[KNR] Dictionary of Estonian Place names


Query: in

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 15 artiklit

Iru1-sse›, kohalikus pruugis ka`IrguJõeküla Harju maakonnas Jõelähtme vallas (Väo mõis), 1241 Hirwæ, 1374 Hirwen, 1490 Hirweden, 1693 Hirwekylla.  C3
XIV saj asus külas vasallimõis vahest hilisema Hansumõisa talu kohal. 1359 läks küla kingiks Tallinna Pühavaimu seegile, XVI saj reformatsiooni ajal linnaasutusele nn Jumalalaekale, kuuludes sellele kuni a-ni 1877. Linn andis küla rendile mitmele linnamõisale (Väo, Nehatu, Rae ja Kautjala). Iru liideti 1975 Tallinnaga, ent lahutati 1980 uuesti ning arvati Nehatu küla alla, omaette külana taastati 1997. Küla võib olla saanud oma nime praeguselt Pirita jõelt, mille varasem nimi oli *Hirvejõgi või *Hirveoja (Hirwenoye). L. Kettunen osutab, et Iru nimi (ka 1508 Hero, 1541 Hyrru) on algselt olnud vähendusliitega -oi ja võrdleb seda soome isikunimega Hirvonen. *Hirvoi on eesti keelele omaste häälikumuutuste kaudu teisenenud: *Hirvoi › *Hiro ~ *HiruIru.MJ
BHO: 132; EE: III, 1311; ENE-EE: III, 676–677; EO: 104, 171–172; Gustavson 1982: 16; Joh LCD: 364–365; Puhk 1996: 66; Saks 1974: 69; Viidas 1992: 69; Vilbaste 1949: 44; ÜAN

Iru2-sseJõeTallinna asum Pirita linnaosas (Väo mõis).  C1
Asum hõlmab ajaloolise Iru küla põhjaosa, mis liideti Tallinnaga 1975. Asumi naabruses, ametlikult Lasnamäe linnaosa Priisle asumi piires, on Iru muistne linnamägi (Linnapära), mis võeti kasutusele VII saj eKr, kuid asustusjälgi on olnud varemgi. Linnapära oli varem Revala maakonna tähtsamaid keskusi, ent jäeti XI saj maha jõe veetaseme languse ning uue asustuskeskuse tekke tõttu Tallinna kohale Toompeale. Lähikonnas on arvukalt teisigi muistiseid. Iru linnus, mis hiljemalt XVII saj lõpus oli künni all, leiti tänu kohanimedele. Kohta kutsuti Linnapera mäeks ja Irumägi ühenduses Iru ämmaga on leidnud korduvat mainimist „Kalevipojas“. Nende andmete põhjal avastati linnamägi XX saj algul ning see on kinnistunud arheoloogilises kirjanduses Iru Linnapära nime all. Vrd Iru1. – MJ
EE: III, 1311; ENE-EE: III, 676–677; Gustavson 1982: 16; Lang 1996: 34; Puhk 1996: 66; Vassar 1939: 53–100

Karu-le ~ `küllaTrvküla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Põdrala vallas (Uue-Suislepa mõis), 1624 Karro Matz, Karro Paull (talud Vooru külas), 1693 Korro Mert.  A1
1624 on Vooru külas mainitud kaks Karu-nimelist peret (Karro Matz, Karro Paull), esimene on tulnud sinna 1614, teine 1620, mõlemad Karksist. Võimalik, et nimi on olnud juba varem talupoja lisanimi, mis on saanud talunimeks ja hiljem külanimeks. Talu asub kõrgemal voorel, mille nimi on tänapäeval Karumägi. Kas mägi on saanud nime talu järgi või vastupidi, ei ole praegu teada. 1693. a kaardi järgi asus Karu-Märdi hajatalu (Korro Mert) praeguse küla asukohal Voorust kagu poole.MKu
 EAA.567.3.121, L 18; Rev 1624 PL: 80; VMS

Kibru-leRispaik (küla) Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Padise vallas (Vihterpalu mõis), erts Kivra, Kiverbyn, 1565 Klene Kibbro, Grot Kibro, 1598 Klen Kybber, Grott Kibber, 1615 Stoor och lille Kibber.  B1
Oli varem kahes osas: Suur-Kibru (erts Stora Kivra) lääne pool ja Väike-Kibru (erts Lilla Kivra) ida pool. 1977 liideti esimene Alliklepa, teine Vintse külaga. P. Johansen on külanimega samastanud 1402 Kubbernes, Kubbernisse, 1438 Eskil van Kubber, kuid need on tõenäolisemalt ↑Keibu lähedal olnud Kobru küla mainingud. Johansen on kaks küla segamini ajanud. Kibru nime aluseks võiks olla kiber : kibru (kipr-) ’korts, kurd’. Vrd Kobru. – MK
EAA.1.2.934:196, 197, 396, 397, L 194, 194p, 392, 392p; EAA.1.2.938:5, L 3p; EAN; Hoppe 1997; Johansen 1951: 230; KNAB; Lagman 1964: 61–62

Kiiu`KiiduKuualevik Harju maakonnas Kuusalu vallas, mõis, sks Kida, 1241 Kithæ, 1290, 1418 Kida (mõis ja küla), 1699 Kijenshof, 1794 Kiokülla. ⇒C3
1241 on küla omanik olnud mõjukas Saxo, kelle suguvõsale on see jäänud XIII saj lõpuni. Et küla suuruseks on 30 adramaad, arvab P. Johansen, et see on tähendanud laiemat maa-ala koos naabruses asuvate *Sääreküla (1517 Serenkulle, hilisema Kiiu küla), ↑Mäepea ja Pirssallika (↑Allika5) külaga. 1586 on *Sääreküla (Serenküll) kohta lisatud, et seda kutsutakse rohkem Kiiu (Kida) külaks. 1418 on Kiiu ja Kolga mõisa vahel sõlmitud kokkulepe Kiiu kalastusõiguses Pärispeal (Pernespe). Kiiu mõisa alla on varem kuulunud Juminda poolsaare lääneosa, ülejäänud poolsaar kuulus Kolga alla. Kiiu mõisa maale moodustati 1920. a-tel asundus, mis 1977 liideti Kiiu külaga; asunduse ida- ja kagupoolset osa on rahvas kutsunud Salukülaks. 2005 sai Kiiu alevikuks. Johansen ja ka L. Kettunen näevad külanimes isikunime (sm Kiia). O. Sandraku ja U. Kirtsi arvates tuleneb nimi sõnast kiit : kiidukiitma, kuid nad toovad seletuseks ka Wiedemanni mainitud naisenime Ki(i)do ja E. Rajandi teate, et see on nii mehe- kui ka naisenimi (võib-olla kujul Kiit). Vrd siiski Kiidjärve ja Kiiajärv (rabajärv HJn Aruaru külas). Vrd Kiia. – MJ
Bfl: I, 25, 849; BHO: 224; EO: 93; Joh LCD: 254, 434–435; LCD: 46v; Saks 1974: 53; Sandrak, Kirtsi 2013: 7–9; Stuart 1699; Vilbaste 1956: 153–154

Kiku`Kikku ~ -sseKadküla Lääne-Viru maakonnas Kadrina vallas (Jõepere mõis), 1241 Kicko (küla), 1416 Kykko, 1694 Kick, 1726 Kicko.  B1
Põlisküla kuulus Jõepere mõisa alla, enne selle eraldamist Saksi mõisa alla. Nimi oli välja kujunenud juba XIII saj, selle aluseks on L. Kettunen oletanud isikunime või lähtumist sõnast kikk : kiku ’tükk’. Hilisemal ajal on Kiku esinenud talunimena Saaremaal, Pärnu-Jaagupis ja Väike-Maarjas. Kiku lähedal loodes on endine Orapere küla, rahvapäraselt ka Peruküla. Kikuga on 1977 liidetud Kõrbse (1796 Kärpse, 1871 Körpse) ja ↑Polli küla.MK
EAN; EO: 65; Joh LCD: 428; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 73; Schmidt 1871; SK I: 102

Kirbu1-le›, kohalikus pruugis-lõKrlküla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Karula vallas (Karula mõis), 1627 Kirpo Wessky, 1716 Kirpu Rein, Kirpo Ott, 1805 Kirbo Gust, 1909 Langensee (kõrvalmõis), 1949 Кирбу (küla).  B2
Tänase Kirbu küla maal oli väga pikka aega tegemist Pikkjärve külaga (1582 Pikierwe, 1798 Pikjerw). Kuni 1809. a-ni kuulus küla Iigaste mõisa alla, seejärel müüdi Iigaste mõisa lõunaosa Karulale. Kirbu oli tõenäoliselt veski- ja talukoht Pikkjärve idapoolses otsas sissevoolaval ojal. Kirbu talu oletuslikku asukohta oli juba XVIII saj rajatud Pikkjärve (sks Langensee) karjamõis, mis sai ametlikult Karula mõisa kõrvalmõisaks. Kohalikus pruugis jäi kasutusele Kirbu karjamõisa nimi. Tänapäeval on Pikkjärve küla nimi kehtestatud Pikkjärve teises, läänepoolses otsas, kuhu Iigastele kuulunud ajalooline Pikkjärve küla XVII-XVIII saj ulatus ainult hajataludena põhjakaldal. Talu- ja veskinimest külanimeks arenenud Kirbu on päritolult tüüpiline talupoja lisanimi. Vrd Kirbu2, Pikkjärve2, Väheru. – ES
BAL: 667; BHO: 126; EAA.1297.2.1:27, L 24p; EAA.567.2.428:3, L 2p; Mellin; NL TK 25; PA I: 69; Rev 1624/27 DL: 162

Kirbu2-le›, kohalikus pruugis-lõRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Haanja mõis), 1796 Mema Kirbo Jakkap, 1871 Дрвн. Вилла Кирбо, 1926 Kirbu.  A3
Kirbu oli 1977–1997 Suhka küla osa. Kirbu nimi tuli käibele talupoja lisanimena, tõenäoliselt on tegemist levinud võrdlusega väikest kasvu või väga liikuva inimese kohta. Villa küla alla märgitud hajatalust välja kasvanud küla oli varem tuntud *Meema nime all (1765 Dorf Mäma, 1839 Mahima). Vrd Meemaste. – ES
EAA.1268.1.403:154, L 129p; EAA.1268.1.401:69, L 65p;  LVVA.6828.4.380, L 1; Rücker; Võrumaa 1926: 261

Kuru1-leIisküla Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas, kuni 2017 Iisaku vallas (Kauksi mõis), 1426 Kurcke, 1534 Kurgu (talu), 1782 Gros Kurro, Klein Kurro, 1871 Kurro; vn Ку́ргуй, Ку́ргов.  C3
Kuru kaluriküla on kuulunud Kiikla ja Kauksi mõisa alla. A. Moora on samastanud Klein Kurro hilisema Uuskülaga. Külanime tänapäevakuju, mis langeb kokku sõnaga kuru, on kirjapanekutest lähtuvalt ebareeglipäraselt lühenenud algvormist *Kurgu, vrd kurk : kurgu ’maa- või merekitsus (väina, lahe vm veetee kitsam koht)’.MK
Bfl: I, 1054; EAA.1864.2.IV-3:171, L 166p, 167; EMS: IV (16), 90; Monumenta: V, 29; Moora 1964: 83; Schmidt 1871

Kuru2-leAmbküla Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas (Kuru mõis), 1507 Curgewammes, Corgewannes, 1564 Kurwambs, 1588 Kurro, 1682 Johan Kurru Wochmes (isikunimi).  A1
1472 sai vabatalupoeg Hanten von Curwemsz Kuru küla lääniks. Dokumendis pole siiski mainitud küla, vaid talupoja nime. Külanimi on esmakordselt teada a-st 1507. 1534 on mainitud Kuru küla ja mõisat (hofe tho Curwemsz), kuid hiljem mõis nähtavasti mõneks ajaks kadus. Pärast 1637 rajati Kuru küla asemele uuesti mõis. Mõisa maadele loodi 1920. a-tel asundus, mis liideti 1977 Räsna külaga. Praegune Kuru küla vastab varasemale Kuiavere külale (XIV saj lõpul – XV saj algul Kuiauer, 1564 Kuÿeuer, 1883 Kujawere), mis kuulus Kuru mõisale lahustükina Jootme külast põhjas ja mida hakati Kuruks kutsuma XIX saj lõpul. Küla liideti 1977 Jootmega, ent taastati 1998. Kuru nimi oli lühenenud juba XVI saj alguseks varasemast nimest, tõenäoliselt sõnadest kuru ’kõrvaline, eraldatud paik (metsas, soos)’ või kurg : kure + võhmas ’soosaar’. *Kuruvõhma nimekuju ilmneb selgemini aga alles XVII saj lõpus ning esimeste kirjapanekute järgi võiks algusosa tuleneda ka sõnast kuri : kurja, vanas tähenduses ’kehv, vaene’. Nii kuru kui ka kuja tähendus on mh ’(karja)tee, -tänav’, kuid see on pigem kokkusattumus. Kuiavere nimi võib siiski olla selle tähendusega seotud.FP
Bfl: I, 693; Blumfeldt 1957: 39, 41, 43, 47; EAA.1.2.933:93, 100, L 92p, 99p; EES; EMS; Grenzstein 1882–1883; Johansen 1930a: 150; Schilling 1970: 24; VMS; Wd

Käru1`Kärru ~ -sseVänalevik Järva maakonnas Türi vallas, kuni 2017 Rapla maakonnas Käru vallas, mõis, sks Kerro, 1624 Kerro (talu).  C1
Iseseisev Käru mõis rajati XVIII saj, varem oli kohal karjamõis. XVIII saj-st ka Vändra kiriku abikirik. Alevik tekkis raudteejaama juurde 1920. a-teks. Nimega vrd vana isikunime Kerro (1534 Hans Kerropoyck), samuti kärg : käru, käre, kärje ’musträhn’. Vrd Käru3. – MK
 EAA.308.2.13, L 1; ENE: IV, 299; Rev 1624 PL: 22; Stoebke 1964: 37

Käru2`Kärru ~ -sseSimküla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas, mõis, 1435 Kerro (küla), 1689 Kerro (mõis).  A4
Mellini atlases 1796 on märgitud nii küla kui ka mõis. 1920. a-tel tekkis mõisa kohale asundus, mis 1977 liideti külaga. Käruga liideti 1977 Metsaküla (1945 Metsküla) ja Tuulivere küla (1586 küla Tuliferküll, 1796 karjamõis Tulifer, u 1900 Тулиферъ). Vrd Käru1. – MK
Bfl: 161; BHO: 217; KNAB; LUB: VIII, 948; Mellin; Rev 1586: 50

Käru3`Kärgu ~ -sseVarküla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Varbla vallas (Vatla mõis), 1478 Kerro, 1913 Käro (küla).  B4
1977–1997 oli ametlikult Mõtsu osa. Käru nimega vrd vanemaid isikunimesid Kerro, 1534 Hans Kerropoyck, vrd ka kärg : käru, käre, kärje ’musträhn’. Käru idaots on Väänja, nimetatud endise karjamõisa järgi (Mih, 1798 Wenja küla, vrd 1726 Oidrema mõisa all kõrtsmik Wenja Maddis). Vrd Käru1. – MK
EAN; KNAB; LGU: I, 524; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 107; Stoebke 1964: 37

Viru-le›, kohalikus pruugis-lõ›, rahvakeeles varem ka Viru`nukk-`nukkaRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Varstu vallas (Kõrgepalu mõis, Sänna mõis), 1630 Wiro Juri, 1638 Wirro Jurgen Pustus, 1684 Wirro, Wiro, 1765 Dorf Wirro.  B2
Küla maa-ala on võrreldes XVIII saj-ga laienenud, Viru küla alla kuuluvad nüüd ka vanad kohad Pihlaku ja Vasara. 1684. a kaardil on Wirro ja Wiro lisanimega talupoegi kogu praeguse Viru küla maal ja ka Pärlijõe suudme lähedal. Mustjõe selles lõigus on olnud Viru kohanimi ka Tsooru poolel (1419 Virro, 1627 tühi Wihro küla, 1638 Wirrikyllo). Seda arvesse võttes pole siin tegemist siirdnimega Virumaalt, vaid maastikupiirkonna, Sänna suhtes ääremaa tähistamisega sõna viru ~ viro, võib-olla ajalooliselt *viiro abil. Sõna on hämardunud, kuid oletatav tähendus seostus põlispõllust erineva, märja, kivise või liivase, peamiselt alepõllunduseks sobiva maaga. Viru külas voolab Verioja. Piirkonda jääb suur Rooma rauaaegne tarandkalmistu Virunuka kalmed. Oleks siiski väga ebatõenäoline pidada Viru küla nime II–VI saj, st u 1600 a tagasi harrastatud alepõllunduse viiteks, pigem on selle nime kujundanud kesk- ja varauusaegne maakasutus. Vrd Viro, Virosi järv. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.1268.1.401:235, L 229p; LGU: I, 207; Rev 1624/27 DL: 94; Rev 1638 I: 48, 191; Roslavlev 1976: lisa 3

Virumaa [viru`maa] = Viru maakondajalooline maakond Ida-Eestis, praegu Ida- ja Lääne-Virumaa.
Virumaa oli asustatud juba keskmisel kiviajal. XIII saj algul oli seal viis kihelkonda: Mahu (Maum), Askælæ (↑Lüganuse2), Alutaguse (Alentagh) ja *Lemmu (Lemmun, Læmund), mille lõunaosa kandis arvatavasti Pudiviru (ka Pudyviru) nime. 1220 vallutasid taanlased Virumaa (Henriku Liivimaa kroonikas Vironia, Vyronia), mis oli Taani valduses 1238–1346, seejärel müüdi Saksa ordule. Kirikukihelkondadest on Haljala, Viru-Jaagupi ja Simuna moodustatud 1220. a-tel, Kadrina ja Viru-Nigula 1220.–1230. a-tel ning Jõhvi ja Lüganuse samuti XIII saj. Väike-Maarja eraldati Simunast XIV või XV saj, igatahes pärast a-t 1346. Rakvere kirikukihelkonda on mainitud 1419, Iisaku oli kihelkond 1654–1744 ja al a-st 1867. Liivi sõja ajal XVI saj kuulus Virumaa Vene, al 1581 Rootsi riigi valdusse (1580. a-test 1620. a-teni oli Rakvere ja Narva linnuselään). Alutaguse kuulus 1617–1651 Ingeri provintsi. 1710 liideti Virumaa Vene riigiga. 1918–1950 oli Virumaa Eesti maakond, mis haaras 1920–1944 ka Narvataguse. 1950 Virumaa kaotati, selle ala jaotati Rakvere ja Väike-Maarja rajooniks, ääremaad läksid Kiviõli, Loksa ja Tapa rajooni piiresse. Juba 1949 Virumaast eraldatud Jõhvimaa tuumikust sai Jõhvi rajoon. Rajoonide arvu vähendati kord-korralt, a-ks 1964 olid järel Rakvere ja Kohtla-Järve rajoon. Tänapäeval on maakond jagunenud ↑Lääne-Virumaaks ja ↑Ida-Virumaaks (vt need). Virumaa nime päritolust ei ole kindlat teadmist, seda on püütud ühendada sõnadega veer, sm vieru, virk : virga ~ virgu, mida on peetud häälikuliselt võimatuks, või sõnaga viru ’keeris’. Oletatud on isikunime (L. Kettunen: *Viiroi, *Viroi) ja sõnu viir : viiru ’triip’, maa-viir ’piir’, virukas ’suur, tugev’. J. Mägiste on esitanud vastena omadussõna vire + hellitusliide. Tõenäoliseks on peetud Viru nime või selle aluseks oleva sõna laenamist germaani keeltest (T. E. Karsten, SKES) ja balti keeltest (V. Thomsen, V. Lõugas). R. Grünthal, kes on andnud ülevaate Viru etümoloogiast, on enim tähelepanu pööranud balti võimalikule laenule (leedu vyras, läti vīrs tähendusega ’mees, inimene’), nentides siiski, et häälikulisi raskusi tekitab balti keelte pika täishääliku ī asendus i-ga, tavaliselt vastab sellele eestigi keeles pikk häälik. Seega tuleks selle seletuse puhul oletada lisaks eriarenguid, mis on kohanimede puhul ka võimalikud. Eesti etümoloogiasõnaraamat on märksõna virulane puhul esitanud küsimärgiliselt nii germaani kui ka balti laenu võimaluse. J. Koivulehto ja R. Grünthal on juhtinud tähelepanu ka indoeuroopa meest tähendavale algsõnale *viros, vīros. Sellele taandub lõpuks nii skandinaavia liitsõna esipool ver-ǫld ’maailm’ kui ka leedu vyras. Kurioosumina on Virumaa nime püüdnud ladina keele abil seletada juba XIII saj keskpaiku Bartholomaeus Anglicus, tuues oma entsüklopeedias „De proprietatibus rerum“ sellele vasteks ladina sõna viror ’rohelus, elujõud’. Oletades indoeuroopa lähtekohta võib Viru nimi olla laenatud väga ammu. Praegu liitub see raskesti seletatavate kohanimedega, mille struktuur on v+täishäälik+r+täishäälik ja jääb paremat seletust ootama.MK
EES; EEW 2000; ENE-EE: X, 456; EO: 187; Grünthal 1997: 200–204; Koivulehto 1993: 400; Lõugas 1978a: 8–11; Mägiste 1928: 197; SKES: VI, 1786–1787; Tamm 2014: 89, 90

Jaga

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur