[KNR] Eesti kohanimeraamat

Konnukülä [konnu‿külä] ‹-`küllä ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Konnuküla ~ Konnu Har – paik (küla) Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Mõniste vallas (Mõniste mõis), 1627 Konkul Jacob, 1638 Konnukull Jacke, 1684 Konnaküll Thomas, Konnaküll Matz, 1706 Konokul Matt, 1744 Konnokülla Tiedt, 1798 Kon̄o (küla), 1826 Konnokülla, u 1920 Konnuküla.  A4
● Liideti 1977 Hüti külaga. Algselt oli tegemist vana Mõniste küla talurühmaga, mis paiknes kõige lähemal Mustjõe ja Vaidva jõe luhtadele – maastikule, mida kohalikus keelepruugis nimetatakse sõnaga kond : konnu. Seda sõna on kasutatud ka teistes Mõniste ja Saru piirkonna väikekülade ja talurühmade nimedes: Peräkonnu (1627 Perecken Hanss), Mõtuskonnu, Konnuvere jt. – MF
 EAA.308.2.172, L 1; EAA.567.3.168:5, 15, L 4, 12p; EAA.1295.1.756:29, L 24; Eesti TK 42; Faster 2005: 94; KNAB; Mellin; Rev 1624/27 DL: 99; Rev 1638 I: 220

Kõnnu1 ‹`Kõndu›, kohalikus pruugis ka Konnu ‹`Kondu› Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas, mõis, sks Könda, 1290 Kundis, 1637 Kondo, 1699 Kondo (mõis).  B3
● XIII saj oli Ojamaa kloostri munkade käes, hiljem Kolga mõisa osa. Kõnnu karjamõis tekkis enne 1637. a. XVII saj lõpus sai iseseisvaks mõisaks. Mõisa maale tekkis 1920. a-tel asundus, al 1977 küla. Nimes peitub sõna kõnd : kõnnu, L. Kettunen osutab soome vastavale sõnale kontu. Kõnnuga on 1977 liidetud ↑Kimbalu ja Soosilla (1938). Vrd Kõnnu3, Kõnnu4. – MJ
Bfl: I, 25; BHO: 249; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 25; EO: 22, 155, 211; ERA.14.2.713 (Kõnnu vallavalitsuse kiri 30. XII 1938 nr 28/442); KNAB; Stuart 1699