[KNR] Eesti kohanimeraamat

Keema ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Urv – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Sõmerpalu vallas (Vaabina mõis), 1638 Keema Paap, 1723 Kähma Mert, Kähma Jahn, 1762 Kema.  A1
● Ametliku külana märgitud 1970. a rahvaloenduse kaardil. Talupoja lisanimi ja talunimi on olnud kasutusel pikka aega külas, mille nimi oli *Lendlä või *Ländlä (1582 Liandla, 1592 Landla, 1762 Lendla, 1805 Laendla). 1737 valmistatud XVII saj kaardi koopia näitab talukohta Kima Paphe praeguste Liiva talude kohal. Tõenäoliselt ongi seal tegemist sajand varem mainitud Keema Paabu algse talukohaga, praeguste Keema järvede kaldal on Keema nimi talunimeks kinnistunud XVIII saj. Keema nime ajalooga võib oletamisi siduda juba 1592 mainitud talupoja Kewa Jan. Nime avavaks võrdluseks sobib soome perekonnanimi Kiema. Lähteks oleva sõna vanem kuju on *keema : *keeman, mille võrupärane hääldus peaks olema arenenud kujule *kiim : *keema. Nimetava vorm oleks siis sarnastunud sõnaga kiim : kiima, aga kiema on soome murrete andmetel peaaegu vastandtähendusega sõna: vedeliku pinnale moodustunud kile või vaht, kurvameelsus, vimm, tundetus, apaatsus, peapööritus või sügav purjusolek. Selline hangumise-seiskumise tähendusväljal töötav sõna võiks olla talupoja lisanimena täiesti mõeldav. Keema lisanime puhul tuleb võrdlusena kõne alla ka vene Kima (Kима), mugandus eesnimest Jevdokim, mis on andnud Ida-Soomes Kiima-algulisi perekonnanimesid (ka Võrumaal nt Kiimask ~ Kimask). Kuid pole lihtne leida põhjust, miks mõni Kiima-nimi oleks pidanud läbima muutuse ii › ee. Keema järvedest põhja pool paiknevaid talusid on nimetatud ka Kõrbjärve külaks (1638 Korbejerwe kyllo). Keemaga on 1977 liidetud Hindriku küla (1922 Hendriko). Vrd Keemu. – ES
EAA.1270.1.264:57, L 57; EAA.567.2.564:3, L 2p;  LVVA.6828.4.467, L 1; PA I: 84; PA II: 442; Rev 1638 I: 53; RGADA.274.1.174:571, L 565p; Sukunimet 1992: 196–197

Kimalasõ ‹-sse ~ -le›, kohalikus pruugis ‹Kima`lastõ ~ -lõ›, kirjakeeles varem Kimalase Vas – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Misso vallas (Misso mõis), 1627 Kywalehm, 1630 Kiwalar Iwan, 1638 Kimala Iwan, 1688 Kimblas, 1782 Kimalasse Petri Tannil, 1820 Kimmalasse (küla).  B4
● Hajatalust tekkinud külas oli 1688 kolm sama lisanimega poolemeest. Kimalasõ nime varasemate kirjapiltide puhul võiks kahelda, kas pole mitte tegemist ümberkirjutusveaga (m › w). Kahtlemisi võiks nime mainimiste ritta asetada ka 1588. a nimekuju Han Kiwakow. Võiks arvata, et külanime aluseks olev talupoja lisanimi pärineb sõnast kimalane. Kindel see pole, sest selline lisanimi oleks kogu Võrumaal ainukordne. Et kuni XIX saj-ni ei esine kirjapiltides mm-i, võib oletada, et nimi hääldus varem pika i-ga. Sellisel juhul oleks nime väga hea võrrelda vana karjalapärase perekonnanimega Kiimalainen, mis pärineb õigeusu ristinimest Jevdokim (kreeka Ευδόκιμος). Aluseks olnud vene hellitusvorm Кима võib pärineda ka eesnimest Joachim, vn Jakim. Tõenäoliselt on sama päritolu ka mitmed Ida-Eesti Kiima talunimed. – ES
EAA.1865.2.141/2:23, L 22p; EAA.1271.1.224:171, L 757; Petrovskij 1966: Иаким; Rev 1624/27 DL: 76; Rev 1638 I: 168; Roslavlev 1976: lisa 2; Sukunimet 1992: 197