[KNR] Eesti kohanimeraamat

Toolse [`toolse] ‹`Toolse ~ -sse ~ -le›, kohalikus pruugis ka `Tuolse, kohalikus pruugis ajalooliselt `Tuosle ~ `Tualse Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Selja mõis), 1425 Tholis (küla), 1493 Tolsburg (linnus), 1630 Tolsburgh (linnus), u 1900 Толсбургъ (küla).  C2
● Muinasajast XIX saj-ni oli Toolse peamisi Viru ranniku sadamakohti. Selle kaitseks oli vanem linnamägi Ussimägi kasutusel arvatavasti VIII–X saj ning Toolse linnamägi IX–XIII saj. Tõenäoliselt mainiti just seda linnamäge 1359. a ürikus. Sadama juurde tekkinud Toolse küla esmamaining on a-st 1425. Sadama kaitseks rajati XIV saj lõpus või XV saj algul väikelinnus, mille kohale ehitati keskaegne kivilinnus 1471. Esialgu teati linnust rahukindlusena (Vredeborch), peagi sai see küla järgi nimeks Tolsburg ’Toolse linnus’. XV–XVII saj oli Selja mõisakeskus Toolsel, kandes ajuti ka Toolse nime. Pärast ordulinnuse Liivi sõjas hävimist ja lõplikku lagunemist Põhjasõja ajal kandus keskus tagasi Seljale. Toolsel oli üks neljast Haljala khk abikirikust, kabel hävis XVII saj lõpul. L. Meri on K. Vilkunale toetudes pakkunud muinasaegse Eesti ranniku halduskeskuse nime *Toolisen tulenemist gooti laensõnast stols ’troon, aujärg’, kohanimedes tähendusega ’valitsemispaik, keskus’, olles kohanimena tunnistajaks ka muinasgootide läbirändest. Vrd ka vanarootsi stol ’tool, kroon’, vanavene стол ’laud, kroon’ ja vn столица ’pealinn’. Toolse põhjaosa on Rannaküla, varasem Selja mõisa popsiküla, vahel nimetatud ka Lahekülaks. Toolse küla piiresse jäävad läänes endine Rohna küla ning Selja mõisa Ernemaa (sks Ernema) karjamõis samanimeliste taludega. Vrd Selja3. – MA
Aluve 1993: 34–35; BHO: 601; Bfl: I, 413; EAA.308.2.2; Joh LCD: 252; Joonuks 1969: 13, 44; Kaldur 1996: 670; KN; KNAB; LUB: VII, 254; Meri 1984: 174; Peetsalu 2013: 76, 79, 80; Tamla 1996: 232; Virumaa 1924: 73–76

Varbuse [`varbuse] ‹-le›, kohalikus pruugis `Varbusõ ‹-lõ ~ `Varbustõ› Plv – küla Põlva maakonnas Kanepi vallas, mõis, sks Warbus, 1627 Warpes, Warrepoll (veski), 1638 Warbstkülla, Warwosta Kywi (veski), 1738 Warbus (küla), 1757 Warbus Mois.  C2
● Kirumpää lossipiirkonda kuulunud küla oli XVIII saj keskpaigast Väimela mõisa lahustükk ja karjamõis, mõnedes allikates nimetatud ka Klein-Waimel (’väike Väimela’). 1791 sai sellest iseseisev rüütlimõis. 1920. a-test Varbuse asundus, 1977. a-st küla. Nime päritolu pole selge. Üleskirjutustest tekib ettekujutus, et nimi on olnud ste-lõpuline. Möksi veskikoha 1627. a nimi Warrepoll näib olevat liitsõna. Warre osise kaudu võiks oletada ühist päritolu ka vare(te) ja võre(te) osiseid sisaldavate kohanimedega. Varbuse orgudest lõhestatud maa võiks siin motiivi pakkuda. Kuid sellisel juhul tuleks seletada, kust on nime koosseisus pärit teise silbi b ~ v, vrd siinkohal Vorbuse. Kui oletada, et Varbuse oli suhteline ääremaa asustuskeskuste vahel (Tilleoru Kantsimägi oli Hurmi piirkonna linnus), siis võib proovida nime ühendada ka sõnaga varvistu ’varvik, varvamets, noor mets’. Sõna varvinõ ~ varvonõ ’varbadest tehtud’ võiks olla mõeldav algupära, kui nimeandjale on motiivi pakkunud kohalik talupojaarhitektuur. Pisut tõenäolisem on siiski vaheastmeks olnud isikunimi. Ka soome perekonnanime Varpula aluseks peetakse kõige tõenäolisemalt taimestikusõnavara, harvem võib taustal olla linnunimetus või Skandinaavia naisenime Valborg mugandus Varpu. Varbusega on 1977 liidetud Tille (Kan) küla (↑Tilleorg). Vrd Varbla, Varpe. – ES
BHO: 651; EAA.567.3.186:5, L 5p; EAA.3174.1.172:166, L 146p; Rev 1624/27 DL: 56, 58; Rev 1638 I: 128, 129; SK I: 486; Sukunimet 1992: 675; Wd