[KNR] Dictionary of Estonian Place names


Query: in

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 16 artiklit

Aovere [`aovere] ‹-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Auvere TMrküla Tartu maakonnas Tartu vallas (Vesneri mõis), 1582 Hawer, 1627 Hahafehr, 1925 Auvere, Aavere, 1938 Auvere; sks Aofer.  A1
Balti kohaleksikon (BHO) seostab XVI–XVII saj nimekujud kohanimega ↑Haava, ent vere-osise tõttu sobiks Aovere paremini. Seda tõendavad ka arhiiviallikad, milles 1721 ja 1758 Hawer tähistab Aoveret. Aovere oli vahepeal ka karjamõis. Kohanimi tuleneb kõige tõenäolisemalt isikunimest Ago ~ Agu, vähem usutavalt tulevad arvesse agu : ao ~ au ’koit; koidueelne hämarus’, (h)agu : (h)ao ~ (h)au ’hagu’ ja aho ~ ahu ’kivine küngas; kõrgem koht metsas, heinamaal; väheviljakas põllumaa’ (vrd Trm Aosilla). Koidu mõistet peetakse ka muistse isikunime lähteks. Vanad h-ga algavad nimekujud on kas ületaotluslikud või eeldavad h-alguselist lähtesõna. Kohta tunti Narva maantee ääres asuva kõrtsi järgi ka Kilgi nime all. Kõrtsi kohta on andmeid XVIII saj-st (1731 Kilksche oder Engefersche Krug, 1826 Kilge karjamõis). Kohanimi tuleneb sõnast kilk : kilgi ’teatud putukas; (ülekantult:) alkoholiuim’. Talu nimena või peremehe lisanimena võis see esineda juba varemgi (1758 viitega 1680. a-tele Auf Killki Johans Land Killki Ado). Kõrtsi 1731. a nime rööpkuju viitab naaberkülale Engeverele (↑Haava).EE
BHO: 108; Bienenstamm 1826: 286; Eesti TK 50; KN; Mägiste 1929: 21; PA I: 108; PTK I: 25–26; Rajandi 2011: 17; RGADA.274.1.171/2:300, L 801p; RGADA.274.1.190/2:81, L 77; RGADA.274.1.239/6:62, L 682p; Tartumaa 1925: 417; VMS: I, 20, 23

Arussaare [arussaare] ‹-`saardePilküla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Kõo vallas, mõis, sks Arrosaar, 1589 Arozor (küla), 1624 Arrosahr, 1797 Arrosar (mõis).  C3
Mõis, mis on Balti kohaleksikoni järgi rajatud enne 1688. a küla asemele, esineb juba 1681.–1684. a kaardil (Arrosar Hoff). Mõisa maad olid XX saj alguseks välja jagatud ja mõisast lõunas tekkinud Maimsaare küla (u 1900 Маймсаре, vrd Kilingi mõisas taluna 1806 Maimesare Hinrich), muu osa mõisasüdamest kuulus õigeusu kirikumõisale. Praegune külanimi taastati ametlikult 1977, külasse jäid ka Arussaare kõrtsi varemed ja Arussaare mõisakoht. Nimi on pandud mõisa ja kunagise küla järgi. Arussaarega liideti 1977 Uduallika küla (1721 Odoallick, 1839 Uddoallik, u 1900 Удуаллика).MK
BHO: 30;  EAA.308.2.205, L 1;  EAA.567.2.944, L 1; KN; KNAB; PA IV: 132; Rev 1624 PL: 44; RGADA.274.1.171/1:201, L 198p; Rücker

Assamalla-sseVMrküla Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas, kuni 2017 Tamsalu vallas (Porkuni mõis), 1241 Asæmulæ (küla), 1556 Assmull, 1586 Aszemahle, 1796 Assama.  C1
P. Johansen toob nime vastetena sm ase ’relv’ ja muld : mulla, kuid peab seda rahvaetümoloogiaks seoses Kalevipojas esinenud lahinguga kohal, mille nimi oli Assamaa luht. Näib, et muld : mulla on oletatud esinevat eesti kohanimede järelosises (Koimula), ehkki hilisemates nimede üleskirjutustes võib see ühend märkida ka veskit. Algusosa lähtekohaks võiks pigem olla ase : aseme. L. Kettunen moodustas algvormi *Asema-la, ta oletab võimaliku vastena ka isikunime *Asa (*Asanmaa). Teisal moodustab ta nime algvormiks *Assa-lan-maa, pidades silmas kohanime rööpkuju Assalama. Algusosa lähtekohaks on siingi isikunimi.MK
Bfl: I, 1437; EO: 70, 88, 125; Joh LCD: 320; Mellin; PTK I: 77

Keeni`Keeni ~ -sseSanküla Valga maakonnas Otepää vallas, kuni 2017 Sangaste vallas, mõis, sks Könhof, 1551 Kehn (mõis), 1582 Kien (küla), XVI saj Kehn, 1638 Kähn, Känemoyse, 1782 Könenhof, Köhnenhof, Köni m, 1826 Könhof, Könenhof, 1909 Könhof, Keeni m (mõis).  C3
1920. a-tel tekkis mõisa maale asundus, mis pärast 1930. a-id muudeti külaks, enne 1977. a oli kaks nummerdatud küla. Keeni asundiks nimetati 1970. a-tel Keeni raudteejaama asulat, 1977 liideti see Lota külaga. M. J. Eisen on oletanud, et mõisanimes sisaldub Saksamaa kohanimi. Vald nimega Köhn asub tõepoolest Saksamaal Schleswig-Holsteini liidumaal ja see nimi on ilmselt mõjutanud Keeni saksakeelseid nimekujusid, sest ö-ga nimekujud tekivad alles XVIII saj, varasemad on olnud ä-ga. Mõisanime aluseks on siiski eesti külanimi, nagu on arvanud ka K. Uustalu. 1582. a üleskirjutuses võib näha nimes lõunaeestile omast häälikute kõrgenemist: Kiin (nimetav) : Keeni (omastav). Nime aluseks ei saa olla kiin : kiini ’kärbselaadne putukas’ ega mitte kiin : kiini ’teatud terariist’, sest nendes sõnavormides ei toimu häälikute kõrgenemist ega madaldumist. Nime võiks võrrelda Põhja-Saksamaalt pärit perekonnanimedega Kiehn või Kiene, mis on mugandused naisenimest Kuningunde. Kiehn võib pärineda ka sõnast Kien ’tõrvas’. Saksa perekonnanimena esineb veel Köne, mis on Konradi mugandus. Keeni nimi jääb hoolimata toodud võrdlustest hea seletuseta.MF
Bfl: I, 1365; Bienenstamm 1826: 293; Eisen 1926: 193–202; Hupel 1774–1782: III, 290–291; Lexikon der Familiennamen 2008: 339, 355; Ligi 1961: 361; PA I: 71; Rajandi 1966: 98–99; Rev 1638 I: 21, 27; Surname 2013: Keen; Uustalu 1972: 67

Kelvingi-sseJõeküla Harju maakonnas Viimsi vallas, 1497 Kellynckholm (saar), 1529 Kollinckholm, 1689 Kellikori sahr, 1693 Kelli Koire Sahr.  C2
Asutatud 1993 endise lasketiiru alale, ametlikus nimekirjas al 1997. Nime analüüsib põhjalikult P. Wieselgren. Külanimi pärineb sealses rannikumeres rohkesti esinevatest ühetüvelistest nimedest Kelliku ~ Kellingu ~ Kellviku ~ Kellviki ~ Kelvingi. Kogu nimerühm on lähtunud Kellingi saarekesest, karist (rts Kellinckholm, sks Kellingori), mis sadakond aastat tagasi ehituseks ära veeti. Nimi on aja jooksul teinud läbi palju muutusi. Wieselgreni jaoks on Kellviigi selgelt rootsi nimi (Källvik ’allikalaht’), Kellengori lähtub tõenäoliselt rootsi kujust Källingör, mis on nime Käringgrund murdevariant. Etümoloogiad tunduvad siiski liiga kunstlikud. Kelvingi kuju peab Wieselgren vääraks segavormiks, sest vaid üks variant on v-ga ja i-tüvelisena on külanimi rahvapärasest kasutusest suhteliselt kõige kaugem. Ka metsanimes Kelvingi esineb v, kuid ta peab seda ühe Rohuneeme keelejuhi kirjutatud kuju vigaseks, peaks olema Kellviigi (‹ Källviks). Sama keelejuhi järgi on liivase mereranna nimi Kelving, Leppneemes on 1928 kirja pandud Rohuneeme ja Leppneeme vahel Kelvi mets. Rootsi päritolu nimi siiski on. Nime algusosa on säilinud kujul Kellingu (nukk), u-tüvi on eestipärane. Järelosa on segama hakanud eesti sõna kari, lahenimi on vahel ilma ing-liiteta: Kell + viigi (rts vik ’laht’). Praegune nimekuju on kahjuks arvukatest variantidest kõige vähem sobiv nii kirjalikku kui ka rahvatraditsiooni arvestades.MJ
BHO: 213;  EAA.1.2.C-III-14; KN; Wieselgren 1951: 175–182

Kilksama [`kilksama] ‹-le›, kirjakeeles varem ka Kilksamaa Pärküla Pärnu maakonnas Tori vallas, kuni 2017 Sauga vallas (Sauga mõis), 1834 Kilksa-maa (talu Sauga mõisa all), 1858 Kilksama.  C1
Küla rajati peamiselt uudismaa-asundusena 1930. a-tel, nimekirjas 1945. Talunimest sündinud külanime järelosa on sõnast maa, algusosa jääb ebaselgeks. Olgu märgitud, et Sauga mõisas esines lisanimena Kilk või Kilgi, ka perekonnanimi on Kilk. Kilksamaga on 1977 liidetud põhiosa ↑Jänesselja külast, osa Piiri külast (Tor, 1922 ka Oti küla), Räägu-Metsaküla (u 1900 Рягометсакюля) ja Saunaküla (1922 Sauna). Vrd Kilgi. – MK
EAA.1865.3.233/2:129, L 125p; EAA.1865.3235/2:137, L 136; EAN; ENE: III, 540; KNAB

KillingeKillinge ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Kilinge Sanküla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Õru vallas (Soontaga mõis), 1684 Schillings Krogh (kõrts), XVII saj II poolel Skyllings Kroug (kõrts), 1804 Killingi Ado ja Johann, 1816 Killinge Mango, 1837 Schillings Krug (kõrts), 1874 Killinge (talu), 1922 Killinge (talu, pops, kõrts).  B3
1638 on mainitud Vaalu mõisa kõrtsi Riia tee ääres, mis on Killinge esmamainimine. XVII saj kuulus koht Vaalu mõisa alla. Samal sajandil olid Keeni ja Vaalu mõis Schillingite omanduses. Sellest perekonnanimest on mugandatud ka eestikeelne kõrtsinimi. Kõrtsi nimi on esmane, siis on tekkinud talu. 1909 kõrts enam ei tegutsenud, kuigi 1922 seda ikka veel mainitakse. Külanimeks sai XX saj II poolel.MF
EAA.308.6.290:4, L 4p;  EAA.308.2.112, L 1; EAA.567.2.377:2, L 1p; EAA.567.3.57:14, L 15;  EAA.995.1.6850, L 1;  EAA.2486.3.150, L 3; EVK; KNAB; Rev 1638 I: 22

Kiviora [kiviora] ‹-`orga ~ -le›, kirjakeeles varem Kivioru Vasküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Misso vallas (Misso mõis), 1566 Каменнымъ ручьемъ вверхъ, Исъ Каменого ручья (jõgi), 1588 za kamieniem ruczaiem (puustus), 1638 Kywiora Pustus, 1684 Kifwiorra Andres, 1782 Kiwwiora Andre, 1820 Kiwwiorra (küla), u 1920 Kivioru, 1952 vn Каменка.  B4
Hajatalu ja XIX saj-st alates küla on saanud nime oja järgi. Esmamainimisel kirjeldatakse Liivimaa piiri „Pedetsi jõelt Kiviora mööda üles kuni kivini, millel on rist“. Võimalik, et Kiviora ongi saanud nime mainitud piirikivi järgi. Vanemas võru keeles tähendab ora oja. Väikese, praegu ametliku nimeta oja Petserimaa-poolsel kaldal oli XX saj talu nimega Kamenski. XX saj muutus külanimi ora-sõna hämardumise tõttu rahvaetümoloogiliselt Kivioruks, 1997 vana nimi taastati. Vrd Orajõe1. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.1865.2.141/2:26, L 26; EAA.1271.1.224:228, L 859; Eesti SK 10; Eesti TK 42; NL TK 25; PA I: 30; Rev 1638 I: 160, 174; Selart 2016: 118; VES: kivi

Koorküla [`koorküla] ‹-`külla ~ -sseHelküla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Helme vallas, mõis, sks Korküll, 1226 Kyriania, 1487 Kuerkull, 1798 Korkül.  C3
1920. a-test kuni 1977 Koorküla asundus, nimetatud mõisa järgi, mille kohta on andmeid a-st 1518 (Corkulle). Kuna esimeste nimemainingute täishäälikud on ebakindlad, siis jääb nime etümoloogia lahtiseks. M. J. Eisen on nime võrrelnud Kilingi saksakeelse nimega Kurkund ja pakkunud lähtevormiks kas Kuraküla või Kureküla. L. Kettunen on neid lähtekohti pidanud põhjendamatuteks, ise midagi paremat vasteks pakkumata: koor, koorima, mille oma rahvajutus on ära toonud juba Eisen. Läheduses on Koorja järv, vrd 1624 on Koorküla (Kurkel) mõisa all talupoeg Koyri Jerwe Juergen, 1518 Koreierwesche landt. Võimalik, et nime lähtekohaks on olnud mõni Gregoriuse mugand. Mõis oli varem olemas Blanckensee nime all (esineb allikais al 1487). Koorküla lõunapoolseid talusid tuntakse Otike nime all (1638 Ottick), põhjas on Kannu. Koorkülaga on 1977 liidetud ↑Holdre (ka Pihle ehk Pihla) ja ↑Keisri küla. ¤ Rahva seletuse järele on Koorküla nimi ühelt mõisnikult päritud, keda ta kiskuva, rööviva iseloomu pärast Koorijaks, Koorjaks hüütud. Selle nimega tahetud tähendada, et ta rahvast hirmsasti koorib. See Koorija uppunud hiljemini järve ära. Koorkülas kannab praegu üks järv Koorja järve ja üks niit Koorja niidu nime. Koorja järele hakatud mõisat ja valda Koorküla mõisaks ja vallaks hüüdma. (1929) Vrd Jeti, Kooraste. – MK
Eisen 1929a: 161; EO: 36; LGU: I, 577, II, 285; Ligi 1961: 346; LUB: III, 87a; Rev 1624 PL: 87; Rev 1638 II: 126

Maade [`maade] ‹-leVarküla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Varbla vallas (Saulepi mõis), 1840 Mahde (metsavahikoht), 1913, 1923 Maade (küla).  B2
1977–1997 oli ametlikult Kilgi küla osa. Tõenäoliselt lähtub nimi sõna maa mitmuse omastavast.MK
BHO: 328; EAN; KNAB; ÜAN

Mulgimaa [mulgi`maa] Hel, Hls, Krk, Pst, Trvajalooline piirkond Viljandi maakonnas.  B1
Mulgimaaks nimetatakse hõimu- ja keelepiirkonda Viljandimaa lõuna- ja Valgamaa loodeosas. Arheoloogiline kultuuripiirkond on siin eristatav I aastatuhande I poolest. XIII saj hõlmas Sakala maakonna lõunaosa muinaskihelkondi, millest nimeliselt on teada hilisem Halliste (Alistegunde). Enam-vähem tänapäevases mõttes on Mulgimaa kui kultuuripiirkond kujunenud XIX saj II poolel, hõlmates Raudna ja Tänassilma jõest lõunasse jäävat Viljandimaad (Paistu, Tarvastu ja Viljandi khk), Valgamaalt Helme kihelkonda ning Pärnumaalt Karksi ja Halliste kihelkonda, samuti Saarde khk idaosa. Sõna mulk on rahvanimetusena jälgitav al 1860. a-test. Nii hakati Tartumaa põllumeeste seas kutsuma Pärnu- ja Viljandimaalt sisserändavaid taluostjaid. Esimene taluostja olevat olnud pärit Abja valla ↑Mulgi talust. Ka tegelikkuses liikus sellest talust (talurühmast) Tartumaale oma talu ostma vähemalt neli meest. Pikka aega on Mulgimaa nime seotud naabritelt lätlastelt laenatud sõnaga muļķis ’narr, rumal, kohtlane, lihtsameelne’ (L. Kettunen, L. Vaba), ent viimasel ajal on pakutud ka teisi seletusi. E. Saar peab Mulgi talunime lähteks isikunime Mull, Mullik. Lisanimi Mulgi, mida on Eestis kirja pandud al XVI saj-st, oleks lähtunud nimekujust Mullike, milles -ke võiks olla alamsaksa vähendusliide, vrd eesti sõna mullikas : mullika, milles tüvele on liitunud eesti kas-liide. Vrd siinkohal oletust, et lisanimest Killik on kujunenud lisa- ja talunimi ↑Kilgi. Lisanimesid Mulli ja Mullikka esines arvukalt ka Soomes XV ja XVI saj. Soome uurijad on tähendust seostanud sõnaga mulli ’mullikas, härjavärss’, vrd ka muud isase veise nimetused, nagu Pulli ja Sõnni lisanimedena. Küllalt noore rahvanimetuse mulgid päritolus on jätkuvalt küsitavusi, M. Kallasmaa peab siiski võimalikuks ka traditsioonilist seletust esialgse sõimunime laenamise kohta lätlastelt, sest teiste rahvarühmade nimetamine halvustava sõnaga iseenda eristamiseks on grupikäitumisele omane. Vrd Mulgi. – MK, ES
Aben 1966; ENE-EE: VI, 442; EO: 25; Lust, Pae, Saar 2017: 869–870; Pae, Lust 2017: 440–445, 447–448; Pärdi, Kaljundi, Palang 2014: 269–270; SRA: Baltiska fogderäkenskaper (Karksi foogti arved 1565–1572); Sukunimet 1992: 336; Vaba 1997: 136; Vaba 2017: 537
Märkus. Täiendatud Mulgi nime etümoloogiat. 2018-02-18T23:34:52.

Rajaküla1 [rajaküla] ‹-`külla ~ -sseJõhküla Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas, kuni 2017 Mäetaguse vallas (Mäetaguse mõis).  C1
Rajaküla ilmus asunduskülana kaartidele 1920. a-tel. Talunimena on Raja tavaline mõisapiiridel olevatel taludel. Vana talu ei ole külas tuvastatud, kuid tõenäoliselt on siingi nime motiveerinud mõisapiir. Varasemal ajal oli küla kohal Mäetaguse mõisa Mõisamaa karjamõis (1796, 1844 Moisama, 1871 Neu Mehntack) ja kõrts (1871 Leonti). Vrd Mäetaguse1. – MK
KNAB; Mellin; Schmidt 1844; Schmidt 1871

Soomaa [`soo`maa] ‹-le› – looduspiirkond ja rahvuspark Pärnu ja Viljandi maakonnas.  C1
Soomaa on rabarohke ala Pärnu madaliku idaosas Sakala kõrgustiku loode- ja läänejalamil. Soomaa rahvuspark moodustati 1993 ja hõlmab Kaansoo, Põlendmaa, Taali, Tipu, Vanaveski ja Vastemõisa metskonna piires oleva ala. Soomaa nime võttis kasutusele J. G. Granö 1922, kelle järgi see oli tasandikkude, rabade ja metsade maastik Pärnumaa kesk- ja põhjaosas, haarates tolleaegse Häädemeeste, Kilingi, Laiksaare, Orajõe, Paatsalu, Pati, Suure-Kõpu, Tahkuranna, Talli, Uulu ja Vastemõisa valla ning Pärnu linna ala. Soomaa nime on kasutanud ka T. Lippmaa, kelle 1935 ilmunud teoses Eesti geobotaanilise liigestuse kohta haaras Soomaa praegusest laiema ala Rapla–Paide joonelt kuni Läti piirini Saardes.MK
ENE-EE: VIII, 579; Granö 1922: 277; Pae, Remmel 2006: 189; Tõnisson 2014: 17

Taevaskoja [taevaskoja] ‹-`kotta ~ -le›, kohalikus pruugis Taivas`kua-lõPlv, Võnküla Põlva maakonnas Põlva vallas (Ahja mõis, Vana-Koiola mõis), 1873 Taiwaskodda pallo.  A1
Asula tekkis planeeritud suvituskohana 1930. a-tel. Selle lõunapoolne osa kuulus varem Vana-Koiola mõisale, põhjapoolne osa Ahja mõisale. 1970. a-tel oli Taevaskoja asundus, al 1977 küla. 1873. a maining pärineb Ahja mõisa metsakaardilt. Nime aluseks on kõrge liivakivipaljandi ja jõekääru nimi Taivaskoda, ainult paljandi kohta on kasutatud nime Taivaskua pae. Nimed Suur ja Väike Taevaskoda on tekkinud juba liivakivipaljandite turismiobjektiks olemise ajal. Taevaskoja eeskujul on hakatud taevaskodadeks nimetama ka teisi uhkemaid liivakivipaljandeid, nt Räpina khk-s Võhandu jõel. Nimi sisaldab sõnu taevas ja koda, kuid nimeandmise motiiv pole selge. Pole võimatu, et kunagine nimeandja ongi loonud metafoori kojast (liivakiviseinad), mille katuseks on taevas. Kuna selle looduslikult eriti silmapaistva koha nimi võib olla väga vana, siis tuleb arvesse ka balti, germaani või aaria laensõna taevas algupärane tähendus ’jumal’ (vrd idabalti *dievas ’jumal’). Nimi tähendaks siis ’jumalakoda’. Kahtlemata on Suure Taevaskoja näol tegemist loodusliku pühapaigaga, kuid seletuse muudab väheusutavaks teiste selliste nimede puudumine Eesti kohanimistus. Kolmas võimalus on, et nime algusosa sisaldab hoopis läänemeresoome teekonnasõna taival : taipaleen. Sel juhul oleksid võimalikud motiivid puhkamise koht jõeäärsel teekonnal või koht, kus veeteelt keeratakse maismaateele, vrd Soome Taivassalo. Huvipakkuv on kohanimekartoteegi teade Räpinast, et Räpina sõna sõatarõ ’sõjatare’ ja Põlva taivaskoda on üks ja seesama, st keelejuhi meelest ühesuguse tähendussisuga ’varjumise, pakkumineku koht’. Siingi sobib võrdluseks tuua sõnaga *taival seotud tähendusi, nt Kagu-Soome taivaltaa (muuhulgas) ’pausi pidada, pooleli jätta’ või metsa ja metsiku paigaga seotud tähendusarengud. Taevaskojaga liideti 1977 Saesaare küla (Võn). Vrd Taebla, Taheva. – ES
 EAA.3724.4.1153, L 2; SPK: 442; SSA: 256

Vaivere [`vaivere] ‹-`verre ~ -sseKaaküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Muratsi mõis), 1453 Wayver, 1497 Waiver (vakus), 1798 Waifer.  B4
Piiskop Ludolphus läänistas 1444 Tilcke Castyle Vaivere vakuse külast Koriten ühe adramaa, mis hiljem läks Kasti mõisa koosseisu. Teistel andmetel oli 1497 Vaivere vakuses pere nimega Koritum, viimast seostatakse hilisema Kortempe mõisakesega (1509 Kortempä). L. Kettunen on võrrelnud kirjapanekuis ammu välja kujunenud Vaivere nime sõnadega vaene ja vahe. Võib-olla siiski võiks siingi vasteks tuua vai : vaia.MK
EO: 319; Ligi 1961: 372; Saaremaa 1934: 733; Saaremaa 2007: 118; SK I: 476

Õha-sseKaaküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Eikla mõis), 1731 Öha Iacob (talupoeg), 1744 Oeha, 1798 Öhha.  B3
1977–1997 oli ametlikult Piila osa. Nimele on varem võrdluseks toodud hõhk : hõha = võhk, kuid arvestades, et mitme Saaremaa Ohe-algulise nime lähtekohaks on oja, võiks sama oletada siingi.MK
EAN; KNAB; Rehepapp; SK I: 509

Jaga

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur