus pruugis `Suuhara-`harraRäpküla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Veriora vallas (Palo mõis), 1582 Suhar, 1584 Suhara, 1627 Soharra, 1839 Soohara.  B2
Küla on välja kasvanud Süvahavva külast. Sõna hara väljendab Räpina kohanimedes mitmel pool tähendust ’haru’, nt Palkhara, Inghara, vrd ka *Mõtshara (Plv), Vagula küla vanu nimesid. Soohara nimi võikski tähendada jõeäärsest emakülast tasasele, soisele maale ulatuvat asustuse haru. Soohara põhjapoolseid talusid kutsutakse Lehesjärveks. Soohara külast on välja kasvanud veel noorem küla või külaosa Hundilaanõ. Selle nimi võib pärineda 1670. a talupojanimest Hunti Jürgen. XIX saj arvati Hundilaanõ Veriora mõisa maade hulka ja praegu kuulub see Räpina valla Võiardi küla piiresse. Vrd Vagula, Võiardi. – ES
PA I: 93, 141; Rev 1624/27 DL: 73; Roslavlev 1975: 15, 28; Rücker

Suislepa [`suislepa] ‹-`leppa ~ -sse›, kohalikus pruugis `Suistle Trvküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Tarvastu vallas, 1583 Suslo, 1601 Sustell, 1624 Suestla, 1638 Suislakill, 1693 Susläp Håff, Suuslephoff, 1782 Suislep, Suisleppa mois.  A1
1725. a-st iseseisev mõis (1731 Suistlep). XVIII saj lõpul jagati Vana- ja Uue-Suislepa mõisaks (sks Alt-Suislep, Neu-Suislep). 1920. a-tel tekkis mõlema mõisa maade väljajagamisel Suislepa asundus, mis 1977 muudeti külaks. lep-lõpuline nimi on varasemates allikates esinenud rööpselt st+la-lõpulise nimega. Esimese tähendus on ’lõpp, ots’, see on tähistanud koha asendit Tarvastu suhtes, vrd lähedal asuv Kivilõppe. Nime algusosa on kõige tõepärasem seostada sõnaga suu Õhne jõe laia ja soise suudme tähenduses. Suistle võib olla olnud „suudmes elavate inimeste koht“. Arheoloogia andmed näitavad, et siin on elatud keskmisest kiviajast peale, kui Võrtsjärve laht küündis veel sõna otseses mõttes Suislepa keskuseni. E. Jaanus on Suislepa nime algusosa seostanud sõnaga suistmekoht ’nooda väljatõmbamise koht’, kuid Tarvastus on selles tähenduses olnud kasutusel sõna emäauk. Jaanus annab ka sõna suiste teise tähenduse ’palkidest ehitatud parv nooda väljatõmbamiseks mudasel kaldal’. L. Tiigi esitatud Saaremaa XVII saj maaraamatute rohkete ste-lõpuliste lisanimede hulgas, milledest paljud on isikunime mitmuse omastavad, leidub ka Sueste ~ Suiste Olli (1623, 1626 Kapra) ning Soiste Hans, Suiste Tonno (1617–1619 Tagavere). V. Pall arvab samuti, et sellise lõpuga külanimed võivad olla tuletatud isikunimedest või siis olla lähtunud sõna pea tähendusest ’ots, tipp’. Suislepa jaguneb endiste mõisate järgi ka praegu kaheks osaks: Uue-Suistle kirdes ja Vana-Suistle edelas. Arvatavasti oli Vana-Suislepa alal XVI saj ka mõis nimega Finckenhof, mis XVII saj oli uue omaniku nime järgi Butlershof vähemalt a-ni 1690. Uue-Suislepa alal võis olla samal ajal Schulzen Hof (1601 Vitingkhof). Suislepaga on 1977 liidetud Kirikuküla (1970), Moori (1970) ja Veneküla (1909 Weneküla). Suislepa loodeosas on Kübenü (Kübeme) talud.MKu
BHO: 567;  EAA.567.3.121, L 18; ENE-EE: VIII, 685; EVK; Hupel 1774–1782: III, 328; PA IV: 144; Rev 1601: 128, 132; Rev 1624 PL: 80; Rev 1638 II; Tiik 1976a: 417; Uustalu 1972: 234

Suurekõrve [suurekõrve] ‹-`kõrbe ~ -sse›, kohalikus pruugis`Suurde`kõrbeKuupaik (küla) Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kolga mõis), 1834 Suurekorwe (Kõnnu Kolgaküla vabadik), 1871 Surekorw (talu), 1923 Suurekõrve.  A2
Liideti 1977 Kolgakülaga. Külale pandi alus XIX saj I poolel. Esimene talu rajati Suurekõrve metsa Kolga Hara Suursoo ja Kõnnu Kuivoja soo vahelisele seljakule 1833. Rahvapärimuse järgi oli siia asunud Kõnnu Kimbalu küla kaotamise järel sealse Kadapiku talu peremees Mikk. XIX saj lõpul oli külas seitse talu, kuid 1938, kui küla liideti Kõnnu vallaga, ainult neli hajakülana. Küla on saanud nime metsa järgi, kuhu esimene talu rajati.MJ
KN; KNAB; Schmidt 1871; Tarvel 1983: 94–95; Vilbaste 1956: 174; ÜAN

Suure-Rakke1 [suure-`rakke] ‹-`Rakke ~ -sseSimküla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas, kuni 2017 Rakke vallas (Liigvalla mõis), 1564 Racke, 1796 Gr. Rakke.  C3
1977–1997 oli Rakke aleviku osa. Viimane on oma nime saanud Suure-Rakke ja Väike-Rakke külalt. Vihjamisi peab L. Kettunen võimalikuks, et nime lähtekoht võiks olla rahk ’paekivi’, kuid ta oletab ka muistset isikunime *Rakka, *Rakkoi, *Rakkei ja toob võrdluseks veel sõna rake : rakke ’piire, ääris(tus)’, nt kaevu rakked. Vrd Rakke, Väike-Rakke1. – MK
EO: 280; Ungern-Sternberg 1912a: 76

Suur-Rahula [`suur-rahula] ‹-ssePöiküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Orissaare vallas (Tumala mõis), 1561 Rauele (vakus), 1645 Gr.-Rauele, 1798 Gros Rahul.  B2
1977–1997 oli ühendatud Väike-Rahulaga ametlikult Rahula külaks. Kui tegemist on vana la-liitelise nimega, siis eeldaks algusosana isikunime. Võimalik aga, et -la on lühenenud näiteks sõnast laid juba varakult, sel juhul sobiks algusosaks rahukari, meremadalik, laid’. Suur-Rahula loodeotsas paiknes varem Aru (u 1900 Аро), endine popsiküla. Vrd Väike-Rahula. – MK
BHO: 479; EAN; KNAB; Mellin; Rehepapp; Troska 1987: 100

Sõõru-leMMgküla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Pala vallas, 1745 Söro körtzist Jöemöisa wallast, 1796 Söro (kõrts), 1811 Söroscher Krüger Caspar Maddis, u 1866 Корч. Серро.  A3
Küla on hiline, esimest korda nimekirjas 1970. Varem oli seal Sõõru metskond ja enne seda Jõe mõisa alla kuulunud Sõõru kõrts. Nüüdispiires hõlmab küla endise Jõe ja Kudina mõisa maid. Nimi tuleneb sõnast sõõrd : sõõruale; heinamaa, põld; aed, tara’.PP
KNAB; Mellin; PTK I: 229; Vene TK 126

Taevere [`taevere] ‹-`verre ~ -sseSJnküla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Suure-Jaani vallas, mõis, sks Taifer, 1583 Taiuer (küla), 1638 Tayfer (mõis ja küla), 1797 Taifer, Taewerre (mõis ja küla).  B4
Maavaldusena on Taeverest teateid a-st 1524, kui Jost Brinckenile läänistati kõrtsikoht ja maid Valula (Suure-Jaani) khk-s. Mõis rajati XVI saj keskel. 1583 oli küla tühi. 1638 on mainitud külana, kuid lisatud, et seal on karjamõis. Mellini kaardil 1797 ja Rückeril 1839 on nii mõis kui ka küla. Kaartide põhjal asus Taevere küla mõisast loodes ja jäi XX saj Reegoldi mõisa (ning küla) piiresse. Taevere mõisa maadele tekkis 1920. a-tel asundus, al 1977 küla. Nime algusosa jääb etümoloogiliselt hämaraks, see võib olla vorm mingist vanast isikunimest, vrd liivi XIV saj Tayden, Symon Tayte, soome XIV saj sugunimi Taijalainen, Viljandimaal XVII saj lisanimena Taja Toenniss. Tänapäeva sõnavarast on kirjapanekuile häälikuliselt lähedasim tai(liha), vrd ka taid : taiuaru, taip, oid’ ja taig : taia ’nõiatemp’. L. Kettunen on nimevasteks pakkunud ebausutava taeva veere. Vrd Tõivere. – MK
ENE-EE: IX,185; EO: 307; Hagemeister 1836–1837: II, 201–202; PA IV: 151; Rev 1638 II: 87; Stoebke 1964: 66, 171

Tagajõe [taga`jõe] ‹-leIisküla Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas, kuni 2017 Tudulinna vallas (Tudulinna mõis).  B3
1970. a-tel Ojaküla-Tagajõe (vrd 1844 Oia ja Karja), al 1977 Tagajõe. Küla jaguneb kaheks osaks: Ojaküla lõuna pool ja Tagajõe põhja pool. Tagajõel oli karjamõis (u 1900 Тагая). Nimi on pandud jõe järgi, Tagajõgi on Rannapungerja jõe parempoolne lisajõgi, mis saab alguse Tudu järve ümbritsevast Järvesoost ja suubub Rannapungerja jõkke Tudulinnast kagus.MK
KNAB; Schmidt 1844

Tallima [`tallima] ‹-le›, kohalikus pruugis-lõ ~ `TallimilõRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas (Haanja mõis), 1638 Thallima Pustus, 1684 Tallma Iwan, 1688 Tallema Ifwan, 1758 Tallina, 1765 Dorf Tallima.  C2
Tallima oli 1977–1997 Taudsa küla osa. Haanja mõisa ääremaale tekkinud küla nimi esines samas mõisas ka hilisema Sika küla peremeeste lisanimena (1684 Tolemo Meus ja Pepp, 1688 Tallemo Sicko Peep, 1758 Tallina Sicka Meus). Nime päritolu pole selge. Tallima nimega võiks seostada talupoja nime 1626 Puntall, 1627 Punthall, 1630 Puatal Ketra. Tema talu asukoht *Aroküläs ei ole teada, kuid võiks arvata, et 1638 tühi olnud Tallima puustus oli kellegi Talli maa. Tall oleks siis eesnimi, vrd XVI saj Läänemaal Hanno Tallipoick. See seletus pole laitmatu Tallima nime III välte tõttu. Tõenäolisem lähe oleks ehk eesnimi (pühakunimi) Panteleimon, millest on võinud lüheneda nii *Puntall kui ka *Tallim. Nime alguse ta-d aitab selgitada pühakunime saksa kuju Pantaleon, vrd ka Võrumaa perekonnanimi Pantalon. 1758. a nimekuju -n- on ilmselt kõrvalekalle nime tegelikust hääldusest. Tallima nime seostamine kohanimega Tallinn pole õige. Analoogilist rahvaetümoloogilist muutust võib vahel kohata Danieli nimest pärinevas talunimes TanilaTalina. Vrd Tali, Sika1. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.567.3.252:11, 15, L 9p, 12p; EAA.567.3.180:4, L 4; Mägiste 1929: 47; Rev 1624/27 DL: 77; Rev 1638 I: 175; Roslavlev 1976: lisa 1, 10

Tallinna viipenimi. Kohamärk osutab Viru väravatele.
Tallinn [`tal´`linn] ‹-`linna› – Eesti pealinn, 1535– tallyna lynnhall (alalütlev).  B3
Tallinna eestikeelset nime on esimest korda mainitud ametivandes ordumeister Hermann Brüggeneile (oli ametis 1535–1549) ja Tallinna linnale. Nimi koosneb selgelt kahest poolest, järelosaks on sõna linn, nagu näitavad ka mõned XVII saj kirjapanekud (1689 Tal-Linnas, 1696 Tal-Linna). Nime algusosa seletatakse tavaliselt taanlasi tähistava sõnaga, usutavasti on nime areng toimunud järgmiselt: Tanin lidnaTanillidnaTalilinnaTallinn(a). Selle seletuse kasuks räägivad mitmed asjaolud. Vanades rahvalauludes esinevad kujud Tänne linnas (Kuu), tääne linne (Jaa), täänilinnas (Pär), Tääne linna (KJn) viitavad kõik taanlastele (laen saksa sõnast Däne ’taanlane’). Ka soome ja karjala rahvalauludes, mh „Kalevalas“ esineb Tanikan linna. Kraasna eestlased tundsid kohta nimega Tainliin. Teadmine, et Tallinn tähendab taanlaste linna, on üsna vana ja oli XIX saj üldtunnustatud, juba S. Vestringi sõnaraamat (koostatud põhiosas 1710.–1720. a-tel) esitab Tallinna vastena Tallin ehk Tani-Lin ning vastava seletuse esitab A. W. Hupel 1774. Nimi selles tõlgenduses viitab linnusele praegusel Toompeal, mille taanlased 1219 vallutasid (Henriku Liivimaa kroonika nimetab seda juhuti castrum Danorum ’taanlaste linnus’). Seega on nimega alguses tähistatud Toompea linnust, hiljem on ta laienenud all-linnale. Märgitagu, et varasemas nimes kajastub lühikeste häälikutega rahvanimetus tani ’taani’, aga XIX saj kirjutati nimetust valdavalt võõrapäraselt (Daani) ja rahvalauludest on vanade vormidena teada tanimark, tammerk, tammark (‹ Danmark) jm. Rahvalauludes esinevad ka teisendid Talilinna ja Tallilinna. P. Ariste peab neid *Taanilinna vaheastmeteks, ent mh on see andnud alust oletuseks, et Tallinn on algselt olnud *Talilinn, mis on viidanud endisaegse sadama piirkonnas olnud rahvusvahelisele talvituskohale. Siiski näib esimene seletus kõige veenvamana.

Tallinna nimi esineb eesti murretes sageli lühemal kujul, vrd Põhja-Eesti II-välteline Tal´lin(n), Lääne-Eesti Tal´in(a), Lõuna-Eesti `Tal´na linn ~ liin. III-vältelist nimekuju `Tal´linn kohtab Põhja- ja Lõuna-Eesti idaosas. Tänapäeva ametlik nimekuju on Tallinn, täpses häälduses `Tal´l+`linn, sest nimi lõpeb liigisõnaga linn. 1920.–1930. a-tel vaieldi selle üle, kas nimi ei peaks olema Tallinna, nagu on omastavalised teised Eesti asulanimed; kuni 1933 olid nii Tallinn kui ka harvem Tallinna ametlikus tarvituses.


Tallinna saksakeelne nimi Reval ja selle teisendid (nt eestirootsi Räväl, Rävul, soome Rääveli, vene Ревель) on algselt olnud maakonna nimi (ladina Revalia, ↑Revala). Henriku Liivimaa kroonikas on Tallinn algul mh castrum quondam Revelensium ’revalaste kunagine linnus’, hiljem juba Revele, Revelis vms. Vaheastmena on ka saksa keeles olnud Rævelburgh ’Revala linnus’. On usutav, et Revala maakonna nimi on põhimõtteliselt sama mis ↑Rebala külal (Revala ise on kirjakeeles kinnistunud saksa nimekuju kaudu; rahvakeeles seda nime ei ole säilinud). Teised nimeuurijad on Reval’it sageli seletanud germaani keelte abil, pakutud on seletusi leetseljakust (rts revel ~ rävel) kuni süütu hirvekukkumiseni (sks Rehfall, sinna juurde käis legend, mis sidus nime tekke vanalinnas oleva Kitseaiaga).

Henriku kroonikas on 1219 ja 1223 Tallinna nimeks veel Lyndanise. Seda on E. Ahrensile tuginedes seletatud vanarootsi sõnadega linda ’kesamaa’ + näs ’neem’, mh soome keeles on XVII ja XVIII saj olnud kasutusel Kesoi ja Keso, rahvalauludes Kesoniemi, mis oleks Lindanäs’i otsene tõlge. Motiveeritum näib siiski E. Roosi seletus, kes tuletas nime sõnadest linn + ase (*Lidnanasõn). Lindanisa on ka mõnes rahvalaulus. Sel juhul oleks Lyndanise/Lindanäs eesti nime rahvaetümoloogiline mugandus. Mõni teine uurija seda seisukohta siiski ei jaga, välja on pakutud ka skandinaavia lind ’peatuspaik’ (L. Tiik) ja alamsaksa linde ’pärn’, samuti ’tüma, pehme’ (K. Kaplinski). Usutavasti on sama päritolu vene bõliinades esinevad nimed Леденец ja Лиденес. Kui Roosi seletus on paikapidav, siis on Lyndanise tõenäoliselt tähistanud kitsamalt Toompead. On mitmeid uurijaid (sh A. Saareste), kelle arvates on Tallinna vanim eestikeelne nimi lihtsalt Linn (*Litna).

Vene kroonikates esineb al 1223 kuni XVIII saj-ni Tallinna nimena veel Колывань. E. N. Setälä, P. Ariste jt järgi pärineb see eesti sõnast kalev(a) ’tugev’ (*Kalõvan lidna ’tugev linnus’, võimalik, et Kaleva on ka olnud isikunimi). Põhjendamatud on katsed siduda seda nimekuju araabia geograafi al-Idrīsī 1154 mainitud nimega قلوري/qlwry (ekslikult loetud قلوني/qlwny ehk Kaleweny – araabia kirjas täishäälikuid ei märgita, seepärast on kõik lisandused oletuslikud), mille pakkus 1925 välja R. Ekblom ja mida täpsustas 1930 O. J. Tallgren-Tuulio. Tallinna eestikeelse nimena on rahvalauludes ja vanades sõnaraamatutes olnud ka Kiviküla (1732 kiwwi-külla, vrd ta on öppinud omma kele kiwwikülla järrele ’ta räägib Tallinna mittesaksa keelt’). P. Ariste peab seda kujundlikuks nimeks, nagu on nt Kilulinn. 1993. a-st jaguneb Tallinn kaheksaks linnaosaks: ↑Haabersti, ↑Kesklinn, ↑Kristiine, ↑Lasnamäe, ↑Mustamäe, ↑Nõmme, ↑Pirita ja ↑Põhja-Tallinn.
Vrd Revala, Rälby. – PP
Ariste 1976: 49–53; Eesti keele vanimad 1997: 61; HLK: XXIII, 2, XXIV, 7, XXVII, 3, XXIX, 7; Hupel 1774–1782: I, 320–322; Idrîsî 2000: C7S4; Johansen 1951: 53–70; Kallas 1903: 41; Kaplinski 1976: 239; Leimus 1997: 23–26; Mäeväli 2010: 83–90; Neus 1849; Peegel 1959: 27–28; Roos 1963: 605–612; Saareste 1934; Saareste, Cederberg 1927–1931: 184, 362; Simm 1975b: 572–573; Tallinn 2004: II, 202–203, 212; Tarvel 2004a: 1–9; Tarvel 2013: 94–101; Thor-Helle 1732: 115; Tiik 1976c: 42–43; Treier 1998: 225–238; Vestring 1998: 70

Tammevaldma [tamme`valdma] ‹-sseVõnküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Mäksa vallas (Mäksa mõis), 1582 Thammewald, 1584 Tamowald, 1627 Tammakuella, 1715 Tammewalmast, 1766 Tammevaldma K., 1796 Tammawaldma, 1923 Tamme.  B2
Nimi on liitnimi, kuid XIX saj on küla hakatud nimetama lihtnimega Tamme. XX saj oli see küla ametlik nimi, kuni 1977 muudeti nimi tagasi Tammevaldmaks. J. Simm oletab liitnime algusosaks puunimetust või sellest tuletatud isikunime. Et rahvatraditsiooni järgi olevat küla oma nime saanud põlise ohvritamme järgi, mille Võnnu kirikuõpetaja 1787 lasknud maha raiuda, tundub tõenäolisem puunimetus, seda nii liht- kui ka liitnime puhul. Liitnime järelosana näeb Simm olenevalt erisugustest varasematest kirjapanekutest kas sõna vald : valla või valdma. Viimane sõnana ei esine, kuid Simm toetub V. Pallile, kes on MMg Tammevaldma talunime seletades pidanud seda sõna valgam : valgma ’väike sadam, paatide randumiskoht’ häälikuliseks variandiks. Simm leiab, et see mõttekäik Võnnu külanime puhul sobib, kuna küla asub Luutsna jõe ääres ning ümbruskonnast on kirja pandud teisigi Valgma või Valdma nimesid. Simm lisab teisegi Palli mõttekäigu, et järelkomponent koosneks omakorda kahest osast vald + maa, kuid vaevalt see siiski arvesse tuleb. Lisagem siia, et vepsa keeleski esineb samas tähenduses tavalise g-lise variandi kõrval mitmusliku sõnana valdmad. L. ja I. Rootsmäe oletavad, et nimel on ka mingi seos XV saj läheduses olnud Tammanpe mõisaga, mis hiljem ühendati nähtavasti Kaagvere mõisaga. Tammevaldma kaguosas on endine Olli küla, mida on kirikuraamatutes esmakordselt märgitud 1760. a-tel, kuigi Olli Pedo oli siin juba XVII saj lõpul. Olli ühendati Tammevaldmaga juba enne 1920. a-id. Võllimäe talude ühisnimetus XX saj I poolel oli Võlli küla, ka Võllinukk. ¤ Ennemuiste asus praegusest Käre talust umbes 1/8 kilomeetrit eemal üks tamm. Tamm oli alt sile, aga ülevelt kolmeharaline. Igal Tennise päeval käidi ohverdamas ja siis viidi Tennisele sea päid. Tamme all seisis kivi, mille pääl ohverdati. Kivi oli südame moodi ja sellel auk sees. Pärast, kui sakslased meie maale tulid ja ristiusku kaasa tõid, ei tahtnud rahvas ristiusku vastu võtta, vaid käisid ikka tamme all Tennist austamas. Siis raiuti tamm sakslaste poolt maha ja ohvrikivi viidi soo ääre, kus ta kummuli maa sisse lasti. Aga külm kergitas kivi üles ja mineval aastal lasi peremees ta kogemata puruks. Tamme asemele aga kasvas teine tamm, mis praegugi veel kasvab. Kui vana tamm veel mühas, siis oli ümber küla raudaed. Küla sai säält oma nimetuse ja küla kutsutakse praegugi Tamme külaks. (1929) Vrd Iidlase. – MJ
KM: ERA I 2, 631/3 (1) – 1929; KNAB; Mellin; Rootsmäe 2016: 169, 174–175, 179–180, 193; Simm 1973: 113–114, lisa 197; Simm 1975a: 196–197; Tartumaa 1925: 476; ÜAN

Tarakvere-`verre ~ -sseTrmküla Jõgeva maakonnas Mustvee vallas, kuni 2017 Saare vallas, mõis, sks Terrastfer, 1599 mojze Tarakwer, 1601 Taragwer (mõis), 1666 Terrastfer.  C1
Mõisast on teateid 1551, kui see läänistati Jurgen Wulffile, nimepidi on mõisat mainitud 1599. Oli 1920. a-tel asundus, ent juba 1930. a-tel läks kirja külana. L. Kettunen on nime algusosaks oletanud *Tarhakka, seostades seda küsivalt sõnaga tara, soome tarha. Saksa pruugis olnud nime Terrastfer seob Kettunen sugunimega *Terane. V. Pall leiab, et nii eesti kui ka saksa nimekuju lähtub samast allikast. vere-lõpu ees olev -k- viitab sageli isikunimele, -st- tavaliselt sugunimele. Seega pole võimatu, et isikunimest *Tarak on hiljem saanud sugunimi *Tarast-. Isikunime seos sõnaga tara jääb siiski oletuslikuks. 1977 liideti Tarakverega Jaskamurru küla.PP
BHO: 590–591; EO: 295; PTK I: 235–236; P XVI: 133; Rev 1601: 161

Tareste1-ssePhl, Reiküla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Pühalepa vallas (Kärdla mõis), 1565 Tharis Petter, 1688 Torräst, 1798 Tarrist (talu).  A1
Tareste oli XX saj tuntud peamiselt metsavahikohana, omaette külaks eraldati ta Tubalast 1997. P. Ariste on nime algkujuks pidanud ne-tuletise mitmuse omastavat sõnast tara, sm tarha, samal seisukohal on M. Meristo. L. Tiik on oletanud, et nimi viitab sisserännule Saaremaalt. Vrd Tareste2. – MK
HK: 246

Tartu viipenimi. Kohamärk osutab kas Tartu linnavapil kujutatud ristatud võtmele ja mõõgale või Põhjasõja-aegsetele kahuritele.
Tartu [`tartu] ‹`Tartu ~ -sseNõo, TMrlinn Tartu maakonnas Tartu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 linn omaette haldusüksusena, 1211 ladina castrum Tharbatense (kindlus), 1225 ladina in Tarbato, 1550 alamsaksa Darbt, 1660 tarto, 1708 Tardo(-)Liin (tartu keeles), 1796 Tarto Lin; sks Dorpat (al XVII saj), läti Tērbata, Mētraine, vn Юрьевъ (1030, ka 1893–1918), Дерптъ (a-ni 1893), Salatsi liivi Tǟrbot.  C1
Tartu oli muinaseestlaste Ugandi maakonna keskseid linnuseid. Sai linnaõiguse arvatavasti XIII saj keskpaiku; raadi (st ka linna) on esmakordselt mainitud 1262. Kohanime selgitamisel on enamik autoreid lähtunud ladinakeelsetest nimekujudest Darbete, Tarbatum jt, mida on õigusega peetud häälikuliselt kõige lähemateks muinaseesti sõnale. Kõige usutavam on P. Ariste oletus, mille kohaselt muinaseesti *Tarvatu (autoril *Tarvato) lähtub üldsõnast tarvas ’Euroopa piison’, millele on liitunud -tu, ning tähendab nendest loomadest rikast paika (vrd ka Kobratu jt). P. Ariste pidas loomanimetust indoeuroopa (täpsemini iraani või mõnest sarnasest keelest jäänud) substraatsõnaks; teisalt on oletatud balti päritolu, vrd leedu tauras ’tarvas’. Teatavasti leidub tarva-nimelisi kohti nii Eestis (nt Tarvasjõgi, *Tarvanpää) kui ka Soomes (Tarvaala, Tarvasjoki, Tarvaspää). P. Ariste oletusele oli XIX saj keskpaiku juhuslikult üsna lähedal F. v. Erdmann oma fantastilise seletusega, et Dorpat seonduvat turgi sõnadega tur ’pühvel; härg’ ja but ’ebajumal’; esimesest olevat tekkinud Thor (samuti türann, turgi), teine aga ühenduvat Buddha’ga.

Enamik nimeuurijaid on seostanud linna nime algusosa jumaluse Taara nimega. Pikka aega toetati L. Meyeri seisukohta, mille kohaselt Tarbatu tuleneb sõnadest Taara ja pada või pado ’madalik’ (eeskujuks Henriku Liivimaa kroonika Maianpata). J. Tõnisson pidas võimalikuks lähtuda sõnast pada ’pott; katlakujuline org’, seega võinuks tegu olla Taara oruga või oruga Taara mäe jalamil. N. Anderson oletas pigem tähendust ’tamm (tammi)’ (vrd sm pato), niisiis Tartu tähendaks Taara küngast või tammi. Osa uurijaid (nt A. Knüpffer, F. R. Kreutzwald) seostas linna nime Henriku kroonika sõnaga Tarapita (Kreutzwaldil ’Taara ehk Töri pütt = Uku vakk’). Aegade vältel on Tartu nime osistena välja pakutud kõige erinevamaid, kuid ehituselt või tähenduselt täiesti sobimatuid lähtesõnu, nagu tara ’aed; aedik’ (Ch. v. Stackelbergi järgi Tartu ‹ *Tara-padu ’kindlus madaliku ääres’), tarbetu ’mittevajalik’ (H. Neus, E. Roos), tardenud ’tardunud’ (J. Karlsoni järgi ’tarretaja ehk talve linn’), tarvastama ’nõiduma’ (L. Kettunen), tatarlane (J. Lenz), *paato ’lai (ohvri)kivi’ (J. Ratas) ja sks Dorf ’küla’ (C. Schirren). Ühe kurioosumina on oletatud isegi Tartu foiniikia päritolu.


Ülemsaksa Dorpat ja vn Derpt on loodud alamsaksa nime baasil. P. Johansen on selle arengukäiku kujutanud nõnda: TarbeteDarbeteDerpteDörpt (dörp ’küla’ mõjul) › Dorpat. P. Ariste oletusel tekkis laenamisel b-line nimekuju seetõttu, et *Tarvattu võeti alamsaksa keelde läti keele vahendusel. Saksa nime päritolu kohta kirjutas C. Kelch juba 1690, et see lähtuvat alamsaksa väljendist dar bet ’seal kaugemal’ (I. Leimuse tõlkes) või ’sinnamaani’ (E. Tarvel), esitades kroonikas vastava pärimusloo. Eestikeelses tekstis on nimekuju dörpt kasutatud 1589. Tartu esmamainimise nimekuju 1030 Jurjev on pandud vallutatud alale linnuse rajanud Kiievi suurvürsti Juri Vladimirovitši (nimetatud Jaroslav Tark) ristinime järgi (võetud kaitsepühaku Georgiuse järgi). Emajõe järgi nimetatud läti Mētraine pärineb tõenäoliselt üliõpilastelt. Üldtuntud on Tartu ümberütlev nimi Taaralinn (nt 1902 ka raamatu väljaandmiskohana), mis esialgu seondus vist Tartu nime keeluga tsaariajal al 1893. Tartut nimetati veel Emajõe Ateenaks peamiselt omaaegse klassitsistliku, rohkete sammastega Kaubahoovi järgi.

Tartul eristatakse 17 linnajagu: ↑Annelinn, ↑Ihaste, ↑Jaamamõisa, ↑Karlova, Kesklinn, ↑Maarjamõisa, Raadi-Kruusamäe (↑Raadi2), ↑Ropka, Ropka tööstusrajoon, Ränilinn (↑Räni), ↑Supilinn, ↑Tammelinn, ↑Tähtvere, Vaksali, ↑Variku, ↑Veeriku, Ülejõe. Nende nimed pärinevad enamasti linnapiiridesse jäänud mõisate nimedest. Tartu on laienenud ka ümbritsevate külade arvel, nt loodepiiril Aruküla (tuntud liivakivikoobaste poolest, liideti Tartuga 1977; ? 1582 Arakiel), Alevaküla (↑Karlova) ja ↑Variku.
¤ Ebarahvaliku loo kohaselt on Tartu nimi tekkinud nõnda, et linna ehitamise alguses lahkunud Taara oma tammikust, mistõttu linn jäänud Taarata (Taaratu linnTartu). Vrd Rakvere, Tarva, Tarvastu. – EE
Ariste 1961: 253–254; Ariste 1981: 21–22; Bfl: I, 786; BHO: 53–55; EES: 517; Eisen 1925: 54, 55; ENE-EE: XII, 575; EO: 252–254; Erdmann 1850: 38, 40, 46, 47, 50; Hansen 1848; HLK: 126, 290; Karlson 1907; Kelch 2004: 57; Kingisepp, Ress, Tafenau 2010: 654; KM: E I 60 (415); LUB: VI, 4; Mellin; Meyer 1899; Mühlenbach 1925–1927: 622; Neus 1852: 885 jj; Pajusalu, Winkler 2011: 182; Pullat 1980: 40; Rajandi 2011: 64; Ratas 1920: 124; Raud 1975: 127; Rev 1624/27 DL: 132; Rätsep 1980; Saareste, Cederberg 1927–1931: 4, 5, 306 jj; SPK: 448; Stackelberg 1921; Tartu 1924

Tatra [`tatra] ‹-leKamküla Tartu maakonnas Kambja vallas (Vastse-Kambja mõis), 1721 Tartara, 1796 Tatra (veski), 1839 Tattra (veski, jõgi), u 1866 Тартра.  C3
Tatra nime kannavad ka jõgi, mägi ja lammorg. Esisilbis oli -r- 1688 (vrd talupoegade lisanimed Tartare Hans, Tartare Jochan), al XVIII saj-st esinevad ka r-ita vormid. Nimi lähtub oletatavast sõnast tatar, *tartar, kuid kas see tähistas kohanimes põlluvilja või rahva liiget, jääb selgusetuks (vrd ka sm kohanimed Tattara ja Tattarisuo). Praeguse küla piiridesse jääb Kiisamõisa karjamõis (sks Sophienhof). Madise küla idapiiril on Vana- ja Vastse-Tatra talu (1839 Tartra talud), mis pole arvatavasti seotud Tatra külaga.EE
KN; KNAB; Mellin; RGADA.274.1.172:84, L 82p; Rücker; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/35:172, L 174p; SPK: 449; Vene TK 126

Taudsa-le›, kohalikus pruugis ka Taudsakülä-`küllä›, kirjakeeles varem ka Tautsa Rõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas (Haanja mõis), 1688 Tautze Jahn, 1758 Tautza Mick, 1765 Dorf Tautsa.  C2
1684. a kaart näitab, et praeguse Taudsa küla kohas elas hajatalus Kållest Kasten. 1688 oli talle (siis Kollo Kersten) poolemeheks tulnud Tautze Jahn. Taudsa (Taußa) lisanimi Haanja mõisa piirkonnas oli siis kõige rohkem levinud Jaanimäe ja Kaaratautsa kandis. Veel üks talurühm, 1684 Waicka Taus Hand ja Waika Taus Mickel, on praegu Toodsi küla ja juba 1638 mainitud kui peremees Waygo Todz (*Väiku Toots). XVII saj kirjapanekutes on väga harilik eesnimi Toots ja harvemini esinev Tauts tihti segamini läinud. Kohalike talupoegade jaoks olid need eri nimed, omastavas vastavalt Toodsi ja Taudsa. E. Rajandi on nii nime Tauts kui ka Toots aluseks pidanud vanasaksa Teuzo vormi algnimest Theoderich, kuid möönnud ka muinaseesti Tõut(u) nimeosise eeskuju nende nimede kujunemisel. Vrd Toodsi2, Tõutsi. – ES
EAA.567.3.252:12, L 10p; EAA.1268.1.401:98, L 94p;  EAA.308.2.178, L 1; Rajandi 1966: 165; Roslavlev 1976: lisa 10

Tegova-sse›, kohalikus pruugis-heVaspaik (küla) Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Mikitamäe vallas (Orava mõis), 1627 Tegota Thomas, 1630 Thogowi Thomas, 1638 Tegwa Thomas, 1684 Tegowa und Obliko Pustus, 1798 Teggowa (küla), 1839 Teggowa (karjamõis), 1850 Tegowa Kersna, 1866 Оз. Дегово (järv), 1875 Teggowa (karjamõis).  A2
Tegova oli kaua Vastseliina hajatalu ja väikeküla, XIX saj rajati talude asemele Orava mõisa karjamõis. 1920. a-tel jagati see asundustaludeks. Küla liideti 1977 Järvepääga. Nime päritolu pole selge. Kui lähtuda esmamainimisest Tegota ja oletada, et nimi on hiljem analoogia mõjul siirdunud ova-lõpuliste nimede sarja, siis näib nimes sisalduvat vene laensõna tegat, tögat, t´okat ’tökat, kasepuust aetud vedel tõrv’ (vn дёготь). Hääbunud sõnakuju tegat on peetud ka läti keele kaudu laenatuks, vrd läti deguts ~ degots. Metsade keskel asuva Tegova puhul sobiks tökat nimemotiiviks hästi. Venepärast isikunime oleks siit raskem otsida. Tökatiajaja tähenduses on perekonnanimena levinud teistsugune tuletis Дегтярёв. Leidub ka vana tökati sõnaga identne isikunimi Деготь (1495). 1684. a Obliko Pustus esineb nimena juba 1588 (Thocz na oblinkowie). Nimi on tänapäevaks rännanud Tegova-Varsaoja kandist Kolodavitsa naabrusse ja saanud Oblekuva kuju. Vrd Töganitsa. – ES
EAA.308.2.178; EAA.1865.1.156:31, L 30p;  EAA.3724.4.1905, L 1; Mellin; Must 2000: 448; Rev 1624/27 DL: 78; Rev 1638 I: 170; Roslavlev 1976: lisa 2; Rücker; Tupikov 2004: 126; Unbegaun 1995: 97; Wd: tegat, tögat

Teterüvä-`rüvvä ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Teterövä-`rövväSeküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Pankjavitsa, Koolina nulk), ? 1652 Татаринова, 1882 Тетерино, Варкулево (puustus), u 1920 Tetereva, 1923 Teterova (talu), 1939 Тетерево, 1943 Teterevo (puustus), 1986 Тетерова, 1997 Teterüvä.  C2
XIX–XX saj esineb nii küla, puustuse kui ka talu(de)na. Kohanimi tuleneb ehk linnunimetusest teder, nagu näitab ka 1938. aasta talunimi Tedremäe. Kui aga 1652. a kirjapanek peaks olema samastatav, võib kohanime lähteks olla perekonnanimi Tatarinov (Татаринов), mis omakorda tuleneb sõnast татарин ’tatarlane’. Petserimaal Laura vallas on kaks Tetereva küla, Petseri vallas oli Teterkina puustus. Paralleelnime Варкулево päritolu on ilmselt sama kui Vaarkali nimel. Vrd Tedre, Vaarkali3. – AK
Academic; Eesti PK 20; Eesti SK 10; Eesti TK 42; Eesti TK 50; KNAB; NL TK 25; RKKA; SeK: 161; Truusmann 1897a: 45; Truusmann 1897b: 77; Vaba 2014: 916; Vasilev 1882: 316; ÜAN

Tiidu1`Tiitu ~ -sseSanküla Valga maakonnas Otepää vallas, kuni 2017 Sangaste vallas (Sangaste mõis), 1723 Tido Ott (talupoeg), 1796 Tidori (karjamõis), 1839 Tiedo (karjamõis), u 1900 Пл. мз. Тійдо, 1945 Tiido (küla).  C3
Tiidu on olnud üks Kurevere küla taludest. 1723 on Tiidu talu kõrval nimekirjas Kooba talu maa (Koba Land), mis on tühjaks jäänud ja antud kasutada ooberstiproua Budbergile. Tiidu karjamõis tekkis arvatavasti Tiidu ja Kooba talude kohale XVIII saj lõpuks. Karjamõisa kohal on tänapäeval Tiidumäe talu. 1940. a-tel moodustatud Tiidu küla koosnes algul Tiidu karjamõisa ümbruses olnud Sangaste mõisa asundustaludest, 1977 liideti sellega Kurevere küla lõunaosa, vana keskus Kalsa talude ümber koos vana kalmistuga. Nimi on tulnud eesnimest Tiit, mis on eesnime Diet(h)er või Dietrich mugand eesti keeles. Mellini 1796 kirja pandud nimekuju Tidori võib olla lühenenud nimest Tiidu-Jüri või olla Dietrichi mõni vähelevinud mugandus. Vrd Kurevere5. – MF
ERA.14.2.718 (Valga maavalitsuse ettepanek 5. IV 1939 nr 72-a asunduste nimede muutmiseks); EVK; KNAB; Mellin; Rajandi 2011: 42; RGADA.274.1.174:917, L 912p; Rücker; Vene TK 42

Tilleorg [tille`org] Kan, Plvorg Põlva maakonnas Kanepi ja Põlva vallas, 1627 Tille Luelle, 1684 Tille Kroug, 1723 Tilli, 1839 Tilli (kõrts), 1909 Tilliorg.  C2
XVII saj, kui Tartu–Kirumpää–Vastseliina maantee ei läbinud veel seda kohta, oli olemas *Järvuste küla (↑Hurmi) Tille talu, sajandi lõpuks juba kolm sama lisanimega talupoega. 1685. a ülevaatekaardil näidatud kahest Põlgaste mõisa talukohast nimetab 1684. a Sõreste küla kaart ühte Tille kõrtsiks. Sajand hiljem läbis suur maantee Ahja jõe ürgorgu juba selles kohas, Mellini kaardile on joonistatud uus kõrts orus maantee servas ja veski. Vahepeal Põlgastest Hurmi mõisaks jagatud Tille küla poolel oli kõrts ja kõrtsihoone hiljemalt Esimese maailmasõjani. Hiljem kutsuti Tille kõrtsiks oru Sõreste (Puskaru) poolsel nõlval paiknenud maja. 1684. a Tille kõrtsiks nimetatud koht oli hiljem üks Tille küla talusid ja XIX saj keskpaigast Hurmi mõisa Tille karjamõis. Tilleoru nimi kinnistus kirjalikus kasutuses XX saj, seda on toetanud Ahja jõe nimetamine Tille jõeks selles lõigus. Nime aluseks on talupoja lisanimi Tille, mis omakorda pärineb alamsaksapärasest eesnimest Tille. Samasse nimepessa kuuluvad veel Saksa ja Madalmaade eesnimed Till, Thijl, Dyl, Tyl, Tilo, Thilo, Thillekke jt. Vrd Tiilige, Tilga, Varbuse. – ES
BAL: 660;  EAA.308.2.174, L 1;  EAA.308.2.104, L 1;  EAA.308.2.88, L 1; Mellin; PTK I: 240; Rev 1624/27 DL: 64; RGADA.274.1.174:480, L 473p; Rücker; SK I: 429; Vene TK 42

Tohku [`tohku] ‹-leKhkküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Kihelkonna vallas (Tagamõisa mõis), 1617 Tochko Hannuß, Togko Tonnieß (talupojad Undva ja Kõruse küla all), 1618 Tocko Hannuß, 1731 Tochke Matz, 1798 Tokko.  B2
1977–1997 oli ametlikult Kuralase küla osa. Tohku nime häälikulist külge on raskevõitu seletada. Lähedane sõna on mitmetähenduslik tohk : tohu ’toht’, ’lootsiku või laeva tagaosa’ ja ’sulase kõrvalteenistus, sohk’. Nime tugev aste jääb seletuseta. Saartel esineb arvukalt nimesid, kus ainsuse või mitmuse omastava täishäälik on kombineerunud tugeva astmega, ka häälikuühend hk käitub astmevahelduse suhtes mõnikord erandlikult. Teisalt on Tohku puhul võimalik lähtuda ka isikunimest, vrd mehenime Tohko. Külanime on friisi mehenimedega Dokke, Docko, Toka, Tocke kõrvutanud L. Tiik.MK
Mellin; Rajandi 2011: 232; SK I: 433; Tiik 1976b: 487

Toodsi1-le›, kirjakeeles varem ka Tootsi Seküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Misso vallas (Pankjavitsa, Luhamaa nulk), 1882 Тучино, Вахново (puustus), u 1920 Tutšino, 1922 Tootsi, 1997 Toodsi.  C3
1977–1997 oli Luhamaa küla osa. Puustust on esmakordselt mainitud alles XIX saj, küla arenes välja XX saj alguses. Valla arvestuses olid siin 1939 siiski üksiktalud ning 1945 oli Toodsi märgitud koos Kossa külaga. Eesti algupära korral vrd lõunamurrete toodsu ’kasimata laps’ (Urv), toodus ’põuavälk’, ent lähteks võib olla ka saksa isikunimi Toots (‹ Theoderich), mis on hiljem edasi kandunud järvele (u 1790 Малое Лядово nime all, ↑Pabra järv). Võib ka lähtuda vene sõnast туча ’midagi suurt, kohevat, mahukat; tormipilv, vihm, rahe, pimedus, halb ilm’ (V. Dal), ent pigem jääb nime päritolu vene sõnavara alusel lahtiseks. E. Saar märgib, et kohanime vene kirjapilt Тучино näib lätipärane (*Tūcis, vahest vana eesnimi). M. Fasteri andmeil oli Lätis Kornetis omaaegne eestlaste perekonnanimi Toots kirjas kujul Tūcis. Tutšino (Тучино) oli Pihkvamaal päris levinud kohanimi. Karjalas on Tutškova (Тучкова) küla, Pihkvamaal veel Tutšnoje (Тучное) järv. Vrd Toodsi2, Tootsi2. – AK
Dal’ 1880–1882; Eesti PK 20; Eesti TK 42; PGM 1785–1792; RL 1922; SeK: 163; Truusmann 1897b: 80; Vasilev 1882: 323

Toravere-`verre ~ -sseTürpaik (küla) Järva maakonnas Türi vallas (Kolu mõis), 1510 Torawer (küla).  A2
Küla kuulus pikemat aega Lokuta mõisa alla, al 1818 Kolu mõisa all. Allikais mainitud vaheldumisi külana või mitme üksiktaluna. Liideti 1977 Koluga. Nime algusosa on L. Kettunen võrrelnud mitme sõnaga: eesti tora, torakas (toorakas) ’uhke, kõrk, ülemeelik’, soome tora ’võitlus’, vepsa tora ’sõda’. Vrd ka eesti torakas ’tuust, salk’.MK
BHO: 602; EO: 293; VMS

Tsirksi [`tsirksi] ‹`Tsirksi ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Tsirkse-heRäpküla Põlva maakonnas Räpina vallas (Veriora mõis), 1670 Sirka Pustus, 1867 Zirkse Willem, Zirkse Hiob (talud), 1937 Tsirksi.  C2
XVII saj Pääsna küla all esinenud puustuse nimi ilmub kirjalikesse allikatesse uuesti alles koos talude kruntimisega XIX saj II poolel. Algupäraselt kahest talust koosnenud külaga on tänapäeval ühendatud ka Vaara küla ja Tuudimõtsaks kutsutud Pindi küla tagamaa. Tsirksi nime päritolu pole selge. XVIII–XIX saj ei esinenud see kirjalikes allikates talupoja lisanimena, millest võib järeldada, et nimi kujunes varakult eelkõige kohanimeks. Ühe oletusena võiks nimi sisaldada sõna tsirk ’lind’, mis oli XVII saj üsna levinud talupoja lisanimi, ja nimele liitunud kollektiivliidet -si. Seega siis Tsirksi nagu *Tsirguste. Sõnalõpu i madaldumine e-ks on kohaliku murraku erijoon. Vrd Mõtsavaara. – ES
 EAA.2486.3.266, L 42; Eesti TK 50; Roslavlev 1975: 30

Tuiu`Tuiu ~ -sseMusküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Mustjala vallas (Mustjala mõis), 1731 Tuio Toffer, 1798 Tujo (talud).  A2
Külas on ka Tuiu talu. Hilisemaid Tuiu talusid on veel Karja ja Kärla khk-s. Nimi pärineb lisanimest, tuiu oli lastekeeles ’kullake, lapsuke’, vrd ka tuiu ’tuhnus’.MK
SK I: 442

Turbuneeme [`turbuneeme] ‹-`neeme›, kohalikus pruugis `Turbu`nieme, kirjakeeles varem ka Turbaneeme Kuuküla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kõnnu mõis), 1580. a-tel Casispä ~ Tuerpä Pep (Kasispea külas), 1630–1631 Turwa Pehp (Kasispea külas), 1637 Turba Pepe (Kasispea külas), 1694 Turbanem ~ Urbanem (neem), 1699 Turbo Nehm, 1732 Turboneme (küla), 1739 Turbonehm, 1770 Turbanem, 1797 Turbane, 1798 Turbonem, 1940 Turbinieme.  B1
Nimi on esinenud Turbaneeme ja Turbuneeme kujul ning osa külaelanikke on korduvalt taotlenud esimese kuju ametlikuks muutmist. Turba-osis esineb esimestes kirjapanekutes XVII saj, aga Turbaneeme on ka olnud ametlik kuju XX saj valladokumentides. XVIII saj-st alates ilmneb allikais põhiliselt Turbuneeme kuju. Turbunieme on kohalik hääldus kohanimekartoteegi järgi, Viinistul tuntakse küla Turbiniemena. Esmamainingud on isikunimed Kasispea külast, kuid E. Tarveli järgi oli Turbuneeme XVII saj Viinistu küla osa. Ka kohaliku rahva arvates on küla hiljem asutatud kui Viinistu. 1694. a kaardi järgi oli juba nelja taluga küla (kaardikirjelduses Turbanem, kaardil endal ekslikult Urbanem), kuid Kasispea külas elas Turba (võib lugeda ka Turbæ) Madisz ja Viinistul Turbe Thomasz. Külanimi pärineb neeme nimest, millel ta suuremas osas asetsebki. Esimeste kirjapanekute järgi tundub, et see on algselt olnud pää-lõpuline, nagu on ümberkaudu muud neemenimed (Kasispea, Pärispea, Suurpea). Hiljem on sellele liitunud liigisõna neem. Täpsustamine on jätkunud tänini, neeme nimi on ka Turbunieme ots. Algse nimekuju hämardumisele on kaasa aidanud vokaalharmoonia reeglid, mille tõttu esimese silbi u on tinginud järelosa pää muutumise ba-ks (nagu SuurpääSuurba). E. Tarveli arvates (suulised andmed) on nime algusosas kalanimetus turb : turva. Teise silbi u (või Viinistu i) võiks sel juhul viidata mitmuslikule tüvele sõnast turb. Turbuneeme külaosad on Ahjuots, Lõukaots ja Prassiots.MJ
Ariste 1940; BHO: 609;  EAA.1.2.C-II-41; EAA.3.1.466:62, L 56p; EAA.3.1.473:98, L 92p; KN; KNAB; LUB: I, 340, 537; Mellin; Stuart 1699; Tarvel 1983: 66; Vilbaste 1956: 182, 1016

Tusari-sseRisküla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Nõva vallas, karjamõis (Nõva mõis), 1402 Turgefer ~ Jurschen, Fent (ilmselt lugemisviga mõlemal puhul), 1615 Tursawärri, 1689 Tursawery.  A2
1402. a dokumenti on loetud mitmeti, kuid on ilmne, et mainitud on Tusari küla, Balti kohaleksikon (BHO) annab kirjapaneku kujul Tursever (Thursever). Küla vahetati koos teiste Nõva ümbruse küladega Padise kloostrile. XVI saj lisanimed talupoegadel Tursare mycke ja Turriferre Tomas näitavad päritolu sellest külast. 1686 on mainitud talupoegi Tuszare Tomas ja Jaan in Tuszareby, keda P. Johansen on oletamisi pidanud Riguldist sisserännanud rootslasteks. Hilisemal ajal on olnud Tusari karjamõis (sks Friedenhof). Eesti algupära puhul oleks nime algusosa vasteks kalanimetus tursk : tursa, kuid nimele võib anda ka isikunimelise lähtekoha rts Thure, Thore (vrd perekonnanime Thors), kui oletada rootsi algupära. P. Ariste on küll märkinud, et Risti rootslaste ala kohanimed on eesti päritolu, ka Johansen peab Nõva ümbruse kohanimesid eesti keelest tulenenuiks.MK
BHO: 611; EAA.1.2.934:30, 179, L 24, 177; EAA.1.2.938:6, L 4p; EAA.1.2.940:1228, L 1212p; Johansen 1951: 234–235; LUB: IV, 1608; Thors 1959: 90

Tusti1-leMuhküla Saare maakonnas Muhu vallas (Kuivastu mõis), 1592 Duittshe Jack, Duitshe Jurgen, Tuyste Martt, 1617–1618 Tusti Steffen, 1798 Tusti (talu).  B4
Kujunes talust külaks hiljemalt XIX saj keskpaigaks. 1977–1997 oli Võlla küla osa. Tusti küla on ka Viljandi khk-s, vanad Tusti talud leiduvad Kaarma Kaisverest ja Meedlast, Kullamaal, Lääne-Nigulas ja Karksis. Nime võiks võrrelda sõnaga Dutschke, Deutsch ’sakslane’. Osa Tusti nimedest võib olla tekkinud isikunimest, vrd Thorsten, lühivorm Toste. Vrd Tusti2. – MK
EAN; Heintze-Cascorbi 1933: 169; KNAB; SK I: 445

Tutku`Tutku ~ -leKrjküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Leisi vallas (Karja kirikumõis, Karja mõis), 1782 Tutko, XIX saj I poolel Tutko.  C2
Külana 1922. a rahvaloenduse materjalides, 1977–1997 oli Karja osa. Külas on Tutku talu. Karjas on mitmes külas (Angla, Jõiste, Roobaka) vanu Tutku talusid. Nimevastena sobivad võrdluseks eesti tutk : tutka (tukk, tutkem) ’lõpp, nurk’ ja tutkas ’luhtadel ja rannaniitudel elutsev rästast suurem lind (Philomachus pugnax)’.MK
 EAA.2072.3.162, L 1; EAA.2072.3.304; EAN; KNAB; SK I: 445; Wd

Tõlli1`Tõlli ~ -sseTõsküla Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Tõstamaa vallas (Tõstamaa mõis).  C2
Tõlli küla eraldati Lõõbast 1939. a paiku. 1560 läänistas hertsog Magnus muude maade hulgas Tõstamaa küla Tollias, mida on samastatud Kiraste külas olnud taluga (1624 Dolle Christoffer). Võimalik, et hilisem Tõlli küla on saanud oma nime siit sellest talust, mis ise edaspidi pole jälgitav. Igatahes küla praegusel kohal on olnud algselt talu Värati küla järgi (1638 Tolli Hannus), kus sellal peremees oli nooruses Saaremaalt tulnud sepp. Saaremaal on nii Tõlli küla ja talud kui ka Tolli talud, seetõttu jääb ka võimalus, et nimi on Saaremaalt kaasa toodud. Tõlliga liideti 1977 ↑Lõõba küla. Vrd Tõlli2. – MK
ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); Rev 1624 PL: 11; Rev 1638 II: 28; Stackelberg 1926: 202, 245

Tõnkova [`tõnkova] ‹-`kovva ~ -sse›, kohalikus pruugis `Tõ̭nkova Vasküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Vastseliina mõis), 1782 Tonkowa Jurka, 1820 Tõnkowa (talu), 1909 Tenkow Andre, u 1920 Tänkova.  A3
1977–1997 oli Tuuka küla osa. Tõnkova oli kuni XIX saj lõpuni põlistalu, mille nime seal esineva kõrgenenud õ (õ̭) tõttu on kuni hilise ajani kirjutatud mitut moodi, hoolimata õ-ga kirjapildi esinemisest erakordselt vara, pastori kirjapanekus 1820. a. Tõnkova talu loetleti 1820 Tsiistre-Kurõ (Zistre-Kurre) küla all. Koht oli asustatud juba 1684 (Tilkota Andres), tollasest nimest saadud ↑Tsilgutaja külanimi Vana-Laitsna mõisas ja Tõnkova nimi pole ilmselt otseselt seotud. Tõnkova nime päritolu pole selge. m-i sisaldavad nimekujud, nagu Timkov, võiksid olla Timofei või Timoni mugandused. Teise silbi n viitaks rohkem Antoniuse slaavipärastele Kesk-Euroopa mugandustele, vrd XVI saj vene-poola nimenäited Tинец, Tiniecz, Тинко Кузминич. Sisuliselt sama järelduseni on jõudnud L. Kettunen, kelle arvates võib kohanimi tuleneda nimest Tõni, Tõnni vene liitega -ova.ES
BAL: 674; EAA.1865.2.141/2:16, L 15p; EAA.1271.1.224:109, L 651;  EAA.308.2.178, L 1; Eesti TK 42; EO: 166; Tupikov 2004: 391; Unbegaun 1995: 80

Tõukvere [`tõukvere] ‹-le ~ `külla›, kohalikus pruugis ka `Tõukre, rahvakeeles ajalooliselt Vajatu Lukpaik (küla) Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Tõlliste vallas (Paju mõis), 1630 Waiathen (küla), 1688 Taukowes (lisanimi), 1867 Waiato (karjamõis), 1923 Vajatu (küla), 1945 Tõukre (küla), 1949 Тыуквере (küla).  A2
1867 olemas olnud Vajatu karjamõis hõlmas kaht endist põlistalu. Hilisemast katastrikaardist nähtub, et üks oli kandnud Tõukvere, teine Rämälga nime (juba 1630 Ramgella Peter). XX saj jäi Vajatu nimi kasutusest ära. Põlistaludele lisandunud asundustaludega küla nimeks kujunes või ennistati Tõukvere ehk Tõukre. 1950. a-tel kõik talud lammutati ja samale kohale rajati sõjaväelennuväli, küla kadus täielikult ja liideti Jaanikesega. Tõukvere nime kohta puudub tõendus, et see oleks olnud vana külanimi. Juhul kui nimi on vana ja käibinud pikk aega Vajatu küla rööpnimena, sisaldab see arvatavat muinasaegset isikunime *Touko ja järelosa -vere. Arvestada tuleb ka võimalusega, et Tõukvere nimi pole algselt olnud vere-lõpuline ja talupoja lisanimena sisaldab hoopis läti sõna tauks ’rasv’. XVII ja XVIII saj külanimena kajastuv Vajatu võiks oma tüübilt olla väga vana külanimi, mille juured ulatuvad muinasaega. Vrd Tõikvere, Tõugu, Vaiatu1. – ES
Dunsdorfs 1974: 200;  EAA.3724.4.1374, L 1; Eesti SK 10; KNAB; LVVA.7348.1.6:50, L 46p; NL TK 25; PTK I: 263; ÜAN

Tännassilma2 [tännassilma] ‹-`silma ~ -sse›, kohalikus pruugis Tännässilmä-`silmäPlvküla Põlva maakonnas Põlva vallas (Kähri mõis), 1627 Toennes Silmet (küla), 1638 Thensylm, 1757 Tennasilm, 1798 Tenasilm.  A2
Vana küla, mis on al XVIII saj-st olnud Kähri mõisavalla keskus. Sellest ka elanike hüüdnimi kährläseq. Mitmel pool korduv vana külanimi põhineb tõenäoliselt elanike kutsumisel silmade värvi või muu silmade omaduse järgi. Seda asustusnimedele omaselt kõige usutavamat seletust kinnitavad naaberkeelte isikunimed, nt „valgete“ silmade kohta vn Белоглазов, poola Białokowski, läti Baltacis. Elanike omaduse tajumist võiks näidata ka 1627. a nimekuju mitmuslik kirjapilt (*silmad). Millist silmade omadust on rõhutatud, pole teada, sest tegemist võib olla hääbunud sõnaga. Selline lõunaeesti sõna nagu tinusilm, tinnõsilm, tinasilm on tähistanud tuhmi silmaga, silma katva kaega, hilisemal ajal ka klaassilmaga inimest, kuid *tännäsilm ei pruugi olla selle sõnapesaga seotud. J. Mägistel on hüpotees, et eesti Tän(n)assilma nimed põhinevad vetenimel (allika- või ojanimel liigisõnaga silm), mis sisaldab sama sõnatüve nagu vepsa jõenimi T´änus ja Lapimaa suure jõe nimi (põhjasaami Deatnu, soome Teno, norra Tena). Mägiste oletas, et nii need kohanimed kui ka sõnad tänitama, võru tänni pandma jmt on saadud tüvest *tänä- või *tännä-, mis oleks nii saami kui ka läänemeresoome keeltes tundmatust aluskeelest pärinev ja mille algtähendus oleks ’kisa, kohin, kõva kohinat tegev vool’. Seda seletust ei saa usutavaks pidada eesti Tän(n)assilma kohtade ja suure Deatnu jõe täiesti erineva olemuse tõttu. Deatnu nime peetakse tundmatust keelest pärinevaks just sõnavaralise vaste puudumise ja nimeobjekti tuntuse tõttu tohutu suurel maa-alal. Küll võib Mägiste kirjutisest tähele panna tänitama tegusõna taandamist *tänä-tüvele. Tähenduse ülekanne nägemis- ja kuulmismeele vahel võiks aidata seletada, millist silmade omadust need nimed rõhutavad. L. Kettuneni seletus sõna tänama, soome tenho ’nõidus’ ja muistse isikunime Tenho kaudu on väheusutav Mägiste poolt esile toodud põhjustel: vanast lõunaeesti keelest üles kirjutatud nimekujudes peaks olema märke h säilimisest, vrd võru tehnämä ’tänama’. Tännassilma külaosad on Aeniidü, Haidakukolk, Kalmõtu ja Tsiahar´akolk. Vrd Tänavjärv. – ES
EAA.3147.1.172:147, L 129p; EO: 124; Mellin; Mägiste 1955: 85–86; Rev 1624/27 DL: 58; Rev 1638 I: 140; SPK: 453; Wd

Ummaru [`ummaru] ‹-sseRapküla Rapla maakonnas Rapla vallas, kuni 2017 Raikküla vallas (Kabala mõis), 1902 Umbarro (Kabala mõisa heinamaa).  C4
1930. a-te lõpuks kujunenud asundusküla. Nimi näib olevat pärit loodusnimest: umb + aru, rahva seletus on, et tegemist on umbse kohaga, heinamaad lähevad Märjamaale välja. 1977 liideti Ummaruga ↑Laikma küla. ¤ Ummaru asundus on suur lage põld, kus asuvad üksikud majad. See lagendik on olnud aga suur metsalaan ja seal olnud palju metsloomi. Iialgi pole tohtinud loomi sinna lasta. Kord läinud aga üks suur mõisa härg metsa ja jäänud ööseks sinna. Kesköö ajal hakkanud härg metsikult karjuma ja viimaks temaga ühes ka karu möiranud. Nende häälest tulnud ummaru ja sest ajast hüütakse seda kohta Ummaru külaks. (1939)PP
 EAA.1373.1.25, L 1; KM: ERA II 225, 603 (1) – 1939; KN; KNAB

Uniküla3 [uniküla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis Unikülä Sanküla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Õru vallas, mõis, sks Unniküll, 1582 Onnikull, 1638 Vnikyll, 1663 Unniküll, 1721 Unnikülla.  B3
1582 on küla olnud Laatre mõisa all ja kuulunud Kärkna kloostrile. 1720.–1740. a-tel on Uniküla kuulunud Rannu khk Tamme mõisale. XVIII saj lõpus, kuid võib-olla ka korra varem, XVII saj lõpus, on see olnud Tõlliste mõisa osa. 1829 eraldati sellest iseseisvaks mõisaks. Mõisa kõrval oli samanimeline küla. Mõisa maale 1920. a-tel tekkinud asundus liideti pärast 1930. a-id külaga. On arvatud, et nime algusosa Uni võiks viidata muistsele isikunimele Unie (‹ *Un(i)a) või Unne. Edela-Soome Uni-alguliste kohanimede kohta on arvatud, et need on olnud tähendusega paigad ehk matmispaigad. Samuti on arvatud, et sellenimelised kohad võivad tähistada mingit väga vana piiri. Arheoloogid seda väidet Eesti materjali põhjal siiski ei kinnita. Unikülaga on 1977 liidetud Kingu küla (1970).MF
BHO: 621; Pitkänen 2003; PA I: 73; Rev 1638 I: 14; RGADA.274.1.172:331, L 334p; RGADA.274.1.212/5:9, L 407p; SK I: 463; SPK: 478; Stoebke 1964: 72

Uuemõisa4 [uue`mõisa] ‹-`mõisa ~ -ssePöiküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Pöide vallas, mõis, sks Neuenhof, 1782 Ue mois.  B2
Arvatavasti asutati mõis XVI saj keskel ja oli ametkonna keskus, mille juurde kuulus Kapra vakusest kümme talu. 1922. a rahvaloenduse materjalides on kirjas asundusena, 1977–1997 oli Tornimäe osa, al 1997 küla.MK
EAN; Hupel 1774–1782: III, 378; KNAB; Saaremaa 1934: 700; SK I: 468

Uuri`UuriKuuküla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kolga mõis), 1241 Ueri, 1259 Ugri, 1290 Ughri, 1547 Uhry, 1689 Uhre, 1798 Uri.  A3
1241 kuulus Ojamaa Roma (Guthvalia) kloostri munkadele. Kruntimisel XIX saj II poolel viidi pered laiali, sest küla keskus oli liiga tihe. Pärast 1886. a suurt tulekahju ehitati uued hooned väljamõõdetud kruntidele. Talud paiknesid enamasti hajali, lääneotsas oli tänavküla. L. Kettuneni järgi on nime kohta kaks tõlgendust, kas sõnast *veeri või P. Johanseni oma, kes peab Taani hindamisraamatu õigeks kujuks *Ucri. Kettunen näib temaga nõustuvat ja leiab, et *Ukri võiks olla isikunimi omastavas (*UkriUuri nagu kakrakaer). Ta võrdleb ka Uurita nimega, kuid arvab siiski, et need nimed tuleb lahus hoida.MJ
 EAA.1.2.C-I-1; EO: 229, 285; Joh LCD: 662; LCD: 47r; Mellin; Tarvel 1983: 90–91; Vilbaste 1956: 183–184

Vaila [`vaila] ‹`Vaila ~ -sseKeiküla Harju maakonnas Harku vallas (Vääna mõis), XVII saj II poolel WailaBy (küla), 1725 Waidell.  C4
Endine popsiküla. Ü. Tarkiainen on osutanud võimalusele, et XIX saj alguseni oli tavaline küla, hilisem popsiküla on tekkinud selle asemele või juurde. Pelgalt nime järgi otsustades on külanimi lähtunud päritolu näitavast lisanimest Jüri khk-st, kus Kurna mõisa all oli vana Vaela küla (1241 Waiolæ). Vrd Vaela. – MK
 EAA.1.2.C-II-4; Joh LCD: 638; Rev 1725/26 Ha: 177; Troska 1987: 99

Vakari-le›, kohalikus pruugis-lõRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Haanja mõis), 1796 Zea Wakkare, 1900 Дер. Ваккари.  A2
Seda küla tunti pikka aega Tsia nime all (1638 Zya Jaek, 1684 Sigga Petri, 1758 Sigga, 1765 Dorf Zea, 1871 Цеа Мертъ). Vakari nimi on siia üle kandunud praegusest Soodi külast, kus juba 1684 elas Wackare Hans. Nime tähendus pole selge. Soome perekonnanime Vakkari on võrreldud rootsi sõnaga väktare ’vahimees, valvur’. Nimeandmismotiiv võiks Haanja Vakari puhul sobida, sest Soodi küla paikneb Haanja kroonumõisa piiril vastu Kasaritsat, mis oli XVII saj eramõis. Teine võimalus oleks lähtuda läti keele sõnast vakars ’õhtu’, vanapäraselt ’lääs’. Vrd Soodi. – ES
EAA.1268.1.403:173, L 147p;  EAA.3724.4.1858, L 1;  EAA.308.2.178, L 1; EAA.567.3.252; EAA.1268.1.401:78, L 74p;  LVVA.6828.4.380, L 1; Rev 1638 I: 173; Sukunimet 1992: 666

WalgatabalweEesti kõige kagupoolsem Henriku Liivimaa kroonikas mainitud koht, võib-olla muinaskihelkond, 1220 Walgatabalwe, 1538 Valkenpalsches burlant, 1561 Валкопалъ, 1588 Chatuzicza i Biela, 1627 Biahle, Walgepallo (veski), 1630 Walckeballa, 1638 WalgPalla Külla.
Selle kohanimega tähistatud piirkond tõmbus aja jooksul kokku. Henrik mainis Walgatabalwe all ka kõige äärmisi külakesi, mis loob mulje küllalt suurest piirkonnast. 1538 on Valkenpal’i talupoegade maa all juttu Kasaritsast Kirumpää lõunapiiril. 1561 on mainitud puustust, st tühjaks jäänud hajaküla, kuid selle all on loetletud siiski ka teisi külasid, nagu Тапино (Tabina), Хатузицы (Külaoru kant) ja Микижицы (Meeksi kant). Alates Poola ajast oli mõnda aega kirjalikus kasutuses sõna valge tõlge Biela, vakusenimena paaril korral Chatuzycza y Biela (1586, 1588). XVII saj nimetati vakust juba kindlalt *Hatusitsa küla järgi, *Valgõpalo küla all loetleti talusid Noodaskülast tänase Loosini. Külanimi kadus XVII saj lõpus, kui vakust hakati kutsuma *Hatusitsa kunagise kupja nimest saadud nimega Tillis, Tilsiske. Võimalik, et nimi ongi saadud valge, valgusküllase palumetsa järgi, mis on Loosi kandile iseloomulik. Sellisel juhul jääks 1220. a nimevorm erandlikuks, kui tegemist pole just tartupärase sisseütleva vormiga. Tõenäolisem on siiski, et nimi on „valgeks paluks“ ümber tõlgendatud ja sisaldas varem algusosa, mis seostub sõnaga valgma (vn волок, läti valks või valka), paatide lohistamise ja muinasaegse kaubateega. Milliseid ülevedusid muinasaegsel Võrumaal kasutati, pole teada, kuid üks hea potentsiaaliga tee on Peipsi vesikonnast Piusalt Pedetsile Daugava vesikonnas. Loosi kandi jaoks on mõeldav võtmeroll paatide lohistamisel mööda Võru orundi ojasid ja järvi Piusalt Mustjõele Koiva vesikonnas. Nime järelosa -balwe võiks sisaldada kadunud sõna asustusüksuse kohta *palwa ~ *palwe, vrd handi puγǝal, mansi pawal, ungari faluküla, asustusüksus’. Kui see oli nii, siis asus küla tuumik väga pikka aega Loosis. Kui suur ala oli Walgatabalwele allutatud, pole teada, kuid see ei saanud olla väiksem kui Vastseliina khk keskosa ja Rõuge kirdeosa. Varem on Walgatabalwe nime seostatud ka Valga ja Põlvaga. Loosit on pakkunud J. Mägiste ja O. Roslavlev. S. Laul seostas Walgatabalwe nime Vastseliinaga, kuid leidis, et see võib olla kadunud kohanimi hilisema Vastseliina linnuse juurest. Vrd Külaoru, Loosi. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; Ernits 1978; Faster 2013b: 43; HLK: 218–219; Laul 1999: 58–59; LGU: II, 751; Mägiste 1970b; PA I: 13, 33; Rev 1624/27 DL: 74, 77; Rev 1638 I: 162; Roslavlev 1976: 14–15; Truusmann 1897a: 39

Vana-Kariste-sseHlsküla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Halliste vallas, mõis, sks Alt-Karrishof, 1601 Karriess (mõis).  C1
Saksa ordu ajal on olnud küla nimega Karrieskylla, millest moodustati mõis arvatavasti juba XVI saj. 1638 on mainitud nii mõisat (Karrieshoff) kui ka küla (Karriess). 1795 jagati mõis Vana- ja Uue-Karisteks. Vana-Kariste mõis ise jääb tänapäeval Päigiste külla. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele Vana-Kariste asundus, mis 1970. a-teks oli nihkunud mõisast 5 km loodesse endise vallamaja ümbrusse, 1977 muutus see külaks. Mõisasüda nimetati 1939. a paiku Kariste külaks ja see liideti 1977 Päigistega. Nime lähtekohaks võib olla kari : karja, ehkki L. Kettunen toob MMg Karistvere (↑Kudina) puhul võrdluseks karistama, kari ’range kord’ ja soome isikunimed Kari, Karri. V. Pall on nii Karistvere algusosa kui ka Karistet pidanud identseiks ja esitanud tüvele *kari vasteiks kari ’range kord’, karikalju, riff’, karine ’kivine’ ja ürikunime Karre (XVI saj Jan Karrepoick). XVI saj oli praeguse Vana-Kariste küla kohal Sääsekõrve küla (1534 Sesenkerue, 1797 Säskorwe). Vana-Karistega on 1977 liidetud Rängle (rahvapäraselt Pudruküla, mis oli ametlik kuni 1939). Vana-Kariste üksikud osad on tuntud nimedega Liplapi (põhjas, kuni 1939 Metsaküla ehk Mõtsaküla), Puka (loodes) ja Saapaküla (kagus). Pudruküla ja Päigiste piiril on Muku talud. Vrd Kariste, Päigiste, Uue-Kariste. – MK
BHO: 190; EAN; ENE: VIII, 301; EO: 300; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); KNAB; Mellin; PTK I: 55–56; Rev 1638 II: 70

Vanaussaia [vana`ussaia] ‹-le›, kohalikus pruugis Vana`ussaja Kodküla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Vara vallas (Kavastu mõis), 1818 Ussaja.  C4
Vanaussaia talust väljakasvanud küla, esimest korda nimestikus 1970. Varem oli Kõnnu küla osa. Külas on ka Vastse-Ussaia talu. Lõuna-Eesti murretes tähendab `ussaid või usse aid õue või aeda. 1977 liideti Vanaussaiaga Kõnnu küla (1582 Kende). Küla kaguosas paiknevad Kusnetsi talud (vn Кузнецо́во), mida on varem ka külaks peetud.PP
KNAB; PA I: 115; PTK I: 267

Vara-leMMgküla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Vara vallas, mõis, sks Warrol, 1496 Warral, 1627 Waral, Paridall.  A4
Alguses küla, mõisast on teateid XVI saj. 1921. a-st uuesti küla. Nime varasemates kirjapanekutes on L. Kettunen näinud la-liidet (*Varala), kuigi välistada ei saavat ka alalütleva vormi, mis olevat tavaline Taani hindamisraamatu kohanimede puhul. V. Pall märgib, et Vara ehk Varamõisa ja *Varala võisid teatud ajal olla rööpselt kasutusel ning la-liite kadumist tuleb ka teistes kohanimedes ette. Nime lähteks sobivad sõnad vara ’varandus, rikkus jne’ või vara ’õnarus seinapalgil; kahe palgi vahe jne’ ei ole tähenduslikult usutavad. Seepärast võiks V. Palli arvates kõne alla tulla seletus, et Vara on algselt olnud isikunimi, nagu nt sm Varanpää puhul oletatakse. Vara on Eestis esinenud lisanimena (Laiusel 1601 Hanus Warra). Vara mõisa kohal oli XVII saj algupooleni *Mõisaküla (1582 Moiskull, 1601 Moysekuella, 1638 Moisokylle), nagu märgitakse 1638. a revisjonis. Vara küla ise võis paikneda seal, kus praegu on kirik (↑Kuusiku5). Samaaegselt nimekirjades olnud *Metsküla (1582 Moczkull, 1627 Metzkuell) täpsem asukoht ei ole teada. 1977 liideti Varaga Kaarli küla, mis oli nime saanud karjamõisa (sks Karlsberg) järgi.PP
BHO: 652–653; PA I: 101; PTK I: 267; Rev 1601: 47; Rev 1624/27 DL: 33; Rev 1638 II: 196; Tartumaa 1925: 277

Varangu1-leHljküla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, mõis, sks Wrangelshof, 1241 Uvarangalæ, 1277 Vrangele, 1402 Wrangel, 1688 Warrango Hof (mõis), 1726 Wrangell (küla ja mõis), 1796 Warrang (küla), Wrangelshof (mõis), 1844 Warrango (küla), Wrangelshoff (mõis).  B3
Küla esmamainimisel Taani hindamisraamatus (LCD) kuulus see Taani kuninga vasallile Eilhardile. Tema suguvõsa nimeks sai Varangu küla järgi juba XIII saj Wrangell, kellele kuulus küla a-ni 1402, seejärel läks Rakvere foogtile. XVI saj tekkis küla kõrvale Varangu mõis, mille Rootsi kuningas Gustav Adolf andis Moritz Wrangellile 1613 ning mõisahooned rajati sinna 1652. Varangu mõisa maadele loodi 1920. a-te maareformiga Varangu asundus, mille Varangu vallavolikogu nimetas 1933. a Jõe külaks. 1977 liideti Jõeküla, Tõugu (↑Tatruse), Varangu ja Varangu-Raja külaKarulõpe nime alla, ent 1997 taastati Varangu nimi. L. Kettunen on arvanud, et Varangu algkujuks LCD-s oli *Warangala. Nime tähenduseks on Kettunen pakkunud nii varangult ’varakult’, vara ’varandus’, tegusõna varama ’soont raiuma’ kui ka varang ’hommik’. Kõige tõenäolisemaks on ta pidanud P. Johanseni pakutud sõna võreng ~ varang ’sügav hauakoht jões’, mida toetab Varangu Selja jõe äärne asukoht. Varangu karjamõisaks oli Mõislõpe (↑Pehka).MA
BHO: 689;  EAA.1.2.C-IV-172; EO: 37; ERA.14.2.720 (Viru maavalitsuse ettepanek 31. III 1939 nr 12-525 asunduste kohta); EVK; Joh LCD: 647–648; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 89; Schmidt 1844

Vardja2 [`vardja] ‹-le›, kohalikus pruugis-he›, kirjakeeles varem ka Pragi Plvküla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Laheda vallas, mõis, sks Alexandershof, 1627 Warde Jann, Wardian Jerw (talu ja järv), 1638 Wardi Jaen, Wardi Jerw, u 1685 Wardia (talurühm), 1829 Wahrja, 1937 Vardja.  A2
Algselt oli tegemist väikese järve ääres paikneva talu ja talurühma nimega Koiola külas. XVIII saj lõpus asutati lähedusse karjamõis, millest 1806 sai rüütlimõis (sks Alexandershof). Vardja küla on veel märgitud 1829. a kaardil ja ka Rückeri kaart 1839 näitab küla järve kaldal ning mõisat Alexandershof sellest lõuna pool. Arvatavasti sellel ajal on juurdunud eestikeelne Pragi mõisa nimi. XIX saj keskpaigas viidi mõis üle Vardja küla asemele. 1920. a-tel tekkis Vardja mõisast asundus, a-st 1977 küla. Varasemad kirjapanekud ei näita üheselt, kas nime algkuju on Vardja või Vardi + Jaan. V. Pall on oletanud, et mõned Vardi nimed sisaldavad just sõna vardja. 1627 oli Moostes talupoeg Wardi Paap, kelle nimest on alguse saanud sealne Vardja lisa- ja talunimede ahel. Vardja ja Vardi vaheldumine seletub viimase hääliku kadumisega häälduskujus *vardia, alles jääb III vältes `vardi. Lisaks on germaani laensõna vardjas vanema, külavanema, kupja tähenduses ja saksakeelne Wart ’valvur, vaht’ nii häälikuliselt kui ka tähenduse poolest lähedased. Nimi Alexandershof tuleb oletatavasti mõisaomaniku poja Alexander Emme nimest. Mõisa saksakeelse nime järgi eksisteeris a-tel 1866–1938 Aleksandri vald. Vardjaga on 1977 liidetud Ortuskülä (Ortuse).ES
BHO: 10; EAA.308.6.332:4, L 4; EAA.2072.3.58a; Eesti TK 50; EEW 2000; PTK I: 268; Rev 1624/27 DL: 55, 56, 58; Rev 1638 I: 137; Uustalu 1972: 276

VarudiVarudi ~ -sseVNgküla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas, mõis, sks Wardes (al 1841), 1558 Wartz, 1726 Wartz, Alt-Wartz (küla ja mõis).  A3
Mõisast on teateid 1540 (Portenthacken koos Varudi külaga, sks Wardes), 1558 oli mõis küla järgi saanud Varudi nime. XVII saj jagunes uueks ja vanaks Varudi mõisaks (sks Alt-Wardes, Neu-Wardes), neist läänepoolne vana Varudi oli XIX saj karjamõis. 1920. a-tel Varudi asundus, 1977 liideti Pikaristi külaga, 1997 taastati Varudi külana. (Ajalooline Varudi küla läänes seevastu jagati 1997 ↑Varudi-Altkülaks ja ↑Varudi-Vanakülaks.) Varudi nime on L. Kettunen seostanud sõnaga varavaru’.MK
EO: 17; Joh LCD: 645–646; KNAB; Rev 1725/26 Vi: 141

Vastsekivi [`vastsekivi] ‹-le›, kohalikus pruugis `Vahtsõkivi-le ~ pääleRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Rogosi mõis), 1839 Weski, u 1920 Vastsekivi.  A3
Vastsekivi oli 1977–1997 Tuuka küla osa. Nime tähendus on ’uus kivi’, õieti ’uus veski’. Põline veskikoht Kuural oli olemas juba XVII saj alguses. 1782. a hingeloendis nimetati Rogosi mõisa all juba kolme möldrit, nii et siis võis ka uus veski juba rajatud olla. Vastsekivi veskikohta näitab Rückeri kaart 1839 (Weski).ES
EAA.1865.2.81/7:17, L 17; Eesti TK 42; Rev 1624/27 DL: 85; Rücker

Vatsa-le›, kohalikus pruugis Vadsa-lõVasküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Misso mõis), u 1900 Ваца, 1939 Vadsa.  B3
Tegemist on kunagise *Panitora vakuse osaga (1561 Волостка Паниторская 1638 Panytura Kubbiaschafft ja Pantzakülla), mille algtaluks oli Kurõ ehk Kure (1627 Kurra Andres, 1630 Kuru Jacob, 1638 Kurro Jacob, 1684 Curi Märt och Hindrich, 1688 Kurri Hinrich Hindt, Jurgen, Maert). Talu mitmekordsest jagunemisest tekkis kaks talurühma, Pulli ehk Kurõ-Pulli (eristamaks Pulli-Põdra külast Misso keskuses) ja Vadsa. Kahe väikeküla varasem ühine külanimi on jäädvustatud veel üheverstakaardil (Курре, st Kurõ). Küla talude vana katastrinimi Kurre Waska (1875) näitab, et Vatsa nimi on ümber tõlgendatud eesnimest Vaska või Vaaska (laennime aluseks vn Ivaško või Vassili), mis on olnud ühe jagunenud talu peremehe nimi. Ümbertõlgendamise eeskujuks võis olla Kasaritsas ja Haanjas esinev vana lisanimi ja külanimi Vadsa. Waska ja suulise Vadsa vastavust võib seletada ka täpselt vastupidi – eesnimemugand oligi Vadsa, kuid haruldasem nimi asendati kirja pannes tavalisemaga. Vrd vn ja ukraina Ваца, Вяца kui lääneslaavi eesnime Václav hellitusvorm, Вяца ka idaslaavi Vjatšeslavi vastena. 1977 muudeti Vadsa kirjapilt Vatsaks ning liideti Pulli ja kõrval paiknev Plussa küla, samuti Valdi küla järelejäänud talud (vanemad talud oli Viitka piires). Vrd Kurõkivi, Marga, Vadsa. – ES
 EAA.308.2.178, L 1;  EAA.284.3.253, L 5; Eesti TK 50; Petrovskij 1966: Вацлав, Вячеслав; Rajandi 1966: 85, 223; Rev 1624/27 DL: 76; Rev 1638 I: 166; Roslavlev 1976: lisa 1; Truusmann 1897a: 40; Vene TK 42

Vedra`Vetra ~ -sseLNgküla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas (Uuemõisa mõis), 1521 Vidder, 1539 Ffidder, 1798 Widdra.  A3
Põlisküla, XVI saj kuulus piiskopile, hiljem Uuemõisa järgi. Juba sajandite eest välja kujunenud nime päritolu pole teada. Võrdluseks võiks tuua alamsaksa isikunimed Wed(d)er, Widder, Vedder, Vetter. Häälikuliselt lähedased on ka eesti viderik, viderbik, vidervik ’võserik’ ja kaugemalt murdest viderik ’kõverik’. 1970. a-tel oli jagunenud Vedra I ja Vedra II külaks. Vedra I küla on kutsutud ↑Künda külaks, Vedra II küla osi on nimetatud Heeringa ehk Eeringa, Hiialtse (↑Mõisaküla4) ja Tui (1726 Tury, 1797, 1844 Tui) külaks varasemate külade järgi. Ülejäänu oli „täis Vedra“, sh omaette paigana Vapra talud. Vedraga on 1977 liidetud Veskiküla (1871 Weski, u 1900 Вески, 1970 Veski). Vrd Vedruka. – MK
Bahlow: 531, 546, 560; BHO: 657; KN; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 132; Schmidt 1844; Schmidt 1871; Stackelberg 1926: 210; Stackelberg 1928: 196; VMS

-vereEesti kohanimede lõpp.
Lõpp -vere esineb asulanimedes eriti Tartu-, Viljandi- ja Virumaa kokkupuutealade kihelkondades (Lai, Pil, Plt, Sim, SJn, Trm), vähem Põhja-Eestis ja Saaremaal, Hiiumaal on ajalooliselt olnud Randvere, Kagu-Eestis vere-nimesid ei ole. Tuumikalal on -vere ees enamasti isikunimi, äärealadel on algusosana sageli muu sõnavara. Ajaliselt tulevad vere-lõpulised nimed esile juba XIII saj kirja pandud Taani hindamisraamatu (LCD) külanimedes ja on paelunud paljude nimeuurijate tähelepanu. Varasemal ajal on -vere vasteteks esitatud keskladina fara ’mõis, maavaldus’, gooti fera ja alamsaksa fiaraala’ (A. F. Pott), soome verha, verho ’vari, pelgupaik, elupaik’ (E. Ahrens), vero : verosta ’(millegi) asemel’ ühenduses sõnaga wer ’koht, paik’ (E. N. Setälä), vuori (H. Neus, J. J. Mikkola) ja vaara ’mägi’ (E. Pabst), eesti vare (Pabst), veri ’(ka) suguharu’ (G. J. Schultz-Bertram, J. Kuum), pere (A. W. Hupel, J. Jung). M. Veske hülgas varasemad etümoloogiad häälikuloolistel põhjustel ja esitas seletuseks -vere ‹ -veere sõnast veer : veere ’äär’. Tema seisukohta on pooldanud paljud, sh L. Kettunen ja V. Pall, viimane on kokkuvõtteks toonud kolm punkti: 1) -vere on algselt olnud liitnime järelosa, liigisõna, mis on tähistanud nimetatavat objekti; 2) see objekt on olnud asustusüksus; 3) vere-nimede teke, eriti aga levik on seotud alepõllundusega. V. Pall ei näe põhjust, mis takistaks ühendust P. Ariste pakutud oletatava läänemeresoome sõnaga *vēri : *vēren ’mets, metsane küngas’ (sõna on säilinud läti murretes: vēris, vēre, vēra ’suur mets, suur lehtpuumets, madalapinnaseline lehtpuu- ja segamets’, vrd ka mordva keelte v́iŕ ’mets’). P. Alvre on arendanud -vere ‹ -pere teooriat, pidades seda tähenduslikult usutavamaks. Häälikumuutust pv põhjendas Alvre liitelise astmevaheldusega. Seisukoha -vere ‹ -pere pooldaja oli ka G. Troska. Hiljem on Alvre Kettuneni eeskujul tuletanud -vere oletatavast eesti keeles kadunud alendusterminist *veere, sm vierre. Veske, Pall ja Ariste on eeldanud, et LCD külanimede aluskääne on omastav, Alvre aga, et nimetav. Oma 1960.–1970. a-tel toimunud poleemikas on Alvre ja Pall ka teineteisest mööda rääkinud: kui sõna, mille järglane on tänane -vere, oli nimetavas liigisõna, siis koht, mida ta tähistas, ei pruukinud veel olla asustusüksus, st küla. LCD vere-nimed, kui neid käsitada nimetavalistena aluskäände poolest, ei olnudki siis algselt külanimed. Kui eeldada, et peale küla oli olemas veel mingi sellega sarnanev asustusüksus, mida tähistati sõnaga *veeri : *veere või *veere (sm vierre), siis vaevalt saaks selle tähendus olla ’mets, metsane mägi’. Oletatavasti oli tegemist nimetüübiga, mis eesti asustusnimedes on väga levinud: nimetavalisele või omastavalisele täiendsõnale on liitunud omastavaline, kusjuures praegusel juhul see omastavaline = -vere, mille tähendus võiks olla ’metsa, metsase mäe’ või ’suure metsa, suure lehtpuumetsa’ jne, ning juurdemõeldav oleks küla. J. Kuum on pooldanud lõpu tuletamist sõnast veri, ka koduloolased on püüdnud leida vere-nimedele seletust taimestiku punakas värvis või seostanud neid vanaaegsete rauasulatuskohtadega. Laenulise alge juurde tagasi on pöördunud E. Tarvel, kes toob lähtesõnana vanapõhja ver ’kaljurahn kalapüügiks mere ääres’, selle tüvega on tema järgi V. Thomsenil ühendatud eesti laensõna vari (sm varjo). E. Tarvel oletab, et ver ~ vere on laenatud tarastatud, piiratud maatüki tähenduses ja kõrvutab seda indoeuroopa oletusliku sõnaga *uer ’tarastus, kindlustatud asula, tarastatud talu’, samas hoiatades liiga kergekäeliste etümologiseeringute ja laenuhüpoteeside eest. Aegade jooksul on -vere kujunenud kohanimede lõpuks, mis on põhjustanud sarjasiirdumisi teistest kohanimetüüpidest vere-lõpulisteks, tuntud on vaheldused -vere ~ -pere, -vere ~ -vare, -vere ~ -kõrve, -vere ~ -kare, -(k)vere ~ -kõrre ja -vere ~ -järve.MK
Alvre 1963: 219–222; Alvre 1965: