[KNR] Eesti kohanimeraamat

Koigi1 ‹`Koiki ~ -sse› Pee – küla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Koigi vallas, mõis, sks Koik, 1564 Koyke (küla), 1796 Koik (mõis).  A1
● Koigi külla rajati Mäo mõisa karjamõis 1750, 1757 sai see iseseisvaks mõisaks. 1920. a-test asundus (1930. a-tel nimetatud ka alevikuks), 1977. a-st küla. Nimi põhineb isikunimel Koik. Eristamaks siinset küla teistest samanimelistest, on Ubakalu kõrtsi järgi küla kutsutud ka Ubakalu-Koigiks. Ubakalu oli ühtlasi Koigi mõisa juures olnud küla nimi (1564 Ubbokall, 1796 Ubbakal, u 1840 mõisastatud). 1977 liideti Koigiga Ugametsa küla (1712 Ugametz Hanß). Vrd Koigi3. – MK
BHO: 240; EAA.3.1.448:102, L 139; EVK; KNAB; Mellin; Ungern-Sternberg 1912b: 70

Koigi3 ‹`Koiki ~ -sse› Pöi – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Pöide vallas, mõis, sks Koik, 1441 Koicke (küla), 1645, 1782 Koyck, 1798 Koik.  B2
● Mõisat on esmakordselt mainitud 1526. 1920. a-test asundus, u 1939. a-st küla. 1977–1997 Kahutsi osa. Nimi pärineb isikunimest Koik, vrd eesti alalt 1489 Hinrik Koyke, liivi alalt Koicke. Vrd Koigi1, Koigi2. – MK
BHO: 241; EAN; ERA.14.2.716 (Saare maavalitsuse ettepanek 10. V 1939 nr 271/5 asunduste nimede muutmiseks); KNAB; Saaremaa 2007: 120; SK I: 113

Koigu1 ‹`Koiku ~ -sse› Urv – küla Valga maakonnas Otepää vallas, mõis, sks Koik, 1509 Koykull (küla), 1582 Koikie, 1584 Koika, 1627 Gross und Klein Koykul, 1719 Koigo.  A2
● Koigu, mida mõisana on mainitud 1582, jagati 1799 kolmeks, Koigu, ↑Annemõisa ja ↑Truuta. XIX saj elasid Koigu omanikud Annemõisas, viimase nimegi on kasutatud kujul Koik-Annenhof. 1920. a-tel tekkis mõisa maale asundus (1939 Koigo-Anne asundus). 1938 läks põhjapoolne osa Koigu vallast Kooraste valla alla, sh Koigu asundus, mis hiljemalt 1945 oli muudetud külaks. Ka nüüd kuulub Koigu kandi kirdeosa Kanepi valda (↑Rebaste¹), loodeosa ühes hävinud Koigu mõisa asemega Otepää valda, lõunaosa aga sama nime all Urvaste valda. Varastes nime kirjapanekutes Koikie ja Koika võib oletada mitmuse omastava käände lõppu (vanapärane a-mitmus), teises variandis on liitunud liigisõna küla. Nime aluseks on muistne isikunimi, vrd Koigi. Koigu mõisat on nimetatud ka Roonimõisaks (Runemois, Runnemois). Praegu on sellenimeline talu Urvaste valla poolel. – ES
BHO: 241; EAA.1270.2.1:4, L 4; ERA.14.2.721 (Võru maavalitsuse ettepanek 20. III 1939); KNAB; LGU: I, 82; PA I: 78, 133; Rev 1624/27 DL: 107

Koikküla [`koik‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis Koik‿külä, kohalikus pruugis ajalooliselt Koova‿külä Har – küla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Taheva vallas, mõis, sks Adsel-Koiküll, 1541 Koyuenkul (vakus), 1582 Koiwekilla, 1627 Koywa, 1688 Koikyllhoff, 1716 Kowa Külla wallast, 1798 Koikül, Kowakülla M.  B3
● Koivaliina (Gaujiena, sks Adsel) mõisa eestikeelses osas ehk Taheva vakuses on 1627 loetletud kolm küla: Taheva (Taywa), Koiva (Koywa) ja Aheru (Ayhero Kuella). Koikküla mõis moodustati XVIII saj Koiva ehk Koikküla ja Aheru küla maadest. Mõisa maale tekkis 1920. a-tel asundus, al 1977 küla. Nimi on saadud Koiva jõe nimest. Koikküla on kolmest Koiva jõega kokku puutunud eestikeelsest põliskülast kõige rohkem allavoolu paiknev. Nimekujudes on rööpselt käibinud kaks moodustusviisi, nimetavaline Koiv + külä › Koikkülä ja omastavaline Koiva (teisenenud kujule Koova) + külä. Teine nimekuju on tänapäevaks hääbunud. Mõisa saksakeelsesse nimesse lisati alati täiend Adsel-, et seda eristada Vana-Koiola nimest (Kirrumpäh-Koiküll). XX saj on rahvalikus pruugis Koikküla asustust jagatud kolmeks kandiks: Mäekolk (praeguse Koikküla tuumik, sh eraldi seisvad Nuustaku ja Mänike), Alakolk (talud Koiva jõe ääres, praegu Koiva küla) ja Ujumõtsa kolk (talud Uju ehk Ujuste oja piirkonnas, praegu Lepa küla). Koikkülaga on 1977 liidetud osa Pügeri külast. Vrd Koiva1. – ES, MF
BHO: 4;  EAA.308.2.167, L 1; EAA.1297.2.1:27, L 25; KN; Mellin; PA I: 74; Rev 1624/27 DL: 97