[KNR] Eesti kohanimeraamat
|
|
?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 6 artiklit
● Eesti kui maanimi on seotud vastava rahvanimetusega, seepärast tuleb neid vaadelda koos. Kirjalikes allikates esines see nimetus esmakordselt u 98. a Rooma senaatori ja ajaloolase Tacituse kirjutatud ülevaates „Germania“, mille 45. peatükis nimetatud rahvas Aestii (ka Aestiorum gentes) asus germaanlastest idas. Sama rahvanimetus esines Rooma riigimehel Cassiodorusel VI saj (Aesti, Haesti), ametnikul Jordanesel ehk Jordanisel 551 (Aesti, Aestorum nationem), Karl Suure kroonikul Einhardil u 830. a (Aisti) ning anglosaksi ränduril ja kaupmehel Wulfstanil IX saj lõpus (Estlande või Eastland, Esti, lacus Estorum, Estmeria). Enamik uurijaid on seisukohal, et nende nimetustega tähistati pigem balti rahvaid, leedulaste, preislaste ja lätlaste eelkäijaid, kuivõrd Tacituse kirjeldused viitavad aladele Eestist lõuna pool. Mõned uurijad peavad võimalikuks, et tegemist oli Läänemere idakaldal asunud rahvaste üldnimetusega ning alles hiljem hakkas see nimetus märkima eeskätt eestlasi. Peamiselt Skandinaavia allikates on ilmselt juba silmas peetud eestlasi, nt VII–XII saj islandi saagades (Eistland, rahvas eistr; saagad on kirja pandud XIII saj ja hiljem), Skandinaavia ruunikirjades (XI saj i estlatum), 1216 valminud Saxo Grammaticuse kroonikas „Gesta Danorum“ (vanemas osas maanimi Hestia, Estia, uuemas rahvanimetus Esto, mitmuses Estones) jm. Võib väita, et XII saj II pooleks oli see nimetus kinnistunud eestlastele ja Eestile, samuti ollakse ühte meelt selles, et nii Tacituse Aestii kui ka hilisemad germaani nimekujud on päritolu mõttes üks ja sama sõna. 1154 kandis araabia geograaf al-Idrīsī kaardile nime, mida on tõlgendatud Eestina (أستلاندة/Astlāndah). Ladina mitmusevormist Estones tuletati maanimi Estonia, mis esineb juba läbivalt Henriku Liivimaa kroonikas. Saksa keeles võeti üle skandinaavlaste nimekuju, milles ühend ei asendus pika e-ga (Ehstland, Ehste ’eestlane’), hiljem e lühenes (Estland).
Saksa nimekuju võeti eesti kirjakeelde esimest korda üle XVII saj Eestimaa hertsogkonna nimetuses (↑Eestimaa), XIX saj keskpaigast hakati selle nimega tähistama ka eesti rahvast ja maad, nt 1849 Berend Gildenmanni „Mailma made öppetuses“ on öeldud, et raamat on isseärranis Eesti kele rahwa laste-koolmeistrittele. 1850. a-tel hakkas Eesti nime kasutama F. R. Kreutzwald, ka J. V. Jannsen oli selle usin propageerija (Perno Postimees oma esimeses numbris 5. VI 1857 algas tervitusega „Terre, armas Eesti rahwas!“). Nimi võeti kiiresti omaks. XX saj alguses olid käibel nii Eestimaa kui ka harvemini Eesti (enamasti täiendina, nt Eesti rahvas, Eesti keel), V. Reiman propageeris 1911 Eestimaad kui eestlaste maa üldnime, samas kui kubermangu soovitas nimetada Tallinnamaaks. Aprillis 1917, kui Eestimaa kubermanguga liideti Liivimaa eesti maakonnad ja tekkis puht eesti haldusüksus, nimetati seda inertsist edasi Eestimaa kubermanguks, ent üsna pea nimekasutus muutus, juba 1905. a revolutsioonist oli tuntud ka lühivorm Eesti. Tänapäeval on Eesti riigi üldkasutatav nimi, Eestimaa viitab omaaegsele kubermangule või on Eesti sünonüüm poeetilisemas kontekstis.
Eesti nime päritolu on lahtine. R. Grünthal jagab väljapakutud seletused nelja rühma. Aestide germaani päritolu pooldajad on nimetuse tuletanud gooti tüvest aistan ’austama’ või siis āst, eest ’viljakuivatusruum, reheahi’. Hüpoteesi toetuseks mainitakse, et Tacitus ise pidas neid germaanlasteks ja nende kirjeldus on germaanlaste omale lähedane. Tacitus nimetab merevaiku sõnaga glesum, mis ilmselt on germaani sõna. T. E. Karsteni oletuse kohaselt on Estmere lähtunud muinasgermaani tüvest *aist-mari, tähendades merevaigumerd. Balti päritolu pooldajad on nime võrrelnud Kuramaa kohanimega Aistere (ürikutes Ayster) ja Leedu väikese Aista jõega, oletades mh, et sõna tähendussisu on olnud ’maa, nurm, põld’ (S. Karaliūnas). Kolmas seletuste rühm seob Aestii germaani keelte ’ida’ tähistava tüvega, vrd islandi austr, taani øst, rootsi öster (öst-), muinasgermaani *au̯es. Selle oletuse toetuseks kõneleb asjaolu, et rahvas asus tõesti ida pool, ent raskuseks on see, et Aestii ja selle teisendite diftongid ae ~ ai ~ ei ei haaku hästi ’ida’ märkiva sõnatüve ühendiga au-. Neljandasse rühma võib arvata ladina keelest lähtuvad seletused. Nt K. Inno tuletab Aestii sõnadest aestus maris ’tõus ja mõõn, üleujutus’ või siis aestuarium ’jõesuu, laguun, ookeanirannik’. L. Meri esitab oma *Tulemaa (Thule, st Saaremaa) hüpoteesi toetuseks ka ladina sõna aestus ’kuumus, palavus, leitsak’ (vrd ka aestuo ’leegitsema, lõõmama’) ja vanaislandi eisa ’tuli’. R. Grünthal peab siiski kõige loogilisemaks otsida Aestii nimele seletust kas muinasgermaani või muinasbalti keelest. Tõenäoliselt on Tacitus selle nime laenanud germaanlastelt, mitte vastupidi.
Eestlaste enesenimetus enne eesti omaksvõttu oli maarahvas, keel oli maakeel. Kirjalikult esineb see nimetus Mülleri jutluses 1603 (Saxa, Rothze ninck Mȧȧkelell), ent ta võib pärineda hiljemalt I aastatuhandest, sest ka vadjalased on oma keelt nimetanud maatšeeli. Vanuse kaudseks kinnituseks on islandi saagade Sýslukind (VI saj, kirja pandud X saj), mis on maarahva sõnasõnaline tõlge. Eesti vanas kirjakeeles oli maa- „eesti“ ja „eestlaste“ kinnistunud vaste (vrd Tallinna Pühavaimu kiriku nimi 1732 Ma kirrik). Vähesel määral esines see sõna ka maanimena, nt ilmus 1858–1889 Maa Walla Kuulutaja, mis oli Eestimaa kubermangu talurahvale mõeldud kuulutuste leht (sellest hilisem nime Maavald kasutamine Eesti n-ö muinasnimena).
Enamik Eesti vasteid võõrkeeltes on lähtunud kas ladinapärasest nimest Estonia (nii on hispaania, inglise, itaalia, poola keeles, lisaks iiri An Eastóin, jaapani エストニア/Esutonia, kreeka Εσθονία/Esthonía, prantsuse Estonie, slovaki Estónsko, sloveeni Estonija, tšehhi Estonsko, türgi Estonya, vene Эстония, hiina silbistikule kohandatud 爱沙尼亚/Aishaniya) või germaanipärasest nimest Estland (nii on hollandi, norra, rootsi, saksa, taani keeles, lisaks islandi Eistland), on ka otsesemalt Eesti-tüvest lähtuvaid vorme (leedu Estija, liivi Ēstimō, saami Estteeana, ungari Észtország).
Soomekeelne Viro on nime saanud ↑Virumaa järgi, millega on soomlastel olnud kõige rohkem kokkupuuteid või on oletatud nende siirdumist Soome sealtkaudu. Vanas soome kirjakeeles XVI–XVII saj on selle sõnaga (Viroi, Viroinmaa) tähistatud ka Liivimaad laias mõttes, st Rootsi võimu alla kuulunud Liivi- ja Eestimaad koos (vahel isegi Liivimaad kitsamas mõttes). Lätikeelne nimi Igaunija on lähtunud vanast maakonnanimest ↑Ugandi (ladina Ugaunia). Vene keeles on eestlasi ja ajuti teisigi läänemeresoome rahvaid varem kutsutud sõnaga чудь (sealhulgas hilisemad tuletised чухна, чухонец, Peipsi-äärsetel venelastel veel maanimena Чухонщина, vrd ka Peipsi järve nime vene keeles Чудское озеро ’eesti järv’) ehk eesti keelde mugandatult tšuudid. Selle sõna päritolu ei ole selge, seletuseks on pakutud sõnu nii saami (čutte ~ čuđđe ’vaenlane, röövrahvas’) kui ka vene keelest (чужой ’võõras’, tuleneb gooti sõnast þiuda ’rahvas’, vrd saksa Deutsche), samuti on leitud paralleele vadja nimetusega (saami sõna on seotud kiilu tähistava sõnaga soome ja eesti keeles, nii nagu vadja nimetus võiks pärineda *vakja ’vai’ vormist). Kuramaa liivlased on nimetustega sōrli ’saarlane’, Sōrmō tähistanud nii Saaremaad kui ka vahel kogu Eestit, nimetust on kasutanud ka Salatsi liivlased (sārli ~ saårli, Saårlimā). Vrd Tsütski. – PP
Ariste 1956: 117–124; Ariste 1968: 603–606; ENE-EE: II, 207; Grünthal 1997: 184–240; Idrîsî 2000: C7S4; Karaliūnas 2003: 401–416; Liivaku 1996: 73–75; Meri 1984: 164; Mägi 2015: 105–107,130–136; Müller 2007: 256; Pajusalu, Winkler 2011: 185–186; Palmaru 1980: 261–269; Reiman 1911: 1–9; Rätsep 2007: 5–15; Tarvel 1978: 612–614
Keelva [`keelva] ‹-sse ~ -le› Kei – küla Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Keila vallas (Volkonski (Käesalu) mõis), 1591 Kyllewel (küla), 1613 Kilewaby, 1615 Killowaby (küla), 1620 Kiellowa by, 1689 Kollwaby (külas Kölfwa Mick, Matz, Caffer ja Jurgen), 1796 Keelwa. 
C4
● Küla on olnud Karjaküla ja Käesalu all. P. Johansen on Keelva nimega samastanud vabatalupoja nime 1562 Mich Kelefelde. Sellest lähtudes võis algne eestikeelne nimi olla *Keelevälja. Sõna keel on olnud kasutusel maastikuterminina millegi väljaulatuva kitsa osa kohta (maakeel, metsakeel). Vrd ka keel ’kiil’. On ka võimalus, et nime aluseks on isikunimi, Pakri mõisahärra nimi XIV saj oli Clawes Kele. 1977 liideti Keelvaga ↑Sitpeksi küla. – MK
Almquist 1917–1922: 285; EAA.1.2.938:7, L 6; EAA.1.2.940:972, L 957p; Johansen 1951: 203; KNAB; Mellin; Saaga: Originalet av Jakob Koits regestverk. Del 1, K:10; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/5:417, L 167; Wd
Kehala ‹-sse› VJg – küla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas (Kupna mõis), 1241 Hælæ, 1281 Kelæ, 1554 Kegel, 1621 Kehel, 1796 Kehhal. A1
● P. Johanseni arvates tuleks esmamainingut lugeda *Kele või *Kælæ. Ka Viru-Nigula kirikukihelkond oli vahemikus 1345–1453 tuntud Kehala nime all (Keel), tõenäoliselt asuski kirik siis Kehalas. L. Kettunen on nime tuletanud sõnast keha ’kere, põhi- või keskosa’, mis võis olla ka isikunime osa. Kehala põhjaosa on tuntud Karuoru nime all, XX saj alguses oli see omaette küla. Kehalaga on 1977 liidetud Saueaugu (1716 Saue Auko Andres, 1796 Sauauk, 1844 Sauaugo, u 1900 Соосаугъ) ja Sooaluse küla (u 1900 Сооалузе). – MK
EAA.3.1.451:103, L 74; EAN; EMS: II (10), 946, 947; EO: 72; Joh LCD: 200, 343; KNAB; Mellin; Schmidt 1844
Lõunaküla [`lõuna‿küla] = Storbyn [`stuur`bü(ü)n] ‹-i›, kohalikus pruugis Storbin [`stour`bi(i)n] ~ Storbien [`stour`biien] Jõe – küla Harju maakonnas Viimsi vallas Naissaarel, rts Stora byn [`stuura`bü(ü)n], erts Stora bin [`stoura`bi(i)n], 1854 Das Grössere Dorf, u 1900 Бол. Деревня, 1913 Суръ-кюла. A2
● Eestikeelne nimi viitab küla suhtelisele asukohale Naissaarel (vrd Tagaküla). Rootsikeelne liitnimi koosneb sõnadest stor ’suur’ ja by ’küla’, mis näitab, et tegu oli saare tähtsaima külaga. Seda on ka eesti keelde tõlgitud Suurkülaks. XX saj alguses on sündinud rööpnimi Södra byn [`söödra`bü(ü)n, kohalik `söödra`bi(i)n], mis on ilmselt eesti nime tõlge. Tavapruugis jaotati Lõunaküla külatänava põhjal kaheks, põhja- ja lõunaosaks. Nende nimed olid vastavalt rootsi keeles Oppibyn (kohalik hääldus oppe-bin) ’ülaküla’ ja Neribyn (kohalik hääldus neere-bin) ’alaküla’. Küla idapoolsem osa kandis nii eesti kui ka rootsi keeles Männiku nime. Kohanimede häälduskuju Naissaarel vaheldus XX saj nii põlvkonniti kui ka linnastumise tõttu, kuid eriti seepärast, et kahe maailmasõja ajal pidid saarlased oma elupaiga ajutiselt või püsivalt maha jätma. Naissaarel olid oma „kolm kohalikku keelt“: Naissaare rootsi keel, riigirootsi ja eesti keel. Seda tunnistavad hästi ka saare kohanimed. Vanematel kaartidel viidatakse külale lihtsalt Naissaare nimega (1798 Nargen, 1871 Naisare). Pärast Teist maailmasõda, kui saar oli sõjaline tugipunkt, oli kogu saar Naissaare küla nime all; Lõunaküla taastati 2011. Vrd Tagaküla1. – MB
KNAB; Lagman 1964: 35, 67, 223; Mellin; Russwurm 1855: I, 153; Schmidt 1871; Wieselgren 1951: 30, 34, 42, 76; Wieselgren 1954: 69
Muraski ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Vas – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Misso vallas (Misso mõis), 1850 Murraski, u 1866 Мурашки, u 1920 Muraski. B4
● Küla pole väga vana. 1850 nimetati seda taluks, kuid elanikke on siis olnud juba neli peret, kõik läti perekonnanimedega. Muraski jäigi Misso lätlaste kõige tuntumaks külaks kuni tühjenemiseni 1970. a-tel. 1977–1997 oli Muraski Rammuka küla osa. Nime päritolu pole teada. Võib-olla on see tulnud siirdnimena lähedalt Petserimaa Muraskina (vn Мурашкино) külast. Ülevõtmise mudel on olnud mitmuslik: *Muraskiq. Sellisel juhul sisaldab nimi tavalist venekeelset talupoja lisanime Muraškin, mis tuleb sipelga nimetusest муравей. Laensõnana tunneb seda ka võru keel, liitsõnas murospesä ’sipelgapesa’. Naabrite võrdlemine sipelgatega kajastub ka eesti lisanimedes Kuklase, Raudsiku jne. Selliseid omadusi nagu „palju“, „väikesed“ ja „tigedad“ on ikka naabrite nimetamisel rõhutada püütud. Vrd Murati. – ES
EAA.1865.1.160:50, L 50p; Eesti TK 42; SeK: 89; Unbegaun 1995: 151; Vene TK 126; VES: 245
Viru-Jaagupi2 ‹-Jaagupi ~ -sse› VJg – kihelkond ajaloolisel Virumaal, sks St. Jakobi.
● XIII saj kuulus *Lemmu (Lemmun, Læmund) muinaskihelkonda. Arvatakse, et kirikukihelkond on loodud 1220. a-tel. XV ja XVI saj oli ajuti Väike-Maarja kiriku abikogudus. Viru-Jaagupi kihelkonda on kuni 1867 kuulunud ka Tudulinna ümbrus, mis hiljem läks Iisaku alla. Praegune kirik on Rõhu külla ehitatud arvatavasti XV saj, varasemad kirikud asusid Võhu külas (Vov) ja Kehalas (Keel), nende järgi on kihelkonda ka varem hüütud. Viru-Jaagupi kihelkond on nime saanud nimipühaku järgi, hargtäiend tuleb maakonnanimest. Vrd Pärnu-Jaagupi. – MK
ENE: VIII, 450
