[KNR] Eesti kohanimeraamat
|
|
?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 11 artiklit
Kaitu [`kaitu] ‹`Kaitu ~ -sse› Han – paik (küla) Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Lääne maakonnas Hanila vallas (Hanila kirikumõis, Voose mõis), 1782, 1798 Kaito, 1913 Koitko. 
C3
● Liidetud 1977 Hanilaga. 1689 on Vananurme (↑Kause) küla all mainitud talupoeg Kaito Andrus. Nime tugev aste viitab lühenemisele mingist pikemast nimevormist, vrd oletatavat isikunime *Kaivattu (XV saj kirjutatud kujul Cainatu, milles ilmselt u ja n ära vahetatud). Nime tähendussisu jääb neil andmetel siiski segaseks, võiks oletada ka mehenime *Kait, võrdluseks tänapäeval esinevad Kaido, Kaidu, mille algupära on selgitamata. – MK
EAA.1.2.941:1124, L 1111p; EAA.1864.2.IV-9:391, L 366p; Mellin; Rajandi 1966: 92; Stoebke 1964: 33, 164
Karinu ‹-le› JJn – küla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Järva-Jaani vallas, mõis, sks Kardina, 1519 Kardenoll, 1666 Kardina, 1732 Karrino, Rosna (mõis). B3
● Küla tundub olevat saanud nime omanikelt: 1519 sai küla läänina Peter von Kardenell. Mõis eraldati Väinjärvest 1666. 1920. a-test asundus, mis 1970. a-teks oli külaga liidetud. Kardenallide suguvõsast on andmeid nt 1501 (Tallinna elanikud Hans ja Cordt Cardenal). Varasemaid andmeid sellenimeliste isikute kohta Eestis ei ole, seega tundub nimi olevat koos nendega sisse rännanud, tulenedes ehk ladina sõnast cardinalis ’põhiline, peamine’. Samas võib nimekuju Peter von Kardenell tõlgendada ka nii, et Peter on pärit Prandist (varasem nimi *Kardina) või Karinult, st isikunimi on lähtunud kohanimest. Vähemalt XVIII saj kutsuti mõisat omanike Rosenite (u 1630–1919) järgi ka *Roosna mõisaks. – FP
Bfl: I, 866; Thor-Helle 1732: 316; Schilling 1970: 66–67; Tallinna 1930: 345–346
Karoli ‹Karoli ~ -sse› Vai – küla Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas, kuni 2017 Illuka vallas (Tärivere mõis), vn Кáроль, 1496 Karrol (küla), 1726 Karull, 1796 Karrol. C2
● E. Varep on külanimega samastanud kirjapaneku 1475 Kavele. Varasemal ajal on küla kuulunud Sompa mõisa alla. Tõenäoliselt on eestikeelne külanimi olnud la-liiteline nimi, mille algusosa oli isikunimi. Praegune nimekuju võib olla tekkinud rahvaetümoloogia teel vene keele alusel, vrd король ’kuningas’. Karolist kirdes Narva jõe ääres oli varem Eesti Perevoloka küla (1796 Perewolok, 1913 Переволокъ), selle vastas üle Narva jõe Vene poolel oli küla Djuk-Perevolok. Mõlemad on nüüdseks hääbunud. – MK
Bfl: I, 310, 511; EVK; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 178
Karste [`karste] ‹-sse›, kohalikus pruugis `Karstõ ‹-lõ, -n› ~ `Karsti ~ `Karst‿`mõisa Kan – küla Põlva maakonnas Kanepi vallas, mõis, sks Karstemois, 1582 Karstmoiza, 1638 Karstakyll, Karstamoysa, 1685 Karste moisa, 1783 Karstimoisa, 1798 Karstemois. B2
● Millal Karstesse mõis asutati, pole teada, kuid hiljemalt Poola ajal on küla olnud eraldi läänistatud. Poola ajast pärineb ka kokkukuuluvus Valgjärvega, erinevalt naaberküladest Kaagverest ja Jõksist (Hoboalast), mis kuulusid kokku omavahel. XVII saj lõpust oli Karste omaette mõis, 1843 müüdi Erastvere ja Kooraste omanike kätte ning kuulus seejärel XX saj keskpaigani ka Kooraste valda. Karste küla alla kuuluvad nii põlistalud kui ka mõisaasundus. Ametlikult oli Karste 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Nagu nähtub kirjapanekutest, on Karste nime kogu aeg kasutatud kahte moodi, ste-lõpulisena ja väljajättega st + mõisa. Nime aluseks on vana ste-lõpuline külanimi. Karsti nimevariandis peaks i olema juba mitmusevormis nimele topelt lisandunud mitmuse tunnus. Karste nime kolmas välde peaks näitama, et nimi on lühenenud. Kas kadunud on sisetäishäälik i (vrd Kariste, Karistvere, Karilatsi) või mõni muu täishäälik või mitu häälikut, ei saa kindlaks teha. Kõige tõenäolisem on Karste nime kokkukuulumine kari-alguliste nimedega. Juhul kui sisekadu pole olnud (ürikud selle toimumist samuti ei näita), võib nime aluseks pidada mingit keskaegset isikunime, vrd alamsaksa Karsch [karsk], Joh. Karsche. Võru keele karss ’härmatis’ ei sobi nime aluseks, sest siis pidanuks 1638 olema *Karsakülä, mitte *Karstakülä (Karstakyll). Vrd Karilatsi1, Vana-Kariste. – ES EAA.308.2.88, L 1; EAA.1267.1.286:98, L 185; Mellin; PA I: 87, 252; Rev 1638 I: 7; Stryk 1877: 215; SK I: 86
Karu ‹-le ~ `külla› Trv – küla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Põdrala vallas (Uue-Suislepa mõis), 1624 Karro Matz, Karro Paull (talud Vooru külas), 1693 Korro Mert. A1
● 1624 on Vooru külas mainitud kaks Karu-nimelist peret (Karro Matz, Karro Paull), esimene on tulnud sinna 1614, teine 1620, mõlemad Karksist. Võimalik, et nimi on olnud juba varem talupoja lisanimi, mis on saanud talunimeks ja hiljem külanimeks. Talu asub kõrgemal voorel, mille nimi on tänapäeval Karumägi. Kas mägi on saanud nime talu järgi või vastupidi, ei ole praegu teada. 1693. a kaardi järgi asus Karu-Märdi hajatalu (Korro Mert) praeguse küla asukohal Voorust kagu poole. – MKu EAA.567.3.121, L 18; Rev 1624 PL: 80; VMS
Kiritu ‹-sse ~ -le› Pha – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Pihtla vallas (Tõlluste mõis), ? 1551 Kirgew (küla), 1645 Kirrito Jack, 1798 Kirrita (küla). C4
● Küla on olnud mitme omaniku ja mõisa all (Püha, Pihtla, Tõlluste jne). 1977–1997 oli Püha küla osa. Pole kindel, et 1551. a kirjapanek tähistab Kiritu küla. Kõige tõenäolisemalt on külanime lähtekohaks Kiri-alguline isikunimi. – MK
BHO: 231; EAN; KNAB; Saaremaa 1934: 734; SK I: 106
Raotu [`raotu] ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹-he› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Pankjavitsa, Koolina nulk), u 1920 Rautu, 1937 Raotu, 1938 Рауту. C2
● Mõned hajatalud on tähistatud juba kolmeverstakaardil (u 1866), hajaküla kujunes XX saj alguses. 1977–1997 oli Jõksi küla osa. Nime lähteks on võru-seto raotu, raodu, raot ’raiesmik’, mis on loogiline, sest küla paikneb Piusa-äärsel metsaalal. See on tuletis tegusõnast ragoma ~ raguma ’raiuma’. Kohanime vene vaste on teadmata. Vrd Urvastemõisa. – AK
Eesti TK 42; KN; Markus 1937; RKKA; SeK: 123; Vene TK 126; VMS
Taritu ‹Taritu ~ -sse› Khk – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Karala mõis), 1645 Darrite Claß, 1826 Tarrito (kolm talu), 1900 Тарито (küla). B1
● 1977–1997 oli ametlikult Koimla osa. L. Kettunen on küsimärgiliselt vasteks esitanud isikunime Tarvitu, võrdluseks tegusõna tarvima ’kasutama’, murdes ka tarima ’tirima’. Külanimi on tekkinud talunimest, mille aluseks võis olla talupoja lisanimi. – MK
BHO: 584; EO: 252; KNAB; SK I: 419
C1● Tartu oli muinaseestlaste Ugandi maakonna keskseid linnuseid. Sai linnaõiguse arvatavasti XIII saj keskpaiku; raadi (st ka linna) on esmakordselt mainitud 1262. Kohanime selgitamisel on enamik autoreid lähtunud ladinakeelsetest nimekujudest Darbete, Tarbatum jt, mida on õigusega peetud häälikuliselt kõige lähemateks muinaseesti sõnale. Kõige usutavam on P. Ariste oletus, mille kohaselt muinaseesti *Tarvatu (autoril *Tarvato) lähtub üldsõnast tarvas ’Euroopa piison’, millele on liitunud -tu, ning tähendab nendest loomadest rikast paika (vrd ka Kobratu jt). P. Ariste pidas loomanimetust indoeuroopa (täpsemini iraani või mõnest sarnasest keelest jäänud) substraatsõnaks; teisalt on oletatud balti päritolu, vrd leedu tauras ’tarvas’. Teatavasti leidub tarva-nimelisi kohti nii Eestis (nt Tarvasjõgi, *Tarvanpää) kui ka Soomes (Tarvaala, Tarvasjoki, Tarvaspää). P. Ariste oletusele oli XIX saj keskpaiku juhuslikult üsna lähedal F. v. Erdmann oma fantastilise seletusega, et Dorpat seonduvat turgi sõnadega tur ’pühvel; härg’ ja but ’ebajumal’; esimesest olevat tekkinud Thor (samuti türann, turgi), teine aga ühenduvat Buddha’ga.
Enamik nimeuurijaid on seostanud linna nime algusosa jumaluse Taara nimega. Pikka aega toetati L. Meyeri seisukohta, mille kohaselt Tarbatu tuleneb sõnadest Taara ja pada või pado ’madalik’ (eeskujuks Henriku Liivimaa kroonika Maianpata). J. Tõnisson pidas võimalikuks lähtuda sõnast pada ’pott; katlakujuline org’, seega võinuks tegu olla Taara oruga või oruga Taara mäe jalamil. N. Anderson oletas pigem tähendust ’tamm (tammi)’ (vrd sm pato), niisiis Tartu tähendaks Taara küngast või tammi. Osa uurijaid (nt A. Knüpffer, F. R. Kreutzwald) seostas linna nime Henriku kroonika sõnaga Tarapita (Kreutzwaldil ’Taara ehk Töri pütt = Uku vakk’). Aegade vältel on Tartu nime osistena välja pakutud kõige erinevamaid, kuid ehituselt või tähenduselt täiesti sobimatuid lähtesõnu, nagu tara ’aed; aedik’ (Ch. v. Stackelbergi järgi Tartu ‹ *Tara-padu ’kindlus madaliku ääres’), tarbetu ’mittevajalik’ (H. Neus, E. Roos), tardenud ’tardunud’ (J. Karlsoni järgi ’tarretaja ehk talve linn’), tarvastama ’nõiduma’ (L. Kettunen), tatarlane (J. Lenz), *paato ’lai (ohvri)kivi’ (J. Ratas) ja sks Dorf ’küla’ (C. Schirren). Ühe kurioosumina on oletatud isegi Tartu foiniikia päritolu.
Ülemsaksa Dorpat ja vn Derpt on loodud alamsaksa nime baasil. P. Johansen on selle arengukäiku kujutanud nõnda: Tarbete › Darbete › Derpte › Dörpt (dörp ’küla’ mõjul) › Dorpat. P. Ariste oletusel tekkis laenamisel b-line nimekuju seetõttu, et *Tarvattu võeti alamsaksa keelde läti keele vahendusel. Saksa nime päritolu kohta kirjutas C. Kelch juba 1690, et see lähtuvat alamsaksa väljendist dar bet ’seal kaugemal’ (I. Leimuse tõlkes) või ’sinnamaani’ (E. Tarvel), esitades kroonikas vastava pärimusloo. Eestikeelses tekstis on nimekuju dörpt kasutatud 1589. Tartu esmamainimise nimekuju 1030 Jurjev on pandud vallutatud alale linnuse rajanud Kiievi suurvürsti Juri Vladimirovitši (nimetatud Jaroslav Tark) ristinime järgi (võetud kaitsepühaku Georgiuse järgi). Emajõe järgi nimetatud läti Mētraine pärineb tõenäoliselt üliõpilastelt. Üldtuntud on Tartu ümberütlev nimi Taaralinn (nt 1902 ka raamatu väljaandmiskohana), mis esialgu seondus vist Tartu nime keeluga tsaariajal al 1893. Tartut nimetati veel Emajõe Ateenaks peamiselt omaaegse klassitsistliku, rohkete sammastega Kaubahoovi järgi.
Tartul eristatakse 17 linnajagu: ↑Annelinn, ↑Ihaste, ↑Jaamamõisa, ↑Karlova, Kesklinn, ↑Maarjamõisa, Raadi-Kruusamäe (↑Raadi2), ↑Ropka, Ropka tööstusrajoon, Ränilinn (↑Räni), ↑Supilinn, ↑Tammelinn, ↑Tähtvere, Vaksali, ↑Variku, ↑Veeriku, Ülejõe. Nende nimed pärinevad enamasti linnapiiridesse jäänud mõisate nimedest. Tartu on laienenud ka ümbritsevate külade arvel, nt loodepiiril Aruküla (tuntud liivakivikoobaste poolest, liideti Tartuga 1977; ? 1582 Arakiel), Alevaküla (↑Karlova) ja ↑Variku. ¤ Ebarahvaliku loo kohaselt on Tartu nimi tekkinud nõnda, et linna ehitamise alguses lahkunud Taara oma tammikust, mistõttu linn jäänud Taarata (Taaratu linn › Tartu). Vrd Rakvere, Tarva, Tarvastu. – EE
Ariste 1961: 253–254; Ariste 1981: 21–22; Bfl: I, 786; BHO: 53–55; EES: 517; Eisen 1925: 54, 55; ENE-EE: XII, 575; EO: 252–254; Erdmann 1850: 38, 40, 46, 47, 50; Hansen 1848; HLK: 126, 290; Karlson 1907; Kelch 2004: 57; Kingisepp, Ress, Tafenau 2010: 654; KM: E I 60 (415); LUB: VI, 4; Mellin; Meyer 1899; Mühlenbach 1925–1927: 622; Neus 1852: 885 jj; Pajusalu, Winkler 2011: 182; Pullat 1980: 40; Rajandi 2011: 64; Ratas 1920: 124; Raud 1975: 127; Rev 1624/27 DL: 132; Rätsep 1980; Saareste, Cederberg 1927–1931: 4, 5, 306 jj; SPK: 448; Stackelberg 1921; Tartu 1924
Tartumaa [`tartu‿`maa] ‹-le› = Tartu maakond – maakond Lõuna-Eestis, 1660 tarto mah, u 1720 Tarto-ma; sks Kreis Dorpat, vn Юрьевскій уѣздъ, Дерптскій уѣздъ.
● Tartumaa ala lõuna pool Emajõge kuulus XIII saj ↑Ugandi maakonda, põhjas olid ↑Jogentagana, ↑Soopoolitse ja ↑Vaiga väikemaakond. 1224 tekkis nüüdse Tartumaa jm alasid hõlmav Tartu piiskopkond, mis kestis a-ni 1558. Poola võimu all moodustati 1582 Tartu presidentkond, mis sai hilisema Tartumaa aluseks (kandis ka nimetusi asehalduskond 1629 Rootsi ajal, provints 1713 pärast Põhjasõda jm). 1783 eraldati Võrumaa (1796–1888 moodustas sellega kaksikmaakonna), 1920 läks osa Valgamaa koosseisu, 1949 lahutati Jõgevamaa. Haldusreformiga 1950 moodustati Tartu rajoon, millega liideti 1959 Kallaste rajoon ning 1962 Elva rajooni põhiosa. Rajoon nimetati 1990 maakonnaks. Vrd Tartu. – PP
ENE-EE: IX, 290, 293; Kingisepp, Ress, Tafenau 2010: 654; KNAB; Vestring 1998: 78
Varstu [`varstu] ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹-dõ, -lõ› Rõu – alevik Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Varstu vallas (Vana-Roosa mõis), 1561 Варсте, 1565 Варста, 1627 Warste Kywi, Warse Wessle, Warse Mick, 1630 Werste Weßli, Werste Mick, 1638 Worsty Wessly, 1684 Warsta, 1765 Dorf Warsto. A3
● XVI saj Vene allikates on mainitud Roosa mõisa Varstu küla. Järgnenud sõdade periood on asustust hõrendanud ja küla dokumentides ei mainita. Veskinimi ja vähemalt kahe talupoja lisanimi säilis kogu aeg. Veel 1796. a oli kogu Mustjõe-äärne asustus Vana-Roosas Moisa Kolk ja tänaseid Varstu küla talurühmi loeti omaette väikeküladeks. Varstu tihenemine selgelt tajutavaks külaks ja alevikuks toimus XIX saj lõpus, kui sellest kujunes Vana-Roosa valla keskus. Nime puhul äratab tähelepanu varajaste kirjapanekute suur kirevus. Kirjapildid Werste ja Worsty näitavad, et tõenäoliselt esines nimest ka Võrst-alguline variant. Sõna *varõstu või *võrõstu võib olla tähendanud mingit maastikutüüpi, mis on seotud kas alemaade, suurte kivide või järskude orunõlvadega. Vrd tänapäeva varõtõ- ja võrõnd-osistega loodusnimed. Maastikusõna on kirjapanekutes vaheldatud ka asustusnimele tüüplilise ste-lõpuga. Varstu kirdeotsa tuntakse Pilpa nime all. Vrd Mõtsavaara, Vareste. – ES
Ambus 1960: 738; EAA.308.2.178; EAA.1268.1.401:186, L 181p; EAA.1268.1.403:490, L 437; Ernits 2009: 858; Rev 1624/27 DL: 95; Rev 1638 I: 193; Roslavlev 1976: lisa 5; Saar 2009: 537; Truusmann 1897a: 41
